2-20-19000/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19000

Kohtuasi

X hagi Y vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2628 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik esindaja

W, lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Kuldar Kirt

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta X apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-20-19000 tehtud Harju Maakohtu

24. mai 2022. a otsuse peale menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 646

alusel

otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 24. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-19000 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

4. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse (v.a resolutsiooni punkti 1) peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja, laps) esitas 28. detsembril 2020 Harju Maakohtule Y (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis alates 1. jaanuarist 2021. a kuni lapse

täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääras, kuid mitte vähem kui

292 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tagasiulatuvalt võlgnetav elatis 843 eurot

perioodi 1. veebruar 2020. a kuni 31. detsember 2020. a eest.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt on kostja alates maist 2017. a tasunud hagejale

alammääras elatist. Alates 2020. a algusest on kostja hakanud omavoliliselt summat

vähendama, viidates ajale, mille ta veedab hagejaga koos. Ajal, kui hageja on kostjaga, ostab

kostja hagejale toidu, ent kostja ei ole hagejale sünnist alates kunagi tasunud riiete, jalanõude,

mänguasjade, huvialade ega muu taolise eest.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt on ta tasunud elatist nõuetekohaselt.

Hageja on palju aega viibinud kostja juures ja kostja on täitnud hageja ülalpidamiskohustust

lapse eest vahetult hoolitsedes.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 24. mai 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata

menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja on tasunud 2020. a

elatist järgnevalt: jaanuar 292 eurot, veebruar 65 eurot (vähendatud 16 päeva võrra), märts 292

eurot, aprill 292 eurot, mai 292 eurot, juuni 292 eurot, juuli 95 eurot (vähendatud 14 päeva

võrra), august 292 eurot, september 292 eurot, oktoober 130 eurot (vähendatud 12 päeva võrra),

november 292 eurot ja detsember 35 eurot (vähendatud 17 päeva võrra). Kostja on seega

2020. a veebruaris, juulis, oktoobris ja detsembris tasunud elatist riiklikust alammäärast vähem.

Menetluses ilmnes, et hageja ei viibinud kostja juures 1–2 päeva kaupa, vaid pikemaid, üle 10

päeva kestvaid perioode. Sellel ajal pidas kostja hagejat üleval, kandes hageja toidu ja

eluasemekulusid. Lisaks on esitatud tõenditest nähtuvalt hageja ostnud lapsele ravimeid, riideid

ja kandnud meelelahutusega seotud kulusid. Menetluses ilmnes seega, et kostjal ei ole

tagasiulatuva elatise võlga. Kostja on elatist vähem tasunud, võttes arvesse aega, kui hageja

viibis koos temaga. Nimetatud ajal pidas kostja hagejat vahetult üleval ja täitis sellega

ülalpidamiskohustust.

Maakohus tuvastas, et hagi esitamisest alates on kostja täitnud ülalpidamiskohustust

nõuetekohaselt. 2020. a mais on kostja tasunud elatist 242 eurot, vähendades tasutavat summat

50 euro võrra, kuna kandis hageja kulusid otse ning augustis tasus kostja elatist 150 eurot, kuna

hageja viibis tema juures 12 päeva.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis alates 1. jaanuarist

2021. a Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääras kuni lapse täisealiseks saamiseni ning

mõista kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuv elatis perioodi 1. veebruar 2020. a kuni

31. detsember 2020. a eest 843 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud. Hageja

hinnangul jättis maakohus vaidlust lahendades tuvastamata vaidluse lahendamise aluseks

olevad olulised asjaolud, sh lapse isa juures viibimise aja, lapse vajaduste rahuldamiseks

kummagi vanema juures tehtavate vajalike kulutuste suuruse, kostja kantavate kulutuste

suuruse ning selle, kas kostja kantud kulutuste suurus vastab tema ülalpidamiskohustuse

ulatusele.

Hageja seaduslik esindaja (last esindades) on menetluses selgitanud, et kostja tehtavad

kulutused ei ole mõistlikud, piisavas suuruses ning on kooskõlastamata hageja emaga. Kostja

poolt esitatud kulud ei peegelda tegelikkust ega saa olla kostja põhjendatud vastuväiteks.

Teatud kululiigid tuleb jagada teatud ajavahemiku peale, et tekiks tehtud kulude keskmine.

Riigikohus on selgitanud, et võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult

ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sellisel juhul peab kohus

elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised

kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad

kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Maakohus

nimetatud asjaoludele hinnangut kohtuotsuses andnud ei ole, mistõttu on maakohus jätnud

tuvastamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud.

Ka on Riigikohus selgitanud, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et

lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult

proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades)

võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures,

peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Hageja leidis, et

maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust nimetatud asjaolu tõendamisvajaduse osas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus

tuleb TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole selgitamiskohustust vajalikul määral

täitnud, sh jätnud asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata ning rikkunud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust.

Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohtul on vastavalt TsMS § 392 lg-le 1

ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus. Kohus peab eelmenetluses välja

selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, samuti

menetlusosaliste faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (TsMS § 392

lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (TsMS § 392 lg 1 p 4). Kohus peab

hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (TsMS § 435 lg 1).

7. Maakohus on vaidlustatud otsuses selgitanud, et hageja elatisenõue hõlmab elatise

arvestamise alusena ja summaliselt nelja erinevat perioodi. Seejuures on maakohus viidanud

kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud perekonnaseaduse redaktsioonile ja uuele, alates

1. jaanuarist 2022 kehtima hakanud redaktsioonile. Samas ei nähtu asja materjalidest, et

maakohus oleks pooltele selgitanud, et 1. jaanuaril 2022 jõustunud perekonnaseaduse

muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord.

7.1. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest on maakohus asjakohaselt leidnud, et käesolevas asjas

tuleb kohaldada erinevaid perekonnaseaduse redaktsioone. Seda on selgitanud ka Riigikohus

tsiviilasjas nr 2-19-19160/42 tehtud 22. juuni 2022. a otsuse p-s 12. Viidatud otsuses on aga

Riigikohus ka selgitanud, et kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt otsust tehes seotud poolte

esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab õigust ise ning peab kohaldama elatisenõudele

alates 1. jaanuarist 2022 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni sõltumata poolte väidetest.

Kohus peab juhtima poolte tähelepanu sellele, et menetluse kestel on materiaalõigus muutunud,

selgitama pooltele sellega kaasnevat menetluslikku olukorda ning andma pooltele võimaluse

vajaduse korral nõuet täpsustada, täiendavaid asjaolusid välja tuua ja tõendeid esitada (vt p-

d 13 ja 13.1). Seda aga maakohus teinud ei ole.

7.2. Käesolevas asjas on hageja palunud kostjalt välja mõista elatise alates 1. jaanuarist 2021

kuni lapse täisealiseks saamiseni Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimummääras, kuid mitte

vähem kui 292 eurot. Riigikohus on eelpool viidatud tsiviilasjas nr 2-19-19160/42 tehtud

otsuses selgitanud, et enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli

miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole. PKS § 101 alusel arvutatud elatis

ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. PKS § 101 lg-tes 5–7 toodud asjaolud

mõjutavad miinimumelatise enda suurust ja tõendamiskoormise jaotust. Riigikohus on leidnud,

et kohtu selgitamiskohustus hõlmab kohustust paluda hagejal muutunud materiaalõiguse tõttu

vajaduse korral nõuet täpsustada, selgitada tõendamiskoormise muutumist ning juhtida

vajaduse korral tähelepanu täiendavate asjaolude tõendamise vajadusele (vt eelpool viidatud

Riigikohtu otsuse nr 2-19-19160/42 p-d 14 ja 14.1). Seega oleks maakohus pidanud paluma

hagejal täpsustada, kas hageja taotleb osas, mis puudutab elatist alates 1. jaanuarist 2022

ülalpidamist kehtivas õiguses sätestatud ulatuses või soovib ta endiselt 292 euro suurust elatist.

Juhul, kui hageja soovib ka pärast 1. jaanuarit 2022 saada elatist 292 eurot ning see ületab

kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta arvutatud elatise suuruse, peab kohus hagejale

selgitama, et hageja peab tõendama, et tema vajadused kuus on vähemalt 584 eurot. Kui hageja

soovib saada elatist PKS § 101 alusel arvutatud määras, peab kohus muu hulgas selgitama

pooltele, et muutunud materiaalõigust arvestades hindab ta PKS § 101 lg 5 kohaselt, kas

alaealise lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel

perehüvitiste seaduse §-de 17 ja 21 mõttes sõltumata poolte taotlusest (vt eelpool viidatud

Riigikohtu otsuse nr 2-19-19160/42 p-d 14.2 ja 14.3).

7.3. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus täitnud selgitamiskohustust seonduvalt

materiaalõiguse muutumisega menetluse kestel (seda ka olukorras, kus materiaalõigus muutus

pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist). Muutunud materiaalõiguse tõttu

nõude täpsustamine on käsitatav nõude suurendamise või vähendamisena, mis ei ole

TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmine. Maakohus, kuulutades otsuse pärast 1. jaanuarit

2022, oleks menetlusökonoomia põhimõtet arvestades pidanud pooltele selgitama

materiaalõiguse muutumisega kaasnevat menetluslikku olukorda ning andma pooltele

võimaluse vajaduse korral nõuet täpsustada, täiendavaid asjaolusid välja tuua ja tõendeid

esitada. TsMS § 437 annab võimaluse pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist

asja arutamise uuendamiseks.

8. Maakohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et hageja on viibinud kostja juures pikemaid,

üle 10 päeva kestvaid perioode, mil kostja pidas hagejat üleval, kandes hageja toidu ja

eluasemekulusid. Maakohtu hinnangul on esitatud tõenditest nähtuvalt kostja ostnud hagejale

ravimeid, riideid ja kandnud meelelahutusega seotud kulusid.

8.1. Ringkonnakohus märgib, et enne 1. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse

redaktsiooni kohaselt ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, kui elatise nõue

esitatakse küll miinimumsuuruses, kuid eeldusel, et laps elab osa aega kohustatud vanema

juures. Sellise nõude puhul tuleb kohtul juhtida menetlusosaliste tähelepanu vajadusele

tõendada lapse ülalpidamiskulude suurus (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-165-13, p 15; 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12).

Seega, enne 1. jaanuarit 2022 esitatud elatisenõude lahendamisel tulnuks maakohtul hinnata,

milliseid põhjendatud ja vajalikke kulutusi hagejale on teinud kostja ajal, mil hageja viibis

kostja juures. Maakohus on küll hinnanud hageja seadusliku esindaja (ema) igakuiseid kulusid,

kuid otsusest ei nähtu, milliseid järeldusi on maakohus sellest teinud. Hageja seaduslik esindaja

(last esindades) on menetluses läbivalt rõhutanud, et kostja tehtud kulutused ei ole põhjendatud

ega vajalikud. Maakohus ei ole hageja väidet hinnanud ega põhjendanud sellega arvestamata

jätmist. Ringkonnakohus märgib, et elatise suurust ei saa seejuures määrata üksnes selle järgi,

kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on

kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab

vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse

ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13).

Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem

kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps

tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja

tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsust asjas nr 3-2-

1-35-17, p 23.3).

8.2. Alates 1. jaanuarist 2022, eeldusel et hageja soovib saada PKS § 101 alusel arvutatud

elatist, vähendatakse PKS § 101 lg 6 kohaselt elatist proportsionaalselt kohustatud vanemaga

koos veedetava ajaga eeldusel, et laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt

seitse kuni viisteist ööpäeva kuus. Selles osas tuleb kehtivat materiaalõigust tõlgendada

erinevalt võrreldes varasema Riigikohtu praktikaga. Riigikohtu varasema praktika järgi sai

kohustatud vanema juures viibimise aeg olla ka juhul, kui see jäi ajavahemikku seitse kuni

viisteist ööpäeva kuus, mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102

lg 2 kohaselt. Mõjuvat põhjust pidi tõendama kohustatud vanem ehk kostja (Riigikohtu

7. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10; 28. oktoobri 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Kehtiva PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendab aga kohustatud

vanema juures viibimise aeg juhul, kui see on aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist

ööpäeva kuus, PKS § 101 alusel arvutatud elatise ehk miinimumelatise enda suurust

proportsionaalselt. See tähendab, et kohus peab PKS § 101 kohase miinimumelatise suuruse

väljaarvutamisel vähendama elatist proportsionaalselt kohustatud vanema juures viibimise

ajaga automaatselt, sõltumata poolte väidetest, kuid seda üksnes juhul, kui kohustatud vanema

juures viibimise aeg on PKS § 101 lg 6 mõttes aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist

ööpäeva kuus (vt eelpool viidatud Riigikohtu otsuse nr 2-19-19160/42 p-d 14.5 ja 14.6).

Eelnevast tulenevalt on maakohus olulises ulatuses rikkunud selgitamiskohustust ning ka

kohtuotsuse põhjendamiskohustust.

9. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus juhtima poolte tähelepanu sellele, et menetluse

kestel on materiaalõigus muutunud ning selgitama pooltele sellega kaasnevat menetluslikku

olukorda, mh selgitama välja, kas hageja soovib alates 1. jaanuarist 2022 elatist PKS § 101

alusel arvutatud määras. Seejärel peab kohus selgitama pooltele erinevate redaktsioonide

tõlgendamist ja tõendamiskoormist ning andma võimaluse vajaduse korral esitada täiendavaid

seisukohti ja tõendeid.

10. Kolleegium selgitab, et TsMS § 646 alusel võib kohus otsustada asja üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti

menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses.

Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus tühistada ning

ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2), puudub menetlusökonoomiat

silmas pidades vajadus teise poole seisukohta küsida.

11. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt on kostja hagejale siiski elatist maksnud, soovitab

kolleegium pooltele tungivalt edasise vaidluse viibimise ja menetluskulude suurenemise

vältimiseks saavutada elatise osas kompromiss.

12. Kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb

menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)