2-21-2928/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-2928

Kohtuasi

ABRISS

INVEST

OÜ

hagi

KohvikHerne

OÜ

(likvideerimisel) vastu osanike 26. novembri 2020. a ja

8. märtsi 2021. a otsuste ning likvideerimise lõppbilansi

ja vara jaotusplaani vaidlustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

ABRISS INVEST OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja ABRISS INVEST OÜ (registrikood 11021270),

lepingulised esindajad Mirjam-Mari Marastu ja Carmen

Tars

Kostja KohvikHerne OÜ (likvideerimisel) (registrikood

14353363), lepinguline esindaja Marko Jaani

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta tsiviilasjas nr 2-21-2928 tehtud Harju Maakohtu 31. mai 2022. a otsuse

resolutsioon muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse

otsuse põhjendustele.

2. Jätta ABRISS INVEST OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud ABRISS INVEST OÜ kanda.

4. Määrata

kindlaks

KohvikHerne

OÜ

(likvideerimisel)

ringkonnakohtus

hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista ABRISS INVEST OÜ-lt

välja KohvikHerne OÜ (likvideerimisel) kasuks menetluskulud 376,20 eurot.

Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

kulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. ABRISS INVEST OÜ (hageja) esitas 23. veebruaril 2021 Harju Maakohtule KohvikHerne

OÜ (likvideerimisel) (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada osanike 26. novembri 2020. a

otsuste tühisus, alternatiivselt tunnistada otsused kehtetuks (tsiviilasi nr 2-21-2928). Hageja

esitas 19. mail 2021 kostja vastu hagi, milles palus tuvastada osanike 8. märtsi 2021. a otsuste

ning likvideerimise lõppbilansi ja vara jaotusplaani tühisus, alternatiivselt tunnistada need

kehtetuks (tsiviilasi nr 2-21-8058). Harju Maakohtu 22. märtsi 2022. a määrusega liideti

tsiviilasjad ühte menetlusse.

Hagiavalduse kohaselt on kostja põhitegevusalaks toitlustamine ning kostja tegeles kohviku

pidamisega aadressil Herne tn 28, Tallinn. Kostja osakapital on 2700 eurot. Hagejale kuulub

osa nimiväärtusega 900 eurot, mis moodustab 33,33% osakapitalist. X-le (enamusosanik)

kuulub osa nimiväärtusega 1800 eurot, mis moodustab 66,66% osakapitalist. Enamusosanik oli

ühtlasi ka kostja juhatuse liige.

Hageja saatis enamusosanikule 11. novembril 2020 e-kirjaga ettepaneku tema osa ostmiseks,

millele enamusosanik ei vastanud. Ka enamusosanik ise on väljendanud huvi osta hagejalt osa

kostjast. Hagejale üllatuslikult esitas kostja, keda esindas enamusosanikust juhatuse liige,

12. novembril 2020 osanike koosolekut kokku kutsumata osanikele tutvumiseks otsuse eelnõu,

mille kohaselt sooviti lõpetada kostja tegevus ning alustada kostja likvideerimist, kuna kostja

on kahjumis. Hageja hääletas 23. novembril 2020 kostja tegevuse lõpetamise otsuse vastu ning

esitas kirjaliku vastuväite. Hageja selgitas vastuväites, et hageja peab kostja tegevust

perspektiivikaks ja soovib kostja tegevust jätkata. Seetõttu on täitmata osaühingu lõpetamise

sisulised eeldused. Samuti leidis hageja, et kostja majandustegevus on jätkuvalt kestev ning

20%-list käibelangust ei saa pidada piisavaks põhjuseks kostja tegevuse lõpetamiseks. Ka tõi

hageja välja, et kostja tegevuse lõpetamine on vastuolus seaduse ja kostja põhikirjaga.

26. novembri 2020. a osanike otsuste hääletusprotokolli kohaselt võeti vastu otsus kostja

tegevus

lõpetada

ja

määrata

likvideerijaks

enamusosanik.

Äriregistris

kinnitati

likvideerimiskanne 2. detsembril 2020. Likvideerija viis perioodil 15. veebruar 2021. a kuni

19. veebruar 2021. a läbi kirjaliku hääletuse ning 8. märtsi 2021. a osanike otsuste

hääletusprotokolli kohaselt võeti vastu otsused kinnitada likvideerimise algbilanss ja

likvideerimisaruanne perioodi 1. jaanuar 2020. a kuni 23. november 2020. a kohta. Hageja

hääletas nende otsuste vastu ning esitas oma vastuväite. 30. aprillil 2021 saatis likvideerija

hagejale e-kirjaga tutvumiseks kostja lõppbilansi ja vara jaotusplaani.

Hageja on seisukohal, et 26. novembri 2020. a osanike otsused on tühised (alternatiivselt

kehtetud) ning sellest tulenevalt on ka kõik järgnevad otsused ja toimingud tühised

(alternatiivselt kehtetud). Hageja leidis, et enamusosanik on otsuste tegemisel kasutanud enda

hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid, mis on kostja ja

hageja kahjuks. Otsused võimaldasid enamusosaniku häälte tõttu seda eesmärki saavutada.

Seetõttu on otsused vastuolus heade kommetega. Hageja leidis, et kostja enamusosanik soovis

ise ainuisikuliselt kohvikut pidada, mistõttu lähtus enamusosanik kostja lõpetamisotsuse

hääletamisel isiklikest huvidest. Enamusosaniku käitumine oli pahatahtlik, samuti oli

enamusosanik hääletamise hetkel huvide konfliktis. 2. detsembril 2020 (s.o samal päeval kui

äriregistris kinnitati kostja likvideerimiskanne) asutati ja kanti äriregistrisse PoolaMäe OÜ,

mille osanikuks ja juhatuse liikmeks on Y. Nimetatud osaühing tegeleb kohviku pidamisega

aadressil Herne tn 28, Tallinn. Hagejale teadaolevalt on osaühingu asutaja, osanik ja juhatuse

liige Y varasemalt töötanud kostja juures ja tegelenud seal raamatupidamisega. Hageja leidis,

et Y tegutseb kostja enamusosaniku huvides, kes on ühtlasi ka PoolaMäe OÜ tegelik kasusaaja.

Vaidlustatud otsuste tulemusena saab enamusosanik olulise eelise, sest kostja tegevuse

lõpetamise korral saab enamusosanik kohviku 100% enda kontrolli alla (pidades kohvikut

PoolaMäe OÜ kaudu) senise 2/3 osaluse asemel. Enamusosanik on tegutsenud heade kommete

ning kostja ja hageja huvide vastaselt ning toimunud on ettevõtte üleminek. Kohviku nimi,

kaubamärk, kontaktandmed ja turunduslik tegevus (sh sotsiaalmeedias info avaldamine) on

jäänud samaks. Samuti jäi kohviku sisustus ja töötajad samaks. Seega muutus vaid kohviku

osanik.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et otsused osaühingu tegevuse lõpetamiseks ja likvideerija määramiseks ei ole

oma sisu poolest vastuolus heade kommetega. Vaidlustatud otsused ei näe enamusosanikule või

mõnele kolmandale isikule ette mingeid eeliseid, mistõttu ei saa otsused olla vastuolus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 38 lg 1 teise lausega. Õigusaktid ei näe ette tingimusi

osaühingu tegevuse lõpetamise otsuse vastu võtmiseks.

PoolaMäe OÜ asutaja, osanik ja juhatuse liige on Y. Tõendamata on hageja väide nagu oleks

enamusosanik viidatud osaühingu tegelik kasusaaja. X töötab PoolaMäe OÜ-s alates

18. jaanuarist 2021 klienditeenindajana. Seetõttu on ta ka oma Facebooki kontol PoolaMäe OÜ-

ga seonduvat informatsiooni jaganud. Asjaolu, et kohviku tegevust jätkas teine osaühing, ei

viita ettevõtte üleminekule. Eksitav on hageja väide, et kohviku Facebooki kontol avaldatud

kontaktandmed on kostja ja enamusosaniku omad. Facebooki lehe kuvatõmmis, millest nähtub,

et X on kohviku kaasomanik, sisaldab vananenud informatsiooni. Käesoleval hetkel selliseid

andmeid X Facebooki kontol ei ole.

Kostjal oli pidev võlgnevus üürileandja ees, mida kostja ei suutnud likvideerida. Seetõttu esitas

üürileandja 10. novembril 2020 kostjale üürilepingu ülesütlemisavalduse. Üürilepingu

lõppemise tõttu muutus kostja tegevus kohviku majandamisel endisel kujul võimatuks.

Arvestades pandeemia levikut ja selle tõttu äri keerulisust, ei pidanud kostja juhatus

perspektiivikaks kostja tegevuse jätkamist muus asukohas ja muul viisil. Eelpool toodust

tulenevalt ei ole kostja juhatuse liige kostja tegevuse lõpetamise otsustamisel tegutsenud

vastuolus hea usu põhimõttega. Isegi juhul, kui kohus tuvastaks vaidlusaluste otsuste tühisuse

või tunnistaks otsused kehtetuks, siis ei saa hageja sundida enamusosanikku vastavalt hageja

võimalikule soovile edaspidi kostja äritegevusega jätkama. Samuti ei saa hageja sundida

enamusosanikku osadega seonduvaks võõrandamistehinguks vastavalt hageja poolt nõutud

tingimustele. Kostja on seisukohal, et õiguste kuritarvitamise keeld ei tähenda seda, et

enamusosanik peaks kasutama oma hääleõigust vähemusosaniku soovitud viisil.

Kostja ei nõustunud hageja käsitlusega, mille kohaselt on likvideerimise otsuse järgselt tehtud

otsused ja toimingud samuti tühised või kehtetud. Vaidlustatud otsuste sisu ei ole sama, mistõttu

ei ole tegemist äriseadustiku (ÄS) § 178 lg-s 2 sätestatud olukorraga (esimese otsuse

kinnitamine uue otsusega).

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 31. mai 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole otsused lõpetada ühing ja alustada likvideerimist

oma sisu poolest sellised, mida saaks pidada ebamoraalseks. Osaühingu lõpetamine toimubki

vastavalt seadusele osanike otsuse alusel ning lõpetamisel toimub osaühingu likvideerimine.

Asjaolu, et osanikud ei jõudnud kokkuleppele teineteise osa omandamise suhtes, ei muuda

lõpetamisotsust heade kommetega vastuolus olevaks. Ka leidis maakohus, et otsus ühingu

lõpetamiseks ei saanud seonduda kostja majandustegevuse üle kontrolli saamisega. Ühingu

lõpetamisel lõpeb ka selle igasugune majandustegevus. Kostja majandustegevusega senisel

kujul jätkamine muutus alates 23. novembrist 2020 võimatuks tulenevalt üürilepingu

lõppemisest.

Maakohus leidis, et otsus kostja lõpetamiseks ei seondu võimaliku ettevõtte üleminekuga ning

kostja väidetavalt varatuks muutmisega. Ettevõtte üleandmine ei eelda selle senise omaja

lõpetamist. Samuti ei eelda konkreetses vormis majandustegevuse lõpetamine, et lõpetada

tuleks ka sellega tegelenud ühing. Hageja käsitlusest ei selgu, kuidas saaks kotja lõpetamise

otsus aidata varjata ettevõtte üleminekut või ühingu varatuks muutmist või võimaldada

likvideerimismenetluse läbi viimist „ainult enamusosaniku huvides“. Kuivõrd enamusosanik

oli varasemalt kostja juhatuse liige, siis ei omandanud ta likvideerijaks saamisel ühingu

majandustegevuse vahetuks mõjutamiseks varasemaga võrreldes kuidagi soodsamat või

laiemate volitustega positsiooni. Vaidlustatud otsus ei mõjuta mh enamusosaniku kui juhatuse

liikme või likvideerija vastutust oma kohustuste rikkumise eest ega ühingu võimalust nõuda

kohustuste rikkumise korral kahju hüvitamist. Seetõttu ei oma asja lahendamisel ka tähtust, kas

kostja ettevõte on läinud PoolaMäe OÜ-le üle.

Ka leidis maakohus, et seadus ei näe ette tingimusi ühingu lõpetamise otsuse vastu võtmiseks.

Asjassepuutuv ei ole see, kas kostja tegevus on hageja hinnangul jätkusuutlik või kas hageja

soovib enamusosaniku osalust omandada. Asjaolu, et hageja on vähemusosanik, ei tähenda, et

enamusosanik peaks oma osast tulenevaid õiguseid teostama vastavalt hageja soovile, sh

hääletama lõpetamise otsuse vastu, kui vähemusosaniku sooviks on ühingut mitte lõpetada.

Maakohus leidis, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mis võiksid tingida 8. märtsi 2021. a

hääletusprotokollis kajastatud otsuste tühisuse. Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja lõpetamise

otsuse eesmärk olnuks vastuolus heade kommetega, puudub alus asuda teistsugusele

seisukohale ka algbilansi ning likvideerimisaruande kinnitamise otsuste osas. Ka ei saa

8. märtsi 2021. a hääletusprotokollis kajastatud otsused olla vastuolus seadusega põhjusel, et

nende otsuste tegemine eeldab osanike kehtivat otsust ühingu lõpetamiseks ja likvideerimise

algatamiseks, sest maakohus on jätnud rahuldamata hageja nõude kostja lõpetamise otsuse

tühisuse tuvastamiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Likvideerimise lõppbilansi ja vara

jaotusplaani vaidlustamise osas nõustus maakohus kostjaga, et olukorras, kus osanikud otsust

lõppbilansi ning vara jaotusplaani kinnitamiseks teinud ei ole, ei ole kohtul võimalik tuvastada

ka vastava otsuse tühisust või tunnistada see kehtetuks. Seejuures saaks kohus tulenevalt

ÄS § 215 lg-st 4 bilansi või vara jaotusplaani vaidlustamisel otsustada üksnes kas uue bilansi

või vara jaotusplaani koostamise või täiendava likvideerimise. Sellist nõuet aga hageja esitanud

ei ole.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta apellatsioonastme menetlusega seotud

menetluskulud kostja kanda.

Hageja leidis, et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning

kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on jätnud hindamata hageja esitatud tõendid.

Samuti on kohtuotsus vastuoluline. Maakohus on otsuse p-s 6 leidnud, et kostja tegevus ei

saanudki jätkuda, kuna üürileping lõppes. Samas on maakohus otsuse p-s 6 leidnud, et

üürilepingu lõppemine ei tähenda, et lõpetama peaks ka ühingu. Seega nõustus maakohus

hagejaga, et kostja tegevus oleks saanud jätkuda.

Samuti leidis hageja, et maakohus tõlgendas vääralt TsÜS § 38 lg-t 1 ja ÄS § 1771 lg-t 1.

Viidatud normide eesmärk on kaitsta ühingut ja vähemusosanikku enamusosaniku omavoli ja

omastamise eest. Vaidlustatud otsusega on maakohus kinnitanud enamusosaniku õigust

ainuisikuliselt teha ühinguga seotud otsuseid, sh otsuseid, mis on ilmselgelt ühingu ja

vähemusosanike huvidega vastuolus ning tehtud ainult enamusosaniku huvides. Maakohtu

hinnang, et otsus lõpetada ühing ja alustada likvideerimist ei ole oma sisu poolest ebamoraalne,

on väga formaalne. Hageja hinnangul on ebamoraalne ehk heade kommetega vastuolus iga

otsus, mis toob kaasa heade kommete vastase olukorra. Olukord, kus enamusosanik rikastub

ühingu ja vähemusosaniku arvel ning saab tasuta oma kontrolli alla kogu ühingu äritegevuse ja

ühingu tegevus lõppeb, on heade kommetega vastuolus. Samuti järeldub maakohtu seisukohast

nagu ei saakski ükski ühingu lõpetamise otsus sisu poolest olla heade kommetega vastuolus.

Heade kommetega vastuolu on väga sisuline määratlus, kus kohus peab hindama asjaolusid

kogumis ning oma siseveendumuse ja seaduse alusel kujundama otsuse. Maakohus seda teinud

ei ole ning on teinud otsuse, mis on ebaõiglane. Vaidlustatud otsuse tulemus on see, et

enamusosanik saab ainuisikuliselt jätkata kostja majandustegevust uue juriidilise isiku kaudu

ning kostja tegevus lõpetatakse hagejale hüvitist maksmata, samuti jääb hageja ilma oma varast

(kostja osast) ja võimalusest teenida kostja majandustegevusest tulu.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ kohaselt muutmata, kuid

muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.

7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas osanike 26. novembril 2020 ja

8. märtsil 2021 vastu võetud otsused kehtivad. Hageja on esitanud nõude kahel alternatiivsel

alusel: esiteks on otsused heade kommete vastasuse tõttu tühised ja teiseks on otsused kehtetuks

tunnistatavad.

8. Esmalt tugines hageja sellele, et 26. novembri 2020. a otsused on tühised ÄS § 177¹ lg 1

alusel, sest need ei vasta headele kommetele. Hageja hinnangul on maakohus tõlgendanud

ÄS § 177¹ lg-t 1 liiga kitsalt. Vastupidiselt maakohtule leiab hageja, et enamusosaniku omavoli

ja omastamise takistamiseks tuleb kohaldada eelviidatud sätet ja tuvastada otsuste heade

kommete vastasus. Hageja leiab, et kohus peab hindama otsuste konteksti ja selle tulemit hageja

ja kostja seisukohalt.

8.1. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Maakohus ei ole tuvastatud asjaoludele materiaalõigust

ebaõigesti kohaldanud.

Heade kommete vastasuse selgitamisel kohaldatakse osanike otsusele samu põhimõtteid nagu

tehingu heade kommete vastasuse puhul. Tühisuse aluseks on ÄS § 177¹ lg 1. Kohtupraktikas

on leitud, et heade kommete vastasus kui osanike otsuse tühisuse alus saab tulla kõne alla

eelkõige juhul, kui heade kommete vastasus seostub otsuse sisuga ehk sellega, mida otsustati

(vt Riigikohtu 23. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9415/41, p 23). Kolleegium nõustub

maakohtuga, et vaidlustatud otsuste sisu – osaühingu lõpetamine ja likvideerija määramine – ei

ole heade kommete vastane. Samuti on otsused tehtud õigusaktide (ÄS § 201 p 1, § 202 ja §

206) ja osaühingu põhikirja nõudeid järgides.

8.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjaolu, et osanikud ei jõudnud kokkuleppele

teineteise osa omandamise suhtes, ei muuda lõpetamisotsust heade kommete vastaseks. Pooled

ei vaidle selle üle, et osanikevahelised suhted olid konfliktsed. Maakohus on põhjendatult

jätnud läbirääkimiste kohta esitatud tõendid TsMS § 238 lg 5 järgi arvestamata. Maakohus

tuvastas, et kostja majandustegevuseks oli Kalevi Tennisekeskuses kohviku pidamine ning see

muutus seoses üürilepingu ülesütlemisega võimatuks (kd I, tl 89). Kuna X-le kuulub osaühingus

suurem osa, siis on ta õigustatud otsustama osaühingu tegevuse lõpetamise ja likvideerija

määramise üle. Eeltoodud õiguse teostamine ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja kui

väiksema osalusega isik ei saa nõuda, et kostja sellistes tingimustes majandustegevusega

jätkaks.

9. Eelnenu aga ei tähenda seda, et väiksema osalusega isikud ei saaks selliseid otsuseid üldse

vaidlustada. Küll aga ei saa vaidlustamise aluseks olla iseenesest suurema häälteenamusega

otsuse tegemise fakt. Kolleegium märgib, et väiksema osalusega isikute nn sisulised õigused

on kaitstud muude sätete kaudu, nt ÄS §-ga 166, mis näeb ette osaniku õiguse saada teavet

osaühingu tegevuse kohta ja ÄS §-ga 187, mis näeb ette osaühingu juhatuse liikme vastutuse

(likvideerija vastutuse puhul on vastavaks sätteks ÄS § 220 koosmõjus §-ga 187) (vt Riigikohtu

11. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-08, p 14). Lisaks näeb ÄS § 178 lg 1 ja

TsÜS § 38 lg 1 teine lause ette otsuse kehtetuks tunnistamise võimaluse, kui juriidilise isiku

osanik kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku

kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki

saavutada. Tühisuse tuvastamine ei ole võimalik otsuse suhtes, mille puhul esinevad vaid

kehtetuks tunnistamise alused.

10. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus jättis osanike 26. novembri 2020. a otsuste

kehtetuks tunnistamise nõude lahendamisel hageja poolt esitatud tõendid hindamata. Hageja

leiab, et esitatud tõendid tõendavad hageja esiletoodud asjaolusid, mille kohaselt kasutas

enamusosanik talle suurema osa kuulumist ära ning viis kostja majandustegevuse vastutasu

saamata üle teise osaühingusse.

10.1. Kolleegium nõustub hagejaga. Maakohus on kohtuotsuse põhjendamiskohustust

rikkunud, kui jättis hageja esiletoodud asjaolude tõendamiseks esitatud tõendid TsMS § 238

lg 5 järgi arvestamata. Kolleegium saab rikkumise kõrvaldada, muutes maakohtu otsuse

põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele. Nimetatud rikkumine aga ei mõjutanud

asja lõppjäreldust.

10.2. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohtu otsus ei ole

üürilepingu ülesütlemise ja kostja majandustegevuse lõppemise asjaolude hindamisel

vastuoluline. Osanike otsuste kehtetuks tunnistamise nõude lahendamisel hindas maakohus

hageja väidet, et enamusosanik kasutas hääleõigust selleks, et anda kostja majandustegevus üle

teisele osaühingule. Seda väidet hinnates märkis maakohus, et vaidlustatud otsused ei seondu

võimaliku ettevõtte ülemineku ega kostja varatuks muutmisega, sest ettevõtte üleminek ei eelda

osaühingu lõpetamist. Samas ei võtnud maakohus seisukohta, kas osaühingu lõpetamisotsus

võimaldas enamusosanikul saavutada hageja poolt kirjeldatud eesmärki – ainukontrolli saamine

kohviku varade, õiguste ja tuluteenimise üle. Seejuures tuleb osanike otsuse kehtetuks

tunnistamise nõuet hinnata osaühingu ja osaniku huvide kaalumise teel, sh kas osaühingu

lõpetamine oli põhjendatud.

10.3. Sisuliselt väidab hageja, et kostja lõpetamine võimaldas tasuta ettevõtte ülemineku

PoolaMäe OÜ-le. Kolleegium märgib, et ettevõtte üleminek toimub ettevõtte üleandja ja

omandajaga sõlmitud lepinguga ning ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle

vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi,

lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi (vt ettevõtte ülemineku kohta VÕS §-d 180–

182). Selliste lepingute olemasolu ei ole hageja esile toonud.

10.4. Osanike otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks on, et hääleõigust teostanud osanik saab

eelise ning piisab sellest, kui tema tahe on suunatud enese kasuks eeliste saavutamisele, mis

kahjustab osaühingut või teist osanikku. Teisele osanikule või osaühingule kahju tekitamise

(õigusliku olukorra halvendamise) tahet ei pea hääleõigust teostanud osanikul olema. Otsuse

kehtetuks tunnistamise alus on olemas ka siis, kui selline otsus mitte otseselt ei too kaasa

vastavat lubamatut eelist, vaid suurendab äratuntavalt sellise eelise omandamise võimalust.

Kolleegiumi hinnangul ei võimalda lõpetamisotsus X-l saavutada kontrolli kostja varade,

õiguste ja tuluteenimise üle. Hageja esitatud tõenditest ei saa teha hageja soovitud järeldust, et

enamusosalust omav isik on saanud endale mingeid eeliseid ilma kohase vastusoorituseta.

Kostjal ei olnud vara, mida ta oleks saanud teisele osaühingule majandustegevuse läbiviimiseks

üle anda. Lõppbilansi ja vara jaotusplaani kohaselt kostjal vara puudus (vara jaotusplaani

kohaselt on jaotussummaks 4,34 eurot). Ruume, mida kostja kasutas kohviku pidamiseks, ei

saanud enam kasutada, sest üürileping öeldi võlgnevuse tõttu üles. Samuti ei ole tõendamist

leidnud hageja väide, et PoolaMäe OÜ osaniku näol on tegemist variosanikuga, kes tegutseb X

huvides. Sellist järeldust ei saa Facebooki postitustest teha (kd I, tl 26–29, 185–186). Ka see

asjaolu, et X jäi samal pinnal tegutsevas kohvikus klienditeenindajaks, ei tõenda hageja väidet

variosaniku kohta. Kostja on tõendanud, et X töötab alates 18. jaanuarist 2021 PoolaMäe OÜ-

s klienditeenindajana (kd I, tl 80–81 pöördel, 115). Hageja ülejäänud väited, et kohviku nime

näol oli kaubamärgiga ja kohviku turunduslik tegevus jäi samaks, on tõendamata. Kolleegiumi

hinnangul ei saa sellises olukorras (kostjal vara puudus, üürileping öeldi võlgnevuse tõttu üles

ning osanikevahelised suhted olid halvad) rääkida sellest, et X omandas vastuvõetud

lõpetamisotsusega eeliseid enda või kolmanda isiku kasuks. Praegusel juhul ei kaalunud hageja

huvi jätkata kostja majandustegevusega üles kostja ega enamusosaniku huve.

11. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsust ka 8. märtsil 2021 vastu võetud

osanike otsuste kehtetuse kohta. Nimetatud otsustega kinnitati likvideerimise algbilanss ning

likvideerimisaruanne. Hageja põhjendus, miks osanike otsused on kehtetud, on seotud

lõpetamisotsuse kehtivusega. Maakohus leidis, et ei esine tühisuse ega kehtetuks tunnistamise

aluseid. Hageja ei ole esitanud väiteid, mis annaksid aluse asuda maakohtust erinevale

seisukohale. Lisaks sellele vaidlustab hageja lõppbilanssi ja vara jaotusplaani ÄS § 215 lg 4

alusel. Tegemist saab olla kohustushagiga, mille eelduseks on, et bilansi või vara jaotusplaani

koostamisel ei ole järgitud seaduse nõudeid, põhikirja sätteid või osanike otsuseid. Maakohus

leidis, et ka selle nõude puhul ei ole esiletoodud asjaolusid, mis võimaldaksid ÄS § 215 lg 4

alusel bilanssi või vara jaotusplaani vaidlustada ning samuti ei ole hageja esitanud nõuet uue

bilansi või vara jaotusplaani koostamiseks ega täiendava likvideerimise läbiviimiseks. Ka selles

osas pole kolleegiumil alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

12. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse terves

ulatuses, ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud.

13. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

14. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi kindlaks kostja apellatsiooniastme

menetluskulud.

14.1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

547,20 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutatud õigusabi 8 tundi

tunnihinnaga 57 eurot (käibemaksuta). Kostja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse

kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

14.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja

kohaselt kulus kostja esindajal ringkonnakohtu korraldavate määrustega tutvumiseks 16

minutit, maakohtu otsuse, apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 6 tundi

ja 20 minutit, ringkonnakohtu kirjaga tutvumiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks

39 minutit.

Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud osaliselt.

Võttes arvesse, et tegemist oli tsiviilasja materjalidega kursis olnud esindajaga ning

menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja sellega

seotud toimingute põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas esitatud 6 tunni ja 36 minuti

asemel 5 tundi ning kohtu kirjaga tutvumiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 39

minuti asemel 30 minutit. Põhjendatud ajakulu on seega 5 tundi ja 30 minutit.

14.3. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata

ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Lepingulise esindaja tunnihinda 57 eurot (käibemaksuta)

peab kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades põhjendatuks.

Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes 5,5 x

68,40 = 376,20 eurot. Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt

menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)