2-17-4101/199 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter

Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht 01.07.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-4101

Kohtuasi

X avaldus lepitusmenetluse algatamiseks

X avaldus lapse Y suhtes hooldusõiguse täielikult üle

andmiseks

või

alternatiivselt

vanemate

ühise

hooldusõiguse taastamiseks või alternatiivselt isale

lapse

suhtes

hooldusõiguse

lapse

viibimiskoha,

reisimise,

hariduse,

tervise

ja

huvialaringide

määramise osas ning varahooldusõiguse üle andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.09.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus ja C vastumääruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (lapse isa) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja advokaat Maria Abramenkova

Puudutatud isik I (laps) Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lapsele

riigi

õigusabi

korras

määratud

esindaja

vandeadvokaat Anti Aasmaa

Puudutatud

isik

II

(lapse

ema)

C

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Kardo

Karon

Eestkosteasutus Tallinna Linnavalitsus Kristiine Linnaosa

Valitsuse kaudu

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta täiendavate tõenditena vastu avaldaja määruskaebusele ja eestkosteasutuse

05.11.2021 seisukohale lisatud dokumendid, samuti puudutatud isiku II 20.12.2021

ja 22.02.2022 esitatud dokumendid ning avaldaja 11.02.2022 esitatud dokumendid.

2. Keelduda avaldaja 08.03.2022 esitatud tõendite (3 videot) vastuvõtmisest.

3. Lisada pabertoimikusse Anti Aasmaa 19.11.2021 vastus C määruskaebusele.

2-17-4101

4. Tühistada Harju Maakohtu 27.09.2021 määrus osas, milles kohus jättis

menetluskulud (v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud)

menetlusosaliste endi kanda. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta

menetluskulud (v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud), mis

seonduvad avaldusega isale lapse hooldusõiguse üleandmiseks ja alternatiivsete

taotlustega, avaldaja kanda ning menetluskulud, mis seonduvad avaldusega

lepitusmenetluse algatamiseks, menetlusosaliste endi kanda. Muus osas jätta

maakohtu määrus muutmata.

5. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

5.1. Jätta X avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata.

5.2. Jätta X avaldus temale lapse Y suhtes hooldusõiguse täielikult üle andmiseks

rahuldamata.

5.3. Jätta X alternatiivsed avaldused (anda lapse suhtes hooldusõigus viibimiskoha,

reisimise, hariduse, tervise ja huvialaringide määramise osas

ning

varahooldusõigus X-le või taastada tema ja C ühine hooldusõigus lapse suhtes)

rahuldamata.

5.4. Teha lapse Y elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ettekirjutus ja

kohustada:

5.4.1. tutvuma C suhtes alustatud kriminaalmenetluste nr XXXXXXXXXXX ja

YYYYYYYYYYY tulemustega ja selgitada välja, kas lapse Y heaolu on

ohus ja kas on alust rakendada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid;

5.4.2. kontrollima kuni 2021/2022. õppeaasta lõpuni vähemalt üks kord kuus

lapse Y koolikohustuse täitmist ja lapse kohanemist tema elukorraldusega

Eestis.

5.5. Teha lapse Y emale C-le ettekirjutus ja kohustada C tegema koostööd lapse

elukohajärgse kohaliku omavalitsusega ja lubama teha vajadusel kodukülastusi

ning vestelda lapsega.

Menetluskulude jaotus

5.6. Jätta maakohtu menetluskulud, mis seonduvad X avaldusega lapse

hooldusõiguse üleandmiseks ja alternatiivsete taotlustega, X kanda, v.a lapsele

riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

5.7. Jätta maakohtu menetluskulud, mis seonduvad X avaldusega lepitusmenetluse

algatamiseks, menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

6. X määruskaebus jätta rahuldamata.

7. C vastumääruskaebus rahuldada osaliselt.

8. Jätta X määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud X kanda, v.a lapsele

riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

9. Jätta C vastumääruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jätta

Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

2-17-4101

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Avaldaja (lapse isa) esitas 08.05.2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus viia läbi isa

suhtlemist pojaga Y-ga (laps) korraldava määruse rikkumise kõrvaldamiseks lepitusmenetlus.

2. Avalduse kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega (jõustus 19.02.2020)

tsiviilasjas nr 2-17-4101 isale määratud suhtlemiskord lapsega kuni kooliminekuni järgmiselt:

isa kohtub lapsega igal kuul ühe nädala; iga kuu kolmandal laupäeval kell 12.00 võtab isa lapse

ema kodust ja annab lapse emale üle ema elukohas hiljemalt järgmise nädala laupäeval kell

18.00. Isal on sel ajal õigus viibida koos lapsega Eesti Vabariigis või ilma ema nõusolekuta

Euroopa Liidu ülejäänud liikmesriikides. Nimetatud suhtlemiskorra punkti ei ole ema täitnud

alates veebruarist 2021 ega ole isale andnud lapse isikut tõendavat dokumenti eesmärgiga

takistada isal lapse välismaale viimine. Põhjuseks on see, et 15.02.2020–29.01.2021 elas laps

koos isaga Itaalias. Ajal, kui Covid-19 hakkas Euroopas levima, oli laps graafiku järgi Itaalias

ja veebruarist juunini ei olnud tal võimalik Eestisse tagasi sõita. Selle aja jooksul esitas isa

Itaalia kohtule avalduse temale hooldusõiguse määramiseks. Kui isa sai kohtuotsuse, et laps

peab Itaaliast tagasi sõitma, oli laps juba tagastatud emale.

3. 18.05.2021 esitas isa avalduse temale lapse suhtes hooldusõiguse täielikult üle andmiseks

või alternatiivselt vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks. 01.09.2021 esitas isa

alternatiivse nõudena anda lapse suhtes hooldusõigus viibimiskoha, reisimise, hariduse, tervise,

huvialaringide määramise osas ja varahooldusõigus üle temale.

4. Avalduse kohaselt on alates 2019. aastast asjaolud muutunud ja kohtumäärus, millega emale

anti ainuhooldusõigus, kuulub ümber vaatamisele. Alates septembrist 2020 õpib laps Itaalias

koolis, on lõpetanud I klassi ja on üle viidud II klassi. Lapsele meeldib väga õppida itaalia

keeles Itaalia koolis ning ta soovib edaspidi õppida Itaalias. Tsiviilasjas nr 2-17-4101 tuvastati,

et isa räägib lapsega inglise keeles. Tänase seisuga valdab laps vabalt itaalia keelt. Suhtlemine

isa, oma itaalia sõprade ja isapoolsete sugulastega toimub täielikult itaalia keeles. Laps suhtleb

koolis itaalia keeles ja teeb kodutööd itaalia keeles. Laps elas 15.02.2020–29.01.2021 koos

isaga Itaalias. Ajal, kui Covid-19 hakkas Euroopas levima, oli laps graafiku järgi Itaalias ja

veebruarist juunini ei olnud tal võimalik Eestisse tagasi sõita. Laps saabus koos isaga Itaaliasse

15.02.2020 ja paari päeva möödumisel tühistas Lufthansa tagasireisi seoses Covid-19

pandeemiaga. Euroopa Liidu riikide piirid olid täielikult kinni alates märtsist kuni juunini 2020.

Laps käis Itaalias koolis, ujumistreeningutel, ratsutamas. Tal on koolis palju sõpru ja sugulasi

Itaalias.

5. Kui laps tuli Itaaliasse, pissis ta igal ööl voodisse ja tema käitumine oli väga närviline. Laps

rääkis isale, et ema ja tema uus abikaasa tarvitavad alkoholi ja pärast seda võivad lapse peale

karjuda. Samuti teatas laps, et ei soovi Eestisse tagasi minna. Isa pöördus arsti poole, kes suunas

lapse psühholoogi juurde, kes omalt poolt kinnitas, et laps on stressis ja soovib edasi elada

2-17-4101

Itaalias. Selleks, et vältida ema süüdistusi, et isa varastas lapse, pöördus isa Itaalias kohtusse.

Seal fikseeriti, et laps viibib koos isaga Itaalias ning et laps ei ole varastatud. Kui Itaalia kohus

määras, et laps peab tagasi Eestisse sõitma, tõi isa lapse Eestisse tagasi. Kohe, kui laps jõudis

Eestisse, võttis ema ära lapse isikut tõendava dokumendi ega luba isal lapsega rohkem kuskile

sõita. Lapsel on väga tugev hingeline seos nii isa kui Itaaliaga. Tal on Itaalias sõbrad, kellega

on sunnitud suhtlema vaid telefoni vahendusel. Ta õpib Itaalia koolis (praegu kaugõppes) ja

teeb vabalt kodutöid. Laps on pidevalt stressis ja palub isal viia teda Itaaliasse. Hetkel elab isa

Eestis, sest ema ei luba kohtumäärusele vaatamata lapsel nädalaks Itaaliasse sõita. Selleks, et

olla koos lapsega, on isa sunnitud elama Eestis.

6. Tallinna Ringkonnakohus määras tsiviilasjas nr 2-17-4101 lõpetada vanemate ühine

hooldusõigus ning andis ainuhooldusõiguse emale. Kohtumäärus ei vasta tänasele olukorrale ja

lapse tänastele huvidele. Isa panustab lapse kasvatamisele rohkem nii moraalselt kui

materiaalselt. Hetkeseisuga otsustab lapse haridusega seotud küsimuste üle ainult isa –

organiseerib õppimise Itaalia koolis, maksab õppimise eest igakuiselt 350 eurot, samuti teeb

lapsega kodutöid. Eestis ei käi laps lasteaias. Ema ei tegele lapse haridusega. Lapse tervishoiu

küsimustega tegeleb isa (hambaraviga). Isa muretseb lapse psüühilise heaolu pärast ja korraldas

korduvalt külastusi psühholoogi juurde. Isa organiseerib lapse vaba aja veetmise. Lapsel on

Itaalias oma hobune ja ta tegeles ratsutamisega. Laps käis basseinis ja jalgpallitreeningutel.

Kõike seda organiseeris ja selle eest tasus isa. Ajal, kui laps on isaga, katab isa lapse

eluvajadused täies ulatuses. Isa tagab lapse igakülgse heaolu ning tema füüsilise ja psüühilise

arengu. Ema ei taga lapsele isikuhooldust.

7. Kui laps sündis, avas isa lapse nimele pangakonto. Sellele kandsid isapoolsed vanaema ja

vanaisa ning isa raha, et tagada lapsele turvalise tuleviku. 15.10.2019–23.12.2019 omastas ema

ebaseaduslikult lapse vara (kingitud raha) 8268.41 eurot. Isa pöördus poja õiguste kaitsmiseks

politsei poole ja 14.04.2020 alustas Põhja Ringkonnaprokuratuur karistusseadustiku (KarS)

§ 201 lõike 1 tunnustel kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX. Prokuratuur leidis, et kuritegu on

toime pandud ja vajab kontrollimist. Ema käitub lapse huvide vastaselt ja kuritarvitas oma

varahooldusõigust. Emale ainuhooldusõiguse (varahooldusõiguse) andmine on vastuolus lapse

huvidega ning kahjustab last.

8. Tänase seisuga on laps täiesti sõltuv ema otsustest. Laps soovib veeta isaga rohkem aega,

ema seda ei luba. Laps soovib isaga nädalaks Itaaliasse sõita, kuid ema ei luba. Laps soovib

õppida Itaalias, ema ei luba. Kõik see näitab, et ema ei lähtu lapse huvidest, vaid oma soovist

ja mugavusest. Lapsel on emotsionaalne side isaga ja sugulastega, ka oma teise kodumaaga.

Laps on ka Itaalia kodanik. Ema ei luba lapsel saada Itaalia dokumente (ID kaart ja pass), mis

omakorda tõendab, et ema ei lähtu lapse huvidest ja riivab lapse õigusi. Lapsel on Itaalia

kodanikuna õigus ja peab olema võimalus külastada oma kodumaad ja veeta aega oma

isapoolsete sugulastega, saada osa Itaalia kultuurist. Seega ainuhooldusõiguse kuulumine ainult

emale ei ole lapse huvides. Vanemad peavad teostama hooldusõigust lapse huvides, mitte

vastavalt sellele, kuidas neile hetkel tundub sobivam. Isa on suuteline lapse hooldusõigust

teostama ja omab kõike vajalikku selleks, et tagada lapse igakülgne heaolu ning tema füüsiline

ja psüühiline areng. Isa tegeleb siiralt lapse kasvatamisega ning lapsel on hea isaga koos olla,

seega nende vahel on tugev hingeline seos ning isa on pühendunud lapse eest hoolitsemisele.

Ema ei saa piisaval määral täita oma hooldusõigusest tulenevaid kohustusi. Arvestades, et

tegelikkuses teostab lapse hooldusõigust praegusel ajal isa, on ainuhooldusõiguse üleandmine

isale põhjendatud. Hooldusõiguse üleandmine vastab lapse huvidele ning üleandmist taotlev

vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama.

2-17-4101

9. Laps on väljendanud selgesõnaliselt soovi elada Itaalias ja õppida Itaalia koolis. Laps on juba

7-aastane, saab juba selgitada, mida tahab ja mida ei taha, saab väljendada oma emotsioone ja

rääkida probleemidest. Otsuse tegemisel on vaja lähtuda lapse huvidest ja soovist, kuna stress,

mida laps kogu aeg tunnetab, suureneb iga päevaga. Alternatiivselt soovib isa ühise

hooldusõiguse taastamist. Isa on nii vaimselt kui majanduslikult võimeline last kasvatama ja

tema eest hoolitsema. Tal on paremad võimalused tagada lapse arenguks vajalikud tingimused.

Puudutatud isikute seisukohad

10. Lapsele määratud esindaja leidis, et hooldusõiguse isale üleandmise avaldus ei ole lapse

parimate huvidega kooskõlas ning et vanematel tuleks leppida kokku uus suhtluskord.

11. Arvestades lapse vanust ja arusaamisvõimet, saab jõuda järeldusele, et ta suudab ise

avaldada arvamust ja seda ka põhjendada. Laps selgitas ärakuulamisel, et sooviks elada Itaalias.

Põhjendas, miks tal on seal parem olla, selgitas sealset elukorraldust. Ta käib seal koolis ning

soovib seda jätkata. Arvamust väljendas ta ema juuresolekul.

12. Lapse tahe ja parimad huvid ei ole kattuvad mõisted. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019

määrusega lõpetati vanemate ühine hooldusõigus ja anti ainuhooldusõigus emale. Käesolevas

asjas tuleb hinnata, kas praeguseks ajaks on muutunud lapse heaolu püsivalt mõjutavad

kaalukad asjaolud. Avaldaja väited kattuvad olulises osas eelmises menetluses esitatud

seisukohtadega. Peale kohtulahendiga lapse elukorralduse kindlaksmääramist peavad vanemad

tegema jätkuvalt koostööd, et laps kindlaksmääratud korda aktsepteeriks. Lubatav ei ole

olukord, kus üks vanem seaks eesmärgiks lapse tahte muutmise ning läbi selle varasema

kohtulahendi muutmise. Sel põhjusel üldjuhul ei ole võimalik pelgalt lapse tahte alusel

varasema kohtulahendi muutmine. Liiatigi võib lapse tahe olla ajas ning situatsioonis muutlik.

Arvestada tuleb ka asjaolusid, mis tingisid lapse kindlameelse tahte viibida Itaalias. Laps elas

15.02.2020–29.01.2021 koos isaga Itaalias. Isa on põhjendanud, et ajal, kui Covid-19 hakkas

Euroopas levima, oli laps graafiku järgi Itaalias ja perioodil veebruarist juunini ei olnud tal

võimalik Eestisse tagasi sõita. Kevadel 2020 võis tõepoolest lapse tagasipöördumine Eestisse

olla raskendatud. Samas ei ole isa esitanud põhjendusi, milliseid mõistlikke jõupingutusi ta tegi

lapse tagasipöördumiseks Eestisse. Kummastav on, et laps ei pöördunud Eestisse tagasi isegi

2020. a suvel. Sellega ignoreeris isa kehtivat kohtumäärust. Esindaja leiab, et on küsitav, kas

olukorras, kus laps viibis õigusliku aluseta pikemat aega lahuselava vanema juures, saab

arvestada muutunud asjaolusid. Arusaamatu on ka lapse Itaalias kooli panemine. Tuleb eeldada,

et isa oli teadlik sellest, et Eestis ei ole lapse kooliiga veel saabunud. Samuti puudus tal lapse

viibimiskoha määramise osas hooldusõigus. Sellise otsustuse pidanuks ta tegema ühist

hooldusõigust teostades emaga kooskõlastatult. Liiatigi tekitab selliselt toimimine lapses

segadust, millises koolis ta käib ja peab käima hakkama. Vanemad ei tohi seada kehtivat

kohtulahendit ignoreerides last lojaalsuskonflikti ja loota, et tema tahte murdmise ja/või

süvendamise järgselt õnnestub saavutada enesele mittemeelepärase hooldusõiguse lahendi

muutmine.

13. Emal on uus väikelaps, kelle kõrvalt on raskendatud, et ta läheks vanema lapsega kohtuma

Itaaliasse. Samas on isal märksa paremad võimalused tulla lapsega suhtlema Eestisse. Ta viibib

ka praegusel ajal Eestis. Seeläbi on küsitav avalduse rahuldamine ka põhjusel, et see vähendaks

lapse suhtlemist lahuselava vanemaga. Vanemate kasvatusmeetodid võivad olla erinevad. Laps

vajab arenguks ka teatud rangust ja suunamist. See võib tekitada lapses paratamatult ka teatavat

vastumeelsust, kuid ei anna alust koheselt hakata muutma tema elukorraldust. Kohtulikul

ärakuulamisel on võimalik vanematel oma kasvatusmeetodeid kirjeldada ning kohtul hinnata,

2-17-4101

kas seeläbi ei ole laps oma seisukohta kujundanud. Varahooldusõiguse võimalikku rikkumist

saab hinnata kohtumenetluse käigus peale seda, kui ema esitab oma selgitused kohtule.

14. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrust tuleb ema poolt täita kuni lapse

kooliminekuni. Eelduslikult läheb laps 01.09.2021 Eestis kooli. Seeläbi on ratsionaalne, et

vanemad lepiksid kokku ka tulevase suhtlemiskorra. Lapsele meeldib Itaalias ning seetõttu

tuleks anda talle selleks ulatuslik võimalus. Esindaja tegi lapse parimates huvides alljärgneva

ettepaneku: lapsel on võimalik elada isa juures Eestis igas kalendrikuus ühe nädala; Itaalias

viibib laps suvel 2 kuud, detsembris St. Lucia ajal, ½ talvisest koolivaheajast ja kõik teised

koolivaheajad.

15. Lapse ema palus jätta avaldused rahuldamata. Emal on Tallinna Ringkonnakohtu lahendi

alusel ainuhooldusõigus. Toonase lahendi aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud. Perioodil

27.09.2019 kuni praeguseni on ema täitnud kohusetundlikult ainuhooldusõigust, arvestades

sealjuures alati lapse parima huviga, kuid isa on korduvalt rikkunud lapse ja ema õigusi ega ole

lähtunud lapse parimast huvist. Puuduvad tõendid või kinnitused, et ema oleks mingilgi kujul

ainuhooldusõigust kuritarvitanud või mitte arvestanud lapse parima huviga. Avaldaja selle

kohased väited on paljasõnalised ja emotsionaalselt süüdistavad nagu need olid ka eelmise

kohtumenetluse ajal.

16. Arusaamatuks jäävad avaldaja väited selle kohta, et tänaseks on olukord muutunud. Kõik

sellekohased väited on seotud isa poolt lapse ja ema õiguste rikkumisega. Olukorras, kus isal

puudub hooldusõigus, on ilmselge rikkumine, kui ta omavoliliselt otsustab lapse panna Itaalias

kooli või lahendada muid hooldusõiguse küsimusi. Asjaolu, et otsuste tegemise perioodil viibis

laps Itaalias, ei muuda midagi ja teeb asja pigem hullemaks, arvestades, et laps viibis seal

õigusliku aluseta ja isa keeldus teda Eestisse tagasi toomast. Isa tagastas lapse Eestisse alles

peale seda, kui Itaalia kohus oli otsustanud, et laps tuleb viivitamatult tagastada. Ka Itaalias

kohus tuvastas, et laps viibis Itaalias õigusliku aluseta. Vaatamata sellele algatas isa Itaalias uue

kohtuasja, kus soovib, et kohus tuvastaks, et ema on lapse röövinud. Selline kaebus on absurdne

ja näitab isa suhtumist ning käitumismustrit, mis oli sarnane juba Tallinna Ringkonnakohtu

lahendi tegemise ajal. Isa ei ole tõendanud, et lapse tagastamine Eestisse oli võimatu. Kui laps

lõpuks Eestisse saabus, esinesid tal ilmselged võõrandumise märgid emast, mis on ka

arusaadav, sest laps oli terve aasta emast eemal. Emal oli sel ajal võimalik lapsega suhelda

sidevahendi abil vaid heal juhul üks kord nädalas. Seega on isa oma käitumise ja tegudega

võõrandanud lapsed emast. Tänaseks on lähedane side ema ja lapse vahel taastunud. Kui laps

lõpuks koos isaga Eestisse naasis, võimaldas ema lapsel isaga jätkuvalt kohtuda, seades ainsaks

piiranguks, et kohtumine peab toimuma Eesti Vabariigi territooriumil. Eelnev annab kinnitust,

et ainuhooldusõiguse andmine emale oli õige ja on seda ka täna.

17. Lapse ja isa vahel on küll täna kehtiv suhtluskord, mille järgi on õigus lapsel olla ühe nädala

kuus koos isaga, kuid on mõistetav, miks ema ei ole alates veebruarist 2021 seda korrektselt

täitnud. On selge, et vajaduse suhtluskorda mitte järgida on põhjustanud isa ise oma

käitumisega. Isa oli see, kes hoidis last aasta aega Itaalias kinni ja tegeles lapse võõrandamisega

emast. On normaalne ja mõistlik ning lapse huvides, et ema on lapse naastes keskendunud

lähedase suhte taastamisele lapsega, mis tänaseks on ka õnnestunud. Lisaks on ka loogiline, et

ema ei ole last lubanud Itaaliasse olukorras, kus viimasel lubamisel ei näinud ta last aasta

jooksul. Tuleb samuti arvestada, et isa on endiselt ema osas väga halvustav ja süüdistav ning

on Itaalias alustanud kohtumenetlust tuvastamaks, et ema on lapse röövinud. Selline isa

käitumine ei tekita turvatunnet ja põhjendatud on kahtlus, et isa ei pruugi last Eestisse tagasi

tuua, kui talle avaneks uuesti võimalus lapsega Itaaliasse minna.

2-17-4101

18. On vajalik uue suhtluskorra kokkuleppimine, sest senine kord oli ettenähtud kuni lapse

kooli minekuni, mis saabub septembris 2021. Arvestades, et isa nõue suhtluskorra osas ei

arvesta, et suhtluskord kohe lõppeb, on põhjendatud avalduse mitte rahuldamine ka

suhtluskorra küsimuses. Ema ei ole vastu isa ja lapse suhtlemisele, kuid kui isa soovib kohtu

kaudu kokkulepitud suhtluskorda, tuleb isal esitada vastav ettepanek.

19. Eestkosteasutus leidis, et avaldajal puudub põhjendus, miks ta ei täitnud kehtivat

kohtumäärust ja miks laps ei pöördunud Eestisse tagasi 2020. a suvel või hiljem. Isa tõi esile

asjaolu, et esitas Itaalia Vabariigi kohtule avalduse hooldusõiguse määramiseks. Ühtegi

kohtulahendit, mis andnuks isale lapse viibimiskoha hooldusõiguse, sh lapse Itaaliasse

jätmiseks, esitatud ei ole. Itaalias viibimise ajal pani isa lapse Itaalias kooli, seda otsust emaga

kooskõlastamata. Selliselt toimimine ei ole lapse huvides. Lapse jaoks on tänaseni segadus,

millises koolis ta peab käima hakkama. Laps rääkis, et õpib Itaalias koolis, aga teadis ka, et

läheb Kuldnoka tänava kooli (XXX). Samas arvas laps, et võib ka käia kahes koolis. Tänaseks

on kujunenud olukord, kus laps on kohanenud eluga isa juures Itaalias ja sooviks ka edaspidi

elada seal. Lastekaitsetöötaja kohtus ja vestles peatselt 7-aastaseks saava lapsega kahel korral,

nii ema kui isa juures. Mõlemal korral avaldas laps selgesõnaliselt soovi elada Itaalias, kuna

seal on tal palju sõpru, loomad (hobune ja koer), suur maja, päike, hea ilm, ilus loodus. Laps

on arvamusel, et Itaalias on kõik parem. Laps on juba hakanud unustama eesti keelt ja protestib

eesti keeles rääkimise vastu, nõuab, et temaga räägitaks kas itaalia või inglise keeles. Lapsel on

tekkinud arvamus, et Eestis ei ole midagi head ja isegi kui ta peab jääma elama Eestisse, läheb

ta kohe Itaaliaase, kui saab 18-aastaseks.

20. Tuleb toetada lapse mõlemat identiteeti ja peresidemeid nii Eestis kui Itaalias. Vaatamata

vanemate lahuselule tuleb tagada lapse kontakt mõlema vanemaga. Ema hinnangul on vanemate

kasvatuspõhimõtted väga erinevad. Isa on arvamusel, et pojale võib kõike lubada, teda ei tohi

piirata, vaid kõik tema soovid täita. Ema hinnangul ohustab selline kõike lubav kasvatusstiil

lapse eakohast arengut. Lapsel on esinenud toitumis- ja seedehäireid, psühholoogilisi

probleeme, agressiivsust. Ema on arvamusel, et isa juures puudub lapsel režiim, ta võib teha,

mida soovib ning olla üleval hiliste öötundideni, kasutada piiranguteta elektroonikaseadmeid

mängimiseks. Ema selgituste ja soovitustega lapsele päevakava ning toitumispiirangute

kehtestamiseks isa ei arvesta, ta on naise suhtes üleolev ja süüdistav. Sageli on lapse

juuresolekul verbaalselt agressiivne. Ema ettepanekul võiks suhtlemine edaspidi olla selline, et

laps elab peamiselt emaga Eestis, käib Eestis koolis ning viibib isa juures Itaalias kõigil

koolivaheaegadel (sh suvisest koolivaheajast 2 kuud). Isa tegi ettepaneku, mille kohaselt laps

elab peamiselt temaga Itaalias ja käib Itaalias koolis ning isa tuleb koos lapsega Eestisse ja

viibib siin igal kuul ühe nädala, mil laps saab olla ema juures ja tegeleda õppimisega distantsilt

või ema sõidab nädalaks Itaaliasse ning isa tasub lennupiletite eest, samuti oleks laps Eestis

koolivaheaegadel (sh suvevaheajast 2 kuud). Isa põhjendab, miks Itaalias on parem: lapse enda

soov; tugev perekondlik ühtekuuluvus ja toetavamad peresidemed, hea vanemlik eeskuju,

vanavanemad; oluliselt parem hariduse kvaliteet ja võimalused karjääriks täiskasvanuna; parem

majanduslik olukord, mis tagab kõrgema elukvaliteedi (oma maja, suur aed, võimalus viibida

looduses, hea kliima).

21. Arusaadavalt ei saa laps kooli minnes enam viibida lahuselava vanema juures sedavõrd tihti

kui seni. Lapse huvides on vanematel kokku leppida uus suhtlemiskord lepitusmenetluse

raames. Kaaludes vanemate ettepanekuid, tagab isa ettepanek lapsele võimaluse lahuselava

vanemaga tihedamaks suhtlemiseks. Isa sõnul tagab ta pojale parima võimaliku elukorralduse,

hariduse, toetava perekeskkonna, majandusliku kindlustatuse ja arenguvõimalused. Mõlema

vanema ja lapsega vestlusest ning esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole põhjust kahelda, et isa

majanduslikud võimalused on külluslikumad ja seeläbi on lapsele tagatud mitmekülgsed

2-17-4101

võimalused, samuti on lapsel isaga tekkinud tugev kiindumussuhe. Samas, vestluse ajal rääkis

isa korduvalt emast halvustavalt, pidades teda väärtusetuks, nimetades imbetsilliks ja

harimatuks. Lastekaitsetöötaja selgitusele lapse kuuldes selliselt mitte väljenduda, isa ei

reageerinud. Teise vanema halvustamine ei ole kindlasti lapse arengut toetav, tekitades

arengulisi ja psühholoogilisi probleeme. Vanemate kasvatusmeetodid ja väärtused on erinevad

ning selle vanema suhtumine, kes lapsega rohkem koos on, mõjutab otseselt lapse arusaamu ja

käitumist. Siit tulenevalt võib eeldada, et praeguseks on laps isa eeskujul omandanud arusaama,

mille kohaselt Itaalias on kõik hea ja Eestis halb. Peale naasmist Itaaliast on elukorraldus ema

juures lapses tekitanud teatavat vastumeelsust ja trotslikkust. Elukorralduslikke otsuseid tehes

tuleb vanematel võimalikult suurel määral lapse arvamusega arvestada, kuid lapse iga soov ei

saa olla aluseks hakata elukorraldust muutma. 7-aastase lapse tahe sõltub suuresti tema

hetkeemotsioonidest, tujust, mugavusest ning muutub vastavalt oludele. Vanemad peavad

lapsele tagama stabiilse elukorralduse. Lubamatu on ära kasutada lapse meeleolu muutust või

hetkelist vastasseisu teise vanemaga lapse enda poolele meelitamiseks ja teise vanema

halvustamiseks, tekitades lapses ootused elukorralduse muutmiseks.

Maakohtu määrus ja põhjendused

22. Harju Maakohus tegi 27.09.2021 määruse, millega jättis avaldaja avalduse lepitusmenetluse

korraldamiseks läbi vaatamata ning hooldusõiguse muutmisega seonduvad avaldused

rahuldamata. Kohus tegi lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsuse ettekirjutuse ja

kohustas: tutvuma ema suhtes alustatud kriminaalmenetluste nr XXXXXXXXXXX ja

YYYYYYYYYYY tulemustega ja selgitama välja, kas lapse heaolu on ohus ja kas on alust

rakendada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid; kontrollima kuni 2021/2022. õppeaasta

lõpuni vähemalt üks kord kuus lapse koolikohustuse täitmist ja lapse kohanemist tema

elukorraldusega Eestis. Kohus tegi ka emale ettekirjutuse, kohustades teda tegema koostööd

lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsusega ja lubama teha vajadusel kodukülastusi ning

vestelda lapsega.

23. Kohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lõike 1 punktile 8, § 550

lõike 1 punktile 2, § 477 lõigetele 1, 5 ja 7, § 558 lõikele 1. Samuti tugines kohus

perekonnaseaduse (PKS) §-le 82, § 116 lõigetele 1 ja 2, § 117 lõikele 2, § 118 lõikele 1, § 120

lõikele 1, § 124 lõikele 1, § 123¹ lõigetele 1 ja 3, § 138 lõikele 1 ning lastekaitseseaduse

(LasteKS) § 21 lõikele 1.

24. Seoses lepitusmenetluse avaldusega leidis kohus järgmist. Avaldaja suhtlemise kord pojaga

on määratud Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-4101.

Määruse resolutsiooni punkti 2.2.2 kohaselt kehtib kord kuni lapse kooli minekuni. Laps on

sündinud 09.09.2014 ja menetluses esitatud teabest nähtuvalt on ema hooldusõigusliku

vanemana otsustanud, et laps elab ema juures Eestis ja läheb kooli 01.09.2021 Eestis. Kuna isa

ja lapse suhtlemiskord kehtis kuni lapse kooliminekuni ja laps on asunud alates 01.09.2021

koolis õppima, ei ole alates 2021. a septembrist isa ja lapse vahel kehtivat suhtlemiskorda ja

isal on lapsega võimalik suhelda vastavalt vanemate kokkuleppele. Kuna alates 01.09.2021 ei

ole isa ja lapse suhtlemiskorda, ei ole võimalik lepitusmenetluses käesoleval ajal sisulist

lahendit teha, s.o ei ole võimalik suunata vanemaid täitma kehtivat suhtlemiskorda ja

lepitusmenetluse ebaõnnestumisel kohaldada TsMS § 563 lõikes 7 sätestatud abinõusid.

25. Menetluses esitatud teabest nähtub, et kuni 01.09.2021 kehtinud suhtlemiskorda on

rikkunud mõlemad vanemad. Kohus nõustus isaga, et 2020. a veebruarist juunini ei olnud tal

seoses Covid-pandeemiaga koos lapsega võimalik või oli ülimalt keeruline Eestisse tagasi sõita,

samas ei olnud isal takistusi või mõistlikke põhjuseid lapse ema juurde tagasi toomiseks 2020.

2-17-4101

a suvel, pärast juunikuud. Kuna lapse harilik viibimiskoht ja alaline elukoht on Eestis ja oli ka

2020. a Eestis, siis oli ja on lapse suhtes vanemliku vastutuse pädevus Eesti kohtul. Seega ei

olnud põhjendatud lapse Eestisse tagastamata jätmine põhjendusel, et isa esitas Itaalia kohtule

avalduse talle hooldusõiguse määramiseks. Seega on tuvastatud, et isa on rikkunud isa ja lapse

suhtlemiskorda. Isa tõi lapse Eestisse ema juurde tagasi 29.01.2021. Suhtlemiskorra järgi pidi

isa kohtuma lapsega igal kuul ühe nädala ja isal on sel ajal õigus viibida koos lapsega Eesti

Vabariigis või ema nõusolekuta Euroopa Liidu ülejäänud liikmesriikides. Ema ei ole alates

veebruarist 2021 suhtlemiskorda korrektselt täitnud, kuna on lubanud lapsel isaga kohtuda

ainult Eestis. Seega on tuvastatud, et ema on rikkunud isa ja lapse suhtlemiskorda.

Suhtlemiskorra rikkumine ühe vanema poolt ei õigusta suhtlemiskorra rikkumist teise vanema

poolt.

26. Kohtu hinnangul ei ole praegusel ajal isa ja lapse suhtlemiskorra puudumise tõttu võimalik

lepitusmenetluse avaldusega taotletavat eesmärki saavutada ning kohus jättis seetõttu TsMS

§ 423 lõike 2 punkti 2 kohaselt avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata.

27. Kohus leidis, et asjas esitatud vanemaõiguste määramise nõude menetlemisel on kogutud

küllaldasel määral asjas tähtsustomavaid tõendeid. Kohus on selgitanud asja lahendamiseks

välja kõik vajalikud asjaolud ning kuulanud isiklikult ära lapse vanemad. Kohus on välja

selgitanud lapsele menetluses määratud esindaja ja kohaliku omavalitsuse seisukohad. Laps on

avaldanud oma seisukoha temale määratud esindajale ja Kristiine Linnaosa Valitsuse

lastekaitsetöötajale. Kohus menetleb asja PKS § 123 lõike 1 järgi eelkõige lapse huvidest,

vajadustest ja heaolust lähtuvalt, kuid seejuures arvesse võttes ka vanemate õigusi.

28. Kohus asus seisukohale, et menetluses esitatud ja kogutud tõenditega on leidnud tõendamist

järgmised asjaolud:

1) Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-4101 on määratud

lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda ainuhooldusõigus emale;

2) Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-4101 on määratud

isa ja lapse suhtlemiskord kuni lapse kooli minekuni;

3) lapsel on isaga väga lähedane suhe;

4) laps soovib elada koos isaga;

5) laps räägib vabalt itaalia keelt;

6) laps läks isa juurde Itaaliasse vastavalt suhtlemiskorrale 15.02.2020 üheks nädalaks ja

isa viis lapse oma ühepoolse otsuse alusel ema juurde tagasi 29.01.2021;

7) 2020. a veebruarist juunini ei olnud isal seoses Covid-pandeemiaga koos lapsega

võimalik või oli ülimalt keeruline Eestisse tagasi sõita;

8) isal ei olnud takistusi lapse ema juurde tagasi toomiseks või mõistlikke põhjuseid lapse

ema juurde tagasi toomata jätmiseks alates 2020. a suvest;

9) laps läks kooli Itaalias 2020. a septembris ja Eestis 01.09.2021;

10) on alustatud kriminaalmenetlust nr XXXXXXXXXXX seoses võimaliku lapse

varahooldusõiguse rikkumisega;

11) on alustatud kriminaalmenetlus nr YYYYYYYYYYY seoses võimaliku lapse

väärkohtlemisega;

12) pärast 29.01.2021 Eestisse tagasitulekut oli laps emast võõrdunud, kuid praegusel ajal

on ema ja lapse head suhted taastunud;

13) mõlemad vanemad on võimelised lapse eest hoolitsema ja soovivad last kasvatada ning

tema eest hoolitseda;

14) lapsel on käesoleval ajal kodu ja kõik vajalikud tingimused mõlema vanema juures

Eestis ja Itaalias;

2-17-4101

15) laps ei karda oma vanemaid ja soovib olla isa juures ning minna isaga Itaaliasse;

16) lapsel võib olla raske harjuda kooliga Eestis, kuna on ühe õppeaasta õppinud Itaalias;

17) vanemate omavahelised suhted on komplitseeritud, emotsionaalsed ja kantud

nendevahelistes suhetes kogetud tunnetest;

18) vanemate vahelised konfliktsed suhted kahjustavad lapse kasvatamist ja lapse heaolu;

19) vanemad ei saavutanud käesolevas menetluses kokkulepet.

29. Isale hooldusõiguse üleandmise nõude ja ühise hooldusõiguse taastamise nõude

lahendamisel saab arvestada nende asjaoludega, mis on muutunud pärast 27.09.2019 Tallinna

Ringkonnakohtu määrust.

30. Avalduse kohaselt, kui laps tuli Itaaliasse, pissis ta igal ööl voodisse ja tema käitumine oli

väga närviline. Laps ütles isale, et ema ja tema uus abikaasa tarvitavad alkoholi; et ta kardab

oma ema ja tema elukaaslast, kuna nad võivad kasutada füüsilist vägivalda tema suhtes ja

karjuda tema peale. Kuna 2020. a veebruarist juunini ei olnud isal seoses Covid pandeemiaga

koos lapsega võimalik või oli ülimalt keeruline Eestisse tagasi sõita, oli põhjendatud, et lapsega

pöördub Itaalias viibimise ajal arsti ja psühholoogi poole isa; samuti oli põhjendatud tegelemine

lapse hambaraviga (PKS § 145 lõike 4 esimene lause). Kuna laps läks Itaaliasse 15.02.2020

vastavalt suhtlemiskorrale, oli isal õigus otsustada tema igapäevaelu asju ja korraldada vajalik

arstiabi. Samas ei ole lapse voodisse pissimine ja närvilisus piisavaks põhjuseks vanemate

hooldusõiguses muudatuste tegemises.

31. Laps on Eestis tagasi alates 29.01.2021. Menetluses esitatud teabest ja videomaterjalist ei

nähtu, et laps kardab oma ema ja ema elukaaslast. Samas näeb laps ema ja isa konfliktseid

suhteid ja on põhjendatud eeldada, et ema abikaasa jagab ema vaateid ja suhtumist lapse isasse.

Lapsele määratud esindaja on lapsega kohtunud ja laps ütles esindajale ema juuresolekul, et ta

sooviks elada Itaalias ja käia Itaalias koolis, samuti põhjendas, miks tal on seal parem olla ja

selgitas sealset elukorraldust. Seega ei kartnud laps ema ees oma arvamust avaldada. Kristiine

Linnaosa Valitsuse esindaja on lapsega kohtunud ja kohtumisest ei jäänud muljet, et laps ei

julgeks oma arvamust avaldada või kardaks ema. Kohtule esitatud videomaterjalist nähtuvalt

tunneb laps ennast emaga vabalt. Tõendeid selle kohta, et ema ja tema abikaasa tarvitavad

alkoholi ning võivad kasutada füüsilist vägivalda lapse suhtes, ei ole esitatud. Kohtu hinnangul

ei ole tõenäoline, et ema ja tema abikaasa hakkasid alkoholi tarvitama ja muutusid lapse vastu

vägivaldseks kohtumenetluse ajal. Isa esiletoodud võimalike emapoolsete vaimse ja füüsilise

vägivalla juhtumite osas (15.07.2021 (lapse löömine); 2019. a (laps ütles Skype´i vahendusel

Itaalias viibivale isale, et ema lõi teda); 01.08.2021 (ema ja tema abikaasa tülitsemine lapse ees

tänaval ja lapse jätmine üksi tänavale); 25.02.2021 (külaskäigul toimunud ema ja lapse vaheline

videokõne, milles laps ei soovinud emaga rääkida, sest võõrasisa oli olnud eelmisel päeval

purjus) ja lapse teave isale, et ema uus elukaaslane kasutas tema suhtes füüsilist vägivalda) on

isa pöördunud politseisse. Politsei- ja Piirivalveameti 18.08.2021 kirja kohaselt on uurija

06.08.2021 kuulanud üle lapse ning alustanud kriminaalasja nr YYYYYYYYYYY. On

mõistetav, et 29.08.2021 oli laps närviline ja stressis, sest tänaval püksi kakamine võib seda

põhjustada, kuid emale ei saa olukorra lahendamist sel hetkel temale parimana tundunud viisil

ette heita. Samuti on ema suhtes alustatud kriminaalmenetlust nr XXXXXXXXXXX seoses

võimaliku lapse varahooldusõiguse rikkumisega. Riigiprokuratuur määras 03.08.2021

määrusega tühistada PPA 02.06.2021 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise

põhistamata määrus ja uuendada menetlus kriminaalasjas nr 20730000123 ning saata

kriminaalasi menetluse jätkamiseks Põhja Prefektuuri Kesklinna Politseijaoskonda. Arvestades

kriminaalasjas juba väljaselgitatud asjaolusid on riigiprokuröri hinnangul tuvastatav, et C

rikkus PKS-ist tulenevaid alaealise lapse varahoolduse nõudeid. Menetluse jätkudes vajab

väljaselgitamist asjaolu, kas sellega põhjustati lapsele ka oluline kahju KarS § 121 punkti 1

2-17-4101

tähenduses. Seega tegeleb ema poolt võimaliku lapse raha kasutamise ja lapsele kahju

tekitamise väljaselgitamisega politsei. Kohtu hinnangul ei ole lapsele kingitud raha kasutamine

ema või ema teiste perekonnaliikmete tarbeks ja mitte lapsega seonduvalt põhjendatud, kuid

praegusel ajal ei ole kriminaalmenetlus veel lõppenud ja seega ei ole varahooldusõiguse

rikkumine ja lapsele kahju põhjustamine tõendatud.

32. Lapsele on segadust tekitav asjaolu, et tal oli 2021. a seos kahe kooliga. Menetluses esitatud

teabest ja tõenditest nähtuvalt läks laps 2020. a septembris Itaalias kooli ja jätkas Itaalia koolis

õpinguid ka pärast Eestisse tagasitulekut. Isa on seisukohal, et oli kohustatud tagama lapsele

võimaluse õppimiseks Itaalia koolis. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusele

ei olnud isal lapse hooldusõigust ja kuna kooli valik nii kooli asukoha riigi kui konkreetse kooli

osas ei ole tavahoolduse teostamine igapäevaelu asjas, ei olnud isal õigust üksi otsustada lapse

kooli mineku üle. Isegi kui Itaalia seadused kohustavad Itaalia territooriumil viibivaid nii Itaalia

kodanikest kui välismaalastest alaealisi kooli minema, ei ole veenvalt põhistatud, et kooli peab

minema laps, kes vastavalt isa ja lapse suhtlemiskorrale viibib Itaalias ühe nädala kuus ja kelle

Itaalias elaval vanemal ei ole lapse hooldusõigust ning kelle koolikohustuslik vanus ei ole tema

elukohariigis veel saabunud ja kelle hooldusõigusega vanem ei ole andnud nõusolekut Itaalias

kooli panemiseks. Kohtu hinnangul viibis laps vähemalt alates 2020 juunist kuni 2021 jaanuari

lõpuni järjest Itaalias isa ühepoolse otsuse alusel hooldusõigusega vanema nõusolekuta. Samas,

isegi kui laps käis ühe aasta Itaalias koolis, ei tähenda see, et lapse haridusega tegeleb peamiselt

isa ja et emal ei ole enam õigust otsustada, et laps läheb 01.09.2021 Eestis kooli. Kohus ei

pidanud asjakohaseks väidet, et 01.09.2021 oli laps sunnitud minema ema valitud Eesti kooli

vastupidiselt tema enda soovile. Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusele on

lapse ainuhooldusõigus emal, samuti on Tallinnas olemas kehtivad reeglid lapsele kooli valiku

osas ning konkreetse kooli valikul ei ole lapsel endal esmast otsustusõigust.

33. Pärast Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrust elas laps koos emaga Eestis kuni

15.02.2020 ja elab taas alates 29.01.2021. Käesolevaks ajaks on laps koos emaga elanud 12,5

kuud, sellest järjestikku 4,5 kuud ja 8 kuud. Kohus on seisukohal, et nimetatud aja jooksul ei

ole lapsega ja vanemate hooldusõiguse teostamisega seonduvad asjaolud muutunud sellises

ulatuses, et oleks põhjendatud 27.09.2019 määruse täielik muutmine ja lapse hooldusõiguse

täielikult või osaliselt, s.o viibimiskoha, reisimise, hariduse, tervise, huvialaringide määramise

osas ja varahooldusõiguse emalt isale üle andmine. Tuginedes Riigikohtu seisukohale

kohtuasjas 2-18-6491 leidis maakohus, et olukorras, kus laps viibis õigusliku aluseta pikemat

aega lahuselava vanema juures, ei saa täielikult arvestada sel ajal muutunud asjaolusid ja et

vanema poolt suhtlemiskorrast ühepoolselt kõrvale kaldumine ei saa oluliselt mõjutada

võimalikke tulevasi muutusi hooldusõiguslikes küsimustes. Kohtu hinnangul on mõlemad

vanemad võimelised lapse eest hoolitsema ja hooldusõigust teostama. Ainult lapse soovist ei

piisa, et oleks põhjendatud teha muudatus vanemaõigustes, mis on määratud kohtu 27.09.2019

määrusega. Lähtudes eeltoodust jättis kohus rahuldamata isa avalduse anda talle lapse suhtes

hooldusõigus täielikult üle või alternatiivselt anda talle üle lapse suhtes hooldusõigus

viibimiskoha, reisimise, hariduse, tervise, huvialaringide määramise õiguse osas ja

varahooldusõigus.

34. Menetluses esitatud asjaoludest nähtub, et lapsel on väga tugev hingeline seos nii isaga kui

oma teise kodumaaga Itaaliaga. Laps valdab vabalt itaalia keelt. Suhtlemine isa, itaalia sõprade

ja isapoolsete sugulastega toimub täielikult itaalia keeles. Laps suhtles koolis itaalia keeles ja

tegi kodutööd itaalia keeles. Laps käis Itaalias koolis, ujumistreeningutel, ratsutamas, tal on

Itaalias oma hobune. Isa tegeleb siiralt lapse kasvatamisega ning lapsel on hea isaga koos olla,

nende vahel on tugev hingeline seos ning isa on sügavalt pühendunud lapse eest hoolitsemisele.

Isa tagab lapse igakülgse heaolu ning tema füüsilise ja psüühilise arengu. Laps on 7-aastane ja

2-17-4101

selles eas laps saab aru, mida ta tahab ja mida mitte. Laps on menetluses korduvalt väitnud, sh

määratud esindajale, et tahab elada koos isaga Itaalias. Isa on valmis last enda juurde Itaaliasse

võtma ja tema eest hoolitsema. Antud juhul garanteerib isa lapsele keskmisest paremad

elutingimused (suure maja, hobuse), hariduse ja igakülgse arengu. Isa on täielikult lapsele

pühendunud. Laps on Kristiine Linnaosa Valitsuse lastekaitsetöötajale korduvalt avaldanud

selgesõnaliselt soovi elada Itaalias, kuna seal on tal palju sõpru, loomad (hobune ja koer), suur

maja, päike, hea ilm, ilus loodus. Lastekaitsetöötaja teabe kohaselt on laps arvamusel, et Itaalias

on kõik parem. Laps on juba hakanud unustama eesti keelt ja protestib eesti keeles rääkimise

vastu, nõuab, et temaga räägitaks kas itaalia või inglise keeles. Lapsel on tekkinud arvamus, et

Eestis ei ole midagi head ja isegi kui ta peab jääma elama Eestisse, siis läheb ta kohe Itaaliasse,

kui saab 18-aastaseks.

35. Käesolevas asjas on kujunenud olukord, kus laps on ema elukorraldusest peaaegu aastase

eemaloleku tõttu võõrdunud ja harjumine ema uue perekonnaga, s.o abikaasa ja lapsega ning

elutingimustega, on lapsele vähemalt esialgu raske. Lastekaitsetöötaja teabe kohaselt saab

lapsega vestlusest järeldada, et isa kasvatusmeetodid ja elukorraldus Itaalias on lapsele

sobivamad. Peale naasmist Itaaliast on elukorraldus ema juures lapses tekitanud teatavat

vastumeelsust ja trotslikkust. Ka ema on kohtus ärakuulamisel kinnitanud, et isa ja lapse side

on väga tugev ja poeg igatseb tõesti Itaaliat. Ema kinnitusel on tal pojaga suhted väga head,

alguses olid võõrad ning oli raske, laps ütles, et ei armasta ema nii palju kui isa. Kohtule isa

esitatud videosalvestustest ja vestluse tõlgetest nähtub, et laps ei ole Eestis uuesti täielikult

kohanenud ja lapsele on tema praegune elukorraldus raske. Ema on ärakuulamisel väitnud, et

ei usalda last isaga Itaaliasse, sest kardab, et laps ei tule enam sealt tagasi. Menetluses on

leidnud kinnitust, et laps on täielikult omaks võtnud itaalia keele ning elu- ja koolikorralduse

Itaalias ning see on muutunud tema harjumuspäraseks elukorralduseks ja keskkonnaks. Samuti

on leidnud kinnitust lapse kindel soov elada koos oma isaga Itaalias. Kohtu hinnangul ei ole

esitatud mõistlikke põhjendusi selleks, miks laps ei võiks oma soovi kohaselt elada Itaalias koos

isaga, kes on temale täielikult pühendunud, selle asemel, et elada vastumeelselt Eestis ema uues

peres, sh koos ema abikaasaga. Ainus takistus selleks on vanemate soovimatus jõuda

kokkuleppele.

36. Menetluses esitatud teabest nähtub, et vanemate omavahelised suhted on pingelised ja

vanemad ei ole valmis last kahjustamata teostama ühist hooldusõigust. Isa on menetluses

süüdistanud ema vaimses ja füüsilises vägivallas lapse suhtes ning lapse raha omastamises. Ema

on menetlusdokumendis märkinud, et isa jätkuvalt valimatult sõimab, mõnitab ja süüdistab

teda. Lisaks räägib isa lapsele emast halvasti ja mõjutab, et laps hakkaks ema halvaks pidama.

Lastekaitsetöötaja on märkinud, et vestluse ajal rääkis isa korduvalt emast halvustavalt, pidades

teda väärtusetuks, imbetsilliks ja harimatuks. Lastekaitsetöötaja selgitusele lapse kuuldes

selliselt mitte väljenduda isa ei reageerinud. Kohus nõustus, et teise vanema halvustamine ei

ole kindlasti lapse arengut toetav, tekitades arengulisi ja psühholoogilisi probleeme. Kohtus

ärakuulamisel väitis ema, et isa ei salli teda, isegi ei tereta, vaid solvab, et ema on suur siga,

odav prostituut; on öelnud, et „kui intelligentsi jagati, sind ei olnud kohal“. Ema väitis, et isa ei

näita head tahet ja sõimab ema lapse kuuldes. Kui laps oli Itaalias, siis isa ütles emale itaalia

keeles, et ta (ema) on sitt ja prostituut. Mõlemad vanemad on esitanud kohtule videod, mis on

ilmselt salvestatud kohtu jaoks näitamaks ennast soodsamas valguses ja on teist vanemat

halvustavad.

37. 27.09.2019 määruses on Tallinna Ringkonnakohus märkinud, et kuigi eelduslikult on lapse

parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat, kes üksmeelselt otsustavad

tema elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate konfliktsuse korral põhjendatud ühine

hooldusõigus lõpetada, sest erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu

2-17-4101

võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad nii asjas esitatud

menetlusdokumentide sisu kui kohtule esitatud vanemate kirjavahetuste (vestluste) sisu selgelt,

et vanemad ei suuda üksmeelselt otsustada lapse elu puudutavaid küsimusi ning nende

omavahelised äärmiselt halvad suhted takistavad neil võtta vastu otsuseid, mis vastaksid lapse

parimatele huvidele, s.o korraldada üksmeelselt lapse elu. Seejuures nähtub isa esitatud

menetlusdokumentidest ja neile lisatud tõenditest, sh määruskaebusest ning ringkonnakohtule

hiljem esitatud dokumentidest, et ta on ema suhtes äärmiselt süüdistav. Samuti kinnitavad

vanemate suhtluse kohta esitatud väljavõtted kirjalikest vestlustest, et isa kasutab vulgaarseid

väljendeid ning ähvardab ema. Seega on vanemate suhted sedavõrd pingelised, et nad ei suuda

võtta ühiselt vastu lapse huvidele vastavaid otsuseid ega koos lapse elu korraldada.

38. 2021. aastaks ei ole vanemate vahelised suhted paremaks muutunud ja olukord on sama kui

mitu aastat tagasi, seega ei ole põhjendatud eeldada, et vanemad suudavad nüüd teostada lapse

suhtes ühist hooldusõigust vastavalt PKS § 118 lõikele 1 üksmeeles. Seega ei ole lapse huvides

vanemate ühise hooldusõiguse taastamine. Kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et

vanematevahelised suhted ei ole head ja et vanemad ei ole seni suutnud oma erimeelsusi lapse

huvides kõrvale jätta, mistõttu on vähe tõenäoline, et nad suudaksid lähiajal lapsele olulistes

küsimustes kokkuleppele jõuda. Vanemate vahel on lepitamatud vastuolud, mis takistavad neil

ühise hooldusõiguse teostamist. Vanemad suhtuvad teineteisesse süüdistavalt. Vanemate

suutmatuse all tuleb mõista mh ka olukorda, kus nad ei suuda lahendada lapsega seotud

küsimusi alaliste pingeteta ja erimeelsusteta ja see ei ole kooskõlas PKS § 118 lõikest 1 tuleneva

põhimõttega, et vanemad teostavad lapse suhtes ühist hooldusõigust omal vastutusel ja

üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kohus leidis, et vanemate vahelised pinged

ja sellest tulenevad vaidlused avaldavad lapsele kindlasti mõju. Menetluses esitatud

seisukohtadest nähtub vanemate vastastikune ülikriitiline suhtumine ning enda tegevuse ja

arvamuse ainuõigeks pidamine, mis ei ole ühise hooldusõiguse teostamiseks ja teineteise

mõistmiseks hea alus. Kohtumenetluse ajal ei ole vanemate suhted muutunud ja kohtu

hinnangul ei saa praegusel ajal eeldada, et vanemad asuvad lähiajal omavahel sõbralikult

suhtlema, lapsesse puutuvaid asju läbi arutama ja ühise hooldusõiguse teostamisel koostööd

tegema. Samuti ei saa vanemaid selleks sundida. Kohus leidis, et ei ole põhjendatud lapse

elukorralduses täiendavate pingete tekitamine sellega, et vanemad vaidleksid pidevalt ühise

hooldusõiguse teostamise üle. Lähtudes eeltoodust jättis maakohus rahuldamata isa avalduse

taastada tema ja lapse ema ühine hooldusõigus lapse suhtes.

39. Kohus tugines PKS § 134 lõigetele 1 ja 3. Praegusel ajal on ema suhtes pooleli kaks

kriminaalmenetlust: nr XXXXXXXXXXX seoses võimaliku lapse varahooldusõiguse

rikkumisega ja nr YYYYYYYYYYY seoses võimaliku lapse väärkohtlemisega. Kohus teeb

lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ettekirjutuse ja kohustab tutvuma

kriminaalmenetluste tulemustega ning selgitama välja, kas lapse heaolu on ohus ja kas on alust

rakendada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Samuti tuleb kohalikul omavalitsusel kuni

2021/2022. õppeaasta lõpuni kontrollida vähemalt üks kord kuus lapse koolikohustuse täitmist

ja lapse kohanemist tema elukorraldusega Eestis. Kohus teeb ettekirjutuse lapse emale ja

kohustab teda tegema koostööd lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsusega ja lubama teha

vajadusel kodukülastusi ning vestelda lapsega.

40. Menetluskulude jaotamisel juhindus kohus TsMS § 172 lõigetes 1 ja 3 sätestatust ning jättis

lapsele menetluses riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud riigi kanda ja kõik muud

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

2-17-4101

Lapse isa määruskaebus

41. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus

määrus, millega rahuldada avaldus temale lapse suhtes ainuhooldusõiguse üleandmiseks või

avaldaja alternatiivsed taotlused. Menetluskulud palub isa jätta lapse ema kanda.

42. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu määrus ebaloogiline, põhjendamatu ja

ebaselge. Määrus tuleb tühistada materiaal-, kaalutlus- ja menetlusõiguse normide väära

kohaldamise tõttu ja teha uus otsustus hooldusõiguse küsimuses.

43. Kohus ei lähtunud asja lahendamisel lapse arvamusest ja jättis hindamata PKS § 137 lõike

3 alusel kaalumisele kuuluvad asjaolud ja nende muutumise. Kohus rikkus uurimispõhimõtet

ja jättis lapse huvid ja soovid tuvastamata. Kohus tuli valele järeldusele nagu ei oleks asjaolud

muutunud ulatuses, et põhjendavad varasema kohtumääruse muutmist. Hooldusõiguse osas on

määrus ebaloogiline. Võrreldes varasema määruse tegemise ajaga on muutunud lapse ja isa

hingeline seos, lapse vanus ja soovid ning lapse oskus neid väljendada, ema käitumine ja

vanemate pühendumine lapse elule. Maakohtu põhjendustest saab teha järelduse, et kohus on

nõus, et lapse huvides on tagasi Itaaliasse minna, kuna see vastab lapse soovidele. Samas

määras kohus, et jätab avalduse rahuldamata.

44. Maakohus leidis, et ainult lapse soovist ei piisa muudatuste tegemiseks vanemaõigustes.

Selline järeldus ei ole selge. Põhjendatud ei ole, miks ei võtnud kohus lapse arvamust arvesse.

Laps on 7-aastane ja suudab selgelt oma seisukohta väljendada. Kohus ei selgitanud, millisest

eluaastast on põhjendatud lapse arvamusega arvestamine. Samas leiab kohus, et menetluses ei

ole esitatud mõistlikke põhjendusi, miks laps ei võiks elada Itaalias koos isaga. Kui kohus leidis,

et mõlemad vanemad on võimelised lapse eest hoolitsema ja soovivad last kasvatada ning tema

eest hoolitseda, on lapse arvamuse ja soovi arvesse võtmine tavapärasest tähtsam.

45. Isa hinnangul on tema suuteline lapse huve suuremal määral tagama. Kohus ei võrrelnud

vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada ega analüüsinud hingelist seost

lapsega, senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele. Kohus ignoreeris täielikult, milliseid

elamistingimusi saavad vanemad lapsele tulevikus pakkuda. Samuti ei vastanud kohus

küsimusele, kas need tingimused on muutunud peale eelmist kohtumäärust. Isa jääb seisukoha

juurde, et on pühendunud lapse kasvatamisele ja arenemisele ning tal on selleks paremad

võimalused (nii majanduslikud kui vaimsed) kui emal. Isal on paremad elutingimused. Ema

elutingimusi, töökohta ja töötasu ei ole kontrollitud ega võrreldud isa elutingimustega. Ema

elab üürikorteris ja on võlgades. Isa süveneb lapse kasvatamisse ja arengusse, panustab sellele

aega. Ema ei ole lapse arenguga tegelenud. Laps ise räägib, et kui ta on emaga, mängib ta

enamasti videomänge, kuna ema ei tegele temaga. Isa panust ei saa lugeda ebaoluliseks.

Viimased 10 kuud elab isa lapse pärast Eestis. Kohus jättis arvestamata lapse ja isa hingelise

seotuse.

46. Kohus jättis tähelepanuta isa väited ema poolt lapse vara ja heaolu ohustamisest. Ema rikkus

lapse varahooldusõigust ning isegi riigiprokurör jõudis järeldusele, et ema rikkus PKS-ist

tulenevaid alaealise lapse varahoolduse nõudeid. Isa leiab, et kui on isegi kahtlusi selles osas,

et ema ei suuda nõuetekohaselt täita hooldusõigust, ei saa seda jätta tähelepanuta.

Kohtumenetluses on esitatud mitmeid videoid, kus laps kinnitab, et ema lõi või hirmutas teda.

Ka selle jättis kohus arvesse võtmata. Kohus jättis tähelepanuta isa tunnistajate ütlused.

47. Seoses lepitusmenetluse avalduse läbi vaatamata jätmisega märgib isa, et avaldus esitati

2021. a mai alguses, juuni alguses korraldati kohtuistung ning lõpplahend tuli septembri lõpus.

2-17-4101

Otsuse venimise tõttu ei lubanud ema lapsel isaga Itaaliasse puhkama sõita. See ei vasta lapse

huvidele.

48. Isa märgib praeguse olukorra kohta, et ema andis nõusoleku lapsel koos isaga Itaaliasse

sõita 21.–31.10.2021. Paari päeva möödumisel hakkas ema nõudma tema nõusoleku

notariaalset vormistamist. Isa kontrollis, et nii Eesti kui Itaalia ei nõua notariaalselt kinnitatud

nõusolekut. Seda selgitati lapse emale. Ema ütles omakorda, et seadus ja reeglid teda ei huvita,

temale on vaja notariaalset nõusolekut. Isa oli sellega nõus, kuid aja broneerima ning selle eest

maksma peab ema. Ema ei olnud sellega nõus. Laps oli täielikult frustreerunud – ta oli nii

rõõmus, et 10 kuu möödumisel lubas ema tal Itaaliasse sõita, kuid paari päeva möödumisel

hakkas ema ütlema, et kui isa ei vormista notariaalset nõusolekut, ei luba ta sõita. Laps tuli isa

juurde ja hakkas nutma ja paluma, et notariaalne nõusolek vormistataks. Ema teab, kui vajalik

on sõit oma teisele kodumaale lapse jaoks, aga manipuleerib lapse tunnetega. Selline käitumine

ei ole lapse huvides. Lapse psüühiline seisund sõltub ema otsustest, aga ema käitub

ebastabiilselt. Lastekaitsespetsialist kaitseb ema, mitte lapse huve.

49. Isa soovib toetada lapse ja ema sidet ja on valmis arutama suhtluskorra üle, mille järgi

hakkaks laps Eestis käima ja emaga aega veetma.

50. Kohtumenetluse käigus tekkis olukordi, kus isa palus, et nii sotsiaaltöötaja kui lapsele

määratud esindaja last aitaksid, kuna laps väidab, et ta vajab abi (põhjusel, et ema kasutab lapse

suhtes nii füüsilist kui vaimset vägivalda). Keegi ei ole last senini aidanud.

Lapse ema määruskaebus

51. Ema esitas vastumääruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles jäeti

menetluskulud poolte endi kanda ja teha selles osas uus määrus, millega jätta mõlema poole

maakohtu menetluskulud isa kanda või alternatiivselt saata asi vastavas osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Samuti palub ema jätta ringkonnakohtu menetluskulud isa kanda.

52. Maakohus jaotas valesti menetluskulud, kui jättis kõik ema kulud tema enda kanda. TsMS

§ 172 lõike 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses kulud isik, kelle

huvides lahend tehakse. Kohus jättis isa nõuded rahuldamata. TsMS § 172 lõike 7 teine lause

sätestab, et kui avaldus jääb rahuldamata hagita menetluses, mida saab algatada üksnes avalduse

alusel, jäävad menetluskulud avaldaja kanda. Seega tulnuks ema kulud jätta isa kanda.

Maakohtumenetlusest ja esitatud seisukohtadest nähtub, et isa esitas vähese perspektiiviga

avaldused kohtule, samuti esitas pikki menetlusdokumente, mille sisu on tihti korduv või

teoreetilist laadi (pikad viited laste õigustele erinevates õigusaktides), kuid vaatamata sellele on

ema olnud sunnitud need läbi töötama ja vastama. Isa on sisuliselt jõukust ära kasutanud ja

püüab läbi kurnamistaktika ning kõike ja kõigi peale kaevates saavutada endale meelepärast

tulemust, milleks on lapse enda omaks tegemine ja jäädavalt emast võõrandamine. Eelnevast

tulenevalt on ema kulude tema kanda jätmine äärmiselt ebamõistlik ja ebaõiglane.

53. Emal kulus maakohtus õigusabile kokku 15 t 51 min ja rahaline kulu oli 2060.49 eurot +

käibemaks. Ema palub menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata ja isalt välja mõista.

Menetlusosaliste seisukohad

54. Lapsele määratud esindaja leidis vastuses isa määruskaebusele, et lapse tahtele vastaks

määruskaebuse rahuldamine, kuid otsustus sõltub sellest, kas ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus teinud kaalutlusvea sellega, et ei omistanud lapse tahtele piisavat kaalu.

2-17-4101

55. Lapse ema vaidles isa määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

56. Eestkosteasutus ei toetanud isa määruskaebust ja leidis, et maakohus on lähtunud lapse

huvidest. Ema kaebusele vastuseks märkis eestkosteasutus, et menetluskulude jaotus on kohtu

pädevuses.

57. Lapse isa vaidles ema kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Menetluse edasine käik

58. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

59. Ringkonnakohus leiab, et isa määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata

TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 ja § 659 alusel. Isa avalduse rahuldamata jätmise osas on maakohtu

määrus õige ja põhjendatud. Ema vastumääruskaebus menetluskulude jaotuse peale on

põhjendatud osaliselt ja selle alusel tuleb vaidlustatud määrus TsMS § 667 lõike 2 alusel

tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud (v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud

kulud), mis seonduvad isa avaldusega talle hooldusõiguse üleandmiseks ja alternatiivsete

taotlustega, menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse ja

jätab vastava avalduse menetlemisega seotud menetluskulud maakohtus avaldaja (isa) kanda.

Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus jaotab määruskaebemenetluse

kulud. Vastavalt TsMS § 654 lõikele 22 esitab ringkonnakohus määruse tervikresolutsiooni.

60. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lõike 1 järgi

koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohus on asja

lahendamisel seotud kaebuse piiridega. Kolleegium märgib, et kuigi isa kaebuse taotluste

punktist 1 saab järeldada, et määrust vaidlustatakse täies ulatuses, on palutud uus määrus teha

üksnes hooldusõiguse üleandmise nõude osas (taotluste punktid 1.1-1.3). Samuti puuduvad

määruskaebuses täielikult põhjendused, miks vaidlustatakse määrust osas, milles kohus jättis

isa avalduse lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata (maakohtu määruse resolutsiooni

punkt 1). Ringkonnakohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et lepitusmenetluse

korraldamise avalduse läbi vaatamata jätmise osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud,

mistõttu on määrus TsMS § 466 lõike 3 järgi selles osas jõustunud. Samuti ei ole määrust

vaidlustatud osas, milles kohus tegi lapse elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ja lapse

emale ettekirjutused (resolutsiooni punktid 4, 5), seega ka vastavas osas on maakohtu määrus

jõustunud.

61. TsMS § 477 lõike 7, § 442 lõike 5, § 659 ja § 662 lõike 3 alusel võtab ringkonnakohus

täiendavate tõenditena vastu isa määruskaebusele ja eestkosteasutuse 05.11.2021 seisukohale

lisatud dokumendid, samuti ema 20.12.2021 ja 22.02.2022 esitatud dokumendid ning isa

11.02.2022 esitatud dokumendid. Ringkonnakohus keeldub isa 08.03.2022 esitatud videote

koos nende tõlgetega tõenditena vastuvõtmisest (TsMS § 236 lõige 3, § 238 lõike 3 punkt 4).

Kohtu hinnangul ei tõenda videod vaidlusaluseid asjaolusid ning isa ei ole ka põhjendanud,

millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks dokumendid on esitatud. Kuivõrd tõendid,

mille vastuvõtmisest keelduti, esitati elektrooniliselt, siis need tagastamisele ei kuulu

(Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19).

2-17-4101

62. Maakohus eksis tsiviilasja toimiku pidamisel (TsMS § 56 lõiked 1-3), kui ei lisanud

pabertoimikusse lapsele määratud esindaja 19.11.2021 vastust ema määruskaebusele.

Kohtupraktikas on sellises olukorras ringkonnakohus ise täiendanud pabertoimikut ja kohus

teeb seda ka praeguses asjas, lisades kõnealuse menetlusdokumendi pabertoimikusse.

63. Ringkonnakohus käsitleb esmalt isa määruskaebust tema hooldusõiguse üleandmise

avalduse (ja alternatiivsete taotluste) rahuldamata jätmise peale ning seejärel ema

vastumääruskaebust menetluskulude jaotuse peale.

64. Isa esitas maakohtule avalduse, milles taotles PKS § 138 lõike 1 kolmanda lause alusel lapse

hooldusõiguse üleandmist isale, alternatiivselt PKS § 1231 lõike 3 kohaselt vanema

hooldusõiguse taastamist või osaliselt hooldusõiguse üleandmist isale. Ringkonnakohus

selgitab, et mõlema avalduse lahendamise puhul on tegemist kohtu kaalutlusotsustusega, mille

kohus teeb oma siseveendumuse kohaselt, lähtudes eelkõige lapse huvidest ja arvestades kõiki

asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve (PKS § 123 lõige 1). Sellisesse kohtu

kaalutlusotsustusse sekkub kõrgema astme kohus üksnes juhul, kui alama astme kohus on

ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole maakohus antud juhul diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme

oluliselt rikkunud. Maakohus lähtus lahendi tegemisel lapse ja teiste asjaomaste isikute

huvidest ning on oma seisukohti avalduse rahuldamata jätmisel jälgitavalt põhjendanud.

Määruskaebuse väited ei võimalda järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel

nendest

piiridest,

mis

kohtul

seaduse

kohaselt

perekonnaasja

lahendamisel

on.

Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid

kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(TsMS § 659 ja § 654 lõige 6). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

65. Maakohus tuvastas, et Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusega tsiviilasjas nr

2-17-4101 määrati lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes ning anda

ainuhooldusõigus emale. PKS § 138 lõike 1 kolmandast lausest tuleneb, et kui hooldusõigus

kuulub ühele vanemale kohtulahendi alusel, võib teine vanem taotleda hooldusõiguse

üleandmist, kui kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, või ühise

hooldusõiguse taastamist. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et hooldusõiguse

üleandmise avalduse rahuldamiseks peab olema täidetud eeldus, mille kohaselt varasema

kohtulahendi aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud. Seega ei ole tegemist tavapärase

ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidlusega, milles kohus hindab mõlema vanemaga

seonduvaid asjaolusid, arvestades mh kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut

last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning

lapse tulevasi elamistingimusi (PKS § 137 lõige 3). Isa määruskaebusest jääb kohtule arusaam,

et isa arvates on tegemist ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidlusega, kuna määruskaebus

keskendub enamuses väidetele, miks isa on parem ja sobilikum isik lapse hooldusõigust

teostama kui ema ning et väidetavalt jättis maakohus kõik vastavad väited ja põhjendused

tähelepanuta. Maakohus on vaidlustatud määruses õigesti märkinud, et käesoleva avalduse

lahendamisel saab arvestada nende asjaoludega, mis on muutunud pärast 27.09.2019 Tallinna

Ringkonnakohtu määrust.

66. Kolleegium nõustub maakohtuga, et praegusel juhul ei ole lapsega ja vanemate

hooldusõiguse teostamisega seonduvad asjaolud muutunud sellises ulatuses, et oleks

põhjendatud jõustunud kohtumääruse täielik muutmine ja hooldusõiguse täielikult või osaliselt

emalt isale üleandmine. Maakohus tuvastas, et pärast 27.09.2019 määrust elas laps koos emaga

Eestis kuni 15.02.2020, mil läks isa juurde Itaaliasse vastavalt suhtlemiskorrale üheks nädalaks,

2-17-4101

kuid isa jättis lapse emaga kokku leppimata Itaaliasse oluliselt pikemaks ajaks, tuues tagasi

alles 29.01.2021. Sellest ajast elab laps taas Eestis. Määruskaebuse kohaselt on isa hinnangul

võrreldes varasema määruse tegemise ajaga muutunud lapse ja isa hingeline seos, lapse vanus

ja soovid ning lapse oskus neid väljendada, ema käitumine ja vanemate pühendumine lapse

elule. Ringkonnakohus märgib, et menetlusosalised ei vaielnud selle üle, et isa ja lapse side on

väga tugev ja laps tõesti igatseb Itaaliat (mh kinnitas seda ärakuulamisel ema, vt ärakuulamise

protokoll t VI kd lk 17) ning et isa on väga pühendunud lapse eest hoolitsemisele. Praegusel

juhul ei saa aga tähelepanuta jätta, kuidas selline olukord on kujunenud. Maakohus leidis, et

laps viibis vähemalt alates 2020. a juunist kuni 2021. a jaanuari lõpuni Itaalias isa ainuisikulise

otsuse alusel ilma hooldusõigusliku vanema (ema) nõusolekuta. Seda kohtu järeldust ei ole isa

määruskaebuses ka vaidlustanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et olukorras, kus laps viibis

õigusliku aluseta ning ema ja lapse õigusi rikkudes pikemat aega lahuselava vanema juures, ei

saa täielikult arvestada sel ajal muutunud asjaolusid. Kohus leidis õigesti, et vanema poolt

suhtlemiskorrast ühepoolselt kõrvale kaldumine ei saa oluliselt mõjutada võimalikke tulevasi

muutusi hooldusõiguslikes küsimustes.

67. Alternatiivselt taotles isa vanema hooldusõiguse taastamist. PKS § 1231 lõike 3 kohaselt on

vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et hooldusõigus kuuluks vanematele ühiselt.

Avaldus rahuldatakse, kui täidetud on PKS § 138 lõike 1 teises lauses sätestatud eeldused, st

vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ja ühist hooldusõigust taotlev vanem on sobiv

ja võimeline hooldusõigust teostama. Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul hooldusõiguse

taastamise juures hinnata eelkõige seda, kas hooldusõiguse taastamine on lapse huvides. Lisaks

tuleb arvestada, et ühine hooldusõiguse teostamine on võimalik üksnes juhul, kui vanemate

vahel on piisavalt hea läbisaamine, et nad suudavad võtta ühiselt vastu lapse huvidele vastavaid

otsuseid ning korraldada üksmeelselt lapse elu. Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.09.2019

määruses, et vanemate suhted on sedavõrd pingelised, et nad ei suuda võtta ühiselt vastu lapse

huvidele vastavaid otsuseid ning koos lapse elu korraldada. Vaidlustatud määruses leidis

maakohus, et 2021. aastaks (ega ka kohtumenetluse jooksul) ei ole vanemate vahelised suhted

paremaks muutunud ja olukord on sama kui mitu aastat tagasi – vanemad ei suuda oma

erimeelsusi lapse huvides kõrvale jätta, nende vahel on lepitamatud vastuolud, nad suhtuvad

teineteisesse süüdistavalt ja ülikriitiliselt – kõik need asjaolud takistavad vanematel ühise

hooldusõiguse teostamist. Seega ei ole põhjendatud eeldada, et vanemad suudavad nüüd

teostada lapse suhtes ühist hooldusõigust vastavalt PKS § 118 lõikele 1 üksmeeles. Maakohtu

järeldusi vanemate vaheliste pingeliste suhete ja seetõttu ühise hooldusõiguse teostamise

võimatuse kohta ei ole määruskaebuses vaidlustatud. Määruskaebemenetluses esitatud tõendid

(vanemate e-kirjavahetused lastekaitsespetsialistiga t VII kd lk 47, 50) kinnitavad täiendavalt

vanemate halba läbisaamist ja eelkõige isa süüdistavat olekut ema suhtes. Eeltoodust tulenevalt

leidis maakohus õigesti, et vanemate ühise hooldusõiguse taastamine ei ole lapse huvides, kuna

põhjendatud ei ole tema elukorralduses täiendavate pingete tekitamine sellega, et vanemad

vaidleksid pidevalt ühise hooldusõiguse teostamisel.

68. Määruskaebuses leitakse, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata lapse arvamusega,

st sooviga elada Itaalias, ega põhjendanud, millisest eluaastast on põhjendatud lapse

arvamusega arvestamine. Ringkonnakohus selgitab, et seadusest tulenevalt arvestatakse

vähemalt 14-aastase lapse arvamusega ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude puhul, st vastavat

avaldust ei rahuldata, kui vähemalt 14-aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu

(PKS § 137 lõike 2 punkt 1). Lisaks tuleneb TsMS § 553 lõikest 1, et vähemalt 14-aastasel

piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega lapsel on teda puudutavas hagita perekonnaasjas iseseisev

kaebeõigus. Seega ei tulene seadustest kohtule kohustust arvestada alla 14-aastase lapse

arvamusega. TsMS § 5521 lõike 1 esimese ja teise lause järgi kuulab kohus last puudutavas

asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult (v.a seaduses sätestatud juhul), kuid kohus võib

2-17-4101

ära kuulata ka noorema lapse. Seega ei olnud praeguses asjas kohtul ka kohustust last isiklikult

ära kuulata. Lapsele määratud esindaja on õigesti esile toonud, et lapse tahe ja tema parim huvi

ei ole alati kattuvad mõisted ning praegusel juhul tuleb arvestada, et lapse tahe on ilmselt suurel

määral kujunenud isaga Itaalias veedetud aasta tagajärjel. Kolleegium nõustub ka esindaja poolt

märgituga, et lubatav ei saa olla olukord, kus üks vanem seab eesmärgiks lapse tahte muutmise

ning läbi selle varasema kohtulahendi muutmise.

69. Seoses lapse vastumeelsusega elada Eestis leidis maakohus, et arvestades, et laps oli ema

elukorraldusest peaaegu aasta jooksul eemaloleku tõttu võõrdunud, on mõistetav, et harjumine

ema uue perekonnaga ning elutingimustega on lapsele vähemalt esialgu raske, kuivõrd laps oli

Itaalias veedetud aja jooksul omaks võtnud itaalia keele ning sealse elu- ja koolikorralduse.

Eestkosteasutuse 05.11.2021 seisukohale on lisatud Tallinna XXXi, kus laps õpib alates

sügisest 2021, 01.11.2021 vastus Kristiine Linnaosa Valitsuse päringule (t VII kd lk 30).

Klassijuhataja vastuses on märgitud, et laps kohanes kooliga kiiresti; on viisaka käitumisega ja

peab kinni reeglitest; suhtleb julgelt nii teiste laste kui õpetajatega; on leidnud klassist paar

sõpra, kellega suhtleb vahetundidel sagedamini; tundides töötab aktiivselt kaasa, oskab

klassikaaslastega koostööd teha; tundide välisel ajal võtab osa kunsti- ja spordiringi tegevustest.

Lisaks on esile toodud, et laps räägib vabalt oma perest ning sellest, et ema ja isa ei ela koos;

laps ei ole kuidagi välja näidanud, et tal oleks mure vanemate omavahelise suhtluse pärast.

Eeltoodust võib kolleegiumi hinnangul järeldada, et kõnealuse vastuse koostamise ajaks oli laps

oma elukorraldusega Eestis kohanenud – tal läheb koolis hästi, ta on aktiivne suhtleja ning on

leidnud endale ka meelepärased koolivälised tegevused.

70. Vastuseks kaebuse väitele, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata isa esitatud

tunnistajate ütlused, selgitab ringkonnakohus järgmist. Tunnistaja ütluste puhul on tegemist

spetsiifilise TsMS §-des 251jj sätestatud tõendi vormiga, mis kogutakse kohtumenetluses

tunnistaja suulise või erandina kirjaliku ülekuulamise teel. Antud juhul ei ole isa taotlenud

kohtumenetluses tunnistajate ülekuulamist. Seega on määruskaebuses ilmselt silmas peetud isa

esitatud kolmandate isikute selgituste arvestamata jätmist. Samas ei ole kaebusest selgelt aru

saada, milliste tõendite hindamata jätmist kaebaja vaidlustab. Kaebuses on märgitud, et isa

edastas 43 tunnistaja kirjalikud ütlused koos tõlkega, kuid ei ole aru saada, milliseid

konkreetseid tõendeid eeltooduga silmas on peetud. Isa 01.09.2021 menetlusdokumendi

punktis 88 on märgitud, et isa esitab 43 tunnistaja ütlused (lisa 21: tunnistajate ütlused ja F

tunnistus). Toimikust nähtuvalt on viidatud lisa 21 näol tegemist üksnes F kinnitusega (t VI kd

lk 123). Samuti viidatakse kaebuses, et kohus jättis lapsehoidja kirjaliku arvamuse tõendina

arvestamata. Isa 01.09.2021 menetlusdokumendi lisa 20 on lapsehoidja Z selgitus (t VI kd lk

119-122 pöördel). Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohus isa kaebusest aru selliselt, et

vaidlustatakse F ja Z selgituste tõendina arvestamata jätmist. Kuigi kohus saab TsMS § 229

lõike 2 teise lause kohaselt hagita menetluses tõendina arvestada ka sellist teavet, mis ei ole

seaduses seda liiki tõendile kehtestatud protsessivormis, leiab ringkonnakohus, et tegemist ei

ole asjakohaste tõenditega. Isa leiab, et viidatud tõendid tõendavad, et ema ja tema elukaaslane

on lapse suhtes vägivaldsed ja et laps oli selle tõttu pidevalt stressis, samuti, et kui laps elas

Itaalias, paranes tema psüühiline seisund ja ta oli stabiilne, rõõmus ja avatud. F kinnitusest ei

nähtu asjaolusid, mida isa soovib tõendiga tõendada. Z selgituse puhul leiab ringkonnakohus,

et tegemist ei ole objektiivse tõendiga, kuivõrd lapsehoidja näol on tegemist isale lähedase

isikuga, kes selgituse sisust ja väljendusviisist nähtuvalt on lapse ema suhtes äärmiselt

negatiivselt meelestatud. Asjaolu, et maakohus nendele tõenditele lõpplahendis ei viidanud, ei

anna alust isa kaebuse rahuldamiseks.

71. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda vaidlustatud määrust vastuoluliseks maakohtu

seisukoht, mille kohaselt ei ole kohtu hinnangul esitatud mõistlikke põhjendusi selleks, miks

2-17-4101

laps ei võiks oma soovi kohaselt elada Itaalias koos oma isaga selle asemel, et elada

vastumeelselt Eestis oma ema uues peres. Kohus on lisaks märkinud, et ainus takistus selleks

on vanemate soovimatus jõuda kokkuleppele. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu vastav

seisukoht lapse Itaalias elamise võimalikkuse kohta võib olla mõneti segadust tekitav. Samas

oli maakohtul õigus avaldada selle aspekti osas oma seisukoht. Siiski tuleb arvestada, et

eeltoodu ei muuda kohtu lõppjäreldust selle kohta, et asjas ei ole põhjendatud isa hooldusõiguse

taastamine, kuivõrd vanemate omavahelised suhted on pingelised ja nad ei ole suutelised

praegusel ajal last kahjustamata teostama ühist hooldusõigust. Ringkonnakohtu hinnangul pidas

maakohus eeltooduga silmas seda, et kui vanemad saaksid omavahel paremini läbi, võiks lapse

huvides olla ühise hooldusõiguse taastamine, millisel juhul saaksid vanemad sõlmida

kokkuleppe lapse Itaalias elamise kohta, aga praegusel juhul on vanemate konfliktsete suhete

tõttu ühine hooldusõigus välistatud. Ringkonnakohtul puuduvad asjaolud teistsugusele

seisukohale asumiseks.

72. Seoses isa esiletoodud kriminaalasjadega märgib kolleegium järgmist. Maakohus tuvastas,

et kohtumenetluse ajal oli ema suhtes pooleli kaks kriminaalmenetlust, vastavalt seoses

võimaliku lapse varahooldusõiguse rikkumisega ja lapse võimaliku väärkohtlemisega.

Määruskaebuses isa suures osas kordab oma varasemaid seisukohti, mida maakohus on asja

lahendamisel arvesse võtnud ja neile määruses ka vastanud. Maakohus leidis, et Politsei- ja

Piirivalveameti 18.08.2021 kirja kohaselt on uurija 06.08.21 kuulanud üle lapse ning alustanud

kriminaalasja nr YYYYYYYYYYY. Kohtu hinnangul oli mõistetav, et 29.08.2021 oli laps

närviline ja stressis, sest tänaval püksi kakamine võib seda põhjustada, kuid emale ei saa

olukorra lahendamist sel hetkel temale parimana tundunud viisil ette heita. Seoses

kriminaalasjaga nr XXXXXXXXXXX leidis maakohus, et lapsele kingitud raha kasutamine

ema või ema teiste perekonnaliikmete tarbeks ja mitte lapsega seonduvalt ei ole põhjendatud,

kuid praegusel ajal ei ole kriminaalmenetlus veel lõppenud ja seega ei ole varahooldusõiguse

rikkumine ja lapsele kahju põhjustamine tõendatud. Kaebuses leitakse, et vaidluses omab

tähendust asjaolu, kas vanem on ohustanud lapse heaolu (PKS § 134) ning et kui on isegi

kahtlusi selles osas, et ema ei suuda nõuetekohaselt täita oma hooldusõiguslikke kohustusi, jääb

arusaamatuks, mis põhjusel on maakohus selle tähelepanuta jätnud. Kolleegium selgitab, et

nagu eelnevalt märgitud, ei ole maakohus neid asjaolusid tähelepanuta jätnud. Vastupidi -

maakohus kohaldas seejuures PKS § 134 lõiget 3, tehes kohalikule omavalitsusele ettekirjutuse

ja kohustas tutvuma kriminaalmenetluste tulemustega ning selgitama välja, kas lapse heaolu on

ohus ja kas on alust rakendada ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Lisaks eeltoodule tegi

maakohus ettekirjutuse emale ja kohustas teda tegema koostööd lapse elukohajärgse kohaliku

omavalitsusega ning lubama teha vajadusel kodukülastusi ja vestelda lapsega. Kolleegium

märgib, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on praeguseks ajaks kriminaalmenetlus nr

XXXXXXXXXXX ka lõpetatud. Ema on 20.12.2021 esitanud kohtule 07.12.2021 prokuratuuri

loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (t VII kd, lk 40–41), millest nähtub, et enamus

lapse kontolt võetud raha kulus lapse huvides ja ülalpidamiskulude katteks. Seega leiti

määruses, et kuna lapse raha kasutamisega ei ole talle tekitatud varaliselt kahju, mis vastaks

KarS § 121 punktis 1 toodud piirmäärale, puudub kriminaalmenetluseks alus ja seetõttu tuleb

menetlus lõpetada.

73. Määruskaebuse etteheited, mis puudutavad lastekaitsespetsialisti tööd, jätab kolleegium

tähelepanuta, kuivõrd kohtul puudub käesoleva vaidluse raames pädevus tema töö hindamiseks.

Lisaks on kaebuses märgitud, et isa on pöördunud selles küsimuses Justiitsministeeriumi ja

Sotsiaalkindlustusameti poole. Samuti on kaebaja esitanud etteheited lapsele määratud esindaja

osas, leides, et esindaja kaitseb rohkem ema huve ega ole isa teadetele nõuetekohaselt

reageerinud ega analüüsinud olukorda, kas laps vajab abi või mitte. Ringkonnakohus selgitab,

et lapse huve puudutavas vaidluses on lapsele määratud esindaja roll n-ö kõrvalseisjana kaitsta

2-17-4101

lapse huve, andes menetletavale avaldusele teistest menetlusosalistest sõltumatu hinnangu lapse

huvidest lähtuvalt.

74. Ringkonnakohus märgib, et kaebuse väited, mis puudutavad lapse Itaaliasse sõitu 2021

oktoobris, on suhtluskorra küsimus, mistõttu käesolevas hooldusõiguse üleandmise

(alternatiivselt taastamise) vaidluses kohus neid ei hinda. Selleks, et laps saaks isaga Itaaliasse

minna, tuleb vanematel kokku leppida suhtluskorras ning kokkuleppele mittejõudmisel

pöörduda suhtluskorra kindlaksmääramiseks kohtusse.

75. Järgnevalt käsitleb kolleegium ema määruskaebust menetluskulude jaotuse peale. TsMS

§ 172 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides

lahend tehakse. Sama lõike teise lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib

kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see

on asjaolusid arvestades õiglane, mh kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse,

väite või tõendi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu diskretsiooniotsus TsMS § 172

lõike 1 alusel menetluskulude jaotamisel põhjendatud. Maakohus on üksnes viidanud nimetatud

sättele ja märkinud, et jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (v.a lapsele riigi

õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda ning mille osas määrust ka ei

vaidlustata). Riigikohus on leidnud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul

õiglane jätta menetluskulud lõike 1 teise lause alusel selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend

tehti (lahend nr 3-2-1-42-08, punkt 18). Kui kohus leiab, et õiglane on jaotada kulud muul viisil,

tuleb seda põhjendada ning sellisel juhul ongi peamiseks lähtekohaks õigluse põhimõte (vt ka

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-14, punkt 29).

76. Praegusel juhul jäi isa avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata ja

hooldusõiguse muutustega seonduvad avaldused täies ulatuses rahuldamata. Eeltoodud

Riigikohtu seisukoha järgi peaks sellises olukorras vähemalt rahuldamata jäetud avalduse osas

üldjuhul jääma menetluskulud avaldaja kanda ning vastupidist seisukohta tuleks põhjendada.

Maakohus ei ole põhjendanud seisukohta jaotada menetluskulud teisiti. Seega on

ringkonnakohtul alus maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.

77. Ringkonnakohtu hinnangul on antud juhul õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud, mis

seonduvad isa hooldusõiguse üleandmise avalduse (ja alternatiivsete taotluste) menetlemisega,

avalduse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 172 lõike 1 teise lause järgi isa kanda. Kolleegiumi

hinnangul aga puudub alus muuta menetluskulude jaotust lepitusmenetluse korraldamise

avalduse kulude osas. Kuigi nimetatud avaldus jäi läbi vaatamata, kuna varasemalt määratud

suhtluskord kaotas aktuaalsuse kohtumenetluse ajal, siis selle avalduse esitamist ei saa

iseenesest põhjendamatuks pidada. Avalduse esitamise ajal 08.05.2021 kohtu määratud

suhtluskord veel kehtis ja maakohus tuvastas, et ka ema oli suhtluskorda rikkunud. Seega ei saa

selle avalduse esitamist isale ette heita ning arvestades eeltoodud asjaolusid on kohtu hinnangul

TsMS § 172 lõike 1 teise lause mõistes õiglane, et selle avalduse menetlemisega seotud kulud

jäävad kummagi iga menetlusosalise enda kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud

esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

78. Isa määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud tuleb kaebuse rahuldamata

jätmise tõttu jätta kaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lõige 1), v.a lapsele riigi õigusabi korras

määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lõike 3 teine lause).

2-17-4101

79. Ema määruskaebus rahuldati osaliselt, mistõttu on selle menetlemisega seotud

menetluskulud ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 172 lõike 1 järgi põhjendatud ja õiglane jätta

menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis

jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lõike 3 teine lause).

80. Kuivõrd maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, ei tee seda ka

ringkonnakohus. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva

määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras (TsMS § 174 lõige 4).

(allkirjastatud digitaalselt)