2-22-1727/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Gea Lepik ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 17. august 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-1727

Kohtuasi

City Foxes Invest OÜ hagi JR Development OÜ vastu

võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. juuni 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

JR Development OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja City Foxes Invest OÜ (registrikood 12285829),

lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus

Kostja JR Development OÜ (registrikood 11413188),

seaduslik esindaja EL

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta JR Development OÜ 14. juuli 2022 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu

14. juuni 2022 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-1727 Tallinna Ringkonnakohtu

menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud JR Development OÜ kanda. City Foxes

Invest OÜ-l ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-22-1727

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. City Foxes Invest OÜ (hageja) esitas 2. veebruaril 2022 Harju Maakohtule JR Development

OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlgnevus

18 000 eurot, intress 900 eurot, sissenõudekulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

126,25 eurot ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivis alates

2. veebruarist 2022 tähtaegselt tasumata põhinõudelt kuni nõude tasumiseni.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 22. juunil 2021 suulise laenulepingu, mille

kohaselt andis hageja kostjale laenu 18 000 eurot ning kostja kohustus tasuma laenusumma

kasutamise eest 5% intressi laenuperioodi peale. Pooled leppisid kokku, et laen tagastatakse

hiljemalt detsembris 2021. Laenu tagastamise tähtaeg oli seega 31. detsember 2021, kuid kostja

laenu tagastanud ei ole.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

4. Kostja väidete kohaselt on ta valmis oma kohustusi täitma ja valmis allkirjastama vastava

kokkuleppe.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 14. juuni 2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 18 000 eurot, intressi 475,89 eurot, sissenõutavaks muutunud

viivise 126,25 eurot ja viivise tasumata põhinõudelt (18 000 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates 2. veebruarist 2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Maakohus

jättis hagi rahuldamata sissenõudmiskulu 40 euro väljamõistmise osas. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda.

6. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 22. juunil 2021 sõlmisid pooled

laenulepingu ning hageja kandis kostja arvelduskontole 18 000 eurot selgitusega „laenuleping

nr 20210622“. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma

teisele isikule (laenusaaja) rahasumma (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma.

7. Hageja seisukohta, et poolte vahel oli kokkulepe tagastada laen detsembris 2021, kinnitab

poolte 2022. aasta kirjavahetus. Kostja vastupidist tõendanud ei ole. Pooled ei vaidle, et laen

on hagejale tagastamata.

8. Pooled ei vaidle ei intressimäära ega selle üle, et laenuperioodi eest 22. juunist 2021 kuni

31. detsembrini 2021 on kostja kohustatud hagejale tasuma intressi katteks 475,89 eurot.

9. Maakohus leidis, et hageja nõue kohtueelse sissenõudmiskulu 40 euro osas ei ole

põhjendatud. Hageja ei ole kirjeldanud ega esile toonud ühtegi toimingut, mis on tehtud võla

sissenõudmiseks.

10. Kuna kostja ei ole võlgnevust tähtaegselt tasunud, siis on hagejal õigus nõuda viivist

seadusjärgses määras alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest kuni hagiavalduse

2-22-1727

esitamiseni 2. veebruarini 2022 põhinõudelt (18 000 eurot) 126,25 eurot ning edasiulatuvat

viivist alates hagiavalduse esitamisest 2. veebruarist 2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Apellatsioonkaebus

11. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub lugeda laenu sissenõutavaks muutumise

kuupäevaks 2. mai 2022, mis on alus viivise arvutamiseks.

12. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on poolte kirjavahetuses räägitud võimalikust laenu

tagastusajast, kuid hageja ei asunud laenu tagastamist nõudma enne 2022 jaanuarit, mis viitab,

et lisaks kirjavahetusele oli pooltel täiendavaid kokkuleppeid. Täiendavate kokkulepete alusel

saab lugeda, et laenulepingu lõpetamise avalduse esitamise tähtajaks on 2. veebruar 2022. Kuna

laen kuulub tagastamisele kolme kuu jooksul alates avalduse esitamisest, siis muutus laen

sissenõutavaks alates 2. maist 2022.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata.

14. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui

apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.

Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele

apellatsioonkaebusest tuginetakse osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu määrus 6. mai 2021

määrus tsiviilasjas 2-18-18193, p 10). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis

üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.

15. Kostja apellatsioonkaebuse väidetest on võimalik aru saada, et kostja vaidlustab maakohtu

otsust viivise väljamõistmise nõude osas, sest kostja arvates muutus laenulepingust tulenev

laenu tagastamise nõue sissenõutavaks 2. veebruaril 2022. Maakohus tuvastas poolte

kirjavahetusele tuginedes, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kostja pidi

hagejale tagasi maksma laenu 18 000 eurot detsembris 2021, s.o 31. detsember 2021. Pooled ei

vaielnud maakohus selle üle, et laenuperiood oli 22. juunist 2021 kuni 31. detsember 2021, mil

kostja oli laenusummalt kohustatud tasuma hagejale intressi. Kostja maakohtu järeldust, et

poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline laenuleping, vaidlustanud ei ole. Kostja on

apellatsioonkaebuses küll märkinud, et lisaks kirjavahetusele oli pooltel ka täiendavaid

kokkuleppeid, kuid ei ole selgelt väitnud, et pooled oleksid leppinud kokku teistsuguses laenu

tagastamise tähtpäevas kui 31. detsember 2021, ega toonud välja sellise kokkuleppe sõlmimise

asjaolusid. Ainuüksi asjaolust, et hageja pöördus hagiavaldusega oma eeldatava ja seadusega

kaitstud õiguse kaitseks kostja vastu maakohtusse 2. veebruaril 2022, ei saaks tuletada poolte

ühist teistsugust täiendavat kokkulepet laenu tagastamise tähtaja osas, kui see on tuvastatud

maakohtu otsusega. VÕS § 82 lg 1 alusel, kui kohustuste täitmise tähtpäev on kindlaks

määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7

järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Kuna vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ole hagejale kokku lepitud ja maakohtu poolt

tuvastatud tähtajaks 31. detsember 2021 laenu tagastanud, siis ei ole kostja apellatsioonkaebuse

väidetele tuginedes võimalik arvata, et peale kohustuse täitmise tähtpäeva poleks hagejal olnud

õigus nõuda kostjalt tema kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest, s.o alates 1. jaanuarist 2022.

2-22-1727

16. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks varem

menetluses väitnud, et lisaks hageja poolt asjas esitatud kirjavahetusele, mille alusel on

tuvastatud poolte kokkulepe laenu tagastamise tähtaja osas, on poolte vahel veel täiendavaid

kokkuleppeid, mille alusel saab lugeda laenulepingus laenu tagastamise tähtajaks 2. veebruari

2022. Apellatsioonimenetluses ei saa algatada uut vaidlust, arendada peetud vaidlust edasi ega

laiendada vaidlust edasi võrreldes sellega, mida maakohtus peeti. TsMS § 631 lg 1 järgi võib

apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi

rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite

kohaselt (TsMS § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev

otsus. Kuna kostja ei ole toonud apellatsioonkaebuses esile mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud

juba maakohtus tugineda asjaolule, et poolte vahel oli laenu tagastamise tähtpäeva osas

täiendavaid kokkuleppeid, ei saaks ringkonnakohus asja lahendamisel seda väidet arvestada ega

tuvastada, et kokkulepitud tähtpäev laenu tagastamiseks oli muu kui 31. detsember 2021 (TsMS

§ 652 lg 3 p 2).

17. Ülal märgitud põhjendusi arvestades ei saaks kolleegium apellatsioonkaebuses toodud

väidete õigsust eeldades kaebust rahuldada. Seetõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 säte kaitseb nii vastustajat kui ka apellanti, et mitte

põhjustada kulusid, mis tuleb kaebuse rahuldamata jätmise korral lõppkokkuvõttes kanda

apellandil.

18. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 639 lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Kuna hagejal ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud, ei tule kostjal hagejale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.

19. Ringkonnakohtu andmetel ei tasunud kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu,

mistõttu ilmselt ei teki küsimust selle tagastamisest. Kui kostja on siiski riigilõivu tasunud, siis

on kostjal apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda määruse

jõustumisel tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi.

20. Kui

ringkonnakohus

keeldub

apellatsioonkaebust

menetlemast,

ei

toimeta

ta

TsMS § 638 lg 4

teise

lause

järgi

apellatsioonkaebust

vastustajale

kätte

ning

apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise

määrusega

tagastada.

Elektrooniliselt

esitatud

menetlusdokumente

ringkonnakohus

elektrooniliselt

ega

paberkandjal

ei

tagasta.

Ringkonnakohus

toimetab

määruse

TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10

järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)