3-22-1388/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Monika

Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

26. august 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1388

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2022. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja EL

Puudutatud isik – X, esindaja v.adv Aldo

Vassar

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2022. a määruse

peale haldusasjas nr 3-22-1388.

2. Jätta X riigi õigusabi taotlus läbi vaatamata.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2022. a

määruse haldusasjas nr 3-22-1388 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu

määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Namiibia Vabariigi kodanik X lahkus Namiibiast 23.10.2018 Soome, kus ta esitas

17.11.2018 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) rahuldas

27.12.2018 Dublini menetluse raames Soome Migratsiooniameti 22.11.2018 taotluse X

vastuvõtmiseks ning isik saabus samal päeval Eestisse, kus esitas rahvusvahelise kaitse taotluse.

PPA jättis 27.03.2019 otsusega nr 7001810243-1 X rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata.

3-22-1388

2(7)

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14.11.2019 otsusega nr 3-19850 PPA 27.03.2019 otsuse ning

kohustas PPA-d vaatama X rahvusvahelise kaitse taotluse uuesti läbi. PPA jättis 10.06.2020

otsusega nr 7001810243-3 rahvusvahelise kaitse taotluse uuesti rahuldamata ja tegi taotlejale

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse Namiibiasse lahkumiseks. Tallinna Halduskohtus jättis

05.10.2020 otsusega nr 3-20-1207 rahuldamata X kaebuse PPA 10.06.2020 otsuse

tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis

30.06.2021 otsusega X apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Riigikohus jättis

21.09.2021 määrusega X kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. X esitas 01.05.2022 korduva

rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis 02.05.2022 määrusega nr 3-22-994

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel PPA-le loa paigutada taotleja

kinnipidamiskeskusesse (KPK) mitte kauemaks kui 02.07.2022. PPA jättis

18.05.2022 otsusega nr 12205010048-1 X korduva rahvusvahelise kaitse taotluse läbi

vaatamata. X ei ole PPA 18.05.2022 otsuse peale kaebust esitanud.

2. Politsei- ja Piirivalveamet esitas Tallinna Halduskohtule 28.06.2022 taotluse anda

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel luba paigutada

X KPK-sse kuni kaheks kuuks. Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p-de 6 ja 9 järgi, sest X

varasematest hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita,

ning isik on loata lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni riigist.

Pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse nr 3-20-1207 tegemist kaotas isik seadusliku aluse Eestis

viibimiseks, kuid ta ei ole sellele vaatamata täitnud PPA 10.06.2020 otsusest nr 7001810243-3

tulenevat kohustust lahkuda Namiibiasse, vaid asus end varjama ning lahkus mh Lätti. Isiku

asukoht oli PPA-le teadmata kuni 30.04.2022, mil isik peeti Tallinnas kinni kahtlustatuna

karistusseadustiku (KarS) § 120 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises

(isikut kahtlustatakse 30.04.2022 Tallinnas Kanuti aias teise isiku noaga ähvardamises). Isik

kinnitas 01.05.2022 küsitlusel, et oli teadlik, et tal puudub seaduslik alus Schengeni alal viibida.

X käitumist iseloomustab seegi, et tema suhtes alustati 02.07.2019 kriminaalmenetlust KarS §

121 lg 1 alusel, kuna ta lõi Vao majutuskeskuses viibides WC koristamise käigus tekkinud tüli

raames teist isikut pihustipudeliga pähe ning jalaga vastu vasakut põlve. Lisaks alustati X suhtes

30.05.2020 kriminaalmenetlust samuti KarS § 121 lg 1 alusel, kuna ta lõi Tallinnas Viru tänaval

teist isikut mitu korda rusikate ja jalgadega nii pea kui jalgade piirkonda ning surus kannatanule

põlvega kõhu ja kubeme piirkonda. Isiku senine käitumine näitab, et ta ei austa Eesti seadusi

ning võib ka tulevikus asuda vältima lahkumiskohustuse täitmist ja lahkuda omavoliliselt

mõnda teise Schengeni riiki. Isiku ütluste kohaselt on tal sõbrad Lätis. X põgenemise ohtu on

möönnud ka Tallinna Halduskohus 02.05.2022 määruses nr 3-22-944. PPA tuvastas 18.05.2022

otsuses, et X ei ole esitanud ühtegi uut asjaolu ega tõendit enda tagakiusamise kohta Namiibias.

Sellest saab järeldada, et isik esitas uue rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes enda väljasaatmise

edasilükkamiseks või vältimiseks. Isik ei ole pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse tegemist

taotlenud endale reisidokumenti ega pöördunud kuhugi abi saamiseks reisidokumendi

taotlemisel. Seega on isik teadlikult hoidnud endale reisidokumendi hankimisest, et takistada

enda väljasaatmist. PPA asub ise taotlema isikule reisidokumenti, mis võtab kodakondsusjärgse

riigi koostöövalmidusest sõltuvalt aega eelduslikult 3–4 kuud. Isiku põgenemise ohu tõttu ei ole

VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid võimalik tõhusalt rakendada ja isiku

KPK-s kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

3. X palus 29.06.2022 seisukohas jätta PPA taotlus rahuldamata. Kuna isik on Tallinna

Halduskohtu 02.05.2022 määruse nr 3-22-994 vaidlustanud, siis ei saa sellele põgenemisohu

tuvastamisel tugineda. KPK-sse paigutamise aluseks ei saa olla ka asjaolu, et isik ei esitanud

3-22-1388

3(7)

korduvas rahvusvahelise kaitse taotluses ühtegi uut tõendit ega asjaolu enda tagakiusamise

kohta. KPK-s viibimise tõttu oli tõendite hankimine lisaks raskendatud. PPA on meelevaldselt

heitnud isikule ette mitmete süütegude toimepanemist, kuigi tema suhtes ei ole jõustunud ühtegi

süüdimõistvat kohtulahendit. Kinnipidamist ei saa põhjendada isiku suhtes alustatud

kriminaalmenetlustega. Isegi kui X puhul esineb minimaalne põgenemisoht, ei ole see piisav

tema KPK-s kinnipidamiseks. Varasemast Lätti lahkumisest (kus viibis 2021. a oktoobri lõpust

kuni 2022. a veebruari lõpuni) ei saa järeldada, et isik asuks vabaduses viibides ennast varjama

või lahkuks uuesti mõnda teise Schengeni riiki. Isikule ei saa heita ette Namiibia

reisidokumendi hankimata jätmist, kuna tal on selle riigi valitsusega probleeme. Isiku elu on

Namiibias ohus, sest perekond tabas ta homoseksuaalsest suhtest ja endisest luurepolitseinikust

kasuisa ähvardas ta seksuaalse sättumuse pärast ära tappa ning võttis temalt kogu vara.

Dokumentidega seotud probleemide lahendamiseks palus isik end saata Ühendkuningriiki või

Soome. Isik oleks nõus elektroonilise järelevalvega.

4. Tallinna Halduskohus andis 30.06.2022 määrusega VSS § 15 lg 2 p 1 ja § 23 lg 1 p-

de 2 ja 3 alusel PPA-le loa paigutada X KPK-sse kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 30.08.2022. PPA taotlus on põhjendatud, sest isiku puhul on tuvastatav

VSS § 68 p-de 6 ja 9 kohane põgenemise oht. Isiku hoiakutest ja käitumisest saab järeldada, et

ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Sama on kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus

28.06.2022 määruses nr 3-22-994, tuues välja, et PPA on isiku rahvusvahelise kaitse taotluse

kolmandat korda tagasi lükanud. Pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse tegemist oli puudutatud

isikul kohustus täita lahkumisettekirjutus, kuid ta asus ennast selle asemel PPA eest varjama,

sh ei teatanud oma uuest elukohast. Kuigi isikul puudus kehtiv reisidokument, lahkus ta

omaalgatuslikult Lätti sõbra juurde elama. Seega võib järeldada, et isik toimis teadlikult selleks,

et takistada enda väljasaatmist ja jääda Schengeni alale. Isiku põgenemise ohu hindamisel tuleb

arvestada mh seda, et isik ei ole näidanud ennast seaduskuulekana, st tema suhtes on kolmel

korral alustatud kriminaalmenetlust. Kuigi nendes ei ole jõutud süüdimõistva kohtuotsuseni,

näitab menetluste alustamise fakt iseenesest, et isikul esineb probleeme seaduskuulekusega.

Puudub alus arvata, et kriminaalmenetlused oleksid algatatud täiesti alusetult ja isikult Eestis

elamise võimaluse äravõtmise eesmärgiga. Olukorras, kus isiku suhtes on algatatud mitmeid

süüteomenetlusi, on suurem tõenäosus, et ta ei pruugi olla väljasaatmismenetluse tarvis PPA-le

kättesaadav, seda eriti olukorras, kus talle rahvusvahelise kaitse andmisest on juba korduvalt

keeldutud. Vaidlust ei ole ka selles, et isikul puudub kehtiv reisidokument, mille hankimisega

PPA hetkel tegeleb ja mille saamine Namiibiast võtab aega mitu kuud. Seega esineb alus isiku

kinnipidamiseks ka VSS § 23 lg 1 p 3 alusel. Samuti ei ole isik pärast Riigikohtu 21.09.2021

määrust endale ise reisidokumenti taotlenud ega selle saamiseks abi palunud ning tema jutt

teadmatusest reisidokumendi hankimise kohta on ebausutav, kuna varjupaigataotleja tunnistuse

saamiseks suhtles isik pikema aja jooksul korduvalt Eesti ametivõimudega. Seega ei ole isik

teadlikult ja tahtlikult täitnud kaasaaitamiskohustust reisidokumendi saamiseks ja väga suure

tõenäosusega ei tee seda ka tulevikus, mistõttu esineb VSS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud alus isiku

kinnipidamiseks. Isiku suhtes leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks tema suhtes

usaldust, kuid isiku põgenemisohu tõttu PPA-l sellist usaldust ei ole. Isiku väited põgenemisohu

puudumisest ja tema lubadus alluda elektroonilisele järelevalvele on paljasõnalised. Samuti ei

ole isiku kinnipidamine ebaproportsionaalne ning tema väljasaatmine ei ole perspektiivitu.

3-22-1388

4(7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X esitas 18.07.2022 taotluse riigi õigusabi saamiseks eesmärgiga vaidlustada enda KPK-

sse paigutamist.

6. X palub 25.07.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus ja vabastada ta

KPK-st. Määruskaebuse esitaja soovimatus täita lahkumiskohustust ei ole piisav VSS § 68 p 6

alusel põgenemisohu tuvastamiseks, sest isik ei ole soovimatust väljendanud viisil, mis annaks

aluse eeldada tema põgenemise ohtu. Igasugune väidetav põgenemisoht ei tingi automaatselt

vältimatut vajadust isiku kinnipidamiseks (nt Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 33-1-24-17, p

13). Isiku ühekordne sõit Lätti sõbra juurde ei anna veel alust väita, et ta sooviks ennast teistes

riikides PPA eest varjata. Puuduvad ka muud tõendid, mis annaksid alust karta isiku põgenemist

teistesse Schengeni riikidesse. Halduskohus leidis ebaõigesti, et isik sai pärast Riigikohtu

21.09.2021 määruse tegemist aru, et tal puudub seaduslik viibimisalus ja tal on kohustus Eestist

lahkuda. Lahkumisettekirjutuse tegemisele eelnenud 01.05.2022 küsitlusel ei osalenud tõlk

ning puudub kindlus, et isik sai lahkumisettekirjutuse sisust ja sellega seonduvast korrektselt ja

piisaval määral aru. Ainuüksi süüteomenetluste algatamise fakti pinnalt ei saa teha järeldust, et

isikul on probleeme seaduskuuleka käitumisega. Süüteomenetluste raames võib selguda, ei isik

ei ole temale ette heidetud tegude toimepanemises süüdi. Halduskohus on omistanud

süüteomenetlustele ülemäära suure kaalu. Põhjendamatu on ka halduskohtu hinnang, et

alustatud süüteomenetluste tõttu hakkab isik ennast väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.

Namiibia reisidokumenti ei taotlenud isik seetõttu, et ta ei teadnud kus ja kuidas seda väljaspool

Namiibiat teha. Isiku pöördumisest PPA poole isikutunnistuse saamiseks ei saa järeldada tema

teadmist Namiibia reisidokumendi taotlemise võimaluste kohta. Halduskohus ei ole piisavalt

põhjendanud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimatust ega sisuliselt analüüsinud

kinnipidamise proportsionaalsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS

§ 204 lg 1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda

uusi sisulisi väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida PPA-lt selle kohta täiendavat

seisukohta, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga.

8. Tallinna Ringkonnakohus andis 06.06.2022 määrusega nr 3-22-994 X-le riigi õigusabi

isiku esindamiseks halduskohtumenetluses (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lg 3 p 5),

esitamaks määruskaebus haldusasjas nr 3-22-994. Ringkonnakohus selgitas määruse p-s 7, et

riigi õigusabi hõlmab RÕS § 17 lg-st 1 tulenevalt isiku esindamist mh võimalikes järgnevates

KPK-s kinnipidamist puudutavates menetlustes. Järelikult laieneb menetlusabi ka praegusele

haldusasjale ning riigi õigusabi osutav advokaat esitaski 25.07.2022 ringkonnakohtule sisulise

määruskaebuse. Kuna määruskaebuse esitajat juba esindab riigi õigusabi korras määratud

advokaat ning X 18.07.2022 taotlusest ei nähtu etteheiteid senise esindaja osutatavale

õigusteenusele (st tegemist ei ole taotlusega riigi õigusabi osutaja vahetamiseks), siis tuleb riigi

õigusabi taotlus jätta läbi vaatamata.

3-22-1388

5(7)

9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi halduskohtu 30.06.2022 määruse põhjendustes

(p-d 4 ja 5) on osaliselt tuginetud VSS § 15 redaktsioonile, mis kehtis kuni 17.06.2022, ei ole

see toonud kaasa PPA 28.06.2022 taotluse ebaõiget lahendamist ja ei tingi seega halduskohtu

määruse tühistamist. Enne 18.06.2022 kehtinud VSS § 15 lg 2 p-des 1–3 sätestatud välismaalase

kinnipidamise alused ei erine sisuliselt alates 18.06.2022 kehtiva VSS § 23 lg 1 p-des 1–3

sätestatud kinnipidamise alustest. Kuivõrd halduskohus on määrust (p 7) osaliselt põhjendanud

ka viidetega kehtivatele sätetele (VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3), siis on ilmne, et tegemist on üksnes

formaalset laadi eksimusega. Küll aga tuleb halduskohtu määruse põhjendusi muuta, asendades

viited varasematele VSS § 15 lg 2 p-dele 1–3 viidetega kehtivatele VSS § 23 lg 1 p-dele 1–3.

10. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu

loal kinni pidada ja kuni kaheks kuuks KPK-sse paigutada siis, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse

läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on eelkõige lubatud

juhul, kui esineb isiku põgenemise oht (p 1), isik ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või isikul

puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS §

23 lg 11 kohaselt annab halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2

sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine peab

olema kooskõlas ka proportsionaalsuse põhimõttega ja kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil

arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

11. VSS § 23 lg 1 p 1 kohaldamise aluseks olevat põgenemisohtu on määruskaebuse esitaja

puhul seostatud VSS § 68 p-des 6 ja 9 märgitud asjaoludega (s.o isiku hoiakutest ja käitumisest

järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita, ning isik on varasemalt loata lahkunud teisest

Schengeni konventsiooni liikmesriigist). Isiku põgenemise ohtu ei saa siiski järeldada pelgalt

mõne VSS §-s 68 sätestatud asjaolu esinemisest, vaid tegelikku põgenemisohtu tuleb hinnata,

arvestades kogumis kõiki konkreetset isikut puudutavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 30.03.2021

määrus nr 3-20-2004, p 18; 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 11). Ringkonnakohus nõustub

PPA ja halduskohtu hinnanguga, et X-ga seotud asjaolud kogumis kinnitavad, et tema puhul

esineb reaalne põgenemisoht. Sama on järeldatud Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2022

määruses nr 3-22-994 (p-d 9–10).

12. X soovimatusele täita PPA 10.06.2020 otsusest nr 7001810243-3 tulenevat

lahkumisettekirjutust ja pöörduda tagasi päritoluriiki, viitab asjaolu, et määruskaebuse esitaja

asus pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse nr 3-20-1207 tegemist, mille tagajärjel lõppes tema

rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ja sellest tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks, ennast

PPA eest varjama. PPA 28.06.2022 taotluse kohaselt oli X asukoht PPA-le teadmata 2021. a

sügisest kuni 30.04.2022, mil isik peeti kriminaalmenetluse raames Tallinnas kinni. Isikut käidi

tema poolt PPA-le antud aadressidelt otsimas, kuid ta ei elanud nendel aadressidel. Schengeni

alalt lahkumise kohustuse täitmisest hoidumisele ja enda väljasaatmise takistamisele viitab

seegi, et isik elas enda kinnitusel 2021. a oktoobri lõpust kuni 2022. a veebruari lõpuni sõbra

juures Lätis. Olukorras, kus X esitas koheselt pärast enda kinnipidamist korduva rahvusvahelise

kaitse taotluse ilmselt eesmärgiga takistada enda väljasaatmist, ei saa usutavaks pidada, et isik

ei mõistnud, et tal tuli pärast Riigikohtu 21.09.2021 määruse tegemist Schengeni alalt lahkuda

(mh esindas isikut haldusasjas nr 3-20-1207 advokaat, kes pidi olema kaebajale seda

selgitanud). Oluline pole seegi, et isik väidetavalt kardab Namiibiasse tagasi pöörduda, sest

haldusasjas nr 3-20-1207 tuvastati, et tal puudub alus saada rahvusvahelist kaitset, ning VSS §

68 p 6 alusel põgenemisohu hindamisel ei oma sisulist tähtsust põhjus, miks isik ei soovi

3-22-1388

6(7)

lahkumiskohustust täita (nt Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2021 määrus nr 3-20-2234, p 11;

18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 10). Kuigi tuleb nõustuda, et X suhtes kolme

süüteomenetluse alustamise faktist ei saa iseenesest teha järeldust, et isikul esineb probleeme

seaduskuulekusega, ning X puhul ei esine lisaks VSS § 68 p-s 9 toodud asjaolu, sest puuduvad

andmed, et isik oleks loata lahkunud VSS § 10 lg 2 p 1 alusel määratud elukohast või teisest

Schengeni liikmesriigist (Eestist lahkumisele ei ole VSS § 68 p 9 kohaldatav – nt Tallinna

Ringkonnakohtu 16.02.2021 määrus nr 3-20-2250, p 12; 18.12.2020 määrus nr 3-202250, p 11),

on PPA ja halduskohtu järeldus määruskaebuse esitaja põgenemise ohu esinemisest

lõpptulemusena siiski õige (st seda kinnitavad piisavalt muud isiku suhtes tuvastatud asjaolud).

Põgenemisohu tuvastamist puudutavas osas tuleb siiski halduskohtu määruse põhjendusi muuta

vastavalt ringkonnakohtu põhjendustele.

13. PPA ja halduskohus on kinnipidamise alustena tuginenud ka VSS § 23 lg 1 p-dele 2 ja

3. VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh seda, et isik ei aita kaasa endale dokumentide

hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11). Seetõttu peaks VSS §

23 lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine seonduma mõne teise kohustuse (VSS

§ 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peaks olema taotluses piisavalt

konkreetselt piiritletud (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.05.2021 määrus nr 3-21-352, p 15;

18.09.2020 määrus nr 3-20-1268, p 12; 12.09.2019 määrus nr 3-19-334, p 16; 02.11.2018

määrus nr 3-18-1771, p 9). Vaidlust ei ole selles, et X-l puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud

dokumendid ja ta ei ole ise astunud mingeid samme selleks, et endale reisidokument saada. PPA

ei ole siiski selgitanud, milles seisneb X kaasaaitamiskohustuse rikkumine endale

reisidokumentide muretsemisel. Sellist järeldust ei saa teha pelgalt sellest, et isik ei ole endale

ise dokumente hankinud. PPA ei ole väitnud, et isik oleks esitanud valeandmeid või keeldunud

muude toimingute tegemisest, mis on dokumentide saamiseks vajalikud. Samuti ei ole PPA

toonud välja ühtegi muud kohustust (andmete, tõendite ja selgituste esitamine), mida

X oleks praeguses menetluses rikkunud. Väljasaatmise korraldamisele kaasaaitamise kohustuse

rikkumiseks ei saa pidada seda, et isik ei esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluses uusi asjaolusid või tõendeid. Eeltoodust tulenevalt ei saanud X kinnipidamise

aluseks olla VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3 ning ringkonnakohus muudab ka selles osas halduskohtu

määruse põhjendusi.

14. Kuigi ringkonnakohus leidis, et X kinnipidamine oli lubatav üksnes VSS § 23 lg 1 p-s

1 märgitud alusel, ei mõjuta see isiku KPK-sse paigutamise õiguspärasust, sest selleks ei pea

esinema kõiki VSS § 23 lg-s 1 märgitud aluseid, vaid piisab juba neist ühe esinemisest.

Määruskaebuses ei ole toodud välja ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks isiku kinnipidamist

hinnata ebaproportsionaalseks (nt tervise või turvalisuse kaalutlused). Isiku kinnipidamist kuni

kaheks kuuks ei saa pidada ebaproportsionaalseks ainuüksi kinnipidamise kestusest tulenevalt.

VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmete kohaldamata jätmise tõttu saaks määruskaebuse

esitaja KPK-s kinnipidamine olla ebaproportsionaalne eelkõige siis, kui tema suhtes leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine tagaks tulemuslikult lahkumiskohustuse täitmise. Seega ei

piisa üksnes sellest, et leebemate abinõude kohaldamine oleks objektiivselt võimalik, vaid need

peaksid kinnipidamisega samavõrra tõhusalt aitama saavutada meetmete kohaldamise eesmärki

(st tagada isiku kättesaadavus väljasaatmise täideviimiseks). VSS § 10 lg-s 2 toodud abinõude

kohaldamine eeldab, et PPA-l ei ole mõistlikku põhjust arvata, et järelevalvemeetmed ei oleks

isiku põgenemise ohu vältimiseks piisavad. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtuga,

et X senine käitumine ei ärata piisavat usaldust, et määruskaebuse esitaja lubadustele vaatamata

reegleid ka tegelikult järgiks ning ei asuks ennast varjama ega lahkuks loata Eestist. VSS § 10

3-22-1388

7(7)

lg 2 ei anna PPA-le õigust kohaldada välismaalase suhtes elektroonilist järelevalvet ning

kriminaalasjades vahistamise või vangistuse asendamiseks kasutatav elektrooniline valve (vt

KarS §-d 691 ja § 751; kriminaalmenetluse seadustiku § 1371) kui kriminaalõiguslik tõkend ei

ole ka analoogia alusel haldusõigusesse ülekantav (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.06.2022

määrus nr 3-22-605, p 17).

15. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.06.2022

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

16. X-le määruskaebuste menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadil on õigus esitada

ringkonnakohtule taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

(allkirjastatud digitaalselt)