2-20-5160/85 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Marian Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. august 2022, Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr

2-20-5160

Tsiviilasi

J. E. ja K. P. i hagi J. A. i vastu kinnisasja ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmiseks

Tsiviilasja hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja I: J. E. ; isikukood XXX; elukoht XXX.

Hageja II: K. P. ; isikukood XXX; elukoht XXX.

Hagejate esindaja: M. P.

e-post XXX

Kostja: J. A. ; isikukood XXX; elukoht XXX.

Kostja esindaja: advokaat P. M.

e-post XXX

Menetlus

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J. E. ja K. P. i hagi J. A. i vastu.

2. Välja nõuda J. A. i ebaseaduslikust valdusest kinnisasi asukohaga XXX (registriosa nr

XXX ) J. E. ja K. P. i valdusse.

3. Jätta rahuldamata J. A. i taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks.

4. Toimetada otsus pooltele kätte.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

5. Jätta menetluskulud J. A. i kanda.

6. Mõista J. A. ilt J. E. ja K. P. i kasuks välja menetluskulu 3072,50 eurot.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Pooled võivad esitada otsuse peale Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi 1, 51010, Tartu; e-post

tarturk.menetlus@kohus.ee)

apellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

alates

otsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

KIRJELDAV OSA

1. J. E. (hageja I) ja K. P. (hageja II) esitasid 6. aprillil 2020 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale

hagi J. A. i (kostja) vastu kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

Hagiavalduse kohaselt on hagejad XXX asuva hoonestatud kinnistu (registriosa nr XXX )

kaasomanikud – hagejale II kuulub 3/15 kaasomandiosa ja hagejale I 2/15 kaasomandiosa.

Lisaks hagejatele on kinnisasja kaasomanikud I. K. , kellele kuulub 59/96 kaasomandi osa, ja

R. R. 5/96 kaasomandiosa omanikuna, kes samuti soovivad kinnistu väljanõudmist kostja

ebaseaduslikust valdusest. Kostja elab XXX asuval kinnistul, kuigi tal puudub hagejatega

kokkulepe kinnistu kasutamiseks. Hageja I on alates 2019.a detsembrikuust teiste kaasomanike

teadmisel palunud kostjal eluruum vabastada, kuid kostja ei ole seda teinud. 3. märtsil 2020

esitasid hagejad kostjale kirjaliku nõude eluruumi vabastamiseks hiljemalt 3. aprilliks 2020.

Kirjalik nõue anti kostjale üle tunnistajate juuresolekul ning kostja võttis selle vastu.

Eeltoodud asjaoludel ja toetudes asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 ning võlaõigusseaduse (VÕS)

§-dele 393 lg 3 ja 195 lg 1 nõuavad hagejad neile kuuluvat kinnisasja välja kostja

ebaseaduslikust valdusest hagejate valdusse.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Kostja on olnud

hagejaga I 11 aastat vabaabielus. Hagejal II puudus kinnisasja ostmisel ostjalt nõutav

sissemaksu omaosalus. Hageja I võttis selleks laenu Hüpoteek Pangast 15 000 eurot. Maja teine

korrus pidi pärast pangapoolse koormamise vabastamist kuuluma hagejale I. Lisatingimus oli,

et maja teine korrus peab olema väljaehitatud ja saanud kasutusloa kahe aasta jooksul. Hageja

I jäi pärast laenu võtmist ca kuueks kuuks haiguslehele ning tal puudusid laenu

tagasimaksmiseks vahendid. Kostja maksis laenu jäägi, mis oli selleks ajaks ca 13 500 eurot,

oma Soome firma arvelt. Hageja I võttis hiljem veel ehituse tarbeks laenu. Kuna hageja I oli

töötu, laekus kostja palk hageja I arvele. Kostja palgast maksti laenu viis korda summas 400

eurot, kokku 2000 eurot. Kostja ehitas praktiliselt üksinda kogu maja teise korruse välja. Kostja

ostis enamus ehitusmaterjale. Kostjal puudub elamispind, kuna ta on kogu aja ja raha kulutanud

kinnisasja väljaehitamiseks.

3. Tartu Maakohus rahuldas 6. jaanuari 2021 otsusega hagi ning nõudis kinnistu kostja

ebaseaduslikust valdusest välja hagejate valdusesse. Maakohus leidis, et kostja väidetavalt

kantud kulutused ei ole vaidluses tõendamist vajav asjaolu. Menetluskulud jättis maakohus

kostja kanda ja määras need rahaliselt kindlaks.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja jätta uue otsusega rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. aprilli 2021 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu

otsuse

muutmata.

Menetluskulud

ringkonnakohtus

jäid

kostja

kanda,

ringkonnakohus määras need rahaliselt kindlaks.

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue

otsusega hagi rahuldamata või saata asi tagasi alama astme kohtule menetluse jätkamiseks.

7. Riigikohus tegi 13. detsembril 2021 otsuse, millega tühistas Tartu Ringkonnakohtu 9. aprilli

2021 otsuse ja Tartu Maakohtu 6. jaanuari 2021 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule. Riigikohtu hinnangul leidis maakohus valesti, et kinnistule tehtud kulutuste

hüvitamise nõude saab läbi vaadata vaid juhul, kui kostja esitab vastuhagi, ja jättis välja

selgitamata, kas kostja soovis oma vastuväite esitamisega seda, et hagi rahuldamise korral

määraks kohus otsuse täitmise viisi selliselt, et kostjat kohustatakse oma kohustust täitma

üksnes juhul, kui hageja I on oma kohustuse kostja vastu täitnud. Kui kostja seda soovis, tuli

talle selgitada, et ta peab oma kulutuste hüvitamise nõuet tõendama ning juhul, kui ta seda ei

tee, jääb tema nõue lõplikult rahuldamata.

8. Asja uuel arutamisel andis kohus 10. veebruaril 2022 pooltele tähtaja seisukohtade ja tõendite

esitamiseks.

9. Kostja 14. märtsi 2022 seisukoha kohaselt olid kostja ja hageja I vabaabielus alates 2008.

aastast kuni 2020. aasta esimese pooleni. 2015. aastal soovisid nad soetada XXX asuva

kinnisasja 1/3 kaasomandi osa. Sama kinnisasja kaasomandi osa soovis omandada ka hageja II.

Kuna nii hagejal II kui kostjal puudus rahaline võimekus kaasomandi osa omandamiseks, lepiti

kokku, et hageja I võtab laenu ulatuses, mis oleks vaja hageja II sissemakse maksmiseks, ning

hageja II tasub sellest sissemakse majaosa ostmiseks vajamineva laenu saamiseks. Vastutasuks

sai hageja I hageja II poolt omandatud kaasomandi osast osa, kogu kaasomandist 2/15 suuruse

osa. Hageja I võttis laenu Rävala Laenud OÜ-lt, sõlmides laenulepingu summas 19 367,28

eurot. Vastu sai laenu eest kinnisasja kaasomandi osa, kinnistusraamatusse kanti kaasomandi

osa omanikuks hageja I ning kaasomanike vahel sõlmiti notariaalne kasutuskord. Peale laenu

võtmist jäi hageja I haiguslehele ligikaudu kuueks kuuks, mistõttu puudusid hagejal I rahalised

vahendid laenu tagastamiseks. Laenu jääki aitas tasuda kostja. Kostja tasus esialgu laenu jääki

osamaksetena summas 563,87 eurot, kuid 28. juunil 2020 otsustas kostja tasuda alles jäänud

laenujäägi ühe maksega, tasudes laenuandjale 12 303,18 eurot. Hageja I ei ole kostjale tasutud

laenu hüvitanud.

Sisuliselt omandati 2015. aastal pööningukorrus, mis tuli täielikult maha lammutada. Kostja on

tänaseks ehitanud välja kogu maja teise korruse (54 m2), sh tasunud materjalide eest. Kostja on

oma palga eest paigaldanud köögimööbli. Kostja on tasunud teise korruse väljaehitamiseks oma

Soome ettevõtte J&J Talon Rakennus Finland Oy kaudu kokku 28 494,16 eurot. Vastavalt

Soome seadusandlusele on lubatud tasuda oma ettevõtte alt ettevõtlusega mitteseotud arveid,

kui neilt arvetelt tasutakse 20% tulumaksu.

Kostjale tuleks hüvitada ka tema töö panus. Kostja on elukutselt ehitaja. Kostja panustas

ligikaudu 800 töötundi. Statistikaameti andmete kohaselt oli keskmine brutotunnipalk hoonete

ehituse valdkonnas 2017. aastal 11,68 eurot. Seega tuleks kostjale hüvitada tema töine panus

summas 9344 eurot bruto (7206,10 eurot neto).

Kokku kandis kostja XXX teise korruse väljaehitamiseks kulusid kokku 48 003,44 (28 494,16

+ 12 303,18 + 7206,10) eurot.

Kostja ei nõustu valduse vabastamisega, kuna hagejad ei ole täitnud kostja nõuet hagejate vastu.

Kostja tugineb VÕS § 110 lõigetele 1 ja 5.

Kostjal on hageja I vastu vajalike kulutuste hüvitamise nõue AÕS § 88 lg 1 alusel. Korteri

väljaehitusega seotud kulud on kantud vahemikul jaanuar 2016 kuni august 2018, v.a. maakütte

süsteem, mille osas sõlmiti müügileping varem. Kostja poolt kinnisasjale tehtud kulutused olid

nende tegemise ajal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 mõttes vajalikud, st ilma

nendeta oleks kinnisasja kandekonstruktsioonid saanud täiendavaid kahjusid. Korteri

ülesehitamisel on kostja muuhulgas muutnud hoone piirdekonstruktsioone, muutnud ja

asendanud hoone kande- ja jäigastavaid konstruktsioone, muutnud olemasolevaid

tehnosüsteeme (elekter, torustik, küte), viinud nn pööningukorruse kooskõlla kasutusotstarbele

vastavate nõuetega ning taastanud osaliselt hävinud kinnisasja teise korruse. Teise korruse

väljaehitamine on oluliselt tõstnud hagejate kaasomandi osa väärtust. Hüvitise vähendamiseks

ei anna alust asjaolu, et kulutuste tegija on vajalikud kulutused ise ära tarbinud (kuigi kostja

seda ei ole), sest nende kulutuste esmaseks eesmärgiks on eseme säilitamine. Korteri

rekonstrueerimisel kantud kulud tuleks hüvitada täies ulatuses, kuna kulutuste tegemisel ei ole

ületatud kohalikku keskmist turuhinda. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli kulutuste tegemisel

kinnisasja valdaja.

Kostjal on kasulike ja toreduslike kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1042 alusel. Kulutused,

mida ei saa pidada vajalikuks, tuleb hagejale hüvitada VÕS § 1042 alusel. Kõik kulutused, mille

hüvitamist kostja nõuab, on otseselt seotud korteriomandi rekonstrueerimise ja viimistlemisega,

mistõttu, kui need peaksid jääma ainult hageja I omandisse, on hageja I nende arvelt rikastunud.

Kostja hinnangul saab hageja I rikastumise ajaks lugeda hagejate poolt hagiavalduse esitamise

hetke, kuna seni ei olnud kostjal alust arvata, et tema tehtud kulutused jäävad vaid hageja I

omandisse ja valdusse. Kostja oli kulutuste tegemisel heauskne, kuna ta tegi kulutusi

eesmärgiga need ise koos hagejaga I ära kasutada. Hageja I oli teadlik kulutuste tegemisest.

Kostja nõustub, kui kulutused hüvitatakse võrdselt kulutuste summaga.

Alternatiivselt on kostjal kasulike ja toreduslike kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 alusel.

Kostja hinnangul on käsundita asjaajamise võlasuhte eeldused täidetud. Kostja on teinud hageja

I kasuks kulutusi, ehitades välja hagejale I kuuluva korteri. Kostjal puudus selliseks

asjaajamiseks seadusest või tehingust tulenev alus. Pooltel puudus omavahel kokkulepe tööde

teostamise osas. Kostja tegutses eesmärgiga soodustada hagejat I. Kostja oli teadlik, et korter

kuulub hagejale I ning samuti teadis kostja, et korteri rekonstrueerimisel on soodustatud isikuks

eelkõige hageja I. Kostja möönab, et ta pidas soodustatud isikuks osaliselt ka ennast. Hageja I

on kogu tegevuse heaks kiitnud. Kostja kulutusi saab pidada mõistlikult vajalikeks kulutusteks.

Kostja palub jätta hagiavaldus rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja rahuldada hagiavaldus

selliselt, et kostjat kohustatakse oma kohustust täitma üksnes juhul, kui hageja I on oma

kulutuste hüvitamise kohustuse kostja vastu täitnud, ning mõista hagejalt I kostja kasuks

kulutuste hüvitamiseks välja 48 003,44 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS

§ 113 lg 1 lauses II sätestatud määras summalt 48 003,44 eurot kohtuotsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

10. Hagejate 3. aprilli 2022 seisukoha kohaselt ei ole hagejatel olnud kavatsust kinnistuosa koos

kostjaga omandada. Laenu võtmise asjaolud ei oma antud vaidluses tähtsust. Hageja I võttis

laenu kaks korda, teisel korral elamuosa remondiks ja ümberehitamiseks. Laenud ja nende

tagastamine ei ole seotud kostjaga. Kostja ei ole tõendanud, et tema oleks hageja I eest laenu

tasunud. Laenu on tagastanud J&J Talon Rakennus Finland Oy tema ja hageja I vahelise lepingu

alusel.

30. mail 2017 võttis hageja I laenu elamuosa remondiks. Tööd algasid 24. juulil 2017 katuse

lammutustöödest. Remondiks kasutatud materjalide ja töömeeste töö eest maksis hageja I laenu

arvelt nii kaardimaksetega kui kontolt väljavõetud sularahaga. Hageja I töötas J&J Talon

Rakennus OÜ-s, sai töötasu, mis võimaldas tal laenumakseid tasuda ja ehitusmaterjali osta.

Kostja raha hagejal I vaja ei olnud ja seda ta kostjalt ei saanud.

Kostja poolt esitatud arved on enamus esitatud Soome firmale J&J Talon Rakennus Finland

Oy. Tegemist on Soomes tegutsenud ehitusfirmaga, kes ostis ehitusmaterjale Eestist ilma

käibemaksuta. Materjalid viis osaühing Soome oma lepinguliste tööde tegemiseks. Hagejate

elamu ehitamisega ei ole nendel arvetel seost. Isegi, kui see firma oleks mingeid materjale

hagejatele üle andnud, oleks see firma ja hagejate vaheline lepinguline suhe.

Osa arveid on esitatud Eestis asunud ja tegevuse lõpetanud firmale J&J Talon Rakennus OÜ-

le. Ka selle firma puhul oleks lepinguline suhe hagejatega juhul, kui osaühingu poolt ostetud

kaupa oleks kasutatud hagejate elamuosa ehitamiseks.

Kostja ei ole tõendanud, et tema oleks enda poolt ostetud ehitusmaterjale kasutanud hagejate

elamuosa ehitamiseks. Ta ei ole tõendanud materjalide eest tasumist.

Kostja teostas tõesti hagejate elamus oma kätega ehitustöid. Kuna kostja viitab oma nõudes

bruto- ja netotasule, saab tegemist olla ainult pooltevahelise töölepingu või töövõtulepinguga,

mille puhul tasub tööandja või tellija töötaja või töötegija eest riigimaksed. Selline nõue on

aegunud, hagejad paluvad kohaldada nõudele aegumist. Juhul, kui kohus leiab, et tegemist ei

olnud töölepingu või töövõtulepinguga, selgitavad hagejad, et elamu ehitusel osalesid ka teised

inimesed peale kostja. Kostja ei ole tõendanud kui palju tema ehitusel tööd tegi. Kostja tegi töid

hageja I abistamiseks ja hageja I tegi töid kostja isikliku maja ehitamisel Soomes kostja

abistamiseks. Mingit tasu kostja hagejale I enda maja ehitamisel tehtud töö eest ei maksnud ja

hagejal I ei olnud selle nõudmise kavatsust. Töid tehes ei olnud kostjal kavatsust nõuda hagejalt

tasu.

Kostja väidab, et tasus hageja eest ehituseks võetud laenu makseid. Hageja tasus oma

laenumaksed ise, mis nähtub tema pangakonto väljavõtetest.

11. 19. aprillil 2022 toimunud eelistungil kinnitas hagejate esindaja, et vaidlusalune kinnistu

kaasomandiosa on jätkuvalt kostja valduses. Kostja jäi oma vastuväidete juurde. Kohus selgitas

kostjale, et tema vastuväidete tõenduslik pool on nõrk. Kohus arutas pooltega kompromissi

sõlmimise väljavaateid, kuid pooled kompromissi ei saavutanud. Kohus määras jätkata asja

arutamist kirjalikus menetluses.

12. Lõplikes seisukohtades jäid hagejad hagiavalduse juurde. Kostja kulutuste hüvitamise

vastuväite osas jäid hagejad varasemalt kohtule esitatud seisukohtade juurde.

13. Kostja jäi lõplikes seisukohtades kõikide oma varasemate seisukohtade juurde.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kostja taotlus kohtuotsuse täitmise viisi

kindlaksmääramiseks selliselt, et kostjat kohustatakse kinnisasja hagejatele väljaandmise

kohustust täitma üksnes juhul, kui hageja I on oma kohustuse kostja vastu täitnud, tuleb jätta

rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

15. Vaidlust ei ole selles, et:

- Tartu linnas XXX asuv kinnisasi (registriosa number XXX , edaspidi kinnisasi), mille

sihtotstarve on elamumaa, kuulub kaasomandisse järgmiselt: I. K. 59/96 kaasomandist, R. R.

5/96 kaasomandist, hageja II 3/15 kaasomandist ja hageja I 2/15 kaasomandist; hageja II on

kinnisasja 3/15 kaasomandiosa omanikuna kinnistusraamatusse kantud 28. aprillil 2014 ning

hageja I 2/15 kaasomandiosa omanikuna 13. oktoobril 2015 (väljavõte kinnistusraamatust, I

kd tl 10-12);

- Hagejatele kuuluvat kaasomandiosa on pärast selle omandamist ulatuslikult renoveeritud;

- Hageja I ja kostja olid hagejatele kuuluva kaasomandiosa ehitustööde tegemise ajal

vabaabielus. Hageja I ja kostja vabaabielu lõppes 2020. aasta esimeses pooles;

- Kostja jäi ka pärast vabaabielu lõppemist kinnisasjale elama;

- 3. märtsi 2020 kirjaliku eluruumi kasutamise ülesütlemise teatega palusid hagejad ja I. K.

kostjal kinnisasjalt lahkuda hiljemalt 3. aprilliks 2020 (I kd tl 13);

- Kostja ei ole kinnisasjalt lahkunud ning kinnisasi on jätkuvalt kostja valduses

(sõnumivahetus, I kd, tl 139-140).

16. Kumbki pool peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui

seadusest ei tulene teisiti.

17. Omanikul on AÕS § 80 lg 1 järgi nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja

valdab. Omaniku nõue on AÕS § 80 lg 2 kohaselt suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja

asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. AÕS § 80 lg 1 kohaldamise

eeldus on, et hagejad on kinnisasja omanikud ja kostja on selle valdaja. Hagejad peavad seega

tõendama, et hagejad on kinnisasja omanikud (AÕS § 82 lg 1) ning et kinnisasi on kostja

valduses (AÕS § 82 lg 1). Kohus on tuvastanud (vt p 15), et pooled ei vaidle hagejate

omandiõiguse üle ega selle üle, et kinnisasi on kostja valduses. Kuigi kinnisasjal on lisaks

hagejatele veel kaks kaasomanikku, on AÕS § 71 lg 4 alusel igal kaasomanikul nõudeõigus

õigusliku aluseta asja valdava isiku vastu ning kaasomanikud ei pea seda õigust realiseerima

ühiselt.

AÕS § 34 lg 1 kohaselt on valdus seaduslik või ebaseaduslik sõltuvalt sellest, kas see põhineb

õiguslikul alusel või mitte. Pooled ei vaidle, et kostja valdus põhines tasuta kasutamise lepingul

ning see on vastavalt VÕS § 195 lõikes 1 sätestatule ülesöeldud (vt p 15). VÕS § 393 lg 1

kohaselt võib tasuta kasutusse andja lepingu, milles ei ole eseme kasutustähtaega määratud ja

see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal

pärast lepingu sõlmimist. Hagejad ja I. K. on 3. märtsi 2020 ülesütlemisavaldusega nõudnud

kostjalt kinnisasja valduse tagastamist hiljemalt 3. aprilliks 2020. Kohtul puuduvad tõendid

kostja poolt ülesütlemisavalduse kättesaamise kohta, kuid selle üle ei ole pooled ka vaielnud.

Isegi kui kostja ei saanud ülesütlemisavaldust kätte 3. märtsil 2020, sai kostja selle kätte

hiljemalt koos hagimaterjalidega 12. mail 2020 (I kd, tl 29-29 pöördel). Kostja ei ole valdust

siiani vabastanud.

Kuna kostja ei ole kinnisasja valdust vabastanud, tuleb temal kinnisasja väljaandmisest

keeldumiseks AÕS § 83 lõikest 1 tulenevalt tõendada, et tal on kinnisasja valdamiseks õiguslik

alus, s.o et tal on hagejate suhtes õigus kinnisasja vallata. Kostja väidab, et ta ei pea hagejatele

kinnisasja välja andma enne, kui hageja I on kostjale hüvitanud hagejatele kuuluva kinnisasja

kaasomandiosa soetamiseks võetud laenu jäägi, mis on kostja poolt tasutud, tasu kostja töö

eest hagejatele kuuluva kaasomandiosa väljaehitamisel ja muud ehitamisega seotud kulutused.

Seega vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus keelduda hagejate vindikatsiooninõude

täitmisest seni, kuni hagejad (või hageja I) täidavad kostja nõude.

18. Võlgnik võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja

on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole

piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest,

lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav

seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest,

nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest

seosest. Vindikatsiooninõudele VÕS § 110 lg 1 alusel kohustuse täitmisest keeldumise

vastuväite esitamine annab asja valdajale kohustuse täitmist nõudva omaniku suhtes mh

valdamise õiguse AÕS § 83 lg 1 mõttes, kuid ei anna asja valdajale omaniku suhtes

vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust. Vindikatsiooninõue tuleb rahuldada

seega ka juhul, kui valdajal on õigus valduse väljaandmisest keelduda. VÕS § 110 lg 1 järgse

vastuväite esitamine annab asja valdajale omaniku suhtes VÕS § 110 lg-st 5 lähtudes siiski

täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja

kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse

tegemine on otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes.

Kohus

saab

seda

kohaldada

üksnes

poole

taotlusel,

mitte

iseseisvalt

(vt Riigikohtu 13. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-5160, p 13).

Kostja on 14. märtsi 2022 seisukohas taotlenud, et hagi rahuldamise korral rahuldaks kohus

hagiavalduse selliselt, et kostjat kohustatakse oma kohustust täitma üksnes juhul, kui hageja I

on oma kulutuste hüvitamise kohustuse kostja vastu täitnud, ning mõista hagejalt I kostja kasuks

kulutuste hüvitamiseks välja 48 003,44 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 48 003,44 eurot kohtuotsuse jõustumisest

kuni kohustuse täitmiseni (I kd, tl 152). Kohus tõlgendab kostja 14. märtsi 2022

menetlusdokumendi resolutsiooni selliselt, et kostja palub hagi rahuldamise korral määrata

kohtuotsuse täitmise viis kindlaks selliselt, et kostjat kohustatakse kinnisasja hagejatele

väljaandmise kohustust täitma üksnes juhul, kui hageja I on täitnud oma kohustuse kostja vastu

tasuda kostjale kulutuste hüvitamiseks 48 003,44 eurot ning sellelt summalt alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Seega tuleb kohtul hinnata, kas kostja kulutuste hüvitamise nõue on põhjendatud ja tõendatud

ning kas kostjal on õigus VÕS § 110 lg 1 järgi kohustuse täitmisest keelduda.

19. Kostja väidab, et tema on kinnisasjaga seoses kandnud kulusid kokku 48 003,44 eurot ning

seda järgmiselt:

- kostja on tasunud hageja I eest laenujäägi summas 12 303,18 eurot;

- kostja on hagejatele kuuluva kaasomandiosa ehitustööde ning materjalide eest tasunud

28 494,16 eurot;

- kostja on teinud hagejatele kuuluva kaasomandiosa ehitustöödel 800 töötundi, mis tuleb

hüvitada summas 7206,10 eurot.

20. Laenujäägi tasumine

20.1. Tarbijakrediidilepingu nr 006.0414.TA muudatusest nr 1 5. septembrist 2014 nähtub, et

hageja I võttis Rävala Laenud OÜ-lt laenu summas 19 367,28 eurot (I kd, tl 153-155). Kostja

väidab, et tema tasus 28. juunil 2020 hageja I eest alles jäänud laenu jäägi ühe maksega summas

12 303,18 eurot (14. märtsi 2022 menetlusdokumendi p 2.2).

Kostja ei väida, et hageja(d) ja kostja oleksid sõlminud hageja I eest laenumaksete tasumise

kohta lepingu. Seega lähtub kohus sellest, et kostja nõue hageja I vastu saab olla lepinguväline

nõue. Kostja nõuet tema poolt tasutud laenujäägi hüvitamiseks võib kvalifitseerida VÕS § 1018

lg 1 järgi või ka VÕS § 1041 järgi.

20.2. Kui isik teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud

õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, tekib isikute vahel VÕS § 1018 lg 1 järgi

õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhe, kui soodustatu kiidab asjaajamise heaks,

asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele,

asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev

kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes

huvides oluline.

Õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhte eeldused on VÕS § 1018 kohaselt (vt nt Riigikohtu

17. veebruari 2021 lahend tsiviilasjas nr 2-20-4536, p 12.2) järgmised:

-

teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1);

-

asjaajamiseks puudub tehingust või seadusest tulenev alus (lg 1);

-

isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk soov soodustada teist isikut (lg 2);

-

täidetud on mõni VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud tingimustest – 1) soodustatu kiidab

asjaajamise heaks või 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või

eeldatavale tahtele või 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata

soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või kui asjaajamine on

muul põhjusel avalikes huvides oluline.

Teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine võib seisneda mh teise isiku

kohustuse täitmises või teise isiku esemele kulutuste tegemises. Teise isiku asja ajamisega on

tegu ka siis, kui tehtav tegu on mingis osas kasulik ka asjaajajale endale (vt Riigikohtu

31. oktoobri 2018 lahend tsiviilasjas nr 2-15-1663, p 20).

20.3. Isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib

VÕS § 1041 alusel nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste

hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta

tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi.

20.4. Kohus on 10. veebruari 2022 määruses selgitanud, et nõude eeldused nii õigustatud

käsundita asjaajamise kui alusetu rikastumise korral tuleb tõendada kostjal.

Kostja on laenujäägi tasumise tõendamiseks esitanud kohtule maksekorralduse (I kd, tl 33).

Maksekorralduselt nähtub, et J&J Talon Rakennus Finland Oy on 28. juunil 2016 tasunud

saajale Rävala Laenud O_ 12 303,18 eurot selgitusega „lepingu nr 006.0414.TA muudatus nr.

1 tagastamine“. Kostja esitatud maksekorraldus ei tõenda kostja väidet selles, et laenujäägi

12 303,18 eurot tagastas 28. juunil 2020 kostja; maksekorraldus tõendab, et laenujäägi

12 303,18 eurot tagastas 28. juunil 2016 Soome äriühing J&J Talon Rakennus Finland Oy.

Tähtsust ei oma, et J&J Talon Rakennus Finland Oy oli kostjale kuuluv äriühing ning et Soome

seadusandlus lubab tasuda oma ettevõtte alt ka ettevõtlusega mitteseotud arveid, kui neilt

arvetelt tasutakse 20% tulumaksu. Kostja ei ole esile toonud, et J&J Talon Rakennus Finland

Oy oleks oma nõude kostjale loovutanud. Laenujäägi tasumisest tulenevaid nõudeid hageja I

vastu saab esitada ainult see isik, kes laenujäägi hageja I eest tasus, s.o J&J Talon Rakennus

Finland Oy. Kostja väide, mille kohaselt tema on tasunud hageja I eest laenujäägi 12 303,18

eurot on vastuolus kohtule esitatud tõenditega ning seetõttu väär.

Seega, kostja ei ole tõendanud õigustatud käsundita asjaajamise esimese eelduse esinemist, s.o

kostja poolt võõra asja ajamist (VÕS § 1018 lg 1), ning kohus ei asu kontrollima teiste

õigustatud käsundita asjaajamise eelduste esinemist. Kuna kostja ei ole tõendanud, et just tema

on hageja I laenujäägi tasunud, ei ole kostjal nõuet ka VÕS § 1041 järgi.

21. Ehituskulud

21.1. Kostja väidab, et tema ehitas välja kogu maja teise korruse (54 m2), sh tasus materjalide

eest ning seda kokku summas 28 494,16 eurot. Kostja leiab, et temal on hagejate vastu vajalike

kulutuste hüvitamise nõue AÕS § 88 lg 1 alusel ning kasulike ja toreduslike kulutuste

hüvitamise nõue VÕS § 1042 alusel. Alternatiivselt leiab kostja, et temal on kasulike ja

toreduslike kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 1018 alusel.

21.2. Valdaja võib AÕS § 88 lg 1 järgi nõuda tema poolt asjale tehtud vajalike kulutuste

hüvitamist, välja arvatud juhul, kui ta on valduse saanud omavoliliselt. Muude kulutuste

hüvitamist võib valdaja nõuda vastavalt VÕS §-le 1042.

AÕS § 88 reguleerib vindikatsiooniolukorra kestel ebaseadusliku valdaja poolt omanikule

kuuluva asja suhtes tehtud kulutuste hüvitamist, st sellise asja suhtes tehtud kulutuste

hüvitamist, mille tegemise ajal oli asja vallanud isik ebaseaduslikuks valdajaks. Kui asja suhtes

tehakse kulutusi ajal, mil valdaja valdab asja õiguslikul alusel (st seadusliku valdajana), on

nõuete esitamine AÕS § 88 alusel välistatud (P. Varul jt (koost). Asjaõigusseadus I.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014, § 88, p 3.1.).

Kohus on 10. veebruari 2022 määruses selgitanud, et kostja peab AÕS § 88 lg 1 järgi nõude

olemasolule tuginemise korral tooma välja nõude eeldused, sh selgelt märkima, millal ja mis

liiki kulutusi kostja kinnisasjale tegi. Kostja on 14. märtsi 2022 menetlusdokumendi punktis

2.9. väitnud, et hagejatele kuuluva kaasomandiosa väljaehitusega seotud kulud on kantud

vahemikul jaanuarist 2016 kuni augustini 2018. Pooled ei vaidle, et vahemikul jaanuarist 2016

kuni augustini 2018 olid hageja I ja kostja vabaabielus ning kostja kasutas hagejatele kuuluvat

kaasomandi osa tasuta kasutamise lepingu alusel. Tasuta kasutamise leping öeldi kostjale üles

3. märtsi 2020 ülesütlemisavaldusega, mille kostja sai kätte hiljemalt 12. mail 2020. Seega ei

olnud kostja valdus väidetavate kulutuste tegemise ajal, s.o jaanuarist 2016 kuni augustini 2018,

ebaseaduslik, vaid tugines tasuta kasutamise õigussuhtele. Eeltoodust järeldub, et kostja nõue

hagejate vastu AÕS § 88 alusel on välistatud.

21.3. Kuna hageja I ja kostja vahel oli kostja poolt väidetud kulutuste tegemise ajal tasuta

kasutamise õigussuhe, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada tasuta kasutamise lepingut

reguleerivaid norme, s.o VÕS § 389 jj.

VÕS § 391 lg 1 kohaselt peab kasutaja kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks

vajalikud kulud. Kostja on 14. märtsi 2022 menetlusdokumendi punktis 2.3. selgitanud, et 2015.

aastal omandati pööningukorrus, mis tuli täielikult maha lammutada, ning kostja on tänaseks

välja ehitanud kogu maja teise korruse, sh tasunud materjalide eest, ja paigaldanud

köögimööbli. Kohtu hinnangul ei ole teise korruse väljaehitamise ega köögimööbli

paigaldamise kulud VÕS § 391 lg 1 mõttes eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Säilitamiseks

vajalikud kulud oleksid kulud, millega pööningukorrus oleks säilitatud või kaitstud seda

täieliku või osalise hävimise eest. Maja teise korruse väljaehitamist, sh köögimööbli

paigaldamist, saab pidada eseme oluliseks parendamiseks ning sellega seotud kulusid TsÜS §

63 p 2 järgi kasulikeks.

VÕS § 391 lg 2 alusel muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist

võib kasutaja nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. Kasutajal on õigus võtta

ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik.

VÕS § 395 lg 2 kohaselt kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks või parenduse äravõtmiseks

aeguvad kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest. Hagejad on esitanud aegumise vastuväite.

Hagejad ütlesid tasuta kasutamise lepingu üles 3. märtsi 2020 ülesütlemisavaldusega, mille

kostja sai kätte hiljemalt 12. mail 2020. Kostja tõi tema poolt hagejate kinnisasjale tehtud

kulutused esile oma 13. juuni 2020 vastuses hagiavaldusele, kuid nõude ehituskulude 28 494,16

euro hüvitamiseks esitas kostja alles 14. märtsil 2022. Seega on kostja nõue ehituskulude

hüvitamiseks VÕS § 395 lg 2 alusel aegunud.

Kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on aegunud, võib võlgnik VÕS § 110 lg 4 järgi oma

kohustuse täitmisest ikkagi keelduda, kui täitmisest keeldumise õigus on tekkinud enne

aegumistähtaja lõppemist. Kostja on esile toonud, et kulutused on tema poolt kantud vahemikul

jaanuarist

2016

kuni

augustini

2018.

Kostjal

tekkis

õigus

keelduda

hagejate

vindikatsiooninõude täitmisest koheselt peale tasuta kasutamise lepingu ülesütlemisavalduse

kättesaamist, s.o hiljemalt 12. mail 2020. Seega tekkis kostja väidetav õigus

vindikatsiooninõude täitmisest keelduda enne aegumistähtaja lõppemist. Eeltoodust tuleneb, et

kui vindikatsiooninõude täitmisest keeldumise eeldused on täidetud, on kostjal vaatamata

nõude aegumisele õigus vindikatsiooninõude täitmisest keelduda.

21.4. VÕS § 391 lg 2 ja § 1018 lg 1 alusel analüüsib kohus kostja ehituskulude hüvitamise

nõude eelduste täidetust ning tõendatust alljärgnevalt.

Kostja nõuab tema poolt tehtud ehituskulude hüvitamist summas 28 494,16 eurot. Kohus

märgib, et samu arveid on esitatud kohtule korduvalt (nt Puidukeskus Indoor arve nr 577

summas 1016,40 eurot, I kd tl 157 ja tl 190) ning arvetel märgitud summade liitmisel saab kohus

kogusummaks mitte 28 494,16 eurot, vaid 27 935,29 eurot.

Kostja poolt esitatud fotomaterjal (II kd tl 2-10 pöördel) tõendab ehitustööde tegemist, kuid

ehitustööde tegemise üle pooled ei vaidle. Vaidlus on selle üle, kas ja milliseid kulutusi kandis

kostja. Fotomaterjal ei anna mingit tõenduslikku teavet selle kohta, milliseid kulutusi kostja

ehitusel kandis.

Kostja on esitanud kohtule hulgaliselt arveid, mis on väljastatud kas J&J Talon Rakennus

Finland Oy-le (I kd, tl 158-171, 175-177, 180-182 pöördel, 185, 186, 188) või J&J Talon

Rakennus OÜ-le (I kd, tl 172-174, 178-179 pöördel, 184, 191), kokku arved summas 25 518,29

eurot. Äriühingutele väljastatud arved ei tõenda, et kostja oleks kandnud mingeid kulutusi ega

seda, et need kulutused oleksid seotud hagejatele kuuluva kinnisasja kaasomandiosa

ehitustöödega.

Soome äriregistri väljavõttest nähtub, et praeguseks lõpetatud J&J Talon Rakennus Finland Oy

tegevusalaks on olnud elamute ja muude hoonete ehitus, muude puittoodete tootmine, muu

mööbli tootmine ning elektriinstallatsioon ja torustiku paigaldus jm ehituspaigaldustööd (II kd,

tl 22-25 pöördel). Ettevõtte faktiraporti järgi (II kd, tl 54-58) on J&J Talon Rakennus OÜ

tegevusalaks olnud elamute ja mitteeluhoonete ehitus; 22. märtsi 2022 seisuga on ettevõte

äriregistrist kustutatud. Seega on eluliselt usutav, et ehitusega tegelevatele äriühingutele

väljastatud arvetel märgitud ehituskaup/teenus on läinud nende ettevõtete lepingulistele

objektidele.

Kohtule esitatud arvetest on kostja nimele väljastatud Timber Agency OÜ arved nr 577, 555,

92019, 192018 ja 112018 (I kd, tl 157, 187, 189, 190, 192-193), kokku summas 2417 eurot.

Hageja I SEB Panga kontoväljavõttega (II kd, tl 26-30 pöördel) on tõendatud, et hoopis hageja

I tasus Timber Agency OÜ arved nr 555, 92019, 192018 ja 112018 (II kd, tl 26, 27). Kostja ei

ole menetluse kestel väitnud, et hageja I SEB Panga konto oleks olnud tegelikkuses hageja I ja

kostja ühises kasutuses või et sinna oleks laekunud ka kostja rahalisi vahendeid. Arve nr 577

osas ei ole kostja esile toonud ega tõendanud arve seost hagejatele kuuluva kinnisasja

kaasomandiosa ehitustöödega, s.o millise kulutuse tegemist arve tõendab ning kas see kulutus

on üldse kostja poolt kantud, st kas arve on kostja poolt tasutud.

Sane OÜ maakütte pakkumisel 23. oktoobrist 2014 (I kd, tl 35 ja tl 183) on küll märgitud

asukohana Tervishoiu 4, kuid üksnes pakkumine ei anna tõenduslikku teavet pakkumise

vastuvõtmise ning pakkumisel märgitud kauba/teenuse eest tegeliku tasumise kohta. Kostja ei

ole tõendanud, et pakkumises märgitud summa 7092 eurot on tema poolt tasutud. Sane OÜ 29.

novembri 2014 arve nr 539 summas 6550,80 eurot on väljastatud hoopis J&J Talon Rakennus

OÜ-le (I kd, tl 184).

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja ei ole ka väidetavate ehituskulude osas tõendanud

õigustatud käsundita asjaajamise esimese eelduse, s.o kostja poolt võõra asja ajamist (VÕS §

1018 lg 1), ning kohus ei asu kontrollima teiste õigustatud käsundita asjaajamise eelduste

esinemist. Kuna kostja ei ole suutnud tõendada, et just tema on hagejatele kuuluvale

kaasomandiosale ehitusega seoses kulutusi teinud, ei saa kostjal olla ehituskulude hüvitamiseks

nõuet ka muul õiguslikul alusel (nt VÕS § 1042).

22. Kostja töötunnid

22.1. Kostja leiab, et temale tuleb hüvitada ka tema töö panus. Kostja väidab, et tema panustas

hagejate omandi väljaehitamisele ja rekonstrueerimisele ligikaudu 800 töötundi. Kostja,

tuginedes Statistikaameti andmetele, mille kohaselt keskmine brutotunnipalk hoonete ehituse

valdkonnas 2017. aastal oli 11,68 eurot, leiab, et temale tuleb hüvitada tema töine panus

summas 7206,10 eurot (neto).

Hagejad ei vaidlusta, et kostja on kinnisasjal ehitustöid teinud koos teiste isikutega, s.h hagejaga

I. Kostja möönab, et ta ei teinud töid üksi, vaid teatud töödes olid abis ka töömehed (14. märtsi

2022 menetlusdokumendi p 2.4).

Seega ei vaidle pooled selle üle, et kostja osales hagejate kaasomandiosa ehitustöödes. Pooled

ei ole väitnud, et hagejate ja kostja vahel oli ehitustööde tegemiseks sõlmitud leping. Hageja on

küll alternatiivse väitena maininud, et kui poolte vahel oleks olnud tööleping või töövõtuleping,

oleks sellest tulenev töötasunõue aegunud. Kohtu hinnangul ei ole siiski antud vaidluse puhul

esile toodud faktiliste asjaolude ja tõendite alusel võimalik tuvastada, et poolte vahel oleks

olnud sõlmitud töö- või töövõtuleping.

22.2. Kostja nõuet tema töise panuse hüvitamiseks võib kvalifitseerida VÕS § 1018 lg 1 järgi.

Vaidlust ei ole, et poolte vahel ei olnud ehitustööde tegemiseks sõlmitud lepingut ning

ehitustööde tegemiseks ei olnud seadusest tulenevat alust. Kuna kostja oli teadlik, et

kaasomandiosa kuulub hagejatele ning seetõttu saavad ehitustöödest kasu eelkõige hagejad, oli

kostjal järelikult ka tahe tegutseda hagejate kasuks ehk soov soodustada hagejaid. Arvestades,

et hagejad ei teinud kostjale ehitustöödes osalemises takistusi ning on kinnitanud, et kostja

tõepoolest ehitustöödes osales, võib asuda seisukohale, et hagejad kiitsid kostjapoolse

asjaajamise heaks. Kohtu hinnangul on antud juhul täidetud kõik VÕS § 1018 lõigetes 1-2

sätestatud õigustatud käsundita asjaamise eeldused.

Käsundita asjaajaja võib VÕS § 1023 lg 1 kohaselt nõuda, et soodustatu hüvitaks talle

asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste

hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda

ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada

mõistlikult vajalikuks. Kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud

käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, ei ole

tal VÕS § 1023 lg 3 järgi õigust asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist ega tasu nõuda.

Kuigi hagejad on möönnud, et kostja ehitustöödes osales, ei ole hagejad nõustunud, et kostja

töine panus oli 800 töötundi. Kohus on 19. aprilli 2022 eelistungil kostjale selgitanud, et kostja

tööpanus ei ole tõendatud (II kd, tl 95). Kostja ei ole väidetava 800 töötunni tegemise kohta

tõendeid esitanud ning kostja töise panuse maht on seega tõendamata.

Kohus on 10. veebruari 2022 määruses selgitanud, et pooltel tuleb välja tuua ja tõendada

asjaolud, millest nähtuks, et kostjal oli/ei olnud asjaajamisele asumisel kavatsus nõuda

hageja(te)lt kulutuste hüvitamist. Kostja ei ole selle kohta, et temal oli asjaajamisele asumisel

(ehitustöid tegema hakates) kavatsus nõuda hageja(te)lt tema töise panuse hüvitamist, esitanud

ühtki tõendit. Hagejad on selgitanud, et kostja aitas hagejat I tema kinnisasjal vajalikes

ehitustöödes ning hageja I aitas kostjat tema kinnisasjal vajalikes ehitustöödes ning kumbki

teiselt poolelt tasu selle eest ei nõudnud. Hagejad on soovinud seda tõendada fotode esitamisega

(II kd, tl 34-53). Kohus jätab esitatud fotod siiski tõenditena arvestamata, kuna nende pinnalt

ei ole kohtul võimalik teha mingeid järeldusi selle kohta, millisel kinnistul on fotod tehtud ning

millised olid pooltevahelised kokkulepped töise panuse tasustamise kohta. Arvestades faktilisi

asjaolusid selles, et hageja I ja kostja olid ehitustööde tegemise ajal vabaabielus ning kostja sai

hageja I elukaaslasena teostatavatest ehitustöödest samuti kasu, kuna paranesid ka kostja

elamistingimused, peab kohus nendel asjaoludel ilmseks, et kostjal ei olnud asjaajamisele

asumisel kavatsust nõuda soodustatult tasu maksmist. Kostja ei ole vastupidist tõendanud.

Seega, isegi kui kostja oleks tõendanud oma töise panuse mahu, on kohus seisukohal, et kostjal

ei ole VÕS § 1023 lg 3 alusel õigust nõuda tasu maksmist.

23. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostjal puudub õiguslik alus kinnisasja

valdamiseks. Kostja valdus on ebaseaduslik. Hagejate hagiavaldus tuleb rahuldada. Kinnisasi

asukohaga XXX tuleb välja nõuda kostja valdusest hagejate valdusse. Kostja taotlus

kohtuotsuse täitmise viisi kindlaksmääramiseks selliselt, et kostjat kohustatakse kinnisasja

hagejatele väljaandmise kohustust täitma üksnes juhul, kui hageja I on täitnud oma kohustuse

kostja vastu tasuda kostjale kulutuste hüvitamiseks 48 003,44 eurot ning sellelt summalt alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, tuleb jätta rahuldamata.

24. Kohtule esitatud, kuid otsuses kajastamata dokumentaalsed tõendid jätab kohus TsMS §

238 lg 1 p 1 alusel arvestamata, kuna need ei ole vaidluseset silmas pidades asjakohased.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kohus jätab menetluskulud hagi rahuldamise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Hagejate menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejate menetluskuludeks riigilõiv 300 eurot

ning lepingulise esindaja õigusabi tasu 4507,50 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 4807,50

eurot.

Riigilõiv 300 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi ning riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 (hagi

esitamise ajal kehtinud redaktsioon) alusel põhjendatud menetluskulu.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hagiavaldus esitati kinnisasja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Tegemist ei ole

õiguslikult keerulise ega kuigi mahuka vaidlusega. Sellele vaatamata on asjas praeguseks

läbitud esimese astme kohtu, apellatsiooni- ja kassatsioonimenetlus ning uus läbivaatamine

maakohtus.

Hagejate menetluskulude nimekirja kohaselt oli hagejate lepingulise esindaja ajakulu asja

esmasel läbivaatamisel maakohtus 5 tundi ja 55 minutit. Kohus peab esitatud

menetlusdokumentide mahtu ning kohtuistungite kestust arvestades seda põhjendatud ja

vajalikuks ajakuluks. Hagejate esindaja tunnitasu oli asja esmasel läbivaatamisel maakohtus

120 eurot tunnis (ilma käibemaksuta), mis on menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas

väljakujunenud kohtupraktikat arvestades aktsepteeritav tunnitasu. Hagejate lepingulise

esindaja põhjendatud ja vajalik kulu asja esmasel läbivaatamisel oli seega 710 eurot.

Õigusabikuluks apellatsioonimenetluses on hagejad nimetanud 300 eurot (II kd, tl 109 pöördel).

Apellatsioonimenetluses esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutati hagejatele kuni

kohtuistungini õigusabi 2 tundi ja 15 minutit (I kd, tl 90-91). Kohtuistung ringkonnakohtus

kestis ca 20 minutit (I kd, tl 96-97). Hagejate lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus oli

seega kokku 2 tundi ja 35 minutit, mida kohus peab mõistlikuks ajakuluks. Hagejate esindaja

tunnitasu ringkonnakohtus oli kohtu poolt juba eelnevalt põhjendatuks peetud suuruses, s.o 120

eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Hagejate lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu

ringkonnakohtus oli seega 310 eurot. Hagejad on palunud sellest välja mõista 300 eurot.

Kassatsioonimenetluses on hagejad märkinud õigusabikuluna 487,50 eurot. Samas nähtub asja

materjalidest,

et

kassatsioonimenetluses

ei

olnud

kostjatel

lepingulist

esindajat

(vandeadvokaati). Vastus kassatsioonkaebusele on esitatud hagejate poolt isiklikult (I kd, tl

117-119). Seetõttu ei saa väidetavalt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu 487,50 eurot

arvata menetluskulude hulka.

Asja uuel läbivaatamisel küsis kohus hagejatelt vastuseks kostja seisukohale omapoolset

kirjalikku seisukohta, kohus ei küsinud hagejatelt 22. veebruaril 2022 esitatud seisukohta, asjas

toimus üks eelistung, mis kestis 52 minutit (II kd, tl 94-96), hagejate menetluskulude nimekiri

sisaldab korduvat ajakulu õigusliku positsiooni kujundamiseks ning materjalide analüüsiks,

hagejad kordasid lõplikes seisukohtades juba varem kohtule esitatud seisukohti. Eeltoodut

arvestades leiab kohus, et hagejate menetluskulude nimekirjas märgitud ajakulu on vajalik ja

põhjendatud üksnes osaliselt ning seda kohtu hinnangul 11 tunni 45 minuti ulatuses. Asja uuel

läbivaatamisel oli hagejate esindaja tunnitasu 150 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Tunnitasu

150 eurot käibemaksuta ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest maksmisele kuuluvat tasu.

Asja uuel läbivaatamisel oli hagejate lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik kulu seega

1762,50 eurot.

Eeltoodust tuleneb, et hagejate esindajakulud on vajalikud ja põhjendatud kokku 2772,50 euro

(710+300+1762,50) ulatuses.

Hagejate menetluskulud on seega kokku 3072,50 eurot (300+2772,50). Kuna menetluskulud

jäid kostja kanda, tuleb hagejate menetluskulu 3072,50 eurot kostjalt hagejate kasuks välja

mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marian Miilaste

kohtunik