2-21-10739/26 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas

1 (8)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.07.2022. a, Võru kohtumaja Põlva majas

Tsiviilasja number

2-21-10739

Tsiviilasi

Renovum OÜ hagi E. K. vastu laenulepingust tuleneva

võlgnevuse, võla sissenõudmiskulu ja viivise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Renovum OÜ (registrikood 14042462)

Hageja lepinguline esindaja: Inna Bodagovskaja (e-post:

inna.bodagovskaja@renovum.ee)

Kostja: E. K. (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja lepinguline esindaja: Feliks Luiksaar (e-post:

feliksluiksaar@hot.ee)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista E. K. Renovum OÜ kasuks 4339,30 eurot, millest 2000 eurot on laenu

põhiosa võlgnevus, 286,97 eurot intress, 22,33 eurot lepingu hooldustasu, 30 eurot võla

sissenõudmiskulu ja 2000 eurot 29.07.2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis

põhivõlalt.

Menetluskulude jaotus

1. Jätta menetluskulud E. K. kanda.

2. Välja mõista E. K. Renovum OÜ kasuks menetluskulud summas 1480 eurot, sh 400

eurot riigilõiv ja 1080 eurot lepingulise esindaja kulud.

3. Välja mõista E. K. Renovum OÜ kasuks viivis punktis 2 väljamõistetud

menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2 (8)

I Hageja nõue ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ühisraha OÜ ja kostja 14.06.2019. a laenulepingu nr

Y190612053, mille alusel võttis kostja laenu 2000 eurot intressiga 40.00% aastas ja 0.111%

päevas,

tagasimakseperioodiga

kuud,

kohustusega

tasuda

alates

13.07.2019.a

annuiteetgraafiku alusel iga kuu 13. kuupäevaks laenu põhiosast, intressist ja lepingu

hooldustasust koosnevaid makseid summas 111,48 eurot. Laenulepingu alusel kohustus kostja

saadud laenu tagastama hiljemalt 13.12.2021. a. Kokku kohustus kostja tasuma 3344,40 eurot

(igakuised osamaksed 111,48 eurot x 30 kuud). Laenuleping sõlmiti internetiportaali

vahendusel kirjalikult taasesitatavas vormis. Ühisraha OÜ maksis kostjale laenusumma välja

14.06.2019. a. Sellega said laenuandja kohustused täidetud ja kostjal tekkis kohustus

laenulepingus sätestatud tingimusi täita ning igakuiseid ettenähtud makseid tähtaegselt

laenulepingu põhitingimustes näidatud kontole tasuda. Kostja jättis täielikult tasumata

laenulepingu osamaksed ning ei ole reageerinud Ühisraha OÜ poolt tehtud korduvatele

meeldetuletustele ega täitnud oma kohustust ka temale antud täiendava tähtaja jooksul. Kostja

rikkumise tõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 28.10.2019. a ning

loovutas laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja taotleb hagiavalduses,

et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva põhivõla summas 2000

eurot, intressi summas 286,97 eurot, lepingu hooldustasu summas 22,33 eurot, võla

sissenõudmiskulu summas 30 eurot, 08.07.2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

põhivõlalt summas 1382,83 eurot ja alates 09.07.2021. a viivise 40% põhivõlalt aastas kuni

nõude täitmiseni.

II Kostja seisukoht ja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.

Kostja väitel ei ole tema Ühisraha OÜ-lt laenu võtnud ega hagiavalduses nimetatud

14.06.2019.a laenulepingut nr Y 190612053 sõlminud. Kostja ei ole eelnimetatud laenulepingu

sõlmimiseks esitanud hageja õiguseellasele kunagi ka laenutaotlust ega kinnitanud

põhitingimustega ja üldtingimustega nõustumist, tal ei ole hageja õiguseellasega kunagi olnud

vahetut isiklikku kontakti, sh ka telefoni teel. Kolmandaks isikuks, kes ilmselt on toime pannud

kostja ID-kaardiga laenude võtmise paljudelt laenuandjatelt, on A. H. . Seotud võivad olla ka

veel mitmed isikud. Kostja andis enda ID-kaardi ja identifitseerimisvahendid üle A. H. ,

eesmärgil kasutada neid osaühingu loomisel, kuna A. H. põhjendas kostjale, et tema ei saa ise

omal nimel osaühingut teha, sest on kriminaalkorras karistatud isik. Hiljem on selgunud, et

kostja ID-kaarti kasutades on võetud laenusid erinevatelt laenuandjatelt. Kostja on lõpetanud

õpiraskustega põhikooli ning ei ole sellest tulenevalt olulistes küsimustes suutlik adekvaatselt

orienteeruma ja tema teovõime võib olla piiratud. Kostja on hetkest, mil temale said teatavaks

tema nimelt laenude ja maksekohustuste võtmised, pöördunud politseisse ja nende asjaolude

uurimiseks on alustatud tema avalduse alusel kriminaalmenetlust. Tsiviilasjas nr x-xx-xxxxxx

on uurimisasutuse uurija oma 28.01.2021. a vastuskirjas teatanud kohtule, et laenude

vormistajaks olid hoopis kolmandad isikud, mitte A. H. . Seega on tegemist kostja

identifitseerimisvahendite üleandmisega A. H. poolt kolmandatele isikutele. Kostja

Swedbank`i konto väljavõte perioodi 01.06.2019 kuni 30.06.2019 kohta tõendab, et kostja

arvele kantud laenurahad liikusid kiirelt edasi nii M. K. kui ka J. L. arveldusarvetele, mitte A.

H. `i arveldusarvele. Kostja ei andnud A. H. sõnaselget ja üheselt mõistetavat volitust võtta

tema nimelt laene või muid rahalisi kohustusi. Samuti ei andnud kostja A. H. edasivolitamise

õigust. Kostja on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt ei saanud ei A. H. ega keegi võimalik

kolmas isik, kellele A. H. kostja identifitseerimisvahendid ja koodid üle andis, sõlmida kostja

nimel laenulepinguid.

III Hageja seisukoht kostja vastuväidete kohta

Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi hagiavalduses esitatud nõude juurde.

3 (8)

Hageja leiab, et kostja väited selle kohta, et laenulepingu sõlmis tema ID-kaarti kasutades keegi

kolmas isik, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Hageja toob välja, et 26.08.2019. a teatises

kriminaalmenetluse alustamise kohta kirjutab Kagu politseijaoskonna uurija, et PPA Lõuna

prefektuuri Kagu politseijaoskonnas on registreeritud 16. augustil 2019. a E. K. teade selle

kohta,

et

paar

päeva

enne

13. juunit

2019.

a

oma

elukohas

xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx talus andis ta töö kaudu

tuttavale mehele oma ID-kaardi koos PIN-koodidega ja digi ID-kaardi koos PIN-koodidega

ning 2019. juulikuus tulid tema e-posti aadressile teated, et ta on SMS-laenu võtnud, mis on

vaja tagasi maksta. Lähtudes teatises kriminaalmenetluse alustamise kohta öeldust on

arusaadav, et kostja vabatahtlikult andis ID-kaardi ja PIN-koodid tuttavale mehele. Hageja loeb,

et kuna kostja andis kolmandale isikule vabatahtlikult võimaluse kasutada tema

autentemisvahendeid digitaalseks allkirjastamiseks, siis saab lugeda tahteavaldus antuks ja

laenuleping Ühisraha OÜ ja kostja vahel sõlmituks 14.06.2019. a. Hageja toetub Riigikohtu

16.12.2019. a otsusele nr x-xx-xxxxxx, milles Riigikohus asus seisukohale (p 22 - 24), „et juhul,

kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et

tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Digitaalallkirja

andmise vahendite hoidmisel on kõrge hoolsuskohustus. Andes vabatahtlikult talle väljastatud

digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik

võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille

puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi

omaja. Juhul, kui isik peaks andma enda ID-kaardi ja PIN-koodid teisele isikule üle selleks, et

teine isik annaks ID-kaardi omajana esinedes mingi kindla tahteavalduse, peab digitaalallkirja

andmise vahendid üle andnud isik arvestama, et isik, kellele ID kaart üle anti, ei tarvitse

piirduda vaid selle allkirja andmisega, milleks allkirjastamise vahendid üle anti. Hageja leiab,

et olukorras, kus kostja andis vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi

ja PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, on kostja ja allkirjastamise vahendite saaja vahelises

sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja

esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel ning hageja selle eest ei vastuta. Hageja sai eeldada, et

tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks andis kostja, kelle ID-kaarti ja PIN-koode kasutati.

Laenuandja ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja enne laenu andmist kontrollis

kostja maksevõimet. Kostja poolt esitatud 6-kuu pangakontoväljavõttest sai laenuandja

andmeid, et tööandja TRUCK TRADING ESTONIA OÜ maksis kostjale eelneva 6 kuu

keskmise töötasu 1281 eurot kuus. Väljavõttest tulenevalt oli kostjal 3 laenu, mis olid võetud

Placet Group OÜ-st, igakuise makse suurus oli 289 eur. Lisaks oli kostja COOP FINANTS AS

krediitkaart summale 32 eur kuus. Laenu võtmise ei olnud kostjal mitte ühtegi maksehäiret nii

kehtivat, kui ka lõpetatud. Samuti kuulus laenu võtmise ajal kostjale kinnistu, asukohaga Põlva

maakonnas Põlva vallas Suurkülas Suuremaja 8, registriosa numbriga 80155544. Arvestades,

et laenulepingu järgi oli igakuise tagasimakse suurus 111,48 eurot, hindas laenuandja kostja

maksevõimeliseks, et lepingust tulenevaid kohustusi täita. Hageja toob ka välja, et laenuandja

maksis laenusumma kostjale kuuluvale arvelduskontole nr EE692200221036348104.

Kokkuvõttes leiab hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt laenulepingu täitmist ning kostja

vastuväited ei anna alust jätta hagis esitatud nõudeid rahuldamata.

IV Kohtu seisukoht

Kohus leiab, et Renovum OÜ hagi E. K. vastu on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

Hageja nõuab hagis kostjalt laenulepingust tulenevat põhivõlga, intressi, lepingu hooldustasu,

võla sissenõudmiskulu ning viivist põhivõlalt.

4 (8)

Hagi rahuldamise eelduseks on see, et hageja õiguseellase ja kostja vahel on laenulepingust

tulenev võlasuhe ja kostja on lepingust tulenevat raha maksmise kohustust rikkunud ning

kohustus on muutunud sissenõutavaks.

Kostja vaidleb hagile vastu põhjusel, et tema ei ole hagi aluseks olevat laenulepingut sõlminud.

Kostja väitel sõlmis hageja õiguseellasega kostja nimel lepingu kolmas isik kostja usaldust

kuritarvitades.

Arvestades kostja vastuväiteid, tuleb kohtul asja lahendamisel esmalt kindlaks teha lepingu

sõlmimine hageja õiguseellase ja kostja vahel ning seejärel hinnata tehingu kehtivust, sh

võimalikke tehingu tühisuse aluseid.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on

piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu

sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu

kohustuslikku vormi.

Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-le 1 võib tahteavalduse teha mis tahes

viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68 lg 2 kohaselt on otsene tahteavaldus,

milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg ning TsÜS § 68 lg 3 kohaselt

kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik

tagajärg.

Laenulepingule ei ole seadusega ette nähtud kohustuslikku vorminõuet ja selle saab lugeda

sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud VÕS § 9 lg 1 kohaselt poolte vahel

kokkuleppe saavutamisega. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused

samasisulised tahtevaldused, mida võib teha sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega

TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil.

Hageja väitel sõlmisid Ühisraha OÜ ja kostja internetiportaali vahendusel kirjalikult

taasesitatavas vormis laenulepingu. Hageja on esitanud tõendina laenulepingu nr Y190612053

(tl 6) koos üldtingimustega (tl 9-10). Hageja on esitanud tõendina veel kostja poolt Ühisraha

OÜ-le laenu taotlemise käigus esitatud kostja pangakonto väljavõtte 12.06.2019. a seisuga (tl

54-58).

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et tahteavaldus laenulepingu sõlmimiseks tehti kostja

nimel tema ID-kaarti kasutades. Kohus on seisukohal, et asjaolusid arvestades saab lugeda, et

kostja sõlmis Ühisraha OÜ-ga laenulepingu hageja poolt esitatud laenulepingus nr Y190612053

toodud tingimustel.

Kostja väitel oli ta andnud isikule nimega A. H. oma ID-kaadri osaühingu asutamiseks vajalike

toimingute teostamiseks, kuid A. H. või keegi tema kaaslastest täitis kostja teadmata tema ID-

kaarti kasutades veebikeskkonnas laenutaotluse.

Riigikohus on 16.12.2019. a otsuses tsiviilasjas nr x-xx-xxxxxx (p-d 22-24) avaldanud

seisukohta, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode

kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid

väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus

antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Kolleegiumi hinnangul peab isik, kes

annab teisele isikule üle kõik digitaalallkirja andmise vahendid, möönma, et vahendite saaja

võib asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega digitaalallkirja

andmise abil tehinguid tehakse, võivad eeldada, et allkirju annab isik, kelle nimele on ID-kaart

ja PIN-koodid väljastatud. ID-kaardi ja PIN-koodide osas peavad isikud üles näitama kohast

hoolsust, sest tegemist on vahenditega, mille abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on

omakäelise allkirjaga samaväärne tähendus. Riigikohus on korranud ka juba varasemas

lahendis (21.12.2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16) antud seisukohta, et olukorras, kus

5 (8)

isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-koodid)

kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise regulatsiooni

kohaldamine (TsÜS §§-d 115, § 118 lg 1) ja juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite

üleandmist analoogia alusel käsitada volituse andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja

ja saaja vahelises sisesuhtes antud korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu

esindatava ja esindaja vahelise sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131).

Antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et kostja andis oma ID-kaardi vabatahtlikult kolmanda

isiku valdusesse. Kostja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et kolmas isik sai nimetatud andmed

kostja tahte vastaselt. Kui kostja andis vabatahtlikult kolmandale isikule oma ID-kaardi, selle

PIN-koodid ja internetipanga kasutajatunnuse, siis pidi ta möönma, et vahendite saaja võib

asuda tema nimel allkirju ja tahteavaldusi andma ning isikud, kellega tehinguid tehakse, võivad

eeldada, et allkirju annab kostja. Kui isik, kelle valdusesse kostja oma ID-kaardi, PIN koodid

ja/või paroolid andis, tegi kostja nimel tehingu, mis on vastuolus kostja huvidega, rikkudes oma

sisesuhtest tulenevaid kohustusi kostja ees, ei too see kaasa selle isiku poolt kostja nimel hageja

õiguseellasega tehtud tehingu tühisust.

Eeltoodut arvestades on seisukohal, et kostja ei ole põhistanud Ühisraha OÜ-ga tehtud

laenutehingu tühisuse aluseid ega ole põhistanud ka hagi rahuldamata jätmise eeldusi muul

alusel.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Vastavalt VÕS § 401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui

seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama

kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb

maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku

lepitud.

Antud juhul on Ühisraha OÜ laenuandjana tegutsenud oma majandustegevuses ning seda

arvestades on tegemist tarbijakrediidilepinguga.

Lepingus (tl 6) on pooled kokku leppinud, et Ühisraha OÜ annab kostjale laenu 2000 eurot

intressiga 40% aastas. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel võrdsete

hooldustasu-, intressi- ja põhiosamaksetena summas 111,48 eurot. Laenu tagastamise

lõpptähtaeg oli 13.12.2021. a. Laenu krediidikulukuse määr on 54,64%.

VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 4

kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolse rikkumise korral õigus muu hulgas leping üles öelda.

VÕS § 108 lg 1 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse raha maksmise kohustuse rikkumise

korral õigus nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult ka viivitusintressi (viivist) alates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest.

Vaidlust ei ole selle üle, et Ühisraha OÜ on laenusumma kostja kontole kandnud, kuid kostja

laenulepingust tulenevat raha maksmise kohustust täitnud ei ole. Seoses kostja rikkumisega on

Ühisraha OÜ lepingu ennetähtaegselt üles öelnud ja loovutanud lepingust tulenevad nõuded

kostja vastu hagejale.

Hageja nõuab kostjalt kohustuste täitmist ning lisaks kohustuse täitmisega viivitamise eest

viivist. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis annaks talle alust laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmisest keelduda ja jätta hageja nõuded rahuldamata.

Vastuväites hagile tugineb kostja sellele, et tema ei ole Ühisraha OÜga lepingut sõlminud.

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid laenulepingu tingimustele. Kuna tegemist on

6 (8)

tarbijakrediidilepinguga, siis on kohtul kohustus ka omal algatusel kontrollida nõude aluseks

oleva lepingu ja selle tingimuste kehtivust olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud.

Kohus leiab, et esitatud asjaolude põhjal ei ole laenulepingu nr Y190612053 kui

tarbijakrediidilepingu tühisus tuvastatav. Muu hulgas ei saa hinnata lepingus kokku lepitud

laenu intressimäära üleliia kõrgeks ja lepingu krediidikulukuse määr ei ületa VÕS § 4062 lg-s

1 sätestatud ülempiiri, millisel juhul tuleb tarbijakrediidileping lugeda tühiseks.

Hageja on esitanud kohtule tõendina kostja pangakonto väljavõtte perioodi kohta 19.12.2018-

12.06.2019. a kohta (tl 53-59), kinnistu registriosa väljavõtte (tl 60) ja Creditinfo maksehäirete

raporti (tl 61). Kohus leiab, et nimetatud tõendid tõendavad, et laenuandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ning piisava hoolsusega hinnanud kostja kui tarbija

krediidivõimelisust.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et põhjendatud on hageja laenu põhivõla nõue summas 2000

eurot, laenu kasutamise eest intressi nõue summas 286,97 eurot ning lepingu hooldustasu nõue

summas 22,33 eurot.

Kohus leiab, et põhjendatud on ka hageja viivisenõue.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingus kokkulepitud viivisemääras 40% aastas. Hageja on

arvestanud viivist sellises määras vastavalt iga maksegraafikujärgse osamakse sissenõutavaks

muutumisest. Hagiavalduse esitamise, s.o 08.07.2021. a seisuga on hageja arvestanud

sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks kokku 1382,83 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja

viivist protsendina põhinõudelt lepingujärgses määras 40% aastas kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõutavale viivise määrale ega viivise arvestusele.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse

viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult

mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

TsMS § 367 kohaselt arvestab kohus viivise välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Hagi

esitamise seisuga, s.o 08.07.2021. a seisuga on hageja arvestanud sissenõutavaks muutunud

viivise suuruseks 1382,83 eurot. Alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni perioodi

eest 09.07.2021. a – 29.07.2022. a kujuneb 2000 euro suuruselt võlasummalt hageja nõutud

määras viivise suuruseks 846,03 eurot. Seega kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivis kokku 2 228,86 (1382,83 + 846,03) eurot. Rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, st võlausaldaja

peab tõendama suurema kahju olemasolu (vt ka Riigikohtu 26.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-87-10, p 12). Hageja ei ole vastavat kahju tõendanud, seega mõistab kohus kostjalt hageja

kasuks viivise välja põhivõlgnevuse ulatuses, st mitte üle põhivõla summa.

Lisaks põhivõlale, intressile, lepingu hooldustasule ja viivisele nõuab hageja kostjalt ka võla

sissenõudmiskulusid summas 30 eurot.

Kohus leiab, et hageja võla sissenõudmiskulude nõue on põhjendatud.

VÕS § 115 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse

täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

VÕS § 113² lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev

7 (8)

võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud

kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Nimetatud

hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe

tasuta meeldetuletuse. VÕS § 113² lg 2 p 3 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.

Hageja on esitanud tõenditena kostjale lepingu kehtivuse ajal 21.09.2019. a saadetud

võlateatise, 28.09.2019. a saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 28.10.2019. a saadetud

lepingu ülesütlemise teate (tl 11-13). Pärast lepingu ülesütlemist on hageja saatnud kostjale

10.01.2020. a teatise nõude loovutamise kohta (tl 14). Hageja on tõenditega tõendanud kostjale

nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu ülesütlemist kohustuse täitmiseks

meeldetuletuskirjade saatmist. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS

§ 113² lg –s 1 ja VÕS § 113² lg 2 p-s 3 lubatud ulatuses

Kõike eeltoodut arvestades kohus rahuldab hagi.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 4339,30 eurot, millest 2000 eurot on laenu

põhiosa võlgnevus, 286,97 eurot intress, 22,33 eurot lepingu hooldustasu, 30 eurot võla

sissenõudmiskulu ja 2000 eurot kohtuotsuse tegemise aja, s.o 29.07.2022. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt.

Menetluskulude jaotus

Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldab hagi, seega TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb jätta hageja menetluskulud kostja

kanda.

TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

rahalise suuruse.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulud kokku 1660 eurot, sh 400

eurot riigilõiv hagilt ja 1260 eurot hageja lepingulise esindaja tasu.

Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud nõudelt riigilõivu 400 eurot. Riigilõivu on tasutud

seaduses ettenähtud määras, lähtudes hagihinnast, ning selle saab lugeda hüvitatavaks

menetluskuluks.

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasu on põhjendatud osaliselt.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218

sätestatu kohaselt.

Hagejat esindas menetluses BIA Õigusbüroo OÜ jurist Inna Bodagovskaja, kes ei ole advokaat,

kuid vastab TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud haridusnõuetele ja võib olla kohtus lepinguliseks

esindajaks.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja ajakulu olnud kokku 10 tundi ja

30 minutit. Hageja esindaja taotleb tehtud toimingute eest tasu määraga 120 eurot ühe tunni

eest (ilma käibemaksuta), kokku 1260 eurot.

8 (8)

Kohtu hinnangul saab hageja esindaja taotletava tasumäära lugeda põhjendatuks, kuid kohus ei

pea vajalikuks ja põhjendatuks esindaja ajakulu. Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse

seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud

konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses

menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel. Eeltoodu alusel ei pea kohus põhjendatuks

enne kohtule hagiavalduse esitamist tehtud õigusabitoiminguid (06.07.2021 vestlus kliendiga

asjaolude selgitamiseks, tõendite tellimine, kogumine – 0,5h ja Riigikohtu praktika ja

tõenditega tutvumine ja analüüs – 1h). Ülejäänud õigusabitoiminguid ja nende ajakulu kokku 9

tunni ulatuses peab kohus hageja õiguste kaitsmisel põhjendatuks ja vajalikuks.

Seega saab lugeda hageja lepingulise esindaja tasu summas 1080 (9 x 120) eurot hageja

põhjendatud menetluskuluks.

Eeltoodu alusel loeb kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja menetluskulud summas 1480

eurot, sh 400 eurot riigilõiv ja 1080 eurot lepingulise esindaja kulud. Vastavalt menetluskulude

jaotusele mõistab kohus menetluskulud summas 1480 eurot hageja kasuks välja kostjalt.

Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses

ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik