3-21-2433/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

25. august 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2433

Haldusasi

X ja Y kaebus tühistada Tallinna Linnavolikogu

23.09.2021 otsusega nr 106 kehtestatud Nõmme

linnaosa üldplaneering Rännaku pst 32 kinnistule

(registriosa number aaaaaa) seatud maakasutus- ja

ehitustingimuste ning -piirangute osas.

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad: X ja Y, esindaja v.adv Indrek Lillo

Vastustaja: Tallinna linn

Kolmas isik: C

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.09.2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu võttis 23.09.2021 vastu otsuse nr 106 „Nõmme linnaosa

üldplaneeringu kehtestamine.“

2. 25.10.2021 esitasid X ja Y Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada Tallinna Linnavolikogu

23.09.2021 otsusega nr 106 kehtestatud Nõmme linnaosa üldplaneering (NÜP) Rännaku pst 32

kinnistule (registriosa number aaaaaa) seatud maakasutus- ja ehitustingimuste ning -piirangute

osas.

Ühes kaebusega esitasid kaebajad kohtule esialgse õiguskaitse taotluse.

3. 03.11.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Ühtlasi jättis kohus kaebajate

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

4. 09.06.222 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebajad paluvad kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel.

5.1. Kaebajad leiavad, et kinnistu juhtotstarbe määramine rohealaks riivab

põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi.

5.1.1. Tulenevalt põhiseadusest (edaspidi PS) on kaebajatel kui kinnistu omanikel õigus oma

kinnistut vabalt vallata ja käsutada (omandipõhiõigus, PS § 32), kasutada oma kinnistuid tulu

saamiseks (ettevõtlusvabadus, PS § 31) ning õigus otsustada, kas ja kellega nad kinnistuga

seoses tehinguid teevad või kokkuleppeid sõlmivad (lepinguvabadus, PS § 19). Kaebajate

selliste põhiõiguste teostamist piirab oluliselt kinnistu määramine rohealaks. Vastavalt Nõmme

ÜP seletuskirjale on roheala puhul tegemist metsade, parkide või haljasalade territooriumitega,

mis on üldjuhul mõeldud avalikuks kasutamiseks. Samuti võib rohealale rajada üksnes sellega

seonduvaid rajatisi ning puhke- ja spordifunktsiooniga või roheala või lähipiirkonda teenindava

funktsiooniga (kohvikud, kioskid, paviljonid vms) väiksemaid ehitisi (vt Nõmme ÜP seletuskiri

lk 39, p 4.11, lisa 20, I kd tl 194). Kinnistu rohealaks määramisega vastustaja sisuliselt sunnib

kaebajaid lubama oma kinnistu avalik kasutamine. Kaebajate hinnangul on eelnev aga

põhjendamatu, kuivõrd kaebajatel puudub kohustus osutada oma varaga selliseid avaliku

iseloomuga teenuseid või rajada selleks vajalikku hoonestust.

5.1.2. Kaebajate hinnangul ilmestab eelnev vastustaja püüdu kinnistut ilma kaebajate

nõusolekuta tasuta sundvõõrandada. Selgitame, et kinnistu määramine rohealaks eeldab, et

praeguse maatulundusmaa sihtotstarbe asemel määratakse kinnistu avalikult kasutatavaks

üldmaaks. Seda on vaja seetõttu, et kuni kinnistu on kaebajate eraomandis, on kaebajatel õigus

kinnistu kasutamist piirata või see keelata. Eelnevat on möönnud ka vastustaja Nõmme ÜP

seletuskirjas: „Eraomandis kinnistut on võimalik avalikult kasutada juhul, kui omanik sellega

nõustub või kui kinnistul on üldkasutatava maa sihtotstarve.“ (vt Nõmme ÜP seletuskiri lk 39,

p 4.11, lisa 20, I kd tl 194). Selleks, et lubada kinnistu avalikku kasutamist, peaks vastustaja

kinnistu kaebajatelt võõrandama. Arvestades aga, et Nõmme ÜP-s ei ole selliste alade

omanikele nähtud ette mingisugust kompensatsiooni (seoses omanike õiguste olulise

piiramisega), on ilmselge, et soovib rohealadeks määratud alasid tasuta võõrandada. Kaebajad

selgitavad, et kui vastustaja sundvõõrandaks elamumaa, siis peaks linn maksma kinnistu

omanikule hüvitist vastavalt kinnistu väärtusele. Muutes aga kinnistu juhtotstarbe

planeeringuga esmalt rohealaks, „nullib“ vastustaja sisuliselt kinnistu väärtuse ning saavutab

olukorra, kus kinnistu sundvõõrandamisel on vastustaja poolt kinnistu omanikule makstav

hüvitis väga väike või üldse puudub.

5.1.3. Eelnevaga seonduvalt on kaebajad seisukohal, et vastustaja kohtleb kaebajaid ebavõrdselt

teiste kinnistu omanikega, kellel sarnastel kinnistutel elamuarendus lubatud. Vastavalt eespool

selgitatule on kaebajad taotlenud kinnistul detailplaneeringu algatamist, kuid vastustaja on

sellest keeldunud põhjusel, et Nõmme ÜP-ga määrati kinnistu juhtotstarbeks roheala. Samas

teistel rohealadel on varasemalt elamute rajamist lubatud. Kaebajad on varasemalt juhtinud

vastustaja tähelepanu Tallinna linna varasemale praktikale, mille kohaselt on Nõmme linnaosas

lubatud detailplaneeringutega rohealasid muuta (vt ka 31.08.2017 vastuväited, lisa 10, I kd tl60-

62p). Näiteks on lubatud järgmiseid rohealasid muutvaid detailplaneeringuid:

a) Tallinna üldplaneeringus metsade, parkide ja looduslike haljasalade juhtfunktsiooniga alaks

tsoneeritud alale on Tallinna Linnavolikogu 18.10.2001 otsusega nr 318 kehtestatud Lauliku

tn, Hommiku tn ja Särje tn vahelise maa-ala detailplaneeringus planeeritud väikeelamute ala.

Tänaseks on nimetatud alal vastu võetud Särje tn 22a detailplaneering, mis näeb ette kinnistu

jagamise ja elamukruntide moodustamise koos kõrghaljastatud puistu osalise likvideerimisega;

b) Tallinna Linnavolikogu 17.10.2020 otsusega nr 417 on kehtestatud Põdra tn 40 kinnistu

detailplaneering. Detailplaneeringus muudetu Tallinna üldplaneeringus antud alale kehtestatud

maakasutuse juhtfunktsiooni – metsad, pargid ja looduslikud haljasalad, sh puhkeotstarbelised

alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Nimetatud kinnistu jagati detailplaneeringus

kaheteistkümneks pereelamu krundiks, üheks tootmismaa krundiks trafoalajaama ehitamiseks

ja üheks transpordimaa krundiks uue tänava rajamiseks;

c) Tallinna Linnavolikogu 23.08.2007 otsusega nr 206 osaliselt kehtestatud Rännaku pst 28

krundi ja lähiala detailplaneeringud on samuti muudetud Tallinna üldplaneeringus kehtestatud

maakasutuse juhtfunktsiooni, milleks olid metsad, pargid ja looduslikud haljasalad, sh

puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Seejuures märgiti otsuses, et

koostatava Nõmme ÜP järgi on planeeritav maa-ala olevatele rohealadele rajatav

väikeelamumaa, kus tervikuna säilitatav haljasosa on minimaalselt 30% ala pindalast, kuigi

planeeritaval seni hoonestamata maa-alal kasvab ökoloogiliselt ja miljöö seisukohast väärtuslik

männimets. Tänaseks on antud alale valmis ehitatud 6 rühmaga Rännaku lasteaed ja Nugise,

Kärbi ning Mägra tänavatega uus väikeelamute kvartal;

d) Tallinna Linnavolikogu 13.06.2002 otsusega nr 263 kehtestatud Raba tn 29 kinnistu

detailplaneeringus on samuti muudetud Tallinna üldplaneeringu kohast maakasutuse

juhtfunktsiooni metsad, pargid ja looduslikud haljasalad, sh puhkeotstarbelised alad, mis on

mõeldud avalikuks kasutamiseks. Nimetatud kinnistu sihtotstarbeks planeeriti elamumaa.

5.1.4. Kaebajad leiavad, et vastustaja otsus ei ole õiguspärane ning rikub kaebajate õigusi.

Vastustaja otsus piirab põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi (sh

omandiõigus, tegutsemisvabadus, ettevõtlusvabadus ja lepinguvabadus). Samuti ei ole otsuse

tegemisel arvestatud kaebajate õiguspärase ootusega ning vastustaja on jätnud teostamata oma

kaalutlusõiguse. Kaebajad vaidlustavad vastustaja otsuse Rännaku pst 32 kinnistut puudutavas

osas.

5.2. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja otsus on osas, millega Rännaku pst 32 kinnistu

juhtotstarbeks määrati roheala, vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega.

5.2.1. Rännaku pst 32 kinnistu algseks juhtotstarbeks oli elamumaa. Nõmme linnaosa

ehitusmäärus, mis oli seejuures aluseks ka Nõmme ÜP koostamisel (Tallinna Linnavolikogu

23.09.2021 otsuse nr 106 seletuskirja kohaselt arvestati üldplaneeringu koostamisel järjepideva

ruumilise arengu eesmärgil ka varem koostatud linnaosa ruumilist arengut suunavate

dokumentidega ehk Tallinna üldplaneeringu ja Nõmme linnaosa ehitusmäärusega - vt

seletuskiri lisa 19, I kd tl 254), nägi ette, et Rännaku pst 32 kinnistu asub II ehituspiirkonnas

ehk väikeelamute alal. (Teadaolevalt on aastatel 2005-2007 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

(TLPA) menetluses olnud kinnistule detailplaneeringu koostamise algatamine. Vastav taotlus

on registreeritud 05.07.2005 nr-i DP-20326 all ning selle eesmärk oli kinnistu jagamine

ühepereelamu kruntideks. Seejuures nõustus kinnistu detailplaneeringu algatamisega Tallinna

Keskkonnaamet oma 06.09.2006 vastuses nr 6.1-4.2/2207 (vt vastus, lisa 4, I kd tl 13). Samuti

on detailplaneeringu algatamise kooskõlastanud Nõmme Halduskogu oma 15.06.2005 otsuses

nr 43 (vt otsus, lisa 5, I kd tl 14) ja Nõmme Linnaosavalitsus (Nõmme LOV) oma 01.07.2005

vastuses nr 1-6/0982 - vt vastus, lisa 6, I kd tl 15). Sama juhtotstarbe nägi kinnistule ette ka

Nõmme ÜP esimene tööversioon. Nähtuvalt Nõmme ÜP 2009. a maakasutusplaanist asus

Rännaku pst 32 kinnistu väikeelamut alal (vt lisa 7, I kd tl 16). Seega oli Rännaku pst 32 kinnistu

puhul tegemist alaga, millele oli ette nähtud eramute ja korterelamute ehitamise võimalus.

Seejuures, nagu kaebajad on ka eespool viidanud, olid kinnistul detailplaneeringu algatamise

ning elamute rajamisega algselt nõus ka Tallinna Keskkonnaamet, Nõmme Halduskogu ning

Nõmme Linnaosavalitsus (vt lisad 4-6, I kd tl 13-15).

5.2.2. Eelnimetatud asjaolu oli aluseks ka kaebajate poolt kinnistu omandamisel.

Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt omandasid kaebajad kinnistu 2005. aastal (vt lisa 1, I

kd tl 9-10p) ehk ajal, mil Nõmme linnaosa kinnistute juhtotstarbe määras ehitusmäärus.

Seejuures, nagu eespool selgitatud oli ehitusmääruse kohaselt Rännaku pst 32 kinnistu

elamumaa juhtotstarbega. Seega ei ostnud kaebajad mitte looduskaitseala, vaid elamumaa.

Eelnevast lähtuvalt eeldasid kaebajad kinnistu ostmisel põhjendatult, et neil on tulevikus

võimalik tegeleda kinnistul arendusetegevusega. Seejuures oligi kaebajate eesmärgiks ja

sooviks kinnistu ostmisel jagada see kruntideks ning rajada sinna elumajad. Eelnevat kinnitab

asjaolu, et vahetult pärast kinnistu omandamist esitasid kaebajad taotluse detailplaneeringu

algatamiseks. Kaebajad kanti kinnistusraamatusse 18.04.2005 ning kaebajate taotlus

detailplaneeringu algatamiseks registreeriti 05.07.2005 ehk vähem kui kuu aega pärast

kaebajate poolt kinnistu omandamist (Nõmme ÜP eskiislahenduse ja keskkonnamõju

strateegilise hindamise aruande avalik väljapanek toimus 21.04-05.05.2009. Nähtuvalt

avalikustamisel olnud maakasutusplaanist jäi Rännaku pst 32 kinnistu väikeelamute ala

juhtotstarbega alale - vt 2009. a maakasutusplaan, lisa 7, I kd tl 16).

5.2.3. Selle asemel aga, et kaebajatel oleks võimaldatud vastavalt kehtivale juhtotstarbele

kinnistut kasutada, sai kaebajatele 2017. a teatavaks, et Rännaku pst 32 kinnistu juhtotstarbeks

tahetakse määrata roheala. Selgitame, et kaebajad olid kinnistu ostmisel ning oma tegevuse

planeerimisel, sh detailplaneeringu algatamise taotlemisel lähtunud asjaolust, et kinnistu on

elamumaa juhtotstarbega. See, et kinnistust tahetakse teha roheala, tuli kaebajatele üllatusena

ja ootamatult. Asjaolust, et kavandatava Nõmme ÜP-ga soovitatakse kinnistu juhtostarvet

muuta, kaebajaid eelnevalt ei teavitatud. Vastavast asjaolust teadasaamisel esitasid kaebajad ka

oma vastuväited, kuid vastustaja jäi oma seisukohale ning kehtestatud Nõmme ÜP-ga määrati

Rännaku pst 32 juhtotstarbeks roheala.

5.2.4. Kaebajad juhivad ka tähelepanu vastustaja tegevuse vastuolulisusele. Seoses Nõmme

ÜP-ga on kohtutesse esitatud mitmeid kaebuseid, kus sarnaselt kaebajatele nõuavad kinnistu

omanikud Nõmme ÜP-ga nende kinnistutele seatud maakasutus- ja ehitustingimuste ning -

piirangute tühistamist. Kinnistute puhul, mille juhtotstarbeks oli ehitusmäärusega määratud

„metsad, pargid, looduslikud alad (sh puhkeotstarbelised alad)“ tugineb vastustaja oma

vastuväidetes ehitusmäärusele, kuid sellistes asjades, kus ehitusmäärusega oli kinnistu

juhtotstarbeks määratud väikeelamute ala (nagu käesoleval juhul) vastustaja ehitusmäärusele ei

tugine.´

5.3. Lisaks vastuolule õiguspärase ootuse põhimõttega on kaebajad seisukohal, et

käesoleval juhul on vastustaja otsuse tegemisel pannud toime diskretsioonivea.

5.3.1. Kaebajad leiavad, et vastustaja ei ole kaalunud, kas eesmärgid, mida soovitatakse

saavutada kinnistu rohealaks määramisega, oleksid saavutatava ka mõnel muul viisil. Vastavalt

eespool selgitatule on kaebajad korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et eesmärgid, mida

vastustaja soovib saavutada, määrates kinnistu juhtotstarbeks roheala, on saavutatavad ka juhul,

kui kinnistu juhtotstarbeks määrataks elamuala. Kuigi formaalselt on vastustaja justkui

kaebajate seisukohti kaalunud ja neid avalike huvidega kõrvutanud, siis on kaebajad seisukohal,

et tegelikult vastustaja kaalutlusõigust teostanud ei ole. Kaebajad põhjendavad oma sellekohast

seisukohta alljärgnevalt:

a) vastavalt vastustaja otsuse seletuskirjale on „Üldplaneeringu põhieesmärk suunata linnaosa

arengut selliselt, et siin säiliks ka edaspidi metsalinna miljöö, mille loob linnaosa hooneid

ümbritsev looduslik männimets.“ Samas on vastustaja jätnud arvestamata ekspertarvamusega,

et nö lünklik hoonestusviis, kus hooned vahelduvad metsajuppidega, on linnaruumiliselt

juhuslik ega lisa miljööle ei esteetilist ega kasutusväärtust (vt ekspertarvamus, lisa 12, I kd tl

104-105). Just vastupidiselt, on ekspertarvamuse kohaselt Nõmme nn „metsalinna motiivile“

omane suured valdavalt okaspuudega kõrghaljastatud krundid, kus hoonestuse osakaal

võrreldes krundi suurusega on küllalt tagasihoidlik. Seejuures külgneb kinnistu lõunast 93ha

suuruse puistuga ja see omakorda mitmesaja hektari suuruse metsaga. Sellest tulenevalt ei saa

rääkida roheala vähesusest piirkonnas, vaid just vastupidiselt on Nõmme miljööd arvestades

põhjendatud teeäärse ala kasutusele võtt ning aedlinnale kohase hoonestuse lubamine. Seega

täidaks Nõmme metsalinna miljöö säilitamise eesmärki just see, kui kinnistut lubataks osaliselt

hoonestada;

b) seoses olemasoleva haljastuse säilitamisega on arvestamata jäetud ka asjaolu, et kinnistu on

võimalik jagada kruntideks ja hoonestada selliselt, et kogu olemasolev kõrghaljastus säilib.

Nähtuvalt TLPA peaarhitekti büroo poolt koostatud kompromisslahendusest ja geodeetilisest

alusplaanist (vt lisad 14 ja 19, I kd tl 107 ja 119) on kinnistu võimalik jaotada kolmeks

elamukrundiks ja hoonestada selliselt, et kogu väärtuslik kõrghaljastus säilib. Samuti on

kaebajad olnud nõus vajadusel teostama asendusistutamise. Sellest tulenevalt on

põhjendamatud vastustaja väited, et kinnistu juhtotstarbeks peab jääma roheala, et tagada

olemasoleva kõrghaljastuse säilimine. Kõrghaljastuse säilimine on võimalik tagada mõlemal

juhul;

c) seoses Nõmmele omase miljööga on Nõmme ÜP seletuskirja selgitatud, et Nõmmel paikneb

hoonestus tüüpilisele aedlinna struktuurile omaselt tänavajoonelt tagasiastega ning uue

hoonestuse mahu ja paiknemise määramisel tuleb lähtuda naaberkinnistute ja lähipiirkonna

hoonete paiknemisest (vt Nõmme ÜP seletuskirja lk 50, I kd 199p). Vastustaja ei ole

arvestanud, et Rännaku pst 32 kinnistu paikneb ehituspiiril. Maa-ameti geoportaalist nähtuvalt

paikneb kinnistu samal joonel nt Rännaku pst 36 ja Mägra tn 4 kinnistutega, mille mõlema

puhul on tegemist elamumaadega. Kaebajad ei soovi ehitada kuhugi kaugemale, st sügavale

rohealale, vaid juba olemasolevale ehituspiirile. Seejuures on oluline, et linn on korduvalt

rõhutanud olemasoleva infrastruktuuri kasutamise eelistamist olukorrale, kus tuleks alles

taristut looma hakata. Käesoleval juhul on kinnistul tagatud nii juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt kui ka tehnovõrkude ühenduspunktid;

d) Nõmme ÜP seletuskirja kohaselt on Nõmmel planeeringuliselt oluline ka haljas- ja rohealade

hea ligipääsetavus (vt Nõmme ÜP seletuskirja lk 50, I kd tl 199p). Ka detailplaneeringu

algatamata jätmise eelnõus on vastustaja selgitanud, et olemasolevate tänavate haljasala poolne

külg peab olema loodusesse avatud, st pakkuma möödujale igapäevast visuaalset kontakti (vt

eelnõu lk 2, lisa 17, I kd tl 110-113). Arvestamata on aga jäetud, et kaebajad olid nõus linna

kasuks kinnistust osaliselt loobuma. Vastavalt eespool selgitatule koostas TLPA

peaarhitektibüroo kompromisslahenduse skeemi, mille kohaselt oli kavandatud kinnistule mh

kaks üldkasutatava roheala sihtotstarbega krunti (vt kompromisslahendust, lisa 14, I kd 107).

Nimetatud rohealade kaudu oleks tagatud nii ligipääs kui ka visuaalne kontakt olemasoleva

haljas- ja rohealaga. Kaebajad leiavad, et vastustaja praegune lahendus, st kinnistu määramine

rohealaks, ligipääsu tagamise eesmärki ei täida, kuivõrd kinnistu puhul on tegemist kaebajate

eraomandiga ning kaebajad võivad kinnistu kasutamise keelata.

5.3.2. Eeltoodut arvestades leiavad kaebajad, et käesoleval juhul kaalub kaebajate kui Rännaku

pst 32 kinnistu omanike huvi kinnistu elamualaks määramisel ilmselgelt üles vastustaja

abstraktse huvi olemasoleva miljöö säilitamiseks. Seejuures ei ole olukord, kus elamualad

vahelduvad metsatukkadega, nn Nõmme metsalinna miljööle üldse omane (vt ekspertarvamus,

lisa 12, I kd tl 104-105). Ka ei ole Rännaku pst 32 kinnistu kunagi määratud Natura alaks või

rohevõrgustiku tuumala osaks. Samuti puuduvad kinnistul mistahes objektid (nt mälestised),

mis vajaksid kaitset.

5.3.3. Lisaks eelnevale on oluline ka see, et Nõmme ÜP avalikustamisest on möödunud

rohkem kui 4 aastat. Nõmme ÜP avalik väljapanek toimus 2017. aastal. Tollal arutlusel olnud

Nõmme ÜP kehtestati aga vastustaja 23.09.2021 otsusega ehk ligikaudu 4 aastat hiljem.

Kaebajate hinnangul on tegemist olulise menetlusveaga. HMS §-st 6 tuleneb uurimispõhimõte

ehk haldusorgani kohustus selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja

vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel. Tuginedes enam kui neli aastat tagasi

korraldatud avalikustamise tulemustele ei ole vastustaja arvestanud, et muutunud on nii

asjaolud, millele tuginedes kavandatakse üldplaneeringuga piiranguid ja kitsendusi, kui ka

kinnistute omanike huvid. Muutunud asjaolud ja linnaruum annab kinnistute omanikele aluse

uute seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks.

Eelnevaga seoses on kohtupraktikas oluliseks menetlusveaks peetud isegi pool aastat vanadele

planeerimismenetluse tulemustele tuginemist (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-28-04 p 20-21).

5.3.4. Kaebajate hinnangul ilmestab eelnev selgelt, et käesoleval juhul ei ole vastustaja oma

kaalutlusõigust teostanud. Vastustaja on jätnud kaalumata nii kaebajate huvid kui ka

võimalikud alternatiivsed lahendused. Vastupidisel juhul, st kui vastustaja oleks kaalutlusõigust

teostanud, oleks vastustaja leidnud, et kinnistu rohealaks määramisega taotletavad eesmärgid

on võimalik saavutada ka juhul, kui kinnistu juhtotstarbeks määrataks elamuala. Seejuures seda,

miks vastustaja kaebajate vastuväidetega (sh võimalike lahendusettepanekutega) ei arvestanud,

vastustaja põhjendanud ei ole. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava

haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Sama sätte lõike 3 kohaselt

tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Vastustaja on üksnes viidanud, et tegemist on

väärtusliku metsa-alaga, mida tuleb olemasoleval kujul säilitada, kuid selline põhjendus ei ole

piisav. Planeerimisdiskretsiooni teostamisel peab haldusorgan piisavalt põhjendama, miks ta

menetlusosalise argumentide või tõenditega ei nõustu (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-42-02

p-s 12).

Kaebajad juhivad veel ka tähelepanu, et vastustaja on oma kaalutlusõiguse teostamisel

tuginenud määratlemata õigusmõistele „Nõmme metsalinna miljöö“. Kehtiva kohtupraktika

kohaselt,

kui

kaalutlusotsustuse

põhjendamisel

tugineb

haldusorgan

määratlemata

õigusmõistele, peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni (vt

Riigikohtu lahend nr 3-3-1-62-02 p 12).

5.4. Vastuses kaebusele on vastustaja läbivalt väitnud, et vaidlusalune Rännaku pst 32

kinnistu maakasutusotstarve on alati olnud roheala või metsade, parkide ja looduslike

haljasalade ala ning seda ala ei ole kunagi olnud võimalik hoonestada. Kaebajate

hinnangul on vastustaja sellekohased väited ekslikud.

Seda, et Rännaku pst 32 kinnistu kasutusotstarbeks oli elamute ala, kinnitab kaebajate

hinnangul ka asjaolu, et nii Keskkonnaamet, Nõmme Halduskogu kui ka Nõmme

Linnaosavalitsus (Nõmme LOV) on nõustunud Rännaku pst 32 kinnistu jagamisega

ühepereelamu kruntideks. Aastatel 2005-2007 oli Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

menetluses Rännaku pst 32 kinnistule detailplaneeringu koostamise algatamine, millega sooviti

jagada kinnistu ühepereelamu kruntideks. Tallinna Keskkonnaamet oma 06.09.2006 vastuses,

Nõmme Halduskogu oma 15.06.2005 otsuses ja Nõmme LOV oma 01.07.2005 vastuses

nõustusid detailplaneeringu algatamisega (vt kaebuse lisad 4-6, I kd tl 13-15). Kui Rännaku pst

32 kinnistu kasutusotstarbeks ei oleks olnud elamute ala, siis ei oleks nimetatud asutused

detailplaneeringu algatamisega nõustunud. Asjaolu, et nimetatud asutused on detailplaneeringu

algatamisega nõustunud, kinnitab, et Rännaku pst 32 kinnistu otstarbeks oli elamute ala.

5.5. Eelnevaga seoses on vastustaja väitnud, et Tallinna linnas on rohealade maksimaalne

säilitamine väga suure kaaluga avalik huvi. Seejuures Nõmme linnaosa arengut tuleb vastustaja

väitel suunata selliselt, et seal säiliks ka edaspidi metsalinna miljöö. Vastustaja sellekohased

väited jäävad kaebajale arusaamatuks, kuivõrd nö lünklik hoonestusviis ei ole Nõmme

metsalinnale iseloomulik tunnus. Kaebajad on esitanud kohtule ekspertarvamuse, mille

kohaselt on taoline lünklik hoonestusviis, kus hooned vahelduvad metsajuppidega,

linnaruumiliselt juhuslik ega lisa miljööle ei esteetilist ega kasutusväärtust. Just vastupidiselt

on ekspertarvamuse kohaselt Nõmme metsalinna motiivile omane suured valdavalt

okaspuudega kõrghaljastatud krundid, kus hoonestuse osakaal võrreldes krundi suurusega on

tagasihoidlik. Sama lahendust silmas pidades koostas TLPA peaarhitekti büroo

kompromisslahenduse ja geodeetilise alusplaani, millest nähtuvalt on kinnistu võimalik jaotada

kolmeks elamukrundiks ja hoonestada selliselt, et säilib Nõmme metsalinnale omane miljöö.

Veelgi enam, Nõmme metsalinna miljöö säilitamiseks on kaebajad olnud nõus teostama

asendusistutamise, et tagada kogu olemasoleva kõrghaljastuse säilimine ja selle rikastamine.

Seega on alusetud vastustaja väited, justkui rikuks Rännaku pst 32 hoonestamine Nõmme

metsalinna miljöö ning hävitaks olemasoleva kõrghaljastuse.

5.6. Vastustaja väited olemasolevate rohealade maksimaalse säilitamise kohta on kaebajate

hinnangul alusetud ka seetõttu, et Vikerkaare tn 42 kinnistu, mille sihtotstarbeks on

üldkasutatav maa, on Nõmme ÜP-ga muudetud elamumaaks. Maa-ameti geoportaali väljavõtte

kohaselt on Vikerkaare tn 42 kinnistu, mis asub Rännaku pst 32 kinnistu vastas, sihtotstarbeks

üldkasutatav maa 100% (vt joonis 1, III kd tl 10p). Maakatastriseaduse § 181 lg 12 p-i 2 kohaselt

on sotsiaalmaa sihtotstarbe alaliigi üldkasutatava maa puhul tegemist maaga, mis on avalikult

kasutatav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sealhulgas

haljasala ja pargi maa, supelranna maa, rahvapeo- ja kokkutulekuväljaku maa, lautri maa, lase

mänguväljaku maa, spordiplatsi ja terviseraja maa ning kalmistu maa. Kaebajad selgitavad, et

nimetatud kinnistu on hetkel kasutuses laste mänguväljakuna. Nõmme ÜP lisaks olevalt plaanilt

nähtuvalt on Vikerkaare tn 42 kinnistu sihtotstarbeks määratud aga pereelamute ala (vt joonis

2, III kd tl 10p). Kui vastustaja eesmärgiks on säilitada olemasolevad rohealad maksimaalses

ulatuses, nagu vastustaja on korduvalt väitnud, siis jääb kaebajatele arusaamatuks, miks on

vastustaja lubanud nimetatud kinnistule pereelamute ehitamise. Maa-ameti geoportaali

väljavõttelt nähtuvalt asub kinnistul puistu, mis moodustab osa terviklikust rohealast. Veelgi

enam, Vikerkaare tn 42 kinnistu kohta võiks samuti öelda, et kinnistul asuv puistu moodustab

looduslikult orgaanilise osa suuremast Pääskula raba tervikkeskkonnast (nagu vastustaja on

väitnud Rännaku pst 32 kinnistu kohta). Vastustaja sellisest tegevusest jääb kaebajatele mulje,

et vastustaja küll keeldub Rännaku pst 32 kinnistule ehitustegevuseks loa andmisest (leides

selleks erinevaid põhjuseid), kuid lubab ehitustegevust kõikidel teistel vaidlusaluses piirkonnas

asuvatel kinnistutel. Kaebajatele kuuluva Rännaku pst 32 kinnistu osas sellise erandi tegemine

on kaebajate hinnangul aga põhjendamatu ja alusetu. Seda enam, et naaberkinnistute omanikud

on andnud oma nõusolekud Rännaku pst 32 kinnistu hoonestamiseks (vt lisa 13, I kd tl 106).

Vastuväiteid on esitanud üksnes Rännaku pst 36 ja 38, mis asuvad kaebajate kinnistuga samal

ehituspiiril, omanik D, kes on seejuures ise kehtestatud planeerimistingimusi omavoliliselt

rikkunud.

5.7. Kokkuvõtvalt leiavad kaebajad, et vastustaja otsus ei ole õiguspärane ning rikub kaebajate

õigusi. Kinnistu määramisega rohealaks kaasnevad olulised maakasutus- ja ehituspiirangud,

mis piiravad põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi (sh omandiõigus,

tegutsemisvabadus, ettevõtlusvabadus ja lepinguvabadus). Samuti ei ole selline otsus kooskõlas

õiguspärase ootuse põhimõttega ning otsuse tegemisel on vastustaja diskretsiooni kasutamata

jätmisega pannud toime diskretsioonivea. Kaebajad vaidlustavad vastustaja otsuse Rännaku pst

32 kinnistut puudutavas osas.

5.8. Kaebajad X ja Y paluvad juhindudes HKMS § 108 lg-st 1 halduskohtul vastustajalt Tallinna

linn välja mõista kaebajate poolt halduskohtu menetluses kantud menetluskulud summas 4092

eurot kaebajate X ja Y kasuks vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (III kd tl

13-16).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

6. Vastustaja Tallinna linn kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Esmalt märgib vastustaja, et üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on

kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, st käesoleval juhul Tallinna

linn. Kohalik omavalitsus peab kaalutlusõiguse alusel hindama, milline on otsuste mõju

kinnistu omaniku õigustele, sh omandiõigusele ning kas piirangute seadmine on põhjendatav

ülekaaluka avaliku huviga. Käesoleval juhul ei ole vastustaja seadnud kaebajate kinnistule

NÜP-i kehtestades ühtegi piirangut, samuti ei ole vastustaja kuidagi rikkunud kaebajate

subjektiivseid õigusi. Vastustaja on kaalunud pea 20 aasta jooksul Nõmme linnaosa elanike

vajadusi ning jõudnud proportsionaalse, tasakaalustatud võrdse kohtlemise ning tänapäevastele

ruumilise planeerimise põhimõtetele vastava Nõmme linnaosa üldplaneeringuni, kus erinevad

huvid on omavahel heas tasakaalus.

Seisukohale, et vastustaja on NÜP-i koostamisel ja kehtestamisel kaalunud piisavalt temale

esitatud

ettepanekuid,

jõudis

ka

Rahandusministeerium

ehk

vastustaja

üle

planeerimismenetlustes järelevalvet teostav riigiasutus.

Vastustaja märgib, et planeerimisseaduse 6.peatükk sätestab üldplaneeringu koostamisele

tingimused ja reeglid. Seaduseandja ei ole ette näinud üldplaneeringu koostamisel menetluse

pikkuse aega, seda tõenäoliselt põhjusel, et üldplaneering on oma olemuselt ja eesmärgilt

selline dokument, millega pannakse paika kogu valla või linna territooriumi või selle osa

ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused aastakümneteks. Ka vana planeerimisseadus ei

näinud ette tähtaega üldplaneeringu kehtestamisele või menetlusetappidele. Vastustaja on

menetluses põhjalikult selgitanud ja tõendanud NÜP-i menetlust, selle erinevaid etappe ning

välja toonud ka konkreetsed faktilised asjaolud, mis põhjustel on üldplaneeringu menetlus

võtnud rohkelt aega. Vastustaja leiab, et ta on läbi viinud korrektse NÜP-i menetluse ning

jõudnud hea ning pooli tasakaalustava tulemuseni.

Kaebajad on aastate jooksul korduvalt esitanud vastustajale erinevaid taotlusi, et saavutada

alale hoonestusõiguste määramine. Seega on kaebajate tegelik eesmärk ala hoonestamine, kuid

ükski kehtiv ega varem kehtinud õigusakt ei näe ette alale hoonestusõiguse lubatavust.

Vastupidiselt – ala on metsa ja rohealana määratletud nii kehtivas Tallinna üldplaneeringuga

kui ka Nõmme linnaosa üldplaneeringuga. Olukorras, kus kinnistu suhtes kehtivat olukorda ei

muudeta ega ole plaanis muuta tulevikus kehtestavate õigusaktidega, ei saa vastustaja olla

rikkunud ka kaebajate subjektiivseid õigusi.

6.2. Nõmme linnaosa üldplaneeringu menetlusest

PlanS v.r § 4 lõike 2 punkti 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine linna või

valla haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes peab tagama planeeringu

koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud

arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Kohalik omavalitsus peab kooskõlas

proportsionaalsuse põhimõttega võimalusel vältima planeeringulahenduse kujundamisel ka

planeeringulahendusest huvitatud isikute subjektiivselt tajutavate õiguste riivamist.

PlanS v.r § 8 lõige 3 sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on muuhulgas valla või linna ruumilise

arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate

majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude

hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine,

samuti maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse

juhtotstarbe määramine.

Nõmme linnaosa üldplaneeringu koostamisel on arvestatud õigusaktidega, planeerimisseaduses

sätestatud planeeringu avaliku menetluse põhimõtetega ning lähtutud PlanS v.r §-s 8

üldplaneeringu sisule esitatavatest nõuetest. Üldplaneering ja KSH menetlus on läbi viidud

planeeringu ja KSH algatamise ajal kehtinud planeerimisseaduses ja keskkonnamõju hindamise

ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud avaliku menetluse nõudeid järgides.

Üldplaneering on kooskõlastatud kõikide asjakohaste riigiasutuste ja võrguvaldajatega.

Sellisele

seisukohale

jõudis

ka

Rahandusministeerium

(ehk

järelevalve

organ

planeerimismenetluse mõttes) oma NÜP-i heakskiitvas kirjas nr 14-11/2368-26 (lisa 36, II kd

tl 303-306p), seega oli põhjendatud ka üldplaneeringu kehtestamine (vastavalt PlanS § 91 lg 1).

Vastustaja rõhutab, et Rahandusministeerium ei jätnud NÜP-i heaks kiitmata ning seega ei

esine ka PlanS § 90 lg 5 sätestatud tingimusi, mis tähendaks, et NÜP tuleks jätta kehtestamata

või tuleks NÜP-i kuidagi muuta.

Avaliku väljapaneku korraldamise õiguspärasust ja asukohtade valikut üldplaneeringu puhul on

Riigikohus analüüsinud oma 19.05.2011 lahendis nr 3-3-1-21-11. Nimetatud lahendis viitas

kohus ka 12.05.2008 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-16-08 ja rõhutas p-s 13: „planeeringu

avaliku väljapaneku eesmärk on tagada avalikkuse võimalikult ulatuslik osavõtt planeeringu

ettevalmistamisest.

Kolleegium

rõhutas,

et

avalikkuse

osalemist

ettenägevate

planeerimisõiguse normide kohaldamine peab tagama avalikkuse tegeliku osalemise

võimaluse. Avalikkuse tegelik võimalus realiseerida oma õigust planeerimismenetluses,

sealhulgas avalikul väljapanekul planeeringulahendusega tutvumise ja vastuväidete esitamise

näol, võib oleneda erinevatest teguritest, muuhulgas ka sellistest, nagu planeeritava ala

geograafiline asend, asustuse ja elanikkonna koosseisu omapära, väljakujunenud

infrastruktuur ning liikluskorraldus. Neid tegureid tuleb üksikjuhtumi õiguspärasuse

hindamisel arvestada.“ Käesoleval juhul puudub alus arvata, et avalik väljapanek ja avalikud

arutelud ei ole taganud piisavat kohalike elanike kaasatust, kui elanikud oleksid olnud vähesel

määral kaasatud või muul moel rahulolematud, siis pole kahtlustki, et NÜP-i kehtestamine

oleks kaasa toonud palju suuremal määral vaided ja kohtuasju, kui ta tegelikult kaasa toonud

on. Justnimelt avalik väljapanek sellisel kujul nagu see korraldati ning sellele järgnenud

arvukad avalikult arutelud Nõmme linnaosas ning hiljem ka Rahandusministeeriumis on kaasa

toonud hea ning tasakaalustatud NÜP-i.

Ei planeerimisseaduse vana redaktsioon ega kehtiv redaktsioon ei sätesta ühelgi moel, et isikute

arvamusi tuleb arvesse võtta ka üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu järgselt.

Samas on tegelikult sisuliselt kaebajate ettepanekuid, taotlusi ja vastuväiteid analüüsitud ja

kaalutud nii vastustaja kui ka Rahandusministeeriumi poolt, seega on vastupidiselt kaebajate

arvamusele vastustaja teostanud ulatuslikku ja korduvat diskretsiooni kaebajatele kuuluva

kinnisasjas suhtes, sellele viitavad ainuüksi käesoleva menetlusdokumendi faktilised asjaolud.

Nii

on

ka

Rahandusministeerium

märkinud

üldplaneeringu

menetluse

käigus:

„planeeringulahenduse koostamisel on kohalik omavalitsus arvestanud kuni 30.06.2015

kehtinud planeerimisseaduse § 3 lõikes 1 ning kehtiva planeerimisseaduse §-s 10 sätestatud

planeerimise põhimõtetega, mille kohaselt on planeeringute koostamine avalik ning

planeerimisalase tegevuse korraldaja peab tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas

avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja planeeringu

eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse. Kohaliku omavalitsuse selgitustest

nähtub, et planeeringulahendus on planeerimisseaduses sätestatud põhimõtete kohaselt läbi

kaalutletud. Koostatud planeeringulahenduse sobivust ja vajalikkust antud asukohas on

üldplaneeringu vastuvõtmisega kinnitanud ka Tallinna Linnavolikogu. Üldplaneeringu sisulise

lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik

omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku elu

küsimuste, muuhulgas ka ruumilise planeerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning

otsustamine.“

Kaebajad on olnud teadlikud Tallinna üldplaneeringu kohasest juhtotstarbest. Kaebajate

kinnistu on maareformiga tagastatud maa, mis on tagastatud kui maatulundusmaa. Mitte üheski

õigusaktis ega muus dokumendis ei ole viidatud, et ala oleks kunagi võimalik hoonestada.

Tallinna linn ei võta vastutust selle eest, kui keegi ehitab omale üles lootuse, et

maatulundusmaale on tulevikus võimalik ehitada elamuid.

Kaebajate esindaja väidab kaebuse p-s 1.4: „Nähtuvalt määruse lisaks 1 olevalt plaanilt asus

Rännaku pst 32 kinnistu II-1 ehituspiirkonnas (vt ehituspiirkondade plaan, lisa 3). Määruse §-

i 7 kohaselt oli II ehituspiirkonna puhul tegemist põhilise eramute alaga, millel asuvate

kruntide võimalikuks kasutusotstarbeks oli esmajärjekorras elamute (eramud, korterelamud)

ala.“ See kaebajate seisukoht on ebatäpne. Tegelikkuses asub kaebajate kinnistu täpselt

rohealade (V piirkond), arengualade rohealade (IV piirkond) ja eramute alad (II piirkond) piiril

ning plaanil läbib tume piirjoon kaebajate kinnistut.

Isegi kui möönda, et kaebajate kinnistu asub Nõmme linnaosa ehitusmääruse kohaselt II

ehituspiirkonnas, siis ikkagi ei teki kaebajatele õigustatud ootust elamuarendusele, sest 1)

Tallinna üldplaneeringus (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3) on

ala määratud metsade, parkide ja looduslike haljasalade alaks; ja 2) Nõmme linnaosa

ehitusmäärus oli ka kehtimise ala n-ö soovituslik haldusakt, kuna juba 12.12.2005 juhtis

õiguskantsler

tähelepanu

asjaolule

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://ee.ehitus.vestlus.narkive.com/qVtL8tlI/ok-tunnistas-osa-tallinna-ehitusmaarusi-

ebaseaduslikeks-vol1 12.01.2022), et Nõmme linnaosa ehitusmäärus on vastuolus

planeerimisseadusega. Tallinna Linnavolikogu 17.05.2006 määrusega nr 28 muudeti Tallinna

Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärust selliselt,

et „Ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on

tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib

põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide

arvessevõtmise

ja

tasakaalustamise.“

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://aktal.tallinnlv.ee/static/Eelnoud/Dokumendid/endok3441.htm 12.01.2022 ja ka

http://www.arhliit.ee/uudised/4221/ 12.01.2022).

Seega ei tulene ka Nõmme linnaosa ehitusmäärusest mingit õigustatud ootust, et kaebajad

saaksid oma kinnistuid hoonestada. Vastustaja rõhutab, et mitte ühestki varasemast kehtivast

kõrgema taseme planeeringust antud kinnistule ehitamise õigust ei tulene.

Riigikohus on 12.10.2004 lahendis nr 3-3-1-37-04 leidnud, et üldplaneeringul on maakasutus-

ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel oluline roll, kuivõrd see on vastavat investeeringut ja

ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna.

Seega ei saa analüüsida ka NÜP-i vaid kaebajate seisukohast lähtuvalt, vaid vastustaja pidi

NÜP-i kehtestades arvestama sadade ja tuhandete teiste Nõmme elanikega, kellel on ilmselgelt

õigustatud ootus NÜP-i kehtestamisele. See ootus kaalub üles kaebajate potentsiaalse lootuse

maatulundusmaa muuta elamumaaks. Samuti pidi vastustaja arvestama, et üldplaneering on

oma olemuselt aastakümneteks kehtestatav õigusakt, milles on sätestatud maakasutuse üldised

põhimõtted ning ruumiline planeerimine arvestades tervikut, mitte vaid üksikute

kinnistuomanike huve.

6.3. Kaebajatele on korduvalt põhjendatud vaidlusaluse ala säilitamist rohealana

PlanS § 12 sätestab otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõtted, sama paragrahvi

lg 1 sätestab, et „Planeerimisel peab võimaluse korral soodustama varem kasutuses olnud või

ebapiisavalt kasutatud alade otstarbekamat kasutamist.“ Eelkõige saabki seda põhimõtet

arvestada üldisemate planeeringute, näiteks NÜP koostamise juures. Tegu on eelkõige

põhimõttega planeerimisalase tegevuse korraldajale ehk TLPA-le ja Tallinna linnale. Vastav

põhimõte puudutabki kõige rohkem üldplaneeringu tasandit, kus Tallinna linn saab suunata

oma territooriumi arengut. Otstarbekam maa kasutamine on eelistada varem kasutuses olnud

maade kasutust, mitte suurendada linna roheala arvelt.

Asjakohatud on kaebajate väited, nagu poleks neid üldplaneeringu menetluse käigus ära

kuulatud, on ebavõrdselt koheldud või poleks haldusorgan täitnud kaalutlusõigust korrektselt.

Tallinna üldplaneering ega Nõmme linnaosa üldplaneering ei piira kaebajate omandiõigust.

NÜP näeb ala rohealana ning lahti mõtestatult on üldiselt tegemist alaga, mis on mõeldud

avalikuks kasutuseks, saab eraomandis kinnistuid avalikult kasutada juhul, kui omanik sellega

nõustub. See tähendab, et Tallinna linn ei määra üldplaneeringuga eraomandis olevat kinnisasja

avalikuks kasutamiseks.

Kaebuse p-s 2.3. väidavad kaebajad: „Kaebajad leiavad, et kinnistu juhtotstarbe määramine

rohealaks riivab põhjendamatult kaebajate kui kinnistu omanike põhiõigusi.“ Vastustaja selle

seisukohaga ei nõustu. Mitte üheski õigusaktis ega muus dokumendis ei ole viidatud, et ala

oleks kunagi võimalik hoonestada. Tallinna linn ei ole ka piiranud ega kitsendanud kaebajatele

kuuluva kinnistu kasutamist, seega ei saa kaebajatel olla mingit õigustatud ootust

„ehitustingimustele“, kuna „ehitustingimusi“ pole kunagi varasemalt eksisteerinudki.

Kaebajatel on võimalik oma kinnistut kasutada selliselt nagu selle sihtotstarve kinnistute

moodustamisest alates on ette näinud ehk maatulundusmaana. Lisaks sätestab kehtestatud NÜP,

et rohealadele võib rajada rohealaga seonduvaid rajatisi ja puhkeala teenindavaid või

puhkefunktsiooniga seonduvaid väiksemaid kuni 1-korruselisi hooneid, nagu pargiinventari

hoidla, suvekohvik, hooajalised müügikohad või sporditarvete laenutus. Seega NÜP hoopis

võimaldab esmakordselt kaebajatele kuuluvale kinnistule ehitustingimused, mitte ei piira

ehitustingimusi.

Samas ei pea looduslik keskkond ilmtingimata olema avalikus puhkeotstarbelises kasutuses, ka

linnas paiknev looduskeskkond omab primaarselt ökoloogilist tähtsust, st on looduskooslusena

elupaigaks erinevatele liikidele ning pakub tasakaalu inimese loodud tehiskeskkonnale.

Tallinna linnas on rohealade, kui väärtusliku keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure

kaaluga avalik ehk üldine huvi ning seda on ka kohalik kogukond väljendanud. Oluline on

suunata Nõmme linnaosa arengut selliselt, et seal säiliks ka edaspidi metsalinna miljöö.

Rohealad on väga tähtis osa linnaosa väärtustest, mida tuleb üldistes huvides maksimaalselt

säilitada.

Kuigi vaidlusalune ala ei ole arvatud kaitstavate parkide nimistusse ega kuulu Pääsküla raba

kaitsealasse, on alal paiknev puistu looduslikult orgaaniline osa suuremast Pääsküla raba

tervikkeskkonnast. Pääsküla raba keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga

avalik huvi. Pääsküla raba näol on tegemist linnakeskkonnas hästi säilinud tervikliku ja kõrge

loodusväärtusega rohevõrgustiku tuumikalaga, mille kahjustamist ja pindala vähendamist tuleb

vältida ning kuhu pole linnaruumi ja keskkonna seisukohalt mõistlik hoonestust lubada. Antud

maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks

ilmselgelt negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Piirkonna rohealana säilitamine vastab

pikaajalise ruumilise arengu ja säästva arengu põhimõtetele. Vastustaja selgitab, et metsa on

võimalik tulunduslikel eesmärkidel majandada ka ilma lageraieid teostamata kasutades

linnametsadele sobivamaid teisi raieliike. Negatiivsed mõjud metsa puhkeotstarbelisele ja ka

ökoloogilisele väärtusele peavad olema võimalikult minimaalsed. Isegi kui looduskeskkond ei

ole riiklikul või kohalikul tasandil kaitstud, ei tähenda, et seda võiks kahjustada või hävitada.

Kaitse puudumine ei tähenda, et looduskeskkonnal puudub põhjendus eksisteerimiseks. Eesti

Vabariigi põhiseaduse § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning

hoiduma sellele kahju tekitamast.

Nõmme linnaosa üldplaneeringu KSH aruande leheküljel 15 on koondatud teistest

dokumentidest tulenevad eesmärgid NÜP-le: „Vajalik on koosluste igakülgne kaitse ka

väljaspool kaitsealasid, pöörates

erilist tähelepanu nn võtmebiotoopide kaitsele.

Rohevõrgustiku struktuurielementide (tuumalade ja koridoride), sh Tallinna rohelise vööndi

kaitse ja säilimise tagamine. Säilitada tuleb metsaalad ning siduda need haljas- ja

puhkealadega ühtseks võrguks.“ Rohealade osatähtsuse poolest on Nõmme Tallinna kõige

rohelisem linnaosa, vastavalt Tallinna haljastuse arengukavale moodustab Nõmme pindalast 36

% (so 1058,4 ha) haljasmaa. Nõmme rohealade suure osakaalu tingib muuhulgas ka see, et

linnaosa asub Tallinna lõunapiiril, kus suured metsamassiivid (Viljandi mnt ja Ülemiste järve

äärsed metsad, Pääsküla raba, Harku raba) asuvad osaliselt linnaosa territooriumil. Nõmme

linnametsad kuuluvad osaliselt Tallinna rohevõrgustiku suurde meridiaansesse vöösse.

Rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole intensiivse inimmõju piirkonda.

Hoonestuse paigutamine rohevõrgustiku struktuurelementidega hõlmatud maale omab aga alati

potentsiaalset riski võrgustiku toimivusele.

6.4. Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud

omandiõigus

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata

omandiõiguse teostamist seadusega. Üheks omandiõiguste piiramatut kasutamist kitsendavaks

seaduseks on planeerimisseadus. Kinnisasja omanikul puudub õigustatud ootus temale kuuluva

kinnistu maakasutuse juhtotstarbe planeeringuga muutmiseks. Kinnisasja senise maakasutuse

ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus. Kinnisasja omanikul puudub

õigustatud ootus temale kuuluva kinnistu maakasutuse juhtotstarbe planeeringuga muutmiseks,

küll on tal õigus planeeringu koostamisel nõuda, et planeeringu koostamist korraldav kohalik

omavalitsus kaaluks igakülgselt ka tema erahuvisid, kuid ta ei saa eeldada, et tema erahuvi

kaalub igal juhul üles kõik muud huvid. Lisaks planeeritava kinnisasja omaniku erahuvidele

tuleb planeerimisel arvesse võtta avalikke huve, puudutatud isikute huve ning erinevad

väärtuseid, sh kehtiva üldplaneeringu põhimõtted ja leida nende pinnalt tasakaalustatud

lahendus. Vastav põhimõte tuleneb ka PlanS v.r § 4 lõikest 2.

Vastustaja on korrektselt teavitanud NÜP-i avalikust väljapanekust ja aruteludest elanikke, neid

igati kaasanud, arvamused ära kuulanud ning seega viinud tervikuna läbi korrektse ning

läbipaistva haldusmenetluse. Üldplaneeringu olemasolu kohalikul tasandil on üks kohaliku

omavalitsuse olulisemaid ülesandeid, sest see annab üldised suunised kohaliku omavalitsuse

arenguks ja maakasutus ja ehitustingimused nii detailplaneeringu koostamise kohustusega kui

ka kohustuseta aladel, samuti vajadusel tingimused ehitistele, mida ei ole vajalik

detailplaneerida. Kehtiv PlanS § 4 on kohtupraktikas esile toodud kui täiendavat alust

kindlustamaks kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Riigikohtu PJK on oma 30.09.2009

lahendis nr 3-4-1-9-09 selgitanud, et ruumiline planeerimine üldplaneeringute ja

detailplaneeringute

kaudu,

mis

hõlmab

erinevate

keskkonnahoidlike,

kultuuriliste,

majanduslike ja sotsiaalsete huvide tasakaalustamist, on KOKS § 6 lõike 1 ja PlanS § 4 lõike 2

järgi kohaliku elu küsimus ja hõlmatud enesekorraldusõiguse kaitsealasse. Üld- ja

detailplaneeringud, mis on osa ruumilise planeerimise süsteemist, on lisaks erinevatele

arengukavadele

peamised

instrumendid,

mille

kaudu

omavalitsusüksus

saab

enesekorraldusõigust kasutada.

Nõmme linnosa üldplaneering säilitab vaidlusaluse kinnistu osas varasemalt kehtinud olukorra.

NÜP-is ei ole seatud kinnistu omanikele piiranguid kinnisasja sihtotstarbeliseks kasutamiseks

ega rikuta kuidagi kaebajate subjektiivseid õigusi.

6.5. Kaebaja väidab oma 19.07.2022 seisukohas p-s 2.2., et „Tallinna Linnavolikogu

28.10.2004 määruse nr 36 „Nõmme linnaosa ehitusmääruse kinnitamine“ lisaks 1 oleva plaani

kohaselt asus Rännaku pst 32 kinnistu II-1 ehituspiirkonna alal“. See faktiväide ei ole õige,

tegelikkuses asub kaebajate kinnistu täpselt rohealade (V piirkond), arengualade rohealade (IV

piirkond) ja eramute alad (II piirkond) piiril ning plaanil läbib tume piirjoon kaebajate kinnistut.

Kui linnavolikogu 28.10.2004 kinnitas Nõmme linnaosa ehitusmääruse, siis koheselt peale selle

kinnitamist

juba

12.12.2005

juhtis

õiguskantsler

tähelepanu

asjaolule

(Kättesaadavarvutivõrgus:

https://ee.ehitus.vestlus.narkive.com/qVtL8tlI/ok-tunnistas-osa-

tallinnaehitusmaarusi-ebaseaduslikeks-vol1 26.07.2022), et Nõmme linnaosa ehitusmäärus on

vastuolus planeerimisseadusega. Tallinna Linnavolikogu 17.05.2006 määrusega nr 28 muudeti

Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärust

selliselt, et „Ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on

tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib

põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide

arvessevõtmise

ja

tasakaalustamise.“

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://aktal.tallinnlv.ee/static/Eelnoud/Dokumendid/endok3441.htm

26.07.2022

ja

ka

http://www.arhliit.ee/uudised/4221/ 26.07.2022). Teiseks on Tallinna üldplaneeringus

(kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3) ala määratud metsade,

parkide ja looduslike haljasalade alaks. Nimetatud faktidele on vastustaja viidanud juba oma

kaebuse vastuses.

Seega ei tulene ka Nõmme linnaosa ehitusmäärusest mingit õigustatud ootust, et kaebajad

saaksid oma kinnistuid hoonestada. Vastustaja rõhutab, et mitte ühestki varasemast kehtivast

kõrgema taseme planeeringust kaebajatele kinnistule ehitamise õigust ei tulene.

6.6. Linna või riigiasutuste kooskõlastused ei ole ühegi detailplaneeringu kehtestamise aluseks.

Fakt on, et nimetatud alal hetkel ühtegi detailplaneeringut ei kehti ning seega puudub igasugune

ratsionaalne põhjus või vajadus spekuleerida varasemalt toimunud menetluste üle, mis on

tänaseks päevaks lõppenud.

6.7. Kaebaja analüüsib oma 19.07.2022 menetlusdokumendis kolmanda isiku kinnistu

planeerimis- ja ehitusõiguse kujunemise protsessi, st Vikerkaare tn 42 kinnistu sihtotstarvet.

Meelevaldne analüüsida kolmandate isikute kuuluvaid kinnistuid ja nende ehitusõigust, seega

jääb kaebaja eesmärk siinkohal arusaamatuks. Iga kinnistu ehitusõigus selgubki planeerimise

ja planeeringumenetluste käigus. Vastustaja selgitab siinjuures, et Vikerkaare tn 42 kinnistu ei

ole osaks Pääsküla rabale või rohealale. Ka kaebaja enda esitatud jooniselt 1 ja 2 on näha, et

Vikerkaare tn 42 kinnistu ei ole roheala osaks. Kusjuures, kaebaja esitab kohtule valeväiteid

püüdes näidata oma 19.07.2022 menetlusdokumendi joonisel 2 (tõenäoliselt tahtlikult äärmiselt

kehva kvaliteediga) nagu oleks Vikerkaare tn 42 roheala osaks. Vastustaja esitatud Nõmme

linnaosa üldplaneeringu maakasutuse kaardi väljavõttelt nähtub selgelt, et Vikerkaare tn 42

kinnistu ei ole määratud rohealaks ( vt joonis 1, III kd tl 19).

6.8. Kokkuvõtteks selgitab vastustaja, et Nõmme linnosa üldplaneering säilitab vaidlusaluse

kinnistu osas varasemalt kehtinud olukorra. NÜP-is ei ole seatud kinnistu omanikele piiranguid

kinnisasja sihtotstarbeliseks kasutamiseks ega rikuta kuidagi kaebajate subjektiivseid õigusi.

Vastustaja on korrektselt teavitanud NÜP-i avalikust väljapanekust ja aruteludest elanikke, neid

igati kaasanud, arvamused ära kuulanud ning seega viinud tervikuna läbi korrektse ning

läbipaistva haldusmenetluse.

6.9. Vastustaja leiab, et kaebaja menetluskulud on ülepaisutatult suured. Kaebaja esindaja on

kulutanud kokku üle 17 tunni kaebuse koostamiseks. Seda kusjuures selliselt, et 5h ja 30 min

on eraldi kulutatud ainuüksi materjalidega tutvumisele. Selline käik ei ole loogiline ega vajalik.

Vastustaja möönab, et materjalidega esialgne tutvumine võib võtta oma aja, kuid enamasti

tutvustab klient asjaolusid juba esimese nõupidamise käigus. Seejärel saab esindaja

materjalidega tutvuda ja neid analüüsida juba kaebust koostades.

Teiseks on kaebaja pidanud põhjendatud kuluks oma isikliku puhkusega seotud taotluse

koostamise kulusid kokku 25 minuti ulatuses. Vastustaja leiab, et see ajakulu on põhjendamatu

ega ole seotud kliendi esindamisega. Ka kohus leidis väga õigesti, et kaebajal on olnud võimalus

viie kuu jooksul vastustaja kaebuse vastusele omapoolne seisukoht kujundada.

Kolmandaks

on

vastustaja

seisukohal,

et

kaebaja

esindaja

19.07.2022

esitatud

menetlusdokument ei olnud tegelikkuses vajalik, kuna ei sisaldanud ühtegi uut asjakohast ja

vajalikku infot menetlusse. Seega on põhjendamatu ajakulu 2 h ja 45 minutit.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

7. Kolmanda isikuna kaasatud isik kohtu poolt määratud ajaks omapoolset seisukohti ei

esitanud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme,

poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses

seoses, on seisukohal, et kaebuse esitajad ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega

tõendada, et vaidlustatud otsus rikuks kaebajate seadusega kaitstud õigusi, oleks vastuolus

seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele.

Vaidlustatud üldplaneeringu näol on kohtu hinnangul tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis on antud selleks

pädeva isiku poolt ning vastab HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele.

Samuti on järgitud planeerimisseaduses (PlanS) sätestatud nõudeid ning haldusmenetluse

seaduses (HMS) sätestatud tingimusi.

9. Kohus käsitleb kõigepealt kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud seisukohti (I),

seejärel avaliku huvi kaitseks esitatud seisukohti (II).

I

10. Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine

10.1. Kaebajate kaebuse keskne väide on, et neil ei lasta õigusvastaselt kasutada vabalt nende

omandit. Kaebajad viitavad siinkohal muuhulgas kesksena Põhiseaduse §-ga 32 tagatud omandi

vaba

kasutamise

õiguse

põhjendamatule

piiramisele

omavalitsuse

poolt

linnaosa

üldplaneeringuga ja selle kehtestamise menetluses.

Kohus märgib, et omandiõigus ja omandi vaba ning omaniku soovile vastava kasutamise õigus

on kaheldamatult üks inimeste majandusliku toimetuleku ja heaolu Eesti põhiseadusega tagatud

alustest. Samas ei ole omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine piiramatud õigused.

Seda õigust lubab kitsendada põhiseaduse sama paragrahv, mis muuhulgas käsitleb

omandiõigust lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusena.

Kaasaegses ühiskonnas ja ka Eesti õigusruumis on seadusi, mis piiravad omandiõiguse vaba

teostamist küllaltki palju ja need reguleerivad erinevaid omandiõiguse teostamisega seotud

küsimusi. Omandiõiguse piirangute sätestamisel lähtub seadusandja eelkõige avalikust huvist,

aga vahel ka eraomanike vaheliste suhete ettearvatavaks muutmise vajadusest ja muudest

kaalutlustest, mis on seostatavad laiema avaliku huviga efektiivsete ja korrastatud omandi- ja

enamasti ka majandussuhete tagamisel ja elluviimisel.

Riigikohus on leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada

üksnes formaalses mõttes seadusega, tuleneb põhiseaduse mõttest, et vähem intensiivseid

põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva

volitusnormi alusel määrusega. Seoses kohaliku omavalitsuse tegevusega võib omandiõiguse

piiranguid seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ning eelnimetatud nõuetele

vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalituse üldaktiga. Kohus märgib

siinkohal, et erinevaid planeeringuid on selles mõttes seni Eesti õigusruumis käsitletud

seadusest tuleneva volitusnormi alusel omandiõiguse piiranguid sätestava õigusaktina, mille

täpsema ulatuse ja piirid määrab planeerimisseadus.

Seega on üldplaneeringuga võimalik omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist seaduses

sätestatud alusel ja ulatuses piirata. Kohus märgib siinkohal, et lisaks planeerimisseadusele

mõjutavad omandiõiguse piiranguid planeerimismenetluses ka mitmed teised seadused –

muuhulgas

näiteks

asjaõigusseadus,

metsaseadus,

veeseadus,

maapõueseadus

ja

looduskaitseseadus.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et planeerimisseadusega on kohalikule omavalitsusele

antud õigus ja pandud ka kohustus kaalutlusõiguse alusel otsustada üldplaneeringute

lahendused ja nende lahenduste valikul otsustada iseseisvalt oma haldusterritooriumi

arenguvajadusi silmas pidades otstarbekuse küsimus. PlanS v.r § 4 lõike 2 punkt 2 sätestab, et

planeerimisalase tegevuse korraldamine linna või valla haldusterritooriumil on kohaliku

omavalitsuse pädevuses, kes peab tagama planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste

ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise

eeldus. Sama paragrahvi ja lõike punkt 1 aga kohustab kohalikku omavalitsust tagama

maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu. PlanS v.r § 8 lõige 3

sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on muuhulgas valla või linna ruumilise arengu põhimõtete

kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja

kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel

säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine, samuti maa- ja veealadele

üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe määramine.

Eeltoodu tähendab, et kohalikul omavalitsusel on õigus seada piiranguid ka omandi vabale ja

omaniku soovile vastavale kasutamisele ning teha seda kinnisomandi (maa) puhul eelkõige läbi

maakasutuse üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste ja täpsemalt maakasutuse juhtotstarbe

määramise.

10.2. Kaebajad leiavad kaebuses, et vaidlustatud otsus on vastuolus õiguspärase ootuse

põhimõttega Rännaku pst 32 kinnistu osas, kuna nimetatud kinnistu algseks

juhtotstarbeks oli elamumaa. Kaebajad leiavad, et see tulenes Nõmme linnaosa

ehitusmäärusest, mis oli ka aluseks Nõmme ÜP koostamisel, mis nägi ette, et Rännaku pst 32

kinnistu asub II ehituspiirkonnas ehk väikeelamute alal. Lisaks toovad kaebajad välja, et

õiguspärane ootus tekkis lisaks ka sellest, et ala kohta algatati detailplaneering, mille on

kooskõlastanud nii Tallinna Keskkonnaamet, Nõmme Halduskogu ja Nõmme Linnaosa

Valitsus. Eelnimetatud asjaolu oli aluseks ka kaebajate poolt kinnistu omandamisele 2005

aastal.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebajate seisukohad õiguspärase ootuse põhimõtte

rikkumisest on põhjendamatud ega too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist.

Esmalt rõhutab kohus, et kaebajate kinnistu on maareformiga tagastatud maa, mis on tagastatud

kui maatulundusmaa. Kaebajad on kinnistu (maatulundusmaa) omandanud 18.04.2005

asjaõiguslepingu alusel ja ka kinnistusraamatust nähtub, et maa sihtotstarve on kogu selle

kinnistusraamatus

oleku

perioodil

olnud

kinnistusraamatusse

kantud

andmetel

maatulundusmaa (vt I kd tl 9). Seega ei saa olla vaidlust selles, et kaebajad on omandanud

teadlikult maatulundusmaa sihtotstarbega maa. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et

mitte üheski õigusaktis ega muus dokumendis ei ole viidatud, et ala oleks kunagi võimalik

hoonestada.

Kaebajad on kaebuses leidnud ekslikult, et vastav hoonestusõigus tulenes Nõmme linnosa

ehitusmäärusest, täpsemalt selle lisast 1 (plaanil asus Rännaku pst 32 kinnistu II-1

ehituspiirkonnas (vt ehituspiirkondade plaan, kaebuse lisa 3, I kd tl 12). Kohus nõustub

vastustajaga ja leiab, et vastav kaebajate seisukoht on ebatäpne. Kaebajate kinnistu asub täpselt

rohealade (V piirkond), arengualade rohealade (IV piirkond) ja eramute alad (II piirkond) piiril

ning plaanil läbib tume piirjoon kaebajate kinnistut.

Samas isegi kui nõustuda kaebajate seisukohaga selles, et kaebajate kinnistu asub Nõmme

linnaosa ehitusmääruse kohaselt II ehituspiirkonnas (millise seisukohaga kohus ei nõustu), siis

ikkagi ei teki kaebajatele õigustatud ootust elamuarendusele, sest 1) Tallinna üldplaneeringus

(kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3) on ala määratud metsade,

parkide ja looduslike haljasalade alaks; ja 2) Nõmme linnaosa ehitusmäärus oli ka kehtimise

ajal n-ö soovituslik haldusakt, kuna juba 12.12.2005 juhtis õiguskantsler tähelepanu asjaolule

(Kättesaadav arvutivõrgus: https://ee.ehitus.vestlus.narkive.com/qVtL8tlI/ok-tunnistas-osa-

tallinna-ehitusmaarusi-ebaseaduslikeks-vol1 12.01.2022), et Nõmme linnaosa ehitusmäärus on

vastuolus planeerimisseadusega. Tallinna Linnavolikogu 17.05.2006 määrusega nr 28 muudeti

Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärust

selliselt, et „Ehitusmääruses sätestatud piirangud ja nõuded planeerimisel ning ehitamisel on

tingimuslikud. Nimetatud piiranguid ja nõudeid mõistetakse lähteandmetena, mida võib

põhjendatud vajaduse korral muuta, tagades huvitatud isikute ning avalike huvide

arvessevõtmise

ja

tasakaalustamise.“

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://aktal.tallinnlv.ee/static/Eelnoud/Dokumendid/endok3441.htm 12.01.2022 ja ka

http://www.arhliit.ee/uudised/4221/ 12.01.2022).

Seega ei saa ka Nõmme linnaosa ehitusmäärusest tuleneda kaebajatele õigustatud ootust, et

kaebajad saaksid oma kinnistu hoonestada. Kohus nõustub täielikult vastustaja seisukohaga

selles, et mitte ühestki varasemast kehtivast kõrgema taseme planeeringust Rännaku pst 32

kinnistule eeltoodu tõttu ehitamise õigust ei tulene.

Vastavat õiguspärast ootust ei saanud tekkida ka sellest, et vastustaja algatas kaebajate avalduse

alusel Rännaku pst 32 suhtes detailplaneeringu menetluse ega ka sellest, et esmases Nõmme

ÜP tööversioonis oli võimalikuks peetud ala hoonestamist.

Detailplaneeringu algatamisest ega üldplaneeringu algatamisest ei teki isikule õiguspärast

ootust, et detailplaneering või üldplaneering vastaval kujul kehtestataks. Vastasel korral ei

täidaks planeeringute menetlus oma eesmärki so erinevate huvide kaalumine, tasakaalustamine

ja ruumilise terviklahenduse leidmine ehitusõiguse määramisel.

Õiguspärast ootust ala hoonestamiseks ei saanud kaebajatel tekkida ka erinevate haldusorganite

poolt antud kooskõlastustest, mis anti detailplaneeringu menetluses. Tegemist ei ole mitte

kehtivate haldusaktidega, vaid konkreetses haldusmenetluses so detailplaneeringu menetluses

2005 aastal tehtud ja otsustajale mittesiduvate menetlustoimingutega, mis ei oma väljapoole

seda menetlust mingit mõju eriti arvestades seda, et vastavat detailplaneeringut ei ole kunagi

kehtestatud. Järelikult ei saa need omada mingit mõju ka 2021 aastal kehtestatud üldplaneeringu

õiguspärasusele Rännaku pst 32 osas ega saa tekitada kaebajatele õiguspärast ootust, et

Rännaku pst 32 on võimalik hoonestada.

10.3. Kohus märgib, et kogu kaebajate argumentatsioon neile vajaliku ehitusõigust andva

maakasutuse juhtotstarbe määramise toetuseks tugineb sisuliselt väitele, et kaebajatel on

tulenevalt nende majanduslikust huvist igal juhul õigus oma maale ehitusõigus saada ja see

õigus kaalub tema poolt menetluses toodud argumentidest (keskkonnauuring, ehitusel

kasutatavad kompensatsioonimeetmed, uue ehitustega kaetud linnakeskkonna kujundamine

jne) lähtuvalt üles avaliku huvi senise maakasutusrežiimi ja loodusliku keskkonna

säilitamiseks. Lisaks on kaebajad seadnud kahtluse alla ka planeeringumenetluse menetlusliku

õiguspärasuse ja seda eelkõige kaebajate esitatud soovide ja argumentide mittepiisava või

puuduva kaalumise tõttu.

Kohus märgib, et ühiskonna ja üksikisikute huve kaitsva ja tasakaalustatud maakasutuse- ja

ehitustingimuste (ehitusvõimaluste) määratlemine on kogu planeerimismenetluse tuumaks. Nii

näiteks juhul, kui detailplaneeringu kohustusega alal ei ole maakasutustingimusi määratud, saab

maaomanik seda kohalikult omavalitsuselt nõuda, kuid ta ei saa kohalikule omavalitusele ette

kirjutada, milline tema maakasutus- ja ehitusõigus peaks täpselt olema, sest tema huvide kõrval

on sellisel juhul enamasti puudutatud kitsamalt tema maatüki piirinaabrite ja laiemalt kogu

piirkonna elanike huvid, mida kohalik omavalitsus peab otsuse langetamisel kaaluma.

Planeerimismenetluses määrataksegi kõige laiemas plaanis ära, millised on kinnisomandi

kasutamise majanduslikud võimalused ja sellega kaasnevad piirangud planeeringualal.

Tänapäeval on paratamatu, et eelkõige linnades seatakse maaomanike ehitusõigusele olulisi

piiranguid. Seadus lubab seda teha kaalutletud otsustega ja võttes võimalikult tasakaalustatult

arvesse nii maaomanike ja nende naabrita erahuvisid kui ka linna kogukonna üldiseid (avalikke)

huvisid. Paratamatu on ka see, et kaalutluse alused ja põhjendused võivad ajas muutuda. Nii

näiteks on kliimamuutused oluliselt mõjutanud ühiskonna suhtumist loodusesse ja põhjustanud

paljude riikide planeerimisõiguses ja ka kohtupraktikas vastavate kaalutluste olulise tähtsuse

tõusu otsuste langetamisel ehk teisisõnu on loodusliku keskkonna kaitsmisel senisest oluliselt

rohkem hakatud arvestama avalikkuse huve võrrelduna eraomanike huviga kasutada

maaomandi võimalikult suurema majandusliku kasu saamiseks.

10.4. Käesoleval juhul ei ole kohtul pärast tõendite uurimist kahtlust, et kaebajate ehitussooviga

seotud kinnistule ei ole selle kaebajate omandis oleku ajal antud kaebajate käesoleval hetkel

soovituga võrreldava ulatusega ehitusõigust ehk varasemalt Tallinna üldplaneeringuga ja

vaidlustatud Nõmme linnaosa üldplaneeringuga määratud maa juhtotstarve ei anna kaebajatele

võimalust neile soovitud hoonestust (eramuid) rajada. Vaidlust ei saa kohtu hinnangul olla

selles, et vastava õiguse andmine oleks eeldanud senise, kehtiva Tallinna üldplaneeringuga

määratletud, maakasutuse juhtotstarbe muutmist.

Kohus märgib, et maakasutuse juhtotstarbe muutmine on oma olemuselt otstarbekuse

küsimuses otsuse langetamine. Kohus on seisukohal, et maakasutuse otstarbe määramine ja

muutmine on sellest tulenevalt kohaliku omavalitsuse otsustada ja kohtul puudub

kohtumõistmise käigus sisuliselt võimalus selles osas oma arusaamal ja veendumustel põhineva

otsuse tegemiseks.

Lähtuvalt väljakujunenud ja väga pikaajalisest kohtupraktikast on kohtul siinkohal ainult

piiratud kohtuliku kontrolli võimalus. Riigikohus on juba oma haldusasjas nr 3-3-1-54-03

tehtud otsuse punktis 38 märkinud järgmist: “ Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste

kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid

kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis

võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja

õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud

diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.“. Sama otsuse

punktis 40 on kohus täpsustanud: „Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui

otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses.

Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest

kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vastustaja teinud otsuse langetamisel selliseid menetlus

või vormivigu, mis oleks võinud mõjutada asja sisulist otsustamist ega ka väljunud

diskretsiooni piiridest või teinud diskretsioonivigu.

10.5. Kaebaja X esitas üldplaneeringu menetluses ka vastuväite. Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti 04.04.2019 kirjas nr 3-1/1037-1, millega edastati Nõmme linnaosa üldplaneeringu

järelevalveks rahandusministrile (II kd tl 223-261p), on välja toonud, et „Avaliku väljapaneku

käigus toimusid täiendavad üldplaneeringut tutvustavad arutelud 20. juunil 2017 Nõmme

Kultuurikeskuses, 26. juulil 2017 Männikul Nõmme Sotsiaalmajas ning 31. augustil 2017

Nõmme Kultuurikeskuses. Vastuväidete või ettepanekute arutamiseks toimusid avalikud

arutelud 12. ja 26. oktoobril, 21. ja 22. novembril ja 28. ja 29. novembril 2017 ning 14.

veebruaril 2018 Nõmme Majas, Valdeku tn 13. Teadaanded avalike arutelude toimumisest

ilmusid ajalehes „Postimees“ 15. septembril, 6. novembril 2017 ja 20. jaanuaril 2018;

ajalehes „Nõmme Sõnumid 16. juunil, 18. augustil, 29. septembril, 10. novembril 2017 ja 26.

jaanuaril 2018 ning ajalehes „Pealinn“ 06. novembril 2017 ja 29. jaanuaril 2018 (13.

septembril 2017 saadeti ajalehele „Pealinn“ teadaanne avaliku arutelu toimumise kohta

avaldamiseks, kuid Tallinna Linnaplaneerimise Ametist mitteolenevatel põhjustel teadaanne

kahjuks ei ilmunud). Samuti ilmusid teadaanded avaliku väljapaneku ja avalike arutelude

toimumise kohta Tallinna linna koduleheküljel aadressil https://www.tallinn.ee/est/uudised

Avalike arutelude toimumise kohta saadeti ettepanekute või vastuväidete esitajatele ka

personaalsed teated e-maili teel. Avaliku väljapaneku järgselt ja avalike arutelude ajal esitati

täiendavalt 14 ettepanekut või vastuväidet.“. Nende asjaolude üle vaidlust ei ole. Kohtu

hinnangul ei saa olla vaidlust ka selle üle, et kaebaja X esitas avalike arutelude ja väljapanekute

ajal oma ettepaneku üldplaneeringule (vt II kd tl 386-388p). Nähtuvalt Tallinna

Linnaplaneerimise Ameti 06.10.2017 kirjast nr 3-1/1885 – 84 ja ettepanekute ja vastuväidete

koondtabelist, jättis vastustaja nimetatud ettepaneku põhjendatult rahuldamata ja suunas selle

üldplaneeringu järelevalvesse (vt II kd tl 389-390 ja 181-222 p 47).

Kohus märgib, et vastustaja on kaebaja Xi vastuväitele vastanud planeeringumenetluses (vt

ettepanekute ja vastuväidete koondtabel (kaebuse lisa 22 p 47, II kd tl 181-222 p 47) ja

selgitanud, miks tema esitatud seisukohti ei arvestata. Asjaolu, et kaebajatele need selgitused ei

meeldinud, ei tähenda, et need oleks õigusvastased või lubamatud.

10.6. Vastustaja kesksed põhjendused ja kaalutlused kaebaja soovitud maakasutusõiguse

muutmisest keeldumisel on välja toodud vastustaja seisukohtades (vt käesoleva otsuse p 6.3)

(vt ka Nõmme ÜP seletuskirja lk 60 ja ettepanekute ja vastuväidete koondtabel II kd tl 181-222

p 47).

Kohus märgib, et need põhjendused, kuigi kaebajad nendega ei nõustu, on asjakohased ja nende

alusel otsuse langetamist ei saa pidada ekslikuks või õigusvastaseks. Kohus leiab, et vastustaja

ei lähtunud lubamatutest või ekslikest kaalutlustest leides, et linnas paiknev looduskeskkond

omab primaarselt ökoloogilist tähtsust ehk on looduskooslusena elupaigaks erinevatele liikidele

ning pakub tasakaalu inimese loodud tehiskeskkonnale. Samuti ei ole vale väide, et Pääsküla

raba keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga avalik ehk üldine huvi ning

seda on ka kohalik kogukond väljendanud. Samuti ei saa olla vaidlust selles, et rohealad ja

Pääsküla raba on väga tähtis osa Nõmme linnaosa väärtustest, mida tuleb üldistes huvides

maksimaalselt säilitada. Vastustaja on ka põhjendanud, miks on just Pääsküla raba keskkonna

maksimaalne säilitamine väga suure kaaluga avalik huvi. Nimelt on vastustaja välja toonud, et

Pääsküla raba näol on tegemist linnakeskkonnas hästi säilinud tervikliku ja kõrge

loodusväärtusega rohevõrgustiku tuumikalaga, mille kahjustamist ja pindala vähendamist tuleb

vältida ning kuhu pole linnaruumi ja keskkonna seisukohalt kuidagi mõistlik hoonestust lubada.

Vastustaja toob ka välja, et antud maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning

võimalik ehitustegevus mõjutaks ilmselgelt negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Selline

Pääsküla raba säilitamise vajadus annab vastustaja arvates ka aluse piirata looduskeskkonnale

üleliigsete negatiivsete mõjude vältimiseks selle kasutamist ja eelkõige raieõiguste piiramise

näol. Vastustaja viitab siinkohal kohtu arvates ka õigustatult Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le

53, mille järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele

kahju tekitamast. Kohus märgib siinkohal küll, et arvestades kaebajate soovitud arenduse

suurust ja selle asukohta, ei ole kohus täielikult veendunud vastustaja väites, et arenduse

lubamisel omaks ehitustegevus ilmselgelt negatiivset mõju ka Pääsküla rabale laiemalt, kuid

vaidlust ei saa olla selles, et mingi osa looduslikus olekus metsamaast kaotab vastava oleku ja

see oleks vastuolus vastustaja poolt NÜP-is rõhutatud eesmärgiga säilitada linnaruumis

maksimaalselt olemasolevat looduskeskkonda.

Samuti on vastustaja selgitanud, et tema seisukohti toetab ka NÜPi KSH aruandes toodu. Kohus

märgib siinkohal eraldi ära ainult selle, et ka KSH aruanne ei toeta kuidagi kaebajate väiteid, et

nende poolt soovitud arendus oleks väga väikese või olematu mõjuga. Selles öeldakse väga

selgelt, et rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole intensiivse inimmõju

piirkonda. Hoonestuse paigutamine rohevõrgustiku struktuurelementidega hõlmatud maale

omab aga alati potentsiaalset riski võrgustiku toimivusele. Samuti vähendab nimetatud aladele

uute elamupiirkondade rajamine looduslike elupaikade pindala (KSH aruande lk 49, II kd tl

55).

Kohus leiab, et vastustaja ei ole teinud kaalutlusviga tuginedes nendele igati arusaadavatele ja

põhjendatud kaalutlustele kaebajate ettepanekute tagasilükkamisel. Kohus leiab, et vastustaja

ei ole teinud ilmselget kaalutlusviga leides, et antud juhul kaalub avalik huvi loodusliku

keskkonna säilitamiseks selgelt üles erahuvi teostada looduskeskkonnas uut elamuarendust.

Kohus märgib ka seda, et kaebajad ei ole suutnud kohut veenda selles, et nende suhtes oleks

toimunud ebavõrdne kohtlemine. Vaatamata mitmetele ehitusõiguse andmise näidetele (sh

Vikerkaare tn 42 osas esitatud näitele) varem metsaaladeks olnud aladele, mida kaebajad on

kaebuses välja toonud, ei tähenda vastustaja keeldumine kohtu hinnangul ebavõrdset

kohtlemist. Kohus märgib kõigepealt, et kõik need ehitusõiguse andmised on läbinud

korrakohase avaliku menetluse, kus kõik asjahuvilised on saanud oma seisukohti väljendada ja

otsused on tehtud igakordse eraldi kaalumise järel.

Lisaks on vastustaja õigustatult välja toonud, et Vikerkaare tn 42 kinnistu ei ole roheala ega

Pääsküla raba osaks (vt joonis 1, III kd tl 19). Kohus märgib täiendavalt, et vastav kinnistu on

eraldatud Pääsküla rabast ka teega (ei ole sellest tulenevalt enam orgaaniline osa Pääsküla

rabast), kohtu hinnangul loogiliselt integreeritav juba olemasoleva hoonestusega ning kaebajate

kinnistust oluliselt väiksem.

Kohus märgib ka, et kaebajad ei ole sugugi ainukesed eraomanikud, kellel huvi oma omandit

arendustegevuseks kasutada sarnase argumendiga rikutakse. Nii nähtub näiteks TLPA

04.04.2019 kirjast nr 3-1/1037-1 (II kd 223-261p), millega Nõmme NÜP esitati järelevalveks

rahandusministeeriumile, et sellist argumentatsiooni on kasutatud selle avalikul väljapanekul

esitatud sarnaste ettepanekute suhtes (ka avalikkuse survel), mis asuvad kirja punktis 3 toodud

tabelis positsioonidel 2, 17, 24, 26, 28, 29, 35, 38, 42, 43, 44, 53, 54), mille puhul eelistati

roheala funktsiooni muudele planeeringus või ettepanekutes toodud otstarvetele. Seega on

kaebajate väide, et tegemist on ainult nende ebavõrdse kohtlemisega väga selgesti ümber

lükatud.

10.7. Kaebajad on toonud välja ka küsimuse, et mõiste aedlinna (metsalinna) miljöö on

määratlemata õigusmõiste ja selle tõttu oleks tulnud selle kasutamisel otsuse põhjendamisel

vastavat mõistet oluliselt täpsemalt selgitama ja põhjendama. Kohus nõustub kaebajaga selles,

et kaheldamatult oleks vastava mõiste täpsem piiritlemine ja sellega seotud olukorra

selgitamine seoses kaebaja soovitud ehitusõigusega olnud käesoleval juhul mõistlik. Samas

tuleb kohtu hinnangul siinkohal arvestada, et juba mõiste miljöö ja sellega erinevates

keskkondades hõlmatud elementide täpsem keeleline määratlemine on isegi tavatasandil

ülimalt keeruline ülesanne, kuna tegemist on eelkõige tunnetuslikku tasandit määratleva

mõistega. Juriidiliselt ja ülimalt täpselt sellisel tasemel mõiste igaks olukorraks sobivalt täpne

ammendav määratlemine oleks kohtu hinnangul ilmselt võimatu ülesanne. Kohus märgib, et

kohtu hinnangul oleks käesoleval juhul ilmselt aedlinna (metsalinna) miljöösse sobiv nii

kaebajate soovitud kui ka vastustaja kaitstav lahendus ehk otsuse langetamine ainult sellest

mõistest lähtudes oleks täielikult otstarbekuse küsimuse lahendamine, mis on täielikult

kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohus märgib, et kohtu arusaamisel, ei olnud see ka põhiline

ja otsustav argument, millest lähtuvalt vastustaja otsuse langetas, mistõttu ei loe kohus vastava

mõiste selgitamisel tuvastatud puudujääki selliseks, mis annaks aluse vaidlustatud otsuse

tühistada.

10.8. Kohus toob kokkuvõtvalt välja, et kaebajad ei ole suutnud kohut veenda, et vastustaja on

planeeringu menetluses õigusvastaselt jätnud arvestamata olulisi asjaolusid või kaalumata

kaebajate seisukohad ja seaduslikud huvid. Kohus märgib, et sisuliselt tähendab linnas

paiknevale looduskeskkonnale ja selle maksimaalsele säilitamisele avalikes huvides prioriteedi

andmine võrreldes looduskeskkonda sobitatavate elamuarendustega, et kaebajate muud

argumendid (võimalikult suur kõrghaljastuse säilitamine, leevendusmeetmete rakendamine,

laiendatav ja heakorrastatav paremate ligipääsuteedega elukeskkond jne) ei oma asja

õiguspärasel lahendusel tähendust, sest need põhjustavad paratamatult looduskeskkonna

asendumise kunstlikult loodud keskkonnaga, mis ei suuda kindlasti looduskeskkonnaga samal

tasemel täita roheala funktsioone. Seetõttu jätab kohus ka kaebaja vastavad väited otsustamisel

eraldi tähelepanuta.

II

11. Kohus leiab, et kaebajad on avaliku huvi kaitseks esitanud seisukohta, et vastustaja on

teinud NÜPi kehtestamisega enam kui 4 aastat pärast selle avalikustamist menetlusvea ja

tulenevalt Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-28-04 toob see kaasa kehtestamise otsuse

tühistamise.

Kohus märgib esmalt, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et planeering on kehtestatud üle

nelja aasta pärast avalikku väljapanekut – planeeringu avalik väljapanek toimus 29.05.2017

kuni 21.08.2017 ja planeering kehtestati 23.09.2021. Kohus nõustub kaebajatega, et tegemist

on väga pika vahega avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel. Samas ei nõustu kohus

kaebajatega, et see tooks muuhulgas tulenevalt olemasolevast kohtupraktikast kaasa

planeeringu tühistamise.

Kohus märgib, et planeerimisseaduse v.r. (s.o. enne 1.07.2015 jõus olnud planeerimisseaduse

versioon), mis käesoleval juhul kuulub rakendamisele, ei näe ette ajalimiiti, mis peaks jääma

planeeringu avalikustamise ja kehtestamise vahele. Arvestada tuleb, et mida laialdasemat ala ja

suuremat huvide ringi planeering reguleerib, seda pikem on paratamatult ka selle menetlus juba

ainuüksi erinevate huvide arvestamise ja tasakaalustamise vajaduse tõttu. Linna tüüpi asulate

üldplaneeringud on praktikas kujunenud tulenevalt neis reguleeritavatest küsimuste ja

lahendamist vajavate konfliktsete huvide ringist ning seadusega nõutud vajalikust detailsuse

astmest vaieldamatult kõige ajamahukamateks planeeringuliigiks Eesti planeeringuõiguses.

Seetõttu on käesoleval juhul planeeringu kehtestamise õiguspärasuse hindamisel tähtis, kas

olud üldplaneeringu reguleerimisobjekti arvestades on nii palju muutunud, et planeeringus

kajastatu vajaks olulises osas uuendamist.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole planeeringuga seotud asjaolud ja olukord nii olulises

määras muutunud, et planeeringule oleks tingimata pidanud võimaldama esitada uusi

vastuväiteid või täiendavaid seisukohti. Kohus märgib, et kaebajad ei ole ka välja toonud, mis

konkreetselt käesoleval juhul on selliseks uueks asjaoluks. Kohus peab vajalikuks välja tuua

asjaolu, et kaebajate viidatud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-28-04 oli vaidluse all

detailplaneeringu, mitte üldplaneeringu, mis on mahuliselt oluliselt suurem, õiguspärasus,

mistõttu ei saa selles väljendatud seisukohti ja nendega seotud ajaraame pidada käesoleva

vaidluse lahendamisel otseselt siduvaks.

Eeltoodu ei tähenda siiski, et kohus peaks nii pikka ajavahet üldplaneeringu avaliku

väljapaneku ja kehtestamise vahel alati ja igal tingimusel õigustatuks. Kohus toob välja, et

kindlasti muutub nelja aasta jooksul teatud määral üldplaneeringuga hõlmatud alal elavate

isikute koosseis ja uutel elanikel võivad olla erinevad huvid võrreldes seniste elanikega. See ei

pea siiski tähendama, et kohalik omavalitsus peaks sellisel juhul tingimata korraldama uue

avaliku väljapaneku, kuigi kohus möönab, et nii pika ajavahemiku möödudes oleks see üks igati

arvestatav võimalus. Kohus on siinkohal seisukohal, et vastava menetlusliku otsuse

vastuvõtmine on kohaliku omavalitsuse kaalutluse küsimus. Sellise otsuse langetamisel tuleb

kohalikul omavalitsusel kaaluda eelkõige küsimust, kas vahepeal toimunud muudatused

kaaluvad üles avaliku huvi juba kord kokkulepitud ja kohaliku omavalituse arengusuundade

elluviimiseks vajalike otsuste ja planeerimislaheduste lõpuks kehtestamise osas või on

planeeringu kehtestamise venimise tõttu aja jooksul toimunud muudatused nii suured, et

õigustatud on nende täiendav läbiarutamine ja planeeringu kehtestamise täiendav

edasilükkamine. Lisaks tuleb arvestada, et vastava argumentatsiooni esitamine ei ole

planeeringu kehtestamisel planeeringudokumentides sugugi iseenesestmõistetav, sest seadus

ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb üldplaneering pärast avalikustamist kehtestada. Vajadus

vastava argumentatsiooni esitamiseks selgub enamasti alles kohtus, kui keegi on planeeringu

vaidlustanud. Siinkohal tuleb kohtu hinnangul sellistel juhtudel planeeringu kehtestamise

õiguspärasuse hindamisel lisaks eeltoodule vaadata ka üldplaneeringu vaidlustamise

motivatsiooni, vaidlustaja(te) varasemat osalemist planeeringumenetluses ja planeeringu

vaidlustaja subjektiivsete õiguste kaitse ja tulevikus üldplaneeringu muutmise teel

realiseerimise võimalust. Kõiki neid küsimusi saab sellisel juhul kaaluda ka kohus.

Käesoleval juhul on kaebajate peamiseks motiiviks kohtu hinnangul ilmselgelt eelkõige soov

saada oma maale planeeringutingimused, mis võimaldavad tulevikus seal ehitada, mitte laiema

ühiskondliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine iga hinna eest. Kohus leiab, et kaebajate

subjektiivset õigust ja majanduslikke huvisid puudutavas osas ei omanud üldplaneeringu nii

pikk menetlemine sisulist mõju, sest uusi sisulisi argumente ja olulisi faktilisi muutusi, mis

oleks seotud selles osas menetluse pikkusega ja mis oleks kaebajate subjektiivseid õigusi või

huvisid oluliselt puudutanud, ei ole kaebajad kohtu hinnangul suutnud välja tuua. Huvi oma

maaomandi arendamiseks oli kaebajatel olemas juba enne planeeringu avalikku väljapanekut.

Samuti ei ole toimunud kaebajate kinnistute maakasutusõiguse muutmist ajavahemikul avaliku

väljapaneku lõpust kuni planeeringu kehtestamiseni.

Lisaks märgib kohus, et üldplaneeringu eesmärgiks ei ole iga isiku erahuvidele vastava

lahenduse fikseerimine seoses maakasutus- ja ehitusõigusega, vaid eelkõige on see võimalikku

ehitamist ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatab kohaliku omavalitsuse või selle

osa arengut eelkõige omavalitsuse või selle osa kui terviku seisukohast. Asjaolu, et vaidlusalust

üldplaneeringut on menetletud juba 2000-te aastate algusest ja Nõmme linnaosale on selle

kehtestamine tänapäevastele oludele vastavate uute arengusuundade ja arengulahenduste

elluviimiseks ülimalt vajalik, näitab, et käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul õigustatud

vaidlustatud NÜP-u kehtetuks tunnistamine kohtu poolt õigustatud, kuigi kohus möönab, et

ajavahemik üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel on päris pikk. Kohtu

sellist hinnangut toetab muuhulgas asjaolu, et NÜP-i kehtestamise otsust ei ole ka peaaegu üldse

vaidlustatud ehk tegelikult sellest pikast ajavahemikust teoreetiliselt puudutatud isikute arv on

väga väike. Sellele viitas oma vastuses ka vastustaja. Kohtu hinnangul ei oleks kaebajate

eeltoodud argumendil põhinevalt üldplaneeringu osaliselt kehtetuks tunnistamine põhjendatud

juba ka seetõttu, et nimetatud planeeringu menetlus on olnud niigi erakordselt pikk ja Nõmme

vajab uut ja valdava enamiku huvitatud isikute huvidele vastavat üldplaneeringut edasise

arengu suunamiseks. Isikud, kelle huvid on vahepeal muutunud, saavad neid edaspidi paremini

kaitsta taotledes näiteks üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute vastuvõtmist. Sellised

menetlused on ka oluliselt vähem ressurssi nõudvad ja ei hakka takistama terve piirkonna

normaalset arengut. Samuti on kohalikul omavalitsusel võimalik nendes menetlustes palju

põhjalikumalt kaaluda kõiki võimalikke poolt ja vastuargumente kaasates kõik puudutatud ja

asjast huvitatud isikud.

12. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb ka seda argumenti arvestades jätta

rahuldamata.

Menetluskulud

13. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele.

14. Käesoleval juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kolmas isik ei ole oma menetluskulude hüvitamist taotlenud ja osales menetluses kohtu

arusaamise järgi kaebajate poolel ning ka nende menetluskulud jäävad nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik