3-21-1300/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2022, Tartu

Haldusasja number

3-21-1300

Haldusasi

Väljaotsa OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 26. jaanuari 2021. a otsuse nr 12-

6/21/118 osaliseks tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. septembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Väljaotsa OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Väljaotsa OÜ

esindajad v.adv Paul Keres ja adv Joonas Põder

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Eva Rückenberg

RESOLUTSIOON

Jätta Väljaotsa OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. septembri

2021. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. september 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) rahuldas 26. jaanuari 2021. a

otsusega nr 12-6/21/118 osaliselt Väljaotsa OÜ 2020. a taotluse mahepõllumajandusele

ülemineku toetuse ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks ning määras toetuse

20 405,52 eurot. Taotleja oli toetust taotlenud kokku 107 140,92 eurot.

Otsuse kohaselt tuvastas PRIA kohapealses kontrollis taotletuga võrreldes mitmel põllul

madalamasse ühikumääragruppi kuuluva kultuuri, s.t taotletud ja kindlaksmääratud kultuuride

pindalad erinesid ning taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus toetusmääragrupis oli

suurem kui 20% kindlaksmääratud pindalast. Seetõttu jäeti toetus teraviljade toetusmääragrupis

määramata. Lisaks vähendati kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta makstavat

toetust ning toetus jäeti täielikult määramata sertifitseeritud maheseemnega külvatud teravilja

kasvatamise eest, sest taotlejale ei määratud vastavas kultuurigrupis mahepõllumajandusliku

tootmise toetust.

2. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks

nõudeks jäi PRIA 26. jaanuari 2021. a otsuse nr 12-6/21/118 tühistamine osas, millega vähendati

taotletud toetust.

Kaebuse kohaselt ei jätnud kaebaja vaidlusaluseid põlde 2020. aastal sööti ning külvas neile tatra

ja kaera vahekultuuridena. Seda tõendavad fotod, millelt on näha põldudel tatra- ja kaerataimede

jäänuseid ning Maa-ameti 14. juuni 2021. a kaldaerofoto, millelt on näha, et põllul kasvab vähem

biomassi, kui naabruses asuvatel põldudel, st seda on värskelt randaalitud ja sellesse on külvatud

vahekultuurid. Maa-ameti fotode ja satelliitfotode põhjal ei saa väita, et põllul ei kasva

vahekultuur, või et põllul ei kasva vahekultuur ja heintaimed koos. Põllud randaaliti hõredalt ja

külvati vahekultuuri seeme väetisekülvikuga. Selliselt toimides ei saagi aerofotodelt vaadates

põldudel esineda sellist kontrasti, mille järgi oleks tuvastatav, kas põllul kasvavad heintaimed või

vahekultuur (need kasvavad üheaegselt).

Kaebaja ostis vahekultuuri seemned Sadala Agro OÜ-lt ning sai kätte enne külvamist (1. juunil

2020). Arve koostati 10. augustil 2020.

Vahekultuuri puhul on tavapärane selle põldu sisse harimine, mitte küpsemiseni kasvatamine ja

vilja koristamine. Väär on ka PRIA seisukoht, et isegi, kui kaebaja oleks hiljemalt 15. juunil 2020

põllule vahekultuuri külvanud ja selle enne PRIA kontrollkäiku põldu sisse harinud, ei vastaks see

maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruses nr 53 "Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja

mahepõllumajandusega jätkamise toetus" (määrus nr 53) ettenähtule. Määruse nr 53 § 4 lg 1 p-i 4

tuleb tõlgendada selliselt, et kui kohustuseaastas kasvatatakse teravilja mahepõllumajandusliku

tootmisena või sellega seonduvalt, vastab see määruses sätestatule ja selle eest tuleb maksta

toetust.

Vastustaja ei ole kaebajat nõuetekohaselt ära kuulanud ning vaidlustatud haldusakt on

nõuetekohaselt põhjendamata.

3. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et 13. ja 14. juulil 2020. a toimunud kohapealses kontrolli tuvastati, et

vaidlusalused põllud olid sööti jäetud, kuid kontrolli ajaks värskelt randaalitud. Põldudel ei olnud

kultuure ega ka nende taimede jäänuseid. Satelliitpiltide ja Maa-ameti ortofotode järgi ei ole 10.-

13. juunil 2020 näha mingit muutust põldudel, s.t põllud olid heinamaad. Fotode järgi on põllud

randaalitud juuni lõpus (26. juuni ja 8. juuli 2020 vahel), biomass on tuvastatav jälle juuli lõpus.

Fotod kogumis tõendavad, et põldude esmane töötlemine toimus alles neil kuupäevadel.

Olenemata sellest, kas ja millal kaebaja väidetavalt vahekultuure külvas, ei vastanud põldudel

tegelikult kasvav põllumajanduskultuur toetustaotlusel märgitule. Põllumajanduskultuuride

loetelu kohaselt märgitakse põllul kasvatatavaks kultuuriks sööti jäetud maa, kui tegemist on

külvikorrasüsteemis kasutatava maaga, mis ei kanna saagiaasta jooksul saaki. Deklareerides põllul

kasvatatavaks kultuuriks teraviljade segu allkülvita, eeldas see ka põllult saagi koristamist. Määrus

nr 53 ei sätesta vahekultuuride külvamise ega kasvatamise eest eraldi ühikumäära ega näe ette

toetuse määramist. Ühikumäärade arvutuste tegemisel on arvestatud mahetootmise iseloomust

tingitud lisakulusid ja saamata jäänud tulu, samuti tegevuste otstarbekust mahetootmise

eesmärkide saavutamise seisukohalt. Sellest lähtuvalt on teravilja kasvatamise eest antava toetuse

ühikumäär oluliselt kõrgem rohumaade ühikumäärast ning mustkesas hoitud või sööti jäetud maa

eest toetust ei anta.

Maa-ameti fotolaos olevad 14. ja 25. juuni 2021. a kaldaerofotod ei puuduta vaidlusaluseid põlde.

Kaebaja 21. oktoobri 2020. a fotode ning Eesti Maaülikooli spetsialisti arvamuse alusel saab vaid

tõdeda, et mingil ajahetkel on põldudele heintaimede hulka külvatud tatart ja kaera, kuid pole

võimalik tuvastada, millal seda on tehtud ning kas kultuuride kasvatamisel on järgitud tavapäraseid

agrotehnilisi võtteid.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 29. septembri 2021. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus selgitas, et vaidluse all ei ole, et kaebaja taotles 2020. aastal

mahepõllumajandusega jätkamise toetust muuhulgas määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 alusel teravilja,

kaunvilja, õli- ja kiukultuuride ning muude tehniliste kultuuride kasvatamise eest, deklareerides

taotlusel vaidlusalustel põldudel kasvatatavaks põllumajanduskultuuriks teraviljade segu

allakülvita.

Vaidlus on põllumajanduskultuuride nõuetele vastavaks tähtajaks (hiljemalt kohustuseaasta 15.

juunil) külvamise tõendatuse üle. Samuti, kas kaebaja tegevust saab pidada määruse nr 53 § 4 lg 1

p-s 4 nimetatud kultuuride kasvatamiseks, mille puhul on taotlejal õigus toetusele selles sättes

nimetatud määras.

6. Sadala Agro 10. augusti 2020. a arve nr 11958 (dtl 112) ja 1. juuni 2020. a saatelehe (dtl 120-

121) koostoimes saab järeldada, et kaera, tatra ja keerispea seemned Sadala Agro OÜ-lt juunikuus

küll soetati, kuid sellega pole veel veenvalt tõendatud, et need seemned külvati hiljemalt 15. juunil

2020 vaidlusega hõlmatud põldudele.

Risto Tamme kui kaebajaks oleva äriühingu ühe osaniku tunnistajana antud ütluste kohaselt kuulus

tema ülesannete hulka ka varem kokku lepitud põldudele seemne külvamine ning tema otsustas

täpsemalt, millal on õige aeg mingit kultuuri külvata ja millal randaalida. Tunnistaja ütluste

kohaselt oli 14. juuni õhtul tööga kiire ning hiljemalt 15. juuni lõunaks sai külv lõpule viidud.

Tatra ja kaera külvamist hiljemalt 15. juunil 2021 ei tõenda tunnistaja ütlused, kuna kohapealse

kontrolli tulemused seda ei kinnita. Inspektor ei leidnud põldudelt taotluses nimetatud taimede

jäänuseid ega kasvavaid taimi. Puudub alus kahelda vastustaja ametniku pädevuses ja

asjatundlikkuses tuvastada vaatluse käigus põllukultuure.

7. Kaebaja soovis fotodega (põldudest 407, 408, 310-2, 319-2, 370; dtl 63-70) tõendada, et

põldudel leidus kaera- ja tatrataimede jäänuseid. Samas ei ilmne fotodelt nende tegemise aeg ning

fotode tegemise koha osas on võimalik lähtuda üksnes kaebaja enda kirjapandud lisade loetelust

22. oktoobri 2020. a vastuskirjas. Kuigi fotosid vaadates võib tänu kaebaja markeeringutele leida

kaera- ja tatrataimede jäänuseid, pole 2020. oktoobris tehtud fotode põhjal tõendatud kaera ja tatra

külvamine nõuetekohaselt hiljemalt 15. juunil 2020.

8. Vastustaja soovis tõendada, et kultuure polnud külvatud 15. juuni seisuga, fotodega (dtl 474-

615) ja ka satelliidifotodega (dtl 545-615) mis on esitatud põldude kaupa erinevatel ajahetkedel.

Satelliitfotode alusel pole võimalik tuvastada konkreetsete taimede olemasolu või puudumist, kuid

veenev on vastustaja seisukoht, et neil fotodel kujutatu näitab põldudel biomassi muutust, mistõttu

on koosmõjus muude tõenditega usutav järeldus, et põldude esmane töötlemine toimus alles

vahemikus 26. juuni–8. juuli 2020.

9. Eesti Maaülikooli spetsialist L. Talgre on andnud hinnangu 19 põllu kohta, märkides seitsme

põllu osas, et vahekultuur ei ole tuvastatav ning ülejäänud põldude kohta, et leitud on erineval

määral kasvavat kaera ja/või kaera, tatra ja keerispea jäänuseid ning kõrsi. Arvamus ei ole

allkirjastatud ning arvamusega koos esitatud fotode puhul ei ole vaatamata neile lisatud seletustele

ega arvamuses nimetatud selgitusele, et põldude külastus toimus 23. novembril 2020, tõendatud

nende tegemise aeg ega koht. Isegi kui eeldada, et fotod on tehtud 23. novembril 2020 arvamuses

nimetatud põldudel ja kui selle aja seisuga leidus põldudel tatra ja kaera taimi või jäänuseid, ei

tõenda see kultuuride külvamist 15. juuniks 2020.

10. Kaebaja ei väida, et oleks kasvatanud tatart ja kaera teraviljana kuiva tera saamiseks, haljalt

koristamiseks või taastuvenergia tootmiseks. Eesmärk oligi tatra ja kaera külvamine vaid

vahekultuurina, et valmistada põld ette rukki külvamiseks, mis küll ei realiseerunud. See ei ole aga

mahepõllmajandusega seonduv tegevus vastavalt määruse nr 53 § 2 lg-le 1. Silmas pidades toetuse

eesmärki ei saa kultuuri kasvatamisega samaväärseks pidada vahekultuuride kasvatamist ega

maksta selle eest samasuguses ühikumääras mahepõllundusega jätkamise toetust. Teravilja

kasvatamine kuni saagikoristuse staadiumini on töö- ja kulumahukam kui vahekultuuride

kasvatamine ja maasse randaalimine. Istungil selgus ka, et vahekultuuridena külvatud seemne

kogus on väiksem sellest, mis külvatakse teraviljasaagi saamise eesmärgil (istungil 00:32:36) ning

järelikult on ka kulud väiksemad kui nad oleks mahetootmisel kultuuri viljasaagi kogumise

eesmärgil kasvatades.

Vaidluse lahendamisel ei ole määrav, kas vahekultuuride külvamine ja põldu sisse harimine on

üldse või teatud olukordades käsitatav kohalikule normile vastava agrotehnilise võttena, kui

täidetud ei ole määruse nr 53 § 8 lg 1 p-st 1 tulenev teravilja kasvatamise nõue.

11. Kaebaja oli arvamusel, et vastustaja on rikkunud tema õigust olla menetluses ära kuulatud ning

heitis vastustajale ette, et kohapealne kontroll viidi läbi kaebaja esindaja juuresolekuta.

Komisjoni rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 25 lg 1 järgi, kui see ei kahjusta kontrollide

eesmärki ega vähenda nende tõhusust, võib kohapealsetest kontrollidest ette teatada. Seega on õige

vastustaja väide, et kontrollidest etteteatamine ei ole vastustaja absoluutne kohustus. Praegusel

juhul selgus, et kontroll kaebaja põldudel viidi läbi PRIA-le saabunud vihje alusel ning sellisel

juhul võib osutuda eesmärgipäraseks ette teatamata toimuv kontroll.

Kaebaja õigus olla ära kuulatud on tagatud talle korduvalt hilisemas menetluses. Vastustaja

teavitas 8. oktoobril 2020 kaebajat kohapealse kontrolli tulemustest, saates 13.-14. juulil 2020 ja

8., 11. ning 14. septembril 2020 toimunud kohapealse kontrolli kontrollaruande nr 200097 koopia

(dtl 16), milles on ka selgitatud pretensioonide esitamise võimalust ja tähtaega. Kaebaja on seda

võimalust kasutanud.

Vaidlustatud otsus (väljavõte dtl 99-105) on tehtud 710 taotleja kohta ning iga taotleja kohta on

konkreetsed järeldused esitatud otsuse lisaks oleva tabelina. Kontrollaruandest ning selle lisaks

olnud kontroll-lehtedelt ja kontrollaktidest ilmnevad etteheidetud rikkumised ning toetuse

vähendamisel aluseks võetud andmed ja vähendamise kujunemiskäik. Vastustaja on põhjalikuma

sisulise põhjenduse esitanud vaideotsuses (dtl 122-133). Kohtupraktika on PRIA antavate

toetustega seotud vaidlustes tunnistanud järjekindlalt põhjendamiskohustuse täidetuks, kui

esialgse otsuse põhjendustele lisaks on täiendavalt esitatud põhjendusi vaideotsuses või otsuses

viidatud kontrolliaruandes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus on vääralt leidnud, et tõendatud ei ole, et

vaidlusalused kultuurid külvati hiljemalt 15. juuniks 2020. Seejuures on kohus jätnud vastustaja

tõendamiskoormise kaebaja kanda.

Kaebaja on esitanud tõendid selle kohta, et PRIA kirjeldatud asjaolud ei vasta tõele. On

tõenäolisem, et PRIA ametnik, kes ei teinud kontrollkäiku teadmises, et vaatlusalustel põldudel

kasvatati vahekultuure minimeeritud harimisviisil ja need põldu sisse randaaliti, jättis vastavad

taimejäägid tähelepanuta, kui et kaebaja esitatud tõendite kogum on võltsitud ja väär. Seda

kinnitab ka hilisem PRIA seletus, et vahekultuuride kasvatamist ei käsitleta üldse viljakasvatusena

ja vastav tegevus võrdsustatakse põllu sööti jätmisega.

Tunnistaja R. Tamme kinnitas kohtuistungil, et külvas hiljemalt 15. juunil 2020 kultuurid

vaidlusalustele põldudele. Kohus jäi sellele vaatamata vastupidisele veendumusele johtuvalt

sellest, et R. Tamme on üks kaebaja osanikest. Erinevalt kohtu seisukohast on kaebaja esitatud

fotode tegemise aeg ja koht tuvastatavad fotode failidest.

Kokkuvõttes on kohus jätnud tõendid kogumis ja vastastikuses seoses hindamata.

Alusetu on kohtu seisukoht, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on hüvitada

toetusesaajatele võetud mahepõllumajandusega tegelemise kohustustest tingitud lisakulud ning

saamata jäänud tulu. Määrus nr 53 ei seo toetuse andmist tootlikkuse ega kasumlikkusega, vaid

mahepõllumajandusliku tootmise ja sellega seonduvate tegevuste elluviimiste kui sellistega.

Kohus leidis, et kuna PRIA 2020. aasta põllumajanduskultuuride loetelus märgitult näeb kaera ja

tatra kui põllumajanduskultuuride kasvatamine ette vaid nende kuiva tera saamiseks, haljalt

koristamiseks või taastuvenergia tootmiseks kasvatamist, ei saa lugeda nende põllukultuuride

vahekultuuridena kasvatamist teravilja kasvatamiseks määruse nr 53 § 4 lg 1 p-i 4 tähenduses.

Vahekultuuride kasvatamine on kulukam, kui maa sööti jätmine, mis tähendaks, et kui seda

tegevust ei toetata, siis seda põllupidajad ka ei viljele, sest see poleks tasuv. PRIA, 2020. aasta

põllumajanduskultuuride loetelu koostades, ei ole lihtsalt vahekultuuri kasvatamisega arvestanud,

mitte et see oleks taotluslikult loetelust välja jäetud.

Kaebaja hinnangul jättis PRIA kaebaja ära kuulamata.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb PRIA apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et Eesti Maaelu arengukava 2014-2020 ning määruse nr 53 seletuskiri näevad

otsesõnu ette, et toetusega kompenseeritakse osaliselt mahepõllumajandusliku tootmisega ja

kohustuse täitmisega kaasnevad täiendavad kulud ja saamatajäänud tulu. Määruse andja ei ole

eraldi ühikumääragrupina ette näinud toetuse saamist vahekultuuride kasvatamise eest. Siinkohal

on väär väita, et PRIA ei ole 2020. aasta põllumajanduskultuuride loetelu välja töötamisel

arvestanud vahekultuuride kasvatamisega. Vahekultuuride kasvatamise praktikat saab samastada

maa sööti jätmise või mustkesas hoidmisega, mis iseenesest saaks olla toetusõiguslik maa määruse

nr 53 § 8 tähenduses, kuid toetust sellise maa eest taotleda ei saa. Kui taotleja külvab rohttaimede

hulka mingit muud kultuuri, jääb maa siiski rohumaaks, mitte ei muutu teravilja põlluks. Kui aga

taotletakse üht, kuid kohapeal tuvastatakse teine, kaasneb sellega määruse nr 640/2014 artikli 19

kohaselt toetuse vähendamine.

Kaebaja 2. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisas 4 on vahekultuuride osas selgitatud, et neid

kasvatatakse külvikorras pärast põhikultuuri koristamist ning vahekultuuri kasvuperioodi pikkus

peaks olema vähemalt 50 päeva. Sellist ajalist määratlust kinnitas ka tunnistaja kohtuistungil.

Kaebaja väidab, et külvas vahekultuurid 10. kuni 13. juunil (kohtuistungil avaldatu järgi lõpetati

tööd 15. juunil) ning esimene randaalimine tehti juba 6. kuni 12. juulil. Mis teeb taimede

kasvuperioodi pikkuseks alla 30 päeva. Satelliidipiltide järgi toimus aga põldude töötlemine

hoopis 26. juunist kuni 8. juulini. Mis tähendab, et väidetavalt vähesel määral külvatud kaera ja

tatra kasvuperiood jäi vaid mõne nädala pikkuseks.

Seega on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et kaera ja tatra kasvatamist vahekultuurina tuleks

käsitleda kui teravilja kasvatamist määruse nr 54 § 4 lg 1 p 1 mõttes.

Vastustaja esitatud tõendid ei luba järeldada kultuuride külvamist 15. juuniks 2020. Tunnistaja

selgitas kohtuistungil, et põllud olid enne vahekultuuride külvamist randaalitud, pärast

randaalimist külvati väetisekülvikuga seemned; selleks hetkeks kasvanud biomass lõigati maha ja

siis külvati – randaal lõikab maapinna lahti, väetisekülvik puistab seemne ning seeme alustab

kasvu lahti lõigatud mullas. Seega oleks muutus biomassis pidanud satelliidipiltidel kajastuma.

Määrava tähtsusega ei ole, et satelliitfotode alusel ei pruugi olla võimalik tuvastada konkreetsete

taimede olemasolu või puudumist. Satelliidifotod koostoimes kohapealses kontrollis tuvastatuga

ei kinnita biomassi maha lõikamist ja külvamisele eelnenud randaalimist selliselt, et lugeda

tõendatuks kultuuride külvamine hiljemalt 15. juuniks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

15. Halduskohus on põhjalikult selgitanud mahepõllumajanduse toetuse määramise ja

vähendamise õiguslikke ning faktilisi aluseid, samuti põhjendanud miks kaebajale ei saanud

määrata toetust tema taotletud ulatuses. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja esmalt, et asjas kogutud tõendite pinnalt tuleb järeldada,

et vaidlusalused kultuurid külvati hiljemalt 15. juuniks 2020. Teiseks on kaebaja seisukohal, et

tatra ja kaera vahekultuuridena kasvatamise eest tuli talle määrata mahepõllumajanduse jätkamise

toetus määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 järgi.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

17. Vaidlust ei ole, et vaidlusaluses osas taotles kaebaja mahepõllumajandusega jätkamise toetust

määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 alusel, märkides taotlusel põldudel kasvatatavaks kultuuriks teraviljade

segu allakülvita. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et kasvatatava põllumajanduskultuuri

märkis ta taotlusele vastavalt PRIA kodulehel avaldatud põllumajanduskultuuride loetelule.

Põllumajanduskultuuride loetelu on 2020. aastal mahepõllumajandusele ülemineku toetuse ja

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlemiseks praeguselgi ajal PRIA koduleheküljel

leitav1.

Seega oli kaebajal muu hulgas teada seegi, et taotlusel märgitud teraviljade segu allakülvita

kasvatamisena peetakse põllumajanduskultuuride loetelu järgi silmas tervaviljade kasvatamist

kuiva tera saamiseks (k.a seemneks), haljalt koristamiseks või taastuvenergia tootmiseks.

Teisisõnu oli kaebaja teadlik, et mahepõllumajandusega jätkamise toetust määruse nr 53 § 4 lg 1

p-s 4 sätestatud määras makstakse teravilja kasvatamise eest, kui eesmärgiks on saada seeläbi

maalt vilja asjaõigusseaduse § 62 lg 2 tähenduses.

18. Kaebaja selgitusel kasvatas ta teraviljasegu aga vahekultuuridena, eesmärgiga parendada

mulla kvaliteeti ja valmistada maa ette talivilja külvamiseks sügisel. Kohtumenetluses esitatud

seisukohtadest ilmneb, et kaebaja arvates peaks ka vahekultuuri kasvatamine tegevusena olema

toetatav. Vahekultuuride kasvatamise väljajäämist toetatavate tegevuste loetelust peab kaebaja

lüngaks määruses nr 53. Lünga olemasolu aga ei saa takistada toetuse maksmist ning lünga saab

ületada määrates vahekultuuri kasvatamise eest toetust määruse nr 53 § 4 lg 1 p-i 4 järgi.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seisukoht ekslik.

19. Tatra ja kaera segu kasvatamine vahekultuuridena ei anna ühtegi põllumajanduskultuuride

loetelus nimetatud tulemit. Sellise tegevuse eesmärk ja sellest saadav kasu erineb oluliselt

põllumajanduskultuuride nimekirjas toodust. Tunnistaja R. Tamme halduskohtu istungil antud

selgituse kohaselt külvatakse vahekultuuri sellepärast, et anda põllule toitaineid, tatart seetõttu, et

see lõikab haiguste leviku ära. Seega ei ole tegemist tavapärases tähenduses vilja kasvatamisega,

mille eesmärgiks on saada viljaterasid või haljasmassi.

Erinevad on ka vahekultuuri kasvatamisel kasutatavad metoodika ja tööprotsess. Tunnistaja

selgituse kohaselt toimus vaidlusaluste põldude harimine 2020. aastal selliselt, et esmalt põllud

randaaliti, siis külvati põldudele väetiskülvikuga kaera-tatra segu. Mingil määral peavad kultuurid

1 Vt võrguleheküljel https://www.pria.ee/toetused/mahepollumajandusele-ulemineku-toetus-ja-

mahepollumajandusega-jatkamise-toetus-2020

aega saama, et kasvada ja siis küntakse põldu sisse. Vahekultuuri randaalimise esimese etapp

toimub juuni alguses, teine augusti alguses ja kui vaja, siis enne talivilja külvamist veel korra.

Tavatootmises kasutatakse vahekultuurina ristikut, kuid kuna kaebaja põllud on savised, siis ei saa

ristikut kasutada.

Ringkonnakohta hinnangul sarnaneb vahekultuuri kasvatamine oma eesmärgilt seega enam

külvikorras olevale rohumaale (määruse nr 53 § 4 lg 1 p 6), erinedes selgelt vilja kasvatamisest

(määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4). Muu hulgas osutab sellisele järeldusele seegi, et vahekultuurina

eelistatakse tavaolukorras liblikõielisi (ristikut) ja/või erinevate taimede segu, s.t mulla kvaliteedi

parandamiseks ei ole nõutav just teravilja kasvatamine. Tunnistaja ütlustest ilmneb, et põllumaa

omaduste tõttu oli kaebaja sunnitud valima vahekultuurina kaera ja tatra segu ning võimaluse

olemasolul võinuks kasutada vahekultuurina liblikõielisi (ristikut).

20. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja ja halduskohus põhjendatult leidsid, et

vahekultuuri kasvatamine ei vasta määruse nr 53 § 4 lg 1 p 4 järgi toetatava tegevuse mõistele.

21. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja arutlus sellest, et mahepõllumajanduse

jätkamise toetuse eesmärgina ei saa käsitada soovi hüvitada mahepõllumajandusliku tootmisega

kaasnevad lisakulud ja saamata jäänud tulu. Esmalt, tõepoolest tuleneb selline eesmärk otsesõnu

Eesti Maaelu arengukavas 2014-20202 mahepõllumajandusega jätkamise toetuse alajaotisest,

samuti määruse nr 53 seletuskirjast3. Sama põhimõte on muu hulgas sätestatud Euroopa Liidu

määruses nr 1305/2013 art 29 lg-s 4. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, nagu oleks

vastustaja ja halduskohus lähtunud toetuse eesmärgi sisustamisel Euroopa Liidu õigusega

vastuolus olevast seisukohast.

Teiseks ei saa määruse nr 53 § 2 lg-t 1, mis näeb ette, et mahepõllumajandusele ülemineku toetust

ja mahepõllumajandusega jätkamise toetust antakse mahepõllumajandusliku tootmise ning sellega

seonduvate tegevuste elluviimise eest järjepidevalt viie järjestikuse kalendriaasta jooksul

toetusõiguslikul maal, mille kohta toetust taotletakse, mõista kaebaja soovitud viisil. Nimelt ei

tulene toodud sättest, et toetust makstakse igasuguse tegevuse eest, mis objektiivselt võttes

seondub mahepõllumajandusliku tootmisega toetusõiguslikul maal. Mahepõllumajandusliku

tegevusega jätkamise toetust saab taotleda üksnes nende tegevuste eest, mille osas on määruse

nr 53 §-s 4 sätestatud toetuse määrad. Selles sättes nimetamata tegevusega seoses ei ole võimalik

toetust taotleda isegi juhul, kui tegemist on isiku mahepõllumajanduslikus tootmises vajaliku

tegevusega, millega kaasnevad kulud ja/või mis olemuslikult on innovaatiline. Toetusmeetme

kujundamine nii konkreetselt toetatavate tegevuste kui toetusega kaasnevate kohustuste osas on

liikmesriikide pädevuses (vt EL määrus nr 1305/2013 art 29 lg 2), mistõttu ei tõusetu küsimus

sellest, kas kaebaja soovitud tegevuse eest toetuse mittevõimaldamine on kooskõlas Euroopa Liidu

õigusega. Toetusmeetme kujundamisel oli määruse andjal lai otsustusruum. Ringkonnakohus ei

näe, et mahepõllumajanduslikul tootmisel mulla kvaliteedi parandamisel rakendatavate tegevuste

eest toetuse ettenägemata jätmine ja nende tegevuste kulude arvestamine näiteks

mahepõllumajandusliku viljakasvatamisega kaasnevate (ja selle tegevuse eest makstava toetusega

hüvitatavate) lisakulude hulka oleks mingil moel vastuolus toetuse eesmärgiga. Teisalt ei ole

kaebajal ka subjektiivset õigust nõuda toetuse maksmist tema hinnangul vajalike tegevuste eest.

Mahepõllumajandusliku kohustuse võtmisel oli kaebajale teada, milliste tegevuste eest toetust

makstakse. Kuna vahekultuuride kasvatamine ei ole toetava tegevusena määruse nr 53 § 4 lg-s 1

nimetatud, siis ei saanud kaebaja loota, et selle tegevuse eest siiski toetust makstakse.

22. Kujunenud olukorras ei ole tegemist lüngaga määruses nr 53. Ringkonnakohtu hinnangul saab

sedavõrd pikalt kehtinud regulatsioonis sätestatud toetatavate tegevuste loetelu pidada määruse

2 Kättesaadav võrguleheküljel https://www.agri.ee/eesti-maaelu-arengukava-2014-2020

3 Kättesaadav võrguleheküljel https://www.pria.ee/toetused/mahepollumajandusele-ulemineku-toetus-ja-

mahepollumajandusega-jatkamise-toetus-2015

andja teadlikuks valikuks. Kaebaja erinev arusaam sellest, milliseid tegevusi mahepõllumajanduse

tootmisel tuleks toetada ei muuda määruses toodud toetatavate tegevuste ja nende eest makstavate

toetuse määrade loetelu puudulikuks. Seega ei ole asjakohane hinnata, kas ja milliste meetoditega

oleks lünk ületatav.

23. Eelnev viib järelduseni, et vaidlusaluses osas kaebaja teadlikult taotles toetust määruse

nr 53 § 4 lg 1 p 4 järgi tegevuse eest, mis ei kvalifitseeru sätte alusel toetatavaks tegevuseks. Seega

on paratamatu, et kohapealses kontrollis ilmnes, et olukord vaidlusalustel põldudel ei vasta

toetusetaotluses märgitule ning vastustaja tuvastas taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse

põllukultuuri grupis ning rakendas toetuse vähendamist vastavalt komisjoni delegeeritud määruse

nr 640/2014 art-le 19.

24. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et PRIA otsus on vaidlustatud osas õiguspärane

ja halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Seejuures ei sõltu asja lahendamine

sellest, kas kaebaja oli külvanud vaidlusalustele põldudele vahekultuuridena kaera ja tatra segu

15. juuniks 2020 või tegi seda kunagi hiljem. Ringkonnakohus märgib siiski, et jagab ka selles

osas halduskohtu seisukohta, s.t nõustub, et vastustaja õiguspäraselt tuvastas teraviljade segu 15.

juuniks 2020 külvamata jätmise.

25. Kui nõustuda kaebajaga, et kuna seemnete arve ja saateleht kinnitavad seemnete soetamist,

ning see omakorda kaudselt kinnitab seemnete külvamist vaidlusalustele põldudele, ei järeldu

tõendite kogumist siiski, et kaebaja oleks selle tegevuse vaidlusaluste põldude osas ellu viinud 15.

juuniks 2020. Tõsi, tunnistaja R. Tamme kinnitas halduskohtu istungil põldude esmast

randaalimist ja seejärel seemnete külvamist põldudele hiljemalt 15. juuniks 2020. Samas on

tunnistaja ütlused vastuolus muude tõenditega ning puudub eluliselt usutav selgitus vastuolu

ületamiseks.

26. Esmalt

jagab

ringkonnakohus

vastustaja

kahtlust,

mis

seondub

vahekultuuride

vegetatsiooniperioodiga. Nimelt väitis tunnistaja ühelt poolt, et kolme nädalaga oli kaer piisavalt

kõrge põldu sisseharimiseks. Teiselt kinnitas tunnistaja, et tatart võiks põllul hoida poolteist kuni

kaks kuud ning tavapäraselt randaaliti vahekultuuri kaebaja põldudel esmaselt juuni alguses ja

teistkordselt augusti alguses. PRIA poolt kohapealse kontrolli teostamise ajaks 13. ja 14. juulil

2020 olid põllud kaebaja väitel teistkordselt randaalitud. Seega toimus teistkordne randaalimine

kaebaja väitel tavapärasest vähemalt kuu aega varem, mistõttu vahekultuuridele kasvamiseks

jäänud aeg oli tavapärasest oluliselt lühem. Sellele asjaolule ei ole kaebaja selgitust andnud.

Ringkonnakohus ei saa mööda vaadata sellestki, et vastustaja ametnik kohapealses kontrollis ei

tuvastanud kasvavat kaera või tatart ega ka nende jäänuseid. Kui kaer oli külvamisest kolme nädala

möödudes piisavalt pikk põldu sisseharimiseks, siis võib eeldada, et ka pärast põllu randaalimist

oleks sellel nähtavad osa kasvama jäänud taimi, samuti taimede jäänuseid. Oluline on ka vastustaja

esitatud satelliidifotodelt (dtl 545-615) nähtuv. Nimelt ilmneb neist piisava selgusega, et

vaidlusalustel põldudel toimus oluline muutus biomassi vähemise suunas sõltuvalt põllust

ajavahemikul 25. juunist 3. juulini 2020, osal põldudel isegi kuni 8. juulini. Ringkonnakohtu

hinnangul on nii vastustaja kui halduskohus nende tõendite pinnalt põhjendatult järeldanud, et

tegemist on põldude esmase randaalimisega ning õige ei ole kaebaja väide põldude varasemast

randaalimisest. Puudub igasugune põhjus arvata, et kaebaja poolt väidetavalt juuni alguses tehtud

esmane randaalimine ei oleks satelliidifotodelt mingil viisi tuvastatav. Kuna vastustaja aga juuni

esimeses pooles põldudel stelliidifotode alusel muudatusi biomassis ei tuvastanud, siis viib see

järeldusele, et põlde sellel ajal ei haritudki. Pidades silmas kaebaja väiteid seemnete külvamise aja

ja põldude teistkordse randaalimise aja kohta oleks vahekultuuride vegetatsiooniaeg jäänud

ilmselselgelt lühemaks kui kaebaja ise vajalikuks on pidanud.

Teisalt võib aga vastustaja tuvastatud põldude randaalimine juuni lõpus ja juuli alguses selgitada

sedagi, miks kohapealses kontrollis ei leitud kaera või tatra taimi ja nende jäänuseid, kuid sama

aasta sügisel kaebaja tehtud fotodel (dtl 63-70) on taimed leitavad, samuti tuvastas taimede

olemasolu vähemalt osal põldudest Eesti Maaülikooli spetsialist L. Talgre (dtl 113-114). Seemnete

külvamine ei saanud toimuda enne põldude esmast randaalimist. Seega jäi kohapealse kontrolli ja

seemnete külvamise vahele sedavõrd lühike ajavahemik, et kohapealse kontrolli ajal oli taimed

veel varajases arengustaadiumis ega olnudki märgatavad ametnikule, kes otsis hiljemalt

15. juuniks külvatud seemnetest võrsunud taimi. Sel juhul kasvasid taimed suuresti alles pärast

kohapealset kontrolli läbiviimist ja nende jäänused olid sügisel põldudelt leitavad.

Eelnev osutab aga selgelt, et nii põlluraamatu kanded kui ka tunnistaja ütlused seemnete külvamise

kohta 15. juuniks 2020 ei kajasta õigesti tegelikku olukorda.

27. Halduskohus

on

ammendavalt

selgitanud

kaebaja

ärakuulamisega

ja

vastustaja

põhjendamiskohustusega seonduvat, samuti kontrollinud määruse nr 640/2014 art 19 lg 1 alusel

halduskaristusena vaidlusalusele põllumajanduskultuuri rühmale pindalatoetuse määramata

jätmise õiguspärasust. Seejuures on halduskohus vastanud apellatsioonkaebuse kõigile neid

küsimusi puudutavatele väidetele. Ringkonnkohus nõustub halduskohtu otsuse asjakohaste

põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused siinkohal kordamata.

28. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/