2-21-116493/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.08.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-116493

Kohtuasi

OK Incure OÜ hagi X vastu võlgnevuse ja viivise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5144,07 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

OK

Incure

OÜ

(registrikood

11542046),

lepinguline esindaja Anu Volmer

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X taotlus apellatsioonkaebusele lisatud dokumentide tõenditena

vastuvõtmiseks (Pärnu Maakohtu 17.01.2022 otsus, 2016–2020. a pangakonto

väljavõtted, ülevaade laenudest ja Yle tehtud maksetest; Harju Maakohtu

10.02.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-18595 ja koodväljavõte laenudest).

2. Pärnu Maakohtu 17.01.2022 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta

osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

3. X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. OK Incure OÜ-l ei ole

apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-21-116493

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 2.06.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse X-lt (kostja) 5321,56 euro saamiseks. Kostja esitas avaldusele vastuväite. Kohus

lõpetas 15.06.2021 maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Pärnu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 25.06.2021 oma nõude hagiavaldusele ettenähtud vormis ning palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 4308,34 eurot ja viivise 835,73 eurot.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja TF Bank AB (publ) Eesti filiaal (laenuandja)

9.01.2019 väikelaenu laenulepingu nr 700009978 (laenuleping), mille alusel andis laenuandja

kostjale laenu 1700 eurot. Kostja kogu laenujääk laenuandja ees oli 4697,97 eurot. Kostja

kohustus tagastama laenujäägi igakuiste maksetena pangakontole 84 kuu jooksul

intressimääraga 18,90% aastas. Laenulepingu eritingimuste kohaselt oli viivise määraks

0,053% päevas.

2.2. Kostja tasus laenuandjale laenulepingu alusel laenu tagasimaksena 3713,43 eurot, millest

1368,95 eurot arvestati põhiosa katteks, 2205,30 eurot intressi katteks, 8,30 eurot

meeldetuletuskirja katteks, 130,50 eurot laenuhaldustasu katteks ja 0,38 eurot viivise katteks.

2.3. Kostja ei tagastanud laenuandjale laenu. Laenulepingu rikkumise tõttu ütles laenuandja

laenulepingu 23.06.2020 erakorraliselt üles ning palus kostjalt võlgnevuse kohest tasumist.

Samuti teatas laenuandja kostjale, et loovutas tal kostja vastu olevad nõuded hagejale. Kostja

ei ole võlgnevust tasunud.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et menetlus kriminaalasjas nr

XXXXXXXXXXXX on lõpetatud. Seega on hagejal õigus esitada kostja vastu hagi. Kostja on

digitaalselt allkirjastanud laenulepingu, kuid ei ole sellest tulenevaid kohustusi täitnud.

Laenulepingut allkirjastades on kostja kinnitanud, et on laenulepinguga tutvunud ja nõustub

sellega. Samuti on kostja laenulepingu allkirjastamisel kinnitanud, et talle on enne laenulepingu

sõlmimist antud informatsioon laenule kohalduva intressimäära ja muude laenutingimuste,

sh lepingueelse teabe kohta (Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht).

4. Hageja lõpliku seisukoha kohaselt hakkas kostja laenu kasutama 15.06.2016. Laenuandja on

kostja pangakontole nr EE061010902021447002 kandnud laenuna 5300 eurot ning samalt

kontolt tegi kostja ka laenu tagasimakseid. Laenulepingu katteks on kostja tasunud laenuandjale

3713,43 eurot, millest põhiosa on 1368,95 eurot, intress 2205,30 eurot, meeldetuletuskiri

8,30 eurot, laenuhaldustasu 130,50 eurot ja viivis 0,38 eurot. Kostja tasus igakuiseid

laenumakseid nõuetekohaselt kuni 17.01.2020. Seejärel jättis kostja osaliselt tasumata kolm

2-21-116493

üksteisele järgnevat graafikujärgset osamakset, tasudes ettenähtud 104,13 euro asemel alates

10.03.2020 vaid 50 eurot. Juuni 2020 osamakse jättis kostja täies ulatuses tasumata.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5.1. Kostja vastuväidete kohaselt võttis laenu tema endine elukaaslane Y kostja ID-kaarti ja

pangakaarti

kasutades.

Kostja

esitas

avalduse

politseisse

(kriminaalasi

nr XXXXXXXXXXXX), mis jäeti käiguta, kuna politsei hinnangul on tegemist

tsiviilvaidlusega. Kostjal (menetlusdokumendis ekslikult märgitud hagejal – ringkonnakohtu

märkus) puuduvad praegu vahendid, et esitada nõue endise elukaaslase vastu.

5.2. Kostja (menetlusdokumendis ekslikult märgitud hageja – ringkonnakohtu märkus) ei olnud

laenulepingu tingimustega kursis, sealhulgas, et laenusumma 1700 euro asemel tuleb

laenuandjale tagasi maksta 5321,56 eurot. See on liigkasu võtmine ja kostja

(menetlusdokumendis ekslikult märgitud hageja – ringkonnakohtu märkus) ei ole sellist

laenulepingut sõlminud. Kostja ei oska arvutit kasutada. Samuti ei tuvastanud laenuandja kostja

isikut, kui laenulepingu sõlmis ja rikkus sellega vastutustundliku laenamise põhimõtet.

6. Kostja täiendavate vastuväidete kohaselt kinnitavad kostja pangakonto väljavõtted, et kostja

ei ole laenuandjalt laenu võtnud. Kui laen kostja pangakontole laekus, kandis Y selle kohe enda

pangakontole edasi. Kostja on esitanud tsiviilasjas nr 2-20-18595 Y vastu nõude. Kostja ei ole

teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks.

7. Kostja lõpliku seisukoha järgi ei ole kostja olnud vastutustundetu. Kui inimesed elavad koos,

siis ei saa ette näha, et kostja oleks pidanud oma ID-kaarti peitma. Kostja pangakontot kasutas

Y. Kui kõikide laenude jaoks raha ei jätkunud, kandis Y oma pangakontolt kostjale raha või

võttis laenu juurde. Seejärel maksis Y osa laene tagasi ja ülejäänu kandis jälle endale. Selline

skeem kestis viimased 3–4 aastat. Kostja kasutas pangakaarti ainult sularahaautomaadis. Kostja

ei teadnud, kuidas kontoväljavõtteid vaadata ning ei oska internetipanka ega arvutit kasutada.

Kostja ei saanud laenulepingu alusel väljamakstud raha. Kui kostja nägi sularahaautomaadi

kaudu, et tema töötasuna saanud raha kontol ei ole, arvas ta, et elukaaslane võttis selle endale,

et tasuda kõik arved korteri eest ning osta toit ja riided – nii nagu kostja ja Y kokku leppisid.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Pärnu Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse

4308,34 eurot ja viivise perioodi 24.06.2020–25.06.2021 eest 835,73 eurot. Menetluskulud jäid

kostja kanda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõiv 425 eurot. Samuti

tuleb kostjal hüvitatavalt menetluskulult tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

8.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas kostja ja laenuandja

vahel oli sõlmitud kehtiv laenuleping. Kostja väidete kohaselt allkirjastas laenulepingu kostja

elukaaslane kostja ID-kaardiga, mistõttu ei ole kostja kohustatud laenu tagastama. Maakohus

tuvastas, et kostja on laenulepingu allkirjastanud ID-kaardiga digitaalselt. Kui isiku nimel

antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse

annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul,

kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei

andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema

2-21-116493

valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr

2-16-12445).

8.2. Kostja ei ole tõendanud, et tema isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega oleksid

läinud

kolmanda

isiku

kätte

tema

tahte

vastaselt.

Menetlus

kriminaalasjas

nr

XXXXXXXXXXXX lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kohtule esitatud

kostja seisukohtadest nähtub, et kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutas kostja elukaaslane, kes

väidetavalt andis kostjana esinedes ka laenulepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse.

Kostja 27.12.2021 selgituste kohaselt kestis selline praktika, kus kostja elukaaslane kasutas

kostja ID-kaarti ja PIN-koode ning maksis arveid ja ostis toitu jms ning tegi vajalikke

ülekandeid pangakontodelt, kostja ja tema elukaaslase vahel viimased 3–4 aastat. Sellest

nähtub, et kostja andis oma isikut tõendava ning arvutivõrgus identimist võimaldavad

dokumendid üle omal vabal tahtel või vähemalt oli teadlik nimetatud toimingutest. Kuna kostja

ei ole tõendanud, et tema ID-kaart ja PIN-koodid oleksid läinud kolmandale isikule üle tema

tahte vastaselt, saab lugeda laenulepingu kostja ja laenuandja vahel sõlmituks.

8.3. Laenulepingu kohaselt oli krediidi kulukuse määr 22,69%. Eesti Panga poolt avaldatud

keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2019. a jaanuaris oli 20,01%.

Laenulepingu järgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Seega on tarbijakrediidileping kehtiv.

8.4. Kuna kostja ei täitnud oma laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, on kostja

laenulepingut rikkunud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus

4308,34 eurot ja viivis 835,73 eurot perioodi 24.06.2020–25.06.2021 eest. Hageja arvestas

viivise 366 hilinenud päeva eest viivisemääraga 0,053% päevas vastavalt laenulepingule.

Kostja viivise perioodi ja summat ei vaidlustanud.

Apellatsioonkaebus

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada.

9.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei arvestanud maakohus asjaoluga, et kostja

pangakonto väljavõtte kohaselt kandis kostja endine elukaaslane Y alates 2016. aastast laenuna

laekunud raha kohe enda kontole edasi. Kostja ID-kaart ja PIN-koodid olid kodus ning kostja

ei osanud arvata, et Y kostja ID-kaarti kuritarvitab ja võtab kostja nimele laene ning kannab

need siis enda kontole.

9.2. Politsei oleks pidanud Y suhtes algatama kriminaalmenetluse. Politsei ei küsinud kostjalt

tema kontoväljavõtteid.

9.3. Maakohus on üksnes oletanud, et kostja andis oma isikut tõendava ja arvutivõrgus

identimist võimaldavad dokumendid üle omal vabal tahtel. Seda oleks maakohus saanud

tuvastada üksnes kostja vande all antava seletusega. Kostja andis Y-le üksnes volituse

igapäevaste arvete tasumiseks. Volitus ei hõlmanud õigust võtta kostja nimele laene. Kostja on

esitanud Y vastu nõude, mida menetletakse tsiviilasjas nr 2-20-18595.

9.4. Maakohus on jätnud arvestamata, et laenuandja ei täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Laenuandja antud laenu põhiosa oli peaaegu sama suur, mis kostja töötasu. Samuti

võttis kostja laenu korduvalt, varasemaid laene tagastamata, mis viitab kostja maksejõuetusele.

2-21-116493

Kui laenuandja ei oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, poleks kostjal

võlgnevusi tekkinud.

Vastustaja seisukoht

10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendusi ei täienda, nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu

otsuse põhjendustega ega korda neid.

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus jätnud

arvestamata asjaoluga, et kostja endine elukaaslane Y kandis enamuse laenulepingu alusel

saadud rahast kohe endale üle, kui laen oli kostja kontole laekunud.

12.1. Hagiavalduse lisana 1 esitatud tõendist nähtuvalt on 9.01.2019 sõlmitud laenuleping

kostja poolt allkirjastatud ID-kaardiga digitaalselt. Maakohus tuvastas õigesti, et laenulepingu

sõlmis kostja, viidates seejuures põhjendatult, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema

ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele ID-kaart

ja PIN-koodid on väljastatud (vt Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 22).

See eeldus tulnuks ümber lükata kostjal, mida kostja ei teinud. Kostja väitis ise, et tal oli endise

elukaaslase Y-ga kokkulepe, et Y kasutab kostja ID-kaarti ja PIN-koode arvete maksmisel ja

vajalike ostude tegemisel. See tähendab, et kostja andis talle väljastatud ID-kaardi ja PIN-

koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse. Selle järelduse tegemiseks piisas eelnevalt

viidatud kostja väitest ning kostja vande all ülekuulamine ei olnud vajalik.

12.2. Ringkonnakohus leiab, et ID-kaardi ja PIN-koodide andmine vabatahtlikult Y-le on

analoogia korras käsitatav kostjalt Y-le üldvolituse andmisena tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 115 lg 1 ja § 118 lg 1 järgi ning täiendab öelduga maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi (vt

ka Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 23 esimene lõik). Ka

apellatsioonkaebuses on kostja toonud esile, et andis Y-le volituse enda ID-kaardi

kasutamiseks. Apellatsioonkaebuse väide, et volitus oli antud üksnes igapäevaste arvete

tasumiseks ega laienenud laenude võtmisele, on õiguslikult ebaoluline. Andes vabatahtlikult

talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma,

et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel

tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et

tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid

teisele isikule üle selleks, et teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla

tahteavalduse, peab digitaalallkirja andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele

ID-kaart üle anti, ei tarvitse piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise

vahendid üle anti. Isikud, kellega digitaalallkirja andmise abil tehinguid tehakse, võivad

eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja

PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast hoolsust, sest tegemist on vahenditega,

mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on omakäelise allkirjaga samaväärne

tähendus (vt Riigikohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-124450, p 23 teine lõik).

2-21-116493

12.3. Kuivõrd laenulepingu sõlmis kostja, ei olnud hagi lahendamise seisukohalt tähtsust sellel,

mida laenulepingu alusel saadud rahaga edasi tehti. Hagi rahuldamine sõltus kehtiva

laenulepingu olemasolust. Samuti ei ole tähtsust sellel, kas kostja oskab arvutit kasutada.

12.4. Kostja kui allkirjastamise vahendite üleandja ja Y kui nende vahendite saaja vahelise

sisesuhte raames antud korralduste väidetav rikkumine ei ole siinse vaidluse esemeks.

13. See, kas ja milliseid toiminguid oleks menetleja pidanud tegema kriminaalasjas, ei puuduta

hageja hagiavalduse lahendamist.

14. Kostja hinnangul jättis maakohus arvestamata ka sellega, et hageja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Apellatsioonkaebuses sisustab kostja nimetatud põhimõtte rikkumist

sellega, et hagejale antud laenu põhiosa oli peaaegu sama suur, kui kostja töötasu, samuti kostja

maksejõuetusega

(kostja

võttis

laenu

korduvalt,

varasemaid

laene

tagastamata).

Ringkonnakohus jätab nimetatud väited TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta, sest

kostja ei ole neid maakohtu menetluses esitanud ega uue asjaolu lubatavust

apellatsioonkaebuses põhjendanud. Maakohtu menetluses sisustas kostja vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumist laenuandja poolt üksnes sellega, et laenuandja ei tuvastanud

laenulepingu sõlmimisel kostja isikut (sellele ei ole kostja apellatsioonkaebuses enam

tuginenud). Vastavalt jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 teise lause alusel tähelepanuta ka

hageja apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited, mis puudutavad kostja poolt laenu

taotlemist.

15. Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud järgmised dokumendid: apellatsioonkaebusega

vaidlustatud maakohtu otsus, kostja pangakonto väljavõtted 2016–2020. a kohta, ülevaade

laenudest ja Y-le tehtud maksetest, Harju Maakohtu 10.02.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-

18595 ja koodväljavõte laenudest. Tegemist on uute tõenditega, sh on uueks tõendiks kostja

2016–2020. a pangakonto väljavõtted, sest maakohtu menetluses kostja neid terviklikul kujul

ei esitanud. 24.03.2022 kirjas palus ringkonnakohus kostjal täpsustada, kas tegemist on uute

tõenditega ning kui on, siis põhjendada uute tõendite esitamise lubatavust ringkonnakohtus.

Kostja ringkonnakohtu kirjale ei vastanud. Kuna kostja ei põhjendatud uute tõendite lubatavust,

jätab ringkonnakohus tõendid TsMS § 652 lg 4 alusel vastu võtmata. Kuna dokumendid, mida

ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt

tagastada.

16. Hageja loobus 28.03.2022 menetlusdokumendis apellatsioonkaebuse vastusele lisatud

taotlusest võtta tõendina vastu kostja suhtes tehtud krediidianalüüs. Seetõttu ei ole

ringkonnakohtul vajadust nimetatud taotlust lahendada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1

alusel

kostja

kanda.

Hageja

on

kinnitanud,

et

tal

puuduvad

apellatsioonimenetluses menetluskulud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing