2-21-138474/17 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Margó Klaar ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuli 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-138474

Kohtuasi

Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi X vastu 100

euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood

10811490), lepinguline esindaja Elari Arjakas

Kostja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X 30. juuni 2022. a apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 27. aprilli 2022. a

otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud X kanda. Osaühingul EUROPARK

ESTONIA

ei

ole

apellatsioonimenetluses

tekkinud

veel

hüvitatavaid

menetluskulusid.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-138474

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 24. novembril 2021

maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) 100 euro saamiseks. Kostja esitas vastuväite

ning Pärnu Maakohus lõpetas 20. detsembri 2021. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja

andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 5. jaanuaril 2022 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt enda

kasuks välja 100 eurot, sh leppetrahvi 90 eurot ja sissenõudmiskulu 10 eurot. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulude hüvitise

koos kohustusega tasuda võlgnetavalt menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

Hagiavalduse

kohaselt

on

hageja

parkimisteenust

osutav

äriühing.

Sõiduk

registreerimisnumbriga XXXXXX (sõiduk) oli 11. detsembril 2018 pargitud hageja

opereeritavale Mustamäe tee 17 asuvale parkimisalale ning 13. ja 15. detsembril 2018

Juhkentali 19 asuvale parkimisalale. Parklate sissesõidu juurde oli paigaldatud vastav

infotahvel koos viitega tüüptingimustele. Tüüptingimustes on selge viide sellele, et sõiduki

kasutaja avaldab parklas parkimisega tahet sõlmida parkimisleping ning lepingutingimuste

rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Sõiduki armatuurlaual ei olnud parkimisõigust

andvat parkimiskaarti, samuti ei olnud alustatud mobiilset parkimist, st parkimise eest oli

tasumata. Hageja väljastas iga kord leppetrahvinõude (30 eurot) ja pani selle sõiduki kojamehe

vahele. Kostja oli sõiduki omanik/vastutav kasutaja vähemalt alates 6. juulist 2018 kuni 29.

septembrini 2021. Kostja ei ole leppetrahvi tasunud. Hageja saatis kostjale enne kohtu poole

pöördumist 9. märtsil 2021 tähitud kirjaga ning 29. jaanuaril ja 22. septembril 2021

rahvastikuregistrist nähtuvale e-postiaadressile meeldetuletuse, kuid kostja ei ole sellele

vastanud. Lisaks leppetrahvile nõuab hageja kostjalt ka sissenõudmiskulu (tähitud kirjaga

saadetud meeldetuletus ning rahvastikuregistri ja transpordiameti päringute kulu) 10 euro

hüvitamist.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja võttis omaks, et sõiduk kuulus leppetrahvide vormistamise ajal temale ja sõidukile on

vormistatud kolm leppetrahvi.

Kostja vastuväidete kohaselt on hageja minetanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest mõistlik aeg

selleks on möödas. Kostja sai leppetrahvidest teada alles kohtumenetluses. Hageja ei ole

tõendanud, et ta teatas kostjale pärast leppetrahvi väljastamist leppetrahvist. Teate panemine

kojamehe vahele ei ole piisav, teade tulnuks saata e-posti või tähitud kirjaga.

Kostja sõiduk oli leppetrahvide määramise ajal remondis ja sõidukit kasutas pahatahtlikult teine

isik, kelle huvides ei olnud see, et kostja saaks leppetrahvidest teada.

Hageja ei ole tõendanud, et leppetrahvide määramise ajal olid infotahvlid parkimisaladele

paigaldatud. Juhkentali parkimisalal on mitu erinevat parklat, sh hageja ja ühisteenuste tasuline

ning korteriühistu tasuta parkla, ning parklal on kolm sissesõitu. Mustamäe tee parklal on

samuti kolm sissesõitu, kuid fotod on ainult kahest. Fotod on tehtud parkimisest erineval

aastaajal, mistõttu ei tõenda need olukorda parkimise ajal.

2-21-138474

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 27. aprilli 2022. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 100 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulude hüvitise 395 eurot koos kohustusega tasuda sellelt alates otsuse

jõustumisest kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

kostja oli ajavahemikul 6. juulist 2018 kuni 29. septembrini 2021 sõiduki

(registreerimisnumber XXXXXX) omanik;

-

sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX oli 11. detsembril 2018 pargitud hageja

opereeritaval Mustamäe tee 17 asuval parkimisalal, parklas oli selgelt nähtav

parkimistahvel ning parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga

ja tasumise kohustuse rikkumise korral oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi; hageja jättis

sõiduki kojamehe vahele leppetrahviteate;

-

sõiduk registreerimisnumbriga XXXXXX oli 13. ja 15. detsembril 2018 pargitud

Juhkentali 19 asuval parkimisalal, parklas oli selgelt nähtav parkimistahvel ning

parkimistingimuste kohaselt oli tegemist tasulise parkimise alaga ja tasumise kohustuse

rikkumise korral oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi; hageja jättis sõiduki kojamehe

vahele leppetrahviteate;

-

hageja tegi päringu Maanteeametile ja Rahvastikuregistrile ning saatis kostjale

kohtueelse leppetrahvinõude meeldetuletuse, mida ei õnnestunud kostjale üle anda, kuid

teatis kirja kohta jäeti postkasti;

-

kostja ei ole leppetrahvi tasunud.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 108 lg 1

alusel lepingutingimuste kohaselt kolme rikkumise eest kokku leppetrahvi 90 eurot (3×30

eurot).

Hageja ja kostja vahel saab lugeda hagis nimetatud kuupäevadel ja parkimisaladel

parkimislepingud sõlmituks. Kostjale kuuluv sõiduk parkis ülalnimetatud parkimisaladel.

Parklates olid fotode kohaselt selgelt nähtavad parkimistahvlid, millelt nähtus, et tegemist on

tasulise parkimisalaga, samuti viide parkimistingimustele, mille kohaselt luges hageja lepingu

sõlmituks sellega, kui sõidukijuht pargib sõiduki parklasse. Hageja esitas kohtule leppetrahvide

väljastamise ajal kehtinud parkimistingimused ja selgitas, et Mustamäe tee parkimisala fotod

on tehtud 20. septembril 2018 ning Juhkentali parkimisala fotod 15. detsembril 2018. Seega

kehtisid rikkumiste ajal kohtule esitatud parkimistingimused ning kostja rikkus neid. Kohtule

on usutav, et hageja ei vaheta tingimusi sageli. Tegemist on püsivate liiklusmärkidega, mistõttu

ei ole usutav, et leppetrahvide tegemise päeval ei olnud neid parklas või et neid oleks muudetud.

Kuigi kostja väitel kasutas keegi teine tema sõidukit ega teavitanud kostjat leppetrahvidest,

kehtib Riigikohtu praktika kohaselt eeldus, et leping sõlmiti sõiduki omanikuga. Kuna andmed

sõidukit tegelikult juhtinud isiku kohta on sõiduki vastutava kasutaja kontrolli all, siis tuleb

eelduslikult lugeda lepingupooleks sõiduki vastutavat kasutajat, kellel on õigus tõendada, et

sõidukit juhtis parkimislepingu sõlmimise ajal keegi teine (Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 11 ja 26. jaanuari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, p 24).

Kostja on pargitud sõiduki omanik. Kohus selgitas, et kui kostja soovib nimetatud vastuväitele

tugineda, peab kostja esitama selged faktilised asjaolud, millal ja kelle kätte või kuhu ja kui

kauaks sõiduk remontimiseks anti, ning samuti peab kostja neid vastuväiteid tõendama. Kostja

ei ole seda teinud.

2-21-138474

Hageja ei ole VÕS § 159 lg 2 järgi minetanud õigust nõuda leppetrahvi, sest hageja jättis

vahetult pärast rikkumiste tuvastamist leppetrahviteated sõiduki kojamehe vahele ja tegi sellest

fotod, mis on Riigikohtu praktika järgi mõistlik viis selle edastamiseks (Riigikohtu 5. juuni

2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-117146, p 12). Teate hüpoteetilist kaotsimineku riski kannab

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 70 järgi lepingutingimusi rikkunud pool. Leppetrahvi

sissenõudmise eelduseks ei ole meeldetuletuskirja saatmine.

4.3. Lisaks on hagejal õigus nõuda VÕS § 113² lg 2 p 1 alusel sissenõudmiskulu hüvitamist

10 euro ulatuses, sest hageja saatis kostjale kohtuvälise nõudekirja ning tegi registritesse

päringud.

4.4. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja

kanda. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 395 eurot, sh 75 eurot

riigilõiv, 220 eurot maksekäsukiirmenetluse kulude hüvitis ja 300 eurot kohtumenetluse

õigusabikulu. Hageja õigusabikulud on põhjendatud osaliselt, s.o 3 tunni ja 45 minuti ulatuses.

Hageja hagiavalduse koostamise, lisade komplekteerimise, riigilõivu tasumise ja dokumentide

kohtule esitamise kulu on ülepaisutatud ja nende toimingute mõistlikuks ajakuluks saab pidada

ühte tundi. Õigusabi tunnistasumäär 80 eurot ei ületa keskmist tasumäära. TsMS § 177 lg 4

järgi tuleb hüvitiselt tasuda viivist.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulude hüvitis 3200 eurot koos kohustusega tasuda hüvitiselt VÕS § 113

lg 1 II lauses sätestatud määras viivist.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et leppetrahvinõue tuleb

VÕS § 108 lg 1 alusel rahuldada. Poolte vahel ei ole lepingut sõlmitud, sest kostja ei kasutanud

leppetrahvide määramise ajal sõidukit. Kostja sõiduk oli remondis ja sõidukit kasutas kostja

nõusolekuta Oleg Filitov, mida kinnitab vestlus isikuga, kellele kostja sõiduki remontida andis.

Kuna tänaseks on parkimistest möödas kolm ja pool aastat, ei ole kõiki sündmusi ja asjaolusid

võimalik täpselt tuvastada.

Maakohus järeldas asjas esitatud tõendite alusel vääralt, et hageja on tõendanud, et parkimise

päevadel olid parklates nähtavad parkimistahvlid hageja väidetud tingimustega. Hageja esitatud

fotod seda ei kinnita, mh ei saa fotode alusel järeldada, kas sõiduk on pargitud tasulisel või

tasuta alal. Fotod tahvlitest on tehtud parkimisest erineval ajal. Maakohus jättis tähelepanuta

kostja väited mitme erineva sissepääsu kohta. Tahvlid võisid olla lumega kaetud. Võimalik, et

sõiduki kasutaja külastas Bliss kohvikut ja parkis seetõttu kaks tundi tasuta.

Maakohus leidis vääralt, et hageja ei ole VÕS § 159 lg 2 järgi minetanud leppetrahvi nõudmise

õigust. Kostjal tekkis hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud ootus, et hageja ei nõua pea

kolm aastat hiljem leppetrahvi. Kostja sai hageja nõude alles maksekäsukiirmenetluses.

Andmeid sõiduki kasutaja kohta peab liiklusseaduse § 72 järgi hoidma aga üksnes kuus kuud.

Hageja ei ole tõendanud, et ta edastas leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. Maakohus on

pidanud mõistlikuks ajaks kolme aastat, mis ei arvesta asja eripära.

5.2. Kuna leppetrahvinõue on alusetu, on alusetu ka sissenõudmiskulude nõue.

2-21-138474

5.3. Hageja õigusabikulud on ebamõistlikud ja ebaproportsionaalselt suured. Hageja ei

kasutanud advokaadibürood.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia

kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 ja lg 2¹ alusel koosmõjus

TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast

põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.

Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle

otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel

ülemääraseid menetluskulusid.

7. Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja

hagihind ei ületa summat, mis vastas enne 1. jaanuari 2022 kehtinud redaktsiooni järgi 2000

eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole (lihtmenetlus). 1. jaanuaril 2022 jõustunud

redaktsioonis on vastavad summad 3500 eurot ja 7000 eurot.

Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 100 eurot, sh sissenõudmiskulu 10 eurot.

Seega ei ületa hageja põhinõue 2000 eurot ega põhinõue koos viivisega 4000 eurot, mistõttu on

tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.

8. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit.

Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus.

9. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid,

ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa

ebaõige otsuse.

9.1. Kuigi kostja hinnangul ei ole poolte vahel lepinguid sõlmitud ja hageja ei ole edastanud

kostjale mõistlikul viisil mõistliku aja jooksul leppetrahvinõuet, ei anna kostja väited alust

järeldada, et maakohus oleks vaidlust lahendades ilmselt eksinud.

Maakohus asus põhjendatult ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga seisukohale, et iga parkimise

puhul saab lugeda lepingu kostja ja hageja vahel sõlmituks, sest kostja oli sõiduki omanik. Kuigi

kostja väitel ei kasutanud tema sel ajal sõidukit, ei selgitanud ta maakohtule täpsemalt sõiduki

kasutamise asjaolusid ega esitanud vastavaid asjaolusid kinnitavaid tõendeid, hoolimata

maakohtu selgitusest. Apellatsioonimenetluses on aga uute asjaolude ja tõendite esitamine

TsMS § 652 järgi oluliselt piiratud. Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud uue tõendina

2-21-138474

vestluse väidetavalt sõidukit remontinud isikuga, kelle väitel võis sõidukit tõenäoliselt kasutada

kolmas isik, kuid kostja ei ole TsMS § 652 lg 4 tähenduses põhjendanud ega põhistanud, miks

ta ei saanud seda vestlust varem esitada, mistõttu on ringkonnakohtul alus jätta hilinenult

esitatud asjaolud ja tõend tähelepanuta. Mh ei saaks ringkonnakohus vestlusest tõsikindlalt

järeldada, et hagis nimetatud kuupäevadel juhtis kostja asemel sõidukit vestluses nimetatud isik.

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse etteheited seoses

parkimistingimuste nähtavaks tegemisega parklates. Maakohus asus hageja esitatud tõendeid

TsMS § 232 lg 1 alusel siseveendumuse kohaselt hinnates põhjendatult seisukohale, et hageja

on esitatud fotodega tõendanud, et parkimistingimused olid parkas enne parkimist nähtavaks

tehtud. Kostja väited tahvlite võimaliku puudumise, parklate erinevate sissepääsude võimaliku

tähistamata jätmise, tahvlite lumega kaetuse ning tasuta parkimiskohal parkimise kohta on

otsitud ja oletuslikud ega anna alust arvata, et parkimistingimused ei olnud parkijatele selgelt

nähtavaks tehtud. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel võiks kohtul tekkida kahtlus,

et tahvleid ei olnud, need ei olnud parkijatele mõistlikult nähtavad või varem paigaldatud

tahvlid olid asendatud uute tingimustega tahvlitega.

Õige ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga on ka maakohtu järeldus, et hageja ei ole ca kolm

aastat pärast rikkumisi maksekäsukiirmenetluse avaldust esitades VÕS § 159 lg 2 järgi

minetanud õigust leppetrahvi nõuda, sest hageja jättis vahetult pärast rikkumise avastamist

leppetrahviteate sõiduki kojamehe vahele, mida saab parkimislepingute rikkumiste puhul

pidada mõistlikuks teate edastamise viisiks. Seejuures ei ole maakohus pidanud VÕS § 159 lg 2

tähenduses teate edastamise mõistlikuks ajaks kolme aastat, nagu väidab ekslikult kostja.

Kolleegium mõistab, et ligi kolm aastat hiljem leppetrahvinõuet kohtu kaudu saades võib

sõiduki omanik olla häiritud, kui ta ei ole varem mingil põhjusel sõiduki kojamehe vahele jäetud

teadet kätte saanud, kuid seaduse järgi kannab selle kättesaamise riisikot sõiduki omanik.

Eeltoodut arvestades ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt ebaõigesti

materiaalõigust ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu jätab kolleegium

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

9.2. Kuigi kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 395 eurot, ei ole kostja esitanud vastuväiteid

riigilõivu ja maksekäsukiirmenetluse kulude kohta. Seega ei ole kostja sisuliselt

menetluskulude hüvitise suurust kogu ulatuses vaidlustanud. Kostja vaidleb selgelt vastu

üksnes lepingulise esindaja kulule (300 eurot), pidades seda ebamõistlikult suureks ja

ebaproportsionaalseks, kuid ei ole ka selle puhul selgelt välja toonud, kas lepingulise esindaja

kulud on kogu ulatuses või üksnes osaliselt põhjendamata. Kui kostja pidas lepingulise esindaja

kulusid osaliselt, st vähemalt 20 euro ulatuses põhjendatuks, ei ole kostjal õigust esitada

menetluskulude hüvitise osas maakohtu otsuse peale kaebust. TsMS § 178 lg 2 järgi võib

menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot. Olukorras, kus kostja on eelduslikult vaidlustanud lepingulise esindaja

kulu kogu ulatuses, on kostja apellatsioonkaebus selles osas TsMS § 637 lg 1 p 6 tähenduses

õiguslikult perspektiivitu, sest kostja ei ole toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks kulu

pidada kogu ulatuses põhjendamatuks. Ainuüksi see, et hageja ei ole kasutanud lepingulise

esindajana advokaadibürood, ei anna alust jätta hagejale lepingulise esindaja kulusid

hüvitamata, kui hagejal oli menetluses lepinguline esindaja. Seda, et mingid konkreetsed

toimingud ei olnud vajalikud või kulud muul põhjusel põhjendatud, ei ole kostja esile toonud.

Võrreldes kostja apellatsioonkaebuses nimetatud lepingulise esindaja kuludega (3150 eurot), ei

saaks hageja esindaja kulud (300 eurot) olla ebaproportsionaalselt või ebamõistlikult suured.

2-21-138474

10. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil

vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Kaebuse menetlusse võtmise korral

tekiksid aga apellandil kaebuse rahuldamata jätmise tõttu täiendavad kulud.

11. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (50 eurot).

Seejuures on kostja tasunud riigilõivu ettenähtust vähem. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15

järgi tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või

muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lg 1

kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses

kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasja hinnaks maakohtus oli 100 eurot ning

apellant vaidlustas maakohtu otsuse kogu ulatuses. Seega tuleb RLS § 59 lg-te 1 ja 15 ning

lisa 1 (1. jaanuaril jõustunud redaktsiooni) kohaselt tasuda riigilõivu 100 eurot.

Kuigi praeguses asjas ei ole apellant kogu ulatuses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei

nõua ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt täiendavat riigilõivu, s.o

apellatsioonkaebuse puuduse kõrvaldamist (TsMS § 637 lg 1 p 3) enne menetlusse võtmise

otsustamist, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral oleks apellandil

õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

12. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Margó Klaar, Gea Lepik