1-09-22334/31 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-22334

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

4. november 2010

Kriminaalasja number

1-09-22334 (09260000014)

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Ago Kutsar, Mati Kartau

Kohtuistungisekretär

Kätlin Küla

Kriminaalasi

Toivo Kördi (Kört) süüdistuses KarS § 3113 järgi ja Raivo

Koppeli (Koppel) süüdistuses KarS § 3113 ja § 418 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 14. mai 2010 otsus

Apellatsioonide esitajad

süüdistatava Toivo Kördi kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase

ja süüdistatava Raivo Koppeli kaitsja vandeadvokaat Tarmo

Pilv

Prokurör

Kaire Hänilene

Süüdistatav

Toivo Kört

isikukood: 36209136521

elukoht: XXX

varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

vandeadvokaat Olev Kuklase

Süüdistatav

Raivo Koppel

isikukood: 36306156512

elukoht: XXX

varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

Kohtuistungi toimumise aeg

vandeadvokaat Tarmo Pilv

4. oktoober 2010 Tartu

RESOLUTSIOON:

Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu 14. mai 2010 kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-22334 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 4. novembril 2010 kell

14.00.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult

seitsme päeva jooksul alates 5. novembrist 2010.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul

alates 5. novembrist 2010.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Tartu Maakohtu 14. mai 2010 otsusega tunnistati Raivo Koppel süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja

mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 30 päevamäära, s.o. 7200 krooni.

R. Koppel tunnistati süüdi KarS § 22 lg 2, 3 - § 3113 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline

karistus 180 päevamäära, s.o. 43 200 krooni.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja mõisteti R. Koppelile

liitkaristuseks 180 päevamäära, s.o. 43 200 krooni.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 21.–23.01.2009, mis

vastab 9 päevamäärale ning mõisteti R. Koppelile kandmisele kuuluvaks karistuseks 171

päevamäära, s.o. 41 040 krooni.

Sama otsusega tunnistati Toivo Kört süüdi KarS § 3113 järgi ja mõisteti talle karistuseks

rahaline karistus 180 päevamäära, s.o. 54 360 krooni.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistus 21.–23.01.2009, mis vastab 9

päevamäärale ning mõisteti T. Kördile kandmisele kuuluvaks karistuseks 171 päevamäära,

s.o. 51 642 krooni.

Maakohus arutas T. Kördi süüdistust KarS § 3113 järgi selles, et tema töötades Lõuna

Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse Põlva liiklusjärelevalve grupi komissari

ametikohal, grupis koos sama grupi vanemkonstaabel R. Koppeliga lõpetasid 13.01.2009 Põlvas

Võru 12 teadvalt ebaseaduslikult väärteomenetluse nr 2650,08,005368, mis viidi läbi M. K.

suhtes, kes juhtis 16.12.2008 Põlva maakonnas Veriora vallas Soohara külas toimunud avarii ajal

J. A. kuuluvat sõiduautot Opel Vectra Caravan registreerimisnumbriga XXX XXX. Eeltoodud

väärteomenetlust lõpetades rikkus T. Kört tema ametijuhendi p-s 2.19. sätestatud kohustust

menetleda

nõuetekohaselt

väärtegusid

ja

määrata

karistusi

oma

pädevuse

piires.

Väärteomenetluse lõpetamine oli ebaseaduslik seetõttu, et seda tehes ei juhindunud T. Kört ja R.

Koppel tõendite kogumisel ja tõendamisel Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-des 31, 64

sätestatud nõuetest, lahendi tegemisel §-s 72 sätestatud nõuetest ning §-des 29, 30 sätestatud

lõpetamise alustest.

- R. Koppeli süüdistust KarS 3113 järgi selles, et tema töötades Lõuna Politseiprefektuuri

korrakaitseosakonna liiklustalituse Põlva liiklusjärelevalve grupi vanemkonstaabli ametikohal,

grupis koos sama grupi komissari T. Körtiga lõpetasid 13.01.2009 Põlvas Võru 12 teadvalt

ebaseaduslikult väärteomenetluse nr 2650,08,005368, mis viidi läbi M. K. suhtes, kes juhtis

16.12.2008 Põlva maakonnas Veriora vallas Soohara külas toimunud avarii ajal J. A. kuuluvat

sõiduautot Opel Vectra Caravan registreerimisnumbriga XXX XXX. R. Koppel edastas T.

Körtile teadvalt tegelikkusele mittevastavad M. K. , T. V. ja R. K. nimel koostatud avaldused

16.12.2008 toimunud sündmuste asjaolude kohta ning nende avalduste alusel koostas T. Kört

13.01.2009 teadvalt ebaseadusliku väärteomenetluse lõpetamise määruse. Väärteomenetluse

lõpetamine oli ebaseaduslik seetõttu, et seda tehes ei juhindunud T. Kört ja R. Koppel tõendite

kogumisel ja tõendamisel VTMS §-des 31, 64 sätestatud nõuetest, lahendi tegemisel §-s 72

sätestatud nõuetest ning §-des 29, 30 sätestatud lõpetamise alustest.

- R. Koppeli süüdistust KarS § 418 lg 1 järgi selles, et tema omamata füüsilisele isikule

väljastatud tulirelva omandamiseks ja hoidmiseks vastavat luba hoidis alates 2008.a kevadest

kuni 21.01.2009 oma elukohas XXX majas piiratud tsiviilkäibega laskekõlbulikku 7,62 kal

1891/30.a mudeli Mossini konstruktsiooni karabiini nr XX XXXX (luku nr XX XXX). Oma

eelkirjeldatud tegevusega rikkus R. Koppel Relvaseaduse § 9 lg 1, § 32 lg 1 ja § 45 lg 1 sätteid.

T. Kört ei tunnistanud ennast talle esitatud süüdistuses süüdi.

R. Koppel ei tunnistanud ennast talle KarS § 3113 järgi esitatud süüdistuses süüdi, kuid tunnistas

enda süüd KarS § 418 lg 1 järgi esitatud süüdistuses osaliselt.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R. Koppeli ja T. Kördi süü KarS § 3113 järgi tõendatud,

kusjuures R. Koppeli suhtes kvalifitseeriti see KarS § 22 lg 2 ja 3 kaudu.

Kohtuotsust on põhistatud järgmiselt:

Jälitusprotokolli andmetel helistas M. K. 31.12.2008 R. Koppelile ja rääkis enda murest, kui tegi

alkoholijoobes olles sõidukiga sõites avarii, mille järel vormistati talle väärteoprotokoll. M. K.

küsis R. Koppelilt nõu, mida ta peaks tegema, et trahvi osadena maksta.

02.01.2009 kõnes rääkis Raivo Koppel R. K. le, kuidas R. K. ja M. K. peaksid minema ja

tegema kohtusse kaebuse. Raivo Koppel ütles, et R. ja M. peavad enne hoolikalt kokku rääkima

ja andis soovitusi, et tuleb leida keegi, kes võiks avarii enda peale võtta ja pakkus välja T.

nimelise isiku.

06.01.2009 kell 13.11 helistas Raivo Koppel R. K. le ja rääkis, et kohtusse kaebuse tegemisega

on hiljaks jäädud ning ta rääkis ülemusega, kes tahtis, et talle toodaks teistsuguseid pabereid,

mida Raivo Koppel nimetab taotlusteks, armupalvete kirjadeks, mille olemasolul ei tee ülemus

nii suurt trahvi.

06.01.2009 kell 15.15 helistas R. Koppelile M. K. ja tundis muret võimaliku karistuse üle. R.

Koppel ütles, et ei tohi lõhki minna, suur mees. Kui oleks öelnud, et tagaistme peal magasid, ei

oleks midagi teha saanud. M. K. tahtis ositi maksmist. R. Koppel ütles, et tuleb teha kiri, siis

saab trahvi allapoole võtta.

07.01.2009 helistas Raivo Koppel R. K. le ja ütles, et teeb M. K. eest kirja ise ära. 12.01.2009

kell 15.14 helistas R. Koppel M. K. le ja kutsus teda samal päeval Kanepisse seoses avariiga

paari lisapaberi tegemiseks. R. Koppel käsib M. K. l kaasa võtta avariid puudutavad dokumendid

ning väidetav sõitja nimega T. . Võib-olla saab väärteoasja üldse ära lõpetada, kuid see pole

telefonijutt.

12.01.2009 kell 15.20 helistas M. K. R. Koppelile ja teatas, et T. on nõus XXX kirja kirjutama

tulema. Lepiti kokku kohtumine õhtul kell 7 R. Koppeli kodus XXX.

12.01.2009 kell 15.43 helistas Raivo Koppel R. K. le ja uuris, kas M. K. rääkis R. ja kas ta tuleb

ka õhtul XXX kirja tegema.

13.01.2009 kell 10.38 helistas R. Koppel T. Körtile, küsis kas ta on majas ja saanud jaatava

vastuse, kutsus teda välja auto juurde.

13.01.2009 kell 10.56 helistas Raivo Koppel R. K. le ja ütles, et ei saa M. kätte. Ta andis teada,

et andis ära ja vastu võeti see, et ei mäleta mitte midagi.

13.01.2009 kell 11.47 helistas M. K. R. Koppelile ja sai teada, et käiku läks see, et ei mäleta

mitte midagi, et kodus avastas pesemise ajal püksitaskust. M. K. kinnitas teadmist.

24.07.2009

jälitusprotokolli

andmetel

teostati

ajavahemikul

12.01.2009-13.01.2009

jälitustoiminguid T. Körti, Raivo Koppeli, R. K. , M. K. , T. V. ja D. K. suhtes eesmärgiga

tuvastada eelnimetatud isikute asukoht kuriteosündmuse ajal. Eristuste analüüsi andmetel on

12.01.2009 ajavahemikus kella 17.40 kuni 22.30 T. V. , R. K. , Raivo Koppel ja M. K. viibinud

Kanepis Põlvamaal mastide KANEQ 12 ja 14 piirkonnas. D. K. abonentnumbrit ei ole Kanepi

piirkonnas samal ajal kasutatud.

13.01.2009 kell 10.38 R. Koppeli kõne ajal T. Körtile viibis T. Kört masti POLKE 10 (XXX)

mõjupiirkonnas ja oli seal ajavahemikus kella 09.36 kuni 11.46. R. Koppel viibis 13.01.2009

ajavahemikul kella 10.38-10.50 POLKE 10 ja 11 mõjupiirkonnas.

Väärteomenetluse lõpetamise määruse andmetel on Lõuna Politseiprefektuuri liiklustalituse

Põlva liiklusjärelevalve grupi komissar T. Kört juhindudes VTMS §-dest 29 lg 1 p 1, 73 ja 75

lõpetanud M. K. suhtes väärteomenetluse kuna puuduvad väärteotunnused. Väärteomaterjalide

kohaselt M. K. 16.12.2008 kell 05.00 Soohara külas, Veriora vallas, Põlvamaal juhtis

mootorsõidukit alkoholijoobes omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust.

Menetlusalune isik rikkus seega LE § 76 p 1 ja § 70 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 7419 lg 1 ja

LS § 741 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Tunnistajate M. K., R. K. , T. V. ja R. K. kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelses

menetluses antud ütlustega. Keegi nimetatud tunnistajatest ei selgitanud vastuolusid arusaadavalt

ning seetõttu jäidki menetluse kestel antud ütlustes vastuolud kõrvaldamata. Menetluse kestel

antud vastuoluliste ütluste puhul ei olnud kohtul võimalik valida ütluste vahel ning seetõttu jättis

kohus kõrvale eelnimetatud tunnistajate kohtus antud ütlused kui mitteusaldusväärsed ütlused.

Vastuolulised on ka T. V. kohtus antud ütlused. Arusaamatu on tema võtmete jätmine koju.

Milliseid võtmeid ta kodunt otsis, kui ta väidetavalt abi otsides läks R. K. poole ja kohtus temaga

enne sinna jõudmata teel.

Kohus on kohtuistungil uuritud dokumentaalsete tõendite ja usaldusväärsete suuliste tõendite

alusel jõudnud järeldusele, et kohtuvälise menetleja ametniku poolt väärteomenetluse teadvalt

ebaseaduslik lõpetamine on tõendatud ka dokumentaalsete tõenditega: joobe tuvastamise

protokolliga, menetlusaluse isiku M. K. ülekuulamise protokolliga, sõiduki juhtimiselt

kõrvaldamise otsusega ja väärteoprotokolliga. Tunnistajate A. M. ja A. S. ütlustega on tõendatud

M. K. suhtes 16.12.2008 väärteomenetluse alustamine selles, et M. K. , olles alkoholijoobes,

juhtis 16.12.2008 Põlva maakonnas Veriora vallas Soohara külas J. A. kuuluvat sõiduautot Opel

Vectra Caravan, omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust.

Tunnistaja A. M. kohtus antud ütluste kohaselt töötab ta politseis konstaablina. Tal ei olnud

detsembris 2008 alluvussuhteid R. Koppeli ja T. Kördiga. Tunnistaja tegi Põlva

politseijaoskonnas patrulltööd. Tema paarimees oli A. S. 2008 detsembris sai ta väljakutse kella

viie ajal varahommikul Veriora valda Soohara külla, et sõiduauto on põllu peal lume sees Põlva-

Värska teel. Sõitsid kohale ja nägid, et sõiduauto oli põllu peale sõitnud paremat kätt

sõidusuunaga Värska poole. Auto oli kraavi läinud, välja saanud, uuesti kraavi põllu peale läinud

ja siis sügavamale. Ümber auto nägid ühtesid jälgesid, mis olid läinud eestpoolt tagaukse poole.

Tagaistmel oli meeskodanik, kelle nad ajasid üles. Isik, kes autos oli, ütles, et tema juhtis autot

alkoholijoobes. Tegid toimingud ära, st väärteoprotokolli, et oli alkoholijoobes. Tunnistaja

vormistas alkoholijoobe tuvastamise protokolli. Joobe tuvastasid aparaadiga. Isik ei soovinud

ekspertiisi. Väärteomaterjalid andis edasi hommikul kell 8. Koostas väärteoprotokolli ja kogus

tõendeid: joobe tuvastamise protokoll, menetlusaluse isiku ülekuulamine. Edasine saatus nendest

paberitest on tunnistajale teadmata. Otsuse tegemisega tegeles tol ajal T. Kört.

Tunnistaja A. S. kohtus antud ütluste kohaselt töötab politseis aastast 1990. Tema paarimees oli

A. M. . T. Kördi ja R. Koppeliga alluvussuhet 2008. a otseselt ei olnud. Nad allusid Tartu

liiklusjärelevalve grupile. Tunnistaja koos paarimehega said 2008 detsembris kella 5 ajal

väljakutse sündmuskohale Veriora valda Soohara külla. Nad hakkasid sündmuskohale sõitma

Rosmalt, Värska-Võru ristilt. Enne Soohara silti oli auto kurvist läbi sõitnud. Auto jäljed olid

sellised, et ta kurvis oli juba põllu peal ära käinud. Oli tee peale tulnud tagasi ja uuesti kraavi

sõitnud. Auto oli kraavis paremal pool suunaga Karisilla poole. Tagaistmel magas meesterahvas.

Koputasid akna peale, ta ärkas üles. Tuvastasid isikul joobe. Vesteldes väitis isik, et tema sõitis.

A. M. kuulas isiku kohapeal üle ja koostas väärteoprotokolli selle kohta, et isik juhis autot

alkoholijoobes. Tal sai aidatud Värskasse tuttavale helistada, kes aitas tal auto kraavist välja

vedada. Nad jätsid isiku sündmuskohale. A. M. vormistas materjalid. Oli kindlasti joobes

juhtimine. Juhiload ka võisid puududa. Väärteomenetluses kuulas üle ja protokolli tegi A. M. .

Isik tehti kindlaks tema ütluste ja kontrollimisega politsei andmebaasist. Joobeseisundi

tuvastamisel isik puhus alkomeetrisse. Näit sai fikseeritud. Isik tunnistas kohe, et oli alkoholi

tarvitanud. Kui isik nõustub, siis meditsiinilist tuvastamist pole vaja, näitu ta nägi. Joobe

kontrollimise juhul tema kirjutab oma allkirja alla. Väärteomenetlus alustati kohapeal, joobe

tuvastamine, väärteo toimepaneja ülekuulamine. Õigused selgitati sealsamas. Pärast tuli välja, et

väärteomaterjalide juures ei olnud tunnistajana ülekuulamise protokolli. T. Kört palus

ülekuulamise teha. Täpsustatud sai, kus autojuht oli, kui nemad sinna jõudsid. Ülekuulamise

vormistamisel ja sündmusel oli vahe, see võis olla jaanuari esimesel nädalal. Kuupäeva ei oska

öelda. Tunnistaja tunnistab selle enda veaks, et ta ei vormistanud ülekuulamist koheselt

rikkumise kuupäeval, ununes sellel hetkel teha. Tunnistaja ei näinud, et liiklusõnnetus kui selline

oli. Võib ka kraavi parkida. Auto ei kuulunud isikule, kelle nad autos tabasid.

Tunnistaja A. A. kohtus antud ütluste kohaselt on M. K. tema sõber 10-15 aastat. 2008

detsembris kasutas tunnistaja isale, J. A. , kuulunud sõiduautot Opel Vectra. 2008 detsembris sai

auto vigastusi, kui M. K. sõitis autoga kraavi. M. võttis auto ja tahtis sellega Värskasse minna.

Nad tarbisid sel päeval koos alkoholi. Ei mäleta, kes võis olla nendega veel samas seltskonnas.

Kui tunnistaja oli piisavalt purjus, läks magama. Autovõtmed olid koridoris riiulil ja kui

järgmisel päeval ärkas, siis võtmeid ei olnud. Ta helistas M. ele, sest arvas, et äkki tema oli

võtmete võtja. Ta ei saanud telefoni teel alguses M. kätte. Päeva peale helistas R. K. le ja tema

kaudu sai M. e kätte. Küsis, kus auto on ja kas kõik on korras. Hiljem, kui autole järgi läks, sai

teada, et stange nurk natuke lahti. Pimedas ei näinud seda kohe. Järgmisel päeval sai aru, et

autoga on kusagile otsa sõidetud. Kui küsis M. elt, et mis juhtus, sai vastuseks, et sõitis kraavi.

Ta parandas auto M. elt saadud rahaga. Tunnistaja tegi järeldused sellest, et nad koos jõid M. K.

ga, sõber oli purjus, autot ei olnud maja ees järgmisel päeval. Tunnistaja ise ei sõitnud Värska

poole selles autos.

Kohus leidis, et kuigi M. K. tunnistajana antud ütlused tuli jätta kõrvale kui

mitteusaldusväärsed, ei tekkinud kohtul kahtlust selles, et M. K. osales 16.12.2008

väärteomenetluses ja tegi toiminguid. Tunnistaja juuresolekul uuriti väärteomenetluses tehtud

toimingute dokumente. M. K. kinnitas, et väärteoprotokollis on menetlusaluse isiku ütluste all

tema allkiri. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on kaks allkirja tema kirjutatud:

VTMS § 19 järgi õiguste selgitamise kohta tema allkiri ja hoiatamise kohta tema allkiri. Kolmas

allkiri esilehel ja kaks allkirja pöördel võivad olla ka tema allkirjad. Ta peab võimalikuks, et

pöördel on osa käsikirjalist teksti tema kirjutatud. Samuti peab ta võimalikuks, et joobe

tuvastamise protokollis olevad allkirjad on tema kirjutatud. Samuti mäletab M. K.

väärteoprotokolli koostamist politseiautos. Tunnistajate A. M. ja A. S. ütluste järgi ei soovinud

isik pärast indikaatorvahendiga joobe tuvastamist ekspertiisi. Eelnimetatud tunnistajate ütluste

usaldusväärsust ei ole seatud kahtluse alla. Ütlustes ei ole vastuolusid ja seetõttu peab kohus

ütlusi usaldusväärseteks. M. K. tunnistajana antud ütluste mitteusaldusväärsuse tõttu ei saa

hinnata usaldusväärseteks tema kõhklusi joobe tuvastamise protokollis tuvastamise tulemustega

nõustumise kohta. Joobe tuvastamise protokollis real „vereproovis alkoholisisalduse

määramisest“ omakäeliselt kirjutatud sõnad „EI LOOBUN“ annavad võimaluse grammatiliselt

mitmeti tõlgendamiseks, sest ei ole täpselt järgitud protokollis ettenähtud kahest variandist ühte

võimalikku „loobun/ei loobu“. Dokumendis olevast kirjapildist on võimalik järeldada ka, et

sõnade „ei“ ja „loobun“ vahel on koma, mis on pandud sõnasse „ei“ kahe tähe vahele.

Tunnistajate A. M. ja A. S. ütluste usaldusväärsuse tõttu on tõendatud M. K. l 16.12.2008 kella

05.00 ajal alkoholijoove 0,61 mg/l.

Kohtus uuritud tõendite hindamisel ei ole alust kahelda süüdistatava T. Kördi ütluste

usaldusväärsuses. Kohtumenetluse pooled ei taotlenud ristküsitluse käigus KrMS § 289 ja § 293

lg 1 alusel T. Kördi kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kohus ei tuvastanud ka

teisi asjaolusid, millest järeldada tema ütluste vastuolu teiste tõenditega. Jälitusprotokolli

andmetel tuvastati, et 30.12.2008 T. Kört ja R. Koppel ei vestelnud omavahel T. Kördi kabinetis

M. K. ga 16.12.2008 juhtunud liiklusõnnetusest. Jälitustoiming ei kinnita T. Kördi ja R. Koppeli

vahelist jutuajamist T. Kördi kabinetis.

T. Kört põhjendas, et tema talituse käsutuses oli 4 kabinetti, üks tema kabinet, asetäitja kabinet,

sisestaja kabinet ja ühiseks kasutamiseks oli suur kabinet, kus tunnistajaid üle kuulati. Ka tema

kabinetis kuulati üle tunnistajaid. Ta ei oska öelda, millises kabinetis see vestlus toimus. Võis

toimuda ka koridoris või suitsuruumis. Süüdistatava seletus ei anna alust järeldada vastuolusid.

Vestlus toimus siseruumides ja võis toimuda väljaspool seda kabinetti, kus oli jälitustegevuseks

vajalik seade. R. Koppeli ettepanekul läks T. Kört dokumentide vastuvõtmiseks ka ruumidest

välja, võttes M. K. väärteoasjaga seotud dokumendid vastu õues. Neil põhjustel ei hinda kohus

T. Kördi ütlusi mitteusaldusväärseteks ja vastuolulisteks.

Süüdistatava T. Kördi ja tunnistaja A. S. ütlustega on tõendatud, et T. Kördile oli 16.12.2008

koostatud väärteoprotokolli juurde kogutud materjalidest esitatud menetlusaluse isiku M. K.

ülekuulamise protokoll, joobe tuvastamise protokoll ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus.

VTMS § 69 lg 6 järgi oli menetlusalusel isikul õigus esitada kohtuvälisele menetlejale vastulause

ja tõendid ning tutvuda väärteotoimikuga 15 päeva jooksul, alates väärteoprotokolli koopia

kättesaamisest. Vastav märge on ka väärteoprotokolli lõpposas. Vaidlust ei ole selles, et M. K.

sai väärteoprotokolli koopia kätte protokolli koostamise päeval. Seega kestis vastulause ja

tõendite esitamise tähtaeg kuni 31. detsembrini kaasa arvatud. Väärteoprotokollis on märgitud, et

kohtuvälise menetleja lahend on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav alates 06.01.2009.

T. Kördi ütlustega on tõendatud, et ta sai 30.12.2008. R. Koppelilt teada M. K. vastulausest,

mille R. Koppel esitas suusõnaliselt. T. Kördi vastavasisulisi ütlusi ei ole teiste tõenditega ümber

lükatud ja seetõttu hindab kohus neid ütlusi usaldusväärseteks juba eelkirjeldatud põhjustel. T.

Kört kontrollis seejärel infosüsteemist POLIS ja veendus, et R. Koppeli jutt vastas tõele. T. Kört

leidis, et teelt väljasõit kraavi peab olema kirjelduses sees ja seda ei olnud.

Jälitustoimingutega saadud teabe saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Jälitustoimingud on

teostatud KrMS § 114 lg 1 sätestatud vastava loa olemasolul ja loal märgitud ajavahemikul loal

märgitud isikute suhtes. Seega on jälitustoiminguga saadud teave tõend KrMS § 111 tähenduses.

Jälitustoiminguga saadud teave on vormistatud jälitustegevuse protokollis KrMS § 113 sätestatud

korras. Kohtuistungil kuulas kohus ka jälitusprotokollile lisatud jälitustoiminguga saadud

helisalvestust.

Kuigi jälitusprotokolli andmetel toimus R. Koppeli ja M. K. vahel väärteomenetlusega seotud

esimene kõne 31.12.2008, teatab M. K. R. Koppelile helistamise põhjusena „selle auto jama“.

Seejärel R. Koppel ei hakka asjaolusid pärima, vaid juhendab, kust leida numbrit. Kõne sisu

viitab R. Koppeli teadmisele asjaoludest ja sellest teeb kohus järelduse, et R. Koppelile on

väärteomenetlusega seotud asjaolud teatavaks saanud enne 31.12.2008 toimunud ja

väärteoprotokollis fikseeritud kõnet. See asjaolu ei lükka ümber T. Kördi väiteid sellest, et ta sai

M. K. väärteomenetluse asjaoludest teada R. Koppelilt 30.12.2008.

T. Kördil oli teadmine, et vastulause peab esitama menetlusalune isik. See on reguleeritud ka

VTMS § 69 lg 6. Kuigi R. Koppel ei olnud menetlusalune isik, pööras T. Kört temalt saadud

teabele tähelepanu ja asus asjaolusid kontrollima. Saanud teada uutest, väärteoprotokollis

kajastamata asjaoludest, tuvastas T. Kört väärteomaterjalidest tunnistaja ülekuulamise protokolli

puudumise. Selle olemasolule viitas väärteoprotokolli tehtud märge, et tunnistaja ülekuulamine

on protokollitud eraldi. Ta pöördus menetlustalituse juhi poole ning sai seejärel aru, et tunnistaja

ülekuulamise protokolli ei olnudki. Kui T. Kördile esitati A. S. tunnistajana ülekuulamise

protokoll, mis kandis 16.12.2008 kuupäeva, ei võtnud ta midagi ette, ega juhtinud tähelepanu

tunnistaja ülekuulamise protokolli hilisemale vormistamisele taandkuupäevaga.

T. Kördil olid kohtuvälise menetleja lahendi tegemiseks väärteoprotokolli märgitud kuupäeval,

06.01.2009, väärteomaterjalid, mis on märgitud väärteoprotokolli lahtris „Muud tõendid ja

andmed“: menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, joobe tuvastamise protokoll ja sõiduki

juhtimiselt kõrvaldamise otsus. T. Kört jättis olemas olnud materjalide alusel väärteoasjas

lahendi tegemata väärteoprotokollis märgitud kuupäevaks, st 06.01.2009 vaatamata asjaolule, et

vastulauset ja tõendeid ei olnud talle VTMS § 69 lg 6 sätestatud tähtajal ega ka kuni lahendi

tegemiseks märgitud tähtpäevaks esitatud. T. Kört oli andnud R. Koppelile soovituse esitada

vastulause ning jäi seda ka ootama. Sellest järeldub tahtlus väärteomenetluse tulemusi mõjutada

enda soovitatud viisil. Kui T. Kört sai R. Koppelilt enda kätte sama käekirjaga kirjutatud

erinevate isikute avaldused ja teatised, langetas ta otsustuse ja lõpetas 13.01.2009 VTMS § 29 lg

1 p 1 alusel väärteomenetluse M. K. suhtes väärteotunnuste puudumise tõttu.

Süüdistatavatele esitatud süüdistus on sisustatud õigusnormidega, mille vastu eksimist ette

heidetakse.

VTMS § 31 lg 1 järgi tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses

kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustiku 5. peatükis sätestatud erisusi arvestades.

VTMS § 31 lg 2 järgi kohtuvälisel menetlejal ja kohtul on õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt

isikult väärteoasja lahendamiseks vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist. VTMS

§ 64 järgi kohtuväline menetleja lähtub tõendeid kogudes väärteomenetluse seadustiku 5.

peatüki sätetest. VTMS § 72 lg 1 järgi kui väärteoasja menetlemine on seaduse alusel

kohtuvälise menetleja pädevuses ja seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, teeb

kohtuväline menetleja VTMS §-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas

kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes kirjalikus

menetluses menetlusosalisi välja kutsumata. VTMS § 72 lg 2 järgi otsuse tegemisel peab

kohtuväline menetleja lahendama VTMS §-s 108 loetletud küsimused.

Vaidlust ei ole selles, et väärteoasja nr 2650,08,005368 menetlemine on seaduse alusel

kohtuvälise menetleja pädevuses. Kuna vastulauset ei olnud esitatud, sai T. Kört 06.01.2009 teha

VTMS § 73 lõikes 1 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest ja väärteoprotokollis

märgitud asjas kogutud tõenditest lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata.

Kuna ta jättis VTMS § 73 lõikes 1 märgitud lahendi tegemata ja asus kontrollima asjaolusid, oli

temal VTMS § 31 lg 1 ja § 64 järgi kohustus koguda tõendeid. Kuigi T. Kört tunnistas, et

seletused ei ole kohtus vettpidavad tõendid, jättis ta ise kontrollimata asjaolud, mis talle esitatud

dokumentidega teatavaks said. Ta jättis avaldused ja teatise esitanud isikud välja kutsumata ega

kuulanud neid tunnistajana üle. VTMS § 31 lg 1 järgi tõendamisel ja tõendite kogumisel

järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid väärteomenetluse seadustiku 5. peatükis

sätestatud erisusi arvestades. KrMS § 63 lg 1 järgi on tõend tunnistaja ütlus. Tunnistaja

kuulatakse üle KrMS § 68 sätestatud korras. Asjakohatud on põhjendused selles, et aeg ei

võimaldanud tunnistajate väljakutsumist. Tõenditest uute asjaolude ilmnemisel on võimalik

koostada uus väärteoprotokoll ja täpsustada asjaolusid. Uue väärteoprotokolli koostamine annab

menetlusalusele isikule uue võimaluse ennast väärteomenetluses kaitsta ja annab kohtuvälisele

menetlejale

aja

väärteoasjaga

tegelemiseks.

Kui

POLIS-sest

kontrollimisel

ilmnes

liiklusõnnetusele viitav asjaolu, ei kogunud T. Kört tõendit selle kinnitamiseks või

ümberlükkamiseks. Väärteoprotokollis sisalduvate andmete põhjal oli teada teelt välja sõitnud

sõiduki omanik J. A. Liikluseeskirja § 2 lg 23 järgi liiklusõnnetuse all mõistetakse vastavalt

Liiklusseaduse §-le 56 juhtumit, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu

tagajärjel saab inimene vigastada või surma või tekib varaline kahju. Tunnistajate A. M. , A. S.

ja A. A. ütlustest järeldub, et sündmuskohal seisnud sõidukil varalise kahju olemasolu tuvastati

hiljem, mõned päevad pärast väärteomenetluse alustamist. Süüdistuses on liiklusõnnetust

väljendatud tavaväljenduses - avarii.

Tunnistajate A. M. , A. S. ja A. A. ütlustega on tõendatud, et liiklusõnnetusele viitavad sõiduki

vigastused ei olnud lihtsal vaatlusel tuvastatavad. Sündmuse toimumise aja ja sõiduki vigastuste

iseloomu tõttu ei tuvastanud sündmuskohal käinud kohtuvälise menetleja ametnikud vigastusi

sõidukil ega seal viibinud isikul. See asjaolu põhjendab, miks 16.12.2008 ei alustatud menetlust

liiklusõnnetuse asjaoludel.

R. Koppeli ütluste järgi pidas ta väärteomenetluses tõendite kogumise eest vastutavaks isikuks

menetlejat. Kuna ta ise ei olnud konkreetse asja menetleja, jäi vastutus teistele ametiisikutele.

Seda asjaolu kasutasid süüdistatavad teo toimepanemisel ära. Ka T. Kört ei kogunud uusi

tõendeid, vaid hakkas olukorda tõlgendama menetlusaluse isiku kasuks. Asjaolu, millest

tulenevalt jäi liiklusõnnetus menetlemata, ei muuda süüdistuse sisu arusaamatuks. Kui ka T. Kört

ei asunud tegelikest asjaoludest teada saamisel tõendeid koguma, tuli tal langetada otsustus

väärteoprotokollis kirjeldatud rikkumiste kohta.

Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekti 01.03.2007 käskkiri nr 254 ja 24.01.2008 käskkiri nr

18, millega nimetati R. Koppel Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse

Põlva liiklusjärelevalve grupi vanemkonstaabli ametikohale, tõendavad, et R. Koppel töötas

politseis ametnikuna. Tema ametijuhendi kohaselt puudus tal õigus teha väärteomenetluses

kohtuvälise menetleja nimel otsuseid. Sellest järeldub, et R. Koppel ei saanud olla KarS § 3113

sätestatud kuriteo subjekt ja alusetu on järeldada süüdistatavate tegutsemist grupis koos.

Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekti 01.03.2007 käskkiri nr 187 ja 24.01.2008 käskkiri nr

18, millega kinnitati T. Körti ametijuhend, tõendavad, et T. Kört töötas alates 01.03.2007 Lõuna

Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse Põlva liiklusjärelevalve grupi komissari

ametikohal, millelt ta kõrvaldati kriminaalmenetluses eeluurimiskohtuniku 23.01.2009

määrusega. Seega oli T. Kört 13.01.2009 kohtuvälise menetleja ametnik, kellel ametijuhendi p-i

2.19. järgi oli tööülesannetes menetleda nõuetekohaselt väärtegusid, määrata karistusi oma

pädevuse piires ja pidada kinni seadusega ettenähtud tähtaegadest.

T. Kört ja R. Koppel töötasid politseiametnikena Põlva liiklusjärelevalve grupis.

Ametijuhenditega oli mõlemale politseiametnikule antud õigus menetleda väärtegusid oma

pädevuse piires. Neil mõlemal olid kohtuvälise menetleja õigused. Seega nad pidid teadma

väärteomenetluse seadusega reguleeritud korda. R. Koppel, saanud oma sugulaselt M. K. lt teada

viimase suhtes toimuvast väärteomenetlusest, asus asjaolusid hindama ja vastavalt sellele andis

teavet edasi T. Kördile. R. Koppel tegutses M. K. huvides kohtuvälise menetleja teise ametniku

alustatud väärteomenetluses, milles otsuse tegemise õigus oli ametijuhendist p 2.19 järgi T.

Kördil. Andnud pädevale ametiisikule teavet väärteoasja tegelikest asjaoludest, tekitas ta T.

Kördis tahtluse suunata M. K. väärteoasja lahendamist M. K. kasuks. Kuigi T. Kört põhjendab

ennast asjaoluga, et ta ei pööranud tähelepanu sugulussuhetele, sest samanimelisi isikuid on

mitmeid, ta teadis R. Koppeli ja M. K. vahelisest sugulusest. Sellele oli pööranud varem tema

tähelepanu Raivo Koppel ise, viidates R. K. le kui sugulasele ja ta küsis seda otse. R. K. teatise

ja M. K. avalduse saamisel oli T. Kört suguluses veendunud. Väärteoasju lahendama pädevate ja

vastavat seadusandlust tundvate politseiametnikena tekkis R. Koppeli ja T. Kördi vahel

vastastikuna vaimne kontakt. R. Koppel kallutas tahtlikult T. Körti tahtlikule õigusvastasele

teole. Saanud T. Kördilt soovituse esitada vastulause, asus R. Koppel esimest toetama tema

õigusvastase teo realiseerimisel vaimselt ja füüsiliselt. R. Koppel aitas enda elukohas vormistada

väärteomenetluse lõpetamise jaoks vajalikke dokumente ja tõi need ise T. Kördi kätte. Seda

asjaolu kinnitavad jälitusprotokollides fikseeritud R. Koppeli kõnede sisu ja isikute asukoht

vastavate tegevuste ajal. Tõendid kinnitavad, et M. K. , R. K. , T. V. ja D. K. olid 12.01.2009

Raivo Koppeli elukohas XXX, kus vormistasid tema juhendamisel dokumente ning R. Koppel

leppis T. Kördiga kokku nende üleandmise kohas, Põlvas, Võru 12 politseijaoskonna juures

13.01.2009. Jälitusprotokollid tõendavad R. Koppeli aktiivsust. Ta kutsus isikuid XXX enda

elukohta dokumente tegema, andis dokumendid üle kohtuvälise menetleja lahendit tegema

pädevale T. Kördile ja teatas ka R. K. kaudu menetlusalusele isikule dokumentide sihtkohta

jõudmisest. Aktiivsus tõendab R. Koppeli tegevuses otsest tahtlust mõjutada M. K. suhtes

alustatud väärteomenetlust. Teades T. Kördile esitatavate dokumentide saamise käiku, tegutses ta

otsese tahtlusega saavutada väärteomenetluse ebaseaduslik lõpetamine.

Jälitusprotokollis fikseeritud 31.12.2008 toimunud kõne andmetel ei olnud M. K. tahe vabaneda

vastutusest tema suhtes alustatud väärteomenetluses. Ta pöördus R. Koppeli poole sooviga saada

nõu, kuidas suhelda kohtuvälise menetlejaga lahendi kättesaamisel ja kuhu selleks pöörduda.

Kuna liiklusõnnetuse asjaolud ja R. Koppelilt saadud dokumentides kirjeldatud asjaolud jäid

tõendamata seadustega reguleeritud korras, ei ole alust järeldada VTMS §-des 29, 30 sätestatud

lõpetamise aluste olemasolu. T. Kört kohtuvälise menetleja ametnikuna lõpetas väärteomenetluse

teadvalt ebaseaduslikult. Tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3113 sätestatud kuriteo

täideviijana. R. Koppel kihutas ja aitas kaasa T. Kördi kuriteole ning tema tegu on

kvalifitseeritav kuriteona KarS § 22 lg 2, 3 - § 3113 järgi kuriteost osavõtjana.

R. Koppeli süü süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi on samuti tõendatud.

Läbiotsimisprotokolliga, asitõendi vaatlusprotokolliga ja tulirelva eksperdiarvamusega on

tõendatud, et R. Koppel hoidis oma elukohas XXX laskekõlbulikku tulirelva 7,62 kal 1891/30a.

mudeli Mossini konstruktsiooniga karabiini. Tunnistaja S. K. ütlustega on tõendatud, et tema

andis tulirelva R. Koppelile üle tunnistaja õe S. H. kaudu. S. H. on S. K. õde ja R. Koppeli

elukaaslane. Tulirelv anti R. Koppelile üle eemärgiga toimetada see politseisse.

Süüdistatava R. Koppeli ja tunnistaja S. K. ütlustega on tõendatud relva hoidmine R. Koppeli

elukohas 2008 kevadest kuni selle leidmiseni 21.01.2009 läbiotsmise käigus.

Relvaseaduse (RelvS) § 9 lg 1 järgi isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või

mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama

politseiasutusele ning andma talle leiu üle RelvS § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras. RelvS

§ 32 lg 1 järgi piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona ning adapteri soetamiseks, välja

arvatud RelvS §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel ning RelvS § 66 lõike 1

punktides 1 ja 2 sätestatud tegevusloaga lubatud tegevusaladel tegutsemiseks, on vajalik

soetamisluba. RelvS § 45 lg 1 järgi relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba või

tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks

või hoidmiseks teenusena.

RelvS § 44 lg 3 järgi relva ja laskemoona üleandmine võib toimuda nende asukohas või

politseiasutuses. Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul, kui need

annab üle isik, kes relvaseaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne soetamisloa või

relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiasutusele enda valduses olevast relvast

või laskemoonast. Sama paragrahvi lõike 4 järgi relva ja laskemoona, samuti kehtivuse kaotanud

loa või loa, mille kehtivus on peatatud, üleandmine-vastuvõtmine vormistatakse aktiga, milles on

kirjas andmed üleantud relva, laskemoona ja loa kohta. Akti vormi kehtestab siseminister

määrusega. Akt koostatakse kahes eksemplaris ja sellele kirjutavad alla relva, laskemoona või

loa üleandja ja politseiasutuse esindaja. Üks eksemplar aktist jääb politseiasutusele, teine

üleandjale.

Tulirelva eksperdiarvamusega on tõendatud, et R. Koppeli elukohast läbiotsimisel leitud karabiin

on laskekõlblik tulirelv. R. Koppelil ei olnud nimetatud relvale relvasoetamisluba ega relvaluba.

Relvasoetamisluba annab isikule õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva relva soetamiseks,

selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva registreerimiseni. Relv kuulub

kohustuslikule registreerimisele ja registreerimisel väljastatakse relvaluba.

Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. R. Koppel,

saanud teada relva olemasolust, kontrollis selle päritolu ja sai teada üleandja soovist relv

politseisse toimetada. Relva hoidmise aeg enam kui pool aastat kinnitab asjaolu, et süüdistatav

pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Relva politseisse ära viimata ta pidas võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda.

Asitõendi vaatlusprotokolliga ja eksperdiarvamusega on tõendatud, et R. Koppeli hoitud relv on

tsiviilrelv RelvS § 3 lg 1 p 3 tähenduses ja RelvS § 19 lg 1 p 5 järgi piiratud tsiviilkäibega.

Piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks on RelvS § 32 lg 1 järgi vajalik soetamisluba.

Vaidlusalusel juhul ei esine RelvS §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtusid ning RelvS §

66 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tegevusalal tegutsemise asjaolusid. R. Koppel ei taotlenud

tema valduses olnud relvale soetamisluba ning tal ei olnud seetõttu sellele relvale relvaluba, mis

on nõutav Relv S § 45 lg 1 järgi. Süüdistatava ja tunnistaja ütlustest järeldub, et R. Koppel

teadis, kes relva leidis ja kust leiti. R. Koppel võttis leitud relva enda valdusse. Tal oli kohustus

RelvS § 9 lg 1 järgi leitud relv üle anda RelvS § 44 lõigetes 3 ja 4 ettenähtud korras.

Tõendatud ei ole, et R. Koppelil üldse oli relvaluba mingile relvale. Seepärast ei ole alust teha

järeldust, et R. Koppelil oli relvaluba politseitöötajana teenistuskohustuste täitmiseks. RelvS § 3

lg 4 alusel on siseministri 22.03.2002 määrusega nr 53 vastu võetud „Teenistusrelvade liigid

ning teenistusrelvade, nende oluliste osade, lisaseadiste ja laskemoona käitlemise ja üleandmise

kord“. Eelnimetatud korra § 7 lg 1 järgi hoitakse relvahoidlas ja § 21 lg 1 järgi relvakandmise

õigus antakse töötajale asutuse juhi käskkirjaga. Kuna relvaseadus reguleerib teenistusrelvade ja

tsiviilrelvade käitlemise õiguslikud alused ja korra ning kasutusvaldkonna ja omaduste järgi

jagunevad relvad ja nende käitlemine erinevalt, ei ole alust järeldada, et politseiametnik võib

teenistusrelva loaga käidelda ka tsiviilrelva. Nendel asjaoludel ei ole kohaldatav RelvS § 891 lg

1, mis näeb ette vastutuse relva, tulirelva olulise osa või laskemoona käitlemise nõuete ning

arvestuse ja registreerimise korra rikkumise.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

T. Körti kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse T. Körti

süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistev otsus.

Apellatsiooni kohaselt on maakohus rikkunud KrMS § 285 lõiget 2, sest on jätnud täies

ulatuses avaldamata süüdistusakti.

03.05.2010 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on kohus alustanud kohtulikku uurimist

sellega, et tegi prokurörile ettepaneku pidada avakõne ning protokollis on toodud prokuröri

avakõne tekst. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.12.2006 otsusest nr 3-1-1-97-06 tulenevalt

tuleb KrMS § 285 lg 2 kohaselt prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt,

mitte üksnes süüdistuse sisu. Antud lahendis on Riigikohus leidnud, et aktsepteerides

prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte

vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust, sest üksnes süüdistuse sisu avaldamine

ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks. Süüdistusakti

avaldamise eesmärk on anda täiendav garantii, et kohtul ja kohtumenetluse pooltel on enne

sisulise kohtuliku uurimise algust üksikasjalik ülevaade kriminaalmenetluse esemest. Kuigi

KrMS § 226 lg 3 järelduvalt peavad kohus ja menetlusosalised süüdistusaktiga tutvuma juba

enne kohtuistungit, aitab selle sisu kordamine kohtuliku uurimise alguses kinnistada varasema

tutvumise käigus saadud arusaama kohtumenetluse esemest. KrMS § 285 lg 2 mõtte kohaselt

peaks prokurör pärast süüdistusakti avaldamist esitama edasise kohtuliku uurimise raamid.

See tähendab näiteks ülevaate andmist sellest, millist süüdistuses nimetatud asjaolu millise

tõendiga tõendada soovitakse. Käesolevas menetluses on prokurör piirdunud üksnes edasise

kohtuliku uurimise raamide esitamisega ning on jätnud avaldamata süüdistusakti sisu.

Olukorras, kus tegemist on avaliku kohtuistungiga, teenib süüdistusakti avaldamine samuti

eesmärki teavitada avalikkust sellest, milles süüdistatavat süüdistatakse. Kuivõrd antud

kriminaalasjas viibis avaistungil ka ajakirjandus, kes süüdistuse sisu ja süüdistatavate

isikutega seotud andmete kajastamisel esitasid hilisemalt ebaõigeid andmeid (ajakirjanduses

on käsitletud T. Körti kui endist politseiametnikku, samas süüdistusaktist tulenevalt on T.

Kört kriminaalmenetluse tagamise korras üksnes ametist kõrvaldatud, mitte vabastatud), on

ilmne, et süüdistusakti sisu avaldamine teenib avalikkuse informeerimise eesmärki.

Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 2 tähenduses on isiku

süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses.

T. Kördile esitatud süüdistus on vastuolus KrMS § 154 lõige 3 punktides 2 ja 3 sisalduvate

nõuetega, mille kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas ära näidata süüdistuse sisu s.o.

süüdistatavale

inkrimineeritava

käitumise

kirjeldus

ning

kuriteo

kvalifikatsioon

karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõue kirjeldada täpselt

süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata karistusseaduse need sätted, mille põhjal isiku

käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest süüdistatav

peab olema täielikult ning detailselt informeeritud süüdistusest ja seega ka õiguslikust

kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23.12.2005 määrus nr 3-1-1-139-05, p 24; 12.12.2008 otsus nr 3-1-1-46-08, p 30; 22.12.2006

otsus nr 3-1-1-96-06, p 13; 30.04.2010 otsus nr 3-1-1-31-10, p 9). Süüdistusakti lõpposas

sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid,

mis

prokuratuuri

hinnangul

moodustavad

kuriteokoosseisu.

Seejuures

määratleb

süüteokoosseisu olemuse nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil peab süüdistusakti lõpposas

isikule inkrimineeritavat käitumist kirjeldama. Süüdistusfunktsiooni kandja peab süüdistuses

osutama konkreetsele õigusnormile, mille nõudeid toimepanija rikkus ja need normid ka

sisustama. Antud juhul seda tehtud ei ole. Süüdistusaktist tulenevalt on prokurör arvamusel, et

T. Kördi käitumine oli käsitletav ebaseadusliku väärteomenetluse lõpetamisena, sest T. Kört

ei juhindunud tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 ja 64 sätestatud nõuetest; T.

Kört ei juhindunud lahendi tegemisel VTMS § 78 sätestatud nõuetest; T. Kört ei juhindunud

väärteomenetluse lõpetamisel VTM § 29 ja 30 sätestatud lõpetamise alustest.

Süüdistusaktis on jäetud täielikult sisustamata, kuidas on T. Kört väärteomenetluse

lõpetamisel viidatud sätteid rikkunud ning kuidas on need väidetavad rikkumised käsitletavad

teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamisena, mistõttu ei olnud T. Kördil esitatud

süüdistuse pinnalt võimalik aru saada sellest, milles seisnes temapoolne rikkumine

väärteomenetluse lõpetamisel. Riigikohus on oma 30.04.2010 otsuses nr 3-1-1-31-10 öelnud,

et kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtuga selleski, et süüdlasele etteheidetava käitumise

kirjelduse saab tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna. Selline seisukoht on otseselt

vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga, mille kohaselt tuleb just süüdistusakti

lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus.

Nimetatud otsuse punktis 9 märgitu kohaselt on KrMS § 154 lg 3 p-de 2 ja 3 eesmärgiks

süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse aluseks olevatest

asjaoludest. Riigikohus ei pea menetlusõiguslikult aktsepteeritavaks olukorda, mil

toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu,

kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade

kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. Selliselt puudub

süüdlasel võimalus ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest talle võib jääda arusaamatuks,

millised temale etteheidetavad käitumisaktid süüteokoosseisu tunnustele vastavad ja millised

mitte. Eeltooduga on Riigikohus esitanud konkreetsed nõuded, millele peab süüdistusakt

vastama, et oleks täidetud süüdistatava täieliku ja detailse informeerituse tagamine süüdistuse

aluseks olevatest asjaoludest. T. Kördi suhtes koostatud süüdistusakt taolistele nõuetele ei

vasta, mistõttu tunnistati T. Kört süüdi kuriteos, mille kirjeldust süüdistusakti lõpposast ei

tulene. Süüdistusaktist tulenevalt ei juhindunud T. Kört tõendite kogumisel ja tõendamisel

VTMS § 31 ja § 64 sätestatud nõuetest. VTMS § 31 sätestab tõendite kogumise ja

kriminaalmenetluse sätete kohaldamise menetlustoimingute tegemisel. VTMS § 31 lõike 1

kohaselt tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse

sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisusi arvestades ning lõike 2 kohaselt on kohtuvälisel

menetlejal ja kohtul õigus nõuda füüsiliselt ja juriidiliselt isikult väärteoasja lahendamiseks

vajaliku dokumendi, eseme või muu objekti esitamist. VTMS § 64 kohaselt lähtub

kohtuväline menetleja tõendeid kogudes VTMS 5. peatüki sätetest. T. Kördile pannakse süüks

eelviidatud sätete rikkumisi, kuid süüdistusaktis on jäetud sisustamata T. Kördi poolse

väidetava rikkumise sisu faktiliste asjaoludega, sest praegusel kujul süüdistusest nähtuvalt on

T. Kört muuhulgas väidetavalt rikkunud VTMS viienda peatüki kõiki sätteid, sest süüdistuses

on selgesõnaliselt kirjas, et T. Kört on eiranud VTMS §-s 64 sätestatut. Juhul, kui T. Kördile

on esitatud nii laiaulatuslik süüdistus, peaks süüdistus olema ka vastavalt põhjendatud ja

faktiliste asjaoludega sisustatud, kuid seda ei ole tehtud.

Samuti ei ole kohtuliku uurimise käigus leidnud tuvastamist T. Kördi poolne

seaduserikkumine. Süüdistusaktist tulenevalt ei juhindunud T. Kört lahendi tegemisel VTMS

§ 72 sätestatud nõuetest. VTMS § 72 sätestab kohtuvälise menetleja lahendi tegemise korra

ning see sisaldab kahte lõiget. VTMS § 72 lõike 1 kohaselt kui väärteoasja menetlemine on

seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses ja seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab

kohus, teeb kohtuväline menetleja käesoleva seadustiku §-s 73 märgitud lahendi

menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud

materjalist lähtudes kirjalikus menetluses menetlusosalisi välja kutsumata ning lõike 2

kohaselt peab kohtuväline menetleja otsuse tegemisel lahendama käesoleva seadustiku §-s

108 loetletud küsimused. Ka antud paragrahvi osas ei ole süüdistusaktis täpsustatud, millist

VTMS § 72 lõiget või sealt edasi viidatuna VTMS § 73 lõiget või punkti või § 108 lõiget või

punkti on T. Kört väidetavalt rikkunud. Süüdistusaktist tulenevalt ei järginud T. Kört

väärteomenetluse lõpetamisel VTMS §-des 29 ja 30 sätestatud nõudeid.

VTMS § 29 lõige 1 sätestab väärteomenetluse lõpetamise alused ning VTMS § 30 sätestab

väärteomenetluse lõpetamise alused otstarbekuse kaalutlusel, väärteoga tekitatud kahju

hüvitamise või alaealiste komisjonile väärteoasja materjalide üleandmise korral. Mõlemad

paragrahvid jagunevad kaheks lõikeks ning lõiked omakorda punktideks. Süüdistusaktist

nähtuvalt ei ole konkretiseeritud, milles seisnes nimetatud sätete rikkumine T. Kördi poolt.

Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-139-05 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (vt nt

Pelissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et EIK art 6

lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse põhjusest,

s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla

teavitatud nendele tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja

detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus

võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb

vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses.

T. Kördile esitatud süüdistus sisaldab küll kuriteo kvalifikatsiooni, kuid täielikult on jäetud

tagamata süüdistatava õigus olla täielikult ja detailselt informeeritud talle esitatud süüdistuse

sisust. Süüdistusaktis on loetletud üksnes paragrahvid, milledest lähtuvalt peab kohtuväline

menetleja otsuse langetama, kuid riikliku süüdistaja poolt on jäetud täielikult põhjendamata

see, kuidas on T. Kört väidetavalt viidatud norme rikkunud. T. Kördi ütluste ja teiste

kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega on leidnud kinnitust, et T. Kört on

väärteomenetluse lõpetamisel järginud VTMS-s sätestatud nõudeid ning tegemist on

seadusliku otsustusega.

Riigikohtu 27.02.2004 otsusest nr 3-1-1-123-03 tulenevalt on isiku süüdistunnistamine

konkretiseerimata

süüdistuses

kaitseõiguse

rikkumine,

mis

tuleb

tunnistada

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks. Riigikohtu 28.11.2005 otsuse nr 3-1-1-

130-05 kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja

täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse

eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu

tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo 3-1-1-24-05). Kui anti kohtu alla ja mõisteti

süüdi puudulikus, s.o. konkretiseerimata süüdistuses, sest tema teole on antud ebatäpne

õiguslik kvalifikatsioon, siis on rikutud süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlus-

õiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-122-03, p 1).

Eeltoodust tulenevalt on T. Kördile konkretiseerimata süüdistuse esitamine ning taolise

süüdistuse alusel tema süüdimõistmine käsitletav kaitseõiguse ning seega kriminaalmenetlus-

õiguse olulise rikkumisena.

Maakohus on oma otsuses püüdnud kõrvaldada süüdistusaktis esinevaid puudujääke ning

asunud riikliku süüdistaja asemel T. Kördile esitatud süüdistust konkretiseerima (s.t.

sisustama T. Kördi poolt väidetavalt rikutud VTMS sätteid faktiliste asjaoludega), kuivõrd

aga konkretiseerimata süüdistuse esitamine on oluline kriminaalmenetlusõiguse normi

rikkumine, siis Riigikohtu 28.11.2005 otsusest nr 3-1-1-130-05 tulenevalt ei ole seetõttu

kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada ning seda

sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et antud asjas puuduvad tõendid selle kohta, et T. Kört

oleks vaidlusaluse väärteomenetluse lõpetamisel lähtunud temale 13.01.2009 edastatud

avaldustest kui tunnistaja ütlustest. Antud menetluses puuduvad andmed selle kohta, et T.

Kört oleks üldse nimetatud avaldustest oma otsustuse tegemisel lähtunud. Väärteomenetluse

lõpetamise määruse kohaselt on M. K. suhtes väärteomenetlus lõpetatud, kuna menetlusalust

isikut ei ole tabatud juhtimiselt ja puuduvad tunnistajad, kes antud sündmust pealt nägid. T.

Kört ei ole väärteomenetluse lõpetamise määruses viidanud sellele, et menetlus tuleks

lõpetada põhjusel, et hoopis keegi teine viibis roolis. Puuduvad andmed selle kohta, et T. Kört

oleks käsitlenud väärteoasjas nr 2650,08,005368 T. V. d või R. K. t tunnistajatena, mistõttu ei

saanud T. Kört rikkuda VTMS § 31 ja § 64. T. Kört on kohtus andnud otsuse langetamise

osas ütlusi selle kohta, et ta langetas väärteomenetluse lõpetamise otsuse toimikus olevate

materjalide kogumi põhjal, esile toomata ühtegi konkreetset tõendit. T. Kördi ütlustest

tulenevalt ei olnud väärteoasja materjalide hulgas ühtegi tõendit, millest nähtuks, et M. K.

oleks tabatud juhtimiselt ning väärteomaterjalidega tutvudes ilmnes, et teostamata olid jäetud

olulised esmased menetlustoimingud nagu sündmuskoha vaatlus. Samuti on T. Kört

kinnitanud, et ta oleks lõpetanud M. K. suhtes väärteomenetluse ka juhul, kui temale ei oleks

13.01.2009 esitatud kolme avaldust. T. Kördi ütlustest tulenevalt ei olnud nimetatud kolm

avaldust määrava tähtsusega ning T. Kördi poolt langetati otsus asjas olevate tõendite kogumi,

menetleja kogemuse ja siseveendumuse ning juhtkonna poolt antud nii kirjalike kui suuliste

juhiste põhjal. Puuduvad tõendid selle kohta, et T. Kört oleks 13.01.2009 temale edastatud

kolme avaldust käsitlenud tõendina. T. Kördi poolt väärteomenetluse lõpetamise peamiseks

põhjuseks oli asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ning T. Kördi poolt

selgitatuna ei oleks olemasolevate tõendite põhjal saanud teistsugust lahendit teha. Ka

maakohus on otsuses viidanud, et kohtus uuritud tõendite hindamisel ei ole alust kahelda T.

Kördi ütluste usaldusväärsuses.

Kõik kohtuotsuses viidatu käsitleb ekslikult T. Kördi menetlusotsuse sisulist kontrolli, mis

kuulub teise menetluse raamesse. Politsei lahkus sündmuskohalt ilma, et oleks isikut sõiduki

juhtimiselt kõrvaldanud. Politsei lahkus sündmuskohalt ilma tunnistaja ülekuulamiseta.

Tõenditest nähtub, et politseipatrullteenistuse töötajad A. M. ja A. S. vormistasid teatud

formaalseid toimingud ilma, et nad tegelikult oleksid aru saanud, mida nad teevad või mida

nad peaksid tegema. On iseenesest juba absurdne, kui politsei ei saa aru ja jätab vormistamata

liiklusõnnetuse, kuigi antud menetluses selgus, et politseinikel A. M. l ja A. S. l sellekohast

pädevust üldse ei olnud. Ilmselgelt on ebaõige, kui politseinikud A. M. ja A. S. vormistavad

liiklusõnnetuse tõttu kraavis oleva sõiduki tagaistmel magava isiku suhtes sõiduki juhtimisel

kõrvaldamise otsuse, kui nad isikut juhtimiselt ei tabanud ja ka ei kõrvaldanud ja selle järel

lubavad nad selle isiku, kelle nad juhtimiselt on kõrvaldanud, avarii teinud auto tagaistmele

edasi magama. Seega ei olnud puhtobjektiivsetel põhjustel T. Kördil võimalik taoliste

politseipatrulliteenistuse töötajate mõtlematute, ebapädeva ja asjatundmatult vormistatud

dokumentide põhjal teha menetlusotsust mida prokurör ja maakohus vajalikuks pidasid.

Sõltumata sellest, millise otsuse T. Kört tegi, oli see tema diskretsiooniõigus ja kohtuotsusest

ei nähtu, kuidas on T. Kört teinud oma menetlusotsuse teadvalt valesti.

Ebaõige ja VTMS-ga vastuolus on maakohtu poolt esitatud järeldus, et tõenditest uute

asjaolude ilmnemisel on võimalik koostada uus väärteoprotokoll ja täpsustada asjaolusid.

Juhul kui T. Kört oleks maakohtu poolt kirjeldatud viisil käitunud, oleks ta oluliselt rikkunud

VTMS-s sätestatut, sest T. Kördil puudus võimalus taolises olukorras koostada uus

väärteoprotokoll, sest VTMS ei näe taolist võimalust ette. T. Kört ei oleks omal algatusel

saanud koostada uut väärteoprotokolli ka olukorras, kus ta leidis, et tegemist oli hoopis

liiklusõnnetusega. Väärteoprotokolli puhul on tegemist esmaselt koostatava menetlus-

dokumendiga, kus fikseeritakse väidetava rikkumise toimepanemise aeg, koht, rikkumise

kirjeldus ja rikkuja toimepanija isik. Väärteoprotokollile lisatakse väidetava väärteo

toimepanemist kinnitavad tõendid. T. Kördi pädevuses ei ole väärteoprotokolli koostamine,

vaid temale edastatud väärteomaterjalide menetlemine. Olukorras, kus isikule oli süüks

pandud alkoholijoobes sõiduki juhtimine, ei saanud T. Kört asuda ise väärtprotokollis esitatud

kvalifikatsiooni muutma, vaid ta pidi olemasolevate tõendite pinnalt langetama otsuse selle

kohta, kas väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemine on olemasolevate tõenditega

tõendatud või mitte. Nagu T. Kört on viidanud, võib kõne alla tulla väärteotoimiku

täiendamine, kuid olukorras, kus esmased väärteo menetlejad on jätnud kogumata tõendid

selle kohta, kas isik on roolist tabatud või mitte, puudub hilisemalt võimalus täiendavaid

tõendeid koguda, sest isiku roolis tabamise fikseerimine on joobes juhtimise puhul kõige

esmasemaks tõendiks. Tõenditest nähtuvalt (muuhulgas tunnistajate A. S. ja A. M. ütlused)

ei tabatud M. K. t roolist, vaid ta istus auto tagaistmel. Seega ei saanud T. Kört olemasolevate

puudulike tõendite pinnalt teha teistsugust otsust, sest juhul, kui T. Kört oleks M. K.

tunnistanud süüdi joobes juhtimise eest ja määranud talle selle eest karistuse, oleks T. Kört

teinud teadvalt ebaõige otsuse, sest tõenditest nähtuvalt ei ole M. K. t tabatud joobes

juhtimiselt. Asjaoludest, mida on hilisema menetluse käigus kirjeldanud tunnistajad, ei olnud

ja ei saanudki olla T. Kört teadlik, mistõttu tuleb tema käitumisele hinnangu andmisel lähtuda

sellest, mida T. Kört otsuse langetamisel teadis. Menetleja saab otsuse rajada asjas kogutud

tõenditele ning T. Kört on teinud väärteomenetluse lõpetamise otsuse olemasolevate tõendite

alusel, mitte kellegi kolmanda isiku arvamusele tuginedes. Olukorras, kus maakohus asub

avaldama omapoolset seisukohta selles osas, milline on kohtuvälise menetleja poolt tehtud

otsuse resolutsioon, on maakohus ühtlasi asunud kritiseerima T. Kördil väärteomenetluses

lahendite tegemisel olevat diskretsiooniõigust. Maakohus ei ole ja ei saa olla

kriminaalmenetluse kaudu kohtuvälise menetleja kontrollorganiks ja hinnangute andjaks

kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsustuste osas väljaspool väärteomenetluses toimuvat

kaebemenetlust. Vaidlusaluses kriminaalmenetluses tehtud otsuses on aga kohus seda

alusetult püüdnud olla.

Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 1 p 8 tähenduses.

T. Kört on viidanud sellele, et M. K. suhtes alustatud väärteomenetluses esinesid puudused

kogutud tõendites. Kaitsja on ühe puudusena välja toonud M. K. suhtes koostatud joobe

tuvastamise protokolli, kus oli M. K. poolt kirjutatud väärteoprotokolli sellesse osasse, mis

pidi selguse andma joobeekspertiisi soovimise või mittesoovimise kohta, et „Ei loobun“ ja

samas oli ka täiendavalt ebaselge väljend „nõustun“. M. K. ei suutnud kohtulikul uurimisel

selgitada seda, kas tema poolt on kirjutatud väljendi ei loobun lõpus N täht või mitte. Antud

asjaolu on olulise tähendusega. Kui lähtuda protokollis olevatest valikvastustest, siis on

tõenäoline, et M. K. on kirjutanud sinna „ei loobu“, kuid keegi politseitöötajatest tõenäoliselt

on kirjutanud väljendi „ei loobu“ lõppu täiendavalt N tähe, millega on tõenäoliselt püütud

politseinike A. S. ja A. M. poolt oma tööd lihtsustada, sest ainult nende juuresolekul võis

taoline olukord menetlusdokumenti tekkida. Antud dokumendi võltsimise või ebaselguse

kahtluse puhul tuleb see kahtlus tõlgendada kohtualuste kasuks, mistõttu alkoholijoobe

tuvastamise protokollist nähtuvalt ei ole võimalik vaieldamatult lugeda M. K. joove

nõuetekohaselt tuvastatuks. Riigikohus on eelviidatud kahtluste osas joobeseisundi

meditsiinilise tuvastamise ja vereproovis alkoholi sisalduse määramise kohta andnud

seisukoha, et taoline poolik protokolli vormistamine ei ole lubatav ja seetõttu oleks pidanud

vaieldamatult selgelt olema fikseeritud see, kas isik soovis joobeseisundi meditsiinilist

tuvastamist vereproovis alkoholi sisalduse määramise näol või ei mitte. Antud situatsioonis ei

ole võimalik tekkinud kahtlusi kõrvaldada, mistõttu ka sellel põhjusel oli kohtuvälise

menetleja

poolt

väärteomenetluse

lõpetamine

põhjendatud

ning

taoline

kahtluste

tõlgendamine on kooskõlas seaduse ja Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadega.

Nimetatud väite osas on maakohus oma otsuses leidnud, et tunnistajate A. M. ja A. S. ütluste

usaldusväärsuse tõttu on tõendatud M. K. l 16.12.2008 kell 05.00. ajal alkoholijoove 0,61

mg/l. Tunnistajate ütlustega ei saa tõendada isikul joobe olemasolu või puudumist ning

joobeastet, mistõttu on ebaõige kohtu põhjendus, et T. Kördi poolt viidatud vigaselt koostatud

joobe tuvastamise protokollist esitatud asjaolusid - M. K. joovet ja selle raskusastet - on

võimalik tõendada tunnistajate ütlustega.

Maakohus on T. Kördi ütlustele hinnangu andmisel ebaõigesti tuvastanud, et T. Kört, saades

R. Koppelilt

teada

uutest,

väärteoprotokollis

kajastamata

asjaoludest,

tuvastas

väärteomaterjalidest tunnistaja ülekuulamise protokolli puudumise. T. Kört on oma ütlustes

viidanud, et M. K. väärteotoimikuga jõudis ta tutvuda vahetult enne jõule, 22.-23.12. ning ta

mäletab, et tutvumise järgselt ta tuvastas, et M. K. väärteomaterjalis esinesid puudused -

puudus tunnistaja ülekuulamise protokoll - ning ta edastas toimiku patrulltalituse juhile A. T.

Seega 22.-23-nda detsembri paiku oli T. Kördile teada, et M. K. väärteomaterjalides esineb

vähemalt üks puudus s.o. materjalidele ei ole lisatud tunnistaja ülekuulamise protokolli.

Seevastu vestlus R. Koppeliga toimus kohtuotsuses tuvastatult alles 30.12.2008. Selleks ajaks

oli T. Kört M. K. toimiku juba patrulltalituse juhile A. T. tagastanud põhjusel, et toimikusse

ei olnud lisatud tunnistaja ülekuulamise protokolli.

Ebaõige ja T. Kördi ning R. Koppeli ütlustega vastuolus on maakohtu poolt esitatu, et T. Kört

oli andnud R. Koppelile soovituse esitada vastulause ning jäi seda ka ootama. Sellest järeldub

tahtlus väärteomenetluse tulemusi mõjutada enda soovitud viisil. Asjas olevate tõenditega ei

leidnud kinnitust, et R. Koppeli poolt 30.12.2008 T. Kördile esitatud informatsioon M. K. ga

seonduvalt oleks mõjutanud T. Körti tegema väärteomenetlust lõpetavat otsust. T. Kördi poolt

antud ütlustest tulenevalt võttis ta R. Koppeli poolt esitatud informatsiooni teadmiseks ning

ütles, et kui M. K. kui menetlusalune isik ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud tegu toime

pannud, on tal õigus esitada vastulause. T. Kördi ega ka R. Koppeli ütlustest ei nähtu, et T.

Kört oleks väärteomenetluse osas otsuse tegemist seadnud sõltuvusse vastulause või muu

dokumendi esitamisest R. Koppeli või M. K. poolt. T. Kört on selgitanud võimalust esitada

vastulause, kuid ta ei ole andnud mõista, et vastulause esitamine, millest nähtuks, et M. K. ei

olnud väärteoprotokollis kirjeldatud päeval roolis, oleks antud asjas määrava tähtsusega. Seda

ei ole tõendatud ka mitte ühegi muu tõendiga kuigi nii T. Kördi kui R. Koppeli ja teiste

isikute suhtes teostati totaalset jälitust, pealtkuulamist ja muud varjatud tegevust nii enne kui

ka peale nende kinnipidamist. Ühestki jälitustegevusega seonduvast teabekandjast ei nähtu T.

Kördi võimalik teadlik ebaseaduslik tegevus. Pigem nähtub T. Kördi täielik erapooletuse

hoidmine antud väärteomenetlusega seoses. Jälitustegevust teostati seoses T. Kördi ja R.

Koppeli võimaliku altkäemaksu kahtluse tõttu, kuid ka see ei leidnud kinnitust. T. Kört on

kohtulikul uurimisel selgitanud, et kuigi väärteoprotokollist tulenevalt pidi kohtuvälise

menetleja lahend olema kättesaadav alates 06.01.2009, siis nimetatud kuupäevaks ta lahendit

ei teinud ning seda põhjusel, et selleks ajaks oli esitamata väärteoprotokollis viidatud

tunnistaja ülekuulamise protokoll. T. Kördi ütluste kohaselt toodi vajalik protokoll tema kätte

7. või 8. jaanuaril 2009. Ühegi tõendiga ei ole leidnud kinnitust, et T. Kördi ja R. Koppeli või

kellegi kolmanda vahel oleks olnud kokkulepe selle kohta, et T. Kört viivitab

väärteomenetluses otsustuse tegemisega niikaua kuni R. Koppel toob T. Kördile täiendavad

seletused. T. Kört on andnud ütlusi selle kohta, et tema lähtus M. K. suhtes väärteomenetluse

lõpetamise otsuse tegemisel olemasolevatest tõenditest kogumis, kuid eelkõige põhjusel, mis

on toodud ka väärteomenetluse lõpetamise määruses s.o. menetlusalust isikut ei ole tabatud

juhtimiselt. Tegemist on põhjendusega, mis ei tulene T. Kördile 13.01.2009 esitatud kolmest

avaldusest, vaid tegemist on põhjendusega, mis tuleneb kohtuvälise menetleja ametnike poolt

puudulikult koostatud väärteotoimikust. Seega ei ole T. Kördi poolt M. K. suhtes

väärteomenetluse lõpetamine ei sisuliselt ega ka teadvalt ebaõige, sest T. Kört ei saanud

olemasolevate

materjalide

põhjal

teha

teistsugust

otsust,

sest

otsuses

esitatud

väärteomenetluse lõpetamise alus vastas kohtuvälise menetleja poolt väärteomenetluses

kogutud tõenditele.

Üldmenetluses lahendi tegemise tähtaja pikendamine iseenesest ei ole kohtuvälise menetleja

poolne rikkumine, sest VTMS § 70 lõike 4 kohaselt, kui väärteoasja lahendamine on seaduse

alusel kohtuvälise menetleja pädevuses, peab kohtuvälise menetleja lahend olema

menetlusosalisele

kohtuvälise

menetleja

juures

kättesaadav

päeva

möödudes

väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule või tema kaitsjale kätteandmisest alates. T.

Kört tegi M. K. suhtes lahendi eelviidatud tähtaega järgides ning asjas olemasolevate

tõenditega ei ole leidnud tõendamist, et lahendi tegemise tähtaja pikendamise tõttu oleks

tegemist teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamisega.

Maakohus ja ka prokurör on viidanud sellele, et väärteomenetluse lõpetamise tegi teadvalt

ebaõigeks muuhulgas asjaolu, et tegelikkuses ei esitanud M. K. väärteoprotokollile

vastulauset 15 päeva jooksul s.o. hiljemalt 31.12.2009, vaid kirjalik vastulause ja veel kaks

avaldust esitati 13.01.2009. Nimetatud ajal esitati hilinenult ka patrullteenistuse töötaja A. M.

poolt teise politseiniku A. S. tunnistajana ülekuulamise protokoll, mida oli T. Kört kõigist

muudest antud väärteomaterjalidega seonduvatest tõenditest pikalt oodanud ja korduvalt A.

M. le selle esitamise vajalikkust meelde tuletanud. Kohus on valikuliselt ja tendentslikult

lugenud taolise tõendite kogumise T. Kördi kahjuks. T. Kört on oma ütlustes viidanud, et ta

oleks teinud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsuse ka olukorras, kui talle ei oleks

13.01.2009 kolme avaldust esitatud, sest väärteotoimikus puudusid tõendid, millest nähtuks,

et M. K. oleks tabatud juhtimiselt. VTMS § 69 lg 6 kohaselt on menetlusalusel isikul ja tema

kaitsjal õigus esitada kohtuvälisele menetlejale väärteoasjas vastulause ja tõendid 15 päeva

jooksul alates väärteoprotokolli koopia kättesaamisest. Tegemist on tähtajaga, mis on antud

eesmärgiga, et menetlejal oleks aega enne väärteoasjas otsuse tegemist esitatud vastulause ja

võimalike esitatavate tõenditega tutvuda. Antud tähtaja sätestamise eesmärgiks on anda

menetlejale aega menetlusaluse isiku poolt esitatavate materjalidega tutvuda. Oma olemuselt

on VTMS § 69 lg 6 sätestatud tähtaja puhul tegemist tähtajaga, mille möödumisel esitatava

vastulause või dokumentide esitamisest on kohtuvälise menetleja ametnikul õigus keelduda,

kuid ta võib tähtaega ületades esitatud materjalid vastu võtta. Menetleja poolt hilinemisega

esitatud materjalide vastuvõtmine ei ole keelatud, kui menetleja jõuab esitatud materjalidega

tutvuda ning hilinemisega esitatud materjalide vastuvõtmise fakt ei muuda menetlusaluse

isiku suhtes tehtavat otsust teadvalt ebaõigeks. Nimetatud tähtaeg on sätestatud arvestusega,

et menetlejal oleks enne väärteoasjas otsuse tegemist aega tutvuda esitatud materjalidega.

Seega ei muuda antud asjas 13.01.2009 kolme avalduse ja tunnistaja A. S. ütluste esitamine

politseitöötaja A. M. poolt T. Kördi poolt tehtud otsust teadvalt ebaõigeks. Pigem oleks T.

Kört käitunud teadvalt ebaseaduslikult juhul kui ta ei oleks neid dokumente asja materjalide

juurde võtnud. Menetlusalusel isikul oli õigus esitada VTMS § 69 lõikest 6 tulenevalt

vastulause ja täiendavad tõendid 15 päeva jooksul väärteoprotokolli koopia kättesaamisest ja

kui mingeid tõendeid esitati hiljem, siis oleks olnud nende kõrvaldamine või mitte

vastuvõtmine tõepoolest teadvalt ebaseadusliku menetlusotsuse tegemise kahtluse aluseks.

Maakohus kinnitas otsuses, et T. Kördi ütlused kohtuistungil on usaldusväärsed ja T. Kört on

andnud kohtuistungil ütlusi selle kohta, et keegi ei mõjutanud teda väärteomenetluse

lõpetamise otsuse tegemisel. Seega on arusaamatu ja ekslik kohtu hinnang selle kohta, et T.

Kördi poolt antud ütlusega loeb kohus tõendatuks asjaolu, et R. Koppel mõjutas T. Körti

väärteomenetluse lõpetamise otsustuse tegemisel. Sellejuures ei viita kohus mitte ühelegi

konkreetsele tõendile, vaid pelgalt prokuröri poolt püstitatud süüdistusversiooni oletuslikule

õigsusele. Tõendatud ei ole R. Koppeli poolt T. Kördi mõjutamine. T. Kört ei olnud ka R.

Koppeli alluvuses, vaid olukord oli vastupidi ja seega ei olnud põhjust kohtu poolt viidata

väidetavale vaimsele kontaktile. Kohtupoolne hinnang väidetavale vaimsele kontaktile on

antud meelevaldselt. Taoliselt meelevaldselt võib vastastikust kontakti vaadelda samalaadsena

T. Kördi ja ka tema kolleegi A. M. vahel, kellelt T. Kört just antud väärteomenetluse raames

palus korduvalt tunnistaja ülekuulamise protokolli väärteomaterjalide lisamist ja sealjuures

tegi T. Kört seda mitmel korral nii pöördumisega A. M. kui tema vahetu ülemuse A. T.

poole. Kui T. Kört oleks soovinud käituda R. Koppeli või M. K. huvides, siis oleks T.

Kördile olnud ju kasulik kui patrullipolitsei inspektori A. M. poolt koostatud tunnistaja A. S.

ülekuulamise protokoll oleks jäänud väärteomaterjalide juurde esitamata. Faktiliselt aga

kogus T. Kört otsuse tegemiseks kõik võimalikud tõendid. Menetleja poolt hilinemisega

esitatud materjalide vastuvõtmine ei ole keelatud, kui menetleja jõuab esitatud materjalidega

tutvuda ning hilinemisega esitatud materjalide vastuvõtmise fakt ei muuda menetlusaluse

isiku suhtes tehtavat otsust teadvalt ebaõigeks. Nimetatud tähtaeg on sätestatud arvestusega,

et menetlejal oleks enne väärteoasjas otsus tegemist aega tutvuda esitatud materjalidega.

Seega ei muuda antud asjas 13.01.2009 kolme avalduse ja tunnistaja A. S. ütluste esitamine

politseitöötaja A. M. poolt T. Kördi poolt tehtud otsust teadvalt ebaõigeks. Pigem oleks T.

Kört käitunud teadvalt ebaseaduslikult juhul kui ta ei oleks neid dokumente asja materjalide

juurde võtnud.

Tõenditest nähtuvalt ei teinud T. Kört M. K. suhtes väärteomenetlust lõpetavat otsust

põhjusel, et M. K. on R. Koppeli sugulane, vaid põhjusel, et puudusid tõendid selle kohta, et

M. K. oleks tabatud auto joobeseisundis juhtimiselt. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud,

milles seisnes T. Kördi poolt KarS § 3113 sätestatud subjektiivse koosseisu realiseerimine.

Seega on kriminaalmenetluse käigus jäänud tõendamata KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava

kuriteo subjektiivne koosseis. Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis kavatsetust või

otsest tahtlust. Tunnus teadvalt välistab vastutuselevõtmise kaudse tahtlusega toimepandud

teo eest. Ühegi kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendiga ei ole leidnud kinnitust asjaolu, et

T. Kört oleks teinud teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamise otsustuse. Tõendamist on

leidnud, et T. Kört tegi M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsustuse väärteomenetluse

käigus kogutud tõendite, oma kogemuse ja siseveendumuse ning varasema praktika ja temale

antud juhiste alusel - seega nõupidamistoas. Ka faktilised tõendid kinnitavad seda, et T. Körti

poolt tehtud menetlusotsus oli õige. Kriminaalasja arutamise käigus ei ole leidnud

tuvastamist, et keegi oleks T. Körti suunanud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamisele.

Ükski kohtus ülekuulatud tunnistaja ega süüdistatav R. Koppel ei ole viidanud sellele, et nad

oleksid palunud T. Kördil väärteomenetlust lõpetav otsustus teha. Ükski tunnistaja ega

süüdistatav R. Koppel ei ole viidanud mingile võimalikule kokkuleppele T. Kördiga. T. Kört

on vastava otsustuse langetanud ise ning olukorras, kus ta polnud teadlik ja ei saanudki olla

teadlik asjaoludest, kuidas käitus või mida selgitas tunnistajatele R. Koppel.

KarS § 16 lõike 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks

süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda

võimalikuks, samuti siis, kui isik kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on

eesmärgi saavutamise hädavalik tingimus. Kavatsetuse puhul on oluline, et isik tahab toime

panna süüteokoosseisus kirjeldatud tegu. Käesolevas kriminaalasjas ei viidanud ükski tõend

sellele, et T. Kört oleks teinud tahtliku menetlusotsuse või et ta oleks seadnud eesmärgiks

panna toime KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o. teha teadlikult ebaõige

väärteootsustus M. K. suhtes. Kavatsetuse puhul ei ole koosseisupärane tagajärg mitte ainult

isiku teo eesmärgiks, vaid ühtlasi selleks sisemiseks põhjuseks, miks isik üldse teo toime

paneb, s.o. toimepanijat liikumapanevaks jõuks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-141-04).

Tõendatud ei ole, et T. Kört oleks M. K. suhtes otsustuse tegemisel algusest peale tegutsenud

kavatsusega teha tema suhtes teadvalt ebaõige väärteomenetluse lõpetamise otsustus. T. Körti

valduses olid väärteomenetluse materjalid, mis olid vormistatud ebaõigesti, kogutud polnud

piisavalt tõendeid ning teostamata oli jäetud olulised menetlustoimingud. Situatsioonis, kus

puudusid tõendid selle kohta, et isik oleks tabatud joobes olekus roolis, kus politsei töötajad

olid väärteoasja vormistamisel käitunud ebaseaduslikult, mõtlematult ja arusaamatult, ei

olnud T. Kördil võimalik teha teistsugust otsust, kui ta 13.01.2009 tegi. Tegemist oli antud

olukorras teadvalt õige ja seadusliku otsusega.

KarS § 16 lõikest 3 tulenevalt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Otsese tahtluse puhul

on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid viimane pole

tema teo eesmärk. T. Kört on teinud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise määruse

olukorras, kus olemasolevad tõendid ja tema teadmised ei võimaldanud teistsugust otsustust

teha. T. Kört ei tegutsenud otsese tahtlusega, sest ta ei teadnud, et ta teostab süüteokooseisule

vastavat asjaolu ja ta ei tahtnud ega möönnud seda, sest T. Kört tegi olemasolevas olukorras

teadvalt õige ja seadusliku otsustuse. T. Kört on lõpetanud analoogsetel asjaoludel

väärteomenetlusi ka varasemalt ning seda põhjusel, et puuduvad tõendid selle kohta, et

menetlusalune isik oleks talle süükspandava teo toime pannud või olemasolevad tõendid on

taoliselt vastuolulised, mis ei võimalda teha süüditunnistavat menetlusotsust.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist T. Kördi poolt KarS §

3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivse koosseisu täitmine. KarS § 3113 järgi

kvalifitseeritava kuriteo puhul on subjektiivne külg kõige olulisem, sest antud koosseisu

täitmine eeldab vastava ametniku poolt teadvalt ja teadlikult ebaõige väärteomenetluse

lõpetamist. T. Kördi teadlikkust sellest, et väärteomenetluse lõpetamiseks pole alust so.

VTMS-st tulenevalt alust, ei ole käesoleva menetluse käigus tõendatud ja pole ka olemas.

Tõendatud on tunnistajate teadlikkus ja tahtlus koostada erineva sisuga dokumente, millest T.

Kört ei olnud teadlik ega saanudki olla teadlik. T. Kördi teadlikkust ei saa tõendada ja

sisustada tunnistajate kaootilise käitumise nende ütlustega, mis on antud hilisema

kriminaalmenetluse käigus ja millele kohus on andnud otsuses eksliku subjektiivse hinnangu.

KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise seisukohalt on oluline, mida T. Kört

teadis ja pidi teadma M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajal, mitte

see, mida keegi teine teadis või pidi teadma. Oluline on ainult T. Kördi teadlikkus ning selles

osas tõendid puuduvad.

Kohtumenetluse käigus on rikutud kohustust tagada süüdistatavale reaalne kaitsmisvõimalus.

Maakohus on rahuldanud prokuröri taotluse kutsuda ootamatult kohtuistungile ja kuulata

tunnistajana üle A. A. ning politseinikud M. T. ja S. R., kuid samas ei antud kaitsjatele

vaatamata

nendepoolsele

taotlusele

võimalust

uute

kaitsjatepoolsete

tunnistajate

kohtussekutsumiseks ja küsitlemiseks. Seega on maakohtu poolt võetud süüdistatavalt

võimalus end tegelikult ja täies mahus kaitsta. Käesoleval juhul on riiklikule süüdistajale

antud kohtumenetluse käigus täiendav võimalus kutsuda kohtusse tunnistajaid, kuid samal

ajal on kaitsja vastavasisuline taotlus ilma mingi põhjenduseta jäetud rahuldamata. Maakohus

ei andnud kaitsjatele ka mõistlikku aega, vaatamata nendepoolsele sellekohasele taotusele,

ette valmistada prokuröri poolt täiesti ootamatult esitatud tunnistajate küsitlemiseks. Ühtlasi

on rikutud kohtumenetluse võistlevuse printsiipi. Maakohus on eelistanud riiklikku süüdistajat

ning rahuldanud prokuröri poolt kohtumenetluses täiesti ootamatult esitatud täiendavate

tõendite kogumise taotluse, samas jättes kaitsja vastavasisulise taotluse rahuldamata.

M. K. kui ka teiste isikute jälitusprotokollide seaduslikkuse osas on esitatud kaitsjate poolt

vastavalt KrMS §-dele 225 ja 227 taotlused jälitusprotokollide seaduslikkuse kontrollimiseks,

kuid kohus otsustas esimesel kohtuistungil 03.05.2010 avaldada jälitusprotokollid, kasutades

nende sisu tunnistajate küsitlemisel ilma et jälitusprotokollide seaduslikkust oleks enne seda

kontrollitud. Kohus võttis jälitusprotokollide seaduslikkuse osas seisukoha alles peale

tunnistajate ülekuulamist viimasel kohtuistungil 10.05.2010 ja alles peale jälitusprotokollide

sisulist avaldamist, jättes samas kaitsjad ilma võimaluseta kontrollida jälitustegevuseks antud

lubasid ja jättes tegelikkuses ja reaalselt jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimata. Taolises

olukorras oli kohtul võimalik vaid kohtumenetluse lõpus konstateerida jälitusprotokollide

võimalikku seaduslikkust ja kohus oli taolises olukorras juba sisuliselt menetluslikult kõik

jälitustegevusega seonduvad tõendid ära aktsepteerinud. Taolises olukorras oli kohus sisuliselt

sunnitud toimikus olevate jälitusprotokollide osas positiivse seisukoha võtma, kuigi tegelikult

oleks pidanud ja saanud kohus jälitusprotokollide kui tõendite seaduslikkuse osas seisukoha

võtta alles peale jälituslubade seaduslikkuse kontrolli. Oluline on sellejuures ka asjaolu, et

tegelikkuses on jälitusprotokollid ja kogu jälitustegevus hoopis teisest kriminaalasjast, mida

faktiliselt antud kriminaalasjas kohus ei kontrollinud ja ka ei saanud kontrollida. Sisuliselt ei

kontrollinud kohus jälituse aluseks olevat, kuigi oleks pidanud kontrollima mitte ainult

formaalselt jälituslubasid või protokolle, vaid pidi kontrollima ka jälitustegevuse

seaduslikkust ja eelkõige proportsionaalsust tervikuna.

Süüdistatava R. Koppeli kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse

ning teha õigeksmõistev otsus.

Apellatsiooni kohaselt ei ole R. Koppel talle inkrimineeritud süütegusid toime pannud ja

kohtu otsus põhineb tõendamata asjaoludel. Sealjuures ei ole kohus otsuse tegemisel

tuginenud ühelegi tõendile, mis võimaldaks teha järeldust, et R. Koppel kihutas või aitas

kaasa T. Körti teo toimepanemisele.

Kohus ei ole kohtuotsuse resolutsioonis isegi selgitanud, kas ta mõistab R. Koppeli süüdi

kihutaja või kaasaaitajana, kuivõrd otsuse resolutsioon sisaldab viidet nii KarS § 22 lg-le 2

kui ka lg-le 3. Ainuüksi asjaolu, et kohus ei selgitanud, kas R. Koppel on teole kihutaja või

kaasaaitaja, on otsuse tühistamise alus. Kuna maakohus ei ole pidanud vajalikuks selgitada

kumba süüteost osavõtmise vormi ta R. Koppelile ette heidab, vaidleb apellant vastu

mõlemale osavõtu vormile.

KarS § 22 lg 2 sätestab, et kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole. Kihutamise puhul on nõutav põhjusliku seose olemasolu. Kihutamine on

kommunikatiivne mõjutamine, s.t. kihutaja ja kihutatava vahel peab tekkima vastastikune

vaimne side. Kihutamine on tahtlik tegu, s.t. esiteks peab olema tegemist tahtliku teoga, mis

on suunatud tulevasele täideviijale ja seisnema tema vaimses mõjutamises. Teiseks peab

tahtlus ulatuma lõpuleviidud süüteoni - kihutaja peab teadma või eeldama, et täideviija viib

teo lõpule. Antud juhul aga vastavasisulised asjaolud puuduvad. Kriminaalasjas kogutud

tõendite kohaselt edastas R. Koppel suuliselt T. Körtile 30.12.2008 M. K. vastulause

väärteoprotokollile, mida on avaldanud ka T. Kört ütluse andmise käigus. M. K. vastulause

esitamise tähtaeg oli 31.12.2008. Vastulause esitamise tähtaeg oli lähenemas ja M. K. ei

soovinud riskida sellega, et postiasutus ei jõua dokumente õigeaegselt edastada. Asjaolu, et R.

Koppel teavitas T. Körti M. K. vastulausest, ei võimalda teha järeldust, et R. Koppel üritas T.

Körti

mõjutada

kriminaalmenetlust

lõpetama

või

tegema

seda

ebaseaduslikult.

Väärteomenetleja teeb otsuse kõikide tõendite ja asjaolude kogumi pinnalt, kusjuures üks

sellekohased asjaolusid, mida väärteomenetleja peab arvestama, on vastulause. Sealjuures

saab R. Koppeli poolt T. Körtile vastulause edastamist 30.12.2008 käsitleda ainult kui tõendi

edastamist väärteomenetlejale, mitte kui väärteomenetleja mõjutamist. Sarnaselt eeltooduga,

edastas R. Koppel 13.01.2009 M. K. kirjaliku vastulause, mida tuleb käsitleda

väärteomenetlejale tõendi edastamisena, mitte T. Körti mõjutamisena.

Kihutaja tahtlus eeldab nii intellektuaalse kui ka voluntatiivse eesmärgi olemasolu, s.t. ta teab,

et tema vaimsel mõjutamisel on eesmärk suunata täideviijat teo lõpule viimiseni ja hoolimata

sellest, mõjutab ta isikut. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendid ei võimalda järeldada,

et R. Koppel soovis T. Körti kuidagi kallutada otsuse tegemisel või et ta oleks seda faktiliselt

teinud. Kohtuotsusest ei nähtu, et R. Koppel oleks teinud midagi rohkemat kui see, et ta

edastas väärteomenetlejale M. K. vastulause. Kohus on jätnud samuti tähelepanuta asjaolu, et

T. Körti poolt antud ütlustest ei selgu, et teda oleks keegi mõjutanud väärteomenetluses nr

2650,08,005368 otsuse tegemisel. Samuti on kohus tuvastanud, et ükski tunnistaja või

jälitustoiming ei kinnita, et T. Kört ja R. Koppel on vestelnud omavahel T. Körti kabinetis M.

K. ga 16.12.2008 juhtunud liiklusõnnetusest. Jälitustoimingute tulemusel on tuvastatud vaid,

et R. Koppel andis T. Körtile M. K. vastulause üle 30.12.2008 suulises vormis ja 13.12.2009

kirjalikus vormis.

KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule

õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Antud juhul on võimalik

kohtuotsusest aru saada selliselt, et R. Koppelile heidetakse ette T. Körtile füüsilise kaasabi

osutamist KarS § 3113 nimetatud kuriteo toimepanemisel. Kriminaalmenetluse käigus on

tuvastatud, et M. K. koostas väärteoprotokollile vastulause R. Koppeli juures. Tunnistajate

ütlustest on selgunud, et R. Koppel vastulause sisu koostamisel abi ei osutanud. Sealjuures T.

V. kohta on kõik sündmuses osalenud tunnistajad avaldanud, et T. V. oli vastulause

koostamise ajal alkoholijoobes, mis ei võimaldanud tal isegi selgelt kirjutada. Asjaolu, et M.

K. vastulaused leiti R. Koppeli elukohast läbiotsimise käigus, ei võimalda teha järeldust, et

R. Koppel aitas kuidagi kaasa vastulause koostamisele. R. Koppel on avaldanud ainult M. K.

le üldist ning ka avalikest allikatest kättesaadavat informatsiooni, kellele ja kuhu vastulause

tuleb saata ning nimetanud kuupäeva, millal dokumenti koostati. R. Koppeli poolt avaldatud

teave oli avalikult kättesaadav kõigile isikutele ning ei olnud oma olemuselt suunamine

vastulause koostamisele, mis oleks kuidagi mõjutanud T. Körti hiljem väärteomenetluse

lõpetamise otsustuse tegemisel. Dokumendi vormiline pool ei saanud mõjutada

väärteomenetleja sisulist otsustust. T. Kört koostas otsuse vastulauses sisalduvate asjaolude

kirjelduse ja sisuliste argumentide põhjal. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik järeldada, et

R. Koppel oleks osutanud T. Körtile füüsilist või vaimset survet M. K. väärteomenetluse

lõpetamiseks. Samuti ei ole R. Koppel suunanud ega mõjutanud T. Körti otsustuse tegemisel.

Samuti ei ole R. Koppel osutanud M. K. le vastulause koostamisel sellist abi või mõju, mis

oleks kuidagi kallutanud T. Körti väärteomenetluse lõpetamisele. Avalikult kättesaadava

teabe edastamine ei saa mõjutada väärteomenetlust selliselt, et väärteomenetlus nimetatud

faktide tõttu lõpetataks.

KarS § 3113 objektiivne koosseis seisneb väärteo- või kriminaalmenetluse ebaseaduslikus

lõpetamises, s.o. ebaseadusliku määruse tegemises. Vaidlus puudub selles, et R. Koppel ei ole

väärteomenetluse lõpetamise määrust teinud, koostanud ega selle koostamisel osalenud.

Kohtuotsuses on sedastatud, et R. Koppeli ametijuhendi kohaselt puudus tal õigus teha

väärteomenetluses kohtuvälise menetleja nimel otsuseid. M. K. väärtegu ei olnud R. Koppeli

menetluses ning menetlejana tal sellega igasugune puutumus puudus. Seega, ainus võimalus

R. Koppelile vastavasisulist kuritegu inkrimineerida seisneks selles, et R. Koppel on

väärteomenetluse lõpetamise otsuse tegijat mõjutanud. Samas ei ole kriminaalasjas mitte

ühtegi tõendit selle kohta, et R. Koppel oleks T. Körti kuidagi kontrollinud, mõjutanud,

suunanud või muul viisil aidanud. Asjaolu, et R. Koppel aitas enda sugulasel

väärteoprotokollile vastulauset koostada avaldades talle üldtuntud fakte, ei ole KarS § 3113

relevantne käitumine ning ei moodusta ühtegi kuriteokoosseisu elementi. Viidatud kuriteo

subjekt väärteomenetluses on kohtuvälise menetleja ametnik või töötaja. VTMS § 10 lg 1

järgi osaleb kohtuväline menetleja menetluses ametniku kaudu. Antud juhul oli menetlevaks

ametnikuks ainult T. Kört, mistõttu R. Koppel ei ole KarS § 3113 subjekt ning tema poolt ei

olnudki võimalik toime panna toime süüteomenetluse teadvalt ebaseaduslikku lõpetamist.

Kohus on teinud süüdimõistva otsuse tõendite põhjal, mis põhinevad oletustel. Juhul, kui

kohtul tekkisid süüdistatava suhtes tõendite hindamisel kahtlused, tuli need kõrvaldada

veenvalt teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, vastasel juhul pidanuks kohus

põhiseaduse § 22 lg 2 tulenevat ja KrMS § 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet

aluseks võttes tõlgendama tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. Selline tegevus olnuks

kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga, kes on oma lahendites korduvalt

rõhutanud, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha

kõik selleks vajalikud toimingud. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning

neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo

põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku

otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21.09.2005 otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.2; 05.05.2005 otsus nr 3-1-1-24-

06, p 13 ning 20.11.2006 otsus nr 3-1-1-90-06, p 36).

KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on

tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Antud juhul on kohus oluliselt eksinud nimetatud

õigusnormi vastu, tuginedes kohtulahendi langetamisel asjaoludele, mis tegelikult ei ole

tõendatud. R. Koppeli süüdimõistmine ja karistamine teo eest, mida ta ei ole toime pannud ja

mille toimepanemine ei ole tõendatud, on välistatud.

Kohus on kvalifitseerinud R. Koppeli poolt tulirelva enda valduses hoidmise ebaõigesti KarS

§ 418 lg 1 nimetatud teoks. KarS § 418 lg 1 sätestab, et tulirelva, selle olulise osa või

laskemoona ebaseadusliku käitlemise eest, välja arvatud padrunite ebaolulises koguses

ebaseaduslik käitlemine, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Eelnimetatud süüteokoosseisu subjektiks on isik, kes käitleb tulirelva ebaseaduslikult, s.t.

isikul, kellel puudub soetamis- või relvaluba.

R. Koppel töötas ametnikuna Lõuna Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklustalituse

Põlva liiklusjärelvalve grupis ajal, kui tema elukaaslane andis talle üle oma õelt S. K. saadud

tulirelva.

RelvaS § 44 lg 3 kohaselt võib loa, relva ja laskemoona üleandmine toimuda nende asukohas

või politseiasutuses. Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul,

kui need annab üle isik, kes käesoleva seaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne

soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiasutusele enda

valduses olevast relvast või laskemoonast. Relva ja laskemoona hoidmise nõuded on

sätestatud RelvaS §-des 45-48. RelvaS § 46 lg-st 2 tulenevalt peab juriidiline isik relva

hoidma tema poolt määratud hoiukohas, seega R. Koppel, olles Lõuna Politseiprefektuuri

ametnik, pidi talle üleantud relva toimetama Lõuna Politseiprefektuuri vastavatesse

ruumidesse. Eelnimetatud nõude rikkumine ei too kaasa KarS § 418 lg 1 nimetatud koosseisu

täitumist, vaid tegemist on RelvaS § 89' sätestatud väärteoga.

RelvaS § 89' lg 1 sätestab, et relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise,

üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või

käitlemise muude nõuete või arvestuse või registreerimise korra rikkumise eest karistatakse

rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga. Maakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud teo,

mille kohaselt R. Koppel Lõuna Politseiprefektuuri ametnikuna võttis üle relva, kuid jättis

selle RelvaS sätestatud viisil hoiustamata Lõuna Politseiprefektuuri vastavates ruumides. R.

Koppeli eelnimetatud tegu ei ole KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu, vaid tegemist on

väärteoga RelvaS § 891 lg 1 sätestatu kohaselt.

Kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud

Maakohus on otsuse tegemisel eksinud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuete

vastu. Maakohus on langetanud otsuse, mille kohaselt R. Koppel on ebaseaduslikult lõpetanud

väärteomenetluse, hoolimata sellest, et tema sellesisulist väärteomenetluse lõpetamise otsust

ei teinud ning kohtuotsus ei tugine ka ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et R. Koppel oleks

väärteomenetlejat otsuse tegemisel mõjutanud. Seetõttu on kohtuotsus nimetatud osas väär.

Maakohus on mõistnud R. Koppeli süüdi tulirelva ebaseaduslikus käitlemises, kui tegelikult

oli tal politseiametnikuna õigus tulirelv vastu võtta ning tema tegevust saab käsitleda vaid

tulirelva käitlemise nõuete rikkumisena, mis on väär- mitte kuritegu.

Maakohus on vääralt kohaldanud menetlusõigust, kuivõrd ta on R. Koppeli KarS § 3113 järgi

süüdi mõistnud ilma ühegi süüstava tõendita, ning vääralt kohaldanud materiaalõigust,

kuivõrd kohus on vääralt tõlgendanud tulirelva käitlemise nõuete rikkumist politseiametniku

poolt tulirelva ebaseadusliku käitlemisena.

Tõendatud ei ole R. Koppelile inkrimineeritud süütegude toimepanemine ning R. Koppel

tuleb mõlemas kuriteoepisoodis õigeks mõista.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel.

Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

KrMS § 341 lg 1 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine KrMS § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab

kriminaalasja I astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus.

KrMS § 341 lg 2 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine KrMS § 339 lõike 2 järgi ja rikkumist ei ole võimalik kohtuistungil kõrvaldada,

tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja I astme kohtule uuesti

arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Seega tuleb ringkonnakohtul esmalt lahendada küsimus, kas antud kriminaalasjas esineb

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Selleks annab alust O. K. väide, et kohtuotsuses

puudub põhjendus subjektiivse koosseisu osas ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei

vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8) ning rikutud on

kaitseõigust

ja

kohtumenetluse

võistlevuse

põhimõtteid,

samuti

on

süüdistus

konkretiseerimata ja süüdistusakt jäeti täies mahus avaldamata (KrMS § 339 lg 2).

Apellandi arvates on maakohus rikkunud KrMS § 285 lg 2 nõudeid, jättes avaldamata

süüdistusakti. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-97-06 kohaselt tuleb avaldada kogu süüdistusakt,

mitte üksnes süüdistuse sisu.

Ringkonnakohus märgib, et alates 15.07.2008 kehtiva KrMS § 285 redaktsiooni kohaselt

kohtulik uurimine algab selliselt, et kohtunik teatab kohtuliku uurimise algusest ja teeb

prokurörile ettepaneku pidada avakõne. KrMS § 285 lg 2 sätestab, et prokurör annab ülevaate

süüdistusest ja süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtult taotleb. Seejärel

prokurör esitab kohtule kriminaaltoimiku. Kohtuistungi protokollist nähtub, et neid sätteid

järgides maakohus ka toimis (II kd lk 1 pöördel). Mingit rikkumist siin ei esine.

Apellandi arvates süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg 3 p 2 ja 3 nõuetele, kuna ei ole

osutatud konkreetsele õigusnormile, mille nõudeid toimepanija rikkus ja need normid on

sisustamata. Sellega on ka rikutud kaitseõigust. Kaitsja arvates ei piisa viitest VTMS §-dele

31, 64, 72, 29, 30, sest on jäetud sisustamata, kuidas T. Kört on väärteomenetluse lõpetamisel

viidatud sätteid rikkunud ja kuidas need on käsitletavad teadvalt ebaõige väärteomenetluse

lõpetamisena. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole juhindunud sellekohasest kohtupraktikast,

mida käsitleb Riigikohtu otsus nr 3-1-1-31-10 ja mõistis T. Kördi süüdi kuriteos, mille

kirjeldust süüdistusakti lõpposast ei tulene. Kaitsja märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-130-

05 kohaselt peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks ning

olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses

nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud

faktiliste asjaolude kogum. Kui anti kohtu alla ja mõisteti süüdi puudulikus, s.o.

konkretiseerimata süüdistuses, sest tema teole on antud ebatäpne õiguslik kvalifikatsioon, siis

on rikutud süüdistatava kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-122-03 p 11).

Kaitsja leiab, et maakohus on oma otsuses püüdnud kõrvaldada süüdistusaktis esinevaid

puudujääke ning asunud riikliku süüdistaja asemel T. Kördile esitatud süüdistust

konkretiseerima (s.t. sisustama T. Kördi poolt väidetavalt rikutud VTMS sätteid faktiliste

asjaoludega), rikkudes sellega Riigikohtu otsusest nr 3-1-1-130-05 tulenevaid nõudeid.

Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega ja leiab, et süüdistusakt (I kd lk 185-191)

vastab KrMS § 154 lg 3 p 2 ja 3 nõuetele. Selles on avatud VTMS §-de 31, 64, 72, 29, 30

omavaheline seos (lk 188).

VTMS § 64 viitab otseselt, et tõendeid kogudes tuleb lähtuda VTMS 5. peatüki sätetest, sh ka

VTMS § 31 nõuetest. VTMS § 72 lg 1 viitab VTMS §-le 73 ja see omakorda VTMS §-dele

29 ja 30. Seega on süüdistusaktis kõik VTMS sätted välja toodud, mille nõuete rikkumises T.

Körti ja R. Koppelit süüdistati. Need normid on sisustatud rikkumiste kirjelduse näol.

Ringkonnakohus märgib, et kohtuistungi protokolli kohaselt (II kd lk 1 pöördel) on süüdistus

olnud süüdistatavatele arusaadav ja ka kaitsjatel ei ole olnud etteheiteid süüdistusakti

kvaliteedi osas. Kaitsjate seisukohad esitatud süüdistuse osas on taandunud tõendite

hindamisele, kusjuures O. K. on muuhulgas avaldanud ka arvamust (II kd lk 6), et T. Kördi

osas võiks menetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seega etteheited süüdistusaktile on

esitatud alles apellatsioonis.

Kuna süüdistusakt vastab nõuetele, siis ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus on

oma otsuses püüdnud kõrvaldada süüdistusaktis esinevaid puudujääke ning asunud riikliku

süüdistaja asemel T. Kördile esitatud süüdistust konkretiseerima, s.t. sisustama T. Kördi poolt

väidetavalt rikutud VTMS sätteid faktiliste asjaoludega. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et

maakohus oleks süüdistust laiendanud.

Kaitsja arvates on rikutud kaitseõigust ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtteid. Kaitsja

peab siin silmas seda, et maakohus rahuldas prokuröri taotluse kutsuda kaitsjate jaoks

ootamatult kohtuistungile tunnistajana A. A. ning politseinikud M. T. ja S. R., kuid samas ei

antud kaitsjatele vaatamata nendepoolsele taotlusele võimalust uute kaitsjatepoolsete

tunnistajate (sõiduki omanik J. A. ja politseinik M. S.) kohtussekutsumiseks ja küsitlemiseks.

Seega on maakohtu poolt võetud süüdistatavalt võimalus end tegelikult ja täies mahus kaitsta.

Käesoleval juhul on riiklikule süüdistajale antud kohtumenetluse käigus täiendav võimalus

kutsuda kohtusse tunnistajaid, kuid samal ajal on kaitsja vastavasisuline taotlus ilma mingi

põhjenduseta jäetud rahuldamata. Maakohus ei andnud kaitsjatele ka mõistlikku aega,

vaatamata nendepoolsele sellekohasele taotusele, ette valmistada prokuröri poolt täiesti

ootamatult esitatud tunnistajate küsitlemiseks. Ühtlasi on rikutud kohtumenetluse võistlevuse

printsiipi. Maakohus on eelistanud riiklikku süüdistajat ning rahuldanud prokuröri poolt

kohtumenetluses täiesti ootamatult esitatud täiendavate tõendite kogumise taotluse, samas

jättes kaitsja vastavasisulise taotluse rahuldamata.

Kaitseõiguse rikkumise all peetakse silmas ka seda, et nii M. K. kui ka teiste isikute

jälitusprotokollide seaduslikkuse osas on esitatud kaitsjate poolt vastavalt KrMS §-dele 225 ja

227 taotlused jälitusprotokollide seaduslikkuse kontrollimiseks, kuid kohus otsustas esimesel

kohtuistungil 03.05.2010 avaldada jälitusprotokollid, kasutades nende sisu tunnistajate

küsitlemisel ilma et jälitusprotokollide seaduslikkust oleks enne seda kontrollitud. Kohus

võttis jälitusprotokollide seaduslikkuse osas seisukoha alles peale tunnistajate ülekuulamist

viimasel kohtuistungil 10.05.2010 ja alles peale jälitusprotokollide sisulist avaldamist, jättes

samas kaitsjad ilma võimaluseta kontrollida jälitustegevuseks antud lubasid ja jättes

tegelikkuses ja reaalselt jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimata. Taolises olukorras oli

kohtul võimalik vaid kohtumenetluse lõpus konstateerida jälitusprotokollide võimalikku

seaduslikkust ja kohus oli taolises olukorras juba sisuliselt menetluslikult kõik

jälitustegevusega seonduvad tõendid ära aktsepteerinud. Taolises olukorras oli kohus sisuliselt

sunnitud toimikus olevate jälitusprotokollide osas positiivse seisukoha võtma, kuigi tegelikult

oleks pidanud ja saanud kohus jälitusprotokollide kui tõendite seaduslikkuse osas seisukoha

võtta alles peale jälituslubade seaduslikkuse kontrolli. Oluline on sellejuures ka asjaolu, et

tegelikkuses on jälitusprotokollid ja kogu jälitustegevus hoopis teisest kriminaalasjast, mida

faktiliselt antud kriminaalasjas kohus ei kontrollinud ja ka ei saanud kontrollida. Sisuliselt ei

kontrollinud kohus jälituse aluseks olevat, kuigi oleks pidanud kontrollima mitte ainult

formaalselt jälituslubasid või protokolle, vaid pidi kontrollima ka jälitustegevuse

seaduslikkust ja eelkõige proportsionaalsust tervikuna.

Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väitega, et maakohus rikkus kaitseõigust ja

kohtumenetluse võistlevuse põhimõtteid.

Kohtuistungi protokollist (II kd lk 50) nähtub, et prokurör KrMS § 297 lg 1 ja 2 alusel taotles

tunnistajatena üle kuulata M. T. ja S. R. ning A. A. . Seejuures prokurör on põhjendanud,

miks nende ülekuulamise taotlus tekkis alles kohtuistungi sellises staadiumis. Maakohus on

selle taotluse rahuldanud ja ühtlasi märkinud (II kd lk 55), et sellega ei rikuta kaitseõigust,

kuna tunnistajaid saab küsitleda. Selleks jäi ka aega ette valmistada, sest kohus tegi istungis

vaheaja (II kd lk 55 pöördel). Peale nimetatud tunnistajate ülekuulamist O. K. esitas taotluse

(II kd lk 67 pöördel) omapoolsete tunnistajate J. A. ja M. S. väljakutsumiseks. Maakohus on

põhjendanud (II kd lk 68), miks ta seda taotlust ei rahuldanud. Ringkonnakohus leiab, et

maakohtu põhjendused on asjakohased ja tegemist ei ole kohtumenetluse võistlevuse

põhimõtete rikkumisega, sest KrMS § 297 lg 3 annab kohtule õiguse keelduda täiendavate

tõendite kogumise taotlusest.

Mis puutub jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli, siis ringkonnakohus märgib, et maakohus

on juba kohtu alla andmise määruses (I kd lk 206-207) seda küsimust käsitlenud ning

määranud, et kontrollib jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkust kohtuliku

arutamise käigus, nõudes vastavad materjalid välja. Kohtuistungi protokollis kajastub

kokkuvõte (II kd lk 66 pöördel-67) jälitustoimiku kontrollimise tulemustest. Ringkonnakohus

märgib, et asjaolu, et jälitusprotokollid ja kogu jälitustegevus tulenes hoopis teisest

kriminaalasjast, ei välista kogutud andmeid käsitleda tõendina ka käesolevas kriminaalasjas.

See on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-81-08 punkt 12).

Ringkonnakohus ei nõustu O. K. väitega, et kohtuotsuses puudub põhjendus subjektiivse

koosseisu osas ning kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud

asjaoludele. Ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 339 lg 1 p 7 ja 8 näidatud ega ka teisi

KrMS § 339 lõikes 1 toodud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi.

Ringkonnakohus ei tuvastanud ka KrMS § 339 lg 2 toodud rikkumisi, milleks väidetavalt on

eelpool käsitletud küsimused selles, et rikutud on kaitseõigust ja kohtumenetluse võistlevuse

põhimõtteid, samuti et süüdistus on konkretiseerimata ja süüdistusakt jäeti täies mahus

avaldamata.

Kõige

eeltoodu

alusel

ringkonnakohus

leiab,

et

maakohus

ei

ole

rikkunud

kriminaalmenetlusõigust selliselt, et see annaks alust kohtuotsuse tühistamiseks ja

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks.

Alljärgnevalt käsitletakse apellatsioonides esitatud taotlusi.

Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud

kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et

apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle

korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides

esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud

maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid

täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda

isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama KrMS § 312

punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale

tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses

puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste

taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse

kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega.

Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu

eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonides

esitatud taotlustele vastates hakata kordama kõike maakohtu otsuses kajastatut (otsuse lk 4-

19).

Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonide põhisisu on maakohtu otsuses toodud järelduste

vaidlustamine ja taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ning sellest

tulenevalt süüdistatavate õigeksmõistmist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab,

et apellatsioonides ei ole esitatud asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele

tugineb T. Kördi KarS § 3113 ning R. Koppeli KarS § 22 lg 2, 3 - § 3113 ja § 418 lg 1 järgi

süüditunnistamine, ümberhindamist.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis

tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse

konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on

neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud

kogumis.

Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel

veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1

valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset

leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus

tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega

seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste

alusel lugejale jälgitav.

Eelneva alusel tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on

maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta.

Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on seda tehes

järginud KrMS §-de 306, 312 ja 313 nõudeid. Näidatud on nii tõendid, mida kohus ei pea

usaldusväärseks ning on toodud sellekohane põhjendus, kui on ka esitatud kohtulikul

uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse. Seega on välja

toodud kõik asjaolud, millele otsust tehes tugineti.

Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine

selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste

asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse

kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged,

ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale

selgelt jälgitavad.

T. Kört mõisteti süüdi väärteomenetluse teadvalt ebaseadusliku lõpetamise eest ning R.

Koppel sellele kihutamise ja kaasaaitamise eest.

Objektiivne koosseis seisneb väärteomenetluse ebaseaduslikus lõpetamises ebaseadusliku

määruse tegemise näol. Määrus on seadusvastane, kui sellel puudub õiguslik alus formaalses

või materiaalses mõttes. Objektiivse külje täidab kohtuvälise menetleja ametniku poolt talle

seadusega antud õiguste kuritarvitamine, mis võib väljenduda talle pandud ülesannete

eiramises nii faktiliste asjaolude tuvastamisel kui ka õiguse rakendamisel. Antud juhul seisnes

see VTMS §-de 31, 64, 72, 29, 30 nõuetest mittejuhindumises. Tegu on lõpule viidud määruse

koostamisega, see ei pea olema jõustunud.

Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav kuritegu kavatsetust või otsest tahtlust. Oluline on

tuvastada tunnuse „teadvalt“ esinemine.

Maakohus on kohtuotsuses (selle lk 15-17) näidanud süüdistuse aluseks olevate VTMS §-de

31, 64, 72, 29, 30 nõuete rikkumise sisu ehk tuvastanud süüks arvatud kuriteo objektiivse

koosseisu ning seejärel on toodud põhjendused, mis kinnitavad, et T. Kört ja R. Koppel

tegutsesid otsese tahtlusega ehk tuvastati subjektiivne külg. Maakohtu järelduste aluseks olev

tõendite analüüs on toodud kohtuotsuse lk 13-15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjenduste ja järeldustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb apellantide väiteid:

O. K. märgib, et maakohus on pidanud T. Kördi poolt VTMS §-de 31 ja 64 rikkumise all

silmas asjaolu, et T. Kört jättis tunnistajana välja kutsumata T. V. ja R. K. , kelle avaldused

Raivo Koppel 13.01.2009 edastas T. Kördile. O. K. leiab, et samas maakohus on jätnud

tähelepanuta, et antud asjas puuduvad tõendid selle kohta, et T. Kört oleks vaidlusaluse

väärteomenetluse lõpetamisel lähtunud temale 13.01.2009 edastatud avaldustest kui tunnistaja

ütlustest. Antud menetluses puuduvad andmed, et T. Kört oleks üldse nimetatud avaldustest

oma otsustuse tegemisel lähtunud. Väärteomenetluse lõpetamise määruse kohaselt on M. K.

suhtes väärteomenetlus lõpetatud, kuna menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ja

puuduvad tunnistajad, kes antud sündmust pealt nägid. T. Kört ei ole väärteomenetluse

lõpetamise määruses viidanud sellele, et menetlus tuleks lõpetada põhjusel, et hoopis keegi

teine viibis roolis. Puuduvad andmed, et T. Kört oleks käsitlenud väärteoasjas T. V. d või R.

K. t tunnistajatena, mistõttu kaitsja arvates ei saanud T. Kört rikkuda VTMS § 31 ja § 64. T.

Kört on kohtus andnud ütlusi, et ta langetas väärteomenetluse lõpetamise otsuse toimikus

olevate materjalide kogumi põhjal, esile toomata ühtegi konkreetset tõendit. T. Kördi ütlustest

tulenevalt ei olnud väärteoasja materjalide hulgas ühtegi tõendit, millest nähtuks, et M. K.

oleks tabatud juhtimiselt ning väärteomaterjalidega tutvudes ilmnes, et teostamata olid jäetud

olulised esmased menetlustoimingud nagu sündmuskoha vaatlus. Samuti on T. Kört

kinnitanud, et ta oleks lõpetanud M. K. suhtes väärteomenetluse ka juhul, kui temale ei oleks

13.01.2009 esitatud kolme avaldust. T. Kördi ütlustest tulenevalt ei olnud nimetatud kolm

avaldust määrava tähtsusega ning T. Kördi poolt langetati otsus asjas olevate tõendite kogumi,

menetleja kogemuse ja siseveendumuse ning juhtkonna poolt antud nii kirjalike kui suuliste

juhiste põhjal. Puuduvad andmed, et T. Kört oleks 13.01.2009 temale edastatud kolme

avaldust käsitlenud tõendina. T. Kördi poolt väärteomenetluse lõpetamise peamiseks

põhjuseks oli asjaolu, et menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ning T. Kördi poolt

selgitatuna ei oleks olemasolevate tõendite põhjal saanud teistsugust lahendit teha. Ka

maakohus on otsuses viidanud, et kohtus uuritud tõendite hindamisel ei ole alust kahelda T.

Kördi ütluste usaldusväärsuses.

O. K. leiab, et kõik kohtuotsuses viidatu käsitleb ekslikult T. Kördi menetlusotsuse sisulist

kontrolli, mis kuulub teise menetluse raamesse. Politsei lahkus sündmuskohalt ilma, et oleks

isikut sõiduki juhtimiselt kõrvaldanud. Tõenditest nähtub, et politseipatrullteenistuse töötajad

A. M. ja A. S. vormistasid teatud formaalseid toimingud ilma, et nad tegelikult oleksid aru

saanud, mida nad teevad või mida nad peaksid tegema. Ilmselgelt on ebaõige, kui A. M. ja A.

S. vormistavad liiklusõnnetuse tõttu kraavis oleva sõiduki tagaistmel magava isiku suhtes

sõiduki juhtimisel kõrvaldamise otsuse, kui nad isikut juhtimiselt ei tabanud ja ka ei

kõrvaldanud ja selle järel lubavad nad selle isiku, kelle nad juhtimiselt on kõrvaldanud, avarii

teinud auto tagaistmele edasi magama. Seega ei olnud puhtobjektiivsetel põhjustel T. Kördil

võimalik taoliste politseipatrulliteenistuse töötajate mõtlematute, ebapädeva ja asjatundmatult

vormistatud dokumentide põhjal teha menetlusotsust mida prokurör ja maakohus vajalikuks

pidasid. Sõltumata sellest, millise otsuse T. Kört tegi, oli see tema diskretsiooniõigus ja

kohtuotsusest ei nähtu, kuidas on T. Kört teinud oma menetlusotsuse teadvalt valesti.

Kaitsja leiab, et ebaõige ja VTMS-ga vastuolus on maakohtu järeldus, et tõenditest uute

asjaolude ilmnemisel on võimalik koostada uus väärteoprotokoll ja täpsustada asjaolusid.

Juhul kui T. Kört oleks maakohtu poolt kirjeldatud viisil käitunud, oleks ta oluliselt rikkunud

VTMS-s sätestatut, sest T. Kördil puudus võimalus taolises olukorras koostada uus

väärteoprotokoll, sest VTMS ei näe taolist võimalust ette. T. Kört ei oleks omal algatusel

saanud koostada uut väärteoprotokolli ka olukorras, kus ta leidis, et tegemist oli hoopis

liiklusõnnetusega. Väärteoprotokolli puhul on tegemist esmaselt koostatava menetlus-

dokumendiga, kus fikseeritakse väidetava rikkumise toimepanemise aeg, koht, rikkumise

kirjeldus ja rikkuja toimepanija isik. Väärteoprotokollile lisatakse väidetava väärteo

toimepanemist kinnitavad tõendid. T. Kördi pädevuses ei ole väärteoprotokolli koostamine,

vaid temale edastatud väärteomaterjalide menetlemine. Olukorras, kus isikule oli süüks

pandud alkoholijoobes sõiduki juhtimine, ei saanud T. Kört asuda ise väärteoprotokollis

esitatud kvalifikatsiooni muutma, vaid ta pidi olemasolevate tõendite pinnalt langetama otsuse

selle kohta, kas väärteoprotokollis kirjeldatud väärteo toimepanemine on olemasolevate

tõenditega tõendatud või mitte. Nagu T. Kört on viidanud, võib kõne alla tulla väärteotoimiku

täiendamine, kuid olukorras, kus esmased väärteo menetlejad on jätnud kogumata tõendid

selle kohta, kas isik on roolist tabatud või mitte, puudub hilisemalt võimalus täiendavaid

tõendeid koguda, sest isiku roolis tabamise fikseerimine on joobes juhtimise puhul kõige

esmasemaks tõendiks. Tõenditest nähtuvalt (muuhulgas tunnistajate A. S. ja A. M. ütlused)

ei tabatud M. K. t roolist, vaid ta istus auto tagaistmel. Seega ei saanud T. Kört olemasolevate

puudulike tõendite pinnalt teha teistsugust otsust, sest juhul, kui T. Kört oleks M. K.

tunnistanud süüdi joobes juhtimise eest ja määranud talle selle eest karistuse, oleks T. Kört

teinud teadvalt ebaõige otsuse, sest tõenditest nähtuvalt ei ole M. K. t tabatud joobes

juhtimiselt. Asjaoludest, mida on hilisema menetluse käigus kirjeldanud tunnistajad, ei olnud

ja ei saanudki olla T. Kört teadlik, mistõttu tuleb tema käitumisele hinnangu andmisel lähtuda

sellest, mida T. Kört otsuse langetamisel teadis. Menetleja saab otsuse rajada asjas kogutud

tõenditele ning T. Kört on teinud väärteomenetluse lõpetamise otsuse olemasolevate tõendite

alusel, mitte kellegi kolmanda isiku arvamusele tuginedes. Olukorras, kus maakohus asub

avaldama omapoolset seisukohta selles osas, milline on kohtuvälise menetleja poolt tehtud

otsuse resolutsioon, on maakohus ühtlasi asunud kritiseerima T. Kördil väärteomenetluses

lahendite tegemisel olevat diskretsiooniõigust. Maakohus ei ole ja ei saa olla

kriminaalmenetluse kaudu kohtuvälise menetleja kontrollorganiks ja hinnangute andjaks

kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsustuste osas väljaspool väärteomenetluses toimuvat

kaebemenetlust. Vaidlusaluses kriminaalmenetluses tehtud otsuses on aga maakohus seda

alusetult püüdnud olla.

Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega.

Kuna T. Kört ei teinud väärteoprotokollis märgitud tähtajaks, so 06.01.2009, kohtuvälise

menetleja lahendit, vaid asus kontrollima asjaolusid, siis VTMS §-de 31 ja 64 kohaselt pidi ta

koguma tõendeid. Talle oli täiendavalt esitatud M. K. ja T. V. avaldused ning R. K. teatis (I

kd lk 9-12). Ta jättis kontrollimata asjaolud, mis talle nimetatud dokumentidega teatavaks

said. T. Kört jättis nimetatud isikud välja kutsumata ja üle kuulamata. KrMS § 63 lg 1 järgi

on tõend tunnistaja ütlus. T. V. ja R. K. tulnuks tunnistajana üle kuulata. See nõue tuleneb ka

kohtupraktikast. Nii on Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-145-05 punkt 6 kohaselt väärteoasjade

menetlemise praktika ühetaolisuse huvides rõhutatud, et väärteomenetluses lähtutakse

tõendite kogumisel ja tõendamisel VTMS § 31 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse sätetest,

arvestades väärteomenetluse erisustega. KrMS §-st 60 lg 1 tulenevalt võib väärteoasjas otsust

tehes tugineda ainult asjaoludele, mis on kas tõendatud või tunnistatud üldtuntuks. See

tähendab, et ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid väide peab olema kontrollitav. Saadud

info vormistamine tõendi kujul ongi vajalik info kontrollitavuse tagamiseks. Selleks, et

kasutada väärteomenetluses mingilt isikult saadud informatsiooni, tuleb see isik

menetlusseadustikus sätestatud korras tunnistajana üle kuulata.

VTMS § 68 lg 2 lubab täiendada väärteoprotokolli juhtudel kui tuleb tõendusteavet täiendada

või muuta väärteo kvalifikatsiooni.

Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks (otsuse lk 15) T. Kördile ette heitnud, et just tema

pidanuks uue väärteoprotokolli koostama. Otsuses on märgitud, et tõenditest uute asjaolude

ilmnemisel on võimalik koostada uus väärteoprotokoll ja täpsustada asjaolusid. Seega T. Kört

saanuks A. M. le kui väärteoprotokolli koostajale anda ülesande täiendada väärteoprotokolli.

Alguses T. Kört seda ka mingil määral tegi, nõudes A. M. lt lisada väärteoprotokollile A. S.

tunnistajana ülekuulamise protokoll, mille T. Kört väidetavalt sai kätte alles 8. või 9.01.2009.

Nimetatud protokollist (I kd lk 7-8) nähtuvalt politseinike sündmuskohale saabudes selgus, et

kraavis oli sõiduauto. Auto rooli taga kedagi ei olnud ja juhi ukse juurest viisid ainsad jäljed

kõrvalistuja poolse külje tagaukse juurde. Tagumisel istmel oli pikali noormees, kelleks

osutus M. K. . Tal tuvastati alkoholijoove. Ta võttis omaks, et oli alkoholijoobes olles ja

juhtimisõigust omamata nimetatud autot juhtinud.

T. Kört seda infot saades ja leides, et on vastuolu väärteoprotokollis kirjeldatu ja tunnistaja

ülekuulamises kajastatu vahel, midagi täiendavat ette ei võtnud, et kontrollida, kas M. K. on

ikka toime pannud talle väärteoprotokollis süüks arvatud alkoholijoobes olles ja

juhtimisõigust omamata auto juhtimise. 13.01.2009 tõi Raivo Koppel talle varemlubatud nn

vastulause, mis koosnes M. K. ja T. V. avaldustest ning R. K. teatisest. Nendes kajastatud

infot üle kontrollimata T. Kört samal päeval, so 13.01.2009 tegi väärteomenetluse lõpetamise

määruse (I kd lk 13). Määruse kohaselt lõpetati M. K. suhtes väärteomenetlus seetõttu, et

puuduvad väärteotunnused, kuna menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt ja puuduvad

tunnistajad, kes antud sündmust pealt nägid. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et

see põhjendus ei vasta faktilistele asjaoludele, sest tunnistajad olid olemas, so otseselt T. V. ,

kes väidetavalt oli autot juhtinud ja kraavi sõitnud ning kaudselt R. K. , kellele T. V. oli

juhtunust rääkinud. Ringkonnakohus märgib, et samas R. K. on oma teatises veel väitnud, et

politseinik A. M. ütles talle, et M. K. oli hoopis seda autot juhtinud. Eeltoodust nähtub

mitmesugust erinevat vastuolulist infot, aga T. Kört neid tunnistajana üle ei kuulanud,

rikkudes talle süüks arvatud VTMS §-de 31 ja 64 nõudeid, mis viisid VTMS §-de 72 ning 29

ja 30 nõuete rikkumisele.

O. K. leiab, et ebaõige ja T. Kördi ning R. Koppeli ütlustega vastuolus on maakohtu poolt

esitatu, et T. Kört oli andnud R. Koppelile soovituse esitada vastulause ning jäi seda ka

ootama. Sellest järeldub tahtlus väärteomenetluse tulemusi mõjutada enda soovitud viisil.

Asjas olevate tõenditega ei leidnud kinnitust, et R. Koppeli poolt 30.12.2008 T. Kördile

esitatud informatsioon M. K. ga seonduvalt oleks mõjutanud T. Körti tegema

väärteomenetlust lõpetavat otsust. T. Kördi poolt antud ütlustest tulenevalt võttis ta R.

Koppeli poolt esitatud informatsiooni teadmiseks ning ütles, et kui M. K. kui menetlusalune

isik ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud tegu toime pannud, on tal õigus esitada vastulause. T.

Kördi ega ka R. Koppeli ütlustest ei nähtu, et T. Kört oleks väärteomenetluse osas otsuse

tegemist seadnud sõltuvusse vastulause või muu dokumendi esitamisest R. Koppeli või M. K.

poolt. T. Kört on selgitanud võimalust esitada vastulause, kuid ta ei ole andnud mõista, et

vastulause esitamine, millest nähtuks, et M. K. ei olnud väärteoprotokollis kirjeldatud päeval

roolis, oleks antud asjas määrava tähtsusega. Seda ei ole tõendatud ka mitte ühegi muu

tõendiga kuigi nii T. Kördi kui R. Koppeli ja teiste isikute suhtes teostati pealtkuulamist.

Ühestki jälitustegevusega seonduvast teabekandjast ei nähtu T. Kördi võimalik teadlik

ebaseaduslik tegevus. Pigem nähtub T. Kördi täielik erapooletuse hoidmine antud

väärteomenetlusega seoses. T. Kört on kohtulikul uurimisel selgitanud, et kuigi

väärteoprotokollist tulenevalt pidi kohtuvälise menetleja lahend olema kättesaadav alates

06.01.2009, siis nimetatud kuupäevaks ta lahendit ei teinud ning seda põhjusel, et selleks

ajaks oli esitamata väärteoprotokollis viidatud tunnistaja ülekuulamise protokoll. T. Kördi

ütluste kohaselt toodi vajalik protokoll tema kätte 7. või 8. jaanuaril 2009. Ühegi tõendiga ei

ole leidnud kinnitust, et T. Kördi ja R. Koppeli või kellegi kolmanda vahel oleks olnud

kokkulepe selle kohta, et T. Kört viivitab väärteomenetluses otsustuse tegemisega niikaua

kuni R. Koppel toob T. Kördile täiendavad seletused. T. Kört on andnud ütlusi selle kohta, et

tema lähtus M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsuse tegemisel olemasolevatest

tõenditest kogumis, kuid eelkõige põhjusel, mis on toodud ka väärteomenetluse lõpetamise

määruses s.o. menetlusalust isikut ei ole tabatud juhtimiselt. Tegemist on põhjendusega, mis

ei tulene T. Kördile 13.01.2009 esitatud kolmest avaldusest, vaid tegemist on põhjendusega,

mis tuleneb kohtuvälise menetleja ametnike poolt puudulikult koostatud väärteotoimikust.

Seega ei ole T. Kördi poolt M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamine ei sisuliselt ega ka

teadvalt ebaõige, sest T. Kört ei saanud olemasolevate materjalide põhjal teha teistsugust

otsust, sest otsuses esitatud väärteomenetluse lõpetamise alus vastas kohtuvälise menetleja

poolt väärteomenetluses kogutud tõenditele.

Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu ja leiab, et on tuvastatud, et 30.12.2008 R. Koppeli

poolt T. Kördile antud informatsioon ja sellele järgnenud temapoolne tegevus oma sugulase

M. K. ga seonduvalt mõjutas T. Körti tegema väärteomenetluse teadvalt ebaseaduslikku

lõpetamise määrust.

Maakohus luges mitteusaldusväärseteks tunnistajate M. K. , R. K. , T. V. ja R. K. kohtus

antud ütlused ning seadis kahtluse alla süüdistatav Raivo Koppeli ütlused (otsuse lk 12).

Samas maakohus ei kahelnud tunnistajate A. M. , A. S. , D. K. , A. A. ning süüdistatav T.

Kördi ütluste usaldusväärsuses (otsuse lk 13-14). Maakohus kontrollis jälitustegevuse käigus

kogutud tõendeid ja luges need seaduslikul teel saaduks (otsuse lk 14). Jälitusprotokollides

kajastatut (otsuse lk 8-9) hinnati kogumis teiste tõenditega ning leiti, et need kinnitavad

süüdistuse tõendatust.

Ringkonnakohus eeltoodust lähtudes saab hinnata ainult maakohtu poolt usaldusväärseks

tunnistatud tõendeid.

T. Kördi ütlustest (II kd lk 43-46 ja 67-68) nähtub, et Raivo Koppel teatas talle 30.12.2008, et

M. K. , kes on tema sugulane, ei juhtinud 16.12.2008 autot ning talle on valesti

väärteoprotokoll koostatud. T. Kört ütles selle peale, et kui ei ole süüdi, siis peab vastulause

esitama. Materjalide juurest oli puudu tunnistaja A. S. ülekuulamisprotokoll ning selle T.

Kört sai 8. või 9.01.2009. Kuna ta ei olnud veel saanud vastulauset, siis jäi ta seda ootama.

Raivo Koppel tõi talle 13.01.2009 kolm paberit kolmelt erinevalt isikult. T. Kört võttis need

kõik vastu ja käsitles neist M. K. avaldust vastulausena. Tähtaeg surus peale ja seetõttu ta

isikuid välja ei kutsunud. T. Kört leidis, et väärteoprotokolli juures olevatest dokumentidest ja

nüüd lisandunud vastulausest piisab lahendi tegemiseks. Ta ei pidanud vajalikuks kontrollida

vastulausest ning sellele lisatud avaldusest ja teatisest tulenevat väidet, et keegi teine isik oli

autot juhtinud ja sellega kraavi sõitnud. Kuigi M. K. oli nii väärteoprotokollis kui ka sellele

lisatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis kinnitanud, et ta, olles alkoholijoobes ja

omamata juhtimisõigust, juhtis 16.12.2008 varahommikul sõber A. A. le kuuluvat sõiduautot

ilma omaniku teadmata ja sõitis sellega kraavi, ei pidanud T. Kört seda määravaks. Kuna

vastulauses M. K. eitas eelnevat, siis T. Kört lähtus sellest ja lõpetas väärteomenetluse

koosseisu puudumise tõttu. Oma sõnade järgi hindas ta kõiki tõendeid kogumis, lähtus

kohtupraktikast ja oma sisetundest ning leidis, et kuna M. K. t ei ole tabatud juhtimiselt ja

puuduvad tunnistajad, kes antud sündmust pealt nägid, siis antud asjas puuduvad

väärteotunnused.

A. M. ja A. S. ütlustest (II kd lk 25-27) nähtub, et auto oli kraavi sõitnud. Ümber auto olid

ainult ühed jäljed, mis läksid juhiukse juurest tagaukse juurde. Tagaistmel oli mees, kes oli

purjus ja tunnistas, et tema oli autoga teelt välja sõitnud. Juhilube tal ka polnud.

A. A. ütlustest (II kd lk 57-58) nähtub, et M. K. oli võtnud ilma tema teadmata tema auto ja

tahtnud sellega Värskasse sõita. Ta ei tulnud auto juhtimisega toime ja sõitis kraavi. M. K. ise

tunnistas talle seda ja hiljem andis raha, et A. A. saaks auto ära remontida.

Jälitusprotokollist ja sellele lisatud kõnesalvestuste stenogrammidest (I kd lk 128-148)

nähtub, et Raivo Koppel aktiivselt tegutses eesmärgiga päästa M. K. vastutusest.

02.01.2009 õpetab ta, et tuleb leida keegi, kes võtaks avarii enda peale ja pakub välja, et see

võiks olla T. (T. V. ).

06.01.2009 kell 13.11 ja 15.15 tehtud kõnedest nähtub, et Raivo Koppel oli rääkinud

ülemusega (T. Kördiga) ja ülemus tahtis armupalve kirja saada, et siis ei tee suurt trahvi.

07.01.2009 kõnest nähtub, et kuna M. K. ei oska armupalvet kirjutada, siis Raivo Koppel

teeb selle ise tema eest ära.

12.01.2009 kell 15.14 tehtud kõnest nähtub, et Raivo Koppel kutsus M. K. ja T. õhtuks enda

juurde, et seoses avariiga teha veel paar lisa paberit. Kui M. K. küsib, et millal ta T. ga

politseisse peab minema, siis Raivo Koppel vastab, et sinna ei ole üldse vaja minna, sest võib-

olla me lõpetame väärteoasja ära, aga selleks ongi vaja lisapabereid.

13.01.2009 kell 10.38 helistab Raivo Koppel T. Kördile ja kutsub viimase politseimajast

välja, et talle pabereid üle anda.

Peale seda kell 10.56 helistab Raivo Koppel R. K. le ja teatab, et andis T. Kördile variandi,

kus M. ei mäleta midagi ning et pikem variant ei läinud käiku. Sama info annab Raivo

Koppel kell 11.47 tehtud kõnes edasi ka M. K. le.

Ringkonnakohus leiab, et kõnesalvestuste stenogrammidest tulenevalt on Raivo Koppel

suhelnud T. Kördiga antud väärteoasja teemal rohkem kui viimane seda kinnitanud on.

T. Kördi ütluste kohaselt oli neil omavahel juttu ainult 30.12.2008 ja seejärel 13.01.2009 tõi

Raivo Koppel vastulause.

Stenogrammidest nähtub, et ka 06.01.2009 oli neil omavahel juttu nn armupalvest, et siis saab

väiksema trahvi teha. Raivo Koppeli 12.01.2009 kõnest M. K. le nähtub, et võib-olla me

lõpetame väärteoasja ära, aga selleks ongi vaja lisapabereid. Kuna jutt on meie vormis, st

võib-olla me lõpetame väärteoasja ära, siis sellest saab järeldada, et Raivo Koppel oli

vahepeal suhelnud T. Kördiga antud väärteoasja teemal ning kokku oli lepitud lisapaberite

esitamine. Need ka 13.01.2009 peale kell 10.38 tehtud kõnet T. Kördile üle anti. T. Kördiga

oli kokku lepitud mitu lisapaberite varianti, sest Raivo Koppeli kõnedest nähtuvalt T. Kört

valis välja, millise variandi paberid ta enda kätte võttis. Käiku ei läinud nn pikem variant M.

K. avaldusest, mis leiti läbiotsimise käigus Raivo Koppeli elukohast (I kd lk 75-76).

Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust nähtub T. Kördi mõjutatavus Raivo Koppelist, kes oma

tegevusega tekitas T. Kördis tahtluse suunata väärteoasja lahendamine M. K. kasuks. Algul

oli ta nõus variandiga, et vähendab M. K. le mõistetavat karistust, seejärel aga nõustus juba

väärteomenetluse lõpetamisega. Aluseks võttis ta M. K. nn vastulause, sest koheselt peale

selle saamist T. Kört oma 13.01.2009 määrusega lõpetas väärteomenetluse.

T. Kördile pannaksegi süüks seda, et omades algselt väärteoprotokollile lisatud dokumentide

ja hiljem sellele lisatud A. S. ülekuulamise näol üheselt mõistetavat infot, et M. K. oli see

isik, kes alkoholijoobes olles ja juhtimisõigust omamata juhtis 16.12.2008 varahommikul

sõiduautot, tegi ettepaneku esitada vastulause ning selles toodud väiteid kontrollimata tegi

koheselt vastulause sisust tulenevalt väärteomenetluse lõpetamise määruse. Kuigi ta on

väitnud, et võinuks lahendi teha ka ilma vastulauset omamata, ta seda siiski ei teinud ja ootas

vastulause saabumist. Vastulause kohaselt juhtis autot hoopis T. V. , mida viimane ka

vastulausele lisatud avalduses kinnitas. Kuigi A. S. ülekuulamise protokollist nähtus, et

ainsad jäljed olid need, mis viisid juhi ukse juurest tagaukse juurde ja seega rohkem inimesi

autos ei saanud viibida, ei hakanud T. Kört vastulauses toodud väidet, et tegelikult T. V.

juhtis autot ja peale kraavi sõitmist läks abi järele, kontrollima. Seda kohustasid teda tegema

VTMS §-d 31 ja 64. Kuna T. Kört oma sõnade kohaselt oli kogenud töötaja, siis

ringkonnakohtu arvates seda enam pidanuks ta tähelepanu pöörama vajadusele kontrollida

esialgsetele andmetele täiesti vastupidiste andmete esitamist ning koguma seaduses ettenähtud

korras vastavaid tõendeid. Seda ta ei teinud. Miks ta seda ei teinud, seda näitavad eeltoodud

kõnesalvestuste stenogrammid, mis kinnitavad, et tal oli kokkulepe Raivo Koppeliga viimase

sugulase M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud järeldust ei lükka ka ümber O. K. väide, et kuna

maakohus kinnitas otsuses, et T. Kördi ütlused kohtuistungil olid usaldusväärsed ja T. Kört

ütles, et keegi ei mõjutanud teda väärteomenetluse lõpetamise otsuse tegemisel, siis on

arusaamatu ja ekslik maakohtu hinnang selle kohta, et T. Kördi poolt antud ütlustega loeb

kohus tõendatuks, et R. Koppel mõjutas T. Körti väärteomenetluse lõpetamise otsustuse

tegemisel. Seejuures ei viita kohus mitte ühelegi konkreetsele tõendile.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega ja märgib, et maakohtu otsus ei põhine ainult T.

Kördi ütlustel, vaid neid on hinnatud kogumis teiste tõenditega, seejuures ka

jälitusprotokollides sisalduva teabega. Tõenditevahelised vastastikused seosed on ka

ringkonnakohus eelpool välja toonud.

Kaitsja leiab, et tõendatud ei ole R. Koppeli poolt T. Kördi mõjutamine. T. Kört ei olnud ka

R. Koppeli alluvuses, vaid olukord oli vastupidi ja seega ei olnud põhjust kohtu poolt viidata

väidetavale vaimsele kontaktile. Kohtupoolne hinnang väidetavale vaimsele kontaktile on

antud meelevaldselt. Menetleja poolt hilinemisega esitatud materjalide vastuvõtmine ei ole

keelatud, kui menetleja jõuab esitatud materjalidega tutvuda ning hilinemisega esitatud

materjalide vastuvõtmise fakt ei muuda menetlusaluse isiku suhtes tehtavat otsust teadvalt

ebaõigeks. Seega ei muuda antud asjas 13.01.2009 kolme avalduse esitamine T. Kördi poolt

tehtud otsust teadvalt ebaõigeks. Pigem oleks T. Kört käitunud teadvalt ebaseaduslikult juhul

kui ta ei oleks neid dokumente asja materjalide juurde võtnud.

Ringkonnakohus leiab, et on tõendatud R. Koppeli poolt T. Kördi mõjutamine. R. Koppel

teadis, et kõik dokumendid, mis ta T. Kördile andis, sisaldavad valeandmeid, sest ta ise oli

õpetanud, mida sinna kirjutada, et oma sugulast vastutusest päästa. Seega neid dokumente

edasi andes, kusjuures neid oli mitu varianti, mõjutas R. Koppel T. Körti neist välja valima

viimasele väärteomenetluse lahendi tegemiseks sobiva variandi, mida T. Kört ka tegi.

Tulenevalt kaitsja väitest nn vaimse kontakti kohta ringkonnakohus märgib järgmist.

Maakohus on (otsuse lk 16-17) märkinud, et väärteoasju lahendama pädevate ja vastavat

seadusandlust tundvate politseiametnikena tekkis R. Koppeli ja T. Kördi vahel vastastikune

vaimne kontakt. R. Koppel kallutas tahtlikult T. Körti tahtlikule õigusvastasele teole. Saanud

T. Kördilt soovituse esitada vastulause, asus R. Koppel esimest toetama tema õigusvastase teo

realiseerimisel vaimselt ja füüsiliselt. R. Koppel aitas enda elukohas vormistada

väärteomenetluse lõpetamise jaoks vajalikke dokumente ja tõi need ise T. Kördi kätte. Seda

asjaolu kinnitavad jälitusprotokollides fikseeritud R. Koppeli kõnede sisu ja isikute asukoht

vastavate tegevuste ajal. Tõendid kinnitavad, et M. K. , R. K. , T. V. ja D. K. olid 12.01.2009

Raivo Koppeli elukohas XXX, kus vormistasid tema juhendamisel dokumente ning R. Koppel

leppis T. Kördiga kokku nende üleandmise kohas, Põlvas, Võru 12 politseijaoskonna juures

13.01.2009. Jälitusprotokollid tõendavad R. Koppeli aktiivsust. Ta kutsus isikuid XXX enda

elukohta dokumente tegema, andis dokumendid üle kohtuvälise menetleja lahendit tegema

pädevale T. Kördile ja teatas ka R. K. kaudu menetlusalusele isikule dokumentide sihtkohta

jõudmisest. Aktiivsus tõendab R. Koppeli tegevuses otsest tahtlust mõjutada M. K. suhtes

alustatud väärteomenetlust. Teades T. Kördile esitatavate dokumentide saamise käiku, tegutses

ta otsese tahtlusega saavutada väärteomenetluse ebaseaduslik lõpetamine. Jälitusprotokollis

fikseeritud 31.12.2008 toimunud kõne andmetel ei olnud M. K. tahe vabaneda vastutusest

tema suhtes alustatud väärteomenetluses. Ta pöördus R. Koppeli poole sooviga saada nõu,

kuidas suhelda kohtuvälise menetlejaga lahendi kättesaamisel ja kuhu selleks pöörduda. Kuna

liiklusõnnetuse asjaolud ja R. Koppelilt saadud dokumentides kirjeldatud asjaolud jäid

tõendamata seadustega reguleeritud korras, ei ole alust järeldada VTMS §-des 29, 30 sätestatud

lõpetamise

aluste

olemasolu.

T. Kört

kohtuvälise

menetleja

ametnikuna

lõpetas

väärteomenetluse teadvalt ebaseaduslikult. Tema tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3113

sätestatud kuriteo täideviijana. R. Koppel kihutas ja aitas kaasa T. Kördi kuriteole ning tema

tegu on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 22 lg 2, 3 - § 3113 järgi kuriteost osavõtjana.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on vaimse kontakti küsimust käsitlenud tulenevalt

vajadusest kuritegu kvalifitseerida läbi KarS § 22 lg 2, 3, so kihutamise ja kaasaaitamise.

Kihutamise all mõistetakse õiguskirjanduse kohaselt (Karistusseadustiku kommenteeritud

väljaanne 2009 lk 129-130) teise isiku kallutamist õigusvastasele teole. Ei ole oluline, mil viisil

kallutamine toimus – meelitamise, palumise, ähvardamise või äraostmisega vms. Samas ei

piisa aga kihutamiseks lihtsalt soodusolukorra loomisest, kihutaja ja tulevase täideviija vahel

peab tekkima vastastikune vaimne kontakt. Kuidas ja miks see vastastikune vaimne kontakt R.

Koppeli ja T. Kördi vahel tekkis, seda on maakohus põhjendanud.

O. K. leiab, et subjektiivne koosseis on tõendamata. Ta märgib, et tõenditest nähtuvalt ei

teinud T. Kört M. K. suhtes väärteomenetlust lõpetavat otsust põhjusel, et M. K. on R.

Koppeli sugulane, vaid põhjusel, et puudusid tõendid selle kohta, et M. K. oleks tabatud auto

joobeseisundis juhtimiselt. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, milles seisnes T. Kördi poolt

KarS § 3113 sätestatud subjektiivse koosseisu realiseerimine. Seega on kriminaalmenetluse

käigus jäänud tõendamata KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis.

Subjektiivsest küljest eeldab vaadeldav koosseis kavatsetust või otsest tahtlust. Tunnus teadvalt

välistab vastutuselevõtmise kaudse tahtlusega toimepandud teo eest. Ühegi kohtuliku uurimise

käigus uuritud tõendiga ei ole leidnud kinnitust asjaolu, et T. Kört oleks teinud teadvalt

ebaõige väärteomenetluse lõpetamise otsustuse. Tõendamist on leidnud, et T. Kört tegi M. K.

suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsustuse väärteomenetluse käigus kogutud tõendite, oma

kogemuse ja siseveendumuse ning varasema praktika ja temale antud juhiste alusel - seega

nõupidamistoas. Kriminaalasja arutamise käigus ei ole leidnud tuvastamist, et keegi oleks T.

Körti suunanud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamisele. Ükski kohtus ülekuulatud

tunnistaja ega süüdistatav R. Koppel ei ole viidanud sellele, et nad oleksid palunud T. Kördil

väärteomenetlust lõpetav otsustus teha. Ükski tunnistaja ega R. Koppel ei ole viidanud mingile

võimalikule kokkuleppele T. Kördiga. T. Kört on vastava otsustuse langetanud ise ning

olukorras, kus ta polnud teadlik ja ei saanudki olla teadlik asjaoludest, kuidas käitus või mida

selgitas tunnistajatele R. Koppel.

Kaitsja märgib, et KarS § 16 lõikest 3 tulenevalt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta

teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Otsese

tahtluse puhul on oluline, et isik teab kindlasti, et teo tulemusena saabub selline tagajärg, kuid

viimane pole tema teo eesmärk. T. Kört on teinud M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise

määruse olukorras, kus olemasolevad tõendid ja tema teadmised ei võimaldanud teistsugust

otsustust teha. T. Kört ei tegutsenud otsese tahtlusega, sest ta ei teadnud, et ta teostab

süüteokooseisule vastavat asjaolu ja ta ei tahtnud ega möönnud seda, sest T. Kört tegi

olemasolevas olukorras teadvalt õige ja seadusliku otsustuse. T. Kört on lõpetanud

analoogsetel asjaoludel väärteomenetlusi ka varasemalt ning seda põhjusel, et puuduvad

tõendid selle kohta, et menetlusalune isik oleks talle süükspandava teo toime pannud või

olemasolevad tõendid on taoliselt vastuolulised, mis ei võimalda teha süüditunnistavat

menetlusotsust.

Eeltoodust tulenevalt ei ole kaitsja arvates kohtumenetluse käigus leidnud tõendamist T.

Kördi poolt KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivse koosseisu täitmine. KarS §

3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on subjektiivne külg kõige olulisem, sest antud

koosseisu täitmine eeldab vastava ametniku poolt teadvalt ja teadlikult ebaõige

väärteomenetluse lõpetamist. T. Kördi teadlikkust sellest, et väärteomenetluse lõpetamiseks

pole alust, so. VTMS-st tulenevalt alust, ei ole käesoleva menetluse käigus tõendatud ja pole

ka olemas. Tõendatud on tunnistajate teadlikkus ja tahtlus koostada erineva sisuga

dokumente, millest T. Kört ei olnud teadlik ega saanudki olla teadlik. T. Kördi teadlikkust ei

saa tõendada ja sisustada tunnistajate nende ütlustega, mis on antud hilisema

kriminaalmenetluse käigus ja millele kohus on andnud otsuses eksliku subjektiivse hinnangu.

KarS § 3113 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise seisukohalt on oluline, mida T. Kört

teadis ja pidi teadma M. K. suhtes väärteomenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajal, mitte

see, mida keegi teine teadis või pidi teadma. Oluline on ainult T. Kördi teadlikkus ning selles

osas tõendid puuduvad.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et subjektiivne külg on tõendamata.

Ringkonnakohus märgib, et subjektiivset külge saab tõendada ka objektiivse külje kaudu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tulnud järeldusele, et kuna T. Kört oli andnud

R. Koppelile soovituse esitada vastulause ning jäi seda ootama, siis sellest järeldub tema

tahtlus väärteomenetluse tulemusi mõjutada enda soovitatud viisil. Jälitusprotokollidest

nähtuvalt oli T. Kördil kokkulepe R. Koppeliga viimase sugulase M. K. väärteomenetluse

tulemuste osas, mis algul piirdus nõusolekuga väiksem karistus määrata ning päädis

menetluse lõpetamisega. Seejuures T. Kört tegutses tahtlikult, sest ta teadis, et kohtuvälise

menetleja ametnikuna peab ta järgima menetlusõiguse sätteid (VTMS §-d 31, 64, 72, 29, 30),

kuid lahendit tehes ta rikkus neid. Milles rikkumine seisnes, see on maakohtu otsuses välja

toodud (lk 15-17) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda korrata.

Puutuvalt vandeadvokaat T. Pilve apellatsioonis toodud väidetesse ringkonnakohus märgib

järgmist.

Kaitsja märgib, et maakohus on langetanud otsuse, mille kohaselt R. Koppel on

ebaseaduslikult lõpetanud väärteomenetluse, hoolimata sellest, et tema sellesisulist

väärteomenetluse lõpetamise otsust ei teinud ning kohtuotsus ei tugine ka ühelegi tõendile,

mis kinnitaks, et R. Koppel oleks väärteomenetlejat otsuse tegemisel mõjutanud. Seetõttu on

kohtuotsus nimetatud osas väär. Maakohus on vääralt kohaldanud menetlusõigust, kuivõrd ta

on R. Koppeli KarS § 3113 järgi süüdi mõistnud ilma ühegi süüstava tõendita.

Kaitsja leiab, et maakohus ei ole otsuses selgelt välja toonud, kas R. Koppel mõisteti süüdi

kihutaja või kaasaaitajana või mõlemana. Samuti ei olevat kihutamine ja kaasaaitamine

tõendamist leidnud.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väidetega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on näidanud

tõendid, mille alusel R. Koppel süüdi mõisteti. Maakohus on ka välja toonud, milles seisnes

nii kihutamine kui kaasaaitamine, samuti on näidatud tõendid, mis seda kinnitavad. Tõendite

analüüs on käesolevas otsuses eelpool T. Kördi tegevust käsitledes välja toodud, kuid

kokkuvõtlikult on see kajastatud ka maakohtu otsuse lk 16-17, kus on märgitud, et T. Kört ja

R. Koppel töötasid politseiametnikena Põlva liiklusjärelevalve grupis. Ametijuhenditega oli

mõlemale politseiametnikule antud õigus menetleda väärtegusid oma pädevuse piires. Neil

mõlemal olid kohtuvälise menetleja õigused. Seega nad pidid teadma väärteomenetluse

seadusega reguleeritud korda. R. Koppel, saanud oma sugulaselt M. K. lt teada viimase suhtes

toimuvast väärteomenetlusest, asus asjaolusid hindama ja vastavalt sellele andis teavet edasi

T. Kördile. R. Koppel tegutses M. K. huvides kohtuvälise menetleja teise ametniku alustatud

väärteomenetluses, milles otsuse tegemise õigus oli ametijuhendist p 2.19 järgi T. Kördil.

Andnud pädevale ametiisikule teavet väärteoasja tegelikest asjaoludest, tekitas ta T. Kördis

tahtluse suunata M. K. väärteoasja lahendamist M. K. kasuks. Kuigi T. Kört põhjendab

ennast asjaoluga, et ta ei pööranud tähelepanu sugulussuhetele, sest samanimelisi isikuid on

mitmeid, ta teadis R. Koppeli ja M. K. vahelisest sugulusest. Sellele oli pööranud varem tema

tähelepanu Raivo Koppel ise, viidates R. K. le kui sugulasele ja ta küsis seda otse. R. K.

teatise ja M. K. avalduse saamisel oli T. Kört suguluses veendunud. Väärteoasju lahendama

pädevate ja vastavat seadusandlust tundvate politseiametnikena tekkis R. Koppeli ja T. Kördi

vahel vastastikuna vaimne kontakt. R. Koppel kallutas tahtlikult T. Körti tahtlikule

õigusvastasele teole. Saanud T. Kördilt soovituse esitada vastulause, asus R. Koppel esimest

toetama tema õigusvastase teo realiseerimisel vaimselt ja füüsiliselt. R. Koppel aitas enda

elukohas vormistada väärteomenetluse lõpetamise jaoks vajalikke dokumente ja tõi need ise

T. Kördi kätte. Seda asjaolu kinnitavad jälitusprotokollides fikseeritud R. Koppeli kõnede sisu

ja isikute asukoht vastavate tegevuste ajal. Tõendid kinnitavad, et M. K. , R. K. , T. V. ja D.

K. olid 12.01.2009 Raivo Koppeli elukohas XXX, kus vormistasid tema juhendamisel

dokumente ning R. Koppel leppis T. Kördiga kokku nende üleandmise kohas, Põlvas, Võru

12 politseijaoskonna juures 13.01.2009. Jälitusprotokollid tõendavad R. Koppeli aktiivsust.

Ta kutsus isikuid XXX enda elukohta dokumente tegema, andis dokumendid üle kohtuvälise

menetleja lahendit tegema pädevale T. Kördile ja teatas ka R. K. kaudu menetlusalusele

isikule dokumentide sihtkohta jõudmisest. Aktiivsus tõendab R. Koppeli tegevuses otsest

tahtlust mõjutada M. K. suhtes alustatud väärteomenetlust. Teades T. Kördile esitatavate

dokumentide saamise käiku, tegutses ta otsese tahtlusega saavutada väärteomenetluse

ebaseaduslik lõpetamine. Jälitusprotokollis fikseeritud 31.12.2008 toimunud kõne andmetel ei

olnud M. K. tahe vabaneda vastutusest tema suhtes alustatud väärteomenetluses. Ta pöördus

R. Koppeli poole sooviga saada nõu, kuidas suhelda kohtuvälise menetlejaga lahendi

kättesaamisel ja kuhu selleks pöörduda. Kuna liiklusõnnetuse asjaolud ja R. Koppelilt saadud

dokumentides kirjeldatud asjaolud jäid tõendamata seadustega reguleeritud korras, ei ole alust

järeldada VTMS §-des 29, 30 sätestatud lõpetamise aluste olemasolu. T. Kört kohtuvälise

menetleja ametnikuna lõpetas väärteomenetluse teadvalt ebaseaduslikult. Tema tegu on

õigesti kvalifitseeritud KarS § 3113 sätestatud kuriteo täideviijana. R. Koppel kihutas ja aitas

kaasa T. Kördi kuriteole ning tema tegu on kvalifitseeritav kuriteona KarS § 22 lg 2, 3 - §

3113 järgi kuriteost osavõtjana.

Kaitsja on ka vaidlustanud R. Koppeli süüditunnistamise KarS § 418 lg 1 järgi.

Kaitsja märgib, et maakohus on mõistnud R. Koppeli süüdi tulirelva ebaseaduslikus

käitlemises, kuigi tegelikult oli tal politseiametnikuna õigus tulirelv vastu võtta ning tema

tegevust saab käsitleda vaid tulirelva käitlemise nõuete rikkumisena, mis on väär- mitte

kuritegu. Kaitsja arvates maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, tõlgendades

tulirelva käitlemise nõuete rikkumist politseiametniku poolt tulirelva ebaseadusliku

käitlemisena. Kaitsja leiab, et maakohus on kvalifitseerinud R. Koppeli poolt tulirelva enda

valduses hoidmise ebaõigesti KarS § 418 lg 1 nimetatud teoks. Eelnimetatud süüteokoosseisu

subjektiks on isik, kes käitleb tulirelva ebaseaduslikult, s.t. isikul puudub soetamis- või

relvaluba.

Kaitsja

märgib,

et

R. Koppel

töötas

ametnikuna

Lõuna

Politseiprefektuuri

korrakaitseosakonna liiklustalituse Põlva liiklusjärelvalve grupis ajal, kui tema elukaaslane

andis talle üle oma õelt S. K. saadud tulirelva.

RelvaS § 44 lg 3 kohaselt võib loa, relva ja laskemoona üleandmine toimuda nende asukohas

või politseiasutuses. Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul,

kui need annab üle isik, kes käesoleva seaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne

soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiasutusele enda

valduses olevast relvast või laskemoonast. Relva ja laskemoona hoidmise nõuded on

sätestatud RelvaS §-des 45-48. RelvaS § 46 lg 2 tulenevalt peab juriidiline isik relva hoidma

tema poolt määratud hoiukohas. Seega R. Koppel, olles Lõuna Politseiprefektuuri ametnik,

pidi talle üleantud relva toimetama Lõuna Politseiprefektuuri vastavatesse ruumidesse.

Eelnimetatud nõude rikkumine ei too kaasa KarS § 418 lg 1 nimetatud koosseisu täitumist,

vaid tegemist on RelvaS § 891 sätestatud väärteoga.

RelvaS § 891 lg 1 sätestab relva, tulirelva olulise osa või laskemoona kandmise, hoidmise,

üleandmise, valmistamise, ümbertegemise, parandamise, müümise, laenutamise, veo või

käitlemise muude nõuete või arvestuse või registreerimise korra rikkumise. Maakohus on

ebaõigesti kvalifitseerinud teo, mille kohaselt R. Koppel Lõuna Politseiprefektuuri

ametnikuna võttis üle relva, kuid jättis selle RelvaS sätestatud viisil hoiustamata Lõuna

Politseiprefektuuri vastavates ruumides. R. Koppeli eelnimetatud tegu ei ole KarS § 418 lg 1

järgi kvalifitseeritav tegu, vaid tegemist on väärteoga RelvaS § 891 lg 1 sätestatu kohaselt.

Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väitega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses

toodud põhjendustega, miks on tegemist KarS § 418 lg 1 järgi ettenähtud kuriteoga. Seejuures

on maakohus käsitlenud ka väidet, et tegemist võiks olla RelvS § 891 lg 1 järgi sätestatud

väärteoga. Alljärgnev kinnitab süüdistuse tõendatust KarS § 418 lg 1 järgi.

Maakohus on (otsuse lk 17-19) näidanud tõendid, mis kinnitavad, et R. Koppel hoidis oma

elukohas laskekõlbulikku tulirelva 7,62 kal 1891/30a. mudeli Mossini konstruktsiooniga

karabiini. Tunnistaja S. K. ütlustega on tõendatud, et tulirelv anti R. Koppelile üle eemärgiga

toimetada see politseisse.

RelvS § 9 lg 1 järgi isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja

laskemoona ning need oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama politseiasutusele

ning andma talle leiu üle RelvS § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras. RelvS § 32 lg 1 järgi

piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona ning adapteri soetamiseks, välja arvatud RelvS §-

des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtudel ning RelvS § 66 lõike 1 punktides 1 ja 2

sätestatud tegevusloaga lubatud tegevusaladel tegutsemiseks, on vajalik soetamisluba. RelvS §

45 lg 1 järgi relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade

või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks

teenusena.

RelvS § 44 lg 3 järgi relva ja laskemoona üleandmine võib toimuda nende asukohas või

politseiasutuses. Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul, kui

need annab üle isik, kes relvaseaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne soetamisloa

või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiasutusele enda valduses olevast

relvast või laskemoonast. Sama paragrahvi lõike 4 järgi relva ja laskemoona, samuti kehtivuse

kaotanud loa või loa, mille kehtivus on peatatud, üleandmine-vastuvõtmine vormistatakse

aktiga, milles on kirjas andmed üleantud relva, laskemoona ja loa kohta.

Tulirelva eksperdiarvamusega on tõendatud, et R. Koppeli elukohast läbiotsimisel leitud

karabiin on laskekõlblik tulirelv. R. Koppelil ei olnud nimetatud relvale relvasoetamisluba

ega relvaluba. Relvasoetamisluba annab isikule õiguse loal märgitud relvaliigi hulka kuuluva

relva soetamiseks, selle järgnevaks hoidmiseks ja edasitoimetamiseks kuni relva

registreerimiseni. Relv kuulub kohustuslikule registreerimisele ja registreerimisel väljastatakse

relvaluba.

Süüteokoosseis on realiseeritud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. R. Koppel,

saanud teada relva olemasolust, kontrollis selle päritolu ja sai teada üleandja soovist relv

politseisse toimetada. Relva hoidmise aeg enam kui pool aastat kinnitab asjaolu, et süüdistatav

pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Relva politseisse ära viimata ta pidas võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönis seda.

Asitõendi vaatlusprotokolliga ja eksperdiarvamusega on tõendatud, et R. Koppeli hoitud relv

on tsiviilrelv RelvS § 3 lg 1 p 3 tähenduses ja RelvS § 19 lg 1 p 5 järgi piiratud tsiviilkäibega.

Piiratud tsiviilkäibega relva soetamiseks on RelvS § 32 lg 1 järgi vajalik soetamisluba.

Vaidlusalusel juhul ei esine RelvS §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes 3 sätestatud juhtusid ning RelvS

§ 66 lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud tegevusalal tegutsemise asjaolusid. R. Koppel ei

taotlenud tema valduses olnud relvale soetamisluba ning tal ei olnud seetõttu sellele relvale

relvaluba, mis on nõutav Relv S § 45 lg 1 järgi. Süüdistatava ja tunnistaja ütlustest järeldub, et

R. Koppel teadis, kes relva leidis ja kust leiti. R. Koppel võttis leitud relva enda valdusse. Tal

oli kohustus RelvS § 9 lg 1 järgi leitud relv üle anda RelvS § 44 lõigetes 3 ja 4 ettenähtud

korras.

Tõendatud ei ole, et R. Koppelil üldse oli relvaluba mingile relvale. Seepärast ei ole alust teha

järeldust, et R. Koppelil oli relvaluba politseitöötajana teenistuskohustuste täitmiseks. RelvS §

3 lg 4 alusel on siseministri 22.03.2002 määrusega nr 53 vastu võetud „Teenistusrelvade liigid

ning teenistusrelvade, nende oluliste osade, lisaseadiste ja laskemoona käitlemise ja

üleandmise kord“. Eelnimetatud korra § 7 lg 1 järgi hoitakse relva hoidlas ja § 21 lg 1 järgi

relvakandmise õigus antakse töötajale asutuse juhi käskkirjaga. Kuna relvaseadus reguleerib

teenistusrelvade ja tsiviilrelvade käitlemise õiguslikud alused ja korra ning kasutusvaldkonna

ja omaduste järgi jagunevad relvad ja nende käitlemine erinevalt, ei ole alust järeldada, et

politseiametnik võib teenistusrelva loaga käidelda ka tsiviilrelva. Nendel asjaoludel ei ole

kohaldatav RelvS § 891 lg 1, mis näeb ette vastutuse relva, tulirelva olulise osa või laskemoona

käitlemise nõuete ning arvestuse ja registreerimise korra rikkumise.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et apellatsioonides esitatud

argumendid ei lükka ümber maakohtu järeldusi ning ei ole alust süüdistatavaid õigeks mõista,

nagu seda apellatsioonides taotletakse.

Aarne Sarjas Ago Kutsar Mati Kartau