2-21-19990/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. august 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-19990

Kohtuasi

Citybee

Eesti

OÜ

hagi

X

vastu

leppetrahvi,

kahjuhüvitise, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise ja

viivise saamiseks või alternatiivselt kahjuhüvitise,

kohtueelsete

õigusabikulude

hüvitise

ja

viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21. juuni 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

16 353,31 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Citybee Eesti OÜ (registrikood 14646800),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Carel Kivimaa

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Andrei Tšerednik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 21. juuni 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-19990 osas,

milles maakohus:

• mõistis X-lt Citybee Eesti OÜ kasuks välja kahjuhüvitise 13 098 eurot, viivise

497,72 eurot ja põhivõlgnevuselt viivise 0,05% päevas alates 23. detsembrist

2021 kuni põhinõude täitmiseni,

• mõistis X-lt Citybee Eesti OÜ kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude hüvitise

340 eurot ja põhivõlgnevuselt viivise võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 23. detsembrist 2021 kuni põhinõude täitmiseni,

• jaotas menetluskulud.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Citybee Eesti OÜ hagi X vastu

kahjuhüvitise 13 098 euro, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 340 euro ja nendelt

summadelt arvestatud viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

3. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis Citybee Eesti OÜ hagi

leppetrahvi 800 euro, kohtueelsete õigusabikulude hüvitise 663 euro ja nendelt

summadelt arvestatud viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

4. Rahuldada X apellatsioonkaebus.

5. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Citybee Eesti OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Citybee Eesti OÜ (hageja) esitas 22. detsembril 2021 Harju Maakohtule X (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista hageja kasuks kostjalt välja: 1) leppetrahv 800 eurot, hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 30,40 eurot ja edasiulatuv viivis määraga 0,05% päevas

alates 23. detsembrist 2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning sealt edasi kuni leppetrahvi

tasumiseni, kuid mitte enam kui 769,60 eurot; 2) kahjuhüvitis 12 298 eurot, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis 467,32 eurot ja edasiulatuv viivis määraga 0,05% päevas alates

23. detsembrist 2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni ning sealt edasi kuni kahjuhüvitise

tasumiseni, kuid mitte enam kui 11 830,68 eurot; 3) kohtueelsete õigusabikulude hüvitis 1003

eurot ja viivis seadusjärgses määras alates 23. detsembrist 2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni

ning sealt edasi kuni hüvitise tasumiseni, kuid mitte enam kui 1003 eurot. Alternatiivselt, kui

kohus ei pea võimalikuks leppetrahvi väljamõistmist, palus hageja kostjalt välja mõista

kahjuhüvitise 13 098 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 497,72 eurot

ja edasiulatuva viivise määraga 0,05% päevas alates 23. detsembrist 2021 kuni kohtuotsuse

tegemiseni ning sealt edasi kuni kahjuhüvitise tasumiseni, kuid mitte enam kui 12 600,28 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja Citybee platvormi kaudu sõidukite kasutamise

raamlepingu (leping). Lepingu alusel sai kostja õiguse broneerida ja kasutada hageja sõidukeid.

Kostja broneeris oma Citybee konto kaudu 16. augustil 2020 kell 2.16 sõiduki Peugeot 308

registreerimismärgiga XXXXXX ja alustas sõitu kell 2.17 aadressilt Paul Pinna tn 21, Tallinn.

Kostja rikkus sõiduki kasutamisel liikluseeskirju, sõites Citybee süsteemi andmete kohaselt

mitmel korral kiiremini kui 100 km/h, kuigi lubatud piirkiirus oli 50 km/h. Lisaks põhjustas

kostja liiklusõnnetuse, sõites suurel kiirusel teelt välja vastu tänavavalgustusposti. Pärast

liiklusõnnetust lahkus kostja sündmuskohalt. Kostja ei teavitanud hagejat ega ametiasutusi

toimunud liiklusõnnetusest. Politsei tuvastas liiklusõnnetusele järgnenud menetluse käigus, et

kostja juhtis sõidukit hooletult ja tegeles juhtimise ajal toimingutega, mis segavad juhtimist.

Politsei karistas kostjat väärteokorras.

Hagejal on kostja vastu leppetrahvi nõue summas 800 eurot. Lepingu kohaselt on leppetrahvid

määratletud lepingu p-s 2.10 nimetatud hinnakirjas, mis on avaldatud hageja veebilehel. Kostja

lepinguliseks kohustuseks oli mh kasutada sõidukit vastutustundlikult, hoolikalt ja

ettevaatlikult (lepingu p-d 4.3 ja 5.3) ning järgida liikluseeskirju, kohalduvaid õigusakte ja

tavapäraseid sõidukite käitamise nõudeid (lepingu p-d 4.4, 5.3 ja 7.4.1). Kostja rikkus

liikluseeskirju ja seadust, kostja ei olnud sõiduki kasutamisel hoolas ega ettevaatlik ning

põhjustas seetõttu liiklusõnnetuse. Õnnetuse põhjustamise ajal kehtinud hinnakirja kohaselt oli

nimetatud kohustuste rikkumise korral leppetrahvi suuruseks 300 eurot. Kuivõrd kostja

põhjustas liiklusõnnetuse, milles hageja sõiduk hävines, on hagejal lepingu p 4.9 alusel ja

hinnakirja kohaselt õigus kostjalt nõuda leppetrahvi 500 eurot.

Hagejal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 161 lg 2 ja lepingu p-de 4.9 ja 8.16 alusel nõuda

kostjalt leppetrahvi ületavas osas kahju 12 298 euro hüvitamist. Kostja põhjustatud

liiklusõnnetuse tagajärjel muutus sõiduk kasutuskõlbmatuks. Kuna sõiduki taastamise kulud

olid ebaproportsionaalsed, müüs hageja sõiduki vraki oksjonil. Hagejale tekkis kahju summas

13 098 eurot. Kostja vastutab kolme lepingulise kohustuse rikkumise eest, millest iga

rikkumine on eraldi otseses seoses tekitatud kahjuga. Esiteks rikkus kostja kohustust tagastada

sõiduk samaväärses seisukorras, kui ta selle sai (lepingu p 5.7). Teiseks rikkus kostja kohustust

kasutada üüritud sõidukit vastutustundlikult, ettevaatlikult ja hoolikalt (lepingu p-d 4.4, 5.3)

ning kohustust järgida liikluseeskirju ja kohalduvaid õigusakte (lepingu p-d 4.4, 5.3 ja 7.4.1).

Kolmandaks rikkus kostja kohustust teavitada hagejat ja ametiasutusi liiklusõnnetusest (lepingu

p-d 4.5 ja 5.9). Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hageja leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud,

nõuab hageja samade lepinguliste kohustuste rikkumise eest kostjalt kogu kahju hüvitamist

summas 13 098 eurot.

Hageja ei ole teadlik asjaoludest, mis välistaksid kostja vastutuse. Hageja sõiduk oli

kindlustatud vabatahtliku kindlustusega (nn kaskokindlustusega), kuna aga kostja lahkus

sündmuskohalt ja ei teavitanud liiklusõnnetusest politseid, siis keeldus kindlustusandja kahju

hüvitamisest. Kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, oleks hageja saanud kindlustuslepingu

alusel hüvitise sõiduki soetushinna ulatuses.

Hageja nõue ei ole aegunud. Sõiduk tagastati hagejale 13. jaanuaril 2021. Hagejale on kahju

tekkinud kolme lepingulise rikkumise tõttu, mille alusel esitatud kahju hüvitamise nõuete

aegumistähtajad on erinevad. Hageja hinnangul kohaldub kuuekuuline aegumistähtaeg ainult

üürilepingutele iseloomulike üürniku põhikohustuste rikkumisest tulenevatele nõuetele. Seega

võib VÕS §-st 338 tulenev aegumistähtaeg olla asjakohane ainult sõiduki samaväärses

seisukorras tagastamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjunõude puhul (kostja esimene

lepinguline rikkumine). Ülejäänud kaks kohustust, mille rikkumist hageja kostjale samuti ette

heidab, ei ole üürilepingu põhikohustustega seotud. Nende kohustuste rikkumisest tulenevatele

nõuetele üürilepingu sätted, sh VÕS §-s 338 sätestatud aegumise eriregulatsioon, ei kohaldu.

Seega kuulub kohaldamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud

kolmeaastane aegumise tähtaeg. Kuivõrd kostja lahkus pärast liiklusõnnetuse põhjustamist

sündmuskohalt ning ei teavitanud liiklusõnnetusest hagejat ega ka politseid, siis tuleb lepingu

p-de 4.5 ja 5.9 rikkumisel kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast

aegumistähtaega. Kostja on rikkunud tahtlikult kohustust teavitada liiklusõnnetusest politseid

ning kohustust tagastada sõiduk samaväärsena selleks ettenähtud kohta. Viidatud kohustuste

täitmata jätmine on heade kommete vastane. Samuti on asjaoludest nähtuvalt selge, et kostja

lahkus sündmuskohalt tahtlikult. Seejuures pidi kostja nii lepingust, seadusest kui

tavateadmistest tulenevalt aru saama, et sündmuskohalt lahkumisega tekitab ta hagejale kahju.

Ka pidi kostja aru saama, et kui ta sõidukit samaväärsena ei tagastada, tekib sellega hagejale

kahju.

Lisaks leidis hageja, et käesoleval juhul on aegumisele tuginemine vastuolus hea usu

põhimõttega. VÕS §-s 338 sätestatud lühendatud aegumistähtaja eesmärgiks on vältida

hilisemaid tõendamisraskusi ja kaitsta üürnikku eelkõige olukordades, kus üürieseme

kahjustused võivad kergesti jääda tähelepanuta. Arvestades sõidukile põhjustatud kahjustusi,

pidi kostja aru saama, et tema süül kannatas hageja kahju, mille kostja peab hüvitama. Samuti

ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas kostja käitumine pärast liiklusõnnetuse põhjustamist.

Mõistlik ja heas usus käituv isik oleks hagejat teavitanud ning teinud vajalikud toimingud. Ka

ei tagastanud kostja hagejale sõidukit ega teinud midagi selleks, et sõiduk jõuaks tagasi hageja

valdusesse.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, kuna hageja nõue kostja vastu on aegunud.

Alternatiivselt palus kostja jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

Kostja ei vaielnud vastu, et kasutas hageja poolt pakutavat teenust ning üüris lühiajaliselt

hagejale kuulunud sõidukit. Kostja hinnangul on poolte vahel sõlmitud üürileping. Tulenevalt

VÕS § 338 lg-st 1 on hageja nõue aegunud. Hageja sai asja tagasi lepingu lõppemisel

16. augustil 2020 või 2020. a septembris. Koos asja tagasisaamise nõudega aegub ka

üürileandja nõue üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamiseks. Isegi kui

hageja sai sõiduki tagasi alles 13. jaanuaril 2021, siis kostjaga võttis hageja ühendust alles

20. septembril 2021 ehk 8 kuud hiljem.

Kostja hinnangul sisaldab poolte vahel sõlmitud leping tüüptingimusi. Leping on kostjat kui

tarbijat ebamõistlikult kahjustav, kuna sellega nähakse ette, et kostja peab kohustuse rikkumise

korral maksma ebamõistlikult suurt leppetrahvi ja ebamõistlikus suuruses kahjuhüvitist. Hageja

on äriühing, kes pakub sõidukite lühiajalise üürimise teenust. Seetõttu on hageja kohustatud

nõuetekohaselt oma vara kindlustama. Kostja eeldas, et hageja kindlustus hüvitab

õnnetusjuhtumi korral kõik kulud ka siis, kui isik on ise õnnetusjuhtumi toimumises süüdi.

Üürileandja peab lepingus välja tooma kõik võimalikud kindlustusjuhtumid. Kostja hinnangul

võttis hageja lepingu p 2.4 kohaselt endale kohustuse sõiduk kindlustada nii liiklus- kui ka

kaskokindlustusega. Käesoleval juhul on tegemist kaskokindlustuse juhtumiga. Seega sai kostja

kahju ette näha vaid kaskokindlustuse omavastutuse summas, mitte enam.

Lisaks leidis kostja, et kiiruseületamised peavad olema fikseeritud pädeva haldusorgani poolt,

kes kasutab kiiruse fikseerimiseks kalibreeritud vahendeid. Kostja ei käitunud valesti, sest

liiklusseaduse (LS) § 169 lg 4 järgi ei pidanudki ta politseid teavitama. Kostja ei ole lepingulisi

kohustusi tahtlikult rikkunud. Kostja on noor poiss, kes sattus esimest korda liiklusõnnetusse.

Kostja lahkus sündmuskohalt, kuna ta oli paanikas ja šokiseisundis. Kostja hinnangul on hageja

enda käitumine vastuolus hea usu põhimõttega, kuivõrd hageja esitas kostja vastu nõude

sedavõrd hilja.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2022. a otsusega (vaidlustaud otsus) hageja hagi osaliselt

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 13 098 eurot, sellelt sissenõutavaks

muutunud viivise 497,72 eurot ning edasiulatuva viivise 0,05% päevas alates 23. detsembrist

2021 kuni nõude täieliku rahuldamiseni kostja poolt, kuid mitte enam kui 12 600,28 euro

ulatuses. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja kohtueelsete õigusabikulude

hüvitisena 340 eurot ning seadusjärgse viivise alates 23. detsembrist 2021 kuni nõude täieliku

rahuldamiseni, kuid mitte enam kui 340 euro ulatuses. Maakohus jättis rahuldamata hageja

leppetrahvi nõude. Menetluskulud jättis maakohus 90% ulatuses kostja kanda ja 10% ulatuses

hageja kanda, jättes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramata.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud sõiduki üürileping. Kostja rikkus üürilepingut

ja on vastutav rikkumise eest. Kostja põhjustas ohtliku ja vastutustundetu sõitmise tagajärjel

liiklusõnnetuse. Samuti lahkus kostja sündmuskohalt, jättes hageja ja politsei liiklusõnnetusest

teavitamata. Eelneva tõttu keeldus kindlustusandja hagejale liiklusõnnetusest põhjustatud kahju

hüvitamisest. Maakohtu hinnangul on kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga. Samuti pidi kostja ette nägema, et kui ta põhjustab hagejalt üüritud sõidukiga

liiklusõnnetuse ja lahkub liiklusõnnetuse sündmuskohalt hagejat ja/või politseid teavitamata,

siis tekib hagejale varaline kahju. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik

seos. Seega on hagejal tekkinud kahju, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele.

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja kahjunõue tuleneb pooltevahelisest üürisuhtest. Seetõttu

on üürileandja poolt üüritud asja halvendamise eest hüvitise saamise nõude aegumistähtaeg

kuus kuud asja tagasisaamisest, mitte TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt kolm aastat. Hageja sai

üüritud asja valduse tagasi 13. jaanuaril 2021. Seega aegus hageja nõue 13. juulil 2021. Kuivõrd

kostja põhjustas kahju tahtlikult, siis kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 4. Kostja ületas

hageja sõidukit kasutades asulaalal kehtestatud piirkiirust. Samuti tegeles kostja juhtimise ajal

toimingutega, mis segasid juhtimist ning mille tulemusena sõitis kostja teelt välja vastu

tänavavalgustusposti. Ka jättis kostja hagejale sõiduki tagastamata ja lahkus sündmuskohalt

politseid või hagejat teavitamata. Maakohus leidis, et kostja pidi sõidukijuhina mõistma, et

asulaalal piirkiiruse ületamisega ja juhtimise ajal maha kukkunud telefoni otsimisega käitub ta

õigusvastaselt ning möönma, et selline tegevus võib põhjustada liiklusõnnetuse, millega ta

omakorda kahjustab hageja vara. Samuti pidi kostja juhtimisõigust omava isikuna mõistma, et

liiklusõnnetusest teavitamata jätmine võib kaasa tuua hageja kahju hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise kindlustusandja poolt. Kostja ei tagastanud sõidukit hagejale.

Hageja kohtueelsete õigusabikulude osas leidis maakohus, et täidetud on kõik kahju hüvitamise

nõude eeldused. Samas, arvestades hageja esindaja kohtueelseid menetlustoiminguid, on

põhjendatud õigusabikulude suurus 340 eurot. Maakohus leidis, et hageja viivisenõuded on

põhjendatud.

Hageja

leppetrahvi

nõude

osas

leidis

maakohus,

et

poolte

vahel

on

kehtiv

leppetrahvikokkulepe. Kuigi lepingu rikkumine kostja poolt on leidnud tõendamist ning kostja

vastutab lepingu rikkumise ees, on hageja siiski kaotanud õiguse kostjalt leppetrahvi nõuda.

Maakohtu hinnangul sai hageja kostja rikkumisest (ohtlikust ja vastutustundetust sõitmisest

ning liiklusõnnetuse põhjustamisest) teada vahetult pärast rikkumist või hiljemalt õnnetusele

järgneval päeval 17. augustil 2020. Kõikidest sõiduki kahjustustest sai hageja teada

9. septembri 2020. a sõiduki hindamise aktist. Hageja esitas esmakordselt kostja vastu

kohtuvälise nõude 20. septembril 2021. Kuivõrd rikkumised leidsid aset 16. augustil 2020, siis

ei saa pidada mõistlikuks leppetrahvinõudest teatamise ajaks 20. septembrit 2021.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hageja hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja hinnangul leidis maakohus üllatuslikult, et kostja põhjustas hagejale tahtlikult kahju ning

seetõttu tuleb kohaldada aegumise hindamisel TsÜS § 146 lg-t 4. Riigikohus on varasemalt

leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib

õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse

täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Maakohus ei ole

tuvastanud, et lepingu sõlmimisel oli kostja eesmärgiks hagejale kahju tekitamine. Kostja üüris

sõiduki sõitmiseks, mitte eesmärgiga sõidukit kahjustada. Kostja oli liiklusõnnetuse toimumise

ajal noor juht, kes ei omanud piisavalt sõidukogemust. Kostja ei planeerinud ega kavatsenud

liiklusõnnetust põhjustada. Ka ei ole eluliselt usutav, et kostja soovis tahtlikult põhjustada

liiklusõnnetuse, mille tagajärjel oleks võinus kostja ise raskelt viga saada. Maakohtu poolt

väljatoodud asjaolud ei viita kostja tahtlusele. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud asjas

TsÜS § 146 lg-t 4.

Kostja hinnangul oleks hageja pidanud kohe pärast kahjust teada saamist pöörduma nõudega

kostja poole. Seetõttu on hageja käitumine vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei olnud

kostjale teada asjaolu, et kui ta liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkub, siis ei hüvita

kindlustusandja hagejale kahju. Lisaks leidis kostja, et maakohus on viivise välja mõistmisel

0,5% päevas ebaõigesti tõlgendanud lepingu p 8.15. Viidatud punkt ei ole seotud

kahjunõuetega. Lisaks on viivise suurus 0,5% päevas ebamõistlikult suur. Kostja on tarbija,

mistõttu tulnuks maakohtul tuvastada lepingu p 8.15 tühisus VÕS § 42 lg 1 alusel.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja kahjuhüvitis 13 098 eurot, sellelt sissenõutavaks muutunud viivis

497,72 eurot, kohtueelsete õigusabikulude hüvitis 340 eurot ja nendelt summadelt tulevikus

sissenõutavaks muutuv viivis, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud

osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Maakohtu otsuse on vaidlustanud kostja. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja leppetrahvi ning kohtueelsete

õigusabikulude hüvitise nõude 340 eurot ületavas osas ja nendelt summadelt arvutatud viivise

osas rahuldamata.

8. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt nõude aegumise küsimuse, ennekõike

TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise üle. Lisaks sellele vaidlustab kostja kasutustingimusi (sõidukite

rendi ja teenuse osutamise tingimused ja eeskirjad) kui tühiseid tüüptingimusi, mis näevad ette

piiramatu varalise vastutuse ning kohustuse maksta viivist määraga 0,05% tasumata summast

iga viivitatud päeva eest.

9. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte üürilepingulise suhtena VÕS § 271 järgi.

Kolleegium nõustub maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja üüris hagejalt sõiduki ning põhjustas sellega 16. augustil

2020 kella 3.00 ajal liiklusõnnetuse. Tulenevalt väärteoasjas koostatud õiendist juhtis kostja

sõidukit, ta ei olnud piisavalt hoolas ning ei hoidunud oma käitumises kõigest, mis võiks

kahjustada teiste vara, ta tegeles juhtimise ajal toimingutega, mis segasid juhtimist (otsis maha

kukkunud telefoni), mille tulemusena sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti. Lisaks sellele

lahkus kostja sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata (tl 19). Samuti ei ole

vaidlust selle üle, et sõidukit väärtus oli 19 000 eurot, seda ei taastatud ning jäänuk võõrandati

5902 euro eest (tl 20–22).

10. Hageja nõuab kostjalt sõiduki kahjustamise eest kahjuhüvitist 13 098 eurot. Kuna sõidukit

ei saanud parandada, siis tuleb VÕS § 132 lg 3 teise lause järgi maksta hüvitist vastavalt sama

paragrahvi lõikele 1. Kui kostja vastutuse eeldused on täidetud, siis tuleb tal hagejale maksta

hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele, lisaks

arvestatakse kahju hüvitise määramisel asja väärtuse vähenemisega.

11. VÕS § 338 sätestab erisused üürilepingust tulenevate nõuete aegumistähtaegade osas.

VÕS § 338 lg 1 järgi on üürileandja poolt üüritud asja halvendamise eest hüvitise saamise

nõude aegumistähtaeg kuus kuud. VÕS § 338 lg 2 esimese lause järgi algab üürileandja

hüvitusnõude aegumistähtaeg asja tagasisaamisest. Muud üürilepingust tulenevad nõuded

aeguvad üldises korras.

12. Maakohus leidis, et hageja 13 098 euro suuruse kahjuhüvitise nõude aegumisele kohaldub

VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud kuuekuuline aegumistähtaeg ja nõue oleks aegunud 13. juulil 2021.

Maakohtu hinnangul ei ole aga kahjuhüvitise nõue aegunud, sest tuvastatud asjaoludest

lähtudes kohaldub sellele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Kostja

maakohtu õigusliku käsitlusega ei nõustu. Hageja seevastu leiab, et TsÜS § 146 lg 4

kohaldamise eeldused on täidetud ega vaidlusta õigusnormide ebaõiget kohaldamist.

12.1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sõiduki kahjustamise eest hüvitise saamise nõude

aegumistähtaeg on kuus kuud ning selle järgi aegus nõue 13. juulil 2021. Tegemist on

lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. Samas ei nõustu

kolleegium maakohtuga, et asjas tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg-st 4 tulenevat kümneaastast

aegumistähtaega.

TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg

kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on piiranud sätte

rakendusala, nõudes selle kohaldamiseks lisaks võlgniku tahtlusele tema tahet teist poolt heade

kommete vastaselt kahjustada (Riigikohtu 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-

09, p 11). VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte

tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud

aegumistähtaeg mitte ainult nõuetele, mis tulenevad ühe lepingupoole tahtlikust tegevusest

eesmärgiga tekitada teisele poolele kahju, vaid kohustuse rikkumine võib olla tahtlik ka siis,

kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne.

12.2. Kohtupraktikas on leitud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul,

kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning

ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav

(vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11).

Maakohtu tuvastatu kohaselt rikkus kostja kohustust tagastada sõiduk samaväärses seisukorras,

kui ta selle sai (lepingu p 5.7). Teiseks rikkus kostja kohustust kasutada üüritud sõidukit

vastutustundlikult, ettevaatlikult ja hoolikalt (lepingu p-d 4.4, 5.3) ning kohustust järgida

liikluseeskirju ja kohalduvaid õigusakte (lepingu p-d 4.4, 5.3 ja 7.4.1). Kolmandaks rikkus

kostja kohustust teavitada hagejat ja ametiasutusi liiklusõnnetusest (lepingu p-d 4.5 ja 5.9).

Maakohus leidis, et kostja rikkus eespool toodud kohustusi tahtlikult. Kolleegium maakohtuga

ei nõustu.

12.3. Maakohtu tuvastatud asjaolud ei võimalda kostja tegevust ja tegevusetust lugeda

tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Hagejale tekkis kahju sellest, et kostja põhjustas

liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai sõiduk kahjustada. Selleks, et kohalduks TsÜS § 146 lg-s 4

sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, pidi kostjal olema tahe hagejat kahjustada, mis

tähendaks juba algselt eesmärgipärast käitumist, e soovi põhjustada liiklusõnnetus, kahjustada

hageja vara ning lahkuda sündmuskohalt. Tahtlikkust ei saa eeldada, seda peab tõendama

hageja. Ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma õigusvastase tagajärje soovimiseta ei

ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.

Kolleegiumi hinnangul ei anna hageja esiletoodud asjaolud alust TsÜS § 146 lg 4

kohaldamiseks.

13. Hageja leiab, et kostja tuginemine aegumise vastuväitele on vastuolus hea usu põhimõttega.

Kolleegium hagejaga ei nõustu.

13.1. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu

põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsMS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust

seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine

teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures

õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises (vt Riigikohtu 17. veebruari

2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11).

13.2. Hageja tugineb kostja poolt lepingust tulenevatele kohustuste rikkumistele. Kolleegium

hindas hageja esiletoodud asjaolusid ja asus seisukohale, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine

(ka tahtlikult) ei ole pikema aegumistähtaja kohaldamiseks piisav (vt otsuse p 12.3).

Kolleegium ei nõustu hagejaga, et praeguses olukorras tuleks kõrvale kalduda VÕS §-s 338

sätestatud lühendatud aegumistähtajast, sest tõendamisraskusi ei esine ja üürnik kaitset ei vaja.

Maakohus tuvastas, et hageja sai sõiduki tagasi 13. jaanuaril 2021. Kolleegiumi hinnangul sai

hageja kohe aru, et tagastatud asi oli kahjustatud (nõue oli hagejale aegumistähtaja kestel

äratuntav) ning tal oli kuuekuulise aegumistähtaja jooksul võimalus esitada kostja vastu kahju

hüvitamise nõue. Samuti ei nähtu asja materjalidest kostja vastuolulist käitumist.

14. Maakohus leidis, et hageja kahjuhüvitise nõue ei ole aegunud ning samuti rahuldas

kõrvalkohustustest tulenevad nõuded (kõrvalnõuded). Kuna kolleegiumi hinnangul on

põhinõue aegunud, on aegunud ka sellega seotud viivise ja kohtueelsete õigusabikulude

hüvitise (sissenõudmiskulud) nõuded.

TsÜS § 144 järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev

nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kolleegiumi hinnangul tuleb nimetatud sätte

tähenduses lugeda kõrvalnõueteks viivisenõuet ja sissenõudmiskulusid, sest nende olemasolu

sõltub materiaalõiguslikult põhinõudest.

15. Tulenevalt TsÜS § 142 lg-st 1 on kostjal üürilepingust tuleneva kahjuhüvitise nõude

aegumise tõttu õigus oma kohustuse täitmisest keelduda. Kolleegium jätab nõude aegumise

tõttu hagi rahuldamata ning ei pea vajalikuks hinnata teisi poolte apellatsioonimenetluses

esitatud väiteid hagi põhjendatuse kohta.

Menetluskulude jaotus

16. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas

TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatud menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks

apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

17. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

18. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)