1-22-255/58 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.juuli 2022, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-255

Kohtukoosseis

Julia Katškovskaja, Inna Ombler, Janika Kallin

Kriminaalasi

Roman Vassiljevi süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 10.mai 2022 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Roman Vassiljevi kaitsja adv. Gennadi Kull

ja kannatanu Y

Süüdistatav

Roman Vassiljev (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses)

Kaitsja

Adv. Gennadi Kull

Prokurör

Kelly Kruusimägi

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 10.mai 2022 otsus Roman

Vassiljevile mõistetud karistuse osas.

Teha uus o t s u s, millega karistada Roman Vassiljevit

KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 järgi 8 (kaheksa) aasta ja 6 kuulise

vangistusega.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kulli apellatsioon jätta

rahuldamata.

Kannatanu Y apellatsioon rahuldada osaliselt.

Määrata Kull Advokaadibüroole apellatsioonimenetluses

adv. Gennadi Kulli poolt Roman Vassiljevile riigi õigusabi

osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga

259,20 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult

päeva

jooksul

alates

päevast,

mil

kohtumenetluse

poolel

on

võimalik

ringkonnakohtu

otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad

kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või

advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada

määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu otsusega 10.maist 2022 tunnistati Roman Vassiljev süüdi KarS § 118 lg 1

p.p 1, 7 järgi ja teda karistati vangistusega 6 (kuus) aastat. Juhindudes KarS § 68 lg 1 loeti

Roman Vassiljevile mõistetud karistusaja alguseks tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg

s.o 18.08.2021.a.

Roman Vassiljevi suhtes kohaldatud tõkend - vahistamine - jäeta muutmata, kohtuotsuse

jõustumiseni.

Roman Vassiljevi vastu esitatud tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja kannatanu Y esitatud

tsiviilhagi menetlus lõpetati seoses tsiviilhagist loobumisega.

Roman Vassiljev mõisteti KarS § 118 lg 1 p 1,7 järgi süüdi selles, et tema lõi ööl vastu

18.08.2021 enne kella 01.56 Tallinnas XXX asuvas korteris mistahes raskusega

tervisekahjustuste, s.h eluohtlike tervisekahjustuste, tekitamise eesmärgil Q üks kord noaga

kõhu piirkonda. Noalöögiga põhjustas Roman Vassiljev tahtlikult Q-le kõhukelmeõõnde

tungiva torke-lõikehaava vasakul pool ülakõhul koos ristikäärsoole kinnisti ja peensoole ülaosa

vigastustega ning verevalumitega vigastusi ümbritsevates pehmetes kudedes, millest tekkis

äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (verekaotusšokk), millest omakorda

kujunes elustamise järgselt välja äge neerupuudulikkus, septitseemia, peaajuturse ning

peaajufunktsioonide täielik ja pöördumatu lakkamine, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Samuti

põhjustas Roman Vassiljev sama eelkirjeldatud tegevusega ettevaatamatusest Q surma, mis

saabus 21.08.2021 kell 14.30 noalöögiga põhjustatud tervisekahjustuse tagajärjel.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja adv. Gennadi Kull on maakohtu otsuse tühistamise taotluse sõnastanud

järgmiselt.

Kaitsja leiab, et kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust KrMS § 362 p-de 1 ja 2 tähenduses. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS

§ 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

22. novembri 2017. a ja Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2018. a otsuse ja saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb

rahuldada osaliselt.

Eeltoodut kokku võttes leiab kaitsja, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta

tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud

menetlusõigusnorme ning vääralt kohaldanud materiaalõigusnorme.

KrMS § 305`1 ja § 339 lg. 2 rikkumise tõttu palub kaitsja :

1. Tühistada maakohtu otsus täies ulatuses, millega kohus mõistis Roman Vassiljevi

süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistatava teo toimepanemises ning teha tühistatud

osas uus lahend, millega mõista Roman Vassiljev õigeks.

2. Alternatiivselt palub kaitsja kergendada Roman Vassiljevile mõistetud karistust.

3. Kõik menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Hüvitada kaitsja tasu.

Apellatsioonis esitatud põhjendused on järgmised.

KrMS § 7 lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma

süütust.

Kohus põhistab R. Vassiljevi süüd sellega, et kohus ei usu R. Vassiljevi poolt antud ütlusi.

Kohus loeb R. Vassiljevi poolt antud ütlusi usaldusväärseteks osas, mis kinnitavad, et

kannatanu ja süüdistatav tarbisid koos alkoholi ja osas, mis kinnitavad, et R. Vassiljev lõi

kannatanut noaga. Miks kohus ei usu, et enne konflikti Q magas ning ründas äkitselt R.

Vassiljevit. Ründe jäljed on R. Vassiljevi näol nähtavad. R. Vassiljev ei ole kogu menetlusaja

jooksul eitanud, et ta lõi kannatanut noaga, põhjusel, et kartis oma elu pärast ning soovist

pääseda ründest.

Kohus leiab, et R. Vassiljevi ütlus ei ole usaldusväärne seetõttu, et ta ütles häirekeskusesse

helistamisel, et kannatanu oli enne tema juurde tulekust juba saanud noahaava. Vaidlust ei

ole selles, et peale seda, kui süüdistatava ja kannatanu vaheline konflikt lõppes ja süüdistatav

sai aru, et kannatanu vajab kiiresti abi, süüdistatav helistas hädaabisse ning olles juhtunust

šokiseisundis teataski, et kannatanu tuli tema juurde juba noast haavatuna. Inimese psüühika

paraku on selline, et esmalt öeldakse läbimõtlematult asju, mis õigustavad teatajat. Nii juhtus

ka R. Vassiljeviga. Üldsusele on teada mitmeid avalikkusele teatavaks tehtud kohtuasju, mil

isegi riigikogu liikmed on end algul õigustanud, kuid hiljem ikkagi tunnistanud oma süüd.

R. Vassiljev selgitas kohtuistungil, et tema esmane ülekuulamine toimus sündmuse samal

päeval, mil ta oli veel alkoholijoobe mõju all ning seetõttu rääkiski asjadest mitte nii, nagu need

olid juhtunud.

Esimest korda kuulati Vassiljev kahtlustatavana üle 18.08.2021.a. kell 17.13. Vassiljevil

kontrolliti indikaatorvahendiga alkoholijoovet 18.08.2021.a. kell 02.05. Mõõtetulemuseks oli

2,62 mg/l., Eesti seaduste järgi on raske alkoholijoove – alkoholisisaldus ühes liitris

väljahingatavas õhus rohkem kui 1,25 milligrammi või rohkem kui 2,5 promilli veres. Arvutuste

kohaselt 2,5 l õlut lahtub organismist 18 h jooksul. Vassiljev ütles, et ta tarvitas sellel päeval:“

Kuskil poolteist liitrit viina.” Seega ülekuulamise ajal oli Vassiljev täiesti joobeseisundis. Seega

kuulati 18.08.2021.a. Vassiljev üle hetkel, kui ta ei olnud adekvaatne ning sellest johtuvalt olid

ka tema poolt antud ütlused luululised. Kaitsja leiab, et 18.08.2021.a. Vassiljevi poolt antud

ütlused on vastuolus kriminaalmenetlusõigusega ning seetõttu nad on kohtukõlbmatud.

Seetõttu erinevadki Vassiljevi poolt 28.12.2021.a. antud ütlused, mil tal enam ei olnud

alkoholijoovet, ütlustest, mis olid antud olles alkoholijoobest tingituna ebaadekvaatses olekus.

Kohus jättis tähelepanuta R. Vassiljevi ütlusi, et teisel ülekuulamisel rääkis ta asjadest nii, nagu

need tegelikult juhtusid, mida ta kordas ka ristküsitlusel ning prokurör ei leidnud neis ütlustes

vastuolu.

Vaidlust ei ole selles, et peale seda, kui R.Vassiljev oli noaga kannatanut löönud, lõppes ka

konflikt. Kannatanul hakkas verd jooksma. R. Vassiljev hakkas koheselt kannatanule esmaabi

osutama ning helistas ka hädaabisse.

Väär on kohtu järeldus, et R. Vassiljevi ainsaks eesmärgiks oli tahtlikult noalöögiga tekitada

Q-le mistahes raskusega tervisekahjustused, sh eluohtlike tervisekahjustuste tekitamine. R.

Vassiljev selgitas kohtule, et tema ainsaks eesmärgiks oli vabaneda Q ründest, sest Q lõi teda

esmalt täiesti ootamatult kääridega, kui ta tahtis tal tekki kohendada, nii näkku, mis on kohtule

esitatud fotolt näha, kui ka silmakoopasse ning peale löömis jätkas rünnet. R. Vassiljev

selgitas, et ta nägi esmakordselt Q silmades tühjust ehk seda, et need olid äraolevad, millest

järeldas, et Q ei saa toimuvast aru. Kiiremaks võimaluseks Q ründest vabanemiseks otsustaski

R. Vassiljev käeulatusse sattunud noaga torgata Q valu tekitamise eesmärgil, et ründaja

toibuks ja lõpetaks ründe. Löögi tagajärjel Q taltus.

Kohtuistungil kaitsja G. Kull küsimusele, kas kiire kohese meditsiinilise sekkumise korral

kõhukoopa avamise ja verejooksu peatamise korral oleks olnud võimalik isikut surmast päästa

vastas ekspert C - tõenäoliselt küll /31.03.2022.a. istungiprotokoll lk 5 3 rida ülevalt.)

Kaitsja leiab, et R. Vassiljevi puhul ei ole leidnud kinnitust KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistatava

teo ei subjektiivne ega ka objektiivne koosseis.

Järgnevalt esitab kaitsja Riigikohtu lahendis nr 1-19-5641 antud selgitust „ Riigikohus on

praktikas järjepidevalt rõhutanud, et süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo

toimepanemise hetke seisuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus nr 1-17-

5883/77, p 17). Selle arusaamaga haakuvalt on KarS § 118 lg 1 punkte 1–7 puudutavas

praktikas selgitatud, et kõnealuse sätte järgi saab rääkida vaid sellise isiku vastutusest, kellel

oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav

tagajärg. Järelikult ei saa isiku käitumises KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida

juhul, kui isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus

tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo

toimepanemise hetkel just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.”

Kohtus ei leidnud tõendamist, et R. Vassiljevil oleks olnud tahtlus kas siis otseselt või

ettevaatamatusest tekitada Q-le tervisekahjustusi, mille tagajärjel Q võiks surra. R. Vassiljevi

ainsaks sooviks oli pääseda ootamatust ja jätkuvast Q poolsest ründest, mille puhul kasutas

Q maniküürkääre ja milledega lõi R. Vassiljevile näkku.

Kaitsja leiab, et R. Vassiljevi poolt kohtuistungil antud ütlused on tõesed ja usaldusväärsed

ning tuleb lähtuda asjaolust, et R. Vassiljev tõrjus Q õigusvastast rünnet enda vastu. Q-l olid

ründerelvana kasutuses maniküürkäärid, millega ta tekitas R. Vassiljevile torkehaavu.

Lisaks oma seisukohale esitab kaitsja ka õigusliku põhjenduse tsiteerides esmalt KarrS § 28

sisu. Kaitsja leiab, et R. Vassiljev kasutas ründe tõrjumiseks ainsat antud olukorras kiirelt

kättesaadavat vahendit ning ei kasutanud valitud vahendit rohkem, kui tõrjeks oli vaja. R.

Vassiljev oli tõrje teostamisel hirmul oma tervise pärast ning seetõttu tegutses kiirelt ning

läbimõtlematult.

Järgneb tsitaat Riigikohtu lahendist 1-17-5883, kus Riigikohus selgitab, kuidas tuvastatakse

KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 järgi tahtlus. R. Vassiljevi puhul ei tuvastatud tekitatud

tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Kohus ei tuvastanud, kas R. Vassiljevil on üldse selliseid

meditsiinilisi teadmisi, mille puhul ta oskaks sihikindlalt ja oma tahtmisele vastavaid

tervisekahjustusi tekitada.

Kohus ei ole põhjendanud, milliste uuritud tõenditest lähtuvalt tuli kohus järeldusele, et R.

Vassiljevil oli tahtlus tekitada Q-le tervisekahjustusi.

Kannatanu Y taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega

maksimaalse karistuse e 12 aastase vangistuse mõistmist. Kannatanu leiab, et mõistetud

karistus ei vasta toimepandud kuriteo raskusele.

Põhjendused on järgmised. Kohtu poolt mõistetud karistus ei ole kindlasti mitte vastavuses

KarS §-s 56 toodud karistuse kohaldamise põhimõtetega. Tegemist on liiga kerge karistusega

noore inimese tapmise eest. Kohus ei ole karistusotsustust tehes arvestanud R. Vassiljevi

südametu ja külmaverelise käitumisega pärast teo toime panemist. Kannatanu juhib kohtu

tähelepanu sellele, et see, mida hinnati kohtualust positiivsena iseloomustava asjaoluna, on

nende arvates vale, kuivõrd kiirabi ei olnud kutsutud õigeaegselt - mõrvar ootas, kuni Q sureb.

Aga see on paragrahv - inimese, kes on eluohtlikus seisundis, surema jätmine. Poeg helistas

vanematele ja hõikas „ema“, aga kiirabi kutsuti alles 50 minutit peale seda. Kohus aga otsust

tehes seda arvesse ei võtnud. Arst ütles, et pojal oli suur verekaotus. Kui süüdimõistetu oleks

koheselt abi osutanud, oleks poeg elus.

Samuti on mõrvar on juba korduvalt olnud kriminaalselt karistatud, aga seda kohus samuti

arvesse ei võtnud. Kui ta vabaneks 6 aasta pärast, siis ta jõuaks veel väga paljudele teistele

inimestele kurja teha. Kannatanute arvates on kuus aastat liiga lühike aeg, et süüdimõistetu

saaks aru, mida ta tegelikult on teisele inimesele teinud. Inimese surma põhjustamise eest on

paragrahv 118 kohaselt ette nähtud kuni 12 aastat vangistust. Vabandusi ega kahetsust

kannatanud kohtus süüdimõistetud isikult ei kuulnud. Ja see jäeti kohtuniku poolt samuti

arvestamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 28.juuni 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras

arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade

esitamiseks aega 20.juulini 2022.

Määratud tähtajaks esitas kirjalikud seisukohad prokurör.

Prokuröri seisukoht on esitatud ainult kaitsja apellatsiooni osas. Kannatanu apellatsiooni

osas, milles vaidlustati karistuse leebust, prokurör oma seisukohta ei avaldanud. Prokurör

palus jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Peamise vastuargumendid kaitsjale on

järgmised. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus on ebaõigesti lugenud R. Vassiljevi

ütlused ebausaldusväärseks.Kaitsja ei ole seejuures välja toonud ühtegi argumenti, mille

maakohus oleks jätnud ütluste usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel arvestamata või

hindamata. Kohus on R. Vassiljevi ütluste usaldusväärsuse hindamisel olnud vägagi põhjalik,

analüüsinud tõendeid kogumis ning neid ka omavahel kõrvutanud. Maakohus on otsust tehes

selgelt välja toonud need aspektid, mille osas loeb maakohus R. Vassiljevi ütlused

usaldusväärseks ning on põhistanud ka seda, miks ülejäänud osas pole võimalik R. Vassiljevi

ütlustest lähtuda ning neid otsust tehes arvestada. Seejuures on maakohus välja toonud

vastuolud nii R. Vassiljevi kohtus antud ütluste kui ka kohtueelses menetluses antud ütluste

vahel, samuti erinevused R. Vassiljevi ütluste ja teiste tõendite vahel, mis lõppjäreldusena

tingis R. Vassiljevi ütluste osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamise.

Kaitsja

leiab,

et

18.08.2021

R. Vassiljevi

poolt

antud

ütlused

on

vastuolus

kriminaalmenetlusõigusega, kuna väidetavalt oli R. Vassiljev ütluste andmise ajal

alkoholijoobes, tema ütlused olid luululised ning seetõttu kohtukõlbmatud.

Esmalt märgib prokurör, et maakohus on otsustuse R. Vassiljevi ütluste ebausaldusväärsusest

rajanud mitte üksnes vastuoludele R. Vassiljevi kohtueelses menetluses antud ütluste ja

kohtumenetluses antud ütluste vahel, vaid tema ütlused ei lange kokku ka Häirekeskusesse

tehtud

kõnest

kuulduga,

tunnistajate

ütlustega,

eksperdi

selgitustega

ega

ka

vaatlusprotokollides ja surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis kajastatuga. Seega isegi, kui jätta

arvestamata vastuolud R. Vassiljevi paari kohtueelses menetluses antud lause ja

kohtumenetluses antud ütluste vahel, ei vääraks see lõpptulemust ning R. Vassiljevi ütlused

oleksid ikkagi ebausaldusväärsed, nagu maakohus selle õigesti tuvastanud on. Lisaks ei saa

tähelepanuta jätta, et vastuolud kohtueelses menetluses antud ütluste ja kohtumenetluses

antud ütluste vahel esinesid üksnes teo toimepanemise viisi puudutavates asjaoludes. Muid

tol õhtul ja ööl toimunud sündmusi mäletas ja esitas R. Vassiljev nii kohtueelses menetluses

kui ka kohtumenetluses ühetaolisena, millest annab tunnistust asjaolu, et prokurör ega ka

kaitsja ei palunud vastuolude tõttu tema ütlusi avaldada. Seega esinevad erinevused üksnes

selles, mis võiks R. Vassiljevit süüstada, kuid üldine kirjeldus tollest ööst oli tegelikkusele

vastav. Kui R. Vassiljev oleks olnud joobes ja luululine, nagu kaitsja väidab, poleks ta suutnud

ka muus osas anda üldjoontes tõele lähedasi ütlusi.

Apellandi hinnangul puudus R. Vassiljevil tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustusi ning

ta soovis põhjustada üksnes valu ja sedagi enesekaitse eesmärgil. Apellant kordab enda

varasemaid

kohtuvaidlustes

esitatud

seisukohti,

mistõttu

on

sisuliselt

tegemist

mittenõustumisega maakohtu järeldustega. Maakohus on otsust tehes kaalunud ning

põhistanud, miks kohtu hinnangul on tegemist tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse

tekitamisega, kuid surma osas on R. Vassiljev tegutsenud ettevaatamatusega. Kohtuotsusest

on aru saada, et maakohtu hinnangul põhjustas R. Vassiljev kannatanule eluohtliku

tervisekahjustuse otsese tahtlusega. Ta lõi kannatanut noaga kõhu piirkonda, mis kinnitab

tema tahtlust tekitada kannatanule tervisekahjustusi ja vigastusi. Kõht on elutähtis piirkond,

kus asuvad elutähtsad organid. Kaitsja apellatsioonis toodud väited ei lükka ümber maakohtu

seisukohti ega põhistusi ega anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kaitsja väljendab seisukohta, et R. Vassiljevi eesmärgiks oli vabaneda Q ründest

ehk

kaitsja

püstitab

apellatsioonis

uuesti

hädakaitse

hüpoteesi.

Maakohus

on

tähelepanuväärse osa kohtuotsuse põhjendustest pühendanud hädakaitse küsimuse

lahendamisele. Maakohus on analüüsinud nii R. Vassiljevi esitatud versiooni Q poolt

väidetavalt toimepandud ründe kohta, kõrvutanud seda sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning

sündmuskohalt leitud esemetega. Ühtlasi on kohus võrrelnud R. Vassiljevi välimust ning temal

tuvastatud vigastusi nende tervisekahjustustega, mida R. Vassiljevi sõnul oli Q talle tekitanud.

Maakohus asus täiesti põhjendatult ning õigesti seisukohale, et R. Vassiljevi ütlused ei ole teo

toimepanemise viisi, s.h kannatanupoolse ründe osas usaldusväärsed, need ei haaku teiste

tõenditega ning R. Vassiljevil ei ole tuvastatud ka selliseid vigastusi, nagu väidetavalt

kannatanu talle põhjustas. Samuti võttis kohus arvesse tunnistajate poolt antud iseloomustust

kannatanu tavapärase käitumise ja iseloomu kohta. Apellant kordab kohtuvaidlustes esitatud

seisukohti, lisamata mingeid uusi asjaolusid, mis vääraksid maakohtu järeldused. Seega leidis

kohus tõendeid kogumis hinnates õigesti ja põhjendatult, et õigusvastasust välistavat asjaolu

ei esine.

Alternatiivselt taotleb apellant ringkonnakohtult R. Vassiljevile mõistetud karistuse

kergendamist. Apellatsioonist ei nähtu ühtegi argumenti, miks peaks karistust kergendama,

mistõttu on kaitsja sellesisuline taotlus põhistamata ning tuleb jätta rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonide ja

prokuröri poolt kohtule esitatud seisukohaga, tuli alljärgnevatele järeldustele.

1. Kaitsja apellatsiooni osas.

Kohtukolleegium peab vajalikuks eelkõige rõhutada seda, et sisuliselt esitab kaitsja

apellatsioonis needsamad väited, mis olid esitatud maakohtus kaitsekõnes ja millele on

maakohtu otsuses ammendavalt vastatud. Maakohtu otsuses on kaitsja seisukohta pikalt

refereeritud ning nagu kohtuotsusest näha, langevad need apellatsiooniväidetega kokku.

Apellatsiooni lugedes on näha, et kaitsja on püüdnud seekord välja tuua maakohtu otsuse

tühistamise alused, kuid selleks ei ole ta avanud seaduseraamatut, kust apellatsioonimenetlust

reguleerivatest sätetest ei tohiks olla raskusi asjakohaste sätete leidmisel, vaid ta on võtnud

ühe Riigikohtu otsuse, kus kassatsioonimenetlust reguleerivate sätete alusel (Riigikohtu

pädevus otsuse tegemisel ja kohtuotsuse kassatsiooni koras tühistamise alused) on tühistatud

maakohtu ja ringkonnakohtu otsus ja tagastatud kriminaalasi maakohtule. Kuna konkreetsele

kaitsjale on apellatsioonikohus korduvalt selgitanud, et taotledes ringkonnakohtult maakohtu

otsuse tühistamist, peab ta kõrgkvalifitseeritud juristina välja tooma ka konkreetsed

seadusesätted, mis alusel seda taotletakse, siis praegune apellatsioon lubab väita, et kaitsja

on seda etteheidet kuulda võtnud. Kaitsja on küll püüdnud, kuid teinud seda läbimõtlematult

ja võib öelda, et aru andmata, millele ta viitab üldse. Kaebuses on kaitsja ka ümber kirjutanud

Riigikohtu seisukohti, mis puudutavad raske kehavigastuse tekitamise kvalifitseerimisel

tekkinud probleeme sh just subjektiivset kuriteokoosseisu osas. Seejärel ütleb kaitsja, et

maakohus pole ühte või teist Riigikohtu seisukohta arvestanud, kuid need deklaratiivsed väited

on sisustamata. Ehk siis kaitsja on öelnud, et ta ei ole maakohtuga nõus, kuid miks ta pole

nõus e milles seisneb maakohtu poolne Riigikohtu otsustes esitatud seisukohtade eiramine,

seda apellatsioonist välja ei loe. Pigem võib aru saada, et kaitsja ise ei ole oma sesiukoha

kujundamisel arvestanud neid Riigikohtu seisukohti ja ei saa tunnista, et maakohus on just

neidsamu Riigikohtu seisukohti arvestanud. Kohtukolleegiumile jääb tahtmatult mulje, et

kaitsja tsiteerides Riigikohut, ei ole süüvinud nende seisukohtade sisusse ja ei püüagi

seostada neid seisukohti arutatava kaasusega. Väga hüsteeriline on kaebus ka osas, et millist

maakohtu seisukohta siis kaitsja tegelikult vaidlustab, kas KarS § 118 lg 1 p 1,7 objektiivse ja

subjektiivse koosseisu olemasolu või õigusvastasust välistava asjaolu puudumist. Igal juhul on

kohtukolleegium veendunud, et neid Riigikohtu seisukohti, milliseid kaitsja ümber kirjutab, on

tegelikult arvestatud nii süüdistuse esitamisel, kui ka maakohtu poolt süüdistatava käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmisel.

Praegusel juhul on vastuvaidlematult tõendatud, et R. Vassiljev lõi Q-le noaga kõhtu. Kaitsja

apellatsioonis püütakse veenda apellatsioonikohut selles, et ta ei teinud seda tahtlikult. Samas

mingeid põhjendusi, miks peaks eesmärgipärast noalööki ja seda eesmärgipärasust ei välista

vaid pigem toetab ka kaitse tahe, mida kaitsja jätkuvalt apellatsioonis jaatab, kvalifitseerima

ettevaatamatusest tehtud noalöögiks. Ettevaatamatusest võib küll noavigastuse tekitada

ennast kaitstes, kuid see kaitse kujutab sel juhul ilmselgelt noaga vehkimist eesmärgiga mitte

ründajat ligi lasta ja sellise kaitse käigus võib ründajale tekkida noahaav, kuid mitte kõhuõõnet

läbiv ja siseorganeid vigastav. Kuna kogemata ei saanud R.Vassiljevi käes oleva nuga sattuda

Q kõhtu ja seda ei ole ka süüdistatav ega tema kaitsja väitnud, on tegemist tahtliku noalöögiga

ja sellega on täidetud KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 koosseisude etteheitmiseks põhikoosseisule

vastav tagajärg e KarS § 121 alt 1 koosseis – tervisekahjustuse tahtlik tekitamine. Kuna

noalöök kahjustab organismi koe anatoomilist terviklikkust, ei ole ka vaidlust, et on täidetud

KarS § 121 alt 1.

Kaitsja on kaks korda apellatsioonis üle kirjutanud Riigikohtu seisukoha, kus on just sedasama

selgitatud e tsiteerinud Riigikohtu seisukohti otsuses 1-17-5883. “ Järelikult ei saa isiku

käitumises KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 realiseeritusest rääkida juhul, kui isik ei kahjustanud

objektiivselt kannatanu tervist või kui tal puudus tahtlus tervisekahjustuse tekitamiseks. Oluline

on seejuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks teo toimepanemise hetkel just selle

tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku

tagajärje saabumiseni.” Kohtukolleegium selgitab, et tsiteeritud otsuses tähendab seisukoht,

et isik ei kahjustanud objektiivselt kannatanu tervist“ seda, et täidetud ei olnud mitte KarS §

121 alt 1 koosseis, vaid alt 2 koosseis e ainult valu tekitamine ja tervisekahjustust ei tekitatud.

Kohtukolleegium selgitab sedagi, et KarS § 118 sh lg 1 p-de 1 ja 7 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude tehiolud võivad oma sisult olla vägagi erinevad ja eelkõige erinevad just kuriteo

toimepanemise vahendi poolest. Tervisekahjustust võib tekitada nö paljakäsi pekstes/lüües ja

ka peksmine võib olla erinev oma intensiivsuse pooles – kas lüüakse mõned korrad käega või

pekstakse käte ja jalgadega. Ka peksmisel kasutatav vahed võib olla erinev – võib olla

külmrelv, tulirelv või relvana kasutatav muu ese. Erinev võib olla ka kannatanu keha piirkond

kuhu löögid on suunatud. Nagu juba märgitud, noaga kõhtu löömine tekitab tervisekahjustuse,

mitte ei piirdu ainult valu tekitamisega. 18 cm pikkuse teraga noaga elutähtsate organite

piirkonda löömine on väliselt niivõrd ohtlik tegu, et sellisel juhul on eluohtliku seisundi

saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Vastates kaitsja vastupidisele

väitele, selgitab ringkonnakohus täiendavalt, et elutähtsad organid ei asu ainult pea- või

südamepiirkonnas, vaid ka kõhuõõnes. Noaga kõhtu löömise korral mitte tahtlikust, vaid

kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja

teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru. Toimepanija tahtlus

avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja

möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist. Kui lüüakse tahtlikult noaga

kõhtu, siis ei ole alust ka rääkida tahtluse puudumisest sellise tervisekahjustuse tekitamiseks,

mis hõlmab tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud

enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vägivalla iseloom viitab sellele, et süüdlane pidas

võimalikuks, et tekitab elule ohtliku tagajärje, ja möönis seda KarS § 16 lg 4 mõttes. Oma

otsuses 3-1-1-108-13 p-s 7 leidis Riigikohus, et õigesti on leitud, et peensoolt vigastava

kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava põhjustamine kujutab endast eluohtliku, s.o raske

tervisekahjustuse tekitamist KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes. Riigikohus jaatas seda, et tahtlikult

noaga löönud M. K. oli tahtlus ka löögiga kaasneva raske tagajärje suhtes.

Tõsiseltvõetav ei ole ka kaitsja seisukoht, et R. Vassiljevi puhul ei tuvastatud tekitatud

tervisekahjustuse tekitamise tahtlust, sest kohus ei tuvastanud, kas R. Vassiljevil on üldse

selliseid meditsiinilisi teadmisi, mille puhul ta oskaks sihikindlalt ja oma tahtmisele vastavaid

tervisekahjustusi tekitada. Kohtukolleegiumi arvates on igale inimesele ja seda ka ilma

meditsiiniliste eriteadmisteta inimesele selge ja see ei vaja üldse eraldi kooliteadmisi, et

inimesel asuvad kõhupiirkonnas mitmed eluks vajalikud siseorganid sh maks, sool, neerud jne

ning lüües üle 18 cm pikkuse teraga noaga kõhtu on nende vigastamine üldjuhul vältimatu ja

kui vigastad eluks vajalikku siseorganit, siis selle organi tegevuse lakkamine või ka häire

tekitab seisundi, mida nimetatakse eluohtlikuks seisundiks. Vaidlust ei ole selles, et noalöök

läbis käärsoole ristise e ülemise ristipidise osa ja peensoole ülemise osa. Tegemist on

eluohtliku vigastusega ja tegemist on vigastusega, mille tekitamiseks on kasutatud jõudu.

Süüdistatava väljend, et ta ainult pisut torkis kannatanut noaga ei käi kokku sellise

vigastusega, mis oli kannatanule tekitatud. Tervisekahjustuste kohtuarstlik tuvastamise kord §

7 lg 2 p 9 sätestab, et eluohtlikud tervisekahjustused on rindkere- või kõhuõõnde ulatuv haav,

sh siseorganite kahjustuseta ja p 10 kohaselt haav, mis ulatub kusepõide või soolde. Ehkki

noahaava täpset sügavust ei olnud ekspertiisiga enam võimalik kindlaks teha, sest

ravidokumentides puudub haava morfoloogiliste iseärasuste (sh pikkuse) kirjeldus ning

ravidokumentidest ei selgu ka haavakanali täpne suund ega sügavus ja kirurgilise raviga

seoses ei olnud haav kohtumeditsiinilise lahangu käigus algsel kujul enam uuritav, on ka

eriteadmisteta võimalik jõuda järeldusele, et noavigastus pidi olema küllalt sügav, sest läbis

kõhuõõne ja vigastas ka käärsoole ristipidise osa ja peensoole ülaosa. Selliselt e inimese

anatoomia põhjal järelduse tegemist on jaatanud ka Riigikohus oma otsuses 1-10-3107 p-s

11. Seega ei nõustu kohtukolleegium apellandiga, et R.Vassiljevil puudus tahtlus nii

tervisekahjustuse tekitamiseks KarS § 121 lg 1 alt 1 mõttes kui ka eluohtliku seisundi

põhjustamiseks KarS § 118 lg 1 p 1 kohaselt.

Kuna süüdistatavale on heidetud ette ka surma tekitamine ettevaatamatusest e KarS § 118 lg

1 p 7 ettenähtud tagajärg, siis peab kohtukolleegium vajalikuks vastata ka küsimusele, kas

KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 e mõlema punkti järgi süüdimõistmine on põhjendatud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult mõistnud süüdistatava süüdi mõlema

kvalifitseeriva tunnuse alusel. Kohtukolleegium juhindub Riigikohtu seisukohast, mis on välja

öeldud määruses 1-17-5883 p-s 18. Nimelt selgitas Riigikohus ühtse kohtupraktika

kujundamiseks järgmist. Ringkonnakohus lahendas väljaspool apellatsiooni piire küsimust,

kas KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 kirjeldatud raske tagajärje tuvastamisel peab isiku teo

kvalifitseerima mõlema nimetatud punkti järgi või üksnes seitsmenda punkti järgi. Kolleegium

jagab ringkonnakohtu seisukohta, et juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse

tahtlikult, kuid mõlemad KarS § 118 lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud

ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku

seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus

süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi

põhjustamiseni (KarS § 118 lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (KarS § 118 lg 1 p 7).

Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna

tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises.

Kohtukolleegium põhjendas eelnevalt, miks leiab, et süüdistatava tahtlus ulatus

lisakstervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni. Viidatud lahendis

oli tegemist jällegi teistsuguse olukorraga ja nimelt noalöök jalga ()e mitte elutähtsasse

organisse, mis vigastas reiearterit ja seetõttu ei olnud õige kvalifitseerida toimepandu kõrvuti

KarS § 118 lg 1 p-ga 7 veel sama paragrahvi esimese lõike p 1 järgi.

Järgnevalt on oluline selgitada apellandile, et R.Vassiljevile on Q surma põhjustamist ette

heidetud ettevaatamatusest. Kui süüdistatavale oleks heidetud ette surma põhjustamist

tahtlikult, oleks KarS § 118 lg 1 p 1 sätestatud tagajärje tekitamine neeldunud KarS § 113.

Selgituseks on siinkohal asjassepuutuv Riigikohtu seisukoht, mis on välja öeldud otsuses 3-1-

1-46-15 ja nimelt. 1. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS

§ 118 esimesse lõikese seitsmes punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele

tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast

tapmist või mõrva (KarS §-d 113 ja 114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui

tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul neeldub KarS § 118

lg 1 p 7 §-s 113 või §-s 114. Seega tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul,

kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline

tõlgendus baseerub KarS §-l 19, mis näeb ette, et isik vastutab seaduses sätestatud

enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 19

käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu - põhikoosseisu osas kehtib aga

KarS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõte, et üldjuhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu.

See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest

teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada

kannatanule tervisekahjustus e põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg.

Selgitamaks apellandile kohtupraktikas omaks võetud ja valitsevaid seisukohti rõhutab

kohtukolleegium järgmist.

Esmalt, oluline on teada, et KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on

tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime

pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi

tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus

tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või

hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku

põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud,

tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje

tahtlikult. Kohtupraktikast sh Riigikohtu praktikast võib tuua hulganisti näiteid, mis kinnitavad,

et kõige rohkem tekitab probleeme KarS § 118 lg 1 p 7 ja KarS § 113 piiritlemine (ka KarS §

118 lg 1 p 1 ja § 113 – 25 lg 2 ). Mõlema kuriteo puhul – nii süüdistuses etteheidetud KarS §

118 lg 1 p 7 kui ka KarS § 113 lg 1 - objektiivsete tunnuste kompleks sama: tervisekahjustuse

tekitamine süüdistatava poolt, kannatanu surm ja nende kahe sündmuse vaheline põhjuslik

seos. Objektiivsest küljest on mõlemad need koosseisud suvalise teokirjeldusega.

R.Vassiljevile etteheidetud noalöök on sobiv tegu realiseerimaks mõlemat nimetatud

koosseisudest. Seega taandub küsimus teo kvalifitseerimisest subjektiivse külje hindamisele.

Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi

intellektuaalne element − tagajärje ettenägemine − kokku ning kaudset tahtlust ja

kergemeelsust saab eristada üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse

puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise

võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse

tahtluse, kui ka kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva

ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega,

kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise

lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et

tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema

tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema

poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine

võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei

saabu.

Ehk siis kohtupraktika sh just Riigikohtu praktika on paika pannud, millal on tegemist kaudse

tahtlusega toime pandud tapmisega või tapmise katsega ja millal on olenemata sellest, et

tervisekahjustamine on pandud toime tahtlikult, surm põhjustatud ettevaatamatusest. Nii on

Riigikohus sedastanud, et löömisel noa vm sarnase esemega südame või muude elutähtsate

elundite piirkonda, möönab süüdlane mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumist ning

tegu on seetõttu toime pandud kaudse tahtlusega. Sisuliselt tähendab see, et noalööki tehes

nägi süüdlane kannatanu surma saabumise võimalikkust aga suhtus sellesse ükskõikselt ja

surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse

tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-

57-10, p 7.3; 3-1-1-40-13 p 9). Lahendades küsimust, kas isikul oli vaatamata oma käitumises

sisalduva ohu äratundmisele alust loota kannatanu surma saabumata jäämisele, tuleb

arvestada süüdistatava käitumist vahetult pärast noahoopi. Nimelt on Riigikohus selgitanud ,

et ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses

lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 9).

Kohtukolleegium käsitleb eeltoodud probleeme just seetõttu, et R.Vassiljevile heidetakse ette

kergemat kuritegu e surma põhjustamist ettevaatamatusest, kuid kaitsja apellatsioonist seda

arusaama välja ei loe. Kaitsja refereerib apellatsioonis Riigikohtu otsust 1-19-5641, milles

Riigikohus on selgitanud järgmist: „ Riigikohus on praktikas järjepidevalt rõhutanud, et

süüdistatava teotahtlus tuleb teha kindlaks rangelt teo toimepanemise hetke seisuga

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2019. a otsus nr 1-17-5883/77, p 17). Kohtukolleegium

rõhutab, et Riigikohtu seisukohtade n-ö automaatne kohaldamine saab toimuda vaid

olukorras, kus tuvastatakse sarnased tehiolud selle lahendiga, millele viidatakse (3-1-1-57-10).

See seisukoht on väljaloetav muuhulgas veel ka sellest lahendist, millele kaitsja ise viitab e 1-

19-5641 p 8. See lahend ei ole arutatava kaasuse mõttes asjakohane, sest seal käsitletakse

tegu, mis seisnes tegevusetuses ja Riigikohus otsesõnu selgitab, milline on erinevus nö kuriteo

ajahetke tuvastamisel aktiivse tegevuse (KarS § 121 alt 1) ja tegevusetuse korral. Mis

puudutab aga Riigikohtu lahendit 1-17-5883, siis ka selle tehiolud on sisult erinevad ja seda

just subjektiivse külje tuvastamise osas. Seal on tegemist olukorraga, kus süüdistatav tekitas

kannatanule noalöögiga reiearteri vigastuse, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Sellega kaasnes

verejooks, mille tagajärjel kannatanu suri. Süüdistatava eesmärk oli tekitada kannatanule

tervisekahjustus, kuid tema tahtlus ei ulatunud kannatanu reiearteri vigastamiseni ega surma

põhjustamiseni. Ta ei teadnud, et noaga jala haavamine võib kaasa tuua KarS § 118 lg 1 p-

des 1 ja 7 nimetatud raske tagajärje ehk eluohtliku seisundi ja surma saabumise. Praegusel

juhul me räägime noalöögist kõhupiirkonda, kus asetsevad ka elutähtsad organid. See on suur

vahe ja seda just eluohtliku vigastuse tekitamise tahtluse tuvastamise seisukohast. Reide

noaga löömisel saaks tõesti eluohtliku seisundi tekitamise tahtlust jaatada sellise isiku puhul,

kellel on eriteadmised inimese anatoomiast ja kes oskab täpselt arterisse reiearterisse lööki

suunata.

Asjassepuutuvaks Riigikohtu lahendiks ongi tegelikult Riigikohtu otsus 3-1-1-79-15. Esiteks on

selle tehiolud siuliselt kattuvad arutatava kriminaalasjas tuvastatud tehioludega. Lõi noaga

kõhtu õele ja õde suri haiglas mõne päeva pärast. Nagu nähtub viidatud Riigikohtu lahendist,

siis seal oli süüdistus esitatud KarS § 113 järgi e tahtlikus tapmises. Maakohus mõistis

süüdistatava ka süüdi sama paragrahvi järgi ja apellatsioonikohus jättis maakohtu otsuse

muutmata. Riigikohus aga tühistas alamaastme kohtute otsused ja tegi uue otsuse, millega

mõistis süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi (seoses sellega, et tegu oli toime pandud

enne 1.01.2015 on kvalifikatsioon küll erinev aga sisuliselt sama). Riigikohus rõhutas, et

kohene kiirabi kutsumine osutab süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida.

Arvestades, et kannatanu oli nii abi kutsumise ajal kui ka haiglasse jõudes teadvusel, oli ka

adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure. Eelnevast nähtuvalt põhjustas süüdistatav

kannatanu surma kergemeelsusest.

Kokkuvõtteks rõhutab kohtukolleegium, et arutataval juhul on süüdistus esitatud ja isik ka süüdi

mõistetud kõiki eelnevaid seisukohti arvestades kergemas kuriteos e arvestatud on

subjektiivse koosseisu tuvastamisel R.Vassiljevi käitumist pärast seda, kui ta oli löönud

kannatanut noaga kõhtu. Maakohtu hinnangul on kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus

tuvastatud fakt, et süüdistatav Roman Vassiljev üritas peale kuriteo toimepanemist kannatanut

abistada, pannes kannatanu haavale koos tunnistaja F-ga peale sidemeid ja rätikuid, samuti

süüdistatav kutsus kannatanule kiirabi, kannatanu oli kiirabi saabudes elus ja surm saabus

mitu päeva hiljem haiglas, vaidlust selles osas ei ole. Oluline on siinjuures rõhutada, et selle

asjaolu tuvastamisel on süüdistuse esitamisel ja süüdimõistmisel arvestatud just süüdistatava

ütlusi, kes kirjeldab, kuidas ta püüdis haavale salvrätiukuid ja käterätikut panna, et verejooksu

peatada ja lõpuks ka kiirabi kutsus. Tunnistaja F kirjeldab süüdistatava käitumist pärast seda,

kui kannatanu oli juba haavatud sootuks teistmoodi. Nimelt, et R.Vassiljev koristas korteris

verd ja kannatanu väljaheiteid. Nii tunnistaja kui ka süüdistatava ütlused (süüdistatav väidab,

et justnimelt kannatanu keeldus kohesest arstiabist) haakuvad selles osas kannatanu Y

ütlustega selles osas, et kiirabi oli kutsutud ca 50 minutit pärast kuriteosündmust.

Arvestades eeltoodut, on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on põhjendatult tulnud

järeldusele, et süüdistatav on oma tegevusega täitnud KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 süüteo

koosseisu ning apellatsiooni väited selles osas jäävad tähelepanuta. Seda seisukohta ei

kummuta ka asjaolu, et apellandi arvates tegutses süüdistatav kaitsetahtest e soovist kaitsta

ennast kannatanu õigusvastase ründe eest. Pigem kinnitab selline väide eelmainitud

maakohtu järeldust.

Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et süüdistatava käitumises esineb

õigusvastasust välistav asjaolu KarS § 28 lg 1 mõttes. Süüdistatav ja kaitsja on taotlenud

süüdistatava õigeksmõistmist lähtudes asjaolust, et Roman Vassiljevile süüks arvatav tegu ei

ole õigusvastane, kuna ta enda tervise kahjustamise ja surmahirmus tõrjus vahetult eesseisvat

õigusvastast rünnet enda õigushüvedele, kahjustades kannatanu õigushüvesid, ületamata

seejuures hädakaitse piire. Süüdistatav R.Vassiljev on kohtus andnud ütlusi selles, et

kannatanu teda kääridega ründas, torgates need süüdistatavale silma alla, läksid silma sisse,

kus on silmamuna, kus on pealuu ja tal hakkas verd tulema, samuti, et kannatanu lõi teda

vasaku käega pähe vastu otsmikku ja kõrva pihta.

Maakohus on oma otsuses seda küsimust käsitlenud ja tõendeid selle kaitseväite

ümberlükkamisel väga põhjalikult analüüsinud. Kuna tegemist on olukorraga, kus üks osapool

on surnud ning sündmusel pealtnägijaid ei ole, siis taandubki sellekohane analüüs

süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisele. Maakohtu põhjendused selles osas, et

süüdistatava ütlusi hädakaitseseisundis viibimise kohta ei saa lugeda usaldusväärseteks, on

kohtukolleegiumi hinnangul ammendavad ja maakohtu sellekohane järeldus tugineb

kohtupraktikas omaksvõetud hinnangutele, mida maakohus on samuti otsuses käsitlenud.

Kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea

vajalikuks neid oma otsuses üle korrata, kuid rõhutab omalt poolt mõnda olulist momenti, mis

veenavad ringkonnakohut selles, et süüdistatava ütlused hädakaitseseisundis viibimise kohta

on ennast õigustavad.

Kohe pärast kuriteosündmust on süüdistatav jätnud enda süüd välistava asjaolu mainimata

mitmel korral ja püüdnud üldse enda puutumust kannatanule noahaava tekitamises eitada. Nii

teatas süüdistatav, et kannatanu tuli juba tema juurde noahaavaga Häirekeskusesse tehtud

kõnes. Ka kohale tulnud politseipatrullile väitnud, et kannatanu juba tuli korterisse

noahaavaga. Hiljem on hakanud süüdistatav rääkima sellest, et kannatanu teda ründas ja ta

ta oli sunnitud ennast kannatanu õigusvastase ründe eest kaitsma. Kui väidetakse, et tapmine

oli toime pandud hädakaitseseisundis, siis ilmselgelt on see juba koheselt pärast toimunut

peamine kaitseversioon ja süüdistatava tegevust õigustav faktor ning seda hakatakse väitma

kohe. Sellisel juhul puudub igasugune mõistlik põhjendus välja mõelda versioon, mis

distantseerib ennast kaitsva isiku üldse nö kaitsetegevusest e praegusel juhul noahaava

tekitamisest. Põhimõtteliselt on seda seisukohta toetanud ka Riigikohus oma otsuses 3-1-1-

68-06. Riigikohus selgitab, et juhul, kui kannatanu oleks tõepoolest eelnevalt rünnanud

süüdistatavat, oleks olnud põhjust oletada, et süüdistatav oleks enese väidetavast

hädakaitseseisundis olemisest rääkinud koheselt esimesel ülekuulamisel. Praegusel juhul

teatas süüdistatav nüüdseks kaitsja poolt luuluks tunnistatud versioonist häirekeskusele,

kohale tulnud politseitöötajale ja ka esmakordsel ülekuulamisel 18.08.2021.

Kaitsja väidab apellatsioonis, et esimest korda kuulati Vassiljev kahtlustatavana üle

18.08.2021.a. kell 17.13. Ta tuletab meelde, et alkoholi tarbiti ka 18.08.2021.a. varajastel

tundidel. Vassiljevil kontrolliti indikaatorvahendiga alkoholijoovet 18.08.2021.a. kell 02.05.

Mõõtetulemuseks oli 2,62 mg/l., Eesti seaduste järgi on raske alkoholijoove – alkoholisisaldus

ühes liitris väljahingatavas õhus rohkem kui 1,25 milligrammi või rohkem kui 2,5 promilli veres.

Arvutuste kohaselt 2,5 l õlut lahtub organismist 18 h jooksul. Vassiljev ütles, et ta tarvitas sellel

päeval:“ Kuskil poolteist liitrit viina.” Seega ülekuulamise ajal oli Vassiljev täiesti

joobeseisundis. Seega kuulati 18.08.2021.a. Vassiljev üle hetkel, kui ta ei olnud adekvaatne

ning sellest johtuvalt olid ka tema poolt antud ütlused luululised.

Kaitsja

leiab,

et

18.08.2021.a.

Vassiljevi

poolt

antud

ütlused

on

vastuolus

kriminaalmenetlusõigusega ning seetõttu nad on kohtukõlbmatud. Seetõttu erinevadki

Vassiljevi poolt 28.12.2021.a. antud ütlused, mil tal enam ei olnud alkoholijoovet, ütlustest, mis

olid antud olles alkoholijoobest tingituna ebaadekvaatses olekus.

Kohtukolleegium rõhutab, et maakohus ei ole 18.08.2021 ütlusi kasutanud tõendina

süüdistatava väite ümber lükkamiseks. Samuti ei ole ütluste ebausaldusväärseteks lugemisel

kohus lähtunud ainult sellest, et süüdistatava enda versioonid on olnud vastuolulised.

Maakohus on oma otsuses selgitanud järgmist.

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on

usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas

süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel

uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas

ütlustes on vastuolu tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt

usutavad.

Kohus asub seisukohale, et süüdistatav Roman Vassiljev on kohtueelse uurimise ja

kohtumenetluse ajal esitanud mitmeid versioone juhtunu asjaolude kohta. Esmalt on ta

Häirekeskusesse tehtud kõnes ja kohale tulnud politseipatrullile väitnud, et kannatanu juba tuli

korterisse noahaavaga, hiljem on ta andnud ütlusi selle kohta, et enne, kui tema kannatanut

noaga ründas, ründas kannatanu teda kääridega. Kohtu hinnangul on süüdistatava selgitused

juhtunu kohta olnud ebajärjekindlad ja tema kohtus antud ütlused eneskaitsest on ennast

õigustavad ning antud ilmselgelt eesmärgiga pääseda võimalikust eesoodatavast karistusest

toimepandu eest.

Kohus leiab, et Roman Vassiljev ütlusi on võimalik arvestada üksnes osa, milles nad riimuvad

teiste asjas olevate tõenditega ja nimelt arvestab kohus süüdistatava ütlusi selles, et enne

kuriteo toimepanemist tundis ta kannatanu Q, koos tarvitati tihti alkoholi ning viina tarvitati koos

vahetult enne kuriteosündmust ning et just tema – Roman Vassiljev oli selleks isikuks, kes

kannatanut noaga lõi. Muus osas jätab kohus süüdistatava poolt kohtulikul uurimisel antud

ütlused tõendikogumist välja.

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et kohe peale kuriteosündmust e noaga löömist oli

süüdistatav sellises alkoholijoobes, et muutus luululiseks ning seetõttu rääkis, et kannatanu

tuli tema juurde juba nuga kõhus (häirekeskusele) , pärast, et noahaavaga (politseipatrullile).

Kaineks saades aga hakkas taaskord adekvaatset juttu rääkima ning tunnistas noaga löömist.

Kohtukolleegium möönab, et süüdistatav oli raskes joobes kuriteo toimepanemise ajal, kuid

rääkida sellest, et tal oli alkoholist tingitud psühhoosiseisund ning ta ei andnud aru, mida ta

räägib ning nö „luulutas“, kohtukolleegiumi hinnangul alust ei ole. Luulude korral ei ole haige

võimeline adekvaatselt hindama ümbritsevat, mistõttu vastuvõetud otsused on väärad.

Kohtukolleegiumi hinnangul R.Vassiljevi käitumises olenemata tema joobeastmest, sellist

käitumist ei esinenud. Tema reaktsioon toimunule oli vastupidi, vägagi adekvaatne inimese

puhul, kes saab aru toimunust, tunnetab oma süüd ning hirmust eesseisva karistuse ees püüab

oma süüd eitada. Adekvaatne oli R.Vassiljevi käitumine, kui ta püüdis kannatanut abistada,

oskamatult aga siiski. Samuti helistas ta kiirabisse. Ei ole välistatud, et selline kohese süütunde

ilmutamine mõjub kainestavalt ka raskes joobes inimesele. Nagu näha R.Vassiljevi läbivaatuse

protokollile lisatud fotodest (kell 3.38 öösel), ei ole tegemist isikuga, kes oleks alkoholijoobest

tingitud luululises alkohoIipsühhoosis. Igal juhul nii joobes R.Vassiljev ei olnud, et ta poleks

toimunust ja oma süüst aru saanund. Kui ta ei oleks süütunnet tunnetanud, ei oleks ta nagu

juba märgitud hakanud välja mõtlema versiooni, mis kõrvaltvaatajale pigem absurdsena

tundub. Sellisel juhul esitab inimene esmalt siiski oma tegevust õigustavad väited.

Veel peab kohtukolleegium oluliseks rõhutada sedagi, et isegi, kui jätta kõrvale süüdistatava

poolt esmalt pakutud versioon ja tunnistada, et see oli šokiseisund, mis teda kallutas sellist

absurdsust rääkima, siis ka tema hilisemad ütlused hädakaitseseisundi kohta, on maakohtu

poolt hinnatud ja ebausaldusväärseks tunnistatud. Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt

märkis, siis ütluste usaldusväärsust ei sea kahtluse alla mitte ainult see, et isik räägib

erinevatel menetlusstaadiumitel erinevat juttu. Riigikohtu otsuses 3-1-1-49-16 meenutatakse

kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt

pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja

usaldusväärsusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus

võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused

ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, p 14),

samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10).

Kohtukolleegiumi seisukohast sisaldab vaidlustatud kohtuotsus

R.Vassiljevi ütluste

usaldusväärsust puudutavat põhjalikku ja otsuse lugejale jälgitavat analüüsi.

Maakohus on süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel hinnanud kõiki kogutud

tõendeid kogumis - kõrvutanud süüdistatava ja tunnistajate ning kohtus üle kuulatud ekspert

C poolt antud ütlusi, kannatanu Q tuvastatud tervisekahjustuste olemust ja hulka, ning asunud

seisukohale, et Roman Vassiljev poolt kohtulikul uurimisel antud ütlused ei haaku teiste

tõenditega, ning tema ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseks osas, mis puudutab kuriteo

sündmuste kulgu, sealhulgas kannatanupoolset rusikaga ja kääridega rünnakut Roman

Vassiljev suhtes, samuti süüdistatava väidet selles, et ta üksnes torkis kannatanut noaga.

Samuti andis maakohus hinnangu süüdistatava ütluste usaldusväärsusele ka elulise

usutavuse aspektist. Maakohus analüüsis kõiki tõendeid taaskord kogumis mh sündmuskoha

vaatlusprotokolli ja selle juurde kuuluvadi fototabeleid ning ei pidanud eluliselt usutavaks, et

kannatanu oleks sellisel juhul maniküürkäärid, millega kannatanu väidetavalt süüdistatavat

ründas ja mis olnuks tal käes ka sel momendil, kui süüdistatav teda noaga lõi, pärast rünnet

need ilusasti kapi peale tagasi asetanud. Kohtu hinnangul on süüdistatav, teades, et

kannatanu magamisaseme lähedal olid käärid, kasutanud seda teadmist kaitseversiooni

loomisel, kuid tegelikult kannatanupoolset rünnet ei toimunudki.

Kohtukolleegium peab siinjuures vajalikuks viidata Riigikohtuniku Dr. iur. Paavo Randma

artiklile, mis ilmus ajakirjas Juridica 2021/9 Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontroll.

Muuhulgas rõhutab autor, et oluliseks kriteeriumiks on kohtupraktikas järjekindlalt peetud ka

ütluste elulist usutavust ehk seda, milline on asjaolu esinemise üldine tõenäosus, sest vaid

nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste

loogikareeglitega. Kohtuotsus ei saa rajaneda eluvõõrastel argumentidel ning peab olema

kooskõlas üldise elukogemuse ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega; selles

kriteeriumis võib seega näha isegi KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise piirangut.

Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste

ebausaldusväärseks pidamise kasuks. Artiklis on tehtud ka viited asjakohastele Riigikohtu

lahenditele selles küsimuses.

Kõike eelpool öeldut kokku võttes leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et puuduvad

tõendid selle kohta, et Roman Vassiljev 18.08.2021.a enne kella 01:56 kannatanut ühel korral

kööginoaga lüües oleks olnud hädakaitseseisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses.

2. Kannatanu apellatsiooni osas.

Kannatanu apellatsioonis esitatud taotlus puudutab maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud

karistust. Kannatanute arvates on see liiga leebe ning mõista tuleks maksimaalne karistus e

12 aastat vangistust.

Maakohus on mõistnud süüdistatavale karistuse, mis jääb alla sanktsiooni keskmise ja

arvestades sanktsiooni vahemikku, mis on 8 aastat ( 4 kuni 12 aastat), ületab mõistetud

karistus sanktsiooni alammäära ¼ sanktsiooni määrast ja jääb ka sama palju allapoole

sanktsiooni keskmäära.

Karistust mõistes analüüsis maakohus süüdistatava süüvõimet KarS § 34 mõttes ja leidis

põhjendatult, et R.Vassiljev on süüdiv. Maakohus konstateeris ka fakti, et R.Vassiljevil on

tuvastatud sotsialiseerunud käitumishäire ning ta on SA Põhja – Eesti Regionaalhaiglas

viibinud psühhiaatrilisel statsionaarsel ravil 02.09.2020.a. seetõttu, et viimasel on diagnoositud

mitmete või muude psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika ja käitumishäired,

kuid vaatamata sellele ei anna see kohtu hinnangul põhjust kahelda tema süüdivuses.

Maakohtu hinnangul ei vaeva R.Vassiljevit raske psüühikahäire KarS § 34 p 2 või p 5 mõttes,

mis takistanuks tal kuriteo toimepanemise ajal oma tegudest aru saada ning oma tegevust

lähtuvalt oma tahtmistest, soovidest, vajadustest ja tähelepanekutest sihipäraselt juhtida.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega ja omalt poolt rõhutab, et sellisel juhul puudub

ka vajadus karistuse mõistmisel analüüsida KarS § 35 alusel karistuse kergendamise vajadust.

Maakohus põhjendas alla sanktsiooni keskmäära karistuse mõistmist järgnevalt. Esiteks leidis

maakohus, et R.Vassiljevi süü on keskmisest madalam ja selle põhjenduseks on toodud fakt,

et kannatanut lõi R.Vassiljev ainult üks kord noaga kõhtu.

Järgnevalt märgib maakohus, et karistuse määra valikul ei lähtu kohus vaid süü suurusest,

vaid ka teistest karistuse mõistmise alustest. Karistust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid ei ole süüdistatava käitumises tuvastatud. Samas mõned lõigud allpool leiab kohus,

et karistust kergendava asjaoluna võib arvesse võtta Roman Vassiljevi käitumises KarS § 57

lg 1 p 1 mõttes abi andmist kannatanule vahetult pärast süüteo toimepanemist – nimelt

süüdistatav Roman Vassiljev üritas koos tunnistaja F-ga kannatanule tekitatud haavast tulevat

verejooksu

peatada

ning

samuti

kutsuti

süüdistatava

poolt

kannatanule

kuriteo

sündmuskohale kiirabi. Lõpuks teeb maakohus järelduse, et arvestades kuriteo asjaolusid ja

süüdistatava süü suurust ning karistust kergendava asjaolu olemasolu, leiab kohus, et

süüdlast saab mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoidumiseks mõistes temale

karistuse alla sanktsiooni keskmist määra s.o karistades KarS § 118 lg 1 p.p 1, 7 järgi

kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest Roman Vassiljevit 6 aasta pikkuse vangistusega.

Ehk siis karistust kergendava asjaolu esinemise osas on maakohtu põhjendused vastuolulised

ning ringkonnakohtul tuleks ära otsustada, kas esineb karistust kergendav asjaolu või mitte.

Seejuures on oluline rõhutada, et karistust kergendava asjaolu puudumise tunnistamine

käesoleva otsusega on maakohtu otsusega võrreldes süüdistatava olukorda raskendav faktor,

kuid kuna praegusel juhul on kannatanu esitanud apellatsiooni ja seda just karistuse

raskendamise eesmärgil, siis on ringkonnakohtul olemas volitus ka süüdistatava olukorra

raskendamiseks.

Kohtukolleegium leiab erinevalt maakohtust, et süüdistatavale ei ole alust mõista

vangistusmäära, mis jääb allapoole sanktsioonis ettenähtud karistuse keskmäära, mistõttu

tuleb maakohtu otsus karistuse leebuse tõttu tühistada. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150

rõhutanud, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes,

saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks

eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või

menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu

siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud

isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral

taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse

karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus

(viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. septembri 2020. a otsus nr 5-

20-5/10, p 19). Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või

määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates

piirides valida, on peaaegu alati mitu. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh

siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1

ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride

ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest

lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust sellega, et

lähtunud ebaõigetest kaalutlustest ja jätnud arvestamata olulisi asjaolusid.

Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

Esiteks, asjaolu, et süüdistatav lõi noaga kannatanut kõhtu vaid üks kord, ei ole selline asjaolu,

mida saaks arvestada KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistuse mõistmisel asjaoluna, mis annab

aluse rääkida alla keskmisest madalamast süüst. Süü määra tuvastamisel on küll õige

arvestada igal konkreetsel juhul toimepandud kuriteo tehiolusid, kuid oluline on rõhutada, et

seda tehakse justnimelt igal konkreetsel juhul erinevalt. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150

p-s 26 rõhutanud, et andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo

asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise

motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise

süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. Samas

otsuses on Riigikohus ära toonud ka need põhjendid, mis võivad raske tervisekahjustuse

tekitamisel süü suurust keskmisest kõrgemale kergitada. Nendeks võivad olla sellised asjaolud

nagu a) süüdistatav kasutas (mõlema) vägivallakuriteo toimepanemisel nuga; b) süüdistatavat

on varem korduvalt karistatud, sh sarnastel asjaoludel toime pandud kuritegude

eest; c) süüdistatava kuriteod on muutunud ajas raskemaks; d) süüdistatav rikkus ka avalikku

korda ja tema jaoks ongi vägivallakuritegude toimepanemisel oluline publiku olemasolu.

Praegusel juhul ei ole tegemist avalikus kohas toimepandud kuriteoga ja kohtukolleegium

möönab, et on vahe, kas isik ründab teist isikut, kellega ta on eelnevalt koos alkoholi tarvitanud,

mis on heaks taimelavaks igasuguste sh erineva intensiivsustega konfliktide tekkimiseks,

alates nagelemisest kuni füüsiliste konfliktideni välja, või satub tema ründe objektiks suvaline

isik, kes oli nö lihtsalt valel ajal vales kohas kuskil tänaval, baaris jne. Samas on R.Vassiljevi

süüd suurendavateks asjaoludeks sellised asjaolud nagu – a) noa kasutamine vägivallakuriteo

toimepanemisel; b) kahe kvalifitseeriva asjaolu esinemine, mis on valitseva kohtupraktika

kohaselt samuti süü suurust iseloomustav faktor. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-76-12 p-s

7 selgitanud, et juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud

kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd üldjuhul suureks; c)

R.Vassiljevit on varem karistatud ja viimati ka vägivallakuritegude eest; d) R.Vassiljevi kuriteod

on muutuud ajas raskemaks. Ehk, et kui varasemalt vägivallatses R.Vassiljev vangla müüride

vahel ja tegi seda endast nõrgema suhtes ilma mingi kuriteo toimepanemise vahendita, siis

praegusel juhul on juba käigus nuga; e) olulisemaks süü suuruse hindamisel KarS § 118 lg 1

ettenähtud kuriteo toimepannud isikule karistuse mõistmisel peab kohtukolleegium

vaieldamatult saabunud tagajärge. Nimetatud kuriteokoosseis näeb ette tagajärjena 7 erinevat

tagajärge, mille eest mõistetava vangistuse raamistik on ühesugune e 4-12 aastat. Vaidlust ei

ole selles, et seaduses esitatud kataloogi kõige raskemaks tagajärjeks on p-s 7 ettenähtud

surma saabumine. Olgugi, et see saab saabuda ainult ettevaatamatusest, ei vähenda see

võrdlevate tagajärgede raskust. Kõik teised kuus tagajärge eeldavad, et kannatanu elab edasi.

Kohtukolleegiumi hinnangul tõstavad need faktorid kõik süü suurust ja seda keskmisest

suuremaks. Kindlasti ei pea see olema maksimaalne nagu seda taotleb kannatanu. Asjaolu,

et isik mõistetakse süüdi kõige raskema kvalifitseeriva tunnuse alusel, ei tähenda automaatselt

maksimummäära. Nimelt on võimalik sama kuritegu toime panna sisuliselt veel vähemalt 12

raskendaval asjaolul, mis on loetletud KarS § 58-s (kohtukolleegiumi hinnangul on ainult üks

raskendav asjaolu ammendavast kataloogist välistud e raske tagajärje põhjustamine).

Karistust raskendavad asjaolud on aga karistuse mõistmisel arvestatava süü suuruse

hindamisel olulised. Ehk siis, kohtukolleegium leiab, et rääkida ühekordsest löögist, kui süüd

vähendavast faktorist on alust siis, kui sama kuriteokoosseis täidetakse viisil, kus üldse

vahendit ei kasutata või äärmisel juhul on löögiriistaks mingi muu relvana kasutatav ese –

kaigas, mööbliese e tool vms. Külm- ja tulirelvad on ise juba sellised vahendid, milliste

kasutamine kasvõi ühekordselt pigem süüd suurendavad isikuvastaste kuritegude

toimepanemisel, kui seda vähendavad.

Mis puudutab aga maakohtu poolt arvestatud karistust kergendavat asjaolu, siis

kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistatava käitumine pärast kuriteo toimepanemist

hinnatav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p1 mõttes kui abi andmine kannatanule

vahetult pärast süüteo toimepanemist. Kohtukolleegiumi arvates on võimalik süüdistatava

käitumist e seda, et ta ise püüdis verejooksu peatada ja 50 minutit pärast kannatanu haavamist

lõpuks ka kiirabi kutsus, on küll määravaks tema tahtluse tuvastamisel, mis puudutab just

tagajärge ja mis oli aluseks ka kuriteo kvalifitseerimisel, kuid karistust kergendava asjaoluna

kohtukolleegium selles tegevuses adekvaatset sisu ei näe. Kvalifitseeritud meditsiiniline abi jäi

hiljaks ja see olnuks ainuke võimalus kannatanu ellujäämiseks. Süüdistatav ei kutsunud abi

vahetult pärast süüteo toimepanemist. Tema tegevus kaltsude ja rätikute asetamisega

noahaavale, ei ole vaadeldav abi andmisena KarS § 57 lg 1 p 1 mõttes. Süüdistatav eesmärk

oli vältida rohket verd ja hilisemat koristamist korteris, sest kogu tema tegevus oli suunatud

just vere ja väljaheite koristamisele. Kohtukolleegium möönab, et abi andmine kannatanule ei

tarvitse tõesti veel viia kahjuliku tagajärje ärahoidmisele, kuid võib tema seisundit leevendada.

Süüdistatava tegevus vahetult pärast kannatanu löömist noaga ei leevendanud kannatanu

seisundit pärast noahaava saamist. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et tegelikult

pääsevad kannatanud ka eluga selliste vigastuste saamisel, kui saavad kiirelt kvalifitseeritud

meditsiinilist abi. Nagu näitab kohtupraktika on kannatanu päästmine surmast tõenäolisem, kui

kuritegu on toime pandud avalikus kohas, sest tihti leidub avalikes kohtades inimene, kes

tegutseb kiirelt ja adekvaatselt ja ei pea mõtlema sellele, et teda ennast või tema head tuttavat

ootab vangla. Korteris joomingu käigus toimepandud kuriteo puhul prevaleerub enamjaolt

tegevus/tegevusetus, mille eesmärgiks on pigem süüdlase päästmine. Ehk siis, olukorras, kus

esineb süüd suurendav faktor nagu seda on isikuvastase kuriteo toimepanemine avalikus

kohas, on süüdlasel võimalus pääseda kergema süüdistusega ja seega ka kergema

karistusega suurem. Seega on just kõrvaliste isikute puudumisel toimepandud isikuvastaste

kuritegude ja just eluohtlike vigastuste tekitamise puhul määravaks faktoriks kannatanu elu

päästmisel süüdlase kohene tegutsemine. Et mitte jääda oma järelduste tegemisel

paljasõnaliseks toob kohtukolleegium ka asjassepuutuvate kohtulahendite abil ka sellist

seisukohta toetava näite. Kolm lahendit, kus kõigi puhul oli tegemist noalöögiga selga, mille

tagajärjel tekkis kannatanul verirind e eluohtlik tervisekahjustus. Ehk siis väline teopilt on üks,

tagajärg aga sõltus sellest, kui ruttu kannatanu abi sai.

Kriminaalasjas 1-19-4150 oli veririnna põhjustanud tervisekahjustus tekitatud avalikus kohas,

baari ees, kus viibis ka kõrvalseisjaid. Kannatanu sai abi, jäi ellu, süüdlase käitumine

kvalifitseeriti saabunud tagajärje järgi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja selle eest karistas kohus

süüdlast 8 aastase vangistusega e 2 aastat rohkem, kui surma põhjustanud R.Vassiljevit

karistas maakohus. Kriminaalasjas 1-16-7948 lõi naine kodus mehele selga noaga, millest

tekkis verirind e eluohtlik tervisekahjustus. Kannatanu langes meelemärkusetuna maha.

Süüdlane helistas vahetult pärast noalööki Häirekeskusse ja kutsus kiirabi. Kiirabi tuli kohale

ja viis kannatanu haiglasse, kus tema elu päästeti. Süüdlane mõisteti süüdi KarS § 118 lg 1 p

1 järgi kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamises. Täpselt samasugune tegevus oli

süüdistatavale ette heidetud kriminaalasjas 1-20-7016 – lõi kodus mehele noaga selga ja

kannatanul tekkis verirind e eluohtlik tervisekahjustus. Süüdlane ei helistanud kohe kiirabisse,

vastupidi, helistas mitmeid kordi oma tuttavale ja kiirabi saabudes oli kannatanu juba surnud.

Samas ekspert pidas võimalikuks, et õigeaegne arstiabi oleks ära hoidnud kannatanu surma

saabumise. Ekspertiisiaktist nähtub ka see, et peale vigastuste tekitamist võis kannatanul küll

algselt säilida võime teatud iseseisvaks toimimiseks, kuid vigastus põhjustab ajas valu,

füüsilise jõudluse langust ja hingamispuudulikkust. Süüdlane mõisteti süüd tahtlikus tapmises

KarS § 113 lg 1 järgi.

Arvestades eelpool loetletud olulisi süüd suurendavaid asjaolusid aga ka karistust

kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohtukolleegium, et maakohtu poolt

mõistetud 6 aastane vangistus ei vasta süüdistatava süü suurusele. Kohtukolleegiumi

hinnangul peab karistus jääma sanktsiooni keskmäära ja sanktsiooni ¾ määra vahele. Kuriteo

tehiolusid arvestades on adekvtaane karistus 8 aastat ja 6 kuud.

Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu veel järgnevale. Ka varasemalt

on ringkonnakohus rõhutanud, et sellisel juhul, kui kohus leiab, et süüdistatavale tuleb mõista

reaalne vangistus ja veel enam, kui mõistetav vangistusmäär ületab 5 aastat, siis ei pea kohus

enam põhjendama, miks ta leiab, et mõistetud vangistust ei saa jätta täitmisele pööramata.

Seaduse järgi saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui

vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kohtukolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu otsusele 3-1-

1-116-12, kus on tehtud rohkeid viiteid ka eelmistele sama seisukohta sisaldavatele Riigikohtu

otsustele ja kus Riigikohus on selgitanud, et isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud

põhikaristuse

individualiseerimise

viisidest…..

Süüdistatava

karistusest

tingimuslik

vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama.

Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid

asjaolusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-99-

06, p 16 jj, samuti 13. mai 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8, 15. märtsi 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja 18. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2).

Riigikohtu ja ringkonnakohtute lahendid sisaldavad tõesti palju põhjendusi, miks pole alust

isikut tingimisi karistusest vabastada, kuid kõrgema astme kohus peab lähtuma kassatsiooni-

või apellatsiooniväidetest ja taotlustest, millistega vastustatakse reaalse vangistuse mõistmist

ning siis on oluline esitada põhjendused, miks kohus kaebaja väidetega ei nõustu.

Apellatsioonimenetluse kulud

Süüdistatava kaitsja esitas taotluse hüvitada temale õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja

kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 4 tundi, mille eest on tasu 259,20 eurot

(sh käibemaks 43,20 eurot). Kohtukolleegium peab ajakulu põhjendatuks. Kuna

kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 tühistab

kohtukolleegium osaliselt Roman Vassiljevi suhtes tehtud maakohtu otsuse ja teeb tühistatud

osas uue otsuse.

/allkirjastatud digitaalselt/