1-10-12269/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

12. november 2010 Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-10-12269

Kohtukoosseis

Kohtunikud Urmas Reinola, Ivi Kesküla, Meelika Aava

Kriminaalasi

N.A (N.A) süüdistuses KarS § 25

lg 2 - 199 lg 2 p 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23. septembri 2010 otsus lühimenetluses

Apellatsiooni esitaja

N.A, ik: XXX, eluk. XXXXXX

X-XXX

XXXXXXX,

XXXXXXXXXXXX,

XXXXXXXXXXX, ei tööta, varem kriminaalkorras

karistatud

11-l

korral,

viimati

29.04.2008

Harju

Maakohtu otsusega KarS § 331 järgi liitkaristusega 5

kuud vangistust, vabanes 14.05.2008 pärast karistuse

kandmist, karistus kustumata

RESOLUTSIOON

Jätta N.A apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 23. septembri 2010 otsusega lühimenetluses tunnistati N.A süüdi KarS § 25 lg 2 - 199 lg 2 p 4 järgi ja karistati vangistusega 9 kuud, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 kohaselt ühe kolmandiku võrra ja mõisteti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 kuud vangistust. N.A suhtes kohaldati tõkendina vahistamist ja karistuse algust arvati alates kinnipidamisest 21.09.2010. N.A-lt mõisteti välja riigituludesse sundraha 3262,50 krooni ja menetluskulud 1800 krooni. 2. süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, N.A uuesti viibides 21.09.2010 kella 18.05 paiku Tallinnas XXXXXXXX XXX XX asuva kaupluse

D. müügisaalis, pani kaasas olnud fooliumiga kotti kampsuni Guess maksumusega 3195 krooni ning koti kampsuniga endale pükste värvli vahele ja möödus kassadest võetud kauba eest tasumata, kuid peeti turvatöötajate poolt kinni. Võetud kaup tagastatud rikkumata. Seega N.A, isikuna kes on varem toime pannud varguse, alustades vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult kuriteo toimepanemist, mis oli suunatud võõra vallasasja äravõtmisele selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil ja tegi kõik temast oleneva süüteo lõpuleviimiseks, pani toime kuriteo, mis on kvalifitseeritav KarS § 25 lg 2 -199 lg 2 p 4 järgi. 3.

, vaidlustades üksnes

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav N.A

talle mõistetud karistuse. Apellatsioonis märgib, et ta ei ole mõistetud karistusega nõus, kuna kohus ei arvestanud asjaolu, et ta oli viimati karistatud 2008 aastal ja kahe aasta jooksul ei ole ta uusi seaduserikkumisi toime pannud. Kahetseb väga toimepandud seaduserikkumist ega saa siiamaani aru, mis juhtus. Määratud karistus on talle liiga range.

Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused

4. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

5. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 19. oktoobri 2007 kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).

6. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus lühimenetluse korras ning N.A ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures. Kohtuistungi protokollist nähtub, et süüdistatavale olid nii süüdistus kui ka tema õigused ja kohustused arusaadavad. Tunnistab ennast täielikult süüdi, enda ülekuulamist ei soovi ja on nõus lühimenetlusega. Viimases sõnas kahetseb toimepandut ja palub karistuseks mitte mõista reaalset vangistust. Seega oli esimese astme kohtus süüdistatavale tagatud õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.

7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on N.A-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust ja karistust kergendava asjaoluna süü puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendatud järeldusega.

Karistust

raskendavad

asjaolud

puuduvad. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et N.A on varem kriminaalkorras karistatud 11 korral, varasemalt on teda karistatud väärteokorras rahatrahvidega, mis on käesolevaks ajaks tasumata. Seega on kohus järeldanud põhjendatult, et N.A ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, kuna sellisel viisil ei ole saavutatavad karistuse eesmärgid. Riigikohus on (otsus nr 3-1-1-24-07) sedastanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. On ilmselge, et varasemad karistused ei ole mõjutanud N.A loobuma süütegude toimepanemisest, mistõttu karistuse eesmärkide saavutamiseks tuleb süüdistatavat karistada reaalse vangistusega. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et ärakandmisele kuuluv 6 kuuline vangistus on kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ja selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad. Apellatsioonis väidetu selleks alust ei anna. Arvestades N.A isikuandmeid, millest nähtub, et uute kuritegude toimepanemistest loobuma ei ole teda mõjutanud ka reaalsed vangistused, pole otstarbekas ega kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ka seaduslik talle mõistetud karistuse kergendamine.

8. Eeltoodud argumentidel leiab kohtukolleegium, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata. Täiendavalt selgitab kohtukolleegium, et apellatsiooni läbivaatamine istungimenetluses tooks apellatsiooni rahuldamata jätmise korral kaasa täiendavad kulud kaitsjatasu näol, suuruses ca 1000 krooni, mis tuleks välja mõista süüdistatavalt. Kohtukolleegium ei usu, et see vastaks apellandi huvidele, mida ta väljendab enda taotluses, arvestades seejuures ka tasumisele kuuluvate menetluskulude ulatust.

9. Seetõttu leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud kõiki asjaolusid, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kohtukolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 lausest 2, jätab kohtukolleegium N.A apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

Urmas Reinola Meelika Aava Ivi Kesküla