2-22-7554/5 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

5. august 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-7554

Tsiviilasi

Endel Klausi kaebus kohtutäituri Oksana Kutšmei

otsuste peale täiteasjas nr 084/2022/403

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. mai 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Endel Klausi määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

kirjalik menetlus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja (võlgnik, määruskaebuse esitaja): Endel Klaus

(isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Oskar Kilk

Puudutatud isik: Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei

Puudutatud isik (sissenõudja): Liivi Kartsep (isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 23. mai 2022. a määrus ning saata tsiviilasi tagasi

samale maakohtule Endel Klausi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Endel Klaus (avaldaja, võlgnik) esitas 20. mail 2022 Tartu Maakohtule kaebuse, milles

palus tühistada Tartu kohtutäituri Oksana Kutšmei (täitur) 9. mai 2022. a otsused täiteasjas nr

084/2022/403 (täiteasi). Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda.

Koos kaebusega esitas avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse täitemenetluse peatamiseks.

Kaebuse kohaselt algatas täitur 17. jaanuaril 2022 avaldaja suhtes täitemenetluse.

Täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 8. aprilli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-15944

(täitedokument), millega kohustati avaldajat täitma tema ja Liivi Kartsepa (sissenõudja) vahel

3. veebruaril 2015 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingut (leping) ja võimaldama

sissenõudjal kasutada lepingueset (X. kinnisasi asukohas X. küla,X vald, X; X. kinnisasi)

vastavalt lepingu tingimustele. Lepingu p 3.1.1 järgi on sissenõudja õigustatud kasutama koos

omanikuga isiklikuks tarbeks kogu lepingu eset. Lepingus ei ole sissenõudja kasutusõigust

täpsemalt sisustatud.

Avaldaja esindaja selgitas täiturile 31. jaanuaril 2022, et kohustus on täidetud enne

täitemenetluse algust ning avaldaja ei ole pärast täitedokumendi jõustumist takistanud isikliku

kasutusõiguse realiseerimist. Sellele vaatamata kohustas täitur avaldajat 25. märtsil 2022

andma sissenõudjale X. kinnisasjal asuvate ruumide kasutamiseks vajalikud võtmed. 29.

märtsil 2022 tegi täitur korduva ettepaneku kõnealuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha

määramise hoiatuse (1500 eurot). Täitur määras 29. märtsil 2022 avaldajale 25. märtsil 2022

toimingu täitmata jätmise eest sunniraha 500 eurot.

Täitur on rikkunud formaliseerituse põhimõtet. Täitedokumendist ei tulene avaldajale

kohustust anda sissenõudjale üle võtmed. Lisaks võimaldaks võtmete üleandmine

sissenõudjal kasutada kinnistut ilma avaldajata, kuid sellist õigust talle täitedokumendist ega

lepingust ei tulene. Täitur ei saanud tõlgendada täitedokumenti laiendavalt ega määrata

avaldajale kohustusi, mis täitedokumendist ei tulene. Seetõttu määras täitur avaldajale ka

põhjendamatult sunniraha. Kuna avaldaja on täitedokumendi enne täitemenetlust algatamist

täitnud, tuleb täitemenetlus lõpetada.

Avaldaja esitas täituri 25. märtsi 2022. a ja 29. märtsi 2022. a otsuse peale kaebused, mille

täitur jättis 9. mai 2022. a otsustega rahuldamata.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Maakohus keeldus 23. mai 2022. a määrusega avaldaja kaebuse menetlusse võtmisest

ning jättis menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus märkis, et puudutatud isikutel

hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

Määruse kohaselt on avaldus suunatud isikliku kasutusõiguse sisustamisele avaldajale sobival

viisil ning ühtlasi soovib ta algatada vaidlust, mis on juba lahendatud. Tartu Ringkonnakohtu

6. detsembri 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-20-15944 on kohus leidnud, et poolte vahel on

vaidlus selle üle, milline on isikliku kasutusõiguse sisu. Kohus tuvastas, et sissenõudjal on

õigus kasutada kogu kinnisasja ning selgitas, et isikliku kasutusõiguse seadmise mõte on luua

isikule õiguslik alus kinnisasja tulevikus kasutamiseks sõltumata sellest, kas kinnisasja

igakordne omanik seda sel hetkel soovib. Ringkonnakohus tõlgendas lepingu p 3.1 selliselt,

et sellega sooviti isikliku kasutusõiguse sisu täpsustada nii, et hageja isiklik kasutusõigus ei

välista samal ajal omaniku õigust kinnisasja kasutada. Seega on nii avaldajal kui ka

sissenõudjal õigus X. kinnisasja kasutada, seda teineteisest sõltumatult. Eelneva tõttu ei

pidanud kohus avaldaja tõlgendust lepingu p 3.1.1 osas õigeks.

Kuna sissenõudjal on õigus kasutada X. kinnisasja sõltumata sellest, kas avaldaja seda soovib,

ei ole muud võimalust selle reaalseks kasutamiseks kui võtme duplikaatide üleandmine

sissenõudjale. Seetõttu ei ole täitur formaliseeritusse põhimõtet rikkunud. Sisuliselt on

täitedokument täitmata, kuna sissenõudjal puudub võimalus kogu kinnistut, sh hooneid

kasutada. Lisaks on avaldaja ringkonnakohtu 6. detsembri 2021. a otsuse järgi pärast

sissenõudja kinnisasjalt välja kolimist vahetanud hoonete lukud ega ole sissenõudjat

kinnisasjale lubanud.

Avaldaja ei ole võimaldanud sissenõudjal kinnisasja kasutada ka pärast täitedokumendi

jõustumist. 18. märtsil 2022 kinnistu asukohas toimunud täitetoimingul teatas sissenõudja, et

avaldaja ei luba tal kinnistut kasutada ning tal ei ole võtmeid. Lisaks ei andnud avaldaja

sissenõudjale 25. märtsil 2022 ruumide kasutamiseks vajalikke võtmeid.

Kui menetlusosalistel tekib täitedokumendi täitmisel vaidlusi isikliku kasutusõigusega

hõlmatud

tegevuse

üle,

on

võimalik

esitada

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

(TsMS) § 368 lg 2 järgne hagi.

Eelnevast tulenevalt jättis maakohus avalduse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.

Kuna kaebus jäi menetlusse võtmata, ei lahendanud kohus ka avaldaja taotlust täitemenetluse

peatamiseks kohtumenetluse ajaks.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

3. Avaldaja palub 7. juunil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada

ning saata asi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.

Määruskaebuse kohaselt jättis maakohus ennatlikult kaebuse menetlusse võtmata, kuulamata

ära teisi menetlusosalisi ning täitmata hagita menetluses kohalduvat uurimiskohustust

(TsMS § 477 lg-d 5 ja 7). Lisaks peab avaldajal olema õigus määratud sunniraha

vaidlustamiseks. Täituril on võimalik teha uus otsus sunniraha määramise tühistamise kohta.

Ebaõige on seega kohtu järeldus, nagu poleks kaebusega võimalik saavutada avaldaja

taotlevat eesmärki. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tulemusena tuleb avaldajal

tasuda täiturile sunniraha 500 eurot ning tõenäoliselt määraks ta ka uue sunniraha 1500 eurot,

jätkates seejärel sunniraha määramise hoiatuste tegemist.

Lepingust ega täitedokumendist ei tulene avaldajale võtmete üleandmise kohustust, vaid

kohustus võimaldada sissenõudjal kasutada kinnisasja koos omanikuga. Avaldaja on

täitedokumendi täitnud, kuna ta ei ole teinud sissenõudjale takistusi X. kinnisasja

kasutamiseks koos avaldajaga. Seega algatas täitur põhjendamatult täitemenetluse ning see

tuleb lõpetada.

Lisaks formaliseerituse põhimõtte rikkumisele ei ole täitur arvestanud avaldaja õiguste ja

huvidega. Kui sissenõudjale antaks üle elamu võtmete duplikaadid, oleks tal võimalik

kasutada kinnisasja ilma omanikuta, sh siseneda avaldaja eluruumidesse ilma seda avaldajaga

kooskõlastamata. See rikuks oluliselt avaldaja õigusi perekonna- ja eraelu puutumatusele

(Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26), omandi puutumatusele (PS § 32) ja kodu

puutumatusele (PS § 33).

Kui sissenõudja väitel tuleneb täitedokumendist õigus nõuda avaldajalt võtmete duplikaatide

üleandmist, peaks TsMS § 368 lg 2 järgse nõudega kohtu poole pöörduma sissenõudja, mitte

avaldaja. Täituril ei ole aga igal juhul õigust täitedokumenti laiendavalt tõlgendada.

Kohus on jätnud lahendamata avaldaja taotluse täitemenetluse peatamiseks. Avaldaja jääb

taotluse juurde.

4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning saatis

TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada

ning saata asi kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse.

6. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 võib kohus jätta hagita

asjas esitatud avalduse menetlusse võtmata, kui see ei ole esitatud seadusega kaitstud õiguse

ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui sellega ei ole

taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Avalduse menetlusse võtmisest võib keelduda

üksnes juhul, kui selles esitatud asjaoludel ei oleks avaldaja nõuet võimalik rahuldada ühelgi

materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-139-13, p 14; 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 12). See

tähendab, et kohtul tuleb avalduse menetlusse võtmisel selles märgitud faktiliste asjaolude

õigsust eeldades analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks

anda aluse nõude rahuldamiseks. Kohus ei saa TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata

tõendeid (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12;

2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13; 9. oktoobri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12) ning lähtuda tuleb üksnes avalduse õiguslikust

perspektiivikusest. Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas maakohtule esitatud kaebuse

rahuldamine ei ole selles märgitud faktilisi asjaolusid arvestades õiguslikult perspektiivitu.

7. Avaldaja on maakohtule esitatud kaebuses vaidlustanud kaks 9. mail 2022 tehtud

täituri otsust (tl-d 21–27). Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud tähelepanuta avaldaja

kaebuse osas, milles avaldaja on vaidlustanud täituri 9. mai 2022. a otsuse sunniraha

määramise kohta (tl-d 21–23). Vaidlustatud maakohtu määrus on selles osas nõuetekohaselt

põhjendamata (TsMS § 465 lg 2 p 8). TsMS § 372 lg 4 järgi peab kohus avalduse (sh kaebuse)

menetlusse võtmisest keeldumise määruses märkima menetlusse võtmisest keeldumise

põhjuse. Kui avalduses on esitatud mitu nõuet, peab kohus iga nõude puhul analüüsima, kas

esinevad menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas avalduse menetlusse

võtmata jätmist põhjendama. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu maakohtu määruse

põhjendustest, mis oli avaldaja sunniraha määramise vaidlustamise nõude menetlemist

takistav puudus ning miks esines maakohtu arvates TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud avalduse

menetlusse võtmata jätmise alus.

Samas ringkonnakohtu arvates ei esine TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud kaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise aluseid kõnealuse nõude osas, arvestades kaebuses märgitud faktilisi

asjaolusid. Avaldajal võis täitemenetluse seadustiku (TMS) § 218 lg 1 alusel kohustusliku

kohtueelse menetluse läbimise korral esitada eelnevalt kaebuse kohta tehtud täituri otsuse

peale kaebuse maakohtule täituri poolt määratud sunniraha vaidlustamiseks. Selline kaebus

on seega kohane ja lubatav. TsMS § 477 lg-te 5 ja 7 järgi on kohtul kohustus kontrollida täituri

otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas sunniraha määramine avaldajale oli

põhjendatud.

8. Olukorras, kus täitur asus avaldaja arvates täitedokumenti tõlgendama kohustuste

osas, mis täitedokumendist üheselt arusaadavalt ei tulene, oli võlgniku poolt TMS § 217 lg 1

alusel täituri sellise tegevuse peale kaebuse esitamine iseenesest kohane õiguskaitsevahend.

TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid

täitedokumendi täitmisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2022.

a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362, p 11.2). Seega oli avaldaja kaebus täituri tegevuse

vaidlustamisel täitedokumendi tõlgendamisel samuti kohane.

Samas võib kaebuses esitatust järeldada, et täitemenetluse osaliste vahel on vaidlus

täitedokumendi tõlgendamise üle, kuidas täitmine peab toimuma – kas avaldaja peab

sissenõudjale X. kinnisasja kasutamise võimaldamiseks üle andma ruumide võtmed või mitte.

Olukorras, kus sissenõudja ja võlgnik (ning ka täitur) saavad täitedokumendist erinevalt aru,

puudub ringkonnakohtu arvates täituril pädevus tekkinud vaidluse lahendamiseks ning

menetlusosaliste poolt välja toodud täitedokumendi võimalike tõlgendusvariantide vahel

valimiseks (vt ka Riigikohtu 2. augusti 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 15). Sellises

olukorras on sobiv õiguskaitsevahend sissenõudja või võlgniku hagi TsMS § 368 lg 2 alusel

teise poole vastu täitedokumendi selgitamiseks (tõlgendamiseks), mille raames täpsustatakse

täitedokumendist tulenevat võlgniku kohustust sissenõudja ees (mh selle kohta, kas avaldajal

on kohustus anda sissenõudjale X. kinnisasja kasutamise võimaldamiseks üle ruumide

võtmed). Seega puudus täituril praegusel juhul pädevus täitedokumendi tõlgendamiseks

võtmete üleandmise kohustuse osas. Täitur peab lähtuma üksnes täitedokumendi

resolutsioonist, mis peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav

ka lahendi muu tekstita (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464,

p 17).

9. Ringkonnkohus lisab, et kuna avaldaja soovib saavutada ka täitemenetluse lõpetamise,

kuna tema arvates on täitedokument täidetud, siis ei pruugi TsMS § 368 lg 2 alusel esitatav

hagi olla avaldaja õiguste kaitseks piisav, kuna see ei kõrvaldaks täitedokumendi

sundtäidetavust. Avaldajal võib osutuda vajalikuks esitada sundtäitmine lubamatuks

tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1). Samuti võib otstarbekaks osutuda sellise hagi esitamine,

milles sisaldub kaks taotlust – tuvastuslik taotlus täitedokumendi tõlgendamiseks

(TsMS § 368 lg 2) ja taotlus tunnistada sundtäitmine lubamatuks (TMS § 221 lg 1) (vt ka

Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 12).

10. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastata määruskaebuse väidetele, mis puudutavad

kaebuse aluseks olevaid asjaolusid asja sisulisel lahendamisel, kuna lahendab määruskaebust

täituri otsuste peale esitatud kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise peale.

11. Eelmärgitut arvestades tuleb asi saata avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks

tagasi samale maakohtule, arvestades mh käesolevas määruses esitatud ringkonnakohtu

seisukohti. Maakohtul tuleb avalduse menetlusse võtmisel lahendada avaldaja esialgse

õiguskaitse taotlus täitemenetluse peatamise kohta.

12. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja menetlust lõpetavas lahendis.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Indrek Parrest