2-19-17926/115 · 2-19-17926/115 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Legislator summary

AI generated

Võtta tõendina asja materjalide juurde X määruskaebusele lisatud Harju Maakohtu oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1356 ja C 19. juulil 2021 esitatud

Legislator headnote

AI generated

2-19-17926/115 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium: a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1356 ja C 19. juulil 2021 esitatud

Keywords

AI generated

medical needs of child child-raising credit period suspension of visitation rights family hardship reduction of child maintenance childcare allowance

AI generated

2-06-12132/18

RESOLUTSIOON Ära võtta I O´ilt vanema õigused alaealise poja S R´i (IK xxx), kes on sündinud xxx.a.

2-08-75659/18

oktoober 2009, Jõhvi kell16.00 Kohus Viru Maakohus Kohtunik: Johannes Külaots Kohtuasi A.M.`i avaldus lapsega suhtlemiskorra määramiseks.

2-11-1465/2

Narva linn esitas 14. jaanuaril 2011.a. Viru Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks laste Š K (isikukood XXX), A K (isikukood XXX) ja A K (isikukood XXX) suhtes. Avalduse kohaselt on A K perekond võetud Narva linna Sotsiaalabiametis arvele riskiperena alates 2009.aasta jaanuarist seoses A K poolt vanema õiguste laste Š K, A K ja A K suhtes mittetäitmise tõttu. Laste sünnitunnistustes puudub kanne isa kohta.

2-06-8495/3

10 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

2-17-19238/16

A T maksab K T hiljemalt iga kuu 15.

Full text

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

18. august 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-17926

Kohtuasi

X avaldus C vastu alaealise lapse W suhtes ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning lapse

viibimiskoha

ja

tervisega

seotud

küsimustes

hooldusõiguse üleandmiseks

C avaldus

X vastu alaealiste laste F ja W suhtes

ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks

ja

ainuhooldusõiguse andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. mai 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

C määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis

Avaldaja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Peeter Malve

Puudutatud isik W (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik F (isikukood XXXXXXXXXXX)

Alaealiste laste ühine määratud esindaja vandeadvokaat

Indrek Västrik

Kohalikud omavalitsused:

Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu),

volitatud esindaja lastekaitsetöötaja DV

Jõelähtme vald (vallavalitsuse kaudu), seaduslik esindaja

vallavanem AU

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõendina asja materjalide juurde X määruskaebusele lisatud Harju Maakohtu

17. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-1356 ja C 19. juulil 2021 esitatud

kirjavahetused (samal päeval esitatud menetlusdokumendi lisad 1–9).

2-19-17926

2 (25)

2. Jätta Harju Maakohtu 31. mai 2021. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada ja osaliselt muuta kohtumääruse põhjendusi.

3. X määruskaebus jätta rahuldamata.

4. C määruskaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud W-le ja F-le

määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Ema avaldus ja vastuväited isa avaldusele

1. X (ema) esitas 15. novembril 2019 avalduse ning 28. novembril 2019 avalduse täpsustuse C

(isa) vastu nende ühise lapse W (noorem laps, tütar) suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

lapse viibimiskoha ja tervisega seotud küsimuste osas ning selles osas hooldusõiguse emale

üleandmiseks. Ema palus jätta menetluskulud isa kanda.

1.1. Avalduse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2019. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-18-1356 antud emale ainuotsustusõigus noorema lapse elukoha määramise ja koolivaliku

osas. Sama määrusega on määratud kindlaks ka isa ja noorema lapse suhtlemise kord (edaspidi

kehtiv suhtluskord), mille kohaselt on noorem laps alates septembrist 2019 isa juures üksnes

nädalavahetustel reede õhtul kella 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kella 18.00-ni kindla graafiku

alusel. Pärast lõpplahendi jõustumist tsiviilasjas nr 2-18-1356 on vanematel tekkinud

erimeelsused noorema lapse viibimiskoha ja tervisega seotud küsimustes.

1.2. Isa on noorema lapse alates oktoobrist 2019 pärast koolipäeva lõppu koolist ära võtnud

ning viinud ilma ema teadmata meditsiiniasutustesse või enda elukohta, kuigi kehtiva

suhtluskorra kohaselt peaks noorem laps viibima ema juures. Isa tegevuse tõttu on ema pidanud

korduvalt paluma politsei ja lähisugulaste sekkumist, et laps saaks koju tagasi tulla. Isa selline

tegevus on kahjustanud lapse igapäevast elukorraldust.

1.3. Alates augustist 2019 on isa hakanud ainuisikuliselt tegema ka otsuseid, mis puudutavad

lapse tervist. Ema viitas 11. novembril 2019 toimunud sündmusele, mille käigus isa läks

koolitundide ajal lapse juurde ja ajas lapse endast välja nii, et laps nuttis. Isa ja lapse vestluse

juurde kutsuti kooli psühholoog, kellele isa avaldas, et viib lapse Vaimse Tervise Keskusesse.

Koolist saadud informatsiooni põhjal võttis ema Vaimse Tervise Keskusega ühendust, kust talle

teatati, et isa oli lapsega seal käinud ning nad suunasid isa ja lapse lastehaigla erakorralise

meditsiini osakonda. Pärast arstivisiiti keeldus isa last emale andmast ja viis lapse emale

2-19-17926

3 (25)

teadmata kohta, ehkki kehtiva suhtluskorra alusel oleks laps pidanud saama tulla emaga koju

XXX alevikku.

1.4. Ema palub lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda emale üle ainuhooldusõigus

noorema lapse viibimiskoha ja tervise küsimuste osas, kuna isa traumeerib last raviasutustesse

viimisega ning laps viibib isa elukohas rohkem kui kehtiva suhtluskorraga ette nähtud. Isa on

korduvalt avaldanud, et kuivõrd vanematel on lapse viibimiskoha osas ühine otsustusõigus,

võib ta lapsele kooli järgi minna millal iganes ta soovib ning viia lapse kuhu iganes ta soovib

ning ta ei pea oma tegudest ema teavitama. On olnud mitmeid järjestikuseid päevi, mil noorem

laps peaks olema emaga, kuid isa on võtnud lapse enda juurde ning emal ei ole õnnestunud

lapsega suhelda. Noorema lapse viibimiskoha küsimusi on vaja reguleerida, et isa ei saaks

ootamatutel hetkedel last ära viia.

1.5. Nooremale lapsele on vaja tagada stabiilsus ja teadmine, et ta ei pea muretsema hommikul,

kas isa läheb talle pärast kooli või koolitundide ajal ilma ema teavitamata salaja järele, kas isa

viib ta järjekordselt mingisse meditsiiniasutusse või kas tal on võimalik osaleda enda valitud

huviringides või isa tuleb talle enne huviringide algust järele. Isa tegevuse tagajärjel ei ole lapsel

võimalik täita koolikohustust, sest isa käib last koolis vaatamas ning vahetundides vestlemas.

Samuti ei ole lapsel võimalik osaleda tema valitud huviringides ning mängida oma

klassikaaslaste ja sõpradega. Isa on soovinud noorema lapse tütre enda valitud huviringidest ära

võtta.

1.6. Vaatamata kehtestatud suhtluskorrale on vanemate suhtlus raskendatud, isa keeldub emaga

koostööst ega täida kehtivat suhtluskorda. Vanemad ei suuda teostada lapse viibimiskoha ja

meditsiiniliste küsimuste osas ühist hooldusõigust.

1.7. Noorema lapse huvidest lähtudes on tema jaoks parim, kui tema viibimiskoha ja

meditsiinilistes küsimustes teeb otsuseid ema, kuivõrd lapse igapäevane elukoht on ema elukoht

ning ema ei ole kunagi takistanud tal koolikohustuse täitmist ega huviringides osalemist. Emal

on vaimne valmisolek ja pühendumus hoolitseda lapse eest ning teha lapse viibimiskoha ja

meditsiinilistes küsimustes otsuseid vastavalt lapse huvidele. Ema on pühendanud ennast

täielikult lapse eest hoolitsemisele ja soovib seda teha ka edaspidi. Nooremal lapsel ei ole vaja

käia erinevates meditsiiniasutustes, vaid talle on vaja ühte kindlat psühholoogi, kes lapsega

tegeleks.

1.8. Vastuseks isa avaldusele selgitas ema, et ei nõustu, et laste elukorraldus ja asjaolud oleks

muutunud selliselt, et esineks seaduslik alus muuta tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud

suhtluskorda. Ka noorem laps ei ole emale avaldanud soovi kehtivat suhtluskorda muuta.

Samuti ei nõustu ema isaga, et noorema lapse huvihariduslikud valikud ei ole nooremale lapsele

sobivad. Ema valis koos noorema lapsega ühiselt temale sobivad huviringid välja. Noorem laps

ei ole emale avaldanud, et ta on väsinud või ei suuda õppetööd teha. Noorem laps on rõõmus

ning tahab osaleda enda valitud huviringides. Seega tuleb jätta isa avaldus rahuldamata.

1.9. Isa on taotlenud ka vanema lapse osas hooldusõiguse muutmist. Samas ei ole isa põhistanud

ega tõendanud, miks on vanema lapse suhtes hooldusõiguse muutmine vajalik ning kuidas see

on vanema lapse huvides. Lähtuvalt tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorrast ning

otsustusõiguse jagamisest, ei esine mingisugust vajadust ega ka seaduslikku alust muuta

vanema lapse suhtes hooldusõigust. Isa täidab vanema lapse osas kehtivat suhtluskorda. Vanem

laps on avaldanud, et kehtiv suhtluskord on temale sobilik. Ema ei ole võtnud vanema lapse

pangakontolt raha ega kasutanud seda enda äranägemisel. Samuti ei ole vanematel vanema

lapse elukoha osas sellist vaidlust, mis annaks aluse kehtivat korda muuta.

Isa avaldus ja vastuväited ema avaldusele

2-19-17926

4 (25)

2. Isa esitas 26. novembril 2019 avalduse ning 10. detsembril 2019 ja 3. märtsil 2020 avalduse

täiendused, milles palub lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse noorema lapse ja F (edaspidi

vanem laps, poeg) suhtes ning anda mõlema lapse hooldusõigus täies ulatuses üle isale. Samuti

palub isa tühistada 2. novembril 2015 tsiviilasjas nr 2-15-10676 määratud isa ja laste

suhtluskord, mida on muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2019. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-18-1356. Isa palub menetluskulud jätta ema kanda.

2.1. Isa väitel on vanematel probleeme laste kasvatamisel. Nooremale lapsele on kehtiv

suhtluskord tekitanud tema harjumuspärases elurütmis sedavõrd suuri ja ebasobivaid muutusi,

et laps ei ole nendega tänaseni leppinud. Noorem laps soovib isa juures elada vähemalt kahe

nädala kaupa. Emale ei ole selline noorema lapse elukorraldus vastuvõetav, kuigi ema jätab

tihtilugu lapsed terveks ööks üksinda koju ning emal ei jätku laste eest hoolitsemiseks aega. Isa

on üritanud säilitada tütrele harjumuspärast elurütmi, s.o kaks nädalat isaga ja kaks nädalat

emaga, mille ringkonnakohus tsiviilasja nr 2-18-1356 lõpplahendiga muutis. Isa taastas ema

vastuseisust olenemata tütre harjumuspärase elukorralduse.

2.2. Nooremale lapsele tekitab probleeme ka see, et ema on 2019. a määrusega saadud

ainuotsustusõiguse alusel asunud nooremat last panema erinevatesse huviringidesse. Ema ei saa

aru, et esimese klassi õpilane alles harjub koolis käimisega ning vajab rohkem aega

puhkamiseks. Ema on pannud noorema lapse huviringidesse ajal, mil laps peaks viibima

pikapäevarühmas ja valmistuma järgmiseks koolipäevaks. Emapoolse elukorralduse tulemusel

jõuab noorem laps koju hilja ja väsinuna ega suuda enam koduseid ülesandeid teha ja

järgmiseks päevaks õppida. Isa ettepanekutele reageerib ema üleolevalt, viidates igal

võimalusel kohtumäärusele, st sisuliselt ei soovi ta teha isaga laste osas mingisugust koostööd.

2.3. Isa esitas avalduses sündmuste kirjelduse viimastest probleemidest seoses emaga. Ema on

keeldunud nooremat last vastavalt suhtluskorrale isale üle andmast ega ole võimaldanud

lapsega suhelda. Ema ei pea kinni vanemate kokkulepetest noorema lapse viibimiskoha kohta,

sh selle kohta, et noorem laps veedab vanematega vaheldumisi kaks nädalat, nagu nägi ette

varasem elukorraldus. Ema on blokeerinud noorema lapse telefonis isa, tema abikaasa Jane ja

vanema lapse telefoninumbrid, mistõttu isal ei ole olnud võimalik noorema lapsega ühendust

saada. Ema tekitab nooremas lapses ebakindlust ja manipuleerib temaga, mille tagajärjel on

lapse elukorraldus ja -keskkond ebaturvaline ja ebastabiilne. Ema on ähvardanud isa politseiga,

teinud häirekeskusesse valeteateid ja tema teadete alusel on politseinikud külastanud isa

elukohta, mis on pannud nooremat last ema ees hirmu tundma ja end ebakindlalt tundma. Ema

on kehtestanud isale alusetuid tingimusi lastega Saksamaale ja Austriasse reisimiseks ja

keeldunud nende isikut tõendavate dokumentide üleandmisest, mistõttu on mõned reisid ära

jäänud. Ema keeldus tegemast nooremale lapsele eakohast koolieelset vaktsiini (poliomüeliidi,

difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu) ja ignoreeris isa korduvaid sellekohaseid küsimusi. Ema

keeldus andmast nõusolekut lapse nõustamise korraldamiseks.

2.4. Vanem laps on kehtivast suhtluskorrast tulenevalt enda elukorraldusega rahul. Enne

2019. a kohtumäärust üritas ema allutada vanemat last enda kontrollile, teda hirmutades ja tema

tunnetega manipuleerides, mille tõttu tekkisid lapsel enesetapumõtted. Pärast 2019. a

kohtumääruse jõustumist elab vanem laps suurema osa ajast isa juures ning on varasemad

enesetapumõtted unustanud. Ema ei manipuleeri enam vanema lapsega nii palju, ilmselt

seetõttu, et vanem laps elab enamuse ajast isa juures. Suurim probleem vanemale lapsele on

see, et ema on võtnud tema pangakontolt ära sünnipäeva raha ja kulutanud seda oma

äranägemise järgi. Suurim probleem isale seoses vanema lapsega on see, et kuigi 2019. a

määrusega sai isa ainuhooldusõiguse vanema lapse rehabilitatsiooniplaani tegelemisel ja

otsustusõiguse koolivaliku küsimuses, ei saa ta objektiivsetel põhjustel selleks piisavalt palju

ära teha. Kuna isal ei ole otsustusõigust vanema lapse elukoha määramise küsimuses, sh

2-19-17926

5 (25)

registris elukoha kande muutmiseks, ei saa ta registreerida vanema lapse elukohta enda

elukohta,

s.o

Tallinna,

kus

vanemal

lapsel

on

suuremad

võimalused

saada

rehabilitatsiooniteenuseid. Kuigi otsesõnu välja ei öelda, et väljaspool Tallinna elavatele lastele

teenuseid ei osutata, saavad teenuseid siiski esmajoones lapsed, kelle registreeritud elukoht on

Tallinn.

2.5. Ema on takistanud isale vanema lapse hariduse osas antud ainuhooldusõiguse teostamist

sellega, et ei võimaldanud isal minna koos vanema lapsega isa valitud uude kooli õpikute järgi

ning sekkub vanema lapse kooli õppetöö korraldusse ja rehabilitatsiooniplaani täitmise

korraldamisse. Ema esitas isa teadmata Sotsiaalkindlustusametile taotluse vanema lapse puude

raskusastme

tuvastamiseks

ja

puuetega

inimese

sotsiaaltoetuse

saamiseks.

Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastati vanemal lapsel puue ja määrati emale puudega lapse

toetus 80,55 eurot kuus ajavahemikuks 1. november 2019 kuni 11. september 2021, mida ema

ei jaga isa ega vanema lapsega.

2.6. Ema ei täida jõustunud kohtulahendit ja suhtluskorda, jättes lastele järgi tulemata ja

nendega jaanipäeva veetmata.

2.7. Laste huvides on vaja kontrollida ema vaimset seisundit. Isa väitel on usutav, et ema teeb

otsustusvigu mingi vaimse püsiva või ajutise häire mõjul, mille tõttu ta vanemana ei ole

suuteline adekvaatselt aru saama, kas see on laste suhtes õige otsus ja kuidas tema otsused lapsi

mõjutavad.

2.8. Kuivõrd ema käitumist ei ole positiivselt mõjutanud perekonnaga seotud varasemad

kohtuasjad, siis on laste huvides vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ning mõlema lapse

suhtes kõigi hooldusõiguste ning otsustusõiguste üleandmine isale. Isa on ennast tubli

vanemana tõestanud ja juhindub oma otsustes üksnes laste huvidest. Isal on laste usaldus, mida

emal ei ole. Isa ei taha ema laste elust eemal hoida, kuid lubab ainuhooldusõigust edaspidi

kasutada nii, et emal ei tekiks enam soovi ega võimalust lastega manipuleerida ja nende vaimu

kahjustada. Isa on kursis, et vanema lapse osas saab ühist hooldusõigust lõpetada üksnes tema

enda nõusolekul. Vanem laps on isale kinnitanud, et ta on sellega nõus, sest muid valikuid ei

ole.

2.9. Isa vaidles ema avaldusele vastu. Laste huvides on, et isa viib neid arsti ja psühholoogi

juurde. Ema peab erinevate meditsiiniasutuste all silmas ilmselt psühholoogilist hingeabi ja

vaktsineerimist, mida isa on vaatamata ema keelamisele siiski lastele võimaldanud. Lisaks ei

ole isa last vastavalt oma soovile koolist võtnud, vaid isa on üritanud säilitada lapsele

harjumuspärane elurütm, s.o kaks nädalat isaga ja kaks nädalat emaga.

Laste esindaja arvamus

3. Lastele määratud esindaja hinnangul puudub vajadus teha kummagi lapse suhtes

hooldusõiguslikke muudatusi. Küll aga võib olla põhjendatud muuta kehtivat suhtluskorda

vastavalt tegelikule olukorrale selliselt, et noorem laps elab kaks nädalat emaga ja järgmised

kaks nädalat isaga.

3.1. Mõlemad vanemad hoolitsevad noorema lapse eest. Isa juures viibimise aja küsimuse saaks

lahendada suhtluskorra muutmisega. Meditsiiniküsimustes ei ole esitatud selliseid asjaolusid,

s.o noorema lapse huvide kahjustamist, mis tingiks ühise hooldusõiguse lõpetamise. Asjas ei

ole ka tõendeid, mis viitaks sellele, et noorema lapse huvitegevuse üle otsustamisel on vanemad

kõrvale kaldunud lapse huvidest.

2-19-17926

6 (25)

3.2. Isa on esitanud kohtule taotluse kehtiva suhtluskorra muutmiseks. Noorem laps kinnitas

ärakuulamisel, et elab kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures ning näeb sellist

elukorraldust ka kolme aasta pärast. Menetluses ei ole esitatud tõendeid, mis viitaks sellele, et

selline elukorraldus oleks vastuolus tütre huvidega. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13,

et kui kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute

asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole, et muuta

perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Isa on sellise

avalduse esitanud. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 2-17-3347, et kohtu diskretsiooni piiridesse

mahub võimalus määrata suhtluskord kindlaks selliselt, et laps viibib kahe nädala kaupa

kummagi vanema juures. Sobiv suhtluskord tuleb paika panna üksikjuhtumi asjaoludest

lähtuvalt, arvestades lapse väljakujunenud elurütmi, arengut ja vanust. Vaatamata sellele, et isa

on rikkunud kehtivat suhtluskorda, ei ole väljakujunenud elukorraldus, s.o noorem laps viibib

kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures, vastuolus lapse huvidega. Selline

elukorraldus ei takista lapsel hariduse omandamist, sest isa viib lapse autoga XXX kooli ja tuleb

talle järele. Seetõttu võib esineda alus muuta kehtiva suhtluskorra p-i 6.6.4 selliselt, et noorem

laps viibib kaks nädalat isa juures ja järgnevad kaks nädalat ema juures. Muus osas kehtiva

suhtluskorra muutmiseks alust ei ole.

3.3. Puudub alus lõpetada vanema lapse suhtes ühist hooldusõigust. Vanem laps on oma

elukorraldusega rahul. Samuti puuduvad asjas tõendid, mis viitaksid sellele, et hooldusõiguse

teostamine oleks olulisel määral takistatud.

Eestkosteasutuste arvamused

4. Jõelähtme vald (vallavalitsuse kaudu) oli seisukohal, et isa rikub kehtivat suhtlemiskorda

ning piirab noorema lapse õigust suhelda emaga. Isa teeb ainuisikuliselt otsuseid, mis

puudutavad noorema lapse viibimiskohta ja terviseküsimusi. Isa paneb nooremat last avalikult

ebamugavatesse olukordadesse koolikeskkonnas ja meditsiiniasutustes. Isa on muutnud

noorema lapse elukorraldust ühepoolselt, kehtestades suhtluskorra, mille kohaselt on noorem

laps kaks nädalat isa juures ja kaks nädalat ema juures. Noorema lapse koolikohustuse täitmine

on häiritud, kuna isa ootab pärast tundide lõppu koolis, et laps kaasa viia. Noorem laps ei saa

osaleda huviringides ja veeta aega koos sõpradega. Kooli töötajad ja lastekaitsetöötaja on

näinud nooremat last koolis lohutamatult nutmas. Isa manipuleerib noorema lapsega ning

takistab suhtlemist emaga. Noorem laps ei saa emale helistada ja ema telefonikõnedele vastata.

Olukord, kus laps peab ignoreerima teist vanemat, on emotsionaalne väärkohtlemine, mis

mõjutab lapse isiksust ja identiteeti ning mille tagajärg võib olla vanemast võõrandumine.

Verbaalse ja füüsilise vägivalla pealt nägemine ning tajumine mõjuvad lapsele traumeerivalt

ning kahjustavad lapse tervislikku seisundit. Isa on ainuisikuliselt viinud noorema lapse

psühholoogi teenusele, andmata emale infot, kes on teenusepakkuja ja millise probleemiga isa

psühholoogi juurde pöördus.

5. Tallinna linn (Lasnamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) oli seisukohal, et isa rikub kehtivat

suhtluskorda, mistõttu puudub nooremal lapsel kindlustunne ja stabiilsus. Noorema lapse

emotsionaalne seisund ja elukorraldus on häiritud. Vanemad ei suuda kokku leppida noorema

lapse tervist puudutavates küsimustes.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Maakohus jättis 31. mai 2021. a määrusega ema ja isa avaldused rahuldamata. Kohus jättis

riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

2-19-17926

7 (25)

6.1. Maakohus leidis, et kuigi ema taotleb vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist

noorema lapse osas ning emale ainuhooldusõiguse üleandmist noorema lapse viibimiskoha ja

tervise küsimustes, ei nõustu ema tegelikult sellega, et isa ei täida kehtivat suhtluskorda. Ema

ei ole esitanud tsiviilasjas nr 2-18-1356 lepitusmenetluse avaldust. Ema ei ole esile toonud

asjaolusid, mis õigustaksid vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse

viibimiskoha osas. Ületamatuid hooldusõiguslikke erimeelsusi ei tõenda ema esitatud

kirjavahetus ega Politsei- ja Piirivalveameti kiri. Noorema lapse terviseküsimuste osas ei ole

tõendatud väide, et isa külastab lapse huvide vastaselt erinevaid meditsiiniasutusi. Maakohus

tegi päringu noorema lapse psühholoogile SK-le, kelle vastusest ei nähtu lapse vastuseisu

psühholoogi vastuvõtule. Seega ei pidanud kohus põhjendatuks vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamist ka noorema lapse tervise küsimustes. Võimalikke suhtlusõiguslikke erimeelsusi ei

ole võimalik lahendada hooldusõigusliku avalduse menetlemise raames. Seega jäi ema avaldus

rahuldamata.

6.2. Maakohus jättis rahuldamata ka isa avalduse ema vastu alaealiste laste suhtes ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks isale. Ringkonnakohus on

tsiviilasjas nr 2-18-1356 kahe aasta eest põhjalikult hinnanud vanemate ühise hooldusõiguse

teostamise võimalikkust. Samuti on vanem laps 15-aastane, kelle seisukoht hooldusõiguse

ulatuse otsustamisel on määrava tähtsusega (PKS § 137 lg 2 p 1). Kohus kuulas vanema lapse

ära 29. märtsil 2021. Vanem laps on senise elukorraldusega rahul ning ei soovi selles

muudatusi. Ta küll möönis, et vanemate suhted võiksid olla paremad. Seega ei ole ka vanem

laps toonud esile selliseid ületamatuid erimeelsusi vanemate vahel, mis võiksid tingida

vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise tema suhtes. Ainuüksi asjaolu, et vanemate suhted

on keerulised, ei anna alust lõpetada ühist hooldusõigust. Ka asjaolu, et vanemad polnud valmis

läbima koolitusprogrammi „Dialoog laste nimel“, ei anna alust muudatuste tegemiseks

hooldusõiguses. Lastele määratud esindaja ei toetanud isa avalduse rahuldamist hooldusõiguse

osas, kuna puuduvad tõendid, et vanemate ühise hooldusõiguse teostamine oleks takistatud.

Kohus nõustus lastele määratud esindajaga selles, et vanemate erimeelsused tulenevad pigem

suhtlusõigusest. Isa esitatud dokumendid, sh kirjavahetus, ei tõenda vanemate vahel selliseid

ületamatuid hooldusõiguslikke vaidlusi, mis eeldaks ühise hooldusõiguse lõpetamist. Kui isa

leiab, et põhjendatud on vanema lapse elukoht registreerida tema elukohta ning ema selleks

nõusolekut ei anna, on isal õigus esitada kohtule avaldus selles küsimuses ainuotsustusõiguse

saamiseks PKS § 119 mõttes. Seega jäi isa avaldus hooldusõiguse osas rahuldamata.

6.3. Isa avaldus lastega suhtlemise korra tühistamiseks ei ole põhjendatud. Suhtluskorra

määramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest (PKS § 123 lg 1). PKS § 143 lg-te 1 ja 2 alusel

on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga ning vanem peab lapsega suheldes hoiduma

tegevusest, mis kahjustab suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Tallinna

Ringkonnakohtu jõustunud määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 on määratud isa ja laste

suhtlemise kord. Kuigi isa on selgitanud, et noorema lapse ja vanemate suhtluskord peaks olema

selline, et laps on kummagi vanema juures kahe nädala kaupa, ei ole isa esitanud suhtluskorra

osas konkreetset ettepanekut. Ainuüksi põhjusel, et kehtiv kord isale või lapsele ei meeldi, ei

saa olla aluseks suhtluskorra täielikuks lõpetamiseks. Suhtluskorra lõpetamine ei ole lapse

huvides. Viimasel ajal on laps viibinud kummagi vanema juures kahe nädala kaupa. Ema ei näe

suhtluskorras sellist probleemi, mis vajaks kohtu sekkumist. Seega tuleb lugeda, et vanemad on

vaikimisi kehtivat korda muutnud vastavalt ringkonnakohtu määruse tsiviilasjas nr 2-18-1356

p-le 6.6.19. Isa avaldus suhtluskorra osas jäi rahuldamata.

6.4. Kohus ei andnud hinnangut vanemate teineteist süüdistavatele seisukohtadele.

2-19-17926

8 (25)

Määruskaebused ja menetluse edasine käik

7. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus

jättis ema avalduse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ema palub teha

uue määruse, millega ema avaldus noorema lapse hooldusõiguse küsimuses rahuldada ning jätta

ema menetluskulud isa kanda.

7.1. Ema väitel on maakohtu määrus üllatuslik, põhjendamata ja vastuolus kohtupraktikaga.

Maakohtu otsuse põhjendav osa ei sisalda viiteid paragrahvidele, kohtupraktikale ega

tõenditele. Kohus on teinud ema avaldatust üldiseid, ebaõigeid ning põhjendamatuid järeldusi.

Maakohus ei arvestanud ema seisukohtade ega tõenditega. Maakohtu määrusest ei selgu, kas

kohus analüüsis vanemate erimeelsuste mõju noorema lapse kasvatamisele ja hooldusõiguse

teostamisele. Samuti ei ole maakohtu määrusest võimalik aru saada, millistele tõenditele on

kohus oma määruse rajanud.

7.2. Ema on tõendanud ja ärakuulamisel selgitanud, et tal on isaga lapse viibimiskoha osas

vaidlus. Mõlemad vanemad on avaldanud, et nad ei jõua ühist hooldusõigust teostades noorema

lapse viibimiskoha osas kokkuleppele. Samuti elavad vanemad alaliselt lahus. Järelikult tuleb

vanemate ühine hooldusõigus noorema lapse viibimiskoha osas lõpetada.

7.3. Maakohtu määrus ei lahenda vanemate erimeelsusi ega ole noorema lapse huvides. Isa ei

täida kehtivat suhtluskorda, vaid otsustab iseseisvalt, kus noorem laps viibib ning kas ja millal

ta osaleb huviringides. Maakohtu määrus ei võimalda tütrele stabiilset elukorraldust.

7.4. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui vanematel on erimeelsused, siis ei ole

võimalik jätta rahuldamata avaldust, mis need erimeelsused lahendaks. Kaevatavast määrusest

ei selgu, millistel õiguslikel alustel ja millistele tõenditele tuginedes on kohus jätnud ema

avalduse rahuldamata ning laseb vanematel jätkata ühise hooldusõigusega olukorras, kus

vanemad ei saavuta selles osas kokkuleppeid ja nooremal lapsel puudub stabiiline elukorraldus.

7.5. Ema ei nõustu maakohtuga, et kuivõrd noorem laps ei vaidle vastu sellele, et isa viib teda

ilma ema teadmata arsti või psühholoogi vastuvõtule, ning ema ei ole tõendanud noorema lapse

terviseküsimustega seotud erimeelsusi isaga, tuleb ema avaldus vanemate ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks noorema lapse terviseküsimustega seotud otsuste tegemisel jätta rahuldamata.

Vanemate ühise hooldusõiguse korral puudub isal õigus viia noorem laps ilma ema teadmata

meditsiiniasutusse isegi siis, kui laps ise sellele vastu ei vaidle. Ema on tõendanud, et ta ei

nõustu ega aktsepteeri isa käitumist noorema lapse terviseküsimuste osas. Kuna vanematel on

ületamatud erimeelsused noorema lapsega seotud terviseküsimustes, siis ei olnud maakohtul

võimalik jätta ema avaldust selles osas rahuldamata.

7.6. Maakohus tõi üllatuslikult esmakordselt alles vaidlustatud määruses esile, et ema ei ole

tsiviilasjas nr 2-18-1356 esitanud lepitusmenetluse avaldust. Ema selgitas, et Harju Maakohus

jättis 17. oktoobri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 lepitusmenetluse avalduse läbi

vaatamata, sh avalduse, millega taotleti suhtluskorra täitmise tagamist, põhjusel, et kohus ega

kohtuväline lepitaja ei saa vanemaid aidata kokkuleppeid sõlmida, kui vanemad seda ise ei

soovi ja koostööd ei tee. Vanemate suhted ei ole sellest ajast muutunud. Isal puudub huvi emaga

koostööd teha. Lepitusmenetluse läbimine ei ole asjakohane, kuivõrd varasemalt ei ole

vanemate erimeelsusi lepitusmenetluse ega ka pereterapeudi vahendusel lahendatud.

8. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus

jättis isa avalduse rahuldamata ja tema kasuks menetluskulud välja mõistmata. Isa palub teha

asjas uus määrus, millega rahuldada isa avaldus ja jätta menetluskulud ema kanda.

2-19-17926

9 (25)

8.1. Isa väitel ei toimi vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes. Vanemate probleemid pea

kõigis laste hooldusõiguse küsimustes on teravad ning need ei lahene ilma kohtu sekkumiseta.

Ema teeb kõiki lapsi puudutavaid otsuseid üksinda ega pea vajalikuks nendest isa informeerida.

Ema ei tunne erilist huvi laste käekäigu vastu koolis. Ema ei ole käinud tütre lastevanemate

koosolekutel, ei astu koolis lapse huvide kaitseks välja, sunnib nooremat last käima vastu tema

tahtmist kunstiringis, mis segab lapse õppimist. Ema ei tunne huvi, mis koolis lapsed käivad ja

kas laste huvides on teha selles osas muudatusi. Ema ei huvita see, et XXX kooli hoolekogu

liige on kirjutanud tütre klassijuhataja ebaprofessionaalse käitumise kohta kaebuse kooli

direktorile, mille tõttu juba vähemalt üks õpilane on olnud sunnitud minema üle paralleelklassi.

Seevastu isa jälgib olukorda ja sündmuseid koolis tähelepanelikult, kuid ei saa ühise

hooldusõiguse tingimustes midagi üksinda ette võtta. Ema keeldus osalemast ka poja põhikooli

lõpuaktusel.

8.2. Kohus pidanuks perekonnaasjade lahendamise eripära arvestades olema menetluses

aktiivsem, selgitama välja peamised probleemid ja arutama aktiivsemalt nende lahendamise

võimalusi. Kohtu ainus soovitus vanematele oli läbida nõustamisprogramm, mis oli mõttetu.

Kohus oleks pidanud sellest ka ise toimikuga tutvumise järel aru saama, arvestades vanemate

aastatepikkust kohtuvaidlust ja omavahelist kehva läbisaamist, mis ei ole ajas paremaks

muutunud.

8.3. Kohus jättis käsitlemata isa esitatud tõendid ja faktid selle kohta, kuidas ema kahjustab

laste huve. Avaldus esitati kohtule seetõttu, et isa soovis tagada lastele hea tervise ja normaalse

kasvukeskkonna, mida ema süstemaatiliselt kahjustab.

8.4. Maakohus ei arvestanud, et kehtiv suhtluskorra määrus on vastuolus tütre huvide ja

soovidega veeta mõlema vanemaga koos võrdse aja, st olla kummagi vanema juures kaks

nädalat järjest.

8.5. Maakohus leidis ekslikult, et vanemad on vaikival kokkuleppel muutnud kehtivat

suhtluskorda. Ema täidab suhtluskorda nii, nagu ta seda parasjagu soovib. Seejuures ei juhindu

ema laste soovidest ja huvidest. Näiteks ei kooskõlasta ema oma suvepuhkuse plaane isaga,

kuid nõuab samal ajal isalt detailset aruandlust puhkusereisi kohta. Suhtluskorra kohaselt ei

kuulu lastega puhkusereisidel viibitud aeg asendamisele selle vanema kasuks, kelle juures

pidanuks laps suhtluskorra järgi samal ajal viibima. Sellest reeglist ema kinni ei pea. Näiteks

lubas ema hiljuti isa ja laste puhkusereisi arvelt oma kaotsi läinud nädala suvel jooksul tagasi

võtta. Ema on takistanud vastuolus kehtiva suhtluskorraga veeta lastel isaga aega järgmistel

olulistel tähtpäevadel ja koolivaheaegadel: 2019. a isadepäev; 2020. a võidupüha, jaanipäev ja

sellel järgnenud päevad; 2020. a oktoobri sügisvaheaeg; 2021. a märtsis kooli talvevaheaeg jne.

8.6. Maakohus heitis isale üllatuslikult ette, et ta ei ole esitanud oma ettepanekut suhtluskorra

kohta. Isa palus kehtiv suhtluskord tühistada ja jätta laste elukorraldus, sh suhtlemine emaga,

isa määrata. Kohtul puudus alus arvata, et isa avalduse rahuldamise korral ei oleks laps enam

ema näinud. Isa oleks korraldanud lapse ja ema suhtlemise vastavalt lapse soovidele ja

säilitanud selles osas rahu ja rutiini. Isa saaks edaspidi rohkem keskenduda laste kasvatamisele,

mitte ema harimisele ja vaidlemisele selle üle, mis on lastele parem.

8.7. Juhul, kui kohus jätab isa avalduse laste suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

rahuldamata, palub isa muuta kehtivat Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2019. a suhtluskorra

määrust tsiviilasjas nr 2-18-1356 järgmiselt.

• määruse p-de 6.6.3 ja 6.6.4 uue sõnastuse kohaselt veedab noorem laps alates 1.

septembrist 2021 ema juures ühe nädala (tuleb eelmise nädala pühapäeval), seejärel

veedab kolm järjestikust nädalat isaga, seejärel veedab ühe nädala ema juures ja on kolm

2-19-17926

10 (25)

järjestikust nädalat isaga jne, kui suhtluskorra järgnevatest punktidest ei tulene teisiti.

Vanem, kelle juurde noorem laps läheb, korraldab iga kord tema transpordi ühe vanema

juurest teise juurde liikumisel. Ühe vanema juurest teise juurde liikumine toimub

pühapäeval (kell 18.00). Isa põhjendas, et sellise muudatuse kasuks räägib asjaolu, et

noorem laps saab vennaga rohkem koos olla, millega kehtiv määrus ei arvesta. Isa oleks

nõus ka sellega, kui noorem laps veedab mõlema vanema juures võrdselt aega;

• tühistada noorema lapse suhtes koolivaliku otsustusõiguse emale andmine määruse p

6.3 järgi ja anda selles osas ainuotsustusõigus üle isale, lisades koolivalikule ka

huvialade valiku;

• täiendada määrust: anda isale otsustusõigus vanema lapse peamise elukoha

määramiseks ja elukohaandmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.

9. Lastele määratud esindaja ei toeta määruskaebuste rahuldamist.

9.1. Vanema lapse viibimine vanemate juures on lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu

määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356, s.o üks nädal ema juures ja kolm nädalat isa juures.

Ärakuulamisel kinnitas vanem laps, et selline elukorraldus toimib ja temale see sobib. Vaidlust

sellise elukorralduse üle ei ole. Seega ei ole põhjendatud isa taotlus, et vanema lapse peamise

elukoha üle saaks otsustada isa. Noorem laps on vanemate juures viibinud vaheldumisi kahe

nädala kaupa. Kohus leidis, et vanemad on vaikimisi muutnud lapsega suhtlemise korda

vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2019. a määruse p-le 6.6.19. Selline

suhtlemiskord vastab lapse huvidele. Laps kinnitas ärakuulamisel, et selline elukorraldus talle

meeldib ja selline suhtlemiskord on toiminud pikemat aega. Kui ringkonnakohus leiab, et

vajalik ja võimalik on fikseerida selline suhtlemiskord määruses suhtlemiskorra muudatusena,

siis lastele määratud esindaja sellele vastu ei vaidle. Puudub alus suhtlemiskorra muutmiseks

selliselt, et laps on ühe nädala emaga ja kolm nädalat isaga. Isa taotleb õigust otsustada noorema

lapse koolivaliku üle. Selles osas võib vanematel tekkida vaidlus, kuid hetkel vaidlust ei ole.

9.2. Lastele määratud esindaja ei toeta ka ema taotlust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

noorema lapse viibimiskoha osas, sest selle küsimuse saab lahendada suhtluskorraga. Lisaks ei

toeta määratud esindaja ka ema taotlust noorema lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

meditsiiniküsimustes. Asjas ei ole tõendeid, mis näitaks vanemate ületamatuid erimeelsusi

meditsiiniküsimustes. Kui üks vanem otsustab ühise lapse meditsiiniküsimusi teist vanemat

informeerimata, siis on see taunitav, kuid vastuolud ei ole sellised, mis annaks aluse ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks. Vanemad ei ole meditsiiniküsimusi otsustades kahjustanud ka

laste huve. Ka seoses noorema lapse huviringidega ei ilmnenud vanematel selliseid vastuolusid,

mis nõuaks kohtu sekkumist.

10. Jõelähtme vald on seisukohal, et noorema lapse stabiilse elukorralduse tagamiseks on

oluline reguleerida lapse viibimiskoha küsimus ja anda selles osas otsustusõigus ühele

vanemale. See on vajalik suhtlemiskorra täitmiseks ja lapse huvide ning heaolu kaitseks.

Noorema lapse tervist puudutavaid küsimusi, mida kohus peaks reguleerima otsustusõiguse

andmisega ühele vanemale, praegu ei esine. Jõelähtme Vallavalitsus ei toeta isa avaldust, mille

kohaselt veedaks noorem laps kolm järjestikust nädalat isaga ja seejärel ühe nädala emaga.

Selline suhtlemiskord ei ole lapse huvides. Lapse peamine elukoht on määratud ema juurde

ning lapse kool asub ema elukohast jalutuskäigu kaugusel. See annab lapsele vabaduse liikuda

kooli, huviringidesse ja veeta aega sõpradega. Lapse vanust arvestades on oluline arendada

lapse iseseisvust ja toimetulekut ning seda toetab lapse iseseisev kooli ja huviringidesse

liikumine kodule lähedases turvalises keskkonnas. Jõelähtme Vallavalitsus ei toeta isa avaldust

otsustusõiguse andmiseks isale noorema lapse huvialade valiku osas. Lapse vanust arvestades

2-19-17926

11 (25)

on tal õigus teha oma valikud huvialade osas iseseisvalt. Lapsevanema roll lapse huvialade

valiku osas peaks jääma pigem toetavaks ja suunavaks.

11. Tallinna linn selgitas, et laste ärakuulamisel avaldas noorem laps kohtule, et elab kaks

nädalat ema juures ja kaks nädalat isa juures ning see sobib talle ka edaspidi. Võttes arvesse, et

selline suhtluskord on juba välja kujunenud, lapsed on rahul ja harjunud, siis vanemate

kokkuleppel võib jätkuda kord, et noorem laps viibib kaks nädalat ema juures ja kaks isa juures.

Vanema lapse osas ei ole alust suhtluskorda muuta. Kuna vanema lapse püsiv elukoht on isa

juures, on põhjendatud anda isale otsustusõigus vanema lapse viibimiskoha määramise osas.

Tallinna linn toetab noorema lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse andmist emale. Seega ei

toeta Tallinna linn isa avaldust ainuhooldusõiguse saamiseks noorema lapse suhtes ega

alternatiivset taotlust ainuotsustusõiguse andmiseks isale noorema lapse kooli- ja huvialade

valiku osas. Emale on Tallinna Ringkonnakohtu määrusega antud otsustusõigus noorema lapse

koolivaliku küsimuses, mida ei ole vaja muuta. Tallinna linn ei näe ka alust lõpetada ühist

hooldusõigust noorema lapse terviseküsimuste osas, kuna mõlemad vanemad hoolitsevad lapse

füüsilise ja vaimse tervise eest. Vanemate ühise hooldusõiguse jätkumine tagab mõlemale

vanemale võimaluse pöörduda lapsega arsti poole vajaliku meditsiinilise abi saamiseks.

12. Ema vaidles isa määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

13. Isa vaidles ema määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

14. Maakohus määruskaebuseid ei rahuldanud ja edastas need lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21

ja § 659 alusel muutmata, kuid täiendada ja osaliselt muuta tuleb määruse põhjendusi.

Määruskaebused

tuleb

jätta

rahuldamata.

Määruskaebemenetluse

kulud

jäävad

menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lastele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad

riigi kanda.

16. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651

lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ema vaidlustab

maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis ema avalduse rahuldamata, ning isa osas, milles

maakohus jättis isa avalduse rahuldamata. Seega on maakohtu määrus vaidlustatud tervikuna.

17. Esmalt märgib kolleegium, et võtab TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel tõenditena

vastu ema määruskaebusele lisatud Harju Maakohtu 17. oktoobri 2019. a määruse tsiviilasjas

nr 2-18-1356 ja isa 19. juulil 2021. a esitatud kirjavahetused (samal päeval esitatud

menetlusdokumendi lisad 1–9). Need tõendid on asja lahendamisel asjassepuutuvad.

18. Kolleegium selgitab, et vanema ja lapse õigustest olulisima osa moodustab hooldusõigus,

mis tähendab PKS § 116 lg 2 mõttes seda, et vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma

alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu (isikuhooldus) ja lapse vara

(varahooldus) eest ning otsustada lapsega seotud olulisi asju (otsustusõigus), samuti on

hooldusõiguslik vanem PKS § 120 lg 1 järgi üldjuhul lapse seaduslik esindaja (esindusõigus).

PKS § 118 lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma

hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui

vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates

2-19-17926

12 (25)

vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemate lahuselu

korral võib aga otsustusõiguse üleandmise asemel olla osal juhtudel vajalik vaadata vanemate

ühine hooldusõigus tervikuna üle ning muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki

vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline

õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse.

Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda

ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt ka Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-159-15, p 24).

Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata

teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb

võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema

vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest

hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult

hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist

kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku

hoolitsust võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu

korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu 19. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-

20-1708, p 19).

Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus PKS § 123 ning § 137 lg 2 p 2

ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last

kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse

tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu

kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme

kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi.

19. Kolleegium märgib, et asja materjalidest nähtuvalt on kohus lahendanud vanemate vahelisi

vaidlusi seoses laste hooldusõiguse ja suhtluskorraga kahel korral, s.o tsiviilasjades nr 2-15-

10676 ja nr 2-18-1356. Viimati otsustas laste hooldusõiguse, vanemate otsustusõiguse ja lastega

suhtlemise korra üle Tallinna Ringkonnakohus 19. märtsi 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-

18-1356, mille kohaselt mh:

-

emal on otsustusõigus noorema lapse peamise elukoha määramise ja koolivaliku

küsimustes. Isal on otsustusõigus noorema lapse muusikakooli valiku küsimuses ja tal

tuleb tagada noorema lapse muusikakooli viimine ja sealt toomine;

-

isal on ainuhooldusõigus vanema lapse rehabilitatsiooniplaani täitmise osas (mh sellega

seotud teenuste osutamise tagamise osas) ja otsustusõigus vanema lapse koolivaliku

küsimuses;

-

kohtumäärusega kindlaksmääratud suhtluskorra kohaselt on noorem laps alates 2019. a

septembrist esimese nädalavahetuse (reede õhtul kl 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kl

18.00-ni) ema juures, seejärel kolm järjestikust nädalavahetust (reede õhtul kl 18.00-st

kuni pühapäeva õhtul kl 18.00-ni) isa juures, seejärel taas ühe nädalavahetuse (reede

õhtul kl 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kl 18.00-ni) ema juures ja kolm järjestikust

nädalavahetust (reede õhtul kl 18.00-st kuni pühapäeva õhtul kl 18.00-ni) isa juures jne,

kui suhtluskorra järgnevatest punktidest ei tulene teisiti.

Vanem laps on alates 2019. a septembrist ema juures ühe nädala (tuleb eelmise nädala

pühapäeval), seejärel veedab kolm järjestikust nädalat isaga, seejärel veedab ühe nädala

2-19-17926

13 (25)

ema juures ja on kolm järjestikust nädalat isaga jne, kui suhtluskorra järgnevatest

punktidest ei tulene teisiti.

Muu hulgas näeb määrus erisusena ette, et juunis, juulis ja augustis ei kehti laste ja isa

tavapärane suhtluskord, vaid isa veedab lastega igal suvekuul (juunis, juulis ja augustis)

kaks nädalat. Vanem võib lastega reisida kestusega kuni üks nädal järjest väljaspool

Eesti Vabariiki ning on kohustatud teavitama teist vanemat reisi sihtpunktist ja kestusest

vähemalt 14 päeva ette.

Seejuures oli ema sarnaselt praeguse asjaga ka tsiviilasjas nr 2-18-1356 taotlenud noorema

lapse osas vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja emale ainuotsustusõiguse

andmist mh lapse viibimis- ja elukoha ning meditsiini küsimustes. Oma vastuavalduses samas

tsiviilasjas palus isa lõpetada vanemate ühine hooldusõigus nii noorema kui ka vanema lapse

elukoha valiku, hariduse ja tervise küsimustes, ning anda selles osas ainuhooldusõigus isale.

Seega on vanemad esitanud vähem kui poole aasta jooksul pärast tsiviilasjas nr 2-18-1356

lõpplahendi jõustumist (ringkonnakohtu määrus jõustus 3. juunil 2019) kohtule uued, osaliselt

varasemate avaldustega kattuvad avaldused, mida menetletakse praeguses asjas (ema esitas

avalduse 15. novembril 2019, isa 26. novembril 2019). Ringkonnakohus märgib, et olukorras,

kus kohus on vanemate hooldusõiguse üle jõustunud kohtulahendiga juba ühe korra otsustanud,

õigustaks uue sama esemega avalduse alusel vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemist

üksnes see, kui varasema lahendi tegemise ajaga võrreldes on muutunud selle tegemise aluseks

olnud olulised asjaolud.

20. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuste väited ei anna alust arvata, et maakohus oleks

ülaltoodu vastu eksinud, sh mõistnud kehtivat õigust ekslikult või jätnud asja lahendamiseks

olulised asjaolud välja selgitamata või arvestamata. Maakohus asus põhjendatult seisukohale,

et vanemate hooldusõiguses ei ole kummagi vanema avalduse alusel alust muudatusi teha.

Kolleegium nõustub selles osas TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus §-ga 659 maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid. Põhjendatud on siiski vanemate määruskaebuste väited, et

maakohus ei ole kõiki vanemate väiteid ja esitatud tõendeid vaidlustatud määruses analüüsinud.

Seetõttu täiendab kolleegium maakohtu määruse põhjendusi ning vastab ühtlasi ka

määruskaebustes esitatud väidetele.

21. Kolleegium käsitleb kõigepealt ema avaldust (I) ja seejärel isa avaldust (II).

I

22. Ema taotles algses kohtule esitatud avalduses noorema lapse osas vanemate hooldusõiguse

lõpetamist osas, mis puudutab viibimiskohta ja meditsiiniküsimusi, ning nendes küsimustes

talle ainuotsustusõiguse üleandmist. Oma 28. novembri 2019. a menetlusdokumendis täpsustas

ema, et soovib noorema lapse viibimiskoha ja meditsiiniküsimuste osas vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamist ja viidatud küsimustes noorema lapse hooldusõiguse endale

üleandmist. Kolleegium möönab, et ema algne taotlus oli sõnastatud ebaselgelt, kuna selles olid

kombineeritud nii avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks PKS § 137 lg 1 tähenduses kui ka

otsustusõiguse andmiseks PKS § 119 tähenduses. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral PKS

§ 137 lg 1 alusel ei anta ühele vanemale nendes küsimustes otsustusõigust, vaid talle antakse

osaliselt üle ainuhooldusõigus. Ka oma avalduse õigusliku alusena viitas ema oma 15.

novembri 2019. a avalduses nii PKS § 137 lg-le 1 kui ka §-le 119 (vt avalduse p 2.6). Arvestades

ema 28. novembri 2019. a täpsustust ning ema menetluses esitatud seisukohti tervikuna,

nõustub kolleegium maakohtuga, et ema avalduse sisuks on see, et kohus lõpetaks vanemate

ühise hooldusõiguse noorema lapse viibimiskoha ja tervise küsimustes ning annaks vastavas

osas hooldusõiguse emale üle.

2-19-17926

14 (25)

23. Kolleegium käsitleb esmalt ema avaldust osas, milles ema taotleb ühise hooldusõiguse

lõpetamist noorema lapse viibimiskoha osas.

23.1. Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt

elab, ka seda, kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse

viibimiskoha kohta (Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 12).

Praegusel juhul on Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-

1356 antud emale otsustusõigus noorema lapse peamise elukoha määramise küsimuses. Muus

osas on vanematel noorema lapse viibimiskoha osas ühine hooldusõigus.

23.2. Ema avaldusest ja menetluses täiendavalt esitatud seisukohtadest nähtuvalt on nimetatud

taotluse esitamise põhjuseks see, et isa ei täida tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud

suhtluskorda ega tee emaga koostööd. Vaatamata sellele, et noorem laps pidi alates septembrist

2019 elama koolinädalatel ema juures, on isa alates oktoobrist 2019 võtnud last koolipäeva

lõpus koolist ära ja viinud enda elukohta. Selle tulemusena ei saa noorem laps osaleda tema

valitud huviringides ega minna koju. Ema leiab, et koolitundide ajal lapsel järel käimine

takistab lapse koolikohustuse täitmist. Ajal, mil isa on võtnud noorema lapse enda juurde, ei

ole emal olnud võimalik lapsega suhelda. Ema on pidanud last politsei kaasabil otsima.

23.3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ema ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid,

mis õigustaks vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse viibimiskoha osas. Ema

poolt menetluses esile toodust ja ema avaldusele lisatud vanemate kirjavahetustest nähtub, et

vanemate vahel on erimeelsused noorema lapsega suhtlemise korra osas. Ema hinnangul rikub

isa tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorda, samas kui isa arvates on vanemad

leppinud kokku suhtluskorras, mille kohaselt noorem laps viibib kummagi vanemaga kahe

nädala kaupa. Maakohus leidis põhjendatult, et suhtluskorda puudutavad erimeelsused ei

õigusta praegusel juhul muudatuste tegemist hooldusõiguses. Ka ühise hooldusõiguse

lõpetamise korral oleks kummalgi vanemal õigus lapsega suhelda, mistõttu suhtluskorda

puudutavad erimeelsused vanemate vahel tõenäoliselt säiliksid. Ema avaldusest ei nähtu

asjaolusid, millest tulenevalt oleks noorema lapse huvides see, et võtta isalt ära õigus ja

võimalus otsustada koos emaga selle üle, kellega, kus ja millal laps viibib, ja saada lapse

viibimiskoha kohta teavet.

23.4. Põhjendatud ei ole ema seisukoht, et probleemid suhtluskorra täitmisel on praegusel juhul

tingitud sellest, et vanematel on jätkuvalt ühine hooldusõigus noorema lapse viibimiskoha osas.

Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 anti emale

otsustusõigus noorema lapse peamise elukoha küsimuses ning kehtestati lapse ja isa suhtlemise

kord. Seega peaks kohtumääruse kohaselt noorem laps elama peamiselt ema juures ja suhtlema

isaga (sh ööbima isa juures) vastavalt kehtestatud suhtluskorrale, arvestades mh sellega, et

kohtumääruse p 6.6.19 kohaselt võivad vanemad teha suhtluskorras kokkuleppel muudatusi.

Järelikult on noorema lapse viibimiskoht osas, mis puudutab seda, kus laps peamiselt elab ja

millise korra alusel kummagi vanema juures ööbib, juba kohtumäärusega reguleeritud. Juhul

kui isa viib last pärast kooli enda juurde elama, sh ööbima, muudel aegadel kui kohtumäärusega

on ette nähtud, ning selleks ei ole vanemate kokkulepet, rikub isa kohtumäärusega kehtestatud

suhtluskorda ja eirab emale antud otsustusõigust noorema lapse peamise elukoha küsimuses.

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et vanemate probleemid tsiviilasjas nr 2-18-1356

jõustunud kohtumääruse täitmisel ei ole praegusel juhul tingitud sellest, et vanematel on

noorema lapse viibimiskoha osas jätkuvalt ühine hooldusõigus.

23.5. Kolleegium selgitab, et juhul kui üks vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat

kohtumäärust või raskendab selle täitmist, on teisel vanemal võimalik esitada maakohtule

TsMS § 563 lg 1 järgi avaldus lepitusmenetluse algatamiseks. Sel juhul kutsub kohus vanemad

2-19-17926

15 (25)

enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks, kaasates vajaduse korral

lahendamise juurde ka valla- või linnavalitsuse esindaja. Lepitusmenetluse tulemusel on kohtul

võimalik TsMS § 563 lg 7 alusel muu hulgas määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb suhtlemist

korraldava määruse täitmiseks rakendada (p 1) või millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist

puudutavat määrust (p 2). TsMS § 563 lg 8 võimaldab lapsega suhtlemist reguleeriva

kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks korraldada täitemenetlust

üksnes lepitusmenetluses tehtud määruse alusel, millega on nähtud ette sunnivahendite

rakendamine.

Praegusel juhul ei ole ema 19. märtsi 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud

suhtluskorra täitmise tagamiseks lepitusmenetlust algatanud. Ema viitab määruskaebuses Harju

Maakohtu 17. oktoobri 2019. a määrusele, millega lepitusmenetluse korraldamise avaldus jäeti

läbi vaatamata, kuid tegemist oli isa avaldusega, mitte ema avaldusega. Avaldus jäeti läbi

vaatamata, kuna kohtu hinnangul ei esinenud kehtiva suhtluskorra rikkumist ega selle täitmise

raskendamist ühe vanema poolt ning kohus ei tuvastanud ka vajadust kehtivat suhtluskorda

muuta. Seejuures nähtub määrusest, et ema ise oli seisukohal, et lepitusmenetluseks isa esile

toodud põhjustel ei olnud alust, kuna kehtiva kohtumäärusega määratud suhtluskord võtab laste

soove ja huve piisavalt arvesse ning see oli alles hiljuti toimima hakanud (vt viidatud määruse

p 10). Avalduse läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et avaldust ei ole kohtu menetluses

olnud (TsMS § 426 lg 1 ja § 477 lg 1).

Seega oleks ema jaoks olukorras, kus tema arvates isa rikub noorema lapsega suhtlemist

korraldavat määrust ja ema eesmärk on sundida isa kohtumäärust täitma, kohane

õiguskaitsevahend esitada avaldus lepitusmenetluse algatamiseks, mille läbimise tulemusel

oleks kohtul vajadusel võimalik rakendada suhtluskorra täitmise tagamiseks sunnivahendeid.

Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse viibimiskoha küsimuses võib olla alust siis, kui

vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning

ka vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe

saavutamiseks ei ole tulemust andnud (vt Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 2-16-5794, p 17). Olukorras, kus vanemad ei ole lepitusmenetlust läbinud ja ema ei ole selle

algatamiseks kohtu poole pöördunud, on ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

põhjusel, et isa ei täida kohtumäärusega kehtestatud suhtluskorda, ennatlik.

23.6. Eelnevast tulenevalt ei ole ema avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

noorema lapse viibimiskoha osas põhjendatud ja maakohus on selle õigesti rahuldamata jätnud.

24. Järgmisena käsitleb kolleegium ema avaldust osas, milles ema taotleb ühise hooldusõiguse

lõpetamist noorema lapse terviseküsimustes.

24.1. Ema avaldusest nähtuvalt on selle taotluse põhjuseks see, et isa on viinud nooremat last

ema teadmata erinevatesse meditsiiniasutustesse. Avalduses viitab ema 11. novembril 2019

toimunud intsidendile, mille järgselt isa viis noorema lapse Vaimse Tervise Keskusesse ja

pärast seda lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda. Ema arvates ei tuleks lapsega käia

erinevates meditsiiniasutustes, vaid talle oleks vaja ühte kindlat psühholoogi.

24.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asja materjalidest ei nähtu, et isa käituks noorema

lapse tervise küsimustes lapse huvide vastaselt. See, et isa viis lapse 2019. aastal olukorras, kus

laps oli endast väljas, Vaimse Tervise Keskusesse ja sealt edasi lastehaigla erakorralise

meditsiini osakonda, ei tähenda, et isa tegutseks vastuolus lapse tervise huvidega. Konkreetsel

juhul oli lapsele abi otsimine põhjendatud, mida näitab ka see, et Vaimse Tervise Keskusest

suunati isa lapsega lastehaigla erakorralise meditsiini osakonda. Samuti ei anna see juhtum ega

muu menetluses esile toodu alust järeldada, et vanemad ei jõuaks üldjuhul noorema lapse tervist

puudutavates küsimustes kokkuleppele. Ema ei ole toonud välja ületamatuid erimeelsusi

2-19-17926

16 (25)

vanemate vahel noorema lapse tervise küsimustes, mis oleks takistanud lapse tervist

puudutavate vajalike otsuste tegemist. Ka asja materjalidest ei nähtu, et ühise hooldusõiguse

tõttu oleks jäänud lahendamata mõni noorema lapse tervisega seonduv oluline küsimus. Sama

kinnitab Lasnamäe Linnaosa Valitsuse seisukoht vanemate määruskaebuste kohta, mille

kohaselt mõlemad vanemad hoolitsevad lapse füüsilise ja vaimse tervise eest. Ka Jõelähtme

Vallavalitsus on märkinud, et ei esine selliseid lapse tervist puudutavaid küsimusi, mida kohus

peaks reguleerima otsustusõiguse andmisega ühele vanemale.

24.3. Määruskaebuses viitab ema oma avalduse lisades 3 ja 4 esitatud vanemate

kirjavahetusele, millest nähtub, et augustis 2019 küsis isa emalt korduvalt, kas ta on lasknud

teha nooremale lapsele kohustusliku koolieelse vaktsiini (I kd, tl-d 29 – 33 pöördel), ning

oktoobris 2019 teatas isa emale, et käis noorema lapsega psühholoogi nõustamisel, mille peale

ema soovis teada, kus ja mis küsimustes noorem laps nõustamisel käib (I kd, tl 34). Asja

materjalidest nähtub, et noorema lapse vaktsineerimise küsimus on lahenenud ja laps on

vaktsineeritud (vt isa 10. detsembri 2019. a menetlusdokumendi lk 4). Samuti on ema saanud

teavet selle kohta, kelle juurde ja miks isa lapse nõustamisele viis (isa avaldas psühholoogi isiku

ka 3. märtsi 2020. a menetlusdokumendis, lk 5). Kolleegium märgib, et ühisest hooldusõigusest

tulenevalt tuleks vanematel teha noorema lapse tervist puudutavad olulised otsused, sh otsus

lapsele psühholoogilise nõustamise teenuse osutamise kohta, ühiselt. Seega oleks isa pidanud

lapse psühholoogi juurde viimise emaga eelnevalt kooskõlastama ja andma emale otsuste

tegemiseks vajalikku teavet. Samas ei ole isa oma tegevusega tekitanud ohtu lapse heaolule

PKS § 134 lg 1 mõttes. Asja materjalidest nähtub, et ema vastuseisu tõttu ei ole noorem laps

pärast 2020. a kevadet enam psühholoog SK juures käinud (isa 29. septembri 2020. a

menetlusdokumendi lk 2; isa 7. detsembri 2020. a menetlusdokumendi p 4).

24.4. Asja materjalidest, sh menetlusosaliste mais 2022 esitatud täiendavatest seisukohtadest ei

nähtu, et pärast nimetatud juhtumeid oleks vanemate vahel olnud uusi erimeelsusi noorema

lapse tervise küsimustes, mis oleks takistanud lapsele vajalike teenuste saamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka usutav, et vanemad hakkaksid ühise hooldusõiguse

teostamisel noorema lapse tervist kahjustama. Kolleegium nõustub laste esindajaga, et see, kui

üks vanem teeb teist vanemat teavitamata lapse tervist puudutavaid otsustusi, on taunitav, kuid

praegusel juhul ei ole vanemate vahelised probleemid sellised, mis õigustaksid noorema lapse

tervise küsimustes ühise hooldusõiguse lõpetamist. See, kui vanemad on konkreetses lapse

tervist puudutavas küsimuses eri meelt, ei ole üldjuhul aluseks ühise hooldusõiguse

lõpetamiseks, vaid sel juhul saab kumbki vanem pöörduda kohtusse selles konkreetses

küsimuses otsustusõiguse saamiseks.

24.5. Eelnevast tulenevalt ei ole ema avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

noorema lapse terviseküsimustes põhjendatud, mistõttu maakohus jättis selle põhjendatult

rahuldamata.

II

25. Isa taotles maakohtus nii noorema lapse kui ka vanema lapse osas vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamist ning laste hooldusõiguse ja ainuotsustusõiguse täies ulatuses isale

üleandmist. Ringkonnakohtus taotleb isa alternatiivselt Tallinna Ringkonnakohtu 19. märtsi

2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-1356 kehtestatud suhtluskorra muutmist selliselt, et

noorem laps veedab alates 1. septembrist 2019 kolm järjestikust nädalat isaga ja ühe nädala

emaga, samuti vanemate ainuotsustusõiguse jaotuse muutmist selliselt, et isale antakse üle

noorema lapse kooli ja huvialade valiku ning vanema lapse peamise elukoha määramise ja

elukohaandmete registrisse kandmise ainuotsustusõigus. Kolleegium käsitleb esmalt isa

taotlusi noorema lapse osas (A) ja seejärel vanema lapse osas (B).

2-19-17926

17 (25)

(A)

26. Kolleegium käsitleb kõigepealt isa avaldust osas, milles isa taotleb vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamist noorema lapse suhtes ja hooldusõiguse täies ulatuses isale

üleandmist.

26.1. Isa põhjendas avaldust sellega, et ema ei austa noorema lapse soovi elada isa juures

vähemalt kahe nädala kaupa, emal ei ole laste eest hoolitsemiseks aega ja ta jätab neid tihti üksi

ka ööseks koju. Ema on pannud noorema lapse erinevatesse ringidesse, mis last väsitavad ja

mis toimuvad ajal, mil ta peaks valmistuma pikapäevarühmas järgmiseks koolipäevaks. Ema ei

soovi teha isaga laste osas koostööd. Isa on hakanud kahtlema ema vaimses tervises. Ema on