2-20-1448/73 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. juuni 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-1448

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi

UÜ ÄIKESETORM ja OÜ LUMIRA vastu tehingu

kehtetuks

tunnistamiseks

ja

tehingu

alusel

saadu

üleandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

15 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 25. novembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

UÜ ÄIKESETORM ja OÜ LUMIRA apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

31. mai 2022

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid:

UÜ ÄIKESETORM (kostja I; rk: 14976621)

OÜ LUMIRA (kostja II; rk: 14583784)

Apellantide esindaja: vandeadvokaat Rene Varul

Vastustaja (hageja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), esindaja Mikk Kangro

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 25. novembri 2021 otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt UÜ ÄIKESETORM ja OÜ

LUMIRA kanda.

3. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu; hageja) esitas 28.01.2020 maakohtule hagi,

milles palus tunnistada kehtetuks UÜ ÄIKESETORM (kostja I) õiguseellase Ventofor OÜ

(kustutatud) ja OÜ LUMIRA (kostja II) vahel 30.05.2019 sõlmitud müügilepingu, millega läks

Ventofor OÜ omandist välja Killukese kinnistu (registriosa nr 2442104). Hageja palus

asendada kostjate nõusolekud kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks kohtuotsusega ning

muuta kinnistusraamatu kannet selliselt, et kustutada omaniku kanne kostja II kohta ja teha uus

kanne, millega kanda kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja I.

Hagiavalduse kohaselt on Ventofor OÜ ühinenud Arkason OÜ-ga (ühinemine jõustus

registrikandega 10.10.2019). 27.01.2020 seisuga oli Arkason OÜ-l hageja ees maksuvõlg

(sh intress)

112 775,91 eurot,

sh maksuvõlg,

mis

tekkis

Ventofor OÜ

ühinemisel

Arkason OÜ-ga. 07.05.2020 seisuga oli võlg suurenenud 114 699,54 euroni. Hagejal on

Arkason OÜ vastu kehtivad täitedokumendid täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 12

tähenduses (26.11.2019 korraldused nr 13-2.7/446139 ja 13-2.7/447353 ning 20.01.2020

korraldus nr 13-2.7/265958). Kuna Arkason OÜ maksuvõlga ei tasunud, alustas hageja

maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 alusel võla sundkorras sissenõudmist. Hageja

arestis Arkason OÜ arvelduskontod krediidiasutustes, kuid sissenõudmistoimingutega ei ole

kaasnenud nõude täielikku rahuldamist. Arkason OÜ ühines 01.06.2020 ühinemislepingu

alusel UÜ-ga ÄIKESETORM (registris on ühinemiskanne tehtud 15.07.2020).

Ventofor OÜ müüs 30.05.2019 sõlmitud müügilepinguga kostjale II Killukese kinnistu. Tehing

tuleb tunnistada TMS §-de 187; 188 ja 189 alusel kehtetuks, kuna tehingul on kinke iseloom.

Lepingu p-s 3.2 kohustus ostja tasuma müüjale 15 000 eurot lepingu sõlmimise päeva jooksul,

s.o 30.05.2019, kuid Ventofor OÜ kontodele summat ei laekunud. Ventofor OÜ-l olid lepingu

sõlmimise ajal tasumata maksukohustused ning osaühing teadis, et kinnistu arvelt olnuks

võimalik maksukohustusi täita. Lepingu sõlmimisega kahjustati sissenõudja huve, kuna pärast

tehingu tegemist muutus Ventofor OÜ varatuks. Ventofor OÜ juhatuse liige oli perioodil

08.12.2015 kuni 08.11.2017 Aleksei Saal, kes on alates 10.10.2018 ka kostja II juhatuse liige.

Ventofor OÜ soetas kinnistu 05.06.2018. a 5000 euro eest Liida Saalilt, kes on A. Saali ema.

Kinnistu ei ole seega väljunud seotud isikute kontrolli alt. Tehing toimus võlgniku lähikondsega

pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 tähenduses. Ventofor OÜ võõrandas kinnistu 12 päeva

enne kontode arestimist. Võlgnikul puudus muu vara, mille arvelt oleks saanud maksukohustusi

täita. Seega puudus hagejal vajadus täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole

pöördumiseks. Viimane laekumine võlgniku ettemaksukontole toimus 26.03.2019. Võlgnik

esitas käibedeklaratsiooni (KMD vorm) viimati 2019. a mai kohta, registreeritud töötajad

võlgnikul puuduvad. Arkason OÜ-le tehti 15.03.2018 kustutamishoiatus.

Esitatud laenuleping ja kokkulepe nõuete tasaarvestamise kohta on koostatud kohtuvaidluse

tarbeks. Lepingupooled võinuks nõuded tasaarvestada müügitehingu hetkel, mitte hiljem.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate vastuväidete kohaselt oleks kohus pidanud jätma

hagi läbi vaatamata, kuna hagi esitamise eelduseks on täitedokumendi olemasolu, alustatud

täitemenetlus ja asjaolu, et täitemenetlus on ebaõnnestunud või ebaõnnestub tulevikus. Asjas ei

ole täitemenetlust alustatud. Hagejal ei ole võimalik ainult kontode arestimise alusel väita, et

sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist.

Bilansist 30.09.2019 seisuga nähtub, et Ventofor OÜ-l oli nõudeid ostjate vastu, kaubavaru,

sõidukeid ja seadmeid (sh PRIA toetusega soetatud kaubik ja müügipaviljon), ettemakseid,

osalusi teistes juriidilistes isikutes. Hageja peaks suunama nõude sundtäitmisele ning kui

kohtutäitur on vara realiseerinud, saab teha järeldusi, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud.

Tehing ei kahjusta võlausaldajaid. OÜ LMR CAPITAL ja Ventofor OÜ olid 25.05.2017

sõlminud laenulepingu. OÜ LMR CAPITAL ja kostja II on ühinenud (ühinemine on äriregistris

tehtud 03.05.2019) ning laenunõue üle läinud kostjale II. Müügilepingust tulenevad kohustused

on täidetud tasaarvestuskokkuleppega.

3. Tartu Maakohus jättis 10.11.2020 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Tartu Ringkonnakohus rahuldas 29.04.2021 otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu 10.11.2021 otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Hageja leidis asja uuel läbivaatamisel, et kuna kostja I maksuvõlg on kasvanud peale hagi

esitamist intressi tõttu ja laekumisi toimunud ei ole, on ilmne, et kostjal I puuduvad rahalised

vahendid maksukohustuste tasumiseks. Kostjal I vara puudumise tõttu ei ole hagejal olnud

võimalik võtta kasutusele meetmeid maksuvõla sissenõudmiseks kostja I vara arvelt.

Kostja I õiguseellasel olid tehingu tegemise ajal tasumata maksukohustused 26 481,16 eurot.

Hageja esitas 22.01.2019 sundtäitmise hoiatuse kontode arestimiseks, 27.05.2019 lõpetas

maksuvõlgade ajatamise graafiku, kuna osamaksed olid tasumata, ja 11.06.2019 arestis kontod

maksukohustuste sissnõudmiseks. Viimane laekumine maksukohustuste katteks Ventofor OÜ

ettemaksukontole toimus 13.02.2019, ülejäänud laekumised kuni 22.08.2019 toimusid

tagastusnõuete arvelt. Viimane laekumine ettemaksukontole toimus 13.09.2019.

Ventofor OÜ

bilansist

30.09.2019

seisuga

nähtub,

et

omakapital

oli

negatiivne, -186 751,26 eurot, ja kahjum -153 729,24 eurot ehk kohustused ületasid varasid

ning vahendid kohustuste täitmiseks puudusid. Kuna laekumisi maksuvõla katteks toimunud ei

ole, siis ei ole bilansi järgi võimalik tuvastada, et olemas oli reaalne vara, mille arvelt saanuks

maksukohustusi täita. Sõidukile Opel Monavo oli 11.06.2019 seatud käsutamise keelumärge

Maaelu Edendamise Sihtasutuse kasuks.

5. Kostjad väitsid, et kostja II soetas kinnistu kinnisvarainvesteeringuna. Müüja võlgnes ostjale

laenulepingu alusel 45 000 eurot, laenu tähtaeg oli saabunud 31.12.2017 ja müüjal oli võimalus

kinnistu müügihinnaga teostatud tasaarvestuse kaudu vähendada oma laenukohustust

15 000 euro võrra. Bilansi järgi jäi peale kinnistu müüki Ventofor OÜ omandisse masinaid ja

seadmeid väärtuses 27 179,87 eurot, seejuures sõidukite Opel Monavo ja müügipaviljoni

väärtus katab kinnistu müügi hetke maksuvõla. Müüja omandisse jäi ka Linnamäe kaupluse

inventar ja liikmelisus ühingutes. Seega oli müüjal vara, mida hageja saanuks täitemenetluses

realiseerida. Kostja ei nõustunud ka väitega, et ostja ja müüja olid lähikondsed.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus rahuldas 25. novembri 2021 otsusega hagi ning tunnistas tagasivõitmise

korras kehtetuks UÜ ÄIKESETORM (Ventofor OÜ ja Arkason OÜ õigusjärglane) ja

OÜ LUMIRA vahel 30. mail 2019 sõlmitud kinnistu müügitehingu, millega Ventofor OÜ

võõrandas talle kuuluva Killukese kinnistu OÜ-le LUMIRA. Maakohus tuvastas kostjate

kohustuse anda nõusolek kande tegemiseks Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosas

nr 2442104, millega kantakse kinnistusregistrisse kinnistu omanikuna UÜ ÄIKESETORM.

Maakohus jättis jõusse Tartu Ringkonnakohtu 31. märtsi 2020 määrusega hagi tagamise korras

registriossa nr 2442104 hageja kasuks kantud eelmärke ja märkuse kohtulahendi täitmise

tagamiseks.

Menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda. Hageja menetluskulud jäeti kindlaks

määramata, kuna menetluskulusid ei ole.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on TMS §-s 187 sätestatud eeldused võlgniku vara

tagasivõitmiseks täitemenetluses täidetud. Hagejal on kostja I suhtes kehtiv täitedokument,

s.o TMS § 2 lg 1 p 12 kohane maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste

kohustuste sundtäitmise kohta, seega on hageja nõue kostja I suhtes muutunud sissenõutavaks.

Sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole andnud tulemusi ning on alust eeldada, et see ei

anna tulemusi ka edaspidi. Kostja I õiguseellasel on tasumata maksukohustus alates 2018. a

novembrist. Viimane laekumine toimus 26.03.2019. Pangakonto arestimise tulemusena ei ole

laekumisi maksuvõla katteks toimunud. Kostja I ei ole vaielnud vastu sellele, et TMS §-s 187

sätestatud vara tagasivõitmise üldised eelduseks on täidetud.

Võõrandamisleping sõlmiti vähem kui kolm aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist, seega

hagi on tähtaegne (TMS § 188 lg 1).

Tartu Ringkonnakohus nõustus 29.04.2021 otsuses maakohtu tuvastatuga, et kinnistu müüdi

turuhinnaga. Samas ka turutingimustel tehtud tehing võib muude asjaolude tõttu kahjustada

võlausaldajate huve (3-2-1-120-10, p 12). Tehinguga võidakse kahjustada TMS §-de 187 ja 188

mõttes sissenõudja huvisid, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine

võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

25.05.2017 laenulepingu kohaselt andis OÜ LMR Capital Ventofor OÜ-le laenu 45 000 eurot.

Laenulepingu allkirjastas käsikirjaliselt A. Saal. Laenu tagasimaksmise tähtaeg oli 31.12.2017.

30.05.2019 sõlmitud kinnistu müügilepingu p 3.2 kohaselt kohustus ostja tasuma 15 000 eurot

lepingu sõlmimise päeva jooksul, s.o 30.05.2019. Väidetav tasaarvestuskokkulepe sõlmiti

pärast kinnistu võõrandamist, 03.06.2019. Ventofor OÜ-l olid kinnistu võõrandamise ajal

tasumata maksukohustused 26 481,16 eurot ning maksuvõlgade ajatamise graafik oli lõpetatud,

millest kostja I õiguseellane oli teadlik. Nimetatud asjaolu tõendab hageja ja Ilmar M.

kirjavahetus. Seda, et Ventofor OÜ-l olid tekkinud võlgnevused juba enne müügilepingu

sõlmimist, kinnitavad ka tunnistaja I. M. ütlused, mille kohaselt Ventofor OÜ-l oli võlgnevus

maksuameti, OÜ LMR Capital jt võlausaldajate ees. Tehingu eesmärki on tunnistaja I. M.

selgitanud järgmiselt: esiteks Ventofor OÜ-l ei olnud aega ega vahendeid kinnistu

arendamiseks, teiseks sooviti vähendada võlgnevusi. Samas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid,

millest nähtuks kostja II eesmärk kinnistu omandamiseks. Kohus nõustus hagejaga, et

olukorras, kus kostja I ei suutnud täita kõikide võlausaldajate nõudeid, oli kostja I õiguseellase

kohustuseks täita kohustusi proportsionaalselt ning erinevate võlausaldajate huve arvestades,

mitte eelistades juhatuse liikmetega seotud isikut. Ventofor OÜ juhatuse liikmeks oli

08.12.2015 kuni 08.11.2017 A. Saal. Kostja I õiguseellane soetas kinnistu 05.06.2018

L. Saalilt. Kinnistu võõrandati 30.05.2019 kostjale II, kelle juhatuse liikmeks on alates

10.10.2018 A. Saal. L. Saal on A. Saali ema. Seega kinnistu ei ole väljunud seotud isikute

kontrolli alt. Tehing toimus võlgniku lähikondsega PankrS § 117 lg 3 tähenduses.

Tunnistaja I. M. ütluste kohaselt oli Ventofor OÜ-l pärast kinnistu müüki piisavalt vara, et

maksukohustus täita. Ventofor OÜ bilansist 30.09.2019 seisuga nähtub, et omakapital oli

negatiivne, -186 751,26 eurot, ja kahjum -153 729,24 eurot. Kohustused ületasid varasid ning

puudusid vahendid kohustuste täitmiseks. Bilansi järgi võis olla laekumata arveid

21 241,76 euro ulatuses, ent kuna laekumisi maksuvõla katteks ei toimunud, siis ei ole bilansi

järgi võimalik tuvastada ega tõendada, et kostjal I oli reaalset vara, mille arvelt saanuks

maksukohustusi täita. Sõidukid olid koormatud keelumärgete ja registerpandiga, mille arvelt ei

oleks saanud maksukohustusi täita. Opel Monavo suhtes on seatud kommertspant Maaelu

Edendamise Sihtasutuse kasuks. Maaelu Edendamise Sihtasutuse nõue oli 80 000 eurot.

Volkswagen Caddy (2004) väärtus on Auto24.ee andmete põhjal 2500 eurot. Mootorsaani ja

kerghaagise väärtust on raske hinnata. Ventofor OÜ nimel olevad sõidukid on hageja hinnangul

väheväärtuslikud võrreldes kostja I maksuvõla suurusega, mis on enam kui 112 775,91 eurot,

lisaks ei ole sõidukid lihtsalt võõrandatavad, arvestades nende vanust, teadmata asukohta ja

seisukorda. Juhul kui kostjal oleks olnud vara, mille arvelt saanuks maksukohustusi tasuda,

oleks kostja I ise pidanud hageja ees kohustused täitma. Seega ei ole kahtlust, et kostja I muutis

ennast võõrandamislepinguga varatuks ning hageja nõude rahuldamise kostja I vara arvel

võimatuks. Vara müümine kostjale II kahjustas hageja kui sissenõudja huve.

TMS § 188 lg 2 alusel eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing

tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Tehing toimus

võlgniku lähikondsega PankrS § 117 lg 3 tähenduses. 11.06.2019 arestis hageja Ventofor OÜ

kontod maksukohustuste sissenõudmiseks. Ventofor OÜ teadis maksukohustustest, jättis need

teadlikult tasumata ja võõrandas kinnistu 12 päeva enne täitemenetluse alustamist.

Eeltoodule tuginedes oli kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. UÜ Äikesetorm ja OÜ LUMIRA esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu

Maakohtu 25. novembri 2021 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud.

Kostjad on piisavalt põhjendanud tehingu majanduslikku sisu ja eesmärki. Kostja II soetas

kinnistu kinnisvarainvesteeringuna, nagu on fikseeritud müügilepingu p-s 2.6.2. Müüja võlgnes

ostjale laenulepingu alusel 45 000 eurot. Müüja sai kinnistu müügi kaudu vähendada oma

laenukohustust, ostja sai vähendada oma laenunõuet ja enda omandisse kinnistu, mida on

võimalik arendada. Tasaarvestus oli optimaalne viis müügilepingu täitmiseks, kuna laenu

tähtaeg oli saabunud ning müüja pidanuks müügisumma 15 000 eurot ostjale koheselt laenu

tagastamisena tagasi kandma. Tunnistaja I. M. (Ventofor OÜ esindaja tehingus), selgitas, et

tehing tehti eesmärgil vähendada laenukohustust ning seetõttu, et Ventofor OÜ-l ei olnud

piisavalt vahendeid, et kinnistut arendada, ja see ei olnud ka Ventofor OÜ põhitegevus.

Nõustuda ei saa kohtu loogikaga, et võlausaldajate nõudeid pidanuks rahuldama

proportsionaalselt, kuna kinnistut saab võõrandada tervikuna, mitte igale võlausaldajale osade

kaupa. Ventofor OÜ juhatuse liige ei olnud seotud ostja juhatuse liikmega. Kohus ei ole

viidanud tõenditele, millest saaks järeldada, et Ventofor OÜ müüs kinnistu teadlikult

eesmärgiga vältida maksuvõla sissenõudmist.

Ventofor OÜ-le jäi peale tehingut hageja nõude rahuldamiseks piisavalt vara, millele oleks

saanud mõistliku aja jooksul sissenõuet pöörata. Kostjad on selle kohta tõendeid esitanud, kuid

tõendamiskoormus on eelkõige hagejal. Kohus on nõustunud hageja seisukohtadega ega ole

arvestanud tõenditega. Samuti on kohus ebaõigesti lähtunud hageja seisukohtadest sõidukite ja

maksuvõla suuruse kohta praeguse aja seisuga, kuid kontrollida tuli Ventofor OÜ varalist seisu

2019. a seisuga, s.o kinnistu müümise järgselt.

Kinnistu võõrandamise ajal olid Ventofor OÜ-l maksukohustused 26 481,16 eurot ning bilansi

ja tunnistaja I. M. ütluste järgi kuulus talle kinnistu müügi järel järgmine vara:

- neli kala jaemüügipunkti Lasnamäel, Pärnamäel, Pirital ja Mustamäel, millede sisustuse

väärtus 60 000 eurot;

- toiduainete veoks mõeldud sõiduk Opel, väärtus 36 000 eurot;

- kaubaveoks mõeldud sõiduk Volkswagen Caddy, väärtus 4000 eurot;

- müügipaviljon (kerghaagis), väärtus 10 000 eurot (soetatud uuena 2018. aastal);

- mootorsaan, väärtus 3000–4000 eurot;

- osalused Peipsi Kalandusühistus, SA-s Mehikoorma Sadam.

Kohtutäituril ei oleks olnud keeruline müüa sõidukeid, müügipaviljoni ja kaupluste sisustust

tervikvarana. Sõidukite keelumärked olid pandud hiljem hageja kasuks, samuti ei ole kohus

arvestanud jaemüügipunktide sisustusega, mille väärtuseks hindas tunnistaja 60 000 eurot.

Kostjad soovisid istungil kohtu selgitust, kas neil oleks vaja vara kohta veel tõendeid esitada.

Vara koosseisu ja väärtuste kohta oli võimalik taotleda tõendeid PRIA-lt (müügipaviljoni ja

Opeli ostmise kohta olid esitatud PRIA-le võrdlevad hinnapakkumised) ning liiklusregistrist.

Hageja ei soovinud tõendada vara koosseisu ja väärtusi tehingu tegemise seisuga. Kohus

pidanuks sellises olukorras lugema kostja esitatud vara koosseisu ja väärtused õigeks, mitte

nõustuma hagejaga, et 2021. a seisuga polevat sõidukite asukohad teada.

Hageja ei ole soovinud tegeleda Ventofor OÜ vara arvelt maksuvõla sundtäitmisega.

Ventofor OÜ esindaja 08.07.2019 selgituste kohaselt oli hagejale juba 2019. a juulis esitatud

Ventofor OÜ bilanss ja kasumiaruanne 31.12.2018 ja 31.05.2019 seisuga ning vara nimekiri.

Hageja arestis kontod ja sõidukid, kuid ei teinud midagi selleks, et sõidukeid realiseerida;

2) ei ole kohus põhjendanud, miks ta on lugenud kostja II ja Ventofor OÜ lähikondseteks.

Asjaolust, et A. Saal oli Ventofor OÜ juhatuse liige kuni 10.10.2018, ei saa tuletada

lähikondsust 2019. a juuni müügilepingu juures;

3) peab TMS § 188 lg 2 puhul täitemenetlus olema alustatud kohtutäituri poolt ja samuti peab

vara olema arestitud kohtutäituri poolt, mistõttu ei piisa sätte eelduste täitmiseks Maksu- ja

Tolliameti täitetoimingutest ning kontode arestimisest.

8. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb

selle rahuldamata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) kahjustati tehinguga sissenõudja huve.

Ventofor OÜ-l oli kinnistu võõrandamise ajal maksuvõlg 26 481,16 eurot. Tehing toimus

12 päeva enne täitemenetluse alustamist. Kinnistu oli ainus väärtuslik vara, millele hageja

saanuks sissenõude pöörata.

Eluliselt usutavad ei ole kostjate väited, nagu oleks kostja II soetanud kinnistu

kinnisvarainvesteeringuna. Arendusplaani puudumine ja tunnistaja I.M. vastuolulised

selgitused viitavad sellele, et arendustegevust ei toimunud. Ka maakatastri andmetest ei nähtu

et kostja II oleks kinnistul arendusega tegelenud. 25.05.2017 laenulepingus, mis allkirjastati

mõlemapoolselt A. Saali poolt, oli laenu tagasimaksmise tähtaeg 31.12.2017. Kostja II ja

Ventofor OÜ ei teinud kuni kinnistu võõrandamiseni ehk 16 kuu jooksul mitte midagi selleks,

et laenu tagasi saada või tagasi maksta. Seda hetkeni, mil hageja hakkas maksukohustusi sisse

nõudma. Arvestades faktilisi asjaolusid kogumis, müüdi kinnistu eesmärgiga vältida

maksukohustuste sissenõudmist.

Ekslik on kostjate seisukoht, et kinnistu arvelt ei oleks saanud nõudeid proportsionaalselt

rahuldada. Kui piisav vara, mille arvelt kõikide võlausaldajate nõudeid proportsionaalselt

rahuldada, puudus, pidanuks kostja I õiguseellane esitama pankrotiavalduse, mis oleks taganud

võlausaldajate võrdse kohtlemise läbi kinnistu võõrandamise pankrotimenetluses.

Asjaolu, et bilansis on kajastatud vara, ei tähenda, et tegemist on reaalse varaga, millele saab

lihtsalt sissenõude pöörata. Ventofor OÜ varast oli Opel Manovo koormatud kommertspandiga,

Volkswagen Caddy oli aastast 2004, mootorsaan aastast 2006 ehk vara oli koormatud ja

vananenud. Mitmed varad on bilansi järgi maha kantud. Bilansi kohaselt oli äriühingu

omakapital negatiivne -186 751,26 euro ulatuses ehk äriühingul puudusid vahendid. Ka I. M.

selgitas kohtuistungil, et võlgnevusi ei tasutud, kuna kulubaas oli suurem kui kasum. Riigikohus

on leidnud (2-16-17207), et kui võlgnikul ei ole mh tagasivõidetavate tehingute tegemise tõttu

vara, millele saaks mõistliku aja jooksul pikemate toiminguteta sissenõude pöörata, tuleb

lähtuda sellest, et sissenõudja huvisid on kahjustatud.

Ventofor OÜ tasaarvestas kostja II nõude kinnistuga, mis on väärtuslik ja lihtsalt võõrandatav

vara. Hageja nõude katteks laekumisi ei toimunud. Tegemist on võlausaldajate ebavõrdse

kohtlemise ja võlausaldaja huvide kahjustamisega ainuüksi seetõttu, et kostja II ei pidanud oma

nõude maksmapanekuks mitte midagi tegema, kuid hageja pidanuks vähemväärtusliku vara

osas võtma tarvitusele kulukamaid ja aeganõudvamaid meetmeid läbi täitemenetluse.

Kohtutäituri poole pöördumine on kaalutlusõigus. Hageja ülesandeks oli tõendada, et kostja I

õiguseelane võõrandas oma ainsa väärtusliku vara, mille arvelt oleks lihtsalt ja mõistliku aja

jooksul saanud maksunõudeid täita, samuti asjaolu, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve.

Nimetatud väited leidsid kohtus kinnitamist;

2) olid Ventofor OÜ ja kostja II lähikondsed PankrS § 117 lg 3 mõttes, kuna nende juhatuse

liikmed kattusid tehingule eelnenud perioodil ning kinnistu ei ole väljunud seotud isikute ringist

tänaseni. Kinnistu algne omanik oli L. Saal ja pärast vaidlusalust tehingut sai kinnistu

omanikuks kostja II, kelle juhatuse liikmeks on A. Saal;

3) kohaldub asjas Tartu Ringkonnakohtu seisukoht (tsiviilasi nr 2-19-9700, jõustus 17.01.2022

Riigikohtu lahendiga), mille järgi täitemenetlus ei pea olema alustatud kohtutäituri poolt ja

TMS § 188 lg 2 kohaldamiseks piisab maksuhalduri täitetoimingute sooritamisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

25. novembri 2021 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi

(TsMS § 657 lg 1 p 21).

10. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse see põhjendus, et maakohus on kohaldanud valesti

PankrS § 117 lg-t 3, mille kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva

paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku.

Maakohus leidis, et kuna Killukese kinnistu võõrandati kostja I õiguseellase poolt 30.05.2019

müügilepinguga kostjale II, kelle juhatuse liikmeks oli A. Saal ning kuna A. Saal oli kuni

08.11.2017 ka kostja I õiguseellase juhatuse liige, siis on A. Saali puhul tegemist võlgniku

lähikondsega TMS § 188 lg-te 2 ja 3 järgi. Maakohtu selline seisukoht ei ole õige.

Riigikohus on 13.02.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-8552 asunud seisukohale, et PankrS § 117

lg 3 kohaldamiseks tuleb tõendada tehingu poolte ühine majanduslik huvi ja tegutsemine

kohustuse täitmise ajal. Ainuüksi tehingu tegemisest ning erinevate äriühingute juhtorganite

või osanike kattumisest ei saa järeldada lähikondsust PankrS § 117 lg 3 mõttes.

Eelmärgitud Riigikohtu lahendis esitatud asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ning neid ei

nähtu ka hageja seisukohtadest. Üksnes see, et kinnistu ostja juhatuse liige on varasemalt olnud

müüja juhatuse liige, ei saa tuletada lähikondsust PankrS § 117 lg 3 mõttes.

Eelmärgitud asjaolusid arvestades tuleb kohtuotsuse põhjendavast osast jätta välja põhjendus,

mille kohaselt oli A. Saal Killukese kinnistu ostjana võlgniku (kostja I õiguseellase)

lähikondne.

Nimetatud osas maakohtu otsuse põhjenduste muutmine ei too endaga kaasa kohtuotsuse

tühistamist, kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et täidetud on ka teine TMS § 188 lg-s 2

sätestatud eeldus kostja II teadlikkusest (s.o tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse

alustamist). Asja materjalidest nähtuvalt tehti vaidlusalune tehing 30.05.2019 ning hageja

arestis kostja I õiguseellase Ventofor vara 11.06.2019. Seda tuvastatud asjaolu ei ole

apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

11. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki käesolevas

otsuses korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski

nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele

esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult

rahuldanud hageja nõuded.

11.1. Apellatsiooniastmes vaidlevad menetlusosalised peaasjalikult selle üle, kas 30.05.2019

sõlmitud Killukese kinnistu müügileping kahjustas hageja (sissenõudja) huve ning on

tagasivõidetav TMS §-de 187 ja 188 alusel.

TMS §-de 187 ja 188 tähenduses kahjustatakse tehinguga sissenõudja huvisid siis, kui tehingu

tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust

eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamisele. Üldjuhul võib igasugune võlgniku

vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust

tagajärjest võlausaldajate huvidele. Oluline on see, kas vaidlustatud tehinguta oleks

võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses.

Asja materjalidest nähtub, et vaidlustatud müügilepingu p 3.2 järgi kohustus ostja (OÜ

LUMIRA) tasuma müügihinna 15 000 eurot müüjale (Ventofor OÜ) lepingu sõlmimise päeva

(30.05.2019) jooksul. Ostja nimetatud summat müüjale ei tasunud, kuivõrd müügilepingu

pooled sõlmisid 03.06.2019 tasaarvestuse kokkuleppe, millega tasaarvestati ostja (laenuandja

LMR Capital OÜ õigusjärglane) laenulepingust tulenev nõue müüja vastu müügilepingust

tuleneva nõudega summas 15 000 eurot. Tasaarvestuse kehtivust ei ole apellatsiooniastmes

vaidlustatud.

Samas on maakohus tuvastanud tunnistaja I. M. (müüja esindaja müügilepingu sõlmimisel)

ütluste alusel, et müüjal oli lepingu sõlmimise ajal veel teisi võlausaldajaid peale Killukese

kinnistu ostnud äriühingu (OÜ LUMIRA). 22.01.2019 esitas hageja kostja I õiguseellase

(Ventofor OÜ) sundtäitmise hoiatuse pangakontode arestimiseks ning 27.05.2019 lõpetas

hageja maksuvõlgade ajatamise graafiku, kuivõrd kostja I õiguseellane jättis tasumata

graafikujärgsed osamaksed. Viimane laekumine maksukohustuse katteks kostja I õiguseellase

ettemaksukontole toimus 13.02.2019. Kostja I õiguseellasel oli müügilepingu tegemise ajal

tasumata maksukohustused kokku 26 481,16 eurot. 11.06.2019 arestis hageja kostja I

õiguseellase arvelduskontod maksekohustuste sissenõudmiseks. Hagiavalduse esitamise aja

seisuga oli kostja I maksuvõla suuruseks 112 775,91 eurot. ÄS § 1801 lg-s 5 sätestatud

kohustust esitada maksejõuetuse korral pankrotiavaldus, ei ole kostja I kasutanud ega selle

mitteesitamist põhjendanud. Eelmärgitud asjaolud kinnitavad maakohtu seisukohta, et

Killukese kinnistu müügihinna 15 000 eurot tasaarvestamine laenulepingust tuleneva nõudega

ning seda erinevalt müügilepingu p-s 3.2 kokkulepitust, kahjustab hagejast sissenõudja huvisid.

Müügisumma 15 000 eurot kostja I õiguseellase arvelduskontole ülekandmisega oleks olnud

võimalik rahuldada (proportsionaalselt) hageja maksunõuet. Seega oli tasaarvestuse tulemuseks

kostja II eelistamine ning maksuvõla sissenõudmise vältimine müügihinna arvelt.

Riigikohus on 15.12.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10 asunud seisukohale, et kinnistu

müük alla turuhinna ei saa olla ainukeseks asjaoluks, millega sisustada sissenõudja huvide

kahjustamist TMS §-de 187 ja 188 kohaldamisel. 25.11.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-17207

märkis Riigikohus, et kui võlgnikul ei ole tagasivõidetava tehingu tegemise tõttu vara, millele

saaks mõistliku aja jooksul pikemate toiminguteta sissenõude pöörata, tuleb lähtuda sellest, et

sissenõudja/võlausaldaja huvisid on kahjustatud. Samuti ei peaks võlausaldaja üldjuhul taluma

nt aastatepikkust võla maksmist täitemenetluses väga väikeste summade kaupa. Eespool

kirjeldatud juhtudel tuleb sissenõudja asetada olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui võlgnik

poleks tagasivõidetavat tehingut teinud.

Maakohus on sissenõudja huvide kahjustamise tuvastamisel juhindunud eelnimetatud

Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadest.

11.2. Maakohus on õigesti lähtunud sellest, et TMS §-des 187 ja 188 sätestatud sissenõudja

huvide kahjustamise peab tõendama hageja.

Praegusel juhul on hageja tõendamiskoormise täitnud, st tõendanud omapoolsed kohtueelsed

toimingud maksuvõla sissenõudmiseks, mh kostja I õiguseellaste arvelduskontode arestimised

(vt hageja korraldused 26.11.2019 nr 13-2.7/446139; 26.11.2019 nr 13-2.7/447353; 20.01.2020

nr 13-2.7/26595; 11.06.2019 nr 13-2.7/219067). Lisaks on hageja tõendanud, et kostja I

maksuvõla suurus on kasvanud ning selle suurus on 23.08.2021 seisuga 128 168,63 eurot ning

mingeid laekumisi ei ole maksuvõla katteks laekunud. Lisaks nähtub kostjate poolt esitatud

kostja I õiguseellase Ventofor OÜ bilansist 30.09.2019 seisuga, et äriühingu omakapital oli

negatiivne, s.o -186 751,26 eurot ning kahjum -153 729,24 eurot. Eelneva alusel on maakohus

põhjendatult nõustunud hagejaga, et kuna pärast Killukese kinnistu müügilepingu sõlmimist ei

ole laekumisi maksuvõla katteks toimunud, siis ei ole võimalik tuvastada, et kostjal I oleks

olnud reaalne vara, mille arvelt oleks saanud maksunõuet täita.

TsMS § 230 lg-st 1 tuleneb üldine tõendamisreegel, et pärast seda, kui hageja on omapoolsed

tõendid esitanud, peab kostja hageja tõenditega mittenõustumisel esitama omapoolsed tõendid,

mis kummutaksid hageja tõendid.

Seega tulnuks kostjatel antud vaidluses tõendada, et pärast Killukese kinnistu müümist oli neil

piisavalt vara hageja maksunõude täitmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

tunnistaja I. M. ütlused ei ole piisavad, et tõendada reaalse vara olemasolu sellises väärtuses, et

täita mõistliku aja jooksul ilma pikemate toiminguteta hageja maksunõue. Kostjad on jätnud

tähelepanuta eelmärgitud Riigikohtu seisukoha (vt lahend nr 2-16-17207), et vaidluse

lahendamisel tuleb sissenõudja asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui võlgnik poleks

tagasivõidetavat tehingut teinud.

Apellatsioonkaebuses on kostjad jätkuvalt seisukohal, et kostja I õiguseellase Ventofor OÜ

bilansi ja tunnistaja I. M. ütluste järgi oli Ventofor OÜ-l Killukese kinnistu müügilepingu

sõlmimise järgselt piisavalt vara, et hageja maksekohustust täita.

Ringkonnakohus kostjate seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus märgib, et tunnistaja

I. M. ütlused kala jaemüügipunktide inventari ja sõidukite väärtuste kohta ei ole piisavad, et

nende väärtustega nõustuda. Esmalt märgib ringkonnakohus, et I. M. oli Ventofor OÜ endine

töötaja, kes muu hulgas esindas Ventofor OÜ-d Killukese kinnistu müügilepingu sõlmimisel.

Ringkonnakohtu hinnangul oleks tunnistaja I. M. ütlused inventari ja sõidukite väärtuste kohta

usutavad, kui inventari ja sõidukite väärtusi kinnitaksid kirjalikud tõendid. Kuigi hageja on

kinnitanud, et tunnistaja poolt nimetatud väärtustega ei ole võimalik inventari ja sõidukeid

mõistliku aja jooksul müüa, ei ole kostjad täiendavaid tõendeid esitanud. Ringkonnakohus

nõustub siinkohal hagejaga, et juhul, kui kostjate poolt nimetatud vara oleks võimalik mõistliku

aja jooksul ja kostjate nimetatud hinnaga müüa, siis ilmselgelt oleks kostjad seda ka teinud ning

hageja maksunõude rahuldanud.

Seetõttu on põhjendamatu kostjate apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et Ventofor OÜ-l

oli pärast Killukese kinnistu müümist piisavalt vara hageja maksunõude rahuldamiseks.

11.3. MKS § 130 lg 1 kohaselt, kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud

maksuhalduri või käesoleva seaduse § 128 lõike 4 punktis 2 või 3 nimetatud lahendis määratud

tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist ning MKS § 130 lg 1 p 3

järgi on maksuhalduril õigus pöörata sissenõue rahalisele õigusele käesoleva seadusega ja

täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras.

Nimetatud sätetest tuleneb, et täitemenetlus TMS § 188 mõttes algab ka esimese MKS § 130

lg-s 1 nimetatud toiminguga ning ekslik on kostjate seisukoht, et TMS §-s 188 on mõeldud

ainult täitemenetluse alustamist kohtutäituri poolt.

12. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Hagejal

menetluskulud

puuduvad

ning

seetõttu

puudub

vajadus

menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja