3-21-1076/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.07.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1076

Haldusasi

X kaebus Harku valla 22.04.2021 kirja nr 12-1/379-7

tühistamiseks ja Harku valla kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Harku vald, esindaja AS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.10.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde X apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2.

2. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.10.2021 otsus

haldusasjas 3-21-1076 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.08.2022 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-21-1076

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku Vallavolikogu kehtestas 17.10.2013 otsusega nr 138 Harku valla üldplaneeringu

(ÜP) ning luges 28.12.2017 otsusega nr 106 ÜP üle vaadatuks ja jättis selle kehtima senisel

kujul.

2. Harku Vallavolikogu kehtestas 31.05.2018 otsusega nr 51 Harku valla ehitustingimusi,

miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid

täpsustava teemaplaneeringu (TP).

3. X omandas 07.05.2019 Harku vallas Muraste külas asuva 100% maatulundusmaa

sihtotstarbega Suure-Hansu kinnistu (katastritunnus 19801:001:0662, registriosa nr 7346902).

4. X esitas 25.01.2021 Harku Vallavalitsusele taotluse algatada detailplaneering, millega

jagatakse Suure-Hansu kinnistu kaheksaks elamumaa sihtotstarbega kinnistuks ja neid

teenindavaks teemaa kinnistuks. Harku Vallavalitsus saatis X-le 09.03.2021 arvamuse

avaldamiseks otsuse projekti, millega keeldutakse detailplaneeringu algatamisest. X võttis

seejärel 20.03.2021 avaldusega detailplaneeringu algatamise taotluse tagasi.

5. X esitas Harku Vallavalitsusele 22.03.2021 taotluse viia ÜP õigusaktidega vastavusse,

määrates Suure-Hansu maaüksuse juhtotstarbeks elamumaa ja Klooga maantee teekaitsevööndi

laiuseks äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 50 meetrit. ÜP ei vasta Suure-Hansu

maaüksuse osas kehtivatele õigusaktidele.

1) ÜP ja TP kohaselt paikneb Suure-Hansu maaüksus tihehoonestusalal, kus maakasutuse

juhtotstarbeks on määratud leebe režiimiga looduslik haljasmaa. ÜP järgi on Suure-Hansu

maaüksuse sihtotstarve maatulundusmaa. 01.07.2018 jõustunud maakatastriseaduse (MaaKatS)

§ 181 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks

kasutatav maa ja maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Suure-Hansu

maaüksust ei ole kunagi kasutatud põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks

ning kinnistul puudub põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Seega pole maaüksuse

sihtotstarve MaaKatS-ga kooskõlas.

2) ÜP koondkaardi järgi paikneb Suure-Hansu maaüksus Klooga maantee perspektiivses

sanitaarkaitsevööndis. ÜP kehtestamise ajal sätestas maantee sanitaarkaitsevööndi mõiste

teede- ja sideministri 28.09.1999 määrus nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“, mis on

nüüdseks kehtetu. Maantee sanitaarkaitsevöönd tähistas kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede

projekteerimise normides olemasolevate maanteede kõrval arvestatavat ala, kus õhusaaste

ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni ja pinnase saastamine võib arvestusliku

perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni. Alates 01.07.2015 sätestab avaliku tee

kaitsevööndist tulenevad piirangud ehitusseadustik (EhS), mille § 71 lg 2 kohaselt on ÜRO

Majandus- ja Sotsiaalnõukogu nimetatud maantee (Euroopa teedevõrgu maantee) kaitsevööndi

laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 50 m ning ülejäänud maanteede

kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 m.

6. Harku Vallavalitsus jättis taotluse 22.04.2021 kirjaga nr 12-1/379-7 rahuldamata.

1) ÜP-s on valdav osa valla territooriumist tähistatud loodusliku haljasmaana, mille

sihtotstarbeks on enamasti maatulundusmaa. Leebe režiimiga loodusliku haljasmaa

juhtotstarbega maa peamine kasutusviis on maatulunduslik, s.o põllumaad kasutatakse põllu

harimiseks, metsamaad metsa kasvatamiseks ja loopealseid niitusid niidetakse. Leebe režiimiga

looduslikule haljasmaale saab elamuid rajada hajaasutuse põhimõttel, arvestades ÜP-s

3-21-1076

3(11)

kehtestatud ja TP-s täpsustatud tingimusi. Ehitusõiguse kavandamise lubamine sellele alale

peab olema põhjendatud ja ratsionaalne.

2) ÜP-s on kasutatud mõisteid „maantee sanitaarkaitsevöönd“ ja „maantee perspektiivne

sanitaarkaitsevöönd“, võttes aluseks sel ajal kehtinud õigusaktid ja normatiivid. Maantee

sanitaarkaitsevööndi määratlemisel lähtuti asjaolust, et seal ületab õhusaaste perioodiliselt

lubatud piirkontsentratsiooni ja pinnase saastamine võib aastaks 2040 saavutada lubatud

piirkontsentratsiooni ning seal elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Kuigi alates

01.07.2015 tuleb tee kaitsevööndi määramisel lähtuda EhS § 71 lg-st 2, ei muuda see asjaolu,

et ÜP kohaselt ei kavandatud maantee sanitaarkaitsevööndisse elamuid. Planeerimisseaduse

(PlanS) § 74 lg 3 ja § 75 lg 1 p 1 kohaselt võib seada üldplaneeringuga kinnisomandile

kitsendusi, sh teedega seonduvalt. Lisaks tehti ÜP koostamise käigus keskkonnamõjude

strateegiline hindamine (KSH), mille aruande kohaselt ületas seni kavandatud elamumaa maht

keskkonnataluvuse piire. Eeltoodud põhjustel eemaldati maanteede sanitaarkaitsevööndist

kavandatavad elamu- ja puhkealad. Maanteede äärde ei ole otstarbekas kavandada elamualasid

ka põhjusel, et sellega kaasneb eelduslikult liikluskoormuse tõus niigi tiheda liiklusega teedel

ja vajadus rajada täiendavaid mahasõite. See toob kaasa täiendava müra ja vibratsiooni, mis

halvendab

veelgi

elukeskkonda

maantee

ääres.

Elamumaa

nähti

ÜP-s

maantee

sanitaarkaitsevööndisse ette vaid juhul, kui vastava detailplaneeringu menetlus oli lõppjärgus.

KSH aruandes rõhutati, et müratase ei tohi ületada 55dB, mistõttu ei kavandatud uusi

elamualasid maanteele (piirkiirusega 90 km/h) lähemale kui 250 m. Neid asjaolusid, sh

maanteeäärsete alade ulatust ja sealseid ehitamise piiranguid, on täpsustatud TP-s. Need

kaalutlused on inimeste tervise kaitse seisukohalt jätkuvalt asjakohased ja sanitaarkaitsevööndi

ulatuse muutmiseks ei ole alust.

3) X omandas Suure-Hansu kinnistu pärast ÜP ja TP kehtestamist ning pidi arvestama neis

ettenähtud piirangutega. PlanS § 93 lg 4 ei ole praeguse vaidluse asjaoludel kohaldatav.

Avalikud ja kolmandate isikute huvid on kaalukamad kui kaebaja õigused.

7. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Harku

Vallavalitsuse 22.04.2021 kiri nr 12-1/379-7, kohustada Harku valda viima ÜP Suure-Hansu

maaüksuse osas vastavusse kehtivate õigusaktidega ja kõrvaldama kehtivuse kaotanud

õigusaktide alusel kehtestatud piirangud ning määrama Suure-Hansu kinnistu maakasutuse

juhtotstarbeks elamumaa.

1) Kaebaja jääb 22.03.2021 taotluses esitatud põhjenduste juurde. Kaebaja soovib võtta Suure-

Hansu kinnistu kasutusse elamumaana. Vastustaja on varem keeldunud algatamast

detailplaneeringut, millega muudetakse maaüksuse sihtotstarvet ja määratakse kinnistul

ehitusõigus, kuna tegemist oleks üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga ja sellise

detailplaneeringu algatamine ei ole vastustaja arvates põhjendatud. Kaebajal ei ole võimalik

asuda järgmiste planeerimise või ehitamise etappide juurde, kuniks vastustaja ei ole muutnud

kaebaja kinnistut puudutavas osas ÜP-d. Vastustajal tuleb viia ÜP õigusaktidega kooskõlla,

lähtudes PlanS § 93 lg-st 4, s.o ilma avalikku menetlust läbi viimata. Kõnealust ÜP-d ei saa

sisustada nüüdseks kehtetute normide või hiljem kehtestatud TP kaudu. Kaebajale ÜP-st

tulenevad kitsendused on muutunud õigusaktide tõttu ära langenud.

2) Suure-Hansu maaüksus asub tiheasustusalal ja selle ümber on elamukrundid. Suure-Hansu

kinnistu ääres on maanteel lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h. Seega pole enam asjakohased

vastustaja viited KMH aruandele, mille tõttu ei peetud maantee äärde elamute ehitamist

lubatavaks.

3-21-1076

4(11)

8. Harku vald palus jätta kaebus rahuldamata, korrates 22.04.2021 kirjas toodud seisukohti.

Kaebaja eesmärk on arusaamatu. Ta on esitanud ka taotluse algatada Suure-Hansu kinnistul

detailplaneering ja vastustaja menetleb seda. Detailplaneeringu algatamisest keeldumist saab

kohtus vaidlustada.

9. Tallinna Halduskohus jättis 15.10.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

1) Kaebaja soovib, et vastustaja muudaks ÜP-d kaebajale kuuluva Suure-Hansu maaüksuse

juhtotstarbe ja maantee perspektiivse sanitaarkaitsevööndi piirangute osas, et kaebajal oleks

detailplaneeringu menetluse tulemusel võimalik saada kinnisasjale ehitusõigus. Kaebuse

rahuldamine ei aitaks kaebajal seda eesmärki saavutada. Kaebaja esitas 25.01.2021

detailplaneeringu algatamise taotluse kinnistu jagamiseks kaheksaks elamumaa sihtotstarbega

kinnistuks ning neid teenindavaks teemaa kinnistuks. See menetlus on praegu pooleli. Kaebaja

soovitud detailplaneeringu kehtestamiseks ei ole tingimata vajalik kohustada vastustajat

muutma ÜP-d.

2) Kui kohus rahuldaks kohustamisnõude maaüksuse sihtotstarbe osas, ei muudaks see kaebaja

positsiooni detailplaneeringu menetluses, sest vastustajal oleks ehitusõiguse andmiseks

kaalutlusõigus. Üldplaneeringus määratud juhtostarve ei määra otseselt, millisel viisil

maaüksust saab kasutada. Üldplaneeringu järgsest maakasutuse juhtotstarbest võib kõrvale

kalduda eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav ega mõjuta oluliselt planeeringu

põhilahendust. Kaebaja möönab samuti, et ehitusõigus selgitatakse välja alles detailplaneeringu

menetluses. ÜP-s Suure-Hansu kinnistule elamumaa sihtotstarbe määramine ei tagaks kaebajale

ehitusõigust. Samamoodi ei välista loodusliku haljasmaa juhtotstarve iseenesest Suure-Hansu

kinnistule elamumaa sihtotstarbe määramist, sest loodusliku haljasmaa ala ulatust arvestades ei

saa ühele kinnistule juhtotstarbele mittevastava sihtotstarbe andmist pidada ÜP põhilahenduse

muutmiseks. Samas ei ole vaidlusaluse kinnistu juhtotstarbe muutmata jätmine õigusvastane.

MaaKatS § 181, millele kaebaja viitab, ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Kaebaja ei ole

viidanud muudele alustele, mille kohaselt on juhtotstarbe muutmine kohustuslik.

3) Ka ÜP-sse EhS § 71 lg 2 kohaste maantee kaitsevööndite märkimine ei aitaks kaebajat.

PlanS § 93 lg 4 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus viima üldplaneeringu vastavusse

pärast selle kehtestamist muudetud või kehtestatud õigusaktidega, kuid selle muudatuse

tegemata jätmine ei pane kaebajat detailplaneeringu menetluses kehvemasse olukorda.

Detailplaneeringu menetluses ei saa vastustaja tugineda kehtetust õigusaktist tulenevale

keelule, sõltumata sellest, kas üldplaneeringut on jõutud kaasajastada või mitte. Vastustajal on

kohustus hinnata õigusaktidest tulenevate muudatuste tegemise vajadust iga viie aasta järel.

See, et EhS § 71 lg-st 2 tulenevalt on maantee kaitsevöönd varasemast kitsam, ei tähenda ka, et

vastustaja on kohustatud lubama vaidlusalusele kinnistule elamute ehitamist – see on jätkuvalt

vastustaja kaalutlusõigus. Vastustaja on põhjendanud, et ÜP maanteede sanitaarkaitsevööndina

märgitud aladele ehitamise vastu räägib KSH aruandes välja toodud asjaolu, et sinna elamute

ehitamine ületaks keskkonnataluvuse piire.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

1) Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde.

2) Halduskohus rikkus HKMS § 51 lg-t 3 ja § 157 lg-t 2. Kohus määras 27.08.2021 määrusega

lõplike avalduste esitamise tähtajaks 17.09.2021 ja teise poole avaldustele vastamise tähtajaks

3-21-1076

5(11)

01.10.2021. Vastustaja esitas seisukoha, millele halduskohus otsuses tugines, alles 30.09.2021

ning halduskohus ei andnud kaebajale võimalust vastustaja väidetele vastata. Vastustaja

edastatud info, et kaebajale kuuluva kinnistu osas on käimas detailplaneeringu menetlus, oli

väär, sest kaebaja võttis selle taotluse 20.03.2021 avaldusega tagasi. Kaebaja palub

ringkonnakohtul vastu võtta tõendid, mis kinnitavad eeltoodud väiteid, sest halduskohtu

menetlusliku rikkumise tõttu ei saanud kaebaja neid tõendeid varem esitada.

3) Eeltoodu on toonud kaasa väära kohtuotsuse. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad, et

kaebajal on kaebeõigus, nõudmaks ÜP-st tulenevate piirangute kõrvaldamist. Halduskohus asus

omal algatusel analüüsima detailplaneeringu menetlusega seotud küsimusi ja väljus sellega

kaebuse esemest. Kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ja kohus peab seda aktsepteerima.

Kohus on jätnud kaebuse nõude sisuliselt lahendamata ja rikkunud sellega HKMS § 156 lg-t 1

ja § 158 lg-t 1. Halduskohus jättis mh vastamata väitele, et üldplaneeringus ettenähtud

omandiõiguse kitsendused saavad põhineda vaid kehtivatel seadustel.

11. Harku vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, korrates varasemaid seisukohti.

1) Detailplaneeringu menetluse lõpetamisel ei ole tähtsust, sest kaebaja võib igal ajal taotleda

uuesti detailplaneeringu algatamist ja vastustajal on kohustus seda menetleda. Kaebajal on

seega jätkuvalt võimalik kaitsta oma õigusi detailplaneeringu menetluses. Kuna kaebaja

eesmärk on saada Suure-Hansu kinnistule ehitusõigus, on kõige efektiivsem ja kohasem

otsustada selle üle detailplaneeringu menetluses.

2) Halduskohus on õigesti selgitanud, et ÜP-st sanitaarkaitsevööndi kaotamine ei muudaks

kaebaja olukorda oma kinnisasja ehitusõiguse kavandamisel. Vastustaja on välja toonud

sisulised põhjused, miks sanitaarkaitsevööndisse ei kavandata uusi elamuid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

12. Apellatsioonkaebusele on lisatud kaks uut tõendit: kaebaja 20.03.2021 avaldus, millega

ta võttis tagasi üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise taotluse (lisa 1) ning Harku

Vallavalitsuse ehitusspetsialisti 29.04.2021 e-kiri, milles viidatakse mh kaebaja 20.03.2021

avalduse kättesaamisele (lisa 2).

13. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 asja juurde (HKMS § 62 lg 2, §

198 lg 2 p 2).

14. Tõendid on asjakohased. Kaebaja soovib nendega ümber lükata halduskohtu otsuse

seisukohta, et nõue kohustada vastustajat muutma ÜP-d ei ole eesmärgipärane, sest kaebaja

saaks oma õigusi kaitsta käimasolevas detailplaneeringu menetluses.

15. Tõendid jäid varem esitamata halduskohtu poolse menetlusnormi rikkumise tõttu (HKMS

§ 2 lg 6, § 157 lg 2). Halduskohus määras 27.08.2021 määrusega asja lahendamiseks kirjalikus

menetluses ning andis pooltele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti kuni 17.09.2021 ja

vastata teise poole seisukohtadele kuni 01.10.2021. Seejuures tuli vastustajal esitada hiljemalt

17.09.2021 kõik asja lahendamiseks vajalikud tõendid, mis on veel esitamata, sh ÜP ja TP koos

seletuskirjadega, samuti KSH aruanne, millele on viidatud vaidlustatud 22.04.2021 kirjas.

Vastustaja esitas 09.09.2021 menetlusdokumendis planeeringute seletuskirjad ja KSH aruande.

Halduskohus kohustas 29.09.2020 kohtunõudes vastustajat esitama hiljemalt 01.10.2021 ka

planeeringute kaardid, millest nähtuks Suure-Hansu maaüksusel kehtivad piirangud ja

maaüksuse juhtotstarve, et kohtul oleks võimalik mõista planeeringute seletuskirjades märgitu

mõju kaebaja kinnistule. Samuti tuli vastustajal esitada detailplaneeringu algatamisest

3-21-1076

6(11)

keeldumist puudutavad materjalid. Vastustaja esitas 30.09.2021 planeeringute kaardid ja

täiendava seisukoha, kus seadis kahtluse alla kaebuse eesmärgi saavutamise võimalikkuse,

arvestades, et kaebaja on esitanud Suure-Hansu kinnistule detailplaneeringu algatamise taotluse

ja vastustaja menetleb seda. Halduskohus ei andnud kaebajale tähtaega vastustaja 30.09.2021

menetlusdokumendis esitatud väidetele vastamiseks, vaid tegi 15.10.2021 asjas otsuse, lähtudes

mh vastustaja 30.09.2021 vastuses toodud asjaoludest. Apellatsioonkaebuse lisad tõendavad, et

vastustaja 30.09.2021 esitatud teave oli ebatäpne ja kaebaja oli detailplaneeringu algatamise

taotluse 20.03.2021 tagasi võtnud. Kaebaja oleks saanud seda asjaolu selgitada juba

halduskohtumenetluses, kui kohus oleks andnud talle võimaluse vastustaja 30.09.2021

seisukohale vastata.

II

16. Halduskohtu poolne menetlusnormi rikkumine ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist, sest

ringkonnakohus saab selle vea kõrvaldada.

17. Kaebaja kaugem eesmärk on ehitada tema omandis olevale Suure-Hansu kinnistule

elamud. Kaebaja leiab, et elamute ehitamine ei ole võimalik ÜP-st tulenevate piirangute tõttu.

Praeguses asjas taotleb kaebaja, et kohus tühistaks Harku Vallavalitsuse 22.04.2021 kirja ja

kohustaks vastustajat viima ÜP kooskõlla pärast selle kehtestamist muutunud õigusaktidega,

mille tulemusel leeveneksid ka Suure-Hansu kinnistule kõnealusest planeeringust tulenevad

piirangud. Kaebaja hinnangul on ÜP vastuolus pärast selle vastuvõtmist kehtestatud MaaKatS

§-ga 181 ja EhS § 71 lg-ga 2. Kaebaja arvates oleks tal pärast ÜP muutmist võimalik taotleda

Suure-Hansu kinnistule ehitusõiguse saamiseks sellise detailplaneeringu algatamist, mis ei

eelda üldplaneeringu muutmist, kuna üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamist ei

pidanud vastustaja põhjendatuks ja kavatses sellise detailplaneeringu algatamisest keelduda.

18. PlanS § 92 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse volikogu üldplaneeringu

üle vaatama iga viie aasta tagant, selgitades välja ja vaadates üle mh planeeringutest ja

õigusaktidest tulenevate muudatuste planeeringusse tegemise vajaduse. PlanS § 92 ei piira

volikogu õigust muuta üldplaneeringut vajaduse korral sagedamini. Muudatuste tegemisel tuleb

lähtuda PlanS §-st 93.

19. PlanS § 93 lg 1 sätestab, et üldplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks tuleb koostada uus

sama planeeringuala hõlmav või sama teemat lahendav üldplaneering, lähtudes PlanS-s

üldplaneeringu koostamisele ettenähtud nõuetest. PlanS § 93 lg 2 kohaselt võib üldplaneeringut

muuta, koostades planeeringuala osa hõlmava planeeringu või teemaplaneeringu, lähtudes

PlanS-s üldplaneeringu koostamisele ettenähtud nõuetest. Üldplaneeringut muutva planeeringu

koostamisel tehakse koostööd ja kaasatakse valitsusasutused, kelle valitsemisalas olevaid

küsimusi muudatus käsitleb, ning isikud, kelle õigusi või huve võib muudatus puudutada,

samuti planeeritava maa-ala elanikke esindavad mittetulundusühingud ja sihtasutused. PlanS §

93 lg 2 alusel kantakse PlanS § 93 lg-s 2 nimetatud teemaplaneeringu kehtestamisel

teemaplaneeringuga tehtud muudatused varem kehtestatud üldplaneeringusse 30 päeva jooksul

teemaplaneeringu kehtestamisest arvates. Muudatuste sissekandmisel tuleb üldplaneeringu

juures viidata, millises ulatuses on planeeringut muudetud või tehnilise võimaluse korral kanda

teemaplaneeringuga kavandatud muudatused üldplaneeringu kaardile ja seletuskirja. PlanS § 93

lg 4 sätestab, et üldplaneeringu vastavusse viimiseks pärast üldplaneeringu kehtestamist

muudetud või kehtestatud õigusaktidega või jõustunud kohtuotsusega, kannab üldplaneeringu

koostamise korraldaja muudatused planeeringusse toiminguna, ilma avalikku menetlust läbi

viimata. Muudatuste sisseviimisest teavitatakse, lähtudes üldplaneeringu kehtestamisest

teavitamisele ettenähtud nõuetest.

3-21-1076

7(11)

20. Kaebaja soovib, et vastustaja muudaks ÜP-d PlanS § 93 lg 4 alusel ehk n-ö lihtsustatud

korras, avalikku menetlust läbi viimata ja uut planeeringut koostamata. Ringkonnakohtu

hinnangul on PlanS § 93 lg-s 4 silmas peetud tehnilise iseloomuga ning hindamisruumi või

kaalutlusõiguseta toiminguid, mida planeeringu koostamise korraldaja teeb eesmärgiga tagada

üldplaneeringu lugeja jaoks selgus, milline õiguslik režiim ja maakasutuse tingimused

konkreetsel maa-alal konkreetsel ajahetkel kehtivad. PlanS eelnõu seletuskirjas1 on PlanS § 93

lg-t 4 peetud kohaldatavaks nt siis, kui üldplaneering oli selle kehtestamise ajal õiguspärane (sh

kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega, vt haldusmenetluse seaduse § 54), kuid hiljem

on looduskaitseseadusega muudetud ranna ja kalda piiranguvööndi laiust, määrusega on

moodustatud kaitseala või on kehtestatud uus üldisem planeering ning selle tulemusel on

tekkinud vastuolu üldplaneeringu ja muude õigusaktide vahel. PlanS eelnõu seletuskirjas on

märgitud, et avalikkust kaasav menetlus ei ole üldplaneeringu muutmiseks vajalik, kui mõnes

muus haldusmenetluses on selline kaasav menetlus juba toimunud. Ringkonnakohus leiab, et n-

ö tehnilise muudatusena saab käsitada ka nt üldplaneeringusse sellise muudatuse tegemist, mis

tuleneb kehtestatud detailplaneeringust, millega muudetakse üldplaneeringut (vt PlanS § 142 lg

8; vt PlanS § 93 lg 4 kohaldamise ka nt Riigikohtu 26.05.2020 otsus nr 5-20-2, p-d 30 ja 33).

Üldplaneeringu sisulisel muutmisel tuleb lähtuda PlanS § 93 lg-test 2 ja 3, s.o koostada

planeeringuala osa hõlmav planeering või teemaplaneering, järgides PlanS 6. ptk-s ettenähtud

nõudeid, ning uue planeeringu kehtestamise järel kanda muudatused sisse varem kehtinud

üldplaneeringusse.

Juhtotstarbe muutmine

21. Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale

edaspidise maakasutuse põhisuunad (PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, kuni 30.06.2021 kehtinud

PlanS (PlanS v.r) § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve

võimaldab mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et

juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta

oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa,

mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt Riigikohtu

18.10.2016 otsus nr 3-3-1-31-16, p 16).

22. ÜP2 ning seda täiendava ja täpsustava TP3 järgi asub Suure-Hansu kinnistu

tiheasustusalal, mille juhtotstarbeks on leebe režiimiga looduslik haljasmaa (vt ka väljavõte

maakasutusplaanist, dtl 713). ÜP-s on loodusliku haljasmaana tähistatud suur osa valla

territooriumist. Seletuskirja kohaselt on leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbele

vastav peamine kasutusviis maatulunduslik: põllumaad kasutatakse põllu harimiseks,

metsamaad metsa kasvatamiseks ja loopealseid niitusid niidetakse (p 2.7). Leebe režiimiga

looduslik haljasmaa on maakasutusplaanil tähistatud helerohelise ja valge värviga (vastavalt

metsamaa ja rohu/niidu/põllumaa). Suure-Hansu kinnistu on tähistatud valge värviga.

23. ÜP seletuskirja järgi kajastab üldplaneeringus määratud juhtotstarve valla visiooni maa-

ala arendusvõimalustest, kuid reaalne arendus- ja ehitustegevus toimub detailplaneeringu

koostamise kohustusega aladel detailplaneeringu kaudu ning maade sihtotstarvete muudatused

maakatastris tehakse detailplaneeringu alusel (p 1.1.2). Tiheasustusalal on seletuskirja järgi

kohustus koostada detailplaneering kõigi arendustegevuste puhul ja katastriüksuse jagamisel

ehitusõiguse taotlemise eesmärgil (p-d 2.18.3 ja 2.19.1). Leebe režiimiga looduslikul haljasmaal

1 571 SE, vt seletuskirja lk-d 150–153, leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fc811573-8339-

4f19-8064-9679fd001f43/Planeerimisseadus

2 Leitav: https://www.harku.ee/kehtiv-uldplaneering

3 Leitav: http://kaart.harku.ee/DP/E_teemaplaneering/_avalik/

3-21-1076

8(11)

on võimalik ehitada elamuid, arvestades hajaasustuse põhimõtteid (p-d 2.1.2 ja 2.7; täpsustatud

TP-ga, vt selle seletuskirja p 3.3). Ehitustegevuse üle leebe režiimiga looduslikul haljasmaal

otsustab kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel. Ehitusõiguse kavandamise lubamine

looduslikele haljasmaadele peab olema põhjendatud ning ratsionaalne. Ehitustegevusega ei tohi

kaasneda negatiivseid mõjusid keskkonnale ega ebamõistlikke kulutusi vallale (p 2.7).

24. Ringkonnakohus leiab eeltoodu põhjal, et Suure-Hansu kinnistut hõlmava maa-ala

maakasutuse juhtotstarbe muutmine ei saa toimuda n-ö ÜP tehnilise muudatusena PlanS § 93

lg 4 alusel, sest see, kas ÜP-s peaks Suure-Hansu kinnistu maakasutuse põhisuund olema midagi

muud kui senine leebe režiimiga looduslik haljasmaa (nt elamumaa, nagu soovib kaebaja), on

sisuline küsimus, mille üle otsustamisel on vastustajal avar kaalutlusruum. Juhtotstarbe

muudatused ÜP-s tuleks teha PlanS § 93 lg-tes 1–3 ettenähtud korras, viies läbi avalikkust

kaasava menetluse. Praegune leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarve ei välista ka

täielikult elamuehitust. Kas ja millises osas on ehitusõiguse andmine konkreetsel kinnistul

tegelikult võimalik, tuleb lahendada detailplaneeringu menetluses.

Sihtotstarbe muutmine

25. Katastriüksuse sihtotstarve on MaaKatS § 2 p 9 kohaselt õigusaktidega lubatud ja nendes

sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. MaaKatS § 18 lg

1 kohaselt määrab valla- või linnavalitsus katastriüksusele MaaKatS §-s 181 nimetatud

sihtotstarbe, lähtudes järgmistest põhimõtetest: 1) ehitisteta katastriüksusele määratakse

sihtotstarve maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse

puudumisel

üldplaneeringu

alusel;

2) katastriüksusele

määratakse

sihtotstarve

detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneeringu alusel; 3) ehitist

teenindavale katastriüksusele määratakse kogu ulatuses ehitise kasutamise otstarbest tulenev

sihtotstarve ehitise tegeliku kasutuse, ehitusloa, ehitusteatise, linna- või vallavalitsuse kirjaliku

nõusoleku või kasutusloa alusel.

26. Suure-Hansu kinnistu sihtotstarve on ÜP kohaselt maatulundusmaa. Alates 01.07.2018

kehtiva

MaaKatS

§

lg

kohaselt

tähistab

maatulundusmaa

sihtotstarve

põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatavat maad ja maad, millel on

põllu- või metsamajanduslik potentsiaal.

27. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ÜP on Suure-Hansu kinnistu sihtotstarbe osas

MaaKatS-ga vastuolus. ÜP-s käsitatakse loodusliku haljasmaana looduslikke alasid ja

põllumaid, mille sihtotstarbeks on valdavalt maatulundusmaa. Harku Vallavalitsus selgitas

kaebajale 28.04.2018 kirjas nr 9-4/1665-1 (dtl 7–9), et kõlvikute koosseisult on Suure-Hansu

maaüksus 22 827 m2 ulatuses looduslik rohumaa ning 250 m2 ulatuses muu maa. MaaKatS §-s

181 ei ole sihtotstarbena nimetatud looduslikku rohumaad, kuid MaaKatS § 182 lg-s 1 on

sihtotstarbe määramise erisusena märgitud, et maatulundusmaa hulka loetakse ka need maa-

alad, mida ei kasutata põllumajandussaaduste tootmiseks või metsa kasvatamiseks, kuid millel

on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Ringkonnakohus leiab, et Suure-Hansu maaüksuse

loodusliku rohumaa kõlvikud saab viidatud sätte alusel arvata maatulundusmaa sihtotstarbe

koosseisu (vt ka kuni 30.06.2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155

„Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 7 lg 4 ning seletuskiri

MaaKatS §-de 181 ja 182 kehtestamise juurde4, mille järgi jääb varem määrusega kehtestatud

4 Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus 598 SE, muudatusettepanekute loetelu teise lugemise juurde,

30.05.2018, p 24, leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a-

923356d542ad/Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seadus

3-21-1076

9(11)

sihtotstarbe määramise erisuste regulatsioon selles osas sisult samaks). Kaebaja ei ole väitnud,

et Suure-Hansu maaüksuse tegelik valdav kasutusotstarve on muu kui looduslik rohumaa.

28. Kaebaja taotleb, et Suure-Hansu kinnistu sihtotstarbeks määratakse elamumaa, mis

MaaKatS § 181 lg 1 järgi on alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja

garaažide maa. Elamumaa on elamualune, sealhulgas korterelamu-, suvila- ja aiamajaalune,

ning selle juurde kuuluv majapidamis- ja abiehitise alune ja ehitist teenindav maa.

Ringkonnakohus leiab eespool toodud selgitusi arvestades, et Suure-Hansu kinnistu sihtotstarbe

muutmine elamumaaks ei saa samuti toimuda n-ö tehnilise muudatusena PlanS § 93 lg 4 alusel

(vt eespool otsuse p 24). Kuna kõnealune kinnistu asub detailplaneeringu kohustusega alal, saab

Suure-Hansu kinnistu sihtotstarvet vajadusel muuta detailplaneeringu alusel.

Tee kaitsevöönd

29. Suure-Hansu kinnistu asub Muraste külas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee (tee

nr 11390) ääres. See maantee on riigitee, täpsemalt kõrvalmaantee (vt majandus- ja

kommunikatsiooniministri 25.06.2015 määruse nr 72 „Riigiteede liigid ja riigiteede nimekiri“

§ 1 lg 1 p 3 ja määruse lisa p 3).

30. EhS § 71 lg 2 kohaselt on Euroopa teedevõrgu maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool

äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 50 meetrit. Ülejäänud maanteede kaitsevööndi laius

mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 meetrit. Maantee omanik võib

kaitsevööndi laiust põhjendatud juhul vähendada.

31. Kuni 30.06.2014 kehtinud teeseaduse § 13 lg-te 2 ja 3 järgi oli riigimaantee kaitsevööndi

laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja

telge 50 meetrit ning kohaliku maantee kaitsevööndi laius oli mõlemal pool sõiduraja telge ja

mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 20 kuni 50 meetrit. ÜP

seletuskirjas on viidatud teeseadusele ja selgitatud, et arendustegevuste planeerimisel tuleb

arvestada teeseaduses ettenähtud kaitsevöönditega, sh asjaoluga, et riigimaanteede kaitsevööndi

laius on 50 m (p 2.21). Suure-Hansu kinnistut puudutavalt maakasutuskaardilt (dtl 712) ega

üldiselt maakasutuspiirangute kaardilt5 ei ole täpselt aru saada, kui lai teekaitsevöönd on

Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteele määratud, kuid selgelt on näha, et maantee

kaitsevöönd hõlmab vaid väikest osa Suure-Hansu kinnistust (vt pruuni värviga kriipsude ja

tärnidega joon maantee mõlemas ääres). Kuna tegemist on riigiteega (teeseaduse mõistes

riigimaanteega, vt § 5 lg 2 p 3) ja ÜP seletuskirja järgi arvestati riigimaanteede puhul

teeseaduses ettenähtud normidega, eeldab ringkonnakohus, et Suure-Hansu kinnistul on

Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee kaitsevöönd 50 m. Sellise tee kaitsevööndi laiuse

määramist ÜP-s taotles vastustajalt ka kaebaja. Kuigi EhS § 72 lg 1 järgi võib tee kaitsevöönd

olla ka väiksem kui 50 m või 30 m, eeldab kaitsevööndi vähendamine maantee omaniku

nõusolekut, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. Seega puudub ÜP-l selline

vastuolu EhS § 71 lg-ga 2, mille kõrvaldamiseks saaks kohus vastustajat kohustada PlanS § 93

lg 4 alusel.

32. Kaebaja kaugem eesmärk on saada Suure-Hansu kinnistule ehitusõigus. Ringkonnakohus

märgib sellega seoses, et EhS § 70 lg 2 p 2 järgi on ehitise (sh tee) kaitsevööndis keelatud

ehitada loakohustuslikku teist ehitist, kuid EhS § 70 lg 3 alusel võib kaitsevööndiga ehitise

omaniku nõusolekul sellest piirangust kõrvale kalduda, kui see ei vähenda ehitise ohutust. Tee

kaitsevööndi kohta on EhS § 72 lg-s 4 sätestatud, et detailplaneeringu koostamise kohustusega

aladel võib detailplaneeringu koostamise kohustusega hooneid ehitada tee kaitsevööndisse, kui

5 Leitav: https://www.harku.ee/documents/2846103/2951007/harku_maakasutuspiirangud_20131017.pdf

3-21-1076

10(11)

see on lubatud detailplaneeringus või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringus.

Põhimõtteliselt samasugune tee kaitsevööndisse ehitamise regulatsioon tulenes ka teeseaduse §

36 lg 1 p-st 1, millele on viidatud ÜP seletuskirjas (p 2.21).

33. ÜP kohaselt paikneb Suure-Hansu kinnistu Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee

perspektiivses sanitaarkaitsevööndis (vt maakasutuspiirangute kaart, dtl 712, ja TP kaart,

joonealune viide nr 3), kuid seda ei saa samastada eespool kirjeldatud tee kaitsevööndiga EhS

§ 71 lg 2 tähenduses.

34. ÜP-s on kasutatud mõisteid „maantee sanitaarkaitsevöönd“ ja „perspektiivne maantee

sanitaarkaitsevöönd“. Need mõisted tulenevad planeeringu koostamise alustamise ajal

kehtinud, kuid nüüdseks kehtetutest tee projekteerimise normidest, mille kohaselt pidi

projektlahendus tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt

lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks ette nägema teeäärse

kaitsevööndi. Riigimaanteede kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme

sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge oli 50 m. Peale tee kaitsevööndi tuli

maantee projektis ära näidata ka maanteeäärsete teiste vööndite piirid; vöönditeks olid sõltuvalt

selle mõju tasemest, elukeskkonna iseloomustusest ja majandusliku kasutamise võimalustest

tehnoloogiline, sanitaarkaitse- ja mõjuvöönd; määratletud olid ka nimetatud vööndite laiused

(vt teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55, p 1.8.1. lg 15 ning tabelid 1.25 ja 1.26).

35. Vastustaja 22.04.2021 kirjas toodud põhjenduste kohaselt võeti ÜP-s maantee

sanitaarkaitsevööndi

ulatuse

määramise

aluseks

kuni

15.08.2014

kehtinud

projekteerimisnormides ettenähtud maantee kõrval asuv ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt

lubatud piirkontsentratsiooni ja pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada

lubatud piirkontsentratsiooni ning kus inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik.

Perspektiivse sanitaarkaitsevööndi ulatus leiti liikluskasvu koefitsiendi 1,5 ja liiklusloenduse

tulemi korrutisena, vastavalt Tallinna Tehnikaülikooli Teedeinstituudi liikluse baasprognoosile

Eesti riigimaanteedele aastaks 2040 (koostatud 2007. a-l). Perspektiivsed sanitaarkaitsealad

maanteede või perspektiivsete teede ümber on laiustega 120 m, 200 m ja 300 m vastavalt

liiklusloenduse ja koefitsiendi korrutisele ning maantee projekteerimise normides sel ajal

kehtinud arvulistele väärtusele.

36. ÜP kehtestamise ajal kehtinud õigusaktid ei keelanud sanitaarkaitsevööndisse elamute

ehitamist.

ÜP

seletuskirja

kohaselt

oli

Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna

maantee

perspektiivsesse sanitaarkaitsevööndisse elamute ehitamise piiramisel määrav eeskätt KSH

aruandes toodud asjaolu, et valla senine elamumaa maht ületab keskkonnataluvuse piire (vt ka

KSH materjalid, dtl 529–688). Inimeste tervise kaitse kaalutlustel piirati seetõttu uute elamute

ehitamist just maantee äärsetel aladel, kus prognooside kohaselt õhusaaste, müra ja vibratsiooni

tase tulevikus veelgi suureneb (seletuskirja p-d 1.4, 2.1.1 ja 3.6). Harku Vallavolikogu algatas

29.12.2016 otsusega nr 156 Harku valla teede ja juurdepääsude teemaplaneeringu, millega

täpsustatakse mh maanteede äärsete alade ehitustingimusi ja piiranguid6. Harku Vallavolikogu

märkis 28.12.2017 otsuses nr 106 „Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“7, et mh eeltoodud

teemaplaneeringu koostamise tõttu on otstarbekas jätta ÜP kehtima senisel kujul.

37. Kokkuvõtteks: kaebaja leiab, et vastustaja on jätnud ÜP kehtestamise järel muudetud

õigusaktidest tulenevad muudatused õigusvastaselt ÜP-sse sisse viimata ja on selgesõnaliselt

soovinud, et vastustaja teeks muudatused ÜP-s PlanS § 93 lg 4 alusel, s.o tehniliste

muudatustena, avalikku menetlust läbi viimata. Ringkonnakohus leidis eespool, et kaebaja

6 Vt http://kaart.harku.ee/DP/T_teemaplaneering/avalik/

7 Leitav: https://www.harku.ee/kehtiv-uldplaneering

3-21-1076

11(11)

taotlus ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole taotlenud vastustajalt ega ka kohtumenetluses ÜP

muutmise algatamist PlanS § 93 lg-te 2 ja 3 alusel. Selleks tuleks ka esmalt koostada

planeeringuala osa hõlmav uus üld- või teemaplaneering, viies läbi selleks PlanS-s ettenähtud

avalikkust kaasava menetluse. Asja materjalidest on teada, et vastustaja menetleb praegu kahte

ÜP-d muutvat teemaplaneeringut, mis puudutab mh leebe režiimiga loodusliku haljasmaa

kasutus- ja ehitustingimusi ning maanteede äärsete alade ehitustingimusi ja piiranguid8.

Kaebajal on võimalik nende teemaplaneeringute menetluses osaleda ja esitada oma

ettepanekud, sh Suure-Hansu kinnistu osas. Kaebajal on õigus esitada vastustajale ka uus taotlus

kehtestada Suure-Hansu kinnistut hõlmav detailplaneering, millega muudetakse ka ÜP-d Suure-

Hansu kinnistut puudutavas osas, ning vastustaja keelduva otsuse puhul vaidlustada see

halduskohtus.

38. Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

39. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks,

kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad

apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

8 Vt https://www.harku.ee/teemaplaneeringud