3-20-1115/131 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1115

Haldusasi

X, Y ja W kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai

2020. a otsuste nr 7001910212-1 ja nr 7001910213-1 ja

7001910216-1 tühistamiseks ning rahvusvahelise kaitse

taotluste uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

Q ja C kaebused Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai

2020. a otsuse nr 7001910225-1, 7001910214-1 ja

7001910215-1 tühistamiseks ning rahvusvahelise kaitse

taotluste uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsused

Menetlusosalised

Kaebajad –

X, Y ja W, esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Q ja C, esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Menetluse alus ringkonnakohtus

X, Y, W, Q ja C apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

24. märts 2021 ja kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X, Y, W, Q ja C apellatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-

1115 lahkumisettekirjutusi ja X suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas

osas ning Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-1251

Q-le ja C-le tehtud lahkumisettekirjutusi puudutavas osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

3.1. rahuldada X kaebus osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai

2020. a otsuse nr 7001910212-1 resolutsiooni punktid 2 ja 3;

3.2. rahuldada Y ja W kaebused osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

15. mai 2020. a otsuse nr 7001910213-1 ja 7001910216-1 resolutsiooni punkt 2;

3-20-1115

2(21)

3.3. rahuldada Q ja C kaebused osaliselt ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

15. mai 2020. a otsuse nr 7001910225-1, 7001910214-1 ja 7001910215-1

resolutsiooni punkt 2 Q ja C puudutavas osas.

4. Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja

halduskohtu otsused muutmata.

5. X-le, Y-le, W-le, Q-le ja C-le esimese ja teise astme kohtus antud menetlusabi kulud

jätta

riigi

kanda.

Muus

osas

jätta

menetlusosaliste

menetluskulud

apellatsiooniastmes nende endi kanda.

6. Otsuse avaldamisel asendada kaebajate ja Z nimed ja sünniajad, otsuse punktis 17

viidatud Facebooki kasutajanimi ning Novgorodi rajoonikohtu otsuse kuupäev ja

kohtuasja number tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. juulil 2022

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X ja tema elukaaslane Y lahkusid koos nende ühise lapse W (sünd. XX.XX.XXXX) ning

X ja tema endise abikaasa Z ühiste laste Q (sünd. XX.XX.XXXX) ja C-ga (sünd.

XX.XX.XXXX) Venemaalt 27.12.2018 Valgevenesse ning sealt edasi 30.12.2018 Rootsi, kus

nad esitasid 22.01.2019 rahvusvahelise kaitse taotlused. Kuna Euroopa Liitu sisenemiseks oli

Schengeni viisa väljastanud Eesti saatkond, saadeti isikud Rootsist Eestisse ning nad esitasid

siin 15.08.2019 rahvusvahelise kaitse taotlused.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 15.05.2020 otsusega nr 7001910212-1 X

taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt

põhjendamatuks ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Ühtlasi kohustas PPA isikut

30 päeva jooksul lahkuma Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas talle sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Taotleja on väljendanud hirmu tagasipöördumise ees Venemaale, kuna ta osales Peterburis

09.09.2018 toimunud pensioniea tõstmise vastasel registreerimata meeleavaldusel, kus ta peeti

3-20-1115

3(21)

üheks ööpäevaks kinni. Samuti määras Novgorodi rajoonikohus talle XX.XX.XXXX

haldusaresti 15 ööpäeva ja rahatrahvi 2500 rubla, sest taotleja oli teinud sotsiaalmeedia portaali

Facebook postituse, milles võrdles Putinit Hitleriga. Taotleja sai Rootsis venda külastades

15.01.2019 teada, et tema elukohas Veliki Novgorodis korraldati läbiotsimine, mille käigus

võeti ära tema laua- ja sülearvuti. Taotleja on enda sõnul kasutanud Facebooki kontot, mida ta

omab alates 2009. a-st, peamiselt poliitilise sisuga postituste tegemiseks ja on olnud alati väga

kriitiline valitseva võimu suhtes. Venemaal on taotleja suhtes ilmselt algatatud kriminaalasi

ning sinna naastes ta vahistatakse ja tema lapsed satuvad lastekodusse. X ei kuulu ühessegi

organisatsiooni, parteisse, rühmitusse ega gruppi.

X ei ole tervislikust seisundist tulenevalt erivajadusega isik VRKS § 151 lg 1 mõttes. Taotleja

subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata poliitilise meelsuse alusel. PPA

hinnangul ei ole taotleja usaldusväärne ning on tõenäoliselt esitanud teadvalt valeütlusi. X ja Z

ütlused kriminaalasja algatamisest ja 15.01.2019 läbiotsimisest teavitamise kohta on

vastuolulised. Taotleja põhjendused selle kohta, miks ta ei esitanud enda ja teiste pereliikmete

passe Rootsi migratsiooniametile ega PPA-le, ei ole usutavad (väidetavalt saatis taotleja need

oma vennaga Venemaale, sest laste dokumendid oli vaja koolist välja võtta). Taotleja

usaldusväärsust vähendab seegi, et ta taotles endale ja oma perekonnale rahvusvahelist kaitset

2009. a-l Rootsis, esitades ametivõimudele valeidentiteedid ja valeandmeid perekonna olukorra

ning tagakiusamise asjaolude kohta.

Päritoluriigi informatsioon kinnitab taotleja väiteid 09.09.2018 toimunud pensionireformi

vastase meeleavalduse ja sellele järgnenud karistuste kohta. Samuti kinnitab päritoluriigi teave

võimalikku karistust taotleja väidetud Facebooki postituse eest. Venemaa ametivõimudega

kokkupuutumisega seonduvalt peab PPA taotleja ütlusi usutavaks. Taotleja ütluste põhjal on

tuvastatud, et tal on opositsioonilised vaated, kuid ainuüksi see asjaolu ei tingi rahvusvahelise

kaitse andmist. PPA-l ei ole õnnestunud tuvastada taotleja antud kasutajanimega Facebooki

postitusi. Taotlejale määrati rahatrahv ja haldusarest natsisümboolika avaldamise eest ning see

karistus on kooskõlas Venemaa õigusaktidega ja ei nähtu, et karistamine olnuks poliitiliselt

motiveeritud. Venemaal on väljendusvabadus piiratud ja taotleja võib olla eriteenistuste huvi

all, kuid samas toimub Venemaal sadu meeleavaldusi kuni sadade tuhandete meeleavaldajatega

ja erinevates meediaportaalides avaldavad opositsioonilisi vaateid samuti tuhanded inimesed.

Nad võivad olla küll politseis kirjas, kuid neile ei kaasne seetõttu oma tegevusest tingituna veel

riigipoolset tagakiusamist. Taotleja suhtes ei ole rakendatud ebaproportsionaalset karistamist,

teda pole taga kiusatud ja ta ei ole Venemaal viibides saanud reaalseid ähvardusi oma tegevuse

eest miitingutel või Facebookis. X isikuline profiil ei ole selline, et Venemaa võimud sooviksid

teda reaalselt vangistada või kinni pidada. Kokkupuude politseiga pole toonud taotlejale kaasa

tagajärgi, mis oleks käsitatav tagakiusamisena või võiks tekitada põhjendatud tagakiusuohu.

Venemaale naasmise korral ei saaks taotlejale ega tema lastele osaks tõsist ohtu ning neil

puuduvad takistused Venemaale tagasipöördumiseks.

X puhul ei esine sellised tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid, mis tingiksid

isikule lahkumiskohustuse panemata jätmise. Alaealiste laste heaolu arvestades on samas

põhjendatud teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga. Taotlejal on soovi korral

võimalik lahkuda ka Usbekistani, kuigi väljasaatmise korral on sihtriigiks Venemaa kui

kodakondsusjärgne riik. Sissesõidukeeldu kohaldamise tingib asjaolu, et taotleja kasutas Eesti

viisat Rootsi reisimiseks ning on varem kuritarvitanud Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse ja

viisasüsteemi. Taotlejal elavad Rootsis vend ja täisealine tütar, kuid ta ei suhtle nendega. Samuti

ei ole X-l majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld võiks riivata. Seega ei esine

sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid ega kaalukaid põhjusi, mis tingiksid lühema

tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise või selle kohaldamata jätmise.

3-20-1115

4(21)

3. Politsei- ja Piirivalveamet luges 15.05.2020 otsusega nr 7001910213-1 ja 7001910216-

1 Y ja W taotlused VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas need VRKS § 20 lg

2 alusel tagasi. Ühtlasi kohustas PPA isikuid 30 päeva jooksul lahkuma Venemaa Föderatsiooni

ning kohaldas Y suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

W suhtes jättis PPA sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

Y ja W subjektiivne tagakiusukartus seondub sellega, et X-l on Venemaal probleeme

poliitilistel põhjustel ja kuna nad on perekond, siis on see nende ühine probleem. Y ei ole

väitnud, et Venemaa ametivõimud teda või W taga kiusaksid, vaid tal on hirm eelkõige

teadmatuse ees, mis saab temast ja lapsest ning poolõdedest siis, kui X vangi pannakse. Kuna

Y ja W puhul ei ole võimalik määratleda tagakiusukartuse alust, siis ei vasta nad pagulase

staatuse andmise kriteeriumitele. Samuti ei esine täiendava kaitse andmise aluseid ning neil

puuduvad takistused Venemaale tagasipöördumiseks.

Y ja W puhul ei esine sellised tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid, mis

tingiksid neile lahkumiskohustuse panemata jätmise. Alaealise lapse heaolu arvestades on

põhjendatud teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga. Kuna laps käib lasteaias,

võib ta olla mõningal määral lõimunud Eesti ühiskonda, kuid see ei saa olla ettekirjutuse

tegemisel määrav. Lapse parimates huvides on kasvada üles koos perekonnaga enda päritolu

kultuuriruumis. Soovi korral on Y-l võimalik lahkuda ka Usbekistani, kuigi väljasaatmise korral

on sihtriigiks Venemaa kui kodakondsusjärgne riik. Y-le sissesõidukeeldu kohaldamise tingib

asjaolu, et taotleja kasutas Eesti viisat Rootsi reisimiseks ning on varem kuritarvitanud Euroopa

Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi, taotledes 2009. a-l Rootsis rahvusvahelist kaitset

valenime all. Y-l ei ole majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld võiks riivata. Seega ei esine

sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid ega kaalukaid põhjusi, mis tingiksid lühema

tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise või selle kohaldamata jätmise. Alaealisele lapsele

sissesõidukeelu kohaldamine ei ole vajalik.

4. Politsei- ja Piirivalveamet luges 15.05.2020 otsusega nr 7001910225-1, 7001910214-

1 ja 7001910215-1 Z, Q ja C taotlused VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas

need VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Ühtlasi kohustas PPA isikuid 30 päeva jooksul lahkuma

Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas Z suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates

lahkumiskohustuse täitmisest. Q ja C suhtes jättis PPA sissesõidukeelu humaansetel

kaalutlustel kohaldamata.

Z, Q ja C subjektiivne tagakiusukartus seondub sellega, et X-l on Venemaal probleeme

poliitilistel põhjustel ja kuna nad on perekond, siis on see nende ühine probleem. Z ei ole

väitnud, et Venemaa ametivõimud teda või tema lapsi taga kiusaksid, vaid tal on hirm eelkõige

selle ees, et ta võib lastest ilma jääda, kui ka tema suhtes peaks algatatama kriminaalasi. Kuna

Z, Q ja C puhul ei ole võimalik määratleda tagakiusukartuse alust, siis ei vasta nad pagulase

staatuse andmise kriteeriumitele. Samuti ei esine täiendava kaitse andmise aluseid ning neil

puuduvad takistused Venemaale tagasi pöörduda. Laste parimates huvides on kasvada

perekonnas. Q vajab regulaarset psühhiaatrilist ja psühholoogilist abi, mille saamise võimalus

on Venemaal olemas (sh lastele tasuta kohustusliku tervisekindlustuse süsteemi alusel).

Z, Q ja C puhul ei esine sellised tervislikke, sotsiaalseid ega majanduslikke põhjuseid, mis

tingiksid neile lahkumiskohustuse panemata jätmise. Alaealiste laste heaolu arvestades on

põhjendatud teha lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga. Kuna lapsed käivad koolis

ja oskavad mõnevõrra eesti keelt, võivad nad olla mõningal määral lõimunud Eesti ühiskonda,

kuid see ei saa olla ettekirjutuse tegemisel määrav. Q ravivajadus ei takista Eestist lahkumist,

sest Venemaal on võimalik ravi jätkata. Z võib soovi korral lahkuda ka Usbekistani, kuigi

väljasaatmise korral on sihtriigiks Venemaa kui kodakondsusjärgne riik. Z-le sissesõidukeeldu

3-20-1115

5(21)

kohaldamise tingib asjaolu, et taotleja kasutas Eesti viisat Rootsi reisimiseks ja on varem

kuritarvitanud Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi, taotledes 2009. a-l Rootsis

rahvusvahelist kaitset valenime all. Z-l ei ole majanduslikke huve, mida sissesõidukeeld võiks

riivata. Seega ei esine sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid ega kaalukaid põhjusi,

mis tingiksid lühema tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamise või selle kohaldamata jätmise.

Alaealistele lastele sissesõidukeelu kohaldamine ei ole vajalik.

5. X, Y, W, Z, Q ja C esitasid 09.06.2020 Tallinna Halduskohtule kaebused PPA

15.05.2020 otsuste tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata nende rahvusvahelise kaitse

taotlused uuesti läbi (haldusasi nr 3-20-1115).

6. Tallinna Halduskohus eraldas 30.06.2020 määrusega Z, Q ja C kaebused menetlemiseks

eraldi haldusasjana (haldusasi nr 3-20-1251).

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.09.2020 otsusega nr 3-20-1115 Y kaebuse osaliselt

ja tühistas PPA 15.05.2020 otsuse nr 7001910213-1 resolutsiooni punkti 3 (Y suhtes

sissesõidukeelu kohaldamine) ning ülejäänud osas jättis X, Y ja W kaebused rahuldamata.

Päritolumaa teabe analüüsi ja täiendava kaitse andmist puudutavas osas ei pidanud halduskohus

vajalikuks PPA põhjendusi üle korrata (HKMS § 165 lg 2), märkides, et vaidlustatud otsustest

ei nähtu lubamatute teabeallikate kasutamist ja kaebuse sellekohased väited on üldsõnalised.

Pagulasena tunnustamine ei ole kaalutlusotsus ning rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel

ei otsi ega kaalu haldusorgan muid võimalikke õiguslikke aluseid riiki jäämiseks, mis võiksid

teoreetiliselt kõne alla tulla, vaid menetleb üksnes temale esitatud taotlust. Vaidlust ei ole selles,

et rahvusvahelise kaitse taotlusi tuleb hinnata individuaalselt. Kui alaealise lapse vanemal või

vanematel puudub rahvusvahelise kaitse saamise alus ning alaealisel ei ole eraldiseisvat alust

rahvusvahelist kaitset saada, siis saadetakse enamasti kõik pereliikmed koos tagasi päritoluriiki,

sest laste parimates huvides on üldjuhul olla koos oma vanematega. Sellest ei saa järeldada, et

taotlusi pole hinnatud individuaalselt. Ükski õigusnorm ei keela teha ühise dokumendina

vormistatud otsust samast perest pärit taotlejate kohta, kelle taotlused tuginevad samadele

asjaoludele. Tegemist on haldusorgani menetlusliku kaalutlusotsusega, mis tagab selle, et

perekonna taotlused menetletakse ja lahendatakse üheaegselt. Pole arusaadav, kuidas takistaks

otsuste ühine vormistamine kaitsevajaduse individuaalset hindamist. See ei takista ka lastele

vajaduse korral eraldi esindaja määramist. Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu

määramine samas dokumendis, millega keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, ei ole

õigusvastane (nt Euroopa Kohtu 19.06.2018 otsus kohtuasjas C-181/16, Gnandi). Samas on Y

ja W kohta tehtud otsus põhjendamispuudustega, sest kuigi PPA on tuvastanud, et neil ei ole

eraldiseisvaid asjaolusid rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, ei ole neid puudutavas otsuses

viidatud X kohta tehtud otsuse põhjendustele, mis käsitlevad VRKS § 4 lg-st 1 tuleneva aluse

puudumist. See eksimus ei tingi haldusakti tühistamist, sest rikkumine ei mõjutanud asja

otsustamist ning X puudutava otsuse põhjendused olid teistele kaebajatele ja nende esindajale

kättesaadavad.

Kaebuses ei ole välja toodud, milline X-st eraldiseisev alus rahvusvahelise kaitse saamiseks on

Y-l või W-l. X perekonnaks tuleb lugeda kõik tema lapsed ja elukaaslane Y. Eksabikaasasid

euroopalikus kultuuriruumis üldiselt (tuumik)perekonna liikmeteks ei loeta ning ka Z kinnitas

kohtuistungil haldusasjas nr 3-20-1251, et ta ei sõltu mingil moel endisest abikaasast X-st ega

oma täisealisest tütrest Y-st. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi

ebademokraatlikkus ja kehvemad majanduslikud olud ning sellest tulenevalt riigi poolt

pakutavate avalike teenuste kehvem kvaliteet, võrreldes selle riigiga, kus rahvusvahelist kaitset

taotletakse. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole kaebuses välja toodud. Kaitsevajaduse

hindamisel ei ole kohaseks kaalutluseks, et Eestis oleks W-le tagatud parim võimalik lapsepõlv.

3-20-1115

6(21)

Rahvusvahelise kaitse andmist ei õigusta ka Y võimalikud majandusliku toimetuleku raskused

Venemaal. Esindaja väited „lapse hukatusse saatmisest“ on selgelt liialdatud. Pole usutav, et

lapsel tuleks päritoluriigis taluda kohanemisega kaasnevaid märkimisväärseid raskusi.

Vaidlust ei ole selles, et X-l on Venemaa võimude suhtes kriitilised vaated ja tema poliitiline

meelsus pole muutunud, vaatamata sellele, et ta on kohtumenetluses asunud väitma Jehoova

tunnistajate usu leidmist. Üldteadaolevalt ei tunnista Jehoova tunnistajad mistahes riigivõimu

ega osale poliitikas. Kaebuses on väidetud X kuulumist M. Hodorkovski poliitilisse liikumisse,

kuid see ei tugine X ütlustele ega asja materjalidest nähtuvale. Kaebaja pole olnud Avatud

Venemaa ega ühegi muu opositsioonilise liikumise liige, vaid ta on üksnes väitnud end toetavat

nende seisukohti. Kaebaja osales vaid ühel opositsiooni korraldatud meeleavaldusel

(09.09.2018), mistõttu puudub tal ühiskonnas laiemalt nähtav ja võimude poolt kaalukaks

peetav roll opositsioonilises tegevuses. Kaebaja sõnavabadus on piiratud sarnaselt mis tahes

teise Venemaa kodanikuga. Väide meeleavaldusel osalemisest ei ole ka tõendatud. Päritolumaa

teabe kohaselt said enamik kinni peetutest karistuseks kohtu poolt määratud trahvi, üldkasuliku

töö või aresti. Kaebaja väitis alles kohtuistungil, et ta võis saada trahvi, kuid seda väidet ei saa

pidada usaldusväärseks. Kuigi Novgorodi rajoonikohtu XX.XX.XXXX otsuses on viidatud

korduvale õigusrikkumisele, täpsustamata varasemat rikkumist, pole alust järeldada, et silmas

peeti miitingul osalemist. Natsisümboolika avalik demonstreerimine on Venemaal (ja mitte

ainult seal) karistatav ning kaebajale määratud karistus jäi sanktsiooninormi piiridesse.

Ajaloolist aspekti arvestades ei saa normi ennast pidada poliitiliselt motiveerituks ja seega ei

saa pelgalt normi kohaldamisest järeldada, et karistamine oli poliitiliselt motiveeritud. Esile

toodud asjaolude põhjal ei saa asuda seisukohale, et X oleks poliitilise meelsuse tõttu Venemaal

taga kiusatud ning see oleks olnud tõsine või korduv ja inimõigusi raskelt rikkuv (VRKS § 19

lg 1 p 1).

Kaebaja selgitas kohtuistungil, et on poliitilisi seisukohti avaldanud peamiselt oma Facebooki

postitustes ning jaganud oma kontol ka teiste postitusi. Seejuures ei olevat X oma Facebooki

lehel käinud juba ligi kaks aastat, kuigi konto on alles. PPA tuvastas, et X antud paroolidega ei

ole võimalik kontole ligi pääseda. Seega ei kasuta kaebaja seda jätkuvalt oma poliitilise

meelsuse väljendamiseks ja kaebaja varasemat (pigem alalhoidlikku) käitumist arvestades ei

ole põhjust eeldada, et tema tegevus Venemaa võimude kritiseerimisel võiks päritoluriiki

naasmisel muutuda selliseks, et oleks alust järeldada võimude poolt tegevust, mis oleks

käsitatav tagakiusamisena. See ei tähenda, et kaebaja peaks oma poliitilist meelsust muutma.

Asjaolust, et kaebaja soovis väidetavalt sõita üksnes pühadeks Rootsi vennale külla, nähtub

samuti, et ta pidas võimalikuks Venemaale naasta ning reaalne hirm tekkis alles pärast

15.01.2019 läbiotsimisest teada saamist. Ükski taotleja ei ole väitnud, et pärast haldusarestist

vabanemist ja enne Venemaalt lahkumist oleks võimud X otsinud. Läbiotsimise kohta

puuduvad igasugused tõendid ja selle kohta on antud üksnes vastuolulised seletused (sh

kohtuistungil). Varasem varjupaigamenetlus Rootsis (2009) näitab, et Euroopasse põgenemine

on olnud X pikaajaline eesmärk ning ta ei kõhkle selle eesmärgi saavutamise nimel valetamast.

Rootsi ametiasutuste koostatud materjalidest saab ka järeldada, et X-le ei ole probleemiks oma

eesmärgi nimel manipuleerida lastega ja mõjutada neid valetama (vt Faluni halduskohtu

22.01.2013 otsuse tõlge, lk 6). Rahvusvahelise kaitse menetluse ajal reisis kaebaja Taškenti (s.o

Usbekistani ehk riiki, kust ta väidetava tagakiusamise tõttu pages) ja peeti Soomes kinni kehtetu

viisa tõttu. Seejärel reisis kaebaja Usbekistanist tagasi Rootsi pere juurde Leedu viisa alusel ehk

viisat väärkasutades. Rootsis määratud 5-aastane sissesõidukeeld takistas kaebajal pärast

lahkumist sinna naasmast, kuid 2018. a-l keeld lõppes. Asjaolu, et kaebajad jätsid oma

reisidokumendid X venna juurde Rootsi, kui nad Eestile üle anti, ning vend viis dokumendid

seejärel (2019. a suvel) X ema juurde Venemaale, viitab, et X üritas raskendada võimalikku

väljasaatmist. Eluliselt usutav ei ole selgitus, et passid saadeti X emale selleks, et ta saaks laste

3-20-1115

7(21)

dokumendid koolist välja võtta, sest seda oleks saanud teha sellel ajal veel Venemaal viibinud

Z. Samuti ei ole loogiline, miks taotles Z viisat koos lastega, kui tal puudus väidetavalt soov

Rootsi või mujale reisile sõita. See viitab, et Rootsis rahvusvahelise kaitse taotlemist planeeriti

juba Venemaal. Ka Valgevene kaudu lahkumine toimus tõenäoliselt tagakiusukartusest mulje

loomiseks. PPA on õigesti leidnud, et X ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks. Taotleja

haavatavust on PPA hinnanud.

Kohtumenetluses välja toodud uus asjaolu (Jehoova tunnistajate usu leidmine 2019. a jõulude

ajal) ei anna samuti alust tunnustada X ja Y pagulastena. Y on seni olnud õigeusklik ja X ateist.

Kuna väide Jehoova tunnistajateks hakkamisest esitati juba kaebuses, siis on PPA saanud seda

analüüsida, kuid hinnanud selle ebausutavaks ja otsituks. Isegi kui kaebajatel on tekkinud

kontakt Jehoova tunnistajatega ning nad on asunud selle religiooni sisu ja praktikaid uurima, ei

saa neid kohtuistungil antud selgituste kohaselt pidada Jehoova tunnistajateks. Kumbki kaebaja

ei kinnitanud kogudusse kuulumist ja usu praktiseerimist. Seega ei ole usutav, et usk oleks

muutunud nende elu oluliseks ja lahutamatuks osaks ning neil oleks tekkinud tegelik vajadus

seda usku päritoluriigis avalikult praktiseerida. Vaidlust ei ole selles, et Jehoova tunnistajate

organisatsioon on Venemaal keelatud ja usu avalik praktiseerimine toob kaasa riigipoolsed

sanktsioonid. Kaebajad pole tõendanud, et Venemaa võimud kiusaksid taga kõiki eraviisiliselt

Jehoova tunnistajate usku praktiseerivaid isikuid ning see pole ka eluliselt usutav. Usuvabaduse

rikkumisest saab tagakiusamine, kui isikut ähvardab tema päritoluriigis oma vabaduse

teostamise tõttu tegelik oht. Keelatud avalike usutoimingute puhul on subjektiivseks asjaoluks

see, kui tähtsad on sellised toimingud isiku usulise identiteedi säilitamiseks. Kaebajate puhul ei

saa eeldada päritoluriigis reaalsesse ohtu sattumist ka juhul, kui nad võtavad tulevikus vastu

Jehoova tunnistajate usu, sest tegemist on üksnes hüpoteetilise võimalusega. Seega ei mõjuta

uus asjaolu kuidagi PPA otsuse õiguspärasust, vaid selle välja toomine alles kohtumenetluses

õõnestab veelgi kaebajate usaldusväärsust.

Kaebajatele on tehtud lahkumisettekirjutus pikima seaduses toodud vabatahtliku täitmise

tähtajaga (VSS § 72 lg 4), mis hakkab kulgema viibimisaluse lõppemisel. Lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaega on võimalik VSS § 72 lg 5 alusel pikendada kuni 30 päeva võrra

korraga. Lapse tõsine terviseprobleem on kaheldamatult tähtaja pikendamist õigustavaks

asjaoluks, kui arsti hinnangul oleks väljasaatmise protseduuri mõju lapse tervist ohustav.

Väljasaatmise toimingu suhtes saab halduskohtule esitada ka keelamiskaebuse koos esialgse

õiguskaitse taotlusega. W-l ja Y-l selliseid terviseprobleeme ei esine ning X väidetav

terviseprobleem ei ole usutav. Lahkumisettekirjutuse tegemist ei mõjuta eeldatavalt mööduva

või stabiliseeritava terviseprobleemi olemasolu Q-l, kuid seda tuleb PPA-l hinnata

väljasaatmistoimingu tegemisel. Lahkumisettekirjutuse õigusvastasust on põhjendatud

eelkõige sellega, et arvestatud pole lapse huvidega, kuid kaebus ei sisalda ühtegi veenvat

põhjendust, miks Venemaal sündinud ja seal elanud ning vene keelt valdav laps ei saaks elada

oma päritolu- ja kodakondsusjärgses riigis. Kaebajad on Eestis viibinud ligi aasta, mistõttu ei

ole siin integreerumine märkimisväärne. Lapsel on kaks täisealist ja töövõimelist vanemat,

kellel on lapse ülalpidamise kohustus. Lapse vanaema elab Venemaal. W saab Venemaal jätkata

lasteaias käimist ning tütardele on Venemaal tagatud koolihariduse kättesaadavus.

Tagasipöördumisega kaasnevad võimalikud esialgsed majanduslikud raskused, ei anna alust

pidada tagasipöördumist võimatuks või lapse õigusi rikkuvaks. PPA on määranud sihtriigiks

õigesti Venemaa, mitte Usbekistani. Kaebajatel on vabatahtlikult võimalik lahkuda mh

Usbekistani.

X suhtes sissesõidukeelu kohaldamine ei ole ebaproportsionaalne. Vajaduse korral on kaebajal

võimalik hiljem taotleda ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Y puhul ei ole PPA

arvestanud, et ta oli Rootsis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal alles 18-aastane ning

3-20-1115

8(21)

selgelt oma ema ja kasuisa (praeguse elukaaslase) mõju all. Kohtul ei ole võimalik hinnata,

millist kaalu omas sissesõidukeelu tähtaja määramisel Eesti viisa väärkasutus ning puudub

veendumus, et X-ga sama pikk sissesõidukeeld on proportsionaalne.

8. Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2020 otsusega nr 3-20-1251 Z, Q ja C kaebused

rahuldamata, nõustudes vaidlustatud PPA otsuses esitatud põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Pagulasena tunnustamine ei ole kaalutlusotsus ning rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel

ei otsi ega kaalu haldusorgan muid võimalikke õiguslikke aluseid riiki jäämiseks, mis võiksid

teoreetiliselt kõne alla tulla, vaid menetleb üksnes temale esitatud taotlust. Vaidlust ei ole selles,

et rahvusvahelise kaitse taotlusi tuleb hinnata individuaalselt. Kui alaealise lapse vanemal või

vanematel puudub rahvusvahelise kaitse saamise alus ning alaealisel ei ole eraldiseisvat alust

rahvusvahelist kaitset saada, siis saadetakse enamasti kõik pereliikmed koos tagasi päritoluriiki,

sest laste parimates huvides on üldjuhul olla koos oma vanematega. Sellest ei saa järeldada, et

taotlusi pole hinnatud individuaalselt. Ükski õigusnorm ei keela teha ühise dokumendina

vormistatud otsust samast perest pärit taotlejate kohta, kelle taotlused tuginevad samadele

asjaoludele. Tegemist on haldusorgani menetlusliku kaalutlusotsusega, mis tagab selle, et

perekonna taotlused menetletakse ja lahendatakse üheaegselt. Pole arusaadav, kuidas takistaks

otsuste ühine vormistamine kaitsevajaduse individuaalset hindamist. See ei takista ka lastele

vajaduse korral eraldi esindaja määramist. Lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu

määramine samas dokumendis, millega keelduti rahvusvahelise kaitse andmisest, ei ole

õigusvastane (nt Euroopa Kohtu 19.06.2018 otsus kohtuasjas C-181/16, Gnandi).

Alaealised tütred on Z perekonnaliikmed. X perekonnaks tuleb lugeda kõik tema lapsed ja

elukaaslane Y. Eksabikaasasid euroopalikus kultuuriruumis üldiselt (tuumik)perekonna

liikmeteks ei loeta ning ka Z kinnitas kohtuistungil haldusasjas nr 3-20-1251, et ta ei sõltu

mingil moel endisest abikaasast X-st ega oma täisealisest tütrest Y-st. X ja Z on pidanud

oluliseks lähtuda laste arvamusest, kui peaks tekkima vajadus otsustada, kumma vanemaga nad

jäävad siis, kui üks vanematest peab Eestist lahkuma ja teine mitte. PPA pidanuks VRKS § 17

lg-te 1 ja 2 järgi siiski juba haldusmenetluses kaaluma, kas määrata Q-le ja C-le eraldi esindaja

ning üksnes lastekaitsetöötaja kaasamine ei pruugi olla laste õiguste kaitseks piisav. PPA ei ole

sellele asjaolule piisavalt tähelepanu pööranud, kuid see pole siiski toonud kaasa sisuliselt

õigusvastase otsuse tegemist, sest lastel puudub eraldiseisev alus kaitse saamiseks ja pole

ilmnenud ühtegi asjaolu, miks nad ei peaks olema koos oma perekonnaga. Arusaamatu on laste

esindaja väide, et lapsed võiksid jääda ilma vanemateta Eestisse. Kui vanemad lõpetavad

põhjendamatute rahvusvahelise kaitse taotluste esitamise ja sellega seotud rändamise mööda

erinevaid riike ja pagulaskeskusi, saavad nad keskenduda lastele stabiilse elukeskkonna

tagamisele oma päritoluriigis või nende valikul nt Usbekistanis, kus elavad laste ema sugulased.

Lapsed on elanud kodakondsusjärgses riigis ja käinud seal koolis ning vanemad ei ole väitnud,

et neil oleks seal esinenud sarnaseid vaimse tervise probleeme, mis tekkisid pärast Venemaalt

lahkumist. Lapse terviseprobleemid ei anna iseenesest alust rahvusvahelise kaitse saamiseks,

kuid seda asjaolu tuleb kindlasti arvestada lahkumisettekirjutuse täitmisel.

Q ja C kohta tehtud otsus on samas põhjendamispuudustega, sest kuigi PPA on tuvastanud, et

neil ei ole eraldiseisvaid asjaolusid rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, ei ole neid puudutavas

otsuses viidatud X kohta tehtud otsuse põhjendustele, mis käsitlevad VRKS § 4 lg-st 1 tuleneva

aluse puudumist. See eksimus ei tingi haldusakti tühistamist, sest rikkumine ei mõjutanud asja

otsustamist ning X puudutava otsuse põhjendused olid teistele kaebajatele ja nende esindajale

kättesaadavad. Isegi kui Z lugeda X pere liikmeks, on ka temale rahvusvahelise kaitse

andmisest keeldumine olnud tütarde kohta esitatud põhjendustega samadel alustel õiguspärane.

Tõendid ei kinnita, et X oleks tema poliitilise meelsuse tõttu Venemaal taga kiusatud ja selline

oht ei ole tõenäoline ka tulevikus. X ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks ja usutavad ei ole ka

3-20-1115

9(21)

Z seletused. Lisaks on ilmne, et Q on haldusmenetluses korranud vanemate poolt räägitud

valeväiteid. Rahvusvahelise kaitse taotlus põhineb asjaoludel, mis on osaliselt välja mõeldud ja

osaliselt ilmselt õiged (st poliitilise meelsuse olemasolu ja Facebooki postituse eest trahvimine),

aga pagulasena tunnustamiseks ebapiisavad. Alaealisi kaebajaid on PPA käsitanud haavatavate

isikutena nii nende vanuse kui ka vaimse tervise seisundi tõttu. Väide, et seda pole piisavalt

arvestatud, jääb arusaamatuks.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et päritolumaa teabe analüüsimisel oleks kasutatud lubamatuid

teabeallikaid ja kaebuse sellekohased väited on üldsõnalised. Kohtumenetluses esitatud uus

väide Jehoova tunnistajaks hakkamisest ei anna samuti alust Z tunnustamiseks pagulasena. Z

on seni olnud õigeusklik ja ei saa eeldada päritoluriigis reaalsesse ohtu sattumist ka juhul, kui

ta võtab tulevikus vastu Jehoova tunnistajate usu, sest tegemist on üksnes hüpoteetilise

võimalusega. Uus asjaolu ei mõjuta seetõttu PPA otsuse õiguspärasust. Venemaa üldine

olukord ei vasta VRKS § 4 lg 3 eeldustele. Täiendava kaitse andmise aluseks ei ole päritoluriigi

ebademokraatlikkus ja kehvemad majanduslikud olud ning sellest tulenevalt riigi poolt

pakutavate avalike teenuste kehvem kvaliteet, võrreldes selle riigiga, kus taotletakse

rahvusvahelist kaitset. VRKS § 4 lg 3 tähenduses tõsist ohtu ei ole kaebuses välja toodud. Q

terviseprobleemid ei alanud Venemaal. Lastele on Venemaal tervishoiuteenused tagatud tasuta

ja vajalikud spetsialistid olemas vähemalt suuremates linnades. Eluliselt ei ole usutav, et

päritoluriigis esineks tõsine oht laste elule või tervisele. Q seisund ei ole selline, mida saaks

ravida üksnes väljaspool Venemaad. Ei saa eeldada, et hospitaliseerimise tinginud seisundi

halvenemine kestaks pikaajaliselt ja muudaks lahkumise aastateks võimatuks. Vanematel on

võimalik vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise riiki, et tagada seal lastele vajalik stabiilne

elukeskkond. Kuna rahvusvahelise kaitse menetlus peab olema konfidentsiaalne, siis on alusetu

etteheide, et PPA pole pöördunud päritoluriigi poole, et saada kinnitust, et lastele on naasmisel

tagatud eakohased tingimused ja perekonda ei lahutata.

Kaebajatele on tehtud lahkumisettekirjutus pikima seaduses toodud vabatahtliku täitmise

tähtajaga (VSS § 72 lg 4), mis hakkab kulgema viibimisaluse lõppemisel. Lahkumisettekirjutus,

mida ei ole reaalselt võimalik mõistlikule ettenähtava aja jooksul täita, tuleks jätta tegemata,

sest see poleks eesmärgipärane. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine. Lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaega on võimalik VSS § 72 lg 5 alusel pikendada kuni 30 päeva võrra

korraga. Lapse tõsine terviseprobleem õigustaks kaheldamatult tähtaja pikendamist, kui arsti

hinnangul ohustaks väljasaatmise protseduur lapse tervist. Väljasaatmise toimingu suhtes on

võimalik esitada keelamiskaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Lahkumisettekirjutuse

tegemist ei mõjuta eeldatavasti mööduv või stabiliseeritav terviseprobleem, kuid PPA-l tuleb

seda hinnata väljasaatmistoimingu tegemisel. Lahkumisettekirjutuse õigusvastasust on eelkõige

põhjendatud sellega, et arvestatud pole laste huvidega. Samas ei sisalda kaebus ühtegi veenvat

põhjendust, miks Venemaal sündinud ning seal elanud ja koolis käinud ja vene keelt valdavad

lapsed ei saaks elada oma kodakondsusjärgses riigis. Kaebajad on Eestis viibinud ligi aasta,

mistõttu ei ole siin integreerumine märkimisväärne. Lastel on kaks täisealist ja töövõimelist

vanemat, kellel on nende ülalpidamise kohustus. Laste vanaema elab Venemaal ja lastele on

Venemaal tagatud koolihariduse kättesaadavus. Tagasipöördumisega kaasnevad võimalikud

esialgsed majanduslikud raskused ei anna alust pidada tagasipöördumist võimatuks või laste

õigusi rikkuvaks. PPA määras sihtriigiks õigesti Venemaa, mitte Usbekistani. Kaebajatel on

vabatahtlikult võimalik lahkuda mh Usbekistani. Z-le sissesõidukeelu kohaldamine ei ole

ebaproportsionaalne. Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldada ja vaidlustatud otsuse

kehtivus peatada, et tagada kaebajatele elukorralduse stabiilsus kuni kohtumenetluse lõpuni.

9. X, Y ja W esitasid 05.10.2020 apellatsioonkaebuse, milles palusid ühtlasi liita

haldusasjad nr 3-20-1115 ja nr 3-20-1251. Q ja C esitasid 06.10.2020 apellatsioonkaebuse. Z

3-20-1115

10(21)

esitas 06.10.2020 apellatsioonkaebuse, milles palus ühtlasi liita haldusasjad nr 3-20-1115 ja nr

3-20-1251 ning liitmise korral lõpetada tema kaebuse menetlus. Z lahkus 05.01.2021

vabatahtlikult Eestist ja Euroopa Liidust (Usbekistani). Tallinna Ringkonnakohus liitis

03.03.2021 määrusega haldusasjad nr 3-20-1115 ja nr 3-20-1251 ühte menetlusse (liidetud

haldusasi nr 3-20-1115), võttis vastu Z avalduse apellatsioonkaebusest loobumiseks ja lõpetas

apellatsioonimenetluse teda puudutavas osas. Ringkonnakohus vaatas X, Y, W, Q ja C

apellatsioonkaebused läbi 24.03.2021 kohtuistungil ja määras otsuse avalikult teatavaks

tegemise ajaks 22.04.2021.

10. Ringkonnakohus uuendas 22.04.2021 määrusega asja arutamise ning otsustas 16.07.2021

määrusega korraldada ekspertiisid Q ja C vaimse tervise hindamiseks. SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla esitas 27.09.2021 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr 7.1-3/550

C kohta (ekspert VL) ning SA Tartu Ülikooli Kliinikum Psühhiaatriakliinik esitas 04.01.2022

ambulatoorse komisjonilise kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti

nr 1 Q kohta (eksperdid RR, IL ja IP). Ringkonnakohus otsustas 06.05.2022 määrusega jätkata

asja lahendamist kirjalikus menetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. X, Y ja W paluvad 05.10.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 05.04.2021,

20.05.2022 ja 27.05.2022) halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebused jäeti rahuldamata,

ning uue otsusega rahuldada nende kaebused tervikuna.

Pole arusaadav, millise numbriga otsus on konkreetse taotleja suhtes tehtud, mistõttu ei saa

veenduda, et taotlusi on hinnatud individuaalselt. Halduskohus on jätnud päritolumaa teabega

seonduva põhjendamata. Päritoluriigi informatsioon on oluline teave rahvusvahelise kaitse

andmise otsuse langetamisel. Olulisuse tõttu kehtivad allikatele teatud kriteeriumid / eeldused,

et kogutud info oleks käsitatav objektiivse tõendina. Selleks peab päritoluriigi informatsioon

olema asjakohane, pärinema avalikult kättesaadavast, usaldusväärsest ja erapooletust allikast

ning olema läbipaistev ja tagantjärele tuvastatav. Vastustaja on õigesti kasutanud päritoluriigi

informatsiooni leidmiseks avalikke allikaid, kuid allika avalikkus ei ole ainus kriteerium, mis

viitab selle usaldusväärsusele. Väidetavalt ei ole halduskohtul mõistlikku põhjust pidada PPA

haldusaktides viidatud allikates toodud informatsiooni ebausaldusväärseks, kuid samas pole

kaebajatel mõistlikku põhjust pidada Venemaaga seoses viidatud allikaid usaldusväärseks, sest

elame libauudiste ajastul ja vastustaja viidatud allikad kas toodavad libauudiseid või toetuvad

libauudistele. PPA 15.05.2020 otsuses viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri veebilehe puhul

tuleb arvestada, et tegemist on riikliku organisatsiooniga, kellel ei pruugi olla piisavalt vabadust

otsustada jagatava info sisu, ulatuse jm üle. Vastustaja ei ole päritoluriigi teabe kogumisel

arvestanud allikates sisalduva informatsiooni võimalikku kallutatust.

Vastustaja kogutud informatsioon ei ole ka enam ajakohane, sest Jehoova tunnistajate olukord

Venemaal on muutunud. Jehoova tunnistajate tegevus on Venemaal tunnistatud ekstremismiks.

Halduskohtu hinnangul pole eluliselt usutav, et Venemaa riigivõimud kiusaksid taga kõiki usku

eraviisiliselt praktiseerivaid inimesi. Rahvusvahelistest pöördumistest ja aruannetest tuleneb, et

Venemaal rikutakse Jehoova tunnistajate põhiõigusi süstemaatiliselt ja tahtlikult. Venemaal

tundub olevat karistatav ainuüksi Jehoova tunnistajaks olemine, mitte pelgalt usu aktiivne

praktiseerimine. Seega on kaebajatel Venemaale tagasisaatmise korral reaalne risk sattuda ohtu.

Pole arusaadav, mille põhjal kohus väidab, et üldteadaolevalt ei tunnista Jehoova tunnistajad

mis tahes riigivõimu ega osale poliitikas. Jehoova tunnistajatel on probleeme armeeteenistusega

ja riigilipule au andmisega, kuid mitte riigivõimu tunnistamisega või poliitikas osalemisega.

Kohus ei ole arvestanud, et usuliikumisega liitumine on dünaamiline protsess ja olukord võib

3-20-1115

11(21)

kiiresti muutuda (nt koguduse või selle juhtorgani liikmeks saamine). Reaalse tagakiusamise

ohvriks sattumise riski hinnates tuleb arvestada ka hilisemaid sündmusi (VRKS § 19 lg 4).

Väide, et risk sattuda päritoluriigis tõsisesse ohtu peab olema reaalne, tähendaks eluliselt, et

hüpoteesi kontrollimiseks tuleks isik Venemaale välja saata, mis ei ole õigusriigile kohane

käitumine.

Ebaõige on ka PPA seisukoht, et Venemaal ei ole käimasolevat rahvusvahelist või siseriikliku

relvakonflikti, mis võiks kaebajaid ohustada. Venemaa–Ukraina kriis toimub juba alates 2014.

aastast ning käesoleval ajal käib Venemaa ja Ukraina vahel sõda. Venemaa valitsevat režiimi

mitte toetavad inimesed on Venemaal olles ohus. Näiteks kriminaliseeriti 04.03.2022 Ukraina

sõja kohta „valeuudiste“ levitamine, mille eest on maksimaalse karistusena nähtud ette 10–15

aastat vangistust. Ka X on teinud sotsiaalmeedias postitusi, et tuleb sõda, kuid keegi ei võtnud

siis teda tõsiselt. Seega on relvastatud konflikti taustal mh käimas karm infosõda. Venemaa

linnades on alates 24.02.2022 igapäevaselt toimunud sõjavastased meeleavaldused, mille

käigus on Venemaa võimud pidanud kinni tuhandeid osalejaid. Venemaal ei ole lubatud

neutraalne info kajastamine ning Venemaa agressiooni ja V. Putini tegevust avalikult

kritiseerivad inimesed riskivad enda ja oma lähedaste vabaduse, elu ja tervisega. Seega ei oleks

kaebajal enam võimalik rahumeelselt väljendada oma erimeelsusi. Reaalne olukord on selline,

et Venemaa võimud esitavad kriminaalsüüdistusi sotsiaalmeedia postituste jms eest ning see on

tingitud eelkõige poliitilistest hoiakutest. X ei põgene pelgalt hüpoteetilise kriminaalvastutuse

eest, vaid just Venemaa võimude poliitilisest tagakiusu eest. Ka vastustaja enda kogutud

informatsioon on piisav, hindamaks, et kaebajate puhul esineb reaalne risk sattuda tõsisesse

ohtu.

Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajaid ei saa pidada üldiselt usaldusväärseteks. Sellise

järelduse tingisid PPA puudustega haldusaktid, millest ei ole sageli võimalik aru saada, keda

konkreetselt silmas peetakse. Vastustaja on paljasõnaliselt leidnud, et kaebajate poolt Jehoova

tunnistajate usu leidmine on ebausutav ja otsitud. Kaebajad rõhutavad, et rahvusvahelise kaitse

menetluses toimunud intervjuud ei sisaldanud korrektseid küsimusi kaebajate usu kohta. X

vastas 29.08.2019 esmasel küsitlusel, et on ateist ja usub teadusse. Menetleja ei pidanud

vajalikuks täiendavalt uurida, mida see tähendab. X teine küsitlus toimus 24.04.2020 ehk pärast

usuvahetust, kuid siis usutunnistuse kohta ei küsitud. Y vastas 03.09.2019 esmasel vestlusel

religiooni puudutavale küsimusele ebamääraselt, et ilmselt on ta kristlane, kuna teda on lapsena

ristitud. Teine vestlus Y-ga toimus 21.04.2020 ehk pärast usuvahetust, kuid siis usutunnistuse

kohta ei päritud. PPA küsimused usu kohta olid üldised ja formaalsed ning religiooni teemat on

uuritud pealiskaudselt, vaatamata sellele, et PPA möönab, et taotleja usuga seotud

informatsioon on rahvusvahelise kaitse menetluses väga oluline. Seega on vastustaja rikkunud

uurimiskohustust (vt Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990, p 25.2) ning kaebajate ütluste

ebausutavust ei saa seetõttu järeldada asjaolust, et nad ei selgitanud PPA-le detailsemalt

asjaolusid, mille kohta neile küsimusi ei esitatud. Usutunnistuse küsimus ilmnes

kohtumenetluses uue asjaoluna vastustajast tulenevatel põhjustel (s.o menetleja hooletuse või

puuduliku küsitlustehnika tõttu). Ebaeetiline on heita kaebajatele ette, et nad ei hakanud ise

rääkima teemadel, mis on nende jaoks vaimselt keeruline. Kaebajad ei pea tegema ise ära

vastustaja tööd. Usutunnistus on isiklik asi ja kaebajatele ei saa panna kohustust omal algatusel

rääkida põhjalikult teemadest, millel keskmisel mõistlikul inimesel on keeruline end võõrale

avada. Kohus ei saa anda hinnangut isikute tundemaailma, uskumuste vms kohta. Veel vähem

saab kohus öelda, et isik ei ole usklik ja tal pole midagi karta riigis, kus üks või teine usuliik

või -liikumine on keelatud.

PPA on käsitlenud perekonnaliikmete määramist formaalselt. Q ja C ei saa lugeda üksnes Z

perekonna liikmeks, vaid nad kuuluvad samuti X perekonda. Kuna Z on Eestist lahkunud, siis

3-20-1115

12(21)

on X ainsaks Q ja C seaduslikuks esindajaks Eestis. Tekkida ei tohiks olukorda, et

kohtulahendiga pere lahutatakse. C vaimset tervist hinnanud ekspert leidis, et tema tervist

mõjutab oluliselt võimalus, et ta võidakse koos perekonnaga saata tagasi Venemaale. Ekspert

kinnitab, et suur muutus halvendaks oluliselt C seisundit (kujuneda võib depressioon või

ärevushäire ning ennast kahjustav käitumine). C tervis saaks Venemaal paraneda ainult

tingimusel, et ta saab vajalikku abi. Q puhul diagnoosisid eksperdid rasket depressiooni ja

posttraumaatilist stressihäiret. Need seisundid on ravitavad, kuid paranemist takistaks lapse

viibimine ebastabiilses ja ebaturvalises keskkonnas. Q paranemise eelduseks on stabiilne,

turvaline ja etteaimatav elukeskkond, kus on välditud vägivalla või hülgamise oht. Eksperdid

kinnitavad, et koos perekonnaga Venemaale tagasi saatmise mõju Q psüühilisele seisundile

oleks absoluutselt negatiivne, esineb suur risk, et ta teeb teoks korduvalt väljendatud mõtte

suitsiidist. Eksperdid kahtlevad, et Q-l oleks Venemaal tegelikult võimalik saada tõhusat ravi.

Ekspertide hinnangul on parem, kui vanemate elukorraldus jääb samaks ning Q-l on parem

elada koos isa ja tema elukaaslase ning nende lapsega. Lubamatu oleks jätta lapsed nende

vaimse tervise probleemidega üksinda. Venemaal ravi saamise võimalus on teoreetiline

(probleeme on ravi kvaliteedi, kättesaadavuse ja patsientide kohtlemisega, vaimne tervis ei ole

Venemaa tervishoiusüsteemi prioriteet). Eestis oleksid ravitingimused oluliselt paremad. Q

vaimse tervise probleemid on jätkunud ka 2022. a-l. Ravimite toel on tema seisund mõnevõrra

paranenud, kuid see on endiselt halb. Q leiab, et pigem sureb Eestis, kui läheb tagasi

Venemaale. Kuna lapsi ei saa saata Venemaale, siis peab ka X jääma Eestisse. Ka W parimates

huvides on jääda Eestisse koos oma vanematega. Y tervis ei ole korras, sest tal avastati kasvaja

ja talle tehti 29.03.2022 operatsioon. Venemaale väljasaatmise korral esineks oht, et tema niigi

nõrk füüsiline seisund halveneks.

Halduskohtu üldistav seisukoht, et kui lähtuma peaks riikide majanduslikust olukorrast, siis ei

saaks Eestist sisuliselt ühtegi lastega perekonda Venemaale tagasi saata, ei ole aktsepteeritav

ega kooskõlas laste õigustega, sotsiaalriigi põhimõttega ega laiemalt inimlikkusega. Kuigi PPA

ei saanud määrata Usbekistani sihtriigiks, ei saa Eesti riigi suutmatus sõlmida tagasivõtuleppeid

mh riikidega nagu Usbekistan olla põhjuseks, miks kaebajaid ei saaks saata välja Usbekistani.

PPA ei ole tõendanud, et Eesti oleks üldse püüdnud Usbekistaniga sellist lepingut sõlmida, kuid

see ei ole õnnestunud. Lahkumisettekirjutus rikub kaebajate subjektiivseid õigusi. X suhtes

sissesõidukeelu kohaldamine ei ole proportsionaalne. X ei ole Eestile ohtlik, vaid tegemist on

korraliku inimesega, kes raskele olukorrale vaatamata hoolitseb oma pere eest. X-l on Eestis

kindel töökoht. Sissesõidukeeld tuleb jätta igal juhul kohaldamata VSS § 74 lg 4 alusel, sest see

võimaldaks tal vähemasti käia koos laste ja elukaaslasega Eestis ravil. Kaebajate jaoks on

rahvusvahelise kaitse saamine Eestis elulise tähtsusega.

12. Politsei- ja Piirivalveamet leiab 19.11.2020 vastuses, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Päritoluriigi informatsiooniga seotud asjaolusid

on selgitatud halduskohtu otsuse p-s 38 ja PPA 29.07.2020 vastuse p-s 3.39. PPA kasutab

päritoluriigi informatsiooni leidmiseks üksnes avalikke allikaid, mida on võimalik kontrollida.

Kaebajate etteheited on üldised ja väide libauudistest paljasõnaline. Seda, et tõsisesse ohtu

sattumise risk ei saa olla pelgalt hüpoteetiline, on selgitatud direktiivi 2011/95/EL art-s 2f ning

korduvalt Euroopa Kohtu praktikas (nt C-465/07, p 31; C-285/12, p 18; C-542/13, p 30). Lapse

parimaid huve on haldusaktis käsitletud ja pole alust kahelda selles, et lapse parimates huvides

on olla oma perekonna juures. Isegi kui Jehoova tunnistajate poliitiline erapooletus ei ole

üldtuntud kaebajate esindajale, võiks sellist teadmist oodata isikult, kes taotleb rahvusvahelist

kaitset Jehoova tunnistajaks olemise alusel. Kaebajad võivad ilma tagakiusamise ohuta jätkata

Jehoova tunnistajate usu uurimist ka Venemaal. Jehoova tunnistajateks hakkamine ei ole

usutav, sest kaebuse kohaselt jõudis Jehoova tunnistajate „jumalik valgus“ apellantideni juba

2019. a detsembris, mille järel toimus X-l ja Y-l vastustajaga kaks vestlust, kuid nad ei pidanud

3-20-1115

13(21)

väidetavalt vajalikuks usu leidmist välja tuua, sest tegemist on isikliku asjaga. Isikutelt, kes on

varem korduvalt rahvusvahelist kaitset taotlenud, on põhjust eeldada piisavat teadmist sellest,

et neil tuleb esile tuua kõik asjaolud, mis omavad rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamisel

tähtsust. X ja Y on hinnatud ebausaldusväärseteks, sest nad on juba varem Rootsis

rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitanud ning on andnud ka praeguses menetluses

vastuolulisi selgitusi. X ebausaldusväärsust on selgitatud halduskohtu otsuse p-des 44.4, 44.6

ja 44.7 ning Y ebausaldusväärsust p-s 44.7. Kaebajad ei ole senini suutnud PPA ja halduskohtu

viidatud vastuolusid selgitada. Kaebajad on Venemaa kodanikud, neil puudub Usbekistani

kodakondsus ja nad elasid eelnevalt Venemaal. Kuna asjas ei tuvastatud kaebajate

tagakiusamist ega tõsist ohtu Venemaal, siis oli Venemaa sihtriigiks määramine põhjendatud.

Vabatahtlikult on võimalik lahkuda ka Usbekistani.

13. Q ja C paluvad 06.10.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 06.04.2021 ja 20.05.2022)

halduskohtu otsus neid puudutavas osas tühistada ning uue otsusega rahuldada nende kaebused.

Halduskohtu otsuse p-s 22 viidatud direktiivi 2011/95/EL põhjendus 15 ja art 6 lg 4 ei ole

asjakohased. Direktiivi 2011/95/EL art-s 6 on üksnes punktid a, b ja c, mistõttu pole arusaadav,

mida on kohus pidanud silmas art 6 lg 4 all. Ebaselge materiaalõigusnormi kohaldamine on

toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kohaldamisele kuuluvad sama direktiivi põhjendused

18 ja 19 ning art 20 lg 5, mis rõhutavad vajadust pöörata erilist tähelepanu laste huvidele. PPA

ja halduskohus ei ole laste huvidega arvestanud, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

Kaebajate esindaja ei pidanud silmas, et lapsed peaksid jääma vanemateta Eestisse elama, vaid

vanematel peaks olema võimalik käia siin lapsi vaatamas ja saada teatud aja pärast elamisluba

asuda laste juurde elama, et tagada lastele eluterve keskkond, kus nende haigused ei süveneks.

Kohus märkis õigesti, et laste terviseprobleemid on kindlasti asjaolu, mida peab arvestama

lahkumisettekirjutuse täitmisel.

On õige, et Q ja C pagulastena tunnustamise küsimuses omab tähtsust, kas nende isa X on

Venemaal taga kiusatud või teda võidakse naasmisel taga kiusata, kuid ebaõige on halduskohtu

järeldus, et X ei ole tema poliitilise meelsuse tõttu Venemaal taga kiusatud. X kirjeldatud

sündmused kujutasid endast tagakiusamist, mille tagajärjel oli perekond sunnitud Venemaalt

lahkuma ning kui nad tagasi saadetakse, siis tagakiusamine tõenäoliselt jätkuks ning seaks ohtu

laste tervise ja arengu ehk oleks vastuolus nende huvidega. Halduskohus seda ei arvestanud.

Arusaamatu on ka hinnang, et X ei saa pidada üldiselt usaldusväärseks. Selline suhtumine ei

ole õige (vrd Riigikohtu 19.06.2019 määrus nr 3-19-415, p 9). Halduskohus ei ole jälgitavalt

selgitanud, millel umbusaldus põhineb.

Nii Q-l kui ka C-l on vaimse tervise häired, mida mõjutavad muutused nende elukeskkonnas.

Venemaale väljasaatmine võib terviseprobleeme süvendada ja tekitada neid juurde. PPA ja

halduskohus ei ole sellega arvestanud. Laste praegune elukeskkond Eestis on turvaline ja

tervislik seisund sellest tulenevalt stabiilne. Lapsed on siinse eluga ja kooliga harjunud ning

omavad kohalike seas sõpru (st nad on Eestis integreerunud). Tähtsust ei oma, kas

integreerumine on pikaajaline või mitte. Lapsed räägivad eesti keelt ja nende vanust arvestades

on nad viibinud Eestis pikka aega. Laste väljasaatmine neile sobivast elukeskkonnast ei oleks

laste huvidest lähtuvalt õige ega põhjendatud. Elukeskkonna muutus aktiveeriks ja süvendaks

laste tervisehäireid. Halduskohus on varem leidnud, et Venemaa ei ole turvaline päritoluriik (nt

haldusasi nr 3-16-1087) ning seda ei saa eitada ka järgnevates asjades, isegi kui otsused on

tehtud teistel alustel. PPA ei ole tagasipöördumise võimalikkust hinnates käsitlenud tagajärgi,

mis võivad sellega kaasneda laste tervisele. Kohus ei võinud lähtuda üldistusest, et sellisel juhul

ei saaks ühtegi lastega perekonda Venemaale välja saata. Halduskohtu usaldus päritoluriigi

teabeallikate vastu jääb arusaamatuks, kuigi on üldteada, et Venemaa väljastatav informatsioon

ei pruugi olla adekvaatne ega objektiivne. PPA ja kohus ei ole arvestanud lapse õiguste

3-20-1115

14(21)

konventsiooni art 2 p-ga 2 ning art 3 p-dega 1 ja 2, samuti lastekaitseseaduse (LasteKS) § 6 lg-

ga 1 ning § 21 lg-ga 1 ja lg 2 p-dega 1–3. Laste huvidega arvestamise korral ei oleks tehtud

otsust lapsi Venemaale saata.

Eksperdid leidsid, et Q ravi on võimalik, kuid eeldab viibimist stabiilses, turvalises ja

etteaimatavas keskkonnas, kus on võimalikult välditud vägivalla või hülgamise oht ning tagatud

stabiilsed ja turvalised inimsuhted koos võimalusega arendada eakohaseid ning sõbralikke

sotsiaalseid suhteid. Lapse õiguste konventsiooni art 6 p-de 1 ja 2 järgimiseks tuleb iga hinna

eest vältida riski, et Venemaale tagasi saatmisel teeb Q teoks korduvalt väljendatud mõtte

suitsiidist. Q selgitas 22.10.2021 ekspertidele, et Kaliningradis koolis viibides olid tal konfliktid

teiste õpilastega ja klassikaaslased peksid teda poliitilistel põhjustel. Eksperdid on leidnud, et

abi saamine võib Venemaal olla Eestiga võrreldes oluliselt raskem või isegi võimatu. Q elu

päästmiseks tuleb tal võimaldada jätkata elamist Eestis. C-l on samuti vaimse tervise

probleemid (autismi spektri häire), mida mõjutab oluliselt asjaolu, et teda võidakse koos

perekonnaga saata tagasi Venemaale. C-le on samuti oluline stabiilne ja kindel elukoht. Laste

lahutamine on igal juhul välistatud. Kuna ekspertiisi kohaselt autismi spektri häirest ei paraneta,

vaid sellega saab üksnes kohaneda, siis võib öelda, et tegemist on vaimse puudega (vt lapse

õiguste konventsiooni art 23 p 1). Laste tervislik seisund on halvenenud ning tekkinud olukorras

tuleks lapsi igati toetada ja mitte neid täiendavalt traumeerida (lapse õiguste konventsiooni art

3 p-d 1 ja 2; LasteKS § 6, § 21 lg-d 1 ja 2). Laste väljasaatmine neile sobivast elukeskkonnast

ei oleks laste huvidest lähtuvalt õige ega põhjendatud. Kaebus tuleb rahuldada humaansetel

kaalutlustel, sest lapsi ei oleks võimalik saata sõdivasse riiki, kus ilmselgelt puudub võimalus

tagada lastele elutähtis turvaline, rahulik ja stabiilne elu.

14. Politsei- ja Piirivalveamet palub 20.11.2020 vastuses (täiendatud 01.04.2021) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Rahvusvahelise kaitse taotluse

rahuldamata jätmine ei ole vastuolus laste huvidega. Direktiivi 2011/95/EL põhjendusest 15

nähtuvalt on humanitaarsetel kaalutlustel antavad elamisload reguleeritud teiste seadustega.

Rahvusvahelise kaitse saajana tuleb tunnustada vaid isikut, kes vastab seatud kriteeriumitele.

Lapse parima huvi argument ei saa olla aluseks rahvusvahelise kaitse andmisel. VRKS § 151

eesmärk on tuvastada vastuvõtu- ja menetluserivajadused ning nimetatud säte pole asjakohane

rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamisel. Direktiivi 2011/95/EL art 20 lg 5 ei ole asjakohane,

sest kaebajad ei vasta rahvusvahelise kaitse saaja kriteeriumitele. Ekslik on arusaam, et laste

parimates huvides on jääda Eestisse. Laste vanust ja psüühilist seisundit arvestades on eelkõige

oluline perekonna ühtsus. Laste vajadust vanemate järele on kinnitanud ka nende psühholoogid.

Laste vaimse tervise häired algasid seoses Z eemalviibimisega. Ka Venemaa võib lastele olla

stabiilne keskkond. Tegemist on nende koduriigiga, kus nad elasid enne 2018. a detsembris

Euroopa Liitu tulemist ja kus elab ka nende vanaema. Q ja C on vene rahvusest ja Venemaa

kodanikud, räägivad vene keelt ja käisid varem Venemaal koolis. Laste parimates huvides on

kasvada üles oma koduriigis ja tuttavas kultuuriruumis ehk sellises keskkonnas, mis jagab

nende kultuuriidentiteeti, keelt ja väärtusi. Mida kauem on lapsed Eestis integreerunud, seda

raskem on neil koduriiki naasta. Kaebajad ei ole täpsemalt selgitanud, miks nad ei nõustu PPA

ja halduskohtu hinnanguga X tagakiusamisest ja Venemaale tagasipöördumise võimalikkusest.

X ja Z seletuste ebausaldusväärseks lugemist on PPA ja halduskohus põhjendanud. Venemaad

ei saa pidada ohtlikuks kõigile rahvusvahelise kaitse taotlejatele, vaid ohtlikkust hinnatakse

taotleja profiili järgi. Päritoluriigi informatsioon tugineb sõltumatutel ja erapooletutel avalikel

(st kättesaadavad ja kontrollitavad) allikatel. Kaebajad ei viita konkreetsele allikale, mis on

nende hinnangul ebausaldusväärne.

Q tervislikku seisundit on hinnatud PPA 15.05.2020 otsuse p-s 2, milles leiti, et ta ei vaja selle

alusel täiendavat kaitset. Kuna diagnoos ei ole hiljem muutunud, siis on varasem hinnang

3-20-1115

15(21)

jätkuvalt asjakohane. Tegemist ei ole pöördumatu seisundiga, vaid häire on ravitav ja vajalik

ravi on kättesaadav ka Venemaal. Lapsel on vaja stabiilset elukeskkonda, kuid see on võimalik

tagada ka Venemaal, kus ta saab kasvada üles oma kultuuri- ja keeleruumis. Venemaal elab

laste vanaema ning Venemaal saab neid külastada ka Z, kellel on kolmeks aastaks

sissesõidukeeld Eestisse. Kui vanemad seostavad lapse seisundi halvenemist hirmuga

Venemaale tagasi saatmise ees ja on ise seda hirmu kasvatanud, sest ei soovi ise Venemaale

lahkuda, on neil vabatahtliku lahkumistähtaja jooksul võimalik valida mõni muu riik, kus jääda

paikseks ja tagada lastele vajalik stabiilne elukeskkond.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

Rahvusvahelise kaitse taotlused

15. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist,

tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

13.12.2011 direktiivi 2011/95/EL art 10 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest (rass, usk, rahvus,

poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine) ning tagakiusamise (või

tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad

puuduma VRKS § 22 lg-s 1 nimetatud pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (nt

Riigikohtu 05.11.2020 otsus nr 3-19-990, p 12; 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 12–13).

Rahvusvahelise kaitse menetluses kinnitas X, et tal ei ole Venemaal olnud probleeme rassi,

rahvuse, usu ega sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast, ning PPA on hinnanud tema

tagakiusukartuse põhjendatust poliitilise meelsuse alusel. Ülejäänud kaebajad ei ole enda

tagakiusamist väitnud, vaid nende hirm Venemaale tagasipöördumise ees seostub X väidetava

tagakiusamisega.

16. PPA ei ole kahelnud selles, et X vaated on Venemaal valitseva V. Putini režiimi suhtes

kriitilised ning ta osales Peterburis 09.09.2018 toimunud pensioniea tõstmise vastasel

meeleavaldusel ja peeti sellel ööpäevaks kinni. Novgorodi rajoonikohtu XX.XX.XXXX

otsusega asjas nr YYYY on tõendatud, et X jagas 13.11.2018 oma Facebooki avalikul

kasutajalehel postitust, millel kujutati A. Hitlerit natside vormiriietuses ning võrreldi V. Putinit

ja Venemaa võime A. Hitleriga. Kuna postituses oli kujutatud fašismi atribuutikat ja

sümboolikat, määrati X-le Venemaa Föderatsiooni haldusrikkumiste koodeksi artikli 20.3

alusel karistuseks rahatrahv 2500 rubla ja arest 15 ööpäeva. Kohtuotsusest ei saa järeldada, et

kaebajat oleks karistatud Hitleri ja Putini võrdlemise eest, vaid teda on karistatud postituses A.

Hitleri ja natside atribuutika kujutamise eest. Kuigi tuleb möönda, et jagatud postitust ei ole

alust pidada natside tegevust propageerivaks või õigustavaks, ning seetõttu võis X karistamine

olla iseenesest õigusvastane, on vastustaja ja halduskohus siiski õigesti viidanud, et karistus jäi

seaduses ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning natside atribuutika ja sümboolika propaganda

eesmärgil avalikult demonstreerimise keelustamist ei ole põhjust pidada poliitiliselt

motiveerituks.

17. X on selgitanud, et kasutab Facebooki alates 2008. a-st ja seda üksnes oma poliitilise

meelsuse väljendamise eesmärgil (sh on tugevalt kritiseerinud Putini valitsust). Kuigi

kasutajakonto on kaebaja kinnitusel avalik, ei ole PPA-l õnnestunud X antud Facebooki

kasutajanime (XXX) põhjal tuvastada ühtegi väidetud postitust (vt PPA 29.07.2020 vastuse lisa

45). Kaebaja on esitanud väljavõtted 25.08.2018–25.11.2018 tehtud postitustest koos

17.06.2020 kaebusega, märkides, et postitused on jätkuvalt igaühele leitavad. Kasutajakonto

profiilipildi põhjal võib neid tõepoolest seostada X-ga. Samas ei ole kõnealused postitused

tegelikkuses siiski avalikult kättesaadavad. Lisaks väitis X rahvusvahelise kaitse menetluses, et

3-20-1115

16(21)

ta ei ole pärast 2019. a jaanuaris toimunud läbiotsimisel arvutite äravõtmist enam oma

Facebooki kasutajakontole ligi pääsenud. Halduskohtu istungil selgitas kaebaja, et pole oma

Facebooki lehel käinud ligi kaks aastat (v.a kohtule tõendite esitamiseks). Kuna X ei ole

kõnealust Facebooki kontot juba mitu aastat kasutanud oma poliitilise meelsuse avalikuks

väljendamiseks, siis ei ole põhjust arvata, et tema tegevus oleks Venemaa võimude (sh

julgeolekuasutuste) teravdatud tähelepanu all. Kaebaja võib küll olla Venemaa opositsiooniliste

poliitikute M. Horodkovski ja A. Navalnõi toetaja, kuid ta ei kuulu ühessegi organisatsiooni või

rühmitusse ja tema poliitilisel tegevusel puudub selline mõõde, et tal oleks selle alusel põhjust

karta tagakiusamist VRKS § 19 lg-te 1 ja 2 tähenduses.

18. Kaebajate etteheited PPA kasutatud päritolumaa teabe allikatele on suuresti üldistavad ja

abstraktsed. Võib küll nõustuda, et paljud Venemaa meediaväljaanded on riigivõimu kontrolli

all ja võivad avaldada ebatõest või kallutatud informatsiooni, kuid sellest ei saa järeldada, et

igasugused viited kõigile Venemaaga seotud (meedia)allikatele tuleb jätta tähelepanuta kui nn

libauudised või nende vahendamine. Seda, kas mingi informatsioon on tõene või mitte, tuleb

hinnata iga üksikjuhtumi puhul eraldi, arvestades mh teabe olemust. Praeguse Euroopa Liidu

Varjupaigaameti (EUAA) eellase Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) 2019. a

juhendi „Country of Origin Information (COI) Report Methodology“ (p 3.1; lk 12–17) kohaselt

iseloomustavad päritolumaa teabe kvaliteeti järgmised tunnused: asjakohasus, usaldusväärsus,

objektiivsus, täpsus, ajakohasus, jälgitavus, läbipaistvus. Ühegi allika kasutamist ei ole põhjust

välistada, kuid kõiki allikaid tuleb eraldi hinnata ja n-ö valideerida. Seejuures on võimalik, et

allikas, mis võib teatud küsimuses olla ebatäpne või ebausaldusväärne, võib teises küsimuses

anda jällegi väärtuslikku informatsiooni. Teabe kinnitamiseks saab kontrollida teabe päritolu

ning teavet kõrvutada ja tasakaalustada teistest allikatest pärineva teabega.

19. Apellatsioonimenetluses on eraldi välja toodud, et X taotluse kohta tehtud PPA

15.05.2020 otsuses (lk 12) viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri veebilehel avaldatud teave

võib olla kallutatud, sest tegemist on riigiorganiga. PPA tõi 15.05.2020 otsuse p-s 1.5.1 seoses

X-le Putinit Hitleriga võrdleva Facebooki postituse eest määratud karistusega välja, et see

vastas Venemaa Föderatsiooni (VF) haldusrikkumiste koodeksi (30.12.2001 föderaalseadus nr

195-FZ) artiklis 20.3 ettenähtule, mis keelab mh natsisümboolika näitamise. PPA otsuse

allmärkuses nr 21 on viidatud seaduse avalikult kättesaadavale redaktsioonile, mis kehtis alates

01.09.2019. PPA otsuse allmärkuses nr 23 viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri veebilehel

20.03.2020 avaldatud uudisega on PPA soovinud tõendada asjaolu, et eeltoodud sätet muudeti

01.03.2020 selliselt, et haldusvastutust ei järgne siis, kui tegu ei ole keelustatud sümboolika

kasutamisega propageerimise eesmärgil või natside ideoloogia õigustamisega. PPA otsuse

allmärkuses nr 21 toodud lingilt on praeguseks kättesaadav artikli 20.3 ajakohastatud

redaktsioon, mis kinnitab, et sätet tõepoolest muudeti 01.03.2020 föderaalseadusega nr 31-FZ,

lisades sätte lõppu märke, et vastutust ei kohaldata siis, kui puuduvad märgid, et keelatud

sümboolikat kasutatakse asjaomase ideoloogia propageerimiseks või õigustamiseks. Seega

kajastas PPA viidatud Krasnojarski krai prokuratuuri 20.03.2020 uudis tegelikkusele vastavat

teavet ning pidades silmas, et tegemist oli olemuselt neutraalset laadi teatega seadusandlikest

muudatustest, ei olnud PPA-l mõistlikku põhjust eeldada, et tegemist on nn libauudisega.

20. Kohtumenetluses (vt 17.06.2020 kaebuse p-d 12–17) on X ja Y täiendavalt tuginenud

väitele, et leidsid 2019. a jõulude paiku enda jaoks Jehoova tunnistajate usu ning ka sellest

tulenevalt ei ole neil võimalik Venemaale tagasi pöörduda, kuivõrd Jehoova tunnistajate

tegevus Venemaal on keelustatud ja neid võidakse Venemaal asuda usutunnistuse alusel taga

kiusama. Nimetatud asjaolu rahvusvahelise kaitse menetluses välja toomata jätmist on kaebajad

põhjendanud sellega, et PPA ei küsinud pärast esmast vestlust usutunnistuse kohta hiljem

täpsustavaid küsimusi ning usk on väga isiklik asi.

3-20-1115

17(21)

21. Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustaja hinnangut, et kaebajate väited Jehoova

tunnistajate usu leidmisest ei ole usaldusväärsed, vaid ilmselt otsitud eesmärgiga toetada oma

rahvusvahelise kaitse taotlusi, sest kohtud on mitmetes varasemates asjades välistanud mõnede

Jehoova tunnistajate Venemaale tagasisaatmise (nt haldusasjad nr 3-18-248, 3-18-388, 3-18-

721). Nõustuda ei saa etteheitega, et vastustaja oleks pidanud X ja Y usutunnistusega seonduvat

rahvusvahelise kaitse menetluses põhjalikumalt uurima. Olenemata sellest, et usuga seotud

küsimused võivad olla rahvusvahelise kaitse taotluste lahendamisel väga olulise tähendusega,

peab asjaolude uurimiseks esinema mõistlik ajend (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-

1891, p 19). Menetluse seisukohalt omas kaebajate usuga seonduv tähtsust esmajoones sellest

aspektist, kas tegemist võiks olla nende tagakiusamise ühe alusega. X ja Y ei toonud esmasel

küsitlusel välja, et neil oleks Venemaal olnud probleeme seoses usuga või omaksid nad üldse

mingeid sügavamaid religioosseid vaateid või järgiksid usurituaale. X väitis 29.08.2019

vestlusel (küsimus nr 36), et on ateist ja usub teadusse. Y märkis 03.09.2019 vestlusel (küsimus

nr 26), et kuna ta on lapsena ristitud, siis on ta ilmselt kristlane. PPA täpsustavatele küsimustele

vastas Y, et erilisi usurituaale ta ei täida ja kirikus ei käi. Jääb arusaamatuks, miks oleks PPA

pidanud asuma täiendavalt uurima, mida tähendab X usk teadusse või küsima 24.04.2020

vestlustel taotlejatelt uuesti küsimusi nende religiooni kohta, kuigi kaebajad ei ole

usutunnistuse alusel tagakiusamist väitnud.

22. Kaebajad ei ole toonud välja, et PPA-le pidanuks nende religioossete vaadete muutumine

olema mingitest asjaoludest või allikatest teada. Kui kaebajad leidsid, et nad ei saa Venemaale

tagasi pöörduda muu hulgas põhjusel, et neid võidakse seal hakata taga kiusama ka Jehoova

tunnistajateks oleku tõttu, tulnuks see asjaolu 24.04.2020 vestlustel välja tuua. PPA ei pidanud

enda initsiatiivil asuma täiendavalt uurima, kas kaebajate usutunnistus võib olla menetluse ajal

muutunud. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on kohustus tuua välja kõik asjaolud, millele tema

taotlus tugineb. HKMS § 158 lg 31, mille kohaselt hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse

andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, eesmärgiks on

olnud anda kohtule õigus hinnata ka menetluse kestel muutunud asjaolusid, kuid sellest ei saa

tuletada rahvusvahelise kaitse taotlejale õigust asuda kohtumenetluses oma taotlust põhjendama

uute väidetega, millele ta ei ole haldusmenetluses tuginenud (vt Riigikogu XII koosseisu 81 SE

seletuskiri eelnõu teiseks lugemiseks, selgitus muudatusettepaneku nr 69 juurde; Euroopa

Kohtu 04.10.2018 otsus kohtuasjas C-652/16, Ahmedbekova, p 94).

23. Jehoova tunnistajate olukord Venemaal on äärmiselt keeruline alates VF Ülemkohtu

20.04.2017 otsusest, millega tunnistati Jehoova tunnistajate organisatsiooni tegevus Venemaal

tervikuna (sh Jehoova tunnistajate administratiivkeskus ja 395 kohalikku Jehoova tunnistajate

organisatsiooni) ekstremistlikuks ning otsustati see likvideerida ja selle vara konfiskeerida.

Kohtuotsuse peale sai edasi kaevata VF Ülemkohtu apellatsioonikolleegiumile, kes lükkas

17.07.2017 otsusega apellatsiooni tagasi (vt lähemalt Euroopa Inimõiguste Kohtu 07.06.2022

otsus nr 32401/10 jt, Taganrog LRO jt vs. Venemaa, p-d 87–92). Kahtlust ei ole selles, et

Venemaal rikutakse Jehoova tunnistajate usuvabadust ning kogunemis- ja ühinemisvabadust,

kuid tõsine või korduv tagakiusamine (diskrimineeriv süüdimõistmine või karistamine) võiks

ähvardada siiski esmajoones isikuid, kellel on suurem roll koguduse juhtimisel või kogunemiste

korraldamisel ning kes tegelevad usu avaliku kuulutamise ja levitamisega (vt „Country Policy

and Information Note. Russia: Jehovah’s Wtnesses“, UK Home Office, April 2021, p-d 2.4.21–

2.4.22). Eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse (p 113) kohaselt oli 01.09.2021

seisuga saanud Venemaal „ekstremistliku“ organisatsiooni asutamise, selles osalemise või selle

tegevuse rahastamise eest süüdistuse 559 Jehoova tunnistajat (neist 133 oli juba süüdi mõistetud

ja vähemalt 255 viibisid eelvangistuses) ning politsei oli läbi otsinud enam kui 1547 Jehoova

tunnistajate kodud. Venemaal elab jätkuvalt kokku hinnanguliselt 150 000 Jehoova tunnistajat,

3-20-1115

18(21)

mistõttu ei ole alust järeldada, et kõik Jehoova tunnistajad oleksid tagakiusamise ohus pelgalt

oma usutunnistuse tõttu.

24. Halduskohus on asjakohaselt viidanud mh vastuolule, et X on kohtumenetluses

kinnitanud, et tal on jätkuvalt Venemaa võimude suhtes kriitilised vaated ja tema poliitiline

meelsus ei ole muutunud, kuigi ta olevat võtnud omaks Jehoova tunnistajate usu. Kaebajaga

tuleb küll nõustuda, et Jehoova tunnistajatel ei ole probleeme riigivõimu tunnistamisega, kuid

ebaõige on seisukoht, et Jehoova tunnistajad võivad osaleda ka poliitikas. Jehoova tunnistajate

organisatsiooni ametlikul veebilehel on selgitatud, et Jehoova tunnistajad on usulistel põhjustel

poliitiliselt erapooletud, mis tähendab, et nad ei hääleta poliitiliste erakondade või kandidaatide

poolt, ei kandideeri valitsusametitesse ega osale üheski valitsusvastases aktsioonis. Seega on

ilmne, et X ei saaks üheaegselt olla pühendunud Jehoova tunnistaja ja Putini valitsuse avalik

kriitik.

25. Ringkonnakohus nõustub PPA ja halduskohtu hinnanguga, et isikute seletustes esinevad

vastuolud seoses väidetavalt 15.01.2019 toimunud läbiotsimisega ja sellest teadasaamisega,

kõigi pereliikmete passide esmalt Rootsi jätmine ja seejärel otsitud põhjusel nende toimetamine

X ema kätte Venemaale ning Rootsis 2009. a-l valeandmete alusel rahvusvahelise kaitse

taotlemist kajastav teave annab põhjust kahelda X üldises usaldusväärsuses. Ringkonnakohus

ei pea selles osas vajalikuks halduskohtu põhjendusi üle korrata, vaid nõustub nendega (HKMS

§ 201 lg 4). Taotleja ütluste õigsust ei saa eeldada olukorras, kus neis esinevad vastuolud või

ebakõlad, mille kohta ei ole antud rahuldavat selgitust (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu

23.08.2016 otsus nr 59166/12, J.K. jt vs Rootsi, p-d 91–98; ÜRO Pagulasagentuuri käsiraamat

„Handbook and Guidelines on Procedures and Criteria for Determining Refugee Status“, 2019,

p-d 203–204; EASO analüüs „Evidence and credibility assessment in the context of the

Common European Asylum System“, 2018, p 4.3.8, lk 77–79).

26. VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendava kaitse andmise aluseid praegusel juhul ei esine, sest

kaebajad ei satuks päritoluriiki väljasaatmise korral tõsisesse ohtu, eelkõige ei ähvarda neid

surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlik või inimväärikust alandav

kohtlemine ega karistamine. Samuti ei satuks kaebajate elu ohtu rahvusvahelise või riigisisese

relvakonflikti tõttu. Ehkki Venemaa on praegusel ajal sõdiv riik, ei toimu relvakonflikt mitte

Venemaal, vaid Ukrainas, ning pole ka alust arvata, et see võiks edaspidi Venemaale laieneda.

Infosõda ei saa käsitada relvakonfliktina VRKS § 4 lg 3 p 3 tähenduses, sest puudub füüsilise

vägivalla element.

27. Kokkuvõttes on vastustaja ja halduskohus õigesti leidnud, et kaebajatele ei ole alust anda

rahvusvahelist kaitset, sest neid ei ähvardaks Venemaale tagasipöördumisel tagakiusamine või

tõsine oht.

II

Lahkumisettekirjutused ja sissesõidukeeld

28. PPA 15.05.2020 otsustega on kaebajaid kohustatud lahkuma Venemaale, sest tegemist on

nende kodakondsusjärgse riigiga, kus nad elasid enne Eestisse tulekut. VSS § 17 lg 1 sätestab,

et väljasaadetav saadetakse välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki,

asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki, kui Euroopa Liidu õigusakt või

välisleping ei sätesta teisiti. Valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud

eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist. Kuigi X on sündinud

Usbekistanis ja märkis 24.04.2020 ärakuulamisel (küsimus nr 17), et Venemaa asemel eelistaks

ta väljasaatmist Usbekistani, möönis kaebaja samas, et tal pole enam Usbekistani kodakondsust

ja selle taastamine on sisuliselt võimatu, samuti puuduvad tal Usbekistanis lähedased ja vara.

3-20-1115

19(21)

Seega on PPA põhjendatult määranud lahkumisettekirjutuses sihtriigiks Venemaa. Kaebajal on

võimalik vabatahtlikult lahkuda ka mõnda teise mitte-Schengeni riiki.

29. SA Tartu Ülikooli Kliinikum Psühhiaatriakliiniku ekspertide 04.01.2022 ambulatoorse

komisjonilise kohtupsühhiaatria ja kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr 1 kohaselt

võib Q-l diagnoosida raske depressiooni psühhootiliste sümptomiteta (F32.2) ja

posttraumaatilise stressihäire (F43.1). Q on olnud suitsiidohtlik, mida tõestavad

enesevigastamise ja -kahjustamise episoodid, mistõttu on vajanud statsionaarset haiglaravi. Ühe

depressiooni tekkimist soodustava faktorina on märgitud korduvaid kolimisi ja koolivahetusi,

st puudub stabiilne, tuttav ja turvaline elukeskkond, kus tulevik oleks suures osas etteaimatav.

Traumaatilisteks elusündmusteks on erinevad vägivallaepisoodid ja korduvad hülgamised

erinevate pereliikmete poolt. Q seisundid on ravitavad ning paranemise peamised eeldused on

stabiilne, turvaline ja etteaimatav elukeskkond, kus on võimalikult välditud vägivalla või

hülgamise oht ning tagatud stabiilsed ja turvalised inimsuhted koos võimalusega arendada

eakohaseid ning sõbralikke sotsiaalseid suhteid. Peamine takistus paranemiseks on viibimine

ebastabiilses ja ebaturvalise keskkonnas. Kuna Q seostab Venemaale tagasisaatmist

subjektiivselt ohuga tema ja tema perekonna turvalisusele, perekonna ühtsusele ja koos

püsimisele, halvendaks Venemaale tagasisaatmine ekspertide hinnangul olulisel määral Q

vaimse tervise seisundit ja esineb suur risk, et ta teeb teoks korduvalt väljendatud mõtte

suitsiidist. Võimalus saada vajalikku ravi on Venemaal olemas pigem teoreetiliselt, sest

praktikas ei pruugi see olla kättesaadav. Kui vanemate elukorraldus ei muutu, on Q jaoks parem

säilitada praegune elukeskkond (st elada koos isaga).

30. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 27.09.2021 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi

akti nr 7.1-3/550 kohaselt esineb C-l põhihaigusena täpsustamata pervasiivne arenguhäire

(F84.9) ning kaasuvatena muud täpsustatud mitteorgaanilised unehäired (F51.8) ja muud

täpsustatud tundeeluhäired (F93.8). Autismi spektri häire on eluaegne toimetulekut mõjutav

seisund. Autismi spektri häired ei ole tänapäevaste meditsiiniliste vahenditega täielikult

korrigeeritavad, kuid sellega seotud toimetulekuraskusi saab sobivate terapeutiliste meetoditega

vähendada ja seisundit saab normaliseerida. Kohanemine uute olukordade ja keskkondadega on

igal autismi spektri häirega isikul eriti keeruline, see võib viia tundeelu tõsise häirumiseni kuni

depressiooni ja ärevushäirete kujunemiseni või isegi ennastkahjustava käitumiseni või siis

reageerivad nad endasse sulgumise ja isoleerumisega. Kohanemine võib samas olla ka

suhteliselt rahuliku kuluga, kuid kindlasti aeganõudev ja vajaks pikka kohanemisperioodi ning

üleminekut. C-l esinevaid tundeeluhäireid ja unehäireid saab ravida nii medikamentoossete kui

ka terapeutiliste vahenditega. C vaimse tervise seisundit mõjutab oluliselt, et teda võidakse koos

perekonnaga saata tagasi Venemaale. Suur muutus keskkonna osas mõjutab oluliselt C

seisundit, põhjustades selle kohest halvenemist nii tundeelu osas kui ka toimetuleku osas.

Eksperdi hinnangul võiks C vaimse tervise seisund Venemaal paraneda, kui ta saab sobivat tuge

ja psühholoogilist abi, mis on kättesaadavad suuremates linnades. C jaoks oleks oluline

muutuseta keskkond (sh keelekeskkond) ehk jätkata samas peres elamisega ning tugevdada

suhet ja tihendada kohtumisi oma emaga.

31. Eeltoodust järeldub, et Venemaale tagasisaatmine võiks Q puhul tuua kaasa

märkimisväärse suitsiidiohu, mida ei pruugi olla võimalik tõhusalt ennetada, olenemata sellest,

kas vajalik ravi ja stabiilne elukeskkond oleks Venemaal tegelikult tagatud. C puhul on samuti

leitud, et väljasaatmine halvendaks kindlasti oluliselt tema vaimse tervise seisundit, kuid pole

põhjust eeldada, et seisund ei oleks Venemaal stabiliseeritav. Autismi spektri häire mõjutab C

toimetulekut nii Eestisse jäädes kui ka Venemaale tagasi minnes. Kuna Q depressiivne seisund

on väldanud pikka aega ja see seondub eelkõige hirmuga Venemaale tagasipöördumise ees, siis

ei ole väljasaatmise täideviimise võimalikkus ettenähtav. Sellises olukorras ei saa

3-20-1115

20(21)

lahkumisettekirjutuste tegemist pidada eesmärgipäraseks ja perekonna ühtsuse tagamiseks (sh

on mõlemas ekspertiisiaktis leitud, et lastel on parem elada koos isaga) tuleb tühistada mh Q

perekonnaliikmete

suhtes

tehtud

lahkumisettekirjutused,

samuti

X-le

kohaldatud

sissesõidukeeld, mille tingis lahkumisettekirjutuse tegemine (VSS § 74 lg 1) ja mis välistaks

Eestis viibimisaluse andmise (VSS § 28). Kuna väljasaatmise võimatus ei ole rahvusvahelise

kaitse andmise aluseks, siis tuleb kaebajatele anda elamisluba näiteks vastavalt välismaalaste

seaduse § 2103 lg-le 1 või muul seaduses sätestatud alusel (vt ka Riigikohtu 19.04.2021 määrus

nr 3-20-1607, p 14).

III

Kokkuvõte ja menetluskulud

32. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus X, Y, W, Q ja C

apellatsioonkaebused osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 otsused

lahkumisettekirjutusi ja X suhtes sissesõidukeelu kohaldamist puudutavas osas. Tühistatud osas

teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab kaebused osaliselt ja tühistab PPA

15.05.2020 otsused lahkumisettekirjutuste tegemist ja X suhtes sissesõidukeelu kohaldamist

puudutavas osas. Rahvusvahelist kaitset puudutavas osas jäävad apellatsioonkaebused

rahuldamata ja halduskohtu otsused muutmata.

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule

esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral

menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust

(HKMS § 109 lg 4).

34. Tallinna Halduskohus vabastas 30.06.2020 määrusega kõik kaebajad nõutava riigilõivu

tasumise kohustusest ning andis neile riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja

riigi õigusabi kulud. Menetlusabi jätkuvuse põhimõttest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on

kaebajad olnud vabastatud ka apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest

ning neid on apellatsioonimenetluses esindanud riigi õigusabi korras määratud advokaadid.

Menetlusosalised ei ole esitanud andmeid muude praeguse haldusasjaga seoses esimese või

teise astme kohtumenetluses kantud kulude kohta. Kaebajatele esimese ja teise astme kohtus

antud menetlusabi kulud jäävad HKMS § 118 lg-te 2 ja 3 alusel riigi kanda. Menetlusosaliste

muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi

kanda. Riigi õigusabi osutajate tasutaotlused lahendab ringkonnakohus eraldi määrustega.

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 15.02.2023 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Jätta X, Y, W, Q ja C kassatsioonkaebused rahuldamata.

2. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti kassatsioonkaebus.

3-20-1115

21(21)

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2022. a otsuse resolutsiooni p-

d 1-3. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2020. a otsused asjades

nr 3-20-1115 ja 3-20-1251, täiendades halduskohtu otsuste põhjendusi

käesoleva otsuse põhjendustega.

4. Rahuldada riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei

Ratnikovi taotlus ja määrata osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 885 eurot

60 senti (koos käibemaksuga).

5. Rahuldada riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Keijo

Lindebergi taotlus osaliselt ja määrata osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks

1886 eurot 40 senti (koos käibemaksuga).

6. Tagastada vandeadvokaat Keijo Lindebergi 21. novembril 2022 esitatud

vastuse lisad.

7. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebajate ja Z nimed ja sünniajad

tähemärkidega ning jätta avaldamata p 35.3, v.a selle esimene ja viimane lause.