3-20-2592/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-2592

Haldusasi

Kaldapõllu OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 25. septembri 2020. a otsuse

nr 13-30.1/20/836 ja 27. novembri 2020. a vaideotsuse

nr 13-30.1/20/928-1 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. septembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kaldapõllu OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Kaldapõllu OÜ

seaduslik esindaja Maarja Udde

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Anne Lepik

RESOLUTSIOON

Jätta Kaldapõllu OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. septembri

2021. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. september 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tunnistas 25. septembri 2020. a

otsusega nr 13-30.1/20/836 kehtetuks oma 27. novembri 2017. a otsuse nr 13-30.1/17/667

Kaldapõllu OÜ taotluse nr 61001700158 osas, jättis välja maksmata toetuse 10 000 eurot ning

nõudis kaebajalt tagasi väljamakstud toetuse 30 000 eurot.

Vastustaja leidis, et kaebaja ei järginud maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53

„Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) nõudeid. Kaebaja

ei ole investeeringut nõuetekohaselt ellu viinud, kasvuhooneid ei ole nõutavas ulatuses rajatud.

Põllumajanduslike toodete müümisest müügitulu saamine ei ole tõendatud ega reaalne, muude

põllumajandustoodete tootmise või nende töötlemise arendamise kulud ei ole tõendatud, soetatud

masinad ja seadmed ei olnud kasutuses.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PRIA

25. septembri 2020. a otsuse nr 13-30.1/20/836 ja 27. novembri 2020. a vaideotsuse tühistamist.

Kaebuse kohaselt, kuna PRIA ei ole viimast väljamakset teinud, siis ei ole investeeringuobjekti

sihipärase kasutamise tähtaeg kulgema hakanud. Seega on PRIA ise rikkunud määruse nr 53

tingimusi. PRIA-l oli õigus kontrollida kaebaja tegevust kahe aasta jooksul toetuse määramisest

ning investeeringuobjekti sihipärase kasutamise ajal. Seega on PRIA kohapealsed kontrollid

õigusvastased ning nende raames kogutud teave ei ole asjakohane.

PRIA rikkus vaide lahendamise tähtaega ning seetõttu on vaideotsus tühine või kuulub

tühistamisele.

3. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja ei täitnud kohustust viia investeering ellu 27. novembriks 2019

(kahe aasta jooksul toetuse määramisest). Taotluse rahuldamisel maksti välja ¾ toetusest

(30 000 eurot). Asjaolu, et toetuse teist osa välja ei makstud, ei tähenda seda, et toetuse saaja ei

peagi investeeringut sihipärasesse kasutusse võtma ja et läbi viimase toetusosa väljamaksmisest

loobumise on võimalik vältida investeeringuobjekti sihipärase kasutamise nõude täitmist.

PRIA kontrollis äriplaanis kavandatud tegevuste elluviimist ning võetud kohustuste täitmist

4. veebruaril 2020 ja 11. juunil 2020. 4. veebruariks 2020 oli paigaldatud ühe kasvuhoone karkass

ja teist kasvuhoonet ei olnud rajatud. 11. juuni 2020. a seisuga oli paigaldatud ühe kasvuhoone

karkass, mis oli kaetud kilega, kasvuhoones olnud kurgid olid istutatud vahetult enne kontrolli

tegemist. Teist kasvuhoonet on hakatud küll rajama, kuid see polnud valmis, samuti ei olnud

paigaldatud pelletiseadmeid. Kasvuhoonetel puudusid ehitusprojektid ja ehitusteatised. Kaebaja

oli väidetavalt soetanud uue õhkkatla NPS-35 (4579 eurot), kuid kontrollimisel näitas kaebaja

kasutatud pelletikatelt, mille mudel ja seerianumber kattub teise toetuse saaja, Jõepõld OÜ,

kohapealses kontrollis (9. november 2018) tuvastatud seadmega. Soetatud masinad ja seadmed ei

olnud sihipärases kasutuses. 27. detsembri 2018. a lisatud OÜ Ursula-Maria arve nr 20180208

järgi väidetavalt soetatud polükarbonaadist plaate kohapeal ei tuvastatud.

Kaebaja ei ole tõendanud omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu määruse nr 53 § 14

lg 2 p-s 5 sätestatud määras. Müügitulu arved ei tõenda nõutaval määral müügitulu saamist. Kõik

arved on sularahaarved ning need on koostatud eraisikutele (nimesid ei ole kajastatud),

arvelduskontodelt ei nähtu kulutusi põllumajanduslikuks tootmiseks, tõendamata on toodangu

saamine.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 30. septembri 2021. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus sedastas, et vaidlustatud haldusakt on raskesti mõistetav. Vaidlustatud otsusest,

vaideotsusest ja PRIA vastusest kaebusele on siiski arusaadav, et PRIA hinnangul ei ole kaebaja

äriplaanis kavandatud tegevusi nõuetele vastavalt tähtaegselt ellu viinud ning on rikkunud mitmeid

toetusega võetud kohustusi.

6. Kaebajale anti toetus äriplaani kohaselt kahe kasvuhoone materjali ja rajamise kulude 19 200

eurot, väiketraktori soetamise kulude 12 000 eurot, kastmissüsteemi ja kahe pelletikatla soetamis-

ja paigaldamiskulude 2400 eurot ja 8400 eurot katteks. 13. jaanuaril 2019 esitas kaebaja tegevuste

muudatustaotluse, mille PRIA 24. jaanuaril 2019 rahuldas. Muudatuste tulemusena oli

toetatavateks tegevusteks kaks kasvuhoonet (20 721 eurot), väiketraktor (3000 eurot), pelletikatel

(4579,01 eurot) ning muud põllumajanduslike toodete tootmise alustamise või arendamise alased

tegevused

(13 699,99

eurot).

Tegevuse

elluviimise

tähtpäeval

esitas

kaebaja

uue

muudatustaotluse, mille PRIA jättis rahuldamata. Jaanuaris 2020 esitas kaebaja järjekordse

muudatustaotluse.

7. Määruse nr 53 § 14 lg 1 kohaselt viib toetuse saaja äriplaanis kavandatud tegevused ellu

hiljemalt kahe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest, kusjuures tegevuste

elluviimine peab algama kuue kuu jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse tegemisest (p 1) ja

äriplaanis kavandatud tegevustest vähemalt 75 protsenti, sealhulgas määruse § 5 lõike 2 kohane

investeering, peab olema ellu viidud ühe aasta jooksul arvates taotluse rahuldamise otsuse

tegemisest (p 2).

PRIA määras kaebajale toetuse 27. novembril 2017. Seega pidi kogu investeering olema ellu

viidud hiljemalt 27. novembriks 2019. 4. veebruaril ning 11. juunil 2020 toimunud kontrollimisel

tuvastati, et kasvuhoonete rajamisega on küll alustatud, kuid ka 11. juuniks 2020 ei olnud mõlemad

toetuse esemeks olnud kasvuhooned täies ulatuses valmis ning kasutatavad. Seega on kaebaja

rikkunud toetuse saamisel võetud kohustust viia äriplaanis kavandatud tegevused ellu hiljemalt

kahe aasta jooksul toetuse rahuldamise otsuse saamisest (määrus nr 53 § 14 lg 1).Toetuse

elluviimise kohustuse täitmiseks ei piisa üksnes osade toetatud tegevuste kulude kandmisest, kui

investeeringuobjekti kasutusse ei võeta.

8. Asjaolu, et kaebaja avaldas valmisolekut loobuda viimasest väljamaksest ei mõjuta

investeeringuobjekti rajamise kohustust, samuti selle säilitamise ja sihipärase kasutamise

kohustust. Toetuse teise osa maksmise eelduseks ongi äriplaanis kavandatud kõigi tegevuste

elluviimine ja nõuetekohaste dokumentide esitamine.

Õige ei ole seisukoht, et kohapealne kontroll polnud lubatav, sest teisest väljamaksest loobumise

tahte tõttu viidi kontroll läbi pärast järelevalveperioodi lõppu. Kontrollide tegemise ajal ei olnud

toetuse viimase osa väljamakse tegemine veel otsustatud, seega oli vastustajal õigus väljamakse

tegemise otsustamist ning äriplaanis kavandatud tegevuste ellu viimist ning võetud kohustuste

täitmist määruse nr 53 § 14 lg 4 p 1 alusel kontrollida.

9. Toetuse määramisel kehtinud määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 nägi ette, et toetuse saaja võtab toetuse

saamisega kohustuse, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on üle 4000 euro

arvates taotlemisele järgnevast majandusaastast kuni sihipärase kasutamise perioodi lõpuni.

Raskesti on mõistetav, kuidas saavutas kaebaja müügitulu saamiseks vajaliku omatoodetud

põllumajandusliku toodangu (eraisikutele koostatud müügiarvetel märgitud värsked tomatid,

kurgid, kartulid, herned) selleks kulutusi tegemata ning olukorras, kus kasvuhoonete valmidusaste

ei olnud põllumajandusliku toodangu saamiseks piisav.

10. ELÜPS § 111 lg-s 1 viidatud määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 sätestab, et juhul kui leitakse,

et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste

sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid

kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt. Sama artikli lg

3 näeb ette, et, ilma, et see piiraks artikli 54 lõike 3 kohaldamist, nõutakse tagasi lõikes 1 osutatud

toetuse maksmise lõpetamisega ja lõikes 2 osutatud karistustega seonduvad summad, sealhulgas

nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused. Määruse nr 1306/2013 art 63 lg-d 1 ja 3

koosmõjus näevad vastustajale seega ette kaalumisruumi.

Kuna kaebaja pole toetatud tegevusi ellu viinud ega ole järginud omatoodetud põllumajanduslike

toodete müügitulu nõuet ning on eksitanud vastustajat ka seadme ostmise asjaoludega näidates

kontrollimisel seadet, mis ei olnud kaebaja omandis, samuti ei ole muude kulude kandmine

nõuetekohaselt tõendatud, siis on kaebaja oluliselt rikkunud toetuse tingimusi ning võetud

kohustusi. Kui enamikus osas on äriplaanis seatud eesmärkidest täitmata ja täitmata on ka toetuse

saamise üldine eeldus, on põhjendatud toetuse täielik tagasinõudmine.

11. PRIA ületas vaide lahendamise tähtaega mõne päeva võrra. Nimetatud eksimus ei mõjuta

vaideotsuse kehtivust ega sisu ega saa olla haldusakti tühisuse ega tühistamise aluseks. Tegemist

ei olnud selliste menetlusnõuete rikkumistega, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (HMS §

58). Vaideotsus ei ole ka tühine, sest puuduvad HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse alused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vaide läbivaatamise tähtaja ületamise

tõttu on vaideotsus tühine või kuulub tühistamisele, PRIA poolt kohapealse kontrolli teostamine

polnud lubatav ning kaebaja on tegelikkuses tegelenud põllumajandusliku tootmisega ja saanud

tulu omatoodangu müügist.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

15. Halduskohus on põhjalikult selgitanud põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja

toetusega kaasnevaid kohustusi, samuti põhjendanud, miks vastustaja kogutud tõendite pinnalt

tuvastatud rikkumiste tõttu on õiguspärane toetuse tervikuna tagasinõudmine. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Apellatsioonimenetluses seab kaebaja kahtluse alla kaks vaidlustatud PRIA otsuse

õiguspärasuse hindamisel tähtsust omavat halduskohtu järeldust. Nimelt leiab kaebaja, et

vastustaja ei olnud õigustatud tegema kohapealseid kontrolle ning, et olemasolevate tõendite alusel

on tuvastatav kaebaja majandustegevus põllumajandustoodete tootmisel.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

17. Vaidlust ei ole, et määruse nr 53 § 14 lg-st 1 ja kaebaja toetuse määramise otsuse tegemise

ajast tulenevalt oli kaebaja kohustatud viima toetuse taotlemisel äriplaanis kavandatud tegevused

ellu hiljemalt 27. novembriks 2019.

Määruse nr 53 § 16 lg-d 1 ja 3 näevad ette toetuse maksmise kahes osas, millest teise osa maksmise

eelduseks on äriplaanis kavandatud kõigi tegevuste elluviimine ja nõuetekohaste dokumentide

esitamine. Seega osutab juba asjaolu, et kaebaja ei taotlenud teise toetuseosa maksmist ega

esitanud selleks nõutavaid tõendeid, et toetusega kavandatud tegevused ei ole ellu viidud. Määruse

nr 53 nõudeid ei saa aga mõista selliselt, et teise toetuseosa väljamaksmisest loobumine toob kaasa

äriplaanis ette nähtud investeeringute tegemise kohustusest ja/või investeeringuobjekti sihipärase

kasutamise kohustusest vabanemise. Vastavalt määruse nr 53 § 14 lg-le 1 ja lg 2 p-dele 1 ja 3 on

need kohustused kaebajal ka toetusest osalise loobumise korral. Igal juhul on selge, et

investeeringuobjekti sihipärase kasutuse tähtaeg ei saa hakata kulgema enne investeeringuobjekti

valmimist, kui sihipärane kasutus ei olegi veel võimalik. Määruses nr 53 vastupidine tõlgendamine

muudaks toetuse taotleja kohustused sisutühjaks, kuna toetuse taotlejal oleks võimalik võtta vastu

esimene toetuseosa, kasutada seda oma suva järgi ning vabaneda igasugusest vastutusest loobudes

teise toetuseosa väljamaksmisest. See oleks aga ilmselges vastuolus toetusmeetme eesmärkide ja

põllumajandustoetuste andmise aluspõhimõtetega.

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale toetuse määramise ajal kehtis määruse

nr 53 § 14 lg 4 p 1 ebaõnnestunud sõnastuses, kuna sidus kaebaja kohustuse võimaldada vastustajal

teostada kontrolle järelevalveperioodi kestusega.

Määruse (EL) nr 1306/2013 art 54 lg 1 järgi liikmesriigid taotlevad iga eeskirjade eiramise või

hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul

pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks

kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt

kätte saadud. Toodud sättest ega siseriiklikust õigusest ei tulene, et vastustajal oleks õigus ja

kohustus teostada kontrolli taotleja poolt nõuete täitmise üle üksnes järelevalveperioodi jooksul.

Vastupidi, selline seisukoht on vastuolus kontrolli eesmärgiga, kuna välistaks sisuliselt nõuete

kontrolli järelevalveperioodi lõpus, sest järelevalveperiood ja kontrolliperiood langeksid kokku,

samas kui mõne toetusnõude täitmine selgubki alles järelevalveperioodi lõpus või isegi pärast

seda.

Praegusel juhul ei saa aga isegi formaalselt järeldada, et kontrolli teostamine kaebaja juures

võinuks olla keelatud. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p 1 kohaselt võttis kaebaja toetuse saamisega muu

hulgas kohustuse investeeringuobjekti säilitada ja sihipäraselt kasutada vähemalt üks aasta arvates

PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest (sihipärase kasutamise periood). Kaebaja suhtes ei

olnud sihipärase kasutamise periood kulgema hakanud, sest vastustaja ei olnud viimast osa

toetusest välja maksnud, õieti ei olnud kaebaja investeeringut ellu viinudki. Seetõttu ei saanud

sihipärase kasutamise periood kohapealsete kontrollide tegemise ajaks 2020. aasta esimesel poolel

ka lõppenud olla ning lõppenud ei saanud seega olla ka järelevalveperiood. Vastavalt ei takistanud

määruse nr 53 § 14 lg 4 p 1 mingil moel kontrolli teostamist. Kuigi sättes rõhutati eelkõige toetuse

sihipärasuse kontrolli eesmärki, on normis nimetatud ka järelevalve toetuse tähtaegse kasutamise

üle ning normi kohaselt on lubatavad ka muud toetuse saamisega seotud, kuid normis nimetamata

kontrollid.

19. Kaebaja eksib ka selles, nagu tugineks PRIA toetuse tagasinõudmisel sellele, et kaebaja ei ole

hoidnud investeeringuobjekti sihipärases kasutuses määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 1 nimetatud tähtaja

jooksul. Vaidlustatud otsuse kohaselt tugineb vastustaja eelkõige sellele, et kaebaja ei ole

investeeringut tähtaegselt nõuetekohaselt teostanud ega esitanud seda kinnitavaid dokumente.

Nendele järeldustele ei ole kaebaja sisuliselt vastu vaielnud, eelistades osutada võimalikele

menetluslikele puudustele PRIA tegevuses. Seega saab järeldada, et vastustaja on õigesti

tuvastanud, et investeeringu tegemise tähtaja jooksul (ega ka pärast seda) kaebaja ei rajanud kahte

kasvuhoonet ega paigaldanud neisse tootmiseks vajalikke seadmeid. Samuti ei esitanud kaebaja

kuludokumente 15 931,36 euro osas väidetavalt põllumajandustoodete tootmise või töötlemise

alaste tegevuste kohta, mistõttu ka neid tegevusi ei saa lugeda teostatuks.

20. Kaebaja hinnangul on ta täitnud ka omatoodangu saamise ja selle müügist tulu teenimise

nõude, nagu näeb ette määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5, seda kinnitavad nii pildimaterjal, sotsiaalmeedia

leht, kus on näha kogu tegevus kui ka tunnistajad.

Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja esitatud müügiarved ega viide

sotsiaalmeediakontole ja sellel kättesaadavatele fotodele ei ole piisavad, et usaldusväärselt

kinnitada kurkide ja tomatite tootmist just kaebaja poolt ega kurkide ja tomatite müüki või müüdud

koguseid. Asja materjalidest võib aru saada, et müügiarved ei kajasta müügitehinguid, vaid on

vastava kuu müügi koondid, mis ei ole suunatud ühelegi konkreetsele isikule esitamiseks.

Väidetavalt toimus müük füüsilistele isikutele sularaha eest ning müügitehinguid üksikult ei

dokumenteeritud. Ringkonnakohus mõistab sellest, et nn koondarved koostati tagantjärele, kui

ilmnes vajadus müügiandmete esitamiseks. Sellisena ei ole aga võimalik veenduda, et arvetel

näidatud kogused kajastavad kaebaja omatoodangu müüki ja on vastavuses tegeliku müügiga.

Äriühinguna oli kaebajal vastavalt raamatupidamise seaduse § 2 lg-le 2 ja §-le 4 muu hulgas

kohustus dokumenteerida oma majandustehingud ja säilitada raamatupidamisdokumente. Teisalt

on kaebajal toetuse saajana kohustus vajadusel tõendada määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 nimetatud

kohustuse täitmist. Seega oli kaebajal kohustus tõendada omatoodangu müügi mahtu ja sellest

saadud tulu ning ta sai selle kohustuse täita eelkõige oma raamatupidamisdokumentide esitamise

kaudu. Olukorras, kus kaebaja ei dokumenteerinud iga üksikut müügitehingut ja see ei olnud

kehtiva õiguse kohaselt ka nõutav, pidi ta siiski pidama arvestust oma kulude ning müüdud kauba

koguse ja müügist teenitud tulu kohta. Ringkonnakohtule ei ole teada, millisel viisil kaebaja

arvestust pidas või kuidas ta oma tegevust dokumenteeris. Praegu ei nähtu mujalt kui

müügiarvetelt üldse andmeid selle kohta, et kaebajal oleks mingigi majandustegevus olnud.

Kaebaja omatoodangu müügist tulu teenimise nõude täitmise seab veelgi enam kahtluse alla

asjaolu, et 2020. aasta alguseks ei olnud kaebaja äriplaanis kavandatud kasvuhoonet rajanud,

mistõttu ei ole selge, kus ja millisel viisil oleks kaebaja võinud omatoodangut saada. Küsimusi

tekitab seegi, et kaebaja ei suutnud esitada andmeid ega tõendeid selle kohta, et oleks teinud

kulutusi omatoodangu saamiseks. Isegi, kui möönda, et kaebaja väidetud toodangu väärtus tekib

suuresti looduslikult, ei ole tootmine siiski mõeldav üldse kulutusi tegemata, sest seemned/taimed

ja väetised on tootmiseks paratamatult vajalikud.

Olukorras, kus kaebaja ei ole esitanud vastustajale andmeid ega tõendeid omatoodangu müügi

kohta, ei ole vastustajal millelegi toetuda määruse nr 53 § 14 lg 2 p-s 5 sätestatud kohustuse

täitmise tuvastamiseks. Kuna kohustuse täitmise tõendamine suhetes PRIA-ga on kaebaja

ülesanne, siis ei jäänudki vastustajal üle muud, kui tuvastada omatoodangu müügist tulu teenimise

nõude rikkumine kaebaja poolt.

21. Ülejäänud osas ei ole kaebaja halduskohtu otsuse põhjendusi ega järeldusi kahtluse alla

seadnud. Ka ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks kaebuse lahendamisel eksinud õiguse

tõlgendamisel ja kohaldamisel või faktiliste asjaolude tuvastamisel. Ringkonnakohus peab üksnes

vajalikuks märkida, et nõustub halduskohtuga selles, et toetuse tagasinõudmisel oli vastustajal

kaalumisruum tulenevalt ELÜPS § 111 lg-st 1 koostoimes määruse nr 1306/2013 art 63 lg-ga 1.

Kaebaja rikkumiste ulatust ja iseloomu silmas pidades, eelkõige arvestades, et toetuse eesmärk on

jäänud täielikult saavutamata (äriplaani ei viidud ellu ei kavandatud investeeringu ega

omatoodangu mahu osas) ning kaebaja vähemalt osaliselt püüdis investeeringu tegemise osas

vastustajat eksitada, esitades enda soetatud seadmena ülevaatamiseks teisele äriühingule kuuluva,

samuti toetusega soetatud seadme, puudus vastustajal tegelik võimalus jätta toetus osaliselt tagasi

nõudmata.

22. Kaebaja soovib jätkuvalt PRIA vaideotsuse tühisuse tuvastamist või tühistamist põhjusel, et

PRIA õigusvastaselt viivitas kaebaja vaide lahendamisega. Halduskohus on siinkohal

ammendavalt selgitanud, et mõnepäevane viivitus vaide lahendamisel ei tingi ühegi asjaolu

esinemist, mis haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 järgi tooks kaasa vaideotsuse tühisuse. Ka ei ole

kaebaja näidanud, et vaide lahendamisega viivitamine oleks võinud mõjutada asja lahendamist.

Viivituse tuvastamine võiks olla vajalik kaebaja õiguste kaitseks juhul, kui viivitus iseenesest,

lahus põhiasja lahendamisest, oleks toonud kaebajale kaasa kahjuliku tagajärje. Seda kaebaja aga

ei väida. Ka ringkonnakohtule ei ole vaide lahendamisega viivitamisega seonduva kaebaja õiguste

iseseisva riive esinemine äratuntav.

23. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/