2-21-121409/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.06.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-121409

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi X vastu võlgnevuse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6.01.2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

85,53 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Aktiva Finants (registrikood 10746479),

lepingulised esindajad Marek Aunver ja Irina Metsler-

Verner

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 6.01.2022 tagaseljaotsus osas, millega maakohus jättis

välja mõistmata viivise 39,23 eurot ületavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus,

millega hagi rahuldada täies ulatuses.

2. Tühistada Harju Maakohtu 6.01.2022 tagaseljaotsus osas, millega maakohus jättis

Osaühingu Aktiva Finants menetluskuludest 14,68% tema enda kanda ja 14,68% X

menetluskuludest Osaühingu Aktiva Finants kanda, samuti menetluskulude

kindlaksmääramise osas. Teha uus menetluskulude jaotus vastavalt resolutsiooni

p-s 5.4. märgitule.

3. Harju Maakohtu 6.01.2022 tagaseljaotsus on jõustunud osas, millega hagi rahuldati

osaliselt (resolutsiooni p-d 1 ja 2 osaliselt ning p 3), samuti osas, milles Osaühingu

Aktiva Finants maakohtu menetluskuludest 85,32% jäid X kanda ja 85,32% X

menetluskuludest jäid tema enda kanda (resolutsiooni p-d 5 ja 6 osaliselt).

4. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus.

2-21-121409

5. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine:

5.1. Rahuldada hagi.

5.2. Mõista X-lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja põhivõlgnevus 400 eurot,

intress 27,92 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivised 124,76 eurot.

5.3. Mõista X-lt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja viivised alates 17.09.2021

kuni põhivõlgnevuse 400 euro täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui põhivõlgnevuse ulatuses.

5.4. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud X kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 14.07.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse X (kostja) vastu võlgnevuse saamiseks. Pärnu Maakohus andis hageja

nõude üle Harju Maakohtule selle menetlemiseks hagimenetluses, kuivõrd kostjale ei

õnnestunud makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte toimetada.

2. Hageja esitas 16.09.2021 hagi, milles palus mõista kostjalt välja võla 400 eurot, intressi

27,92 eurot, sissenõudmiskulu 30 eurot ja viivise 124,76 eurot, samuti kohustada kostjat

tasuma põhivõlgnevuselt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud määras

alates 17.09.2021 kuni põhinõude täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ja

mõista kostjalt välja kulude hüvitis 365 eurot (riigilõiv 125 eurot ja õigusabikulud 240 eurot

kahe tunni eest tasumääraga 120 eurot käibemaksuta) ning kohustada kostjat tasuma kuludelt

viivist seadusjärgses määras ja ulatuses.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ (laenuandja) 5.01.2020

laenulepingu nr SR3503425 (laenuleping), mille kohaselt kostja sai laenu 400 eurot ja pidi selle

tagastama kuue osamaksega. Kostja laenu ei tagastanud ja laenuandja ütles laenulepingu

26.06.2020 üles. Laenuandja loovutas laenulepingust tulenevad nõuded 30.06.2020 hagejale.

4. Laenulepingus

oli kokkulepitud

intressi tasumise kohustus

25,44% aastas ja

intressivõlgnevus moodustas perioodi 4.02.2020–26.06.2020 eest 27,92 eurot (8,48 + 7,14 +

5,77 + 4,37 + (2,95 ÷ 30) × 22 = 2,16). Kostja pidi võla tagastamisega viivitamise eest tasuma

2-21-121409

viivist laenulepingus kokkulepitud määras (25,44% aastas). Viivis perioodi 26.06.2020–

16.09.2021 (s.o laenulepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni) eest moodustas 124,76 eurot

(400 eurolt 25,44% aastas 448 päeva eest). Laenuandja ja hageja saatsid kostjale enne hagi

esitamist korduvalt meeldetuletusi võla tasumiseks, kuid kostja võlgnevust ei tasunud. Seega

tuli kostjal tasuda sissenõudmiskulu kolme tasulise kirja eest 25 eurot (15 eurot + 5 eurot +

5 eurot) ja 5 eurot seoses muude kuludega (andmete töötlemine ja kontrollimine, otsingud ja

päringud, suhtlemiskulud (telefoni ja e-posti teel) ning võlanõude avaldamisega seotud kulud).

Kostja vastuväited

5. Kohus toimetas menetlusse võtmise määruse ja hagimaterjalid kostjale kätte avalikult

18.12.2021 väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja kohtu määratud tähtajaks

(3.01.2022) hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Kuivõrd kostja hagile ei vastanud, lahendas maakohus hagi tagaseljaotsusega. Maakohus

rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 400 eurot, intressi

27,92 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot ja viivise 39,23 eurot ning kohustas kostjat maksma

viivist põhinõudelt alates 17.09.202 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses toodud määras.

7. Kostja oli tarbija ning laenuandja oli kutse- või majandustegevuses tegutsev isik.

Laenulepingu tingimus, millega lepiti kokku viivisemäär 25,44% aastas, oli tühine, kuna see

ületas seadusjärgset viivisemäära kolmekordselt. Seetõttu tuli lähtuda seadusjärgsest

viivisemäärast, mis tulenes VÕS § 113 lg-st 1. Viivis perioodi eest 26.06.2020–16.09.2021

moodustas 39,23 eurot. Edasiulatuv viivis kuulus samuti väljamõistmisele seadusjärgses

määras. Muus osas oli hagi põhjendatud.

8. Kuivõrd hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, siis jättis maakohus hageja menetluskuludest

85,32% kostja kanda ja 14,68% hageja enda kanda. Kostja menetluskulud jäid 14,68% hageja

kanda ja 85,32% kostja enda kanda. Kostjal puudusid menetluskulud. Hageja õigusabikulud

olid põhjendatud ühe tunni ulatuses hinnaga 120 eurot, arvestades vaidluse keerukust ja mahtu.

Muus osas olid kulud põhjendatud ja moodustasid kokku 245 eurot (= 125 + 120). Tulenevalt

menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja kulude hüvitise

209,03 eurot. Kostjal tuli tasuda menetluskuludelt viivist alates otsuses jõustumisest kuni nõude

täitmiseni seadusjärgses määras.

Apellatsioonkaebus

9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus

jättis rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 85,53 eurot (= 124,76 – 39,23) ja osas,

milles menetluskulud jäid hageja kanda. Hageja soovis uue otsusega viivise väljamõistmist

täies ulatuses, kogu menetluskulu jätmist kostja kanda ja kõigi menetluskulude hüvitamist.

10. Tarbijakrediidilepingu puhul on laenuandjal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis oli

lepingus kokku lepitud intressimäär. Kui tarbijakrediidilepingus oli kokku lepitud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loeti viivise määraks lepinguline

intressimäär. Viivise nõudmine 25,44% aastas polnud vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1 ja VÕS 113

lg-ga 1. Samuti ei esinenud muid asjaolusid, mis viitaks sellise kokkuleppe tühisusele või

vastuolule hea usu põhimõttega.

2-21-121409

11. Maakohus oleks pidanud hagi rahuldama täies ulatuses ja sellest tulenevalt jätma kõik

menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramisel ületas maakohus

diskretsioonipiire, kuna kohus ei hinnanud ega võtnud arvesse kõiki menetluses hageja poolt

tehtud toiminguid. Hageja õigusabile kulunud aeg (kaks tundi) oli vajalik ja põhjendatud.

Vastustaja seisukoht

12. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus jättis

kostjalt välja mõistmata viivise 39,23 eurot ületavas osas, samuti osas, milles vaidlustati

menetluskulude jaotust ning menetluskulude kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude viivise väljamõistmiseks ning

mõistab kostjalt välja viivise 124,76 eurot. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad täies ulatuses kostja kanda.

14. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja

viivisenõude ning osas, milles hageja ja kostja menetluskulud jäid 85,32% ulatuses kostja

kanda. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust ülejäänud osas.

15. Maakohus eksis hageja viivisenõuet rahuldades materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja

kohaldamisel ning asus sellest tulenevalt ekslikult seisukohale, et tarbijakrediidilepingus on

keelatud kokku leppida VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäärast suuremas

viivisemääras.

15.1. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113

lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas, kuid kui lepinguga on ette

nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse VÕS § 113 lg 1 kolmanda

lause järgi viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

15.2. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele, mistõttu on

tarbijal kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega,

et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid (vt Riigikohtu 14.01.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12 ja

15.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).

15.3. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu oli nende

kokkulepitud intressimäär. Praegusel juhul nõudiski hageja hagi esitamise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud viivist intressimääraga samas määras. Seetõttu on maakohus jätnud

ekslikel põhjendustel hageja selle viivisenõude rahuldamata.

2-21-121409

16. Eelnevat arvestades on hageja apellatsioonkaebus põhjendatud. Seetõttu tühistab

ringkonnakohus vaidlustatud osas maakohtu otsuse ja rahuldab hagi täies ulatuses, mõistes

kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivised 124,76 eurot laenulepingu

ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni 26.06.2020–16.09.2021 (s.o 400 eurolt 25,44% aastas

448 päeva eest). Lähtudes laenulepingu üldtingimuste p-st 7.1. ja laenulepingu järgsest

aastasest intressimäärast, on viivise määraks 25,44% aastas (dtl 39 ja 46).

17. TsMS § 162 lg 1 järgi jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja

kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus lahendab vaidluse maakohtust

erinevalt, siis määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus (RKTKo nr 2-16-14924, p 21).

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing