2-20-12332/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli

Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuli 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-12332

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu 2700 euro töötasu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 8. novembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2700 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Olga Väina

Kostja Y OÜ (registrikood XXXXXXXX), seaduslik

esindaja C

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 8. novembri 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Y OÜ kanda.

4. Määrata X ringkonnakohtus kantud hüvitatavate menetluskulude suuruseks 200

eurot ja mõista see summa Y OÜ-lt X kasuks välja. Hüvitatavatelt menetluskuludelt

tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

2-20-12332

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, töötaja) palus 14. mail 2020 ja 19. mail 2020 töövaidluskomisjonile (TVK) Y OÜ

(kostja, tööandja) vastu esitatud avalduses välja mõista saamata töötasu ja viivise, kokku

2767,57 eurot. TVK rahuldas 24. juuli 2020. a otsusega avalduse osaliselt, mõistes kostjalt

hageja kasuks välja saamata töötasu 2700 eurot ja jättes ülejäänud nõuded rahuldamata.

2. Kostja ei nõustunud TVK otsusega osas, millega mõisteti töötajale välja töötasu 2700 eurot,

ja esitas 25. augustil 2020 kohtule hagiavalduse vaidluse uueks läbivaatamiseks. Kohus keeldus

14. oktoobri 2020. a määrusega hageja 2020. a märtsikuu saamata töötasu 61,23 euro

väljamõistmise nõude menetlusse võtmisest, kuna hageja ei vaidlustanud 61,23 euro töötasu

välja mõistmata jätmist tähtaegselt.

3. Hageja palub kostja vastu esitatud hagis mõista kostjalt hageja kasuks välja lõpparvest kinni

peetud töötasu netosummas 2700 eurot.

3.1. Hagiavalduse kohaselt asus hageja 1. detsembril 2017 kostja juures tööle kraanajuhina

Stockholmis täistööajaga ja töötasuga 163,50 SEK tunnis. Eelmine tööandja läks pankrotti ja

omanikud asutasid uue ettevõtte Y OÜ, millel oli sama juhtkond. Töötajatele hakati maksma

töötasu uue ettevõtte arvelt, ehkki kõik töötajad olid endiselt arvel W OÜ-s. Kuni hageja oli

vormistatud tööle W OÜ-s, näidati makstud töötasu avansina. Hiljem vormistati hageja

üleminek uude ettevõttesse.

3.2. 20. aprillil 2020 teavitas kostja hagejat koondamisest alates 1. maist 2020.

Koondamishüvitise sai hageja pangakontole 8. mail 2020. Kostja pidas lõpparvest 2700 eurot

kinni ilma hageja nõusolekuta, väites, et see oli avanss. Kostja oli kandnud hageja pangakontole

alates 3. novembrist 2017 kuni 5. jaanuarini 2018 avanssi kokku 3200 eurot. Avansi tagastamise

nõudega on kostja viivitanud rohkem kui 12 kuud.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

4.1. Hageja töötas kostja juures tornkraanajuhina 1. detsembrist 2017 kuni 1. maini 2020.

Tööleping lõppes töölepingu seaduse (TLS) § 37 lg 5 alusel seoses töötaja mittenõustumisega

töötasu vähendamisega. Kostja palus jätta hageja varasema töökäigu tähelepanuta, kuna uus

tööandja ei ole varasema õigusjärglane ning toimunud ei ole töölepingu üleminekut TLS § 112

alusel.

4.2. Hagejale maksti lõpparvena 8. mail 2020 välja osa märtsikuu töötasust, aprillikuu töötasu,

puhkusehüvitis ja ühe kuu keskmine töötasu, kokku 5766,33 eurot neto, millest arvestati maha

tagastamata avanss 2700 eurot. Kokku kanti hageja pangakontole osamaksetega 3066,33 eurot.

2-20-12332

4.3. Töösuhte alguses 2017.–2018. aastal maksti töötajale tema soovil avalduste alusel töötasu

avansse kokku netosummas 4700 eurot: 3. novembril 2017 1200 eurot, 5. detsembril 2017 1000

eurot, 28. detsembril 2017 500 eurot, 5. jaanuaril 2018 500 eurot, 29. jaanuaril 2018 1000 eurot,

2. märtsil 2018 500 eurot. Saadud avanssidest tasaarveldati kokku 2000 eurot: 2017. a detsembri

töötasust 1000 eurot ja 2018. a jaanuari töötasust 1000 eurot. Kostja ei nõustunud hageja

väitega, et avanssidega maksti hagejale eelmiselt tööandjalt saamata töötasu.

4.4. Tööandja pidas avansina makstud, kuid tagastamata 2700 eurot töötaja väljateenitud tasust

lõpparve väljamaksmisel kinni TLS § 78 lg 3 alusel. Kostja ei nõustu, et tasaarvestamiseks

oleks olnud vaja esitada töötajale tasaarvestusavaldus ning et nõue on aegunud. TLS § 78 lg 3

ei eelda tööandjalt avansi tagastamiseks nõude esitamist. Tööandjal on selle sätte alusel õigus

tagastamisele kuuluvad summad tasaarvestada seaduse alusel, ilma töötajale TLS §-s 39

sätestatud nõuet esitamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 8. novembri 2021. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 2700 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, hageja menetluskulude suuruse

kindlaks määramata ja need kostjalt välja mõistmata.

5.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud poolte vahel vaidlust järgnevas:

-

hageja töötas 1. detsembril 2017 sõlmitud töölepingu nr SW_054 alusel kostja juures

tornkraanajuhina Stockholmis alates 1. detsembrist 2017 kuni 1. maini 2020

täistööajaga ja töötasu kokkuleppega 163,50 SEK tunnis;

-

tööleping lõppes 1. maist 2020 TLS § 37 lg 5 alusel;

-

hagejale maksti 8. mail 2020 lõpparvena välja osa märtsikuu töötasust, aprillikuu

töötasu, puhkusehüvitis ja ühe kuu keskmine töötasu, kokku 5766,33 eurot neto, millest

arvestati maha tagastamata avanss 2700 eurot ja kanti hageja pangakontole kokku

3066,33 eurot.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli TLS § 78 lg 3 alusel õigus pidada avanss töötaja

lõpparvest kinni ja kas tööandja nõue on aegunud.

5.2. Maakohus selgitas, et TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik

töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Vastavalt TLS § 78 lg-le 1 võib tööandja

kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada tööandja kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama

paragrahvi 3. lõike kohaselt võib 1. lõikes nimetatud nõusolekuta pidada töötaja töötasust kinni

töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel

tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest.

5.3. Maakohus luges tõendatuks, et töötaja on tööandjale esitanud järgmised avaldused: 3.

novembril 2017 avalduse tööle asumiseks tööandja juures alates 1. detsembrist 2017 ja laenu

2200 eurot saamiseks, paludes laenu hiljemalt kolme kuu jooksul raha saamisest tasaarvestada

tema väljateenitud töötasuga; 23. veebruaril 2018 avansi 1000 euro saamiseks märkega „välja

makstud 500 eurot 2. märtsil 2018“; 25. jaanuaril 2018 avansi 1000 euro saamiseks märkega

„nõus, jaanuari palgast välja maksta avanss 28. jaanuaril 2018“.

Esitatud tõenditest nähtub, et töötajale on tehtud pangakontole ülekandeid märkega avanss

järgmiselt: 3. novembril 2017 summas 1200 eurot; 5. detsembril 2017 summas 1000 eurot; 28.

2-20-12332

detsembril 2017 summas 500 eurot; 5. jaanuaril 2018 summas 500 eurot; 29. jaanuaril 2018

summas 1000 eurot; 2. märtsil 2018 summas 500 eurot.

Seega on tõendatud, et töötaja esitas avaldused avansi väljamaksmiseks ja tööandja maksis

avansi välja novembrist 2017 kuni veebruarini 2018. Swedbanki konto väljavõttega on

tõendatud, et saadud avanssidest tasaarvestas tööandja kokku 2000 eurot: 2017. a detsembri

töötasust 1000 eurot ja 2018. a jaanuari töötasust 1000 eurot. Töösuhted töötajaga lõppesid 1.

mail 2020 ja lõpparve arvestusega on tõendatud, et tööandja arvestas töötaja lõpparvest maha

netosumma 2700 eurot.

5.4. TLS § 39 sätestab, et tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete

tagastamiseks aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu

ettemakse. TLS § 39 puhul on tegemist erisättega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

146 ees. Esitatud tõenditega on tõendatud, et tööandja tasaarvestas töötajale makstud avansid

rohkem kui 12 kuud pärast maksete tegemist. Seega võib töötaja pärast nõude aegumist

keelduda summa tagastamisest TsÜS § 142 lg 1 alusel. Kuna töötaja on keeldunud avansi

tagastamisest TVK-le avalduse ja kohtule hagi esitamisega, siis kohaldas kohus tööandja avansi

tagastamise nõudele aegumist.

5.5. Kostja vastuväide, et avanss kuulub tagastamisele ja tasaarvestamisele seaduse alusel, ilma

tööandja poolt nõuet esitamata ja ilma töötaja kirjaliku nõusolekuta, mistõttu TLS §-s 39

sätestatud tähtaeg ei kohaldu, ei ole asjakohane. Tasaarvestus võlaõigusseaduse (VÕS) § 197

lg 1 mõttes eeldab vastastikuste nõuete olemasolu, kuid tööandja nõude aegumise korral puudub

tal töötaja vastu tasaarvestatav nõue. Seejuures ei eelda nõuete tasaarvestamine kohtusse

pöördumist, sest tasaarvestus toimub VÕS § 198 järgi avalduse tegemisega teisele poolele.

5.6. Maakohus viitas VÕS §-le 100, § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 ning leidis, et hagi tuleb

rahuldada ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tema lõpparvest kinni peetud töötasu

netosummas 2700 eurot.

5.7. Kohus märkis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-le 1 viidates, et hageja ei

ole tõendanud, et kostja oleks varasema pankrotistunud tööandja õigusjärglane või et

töölepingud oleksid üle läinud TLS § 112 alusel. Seega on hageja tuginemine sellele asjaolule

paljasõnaline ega oma asja lahendamisel tähtsust.

5.8. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna hageja ei

esitanud kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja, jättis kohus hageja

menetluskulude suuruse kindlaks määramata ja kostjalt välja mõistmata.

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

6.1. Kostja arvates ei vasta maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 nõuetele, sest see ei ole

põhjendatud ega seaduslik. Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja tuvastanud asjaolusid

valesti või ebapiisavalt. Eelnev on viinud materiaalõiguse eksliku kohaldamise ja ebaõige

lahendini.

6.2. Maakohus leidis õigesti, et kostja oli teinud hagejale töötaja soovil väljamakseid, s.o

andnud avanssi, mida töötaja ei olnud tagastanud, ning kostjal oli töölepingu lõppemisel õigus

tasaarvestada hageja saadud summadest 2700 eurot.

2-20-12332

6.3. Kostja ei nõustu maakohtuga, et tema nõudeõigus oli aegunud. TLS § 39 sätestab töötasu

ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamise nõude aegumistähtaja tööandjale.

Seda tuleb aga eristada tasaarvestamisest TLS § 78 alusel. TLS § 78 lg 3 kohaselt võis tööandja

sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada mh töötajale

makstud ettemakse. Kuna kostja järgis TLS §-s 78 sätestatut ning arvestades analoogia korras,

et samamoodi võis kostja toimida puhkusetasu ettemaksuga (arvestamata aegumist), on kostja

seisukohal, et TLS § 39 ei ole praegusel juhul kohaldatav.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda.

9. Maakohus on tuvastanud järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud, mida kumbki pool ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustanud:

-

hageja töötas 1. detsembril 2017 sõlmitud töölepingu nr SW_054 alusel kostja juures

tornkraanajuhina Stockholmis alates 1. detsembrist 2017 kuni 1. maini 2020;

-

hageja on tööandjale esitanud järgmised avaldused: 3. novembril 2017 laenu 2200 euro

saamiseks, paludes laenu hiljemalt kolme kuu jooksul alates raha saamisest

tasaarvestada väljateenitud töötasuga; 25. jaanuaril 2018 avansi 1000 euro saamiseks

(avaldusel on märge „nõus: jaanuari palgast välja maksta avanss 28.01.2018“); 23.

veebruaril 2018 avansi 1000 eurot saamiseks (avaldusel on märge, et 2. märtsil 2018 on

välja makstud 500 eurot);

-

hagejale on tehtud pangakontole ülekandeid märkega „avanss“ järgmiselt: 3. novembril

2017 summas 1200 eurot; 5. detsembril 2017 summas 1000 eurot; 28. detsembril 2017

summas 500 eurot; 5. jaanuaril 2018 summas 500 eurot; 29. jaanuaril 2018 summas

1000 eurot; 2. märtsil 2018 summas 500 eurot;

-

kostja tasaarvestas avanssidest kokku 2000 eurot: 2017. a detsembri töötasust 1000

eurot ja 2018. a jaanuari töötasust 1000 eurot;

-

tööleping lõppes 1. maist 2020 TLS § 37 lg 5 alusel;

-

hagejale maksti 8. mail 2020 lõpparvena välja osa märtsikuu töötasust, aprillikuu

töötasu, puhkusehüvitis, ühe kuu keskmine töötasu, kokku 5766,33 eurot neto. Sellest

arvestati maha tööandjale tagastamata avanss 2700 eurot ning hageja pangakontole

kanti osamaksetega kokku 3066,33 eurot.

Eelnevast nähtuvalt ei vaidle pooled selle üle, et kostja on maksnud hagejale kokku 4700 euro

ulatuses avanssi, millest hageja on tasaarvestamise teel tagastanud 2000 eurot. Pooled vaidlevad

selle üle, kas kostjal oli õigus tagastamata avanss 2700 eurot hageja lõpparvest kinni pidada, sh

kas kostja nõue avansi tagastamiseks on aegunud.

10. Kolleegium märgib esmalt, et maakohus ei ole vaidlustatud otsuses käsitlenud poolte

töölepingule ja seega praegusele vaidlusele kohaldatava õiguse küsimust. Kuna tuvastatud

asjaolude kohaselt oli töötaja töötamise kohaks Stockholm, s.o Rootsi, ei ole Eesti õiguse

2-20-12332

kohaldamine töölepingule praeguses asjas ilmselge. Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega

on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine

põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning rahvusvahelise eraõiguse

seaduse § 2 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-16, p

16; vt ka 4. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-14, p 14). Kolleegium täiendab selles

osas maakohtu otsuse põhjendusi.

10.1. Kuna praegusel juhul on poolte tööleping sõlmitud pärast 17. detsembrit 2009, tuleb

sellele kohaldatav õigus kindlaks määrata vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni

2008. a määrusele (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta

(Rooma I) (vt Rooma I määruse art 28). Selle määruse art 8 lg 1 kohaselt on tööleping

reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 järgi valinud, kuid õiguse valik ei tohi põhjustada

töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale

kalduda õiguse alusel, mis kohalduks valiku puudumise korral art 8 lg-te 2, 3 ja 4 järgi. Viidatud

sätete järgi kohalduks valiku puudumise korral selle riigi õigus, kus või kust töötaja harilikult

oma lepingujärgset tööd teeb, kusjuures harilik töö tegemise riik ei muutu ajutiselt teise riiki

tööle asumise korral (lg 2), või kus asub tööandja tegevuskoht (lg 3) või millega on leping

tihedamalt seotud (lg 4). Kuna praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et töötaja töö tegemise

koht oli Rootsi, kohalduks valiku puudumisel töölepingule art 8 lg 2 järgi Rootsi õigus, kui just

pooled ei too välja asjaolusid, millest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne

teise riigi õigusega.

10.2. Lepingupoolte õigust valida lepingule kohaldatav õigus reguleerib Rooma I määruse art

3. Selle lõike 1 kohaselt kohaldatakse lepingule lepingupoolte valitud õigust. Valik tuleb teha

sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Lõike 2

kohaselt võivad pooled igal ajal kokku leppida selles, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama

muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem kas art 3 alusel tehtud valiku või muude Rooma

I määruse sätete alusel. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et tsiviilkohtumenetluses

kehtivast dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt on pooltel õigus ka kohtumenetluse vältel

leppida kokku vaidluse lahendamisele kohaldatava õiguse suhtes (vt Riigikohtu 16. veebruari

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-04, p 17). Kolleegium leiab, et ka Rooma I määruse art

3, arvestades eelkõige selle lõiget 2, võimaldab pooltel ka kohtumenetluse ajal lepingust

tulenevale vaidlusele kohaldatavas õiguses kokku leppida, kui seda tehakse sõnaselgelt või see

nähtub selgelt juhtumi asjaoludest.

10.3. Kuna asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooltega maakohtus ega töövaidluskomisjonis

töölepingule ja seega poolte vaidlusele kohaldatava õiguse küsimust arutatud, selgitas

ringkonnakohus pooltele eelnevat 25. aprillil 2022 saadetud kirjas. Ringkonnakohus palus

pooltel esitada seisukoht selle kohta, kas pooled olid töölepingu nr SW_054 sõlmimisel sellele

kohaldatavas õiguses kokku leppinud, ja viidata seda kinnitavatele tõenditele. Lisaks palus

ringkonnakohus pooltel sõltumata sellest, kas nad olid töölepingu nr SW_054 sõlmimisel

sellele kohaldatavas õiguses kokku leppinud või mitte, sõnaselgelt avaldada, kas nad on nõus

sellega, et nende töölepingust tulenevale vaidlusele kohaldatakse Eesti õigust. Kohus selgitas,

et kui pooled oma nõusolekut Eesti õiguse kohaldamisega sõnaselgelt ei väljenda, tuleb kohtul

asja lahendamisel hinnata, kas poolte seniseid avaldusi ja käitumist (nii kohtumenetluses kui ka

sellele eelnevalt) saab käsitada Rooma I määruse art 3 järgse kokkuleppena Eesti õiguse

kohaldamise kohta. Hageja küll vastas 2. mail 2022 ringkonnakohtu kirjale, kuid mitte selles

esitatud küsimustele kohaldatava õiguse kohta. Kostja kohtu kirjale vastust ei esitanud.

10.4. Kolleegium leiab, et praegusel juhul nähtub juhtumi asjaoludest ja poolte seisukohtadest

selgelt, et pooled on leppinud kokku töölepingule Eesti õiguse kohaldamises või vähemalt

2-20-12332

nõustunud kohtumenetluse ajal töölepingule ja praegusele vaidlusele Eesti õiguse

kohaldamisega.

Pooled ei vaidle selle üle, et tööleping lõppes TLS § 37 lg 5 alusel, mis viitab sellele, et pooled

lähtusid töölepingu täitmisel ja lõpetamisel Eesti õigusest. Seda, et töölepingu täitmisel lähtuti

Eesti õigusest, kinnitab ka kostja TVK vastuse lisana 1 esitatud tööandja 16. märtsi 2020. a

käskkiri „Eriolukorra ületamise meetmed ja lepingu lõpetamine“, milles on töötajate töötasu

ajutisel vähendamisel tuginetud TLS §-le 35 ja § 37 lg-le 4, ning mõlema poole allkirjastatud

30. aprilli 2020. a töölepingu lõpetamise avaldus töötaja algatusel, milles on töölepingu

lõpetamise alusena viidatud TLS § 37 lg-le 5. Sellest nähtub kolleegiumi hinnangul, et poolte

vahel oli kokkulepe, et töölepingule kohaldatakse Eesti õigust. Ehkki asjaomane kokkulepe ei

sisaldu kohtule esitatud töölepingu dokumendis, on selle olemasolu tõendatud muude

tõenditega. Lisaks on õiguskirjanduses leitud, et Rooma I määruse art 3 võimaldab kohaldatavas

õiguses kokku leppida ka vaikimisi, kui poolte tahe on piisavalt selge (Magnus/Mankowski/P.

Mankowski. Rome I Regulation (2017) Art 3 notes 104, 107). Kolleegiumi hinnangul on

tuginemine Eesti töölepinguõiguse sätetele selge viide sellele, et poolte tahe oli kohaldada

lepingule Eesti õigust.

Lisaks on poolte nõusolek vaidlusele Eesti õiguse kohaldamiseks tuvastatav ka

kohtumenetluses tehtud avaldustest. Mõlemad pooled on kohtumenetluses tuginenud Eesti

õiguse sätetele (hagi õigusliku alusena on hageja tuginenud TLS-le, TsÜS-ile ja VÕS-ile; hagi

vastuses on kostja oma vastuväidetes tuginenud TLS-le ja VÕS-le). Kumbki pool ei ole väitnud,

et töölepingule tuleks kohaldada mõne muu riigi õigust. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja

tuginenud sellele, et maakohus oleks eksinud sellega, et kohaldas vaidlusele Eesti õigust, vaid

heidab maakohtule ette TLS § 39 ja § 78 ebaõiget kohaldamist. Poolte konkludentne

nõustumine Eesti õiguse kohaldamisega väljendub ka sellest, et pärast ringkonnakohtu 25.

aprilli 2022. a kirja, kus kohus pooltele kohaldatava õiguse küsimusi selgitas, ei avaldanud

kumbki pool seisukohta, et vaidlusele tuleks kohaldada mõne muu riigi kui Eesti õigust.

10.5. Eelnevast tulenevalt on maakohus õigesti kohaldanud vaidluse lahendamisel Eesti õigust.

11. TLS § 39 kohaselt aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste

nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu

ettemakse. Kolleegium nõustub maakohtuga, et TLS § 39 on erinorm, võrreldes TsÜS §-s 146

sätestatud üldise kolmeaastase aegumistähtajaga tehingust tulenevate nõuete puhul.

12. Maakohus tuvastas, et tööandja on tasaarvestanud hageja 2017. a detsembri töötasust 1000

eurot ja 2018. a jaanuari töötasust 1000 eurot. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses tuvastanud,

millised tööandja nõuded olid nende tasaarvestustega lõppenud ja millised nõuded olid

tööandjal töötaja vastu 8. mai 2020 seisuga alles, mistõttu kolleegium täiendab selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks selgelt määranud,

millised ettemaksu tagastamise nõuded ta hageja 2017. a detsembri ja 2018. a jaanuari

töötasudega tasaarvestas. Seega tuleb VÕS § 201 lg 1 p 1 kohaselt lugeda tasaarvestatuks

esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. Võttes arvesse tasaarvestuste tegemise aega ja

selleks ajaks tööandjal tekkinud nõudeid töötaja vastu, tuleb 2017. a detsembri töötasust kinni

peetud 1000 euro arvelt lugeda tasaarvestatuks 1000 euro suurune osa 3. novembril 2017 tehtud

ettemaksest 1200 eurot ning 2018. a detsembri töötasu arvelt 200 euro suurune osa 3. novembril

2017 tehtud ettemaksest 1200 eurot ning 800 euro suurune osa 5. detsembril 2017 tehtud

ettemaksest 1000 eurot.

2-20-12332

13. Pärast tööandja tehtud tasaarvestusi jäid tööandjale töötaja vastu ettemaksete tagastamise

nõuded, mis aegusid TLS § 39 ja TsÜS § 136 lg 3 kohaselt järgmiselt:

-

5. detsembril 2017 tehtud ettemaksest 1000 eurot pärast jaanuari 2018 töötasuga osalist

tasaarvestamist alles jäänud 200 euro tagastamise nõue aegus 5. detsembril 2018;

-

28. detsembril 2017 tehtud ettemakse 500 eurot tagastamise nõue aegus 28. detsembril

2018;

-

5. jaanuaril 2018 tehtud ettemakse 500 eurot tagastamise nõue aegus 5. jaanuaril 2019;

-

29. jaanuaril 2018 tehtud ettemakse 1000 eurot tagastamise nõue aegus 29. jaanuaril

2019;

-

2. märtsil 2018 tehtud ettemakse 500 eurot tagastamise nõue aegus 2. märtsil 2019.

14. Tuvastatud asjaoludel tegi kostja hageja lõpparvest tasaarvestuse 8. mail 2020. Seega olid

kostja nõuded hagejale tehtud ettemaksete tagastamiseks tasaarvestuse tegemise ajal aegunud.

Maakohus kohaldas tööandja avansi tagastamise nõudele aegumist, leides, et töötajal oli pärast

nõude aegumist õigus keelduda avansina saadud summade tagastamisest TsÜS § 142 lg 1 alusel

(vt maakohtu otsuse p 10). Kolleegium selle põhjendusega ei nõustu ning muudab selles osas

maakohtu otsuse põhjendusi. Praegusel juhul tuleb hinnata seda, kas tööandja on oma nõuded

kehtivalt töötaja nõuetega tasaarvestanud, sh kas täidetud olid võlaõigusseaduses sätestatud

tasaarvestuse eeldused. Seejuures tuleb arvestada sellega, et teatud juhtudel võimaldab seadus

tasaarvestada ka nõuet, mis on tasaarvestamise hetkeks aegunud.

14.1. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestus toimub VÕS § 198

lg 1 kohaselt avalduse tegemisega teisele poolele. Lisaks tuleb arvestada VÕS §-s 200 toodud

tasaarvestuse piiranguid. VÕS § 200 lg 2 kohaselt võõib tasaarvestav pool oma nõude teise

poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet

tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Seega oleks praegusel juhul olnud nõuete

tasaarvestamine võimalik juhul, kui nn tasaarvestusolukord, kus tasaarvestaval poolel

(praegusel juhul tööandja) on õigus oma kohustus täita ja tema nõue teise poole (praegusel juhul

töötaja) vastu on muutunud sissenõutavaks, on tekkinud enne seda, kui tööandja nõue töötaja

vastu aegus.

14.2. Tuvastatud asjaolude kohaselt pidas kostja hagejale tehtud ettemaksetele vastava summa

kinni hagejale tasuda tulnud 5766,33 euro suurusest summast, mis sisaldas osa märtsi 2020

töötasust, aprilli 2020 töötasu, puhkusehüvitist ja ühe kuu keskmist töötasu. TLS § 33 lg 1

kohaselt maksab tööandja töötajale töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku

lepitud lühemat tähtaega. Seega pidi tööandjal tekkima õigus maksta töötajale töötasu märtsi

2020 eest kõige varem märtsis 2020 ja aprilli 2020 eest kõige varem aprillis 2020.

Puhkusehüvitise ja ühe kuu keskmise töötasu maksmine on seotud töölepingu lõppemisega 1.

mail 2020 (TLS § 84 lg 1, § 37 lg 5 ja § 100 lg 1). Eelnevast järeldub, et ajal, mil tööandjal

tekkis võimalus tasaarvestada töötajale väljamaksmisele kuuluv osa märtsi 2020 töötasust,

aprilli 2020 töötasu, puhkusehüvitis ja ühe kuu keskmine töötasu oma nõuetega töötaja vastu,

olid tööandja nõuded juba aegunud (vt nende aegumise ajahetke kohta praeguse otsuse p 13).

Järelikult ei olnud VÕS § 200 lg-s 2 sätestatud eeldused aegunud nõude tasaarvestamiseks

praegusel juhul täidetud.

14.3. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et praegusel juhul ei ole TLS § 39 kohaldatav ning tema

õigus nõuded tasaarvestada tulenes TLS § 78 lg-st 3. TLS § 78 sätestab tasaarvestamise erisused

töösuhte puhul. TLS § 78 lg 1 kohaselt võib tööandja kohtuväliselt oma nõudeid töötaja töötasu

2-20-12332

nõudega tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lõikest 3 tuleneb, et tööandja võib lõikes 1 nimetatud

nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada töötajale tehtud ettemakse, mille töötaja peab

tööandjale tagastama, ja töölepingu lõppemisel tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest.

Kolleegium leiab, et TLS § 78 lg-st 3 ei tulene reeglit, mille kohaselt tööandja võib selles lõikes

nimetatud nõuded, sh töötajale tehtud ettemakse, alati töötaja nõudega tasaarvestada. Lõige 3

näeb ette üksnes erireegli lõikest 1, mille kohaselt on tööandja nõude tasaarvestamiseks

üldjuhul vaja töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekut,

võimaldades teha tasaarvestuse ka ilma nimetatud nõusolekuta. Siiski peavad nõude

tasaarvestamiseks olema täidetud tasaarvestamise üldised eeldused, mis tulenevad

võlaõigusseadusest (sh § 197 lg 1 ja § 200 lg 2). Samuti tuleb tööandjal ka TLS § 78 lg-s 3

nimetatud juhul oma nõude tasaarvestamiseks teha töötajale tasaarvestuse avaldus vastavalt

VÕS §-le 198.

14.4. Eelnevast tuleneb, et tööandja ei saanud oma ettemaksu tagastamise nõudeid töötaja 8.

mai 2020. a lõpparvelt nähtuvate nõuetega tasaarvestada.

15. Kuna tasaarvestamise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud, ei hinda kolleegium

menetlusökonoomia kaalutlustel seda, kas täidetud olid tasaarvestamise formaalsed eeldused,

sh kas tööandja oli teinud töötajale VÕS § 198 järgi nõutava avalduse.

16. Seega leidis maakohus õigesti, et hagejal on VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel õigus

nõuda kostjalt hageja lõpparvest kinni peetud 2700 euro (neto) väljamaksmist.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kuna maakohtu otsus

jääb muutmata, ei ole TsMS § 173 lg 3 järgi vajadust muuta ka menetluskulude jaotust.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 järgi kostja kanda.

18. TsMS § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus apellatsiooniastmes kantud

menetluskulude rahalise suuruse üldjuhul kindlaks juhul, kui maakohus on menetluskulud

otsuses kindlaks määranud. Praeguses asjas ei määranud maakohus hageja menetluskulusid

kindlaks, kuna hageja ei esitanud kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja. Seega

on praeguses asjas vaja kindlaks määrata üksnes ringkonnakohtus kantud menetluskulude

rahaline suurus, mida on otstarbekas teha ringkonnakohtul praeguses otsuses.

18.1. Hageja 15. juunil 2022 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt olid hageja

menetluskulud ringkonnakohtus kokku 250 eurot, mis koosnesid õigusabikuludest kokku 2,5 t

eest tunnihinnaga 100 eurot, millele ei lisandu käibemaksu.

18.2. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt

kulus hageja lepingulisel esindajal 1,5 t apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja 1 t vastuse

koostamiseks. Kolleegium leiab, et hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvad kulud on

põhjendatud

osaliselt,

kuna

apellatsioonkaebusega

tutvumiseks

kulunud

aeg

on

apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu (2 lk) arvestades põhjendamatult suur. Hageja lepingulise

esindaja toimingud on kostja apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt

apellatsioonkaebusele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades põhjendatud ja vajalikud kokku

2-20-12332

2 t ulatuses, mis hõlmab nii apellatsioonkaebusega tutvumist kui ka sellele vastuse koostamist.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on asja sisu ja keskmist keerukust ning juristi

puhul kohtupraktikas põhjendatuks peetud tunnitasude vahemikku arvestades põhjendatud.

Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtus 200 eurot (2×100),

mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

18.3. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib ringkonnakohus otsuses, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse jõustumisest alates

kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

19. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus

kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kusjuures lõike

2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)