3-20-1993/91 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.08.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1993

Haldusasi

XX kaebus Maanteeameti 10.09.2020 korraldusele nr 1-

3/20/165

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindajad vandeadvokaat Vahur Kivistik

ja advokaat Siiri Pajupuu

Vastustaja

–

Transpordiamet

(Maanteeameti õigusjärglane), esindaja Ege

Stiina Järvmägi

Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, esindaja Kelli

Varov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Transpordiameti taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata

jätmiseks.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

13.10.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-1993 muutmata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-20-1993

2(8)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maanteeamet andis 10.09.2020 korraldusega nr 1-3/20/165 projekteerimistingimused

riigitee 23136 Pringi‒Restu km-l 9,159 asuva Restu silla ehitamise põhiprojekti koostamiseks

ja olemasoleva silla lammutamiseks.

Projekteerimistingimuste p-i 4 kohaselt on olemasolev sild amortiseerunud, selle

laiusgabariidid ja kandevõime ei vasta tänapäevastele liikluskoormustele, sild ei ole vettpidav.

Silla küljes on paisurajatis, kuid paisutamiseks puudub veeluba. Projekteerimistingimustele

vastavalt silla lammutamise korral ei säili pais olemasoleval kujul.

Projektiga

kavandatavate

tegevuste

osas

tuleb

koostada

keskkonnamõju

hinnang

projekteerimise faasis, mis võimaldab hinnata kõiki projektiga kaasnevaid asjakohaseid

mõjusid (p 7).

Muu hulgas tuleb projekteerida Väikese Emajõe voolusäng läbi sillaava selliste parameetritega,

mis tagab kalade läbipääsu jõe ülemjooksule. Vajalik on kaasata ihtüoloog, kes kirjeldab tööde

võimalikku mõju Väikesele Emajõele ja selle elustikule. Tuleb teha analüüs, kas taastavasse

jõepõhja on võimalik kasutada/luua lõheliste kudemisala (p 8). Projekteerimistingimuste p-s

2.1 sätestatud kõrvaltingimuse kohaselt on juhul, kui projekteerimise käigus tekib huvitatud

osapool, kes näitab üles huvi finantseerida kalapääsu ja paisu projekteerimist ja ehitamist,

võimalik projekteerimistingimusi muuta nii, et lisaks sillale näha ette ka paisurajatis.

2. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti 10.09.2020 korralduse nr 1-

3/20/165 tühistamiseks.

Pringi–Restu teemaa kuulub Eesti Vabariigile, kuid kaebaja omandis on silla ümber neli

katastriüksust, sh jõemaa ja järve alla jääv maa ning täiendavalt Restu vesiveski juurde

ajalooliselt ja lahutamatult kuulunud rajatised, sh pais. Restu järves olevate liigveelaskme

regulaatorite kuulumine kaebajale on tõendatud ehitusregistri väljavõttega.

Projekteerimistingimused on eelhaldusaktiks, millega on siduvalt otsustatud kaebajale kuuluva

liigveelaskme lammutamine ja likvideerimine. Vastustaja ei saa väljastada selliseid

projekteerimistingimusi, millega kaasneb vältimatult kaebaja omandiõiguse kahjustamine.

Vastustaja väidab alusetult, et kaebaja on paisutuse loonud õigusvastaselt. Nii sild kui

liigveelase on rajatud enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Restu silla sambad on maakivist

ja valminud a-l 1924. Liigveelase, mis paikneb silla all, on rekonstrueeritud a-tel 1984–1986.

Õige pole vastustaja seisukoht, et paisu liigveelase ja silla kandekonstruktsioon on ühtne tervik.

Silda toetavad sambad, mis paiknevad pinnaspaisu (muldkeha, mis on pealt kaetud teekattega)

vahel, ei ole Restu paisu olemuslikud osad. Liigveelase on ehitatud järve veesurvele vastuseisu

tagamiseks autonoomse massiivse raudbetoonist rajatisena, mis on sõltumatu Restu silla

sammastest. Pinnapais ja liigveelase (vee regulaator) on erineva funktsiooniga rajatised, mis ei

3-20-1993

3(8)

puutu üksteisega kokku. Vastustaja peaks tegelema üksnes silla rekonstrueerimisega, mitte

hävitama töökorras liigveelaset. Silda on võimalik rajada osaliselt liigveelaskme kohale

ulatuvana selliselt, et vastustaja poolt soovitud teealased eesmärgid on saavutatavad kaebaja

huve kahjustamata. Projekteerimistingimustes toodud kõrvaltingimus (p 2.1) ei võimalda

kavandatud põhiprojekti muuta.

Asjaolu, et kaebajal ei ole vee erikasutusluba paisutuseks ja kalapääsla rajamiseks, on seotud

vastustaja tegevusega, sest vastustaja jättis vastavates menetlustes kooskõlastused andmata.

Pringi–Restu tee on Otepää looduspargi piiriks, sealjuures jääb Restu järv looduspargi

maaalale. Otepää looduspargi, Otepää hoiuala ja Otepää loodusala kaitsekorralduskavas 2017–

2026 (KKK) on küll märgitud, et üheks võimaluseks on järv alla lasta, kuid see eeldab mõjude

hindamist. Otepää looduspark on Natura 2000 alade võrgustiku nimekirjas nii loodus- kui ka

linnualana. Järve kallastel on väärtusliku elukeskkonnana lamminiidud ning paisutuse

likvideerimisel need häviksid. Restu paisjärv on Natura 2000 võrgustiku ala.

Restu silla vahetus läheduses on ajalooline vesiveski ning lähedal asub ka Restu mõisa

kompleksi hooneid, mis moodustavad koos maakividest rajatud Restu sillaga pärandkultuuri

edasi kandva tervikväärtuse. Pärandkultuuri objektide hulka kuuluvad Restu vesiveski

päraldistena Restu paisjärv, liigveelase, veskitesse sissevoolukanalid ja pais.

3. Transpordiamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Projekteerimistingimused on väljastatud õiguspäraselt. Arvestades Keskkonnaameti ja Otepää

Vallavalitsuse

seisukohtadega,

otsustas

vastustaja

teostada

projekteerimise

käigus

keskkonnamõjude hindamise ja uurida piirkonna veerežiimi. Lisaks on projekteerimistingimusi

võimalik muuta, kui projekteerimise käigus tekib huvitatud osapool, kes soovib finantseerida

kalapääsu ja paisu projekteerimist ning ehitamist. Muinsuskaitseamet kinnitas 16.01.2020

kirjas, et Restu silla vesiveski ei ole riikliku kaitse all ning silla vahetus läheduses puuduvad

kultuurimälestised ja nende kaitsevööndid.

Keskkonnaamet keeldus 22.06.2020 otsusega nr 1-3/20/645 veeloa andmisest Restu silla

asukohas. Vastavalt veeseaduse (VeeS) § 175 lg-le 4 peab kaebaja paisu likvideerima. Kuna

paisutamiseks puudub õiguslik alus, ei kehti selle osas seadusest tulenev talumiskohustus.

Vastustaja on esitanud kaebajale nõude rajatise riigi maalt eemaldamiseks. Vastustaja ei pea

kandma eraisikule kuuluva paisu projekteerimise ja ümberehitamise kulusid.

Paisu liigveelase ja silla kandekonstruktsioon on ühtne. REIB OÜ poolt teostatud geodeetiliste

tööde mõõdistustest nähtub, et liigveelase ja silla konstruktsioonid on ühendatud. Sama kinnitab

20.07.2020 Restu silla audit, mille järgi on teega seotud Maanteeametile mitte kuuluvad

konstruktsioonid (tee all paiknevad veelaskmed, silla all paiknev betoonist eriprofiilülevool

koos sellele järgneva põrkepõrandaga), mis mõjutavad riigitee kasutamist; ühe rajatise

lagunemine/eemaldamine põhjustab ka teise lagunemise või kasutuskõlbmatuks muutmise.

Vastustajal ei ole võimalik uut silda rajada vana silla likvideerimiseta, seega on vaja

likvideerida ka sillaga ühtses konstruktsioonis olev liigveelase.

Kaebajale veeloa väljastamise võimatust ei põhjustanud vastustaja, vaid loamenetluse venimine

ja kaebaja enda tegevusetus. Kaebaja ei rajanud nõutud kalade läbipääsu, s.t ei suutnud koostada

nõuetekohaselt kalade läbipääsu eelprojekti. Keskkonnaameti 22.06.2020 otsuses on

keeldumise põhjused selgelt välja toodud.

4. Keskkonnaamet rõhutas, et alles keskkonnamõju hindamise käigus selgub, kas Restu

paisjärv likvideeritakse või mitte. KKK kohaselt on olulisem pigem loodusliku jõe

taastamine.

3-20-1993

4(8)

5. Tallinna Halduskohus jättis 13.10.2021 otsusega kaebuse rahuldamata.

Vaidlust pole selles, et Restu sillaga on füüsiliselt ühendatud paisurajatis (liigveelase ehk

paisutusregulaator), mis kuulub tehnorajatisena (vallasasjana) kaebajale ja asub riigile kuuluval

maal. Kaebajal puudub veeluba Restu paisuga Väikese Emajõe paisutamiseks, sest

Keskkonnaamet keeldus selle andmisest 22.06.2020 korraldusega. Kaebaja on keeldumise

vaidlustanud (haldusasi nr 3-20-1384). Kaebajal oli seadusest tulenev kohustus rajada hiljemalt

2013. a-ks kalapääs või saada veeluba, milles on vastavat kohustust leevendatud (VeeS § 174

lg-d 3 ja 4, looduskaitseseaduse (LKS) § 51 lg 2 ning keskkonnaministri 15.06.2004 määrus nr

73), kuid seda kohustust pole kaebaja täitnud. Vastustajale ei tulene projekteerimistingimustest

õigust liigveelaset likvideerida (lammutada). Selles on sätestatud üksnes silla lammutamine,

kuigi

silla

lammutamine

mõjutab

ka

paisurajatise

toimimist.

Samas

on

projekteerimistingimuste kõrvaltingimuses kaebajale ette nähtud võimalus projekteerimises

osaleda ning töötada välja mõlemaid pooli rahuldav lahendus. Vastustajal puudub kohustus

vastavas osas projekti ise finantseerida. Kaebajal on paisurajatise omanikuna kohustus hoida

pais korras. Kui vastustaja oleks soovinud paisurajatised ise likvideerida, oleks tulnud

projekteerimistingimustes sätestada alus nende sundvõõrandamiseks (kinnisasja avalikes

huvides omandamise seaduse (KAHOS) § 5 lg 1 p

2).

Asjas on tõendatud, et silla ja liigveelaskme näol on tegemist funktsionaalselt seotud rajatisega,

mille ühe hävimisel (likvideerimisel) saab olulisi kahjustusi ka teine. Kohtuistungil andis

tunnistajanaütlusi hüdrotehnikainsener Rein Kitsing, kelle selgituste järgi peavad silla ja paisu

konstruktsioonid puutuma omavahel kokku, et tagada hüdrotehnilise rajatise paisutuse veetase,

et ei tekiks lekkeid. Hetkel on seal lekked ning see võib põhjustada nii mulde kui ka tee

varisemise. Kui silla sambad ära lammutada, siis paisurajatised küll säilivad, aga paisutus ei

säili. Ka tunnistaja teedeinsener A.F kinnitas kohtuistungil, et sild ja pais moodustavad ühtse

rajatise, sest kui võtta ära sild, siis sillasammaste puudumise tõttu läheb paisutus alla; kui võtta

ära pais, ei jää sild tõenäoliselt hetkel püsima, sest veesurve võib kahjustada sillasambaid. Sild

ja sillasambad on ehitatud varem. Paisurajatis, sh betoon, mis on valatud sillasammaste vahele,

võib olla kujunenud sillasammastele horisontaalseks toeks. Kui eemaldada kõik paisu

konstruktsioonid, võib sild jääda püsima, aga ei pruugi olla ohutu. Asjaolu, et sild ja

paisurajatised on omavahel funktsionaalselt seotud, nähtub ka kohtule esitatud fotodelt ja

joonistelt ning Restu silla auditis olevatelt fotodelt. Seotus nähtub samuti auditi sõnalisest osast.

Seega ei ole liigveelaskme näol tegemist täiesti eraldiseisva rajatisega, mille säilimine ja

funktsioneerimine ei sõltu mingilgi määral silla olemasolust.

Silla projekteerimisel on igal juhul vajalik arvestada olemasolevate paisurajatistega. Vastustaja

ei pidanud projekteerimistingimustes ette nägema silla rajamist liigveelaskme kohale selliselt,

et tagatud oleks nii teealased eesmärgid kui ka kaebaja soov liigveelase säilitada. Vastustaja ei

pea rekonstrueerima kaebajale kuuluvat paisurajatist.

Vastustaja on erinevaid

huve asjakohaselt kaalunud.

Huvide kaalumine nähtub

projekteerimistingimuste

arvamuste

ja

kooskõlastuste

tabelist.

Nii

on

projekteerimistingimustes

ette

nähtud

keskkonnamõju

hindamise

läbiviimine

ning

projekteerimistingimuste muutmine, kui tekib huvitatud osapool, kes soovib finantseerida

kalapääsu ja paisu projekteerimist ja ehitamist.

Vastustaja ei ole rikkunud ehitusseadustiku (EhS) § 26 lg 3 p-e 1 ja 2. Kuna läbi viiakse

keskkonnamõjude hindamine, ei ole projekteerimistingimustega olemasoleva keskkonna

muutmist lõplikult otsustatud. Sild ei vasta enam tänapäevastele tee-ehituse nõuetele ning

3-20-1993

5(8)

vastustaja soovib silda asendada nõuetekohasega. Seda ei saa pidada olemasoleva

väljakujunenud keskkonna ja hoonestuslaadi muutmiseks.

Kaebaja on õigesti viidanud KKK-le, mille kohaselt eeldab paisjärve allalaskmine mõjude

hindamist. Vastustaja on otsustanud projekteerimistingimuste p-s 7 vastava hindamise läbi viia.

Menetluses osalevad nii Keskkonnaamet kui ka kaebaja. Keskkonnamõjude hindamine peab

andma teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivide kohta. Alternatiividena tuleb

kaaluda vähemalt nelja võimalust: 1) 0-alternatiiv, kus olukord jääb samaks; 2) vastustaja poolt

pakutud esialgne lahendus, kus eemaldatakse kõik paisurajatised ja rajatakse uus sild; 3) uue

silla rajamine ja paisurajatiste säilitamine olemasoleval kujul; 4) uue silla rajamine koos või

lahus paisurajatiste rekonstrueerimisest ja kalapääsu rajamisest.

Õige pole Keskkonnaameti seisukoht, et juba käesoleval hetkel saab asuda seiskohale, et

olulisem ja eelistatavam on loodusliku jõe taastamine. Sellekohast hindamist ei ole veel läbi

viidud. Käesoleval ajal on Restu järv määratletud järvelise elupaigatüübina (3130) ning sellest

lähtuti ka projekteerimistingimuste andmisel. Seda ei muuda Keskkonnaameti tahe liigitada see

tulevikus ümber elupaigatüübiks jõed ja ojad (3260). Asjakohane pole kaebaja etteheide, et

Keskkonnaamet oleks pidanud projekteerimistingimuste menetluses andma kooskõlastuse,

mitte arvamuse. Eeltoodu ei muuda projekteerimistingimusi õigusvastaseks.

Kaebaja leiab õigesti, et planeeritava silla konstruktsioonid ja proportsioonid peavad

harmoneeruma piirnevate pärandkultuuri objektidega ja Sangaste valla üldplaneeringus

määratud miljööväärtusliku alaga. Projekteerimistingimustest ei nähtu, et eeltoodud

põhimõtteid poleks järgitud.

Vaidluse all ei ole paisurajatise rajamise ja erastamise (tagastamise) õiguspärasus. VeeS § 175

lg 4 kohaselt tuleb veeloa andmata jätmisel paisutus likvideerida, kuid paisutuse likvideerimise

viis ja nõuded määratakse selleks eraldi antavas veeloas või Keskkonnaameti otsusega.

Lammutustegevuse jaoks on vajalik ka ehitusluba. Ühtegi sellist otsustust pole tehtud ega

menetlust läbi viidud. Projekteerimistingimused ei näe paisutuse likvideerimist ette. Seega pole

kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud. Ka ehitusloas (sh lammutusloas) ei saa ette näha

kaebajale kuuluvate rajatiste lammutamist.

Silla lammutamisel, kuid paisurajatiste alles jäämisel, ei pruugi paisutus säilida. Kaebajal endal

tuleb teostada vajalikud tegevused paisu täielikuks toimimiseks, vajadusel see rekonstrueerida

ja taotleda paisutamiseks vajalikud load. Seda on mõistlik teha ühes menetluses silla

projekteerimisega. Kaebaja ei saa keelata silla sammaste lammutamist olukorras, kus need ei

kuulu kaebajale ning see on vajalik avalikes huvides uue ja tänapäevastele nõuetele vastava

silla ehitamiseks. Õige pole kaebaja väide, et paisurajatise likvideerimise kohustus tuleneb

projekteerimistingimustest ning tegemist on ebaproportsionaalse kohustusega.

Projekteerimistingimuste kõrvaltingimus võimaldab paisurajatise säilitamist. Asjaolu, et

vastustaja ei andnud veeloa menetluses kooskõlastust, ei lükka seda ümber. Tegemist on kahe

erineva menetlusega.

Kaebaja väidab põhjendamatult, et keskkonnamõjude hindamise oleks pidanud läbi viima enne

projekteerimistingimuste andmist. See on otstarbekuse küsimus, millesse kohus ei sekku.

Projekteerimistingimusi

on

võimalik

keskkonnamõju

hindamise

tulemusel

muuta.

Projekteerimistingimused pole lõplikuks tegevusloaks ehitamise mõttes, selleks on ehitusluba.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1993

6(8)

6. XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohus esitatud seisukohtade

juurde ning esitab halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohus hindas üksnes riigiteel asuva silla sammaste eemaldamise mõju kaebajale

kuuluvale liigveelaskmele kui rajatisele, kuid ei pööranud tähelepanu asjaolule, et

projekteerimistingimustes ette nähtud viisil silla rekonstrueerimine toob kaasa kaebaja kinnistul

asuva Restu järve allalaskmise, mis on kaebaja omandi ülemäärane ning meelevaldne

mõjutamine. Haldusaktis ei kaalutud piisavalt lahendust, millega säiliks kaebaja omand

olemasoleval ja toimival kujul.

Projekteerimistingimuste p-s 3.1 nähakse ette Restu silla (paisu) asemele uue rajatise

põhiprojekti koostamine ning p-s 4 on väljendatud, et projekteerimistingimustele vastavalt silla

lammutamise korral ei säili pais olemasoleval kujul. Silla sammaste lammutamine mõjutab

muldpaisu ja liigveelaskme toimimist. See puudutab otseselt kaebaja huvi, sest sellega

planeeritakse muudatusi, mis mõjutavad oluliselt tema omandit. Kõrvaltingimus ei kõrvalda

seda asjaolu.

Restu sild ja liigveelase on kaks eraldiseisvat rajatist. Tunnistaja R. K ütluste järgi on võimalik

paisu funktsionaalsus säilitada, kui silla sambad säilitada ja remontida. Seega peab vastustaja

astuma vajalikke samme üksnes silla rekonstrueerimiseks, mitte asuma kahjustama kaebaja

omandit ja hävitama töökorras liigveelaset ja paisu muldkeha. Kohtuistungil tõdeti, et selline

lahendus oleks tehniliselt teostatav, olles vaid mõnevõrra kallim. Loodusväärtuste kahjustamine

ei saa olla lubatav.

Ebamäärast olukorda oleks saanud vältida, kui vastustaja oleks enne projekteerimistingimuste

väljastamist koostanud silla eskiisprojekti, millest oleksid nähtunud piirnevate kinnisasjade

omanikele kaasnevad tagajärjed ja õigused. Samuti tuleb arvestada mõju Natura 2000

võrgustikule ning pärandkultuurile.

Kuigi vastustajal puudub kohustus paisurajatisi rekonstrueerida või kalapääsu rajada, ei ole

põhjendatud vastustaja teadlik tegevus, mis on suunatud kaebaja omandiõiguse riivele ja järve

allalaskmisele. Kaebaja kinnistu puhul on tegemist õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

tulemusena tema omandisse tulnud kinnisasjadega, mille tagastamise hetkel ei saanud kaebajale

olla teada ja ettenähtavad tulevikus kaasnevad piirangud ja kohustused

(veeloa nõue, Natura 2000 ala nimekirja määramine jne). Kaasnenud avalik-õiguslike

kohustuste tasakaalustamiseks ei ole riik rakendanud piisaval määral meetmeid. Riik sunnib

kaebajat tegema riigi määratud menetlusaja jooksul ja tempos kulutusi, mille hüvitamiseks ei

ole toetusmeetmeid ette nähtud. See ei ole kooskõlas omandiõiguse kaitse printsiibiga. Kaebaja

osales Keskkonnaameti veeloa menetluses sisuliselt, kuid tulemuseta. Puudusid riigiasutuste

vajalikud kooskõlastused kalapääsu rajamiseks toetuse saamiseks ning ka veeloa saamiseks

puudus maaomaniku (valitseja Transpordiamet) nõusolek. Kaebaja on teinud pingutusi, et

saavutada paisutuse säilitamine, kalapääsu rajamine ja veeloa väljastamine. Kaebajal ei ole

võimalik kanda avalikes huvides rahalisi kohustusi, mis ulatuvad sadadesse tuhandetesse

eurodesse.

7. Transpordiamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate

seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse järeldustega. Apellatsioonkaebus tuleb

HKMS § 190 kohaselt jätta läbi vaatamata, sest on perspektiivitu. Esitatud kaebusega ei ole

kaebajal võimalik oma eesmärki saavutada. Vaidlustatud haldusakt ei riku tema õigusi. Kaebaja

rikub vastustaja omandiõigust, sest peaks paisurajatise VeeS § 175 lg 4 alusel lammutama.

Paisutamine on ebaseaduslik ega võimalda riigil oma kinnisasja vallata ja kasutada. Restu silla

3-20-1993

7(8)

rekonstrueerimine on olulise avaliku huviga, arvestades silla halba olukorda ja selle avalikku

kasutamist.

Projekteerimine ja keskkonnamõju hindamine tehakse üheskoos. Keskkonnamõju hindamisel

seatakse lähteülesanne ja hindamise tulemustest lähtuvalt viiakse läbi lõplik projekteerimine.

Vastustaja arvestab keskkonnamõju hindamisel halduskohtu poolt pakutud alternatiividega,

selgitab välja mõju keskkonnale ja elanikkonnale, inimeste varale ja heaolule ning

kultuuripärandile. Asjaolu, kas paisjärv likvideeritakse, selgub seega peale keskkonnamõju

hindamise läbiviimist. Järelikult ei riku projekteerimistingimused kaebaja õigusi.

Halduskohus märkis õigesti, et projekteerimistingimustest ei tulene vastustajale õigust

liigveelaset likvideerida. Ette on nähtud üksnes silla lammutamine. Silla lammutamine mõjutab

paisurajatise toimimist, kuid kaebajale on projekteerimistingimustega tagatud võimalus

kalapääsu ja paisu projekteerimiseks, kui ta soovib paisutamisega jätkata.

Vastustaja ei saa projekteerimistingimuste alusel kaebaja rajatist lammutada, vaid kaebajal

tuleb see ise likvideerida vastavalt vastustaja esitatud maa vabastamise nõudele.

8. Keskkonnaamet selgitab, et keskkonnamõjude hindamine peab andma teavet

kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva olulise

keskkonnamõju kohta ning kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks,

millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada

säästvat arengut. Seega selguvad kavandatava tegevuse võimalikud mõjud kaebaja varale,

kultuuripärandile ja kaitstavatele loodusobjektidele keskkonnamõju hindamise menetluses.

Selle menetluse tulemusena võib olla vajalik projekteerimistingimusi täiendada ja muuta.

Kaebajale ei ole projekteerimistingimustega pandud paisurajatiste likvideerimise kohustust.

Kas paisutuse likvideerimine on vajalik ja võimalik, selgub keskkonnamõju hindamise

menetluses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Vastustaja taotlus HKMS §-i 190 alusel apellatsioonkaebuse läbi vaatama jätmiseks ei

ole põhjendatud. Nimetatud sätte alusel jäetakse apellatsioonkaebus läbi vaatamata, kui HKMS

§ 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist.

Vastustaja tugineb oma taotluses HKMS § 187 lg 3 p-le 5, mille järgi apellatsioonkaebus

tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks

apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas ei ole tegemist kaebuse ilmse perspektiivitusega, mis

välistab apellatsioonkaebuse sisulise läbivaatamise. Projekteerimistingimustega ei kaasne küll

veel vahetuid tagajärgi kaebaja õigustele, kuid projekteerimistingimustega taotletav eesmärk

(vana silla lammutamine) on suunatud muu hulgas Restu järve allalaskmisele ning on seeläbi

puutumuses kaebaja omandiõigusega.

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja seisukohtadest nähtub, et vastuväited silla rekonstrueerimisele on eelkõige

tingitud asjaolust, et sillasammaste lammutamise korral kaotab kaebaja omandis olev

liigveelase oma funktsionaalsuse ning seeläbi kaob paisutus ja toimub järve allalaskmine.

Kaebaja soovib aga paisutuse jätkumist ja järve säilimist. Kaebaja jätab samas tähelepanuta, et

tal puudub paisutamiseks õiguslik alus. Seda ei muuda asjaolu, et kaebaja on vaidlustanud

3-20-1993

8(8)

Keskkonnaameti 22.06.2020 korralduse, millega keelduti veeloa andmisest. Samuti ei ole

asjakohased kaebaja väited, et ta omandas maa omandireformi tulemusena ega saanud ette näha,

et paisutuse säilitamisega kaasnevad kohustused, mille täitmiseks tal puuduvad rahalised

võimalused. Kui kaebaja soovib paisjärve säilimist, tuleb asjakohaseid õigusnorme täita.

12. Halduskohus leidis õigesti, et projekteerimistingimustega ei ole ette nähtud kaebajale

kuuluvate paisurajatiste lammutamist. Asjaolu, et need rajatised on vana silla olemasoluta

eraldiseisvalt paisutamiseks kõlbmatud, ei ole projekteerimistingimuste õiguspärasuse

hindamisel oluline, sest nagu eelnevalt märgitud, puudub kaebajal paisutamiseks veeluba.

Seega ei pea silla rekonstrueerimine igal juhul toimuma viisil, mis säilitab paisutuse.

13. Projekteerimistingimustega on otsustatud läbi viia keskkonnamõju hindamine, kus

hinnatakse kõiki projektiga kaasnevaid asjakohaseid mõjusid, sh paisutuse kadumisega

kaasnevaid mõjusid. Seega on praeguses kohtuasjas ennatlik analüüsida kaebaja väiteid seoses

mõjudega Natura 2000 võrgustiku alale ja pärandkultuurile. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan

on

õigesti

esile

toonud,

et

keskkonnamõju

hindamise

tulemuste

põhjal

tuleb

projekteerimistingimusi vajadusel muuta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja

õigusi ei riku asjaolu, et keskkonnamõju hindamine toimub pärast projekteerimistingimuste

andmist. Kaebaja viidatud silla eskiisprojekt ei oleks keskkonnamõju hindamist asendanud. 14.

Ringkonnakohus märgib veel, et isegi juhul, kui projekteerimistingimused jäävad praegusel

kujul kehtima, ei too see vahetult kaasa paisutuse lõpetamist ja järve allalaskmist. Halduskohus

on otsuse põhjendava osa p-s 19 õigesti selgitanud, et paisu likvideerimine toimub VeeS § 175

alusel.

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)