4-10-3387/9 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

4-10-3387

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.novembril 2010.a. Paide kohtumajas

Väärteoasja number

4-10-3387

Kohtukoosseis

Kohtunik Ingrid Niinemägi

Väärteoasi

Kaebus kohtuvälise menetleja otsusele

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: F.V, isikukood xxx,

elukoht xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxx

Kaebuse esitaja kaitsja Matti Reinsalu

Kohtuväline

menetleja:

Lääne

Prefektuuri

Paide

politseijaoskond, asukoht Tallinna 12, Paide

Kohtuvälise menetleja ametnik Ülle Koha

Kohtuistungi aeg

17.novembril 2010.a.

RESOLUTSIOON

Rahuldada F.V kaebus. Tühistada osaliselt Lääne Prefektuuri 14.09.2010.a. otsus väärteoasjas nr.2510,10,003810 F.V karistamise kohta lisakaristusega, jättes lisakaristuse LS § 74

19 lg 3 p 1 alusel

kohaldamata. Muus osas jätta Lääne Prefektuuri 14.09.2010.a. otsus väärteoasjas nr.2510,10,003810 muutmata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust võib vaidlustada kassatsiooni korras advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtus 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kättesaadav, teatades kirjalikult Pärnu Maakohtule Paide kohtumaja kaudu soovist kasutada kassatsiooniõigust 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kaebuse sisu

14.09.2010.a. Lääne Prefektuuri Paide politseijaoskonna otsuse alusel määrati F.V-le Liiklusseaduse (LS) § 74 lg 2 alusel rahatrahv 1500 trahviühikut, s.o. 9000.00 krooni ja LS § 7419 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks selle eest, et F.V 22.augustil 2010.a. kella 23.43 ajal xxxxxxxxxxx linnasxxxxxxxx tn 18 ja xxxxxxxxxxxx tn vahel juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes (ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholi mitte vähem kui 0,63 mg/l kohta), pannes toime väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 7419 lg 2 järgi. Kaebuse esitaja taotleb kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse osas alljärgnevatel põhjustel. 22.08.2010.a. õhtul sai F.V teada, et tema sõiduauto, mis oli pargitud xxxxxxxxxx kultuurikeskuse juurde, luuk oli kellegi poolt avatud. Kohapeal selgus, et auto pakiruumi oli pandud võõras jalgratas, ilmselt oli keegi teinud ettevalmistusi varguse toimepanemiseks. Kohapeal olid ka politseinikud. Olles toimunu pärast mures ja soovides tagada oma vara puutumatust, viis F.V auto kultuurikeskuse samas asuvasse garaaži ja sealt jalgsi eemaldumisel kutsusid politseinikud kaebuse esitaja enda juurde ja vormistasid protokolli sõiduki joobnuna juhtimise kohta. Kaebuse esitaja leiab, et karistus, mis määrati talle selle eest, et ta sõitis mõned meetrid alkoholijoobes, ei ole vastavuses asja tehioludega. Juhtum leidis aset poolkinnisel territooriumil, kaebuse esitaja ei ohustanud ei tema enda ega kaasliiklejate elu ega tervist, juhikohale asumist põhjustas eelnev siiani selgusetu rünne kaebuse esitaja omandile ning vajadus midagi selle vastu ette võtta. Kaebuse esitaja pole varem oluliste liiklusrikkumiste eest karistatud, vajades oma tööülesannete ja elukoha tõttu igapäevaselt juhiluba.

Kohtuvälise menetleja seisukoht

Kohtuväline menetleja leiab, et alus määratud karistuse muutmiseks puudub. Mõistetud karistus vastab väärteo raskusele, kuna juhtimisõigus on ära võetud üksnes kolmeks kuuks, mis on kolmandik LS § 7419 lg 3 p-s 1 ettenähtud maksimummäärast. F.V tuvastatud alkoholijoove oli suhteliselt suur ning ta oleks pidanud leidma auto garaaži paigutamiseks kaine isiku. Ka ei tuvastanud kohtuväline menetleja karistust kergendavaid asjaolusid. Seega ei saa kaebuses toodud asjaolud olla aluseks karistuse kergendamisel.

Kohtu seisukoht

Vastavalt V™S § 73 lg 1 p-le 1 on teinud kohtuväline menetleja otsuse F.V-le rahatrahvi määramise kohta LS § 7419 lg 2 alusel. Vaidlust ei ole selles, et F.V väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas alkoholijoobes sõidukit juhtis (tl 13). Süüteo on F.V omaks võtnud ning tõendiks alkoholijoobe tuvastamise kohta on joobeseisundi kontrollimise protokoll (tl 14), indikaatorvahendi kasutamise protokoll (tl 15-16), sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl 17) ning tunnistajate R. P., E. V. ja K. P. ütlused.

Eelpoolnimetatud tunnistajate ja F.V ütluste kohaselt tuli F.V

22.08.2010.a. hilisõhtul xxxxxxxxxx Kultuurimaja juurde politsei väljakutsel, kuna sinna pargitud sõiduauto pakiruum oli kahtlaselt avatud ning tõendiks on lisaks fototabel (tl 27). Ka on nii tunnistaja R. P. kui ka E. V. kinnitanud, et F.V auto oli pargitud kohta, mis ei olnud turvaline ning sellest oli ka F.V-ga juttu. Kohtu arvates on usutavad F.V põhjendused selle kohta, miks ta pärast politsei lahkumist otsustas siiski auto teise kohta viia. Nii tema kui tunnistaja K. P. on kinnitanud, et sündmuskoha lähedal viibis seltskond noori, kes F.V hirmu oma vara allesoleku pärast suurendas.

Karistuse määramisel on aluseks isiku süü. F.V on toime pannud teo, mis vastab LS § 7419 lg 2 sätestatud süüteokoosseisule, tema poolt toimepandud teo õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Karistuse määramisel tuleb arvestada nii karistust kergendavaid kui ka raskendavaid asjaolusid, mida kohtuväline menetleja karistust määrates ei tuvastanud. Kohus leiab, et karistust kergendava asjaoluna tuleks siiski arvestada F.V puhtsüdamlikku kahetsust, ta on ka algusest peale oma süüd tunnistanud. LS § 74 lg 2 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 1 aastaks ning sama sätte lg 3 kohaselt võib kohaldada lisakaristust kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Antud juhul on kaebuse esitaja vaidlustanud just lisakaristuse kohaldamise erandlike asjaolude tõttu. Õige on see, et F.V poolt pandi toime süütegu, mille kaitstavaks õigushüveks on liiklusohutus. Mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on liiklusele alati ohtlik, isegi siis, kui sellega ei põhjustatud raskeid tagajärgi. Samas leiab kohus, et igal konkreetsel juhul tuleb karistuse määramisel arvestada süü suurust. Antud juhul juhtis F.V sõidukit mitte ohtlikul, paljude liiklejatega maanteel, vaid poolkinnisel territooriumil, kus kohtu arvates oli F.V poolt toimepandu tingitud oma omandi kaitsmise eesmärgist.

Kohtuväline menetleja on küll leidnud, et F.V tulnuks leida auto paigutamiseks garaaži kaine isik, kuid kellaaeg oli hiline ning usutav oli kaebuse esitaja ärritunud olek ning sellest tingitud mõnevõrra impulssiivne käitumine, seda enam, et F.V seltskonnas viibinud isikutest ei olnud keegi valmis autot garažeerima. Ka on F.V näol tegemist isikuga, kes vajab igapäevaselt sõiduks tööle ja seoses tööülesannete täitmisega sõiduki juhtimisõigust. Riigikohus on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb üldjuhul isikul juhtimisõigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata.

Antud juhul ei oma F.V varasemaid karistusi alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest ning kohtu arvates esinevad eelpoolnimetatud erandlikud asjaolud, mille tõttu on põhjendatud jätta lisakaristus kohaldamata. Seega on kohtu arvates tõendamist leidnud, et F.V poolt pandi toime LS § 20 lg 4 nõuete rikkumine ning teda on õigesti karistatud LS § 7419 lg 2 järgi rahatrahviga. Karistus on määratud pädeva kohtuvälise menetleja poolt, väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust. Küll aga tuleb V™S § 132 p 2 kohaselt tühistada kohtuvälise menetleja otsus lisakaristuse määramises LS § LS § 7419 lg 3 p 1 alusel.

Ingrid Niinemägi

Kohtunik