3-21-2248/66 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. juuli 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2248

Haldusasi

E.V. ja Linus Capital OÜ kaebus tühistada Tallinna

Linnavolikogu 23.09.2021 otsus nr 106 tervikuna või

alternatiivselt eeltoodule tühistada Nõmme linnaosa

üldplaneering Nugise tn 19, Lemmiku tn 50 ja

Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutus- ja

ehitustingimuste ning

-piirangute

osas

või

alternatiivselt

eeltoodule

tühistada Nõmme linnaosa üldplaneering Nugise tn 19

ja Lemmiku tn 50 kinnistute maakasutus- ja

ehitustingimuste ning -piirangute osas; ning tuvastada

Rahandusministeeriumi 03.11.2020 kirjas nr 14-

11/2368-26 Nõmme linnaosa üldplaneeringule antud

heakskiidu õigusvastus; kohustada Tallinna linna

korraldama Nõmme linnaosa üldplaneeringu uus

avalik väljapanek 1 kuu jooksul alates kohtulahendi

jõustumisest

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad: Linus Capital OÜ, E.V. ja Vastustaja

1: Tallinna linn

Vastustaja 2: Rahandusministeerium

Kolmandad isikud: OÜ Tedre Maja, Maa-amet, K. V.,

J. R., A. K., A. N., R.-A. N., M. R., E. S., H. M.

+

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistung 03.05.2022, Tallinnas

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.08.2022.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu võttis 23.09.2021 vastu otsuse nr 106 „Nõmme linnaosa

üldplaneeringu kehtestamine.“

2. 03.10.2021 saabus Tallinna Halduskohtule E.V. ja Linus Capital OÜ kaebus tühistada

Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsus nr 106 tervikuna või alternatiivselt eeltoodule

tühistada Nõmme linnaosa üldplaneering (edaspidi ka NÜP) Nugise tn 19, Lemmiku tn 50 ja

Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutus- ja ehitustingimuste ning -piirangute osas või

alternatiivselt eeltoodule tühistada Nõmme linnaosa üldplaneering Nugise tn 19 ja Lemmiku tn

50 kinnistute maakasutus- ja ehitustingimuste ning -piirangute osas; ning tuvastada

Rahandusministeeriumi 03.11.2020 kirjas nr 14-11/2368-26 Nõmme linnaosa üldplaneeringule

antud heakskiidu õigusvastus; kohustada Tallinna linna korraldama Nõmme linnaosa

üldplaneeringu uus avalik väljapanek 1 kuu jooksul alates kohtulahendi jõustumisest.

Ühes kaebusega esitasid kaebajad kohtule esialgse õiguskaitse taotluse.

3. 20.10.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Ühtlasi jättis kohus kaebajate

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

4. Asjas toimus kohtuistung 03.05.2022, Tallinnas.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebajad paluvad kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel.

5.1. Kaebajad leivad, et kaebuse esitamine on HKMS § 44 lõikest 1 lubatav kuna kaebajad

vaidlustavad Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsuse nr 106, mis riivab kaebajate PS §-s 32

sätestatud omandi puutumatust; PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust; PS §-s 19 sätestatud

tegutsemisvabadust kui ka PS §-s 14 sätestatud üldisi menetlusõigusi kui PS §-s 12 sätestatud

võrdse kohtlemise printsiipi ning kaebajate puutumust Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistutesse.

Lisaks eeltoodule vaidlustavad kaebajad Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsuse nr 106

tulenevalt EhSRS § 1 lõikest 1 PlanS v.r § 26 lõike 1 alusel, sest otsus on õigusvastane seoses

vastuoluga seadustega.

Avalikes huvides esitatud kaebuse väited

5.2. Kaebajad leiavad, et NÜP-i kehtestamine tuginedes enam kui 4 aastat tagasi korraldatud

avalikustamise tulemustele ilma uut avalikustamise protsessi läbi viimata on oluline

menetlusviga, mis tingib Riigikohtu praktikast (vt RKHKo lahendi nr 3-3-1-28-04, p 20- 21)

tulenevalt üldplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamise.

5.3. Kaebajad viitavad, et muutunud on asjaolud, millele tuginedes kavandatakse

üldplaneeringuga piiranguid ja kitsendusi nt. kehtestuks on tunnistatud Nõmme linnaosa

ehitusmääruse (edaspidi ka NEM), mille maakasutuspiirangu ja maakasutus- ning

ehitustingimused, on NÜP-i planeerimislahenduste aluseks. Muutunud asjaolud ja linnaruum

annab kinnistute omanikele aluse maakasutuse osas uute seisukohtade ning kavandatud

kitsenduste osas uute vastuväidete esitamiseks. Linnaruumi ning planeeringulahendutega

seotud huvide muutumist kinnitab ka Tallinna planeeringute registri statistika. 2018. aastal

kehtestati Nõmme linnaosas 20 detailplaneeringut, 2019. aastal 12 detailplaneeringut ning

2020. aastal 10 detailplaneeringut. Pärast avaliku väljapaneku korraldamist on kehtestatud

Harju maakonnaplaneering 2030+.

5.4. Lisaks eeltoodule leiavad kaebajad, et NÜP-i kehtestamise otsus on HMS § 63 lg 2 punkti

3 kohaselt tühine kuna tegemist on Harju maakonnaplaneeringut 2030+ muutva planeeringuga

Harku ja Pääsküla turbamaardla osas ning seda ei ole kehtestanud pädev haldusorgan. PlanS §

71 lõikest 1 saab maakonnaplaneeringut muutva planeeringu kehtestada ainult Vabariigi

Valitsus. Riigikohtu praktika kohaselt on sellel põhjusel haldusakt tühine siis, kui pädevuse

puudumine oli ilmselge (vt RKHKo lahendi nr 3-3-1-21-03, p 13; 3-3-1-32-03, p 19).

Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebuse argumendid

5.5. Käesoleval juhul kahjustab NÜP-iga kehtestatud maakasutus- ja ehitustingimused ja

maakasutuspiirangud põhjendamatult Nugise tn 19; Lemmiku tn 50 ja Rännaku pst 32

kinnistute omanike omandi puutumatust ja õigust tegeleda kinnisvaraarendusega kuna

kinnistute omanikud ei ole andnud kinnistuid avalikku kasutusse või sõlminud kokkuleppeid

kinnistute kasutusest loobumiseks; kinnistute omanikud ei ole vabastatud maamaksu tasumise

kohustusest ning kinnistutel asuvat puistut ei ole kunagi arvatud Natura alaks või

rohevõrgustiku tuumalaks ning Tallinna üldplaneeringuga (edaspidi ka TÜP) ei ole Nugise tn

19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistutele määratud maakasutus- ja

ehitustingimusi, mille muutmisest saaks keelduda.

5.6. Kaebajad leiavad, et Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsus nr 106 ei ole: HMS § 3

lõikest 2 tulenevalt kohane, vajalik ja proportsionaalne; HMS § 4 lõikest 2 kooskõlas

haldusorganile antud volituse piiridega, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega

kuna olulised asjaolud on jäetud välja selgitamata, mistõttu on rikutud HMS §-s 6 sätestatud

uurimispõhimõtet ning kaalutud ei ole kaebajate põhjendatud huve määrata kindlaks TÜP-is

sätestamata Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutus- ja

ehitustingimused erahuvist lähtuva hoonestuse rajamiseks ja muuta maakasutuse

juhtfunktsiooni pereelamute alaks; HMS § 5 lõikest 2 tulenevalt eesmärgipärane; HMS §-dest

54 ja 56 tulenevalt õiguspärane.

5.7. Kaebajad leiavad, et Tallinna Linnavolikogu 23.09.2021 otsuse nr 106 terviklik

vaidlustamine on lubatav kuna vastustaja on eksinud planeerimismenetluse ühe oluliseima

menetlusnormi vastu s.o. avalikkuse kaasamise nõuete ning erinevate seisukohtade arvesse

võtmise võimalikkuse kaalumata jätmisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse

leidmata jätmisel, millega on vastustaja eksinud Riigikohtu praktika vastu (vt RKHKo lahendid

nr 3-3-1-62-02, p 16; 3-3-1-87-08, p 12). Kaebajad põhjendavad oma seisukohta alljärgnevalt:

NÜP-i planeerimislahendused tuginevad NEM-is, mis tunnistati kehtetuks Tallinna

Linnavolikogu 30.05.2019 määrusega nr 11, kinnitatud maakasutuspiirangutel ja maakasutus-

ning ehitustingimustel, mille osas ei ole avalikkus saanud kaasa rääkida, kuna NEM kehtestati

ilma avalikkust kaasamata, mida tõendab Nõmme Sõnumid, 14.10.2011 nr 19, artikkel „Kuhu

on jõudnud Nõmme üldplaneering“, (vt kaebuse lisa nr 2, lk 2), milles vastustaja ise kinnitab,

et õiguskantsler oli juhtinud NÜP-i menetleja tähelepanu asjaolule, et NEM-iga kinnitatud

Nõmme linnaosa maakasutus- ja ehitustingimused ja -piirangud ei saa olla kohustuslikud, kuna

ei ole läbinud planeerimisdokumendile omast avalikustamise põhimõtet.

Vastustaja on NÜP-i avalikustamisel keeldunud NÜP-i planeerimislahenduste muutmisest,

põhjendades esitatud ettepanekute ja vastuväidete rahuldamata jätmist NEM-is kinnitatud

maakasutuspiirangutega ja maakasutus- ning ehitustingimustega, kaebaja väited tuginevad

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.04.2019 kirjale nr 3-1/1037-1, milles on esitatud

kokkuvõtvalt NÜP-i avalikustamisel esitatud ettepanekute ja vastuväidete rahuldamata jätmise

põhjendused nt. Kadaka pst 167b kinnistu osas.

Kaebajad leiavad, et kuna NÜP-i on menetletud vastuolus 01.07.2009 kuni 30.05.2015 kehtinud

PlanS §-i 5 ja EhS § 19 lõikega 5, mille kohaselt oli ehitusmäärusega keelatud konkreetsete

piirangute ja maakasutus-ja ehitustingimuste sätestamine (vt. EhS seletuskiri, SE 555, lk 49,

allalaetav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/9e8a422c-beb8-476c-

897cf9b761fb9b92/ Ehitusseadustik).

TalRK on oma 25.02.2019 kohtuotsuse nr 3-17-2721 punktis 17 leidnud, et vastupidine

tõlgendus loob ohu halduspraktika tekkeks, kus kohaliku omavalitsuse üksused võivad

põhjendamatult loobuda ehituslike ja arhitektuursete tingimuste sätestamisest üldplaneeringus

viitega selle asemel muudele dokumentidele, mis juhul ei oleks täidetud PlanS eesmärgid (sh

avalikkuse laiem kaasamine).

TalRK 20.05.2011 kohtuotsuse nr 3-09-2781 punktis 17, leidis kohus, et 20.05.2009 vastu

võetud planeerimisseaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu

(410

SE)

algteksti

juurde

esitatud

seletuskiri

(lk

2,

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5b2e1743-0107-eb26-8111-

2b928a154c9c/Planeerimisseaduse%20muutmise%20ja%20sellest%20tulenevalt%20teiste%2

0seaduste%20muutmise%20seadus) ütleb, et (PlanS v.r) § 5 muudatus sätestab täpsemalt

ehitusmääruse ülesanded, samas välistades ühemõtteliselt kinnisasja kasutamis- ja

ehitustingimuste ning kitsenduste ehitusmäärusega seadmise, mida on võimalik teha ainult

planeeringuga.

Kaebajatele jääb arusaamatuks, kuidas saab haldusakti kehtivuse eeldustest lähtudes (HMS §

61 lg 2) ja haldusakti õiguspärasuse eeldustest lähtudes (HMS § 54) ning EhSRS § 1 lõikest 1

ja PlanS v.r §-st 5 ja EhS v.r § 19 lõikest 5, olla NÜP-is kohaldatavad NEM-is sätestatud

maakasutuspiirangud ja maakasutus- ja ehitustingimused otseselt ülekantavad Nugise tn 19;

Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutuse juhtfunktsiooni ja

maakasutus- ja ehitustingimuste määramisel.

Ilmselgelt on tegemist diskretsioonireeglite olulise rikkumisega kuna tegemist on olukorraga,

kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan s.o. vastustaja ei kontrolli ega kaalu kõiki

võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada kuna

vastustaja on NÜP-i menetlemisel ja kehtestamisel lähtunud ainult TÜP-ist ja NEM-ist, jättes

kaebajate ja ka Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute omanike ettepanekud ja vastuväited

tähelepanuta ja kaalumata.

5.8.

Vastustaja

ei

ole

arvesse

võtnud

ka

kaebajate

poolt

korduvalt

esitatud

kompromissettepanekuid, et: a) kaebajad ja Eesti Vabariik Rännaku pst 30 ja 30a kinnistute

omanikena on nõustunud, et pereelamukruntidel säilitatakse haljastus kuni 70% ulatuses

moodustavate elamukruntide pindaladest, samas kui NÜP näeb haljastuse osakaaluks ainult

50% kinnistu pindalast; b) rohevõrgustiku toimimine tagatakse läbi Nugise tn 19 kinnistu kuni

50 meetri laiuse rohekoridoriga, mis tagab roheala liitmise Pääsküla raba kaitsealaga ühtseks

süsteemiks ning et rohekoridor koos tänavahaljastusega loob nii ökoloogilise kui ka rekreatiivse

sidususe; c) täiendava kompensatsiooni meetmena moodustatakse Nugise tn 19 kinnistust kuni

3 ha suurune roheala vahetult Pääsküla raba kaitsealaga, mis antakse tasuta

munitsipaalomandisse eesmärgil luua rohttaimestiku- ja põõsastikuliikide elupaikade kadumise

kompensatsiooni-meetmena pesitsusvõimalused suluspesitsejatele, tagamaks linnustiku

mitmekesisust ja pesitsemiskohtade olemasolu ning kaebajad kohustuvad paigaldama enne

pesitsushooaega pesakaste ning rajama pereelamukruntide vahele hekid ning jättes põhja-lõuna

suunalisele krundipiirile kõrghaljastuse kohustuslikuna.

5.9. Ka ei ole vastustaja sisuliselt hinnanud kaebajate poolt tellitud keskkonnaalastes uuringutes

väljatöötatud kompensatsioonimehhanisme seoses olemasoleva loodusliku keskkonna

väärtuste vähenemisega ning valmisolekut leidmaks osapooli rahuldav planeerimislahendus

kuna vastustajal puudus huvi kaebajate jaoks positiivse lahenduse saavutamiseks.

Ka ei ole vastustaja teinud ühtegi ettepanekut kaebajate omandiõiguse riive tasandamiseks ega

pakkunud välja mitte ühtegi alternatiivset lahendust.

5.10. Kaebajatele jääb NÜP-i planeerimislahenduste ja kogutud materjalide baasilt ebaselgeks,

millistest parameetritest lähtuvalt on vastustaja Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30,

30a ja 32 kinnistute maakasutuse juhtfunktsiooniks määranud roheala, juhul kui määratlemise

parameetriteks on:

a) nn “ökoloogilise puhvri” tekitamise vajadus siis jääb arusaamatuks, milliste erinevate

juhtotstarvetega piirkondade eraldamiseks on puhvertsoon vajalik. Üldjuhul oleks puhvertsoon

põhjendatud nt. tootmis-, äri-ja/või transiitpiirkondade eraldamiseks elupiirkondadest aga

Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistud jäävad aga kõik pereelamute

ala piirkonda, mistõttu on kaebajate hinnangul asjakohatu nn “ökoloogiliste puhvertsoonide”

vajadus kinnistute määratlemisel rohealana;

b) kinnistute kaetus puistutega, mis tähendab et kinnistute kõlvikuline koosseis on metsamaa

siis tekib küsimus, et kuidas ja millest lähtudes on linnaosa tasandil võimalik erinev

planeerimislahendus kinnistute osas, mis on samatuti kaetud puistuga, nt: Kadaka pst

117//Tammepärja tn 6 (78404:408:0438) pereelamute ala; Kalda tn 56 (78404:408:9551)

korterelamute ala; Kaldapealse tn 4 (78404:408:4261) pereelamute ala; Kaldapealse tn 8

(78404:408:4262) pereelamute ala, Kivinuka tn 7 (78401:101:4246) korterelamute ala; Kraavi

tn 82 (78401:101:2651) rohe- ja väikeelamute ala; Nelgi tn 64 (78404:405:0080) rohe- ja

väikeelamute ala; Padu tn 33 (78404:409:4220) pereelamute ala; Pärnu mnt 441

(78404:408:0512) ettevõtlus- ja roheala; Pärnu mnt 477a (78404:408:9230) rohe- ja elamumaa;

Saagi tn 6a (78404:408:0076) rohe- ja pereelamute ala; Saarvahtra pst 13a (78404:410:1510)

pereelamute ala; Saarvahtra pst 13d (78404:410: 0019) pereelamute ala; Tammepärja tn

2a(78404:408:0335) pereelamute ala; Tammepärja tn 4 (78404:408:3731) pereelamute ala;

Tammiku tn 22, (78404:408:0093) pereelamute ala; Tiiru tn 6 (78404:401:1251) väikeelamute

ala; Toome pst 104 (78401:101:2032) pereelamute ala; Vabaduse pst 74 (78404:401:0087)

väikeelamute ala; Vete tn 27 (78404:409:1280) pereelamute ala; Vete tn 29 (78404:409:4250)

pereelamute ala; Õhtu tn 15 (78404:408:5490) pereelamute ala;

c) rekreatsiooniline väärtus, siis jääb arusaamatuks, millised matkarajad, puhkekohad sh

istepingid, varjualused, tualetid) või muud puhke- ja spordirajatised ning avalikult kasutatavad

teed jalgsi ja rattaga liikumiseks asuvad Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja

32 kinnistutel.

5.11. Kaebajad leiavad, et olukorras, kus osadel metsamaa kõlvikuga (MaaKatS § 2 punktis 11

tähenduses) kinnistutel on hoonestuse lubamine kooskõlas Nõmme metsalinna miljööga

määrates alad pere-, väike- ja korterelamute aladeks (NÜP-is vähemalt 22 kinnistul) aga Nugise

tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a, ja 32 kinnistute osas on vastav lahendus üldse

kaalumata ja sisuliselt hindamata ning põhjendamata, on tegemist ebavõrdse kohtlemise

põhimõtte olulise rikkumisega kuna vastustaja ei ole konkreetselt välja toonud, mis on need

obligatoorsed asjaolud, mis tingivad ühesuguste kõlvikutega kinnistute omanike ebavõrdse

kohtlemise.

Vastustaja on NÜP-is Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 puistud

määratlenud linnametsana, samas on tegemist määratlemata õigusmõistega, mistõttu oli/on

vastustajal tulenevalt Riigikohtu praktikast (vt RKHKo lahendi nr 3-3-1-62-02, p 12)

kõrgendatud

põhjendamiskohustus, mistõttu

peab

vastustaja

tuginedes

määratlema

õigusmõistele esitama tavapärasest põhjalikuma (sisulise) motivatsiooni, mis võimaldaks

haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Kaebajatele jääb paraku NÜP-i materjalide pinnalt ja

vaidlustatud otsuses põhjendustest ebaselgeks, millistest obligatoorsetest asjaoludest tulenevalt

on Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 puistud määratud linnametsaks,

mis vajavad kaitset.

Riigikohtu praktika kohaselt (RKHKo lahendi nr 3-3-1-42-02, p 11) oli vastustaja

planeerimisdiskretsiooni teostamisel kohustatud piisavalt põhjendama, miks kaebajate poolt

esitatud argumente ja tõendeid ei ole aktsepteeritud või piisavaks peetud, mistõttu leiavad

kaebajad, et vastustaja ei ole täitnud HMS §-s 56 sätestatud haldusakti põhjendamiskohustust

kuna haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus on puudulik ega võimalda kaebajatel teostada

efektiivselt kaebeõigust.

Kaebajate poolt esitatud keskkonnaalased uuringud, maakasutuspiirangute analüüs ja

kavandatava hoonestuse visioon on jäetud tähelepanuta ning kaebajate poolt taotletava

hoonestusega tekitav keskkonnakahju olulisus ja reaalne mõju on näitamata kuigi Riigikohtu

praktika kohaselt (RKHKo lahendid nr 3-3-1-86-06, p 16; 3-3-1-15-08, p 18 alapunkt 2) peab

keskkonnaasjades ära näitama, et tegevuse mõju on oluline ja reaalne, mistõttu pidi vastustaja

tuginedes PS § 53 1. lauses sätestatud kinnistu omanike kohustusele säästa elu- ja

looduskeskkonda, põhistama kaebajate poolt tekitatud või tekkivat kahju. Ilmselgelt ei saa

vastustaja põhjendamiskohustus loetud täidetuks pelgalt viitega TÜP-ist tulenevale abstraktsele

avalikule huvile säilitada muutmatuna kindlaks määratud maakasutuse juhtfunktsioon ja

Nõmmele omane metsalinna miljöö või pelgalt väitega, et hoonestuse kavandamisel väheneb

haljastuse osakaal.

Ühtlasi rõhutavad kaebajad, et Riigikohus on selgesõnaliselt edastanud, et kaalutlusotsustuse

põhjendamisel, eriti juhtudel kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele, peab haldusorgan

esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil

mõista nimetatud akti sisu (RKHKo lahend 3-3-1-62-02, punktid 11 ja 12). Kuna vastustaja

tugineb kaalutlusotsuse tegemisel määratlemata õigusmõistele Nõmme metsalinna miljöö, mis

kaebajate poolt esitatud Leele Välja ekspertarvamusest Rännaku pst 32 hoonestamiseks (vt

kaebuse lisa nr 19), on urbanistlik (loe linnaline) ilming, pidi vastustaja kaalutlusotsuses

põhjendama, miks kaebajate poolt esitatud hoonestuse visioon (Arhitekt 11 OÜ, 2019, vt. Lisa

nr

16),

ei

ole

kooskõlas

piirkonnas

väljakujunenud

hoonestamisviisidega

ja

hoonestusmahtudega ning mis asi või ilming on Nõmme metsalinna miljöö, mis väärib kaitset

ning miks on kinnistute hoonestamine välistatud linnaehituslikust, valglinnastumise vältimise

ja tervikliku linnaruumise arengu eesmärkidest tulenevalt. Vastustaja põhjendamiskohustus on

täitmata.

Lisaks eeltoodule leiavad kaebajad, et ilmselgelt kaalub kaebajate ja Rännaku pst 30, 30a ja 32

kinnistute omanike huvi pereelamute maakasutus- ja hoonestusetingimuste määramiseks üles

kohaliku omavalitsuse abstraktse huvi olemasoleva miljöö säilimiseks kuna Nugise tn 19;

Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistud ei ole kunagi määratud Natura alaks või

rohevõrgustiku tuumala osadeks ning kinnistutel puuduvad läbiviidud keskkonnauuringute

kohaselt objektid, mis vajaksid kaitset.

Ka ei ole olukorras, kus vastustajal puudub info (kuna vastavasisulised uuringuid puuduvad)

selle kohta, kas ja kui tihedalt üldse keegi naudiks Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst

30, 30a ja 32 kinnistute miljööd, rääkida tõsikindlalt miljöö säilitamise vajadusest.

Kaebajad leiavad, et vastustaja kaalutlusotsus on ilmselgelt meelevaldne, ebaratsionaalne ja

vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega ning vastustaja enda

senise praktikaga metsamaa kõlvikutega kinnistute arendustegevuse lubamisel, mistõttu saab

kohus HKMS § 158 lõikest 3 tulenevalt erandjuhul sekkuda haldusorgani kaalutlusotsuse

otstarbekuse kontrolli (RKHKo lahendi nr 3-3-1-87-13, p 19).

5.12. Kaebajad on küll saanud enne vaidlustatud otsuse kehtestamist esitada omapoolseid

ettepanekuid ja vastuväiteid kuid kaebajate ärakuulamisõigus on olnud näilik kuna vastustaja

ei ole kaebajate ettepanekuid ja vastuväiteid, et: Rännaku pst 30, 30a, 32, Nugise tn 19,

Lemmiku tn 44, 50 ja Nugise tn 19 kinnistutel puudub rekreatsiooniline tegevus (laste

mänguväljakud; spordiplatsid; terviserajad; kui inventar (pargipingid, varjualused, prügikastid,

tualetid) puhkamiseks) ning et läbiviidud keskkonnaalastest uuringutest tulenevalt puudub

kinnistutel ökoloogiline väärtus; et hoonestamiseks on väljatöötatud keskkonnaseisundi

säilitamiseks sobilikud meetmed, mis on Keskkonnaameti poolt peetud piisavateks;

kaebajatega koos arutlenud ega otsinud lahendusi erimeelsustele ning ka kaalutlusotsuse

tegemisel hinnanud ega arvesse võtnud, mistõttu on rikutud HMS § 40 lõikest 1 tulenevat

kaebajate ärakuulamisnõuet kuna kuulamisõigus on olnud näilik. Riigikohtu praktikast

(RKHKo lahendi nr 3-3-1-82-03, p 17) pidi vastustaja kaalutlusotsuse tegemisel võtma arvesse

kaebajate poolt esitatud teabe. Ilmselgelt puudub vaidlus, et ärakuulamisõiguse rikkumine on

oluline menetlusõiguse rikkumine, mille eiramine on toonud kaasa sisult õigusvastase

haldusakti andmise.

5.13. Vastustaja on NÜP-i kehtestamisel jätnud täielikult tähelepanuta, et lisaks olemasoleva

Nõmme metsalinna miljööle tuleb planeeringuga tagada ka piirkonna elukeskkonna areng.

Vastustaja

on

jätnud

konkreetselt

esitamata

põhjendused,

miks

linnaehituslikust,

valglinnastumise vältimise ja tervikliku linnaruumise arengu seisukohtadest ning vastustaja

väljakujunenud praktikast ja võrdse kohtlemise printsiibist tulenevalt ei ole otstarbekohane

Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute hoonestamine piirkonda

sobituvate pereelamutega

Kaebajad toovad välja, et näiteks (vt täpsemalt I kd tl 9 ja selle pöördel esitatud näited):

a) vastustaja on vähemalt 43 korral määranud Nõmme linnaosas metsamaa kõlvikutega

kinnistutel TÜP-s maakasutuse juhtfunktsiooniks väikeelamute ala, samas kaebajate kinnistute

osas seda kaalutud ei ole;

b) Vastustaja on vähemalt 6 korral lubanud Nõmme linnaosas metsamaa kõlvikuga kinnistute

TÜP-i maakasutusfunktsiooni „metsad, pargid, looduslikud haljasalad (sh. puhkeotstarbelised

alad)“ muutmist DP-ga;

c) Vastustaja on vähemalt 6 korral lubanud metsamaa kõlvikutega kinnistutel arendustegevust

samas kaebajate kinnistute osas seda kaalutud ei ole.

5.14. Kaebajate arvates ei nähtu vaidlustatud otsuse põhjendustest, et vastustaja oleks hinnanud

ja kaalunud asjaolusid, et Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute

hoonestamisel pereelamutega kaasneb piirkonna elukeskkonna parandamine, lisades alale

atraktiivsust piirkonda sobituvate hoonete ja haljastusliku lahendusega ja tänavate võrguga;

paraneb juurdepääs Pääsküla raba kaitsealale; väheneb prügistamise ja põlengute oht; maa-ala

avatakse ööpäevaringseks aktiivseks kasutuseks; maa-ala muutub ka turvalisemaks kuna

suureneb piirkonnast hoolivate inimeste ja püsielanike arv ning seega ka järelevalve;

naaberkinnistute väärtus kasvab; paranevad naaberkinnistute valgustustingimused ja väheneb

kinnistute liigne pinnasevee tase ja üleujutamise oht kuna pinnase- ja sademevesi

kanaliseeritakse. Kõik eelpool viidatu on oluliseks eelduseks NÜP-i elluviimisel ja maa-ala

avamisel nõmmekatele. Lisaks aitab kinnistute hoonestamine kaasa eesmärgile vältida

valglinnastumist.

5.15. Kaebajad on seisukohal, et kavandatavate hoonete ja rajatiste väljaarvamine ilma, et oleks

tuvastatav nendest hoonetest lähtuv õigusvastane mõju keskkonnatingimustele, ei ole lubatav

ega korrektne ka ettevaatusprintsiibi rakendamise põhjendusel, sest konkreetsetes oludes ei ole

täidetud selle printsiibi rakendamise eeldused. Tegemist ei ole olukorraga, kus võimaliku kahju

tõenäosus ja kahju iseloom oleksid läbiviidud alusuuringutest tulenevalt sedavõrd ebaselged ja

teaduslikult ettenägematud või rakendusuuringutega määratlematud, et see tooks kaasa

ettevaatusprintsiibile omaseid muudatusi vastustaja tõendamiskoormises ja tõendamisesemes.

Kaebajad väidavad, et õigus keskkonna säästmisele ei välista olemasoleva keskkonna

muutmist, sh metsamaa asendamist elamumaaga. Puudub vaidlus, et keskkonnaõigus nõuab, et

puudutatud isikud kaasataks tõhusalt otsuste tegemisse, mis võivad tuua kaasa nende

elukeskkonna muutmise ning et selliseid otsuseid motiveeritaks ning et elukeskkonna

kahjustamine ja kasutusõiguse piiramine toimuks vaid juhul, kui selleks on kaalukad põhjused

(PS §-d 11 ja 14). Eeltoodust lähtudes on kaebajad ka tegutsenud ning tellinud laiaulatuslikud

keskkonnaalased uuringud selgitamaks välja kavandatava tegevuse mõjusid olemasolevale

keskkonnale. Nagu nähtub läbiviidud uuringutest puudub kavandataval tegevusel oluline mõju

olemasolevale keskkonnale.

5.16.

Vastustaja

on

ka

meelevaldselt

samastanud

puhkeotstarbelise

maakasutuse

juhtfunktsiooni avaliku kasutusega. Ilmselgelt on vastustaja ekslikult juhindunud avaliku

kasutuse sisustamisel KorS §-s 54 sätestatud avaliku koha määratlusest, jättes tähelepanuta, et

Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute omanikud ei ole nõustud

kinnistute avaliku kasutusega ega andnud kinnistuid avalikku kasutusse, mistõttu ei ole KorS §

54 avaliku koha määratlus rakendatav kinnistute osas kuna puuduvad kokkulepped kinnistute

avaliku kasutusse andmiseks ning Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku tn 32 kinnistu

omanikud ei ole ka vabastatud maamaksu tasumise kohustusest kooskõlas MaaMS § 4 lõikega

1. Lisaks eeltoodule ei anna ka KeÜS §-des 32 ja 33 sätestatud igaühe õigused alust pidada Nugise

tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 32 kinnistuid avalikult kasutatavateks rekreatsioonialadeks

kuna kinnistute sihtotstarbest tulenevalt on tegemist metsakasvatuseks ettenähtud maaga

(MaaKatS § 181 lg 9) mitte aga üldkasutatava maana MaaKatS § 181 lg 12 punkti 2 tähenduses.

Vastustaja kaalutlusotsus on vastuolus Nugise tn 19; Lemmiku tn 50 ja Rännaku pst 32

kinnistute sihtotstarbe ja kasutamisviisiga.

Kokkuvõtlikult leiavad kaebajad, et avaliku huvina eelistatud maastiku ja rekreatsiooni kaitse-

eesmärkide sisustamine on kaebajate arvates küsitav, kuna avalike puhke- ja vaba aja veetmise

kohtade ja võimaluste loomisega Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32

kinnistutele kaasneb paratamatult inimtekkeliste häiringute ja lokaalse reostuskoormuse tõus

kui ka vajadus inimtekkeliste hoonete ja rajatiste ehitamiseks. Lisaks on avalike puhke- ja vaba

aja veetmise kohtade ja võimaluste loomine ning inimtekkeliste ehitiste rajamine eramaal kui

riigi omandis oleval maal võimalik ainult läbi detailplaneeringu ning avalik kasutus eeldaks

kinnistute omanike nõustumust nii kinnistute avalikku kasutusse andmise kohta kui ka Nugise

tn 19; Lemmiku tn 50 ja Rännaku pst 32 kinnistute sihtotstarvete muutmist maatulundusmaast

üldmaaks sotsiaalmaa kategoorias. Vastustaja ei saa esitatud ettepanekute ja vastuväidete

pinnalt eeldada kinnistute omanike nõustumust.

5.17. Lisaks eeltoodule leiavad kaebajad, et tegelikkuses puudub Nugise tn 19; Lemmiku tn 50;

Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistutel asuval puistul kõrge dendroloogiline väärtus. Kaebajate

väide tugineb Rännaku pst ja Auto tn vahelise maa-ala DP (DP004410) (kättesaadav

arvutivõrgus: https://tpr.tallinn.ee/DetailPlanning/Details/DP004410 ) käigus koostatud

haljastuslikul hinnangul (O.Abner ja J.Elliku, 27.06.2000, vt kaebuse lisa nr 20), milles on

leitud, et (tänasel Nugise tn 19 kinnistul) asub IV klassi väheväärtuslik mets ning et

dendroloogiliselt väärtuslik säilitamisele kuuluv mets asus olemasoleva hoonestuse sh Kärbi tn

20, 20a, 24 ja 24a kinnistutel ja ümbruses hoonestuse vahetus kauguses, mille osas sätestati

kõrghaljastuse säilitamise kohustus, millest Kärbi tn 20, 20a, 24 ja 24a DP-s (DP024200),

loobuti.

Kaebajate väidet, et Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistuid ei saa

pidada väärtuslikuks maastikuks kinnitab ka Pääsküla raba kohaliku kaitse alla võtmise

ettepaneku käigus koostatud ekspertarvamus (T. Ploompuu ekspertarvamus 2007, lk 8-9, vt.

kaebuse lisa nr 21), milles on leitud, et Rännaku puiestee ja Pääsküla prügimäe vahel on

valdavalt kõdusoometsad, säilinud on üksikud älved häiludena metsas ning ala on tugevalt

eutrofeerunud nii linna kui prügimäe poolt, mis ilmselgelt mõjutas kohaliku kaitse alla võetud

Pääsküla raba piiride määramist, jättes Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja

32 kinnistud kaitseala piiridest välja.

5.18. Kaebajad juhivad kohtu tähelepanu veel asjaolule, et kaebajatel ja ka vastustajal puudus

NÜP-i koostamisel ja kehtestamisel igasugune info isikutest, kes külastaksid Nugise tn 19;

Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistuid rekreatiivsel eesmärgil s.o puhke- ja

sportimise eesmärgil. Seega ei ole võimalik üheselt tuvastada maa-ala aktiivset rekreatiivset

kasutust.

Kaebajate hinnangul ei saa eeltoodust tulenevalt pidada ümbruskonnas viibivate ja

rekreatsioonivõimalusi tarbivate võimalike huviliste hulka pidada sedavõrd suureks, et

kinnitada ülekaalukat avalikku huvi, mis prevaleerib võrreldes kaebajate erahuviga oma

omandit neile sobivaimal moel kasutada.

Puudub vaidlus, et Pääsküla raba kaitseala moodustamisel kontrolliti üle eelkõige kaitstavad

väärtused

tulenevalt

rekreatsioonilisest

väärtusest

(huvikoolitus,

puhke-

ja

sportimisvõimalused) kuid Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistud

jäeti kaitsealast välja, mistõttu saab tõsikindlalt väita, et kinnistutel puudus rekreatsiooniline

väärtus s.o huvikoolitus, puhke- ja sportimisvõimalused, vastupidisel juhul oleks kinnistud

haaratud kaitseala koosseisu.

Lisaks eeltoodule leiavad kaebajad, et kuna vastustajale ei ole tegelikkuses teada kui palju

kohalikke inimesi kasutab Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistuid

rabametsas jalutamiseks või tervisespordiks, mistõttu ei ole vastustaja väljaselgitanud, kas ja

kui tihti üldse satukski keegi kinnistutele ehk NÜP-i ühegi alusuuringuga ei ole tõendanud, et

kinnistutel üldse inimesi liiguks, mistõttu ei nõustu kaebajad vastustaja põhjendustega, mille

kohaselt tuleks kaitsta abstraktset rekreatiivset väärtust, mida keegi ei tarbi.

Kaebajad juhivad kohtu tähelepanu ka asjaolule, et Pääsküla raba kaitseala pindalaks on 273 ha

ning et 2010. a KSH aruandes „Tallinna Nõmme linnaosa üldplaneeringu KSH“ (OÜ Alkranel,

kättesaadav arvutivõrgus: https://www.tallinn.ee/est/ehitus/Nomme-linnaosauldplaneering )

ptk 4.8 (Puhke-ja virgestusmaad) on sätestatud, et suletud prügila territoorium (Raba tn 42),

mille pindala on 33 ha, on määratletud perspektiivseks alaks, kuhu tulevikus rajatakse

kompleksne hoonestamata spordi- ja rekreatiivala. Vastavalt KSH ptk 4.8.1 (Puhke-ja

virgestusmaade arendamisega kaasnev keskkonnamõju) on märgitud mh, et vastavalt prügila

sulgemise tasuvusuuringutes kavandatud arengusuundadele tuleb prügila maa-ala võtta

võimalikult kiiresti avalikku kasutusse ja kui täidetakse asjakohaseid ettekirjutisi, on

perspektiivne spordi- ja puhkeala sobilik, täiendades Nõmme linnaosa ja terve Tallinna

elanikkonna rekreatsioonivõimalusi.

Eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et piirkonnas puudub piisavalt maad sportimise võimalusteks

või puhkamiseks. Puuduvad mistahes põhjendused munitsipaalomandis olevale 306 ha maa-

alale, mis on ettenähtud rekreatsiooni alaks, veel täiendavalt määrata Nugise tn 19; Lemmiku

tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistuid rekreatsioonialaks.

5.19. Tulenevalt kaebajate tellimusel 2018 läbiviidud laiaulatuslikest keskkonnaalastest

uuringutest, milleks on taimestiku inventeerimise aruanne (Alkranell OÜ, 2018, vt kaebuse lisa

nr 22); linnustiku inventeerimise aruanne (Linnuekspert OÜ, 2018, vt kaebuse lisa nr 23) ja

maakasutuspiirangute analüüs (Alkranell OÜ, 2018, vt kaebuse lisa nr 24) on üheselt tuvastav,

et hõlmatav maa-ala ei ole käsitletav Natura alana; liigirikka elupaigana ega Pääsküla raba

kaitsealana. Seega on Pääsküla raba kohaliku kaitse alla võtmise ettepaneku ekspertarvamusest

(T. Ploompuu, 2007, lk 8-9, vt lisa nr 21) ja teistes viidatud dokumentidest üheselt tuvastatav,

et Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistutel puudub ökoloogiliselt

kaitstav väärtus, mis vajaks kaitset.

5.20. Nagu eelnevalt on kaebajad väitnud, et vastustaja ei ole konkreetselt NÜP-is välja toonud,

mis on need obligatoorse asjaolud, mis tingivad metsamaa kõlvikutega kinnistute omanike

ebavõrdse kohtlemise.

Ilmestamaks oma väidet toovad kaebajad oma väite kinnitamiseks välja kõige markantsema

näite metsamaa kõlvikutega kinnistute omanike ebavõrdsest kohtlemisest s.o Kaldapealse tn 4

(78404:408:4261, endine aadress Kalda tn 40a), mis on kaetud puistuga ja metsamaa kõlvik on

registreeritud maakatastris analoogselt Nugise tn 19, Lemmiku tn 50, Rännaku pst 30, 30a ja

32 kinnistutele kuid NÜP-is on Kaldapealse tn 4 maakasutuse juhtotstarbeks määratud

pereelamute ala sõltumatult asjaolust, et:

Kaldapealse tn 4 kinnistu pindalaks on kõigest 603 m2 ning sihtotstarbeks on sotsiaalmaa;

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 05.12.2007 kirjaga nr 2-1/3485 (vt Lisa nr 25) on keeldutud

Kalda tn 40a detailplaneeringu (DP028890) menetlusse võtmisest;

Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2009 korraldusega nr 1728-k (vt. Lisa nr 26) on keeldutud Kalda

tn 40a detailplaneeringu (DP031750) algatamisest. Kinnistu maakasutus- ja ehitustingimuste

määramise keeldumise põhjuseks oli Sulev Järve poolt koostatud dendroloogilisest hinnang,

mis kohtuotsuse kohaselt kinnitas, et kinnistul tuleks ühe pereelamu ehitamisel likvideerida

olulisel määral haljastust, mis ei ole kooskõlas Nõmme aedlinna miljööga;

TalRK 20.05.2011 kohtuotsusega nr 3-09-2781 jäeti rahuldamata apellatsioonkaebus TalHK

06.12.2010 kohtuotsuse peale, millega jäeti kaebaja kaebus Tallinna Linnavalitsuse 21.10.2009

korralduse nr 1728- k tühistamiseks ja Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks vaadata uuesti

läbi detailplaneeringu algatamise taotlus, rahuldamata;

Halduskohus leidis, et kaebaja krunt oli ebatüüpiliselt, Nõmmele omastele kruntidele, liiga

väike ning paikneb teiste samuti väikeste ja hoonestatud kruntide vahel ning seega kahjustaks

kinnistu hoonestamine Nõmmele omast miljööd;

Vastustaja, eirates kohtu poolt haldusasjas nr 3-09-2781 tuvastatud asjaolusid, ei ole NÜP is

esitanud mitte ühtegi mõjuvat põhjust Kaldapealse tn 4 kinnistu hoonestamisevõimaluse

kavandamiseks, küll on vastustaja tuginenud haldusasjas nr 3-09-2781 halduskohtu poolt

edastatud seisukohal Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute vastuväidete

rahuldamata jätmisel, mida kinnitab Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 23.01.2018 kiri nr 3-

1/17/1885-139 (vt kaebuse lisa nr 27).

5.21. Lisaks eelpool nimetatud puudustele on vastustaja peale NÜP-i avalikustamist ja peale

Rahandusministeeriumi heakskiitu ning enne NÜP-i kehtestamist muutnud NÜP-i kaarti 2 -

„Piirangud ja väärtused.“ Vastustaja on kustutanud avalikustamisel olnud viited

turbamaardlatele (Pääsküla ja Harku turbamaardlad), need sealt eemaldanud Lemmiku tn 50

kinnistult kogu ulatuses ja Nugise tn 19 kinnistult enamuses ulatuses Pääsküla turbamaardla,

mis on kantud riigi maardlate registrisse 04.12.1997 (registrikaart 231), märgistuse. Samas on

maardlate valitseja (volitatud asutus Maa-amet) MaaPS § 15 lõikest 7 tulenevalt oma

18.01.2017 kirjaga nr 3-1/16/223-48 kooskõlastanud NÜP-i planeerimislahendused maardlate

osas. Sellega on muudetud Harju maakonnaplaneeringut 2030+ Joonist 1 „Asustuse

suunamine“

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://maakonnaplaneering.ee/harju-

maakonnaplaneering , kehtestatud riigihalduse ministri 09.04.2018 käskkirjaga nr 1.1-4/789 )

Eeltoodust tulenevalt on NÜP kehtestatud vastuolus PlanS v.r § 4 lg 2 punktiga 3 ja § 7 lg 3

punktiga 9 kuna turbamaardla kasutustingimuste määramine on maakonnaplaneeringu

ülesandeks mitte aga üldplaneeringu ülesandeks seega on kehtestatav üldplaneering vastuolus

MaaPS § 14 lõikes 1 sätestatud maapõue ja maavara kaitse põhimõtetega kui PS §-s 154 ja

KOKS § 6 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse pädevusega kuna vastustajal puudub õigus

sekkuda maavara ja maardlate kasutustingimuste määramisse.

Eeltoodust lähtuvalt puudub Tallinna Linnavolikogul õigus kehtestada NÜP-i kui Harju

maakonnaplaneeringut 2030+ muutvat üldplaneeringut kuna kehtiva PlanS § 71 lõike 1

kohaselt saab maakonnaplaneeringut kehtestada sh muuta ainult Vabariigi Valitsus. Seega on

NÜP kinnistute määratlemisel rohealana ja rohealale seatavate kaitse- ja kasutustingimuste osas

HMS § 63 lg 2 punktist 3 tulenevalt tühine. Lisaks eeltoodule on Nugise tn 19 ja Lemmiku tn

50 kinnistute maakasutuse juhtfunktsioon roheala määratud vastuolus MaaPS § 14 lg 1

punkidega 1 ja 2.

5.22. Arvestades, et NÜP-i menetlus on algatatud 22.01.2001, on vastustaja eksinud EhSRS §

1 lõikes 1 sätestatud planeerimisnormi osas ning vastustajal puudus PlanS § 75 lg 1 punktist 14

õigus määrata Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistuid rohealana ja

seada roheala kaitseks kaitse- ja kasutustingimusi, kuna õigeks planeerimisnormiks on kuni

30.06.2015 kehtinud PlanS § 8 lg 3 punkt 3.

5.23. Ka on vastustaja peale NÜP-i vastuvõtmist ja avalikustamist koostanud ja täiendanud

NÜP-i planeerimislahendusi lisakaardiga 4 „Metsasus“, mille koostamisel on ilmselgelt

juhindutud alates 01.09.2020 jõustunud metsaseaduse muudatusest.

Kaebajad leiavad, et vastustajal puudus EhSRS § 1 lõikest 1 tulenevalt õigus kohaldada

planeerimismenetluses alates 01.09.2020 jõustunud metsaseaduse muudatust, millega täiendati

metsaseadust § 42 lõikega 3 ja seati rohealaks määratud alal kasvava metsa raie

kooskõlastamisele kohaliku omavalitsuse nõusoleku tingimus. Nimelt metsaseaduse ja

looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 396 SE II seletuskirjas (vt muudatusettepaneku

nr

14,

lk

6,

kättesaadav

arvutivõrgus:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/06661db2-4174-46ad-9552-

6b17e1ba2fd7/Metsaseaduse%20ja%20looduskaitseseaduse%20muutmise%20seadus

)

on

märgitud, et roheala määratlemine ja roheala kaitse- ja kasutustingimused seatakse PlanS § 75

lg 1 punkti 14 alusel, aga antud juhtumil ei kuulu PlanS § 75 lg 1 punkt 14 kohaldamisele kuna

NÜP-i menetlusele kohaldub PlanS v.r § 8 lg 3 punkt 3, mis ei anna alust kinnistute

määramiseks rohealana ja roheala kaitse- ja kasutustingimuste seadmiseks, kuna vastav

kohustus puudus, seega ei ole vastustaja lähtunud NÜP-i menetlusele kohalduvast õigusest ning

on väljunud kohalikule omavalitsusele antud diskretsioonist. Seega on NÜP kinnistute

määratlemisel rohealana ja rohealale seatavate kaitse- ja kasutustingimuste osas õigusvastane.

5.24. Isegi juhul, kui tulenevalt HMS §-ist 54 oli vastustajal õigus NÜP-iga määratleda PlanS

§ 75 lg 1 punktist 14 kinnistud rohealaks ja seada roheala kaitse- ja kasutustingimusi, siis

tulenevalt metsaseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 396 SE II

seletuskirjast (vt. muudatusettepaneku nr 14, lk 7) on roheala määratlemine ja roheala kaitse-

ning kasutustingimuste seadmine toimunud vastuolus kohalikule omavalitsusele seatud

kohustusega kooskõlastada planeerimismenetluse käigus seatavad piirangud ja kitsendused

maaomanikega,

analoogselt

looduskaitseseaduse

alusel

kaitsekorra

kehtestamisega

(haldusmenetlus, kaasamise kohustus jms). Kuna vastustaja on rohealad ja rohealade kaitse- ja

kasutustingimused määranud peale NÜP-i vastuvõtmist ja avalikustamist ühepoolselt ehk

vastupidiselt seaduses ettenähtule, on NÜP kehtestatud vastuolus HMS §-ga 54 ja PlanS v.r §

18 lg 1 2.lausega.

Kaebajatele jääb arusaamatuks, kuidas oli vastustajal arvestades Plans v.r § 18 lg 1 2. lauses

sätestatut võimalik linna ruumilise arengu eesmärke muuta peale NÜP-i vastuvõtmist ja NÜPi

avalikustamist ning kuidas oli vastustajal võimalik määrata Nõmme linnaosas asuvatel

metsamaa rohealadel metsamajandamise piiranguid ilma neid maaomanikega kooskõlastamata

ning ilma uut avalikustamist korraldamata arvestades seejuures Riigikohtu praktikat (RKHKo

lahendi nr 3-3-1-28-04, p 20-21).

5.25. Kaebajad vaidlustavad lisaks NÜP-ile Rahandusministeeriumi 03.11.2020 kirja nr

14-11/2368-26 (vt kaebuse lisa nr 30), millega anti heakskiit NÜP-ile ning taotlevad NÜP-

ile antud heakskiidu õigusvastasuse tuvastamist

Kaebajad leiavad, et järelevalve teostaja ei ole kontrollinud NÜP-i vastavust õigusaktidele,

millega rikkus PlanS v.r § 23 lg 3 punkti 1 jättes kontrollimata, et:

a) NÜP-i planeerimislahendused tuginevad NEM maakasutuspiirangutel ja maakasutus- ja

ehitustingimustel, mille osas ei ole avalikkus saanud kaasa rääkida ning et selline menetlus on

vastuolus 01.07.2009 kuni 30.05.2015 kehtinud PlanS §-i 5 ja EhS § 19 lõikega 5;

b) Plans v.r § 18 lg 1 2. lausest tulenevalt ei ole võimalik linna ruumilise arengu eesmärke

muuta peale NÜP-i vastuvõtmist ja avalikustamist;

c) Nõmme linnaosas asuvatel metsamaa rohealadel metsamajandamise piiranguid ei saa ilma

neid maaomanikega kooskõlastamata rakendada ning et vastupidine seisukoht oleks otseselt

vastuolus seadusandja tahtega, et menetlusele kohaldataks analoogselt looduskaitseseaduses

sätestatud kaasamise kohustust;

d) NÜP-i viimasest avalikustamisest oli kooskõlastuse andmiseni möödunud enam kui 3 aastat

siis sellisele üldplaneeringu kehtestamiseks heakskiidu andmine on selgelt vastuolus Riigikohtu

praktikaga;

Kuna järelevalve teostaja jättis kontrollimata NÜP-i vastavuse õigusaktidele ning et NÜP on

otseselt vastuolus õigusaktidega, on heakskiit antud õigusvastaselt (vt ka RKHKo lahendi nr 3-

3-1-8-02, p 6).

5.26. Arvestades seda, et üksnes tühistamiskaebusega ei saavutaks kaebajad taotletavat

eesmärki esitavad kaebajad ka kohustamiskaebuse taotlusega kohustada vastustajat korraldama

Nõmme linnaosa üldplaneeringu uus väljapanek. Kaebajad selgitavad, et kaebajate eesmärgiks

on taotleda NÜP-i planeerimislahenduste muutmist Nugise tn 19; Lemmiku tn 50; Rännaku pst

30, 30a ja 32 kinnistute maakasutusejuhtotstarbe ja ehitus- ja maakasutustingimuste osas

kinnistute omanike huvist lähtuva hoonestuse kavandamiseks. See ei välista sotsiaalse

suunitlusega hoonestuse kavandamist, kui selleks on vastustaja ja kaebajad sõlminud

halduslepingu või võlaõigusliku kokkuleppe.

5.27. Tulenevalt HKMS § 38 lõikest 6 ja § 168 lg 1 1. lausest taotlevad kaebajad kaebuse

rahuldamisel, et kohus määraks kindlaks otsuse resolutsioonis otsuse täitmise tähtaja s.o

Nõmme linnaosa üldplaneeringu uue avaliku väljapaneku korraldamise tähtaja, mis kaebajate

arvates tulenevalt asjaolust, et üldplaneeringut on menetletud alates 2001 aastast võiks olla 1

kuu alates kohtuotsuse jõustumisest.

Tulenevalt asjaolust, et NÜP-is sätestatud Nugise tn 19, Lemmiku tn 50 ja Rännaku pst 30, 30a

ja 32 kinnistute maakasutus- ja ehitustingimused ja -piirangud tuginevad NEM-i IV ja V

ehituspiirkonna maakasutuspiirangutele ja maakasutus- ning ehitustingimustele ning et selline

praktika on vastuolus kaasavale planeerimismenetlusele, paluvad kaebajad kohtult tagada

kohtuotsuse täitmine - keelates Tallinna linnal Nõmme linnaosa üldplaneeringu uuel avalikul

väljapanekul Nugise tn 19, Lemmiku tn 50 ja Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutus-

ja ehitustingimuste ja -piirangute osas tugineda Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 otsusega nr

36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmääruse IV ja V ehituspiirkonna maakasutuspiirangutele

ja maakasutus- ning ehitustingimustele.

5.28. Kaebajad tähtaegselt menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud.

VASTUSTAJATE SEISUKOHAD

6. Vastustaja 1 (Tallinna linn) kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Esiteks märgib vastustaja, et kaebus on äärmiselt laialivalguv ning raskesti jälgitav,

hõlmates suuresti teisi haldusmenetlusi ja halduskohtumenetlusi. Kuivõrd kaebuses esitatud

argumendid väljuvad paljuski käesolevast kohtuasjast ning on hõlmatud teiste kohtuasjadega,

siis piirdub vastustaja vastusega kaebuse nende osade kohta, mis jäävad käesoleva kohtuasja

piiridesse (Nõmme linnosa üldplaneering).

6.2. Teiseks märgib vastustaja, et üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on

kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, st käesoleval juhul Tallinna

linn. Kohalik omavalitsus peab kaalutlusõiguse alusel hindama, milline on otsuste mõju

kinnistu omaniku õigustele, sh omandiõigusele ning kas piirangute seadmine on põhjendatav

ülekaaluka avaliku huviga. Käesoleval juhul ei ole vastustaja seadnud kaebajate kinnistutele

NÜP-i kehtestades ühtegi piirangut, samuti ei ole vastustaja kuidagi rikkunud kaebajate

subjektiivseid õigusi. Vastustaja on kaalunud pea 20 aasta jooksul Nõmme linnaosa elanike

vajadusi ning jõudnud proportsionaalse, tasakaalustatud võrdse kohtlemise ning tänapäevastele

ruumilise planeerimise põhimõtetele vastava Nõmme linnaosa üldplaneeringuni, kus erinevad

huvid on omavahel heas tasakaalus.

6.3. Seisukohale, et vastustaja on NÜP-i koostamisel ja kehtestamisel kaalunud piisavalt temale

esitatud

ettepanekuid,

jõudis

ka

Rahandusministeerium

ehk

vastustaja

üle

planeerimismenetlustes järelevalvet teostav riigiasutus.

6.4. Vastustaja leiab, et on oluline märkida, et planeerimisseaduse 6. peatükk sätestab

üldplaneeringu koostamisele tingimused ja reeglid. Seaduseandja ei ole ette näinud

üldplaneeringu koostamisel menetluse pikkuse aega, seda tõenäoliselt põhjusel, et

üldplaneering on oma olemuselt ja eesmärgilt selline dokument, millega pannakse paika kogu

valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtted ja suundumused

aastakümneteks. Ka vana planeerimisseadus ei näinud ette tähtaega üldplaneeringu

kehtestamisele või menetlusetappidele. Vastustaja on põhjalikult selgitanud ja tõendanud NÜP-

i menetlust, selle erinevaid etappe ning välja toonud ka konkreetsed faktilised asjaolud, mis

põhjustel on üldplaneeringu menetlus võtnud rohkelt aega. Vastustaja on läbi viinud korrektse

NÜP-i menetluse ning jõudnud hea ning pooli tasakaalustava tulemuseni.

6.5. PlanS v.r § 4 lõike 2 punkti 2 kohaselt on planeerimisalase tegevuse korraldamine linna

või valla haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kohalik omavalitsus peab

tagama planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide

tasakaalustatud arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Kohalik omavalitsus peab

kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega võimalusel vältima planeeringulahenduse

kujundamisel ka planeeringulahendusest huvitatud isikute subjektiivselt tajutavate õiguste

riivamist.

PlanS v.r § 8 lõige 3 sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on muuhulgas valla või linna ruumilise

arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise arenguga kaasneda võivate

majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning looduskeskkonnale avalduvate mõjude

hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu tingimuste seadmine,

samuti maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse

juhtotstarbe, määramine.

Nõmme linnaosa üldplaneeringu koostamisel on arvestatud õigusaktidega, planeerimisseaduses

sätestatud planeeringu avaliku menetluse põhimõtetega ning lähtutud PlanS v.r §-s 8

üldplaneeringu sisule esitatavatest nõuetest. Üldplaneering ja KSH menetlus on läbi viidud

planeeringu ja KSH algatamise ajal kehtinud planeerimisseaduses ja keskkonnamõju hindamise

ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses sätestatud avaliku menetluse nõudeid järgides.

Üldplaneering on kooskõlastatud kõikide asjakohaste riigiasutuste ja võrguvaldajatega.

Sellisele

seisukohale

jõudis

ka

Rahandusministeerium

(ehk

järelevalve

organ

planeerimismenetluse mõttes) oma NÜP-i heakskiitvas kirjas.

6.6. Rahandusministeerium andis 03.11.2020 kirjaga nr 14-11/2368-26 NÜP-ile oma

heakskiidu, seega oli põhjendatud ka üldplaneeringu kehtestamine (vastavalt PlanS § 91 lg 1).

Vastustaja rõhutab, et Rahandusministeerium ei jätnud NÜP-i heaks kiitmata ning seega ei

esine ka PlanS § 90 lg 5 sätestatud tingimusi, mis tähendaks, et NÜP tuleks jätta kehtestamata

või tuleks NÜP-i kuidagi muuta.

6.7. Avaliku väljapaneku korraldamise õiguspärasust ja asukohtade valikut üldplaneeringu

puhul on Riigikohus analüüsinud oma 19.05.2011 lahendis nr 3-3-1-21-11. Nimetatud lahendis

viitas kohus ka 12.05.2008 lahendile haldusasjas nr 3-3-1-16-08 ja rõhutas p-s 13: „planeeringu

avaliku väljapaneku eesmärk on tagada avalikkuse võimalikult ulatuslik osavõtt planeeringu

ettevalmistamisest.

Kolleegium

rõhutas,

et

avalikkuse

osalemist

ettenägevate

planeerimisõiguse normide kohaldamine peab tagama avalikkuse tegeliku osalemise

võimaluse. Avalikkuse tegelik võimalus realiseerida oma õigust planeerimismenetluses,

sealhulgas avalikul väljapanekul planeeringulahendusega tutvumise ja vastuväidete esitamise

näol, võib oleneda erinevatest teguritest, muuhulgas ka sellistest, nagu planeeritava ala

geograafiline asend, asustuse ja elanikkonna koosseisu omapära, väljakujunenud

infrastruktuur ning liikluskorraldus. Neid tegureid tuleb üksikjuhtumi õiguspärasuse

hindamisel arvestada.“ Käesoleval juhul puudub alus arvata, et avalik väljapanek ja avalikud

arutelud ei ole taganud piisavat kohalike elanike kaasatust. Kui elanikud oleksid olnud vähesel

määral kaasatud või muul moel rahulolematud, siis pole kahtlustki, et NÜP-i kehtestamine

oleks kaasa toonud palju suuremal määral vaided ja kohtuasju, kui ta tegelikult kaasa toonud

on. Justnimelt avalik väljapanek sellisel kujul nagu see korraldati ning sellele järgnenud

arvukad avalikult arutelud Nõmme linnaosas ning hiljem ka Rahandusministeeriumis, on kaasa

toonud hea ning tasakaalustatud NÜP-i.

6.8. Ei planeerimisseaduse vana redaktsioon ega kehtiv redaktsioon ei sätesta ühelgi moel, et

isikute arvamusi tuleb arvesse võtta ka üldplaneeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu

järgselt. Samas on tegelikult sisuliselt kaebajate ettepanekuid, taotlusi ja vastuväiteid

analüüsitud ja kaalutud nii vastustaja kui ka Rahandusministeeriumi poolt. Nii on ka

Rahandusministeerium märkinud üldplaneeringu menetluse käigus: „planeeringulahenduse

koostamisel on kohalik omavalitsus arvestanud kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse

§ 3 lõikes 1 ning kehtiva planeerimisseaduse §-s 10 sätestatud planeerimise põhimõtetega, mille

kohaselt on planeeringute koostamine avalik ning planeerimisalase tegevuse korraldaja peab

tasakaalustama erinevaid huve, sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt

planeerimise

põhimõtetele

ja

planeeringu

eesmärkidele

ning

lõimima

need

planeeringulahendusse. Kohaliku omavalitsuse selgitustest nähtub, et planeeringulahendus on

planeerimisseaduses

sätestatud

põhimõtete

kohaselt

läbi

kaalutletud.

Koostatud

planeeringulahenduse

sobivust

ja

vajalikkust

antud

asukohas

on

üldplaneeringu

vastuvõtmisega kinnitanud ka Tallinna Linnavolikogu. Üldplaneeringu sisulise lahenduse

otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle

pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku elu küsimuste,

muuhulgas ka ruumilise planeerimise, iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine.“

6.9. Kaebajad ja teised vaidlusaluse ala kinnistute omanikud on olnud kinnistute omanikud

terve Tallinna üldplaneeringu kehtivuse aja ning teadlikud Tallinna üldplaneeringu kohasest

juhtotstarbest. Enamus kinnistud on maareformiga tagastatud maad, mis on tagastatud kui

maatulundusmaad. Mitte üheski õigusaktis ega muus dokumendis ei ole viidatud, et ala oleks

kunagi võimalik hoonestada. Vastustajale näib, et kaebajaid võib olla mõjutatud kellegi

kõrvaliste isikute poolt arvamaks, et ala on võimalik hoonestada ning teenida suuri kasumeid.

Ilmselgelt on kaebajatel suured lootused ala hoonestamiseks, kuigi see on olnud läbi aegade

välistatud. Kuivõrd kaebajad on pettunud, püüavad nad pettumise teesi all muuta täiesti

põhjendamatult tervet Nõmme linnaosa üldplaneeringut. Kaebajad on valinud põhjendamatult

nn obstruktsionismi taktika püüdes vaidlustada absoluutselt igat võimalikku menetlust ning

esitades nii haldusorganitele kui ka kohtutele kõikvõimalikke taotlusi. Paraku ei saa Tallinna

linn võtta vastutust selle eest, kui keegi ehitab omale üles lootuse, et maatulundusmaale on

tulevikus võimalik ehitada elamuid. Vastustaja on korrektselt teavitanud NÜP-i avalikust

väljapanekust ja aruteludest ning seega viinud läbi korrektse haldusmenetluse.

6.10. Riigikohus on oma 12.10.2004 lahendis nr 3-3-1-37-04 pidanud oluliseks maakasutus- ja

ehitustingimuste kindlaksmääramist ja leidnud, et üldplaneeringul on maakasutus- ja

ehitustingimuste kindlaksmääramisel oluline roll, kuivõrd see on vastavat investeeringut ja

ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna.

Seega ei saa analüüsida ka NÜP-i vaid ühe isiku, st kaebajate seisukohast lähtuvalt, vaid

vastustaja pidi NÜP-i kehtestades arvestama sadade ja tuhandete teiste Nõmme elanikega,

kellel on ilmselgelt õigustatud ootus NÜP-i kehtestamisele. See ootus kaalub üles kaebajate

potentsiaalse lootuse maatulundusmaa muuta elamumaaks. Samuti pidi vastustaja arvestama,

et üldplaneering on oma olemuselt aastakümneteks kehtestatav õigusakt, milles on sätestatud

maakasutuse üldised põhimõtted ning ruumiline planeerimine arvestades tervikut, mitte vaid

paari kinnistuomanike huve.

6.11. Kehtestatud NÜP seletuskirja (lisa 42) sissejuhatus sätestab, et „Nõmme linnaosa

üldplaneeringu koostamisel on järjepideva ruumilise arengu eesmärgil võetud aluseks varem

koostatud linnaosa ruumilist arengut suunavad dokumendid, eelkõige Tallinna üldplaneering ja

Nõmme linnaosa ehitusmäärus. Nõmme linnaosa üldplaneeringu kehtestamisel muutub

Tallinna üldplaneering linnaosa piires kehtetuks.“ Vastuvõetud NÜP seletuskiri (lisa 6) sätestas

sissejuhatuses: „Üldplaneeringu koostamisel on järjepideva ruumilise arengu eesmärgil võetud

aluseks varem koostatud linnaosa ruumilist arengut suunavad dokumendid, eelkõige Tallinna

Linnavolikogu 11. jaanuari 2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneering” ja 28.

oktoobri 2004 määrusega nr 36 kinnitatud „Nõmme linnaosa ehitusmäärus”. Nõmme linnaosa

üldplaneeringu kehtestamisel muutuvad nimetatud dokumendid linnaosa piires kehtetuks.“

Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust, et Nõmme linnosa üldplaneering on tühine, kuna tugineb

kehtetul ehitusmäärusel. Asjaolu, et õiguskantsler tegi vastustajale sellekohase kohustava

ettepaneku juba enne NÜP-i kehtestamist ning vastavalt õiguskantsleri ettepanekule tunnistas

vastustaja Nõmme linnaosa ehitusmääruse kehtetuks juba 09.06.2019 (vt ka käesoleva

menetlusdokumendi p 13 ja sealsed viited), ei muuda fakti, et vaidlusalune ala on määratud

rohealana. Selline on vastustaja teadlik valik ning kaalutlus. Tegemist ei ole vea või hooletusega

üldplaneeringu menetluses.

Täiesti arusaamatuks ja põhjendamatuks jäävad kaebajate väited nagu Nõmme linnaosa

ehitusmääruse kehtetuks tunnistamiseks oleks õiguslik olukord muutunud sellisel määral, et

tuleks teha uus avalik väljapanek ja avalik arutelu, kuna õiguslik olukord on muutunud. Jah,

õiguslik olukord muutus, kuid ta oleks muutunud nagunii, olenemata faktist, kas Nõmme

linnaosa ehitusmäärus tunnistati kehtetuks aastal 2019 või hoopis uue NÜP-i kehtestamisel. Ka

avaliku väljapaneku toimumise ajal oli kõikidele see asjaolu teada ning seega on tegu kaebajate

otsitud argumendiga, mis ei vasta tegelikele asjaoludele.

Pärast Nõmme ehitusmääruse tühistamist kehtisid endiselt Tallinna üldplaneeringus

kehtestatud põhimõtted maakasutuse juhtotstarvete osas. Vaidlusaluste kinnistute puhul ei ole

Nõmme linnaosa üldplaneeringus kavandatud muudatusi nende kinnistute senise maakasutuse

juhtotstarvetes. Seega ei saa kuidagi Nõmme linna ehitusmääruse põhimõtetele tuginemine tuua

kaasa Nõmme linnaosa üldplaneeringu tühisust.

6.12. Maardlate osa käsitleb NÜP seletuskirja ptk 11.13 „Maavarad“ (lk 108) tuues välja:

„Maardlas on varu loetud passiivseks hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu, kuna seda on

peaaegu võimatu isevooluliselt kuivendada. Pääsküla raba on võetud kohaliku omavalitsuse

tasandil kaitse alla (Tallinna Linnavolikogu 3. oktoobri 2013 määrus nr 55 „Pääsküla raba

kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“) ning määruse § 5 lõike 1 punkti 2 kohaselt on kaitseala

piirides maavarade kaevandamine keelatud.“ Üldplaneering on kooskõlastatud Maa-ameti

poolt, kes kontrollib planeeringu vastavust maapõueseaduse nõuetele.

Maardlatega seonduvat käsitleb KSH aruande ptk 4.10 „Maardlad“ ning aruande kohaselt on

Nõmme linnaosas paiknevas Pääsküla maardla osas peamiselt tegemist turba passiivse

reservvaruga ning Nõmmel paiknevas maardla osas kaevandamist ei toimu. Käesoleval juhul

on täidetud MaaPS § 14 lõikest 1 tulenev kohustus tagada maavara kaevandamisväärsena

säilimine ning selle juurdepääs. Maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus hõlmab

endas kõiki toiminguid ja ehitisi, mille tegemine või rajamine mõjutab maavara

kaevandamisväärsust ja sellele juurdepääsu (nt elamu ja tehnovõrgu ehitamine). Tegevust,

milleks pole nimetatud luba, teatist vms vaja, võib üldjuhul pidada vähest mõju omavaks ja

ajutiseks. Üldplaneeringu kohane maakasutuse juhtotstarve määramine maardla alal ei ole

kuidagi maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus, kuna maavara säilib

kaevandamisväärsena ning maavarale juurdepääsu ei halvendata.

6.13. PlanS § 12 sätestab otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõtted, sama

paragrahvi lg 1 sätestab, et „Planeerimisel peab võimaluse korral soodustama varem kasutuses

olnud või ebapiisavalt kasutatud alade otstarbekamat kasutamist.“ Eelkõige saabki seda

põhimõtet arvestada üldisemate planeeringute, näiteks NÜP koostamise juures. Tegu on

eelkõige põhimõttega planeerimisalase tegevuse korraldajale ehk TLPA-le ja Tallinna linnale.

Vastav põhimõte puudutabki kõige rohkem üldplaneeringu tasandit, kus Tallinna linn saab

suunata oma territooriumi arengut. Otstarbekam maa kasutamine on eelistada varem kasutuses

olnud maade kasutust, mitte suurendada linna roheala arvelt.

6.14. Kaebajatele on korduvalt põhjendatud vaidlusaluse ala säilitamist rohealana. Seega on

asjakohatud kaebajate väited, et neid pole üldplaneeringu menetluse käigus ära kuulatud,

ebavõrdselt koheldud või haldusorgan pole täitnud kaalutlusõigust korrektselt. Ei Tallinna

üldplaneering ega Nõmme linnaosa üldplaneering ei piira kaebajate omandiõigust. Kuigi

üldplaneering näeb ala rohealana ning lahti mõtestatult on üldiselt tegemist alaga, mis on

mõeldud avalikuks kasutuseks, saab eraomandis kinnistuid avalikult kasutada juhul, kui omanik

sellega nõustub. See tähendab, et linn ei määra üldplaneeringuga eraomandis olevat kinnisasja

avalikuks kasutamiseks. Eramaal sh eraomandis metsamaal viibimise igaüheõiguse üldised

reeglid on paika pandud keskkonnaseadustiku üldosa seaduses. Samuti ei määra üldplaneering

eratänavaid avalikku kasutusse. Seega on täiesti asjakohatud kaebajate väited nagu peaks

kohalik omavalitsus neile kuuluvad maad erastama või maamaksust vabastama. Kinnistute

omanikel on võimalik oma kinnistuid kasutada maatulundusmaa ehk selliselt nagu nende

sihtotstarve kinnistute moodustamisest alates on ette näinud.

6.15. Looduslik keskkond ei pea ilmtingimata olema avalikus puhkeotstarbelises kasutuses, ka

linnas

paiknev

looduskeskkond

omab

primaarselt

ökoloogilist

tähtsust

ehk

on

looduskooslusena elupaigaks erinevatele liikidele ning pakub tasakaalu inimese loodud

tehiskeskkonnale. Pääsküla raba keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga

avalik ehk üldine huvi ning seda on ka kohalik kogukond väljendanud. Oluline on suunata

Nõmme linnaosa arengut selliselt, et seal säiliks ka edaspidi metsalinna miljöö. Rohealad ja

Pääsküla raba on väga tähtis osa linnaosa väärtustest, mida tuleb üldistes huvides maksimaalselt

säilitada.

6.16. Kuigi vaidlusalune ala ei ole arvatud kaitstavate parkide nimistusse ega kuulu Pääsküla

raba kaitsealasse, on alal paiknev puistu looduslikult orgaaniline osa suuremast Pääsküla raba

tervikkeskkonnast. Pääsküla raba keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga

avalik huvi. Pääsküla raba näol on tegemist linnakeskkonnas hästi säilinud tervikliku ja kõrge

loodusväärtusega rohevõrgustiku tuumikalaga, mille kahjustamist ja pindala vähendamist tuleb

vältida ning kuhu pole linnaruumi ja keskkonna seisukohalt kuidagi mõistlik hoonestust lubada.

Antud maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks

ilmselgelt negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Piirkonna rohealana säilitamine vastab

pikaajalise ruumilise arengu ja säästva arengu põhimõtetele. Sellest tulenevalt ei ole piirkonnas

ka lubatud lageraie teostamine, mida on kaebajad samuti soovinud teha. Kaebajatele on

varasemaltki selgitatud, et kinnistul asuvas metsas on peetud sobilikuks hooldus- ja valik- või

turberaietega majandamist, mille käigus tuleb (ja saab) tagada metsa säilimise. Metsa on

võimalik tulunduslikel eesmärkidel majandada ka ilma lageraieid teostamata kasutades

linnametsadele sobivamaid teisi raieliike. Negatiivsed mõjud metsa puhkeotstarbelisele ja ka

ökoloogilisele väärtusele peavad olema võimalikult minimaalsed. Isegi kui looduskeskkond ei

ole riiklikul või kohalikul tasandil kaitstud, ei tähenda see, et seda võiks kahjustada või

hävitada. Kaitse puudumine ei tähenda, et looduskeskkonnal puudub põhjendus

eksisteerimiseks. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja

looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast.

6.17. Nõmme linnaosa üldplaneeringu KSH aruande leheküljel 15 on koondatud teistest

dokumentidest tulenevad eesmärgid NÜP-le: „Vajalik on koosluste igakülgne kaitse ka

väljaspool

kaitsealasid,

pöörates

erilist

tähelepanu

nn

võtmebiotoopide

kaitsele.

Rohevõrgustiku struktuurielementide (tuumalade ja koridoride), sh Tallinna rohelise vööndi

kaitse ja säilimise tagamine. Säilitada tuleb metsaalad ning siduda need haljas- ja

puhkealadega ühtseks võrguks.“ Rohealade osatähtsuse poolest on Nõmme Tallinna kõige

rohelisem linnaosa, vastavalt Tallinna haljastuse arengukavale moodustab Nõmme pindalast 36

% (so 1058,4 ha) haljasmaa. Nõmme rohealade suure osakaalu tingib muuhulgas ka see, et

linnaosa asub Tallinna lõunapiiril, kus suured metsamassiivid (Viljandi mnt ja Ülemiste järve

äärsed metsad, Pääsküla raba, Harku raba) asuvad osaliselt linnaosa territooriumil. Nõmme

linnametsad kuuluvad osaliselt Tallinna rohevõrgustiku suurde meridiaansesse vöösse (KSH

aruande lk 28). Nii Pääsküla raba kui Viljandi maantee äärne Raudalu mets (ja Järve mets) on

Nõmme linnaosa olulised haljasalad, mille näol on tegemist ka rohevõrgustiku tuumaladega.

Seetõttu vähendab nimetatud aladele uute elamupiirkondade rajamine looduslike elupaikade

pindala (KSH aruande lk 49). Rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole

intensiivse

inimmõju

piirkonda.

Hoonestuse

paigutamine

rohevõrgustiku

struktuurelementidega hõlmatud maale omab aga alati potentsiaalset riski võrgustiku

toimivusele.

6.18. Maakonnaplaneering kui planeeringute hierarhias kõrgemal asuv planeering on olemuselt

strateegilisem ning määrab ära üldised arengusuunad maakonnas. Üldplaneering kui madalamal

ja täpsemal tasemel olev planeeringuliik täpsustab maakonnaplaneeringut ning määrab ära ka

maakonnaplaneeringus määratud linnalise asustusega ala sisemise struktuuri. Nõmme linnaosa

üldplaneeringuga ei ole muudetud kehtivat Harju maakonnaplaneeringu 2030+ põhilahendust.

Nõmme linnaosa üldplaneering on koostatud vastavuses kehtivas maakonnaplaneeringus

toodud ruumilise arengu põhimõtetele linnalise asustusega aladel. Üldplaneeringu vastavust

liigilt üldisemale kehtestatud planeeringule on kinnitanud ka Rahandusministeerium oma

heakskiidus.

6.19. Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud

omandiõigus. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 ja asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge

võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Üheks omandiõiguste piiramatut

kasutamist kitsendavaks seaduseks on planeerimisseadus. Kinnisasja omanikul puudub

õigustatud ootus temale kuuluva kinnistu maakasutuse juhtotstarbe planeeringuga muutmiseks.

Planeerimisseaduse § 3 selgitab lahti planeeringu mõiste ja eesmärgi ning sätestab, et

planeering on konkreetse maa-ala kohta koostatav terviklik ruumilahendus, millega määratakse

seaduses sätestatud juhtudel maakasutus- ja ehitustingimused. Planeerimisseaduse § 74

kohaselt on üldplaneeringu eesmärk kogu linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu

põhimõtete ja suundumuste määramine. Üldplaneering on detailplaneeringu koostamise

aluseks. Sealjuures on üldplaneeringus sätestatud maakasutuse juhtotstarve planeerimisseaduse

§ 75 lg 4 kohaselt maa-ala kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratud piirkonnale

edaspidise maakasutuse põhisuuna.

Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus.

Kinnisasja omanikul puudub õigustatud ootus temale kuuluva kinnistu maakasutuse

juhtotstarbe planeeringuga muutmiseks, küll on tal õigus planeeringu koostamisel nõuda, et

planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus kaaluks igakülgselt ka tema erahuvisid,

kuid ta ei saa eeldada, et tema erahuvi kaalub igal juhul üles kõik muud huvid. Lisaks

planeeritava kinnisasja omaniku erahuvidele tuleb planeerimisel arvesse võtta avalikke huve,

puudutatud isikute huve ning erinevad väärtuseid, sh kehtiva üldplaneeringu põhimõtted ja

leida nende pinnalt tasakaalustatud lahendus. Vastav põhimõte tuleneb ka PlanS v.r § 4 lõikest

2.

6.20. Vastustaja on elanikke korrektselt teavitanud NÜP-i avalikust väljapanekust ja

aruteludest, neid igati kaasanud, arvamused ära kuulanud ning seega viinud tervikuna läbi

korrektse ning läbipaistva haldusmenetluse. Üldplaneeringu olemasolu kohalikul tasandil on

üks kohaliku omavalitsuse olulisemaid ülesandeid, sest see annab üldised suunised kohaliku

omavalitsuse arenguks ja maakasutus ja ehitustingimused nii detailplaneeringu koostamise

kohustusega kui ka kohustuseta aladel, samuti vajadusel tingimused ehitistele, mida ei ole

vajalik detailplaneerida. Kehtiva PlanS § 4 on kohtupraktikas esile toodud kui täiendavat alust

kindlustamaks kohaliku omavalitsuse autonoomiat. Riigikohtu PJK on oma 30.09.2009

lahendis

nr

3-4-1-9-09

öelnud,

et

ruumiline

planeerimine

üldplaneeringute

ja

detailplaneeringute

kaudu,

mis

hõlmab

erinevate

keskkonnahoidlike,

kultuuriliste,

majanduslike ja sotsiaalsete huvide tasakaalustamist, on KOKS § 6 lõike 1 ja PlanS § 4 lõike 2

järgi kohaliku elu küsimus ja hõlmatud enesekorraldusõiguse kaitsealasse. Üld- ja

detailplaneeringud, mis on osa ruumilise planeerimise süsteemist, on lisaks erinevatele

arengukavadele

peamised

instrumendid,

mille

kaudu

omavalitsusüksus

saab

enesekorraldusõigust kasutada.

6.21. Nõmme linnosa üldplaneering säilitab vaidlusaluste kinnistute osas varasemalt kehtinud

olukorra. Üldplaneeringus ei ole seatud kinnistu omanikele piiranguid kinnisasja

sihtotstarbeliseks kasutamiseks ega rikuta kuidagi kaebajate subjektiivseid õigusi.

6.22. Kaebajad on taotlenud, et kohus tagaks kohtuotsuse täitmise keelates Tallinna linnal

Nõmme linnaosa üldplaneeringu uuel avalikul väljapanekul Nugise tn 19, Lemmiku tn 50 ja

Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutus- ja ehitustingimuste ja -piirangute osas

tugineda Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 otsusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa

ehitusmääruse IV ja V ehituspiirkonna maakasutuspiirangutele ja maakasutus- ning

ehitustingimustele. Nii Rahandusministeerium kui ka vastustaja on selgitanud kaebajatele, et

vaidlusaluse ala juhtostarve tulenes enne Nõmme linnaosa üldplaneeringu kehtimist Tallinna

üldplaneeringust.

6.23. Vastustaja kinnitab mh, et käesolevas asjas puudub vaidlus, et kinnistuid hetkel

rekreatsioonilistel eesmärkidel ei kasutata ja seal puudub ka vajalik inventar (tegemist on

loodusliku metsamaaga).

6.24. Nõmme linnaosa üldplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine algatati Tallinna

Linnavalitsuse 19.09.2007 korraldusega nr 1627-k. Vastavalt on läbiviidud keskkonna

strateegiline hindamine (vt 02.12.2021 vastus kaebusele lisa 1) ning keskkonnamõju

strateegiline hindamise aruanne on heakskiidetud Keskkonnaameti poolt 22.07.2009 (vt

02.12.2021 vastus kaebusele lisa 2).

Tallinna Strateegiakeskus keeldus põhjendatult 21.05.2021 kirjaga nr 5-1.1/785-2 Nõmme

linnaosa üldplaneeringu juurde kaebajate poolt esitatud materjalide võtmisest. Tallinna

Strateegiakeskus põhjendas kirjas selgelt, miks materjale ei ole võimalik vastu võtta. Tegemist

on ettepanekutega, mis esitati väljaspool avaliku väljapaneku aega. Nagu ka Tallinna

Strateegiakeskuse

kirjas

on

märgitud,

oli

kaebajate

taotluse

esitamisel

juba

Rahandusministeerium andnud üldplaneeringule heakskiidu ning edastatud Tallinna

linnavolikogule kehtestamise üle otsustamiseks. Analoogselt märkis ka Rahandusministeerium

kaebajatele, et ei saa arvestada avaliku väljapaneku väliselt esitatud vastuväidetega. PlanS v.r

§ 20 lg 1 kohaselt on isikul õigus esitada planeeringu kohta ettepanekuid ja vastuväiteid avaliku

väljapaneku ajal.

Nõmme linnaosa üldplaneeringu avalik väljapanek kestis 29.05 kuni 21.08.2017, mille kestel

oli kaebajatel piisavalt aega oma vastuväidete esitamiseks. Lisaks peeti avaliku väljapaneku

järgselt mitmeid avalikke arutelusid. Põhjendamatuks tuleb lugeda etteheide, et diskretsiooni

rakendamisel on tehtud vigu, kuivõrd keeldutud on taotluste ja vastuväidete menetlemisest, mis

on esitatud pärast avaliku väljapaneku perioodi. Üldplaneeringu menetlus koosneb mitmest

selgelt eristatavast etapist, üheks neist on vastuvõetud planeeringu avalik väljapanek ja avalikud

arutelud, mille raames on igaühel võimalik esitada vastuväiteid ja ettepanekuid

planeeringulahenduse muutmiseks. Nagu ka ettepanekute või vastuväidete koondtabelist (vt

02.12.2021 vastus kaebusele lisa 22) on nähtav, ei esitanud kaebajad avaliku väljapaneku kestel

vastuväiteid, vaid aktiveerusid alles pärast avalikku väljapanekut. Planeerimisseaduse vanast

redaktsioonist ega ka kehtivast seadusest ei tulene, et planeerimismenetluse läbiviija või

järelevalvet teostav pädev organ pidanuks kaalumisel arvesse võtma selliseid ettepanekuid ja

vastuväiteid, mis on esitatud pärast seaduses vastuväidete ja ettepanekute esitamiseks ette

nähtud tähtaja möödumist. Üldplaneeringu kehtestamiseks korraldatakse avalik menetlus

selleks, et iga huvitatud isik saaks soovi korral menetluses osaleda. Selleks oligi PlanS v.r § 16

lõikes 8 sätestatud ettepanekute ja vastuväidete esitamise võimalus ning avaliku väljapaneku ja

arutelu korraldamine. Keegi ei saa eeldada, et pärast kaasarääkimiseks antud aja möödumist

saab ta suvalisel ajal esitada täiendavaid taotlusi või vastuväiteid. Selline võimalus tooks kaasa

planeerimismenetluse venimise ning sisuliselt võimaluse igal ajal takistada planeeringu

kehtestamist sellele vahetult eelnevalt mõne vastuväite või põhimõtteliselt kaalumist vääriva

alternatiivlahenduse esitamisega. Tulenevalt eeltoodust ei ole Tallinna Strateegikeskuse

põhjendatud taotlusest keeldumise puhul tegu menetlusveaga.

6.25. Üldplaneeringu menetlus on üles ehitatud selliselt, et pärast planeeringu algatamist

(PlanSv.r. § 10) toimub planeeringu koostamine, mis hõlmab koostööd erinevate asutustega,

samuti eskiislahenduste või lähteseisukohtade avalikke väljapanekuid ja arutelusid (PlanSv.r. §

16); seejärel otsustab kohalik omavalitsus üldplaneeringu vastuvõtmise (PlanSv.r. § 18 lg 1),

väljendades sel moel eelkõige seisukohta, et koostatud planeering vastab linna ruumilise arengu

arengueesmärkidele ning seejärel suunatakse üldplaneering avalikule väljapanekule, mille

raames igaühel on võimalik esitada sellele oma vastuväited või ettepanekud selle muutmiseks

või täiendamiseks. Samavõrd kõnekas kui vastuväidete ja ettepanekute esitamine on sellise

menetluskorra juures ka nende esitamata jätmine või vähesus, pidades silmas, et

planeerimismenetluses ei ole avalikule väljapanekule suunatud planeeringus kajastatud

lahendust toetavatel või sellega nõustuvatel isikutel vajadust oma toetust väljendada –

reageerima peavad nad siis, kui nad lahendusega nõus ei ole.

Planeerimisotsuse tühistamiseks esitatud kaebuse rahuldamine eeldab seda, et kehtestatud

planeeringulahendus on vastuolus mingisuguse avalikke huve kaitsva õigusnormiga või et

planeerimisdiskretsiooni teostamisel ei ole mingisuguseid kaalukaid avaliku huviga seotud

asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitatud või neid mõistlikult kaalutud. Kaebuse ja sellele

esitatud vastuste pinnalt on nähtav, et üldplaneeringu menetlemisel ei ole tehtud selliseid

menetluslike vigu, mis tooks kaasa üldplaneeringu kehtestamise otsuse tühisuse. Käesoleval

juhul on kaebus esitatud eelkõige asjaolul, et isikutele ei ole planeeringumenetlus meelepärane

või nad eelistavad alternatiivset lahendust, mis annaks neile maksimaalset kasumit teeniva

lahenduse.

6.26. Kaebus on võimalik esitada ka subjektiivsete õiguste kaitseks, kuid vaidlustatud otsusega

kehtestatud üldplaneering ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi. Kehtestatud Nõmme linnaosa

üldplaneering ei muuda sisuliselt varem kehtinud Tallinna üldplaneeringu kohast juhtotstarvet

vaidluse esemeks olevate kinnistute osas. Kinnistu omanikel ei piirata maakasutust võrreldes

eelnevaga.

6.27. Juba Tallinna üldplaneeringu lähtematerjalide (Tallinna Botaanikaia koostatud Tallinna

üldplaneeringu haljas- ja puhkealade radiaalide skeem 1998. aastast) kohaselt oli vaidluse

esemeks olev maa-ala määratletud metsaalana (lisad 2 ja 3). Ala on soovitud säilitada

maksimaalselt muutumatuna juba enne 2000. aastaid ning see soov ei ole ajas muutunud. Nii

näeb ka Nõmme linnaosa üldplaneering eesmärgina säilitada väljakujunenud elukeskkond. Nii

tuleneb ka otstarbeka, mõistliku ja säästliku maakasutuse põhimõttest (PlanS § 12 lg 1), et

planeerimisel tuleb soodustada varem kasutuses olnud või ebapiisavalt kasutatud alade

otstarbekamat kasutamist. Nimetatud põhimõttega ei ole kooskõlas linnaosa suurendamine

roheala arvelt. Nõmmel on rohealade säilimine sedavõrd olulisem, et tegemist on linnaosale

iseloomuliku miljööga.

Rohealad täidavad linnaruumis oma globaalset päikeseenergia sidumise ja orgaanilise aine

tootmise funktsiooni, olles sellega linnaökosüsteemi energiavoo ja aineringe loodusliku poole

tagaja. Linnahaljastud muudavad linnakeskkonna elamiskõlblikuks ja tervislikuks. Nad

ühtlustavad õhutemperatuuri, tekitavad värske õhu voogusid, suurendavad õhu relatiivset

niiskust, puhastavad õhku saastainetest ja tõkestavad müra levikut. Rohealad on väärtuslikud

tervisliku puhkuse veetmise seisukohalt, võimaldades mängu, aktiivset liikumist ja

tervisesporti. Sealjuures annavad neid väärtuseid edasi ka eraomandis olevad rohealad.

Rohealad on olulised linnakujunduslikud komponendid, muutes linnamaastiku ruumiliselt ja

ajaliselt dünaamilisemaks ja mitmekesisemaks. Rohealad on elukohaks mitte ainult

taimeliikidele, vaid ka linna loomastikule, kes samuti on paratamatu komponent ökosüsteemis,

tema energiavoos ja aineringes, aga ka inimese loodustunnetuses.

Nii on 25.09.2015 ÜRO tippkohtumisel vastu võetud (arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.riigikantselei.ee/valitsuse-too-planeerimine-ja-korraldamine/valitsuse-too-

toetamine/saastev-areng#item-15 ) üheks ülemaailmseks säästva arengu eesmärgiks majandada

kestlikult metsi, võidelda kõrbestumisega, peatada ja pöörata tagasi pinnase ja mulla

degradeerumine ning peatada elurikkuse vähenemine. Nimetatud üldise eesmärgi

alameesmärgina rõhutatakse, et saavutada tuleb kõikide metsaliikide säästev majandamine,

peatada metsa raadamine, taastada rikutud metsad ja suurendada kogu maailmas oluliselt

metsastamist ja metsade uuendamist. Kaebajate nägemust ja soovi ei saa pidada kuidagi

väljatoodud põhimõtetega kooskõlas olevaks, kuna kaebajate eesmärk on roheala hävitada.

6.28. Kaebajatele on antud korduvalt nii üldplaneeringu menetluse käigus kui ka teiste

haldusmenetluste käigus põhjendusi, miks vaidluse esemeks oleva maa-ala hoonestamine ja

sealse roheala hävitamine ei ole kooskõlas linna arengu eesmärkidega.

6.29. Vastustaja 1 palub jätta menetluskulud kaebajate kanda.

7. Vastustaja 2 - Rahandusministeerium - palub jätta kaebuse rahuldamata.

7.1. Vastustaja 2 (ka vastustaja II) leiab, et riigihalduse ministri heakskiit Nõmme linnaosa

üldplaneeringule on seaduslik ja põhjendatud. Rahandusministeerium on heakskiidu andmisel

kontrollinud Nõmme linnaosa üldplaneeringule vastavust õigusaktidele temale antud pädevuse

piires ja seadustest tulenevaid nõudeid järgides.

7.2. Kaebajad on taotlenud Rahandusministeeriumi 03.11.2020 kirjaga nr 14-11/2368-26

Nõmme linnaosa üldplaneeringule (edaspidi NÜP) antud riigihalduse ministri heakskiidu

tühistamist, kuid kaebuses puuduvad igasugused argumendid ja sisulised põhjendused, mis

võimaldaksid järeldada, et vastustaja 2 ei ole Nõmme linnaosa üldplaneeringu osas järelevalve

teostamisel kontrollinud haldusakti vastavust õigusaktidele.

7.3. Kõik kaebuses toodud väited heidavad Vastustajale II ette seda, et ta on järelevalve

teostamisel jätnud tegemata üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse kontrolli, mille

teostamine ei kuulu Rahandusministeeriumi pädevusse. Rahandusministeeriumi pädevusse

kuulub planeeringulahenduse õigusaktidele vastavuse kontrollimine (kuni 30.06.2015 kehtinud

planeerimisseaduse (edaspidi PlanS v.r) § 23 lõige 3 punkt 1 ehk tagamine, et

planeeringulahendus oleks kooskõlas kehtivate seaduste ja normidega. See ei tähenda aga seda,

et Vastustaja II saaks asuda kohaliku omavalitsuse asemel hindama seda, milline huvidest peaks

olema konkreetses asukohas kaalukam. Üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on

kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 6 järgi kohaliku elu küsimuste, k.a ruumilise planeerimise,

iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine. Vastustaja II on seda kõike järelevalve

käigus korduvalt ka kaebajatele ja nende esindajale selgitanud (sh 03.11.2020 kirjas nr 14-

11/2368-26, kaebuse lisa 8).

7.4. Kaebuses on toodud välja, et: „NÜP-i planeerimislahendused tuginevad NEM

maakasutuspiirangutel ja maakasutus- ja ehitustingimustel, mille osas ei ole avalikkus saanud

kaasa rääkida ning et selline menetlus on vastuolus 01.07.2009 kuni 30.05.2015 kehtinud PlanS

§-i 5 ja EhS § 19 lõikega 5.“

7.5. Esitatud väitest tekib esmalt ekslik arusaam, nagu oleks NÜP-i planeeringulahenduse

kujundamisel tuginetud vaid Tallinna Linnavolikogu poolt 30.05.2019 kehtetuks tunnistatud

Nõmme linnaosa ehitusmäärusele. Vastustaja II on NÜP-i järelevalvemenetluse käigus

tuvastanud, et see ei vasta tõele. NÜP-i koostamisel on tuginetud ka Tallinna üldplaneeringus

kehtestatud maakasutuse juhtotstarvete põhimõtetele, millele vastavust kontrollides tuvastati,

et NÜP kaebajate kinnistute senises maakasutuse juhtotstarvetes muudatusi ette ei näe. NÜP-is

on leitud, et Tallinna üldplaneeringus sätestatud maakasutus- ja ehitustingimused on jätkuvalt

asjakohased ning vastavad kohaliku omavalitsuse arengueesmärkidele, sh tuvastas Vastustaja

II järelevalvemenetluses, et NÜP-i menetluse käigus on kohalik omavalitsus asjakohaseid

põhjendusi,

miks

kaebajate

ettepanekutega

võimalik

arvestada

pole,

jaganud.

Rahandusministeerium on kaebuse esitajale juba ka järelevalve menetluse käigus kõnealuses

küsimuses pikemaid selgitusi jaganud (vt täpsemalt 21.06.2019 kiri nr 14-11/2368-5).

7.6. Vastustajale II jääb lisaks ebaselgeks, miks on oluline käesolevas küsimuses see, et

tänaseks päevaks kehtetu määruse kehtestamisel ei ole avalikkus saanud kaasa rääkida ning

kuidas see võimaldab järeldada, et NÜP-i menetlus ei ole seetõttu olnud õiguspärane. NÜP-i

planeeringulahenduse kujundamisel on Vastustaja II järelevalve käigus tuvastanud, et PlanS v.r

tulenevaid menetlusnorme ei ole rikutud ning nagu märkisime eelnevalt, ei ole

planeeringulahenduse maakasutus- ja ehitustingimused kujundatud vaid tänaseks päevaks

kehtetuks tunnistatud ehitusmääruse nõuetele tuginedes, vaid NÜP-i planeeringumenetluse

käigus ja kõiki asjaolusid arvesse võttes. Seega ei puutu kaebaja esitatud väide käesoleval juhul

asjasse, kuna Vastustaja II ei ole teostanud järelevalvet mitte tänaseks päevaks kehtetu

ehitusmääruse, vaid NÜP-i õiguspärasuse üle.

7.7. Kaebuses on välja toodud, et: „Plans v.r § 18 lg 1 2. lausest tulenevalt ei ole võimalik linna

ruumilise arengu eesmärke muuta peale NÜP-i vastuvõtmist ja avalikustamist.“. Vastustaja II

märgib, et PlanS v.r § 18 lg 1 2. lause ei tähenda, et peale üldplaneeringu vastu võtmist selles

muudatuste tegemine ei oleks võimalik. Planeeringu vastuvõtmisele järgneb veel enne selle

kehtestamist ka planeeringu avalikustamine ja avalikud arutelud, mille peamine eesmärk ongi

kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud ja tehtud järelduste paikapidavust (et planeering

vastab valla või linna ruumilise arengu eesmärkidele, seadustele ja muudele õigusaktidele)

veelkord kontrollida. PlanS v.r § 21 lõige 4 toob selgelt välja, et kohalikul omavalitsusel on

võimalik avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemusel planeeringus vajalikke parandusi

ning täiendusi teha. Seega ei ole paranduste ja täienduste tegemine peale planeeringu

vastuvõtmist lubamatu, vaid tavapärane osa planeerimisprotsessist.

7.8. Kaebuses on märgitud, et: „Nõmme linnaosas asuvatel metsamaa rohealadel

metsamajandamise piiranguid ei saa ilma neid maaomanikega kooskõlastamata rakendada ning

et vastupidine seisukoht oleks otseselt vastuolus seadusandja tahtega, et menetlusele

kohaldataks analoogselt looduskaitseseaduses sätestatud kaasamise kohustust.“ Vastustaja II

märgib siinkohal, et metsamaa rohealadel metsamajandamise piirangute seadmine ilma

maaomanike kooskõlastuseta on siiski võimalik, nt PlanS v.r § 8 lg 3 p 7 toodu (või hetkel

kehtivas PlanS § 75 lg 1 p 10) alusel. Viidatud sätted ei eelda maaomanike kooskõlastust, vaid

lähtuvad vajadusest rohevõrgustiku toimivuse tagamiseks tingimusi seada – selleks võib ka olla

põhjendatud vajadusel metsamajandamise piiramine. Lisaks märgime, et avalikkus on

planeeringumenetluses arvamuse esitaja, mitte planeeringu kooskõlastaja PlanS v.r § 17

mõistes – see tähendab, et erinevalt kooskõlastajatest ei ole nende poolt esitatavad arvamused

kohalikule omavalitsusele siduvad, küll aga tuleb neile arvamuse arvestamata jätmist

põhjendada. Seda, et kaebajale on kohalik omavalitsus asjakohaseid põhjendusi jaganud, on

Vastustaja II järelevalve menetluses tuvastanud. Asjakohaseid selgitusi metsamajandamise

piirangutega seoses oleme kaebajatele jaganud ka peale heakskiidu andmist (vt täpsemalt

21.12.2020 kiri nr 14-11/8244-2). Tulenevalt eeltoodust jääb Vastustajale II arusaamatuks,

millise looduskaitseseaduses sätestatud kaasamise kohustusega vastuollu väidetavalt minnakse

ja miks leitakse, et Vastustaja II on järelevalvet õigusvastaselt teostanud.

7.9. Kaebuses on toodud välja, et: „NÜP-i viimasest avalikustamisest oli heakskiidu andmiseni

möödunud enam kui 3 aastat siis sellisele üldplaneeringu kehtestamiseks heakskiidu andmine

on selgelt vastuolus Riigikohtu praktikaga.“ Vastustaja II märgib, et kaebuses ei ole

põhjendatud, miks leitakse, et just 3-aastane vahe avalikustamise ja planeeringu heakskiitmise

vahel on tinginud planeeringulahenduse õigusvastasuse. Järelevalvemenetluses kontrollis

Rahandusministeerium üldplaneeringu õiguspärasust tulenevalt PlanS v.r § 23 toodud nõuetest.

Ei PlanS v.r-is ega muudest kehtivatest õigusaktidest ei tulene ajalimiiti, mis peab jääma

avalikustamise ja kooskõlastuse andmise vahele. Planeeringu koostamise protsess on

ajamahukas ning pikem ajaline vahemik avalikustamise ja heakskiidu saamise vahel on

võimalik ja teatud keerukamate planeeringuprotsesside puhul isegi vajalik selleks, et

planeeringulahendus oleks läbimõeldud ja vastaks kohaliku omavalitsuse ruumilistele

vajadustele. See võimaldab mh ka tagada, et järelevalve teostamiseks saaks esitatud parim

võimalik ruumilahendus. Pikk ajavahemik avalikustamise ja heakskiidu andmise vahel ei too

kaasa Vastustaja II antud heakskiidu õigusvastasust.

7.10. Vastustaja II palub jätta kaebuse tema kirjaga nr 14-11/2368 Nõmme linnosa

üldplaneeringule antud riigihalduse ministri heakskiidu tühistamise nõude osas ja palub jätta

menetluskulud kaebaja kanda.

KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT

8. Kolmandate isikutena kaasatud isikud kohtu poolt määratud ajaks omapoolseid seisukohti ei

esitanud.

8.1. Kohtuistungil osales kolmandatest isikutest Maa-Amet, kes ei soovinud oma seisukohta

kaebuse osas avaldada

8.2. A. K. esindaja leidis kohutistungil et sisuliselt on maale siiski pandud piirangud ja meil on

hetkel keelatud majandamine. Raiet enam teha ei saa. Sisuliselt saame häilraiet teha, kuid see

pole majanduslikult mõistlik.

8.3. Ülejäänud kolmandad isikud oma seiskohti kohtuistungil avaldada ei soovinud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme,

poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses

seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega

tõendada, et vaidlustatud otsus ja riigihaldusministri heakskiit planeeringule rikuksid kaebajate

seadusega kaitstud õigusi, oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks

tühistamisele.

Vaidlustatud üldplaneeringu ja heakskiidu näol on kohtu hinnangul tegemist haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspärase haldusaktiga, mis

on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastab HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt

esitatavatele nõuetele. Samuti on järgitud planeerimisseaduses (PlanS) sätestatud nõudeid ning

haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud tingimusi.

10. Kohus peab oma seisukohta põhjendama asudes vajalikuks märkida, et ta nõustub

kõigepealt üldjoontes, aga mitte täielikult vastustaja 1 seisukohaga, et kaebus on „…

laialivalguv

ning

raskesti

jälgitav,

hõlmates

suuresti

teisi

haldusmenetlusi

ja

halduskohtumenetlusi.“.

Seetõttu käsitleb kohus alljärgnevalt kaebaja menetluses esitatud seisukohti kohtu poolt

summeerituna ja organiseerituna. Seejuures käsitleb kohus kõigepealt avaliku huvi kaitseks

esitatud seisukohti (I) ja seejärel kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud seisukoht (II).

11. Kohus leiab, et kaebaja on avaliku huvi kaitseks esitanud 2 põhilist seisukohta. Esiteks

leiab kaebaja, et vastustaja on teinud NÜPi kehtestamisega enam kui 4 aastat pärast selle

avalikustamist menetlusvea ja tulenevalt Riigikohtu otsusest haldusasjas nr 3-3-1-28-04 toob

see kaasa kehtestamise otsuse tühistamise. Kaebajad selgitavad, et „…muutunud on asjaolud,

millele tuginedes kavandatakse üldplaneeringuga piiranguid ja kitsendusi nt. kehtestuks on

tunnistatud NEM, mille maakasutuspiirangu ja maakasutus- ning ehitustingimused on NÜP-i

planeerimislahenduste aluseks. Muutunud asjaolud ja linnaruum annab kinnistute omanikele

aluse maakasutuse osas uute seisukohtade ning kavandatud kitsenduste osas uute vastuväidete

esitamiseks. Linnaruumi ning planeeringulahendutega seotud huvide muutumist kinnitab ka

Tallinna planeeringute registri statistika. 2018. aastal kehtestati Nõmme linnaosas 20

detailplaneeringut, 2019. aastal 12 detailplaneeringut ning 2020. aastal 10 detailplaneeringut.

Pärast avaliku väljapaneku korraldamist on kehtestatud Harju maakonnaplaneering 2030+.“.

Teiseks leiavad kaebajad, et NÜP-i kehtestamise otsus on HMS § 63 lg 2 punkti 3 kohaselt

tühine kuna tegemist on Harju maakonnaplaneeringut 2030+ muutva planeeringuga Harku ja

Pääsküla turbamaardla osas ning seda ei ole kehtestanud pädev haldusorgan. PlanS § 71 lõikest

1 tulenevalt saab maakonnaplaneeringut muutva planeeringu kehtestada ainult Vabariigi

Valitsus.

11.1. Kohus märgib neid argumente käsitledes kõigepealt, et poolte vahel ei ole vaidlust selles,

et planeering on kehtestatud üle nelja aasta pärast avalikku väljapanekut – planeeringu avalik

väljapanek toimus 29.05.2017 kuni 21.08.2017 ja planeering kehtestati 23.09.2021. Kohus

nõustub kaebajatega, et tegemist on tõepoolest väga pika vahega avaliku väljapaneku ja

kehtestamise vahel. Samas ei nõustu kohus kaebajaga, et ainuüksi see tooks kaasa planeeringu

tühistamise.

Kohus märgib, et planeerimisseaduse v.r. (s.o. enne 1.07.2015 jõus olnud planeerimisseaduse

versioon), mis käesoleval juhul kuulub rakendamisele, ei näe ette ajalimiiti, mis peaks jääma

planeeringu avalikustamise ja kehtestamise vahele. Samuti ei näe seadus ette ajalimiiti, mis

kehtiks planeeringu avalikustamise ja selle järelevalveorganile heakskiiduks esitamise vahele.

Mõlemal juhul tuleb arvestada, et mida laialdasemat ala ja suuremat huvide ringi planeering

reguleerib, seda pikem on paratamatult ka selle menetlus juba ainuüksi erinevate huvide

arvestamise ja tasakaalustamise vajaduse tõttu. Linna tüüpi asulate üldplaneeringud on

praktikas kujunenud tulenevalt neis reguleeritavatest küsimuste ja lahendamist vajavate

konfliktsete huvide ringist ning seadusega nõutud vajalikust detailsuse astmest vaieldamatult

kõige ajamahukamateks planeeringuliigiks Eesti planeeringuõiguses. Seetõttu on käesoleval

juhul planeeringu kehtestamise õiguspärasuse hindamisel tähtis, kas olud üldplaneeringu

reguleerimisobjekti arvestades on nii palju muutunud, et planeeringus kajastatu vajaks olulises

osas uuendamist.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole planeeringuga seotud asjaolud ja olukord nii olulises

määras muutunud, et planeeringule oleks pidanud võimaldama esitada uusi vastuväiteid või

täiendavaid seisukohti. Kohus märgib, et kaebaja välja toodud aastatel 2018-2020 vastu võetud

42 uut detailplaneeringut ei saa pidada selliseks uueks asjaoluks. Arvestades Nõmme linnaosa

suurust ja selles olevate kinnistute ning kruntide arvu, ei ole nimetatud arv just eriti suur. Lisaks

mainib kohus, et detailplaneeringuid võetakse reeglina vastu kooskõlas kehtiva

üldplaneeringuga või erandjuhtudel seda väheoluliselt muutes. Kohus peab vajalikuks välja

tuua, et planeerimisõiguse halduspraktikas on kohtu hinnangul muutunud reegliks, et lühikest

aega enne uue üldplaneeringu kehtestamist kehtestatud detailplaneeringute menetlemisel

arvestatakse ka uue valmiva üldplaneeringu põhisuundi. Kohtud on sellist kohaliku

omavalitsuse poolt rakendatavat praktikat pidanud mõistlikus, sest üldplaneeringute

menetlemine on halduspraktikas tavaliselt pikaajaline ja ei ole väga harvad juhtumid, kus neid

kohtus vaidlustatakse. Seetõttu on praktiline nendes sätestatud ühiskondlikke kokkuleppeid

elukeskkonna kujundamisel vajadusel arvesse võtta juba enne nende lõplikku jõustumist. Ka

Riigikohus ei ole sellises tegevuses näinud midagi otseselt taunitavat. Kohus peab vajalikuks

välja tuua asjaolu, et kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis haldusasjas nr 3-3-1-28-04 oli

vaidluse all detailplaneeringu, mitte üldplaneeringu, mis on mahuliselt oluliselt suurem,

õiguspärasus, mistõttu ei saa selles väljendatud seisukohti ja nendega seotud ajaraame pidada

käesoleva vaidluse lahendamisel otseselt siduvaks..

Eeltoodu ei tähenda siiski, et kohus peaks nii pikka ajavahet üldplaneeringu avaliku

väljapaneku ja kehtestamise vahel alati ja igal tingimusel õigustatuks. Kohus toob välja, et

kindlasti muutub nelja aasta jooksul teatud määral üldplaneeringuga hõlmatud alal elavate

isikute koosseis ja uutel elanikel võivad olla erinevad huvid võrreldes senistega. See ei pea

siiski tähendama, et kohalik omavalitsus peaks sellisel juhul tingimata korraldama uue avaliku

väljapaneku, kuigi kohus möönab, et nii pika ajavahemiku möödudes oleks see üks võimalus.

Kohus on siinkohal seisukohal, et vastava menetlusliku otsuse vastuvõtmine on kohaliku

omavalitsuse kaalutluse küsimus. Sellise otsuse langetamisel tuleb kohalikul omavalitsusel

kaaluda eelkõige küsimust, kas vahepeal toimunud muudatused kaaluvad üles avaliku huvi juba

kord kokkulepitud ja kohaliku omavalituse arengusuundade elluviimiseks vajalike otsuste ja

planeerimislaheduste lõpuks kehtestamise osas või on planeeringu kehtestamise venimise tõttu

aja jooksul toimunud muudatused nii suured, et õigustatud on nende täiendav läbiarutamine ja

planeeringu kehtestamise täiendav edasilükkamine. Lisaks tuleb arvestada, et vastava

argumentatsiooni esitamine ei ole planeeringu kehtestamisel planeeringudokumentides sugugi

iseenesestmõistetav, sest seadus ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb üldplaneering pärast

avalikustamist kehtestada. Vajadus vastava argumentatsiooni esitamiseks selgub enamasti alles

kohtus, kui keegi on planeeringu vaidlustanud. Siinkohal tuleb kohtu hinnangul sellistel

juhtudel planeeringu kehtestamise õiguspärasuse hindamisel lisaks eeltoodule vaadata ka

üldplaneeringu vaidlustamise motivatsiooni, varasemat osalemist planeeringumenetluses ja

planeeringu vaidlustaja subjektiivsete õiguste kaitse ja tulevikus üldplaneeringu muutmise teel

realiseerimise võimalust. Kõiki neid küsimusi saab sellisel juhul kaaluda ka kohus.

Käesoleval juhul on kaebajate peamiseks motiiviks kohtu hinnangul ilmselgelt eelkõige soov

saada oma maale planeeringutingimused, mis võimaldavad tulevikus seal ehitada, mitte laiema

ühiskondliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine iga hinna eest. Kohus leiab, et kaebaja

subjektiivset õigust ja majanduslikke huvisid puudutavas osas ei omanud üldplaneeringu nii

pikk menetlemine sisulist mõju, sest uusi sisulisi argumente ja olulisi faktilisi muutusi, mis

oleks seotud selles osas menetluse pikkusega ja mis oleks kaebaja subjektiivseid õigusi või

huvisid oluliselt puudutanud, ei ole kaebaja kohtu hinnangul suutnud välja tuua. Huvi oma

maaomandi arendamiseks oli kaebajatel olemas juba enne planeeringu avalikku väljapanekut

ja kaebaja 2 esitas menetluses ka vastava ettepaneku. Samuti ei ole toimunud kaebajate

kinnistute maakasutusõiguse muutmist ajavahemikul avaliku väljapaneku lõpust kuni

planeeringu kehtestamiseni. Ainuüksi kehtestatud uute detailplaneeringute arv selliseks

muudatuseks iseenesest ei ole ja seda ka eelpoolkirjeldatud põhjustel.

Lisaks märgib kohus, et üldplaneeringu eesmärgiks ei ole iga isiku erahuvidele vastava

lahenduse fikseerimine seoses maakasutus- ja ehitusõigusega, vaid eelkõige on see võimalikku

ehitamist ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatab kohaliku omavalitsuse või selle

osa arengut eelkõige omavalitsuse või selle osa kui terviku seisukohast. Asjaolu, et vaidlusalust

üldplaneeringut on menetletud juba 2000-te aastate algusest ja Nõmme linnaosale on selle

kehtestamine kiireks uute arengusuundade ja arengulahenduste elluviimiseks ülimalt vajalik,

näitab, et käesoleval juhul ei ole kohtu hinnangul õigustatud vaidlustatud NÜP-u kehtetuks

tunnistamine kohtu poolt õigustatud, kuigi kohus möönab, et ajavahemik üldplaneeringu

avaliku väljapaneku ja kehtestamise vahel on päris pikk. Kohtu sellist hinnangut toetab

muuhulgas asjaolu, et NÜP-i kehtestamise otsust ei ole ka peaaegu üldse vaidlustatud ehk

tegelikult sellest pikast ajavahemikust teoreetiliselt puudutatud isikute arv on väga väike.

Sellele viitas oma vastuses ka vastustaja 1. Kohtu hinnangul ei oleks kaebaja eeltoodud

argumentidel põhinevalt üldplaneeringu kehtetuks tunnistamine põhjendatud juba ka seetõttu,

et nimetatud planeeringu menetlus on olnud niigi erakordselt pikk ja Nõmme vajab uut ja

valdava enamiku huvitatud isikute huvidele vastavat üldplaneeringut edasise arengu

suunamiseks. Isikud, kelle huvid on vahepeal muutunud, saavad neid edaspidi paremini kaitsta

taotledes näiteks üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute vastuvõtmist. Sellised

menetlused on ka oluliselt vähem ressurssi nõudvad ja ei hakka takistama terve piirkonna

normaalset arengut.

11.2. Kaebaja väidete osas kaebuse tühisusest HMS § 63 lg 2 punkti 3 kohaselt seoses

vastuoluga Harju maakonnaplaneeringuga ja planeeringu kehtestaja pädevuse puudumisest,

märgib kohus, et talle jääb raskelt arusaadavaks, milles ikkagi seisnev kaebajate poolt väidetav

vastuolu Harju maakonnaplaneeringu 2030+ ja Nõmme linnaosa üldplaneeringu vahel.

Asjaolu, et ühelt Nõmme üldplaneeringu jooniselt on kustutatud turbamaardla piirijooned, ei

tähenda, et turbamaardlat ei eksisteeri või et sellega muutuks selle kasutamise või

mittekasutamisega seotud õiguslik režiim. Maavarade kasutamise võimalused ja õigusliku

režiimi nende kasutuselevõtuks määrab eelkõige maapõueseadus. Lisaks on vastustaja välja

toonud, et maardlate osa käsitleb NÜP seletuskirja ptk 11.13 „Maavarad“ (lk 108) tuues välja:

„Maardlas on varu loetud passiivseks hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu, kuna seda on

peaaegu võimatu isevooluliselt kuivendada. Pääsküla raba on võetud kohaliku omavalitsuse

tasandil kaitse alla (Tallinna Linnavolikogu 3. oktoobri 2013 määrus nr 55 „Pääsküla raba kaitse

alla võtmine ja kaitse-eeskiri“) ning määruse § 5 lõike 1 punkti 2 kohaselt on kaitseala piirides

maavarade kaevandamine keelatud.“ Üldplaneering on kooskõlastatud Maa-ameti poolt, kes

kontrollib planeeringu vastavust maapõueseaduse nõuetele.

Lisaks toob vastustaja 1 välja, et maardlatega seonduvat käsitleb KSH aruande ptk 4.10

„Maardlad“ ning aruande kohaselt on Nõmme linnaosas paiknevas Pääsküla maardla osas

peamiselt tegemist turba passiivse reservvaruga ning Nõmmel paiknevas maardla osas

kaevandamist ei toimu. Käesoleval juhul on täidetud MaaPS § 14 lõikest 1 tulenev kohustus

tagada maavara kaevandamisväärsena säilimine ning selle juurdepääs. Maapõue seisundit ja

kasutamist mõjutav tegevus hõlmab endas kõiki toiminguid ja ehitisi, mille tegemine või

rajamine mõjutab maavara kaevandamisväärsust ja sellele juurdepääsu (nt elamu ja tehnovõrgu

ehitamine). Tegevust, milleks pole nimetatud luba, teatist vms vaja, võib üldjuhul pidada vähest

mõju omavaks ja ajutiseks. Üldplaneeringu kohane maakasutuse juhtotstarve määramine

maardla alal ei ole kuidagi maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav tegevus, kuna maavara

säilib kaevandamisväärsena ning maavarale juurdepääsu ei halvendata.

12. Kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumine

12.1. Kaebajate kaebuse keskne väide on, et neil ei lasta õigusvastaselt kasutada vabalt nende

omandit. Kaebajad viitavad siinkohal muuhulgas keskena Põhiseaduse §-ga 32 tagatud omandi

vaba kasutamise õiguse põhjendamatule piiramisele.

Kohus märgib, et omandiõigus ja omandi vaba ning omaniku soovile vastava kasutamise õigus

on kaheldamatult üks inimeste majandusliku toimetuleku ja heaolu Eesti põhiseadusega tagatud

alustest. Samas ei ole omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine piiramatud õigused.

Neid lubab kitsendada põhiseaduse sama paragrahv, mis muuhulgas käsitleb omandiõigust

lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusena.

Kaasaegses ühiskonnas ja ka Eesti õigusruumis on seadusi, mis piiravad omandiõiguse vaba

teostamist küllaltki palju ja nad reguleerivad erinevaid omandiõiguse teostamisega seotud

küsimusi. Omandiõiguse piirangute sätestamisel lähtub seadusandja eelkõige avalikust huvist,

aga vahel ka eraomanike vaheliste suhete ettearvatavaks muutmise vajadusest ja muudest

kaalutlustest, mis on seostatavad laiema avaliku huviga efektiivsete ja korrastatud

omandisuhete tagamisel ja elluviimisel.

Riigikohus on leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada

üksnes formaalses mõttes seadusega, tuleneb põhiseaduse mõttest, et vähem intensiivseid

põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva

volitusnormi alusel määrusega. Seoses kohaliku omavalitsuse tegevusega võib omandiõiguse

piiranguid seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ning eelnimetatud nõuetele

vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalituse üldaktiga. Kohus märgib

siinkohal, et erinevaid planeeringuid on selles mõttes seni Eesti õigusruumis käsitletud

seadusest tuleneva volitusnormi alusel omandiõiguse piiranguid sätestava õigusaktina, mille

täpsema ulatuse ja piirid määrab planeerimisseadus.

Seega on üldplaneeringuga võimalik omandi vaba valdamist, kasutamist ja käsutamist seaduses

sätestatud alusel ja ulatuses piirata. Kohus märgib siinkohal, et lisaks planeerimisseadusele

mõjutavad omandiõiguse piiranguid planeerimismenetluses ka mitmed teised seadused –

muuhulgas

näiteks

asjaõigusseadus,

metsaseadus,

veeseadus,

maapõueseadus

ja

looduskaitseseadus.

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et planeerimisseadusega on kohalikule omavalitsusele

antud õigus ja pandud ka kohustus kaalutlusõiguse alusel otsustada üldplaneeringute

lahendused ja nende lahenduste valikul otsustada iseseisvalt otstarbekuse küsimus. PlanS v.r §

4 lõike 2 punkt 2 sätestab, et planeerimisalase tegevuse korraldamine linna või valla

haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes peab tagama planeeringu

koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvide tasakaalustatud

arvestamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Sama paragrahvi ja lõike punkt 1 aga

kohustab kohalikku omavalitsust tagama maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike

planeeringute olemasolu. PlanS v.r § 8 lõige 3 sätestab, et üldplaneeringu ülesanne on

muuhulgas valla või linna ruumilise arengu põhimõtete kujundamine, kavandatava ruumilise

arenguga kaasneda võivate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjude ning

looduskeskkonnale avalduvate mõjude hindamine ning selle alusel säästva ja tasakaalustatud

ruumilise arengu tingimuste seadmine, samuti maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja

ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe määramine.

Eeltoodu tähendab, et kohalikul omavalitsusel on õigus seada piiranguid ka omandi vabale ja

omaniku soovile vastavale kasutamisele ning teha seda kinnisomandi (maa) puhul eelkõige läbi

maakasutuse üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste ja täpsemalt maakasutuse juhtotstarbe

määramise.

12.2. Kohus märgib, et kogu kaebaja argumentatsioon talle vajaliku ehitusõigust andva

maakasutuse juhtotstarbe määramise toetuseks tugineb sisuliselt väitele, et tal on igal juhul

õigus oma maale ehitusõigus saada ja see õigus kaalub tema poolt menetluses toodud

argumentidest (keskkonnauuring, ehitusel kasutatavad kompensatsioonimeetmed, uue

ehitustega kaetud linnakeskkonna kujundamine jne) lähtuvalt üles avaliku huvi senise

maakasutusrežiimi säilitamiseks. Lisaks on ta seadnud kahtluse alla ka planeeringumenetluse

menetlusliku õiguspärasuse ja seda eelkõige tema esitatud soovide ja argumentide mittepiisava

või puuduva kaalumise tõttu.

Kohus märgib, et ühiskonna ja üksikisikute huve kaitsva ja tasakaalustatud maakasutuse- ja

ehitustingimuste (ehitusvõimaluste) määratlemine on kogu planeerimismenetluse tuumaks. Nii

näiteks juhul, kui detailplaneeringu kohustusega alal ei ole maakasutustingimusi määratud, saab

maaomanik seda kohalikult omavalitsuselt nõuda, kuid ta ei saa kohalikule omavalitusele ette

kirjutada, milline tema maakasutus- ja ehitusõigus peaks täpselt olema, sest tema huvide kõrval

on sellisel juhul enamasti puudutatud kitsamalt tema maatüki piirinaabrite ja laiemalt kogu

piirkonna elanike huvid, mida kohalik omavalitsus peab otsuse langetamisel kaaluma.

Planeerimismenetluses määrataksegi kõige laiemas plaanis ära, millised on kinnisomandi

kasutamise majanduslikud võimalused ja sellega kaasnevad piirangud planeeringualal.

Tänapäeval on paratamatu, et eelkõige linnades seatakse maaomanike ehitusõigusele olulisi

piiranguid. Seadus lubab seda teha kaalutletud otsustega ja võttes võimalikult tasakaalustatult

arvesse nii maaomanike ja nende naabrita erahuvisid kui ka linna kogukonna üldiseid (avalikke)

huvisid. Paratamatu on ka see, et kaalutluse alused ja põhjendused võivad ajas muutuda. Nii

näiteks on kliimamuutused oluliselt mõjutanud ühiskonna suhtumist loodusesse ja põhjustanud

paljude riikide planeerimisõiguses vastavate kaalutluste olulise tähtsuse tõusu otsuste

langetamisel ehk teisisõnu on loodusliku keskkonna kaitsmisel senisest oluliselt rohkem

hakatud arvestama avalikkuse huve võrrelduna eraomanike huviga kasutada maaomandi

võimalikult suurema materiaalse kasuga.

12.3. Käesoleval juhul ei ole kohtul pärast tõendite uurimist kahtlust, et kaebajate ehitussooviga

seotud kinnistutele ei ole nende kaebajate omandis oleku ajal antud kaebajate käesoleval hetkel

soovituga võrreldava ulatusega ehitusõigust ehk varasemalt Tallinna üldplaneeringuga ja

vaidlustatud Nõmme linnaosa üldplaneeringuga määratud maa juhtotstarve ei anna kaebajatele

võimalust neile soovitud hoonestust (eramuid) rajada. Vaidlust ei saa kohtu hinnangul olla

selles, et vastava õiguse andmine oleks eeldanud senise, Tallinna üldplaneeringuga määratletud

maakasutuse juhtotstarbe, muutmist.

Kohus märgib, et maakasutuse juhtotstarbe muutmine on oma olemuselt otstarbekuse

küsimuses otsuse langetamine. Kohus on seisukohal, et maakasutuse otstarbe määramine ja

muutmine on sellest tulenevalt kohaliku omavalitsuse otsustada ja kohtul puudub

kohtumõistmise käigus sisuliselt võimalus selles osas oma arusaamal ja veendumustel põhineva

otsuse tegemiseks.

Lähtuvalt väljakujunenud ja väga pikaajalisest kohtupraktikast on kohtul siinkohal ainult

piiratud kohtuliku kontrolli võimalus. Riigikohus on juba oma haldusasjas nr 3-3-1-54-03

tehtud otsuse punktis 38 märkinud järgmist: “ Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste

kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid

kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis

võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja

õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud

diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga.“. Sama otsuse

punktis 40 on kohus täpsustanud: „Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui

otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses.

Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest

kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vastustaja teinud otsuse langetamisel ei selliseid menetlus

või vormivigu, mis oleks võinud mõjutada sisulist otsustamist ega ka väljunud diskretsiooni

piiridest või teinud diskretsioonivigu.

12.4. Kohus märgib oma seisukohta selgitades kõigepealt seda, et ei vastustaja ei ole erinevalt

kaebajate arusaamast NÜP-s asunud seisukohale, et senised maakasutuse juhtotstarbed on

muutumatud ja jäävad alatiseks kehtima. Samuti jääb kohtule arusaamatuks kaebajate seisukoht

nagu oleks vastustaja võtnud otsustamisel aluseks ainult kehtetu Nõmme linnaosa

ehitusmääruse 28. oktoobrist 2004. Kohus märgib, et kuigi üldplaneeringu seletuskirjas on

märgitud, et selle koostamisel „..on järjepideva ruumilise arengu eesmärgil võetud aluseks

varem koostatud linnaosa ruumilist arengut suunavad dokumendid, eelkõige Tallinna

üldplaneering ja Nõmme linnaosa ehitusmäärus.“ ja Nõmme ehitusmäärus tunnistati kehtetuks

juba 09.06.2019 ehk enne NÜP-i kehtestamist, ei tähenda see seda, et NÜP oleks seetõttu

tühine. Kohus märgib, et nähtuvalt planeeringu kehtestamise otsusest ja selle seletuskirjast, on

selles kajastatud otsustused maakasutamise juhtotstarvete osas olnud vastustaja teadlikuks,

mitte automaatseks, valikuks, need on tehtud kaalutluse alusel ning avalikkust seadusega

sätestatud korras kaasates. Isegi seletuskirja toodud sõnastusest nähtub, et selles nimetatud aktid

on võetud otsustamisel ainult aluseks ja selle põhjuseks on olnud eelkõige järjepideva ruumilise

arengu tagamine. Kohus leiab, et selline varasemate planeerimise ja ehitusega seotud varem

kehtinud dokumentide aluseks võtmine ei ole keelatud ja ei tähenda, et uue planeeringu

vastuvõtmisel ei ole teostatud vajalikku kaalutlust. Kohus leiab, et planeerimisel vajaliku

järjepidevuse tagamiseks on see olnud igati õigustatud ja loogiline otsus.

Kohus märgib, et sellise kaalutluse alusel ei ole keelatud ka jääda nendes dokumentides, mis

uue planeeringu vastuvõtmise järgselt või vahel ka varasemalt kehtetuks tunnistatakse,

väljendatud lahenduste juurde, eriti kui need on jätkuvalt põhjendatud ja puudutatud

eraomanike ja/või avalikes huvides.

Kohus märgib ka, et kord juba avalikes huvides määratud maakasutusõiguste muutmine on

kindlasti võimalik ja seda saab teha ka maaomanike huvide muutumisel, kuid see ei tähenda, et

sellisel otsustamisel tuleks tähelepanuta ja kaalumata jätta seniste piirangute lõpetamise või

seniste maakasutuste juhtotstarvete säilitamise põhjendatus ja avalikkuse huvid. Kohus märgib,

et on ise sellises olukorras pidanud võimalikuks eraisiku faktilises olukorras ja

majandushuvides toimunud muudatuse tõttu tühistada omavalitsuse sisuliselt põhjendamata

keeldumine üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamisest. Samas pidas kohus seda

võimalikuks eelkõige seetõttu, et omavalitsuse ei olnud asjas kaalunud objektiivsetel põhjustel

oluliselt muutnud erahuvi võrrelduna senises üldplaneeringus sätestatud maakasutuse

juhtotstarbe säilitamisele suunatud seotud avaliku huviga, mis ei oleks selles konkreetses asjas

eraomaniku poolt soovitud maakasutuse otstarbe muutmisel kahjustatud saanud (vt 11.02.2021

otsus haldusasjas nr 3-20-581).

12.5. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul vastustajad kõigepealt põhjendatult viidanud

asjaolule, et kaebajad ei ole üldplaneeringu menetluses seaduses sätestatud tähtajaks esitanud

üldplaneeringule ühtegi märkust või omapoolset ettepanekut. Vaidlust ei ole, et Nõmme

üldplaneeringuavalik väljapanek toimus ajavahemikul 29.05.2017 – 31.08.2017 ehk sisuliselt

oli selle pikkuseks kolm kuud.

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.04.2019 kirjas nr 3-1/1037-1, millega edastati Nõmme

linnaosa üldplaneeringu järelevalveks rahandusministrile (dtl 34) välja toonud, et „Avaliku

väljapaneku käigus toimusid täiendavad üldplaneeringut tutvustavad arutelud 20. juunil 2017

Nõmme Kultuurikeskuses, 26. juulil 2017 Männikul Nõmme Sotsiaalmajas ning 31. augustil

2017 Nõmme Kultuurikeskuses. Vastuväidete või ettepanekute arutamiseks toimusid avalikud

arutelud 12. ja 26. oktoobril, 21. ja 22. novembril ja 28. ja 29. novembril 2017 ning 14.

veebruaril 2018 Nõmme Majas, Valdeku tn 13. Teadaanded avalike arutelude toimumisest

ilmusid ajalehes „Postimees“ 15. septembril, 6. novembril 2017 ja 20. jaanuaril 2018;

ajalehes „Nõmme Sõnumid 16. juunil, 18. augustil, 29. septembril, 10. novembril 2017 ja 26.

jaanuaril 2018 ning ajalehes „Pealinn“ 06. novembril 2017 ja 29. jaanuaril 2018 (13.

septembril 2017 saadeti ajalehele „Pealinn“ teadaanne avaliku arutelu toimumise kohta

avaldamiseks, kuid Tallinna Linnaplaneerimise Ametist mitteolenevatel põhjustel teadaanne

kahjuks ei ilmunud). Samuti ilmusid teadaanded avaliku väljapaneku ja avalike arutelude

toimumise kohta Tallinna linna koduleheküljel aadressil https://www.tallinn.ee/est/uudised

Avalike arutelude toimumise kohta saadeti ettepanekute või vastuväidete esitajatele ka

personaalsed teated e-maili teel. Avaliku väljapaneku järgselt ja avalike arutelude ajal esitati

täiendavalt 14 ettepanekut või vastuväidet.“. Nende asjaolude üle vaidlust ei ole. Kohtu

hinnangul ei saa olla vaidlust ka selle üle, et ainult kaebaja Linus Capital OÜ esitas avalike

arutelude ja väljapanekute ajal 15.12.2017 kirjaga oma ettepaneku üldplaneeringule. Nähtuvalt

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.04.2019 kirjast nr 3-1/1037-1, jättis vastustaja 1

nimetatud ettepaneku põhjendatult rahuldamata ja suunas selle üldplaneeringu järelevalvesse

(dtl 162-163).

Vaidlust ei ole ka selles, et kõik muud kirjad, pöördumised, taotlused jne. seoses käesolevas

kaebuses välja toodud kaebajate väidetega on adresseeritud vastustajale 1 pärast avalikku

väljapanekut ja sellega seotud avalikke arutelusid.

Vastustaja viitab siinkohal õigustatult asjaolule, et tal ei olnud kohustust väljaspool seaduses ja

menetluses määratud menetluslikke tähtaegu esitatud ettepanekute kaalumiseks, sest sellise

ettepanekute esitamise õiguse aktsepteerimine tähendaks põhimõtteliselt võimaluse loomist

planeeringute kehtestamise lõputuks takistamiseks. Kohus märgib, et vastustaja on sellele

vaatamata kaebaja kirjadele kuni Nõmme linnaosa üldplaneeringu kehtestamiseni korduvalt

vastanud ja selgitanud, miks tema esitatud seisukohti ei arvestata. Asjaolu, et kaebajatele need

selgitused ei meeldinud, ei tähenda, et need oleks õigusvastased või lubamatud.

12.6. Kohus on lühidalt poolte seisukohtade osas välja toonud vastustaja 1 kesksed põhjendused

ja kaalutlused kaebaja soovitud maakasutusõiguse muutmisest keeldumisel käesoleva otsuse

punktides 6.15-6.17.

Kohus märgib, et need põhjendused, kuigi kaebajad nendega ei nõustu, on asjakohased ja nende

alusel otsuse langetamist ei saa pidada ekslikuks või õigusvastaseks. Kohus leiab, et vastustaja

1 (ja hiljem sisuliselt ka vastustaja 2 planeeringule heakskiidu andmisel) ei lähtunud

lubamatutest või ekslikest kaalutlustest leides, et linnas paiknev looduskeskkond omab

primaarselt ökoloogilist tähtsust ehk on looduskooslusena elupaigaks erinevatele liikidele ning

pakub tasakaalu inimese loodud tehiskeskkonnale. Samuti ei ole vale väide, et Pääsküla raba

keskkonna maksimaalne säilitamine on väga suure kaaluga avalik ehk üldine huvi ning seda on

ka kohalik kogukond väljendanud. Samuti ei saa olla vaidlust selles, et rohealad ja Pääsküla

raba on väga tähtis osa Nõmme linnaosa väärtustest, mida tuleb üldistes huvides maksimaalselt

säilitada. Vastustaja 1 on ka põhjendanud, miks on just Pääsküla raba keskkonna maksimaalne

säilitamine väga suure kaaluga avalik huvi. Nimelt on vastustaja 1 välja toonud, et Pääsküla

raba näol on tegemist linnakeskkonnas hästi säilinud tervikliku ja kõrge loodusväärtusega

rohevõrgustiku tuumikalaga, mille kahjustamist ja pindala vähendamist tuleb vältida ning kuhu

pole linnaruumi ja keskkonna seisukohalt kuidagi mõistlik hoonestust lubada. Antud maa-ala

paikneb rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks ilmselgelt

negatiivselt ka Pääsküla raba laiemalt. Selline Pääsküla raba säilitamise vajadus annab

vastustaja 1 arvates ka aluse piirata looduskeskkonnale üleliigsete negatiivsete mõjude

vältimiseks selle kasutamist ja eelkõige raieõiguste piiramise näol. Vastustaja viitab siinkohal

kohtu arvates ka õigustatult Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 53, mille järgi on igaüks

kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast.

Samuti on vastustaja 1 selgitanud, et tema seisukohti toetab ka NÜPi KSH aruandes toodu.

Kohus märgib siinkohal eraldi ära ainult selle, et ka KSH aruanne ei toeta kuidagi kaebajate

väiteid, et nende poolt soovitud arendus oleks väga väikese või olematu mõjuga. Selles öeldakse

väga selgelt, et rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt väljapoole intensiivse

inimmõju piirkonda. Hoonestuse paigutamine rohevõrgustiku struktuurelementidega hõlmatud

maale omab aga alati potentsiaalset riski võrgustiku toimivusele. Samuti vähendab nimetatud

aladele uute elamupiirkondade rajamine looduslike elupaikade pindala (KSH aruande lk 49).

Kohus leiab, et vastustaja 1 ei ole teinud kaalutlusviga tuginedes nendele igati arusaadavatele

ja põhjendatud kaalutlustele kaebajate ettepanekute tagasilükkamisel. Kohus nõustub

vastustajaga 1, et antud juhul kaalub avalik huvi loodusliku keskkonna säilitamiseks selgelt üles

erahuvi teostada looduskeskkonnas uut elamuarendust.

Kohus märgib ka seda, et kaebajad ei ole suutnud kohut veenda selles, et nende suhtes oleks

toimunud ebavõrdne kohtlemine. Vaatamata rohkearvulistele ehitusõiguse andmise näidetele

varem metsaaladeks olnud aladele, mida kaebajad on kaebuses välja toonud, ei tähenda

vastustaja 1 keeldumine kohtu hinnangul ebavõrdset kohtlemist. Kohus märgib kõigepealt, et

kõik need ehitusõiguse andmised on läbinud korrakohase avaliku menetluse, kus kõik

asjahuvilised on saanud oma seisukohti väljendada ja otsused on tehtud igakordse eraldi

kaalumise järel. Kohus märgib, et vastustaja märkis kohtuistungil siinkohal õigustatult, et

valdav enamus sellistest otsustest on tehtud umbes 10 aastat tagasi ja et praegu tehakse selliseid

otsuseid väga harva. Kohus leiab, et selline poliitikamuudatus on loogiline arvestades

kõigepealt viimase 10 aasta jooksul toimunud muudatusi suhtumise loodushoidu ja suuremat

tähelepanu linna elukeskkonna kvaliteedile. Teiseks on see ka igati loogiline tulenevalt

asjaolust, et iga vastav otsus on vähendanud metsaalasid ja rohealasid linnaruumis ning sellega

kaasneb paratamatult elukeskkonna kvaliteedi langus ehk iga järgneva otsuse puhul tõuseb

loodushoiu argumendi tähtsus avalikkuse silmis. Kohus märgib ka, et kaebajad ei ole sugugi

ainukesed eraomanikud, kellel huvi oma omandit arendustegevuseks kasutada sarnase

argumendiga rikutakse. Nii nähtub näiteks TLPA 04.04.2019 kirjast nr 3-1/1037-1, millega

Nõmme NÜP esitati järelevalveks rahandusministeeriumile, et sellist argumentatsiooni on

kasutatud selle avalikul väljapanekul esitatud sarnaste ettepanekute suhtes (ka avalikkuse

survel), mis asuvad kirja punktis 3 toodud tabelis positsioonidel 2, 17, 24, 26, 28, 29, 35, 38,

42, 43, 44, 47, 53, 54), mille puhul eelistati roheala funktsiooni muudele planeeringus või

ettepanekutes toodud otstarvetele. Seega on kaebaja väide, et tegemist on ainult tema ebavõrdse

kohtlemisega väga selgesti ümber lükatud.

12.7. Kohus leiab, et tõsiseltvõetavad ei ole ka kaebaja väited sellest, et neile peaks ehitusõiguse

andma juba tulenevalt sellest, et Pääsküla raba kaitse alla võtmisel ei arvatud nende kinnistuid

Pääsküla raba kaitseala alla. Vastustaja 1 on kohtu hinnangul usutavalt selgitanud, et selle

peamiseks põhjuseks oli kinnistute kuulumine eraomanikele ja mitte ala looduslik väärtus.

Kohus leiab, et selline kaalutlus on asjaolusid arvestades arusaadav ja sellest ei järeldu, et

tegemist ei ole looduslikus seisundis olevate aladega, millele on kõrge väärtus ja mille

looduslikus seisundis hoidmine on õigustatud ülekaaluka avaliku huviga.

12.8. Kaebajad on püüdnud veel väita, et kinnistute arvamine rohealade hulka ja nende

kasutustele (raie)piirangute seadmine on ebaseaduslik, kuna sellist maakasutusotstarvet ei

sisaldu planeerimisseaduse v.r., mille alusel tuli planeeringut menetleda ja ee eeldab

maaomanike kooskõlastust. Samuti ei ole vastavat volitust kaebajate arvates võimalik tuletada

metsaseadusest, sest see viitab alates 1. 07.2015 jõustunud planeerimiseseaduse § 75 lg 1 p 14

alusel, mis ei kuulu käesoleval juhul rakendamisele. Kohus leiab, et nimetatud argumendid on

selgelt otsitud. Kohus nõustub vastustaja 2 seisukohaga, et metsamaa rohealadel

matsamajanduse piirangute seadmine on võimalik PlanS v.r. § 8 lg 3 p 7 toodu (või hetkel

kehtiva PlanS § 75 lg 1 p 10) alusel. Kohus märgib ka seda, et avalikkus (maaomanikud) ei ole

ka vana PlanS § 17 mõistes kooskõlastajad ehk nende arvamuse võib põhjendatult arvestamata

jätta.

12.9. Kohus märgib, et sisuliselt vale on ka kaebajate väide, et neil ei võimaldata enam üldse

kinnistuid majandada ka seni kehtinud juhtotstarbe (maatulundusmaa) raames. Kohus märgib,

et sisuliselt on takistatud hetkel ainult metsakeskkonna kiire hävitamise kaasa toov lageraie.

Metsa säilitamiseks sobivate raieliikide kasutamine ei ole keelatud.

12.10. Kohus toob kokkuvõtvalt välja, et kaebajad ei ole suutnud kohut veenda, et vastustaja

on planeeringu menetluses õigusvastaselt jätnud arvestamata olulisi asjaolusid või kaalumata

kaebaja seisukohad ja seaduslikud huvid. Kohus märgib, et sisuliselt tähendab linnas paiknevale

looduskeskkonnale ja selle maksimaalsele säilitamisele avalikes huvides prioriteedi andmine

võrreldes looduskeskkonda sobitatavate elamuarendustega, et kaebajate muud argumendid

(võimalikult suur kõrghaljastuse säilitamine, leevendusmeetmete rakendamine, laiendatav ja

heakorrastatav paremate ligipääsuteedega elukeskkond jne) ei oma asja õiguspärasel lahendusel

tähendust, sest need põhjustavad paratamatult looduskeskkonna asendumise kunstlikult loodud

keskkonnaga, mis ei suuda kindlasti looduskeskkonnaga samal tasemel täita roheala

funktsioone. Seetõttu jätab kohus ka kaebaja vastavad väited otsustamisel eraldi tähelepanuta.

12.11. Kohus leiab ka, et kaebajate seisukoht, et NÜP on tühine juba ainuüksi seetõttu, et

nähtuvalt selle seletuskirja sissejuhatusest tugines see muuhulgas Tallinna Linnavolikogu 28.

oktoobri 2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärusele. Kaebajad

viitavad asjaolule, et õiguskantsler tegi vastustajale ehitusmääruse kehtetuks tunnistamise

ettepaneku juba enne NÜP-i kehtestamist ning vastavalt õiguskantsleri ettepanekule tunnistas

vastustaja Nõmme linnaosa ehitusmääruse kehtetuks 09.06.2019. See aga ei muuda fakti, et

vaidlusalune ala on määratud rohealana vastustaja teadliku valiku ning kaalutluse alusel.

Tegemist ei ole vastustaja olulise vea või hooletusega üldplaneeringu menetluses.

Täiesti arusaamatuks ja põhjendamatuks jäävad kaebajate väited nagu Nõmme linnaosa

ehitusmääruse kehtetuks tunnistamise järel oleks õiguslik olukord muutunud sellisel määral, et

tuleks teha uus avalik väljapanek ja avalik arutelu, kuna õiguslik olukord on muutunud. Kohus

nõustub, et õiguslik olukord muutus, kuid ta oleks muutunud nagunii, olenemata faktist, kas

Nõmme linnaosa ehitusmäärus tunnistati kehtetuks aastal 2019 või hoopis uue NÜP-i

kehtestamisel. Oluline on siinkohal märkida, et sel Pärast Nõmme ehitusmääruse tühistamist

kehtisid endiselt Tallinna üldplaneeringus kehtestatud põhimõtted maakasutuse juhtotstarvete

osas. Vaidlusaluste kinnistute puhul ei ole Nõmme linnaosa üldplaneeringus kavandatud

muudatusi nende kinnistute senise maakasutuse juhtotstarvetes ehk NÜPi menetlemisel ja

kehtestamisel järgiti ajalooliselt juba varem avaliku üldplaneeringu menetluse tulemusel

määratletud maakasutustingimusi. Kohus märgib, et asjaolu, et Nõmme ehitusmäärus võeti

vastu ilma avalikkuse laialdase kaasamiseta ei oma seetõttu mingit tähendust, sest algne otsus

oli tehtud täies vastavuses seadusega. Seega ei saa isegi Nõmme linna ehitusmääruse

põhimõtetele tuginemine tuua kaasa Nõmme linnaosa üldplaneeringu tühisust.

13. Arvestades eeltoodut ja seda, et kohus ei ole tuvastanud vaidlustatud otsuse andmisel

vastustaja poolt ühtegi sellist rikkumist, mis tooks kaasa NÜPi õigusvastasuse ja kehtetuks

tunnistamise, tuleb kohtul asuda ka seisukohale, et vastustaja 2 on oma heakskiidu

planeeringule andnud igati seaduspäraselt. Samuti puudub kohtul seetõttu vajadus ja võimalus

tunnistada kehtestatud Nõmme linnaosa üldplaneering kehtetuks osaliselt. Kohus leiab, et

kaebus on tervikuna põhjendamatu. Ja tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

14. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sama paragrahvi lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool

samade reeglite järgi nagu poolele.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist

taotlenud. Seega jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Kolmandad isikud ei ole oma menetluskulude hüvitamist taotlenud ja osalesid menetluses kohtu

arusaamise järgi kaebajate poolel ning ka nende menetluskulud jäävad nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik