2-20-18958/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 29. august 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-18958

Kohtuasi

Easy Car Rent OÜ hagi X vastu 1167 euro ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. septembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Easy Car Rent OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Easy Car Rent OÜ (registrikood 10506516),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Ahti Kuuseväli

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Easy Car Rent OÜ määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 2. septembri 2021. a määrus osas, millega maakohus

jättis X menetluskulud Easy Car Rent OÜ kanda ja nende rahalise suuruse kindlaks

määramata, Easy Car Rent OÜ menetluskulud Easy Car Rent OÜ kanda ja määras

kindlaks nende rahalise suuruse, ning selgitas, et Easy Car Rent OÜ-l on õigus

taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro tagastamist (määruse

resolutsiooni p-d 1–3). Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta

menetluskulud kõigis kohtuastmetes X kanda.

3. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes X kanda.

3.2. Jätta tähelepanuta X taotlus kaasata X OÜ menetlusse kostja või kolmanda

isikuna.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-20-18958

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Easy Car Rent OÜ (hageja) esitas 23. detsembril 2020 Harju Maakohtule X (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 960 eurot ja põhivõlalt alates 10.

septembrist 2020 kuni selle tasumiseni seadusjärgses määras viivise, ning kahjuhüvitise 207

eurot ja kahjuhüvitiselt alates 22. detsembrist 2020 kuni selle tasumiseni seadusjärgses määras

viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. mail 2019 rendilepingu nr RNT-3872 (üürileping).

Üürilepinguga kohustus hageja andma ajavahemikuks 16–19. mai 2019 kostja kasutusse

sõiduauto Opel Insignia (sõiduk), ning kostja kohustus sõiduki kasutamise eest maksma

37 eurot 50 senti päevas (käibemaksuga). Hageja andis sõiduki kostjale üle 16. mail 2019.

Pooled pikendasid hiljem üürilepingut ning sõiduk jäi kostja kasutusse kuni 29. juunini 2019,

s.o kokku 45 päevaks. Sellele vastab kasutustasu 1687 eurot 50 senti, millest on siiani tasumata

960 eurot. Hageja kasutustasu nõue muutus üürilepingu p 4.10 alusel sissenõutavaks sõiduki

tagastamisel, s.o 29. juunil 2019. Hageja nõuab sellegipoolest kasutustasult VÕS § 113 lg 1

alusel viivist alates 10. septembrist 2020.

Hageja esitas 27. augustil 2020 Pärnu Maakohtule kostja vastu sõiduki kasutustasu ja viivise

saamiseks maksekäsu kiirmenetluse avalduse, millele kostja esitas 10. septembril 2020

vastuväite. Hageja lasi mööda hagiavalduse esitamiseks antud tähtaja, mistõttu ei läinud

maksekäsu kiirmenetlus üle hagimenetluseks. Hageja pöördus uue kohtumenetluse vältimiseks

ja nõuete kohtuväliseks rahuldamiseks Advokaadibüroo HETA poole, kes osutas hagejale

seoses nõude kohtuvälise maksmapanekuga õigusteenust 1 tunni 30 minuti ulatuses

tunnihinnaga 138 eurot, st hageja kohtueelne õigusabikulu on kokku 207 eurot. Hageja nõuab

kostjalt selle hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel ning nõuab sellelt VÕS § 113 lg 1 alusel viivist

alates 22. detsembrist 2020.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Vastuväidete kohaselt ei ole kostja üürilepingu pool, vaid selleks on X OÜ (X OÜ). Kostjale

on e-kirja teel kinnitatud, et sõiduki rentis X OÜ töötaja, kes on hageja pikaajaline klient ja

ühtlasi on ta ka kostja laste isa. Kostja käis sõidukil üksnes järel ega pööranud heas usus

detailselt tähelepanu sellele, millele ta alla kirjutab. Kostja andis sõiduki kättesaamise kohta

allkirja eelvormistatud dokumentidele X OÜ esindajana.

Kostjal ei olnud hagejaga alates sõiduki vastuvõtmisest kuni maksekäsu kiirmenetluse kohta

teate saamiseni 10. septembril 2020 mingit kontakti. Kostja pandi n-ö tanki, sest tegelik sõiduki

rentija X OÜ ei tasunud võlga. Kostja küsis hagejalt nõude alusdokumente ja sai lõpuks hagejalt

X OÜ-le koostatud 800-eurose (lisandub käibemaks) koondarve. X OÜ töötaja kinnitas

hagejale, et nad on arve sisuga nõus, aga ei ole arvet saanud. Kostja saatis 2020. a septembris

2-20-18958

arve X OÜ-le edasi ja X OÜ tasus 16. jaanuaril 2021 hagejale tsiviilasja hinna järgi 1282 eurot

55 senti. Hageja on seega saavutanud soovitud tulemuse.

Nõude pööramine kostja vastu on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei suutnud puuduliku

asjaajamise tõttu raha tegelikult lepingupoolelt kätte saada, kuid on nüüd valmis kasu saamise

eesmärgil tekitama kostjale kahju.

3. Hageja esitas 16. veebruaril 2021 hagi tagasivõtmise avalduse, kuna kostja rahuldas pärast

hagi esitamist hageja nõuded.

4. Harju Maakohus jättis 23. veebruari 2021. a määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 3, § 424 lg 1 ja § 425 lg 1 alusel läbi vaatamata ning

menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel poolte enda kanda.

5. Hageja esitas Harju Maakohtu 23. veebruari 2021. a määruse peale määruskaebuse, milles

palus maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha

uue määruse, millega jätta menetluskulud kostja kanda ja määrata kindlaks hageja

menetluskulude rahaline suurus.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. juuni 2021. a määrusega Harju Maakohtu 23. veebruari

2021. a määruse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramata jätmise osas ning saatis asja

tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud maakohus nõuetekohaselt menetluskulude

jaotust ega andnud hagejale tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks. Ainuüksi asjaolu,

et kolmas isik on hageja nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, ei anna alust jätta

menetluskulusid kostja kanda, arvestades seda, et kostja vaidles hagile vastu. Olukorras, kus

kostja on leidnud, et tema ei olnud võlgu ega nõustu hageja menetluskulude kandmisega, tuleb

menetluskulude õigeks jaotamiseks teha kindlaks, kas hageja nõue kostja vastu oli põhjendatud.

7. Harju Maakohus andis 28. juunil 2021 pooltele tähtaja seisukoha esitamiseks

menetluskulude jaotuse kohta, samuti lõpliku menetluskulude nimekirja esitamiseks. Lisaks

palus maakohus kostjal teatada, kas ta jääb kolmanda isiku kaasamise taotluse juurde.

8. Kostja seisukoha järgi tuleb X OÜ kui tegelik kohustatud isik menetlusse kaasata.

9. Hageja seisukoha järgi tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja nõuded kostja

vastu on põhjendatud ning hageja on neid tõendanud. Menetluskulude jaotamist TsMS § 168

lg 5 alusel ei väära asjaolu, et hageja nõuded rahuldas kostja eest kolmas isik.

Maakohtu määrus ja põhjendused

10. Harju Maakohus jättis 2. septembri 2021. a määrusega menetluskulud hageja kanda ja

kostja menetluskulude rahalise suuruse nende puudumise tõttu kindlaks määramata. Maakohus

jättis tähelepanuta kostja taotluse kaasata kostjana või kolmanda isikuna menetlusse X OÜ.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 2 alusel

hageja kanda, kuivõrd hagi jäi läbi vaatamata ja TsMS § 168 lg-test 3–5 ei tulene teisiti. Kostja

ei rahuldanud hageja nõuet pärast hagi esitamist. Kostja vaidles hagile vastu ja tugines sellele,

et ta ei ole hagejaga mingit lepingut sõlminud. Kostja esitas tõenditena ka hageja arve X OÜ-

le sõiduki üüri eest ja X OÜ maksedokumendi, millest nähtub, et X OÜ tasus hagejale arve

alusel 24. juunil 2019 sama summa, mida hageja nõuab kostjalt. Hageja võttis pärast kostja

2-20-18958

vastuse ja tõendite esitamist hagi tagasi. Kostja on seega tõendanud, et leping, mille alusel

hageja esitas nõuded kostja vastu, oli hagejal hoopis muu isikuga, kes on hageja nõuded ka

rahuldanud.

Praeguses menetluse etapis ei saa enam kostja X OÜ kolmanda isikuna menetlusse kaasamise

taotlust sisuliselt lahendada ja teda menetlusse kaasata. Määrus, millega maakohus jättis hagi

läbi vaatamata, jõustus 23. veebruaril 2021, st asja sisuline menetlus on lõppenud. Seetõttu

tuleb kostja vastav taotlus jätta tähelepanuta. Samal põhjusel tuleb tähelepanuta jätta ka kostja

taotlus kaasata X OÜ menetlusse kostjana.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

11. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja

kindlaksmääramise osas tühistada ning teha uue määruse, millega jätta menetluskulud kostja

kanda ning määrata kindlaks hageja menetluskulud.

Määruskaebuse kohaselt rajaneb maakohtu määrus valel järeldusel, et leping, mille alusel

hageja esitas nõuded kostja vastu, oli hagejal muu isikuga. Maakohus jättis seejuures

arvestamata hagiavaldusele lisatud üürilepingu ja sõiduki üleandmise akti. Üürilepingust on

näha, et kostja on selle pooleks, ning sõiduki üleandmise aktist on tuvastatav, et kostja võttis

sõiduki 16. mail 2019 vastu. Kui maakohus oleks neid tõendeid arvestanud, oleks ta leidnud, et

kostja on üürilepingu pooleks ja hagejal on õigus nõuda kostjalt üürilepingu täitmist.

Kostja esitatud arve nr 190502 ja maksekorralduse põhjal ei saa järeldada, et hagejal oli leping

X OÜ-ga. Tõenditest ei nähtu, et X OÜ oleks hagejale 1282 eurot 55 senti tasunud arve nr

190502 alusel. X OÜ tasus hagejale arves ettenähtust, s.o 960 eurost suurema summa. Arvel on

märgitud erinev üüriperiood kui maksekorralduses ning maksekorralduses ei ole viidet arvele.

Maksekorralduse selgitus viitab kostjale ja siinsele asjale. Maksekorraldusest ei nähtu, et X OÜ

täitnuks hageja ees enda kohustust. Arve koostamine ja selle esitamine ei ole ka nõude

tekkimise aluseks, mistõttu ei näita pelgalt arve lepingulist suhet. X OÜ tehtud makse

selgitusest nähtub tema soov täita kostja kohustus.

Maakohus oleks pidanud lugema hagi esitamise põhjendatuks ja jaotama menetluskulud

TsMS § 168 lg 5 järgi. X OÜ täitis kostja kohustuse hageja ees pärast hagiavalduse esitamist.

Vastava maksekorralduse esitas kostja, mis näitab, et kostja palus kohustuse täita kolmandal

isikul. Hageja ei keeldunud kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast ja kostja ei ole

kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt vastu vaielnud. TsMS § 168 lg 5 mõtet ja eesmärki

arvestades tuleb seda kohaldada ka olukorras, kus kostja kohustuse täidab kolmas isik.

12. Kostja ei esitanud määruskaebusele seisukohta.

13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, millega maakohus jättis kostja

menetluskulud hageja kanda ja nende rahalise suuruse kindlaks määramata ning hageja

menetluskulud hageja kanda ja määras kindlaks nende rahalise suuruse, samuti osas, millega

maakohus selgitas, et hagejal on õigus taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro

2-20-18958

tagastamist (määruse resolutsiooni p-d 1–3). Ringkonnakohus saab selles osas teha uue

määruse, millega jätab menetluskulud kõigis kohtuastmetes kostja kanda.

15. Kolleegiumi leiab, et maakohus on jätnud menetluskulude jaotamisel osa tõendeid

hindamata ja rikkunud sellega TsMS § 463 lg-st 2 ja § 442 lg-st 8 tulenevat määruse

põhjendamise kohustust, mis on omakorda viinud ebaõige lahendi tegemiseni.

16. Kolleegium on seisukohal, et kuivõrd kostja rahuldas hageja hagis esitatud nõuded pärast

hagi esitamist, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta kostja kanda.

16.1. Kolleegium selgitab, et menetluskulude jaotust hagi tagasivõtmise korral reguleerivad

erinormina TsMS § 168 lg-d 4 ja 5. TsMS § 168 lg 4 sätestab, et kui hageja loobub hagist või

võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või

võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. TsMS § 168

lg 5 näeb ette, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi

esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud.

Viidatud sätetest tuleneb, et kui hageja pöördus enne haginõude tagasivõtmist või sellest

loobumist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult, st kostja on hageja nõude rahuldanud,

siis kannab kostja tagasi võetud või loobutud nõude senise menetlemisega seotud kulud

(vt Riigikohtu 10. juuni 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703, p 11.2).

16.2. Hageja tugines hagis sellele, et ta sõlmis kostjaga sõiduki üürilepingu, millega hageja

kohustus andma sõiduki kostja kasutusse ning kostja kohustus maksma sõiduki kasutamise eest

tasu. Hageja esitas selle kinnituseks tõenditena üürilepingu (tl 5) ja sõiduki üleandmise akti

(tl 6). Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja üürilepingust tuleneva põhivõla 960 eurot

ja sellelt alates 10. septembrist 2020 kuni selle tasumiseni seadusjärgses määras viivise. Lisaks

tugines hageja hagis sellele, et Advokaadibüroo HETA osutas talle seoses nõude kohtuvälise

maksmapanekuga õigusteenust, millele kulus 207 eurot. Selle kinnituseks esitas hageja

tõenditena Advokaadibüroo HETA arve (tl 7) ja maksekorralduse arve tasumise kohta (tl 8).

Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja ka kahjuhüvitise 207 eurot ja sellelt alates

22. detsembrist 2020 kuni hüvitise tasumiseni seadusjärgses määras viivise. Kostja tugines

hagivastuses sellele, et tema ei ole üürilepingu pool, vaid selleks on X OÜ, kes tasus hagejale

16. jaanuaril 2021 nõuete katteks 1282 eurot 55 senti. Kostja esitas selle kinnituseks hageja

arve X OÜ-le (tl 19) ja X OÜ maksekorralduse (tl 17).

Maakohus hindas vaidlustatud määruses kostja esitatud tõendeid ning tegi nende põhjal

järelduse, et leping, mille alusel hageja esitas nõuded kostja vastu, oli hagejal hoopis X OÜ-ga.

Samas jättis maakohus hindamata hageja esitatud üürilepingu ja sõiduki üleandmise akti.

Kolleegium saab selle vea kõrvaldada.

16.3. Kolleegium märgib, et üürilepingus on üürilevõtjana märgitud kostja ja kostja on selle

omakäeliselt allkirjastanud. Kostja nimi on ka sõiduki üleandmise aktis ja kostja on selle

omakäeliselt allkirjastanud. Üürilepingus ega sõiduki üleandmise aktis ei ole nimetatud X OÜ-

d. Kostja on küll väitnud, et ta andis nendele dokumentidele allkirja X OÜ esindajana, kes on

tegelik üürilepingu pool, kuid ta ei ole seda tõendanud. Seda, et kostja sõlmis hagejaga

üürilepingu X OÜ esindajana, ei saa järeldada ainuüksi sellest, et üürilepingusse võivad kostja

kontaktandmetena olla märgitud X OÜ aadress ja e-posti aadress. Kostja ei ole esile toonud ega

tõendanud, et tal oli õigus X OÜ-d esindada ning et ta oleks üürilepingut sõlmides väljendanud

tahet sõlmida üürilepingu X OÜ nimel.

2-20-18958

Kostja esitatud arvest nähtub, et hageja koostas 24. juunil 2019 X OÜ-le 960 euro suuruse arve,

mille selgituseks on „Auto rent: Opel Insignia XXXXXX 01.06–29.06.2019“. Tegu on küll

üürilepingu esemeks oleva sõidukiga ning suures ulatuses kattub ka üüriperiood, kuid ainuüksi

arve esitamisest ei saa teha järeldust, et üürileping oli sõlmitud hoopis hageja ja X OÜ vahel.

Seejuures ei ole kostja selgitanud, millised õigussuhted olid tema ja X OÜ vahel. Ei ole

välistatud, et kostja andis sõiduki X OÜ-le allüürile ja seetõttu palus hagejal esitada üüriarve X

OÜ-le, või nõustus X OÜ täitma kostja kohustuse mõne muu nendevahelise kokkuleppe alusel.

Kostja esitatud maksekorraldusest nähtub, et X OÜ tasus 16. jaanuaril 2021 hagejale 1282 eurot

55 senti selgitusega „Autorent Opel Insignia 16.05.2019–29.06.2019 Tsiviilasja nr 2-20-18958

(Easy Car Rent OÜ hagi X vastu)“. Asjaolu, et X OÜ tasus hagejale viimase esitatud

hagiavalduses märgitud tsiviilasja hinnale vastava summa, ning viitas seejuures siinsele asjale,

näitab, et X OÜ soovis täita hageja poolt siinses asjas kostja vastu esitatud nõuded, mitte hageja

võimalikke nõudeid kostja vastu.

Poolte esile toodut arvestades ja tõendeid kogumis hinnates on kolleegium veendumusel, et

üürileping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning X OÜ tasus hagejale 1282 eurot 55 senti

täitmaks hageja siinses asjas kostja vastu esitatud nõuded, st täitis kostja kohustusi hageja ees.

16.4. Arvestades, et X OÜ täitis kostja eest hageja siinses asjas esitatud nõuded pärast hagi

esitamist, ei saanud maakohus jätta menetluskulusid TsMS § 168 lg 2 alusel hageja kanda, ning

menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg 5 alusel jätta kostja kanda. Kostja ei ole esile toonud

asjaolusid, mis annaksid alust pidada sellist menetluskulude jaotust kostja suhtes äärmiselt

ebaõiglaseks või ebamõistlikuks, mistõttu ei ole alust jätta menetluskulusid TsMS § 162 lg 4

alusel poolte enda kanda.

17. Kuna maakohtu määrus tuleb ülaltoodu kohaselt tühistada osas, millega maakohus määras

kindlaks menetluskulude jaotuse, tuleb maakohtu määrus tühistada ka osas, millega maakohus

määras väära menetluskulude jaotuse alusel kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse.

18. Maakohus selgitas vaidlustatud määruse resolutsiooni p-s 3 hagejale, et hagejal on õigus

taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro tagastamist määruses sätestatud korras ja

tähtajal. Määruse põhjendustest nähtuvalt leidis maakohus, et hagejal on õigus taotleda

määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 5, lg 4 ja lg 6 sätestatud korras

ja tähtajal, sest ringkonnakohus ei jätnud 3. juuni 2021. a määrusega määruskaebuselt tasutud

riigilõivu kostja kanda. Kuivõrd siinse määrusega jäävad hageja menetluskulud kostja kanda,

ei ole maakohtu selgitus asjakohane ja tuleb jätta määrusest välja.

19. Ülaltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus hageja määruskaebuse ning tühistab

vaidlustatud määruse osas, millega maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja nende

rahalise suuruse kindlaks määramata ning hageja menetluskulud hageja kanda ja määras

kindlaks nende rahalise suuruse, samuti osas, millega maakohus selgitas, et hagejal on õigus

taotleda määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 euro tagastamist (määruse resolutsiooni p-d 1–

3). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab menetluskulud kõigis

kohtuastmetes kostja kanda.

20. Määruskaebuse menetlemise kulud jätab ringkonnakohus selle rahuldamise tõttu

TsMS § 172 lg 1 II lause alusel kostja kanda.

21. Arvestades seda, et ringkonnakohus muudab esimese astme menetluskulude jaotust ning

jätab hageja menetluskulud kostja kanda, tuleb kindlaks määrata hageja menetluskulude

2-20-18958

rahaline suurus. Kuna maakohus ei mõistnud kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

hüvitist, tuleb Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest

ning TsMS § 177 lg-st 2 lähtudes, määrata asja lahendanud maakohtul hüvitatavate

menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates määruse jõustumisest, et tagada

kostjale võimalus vajaduse korral vaidlustada hüvitatavate kulutuste suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik