2-19-6082/202 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. juuni 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-6082

Kohtuasi

Osaühing Hexanor Haldus, Osaühing Consultest ja OÜ

Bravotex

hagi

Osaühing

Hexanor

(pankrotis)

pankrotihaldur

Martin

Krupi

vastu

nõuete

tunnustamiseks

Osaühing

Hexanor

(pankrotis)

pankrotimenetluses

ning

Osaühing

Hexanor

(pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi vastuhagi

võlatunnistuste kehtetuks tunnistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 19. augusti 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühing Hexanor Haldus apellatsioonkaebus

OÜ Bravotex apellatsioonkaebus

Osaühing Consultest apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Osaühing Hexanor Haldus apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

OÜ Bravotex apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Osaühing Consultest apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I Osaühing Hexanor Haldus (registrikood

11175263), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul

Varul, Kedli Anvelt ja Silvia Urgas

Hageja II Osaühing Consultest (registrikood 11057233),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristel Viru

Hageja III OÜ Bravotex (registrikood 11607691),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Andrei Svištš

Kostja Osaühing Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur

Martin Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 13. juuni 2022 kohtuistungil

2-19-6082

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. augusti 2021 otsus ja saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Hexanor Haldus (hageja I) esitas 18. aprillil 2019 Harju Maakohtule Osaühing

Hexanor (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupi (kostja) vastu hagi, milles palus

tunnustada hageja I nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 1 999 439,35 eurot, sellest

765 620,47 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena

ning 1 233 818,88 eurot tingimusliku nõudena. Menetluskulud palus hageja I jätta kostja kanda.

2. Osaühing Consultest (hageja II) esitas 18. aprillil 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi,

milles palus tunnustada hageja nõuet võlgniku vastu summas 129 549,58 eurot PankrS § 153

lg 1 p-s 1 sätestatud rahuldamisjärgus, alternatiivselt tunnustada hageja nõuet võlgniku vastu

summas 129 549,58 eurot PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Menetluskulud

palub hageja II jätta võlgniku kanda.

3. Osaühing Bravotex (hageja III) esitas 22. aprillil 2019 Harju Maakohtule kostja vastu hagi

(hagi täpsustus esitati 23. mail 2019), milles palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses

hageja III laenu põhiosa nõuet 50 000 eurot, kuni 31. detsembrini 2013 arvestatud intressi nõuet

50 000 eurot, viivise nõuet 200 000 eurot, alates 17. juulist 2015 arvestatud intressi nõuet

144 315,07 eurot ja leppetrahvi nõudeid 383 469,87 eurot PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud

rahuldamisjärgu nõuetena 415 425,72 euro ulatuses ning PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud

rahuldamisjärgu nõuetena ülejäänud osas (412 359,22 eurot); alternatiivselt tunnustada nõudeid

summas 827 784,94 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõuetena;

tingimuslikult tunnustada PankrS § 98 alusel alates 17. juulist 2015 arvestatud intressi nõuet

100 000 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja III

jätta võlgniku kanda.

4. Harju Maakohus otsustas 6. jaanuari 2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-6085 hageja II hagis

kostja vastu liita tsiviilasjad nr 2-19-6082 (hageja I hagi kostja vastu) ja 2-19-6085 ühte

menetlusse ja jätkata menetlust tsiviilasja nr 2-19-6082 all. 2. aprilli 2020 määrusega otsustas

2-19-6082

Harju Maakohtus tsiviilasjas nr 2-19-6188 hageja III hagis kostja vastu liita tsiviilasjad nr 2-

19-6082 ja nr 2-19-6188 ühte menetlusse ja jätkata menetlust tsiviilasja nr 2-19-6082 all.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 17. oktoobri 2018 määrusega tsiviilasjas

nr 2-18-11704 välja võlgniku pankrot. Võlgniku pankrotimenetluses esitas hageja I

nõudeavalduse, milles taotles oma nõude tunnustamist summas 2 181 623,38 eurot, hageja II

esitas nõudeavalduse pandiga tagatud nõude tunnustamiseks summas 129 549,58 eurot ja

hageja III nõudeavaldused pandiga tagatud nõuete tunnustamiseks summas 556 232,88 eurot

ning 383 469,87 eurot. 19. märtsil 2019 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati

hageja I nõuet summas 182 184,03 eurot, ülejäänud hageja I nõude summas 1 999 439,35 eurot

vaidlustas kostja. Hageja II ja hageja III nõuded vaidlustas kostja.

2. novembril 2007 sõlmisid TALLINNA ÄRIPANGA AS ja Osaühing MultiVara, praeguse

ärinimega Osaühing Tankud (põhivõlgnik) laenulepingu nr 553, millega TALLINNA

ÄRIPANGA AS andis põhivõlgnikule laenu summas 1 278 232,97 eurot. Laenulepingu p 1.4

järgi kuulus laenusummalt tasumisele intress arvestusega 8,5% aastas. Pooled leppisid kokku

viivise määras 0,2% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Laenusumma tagastamise

lõpptähtajaks oli lepingu p 1.8 järgi 2. mai 2008. Laenu tagatiseks seati hüpoteek võlgniku

kinnisasjale asukohaga Pae 80, Tallinn ja kinnisasjale Punane 50/52, Tallinn.

2. novembril 2007 sõlmiti TALLINNA ÄRIPANGA AS ja võlgniku vahel käendusleping

laenulepingust nr 553 tulenevate nõuete tagamiseks. Käenduslepingu p-s 2.1 lepiti kokku, et

kui põhivõlgnik ei täida laenulepingu nr 553 järgseid kohustusi, vastutab võlgnik koos

põhivõlgnikuga solidaarselt laenu tagasimaksmise eest.

5. novembril 2008 sõlmisid võlgnik, Aktsiaselts Hansapank, TALLINNA ÄRIPANGA AS ja

AS SEB Pank hüpoteekide loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingud, millise lepinguga lepiti

kokku Pae 80 kinnisasja koormava hüpoteegi ülekandmises AS-ile SEB Pank. TALLINNA

ÄRIPANGA AS ja põhivõlgnik sõlmisid korduvalt täiendavaid kokkuleppeid laenu

tagasimakse tähtaja pikendamiseks, millega laenu tagasimaksmise tähtaega pikendati kuni 31.

detsembrini 2013, laenu intressimääraks lepiti kokku 10% aastas.

8. novembri 2013 teavitas TALLINNA ÄRIPANGA AS põhivõlgnikku laenulepingust

tulenevate nõuete loovutusest hagejale III. Nõuete loovutamise hetke seisuga oli põhivõlgniku

võlgnevus TALLINNA ÄRIPANGA AS ees 461 930,41 eurot. Nõude loovutamisega seoses

kanti hagejale III üle TALLINNA ÄRIPANGA AS-i kasuks kinnistusraamatusse Punane tn

50/52, Tallinn kinnistule sisse kantud hüpoteek hüpoteegisummaga 6 500 000 Eesti krooni.

12. detsembril 2013 esitas hageja III põhivõlgnikule nõudekirja, milles palus laenulepingu

maksete lõpptähtajaks 31. detsember 2013 tasuda kõik laenulepingust maksmisele kuuluvad

nõuded ja teatas, et põhivõlgniku laenu põhiosa jääk on 459 565,53 eurot ja sissenõutavaks

muutunud võlgnevus laenuandja ees 12. detsembri 2013 seisuga on laenu põhiosa osas 7377,31

eurot ning kõrvalnõuete osas 5382,80 eurot.

1. jaanuaril 2014 nõudekirjas esitas hageja III põhivõlgnikule järgmiste rikkumiste tõttu

leppetrahvinõuded: põhivõlgnik ei olnud tähtaegselt tasunud laenulepingust tulenevaid

kohustusi (põhinõuet, intressi ega viiviseid) – laenulepingu p 10.2 kohaselt 15% laenusummast,

s.o 191 734,94 eurot; põhivõlgnik ei ole täitnud laenulepingu järgsete tagatiste kindlustamisel

kokku lepitud tingimusi laenulepingu p 4.8 järgi, mille eest on laenulepingu kohaselt õigus

nõuda leppetrahvi 10% ulatuses laenusummast, s.o 127 823,29 eurot; põhivõlgnik ei ole täitnud

laenulepingu V peatükist tulenevat informeerimiskohustust – põhivõlgnik ei ole esitanud

2-19-6082

laenulepingu p 5.3 kohaselt tagatiste kohta hindamisakti ning laenulepingu kohaselt on sellisel

juhul õigus nõuda leppetrahvi 10% laenusummast, s.o 127 823,29 eurot. 1. jaanuari 2014

nõudekirja kohaselt on põhivõlgniku võlgnevus 31. detsembri 2013 seisuga kokku

1 035 252,50 eurot: laenu põhiosa 459 565,53 eurot, jooksvalt arvestatud intressid 2% summas

8156,08 eurot; lisaintress 8% summas 117 489,88 eurot; leppetrahv 191 734,94 eurot;

leppetrahv 127 823,29 eurot; leppetrahv 127 823,29 eurot; viivised seisuga 31. detsember 2013

summas 2 659,49 eurot. Hageja III palus põhivõlgnikul tasuda nõudekirjas märgitud võlgnevus

7 päeva jooksul alates 1. jaanuari 2014 nõudekirja saamisest. 15. jaanuaril 2014 edastas hageja

III võlgnikule nõudekirjad, mis olid edastatud põhivõlgnikule.

15. jaanuaril 2014 allkirjastasid hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik kolmepoolse võlatunnistuse

ja kokkuleppe selle ajani väldanud võlasuhete fikseerimiseks olulised tingimused: pooled

tunnistasid, et võlasuhete aluseks on 2. novembri 2007 sõlmitud laenuleping; põhivõlgnik ja

võlgnik tunnistasid oma võlgnevust hageja III ees seisuga 15. jaanuar 2014, võlgnik kinnitas,

et käendab jätkuvalt kõiki võlasuhete esemeks olevaid nõudeid; hageja III on vastavad nõuded

omandanud ning esitanud võlgnikule nõuete täitmiseks 12. detsembri 2013 ja 1. jaanuari 2014

nõudeavaldused; pooled fikseerisid kokkuleppe sõlmimise hetkel olemasoleva nõude

kogusummas 1 063 570,80 eurot. Lepingu kohaselt kohustusid põhivõlgnik ja võlgnik tasuma

kõik kokkuleppe esemeks olevad nõuded viivitamatult, pooled kinnitasid, et hagejal on õigus

nõuda viivist 0,2% kalendripäevas. Nõuete aegumistähtajaks lepiti kokku 10 aastat.

18. mail 2015 edastas hageja III võlgnikule nõudekirja, milles teavitas võlgnikku, et nõuab

laenulepingust nr 553 tulenevate nõuete tasumist ka võlgniku kui nõuete käendaja poolt.

18. mail 2015 allkirjastasid hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik uue võlatunnistuse ja kokkuleppe,

milles fikseeriti seni väldanud võlasuhete fikseerimiseks olulised tingimused: pooled

tunnistasid, et võlasuhte aluseks on 2. novembri 2007 sõlmitud laenuleping; võlgnik kinnitas,

et käendab jätkuvalt kõiki võlasuhete esemeks olevaid nõudeid; hageja III on vastavad nõuded

omandanud ning esitanud võlgnikule nõuete täitmiseks 12. detsembril 2013 ja 1. jaanuaril 2014

nõudeavaldused; poolte vahel on 15. jaanuaril 2014 sõlmitud kokkulepe, millega pooled

tunnistasid eelpool öeldut, nõuete viivitamatut täitmist ja laenulepingu järgse 0,2%

viivisemäära rakendamist kuni nõude täieliku täitmiseni; pooled kinnitasid, et 18. mai 2015

seisuga ei ole põhivõlgnik ega võlgnik 15. jaanuari 2014 võlatunnistusest tulenevat võlgnevust

täitnud, mistõttu on põhivõlgniku ja võlgniku solidaarne võlgnevus vähemalt 2 071 381,57

eurot, millest moodustab viivis vähemalt 1 038 788,56 eurot ning muu võlgnevus (laenu

põhiosa, leppetrahvivõlgnevused ja intress) vähemalt 1 032 593,01 eurot; pooled märkisid ära,

et 18. mai 2015 loovutas hageja III viivisenõude 300 000 euro ulatuses hagejale II. Hageja III

loobus nõudest 6199,55 eurot. 18. mai 2015 võlatunnistuses ja kokkuleppes kujundasid pooled

võlasuhte ümber, fikseerides võlgnevuse hageja III ees 1 765 182,02 eurot, leppides kokku uues

nõude täitmise tähtajas, milleks oli 19. mai 2020 ja intressis võlgnevuselt 25% kalendriaastas.

Võlatunnistuse ja kokkuleppe p-s 2 kinnitab võlgnik üle oma käenduskohustuse olemasolu kuni

kõigi võlasuhete esemeks olevate nõuete täieliku täitmiseni.

18. mail 2015 sõlmisid hageja II, võlgnik ja põhivõlgnik võlatunnistuse ja kokkuleppe, millega

hageja II loovutas enda kogunõudest (300 000 eurot) 230 000 euro viivise nõude OÜ-le

Nordlink; nõude loovutamise tulemusel on võlgniku ja põhivõlgniku võlgnevus hageja ees

18 mai 2015 seisuga 70 000 eurot; pooled leppisid kokku, et alates 19. maist 2015 tasuvad

põhivõlgnik ja võlgnik hagejale võlgnevuselt igakuiselt intressi 25% kalendriaastas

(intressiarvestuse aluseks on 70 000 eurot). Intress tuli tasuda igakuiselt jooksva kuu eest

hiljemalt jooksva kuu viimaseks kuupäevaks; pooled leppisid kokku, et kõigi laenulepingust

tulenevate maksete tähtaeg hageja II ees on 19. mai 2020.

2-19-6082

16. juulil 2015 sõlmis hageja III hagejaga I nõude loovutamise lepingu, milles kinnitati

põhivõlgniku ja võlgniku vastu nõude olemasolu kokku vähemalt summas 1 836 518,87 eurot,

sealhulgas laenu põhiosa jääk 459 565,53 eurot, intressivõlgnevus 31. detsembri 2013 seisuga

125 645,96 eurot, leppetrahvi võlgnevus summas 447 381,52 eurot, viivise võlgnevus

732 593,01 eurot, täiendava intressi võlgnevus alates 19. maist 2015 71 332,85 eurot. Hageja III

loovutas nõude osaliselt summas 1 536 518,87 eurot hagejale I, s.o laenusumma ja põhiosa

jäägist summa 409 565,53 eurot, intressivõlgnevuse seisuga 31. detsember 2013 summas

75 645,96 eurot, leppetrahvi võlgnevuse summas 447 381,52 eurot, viivise võlgnevuse

532 593,01 eurot, täiendava intressivõlgnevuse (alates 19. maist 2015 arvestatuna summalt

1 765 186,02 eurot) summas 71 332,85 eurot. Nõude loovutamise teate said põhivõlgnik ja

võlgnik kätte 16. juulil 2015. Alates 16. juulist 2015 arvestas hageja I intressi summas 25%

aastas summalt 1 465 186,02 (laenusumma põhiosa jäägi intressivõla seisuga 31. detsember

2013, leppetrahvi võlgnevuse ja viivise võlgnevuse summa).

1. jaanuaril 2016 sõlmisid hageja I ja võlgnik tasaarvestuse kokkuleppe, millega pooled

tasaarvestasid hageja I laenulepingust nr 553 tuleneva alates 19. maist 2015 arvestatava intressi

tasumise nõude, mis oli 1. jaanuari 2016 seisuga 241 936,70 eurot, võlgniku üüritasu nõudega

summas 201 676,79 eurot. Alates 19. maist 2015 arvestatava intressi suurus, 25% võlgnetavalt

summalt, oli seega seisuga 1. jaanuar 2016 peale tasaarvestust 40 259,91 eurot. Üürilepinguga

seonduvaid tasaarvestusi on täiendavalt alates 19. maist 2015 arvutatud intressinõudega

2016. aastal tehtud igakuiselt summas 10 000 eurot 25. veebruarist 2016 kuni viimase

tasaarvestuseni 25. septembril 2018. 24. oktoobril 2017 toimus täiendav vastastikuste nõuete

tasaarvestus summas 10 000 eurot seoses Aivar Vainola poolt tehtud maksega. 16. oktoobril

2018 toimus vastastikuste nõuete tasaarvestus seoses võlgniku ja hageja I vahel sõlmitud

üürilepinguga ja hageja võlgnevusega võlgniku ees summas 16 440 eurot. 16. oktoobri 2018

kokkuleppes on märgitud, et nimetatud kuupäeva seisuga on laenulepingust nr 553 tuleneva

põhinõudega seonduv alates 19. maist 2015 arvestatud intressinõue kokku 732 877,36 eurot,

mis vähenes pärast tasaarvestuse toimumist 716 437,36 euroni.

Seisuga 17. oktoober 2018, s.o võlgniku pankroti väljakuulutamise kuupäev, oli laenulepingust

nr 553 tulenev põhivõlgniku võlgnevus hageja I ees kogusummas 2 181 623,38 eurot, millest

laenu põhiosa jääk oli 409 565,53 eurot, kuni 31. detsember 2013 arvestatud intressivõlgnevus

75 645,96 eurot, leppetrahvi võlgnevused summas 447 381,52 eurot, viivise võlgnevus kokku

532 593,01 eurot ja alates 19. maist 2015 arvestatud intressi nõue 716 437,36 eurot.

22. detsembril 2017 sõlmisid hageja I, võlgnik, Osaühing Royal Estate ja hageja III kokkuleppe,

mille p 3 alusel võttis Osaühing Royal Estate üle võlgniku laenulepingust nr 553 tuleneva laenu

põhiosa jäägi tasumise kohustuse hageja I ees summas 70 000 eurot, leppetrahvi võlgnevused

summas 447 381,52 eurot ning kogu alates 19. maist 2015 arvestatud ja kokkuleppe p-s 11

märgitud tähtajaks tasaarvestamata või muul viisil tasumata intressi nõude. Kokkuleppe p 2.1.

alusel võttis Osaühing Royal Estate osaliselt üle võlgniku kohustused hageja III ees 18. mai

2015 lepingu alusel kogunenud intressinõude 100 000 euro ulatuses. 22. detsembri 2017

kokkuleppe p 11 alusel loetakse kokkulepe sõlmituks selle allkirjastamisega, kuid see jõustub

automaatselt samal hetkel kui Osaühing Royal Estate kantakse omanikuna kinnistusraamatusse

nii Tallinnas Pae tn 80 asuva kinnistu kui ka Tallinnas Punane 50 ja 52 asuvate kinnistute osas.

Osaühing Royal Estate kanti kinnistusraamatusse kinnistute omanikuna 29. novembril 2018.

Kui Osaühing Royal Estate ja võlgniku vahel 22. detsembril 2017 sõlmitud nõude loovutamise

kokkulepe peaks osutuma kehtetuks, siis on hageja I esitanud nõude 1 233 818,88 eurot ja

hageja III 100 000 eurot tingimuslikuna.

2-19-6082

Hagejale III jäid nõuete loovutamise järgselt 16. juuli 2015 seisuga järgmised nõuded:

laenusumma põhiosa 50 000 eurot; kuni 31. detsembrini 2013 arvestatud intress 50 000 eurot

ja viivis 200 000 eurot. Alates 17. juulist 2015 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamise

hetkeks, s.o 18. oktoober 2019, arvestades 18. mai 2015 kokkuleppest tulenevat 25%-lise

aastase määraga intressinõuet, on hageja III intressi nõue 244 315,07 eurot.

Pankrotimenetluses on hageja III esitanud võlgniku vastu põhivõlgniku poolt laenulepingu

nr 553 tingimuste rikkumisest tulenevad leppetrahvinõuded, kuna põhivõlgnik oli rikkunud

laenulepingu punktidest 5.1.1, 5.1.3 ja 5.2 tulenevaid informeerimiskohustusi. Põhivõlgnikul

oli kohustus informeerida laenuandjat 3 kalendripäeva jooksul kirjalikult lepingu punktides

5.1.1-5.1.10 aset leidvatest sündmustest. Laenulepingu p 5.1.1 kohaselt oli põhivõlgnik

kohustatud teavitama kõikidest andmetest ja asjaoludest, mis on muutunud, võrreldes lepingu

sõlmimisel esitatud andmetega. Põhivõlgniku äriregistri väljavõttest nähtub, et võrreldes

lepingu sõlmimisel esitatud andmetega on põhivõlgnik 16. juulil 2012 vahetanud asukoha

aadressi ja 20. novembril 2012 vahetanud ärinime. Põhivõlgnik laenuandjat muudatustest ei

informeerinud, millega on rikkunud laenulepingu p-st 5.1.1 tulenevat informeerimiskohust,

mille eest on laenulepingu p 5.4 kohaselt hagejal III õigus nõuda leppetrahvi summas, mis

võrdub 10% laenusummast. Laenulepingu kohaselt oli laenusumma p 1.3 järgi 1 278 232,97

eurot ja hagejal on õigus nõuda leppetrahvi 127 823,29 eurot. Laenulepingu p 5.1.2 kohaselt oli

põhivõlgnik kohustatud teavitama otsuse vastuvõtmisest teha muudatusi laenusaaja nõukogus,

juhatuses või põhikirjas. Põhivõlgniku äriregistri väljavõttest nähtub, et võrreldes lepingu

sõlmimise ajaga, on põhivõlgnik 20. novembril 2012 vastu võtnud uue põhikirja ja

11. detsembril 2013 on toimunud juhatuse vahetus. Põhivõlgnik laenuandjat tehtud

muudatustest ei teavitanud, mistõttu on põhivõlgnik rikkunud laenulepingu p 5.1 ja p 5.1.3.

Laenulepingu p 5.4 kohaselt on hagejal III sellise kohustuse rikkumise eest õigus nõuda

leppetrahvi summas, mis võrdub 10% laenusummast. Hagejal III on õigus nõuda leppetrahvi

127 823,29 eurot. Laenulepingu p 5.2 kohaselt oli põhivõlgnikul kohustus pärast vastava

kvartali lõppu esitada 30 päeva jooksul äriühingu kvartalibilansi ja äriühingu kasumiaruanne

ning 180 päeva jooksul pärast majandusaasta lõppu äriühingu auditeeritud aastaaruanne.

Vastavaid dokumente kunagi esitatud ei ole, mistõttu on põhivõlgnik rikkunud laenulepingu p-

st 5.2 tulenevat kohustust ja laenulepingu p 5.4 kohaselt on hagejal III õigus nõuda leppetrahvi

summas, mis võrdub 10% laenusummast. Hagejal III on seega õigus nõuda leppetrahvi

127 823,29 eurot.

Kostja vastuväited

5. Kostja palus jätta hagid rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Põhivõlgnik ega võlgnik ei ole andnud hagejale III ega hagejale II konstitutiivseid

võlatunnistusi. 15. jaanuari 2014 ja 18. mai 2015 võlatunnistused on deklaratiivsed.

Võlatunnistuses viitest võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-le 1 ei järeldu, et pooled soovisid luua

uue, laenulepingust ja käenduslepingust sõltumatu nõudealuse. Kõikides võlatunnistustes toodi

välja laenulepingust tuleneva võlgnevuse suurus. 15. jaanuari 2014 võlatunnistuses lepiti kokku

laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaja pikendamises ning sätestati nende viivitamatu

tasumise kohustus. 18. mai 2015 võlatunnistuses hagejale III lepiti kokku aga laenulepingust

tulenevate maksete tasumise uues lõpptähtajas ning arvestatud viivise vähendamises. Ka

hagejale II antud 18. mai 2015 võlatunnistuses lepiti kokku laenulepingust tulenevate maksete

tasumise uues tähtajas. 15. jaanuari 2014 võlatunnistuse p-de 1 ja 2 järgi tunnistas

laenulepingust tulenevat võlgnevust hageja III ees üksnes põhivõlgnik. Võlgnik tunnistas vaid

seda, et ta tagab laenulepingust tulenevate nõuete täitmist käendajana. Kuigi hagejale III antud

18. mai 2015 võlatunnistuse p 1 kohaselt tunnistasid laenulepingust tulenevat võlgnevust nii

2-19-6082

põhivõlgnik kui võlgnik, siis kokkuleppe p 2 kohaselt tagas võlgnik laenulepingust tulenevate

nõuete täitmist vaid käendajana. Seisukohta, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega,

kinnitab ka asjaolu, et hageja III loovutas 18. mail 2015 lepingu ja 16. juuli 2015 lepingu järgi

vastavalt hagejale II ja hagejale I laenulepingust ning käenduslepingust tulenevad nõuded ja

lepingutes puuduvad mistahes viited võlatunnistustele. 22. detsembri 2017 kokkuleppes pidi

Osaühing Royal Estate samuti võtma üle laenulepingust, mitte võlatunnistusest, tulenevad

võlgniku kohustused. Kui pidada neid võlatunnistusi konstitutiivseteks, siis on nendest

tulenevad nõuded aegunud.

Hageja III ja hageja II poolt ning hageja I poolt (v.a hageja I osas, mis ületab nõuete kaitsmise

koosolekul tunnustatud osa) on laenulepingust tulenevate nõuete esitamine võlgniku kui

käendaja vastu vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja saab esitada hagejate nõuetele kõiki

vastuväiteid, mida saaks esitada põhivõlgnik. Hageja III omandas 8. novembril 2013

TALLINNA ÄRIPANGA AS-lt laenulepingust tuleneva nõude summas 461 930,41 eurot, kuid

võlgniku kui käendaja vastu on esitatud sellest lepingust ja 18. mai 2015 intressikokkuleppest

nõudeid vähemalt summas 4 017 074,69 eurot ja neid nõudeid on võlgniku vara arvel

rahuldatud vähemalt 548 116,79 euro ulatuses. Lisaks on võlgniku pankrotimenetluses juba

tunnustatud laenulepingust tulenevalt hageja I nõuet summas 182 184,03 eurot. Laenulepingust

tulenevate nõuete suurenemine sai võimalikuks üksnes seetõttu, et hagejad I-III, põhivõlgnik ja

võlgnik on omavahel seotud ja samade isikute (M ja V) poolt kontrollitavad äriühingud.

Võlgniku kohustuste aluseks olev käendusleping on vastuolus käenduslepingu sõlmimise ajal

kehtinud äriseadustiku (ÄS) §-ga 159 lg 1 p-de 1 ja 3 ning lg-ga 3, mis keelas tagada enda

ainuosaniku kohustuste täitmist, mis tulenes võlgniku osade ostmiseks võetud laenust ja millest

olid teadlikud kõik osapooled. Laenulepingust tuleneva nõude omandanud hageja III ja

põhivõlgnik olid mõlemad M-le ja V-le kuuluvad äriühingud, kusjuures V oli mõlema äriühingu

juhatuse liikmeks. Olukorras, kus võlgnik oli käendanud põhivõlgniku kohustuse täitmist

vastuolus seadusega, oleks lähtudes hea usu põhimõttest tulnud pärast hageja III poolt

laenulepingust tuleneva nõude omandamist võlgnik vastutusest vabastada. Suurendades M ja V

poolt kontrollitavate võlausaldajate nõudeid laenulepingu alusel samade isikute poolt

kontrollitava põhivõlgniku ja võlgniku vastu ca 9 korda puudus tehingutel mistahes muu

eesmärk kui hagejatele täiendavate nõuete tekitamise võlgniku vastu selleks, et tasaarvestada

võlgniku nõudeid, mis võlgniku pankrotistumise korral annaksid nendele võlausaldajatele

häälteenamuse, mille toel saaksid nad suunata pankrotimenetluse kulgu ja kahjustada teiste

võlausaldajate, eelkõige AS-i SEB Pank huve. Laenulepingust tulenev nõue suurenes

võlausaldajate tegevusetuse tulemusena, millega ühtlasi halvendati võlgniku võimalusi

tagasinõude esitamiseks põhivõlgniku vastu. Laenulepingust tulenevad 1. jaanuari 2014 ja

8. novembri 2018 leppetrahvinõuded tuginevad sisuliselt tema enda osaniku ja juhatuse liikme

V tegevusel põhivõlgniku juhatuse liikmena. Laenulepingust tulenevate kohustuste

suurenemine alates 2013 novembrist sai võimalikuks üksnes seetõttu, et põhivõlgnik ei esitanud

kohtule avaldust enda pankroti väljakuulutamiseks, ehkki oli selleks seaduse järgi kohustatud.

Ka põhivõlgniku osanikud M ja V olid kohustatud kaaluma pankrotiavalduse esitamist.

Arvestades seda, et enne võlgniku pankroti väljakuulutamist rahuldati võlgniku vara arvel

laenulepingust tulenevaid nõudeid 548 116,79 eurot ning võlgniku pankrotimenetluses on

laenulepingust tulenevat hageja I nõuet tunnustatud summas 182 184,03 eurot, siis on

täiendavate laenulepingust tulenevate nõuete esitamine võlgniku kui käendaja vastu vastuolus

hea usu põhimõttega.

Laenulepingu p 1.9.1 järgi tagas selles tulenevat põhivõlgniku kohustuste täitmist ka Tallinna

Pae 80 kinnistule TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks seatud hüpoteek summas 958 674,72

eurot. TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutas hüpoteegi 5. novembri 2008 lepingu alusel AS-

le SEB Pank ning sama lepingu p-s 3.1 lepiti kokku, et kõnealune hüpoteek ei taga enam

2-19-6082

TALLINNA ÄRIPANGA AS laenulepingust tulenevaid nõudeid. Selle tulemusena on

võlausaldaja TALLINNA ÄRIPANGA AS-i tegevuse tõttu põhivõlgniku kohustuste täitmist

taganud tagatised vähenenud, mistõttu on ka võlgniku kui käendaja vastutus vähenenud

958 674,72 euro võrra.

Hageja I laenulepingust tulenevat põhinõuet summas 182 184,03 eurot on tunnustatud nõuete

kaitsmise koosolekul. Kuna hageja I on võlgniku arvel rahuldanud laenulepingust tulenevaid

intressinõudeid summas 548 116,79 eurot, kuid hageja I võimalikud intressinõuded olid

tegelikult oluliselt väiksemad, siis leiab kostja, et tegelikult kasutas hageja I tasaarvestamiseks

muid laenu- ja käenduslepingust tulenevaid nõudeid, sh põhinõuet, mis on tasaarvestuste

tulemusena 227 381,50 euro osas lõppenud.

Hageja III viivise nõue on ebaselge ja põhjendamatu. Intressidelt arvestatud viivisenõue on

alusetu. Laenulepingu p 1.5 sätestab, et tasumata intressilt viivist ei arvestata.

Hageja II viivisenõue ei ole selge. Kostja arvates sai viivist 0,2% päevas arvestada üksnes

põhinõudelt (459 565,53 eurot), mistõttu ei saanud viivisenõue perioodil 1. jaanuar 2014 kuni

18. mai 2015 olla suurem kui 462 322,92 eurot. Intressivõlalt viivist arvestada ei saanud.

Hagejal III ei saanud olla sellist viivisenõuet, mis loovutati hagejale II. Leppetrahvinõudeid,

millelt arvestati viivist, ei olnud hagejal III õigus esitada. Leppetrahvinõuded ei ole tõendatud.

Olukorras, kus hageja III jättis endale viivisenõude summas 200 000 eurot ja loovutas hagejale I

viivisenõude summas 532 593,01 eurot ning hageja II on temale loovutatud viivisenõudest

loovutanud veel 230 000 euro suuruse osa OÜ-le Nordlink, on hageja II viivisenõue alusetu.

Hageja I viivise nõue on ebaselge ja põhjendamatu. Intressidelt arvestatud viivisenõue on

alusetu. Laenulepingu p 1.5 sätestab, et tasumata intressilt viivist ei arvestata. Leppetrahvilt

polnud õigust arvestada viivist. Laenulepingust tulenev viivisenõue ei saanud 18. mai 2015

seisuga olla suurem kui 462 322,92 eurot, mis on viivis põhinõudelt ja mille hageja III loovutas

300 000 euro ulatuses hagejale II. Pärast loovutust jäi hagejal III viivisenõue maksimaalselt

summas 162 322,92 eurot. Kuivõrd 16. juuli 2015 lepingu kohaselt pidi hageja I omandama

hagejalt III viivisenõude üksnes 200 000 eurot ületavas osas, siis järelikult hageja III poolt

hagejale I loovutatud viivisenõuet ei eksisteerinud.

Hageja III intressinõue peab olema oluliselt väiksem. 18. mai 2015 kokkuleppejärgne

intressimäär 25% aastas nõude summalt kahjustas ilmselgelt võlgniku võlausaldajate huve.

Kuna hagejal II puudus viivisenõue, siis ei saanud sellelt 18. mai 2015 kokkuleppe alusel

arvestada intressi 25% aastas. Ilmselgelt kahjustas intressimäär 25% aastas nõude summalt

võlgniku võlausaldajate huve.

Hageja I intressinõue kuni 31 detsember 2013 ei saanud olla suurem kui 99 360,90 eurot.

Laenulepingu p 1.4 kohaselt oli laenu esialgseks intressimääraks 8,5% aastas ning sellisele

intressimäärale on viidatud ka võlgniku kui käendaja vastutuse piiritlemisel käenduslepingu

p-s 1.2. Kuigi laenulepingu muutmise kokkulepetega muudeti intressimäära kuni 10%-ni

aastas, siis ei laienda VÕS § 145 lg 4 järgi tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu

sõlmimist, käendaja kohustusi. Seega ei saa võlgniku kui käendaja vastu esitada intressinõuet

suurema kui 8,5% intressimäära alusel ning lisaintressi määr ei saa olla suurem kui 6,5% aastas.

Kuna hageja III ei loovutanud hagejale intressinõuet 50 000 euro osas, siis võis hageja I

omandada intressinõude maksimaalselt 49 360,90 euro ulatuses. Kostja leiab, et hageja I

intressinõue 49 360,90 eurot on lõppenud hageja I poolt tehtud tasaarvestuste tulemusena samal

põhjusel kui on lõppenud hageja I põhinõue 227 381,50 euro osas.

2-19-6082

Hageja I intressinõuet alates 18. mai 2015 kokkuleppe alusel 25% aastas ei saanud arvestada

suuremast summas kui 721 249,35 eurot 19. maist 2015 kuni 16. juuli 2015 ja alates 17. juulist

2015 kuni 31. detsember 2015 (kuni hageja I tegi tasaarvestuse 1. jaanuaril 2016) summas

458 926,43 eurot, mistõttu oli see 81 954,34 eurot ja see lõppes tasaarvestuse tagajärjel täies

ulatuses. Samuti saab lugeda täies ulatuses hageja intressinõuded alates 1. jaanuarist 2016

tasaarvestatuks, kui lugeda intressi kandva võlgnevuse suuruseks 458 926,43 eurot, sest

hagejal I tekkis 18. mai 2015 kokkuleppe alusel võlgniku vastu täiendav intressinõue vaid

114 731,60 eurot aastas, s.o vähem kui 10 000 eurot kuus, millises summas tegi hageja

igakuiselt tasaarvestusi. Kostja on seisukohal, et 18. mai 2015 kokkulepe, mille kohaselt

võlgnik kohustus tasuma hagejale III intressi 25% aastas põhivõlgniku väidetava võlgnevuse

summast, kahjustas võlgniku võlausaldajate huve.

Hageja I poolt hagejalt III omandatud leppetrahvinõuded summas 447 381,52 eurot on alusetud.

Hageja III ei saanud leppetrahvi nõuda, sest ta ei olnud laenulepingu pooleks.

Leppetrahvinõuded laenulepingu p 4.8 ja 5.4 alusel ei taganud lepingujärgse põhikohustuse

(laenusumma tagastamise kohustuse) täitmist. Leppetrahvinõue laenulepingu p 10.2 alusel

lepingujärgsete maksete tasumisega viivitamise korral päev pärast laenusumma tagastamise

tähtaja saabumist, lisaks kokkulepitud viivisele 0,2% päevas, on ilmselgelt ebamõistlik.

Leppetrahvinõude aluseks olevad laenulepingu sätted on tüüptingimustena tühised, kuna

näevad ette ebamõistlikult suure leppetrahvi. Leppetrahvinõuded on põhjendamata ja

tõendamata.

Kostja hinnangul on hageja III leppetrahvinõuded alusetud ja tõendamata. Hageja III ei ole

leppetrahvinõudeid esitanud põhivõlgnikule. Leppetrahvinõude aluseks olev laenulepingu p 5.4

on tüüptingimusena tühine, kuna näeb ette ebamõistlikult suure leppetrahvi. Hageja III ei saa

nõuda laenulepingu alusel leppetrahvi põhjusel, et ta ei ole lepingu pooleks. Hageja III on

kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda arvestades VÕS § 159 lg-s 2 sätestatut. Isegi kui hagejal III

oleks õigus nõuda leppetrahvi, tuleks seda VÕS § 162 lg 1 järgi vähendada.

8. novembri 2018 nõudeavalduses taotles hageja III enda nõude tunnustamist PankrS § 153 lg 1

p 1 rahuldamisjärgus kokku summas 939 702,75 eurot, s.o summas, mis ületas hageja III kasuks

seatud hüpoteegi summat enam kui kahekordselt. Käesoleva tsiviilasja menetluses taotleb

PankrS § 153 lg 1 p 1 rahuldamisjärgus hageja III nõude tunnustamist 415 425,72 eurot ja

hageja II 129 549,58 eurot. Hüpoteegipidaja ei saa nõuda hüpoteegiga tagatud nõuete

rahuldamist koormatud kinnisasja arvel ulatuses, mis ületab hüpoteegisummat (415 425,72

eurot).

Tallinn Punane 50/52 kinnistu omanikuks on kinnistusraamatusse kantud Osaühing Royal

Estate ja seetõttu ei saa hageja III ja hageja II nõudeid tunnustada pandiga tagatud nõudena.

Isegi kui Tallinn Punane 50/52 kinnistu kuuluks võlgniku pankrotivarasse, ei saaks hageja III

nõudeid tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud rahuldamisjärgus, kuna hagejale III kuuluv

hüpoteek sellele kinnistule ei taga käenduslepingust tulenevaid nõudeid võlgniku vastu. Kostja

arvates 31. oktoobril 2007 lepingu p-s 3.1.1 sõlmitud tagatiskokkulepe, mille kohaselt tagas

kõnealune hüpoteek kõiki TALLINNA ÄRIPANGA AS nõudeid võlgniku vastu, mis tulenevad

nende vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende

võimalikest lisadest, ei ole kehtiv. Selline tagasikokkulepe tuleb lugeda tühiseks, sest see ei

määratle hüpoteegiga tagatavaid nõudeid vähimalgi määral, sh ei ole selgelt kokku lepitud, et

hüpoteek tagab lisaks võlgnikule endale antud laenudest tulenevatele nõuetele ka nõudeid, mis

tulenevad võlgniku poolt kolmandate isikute kohustuste tagamiseks antud käendustest. Isegi

kui tagatiskokkulepe oleks kehtiv, ei saa hagejale kuuluv hüpoteegiga lugeda tagatuks

2-19-6082

AÕS § 346 lg 1 järgi intressi- ja viivisenõudeid, mis on tekkinud varem kui kolm aastat enne

kinnisasja sundmüüki.

Kostja vastuhagi

6. Kostja esitas 22. märtsil 2021 Harju Maakohtule tingimusliku vastuhagi, milles palus

vastuhagi läbi vaadata juhul, kui kohus leiab hagejate I-III hagide lahendamisel, et 15. jaanuari

2014 ja 18. mai 2015 võlatunnistused on konstitutiivsed võlatunnistused, millest tulenevalt

võivad hagid kuuluda kasvõi osaliselt rahuldamisele ja tunnistada kehtetuks 15. jaanuaril 2014

võlatunnistuse, mille poolteks on hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik võlgnikku puudutavas osas;

18. mai 2015 võlatunnistuse, mille poolteks on hageja III, võlgnik ja põhivõlgnik võlgnikku

puudutavas osas; 18. mai 2015 võlatunnistuse, mille poolteks on hageja II, võlgnik ja

põhivõlgnik võlgnikku puudutavas osas. Kõik vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud

palus kostja jätta hagejate kanda.

Hagejate vastuväited vastuhagi suhtes

7. Hagejad palusid kostja vastuhagi jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Harju Maakohus jättis 19. augusti 2021 otsusega hagid rahuldamata ja vastuhagi läbi

vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt hagejate kanda.

9. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist:

- 2. novembril 2007 sõlmisid TALLINNA ÄRIPANGA AS ja põhivõlgnik laenulepingu nr 533,

mille kohaselt TALLINNA ÄRIPANGA AS laenas põhivõlgnikule 1 278 232,97 eurot.

Täiendavate kokkulepetega lepiti kokku 5. novembril 2008 laenu intressimääraks 10% aastas

ja laenu tagastamise tähtajaks 31. detsember 2010; 31. detsembril 2010 muudeti intressimäära

selliselt, et 8% intressi on põhiintress, mida tasutakse igakuiselt ja 8% lisaintress, mida

tasutakse laenu lõpptähtaja saabumisel, ning muudeti laenu tagastamise tähtaega 31. detsember

2011; 27. detsembri 2011 kokkuleppega muudeti laenu tagastamise tähtaega 31. detsember

2012; 28. detsembri 2012 kokkuleppega määrati laenu tagastamise tähtajaks 31. detsember

2013.

- 2. novembril 2007 sõlmisid TALLINNA ÄRIPANGA AS ja võlgnik käenduslepingu

põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt

vastutab käendaja laenulepingujärgsete kohustuste eest käenduslepingu p-s 1.2 nimetatud

summa ulatuses. Käenduslepingu p 1.2 nimetab laenusumma 1 278 232,97 eurot, intressi 8,5%

aastas, viivised 0,2% päevas.

- laenulepingu tagamiseks seati TALLINNA ÄRIPANGA AS kasuks hüpoteegid võlgniku

kinnistutele Tallinnas Punane 50/52 ja Pae 80.

- võlgniku pankrot kuulutati välja 17. oktoobril 2018.

- hagejad esitasid oma nõuded pankrotimenetluses ning 19. märtsi 2019 nõuete kaitsmise

koosolekul vaidles nõuetele vastu võlgniku pankrotihaldur.

10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleneb võlgniku kohustus hagejate ees 2. novembril

2007 võlgniku ja TALLINNA ÄRIPANGA AS vahel sõlmitud käenduslepingust, mille

kohaselt vastutab võlgnik solidaarselt põhivõlgnikuga põhivõlgniku ja TALLINNA

ÄRIPANGA AS vahel 2. novembril 2007 sõlmitud laenulepingust nr 553 tulenevate kohustuste

täitmise eest.

2-19-6082

11. Maakohus tuvastas, et TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutas põhivõlgniku ja TALLINNA

ÄRIPANGA AS vahel 2. novembri 2007 laenulepingust nr 553 tulenevad nõuded summas

461 930,41 eurot hagejale III. Osapooled on tehingut pidanud nõude loovutuseks, mitte lepingu

ülevõtmiseks. Maakohtu hinnangul ei ole tegemist lepingu ülevõtmisega, sest selleks puudub

nõuetekohane võlgniku nõusolek. Nõude loovutamisega läksid üle ka laenulepingus sätestatud

õigused nõuda lepingu rikkumisel leppetrahvi, samuti kokkulepped intressi ja viivise osas, kuid

mitte muud laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused.

12. Maakohus leidis, et hagejad ei ole tõendanud, et hageja III ja võlgniku vahel 15. jaanuaril

2014 sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe ning hageja III ja võlgniku vahel 18. mail 2015

sõlmitud võlatunnistus ja kokkulepe on konstitutiivsed võlatunnistused. Tõendeid kogumis

hinnates järeldas maakohus, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega. Nii nõude

loovutustes kui nõudekirjades võlgnikule ja põhivõlgnikule viidatakse algsele kohustusele –

laenulepingule põhivõlgniku ja TALLINNA ÄRIPANGA AS vahel. Maakohtule esitatud

võlatunnistused ja kokkulepped ei vasta kompromisslepingu tunnustele.

13. Maakohus leidis, et kui hageja I põhinõuet on nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud

summas 182 184,03 eurot, siis on vaidluse all hageja I põhinõue 227 381,50 eurot, milline

hageja I põhinõue on osaliselt lõppenud, sest see on tasaarvestatud perioodil 2016-2018 tehtud

tasaarvestusavaldustega.

14. Maakohus leidis, et hageja I intressinõue on lõppenud tasaarvestusega. Hagejate intressi ja

viivise nõuded ei ole põhjendatud ega tõendatud.

15. Maakohus tuvastas, et 1. jaanuari 2014, 15. jaanuari 2014 ja 18. mai 2015 nõudekirjade ja

võlatunnistuste kohaselt on leppetrahv summas 127 823,29 eurot tagatiste kindlustamata

jätmise eest, leppetrahv summas 191 734,94 eurot laenulepingu tähtaegse täitmata jätmise eest,

leppetrahv summas 127 823,29 eurot informeerimiskohustuse ja tagatise hindamisakti

esitamata jätmise eest. Põhivõlgniku, võlgniku ja hageja III osanike ja juhatuse liikmete

vahelistest suhetest tulenevalt on leppetrahvinõuetega iseendale ette heidetud tegevusetust

laenu tagasimaksmisel, tagatise kindlustamata jätmisel ning enda teavitamata jätmisest sellest,

et on osanikena põhivõlgniku põhikirja, asukohta ja juhatust muutnud, mis on hea usu

põhimõtte vastane. Kohtu hinnangul ei ole 1. jaanuari 2014 nõudekirjast võimalik aru saada,

milliseid konkreetseid lepingu rikkumisi on hageja III põhivõlgnikule ette heitnud ning hagejad

ei ole rikkumis tõendanud.

16. Maakohtu hinnangul tuleb laenulepingu tagatisi käsitleda kogumina, sest teiste tagatiste

olemasolu mõjutab käendaja vastutuse suurust. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli laenulepingu

tagamiseks seatud hüpoteek võlgniku kinnistutele Punane 50/52 ja Pae 80 summas 958 674,72

eurot. Kuna TALLINNA ÄRIPANGA AS loovutas Pae 80 hüpoteegi AS-le SEB Pank ning see

ei taganud enam laenulepingust tulenevaid kohustusi, siis on käendaja vastutus vähenenud

hüpoteegi summa võrra.

17. Maakohtu hinnangul tuleb nõuded tõendamatuse ja nõude lõppemise tõttu jätta rahuldamata

ning seetõttu puudub vajadus võtta seisukoht nõuete rahuldamisjärgu osas.

18. Maakohus on alternatiivselt leidnud, et hagejate nõuete maksmapanek käendaja vastu on

hea usu põhimõttega vastuolus, sest hagejad ei ole realiseerinud laenulepingu tagatiseks seatud

hüpoteeki ega nõudnud kohtu kaudu kohustuse täitmist põhivõlgnikult. Maakohus leidis

alternatiivselt, et kuna kõik vaidlusalused tehingud on tehtud seotud osapoolte vahel, siis võivad

need olla ka heade kommete vastased.

2-19-6082

19. Tingimusliku vastuhagi jättis maakohus läbi vaatamata, sest kohtu hinnangul on

vaidlusaluste võlatunnistuste puhul tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega.

Hageja I apellatsioonkaebus

20. Hageja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja

jätta menetluskulud kostja kanda.

21. Maakohus ei ole eraldi analüüsinud kõigi kolme hageja nõude põhjendatust. Samuti on

maakohus ebaõigelt arvestanud asjaolude ja tõenditega, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse

tegemise.

22. Maakohus on otsuse tegemisel lähtunud väärast lähtealusest, nagu oleks ühingute seotuses

midagi lubamatut. Maakohus on otsuses jätnud arvestamata, et ÄS § 6 lg 3 mõistes

moodustasid ühe kontserni põhivõlgnik, võlgnik ja hageja I ning teise kontserni hageja II ja

hageja III. Mõlemad kontsernid olid omavahel tihedalt seotud, kuna mõlema kontserni

emaettevõtted kuulusid samadele füüsilistele isikutele. Tehinguid tuleb vaadata ettevõtete grupi

kontekstis. Maakohus on hageja I põhjendused ettevõtete grupi osas jätnud täielikult

arvestamata ning pole hinnanud tehingute kasulikkust ettevõtete grupi või terviku kontekstis.

Nõude omandamine hageja III poolt oli grupisiseselt kasulik.

23. Hea usu põhimõtte vastane ei saa olla käendaja vastu pankrotimenetluses nõude esitamine,

kui nõue põhivõlgniku vastu ei olnud võlgniku pankrotimenetluse algatamise ajal sissenõutav.

Käendaja varale, Punane tn 50 ja 52 kinnistule, seatud hüpoteegi mitterealiseerimist ei saa

pidada samuti hea usu põhimõtte vastaseks tegutsemiseks. Hüpoteek oli seatud hageja III

kasuks, mistõttu ei saanud hageja I oma nõuet hüpoteegi realiseerimise teel rahuldada. Kuigi

võlgniku pankrotimenetluse algatamise seisuga ei olnud hagejate nõuded põhivõlgniku vastu

sissenõutavad, on võlausaldaja vaba valima, kas rahuldada oma põhivõlgniku vastu suunatud

nõue käendaja vastu nõude esitamise või pandi realiseerimise teel. Hageja III kasuks seatud

hüpoteek oli teise järjekoha hüpoteek, millele eelnes aktsiaselts SEB Eesti Ühispank kasuks

seatud hüpoteek, mis tagas peaaegu 6 miljoni euro suurust nõuet ja mis oleks hageja III nõude

täitmiseks kinnisasja müümisel jäänud püsima. Lisaks oleks grupiliikme kinnisasja sundmüügi

nõudmine ning sellel lasuva hüpoteegi realiseerimine kahjulik grupile kui tervikule.

24. Ebaõige on maakohtu järeldus, et käendaja vastutus on VÕS § 145 lg 5 mõttes vähenenud

Pae tn 80 Tallinn kinnistut koormatud hüpoteegi summa võrra. Ühe menetlusvälise isiku

TALLINNA ÄRIPANGA AS-i poolt teisele isikule aktsiaseltsile SEB Eesti Ühispank

hüpoteegi loovutamine ei saa mõjutada hageja I nõuet kostja suhtes. Olukorras, kus Pae 80

Tallinn kinnistu kuulus võlgnikule endale ehk hüpoteegi realiseerimine oli seotud võlgniku

käenduskohustusega, ei ole VÕS § 145 lg 5 kohaldatav.

25. Hageja I ei saanud mõjutada pankrotiavalduse esitamist põhivõlgniku poolt. Kuigi ühe

juriidilise isiku juhatuse liikmete tegevust ei saa üle kanda teise juriidilise isiku juhatuse liikme

tegevusele isegi vastavate juhatuse liikmete kattumise korral, on põhivõlgniku juhatuse liige

alates 11. detsembrist 2013 R, kes ei ole hageja I juhatuse liikmeks. Hagejal I ei olnud

põhivõlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõuet enne 19. maid 2020. Hageja I nõude

põhjendatust ei saa mõjutada see, kas põhivõlgniku juhatuse liikmetel tekkis mingil hetkel

kohustus pankrotiavalduse esitamiseks. Põhjendamatu on siduda hageja I nõude väidetav heade

kommete vastasus põhivõlgniku väidetava pankrotiseisuga.

2-19-6082

26. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et võlgniku ja põhivõlgniku poolt 15. jaanuaril

2014 ja 18. mail 2015 antud võlatunnistused on deklaratiivsed, mitte konstitutiivsed.

Võlatunnistuste p-s 1 sisaldub selge viide VÕS § 30 lg-le 1, mis viitab sellele, et poolte tahteks

võlatunnistuste andmisel oli uue ja eraldiseisva kohustuse loomine. Võlatunnistustes sisalduvad

viited algsetele laenu- ja käenduslepingutele ei mõjuta seda, et võlatunnistuste andmisega loodi

põhivõlgnikule ja võlgnikule uus ja eraldiseisev kohustus. Maakohus ei ole hinnanud hageja I

väidet, et juhul, kui pidada võlatunnistusi deklaratiivseteks, siis on kaasnenud sellega võlale

vastuväidete esitamisest loobumine. 18. mai 2015 võlatunnistus on osaliselt käsitletav

kompromisslepinguna VÕS § 578 lg 1 mõistes. Võlatunnistustes on selle pooled teinud

vastastikuseid järeleandmisi, nimelt on hageja III edasi lükanud nõuete sissenõutavaks

muutumise tähtaega ja loobunud viivise nõudest. Maakohus kohaldas ebaõigelt

VÕS § 113 lg-t 6, mille järgi ei või arvestada intressilt viivist, kuid jätnud arvestamata

Riigikohtu praktika, mille kohaselt on lubatud sõlmida kokkuleppeid, milles muudetakse

võlasuhe vaieldamatuks, mh arvestades viivist sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt.

27. Maakohtu järeldus, et hageja I põhinõue on osaliselt lõppenud tasaarvestuse tõttu, ei ole

õige. Hageja I põhinõue ei saanud tasaarvestusega lõppeda, kuna hageja I on tasaarvestuseks

kasutanud alates 19. maist 2015 arvestatud täiendava intressi nõudeid. Hageja ei ole kasutanud

tasaarvestuseks muid nõudeid, sh põhinõuet. Maakohus ei ole eristanud kuni 31. detsembril

2013 tekkinud intressinõuet ning alates 19. maist 2015 arvestatud täiendavat intressinõuet.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta on käenduslepingu p-s 1 fikseeritud intressi määrast

8,5% maha arvestatud põhiintressi määra 2%. Laenu- ega käenduslepingu pooled ei ole kokku

leppinud põhiintressi mahaarvamises. Maakohus järeldas ekslikult, et hageja I viivisenõue ja

leppetrahvi nõue pole põhjendatud.

Hageja II apellatsioonkaebus

28. Hageja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, milles hagi

jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

29. Maakohus ei ole eraldi analüüsinud kõigi kolme hageja nõude põhjendatust, mistõttu ei ole

võimalik tuvastada, milliste hagejate nõudeid kohus analüüsis ning millistele tõenditele

tuginedes on kohus otsuses avaldatud seisukohtadeni jõudnud. Maakohus on jätnud hageja II

nõude esemeks olevad asjaolud kas täielikult tuvastamata või ei ole otsuses esitatud

põhjendused hageja II hagi rahuldamata jätmisel jälgitavad. Maakohus on tuvastanud nii heade

kommete vastasuse kui ka hea usu põhimõtte vastase käitumise, jättes samas selgitamata,

millised konkreetsed hageja II tegevused on käsitletavad heade kommete vastasena või

vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus on õigusvastaselt asunud seisukohale, mille kohaselt

ettevõtete gruppi kuuluvatel ühingutel puuduks õigus teineteise vastu nõudeid esitada. Otsus on

vastuoluline ning ei sisalda maakohtu enda poolt väljatoodud materiaalõigusnormi kohaldamise

eelduste analüüsi. Maakohus on ebaõigelt jätnud kostja menetluskulud solidaarselt hagejate

kanda.

30. Võlgnik andis konstitutiivse võlatunnistuse, alternatiivselt on võlgnik võlatunnistuse

andmisega loobunud kõigist vastuväidetest ning võlgniku poolt antud võlatunnistus on osaliselt

käsitletav kompromisslepinguna.

31. Maakohus ei ole arvestanud hageja II intressinõudega 25% aastas, mis fikseeriti hageja II,

võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud 18. mai 2015 võlatunnistuses. Hageja II nõuded ei

sisalda leppetrahvinõudeid nagu maakohus on otsuses avaldanud.

2-19-6082

32. Maakohus järeldas ekslikult, et hageja II viivisenõue ei ole põhjendatud.

33. Hagejal II ei olnud kohustust pöörduda oma nõude rahuldamiseks esmalt põhivõlgniku

poole, mistõttu hageja II poolt nõude maksmapanek käendaja vastu ei saa olla vastuolus hea

usu põhimõttega. Põhivõlgniku vastu nõude esitamine ei olnud ka tulenevalt kohustuse täitmise

tähtaja pikendamisest võimalik. Maakohtu otsusest ei tulene, et põhivõlgniku suhtes oleks

mistahes isikul olnud kohustus esitada pankrotiavaldus. Maakohus on jätnud tähelepanuta

hagejate väited sellest, et kinnistutele seatud hüpoteek järgnes aktsiaseltsi SEB Ühispank

kasuks seatud hüpoteegile ning arvestades aktsiaseltsi SEB Ühispank nõuete suurust ja

kinnistute väärtust ei oleks olnud hüpoteekide arvelt hageja II nõuete rahuldamine võimalik.

Maakohus ei ole hinnanud hagejate väiteid ega tõendeid tehingute majanduslikust

põhjendatusest. Äriõiguse mõttes isikute omavaheline seotus ei loo iseseisvat alust hea usu

põhimõtte vastase tegevuse tuvastamiseks.

Hageja III apellatsioonkaebus

34. Hageja III esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

hagi jäeti rahuldamata ja jaotati menetluskulud ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja

jätta menetluskulud kostja kanda.

35. Maakohus on rikkunud otsuse põhjendamiskohustust, jättes hageja III nõude esemeks

olevad asjaolud kas täielikult tuvastamata või ei ole otsuses esitatud põhjendused hageja III

hagi rahuldamata jätmisel jälgitavad.

36. Maakohus on jätnud hageja III põhinõude tunnustamata jättes samal ajal hageja III

põhinõude üldse käsitlemata. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja III

põhinõude olemasolu või selle puudumise.

37. Hageja III intressi- ja viivisenõuded on jäetud põhjendamatult rahuldamata. Hageja III ei

nõustu maakohtu järeldustega, et võlgniku ja põhivõlgniku poolt 15. jaanuaril 2014 ja 18. mail

2015 antud võlatunnistused on deklaratiivsed. Nimetatud kokkulepetega loodi eraldiseisvad

võlakohustused, et lihtsustada võla sissenõudmist. Hinnates 15. jaanuari 2014 ja 18. mai 2015

võlatunnistusi tuleks kokku lepitud tingimusi käsitleda kui kokkulepet või kompromissi, milles

lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises või ka näiteks nõude suuruse

ebatäpsuse korral vaidluste vältimiseks lepitakse kokku poolte jaoks aktsepteeritavas nõude

suuruses. Vastastikused järeleandmised võlatunnistustes, mille kohaselt loobutakse osaliselt

nõuetest, kus on ajatatud võlgnevuse tasumise tähtaega ning muudetud intressikokkulepet, on

käsitletavad kompromissina. Maakohtu põhjendused käenduslepingu p-s 1.2 käendajale

siduvast intressikokkuleppest on üllatuslikud, mida pooled menetluses ei arutanud.

Käenduslepingu kohaselt kohustus käendaja vastutama nii laenulepingust kui ka juba sõlmitud

või tulevikus sõlmitavatest kokkulepetest.

38. Maakohus ei ole tuvastanud, hinnanud ega avaldanud ainsatki seisukohta hageja III

leppetrahvinõuete kohta, kuigi on jätnud need tunnustamata.

39. Maakohus on võlgniku vastutust 958 674,72 euro võrra vähendades kohaldanud ebaõigesti

VÕS § 145 lg-t 5. Olukorras, kus tagatiste vähendamine toimub võlgniku enda teadmisel,

osalusel või nõusolekul, ei saa tugineda tagatiste vähenemisele rikkumata sealjuures hea usu

põhimõtet. Käenduse realiseerumisel ei oleks võlgniku olukord olnud parem, kui aktsiaseltsile

SEB Ühispank poleks hüpoteeki üle antud, kuna põhivõlgniku kohustusi taganud hüpoteegiga

kinnistu kuulus võlgnikule.

2-19-6082

40. Poolte vahel ei olnud sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt oleks võlausaldajal olnud

kohustus pöörduda nõude rahuldamiseks esmalt põhivõlgniku poolte. Maakohtu otsusest ei

tulene, et põhivõlgniku suhtes oleks mistahes isikul olnud kohustus esitada pankrotiavaldus.

Põhivõlgniku vastu nõude esitamine ei olnud tulenevalt kohustuse täitmise tähtaja

pikendamisest sisuliselt võimalik. Maakohus ei ole hinnanud hagejate väiteid ega tõendeid

tehingute majanduslikust põhjendatusest. Äriõiguse mõttes isikute omavaheline seotus ei loo

iseseisvat alust hea usu põhimõtte vastase tegevuse tuvastamiseks.

41. Otsuses ei ole võimalik aru saada, millist konkreetset tehingut või selle esemeks olevat

kokkulepet peab maakohus heade kommetega vastuolus olevaks. Otsuses puuduvad

põhjendused, millele rajanevalt oleks võimalik järeldada, et tegemist oleks tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p-s 1 või 2 kirjeldatud asjaoludega.

Vastustaja seisukoht

42. Kostja vaidleb apellatsioonkaebustele vastu, palub jätta need rahuldamata ja menetluskulud

hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

43. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulisel

määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb saata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel läbivaatamiseks

esimese astme kohtule. Kolleegium märgib, et kuigi hagejad on apellatsioonkaebustes taotlenud

maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagid rahuldada, siis

ringkonnakohus ei ole hagejate taotlustega seotud. Apellatsioonkaebused rahuldatakse

osaliselt.

44. Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas

tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema

jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise

seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt Riigikohtu 17.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-17,

p 20.1). Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud

asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti

seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus

mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta

maakohtu otsus osutatud nõuetele. Otsusest puuduvad põhjendused, mida oleks võimalik

seostada maakohtu järeldustega. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses

põhjendanud, mistõttu on selle tegemisel rikutud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid.

45. Mitte iga rikkumine eelmenetluses ei osutu niivõrd oluliseks, et see toob kaasa kohtulahendi

tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi

oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad

rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja

lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt

Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on

võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole

võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

2-19-6082

46. Hagejad on esitanud hagid oma nõuete tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses.

PankrS § 193 lg 5 sätestab, et kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud enne 2021. aasta

1. veebruari, kohaldatakse nõuete kaitsmisele ja tunnustamisele PankrS § 3 lg 2, § 77 p 6 ja

5. ptk 2. jao redaktsiooni ning TsMS § 132 lg 4 p 9 redaktsiooni, mis kehtisid 2021. aasta

31. jaanuarini. Kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud PankrS § 106 lg 1 sätestas, et kui nõuete

kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud,

otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või

pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja

õigused ja kohustused.

47. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja missugusel õiguslikul alusel on hagejatel nõuded

võlgniku vastu, kas ja missuguses ulatuses on hagejatel õigus nõuda võlgnikult kohustuse

täitmist. Maakohus ei ole eristanud hagejate eraldi esitatud nõudeid, mistõttu on iga hageja

selge vaidlusese ja -ulatus jäänud maakohtu otsuses määratlemata (TsMS § 392 lg 1). Maakohus

on ebapiisavalt käsitlenud hagejate nõuete aluseks olevaid asjaolusid ja on jätnud olulised asjas

tähtsust omavad asjaolud, mille üle pooled vaidlevad, tuvastamata.

48. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid põhivõlgnik ja TALLINNA ÄRIPANGA AS 2. novembril

2007 laenulepingu, mille tagamiseks sõlmisid võlgnik ja TALLINNA ÄRIPANGA AS

2. novembril 2007 käenduslepingu, millise laenu tagastamise tähtaega pikendati kuni

31. detsembrini 2013. 8. novembril 2013 teavitas TALLINNA ÄRIPANGA AS laenulepingust

tulenevate nõuete loovutamisest hagejale III. Põhivõlgnik laenulepingust tulenevaid kohustusi

vaatamata hageja III nõudekirjadele ei täitnud. Kuna hageja III on temale laenulepingust

loovutatud nõuded võlgniku vastu omakorda loovutanud hagejale I ja hagejale II, siis tuleb

kolleegiumi arvates eelkõige tuvastada, missugusel õiguslikul alusel on/olid hagejal III

võlgniku vastu nõuded, kas need olid kehtivad ja kas need hagejale III kuulunud nõuded on

loovutatud hagejatele I ja II. Pooled vaidlevad selle üle, et kui hagejatele I ja II on loovutatud

laenulepingust ja käenduslepingust tulenev nõue, siis ei ole neil õigust nõuda kostjalt

võlatunnistuste või kompromisslepingu alusel summade tasumist.

49. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja I ja hageja III nõuded tulenevad hageja III,

võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kolmepoolsetest lepingutest, s.o 15. jaanuaril 2014 ja

18. mail 2015 võlgniku ja põhivõlgniku antud võlatunnistustest ja kokkulepetest, kas need

võlatunnistused on konstitutiivsed või deklaratiivsed ning kas võlatunnistused on osaliselt

käsitletavad kompromisslepinguna. Hageja II ja kostja vaidlevad selle üle kas hageja II nõuded

tulenevad eelnevast 18. mail 2015 hageja III, võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud

võlatunnistusest ja kokkuleppest ning hageja II, võlgniku ja põhivõlgniku vahel sõlmitud

kolmepoolsest lepingust, s.o 18. mail 2015 võlgniku ja põhivõlgniku antud võlatunnistusest ja

kokkuleppest, kas see võlatunnistus on konstitutiivne või deklaratiivne ning kas võlatunnistus

on osaliselt käsitletav kompromisslepinguna.

50. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, milliste poolte väidete ja esitatud tõendite alusel tuvastas

maakohus, et võlgniku ja põhivõlgniku antud võlatunnistused ei olnud konstitutiivsed. Kohtu

järelduse põhjendamiseks ei piisa valikuliselt tõendite loetlemisest. Olukorras, kus maakohus

tuvastas lakooniliselt tõendite kogumile viidates, et antud võlatunnistused pole konstitutiivsed,

vaid deklaratiivsed ning mingeid kokkuleppeid nendes sõlmitud pole, on maakohus jätnud

tuvastamata vaidlusaluste võlatunnistuste ja kokkulepete sõlmimisel nende sisu, ulatuse, poolte

huvid ja võlatunnistuste andmise ning kokkulepete sõlmimise eesmärgi. Otsuses peab

maakohus analüüsima kõiki esitatud tõendeid, mida pooled on esitanud oma väidete

kinnitamiseks või teise poole väidete ümberlükkamiseks.

2-19-6082

51. Maakohus leides, et võlatunnistused on deklaratiivsed, on jätnud tuvastamata, millise

õigusliku tagajärje kaasatoomisele olid need kolm erinevat võlatunnistust ja kokkulepet

suunatud (TsÜS § 67 lg 1). Võlgniku tahteavalduse tõlgendamisel tuleb esmalt TsÜS § 75 lg 1

järgi tuvastada tahteavalduse tegija tahe ja tahteavalduse saaja teadmine sellest ja juhul, kui

tahteavalduse saaja kostja tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust

tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

52. Kui hageja on esitanud kostja vastu võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus esmalt

võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta

antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv

võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes

konstateerib võla olemasolu või teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku

siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib

kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu

tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja

poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist (vt Riigikohtu 3. juuni 2021 otsus

tsiviilasjas 2-19-5601, p 16.1).

53. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne

(konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse

või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada

võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on

tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi

kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu

ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid

läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab,

et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja

sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik

tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal

esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse

võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud

sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne)

kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe

lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise

tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega

üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada

selle sissenõudmist (vt Riigikohtu 3. juuni 2021 otsus tsiviilasjas 2-19-5601, p 16.2 ja selles

viidatud lahendid).

54. Kohtupraktika kohaselt loobub võlgnik deklaratiivse võlatunnistuse andmisega lähtuvalt

võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud

nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli

loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on

võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada

üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks.

Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtul välja

selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust,

poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt Riigikohtu 3. juuni 2021 otsus tsiviilasjas 2-19-

5601, p 16.3).

2-19-6082

55. Maakohus oma järeldust, et võlatunnistused ei saa olla osaliselt käsitletavad

kompromisslepinguna, ei ole samuti põhjendanud. Miks võlatunnistuses ei võiks sisalduda

kokkuleppeid, see maakohtu otsusest ei selgu. Igal juhul pole maakohus oma järelduse

tegemisel lähtunud poolte väidetest ja esitatud tõenditest.

56. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, milline oli võlatunnistuste andjate ja

nendes sisalduvate poolte tahe võlatunnistuste andmisel ja kokkulepete sõlmimisel. Selleks

tuleb tõlgendada võlatunnistusi ja kokkuleppeid VÕS §-s 29 sätestatud reeglitest lähtudes,

võttes arvesse nii nende tegelikku (majanduslikku) sisu kui ka mõlema poole väiteid ning

esitatud tõendeid võlatunnistuste andmise ja kokkulepete sõlmimise asjaolude ning eesmärgi

kohta. Oma järeldusi tuleb maakohtul nõuetekohaselt põhjendada.

57. Eelnevalt nimetatud rikkumiste tõttu jäi maakohtu otsuses sisuliselt tuvastamata, kas ja

millised tahteavaldused on võlatunnistuses andnud võlgnik ja põhivõlgnik ning missugused

õigused ja kohustused võisid pooltel võlatunnistustest tekkida või missuguseid varasemaid

õiguseid ja kohustusi soovisid pooled olemasolevate kokkulepetega muuta. See omakorda võis

kaasa tuua poolte õigussuhte ebaõige kvalifikatsiooni. Alles seejärel, kui kohus on

nõuetekohaselt tuvastanud, millisest kehtivast lepingust (võlasuhtest) tulevad pooltele õigused

ja kohustused, on võimalik tuvastada missugused põhivõlgniku täitmata kohustusi ja

missugustel tingimustel on võlgnik kohustatud tagama iga hageja ees eraldi (laen, intressid,

viivised, leppetrahvid), millal on need nõuded muutunud sissenõutavaks ja kas võlasuhtest

tulenevat ei peakski kohaldama seetõttu, et see võib olla vastuvõtmatu hea usu põhimõttest

lähtuvalt. Kohus peab hindama kõiki hagejate väiteid ja neid tõendavaid tõendeid, samuti kostja

poolt hagejate nõuetele esitatud vastuväiteid ja tõendeid. Kohus peab analüüsima iga hageja

eraldi esitatud nõude maksmapaneku eeldusi eraldiseisvalt ja otsusest peab kajastuma, kas

hagejate eraldi esitatud nõuete rahuldamise eeldused on tulenevalt hagi alusena esitatud

asjaoludest ja neid tõendavatest tõenditest leidnud tuvastamist. Tasaarvestuse teostamise

tulemusel nõuete lõppemise tuvastamiseks tuleb kohtul järgida seaduses sätestatud järjekorda

tasaarvestamiseks nõuete paljususe korral (VÕS § 201 lg 2), samuti lähtuda poolte väidetest ja

esitatud tõenditest, et kindlaks teha kas või millises ulatuses on nõue lõppenud. Olukorras, kus

kohus leiab, et on põhjendatud intressinõue ja viivisenõue, kuid kohtu arvates ei ole see

põhjendatud nõutud suuruses, siis ei piisa kohtu tõdemusest, et nõuded on segased. Missugusest

hagejate esitatud intressi ja viivise arvestusest maakohus lähtus ja miks ei saanud maakohus

kontrollida viivise ja intressi arvestuse õigsust poolte väidete ja esitatud tõendite alusel, on

maakohus jätnud põhjendamata. Kui kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda kontrollida nõuete

arvestust ja ise kindlaks teha nõue põhjendatud suuruses, siis tuleb maakohtul tulenevalt

selgitamiskohustusest anda pooltele võimalus esitada uus intressi ja viivise arvestus. Käendaja

vastutuse vähenemise tuvastamiseks hüpoteegisumma võrra peavad samuti olema kohtu

põhjendused jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega.

58. Kuna pooled vaidlevad selle üle, missugused õigused ja kohustused on hagejale III üle

läinud seoses TALLINNA ÄRIPANGA AS-i 2. novembri 2007 laenulepingust nr 553

tulenevate nõuete loovutamisega, siis ei piisa kohtu järeldusest, et kui tegemist pole lepingu

ülevõtmisega, siis on hagejale III üle läinud laenulepingus sätestatud õigused nõuda lepingu

rikkumisel leppetrahvi, kokkulepped intressi ja viivise osas. Maakohus ei ole põhjendanud oma

seisukohta, hinnates poolte väiteid ja esitatud tõendeid. Missugused osapooled on ise pidanud

nõuete üleminekut nõuete loovutuseks, mitte lepingu ülevõtmiseks, otsusest ei selgu. Maakohtu

otsusest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud nõude loovutamise lepingu sõlminud

lepingupoolte tahteavaldusi lepingu sõlmimisel. Poolte väited põhivõlgniku ja võlgniku

tahtavalduste kohta lepingu ülevõtmisel on maakohus jätnud aga nõuetekohaselt hindamata.

Asja uuel läbi vaatamisel peab maakohus tuvastama poolte väiteid ja esitatud tõendeid hinnates

2-19-6082

missugused õigused ja kohustused on nõude loovutamisega hagejale III üle läinud. Sellest

missugused õigused ja kohustused on nõude loovutamisega hagejale III üle läinud võib sõltuda

missuguseid laenulepingust tulenevaid õiguseid ja kohustusi võisid võlatunnistuste ja

kokkulepete pooled kinnitada või muuta. Juhul, kui hagejale III ei ole üle läinud kõik

laenulepingust tulenevad õigused ja kohustused, siis ei saa ka nõustuda, et VÕS § 167 lg 3 järgi

lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle kõik laenulepingust tulevad õigused

kõikvõimalikke leppetrahve nõuda, vaid võlausaldajale saab üle minna koosmõjus VÕS § 167

lg-te 1 ja 2 alusel ainult sellise leppetrahvi nõudeõigus, mis on seotud nõudega. Maakohtu

otsusest nähtub, et maakohus heidab leppetrahvide esitamisel ette hea usu põhimõtte vastast

käitumist M-le ja V-le. Maakohtu järeldus, et leppetrahvide kohaldamine on hea usu

põhimõttega vastuolus seoses M ja V käitumisega, ei ole jälgitav. Kui maakohus ei ole

tuvastanud poolte väidete ja esitatud tõendite alusel, missugused leppetrahvi nõuded, millal ja

kellele need on esitatud ning millisel õiguslikul alusel on võlgnikult nende tasumist nõutud, kas

leppetrahvinõuete esitamise aluseks olevad kokkulepped on kehtivad, kas need on

sissenõutavad, siis vaid erinevate äriühingute registrikaartide andmetele tuginedes, kust

nähtuvad M ja V nimed, ei saa lugeda nõuetekohaselt põhjendatuks, et leppetrahvide esitamine

võiks olla hea usu põhimõttega vastuolus.

59. Hea usu põhimõtte kohaldamisel antakse hinnang isikute käitumisele. Heas usus käitumise

üldine kohustus on sätestatud TsÜS § 138 lg-s 1. VÕS § 6 lg 1 täpsustab üldise heas usus

käitumise kohaldamise võlasuhetele. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole õiguste teostamine lubatud

seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine

teisele isikule. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhetele seadusest, tavast või tehingust

tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Maakohus on

põhjendamatult ilma mõlema poolte väiteid ja esitatud tõendeid hindamata pidanud vajalikuks

rõhutada ka kõigi hagejate puhul hea usu põhimõttega vastuolus käitumist. VÕS § 145 lg 1

kohaselt vastutab käendaja solidaarselt põhivõlgnikuga, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida

käendati. Solidaarsest vastutusest tulenevalt tekibki käendaja vastutus solidaarsena

põhivõlgniku kõrvale, mistõttu ei saa kuidagi nõustuda maakohtuga, et hagejate poolt nõude

esitamist võlgniku kui käendaja vastu ja põhivõlgniku vastu pankrotiavalduse esitamata jätmist

saab pidada iseenesest hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Poolte vahel ei ole vaidlust, et

kõik ühingud, s.t hagejad I-III ja võlgnik ning põhivõlgnik olid omavahel seotud ühingud.

Iseenesest ei saa olla hea usu põhimõtte vastane tehingute tegemine samasse kontserni

kuuluvate ühingute vahel. Ettevõtete grupi siseseid nõudeid ei peeta samuti hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõetamatuks ning selliseid tehinguid ja nende tehingute majanduslikku sisu tuleb

hinnata, sh ettevõtete grupi kontekstis, et anda hinnang isikute käitumisele. Hea usu

põhimõttega ei saa olla vastuolus käitumine, mis on õiguspärane, kuid sealjuures puuduvad

asjaolud, mille alusel oleks võimalik lugeda käitumine vastuolus olevaks hea usu põhimõttega.

Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid poolte väidetele ja esitatud tõenditele tuginedes, mille

alusel on maakohus teinud järelduse, et hea usu põhimõtte kohaselt ei tohikski hagejad võlgniku

vastu nõuet esitada.

60. Maakohus on vastuoluliselt leidnud, et kõik vaidlusalused tehingud, mille alusel on hagejate

nõudeõigus tekkinud, võivad olla vastuolus heade kommetega. Milliseid konkreetseid tehinguid

maakohus oma järelduste tegemisel silmas pidas, otsusest ei selgu. Kuigi maakohus märkis, et

tehingute heade kommete vastasust hindab kohus omal algatusel, siis ei ole maakohus selgelt

oma seisukohta kujundanud, märkides vaid, et kõik tehingud võivad olla vastuolus heade

kommetega. Maakohus ei ole tuvastanud vaidlusaluseid tehingud ja nende tehingute tegemise

asjaolusid iga tehingu tegemise ajal, ei ole hinnanud seejuures poolte väiteid ja tõendeid, millest

järeldada, kas väidetavad vaidlusalused tehingud võivad olla heade kommete vastased ja

seetõttu tühised. Tehingu heade kommete vastasusel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega

2-19-6082

seotud asjaolusid, sh nii tehingu sisu kui ka tehingu sõlmimise ja sellele eelnenud asjaolusid,

poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke tehingu sõlmimisel (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2014

otsus tsiviilasjas 3-2-1-88-14, p 13). Selliselt alternatiivselt esitatud maakohtu seisukoht, et

mingid tehingud võivad olla heade kommete vastased, on vastuolus maakohtu poolt teiste

tehtud järeldustega, kus maakohus on leidnud, et poolte vahel on kehtiv võlasuhe ja maakohus

on sellest tulenevalt andnud hinnangu hagejate käitumisele hagejate õiguste teostamisel hea usu

põhimõtte raames, samuti on maakohus jätnud hagid tõendamatuse tõttu rahuldama.

61. Kokkuvõtvalt rikkus maakohus TsMS § 436 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi

põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine TsMS § 656 lg 1 p 5 tähenduses. Poolte

väited ja esitatud tõendid on olulises ulatuses hindamata ja asjaolud jäänud tuvastamata. Kuna

maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, s.t kohus ei ole otsust seaduse kohaselt

olulises ulatuses põhjendanud (TsMS § 656 lg 1 p 5), ei ole ringkonnakohtul võimalik seda

puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohtu

rikkumised tingivad apellatsioonkaebuste osalise rahuldamise. Tagamaks pooltele õigust

kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma

seisukohad avaldama esimese astme kohus.

62. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu tuleb tühistada ka tingimusliku vastuhagi läbivaatamata

jätmine (vt Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas 2-14-60590, p-d 14.1 ja 14.2 ja

Riigikohtu 2. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-162-13, p 42).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

63. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)