2-20-18697/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.08.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-18697

Tsiviilasi

X hagi Y vastu ühisvara jagamiseks ja Y vastuhagi X

vastu korteriomandi lahusvaraks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.03.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastuhagis

kostja)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja IV

Kostja

(vastuhagis

hageja)

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja AT

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31.03.2022 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

3. Määrata Y apellatsiooniastme menetluskulude suuruseks 950 eurot.

4. Välja mõista X-lt Y kasuks apellatsiooniastme menetluskulud 950 eurot.

Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt kostjale viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 18.12.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu ühisvara jagamiseks.

Hageja palus müüa korteriomand aadressil XXX (korteriomand, registriosa nr XXXXXXXX)

avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel võrdsetes osades.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Pooled sõlmisid abielu 1991 ja lahutasid 20.08.1997. Pooled elasid koos kuni abielu

lahutuseni ja ostsid omale abielu ajal korteriomandi. Menetluse kestel täpsustas hageja, et

tegelikult ostsid nad abikaasadena osaku elamukooperatiivis 6 000 dollari eest. Hageja käis

merel, teenis raha ja panustas 6 000 dollarit elamukooperatiivi osaku ostmisse. Hageja ei elanud

vaidlusaluses korteris viimased 23 aastat ega tasunud selle eest.

Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata. Kostja esitas 04.01.2021 vastuhagi,

milles palus tunnistada korteriomand kostja lahusvaraks ja jätta menetluskulud hageja kanda.

4. Poolte abielusuhted kestsid kuni 1996, sest alates sellest ajast oli kostjal juba uus mees,

kellega nad olid alates 05.01.2000 abielus. Elamukooperatiivi osaku ostmiseks ei andnud raha

hageja, vaid kostja vanemad. Kuna hageja ei panustanud ei esimese osamakse tasumisse

kooperatiivi osaku eest, vaid seda tegid kostja vanemad, kooperatiivi liikmeks oli kostja,

kooperatiivi edasisi osamakseid aitasid kostjal samuti tasuda tema vanemad ning korteri ja selle

juurde kuuluva maa sai erastada kostja, sest tema oli elanud koos tütrega nimetatud korteris, oli

elamukooperatiivi liige ja sai pärast korteri erastamist korteriomandi omanikuks, siis ei olnud

korteri näol tegemist poolte ühisvaraga, vaid kostja lahusvaraga. Hageja ei tundnud 23 aastat

huvi korteriomandi vastu, ei panustanud sellesse, kuid kui kostja tahtis korteri poolte tütrele

kinkida, teatas hageja, et tema ei anna selleks notari juures nõusolekut, sest kostja lasi hagejalt

omal ajal välja mõista elatise tütre ülalpidamiseks.

Kostja alternatiivsete vastuväidete kohaselt tuleks juhul kui kohus tunnistab korteriomandi

ühisvaraks, kõrvale kalduda vara jagamise võrdsusest poolte vahel ning vähendada hageja

kasuks väljamõistetava hüvitise osa 25 686,22 euro võrra, sest hageja ei olnud kunagi maksnud

korteri kommunaalmakseid ega kandnud ka korteri remondiga seotud kulusid.

Hageja vastuväited vastuhagile

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja teenis ise raha, mille

eest abikaasad ostsid korteri ning hageja polnud kostja vanematelt raha saanud korteri

ostmiseks. Menetluse ajal esitas kostja kohtule erinevaid versioone kooperatiivi osa ostu kohta

ja vasturääkivaid väiteid. Sisuliselt muutis kostja oma väiteid igas seisukohas. Kostja süüdistas

alusetult hagejat pahatahtlikus käitumises. Vastuhagi oli tõendamata.

Maakohtu otsus

6. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus tuvastas, et korteriomand

koos selle osaks oleva mõttelise osaga maatükist ja oluliseks osaks olevast ehitise osast, mis ei

olnud ühegi korteriomandi reaalosaks, oli kostja lahusvara. Menetluskulud jäid poolte endi

kanda ja kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Poolte vahel puudus vaidlus, et nende abielu sõlmiti 1991 ja lahutati 20.08.1997. Kehtiva

perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on

tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu tekkimise või toimingu

tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Selleks, et tuvastada,

kas korteriomand oli poolte ühisvara või kostja lahusvara, tuli lähtuda vara omandamise ajal

kehtinud seadusest.

Kohus tuvastas, et Haabersti Linnaosa Valitsuse Elanike registri tõend 17.08.1998. aastast nr

371 tõendas, et elamispinnale XXX oli alates 02.04.1992 sisse registreeritud kostja ja tema tütar

(I kd tl 25). Q kirjalikult antud selgitus (I kd tl 23) ja tema tunnistajana antud ütlused

kohtuistungil tõendasid, et tema ja tema abikaasa D andsid ehk kinkisid oma tütrele

6 000 dollarit kooperatiivkorteri XXX esimese osamaksu tegemiseks ning jätkasid kooperatiivi

osakute maksmist ka edaspidi, sest tütrel ja hagejal selleks raha ei olnud. Kooperatiivkorteri

osakute maksmist Q poolt tõendasid ka tema pangakonto väljavõtted alates 16.09.1999 –

24.03.2002 Swedbank AS-st ja alates 26.01.2010 – 27.11.2014 AS-is SEB Pank, millistest

nähtuvalt Q tasus kostja eest XXX arveid nii kooperatiivi osakute kui ka kommunaalteenuste

eest kõigi nende aastate vältel. Kostja oli endise kooperatiivi liige, millest hiljem moodustati

KÜ U, talle anti korteriühistu poolt üle korteriomand XXX, mida tõendasid KÜ U akt 23.

jaanuarist 2001 XXX ja YY asuvate korterite reaal- ja mõtteliste osade korteriühistu liikmetele

üleandmise kohta ja KÜ U juhatuse koosoleku protokolli 23.10.2001 korteriomandite

seadmisest elamutes XXX ja YYY, Tallinna (I kd tl 31-34). Kuna maa oli ostueesõigusega

erastatud juba Harju Maavanema korraldusega nr 3714 14.09.1999 U KÜ-le (I kd tl 26), esitati

25.01.2002 Tallinna notar A. Ainsoni poolt avaldus korteriomandite kinnistamiseks

kinnistusregistrile (I kd tl 46) ja kostja kanti omanikuna kinnistusraamatusse 19.06.2002 (I kd

tl 5).

Tulenevalt sellest, et enne 01.01.1995 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel

abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara ning sama seaduse § 15 lg 1 järgi on

abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel

kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast

abielusuhete lõppemist, tuli asuda seisukohale, et kooperatiivkorteri osak oli kingitud kostjale

tema vanemate poolt tehtud 6 000 dollarise sissemaksega elamukooperatiivile, kõik edasised

maksed aitasid kostjal samuti teha elamukooperatiivile tema vanemad, mistõttu tekkis kostjal

võimalus erastada talle elamukooperatiivi liikmena kasutada olnud eluruum vastavalt tol ajal

kehtinud eluruumide erastamise korrale, mistõttu oli vaidlusalune korteriomand kostja

lahusvara. Hageja polnud ühegi tõendiga tõendanud, et ta oleks panustanud kooperatiivi osaku

eest tasumisse, vaid ta kinnitas, et ta polnud 23 aastat vaidlusaluses korteris käinud, selle eest

midagi maksnud ega sinna ka midagi panustanud. Hageja esitatud tööraamat, mis kinnitas

hageja töötamist merel ja JJJ, fotod, hageja tööleping tema töötamise kohta firmas B, ei

tõendanud tema väiteid, et esimese sissemakse elamukooperatiivi tegi tema oma teenitud raha

eest.

Hageja apellatsioonkaebus

7. Hageja palus tühistada maakohtu otsus osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja vastuhagi

rahuldati (resolutsiooni p-d 1-3) ja teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ning

vastuhagi

jätta

rahuldamata.

Hageja

ei

vaidlustanud

menetluskulude

jaotust

ja

kindlaksmääramist. Alternatiivselt palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks tagasi

maakohtule. Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus ei võtnud seisukohta hageja kõigi väidete ja tõendite kohta ega seletanud, miks

hageja toodud asjaolud ei omanud asja lahendamisel tähendust. Otsuse kujunemine ei olnud

selge ega jälgitav, st kohus rikkus otsuse põhjendamiskohustust.

Kohus ei hinnanud ega käsitlenud hageja vastuväiteid kostja tõenditele. Kohus pidi otsuses

kõiki tõendeid analüüsima ja põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega, kuid igasugune sellekohane põhjendus puudus. Maakohus polnud jälgitavalt ja

põhistades analüüsinud ühtegi tõendit, mistõttu jäi otsuse põhjenduse ja kohtu veendumuse

kujunemine arusaamatuks. Mitte ükski kostja poolt esitatud tõend eraldi ega kogumis ei

tõendanud, et kinnisvara oli kostja lahusvara. Hageja esitas dokumentaalse tõendina töölepingu,

mis oli asjakohane ja lubatav. Maakohus ei hinnanud tõendit ning leidis ekslikult, et see ei

tõendanud hageja väidetud asjaolusid. Töölepingust oli selgelt näha, et hagejal olid head

võimalused selleks, et osta osakut. Maakohus rikkus oluliselt selgitamiskohustust. Kui hageja

esitab oma väite tõendamiseks maakohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi,

kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina

kasutatav, peab kohus seda hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse

esitada muid, menetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. Kohus seda ei teinud.

Hageja leidis, et maakohus jättis tähelepanuta kostja seisukohad, millest selgelt nähtus, et kostja

ise ei arvanud, et korteriomand oli tema lahusvara ning oma seisukohtadega sisuliselt kinnitas,

et korteriomand oli poolte ühisvara. Oli ilmselge, et kostja ise tunnistas, et hagejal oli õigus

esitada kostja vastu nõudeid. Kohus ignoreeris kostja iseendale vasturääkimisi ja väiteid, mis

omakorda tõendasid, et osak ei olnud ostetud kostja vanemate raha, vaid just hageja rahade eest.

Korteriomand oli ühisvara ja seda kinnitas kostja ise oma seisukohtades. Kohus võttis kõige

rohkem arvesse tunnistaja Q ütlusi, kes ei tegelenud osaku ostmisega ega ei mäletanud, millal

oli osak ostetud. Hageja seadis kahtluse alla tunnistaja ütluste usaldusväärsuse olukorras, kus

kostja ise väitis, et ühisvara oli jagatud lahutusel ja tunnistades kinnisvara ühiseks. Hagejale

polnud arusaadav, millisel viisil jättis kohus tähelepanuta kostja väited, mis kogumis tõendasid,

et kinnisvara oli ühine.

Kui abikaasad soovisid, et abielu ajal ühisvara arvel omandatud vara kuuluks ühe abikaasa

lahusvara hulka, siis said nad sõlmida abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe.

Mitte mingisugust suulist ega kirjalikku kokkulepet poolte vahel polnud. Hageja hinnangul

ostsid pooled abielu ajal osaku, peale lahutust elas korteris kostja oma uue mehega ja ühisvara

jagada ei olnud vajalik.

Vastustaja seisukoht

8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt

neid ei korda. Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas.

10. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist

vajalikuks.

Vastuseks

hageja

apellatsioonkaebuse

väidetele

märgib

ringkonnakohus järgmist.

11. Pooled olid abielus 1991 kuni 20.08.1997. Pooltel oli vaidlus, et kas XXX korteriomand,

mille omanikuna on 19.06.2002 kinnistusraamatusse kantud kostja, on poolte ühisvara või on

tegemist kostja lahusvaraga. Hageja väitel on korteriomand poolte ühisomand, mille ta palub

lõpetada ja müüa see avalikul enampakkumisel ja sadu jagada poolte vahel võrdselt. Kostja

vastuväitel oli korteriomand tema lahusvara.

12. Maakohus juhindus õigesti kehtiva PKS § 210 lg-st 2, mille kohaselt kohaldatakse asjaolule

või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, asjaolu

tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene

teisiti.

Enne 01.01.1995 kehtinud PKS § 14 lg 1 sätestas, et abielu kestel abikaasade omandatud vara

on abikaasade ühisvara ning sama seaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis

enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud

vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

13. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi etteheidetega, mille kohaselt maakohus rikkus asja

lahendamisel menetlusõiguse norme. Asja materjalidest nähtuvalt toimus menetlus kooskõlas

TsMS normidega ja maakohus on täitnud piisavalt selgitamiskohustust. Maakohus jaotas

tõendamiskoormise õigesti, kuivõrd kostjal lasus kohustus tõendada, et korteriomand oli tema

lahusvara, sest eelduslikult moodustab abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks

igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses

sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt leidis tõendamist, et

tegemist oli kostja lahusvaraga. Ringkonnakohtul ei ole alust nõustuda apellandi etteheidetega

tõendite ebaõigele hindamisele maakohtu poolt ega näe alust tõendite ümberhindamiseks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tõendeid hinnates rikkunud menetlusnorme ja

kaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kohus hindas kirjalikke

tõendeid ja tunnistaja ütlusi nende kogumis kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus väidete ja nende kinnituseks esitatud

tõendite hindamisel. XXX korterisse oli kostja koos tütrega sisse registreeritud alates

03.04.1992 (I kd lk 25, 65). 14.09.1999 korraldusega erastati ostueesõigusega U korteriühistule

XXX/YY maa ja 23.01.2001 anti korteriühistu liikmetele, sh kostjale üle korterite reaal- ja

mõttelised osad (I kd lk 31-32). Samal päeval olid seatud ka korteriomandid ja 18.02.2002

toimus korteriomandite kinnistamine (I kd lk 56 p). Et vaidlusalune korter oli kooperatiivkorter,

mille osak oli kingitud kostjale tema vanemate poolt tehtud 6000 dollarise sissemaksega

elamukooperatiivile, leidis tõendamist. Samuti tõendas kostja, et edasised osamaksed jm

maksed kooperatiivile tasusid kostja eest tema vanemad, mida tõendas kostja ema Q kirjalik

seletus, konto väljavõtted. Kooperatiivkorteri ostmist tütrele kinnitas 3.03.2022 istungil

tunnistajana ülekuulamisel Q, kes tõendas et tema koos abikaasa D-ga tasusid korteri eest.

mistõttu tekkis lõppkokkuvõttes kostjal võimalus erastada talle elamukooperatiivi liikmena

kasutuses olnud eluruum XXX. Asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates tuvastas maakohus,

et vaidlusalune korteriomand on kostja lahusvara. Apellant on kaebuses korranud enamuses

maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud.

TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ja

nõustub nendega.

16. TsMS § 363 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt tuli hagejal tuua maakohtu ette kõik asjaolud ja tõendid,

milliseid ta pidas vajalikuks tsiviilasja menetluses esitada. Hagimenetlus on põhiolemuselt

võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab TsMS § 5 lg 1, et hagi

menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama

paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu 21.10.2020 otsus tsiviilasjas nr

2-17-18305, p 14). Seega on hagimenetluses poole kohustus mõelda läbi menetlusstrateegia,

hinnata riske ja tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks.

Kohus viitas eelnevalt, et eelduslikult moodustab abielu kestel omandatud vara abikaasade

ühisvara ja kostjal oli kohustus tõendada, et korteriomand oli tema lahusvara. Antud asjas kostja

tõendas oma nõude aluseks olevaid väiteid, mille põhjal oli maakohtul võimalik jõuda

järeldusele, et tegemist oli kostja lahusvaraga, mitte poolte ühisvaraga. Hageja ei ole ühegi

kohtule esitatud tõendiga tõendanud, et ta oleks panustanud kooperatiivi osaku eest tasumisse.

Kostjal oli olemas vastaspoolega võrdne võimalus esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid.

Kui pool seda võimalust ei kasuta, siis sellest tulenev tema nõude rahuldamata jätmise risk jääb

selle poole kanda.

17. Lisaks märgib ringkonnakohus, et õiguse teostamise eesmärgiks ei ole lubatud kahju

tekitamine teisele isikule ja õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus

(TsÜS § 138). Praegusel juhul kinnitas hageja maakohtus istungil, et ta polnud 23 aastat

vaidlusaluses korteris käinud, selle eest midagi maksnud ega sinna ka midagi panustanud.

Kostja selgitas kohtule, et ta tahtis kinkida vaidlusaluse korteri poolte tütrele, kuid hageja teatas,

et tema ei anna selleks notari juures nõusolekut, sest kostja lasi hagejalt omal ajal välja mõista

elatise tütre ülalpidamiseks. Selline käitumine ei viita hageja poolt heausksele käitumisele

kostja suhtes. Praegusel juhul nähtub, et hageja esitatud nõue oli pigem ajendatud solvumisest

ja vaenust kostja suhtes. Arvestada tuleb ka seda, et pooled lahutasid abielu juba 20.08.1997.

Sisuliselt kuni käesoleva menetluseni on hageja oma käitumisega andnud kostjale pidavalt

mõista, et korteriomandi näol on tegemist kostja lahusvaraga. Kostja on selle aja jooksul teinud

kulusid korteri säilitamisele ja tõstnud selle väärtust, samal ajal kui hageja 23 aasta jooksul

polnud kordagi käitunud kui korteri omanik. Ringkonnakohtu hinnangul pole hea usu

põhimõttega kooskõlas hageja käitumine kostja suhtes, kus ta ligikaudu 20 aastat hiljem

üllatuslikult otsustab, et ta on korteri üks ühisomanikest.

18. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on viinud menetluse läbi vastavuses

TsMS normidega ja ei ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mis tingiksid kohtuotsuse

tühistamise ja tõendite hindamise maakohtust erinevalt ning hagi rahuldava otsuse tegemise.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus

jättis menetluskulud poolte endi kanda ja neid ei olnud vaja rahaliselt kindlaks määrata.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS

§ 171 lg 1). Kostja menetluskulud apellatsiooniastmes on õigusabikulud 950 eurot 9 tunni 30

minuti eest tasumääraga 100 eurot tunnis käibemaksuta järgmiste toimingute eest: kaebusega

tutvumine, analüüs (1,5 tundi) ning vastuse koostamine (8 tundi).

TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et kostja esindaja

toimingud olid kooskõlas menetluse käiguga ning olid märgitud ulatuses vajalikud ja

põhjendatud. Õigusabitoiminguteks kulunud aeg on apellatsioonkaebuse sisu ja mahuga

kooskõlas.

Kostja esindaja tunnitasu on mõistlik ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Kostja palus

hüvitada kulud käibemaksuta. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale hüvitamisele menetluskulu

950 eurot tasumääraga 100 eurot tund.

20. Hagejal tuleb vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tasuda menetluskuludelt

viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)