1-21-3889/53 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. juuni 2022, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-21-3889

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Erkki Hirsnik ja Aarne Sarjas

Kohtuasi

P.R süüdistus KarS § 119 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 8. veebruari 2022

otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav P.R (isikukood XXX),

Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, elukoht

XXX, varem kriminaalkorras karistamata

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Andres Veski

Prokurör

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liis

Vainola

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 8. veebruari 2022 otsus jätta muutmata.

2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

3. Määrata Advokaadibüroole Sirje Must P.R-i apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 291,60 eurot (sh käibemaks 48,60 eurot).

4. Määrata Advokaadibüroole Sven Sillar Narva osakond A.D. le apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64,80 eurot (sh käibemaks 10,80

eurot).

5. Punktides 3 ja 4 nimetatud menetluskulu mõista välja P.R-ilt Eesti Vabariigi

kasuks. Menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole.

Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult

30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks

tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse

läbiviimiseks.

Edasikaebamise kord: Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata

prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik

advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Asjaolud ja menetluse käik

1. P.R-i süüdistatakse KarS § 119 lg 2 järgi selles, et tema, olles Termopaneel OÜ

(registrikood 12677452) volitatud esindaja, kes korraldas reaalselt ettevõtte põhitegevusega

seonduvat, olles 07.01.2017 volituse ja 01.06.2017 käsunduslepingu alusel võtnud üle OÜ

Termopaneel tegeliku juhtimise, tegutses töövõtjana Termopaneel OÜ ja tellija KÜ Daumani 7

vahel 23.11.2016 sõlmitud töövõtulepingu nr 027 alusel Narvas Daumani 7 objektil elumaja

fassaadi soojustustöödel. Nimetatud tööde teostamiseks andis P.R kannatanutele D.A. ile

ja A.D. le nõuetele mittevastava ripptööplatvormi, lootes kergemeelselt vältida

ripptööplatvormi kasutamisel kaasnevaid õnnetusi, kuid mis nõuetele mittevastavuse tõttu

tööde teostamise käigus purunes ja mille tagajärjel tekitas P.R enda tegevusega

kannatanutele rasked tervisekahjustused.

P.R sõlmis kannatanutega töölepingud 2014. aastal. Ajavahemikul 2014 kuni 30.08.2017

tegutses P.R Eesti Vabariigis, sh Narva linnas fassaaditööde teostamisega, ehitusobjektidel

teostasid tema poolt juhitavates ettevõtetes fassaaditöid kannatanud. Peale esimese objekti

valmimist jätkasid kannatanud P.R-i korraldusel ja juhtimisel elumajade fassaaditööde

teostamist Ida-Virumaal, olles arvamusel, et esialgselt sõlmitud tööleping kehtib ka järgnevatel

ehitusobjektidel, kuivõrd töö sisu eeldas jätkuvalt tegutsemist P.R-i korraldustest lähtuvalt.

P.R , omades Hiina päritolu kolmesektsioonilist ripptööplatvormi ZLP 800 (tõstejõud 800

kg, pikkus 7,5 meetrit), pikendas seda omavoliliselt töö tootlikkuse suurendamise eesmärgil

kahe isevalmistatud sektsiooniga 11,3 meetrini. Sellise tegevusega suurenes ripptööplatvormi

kaal, mis vähendas konstruktsiooni üldist vastupidavust ning sellise tegevusega seadis P.R

ohtu kõrgtöid tegevate kannatanute elu ja tervise. On tuvastatud, et P.R ripptööplatvormi

vastupidavuse katsetusi ei korraldanud ning ripptööplatvormi omavolilise pikendamisega

rikkus P.R toote tootjapoolset kasutusjuhendit ja Eestis kehtivaid nõudeid tõsteplatvormile.

Ripptööplatvormi andis P.R koos maja fassaadi soojustamiseks vajalike materjalide ja

elektritööriistadega üle töövõtulepingu nr 027 alusel töid teostavatele kannatanutele, teades, et

nad ei omanud kõrgtööde teostamiseks eriteadmisi ega ripptööplatvormi kasutamise,

hooldamise, ohutustehnika ega tööohutusalast ettevalmistust.

Soojustustööde

alustamisel demonstreeris P.R

kannatanutele

ripptööplatvormi

kokkupanemise järjekorda. Kannatanud panid ripptööplatvormi iseseisvalt kokku ja võtsid

lahti, kuna P.R-i sõnul kuulus see nende ametikohustuste hulka. Ripptööplatvormiga

teostasid kannatanud P.R-i juhtimisel majade fassaadide soojustamise töid mitmetel

objektidel Ida-Virumaal. Ripptööplatvormi hoiti objektidel, kus töid teostati. Kontrolli ja/või

katsetusi vastavalt tootja ja seadusandja poolt kehtestatud reglemendile P.R

ripptööplatvormi osas läbi ei viinud.

P.R tegutses 07.01.2017 volituse alusel OÜ Termopaneel nimel ning huvides, isikuna,

kellele oli 01.06.2017 käsunduslepinguga nr 3 antud kohustused organiseerida töövõtulepingu

nr 027 täitmine, sh organiseerida ehitustööd ja kogu ehitusprotsess, tööpersonali otsing,

tõstemehhanismide ja tellingutel töötamise ohutustehnikaalaste intstruktaažide läbiviimine,

tõstemehhanismides korrasoleku kontrolli läbiviimine, töötajate tehnilise varustuse

kontrollimine, töötajate kaitsevahenditega ja eririietusega kindlustamine, tööprotsessi

kontrollimine, ohutustehnika kohta päevikute pidamine.

Augustis 2017 alustasid kannatanud P.R-i juhendamisel töövõtulepingu nr 027 alusel

Narvas Daumani 7 üheksakorruselise elumaja põhjapoolse otsaseina soojustamise

kõrgehitustöid. Ehitustöödeks andis P.R kannatanutele nõuetele mittevastava

rippehitusplatvormi, mis oli täiendatud isevalmistatud sektsioonidega ning mis ei vastanud

Eesti Vabariigis kehtestatud normidele ja tootjapoolsetele kasutusnõuetele. Enne tööde

teostamist P.R rippehitusplatvormi korrasoleku kontrolli ega katsetusi läbi ei viinud ning

isikukaitsevahendeid kannatanutele kõrgehitustöödeks ei väljastanud. Selliselt andis P.R

kannatanutele nõuetele mittevastava ripptööplatvormi, millel ta rikkus kasutusjuhendi nõudeid,

lootes kergemeelselt vältida ripptööplatvormi kasutamisel kaasnevaid õnnetusi.

P.R eiras Daumani 7, Narva toimunud elumaja fassaadi soojustuse kõrgtööde käigus

järgnevaid nõudeid:

1. Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 4 lg 2 ja 4, § 5 lg 1 ja 2 ning § 13 lg 1

p 11-14, mille kohaselt on tööandja kohustatud: kujundama ja sisustama töökoha nii, et

on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi; tagama terviseriski vältimiseks või

vähendamiseks töökohas piisaval määral kaitse-, pääste- ja esmaabivahendite,

ohutusmärkide ning muude ohutusvahendite olemasolu; tagama, et töövahend ei

ohustaks töövahendi kasutaja ega teiste isikute tervist ning sobiks tööülesande

täitmiseks; andma omal kulul töötajatele isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus-

ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajatele

isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe; tutvustama töötajatele töötervishoiu ja

tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist, korraldama töötajale enne

tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja

töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe, sh kordama juhendamist juhendamist või

väljaõpet, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse; koostama ja

kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma

töötajale juhised keskkonna saastamise hoidumiseks.

2. Seadme ohutuse seaduse (SeOS) § 4 lg 1, mille kohaselt seadme kasutamisel ja

seadmetööl tuleb tagada inimese elu ja tervise, asja ning keskkonna ohutus. Ohutuse

tagamiseks tuleb rakendada vajalikke abinõusid ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks,

tõrjumiseks ja kõrvaldamiseks ning õnnetusjuhtumi korral negatiivsete tagajärgede

vähendamiseks. Lisaks SeOS § 6 lg 2 p 1, mille kohaselt seadme kasutamisel tuleb

tagada, et seadme nõuetekohaseks kasutamiseks ja korrashoiuks on loodud vajalikud

tingimused, sh on olemas asjakohane teave, mis on seadmega kokku puutuvatele

isikutele teatavaks tehtud ja kättesaadav. Samuti ka SeOS § 6 lg 2 p 3, mille kohaselt

seadme kasutamisel tuleb tagada, et seadme vahetu kasutaja on seadme kasutamiseks

kompetentne või ta tegutseb kompetentse isiku juhendamise ja kontrolli all.

3. Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded

ehituses“ § 7 lg 1-6, vastavalt millele viiakse ehitusplatsil vähemalt kord nädalas läbi

üldkontroll, mille käigus kontrollitakse ehitusplatsi korrasolekut ja vastavust

töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele; üldkontrolli käigus kontrollitakse ehitusel

kasutatavate töövahendite sh tellingute, redelite ja tõsteseadmete korrasolekut vastavalt

töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele; tellingute, redelite ja tööplatvormide kontroll

korraldatakse enne nende kasutuselevõttu ehitusplatsil ning lisaks üldkontrollile juhul,

kui need on olnud tugeva tuule, raskete seadmete või suurte koormuste mõju all või on

seisnud üle ühe kuu kasutamata; ehitusplatsil läbiviidud kontrollide kohta koostatakse

aktid, kuhu pannakse kirja selles osalenud isikud, kontrollimise aeg, avastatud puudused

ning võimalikud parandusettepanekud; puuduste avastamisel tuleb need kõrvaldada

enne töövahendi järgmist kasutuselevõttu; kui kontrolli käigus ilmneb oht ehitusplatsil

töötavate või teiste isikute elule, tuleb ohtliku töö tegemine või eluohtliku töövahendi

kasutamine viivitamata peatada kuni puuduste kõrvaldamiseni. Samuti § 4 lg 1 ja 3 ning

§ 5 lg 11 nõudeid, vastavalt millele peab töövõtja ehitustöö ettevalmistamise käigus,

enne ehitusplatsil töö alustamist koostama kirjaliku tööohutuse plaani, mis sisaldab

vähemalt infot ehitusplatsil tehtavate ohtlike tööde loetelu (kõrgusest kukkumise risk,

töö elektriseadmetega), nende orienteeruv tegemise aeg, nende eest vastutava isiku

kontaktandmed ning abinõud töötajate ohutuse tagamiseks ning abinõud töötajate

ohutuse tagamiseks; ohtlikuks tööks loetakse eelkõige töö, millega kaasneb töötaja

kõrgusest kukkumise oht.

4. Vabariigi Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid“ § 1 lg 1, 2 ja 7, § 2 lg 1, § 7 lg 10, § 8 lg 1, 2 ja 5

ja § 125 lg 1, vastavalt millele tagab tööandja, et töötaja kasutusse antav töövahend sobib

tööülesande täitmiseks ning et seda hoitakse sellises korras, mis tagab töövahendi

ohutuse kogu kasutusaja vältel. Kui ohutust ei ole võimalik täielikult tagada, tuleb

rakendada sobivaid abinõusid terviseriski optimaalseks vähendamiseks; töövahendi

konstruktsiooni või kasutusviisi muutmine on keelatud, kui see halvendab töövahendi

ohutust,

võrreldes

valmistaja

poolt

ettenähtuga;

kasutatavate

töövahendite

ohutusjuhendid koostab ja kinnitab tööandja kirjalikult, arvestades valmistaja poolt

antud kasutusjuhendit; töövahend peab olema piisava tugevusega ettenähtud otstarbel

kasutamiseks; töövahendi kasutamisel, hooldusel ja seadistamisel peab tööandja

tagama, et valmistaja järgib kasutusjuhendis esitatud nõudeid; tööandja peab tagama, et

enne töövahendi kasutuselevõttu viiakse läbi töökohale paigaldatud või seal

kokkupandud töövahendi korrasoleku ja paigalduse õigsuse kontroll; töövahendi

perioodiline kontroll või teimimine viiakse läbi vastavalt valmistaja antud või

õigusaktidega kehtestatud nõuetele; töövahendi kontrolli ja teimimise tulemused

registreeritakse ning neid säilitatakse töövahendi kasutuselevõtmisel tehtud ning

plaanivälise kontrolli või teimimise tulemused ja nende alusel tehtud otsused

töövahendi kasutusea lõpuni; töövahendite konstruktsioon ja seisund peavad tagama

tööohutuse; töövahendeid tuleb hooldada vastavalt kasutusjuhendile.

5. Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe

ja täiendõppe kord“ (kehtiv kuni 31.12.2017) § 8 lg 1, vastavalt millele töötaja

sissejuhatav, esma- ja täiendjuhendamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle

lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis.

6. Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 12 „Isikukaitsevahendite valimise ja

kasutamise kord“ § 2 lg 1, vastavalt millele on tööandja kohustatud vastavalt oma

kohustustele varustama töötajad isikukaitsevahenditega, kui õnnetuse või haigestumise

ohtu töökohas ei saa vältida ega piirata tehniliste ühiskaitsevahendite või

töökorraldusabinõudega.

7. Soovitusliku häid tavasid hõlmav juhend direktiivi 2001/45/EÜ (kõrgtööd

rakendamiseks) p 4.7.4, vastavalt millele tuleb valida ripptööplatvorm, millel on kaasas

vastavusdeklaratsioon või sertifikaat juhul, kui töövahend on üüritud või ostetud

kasutatuna. Ripptööplatvormi võib kasutada juhul, kui ohtude hindamine näitab, et

ohutumaid töövahendeid ei ole võimalik kasutada. Ripptööplatvormi kasutamisel tuleb

veenduda, et nendel töötavad üksnes nõuetekohase väljaõppega töötajad, kes on saanud

vastavad kirjalikud juhised. Samuti tuleb ripptööplatvormi monteerimisel veenduda, et

see on püsikindel ning, et järgitakse selle kasutusjuhendit. Kõrgusest kukkumise vastu

tuleb kasutada isiklikke kaitsevahendeid ning enne töö alustamist tuleb kontrollida

ripptööplatvormi töökorras olekut ja eriti isiklikke kaitsevahendite olemasolu ja teisi

kukkumisohu ärahoidmiseks või minimaliseerimiseks võetud täiendavaid meetmeid.

8. Majandus- ja kommunikatsiooniministri (taristuministri) 16.07.2015 määrus nr 95

„Auditi kohustusega seadmed ja nõuded auditile ning auditi tulemuste esitamisele“ § 2

lg 6 p 4 ja 7, § 6 lg 3 p 7, 8 ja 12, § 9 lg 1 ning § 16 lg 1, vastavalt millele peavad

inimtõsteseadmed, üle 300 kg tõstejõuga tõsteplatvormid ja üle kolmemeetrise

tõstekõrgusega tõsteplatvormid, olles auditikohustuslikud seadmed (masinad), läbima

regulaarselt kuid mitte vähem kui kaks korda aastas visuaalse kontrolli ning neli korda

aastas tehnilised katsetused koos auditi tulemuste kohta vastavate protokollide

koostamisega.

9. ZLP seeria ripptööplatvormi kasutusjuhendi § 5.3.1 – 5.3.3, § 5.3.5, § 5.3.9, § 7.1 – 7.3,

vastavalt millele tohib ripptööplatvormi kasutada ja hooldada ainult kvalifitseeritud

personal, kes on saanud vastava koolituse; enne töö alustamist tuleb seade ohutuse

tagamiseks üle kontrollida; operaatorid peavad kandma turvakiivreid ning olema

kinnitatud iselukustava seadmega trossi külge; ripptööplatvormi kulge ei ole lubatud

monteerida teise tootja elemente; mitte kunagi ei tohi kasutada ripptööplatvormil

lisapikendusi selleks, et ületada platvormi lubatud pikkust; ripptööplatvormi seisukorda

tuleb kontrollida kahekuulise intervalliga sõltuvalt kasutamise perioodist; seadme

tehniline hooldus ja kontroll peavad olema fikseeritud ning mistahes puudustega

ripptööplatvormi kasutamine on keelatud.

30.08.2017 kella 15.15 ajal, kui kannatanud teostasid objektil soojustavate termopaneelide

paigaldamise kõrgtöid 12 meetri kõrgusel maapinnast (viienda ja kuuenda korruse vahel), ei

pidanud P.R-i poolt kannatanutele antud nõuetele mittevastava ripptööplatvormi

konstruktsioon koormusele vastu ja murdus pooleks. Kannatanud kukkusid purunenud

ripptööplatvormilt alla maa peale.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi (EKEI) 30.11.2017 isiku ekspertiisiakti nr 17E-IDI0077

kohaselt tuvastati A.D. l kõrgelt kukkumise tagajärjel marrastused, nahaalused verevalumid ja

põrutushaavad näo mõlemal pool, mõlema põskkoopa esimese seina murd, 21. ja 22. hamba

murd, parema kopsu põrutus ja kopsukoe rebend, parema VII-X ja vasaku VI-IX roide murd,

rinnaku mõõkjätke murd, mille tüsistusena tekkis parempoolne veriõhkrind ja vasakpoolne

verirind, südame põrutus, maksa parema sagara rebend, ristluu killunenud nihkega murd, mille

tulemusena tekkis ulatuslik verevalum vaagnalihastesse ja ümbritsevasse rasvkoesse ning

mõlema nimme-ristluu närvipõimiku kahjustus, mõlema reieluu diafüüsi killunenud nihkega

murd, vasaku sääreluu killunenud murd ning luumurdude ja verejooksu tüsistusena tekkis äge

hemorraagiline (verekaotuslik) šokk. Saadud kehavigastused põhjustasid kannatanul eluohtliku

tervisekahjustuse.

EKEI 30.11.2017 isiku ekspertiisiakti nr 17E-IDI0078 kohaselt tuvastati D.A. il kõrgelt

kukkumise tagajärjel lülisamba I-II kaelalüli osanihestus, parema küünarluu lahtine murd,

parema abaluu killuline nihkega murd, parema niudeluu joonmurd ja parema kopsu põrutus.

Saadud kehavigastused põhjustasid kannatanule tervisehäire, millega kaasnes osaline töövõime

- sotsiaalkindlustusameti otsusega määrati raske puue kuni 24.09.2018, edasise pikendamisega.

Seega pani P.R , põhjustades ettevaatamatusest kahele inimesele raske tervisekahjustuse,

toime KarS § 119 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Viru Maakohtu 8. veebruari 2022 otsusega tunnistati P.R süüdi KarS § 197 lg 1 järgi ja

karistati 1 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 73 lg 1 ja 3 määrati, et mõistetud vangistust ei

pöörata täitmisele, kui P.R ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku

kuritegu. KarS § 78 p 1 kohaselt hakkas katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest.

Kannatanu A.D. tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja P.R-ilt mõisteti A.D. kasuks välja VÕS §

134 lg 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot ning VÕS

§ 130, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel varalise kahju hüvitisena otsese varalise kahju katteks

428,93 eurot ja saamata jäänud tulu 210 470 eurot.

Ka kannatanu D.A. i tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja P.R-ilt mõisteti D.A. i kasuks välja

VÕS § 134 lg 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot

ning VÕS § 130, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel varalise kahju hüvitisena otsese varalise kahju

katteks 200 eurot ning saamata jäänud tulu 5089,96 eurot.

3. Puudub vaidlus, et 30.08.2017 kella 15.15 ajal toimus Daumani 7, Narva õnnetus, kui

ripptööplatvorm, millel teostasid A.D. ja D.A. maja otsaseina soojustustöid, purunes ning

kannatanud kukkusid maapinnale. See nähtub üheselt nii kannatanute kui ka tunnistajate L.I.

ning K.Š. i ütlustest. Ütlustega haakub ka 30.08.2017 sündmuskoha vaatlusprotokoll. Nii

kannatanute ja tunnistaja L.I. ütlustest kui ka sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et

kannatanud olid teostamas kukkumise hetkel töid kuuendal korrusel. On ilmselge, et selliselt

kõrguselt maapinnale kukkumisega kaasnevad tagajärjed inimese tervisele ning võimalik, et ka

elule.

3.1. A.D. eluohtliku kehavigastuse saamist tõendab esmalt patsiendikaart nr R399073, mille

kohaselt toodi 30.08.2017 A.D. raskes seisundis EMO-sse ning tal diagnoositi kehapiirkondade

muid kombinatsioone haaravad murrud. Kiirabikaardist nähtub, et 30.08.2017 sai kiirabi

väljakutse sündmuskohale Daumani 7, Narva. A.D. l diagnoositi mujal klassifitseerimata

trauma teatavad varajased tüsistused, traumaatiline šokk, kaasuva haigusena mitut

kehapiirkonda haaravad luumurrud. Kannatanu hospitaliseeriti Narva Haiglasse. A.D.

haigusloost nähtub, et 31.08.2017 toodi ta kiirabiga SA Tartu Ülikooli Kliinikumi intensiivi.

Põhidiagnoos ristluumurd. Kaasuvad reieluukeha murd, hulgikillustunud diafüüsi murrud

bilateraalselt, muud südamevigastused, südamekontusioon, sääreluu distaalse alaotsa murd,

rinnakumurd, roiete hulgimurd, näoluude hulgimurrud, traumaatiline hemopneumotooraks,

maksa- või sapipõievigastus.

10.10.2017 Töötukassa otsusega hinnati A.D. töövõime puuduvaks kuni 08.10.2018.

30.11.2017 EKEI isiku ekspertiisiakt nr 17E-IDI0077 tõendab, et A.D. l tuvastati marrastused,

nahaalused verevalumid ja põrutushaavad näo mõlemal pool, mõlema põskkoopa esimese seina

murd, 21. ja 22. hamba murd, parema kopsu põrutus ja kopsukoe rebend, parema VII-X ja

vasaku VI-IX roide murd, rinnaku mõõkjätke murd, mille tüsistusena tekkis parempoolne

veriõhkrind ja vasakpoolne verirind, südame põrutus, maksa parema sagara rebend, ristluu

killunenud nihkega murd, mille tulemusena tekkis ulatuslik verevalum vaagnalihastesse ja

ümbritsevasse rasvkoesse ning mõlema nimme-ristluu närvipõimiku kahjustus, mõlema reieluu

diafüüsi killunenud nihkega murd, vasaku sääreluu killunenud murd ning luumurdude ja

verejooksu tüsistusena tekkis äge hemorraagiline (verekaotuslik) šokk. Vigastused on tekitatud

tömbi vägivalla toimel kõrgelt kukkumisest ning mandumisest kõvale pinnale 30.08.2017 kella

15.16 paiku. Saadud kehavigastused põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse.

4.2. D.A. i tervisehäiret tõendab esmalt kiirabikaart. D.A. il diagnoositi õlapiirkonna luude ja

õlavarremurd, rangluumurd, kaasuv haigus küünarvarremurd. Kannatanu hospitaliseeriti

Ida-Viru Keskhaiglas. Digiloo haigusjuhtumist nr 1763027 nähtub, et 14.12.2017 kannatanu

hospitaliseeriti uuringuteks ja edasise ravi planeerimiseks PERH-i seoses augustis olnud

traumaga. Väljavõte haigusloost nr 1834594 kinnitab, et D.A. viibis 2018 alguses ravil PERH-

is küünarvarreluu defekti plastikaks. Anamneesis 2017. aastal küünarvarre luude lahtine murd,

teostatud osteosüntees, mis tüsistunud infektsiooniga, jaanuaris 2018 fiksatsioonivahendid

eemaldatud, kolded korrastatud asetatud

. Nüüd plaanis

eemaldada ning teostada

spacer

spacer

plastika. Haigusloo nr 408724955 väljavõttest nähtub, et 27.04.2018 käis D.A. PERH-is

ortopeedilisel järelhooldusel, haavad paranenud, randme ning küünarliigese liikuvus

paranenud, küünarliigese liikuvuse defitsiit 30 kraadi. Vajalik taastusravi, võimalusel

statsionaarne.

30.11.2017 EKEI isiku ekspertiisiakt nr 17E-IDI0078 tõendab, et D.A. il tuvastati kõrgelt

kukkumise tagajärjel lülisamba I-II kaelalüli osanihestus, parema küünarluu lahtine murd,

parema abaluu killuline nihkega murd, parema niudeluu joonmurd ja parema kopsu põrutus.

Vigastused on tekitatud tömbi vägivalla toimel kõrgelt kukkumisest kõvale pinnale, võimalik,

et 30.08.2017 kella 15.16 paiku. Vigastused ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral

põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse rohkem kui 4 nädalat, kuid vähem kui 4 kuud.

20.02.2019 isiku täiendekspertiisiakt nr 18E-IDT0001 tõendab, et tavalise kulu korral põhjustab

parema küünarluu lahtine murd pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat

ning vähem kui 4 kuud (keskmiselt 60-65 päeva). Tavaline lahtise küünarluumurru paranemise

aeg ei ületa 4 kuud. Antud juhul on D.A. il tekkinud parema küünarluu lahtise murru järgselt

luu põletik ehk osteomüoliit ja ebaliiges, mis on küünarluumurru tüsistus. See ei teki kõikidel

lahtise luumurruga patsientidel ning ei ole selle obligatoorne tagajärg.

Eesti Töötukassa 29.09.2017 otsusega hinnati D.A. i töövõime puuduvaks kuni 24.08.2018 ning

03.10.2017 otsusega määrati seoses puuduva töövõimega töövõimetoetus kuni 24.09.2018.

03.10.2017 Sotsiaalkindlustusameti otsusega tuvastati D.A. il raske puue. 25.09.2018 Eesti

Töötukassa otsusega hinnati D.A. i töövõime osaliseks kuni 24.09.2019 ning 20.09.2018

otsusega määrati D.A. ile seoses osalise töövõimega töövõimetoetus kuni 24.09.2019.

01.10.2019 Eesti Töötukassa otsusega hinnati D.A. i töövõime osaliseks kuni 24.09.2022 ning

02.10.2019 otsusega määrati D.A. ile seoses osalise töövõimega töövõimetoetus kuni

24.09.2022.

4. Maakohus luges tõendatuks, et KÜ Daumani 7 sõlmis lepingu fassaaditööde teostamiseks

Termopaneel OÜ-ga.

4.1. Eeltoodu nähtub KÜ juhatuse esimehe, tunnistaja K.Š. i ütlustest. Läbirääkimised lepingu

sõlmimiseks pidas ta P.R-iga , kuid kas P.R allkirjastas ka lepingu, ta ei mäleta. Enne

Termopaneeliga lepingu sõlmimist sõlmis K.Š. P.R-iga lepingu paneelide ostmiseks.

Termopaneeliga otsustas ta lepingu sõlmida seetõttu, et sai ühelt seminarilt voldiku ja hiljem

uuris internetist. Nimetatud voldikust nähtub Plitker OÜ teenuste kirjeldus ja termopaneelide

paigaldamise kirjeldus. Lisaks nähtub K.Š. i poolt politseile edastatud dokumentidest, et ta on

saanud teenuste osutamiseks kalkulatsiooni OÜ-lt Baurecon, mille koostajaks on olnud P.R

, sellele on järgnenud hinnapakkumine. Leping fassaaditööde teostamiseks sõlmiti aga

Termopaneel OÜ-ga. Lepingu kohaselt vastutas töövõtja täielikult tööohutusnõuete järgimise

eest. Samal päeval sõlmis K.Š. ka teise lepingu, müügilepingu nr 016, millega ostis

termopaneele. Müüjaks nimetatud lepingus oli SIA Alat (juhatuse esimehe I.J. i isikus).

Lepingu lisaks on 07.11.2016 hinnapakkumine Termopaneel OÜ-lt, kalkulatsiooni on

koostanud P.R . Arvestades, et tunnistaja K.Š. on oma ütlustes kinnitanud, et lepingu

sõlmimiseks suhtles ta P.R-iga ning P.R on olnud Daumani 7 KÜ-le tehtud

kalkulatsioonide koostajaks, pidas maakohus tunnistaja sellekohaseid ütluseid usaldusväärseks

ning luges tõendatuks, et P.R tegeles Termopaneel OÜ poolt lepingu läbirääkimistega.

Seda, et KÜ-ga Daumani 7 oli sõlmitud töövõtuleping fassaaditööde teostamiseks, ei eita oma

ütlustes ka P.R.

4.2. Termopaneel OÜ juhatuse liikmeks oli I.J. , mida kinnitab äriregistri väljatrükk. 07.01.2017

volikirjaga volitas I.J. P.R-i esindama OÜ-d Termopaneel. 01.06.2017 käsunduslepingu nr

03 kohaselt OÜ Termopaneel juhatuse liige I.J. sõlmis P.R-iga lepingu, mille esemeks oli

lepingu 027 23.11.2017 täitmine. 01.06.2017 lepinguga võttis P.R endale järgmised

kohustused: organiseerida ehitustööd ja kogu ehitusprotsessi; tööpersonali otsing;

tõstemehhanismidel ja tellingutel töötamise ohutustehnikaalaste instruktaažide läbiviimine;

viia läbi tõstemehhanismide korrasoleku kontroll; kontrollida töötajate tehnilist varustust;

tuleohutusalase instruktaaži läbiviimine; viia läbi keskkonnakaitsealane instruktaaž;

kindlustada töötajad kõikvõimalike kaitsevahenditega; töötajate kindlustamine eririietuse ja

tööriistadega; kontrollida tööprotsessi mitte vähem kui 5 tundi nädalas; pidada ohutustehnika

kohta päevikuid; pidada ehituspäevikuid ja akte ja muid dokumentatsiooni; kontakteeruda

korteriühistu juhatusega; protsessi täieliku kontrolli läbiviimine objektil. Kuigi 01.06.2017

käsunduslepingus on märgitud Daumani 7 KÜ-ga lepingu sõlmimise kuupäevaks 23.11.2017,

siis ilmselgelt on tegemist trükiveaga aastaarvus, sisu ning ka lepingu number ühtib 23.11.2016

sõlmitud lepinguga. Maakohtu hinnangul ei mõjutanud trükiviga tõendi usaldusväärsust ning

luges tuvastatuks, et OÜ Termopaneel pani Daumani 7 KÜ-ga 23.11.2016 sõlmitud lepingu

täitmisega seonduvad kohustused P.R-ile.

5. Maakohus leidis, et pooled teostasid objektil töid töölepingu alusel.

5.1. 01.08.2017 töövõtulepingust nr 01 nähtub, et leping on OÜ Termopaneel direktor P.R-i

(tellija) ja D.A. i (töövõtja) vahel, lepingu objektiks on eluhoone aadressil Daumani 7, Narva.

Lepingus on mh märgitud töövõtja kohustus kõigi tööde teostamiseks vajalike mehhanismide

ning materjalide ehitusplatsile toimetamiseks ning kohustus järgida tuleohutuse, ohutustehnika

ning keskkonnakaitse nõudeid. Leping on allkirjastamata. A.D. ja Termopaneel OÜ vahel

sõlmitud venekeelse töövõtulepingu jättis maakohus tõlke puudumise tõttu tähelepanuta. Nii

kannatanute kui ka P.R-i ütlustest nähtub, et lepinguid ei allkirjastatud.

5.2. P.R-i ütluste kohaselt sai ta kannatanutega tuttavaks Tallinna mnt 32, Narva objektil.

P.R võttis kannatanud tööle oma töötajatena ettevõttesse Pritsimees 2013. või 2012. aastal.

Seal töötasid kannatanud pool aastat või kuni aasta. Hiljem kutsus P.R kannatanuid

muudeks töödeks objektidele Narvas, Sillamäel ja Narva-Jõesuus. Nendel objektidel olid

kannatanutega sõlmitud töövõtulepingud. Materjalid tagas P.R , ülejäänu oli töövõtjatel

olemas. Daumani 7 objektil oli sõlmitud KÜ-ga töövõtuleping, mille kohaselt pidi kaks

otsaseina soojustama. Kannatanutega oli suuline kokkulepe nende tööde teostamiseks

töövõtjatena. Kuna tööde teostamiseks peab olema ehituslitsents, siis kannatanud töötasid

õnnetuse hetkel OÜ-s Migor Vesi, kellel oli see olemas. Kannatanud said töötasu oma

ettevõttest, aga P.R maksis neile ruutmeetri eest. Migor Vesi OÜ-ga töövõtulepingut ei

jõutud sõlmida, sest P.R soovis kannatanud vormistada Termopaneel OÜ-sse. Kui

kannatanutega juhtus õnnetus, siis Migor Vesi juhataja I.M. nõudis P.R-ilt , et kannatanud

vormistataks P.R-i ettevõttesse, muidu kaotavad nad ravikindlustuse. P.R käis haiglas

ja kohtas vaid D.A. it, kes dokumentide allkirjastamisest keeldus. A.D. dokumendid edastas P.R

tema abikaasale. Kannatanu A.D. ütluste lisadena võttis maakohus vastu järgmised

dokumendid: ohutustehnika üldnõuded, ohutustehnika instruktaaži ja registreerimise žurnaal

töökohal, tööasendi säilitamise vöö kasutusjuhend, universaalse turvaköie kasutusjuhend ning

nimekirja kohtutäiturite kohta. Sarnaselt on P.R uurimisele esitanud ohutustehnika

instruktaaži ja registreerimise žurnaali töökohal. Dokumendid on allkirjastamata.

5.3. Seega on tõendatud, et Termopaneel OÜ ning kannatanute vahel kirjalikku lepingut tööde

teostamiseks Daumani 7, Narva objektil ei olnud. Suulise kokkuleppe olemasolu kinnitavad aga

nii kannatanud kui ka P.R . P.R-i poolt peale kannatanutega õnnetuse toimumist

tagantjärgi lepingu sõlmimise soov (töövõtuleping oli kuupäevaga 01.08.2017) ning ka

ohutusnõuete tutvustamise kohta allkirjade küsimine tagantjärgi, näitab maakohtu hinnangul

P.R-i soovi vabaneda vastutusest. Seetõttu leidis maakohus, et ainuüksi asjaolu, et P.R-il

oli ette valmistatud töövõtuleping, mille ta allkirjastamiseks andis alles pärast õnnetust, ei

tõenda, et poolte vahel eksisteeris just töövõtulepinguline suhe.

5.4. Olukorras, kus lepingul on nii töölepingu kui ka muu võlaõigusliku teenuse osutamise

lepingu tunnused, mistõttu tuleb eeldada töölepingut, on väidetaval tööandjal vastupidist väites

kohustus tõendada, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu (vt RKTKo nr 3-2-1-3-05, 3-2-1-9-05

ja 3-2-1-41-11). Tuvastamaks vaidlusaluse lepingulise suhte olemust, tuleb võrrelda lepinguid

iseloomustavaid tunnuseid. Väidetav tööandja peab TLS § 1 lg-s 2 sätestatud eelduse

ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja kontrollile

ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Lisaks tuleb arvestada

ka konkreetse juhtumi muude asjaoludega. Seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes

kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse

kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS

§ 29 tõlgendamisreeglitega. Lepingu olemuse kindlakstegemiseks on võimalik arvestada mh

sellega, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete,

-ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas

töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd

andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt,

kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste isikutega

või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt töötamise registri

kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes (RKTKo nr 2-18-6908).

5.5. Kannatanute ütlused ühtivad mitte ainult selles, et nemad said aru, et neil on P.R-iga

sõlmitud tööleping, vaid ka selles, et nad töötasid P.R-i juhendamisel ning tema kontrolli

all. P.R oli see, kes otsis neile objektid töötamiseks, varustas neid töövahenditega, tõi

kohale materjalid, käis objektil töid kontrollimas ning kannatanutel ei olnud võimalust leida

enda asemel töid teostama kedagi teist või valida töö teostamiseks muud viisi kui P.R neile

ütles. Neil oli ka kokkulepitud kindel tööaeg tööpäevadel kell 08.00-17.00, lõuna üks tund.

Seega kinnitavad kannatanute ütlused töölepingu, mitte töövõtulepingu, olemasolu.

Kannatanute ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja L.I. ütlused, millest nähtub, et

tunnistaja nägi töölisi Daumani 7 ehitusel töötamas igapäevaselt, umbes kell 8.15 kuni 16/17

ning tunnistaja ei mäletanud, et nad oleksid ka nädalavahetusel töötanud. Tunnistaja K.Š. i

ütlused kinnitavad, et töölised töötasid kuni kella 17-ni, nädalavahetusel ei töötanud, tema sai

aru, et need olid P.R-i töölised.

5.6. Töötamise registrikanded on vastuolus P.R-i ütlustega, et kannatanutega olid sõlmitud

töövõtulepingud. Väljatrükist D.A. i kohta nähtub, et D.A. oli registreeritud 10.04.2015-

01.12.2015 Baurecon OÜ-s töölepingu alusel, 01.04.2016-01.09.2016 Baurecon OÜ-s

töölepingu alusel, 10.11.2016-30.12.2016 Baurecon OÜ-s töölepingu alusel, 01.02.2017 Migor

Vesi OÜ-s töölepingu alusel.

5.7. Kannatanute kontoväljavõttetest nähtuvad perioodilised maksed Baurecon OÜ-st ning

Plitker OÜ-st, mille selgitustes on palk või töötasu. Kuigi 01.05.2015 töövõtulepingust nr 2

nähtub, et OÜ Baurecon (M.J. i isikus, tellija) ja D.A. (töövõtja) vahel on sõlmitud

töövõtuleping fassaaditööde teostamiseks ajavahemikul 01.05.2015-01.10.2015, mille eest on

ettenähtud ühekordne tasu 500 eurot, siis kõrvutades lepingut D.A. i konto väljavõttega, ei

kinnita see, et tegemist oli just töövõtulepinguga.

5.8. Eelnevalt on tuvastatud, et Baurecon OÜ nimelt on kalkulatsiooni koostanud P.R .

Äriregistri väljatrükist nähtub, et P.R oli Plitker OÜ juhatuse liige 18.08.2015-02.11.2015.

P.R-i enda poolt uurimisele esitatud vastavusdeklaratsioonis on märgitud P.R kui Plitker

OÜ direktor. P.R on oma ütlustes kinnitanud, et tal on olnud volitus nii Baureconi kui

Plitkeri esindamiseks. Seega on nii Baurecon OÜ kui ka Plitker OÜ seotud P.R-iga , mis

kinnitab veelgi kannatanute ütluste usaldusväärsust, et alates P.R-iga tutvumisest ning

objektist Tallinna mnt 32, töötasid nad P.R-i alluvuses. Kannatanu D.A. i ütluste kohaselt

töötas ta P.R-i juhtimisel objektidel Tallinna mnt 32, Puškini 65, Daumani 7, eramaja Narva-

Jõesuus ning Sillamäel Gagarini tänaval. Kannatanu A.D. ütluste kohaselt töötas ta P.R-i

alluvuses objektidel Tallinna mnt 32, Kreenholmi 44, Puškini 65 ja Daumani 7, Gagarini tn

Sillamäel, Narva-Jõesuus oli eramaja, samuti oli Narva-Jõesuus 9-korruseline maja Kallavere

tänaval.

5.9. Tunnistajate G.S. (Gagarini 31 KÜ juhatuse esimees) ning N.A. (Puškini 65, Narva KÜ

juhatuse esimees) ütlustega on tõendatud, et kannatanud töötasid ka Gagarini 31, Sillamäe ning

Puškini 65, Narva majade soojustamistöödel. Seejuures kinnitavad tunnistajad, et töid teostati

tööpäevadel ning P.R käis iganädalaselt objektil ja suhtles töötajatega. See kinnitab nii

kannatanute ütluste usaldusväärsust kui ka seda, et kannatanud töötasid P.R-i alluvuses

töölepingulise suhte mõttes. Eeltoodut ei väära ka asjaolu, et kannatanud olid tööle

registreeritud Migor Vesi OÜ-sse ning tasu laekus neile Migor Vesi OÜ arvelt. Kannatanute

pangakonto väljavõtted kinnitavad laekumisi 2017. aasta aprillis, mais ja juunis Migor Vesi

OÜ-lt selgitusega palk, töötasu. 22.09.2017 tõend kinnitab, et kannatanud olid Migor Vesi OÜ-s

TSD alusel kindlustatud 13.06-10.08.2017. Kannatanu D.A. i ütluste kohaselt kuulis ta Migor

Vesi OÜ-st MTA inspektsioonilt. Kannatanu A.D. kinnitab oma ütluses sarnaselt, et Migor

Vesi OÜ-st sai ta teada, kui maksuamet neid kontrollis.

5.10. Nii tunnistaja I.M. i (Migor Vesi OÜ juhatuse liige) kui ka P.R-i ütlused kinnitavad,

et kannatanud olid Migor Vesi OÜ-sse tööle vormistatud fiktiivselt ning tegelikkuses nad Migor

Vesi OÜ heaks tööülesandeid ei täitnud. Vormistamine oli vajalik, et näidata, et olemas on

nõutud ehituslitsents ning et kannatanutel oleks ravikindlustus ja nende eest tasutud maksud.

Seejuures polnud sõlmitud ka Migor Vesi OÜ ning Termopaneel OÜ või Plitker OÜ vahel

töövõtulepingut. Arvestades ajavahemikku, mille jooksul olid kannatanud Migor Vesi OÜ-sse

tööle vormistatud, ei ole usutavad P.R-i ütlused, et vajalikku lepingut ei olnud jõudnud ta

sõlmida. Juba mais 2017 teatas P.R tunnistaja N.A. le, et tööde teostajaks on Migor Vesi

OÜ töötajad, mistõttu oli tal piisavalt aega soovi korral vajalike lepingute sõlmimiseks. Asjaolu,

et lepingut sõlmitud ei olnud, tõendab, et selle sõlmiseks puudus P.R-il soov ja vajadus.

Lisaks nähtub tunnistaja R.R. i ütlustest, kes teostas objektil Puškini 65, Narva

ehitusjärelevalvet, et tema teada teostas objektil töid Plitker OÜ ning seoses töödega suhtles ta

ainult P.R-iga . See kinnitab, et tegelikkuses puudus Migor Vesi OÜ-l Puškini 65, Narva

objektiga seos. Samuti kuna lepingut Migor Vesi OÜ-ga sõlmitud ei olnud, siis sellega on

seletatav ka P.R-i käitumine sõlmida tagantjärgi kannatanutega töövõtulepingud.

5.11. Seega täitsid kannatanud Daumani 7, Narva objektil P.R-i esindatud Termopaneel OÜ

tööülesandeid, alludes P.R-ile nagu nad olid teinud ka varasematel objektidel. Kannatanud

ei pidanud hoomama kõiki juriidilisi nüansse. D.A. on oma ütlustes välja toonud, et on väga

nõrk juriidilistes küsimustes. Seega ei pruukinudki ta aru saada, et ettevõtted, mida P.R

esindas, muutusid. Kannatanu A.D. ütlustest nähtub, et ta küsis P.R-ilt , miks on töötasu

laekumine toimunud erinevatelt ettevõtetelt, kuid sai vastuseks, et kannatanute jaoks ei muutu

midagi. Olukorras, kus kannatanud järjepidevalt tegid tööd P.R-i ehitusobjektidel ning said

selle eest tasu, ei pidanud kannatanud eeldama, et nende lepingulises suhetes P.R-iga peaks

midagi muutuma. P.R oma ütlustes vastuseks küsimusele, mis muutus pärast Tallinna mnt

32 objekti, vastanud, et inimesed juba oskavad töötada, teavad kuidas tuleb paigaldada

termopaneele ja oskavad iseseisvalt töötada. See ei ole aga aluseks, et tööleping muutuks

töövõtulepinguks. Seega oli kannatanute kukkumine platvormilt 30.08.2017 tööõnnetus, mida

kinnitavad ka tööõnnetuse raportid ja tööõnnetuse uurimise kokkuvõtted.

5.12. Kuivõrd 01.06.2017 käsunduslepingu nr 03 kohaselt sõlmis OÜ Termopaneel juhatuse

liige I.J. P.R-iga lepingu, mille esemeks oli lepingu 027 23.11.2017 täitmine ning sisuliselt

määrati antud lepinguga P.R vastutavaks tööohutuse nõuete täitmise eest, oli P.R

kohustatud täitma TTOS-st tulenevaid nõudeid, eelkõige TTOS § 4 lg 2 ja 4, § 5 lg 1 ja 2, § 13

lg 1 p 11-14.

6. P.R väljastas kannatanutele töö tegemiseks rippehitusplatvormi, mis kuulus temale ja

mis ei vastanud nõuetele ning mille kasutamine polnud ohutu.

6.1. 04.09.2017 asitõendi vaatlusprotokoll tõendab, et tegemist on rippehitusplatvormiga mudel

ZPL 800, toodetud Hiinas, tootja WUXI HUAKE MACHINE EQUIPMENT CO, LDT, pikkus

7,5 meetrit, valmistamise kuupäev puudub. 20.09.2017 asitõendi vaatlusprotokolliga on

vaadeldud platvormi ZLP 800 kasutusjuhendit. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on kasutusjuhend

leitud internetist otsides tooja nime järgi. Kasutusjuhendis sisalduvad mh nii platvormi

põhiparameetrid kui ka ohutustehnika nõuded platvormi kasutamiseks. Kasutusjuhendi § 5.3.1-

5.3.3, § 5.3.5, § 5.3.9, § 7.1-7.3 nähtub, et ripptööplatvormi tohib kasutada ja hooldada ainult

kvalifitseeritud personal, kes on saanud vastava koolituse; enne töö alustamist tuleb seade

ohutuse tagamiseks üle kontrollida; operaatorid peavad kandma turvakiivreid ning olema

kinnitatud iselukustava seadmega trossi külge; ripptööplatvormi külge ei ole lubatud

monteerida teise tootja elemente; mitte kunagi ei tohi kasutada ripptööplatvormil lisapikendusi

selleks, et ületada platvormi lubatud pikkust; ripptööplatvormi seisukorda tuleb kontrollida

kahekuulise intervalliga sõltuvalt kasutamise perioodist; seadme tehniline hooldus ja kontroll

peavad olema fikseeritud ning mistahes puudustega ripptööplatvormi kasutamine on keelatud.

6.2. 04.09.2017 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et Daumani 7, Narva fassaaditöödel

kasutusel olnud platvorm oli ümberehitatud, tegemist ei olnud komplektselt tehases toodetud

platvormiga, vaid platvormi oli lisamoodulitega täiendatud. Nii kannatanud kui ka P.R ei

eita, et platvormile olid paigaldatud lisamoodulid. Kannatanute ütlused on kokkulangevad, et

lisamoodulid paigaldas P.R . P.R on andnud ütluseid, et seoses Tallinna mnt 32

objektiga kannatanute palvel ta tegi platvormile ühe lisadetaili ja selle lisadetaili tegemiseks

pöördus ta kvalifitseeritud keevitaja poole, kelle nimi oli Sergei. Usaldusväärsuse kontrolliks

avaldatud P.R-i kohtueelses menetluses antud ütlustest nähtub, et P.R keevitas ise

sugulaste juures suvilas. P.R selgitas, et tema ütlused nii kohtus kui ka kohtueelses

menetluses on olnud samasugused. Nad keevitasid Sergeiga koos, üks hoidis ja teine keevitas.

Keevitusaparaat oli tema oma, aga keevitas spetsialist. Kohtueelses menetluses ütles, et tema

keevitas, sest ta osales selles. Maakohus aga ei pidanud selgitust usutavaks ning P.R-i

ütlused osas, kes täpselt lisadetaili keevitas, arvati tõendikogumist välja kui ebausaldusväärsed.

6.3. P.R-i ütlustest nähtub, et ta lisas platvormile vaid ühe lisadetaili ning muude moodulite

lisamist ta ei tunnista. Tema ütluste kohaselt andis ta platvormi pärast Tallinna mnt 32 objekti

kannatanutele üle, kuna tal oli tekkinud nende ees töötasu võlgnevus, seejuures ilma dokumente

vormistamata. Lisaks andis ta kannatanutele üle ka elektrilised tööriistad ja tööriided. Platvormi

oli ta ostnud u 4000 euro eest. Maakohus leidis aga, et P.R-i ütlused on eluliselt

mitteusutavad. On ebaloogiline, et P.R loobub töövahendist, kuigi ta jätkas edaspidi samas

valdkonnas tööde teostamisega. Ka pole eluliselt usutav väärtusliku töövahendi ilma

dokumentatsioonita üleandmine.

Ka P.R-i käitumine õnnetuse järgselt kinnitab, et platvorm kuulus temale. Tunnistaja K.Š. i

ütluste kohaselt helistas ta pärast õnnetust P.R-ile , et ta rippuva platvormi maha võtaks, mida

P.R ka tegi. Platvormi viis ära politsei. P.R on ise oma ütlustes kinnitanud, et viis ära

platvormi konsooli. 30.08.2017 sõiduki teisaldamise akti, millega on platvorm teisaldatud, on

tellingu omanikuks märgitud E.J. ning kontaktandmeteks telefon xxxxxx, mis on läbivalt

lepingutes märgitud kui P.R-i kontaktnumber. Kannatanute ütlustest nähtub, et platvorm

kuulus P.R-ile ning selle üleandmist neile kannatanud ei kinnita. See on kooskõlas ka

tunnistaja R.R. i ütlustega, mille kohaselt Puškini 65, Narva objektil oli P.R-il platvormi

kohta mingi pass.

Seega luges maakohus tuvastatuks, et platvorm kuulus ja kuulub P.R-ile ning arvestades, et

platvormi kasutati P.R-i huvides tööde teostamiseks, leidis maakohus, et tõendatud on ka,

et platvormi ümberehitused olid teostatud P.R-i poolt või tema korraldusel, seda enam, et

lisamoodulid on samast materjalist ning sama tegumoega. Sellisel moel ümberehituste tegemine

on otseselt vastuolus platvormi kasutusjuhendi p-ga 5.3.5 ja 5.3.9.

6.4. Platvormi purunemise põhjus oli ülekoormus koos halva keevise kvaliteediga.

Eksperdi (asjatundja) 17.07.2020 arvamuse kohaselt oli kombineeritud platvorm kasutamise

hetkel tehase poolt valmistatud tõsteplatvormi tingimusi kasutades selgelt ülekoormatud.

Konstruktsiooni purunemise põhjuseks võiks pidada keevisliidete väsimuspurunemist.

Uurimisraportis esitatud pildid purunenud keevisliidete kohta näitavad, et tehases valmistatud

detailide keevisekvaliteet ei olnud hea. Ebakvaliteetne keevis põhjustab suuri lokaalseid pingete

konstruktsioone just keevise piirkonnas. Üks võimalus väsimusprobleemidest hoidumiseks on

konstruktsioonis pingete taseme madalal hoidmine. Antud juhul oli kombineeritud

tõsteplatvormi puhul tegemist tavapärases kasutusolukorras 1,4 kordse ülekoormusega, mis

koos halva keevise kvaliteediga põhjustaski lõpuks konstruktsiooni purunemise.

Kaitsja tõi välja, et ekspert (asjatundja) on oma arvamuses tuginenud ülekoormuse arvutamisel

ebaõigetele arvandmetele. Arvamuses sisalduv trükiviga 620 kg aga ei mõjuta sisuliselt

arvamust, sest arvutusest nähtub, et tegelikkuses arvutamisel kasutati arvu 600, mis vastas

tehaseandmetele.

6.5. Ka luges maakohus asjatundja H.N. i ütlustega tõendatuks, et Daumani 7, Narva augustis

2017 kasutuses olnud platvormi sellisel kujul ei oleks töösse lubatud. Asjatundja ütlustest

nähtub, et sellise platvormi kasutamiseks esmajärjekorras oli vaja ette näidata, et sellel

konstruktsioonil on tugevus, mida reeglina tehakse selgeks tugevusarvutustega. Asjatundja

ütluste kohaselt ilma dokumentatsioonita ja ilma arvutustõestuseta ja ilma katsetamiseta

kindlasti ei oleks seda sellisel kujul töösse lubatud. Kasutamiseks peaks näitama ette, et antud

lisasektsioonide tõttu ristlõikes olev moment ei läheks suuremaks kui on n-ö lubatud

projekteerimisnõue. H.N. i ütlustest nähtub seegi, et kuna keevituskvaliteet ei olnud kõige

parem, siis oleks visuaalse kontrolli puhul see tõenäoliselt välja tulnud.

6.6. P.R tegi platvormil ümberehitused ning andis platvormi kannatanute kasutusse ilma

katsetusi tegemata, seejuures ei teostanud ta platvormile ka tehnilisi hooldusi, piirdudes vaid

visuaalse vaatlusega, mis oli samuti pealiskaudne.

Eeltoodu nähtub P.R-i ja kannatanute ütlustest ning muudest tõenditest. Asjatundja ütluste

kohaselt päädinuks katsetuste tegemine sellega, et platvormi ei oleks sellisel kujul kasutusse

lubatud ning visuaalne kontroll pidanuks tõenäoliselt tuvastama kehva keevituskvaliteedi.

Seega rikkus P.R hoolduste ja katsetuste tegemata jätmisega ripptööplatvormi

kasutusjuhendi p-e 7.1-7.3, SeOS § 4 lg 1, Vabariigi Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse

nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 1 lg 1 ja 2, § 2 lg 1, § 7

lg 10, § 8 lg 1, 2 ja 5, § 125 lg 1, majandus- ja kommunikatsiooniministri (taristuministri)

16.07.2015 määrusest nr 95 „Auditi kohustusega seadmed ja nõuded auditile ning auditi

tulemuste esitamisele“ tulenevaid nõudeid, Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377

„Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ § 7 lg 1-6 nõudeid ning TTOS § 5 lg-t 1 ja 2.

Lisaks on P.R-i tegevusele hinnangu andmisel asjakohane ka tuginemine soovitusliku häid

tavasid hõlmavale juhendi direktiivile 2001/45/EÜ (kõrgtööd rakendamiseks). Kuigi tegemist

on soovitusliku juhendiga, siis kohtupraktika jaatab, et standardite soovituslikkus ei tähenda, et

nendest tulenevad ohutusnõuded oleksid iseenesest soovituslikud (vt RKKKo nr 3-1-1-7-10).

Direktiivi p 4.7.4 kohaselt tuleb valida ripptööplatvorm, millel on kaasas vastavusdeklaratsioon

või sertifikaat juhul, kui töövahend on üüritud või ostetud kasutatuna. Ripptööplatvormi võib

kasutada juhul, kui ohtude hindamine näitab, et ohutumaid töövahendeid ei ole võimalik

kasutada. Ripptööplatvormi kasutamisel tuleb veenduda, et nendel töötavad üksnes

nõuetekohase väljaõppega töötajad, kes on saanud vastavad kirjalikud juhised. Samuti tuleb

ripptööplatvormi monteerimisel veenduda, et see on püsikindel ning, et järgitakse selle

kasutusjuhendit. Kõrgusest kukkumise vastu tuleb kasutada isiklikke kaitsevahendeid ning

enne töö alustamist tuleb kontrollida ripptööplatvormi töökorras olekut ja eriti isiklikke

kaitsevahendite olemasolu ja teisi kukkumisohu ärahoidmiseks või minimaliseerimiseks võetud

täiendavaid meetmeid. P.R-i visuaalne platvormi vaatlus oli puudulik, kuna selle käigus jäi

tal tähele panemata halb keeviste kvaliteet, lisaks ei teostanud ta platvormi osas tehnilisi

katsetusi, hooldusi ning ei järginud selle ümberehitamisel kasutusjuhendit, mistõttu rikkus

P.R soovitusliku häid tavasid hõlmava juhendi direktiiv 2001/45/EÜ (kõrgtööd

rakendamiseks) p 4.7.4.

6.7. Samas ei ole tõendatud, et P.R kannatanutele juhendamist platvormi kasutamiseks ei

teinud. D.A. i ütluste kohaselt said nad P.R-ilt juhised, kuidas platvorm kokku panna, oli ka

prinditud leht juhendiga. Koolitust platvormil töötamiseks nad ei saanud. A.D. ütluste kohaselt

P.R näitas, kuidas platvorm kokku panna, oli ka pisike joonis. P.R selgitas, kuidas

töötada, eraldi õpetust ei saanud. P.R-i ütluste kohaselt ta kas andis või kannatanutel oli

olemas platvormi kasutusjuhend. Seega ei ole tõendamist leidnud, et kannatanutele platvormi

kasutamiseks igasugune juhendamine puudus, vähemalt mingil tasemel oli P.R neile

platvormi töömehhanismi selgitanud ning juhiseid andnud.

Küll aga luges maakohus tõendatuks, et P.R jättis tegemata vajaliku tööohutus- ja

töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Osas, et kannatanutele vajaliku tööohutus- ja

töötervishoiualase juhendamist ja väljaõpet ei tagatud, ei ole alust kannatanute ütluste

usaldusväärsuses kahelda. Seda kinnitab asjaolu, et P.R pärast õnnetust esitas kannatanutele

allkirjastamiseks ohutusjuhendid. Juhul, kui P.R oleks varasemalt oma kohustusi täitnud,

poleks olnud vajalik haiglas olevatelt kannatanutelt allkirju koguda. Sellega rikkus P.R

järgimisi nõudeid: TTOS § 13 lg 1 p 12-14, Vabariigi Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse

nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 1 lg 7 ja sotsiaalministri

14.12.2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“

(kehtiv kuni 31.12.2017) § 8 lg 1. Kuna P.R jättis tööohutus- ja töötervishoiualase

juhendamise ja väljaõppe tegemata, olid kannatanute teadmised platvormi kasutamiseks

puudulikud ning nad ei olnud platvormi kasutamiseks kompetentsed. Seega rikkus P.R ka

SeOS § 6 lg 2 p 1 ja 3.

7. Samas ei saa P.R-ile ette heita, et ta ei väljastanud kannatanutele isikukaitsevahendeid.

Vaidlust ei ole, et turvavarustust kannatanud kukkumise hetkel ei kasutanud. Kannatanute

ütlused turvavarustuste mitte väljastamise kohta on vastuolus tunnistajate N.A. ning G.S.

ütlustega. Maakohus leidis, et kannatanute ütlused turvavarustuse mitte väljastamise osas ei ole

usaldusväärsed ning ei ole tõendatud, et P.R kannatanutele turvavarustust ei taganud.

Arvestades tunnistaja R.R. i ütlusi, et turvavarustus ei ole mugav ja sel põhjusel seda tihti ei

kanta, on eluliselt usutav, et samal põhjusel ei kasutanud turvavarustust ka kannatanud.

7.1. Küll aga kuivõrd kannatanutele ei olnud tehtud vajalikku ohutustehnika alast juhendamist,

võis see mõjutada kannatanute arusaamist turvavarustuse kandmise vajalikkusest ning

olulisusest, mistõttu ei pruukinud nad aru saada turvavarustuse kohustuslikkusest.

7.2. Süüdistuse kohaselt on P.R-ile ette heidetud ka Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse

nr 377 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“§ 4 lg 1 ja lg 3, § 5 lg 11 nõuete eiramist,

vastavalt millele peab töövõtja ehitustöö ettevalmistamise käigus, enne ehitusplatsil töö

alustamist koostama kirjaliku tööohutuse plaani, mis sisaldab vähemalt infot ehitusplatsil

tehtavate ohtlike tööde loetelu, nende orienteeruv tegemise aeg, nende eest vastutava isiku

kontaktandmed ning abinõud töötajate ohutuse tagamiseks ning abinõud töötajate ohutuse

tagamiseks; ohtlikuks tööks loetakse eelkõige töö, millega kaasneb töötaja kõrgusest

kukkumise oht. Tööõnnetuse uurimise kokkuvõtete pinnalt luges maakohus ka selle rikkumise

tõendatuks.

8. Eeltoodu pinnalt leidis maakohus, et P.R-i poolt toimepandud süütegu vastab KarS § 119

lg 2 asemel KarS § 197 lg 1 koosseisule, mille objektiivsed tunnused on täies ulatuses

tõenditega kinnitust leidnud.

9. Maakohus leidis, et P.R rikkus töötervishoiu ja tööohutusnõudeid ning hoolsuskohustust

kaudse tahtlusega. Kuivõrd ta on oma ütlustest tulenevalt tegelenud fassaadi ja

soojustustöödega alates 2003./2004. aastast, omas ta piisavat kogemust ning seega olid tal

olemas ka vajalikud teadmised ehitusvaldkonnas tööde teostamiseks, sh tööohutusest.

Eeltoodut kinnitab seegi, et pärast õnnetuse toimumist püüdis P.R saada kannatanutelt

allkirju tööohutusega seonduvatele dokumentidele. Seega P.R oli teadlik, millised nõuded

kehtivad ning ta pidi möönma nende rikkumist.

Tagajärje suhtes, milleks käesoleval juhul on raske tervisekahjustuse tekitamine, on P.R

olnud kergemeelne KarS § 18 lg 3 mõttes. P.R oli ehitusvaldkonnas töötanud alates

2003./2004. aastast, seega olid tal vastavad teadmised olemas. Samuti pidi P.R aru saama,

et hoolsuskohustuse rikkumise tulemusena võib platvorm olla kasutamiseks ohtlik ning

kõrgustes töötamisel võivad kannatanud sealt kukkuda ning saada rasked tervisekahjustused,

kuid kohusetundetuse tõttu lootis ta tagajärge vältida.

10. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud.

11. Maakohus rahuldas A.D. tsiviilhagi raviks vajalike kulutuste osas osaliselt summas 428,93

eurot ning saamata jäänud tulu osas täielikult summas 210 470 eurot. D.A. i tsiviilhagi rahuldas

maakohus raviks vajalike kulutuste osas osaliselt summas 200 eurot ja sissetuleku kaotuse osas

osaliselt summas 5089,96 eurot.

12. Kannatanute tsiviilhagi mittevaralise kahju osas rahuldas maakohus kummagi kannatanu

suhtes osaliselt 10 000 euro ulatuses. Kannatanud said rasked tervisekahjustused KarS § 118

mõistes. Riigikohtu 2018.-2020. aasta mittevaralise kahju hüvitamise kohtupraktika analüüsist

nähtub, et raske tervisekahjustuse tekitamise eest mittevaralise kahju hüvitamise summad jäid

300-15 000 euro vahele, keskmine hüvitis oli 4153 eurot ja mediaan 3000 eurot. Kannatanute

taotletud 20 000 ei vasta kohtupraktikale ning ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et

hüvitatav summa peab olema sarnastel asjaoludel võrreldav. Maakohus arvestas mittevaralise

kahju hüvitise mõistliku suuruse kindlakstegemisel VÕS § 134 lg 5 kohaselt ka süüdistatava

käitumist pärast juhtunut – P.R ei ole pärast juhtunut püüdnud kannatanutega ühendust

võtta sooviga tekitatud kahju heastada. Seetõttu on põhjendatud mõista süüdistatavalt

kannatanute kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis keskmisest suuremas määras. Arvestades

kannatanutele tekitatud raskeid tervisekahjustusi, üleelatud valu, elukvaliteedi halvenemist ja

kannatusi, pidas maakohus põhjendatuks hüvitada mõlemale kannatanule mittevaraline kahju

10 000 eurot.

Apellatsioon

13. P.R-i kaitsja advokaat A. Veski palub apellatsioonis teha uue kohtuotsuse, millega

maakohtu otsus tühistada ja lõpetada menetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

Alternatiivselt palub kaitsja teha uue kohtuotsuse ja mõista P.R õigeks, P.R-i süüdi

tunnistamise muutmata jätmisel vähendada süüdistatavalt kannatanute kasuks välja mõistetavat

summat proportsionaalselt nende süü suurusega kahju tekkimisel.

14. Kriminaalasi tuleb lõpetada seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

14.1. Riigikohus on selgitanud, et tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast ja

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 hakkab

„mõistlik aeg“ kulgema alates isikule „kriminaalsüüdistuse“ esitamisest. „Kriminaalsüüdistust“

EIÕK art 6 lg 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku

teavitamist sellest, et väidetavalt on ta toime pannud kuriteo. Samas võivad menetlusaja

kulgemiseks alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest olla ka isiku ülekuulamine kahtlustatavana,

isiku valduste läbiotsimine, dokumentide võetus jne.

Käesolevas asjas hakkas menetlusaeg kulgema hiljemalt 06.09.2017, kui Politsei- ja

Piirivalveamet saatis P.R-ile nõudekirja, milles sedastati, et algatatud on kriminaalasi ja

paluti edastada politseile erinevaid dokumente. Maakohtu otsus tehti 08.02.2022, seega on

käesolevaks ajaks kriminaalmenetlus mõjutanud P.R-i enam kui 4 aastat ja 7 kuud.

14.2. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes

seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3)

asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks

konkreetses menetluses kaalul (RKKKo nr 3-1-1-43-10, p 30). Tegemist ei ole ülemäära

mahuka ega keerulise kriminaalasjaga. P.R-ile ega kaitsjale menetluse venimist või

viivituste põhjustamist käesolevalt ette heita ei saa.

14.3. Kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses asjas, tuleb kohtul

kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele menetlusaja

ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada (RKKKo nr

3-1-1-43-10, p 21). P.R on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik ja asjas puudub

avalik menetlushuvi. P.R-i karistamine ei ole vajalik ega põhjendatud. Kriminaalmenetluse

jätkamine riivab ebaproportsionaalselt P.R-i õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seega

ei tule kõne alla P.R-i karistuse kergendamine või erinevad hüvitised.

15. Alternatiivselt tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega P.R õigeks

mõista.

15.1. Kaitsja leiab, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping.

P.R selgitas kohtuistungil, et tema tutvus kannatanutega 2012. või 2013. aastal Narvas,

Tallinna mnt 32 objektil. Temale kuuluv äriühing Pritsimees OÜ oli objektil peatöövõtja ja ta

pakkus kannatanutele tööd fassaadide soojustamiseks. Tallinna mnt 32 tööde teostamise osas

sõlmiti kannatanutega töölepingud. Kannatanud töötasid Pritsimees OÜ-s maksimaalselt aasta

ja peale seda kannatanute ja süüdistatava vaheline suhtlus mõneks ajaks katkes.

Edasi on P.R selgitanud, et hiljem kutsus ta kannatanud enda juurde teostama erinevaid

töid umbes 5-6 erineval objektil, kuid siis sõlmiti kannatanutega juba töövõtulepingud, st

P.R-i äriühing oli peatöövõtja ja kannatanud töötasid teises ettevõttes alltöövõtjatena.

Töövõtulepingu sõlmimisele viitab asjaolu, et süüdistatava selgituste kohaselt leppisid pooled

Daumani 7, Narva objekti puhul suuliselt kokku, et kannatanud soojustavad kaks maja

otsaseina. Lepingu sisuks oli teatava asja valmistamine (hoone ehitustöö). Asjaolu, et üks pool

organiseerib töö tegemiseks kasutatavad vahendid, seadmed ja materjalid, ei tähenda, et poolte

vahel on sõlmitud tööleping. Seadus ei keela töövõtulepingu pooltel eraldi kokku leppida, et

töövõtja organiseerib objektile kõik vajaliku. Kannatanutel oli endal olemas platvorm, samuti

turvavarustus. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et pooled oleks eraldi kokku leppinud, mitu

tundi päevas ja millises ajavahemikus kannatanud peavad tööd tegema. See, et erinevad

tunnistajad nägid kannatanuid Daumani 7 objektil töötamas esmaspäevast reedeni kell 8.15-

16/17 ei tõenda, et süüdistatav määras, mitu tundi päevas peavad kannatanud objektil viibima.

Süüdistatav on selgitanud, et viibis objektil 15-30 minutit korra nädalas. Ka maakohus märgib

otsuses, et P.R käis aeg-ajalt Daumani 7 objektil ja suhtles kannatanutega. Eeltoodu ei viita

aga sellele, et kannatanud oleksid allunud P.R-i kontrollile. Samuti ei ole keelatud tellija

poolt juhiste andmine töövõtjale. Kannatanutele makstav tasu ei olnud fikseeritud suurusega

perioodiline tasu, vaid tegemist oli töö tulemuslikkuse alusel arvutatava töötasuga. Töölepingu

sõlmimisele ei viita ka kannatanu ütlused, et nemad sõlmisid enda arvates süüdistatavaga

töölepingu. Kannatanud on isikuteks, kellel ilmselgelt puuduvad igasugused juriidilised

teadmised. Kui kannatanud töötasid Pritsimees OÜ-s, siis oli neile P.R-i poolt väljastatud

tööriided, turvavarustus, jalanõud, turvarakmed, kiivrid jms, millised läksid 2014, kui

Pritsimees OÜ tegevuse lõpetas, koos platvormiga üle kannatanutele võlgade katteks.

15.2. P.R ei saa võtta vastutust selle eest, et kannatanud ehk töövõtjad teostasid töid

hooletult ja ei kasutanud tööde teostamisel turvavarustust.

P.R selgitas kohtuistungil, et juba siis, kui kannatanud teostasid töid Tallinna mnt 32

objektil, ei kasutanud nad üldjuhul turvavarastust isegi siis, kui P.R seda nõudis, kuna see

olevat kannatanute sõnul ebamugav. P.R on selgitanud, et ripptööplatvormil töötades on

turvarihmade kasutamine kohustuslik. Samuti on ilmselge, et ehitusobjektil on kohustuslik

kanda kiivrit. Kannatanute ütlused turvavarustuste mitte väljastamise kohta on vastuolus

tunnistajate N.A. ja G.S. ütlustega ning ka maakohus on lugenud kannatanute ütlusi selles osas

ebausaldusväärseteks. On ilmselge, et kannatanud ei taha tunnistada, et nad turvavarustust ei

kasutanud ja on andnud selles osas valeütlusi.

Täielikult meelevaldne on maakohtu väide, et kuna kannatanutele ei olnud tehtud vajalikku

ohutustehnika alast juhendamist, siis võis see mõjutada kannatanute arusaamist turvavarustuse

kandmise vajalikkusest ning olulisusest, mistõttu ei pruukinud kannatanud aru saada

turvavarustuse kohustuslikkusest. Kannatanud on töötanud ehitusel juba aastaid ja neil oli

olemas elementaarne arusaam sellest, et ehitusobjektil kantakse turvavarustust. Turvavarustuse

kasutamise vajadust on P.R korduvalt selgitanud ja nõudnud selle kasutamist. Tunnistaja

R.R. on andnud ütlusi, et ehitusjärelevalvet teostades tegi ta kannatanutele märkusi, miks nad

ei kasuta turvavarustust. Lisaks kinnitab kannatanute poolt korduv rõhutamine, et P.R ei

andnud neile turvavarustust, kuigi nimetatud asjaolu on tunnistajate ütlustega ümber lükatud,

üksnes seda, et kannatanud said aru enda süüst selles, et nad turvavarustust ei kasutanud.

Täielikult meelevaldne on ka prokuröri seisukoht, et kui kannatanud oleksid kandnud

turvarihmasid, siis oleksid nende vigastused olnud veelgi hullemad. Väite tõendamiseks ei ole

esitatud ühtegi tõendit.

16. P.R ei pidanud teostama platvormi kontrolli, kuna see kuulus kannatanutele.

P.R kinnitas kohtuistungil, et tema ostis 2012 Hiinast uue ripptööplatvormi ZLP 800

kogupikkusega 10,27 meetrit. Müüja märkis, et see platvorm võib koosneda 4 osast, P.R

ostis vaid 3 osa. Edasi on P.R selgitanud, et kui teostati töid Tallinna mnt 32 objektil, tellisid

kannatanud tema käest ripptööplatvormile 1 detaili juurde. Lisadetaili valmistas ja töö tegi

valmis sertifitseeritud ja kvalifitseeritud keevitaja. Süüdistatav selgitas kohtus, et tema keevitas

sektsiooni koos keevitajaga, kelle nimi oli Sergei, st keevitaja keevitas ja tema hoidis sektsiooni

paigal. Peale seda teostas süüdistatav ripptööplatvormile visuaalse kontrolli. P.R on

selgitanud, et olenemata sellest, kas platvormi tehakse pikemaks või lühemaks, piisab platvormi

passi kohaselt visuaalsest kontrollist, kui platvormi pikkus jääb alla 10 m.

Tallinna mnt 32 tööde alustamisel andis süüdistatav kannatanutele juhiseid selle kohta, kui suurt

raskust võib platvormile laadida ja palju peab olema vastukaalu. P.R-i kohtus antud ütluste

kohaselt said kannatanud tutvuda platvormi venekeelse kasutusjuhendiga, mille süüdistatav

leidis internetist.

Süüdistatava ütluste kohaselt lõpetas Pritsimees OÜ oma tegevuse 2014. Peale seda läks

õnnetuse põhjustanud platvorm töövõtjate, st kannatanute omandisse, kuna Pritsimees OÜ-l oli

tekkinud töövõtjate ees võlgnevus ja ettevõtte vara anti kannatanutele üle võlgade katteks.

P.R on selgitanud, et ta ise ei kasutanud seda platvormi, aga kui selleks tekkis vajadus, siis

kutsus ta töövõtjad, st kannatanud platvormiga objektile.

17. Nii ekspert kui ka kohus on teinud platvormi ekspertiisi osas vea.

Jääb arusaamatuks, kust tuleneb eksperdi väide ekspertarvamuse punktis 4, mille kohaselt

„…teades, et terasest konstruktsioon kaalus 620 kg ja alumiiniumist konstruktsioon 430 kg…“

Tehases oli platvorm valmistatud alumiiniumist. Teraskonstruktsioone algselt ei olnud, need

valmistas süüdistatav. Ekspertarvamuse joonise 1 kohaselt on isevalmistatud terasest moodulid

nr 3 ja 4. 04.09.2017 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et moodulid 3 ja 4 (terasest) kaalusid

160 kg, mitte aga 620 või 600, nii nagu ekspert on aluseks võtnud. Seega on maakohus

ebaõigesti ümber lükanud kaitsja väite, et ekspert on oma arvamuse andmisel tuginenud

ebaõigetele arvandmetele, millest tulenevalt on ebaõige ka eksperdi lõpparvamus. Sellest

tulenevalt ei saa ekspertarvamuses esitatud väide, nagu oleks tõsteplatvorm selgelt

ülekoormatud, kuidagi olla tõene, arvestades, et teraskonstruktsioon kaalus 160 kg, mitte 600

kg, mis on võetud arvutuse aluseks. Seega pole usaldusväärselt tõendatud, et terasest

konstruktsioonide lisamine oleks tõsteplatvormi üle koormanud ning järelikult ei saa selle

ülekoormatust terasest konstruktsioonide lisamisega pidada õnnetuse põhjuseks.

18. Kui P.R-i süüdimõistmine jääb muutmata, tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega

P.R-ilt mõisteti kannatanute kasuks välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitis ning selles

osas uue otsuse tegemisel tuleb arvesse võtta kannatanute osa kahju tekkimisel.

18.1. Maakohus ei ole arvestanud, et VÕS § 139 lg 1 kohaselt tuleb arvesse võtta kannatanu

osa kahju tekkimisel. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et kannatanud ei kasutanud

üldse turvavarustust, kuigi P.R oli selle neile väljastanud. Tegemist on isikutega, kes on

töötanud ehitusel aastaid. Isegi tavalisele keskmisele kodanikule peaks olema selge, et

ehitusobjektil kantakse kiivrit ning tõsteplatvormil 6. korruse kõrgusel ehitustöid teostades on

vajalik turvarihma kasutamine. Turvavarustuse kasutamisega oleksid kannatanud saanud neile

tekkinud vigastusi vähendada või ära hoida. Kahju tekitamisele aitas kaasa kannatanute

(vähemalt) raske hooletus ehitustööde teostamisel, kuna kannatanud ei järginud käibes

vajalikku hoolt olulisel määral. Vigastuste tekkimine kannatanutele oli põhjuslikus seoses

sellega, et nad ei kasutanud Daumani 7 objektil fassaaditöid teostades neile süüdistatava poolt

väljastatud turvavarustust.

18.2. Kui eeldada, et kannatanute ja süüdistatava vahel oli sõlmitud tööleping, siis süüdistatav

on korraldanud kannatanutele ohutusalase juhendamise ajal, kui tööd tehti Tallinna mnt 32

objektil ja selle kohta on võetud ka kannatanute allkirjad. P.R-il tööandjana ei olnud

kohustust käia pidevalt kontrollimas, kas kannatanud kasutavad turvavarustust või mitte.

Erinevalt prokurörist leiab kaitsja, et turvavarustuse kasutamisega oleksid kannatanud saanud

vigastuste tekkimist vähendada või üldse ära hoida.

18.3. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel saab kannatanu omaosalust arvestada VÕS § 134

lg 5 järgi. Kannatanu enda osa kahju tekkimises arvesse võtmise olulisust on rõhutanud ka

Riigikohus (vt nt RKTKo nr 3-2-1-159-14, p 16).

Prokuratuuri seisukoht

19. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.

19.1. Kaitsja pole maakohtus kordagi taotlenud menetluse lõpetamist mõistliku menetlusajaga

ega viidanud, et menetluse pikkus on ületanud mõistliku aja, mistõttu on nimetatud taotlus

üllatav, arvestades, et kaitsja argumendid on suunatud eelkõige kohtueelse menetluse pikkusele.

Prokuratuur ei nõustu, et mõistlik menetlusaeg hakkas kulgema hiljemalt 06.09.2017.

Kriminaalasjade kohtueelse menetluse jooksul on tavapärane päringute ja nõudekirjade

edastamine ning seeläbi tõendite kogumine. Seda eriti tööõnnetuste puhul, milliste korral ongi

koheselt peale sündmuse toimumist vältimatult ja viivitamatult vajalik koguda kõik töösuhet

reguleerivad lepingud jm töötamisalane dokumentatsioon. Käesolevas kriminaalasjas jõuti alles

mh nõudekirjadega kogutud tõendite analüüsimisel selleni, et on alust esitada kahtlustus

P.R-ile, mida tehti 24.08.2020. Puudub vaidlus, et P.R tegutses Daumani 7, Narva

ehitusobjektil ärilisel eesmärgil ning lepinguline suhe tema ning kannatanute vahel esines.

Seega on igati mõistetav, et tema valduses on dokumente, mis võivad aidata kaasa

kriminaalmenetluse raames tõe tuvastamisele. Prokurör on seisukohal, et käesolevas

kriminaalasjas hakkab mõistlik menetlusaeg kulgema P.R-i kriminaalmenetluses

kahtlustatavana ülekuulamisest 24.08.2020, kui isik sai ametlikult teada, et tema kahtlustuses

viiakse läbi kriminaalmenetlust.

Arvestada tuleb KrMS §-s 2052 sätestatud asjaolusid. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes

seejuures kohtuasja keerukusest, kaebaja käitumisest, asjaomaste asutuste (riigivõimu)

käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (EIKo

29.05.2012, Kovalenko

. Venemaa, p 58). Prokuratuur ja kohus ei ole kriminaalasja

vs

menetlemisel aega ebamõistlikult venitanud. Kriminaalasi saadeti kohtusse 30.05.2020 ning

maakohtu otsus tehti 08.02.2022. Kahtlustatava staatuse sai P.R alles 24.08.2020, seega

maakohtu otsuse tegemise ajaks oli ta sellises staatuses olnud veidi enam kui 1 aasta ja 5 kuud.

Võttes arvesse ajahetke, mil kriminaalmenetlus süüdistatavat mõjutama hakkas, tuleb hinnata

asjaolusid, mis on süüdistatava jaoks konkreetses menetluses kaalul. Kriminaalmenetlus ei ole

süüdistatava jaoks olnud oluliselt koormav. P.R-i suhtes ei ole rakendatud

kriminaalmenetluse tagamise vahendeid. Seega ei ole süüdistatava põhiõiguseid käesoleva

kriminaalmenetluse käigus keskmiselt suuremal määral riivatud. Hindamaks süüdistatava

õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul, tuleb arvesse võtta ka avalikku

menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Prokurör ei nõustu, et asjas puudub avalik

menetlushuvi. P.R-ile etteheidetava teo tagajärjel on kannatanu A.D. saanud eluohtliku

tervisekahjustuse ning D.A. tervisehäire, millega kaasnes raske puue, algselt puuduv ning

seejärel osaline töövõime. Etteheidetava teo puhul on kaitstavaks õigushüveks rahvatervis ning

selle on põhjustanud töötervishoiu- ja tööohutusnõuete rikkumine.

KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui

kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule

(RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 660). Käesoleval hetkel ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud.

Kuna kriminaalasi on Tartu Ringkonnakohtu menetluses, esineb selge perspektiiv, et

kriminaalmenetlus jõuab nähtavas tulevikus lõpule ning seda ka juhul, kui kriminaalasi kuulub

arutamisele Riigikohtus. Arvestades, et statistika kohaselt kulub kõigi kolme kohtuinstantsi

läbimiseks keskmiselt 2 aastat, mida ei ole veel ületatud, ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud

ka asja uueks arutamiseks saatmisel esimese astme kohtule. Seega esinevad kõik eeldused

selleks, et jõuda mõistliku menetlusaja jooksul jõustunud kohtulahendini.

Isegi kui edasiselt tuleb mingis menetlusetapis möönda, et süüdistatavate õigust kriminaalasja

menetlemisele mõistliku aja jooksul on rikutud, ei tähenda see automaatselt, et

kriminaalmenetlus tuleks lõpetada. Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja

nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse

lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil.

Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ette nähtud

alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika

menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse

järgi (RKKKo nr 3-1-1-4-17).

19.2. Kaitsja peamine argument süüdistatava õigeksmõistmise taotluse puhul on, et kannatanute

ja süüdistatava vahel puudus töölepingule vastav õigussuhe. Kaitsja alternatiivtaotlus

kohtuvaidlustes oli P.R süüdi tunnistada just KarS § 197 lg 1 järgi, milline kuriteokoosseis

eeldab koosseisuelemendina töötervishoiu- või tööohutusnõuete eiramist või ebatäpset täitmist.

Seega pole kaitsja positsioon selles küsimuses olnud menetluse kestel järjepidev.

Kaitsja argumendid töölepingulise suhte puudumise osas tuginevad kõik üksnes P.R-i

kohtumenetluses antud ütlustele ega haaku ülejäänud tõendikogumiga. Samuti ei ole kaitse

esitanud nimetatud väidete kinnitamiseks ühtegi tõendit. Kohtupraktikas on läbiv seisukoht, et

süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate

argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada (vt nt RKKKo

nr 1-18-2232). Käesoleval juhul ei ole kaitse seda teinud, mistõttu ei ole võimalik nii P.R-i

kui kaitsja apellatsioonis esitatud seisukohti objektiivselt kontrollida.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kannatanud ja süüdistatav ei olnud töölepingulises suhtes,

vastab P.R-i süü KarS § 119 lg-le 2, mis on üldnorm KarS § 197 lg 1 suhtes.

19.3. Kaitsja väidab, et kohtumenetluse käigus pole usaldusväärselt tõendatud, et terasest

konstruktsioonide lisamine oleks tõsteplatvormi üle koormanud. Siinkohal ei tohi aga unustada,

et asjatundja arvamuse kohaselt on konstruktsiooni purunemise põhjuseks peetud keevisliidete

väsimuspurunemist. Asjatundja ütlustest nähtub, et rippehitusplatvormi kasutamiseks

esmajärjekorras oli vaja ette näidata, et sellel konstruktsioonil on tugevus, mida reeglina tehakse

selgeks tugevusarvutustega. Asjatundja ütluste kohaselt ilma dokumentatsioonita ja ilma

arvutustõestuseta ja ilma katsetamiseta kindlasti ei oleks seda sellisel kujul töösse lubatud.

Kasutamiseks peaks näitama ette, et antud lisasektsioonide tõttu ristlõikes olev moment ei

läheks suuremaks kui on n-ö lubatud projekteerimisnõue. H.N. i ütlustest nähtub seegi, et kuna

keevituskvaliteet ei olnud kõige parem, siis oleks visuaalse kontrolli puhul see tõenäoliselt välja

tulnud. Seega arvestades lubamatu kvaliteediga ja kontrollimata ehitusseadme töösse lubamist,

ei olnud nimetatud platvormil arvestatud, et kui sellel pidevalt töötada või peal viibida, tekib

tsükliline koormus ja kui pinge tase on kõrge, siis keevisliited n-ö väsivad ära, mis käesoleval

juhul aset leidiski.

19.4. Tsiviilhagide rahuldamine on seaduslik ja kooskõlas kohtupraktikaga ning puudub alus

välja mõistetud tsiviilhagide summa vähendamiseks. Teisalt tuleb aga arvestada, et vastavalt

ehitusseadme olukorrale ei oleks tohtinud rippehitusplatvormi mitte kunagi sellisel kujul töösse

lubada. Seega ei ole alust rääkida kannatanute tahtlusest või raskest hooletusest kui kahju

tekitamisele kaasa aitavast tegurist.

Kannatanu seisukoht

20. Kannatanu A.D. esindaja advokaat A. Matvejev palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsiooni rahuldamata.

20.1. Apellatsioon ei vasta KrMS § 321 lg 2 p 4 nõuetele. Taotlused tsiviilhagi osas ei ole selged

ega jälgitavad. Kui süüdistatav soovib maakohtu otsuse muutmist, peab ta taotlema selle

tühistamist ja tühistatud otsuse asendamist ringkonnakohtu otsusega. Seejuures peab taotlus

olema sõnastatud nii, et kohus saaks teha resolutsiooni taotlusest lähtudes. Ei ole selge, millises

mahus taotletakse kahju suuruse vähendamist. Kui süüdistatav soovib, et kahju suurus

määrataks kindlaks kohtu äranägemisel, peab ta seda taotlema. Kuivõrd nõue on ebaselge, ei

kuulu see rahuldamisele.

20.2. Tsiviilhagide juures leiab kaitsja, et kannatanu oli ise süüdi kahju tekitamises ning

seejuures viitab ainuüksi asjaolule, et kannatanud ei kandnud ripptööplatvormil viibides

turvavarustust/isikukaitsevahendeid. Küll aga on maakohus lisaks leidnud, et P.R jättis

kannatanutele tegemata vajaliku tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe ning

seetõttu oli kannatanute teadmised platvormi kasutamiseks puudulikud.

Kahju tekkimiseks tsiviilsuhetes peab olema täidetud kahju tekitamise deliktikoosseis. Mh peab

deliktkooseisu täitmiseks olema tuvastatud kahju tekkimist põhjustava isiku tegevuse

õigusvastasus ning põhjuslik seos kahju tekitaja tegevuse ja kannatanule tekitanud kahju vahel.

Süüdistatav on tunnistatud süüdi ning seda sisuliselt selles, et korraldades kannatanute tööd,

laskis ta kasutusse ohutusnõuetele mittevastava ripptööplatvormi. Tõenditest tulenevalt leidis

kannatanutele tervisekahju tekitav õnnetusjuhtum aset seetõttu, et ripptööplatvorm ei olnud

kasutamiseks ohutu (asjatundja H.N. i ütlused). Menetluses ei leidnud tõendamist, et

kannatanute

kehavigastused

tekkisid

ainuüksi

seetõttu,

et

neil

puudus

turvavarustust/isikukaitsevahendid. Mh ei leidnud tõendamist, et süüdistatav oleks enne

kannatanute tööle lubamist tutvustanud neile ohutusnõudeid. Seega kaitsja väide, et kahju ei

tekkinud P.R-i süül ja kannatanud olid ise süüdi kahju tekkimisel, ei ole asjakohane.

20.3. Apellatsioon on segane mh põhjusel, et kaitsja väitel on maakohus valesti kohaldanud

mittevaralise kahju nõude rahuldamisel VÕS § 134 lg-t 5. Antud norm kehtestab juhised

mittevaralise kahju hüvitise määramiseks. Maakohus aga rahuldas A.D. tsiviilhagi üksnes

varalise kahju nõude osas. Seega ei ole selge, kuidas ringkonnakohus peab vähendama varalise

kahju suurust lähtudes mittevaralise kahju suuruse vähendamist reguleerivast normist.

20.4. Maakohus on ammendavalt ja põhjalikult analüüsinud töö- ja töövõtulepingu eristamise

küsimust ning leidnud õigesti, et kannatanu oli töösuhetes Pritsimees OÜ-ga ja P.R tegutses

ehitusplatsil eeltoodud äriühingu esindajana. Olles Pritsimees OÜ esindaja ei taganud P.R

piisaval määral tööde ohutust, lastes käiku kasutuskõlbmatu seadme.

20.5. Viide mõistliku menetlusaja möödumisele on asjakohatu, kuivõrd tööõnnetusjuhtumitega

seotud kuritegude uurimine nõuab ekspertiiside korraldamist ja asja arutati üldmenetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

21. Esmalt taotleb kaitsja P.R-i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse

mõistliku aja möödumisega.

21.1. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse süüdistatava nõusolekul KrMS §-s

2052 sätestatud asjaolusid arvestades lõpetada, kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et

kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse

rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada.

KrMS § 2052 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu arvestada kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist

käiku ning muid asjaolusid.

21.2. Kaitsja on asjakohaselt välja toonud, et Riigikohus on korduvalt viidanud Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt algab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 viidatud mõistliku aja kulg kriminaalasjades isiku

süüdistamisega. Kriminaalsüüdistust tuleb nimetatud kontekstis üldjuhul tõlgendada kui pädeva

ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo.

Samas võib aga menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva perioodi käivitada ka

mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt

kahtlustatava olukorda (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 586 ja RKKKm 3-1-1-53-15, p 9).

Menetluse ajaline kestus ei ole aga üldjuhul ainuke otsustamiskriteerium, vaid analüüsida tuleb

ka teisi tegureid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel

tuleb eeskätt lähtuda konkreetse kohtuasja keerukusest, kaebaja käitumisest, asjaomaste

asutuste ehk riigivõimu tegutsemisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses

menetluses kaalul. Üksnes juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on

inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada mõistliku menetlusaja nõude rikkumine

üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt RKKKm 3-1-1-63-13, p 9 ja 17

ja RKKKm 3-1-1-53-15, p 10)

21.3. Kaitsja tõlgenduse kohaselt hakkas käesolevas asjas menetlusaeg kulgema hiljemalt

06.09.2017, kui Politsei- ja Piirivalveamet saatis P.R-ile nõudekirja, milles sedastati, et

algatatud on kriminaalasi ja paluti edastada politseile erinevaid dokumente. Sellise

lähenemisega ei saa aga nõustuda.

21.4. Ringkonnakohus peab asjakohaseks prokuröri selgitust, mille kohaselt kriminaalasjade

kohtueelse menetluse jooksul on tavapärane päringute ja nõudekirjade edastamine ning seeläbi

tõendite kogumine. Käesolevas asjas oli tegu ränga tööõnnetusega, seega on ilmselge, et

koheselt peale sündmuse toimumist on vältimatult ja viivitamatult vajalik koguda kõik töösuhet

reguleerivad lepingud jm töötamisalane dokumentatsioon. Alles nõudekirjadega kogutud

tõendite analüüsimise tulemusena jõuti selleni, et P.R-ile on alust esitada kahtlustus. Seega

on prokuratuur alustanud kaitsja viidatud kuupäeval ehk 06.09.2017 tavapärast protseduuri, mis

järgneb tööõnnetusele. Kuivõrd P.R tegutses Daumani 7, Narva ehitusobjektil ärilisel

eesmärgil ning tema ja kannatanute vahel esines lepinguline suhe, oli ilmselge, et tema valduses

võis olla dokumente, mis võisid aidata kaasa kriminaalmenetluse raames tõe tuvastamisele.

P.R kui tööandja, kes eelduslikult oleks pidanud tagama, et sellist tööõnnetust ei juhtu, ei

pidanud mõistlikult eeldama, et tööõnnetusega seotud dokumentatsiooni uurimise pinnalt talle

ilmtingimata ka õnnetusega seonduvalt süüdistus esitatakse.

21.5. Käesolevas asjas esitati P.R-ile kahtlustus 24.08.2020. Ringkonnakohus on seisukohal,

et just nimetatud ajast tuleb hakata lugema ka mõistliku menetlusaja kulgemist. Vähem kui 2

aastat kestnud kriminaalmenetlust ei saa aga kuidagi ebamõistlikuks pidada. Seega, kuivõrd

kohtukolleegium asub kaitsjast erinevale seisukohale selles osas, mis kuupäevast algas

käesolevas asjas menetlusaeg kulgema, ei ole vajalik ka mõistliku menetlusaja möödumise

analüüs üksikkomponentidest lähtuvalt. Kaitsja taotlus P.R-i suhtes kriminaalmenetluse

lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega jääb seega rahuldamata.

22. Alternatiivselt on apellatsioonis taotletud maakohtu otsuse tühistamist ja P.R-i

õigeksmõistmist. Esmalt leiab kaitsja, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping ning P.R

ei saa võtta vastutust, et kannatanud töövõtjatena ei kasutanud tööde teostamisel turvavarustust.

22.1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused töölepingu ja töövõtulepingu eristamisel

on põhjalikud, ammendavad ja veenvad ning ringkonnakohtul ei ole maakohtu põhjendustele

midagi lisada. Seetõttu ei ole otstarbekas ka maakohtu argumentatsiooni siinkohal üle korrata.

Maakohus on üksikasjalikult välja toonud, miks kannatanute ja tunnistajate ütlused ning

kannatanute pangakontode ja MTA töötamise registri väljavõtted tõendavad, et pooltevaheline

suhe viitab just töölepingulise suhte tunnustele. Ringkonnakohtul ei ole maakohtu sellekohasele

analüüsile midagi ette heita. Ka apellatsioonis on peamiselt korratud süüdistatava kohtuistungil

antud ütlusi, toomata sealjuures ühtki usaldusväärset tõendit, mis süüdistatava sõnu kinnitaks

ning süüdistusversiooni ümber lükkaks. Kuivõrd käesolevalt on kaalukausil ühel pool

süüdistatava sõnadega maalitud pilt pooltevahelisest suhtest ning teisel pool kannatanute ja

tunnistajate ütlused ning hulk dokumentaalseid tõendeid, ei tekita kaitseversioon

ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatust teistsugust veendumust. Kohtupraktika kohaselt ei

piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide

esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada (RKKKo nr 1-18-2232, p

66). Seda aga apellatsioonis tehtud ei ole. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et poolte

vahel oli sõlmitud tööleping ning P.R-i käitumisele hinnangut andes tuleb sellest lähtuda.

22.2. Järelikult ei ole asjakohane ka apellatsioonis toodud argument, et P.R ei saa võtta

vastutust selle eest, et kannatanud töövõtjatena ei kasutanud tööde teostamisel turvavarustust,

kuivõrd kannatanuid ei saa pooltevahelises suhtes pidada töövõtjateks. P.R oli õnnetuse

toimumise hetkel kannatanute tööandja ning sellest positsioonist tuleb ka tema vastutust

hinnata.

Samuti on apellatsioonis üritatud ühelt poolt maalida sõnadega pilt sellest, et P.R ei

pidanudki kannatanutele vajalikku ohutustehnika alast juhendamist tegema, kuna kannatanute

näol oli tegemist kogenud ehitustöölistega, ent seejärel on leitud, et turvavarustuse kasutamise

vajadust on P.R korduvalt selgitanud ning nõudnud ka selle kasutamist. Seega jääb kaitsja

lõplik positsioon selles küsimuses ringkonnakohtule arusaamatuks. Küll aga on tõendamist

leidnud, et pärast õnnetuse toimumist, ajal, mil kannatanud viibisid haiglas (A.D. isegi

koomas), külastas P.R kannatanuid eesmärgiga saada nende allkiri tööohutust käsitlevatele

dokumentidele. Seega sai ka P.R ise aru, et ei ole tööohutuse osas nõuetekohaselt käitunud

ning hakkas tagantjärgi enda eksimusi likvideerima, sooviga vastutusest vabaneda. Kindel on

aga see, et ühtki kirjalikku dokumenti kannatanutele tööohutuse nõuete selgitamise kohta

allkirjastatud pole. Seega ei saa ka ringkonnakohus lugeda tõendatuks, et P.R on

kannatanutele tööohutusalase koolituse teinud ja tööohutusnõudeid selgitanud. Eeltoodu ei ole

aga lõppastmes määrava tähtsusega (vt käesoleva otsuse p 25).

23. Edasi leitakse apellatsioonis, et P.R teostas platvormile piisavalt määral visuaalset

kontrolli ning seejärel, et ta ei pidanudki kontrolli teostama, kuna see kuulus kannatanutele.

Ringkonnakohus märgib, et ka mõlema viidatud väite kohta on maakohus põhjaliku seisukoha

võtnud ning apellatsioonis pole toodud ühtki argumenti, mis tingiks maakohtust erinevale

otsusele jõudmise.

23.1. Kaitsja selgitab uuesti, et P.R teostas platvormile visuaalse vaatluse, mis oli piisav.

Nimelt tuleneb platvormiga kaasa antud passist, et visuaalsest kontrollist piisab, kui platvormi

pikkus jääb alla 10 meetri. Küll aga on asjatundja H.N. juba maakohtu menetluses andnud

ütlusi selle kohta, et platvormi keevise kvaliteet oli niivõrd halb, et see oleks ka visuaalselt

pidanud välja tulema. Seega kui isegi P.R tõepoolest visuaalse vaatluse läbi viis, oli see

tehtud pealiskaudselt ja viisil, mis ei võimaldanud tuvastada silmale nähtavaid vigu. Samuti

oleks P.R pidanud arvesse võtma, et platvormi on muudetud võrreldes passi koostamise aja

seisuga, kuivõrd omal käel osade juurde keevitamine muudab platvormi seisundit võrreldes

tehasest tulemise ajaga oluliselt. Lähtumine kitsalt ja jäigalt vaid toote passist on sellisel juhul

eluvõõras ning selge hoolsuskohustuse rikkumine enda töötajate suhtes. Lisaks oli nii

asjatundja arvamuse kui ka 04.09.2017 asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt platvormi

kogupikkus üle 10 meetri, mistõttu ei mahtunud platvormi tegelik pikkus ka passis toodud

piirmäära sisse.

Niisamuti ei anna ainuüksi seadme pass õigustust ignoreerida kasutusjuhendist ja õigusaktidest

tulenevaid nõudeid seadme kasutamiseks. Nii on maakohus õigesti leidnud, et P.R on

hoolduste ja katsetuste tegemata jätmisega rikkunud ka ripptööplatvormi kasutusjuhendi p-dest

7.1-7.3 tulenevaid nõudeid, SeOS § 4 lg 1, Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13

„Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 1 lg 1 ja 2, § 2 lg 1, § 7 lg 10,

§ 8 lg 1, 2 ja 5, § 125 lg 1, majandus- ja kommunikatsiooniministri (taristuministri) 16.07.2015

määrusest nr 95 „Auditi kohustusega seadmed ja nõuded auditile ning auditi tulemuste

esitamisele“ tulenevaid nõudeid, Vabariigi Valitsuse 08.12.1999 määruse nr 377

„Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ § 7 lg 1-6, TTOS § 5 lg 1 ja 2 ning soovitusliku

häid tavasid hõlmava juhendi direktiivi 2001/45/EÜ (kõrgtööd rakendamiseks) p 4.7.4 (sätete

sisu toodud käesoleva otsuse p-s 1).

23.2. Ka ei veena ringkonnakohut apellatsioonis toodud väide, et aastal 2014, kui P.R-i

ettevõte Pritsimees OÜ lõpetas oma tegevuse, läks platvorm kannatanute omandisse, kuna

Pritsimees OÜ-l oli tekkinud nende ees võlgnevus ja ettevõtte vara anti kannatanutele üle

võlgade katteks. Esiteks on nimetatud väide juba maakohtu menetluses kõlanud ning maakohus

on ammendavalt otsuses käsitlenud, miks selline selgitus ei ole eluliselt usutav. Ka

ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning ei hakka seda üle kordama.

Ringkonnakohus märgib lisaks, et väide on täiesti paljasõnaline ning seetõttu puudub põhjus

sellel pikemalt peatumiseks.

24. Edasi leiab kaitsja, et nii ekspert kui ka kohus on teinud platvormi ekspertiisi osas vea.

Kaitsjale jääb arusaamatuks, kust tuleneb eksperdi väide, et terasest konstruktsioon kaalus 620

kg ja alumiiniumist konstruktsioon 430 kg, kui 04.09.2017 asitõendi vaatlusprotokollist nähtub,

et terasest moodulid kaalusid hoopis 160 kg.

Ringkonnakohus leiab, et asjatundja arvamus on arusaadav ning selles toodud järeldused on

jälgitavad. Asjatundja arvamusest ning tema kohtuistungil antud ütlustest nähtub selgelt, et

asjatundjale on kõik asjas tähtsust omavad lähteandmed olnud teada ka arvamuse koostamise

hetkel. Platvormi moodulite kaalud nähtuvad ripptööplatvormi ZLP800 kasutusjuhendist

(tõendite köide I, tl 102). Asjatundja arvamusest nähtub selgelt, et arvesse on võetud, et osad

platvormi sektsioonid olid tehtud terasest ja osad alumiiniumist. Seejärel on välja arvutatud

omakaalust tingitud koormused nii juhul, kui platvorm oleks tehtud vaid alumiiniumist

moodulitest ning eraldi ka terase kohta. Sealjuures on platvormi kandevõime tehasest tulnud,

ilma modifitseerimata kujul 800 kg. Arvutuste tulemusena leidis asjatundja, et platvorm oli

purunemise hetkel selgelt ülekoormatud. Eeltoodu on ka elulise loogikaga kooskõlas – kui asja

enda raskus suureneb, ei saa kandevõime jääda samaks, mis see oli muutmata kujul esialgselt

tehtud arvutuste järgi. P.R on platvormi muutnud, ent jätnud sealjuures tähelepanuta, et

selliste muudatuste sisseviimisega platvormi kandevõime väheneb, mistõttu ülekoormus

tekkiski. Asjatundja kohtuistungil antud ütlustest nähtub ka, et sellisel kujul modifitseeritud

platvormi purunemist oleks ehk võinud vältida, kui tugevdatud oleks ka tehase poolt

valmistatud mooduleid. Seda P.R ei teinud.

Märkimist väärib ka asjaolu, et platvormi purunemist ei tinginud mitte selle ülekoormus, vaid

keevisliidete väsimuspurunemine, millele ülekoormus märkimisväärselt kaasa aitas. Seega ei

tee ülekoormuse eitamine või jaatamine olematuks asjaolu, et platvormi oli täiendatud

ebakvaliteetse keevitusega, mis varem või hiljem oleks samuti viinud platvormi purunemiseni.

25. Mõnikord

võib tagajärje

omistamise

selle põhjustajale välistada

kannatanu

enesekahjustamine (eneseohustamine) – vt nt Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VI, vnr

121–123. Praegugi on vaieldud selle üle, kas D.A. või A.D. ei ohustanud turvavarustust

kasutama jättes end ise. Karistusõiguslikult relevantsest eneseohustamisest rääkida ei saa.

Esiteks tuleb arvesse võtta seda, et kõnealune turvavarustus (nt kinnistusrihmade või kiivrite

kasutamine) ei ole ette nähtud sellisteks puhkudeks, et platvorm murdub keskelt pooleks. Pigem

peab turvavarustus tagama võimalikult suure ohutuse nt olukorras, kus ehitaja kaotab tasakaalu

(ja kukub üle platvormi ääre) või kus ehitajale kukub peale mingi objekt (nt tööriist, telliskivi

vms). Seetõttu saab öelda, et eneseohustamisest praegu realiseerunud ohu suhtes ei saa kõneleda

juba objektiivses tähenduses. Teiseks tuleb silmas pidada seda, et rolli mängib vaid

teadlik

eneseohustamine. Enese elu või tervise teadlikust ohustamisest D.A. i või A.D. puhul aga

rääkida ei saa, seda suuresti tulenevalt äsja öeldust: realiseerus nende jaoks ettenägematu oht

ehk neil puudus selle osas teadlikkus.

26. Võimalik eneseohustamine on asjasse puutuv ka seoses tsiviilhagiga. Nimelt leiab kaitsja

viimaks, et kui P.R-i süüditunnistamine jääb ka ringkonnakohtus muutmata, tuleb

vähendada kannatanutele väljamõistetud varalise ja mittevaralise kahju hüvitist, võttes arvesse

ka kannatanute osa kahju tekkimisel. Kaitsja hinnangul seisnes kannatanute osa selles, et nad

ei kasutanud turvavarustust, kuigi P.R oli selle neile väljastanud. Turvavarustuse

kasutamisel oleksid kannatanud saanud vigastuste tekkimist vähendada või ära hoida. Need

tsiviilõiguslikud argumendid saab suuresti ümber lükata samamoodi, nagu äsja selgitati seda,

miks ei saa kõneleda karistusõiguslikult olulisest eneseohustamisest.

26.1. VÕS § 139 lg 1, millele kaitsja on tuginenud, näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis

kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab,

vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.

Veelgi täpsemalt oleks käesolevalt asjakohane viidata ka VÕS § 139 lg-le 2, mille kohaselt

käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju

tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju

tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud,

kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Apellatsiooni sõnastusest nähtuvalt heidab

kaitsja kannatanutele ette just seda, et turvavarustuse mittekasutamisega jätsid kannatanud

tarvitusele võtmata preventiivsed abinõud kahju tekkimise vältimiseks (lg 2 teise alternatiivi

esimene juhtum). Siinjuures juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et maakohtu

menetluses on täielikult jäänud välja selgitamata, kas ja kui suures ulatuses oleks turvavarustus

kahju tekkimist vähendanud või vältinud. Praeguses olukorras põrkuvad vaid kaitsja ja

prokuröri vastastikused oletused, mis ei põhine mitte millelgi. Eeltoodu ei oma aga üleliigse

tähtsust, kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja üleüldiselt vääriti mõistnud VÕS § 139

lg 1 olemust ning seab sellele laiema kohaldamisala kui ette nähtud.

26.2. Nimelt tuleks VÕS § 139 lg 1 kohaldamisala ning kannatanute kahju tõrjumise kohustust

mõista selliselt, et turvavarustuse kasutamise eesmärk oleks vältida või vähendada kahju, mis

tekib kõrgtööplatvormil aset leidvate tööde iseloomuliku ohu realiseerumise tulemusena. Nagu

öeldud, võiks siin kõne alla tulla nt tasakaalu kaotamisega seotud kukkumine. Sellist olukorda

aga ei esinenud. Vaidlust ei ole selles, et õnnetuse põhjustas kannatanute kasutatud

ripptööplatvormi purunemine. Asjatundja arvamuse kohaselt oli purunemise põhjuseks

platvormi 1,4-kordne ülekoormus koos halva keevise kvaliteediga, mille tulemusena

keevisliited väsimuspurunesid. VÕS § 139 lg 1 mõte ei saa olla selles, et kannatanud, asudes

teostama ehitustöid 6. korruse kõrgusel, pidid arvesse võtma, et platvorm võib tööandja poolt

omaalgatuslikult platvormile teostatud tootearenduse tõttu puruneda ning sisuliselt platvormi

pooleks murdumise tõttu võivad nad 6. korruse kõrguselt alla kukkuda. Selline oht oli

kannatanute jaoks täielikult ettenähtamatu. Kannatanutel oli täielik põhjus eeldada ja usaldada,

et tööandja, kellele platvorm kuulus ning kes tegutses juba vähemalt 2003. või 2004. aastast

ehitusalases majandus- ja kutsetegevuses, oli veendunud platvormi ohutuses. Seega on kaitsja

käesolevalt seadnud liiga kõrged nõuded nii kannatanutele kui ka VÕS § 139 lg-le 1.

26.4. Eeltoodud põhjusel oleks äärmiselt ebaõiglane ning kahju hüvitamise loogikaga vastuolus

arvestada

kannatanute

osa

kahju

tekkimisel

ka

mittevaralise

hüvitise

suuruse

kindlaksmääramisel. Maakohus on hüvitise kindlaksmääramisel toiminud õiguspäraselt ning

mh võtnud arvesse süüdistatava käitumist pärast juhtunut, mis on sarnaselt kannatanute osale

kahju tekkimisel üks komponent, millele tähelepanu pöörata. Maakohus on õigesti leidnud, et

pärast juhtunut ei ole P.R püüdnud kannatanutega ühendust võtta sooviga tekitatud kahju

heastada. Vastupidiselt, on P.R esitanud kannatanutele allkirjastamiseks dokumente,

millega vastutusest vabaneda. Selliselt nähtub P.R-i käitumisest äärmiselt lugupidamatu

suhtumine kannatanutesse.

26.5. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioon ka kahjuhüvitise vähendamist puudutavas osas

rahuldamata.

27. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu

Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse P.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 197 lg 1 järgi muutmata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.

28. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt

tutvus kaitsja maakohtu otsusega 90 minutit ja koostas apellatsiooni 300 minutit ning taotleb

selle eest tasuna 421,20 eurot (sh käibemaks 70,20 eurot).

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ajakulu, mille kaitsja kulutas apellatsiooni koostamisele.

Nimelt on 8-leheküljelises apellatsioonis põhirõhk läinud mõistliku menetlusaja möödumise

analüüsile, mida maakohtu menetluses ei tehtud. See haarab enda alla veidi alla 1,5 lehekülje.

Ülejäänud osas aga kordab apellatsioon juba maakohtus esitatud kaitseväiteid ning refereerib

hulgaliselt süüdistatava ütlusi. Sellise apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks loeb

ringkonnakohus 180 minutit, mis rahalises vääringus on 162 eurot (ilma käibemaksuta). Muus

osas on tasutaotlus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud.

Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a

määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 6 lg-st 3 loeb ringkonnakohus kaitsja taotluse

põhjendatuks

osaliselt

ning

määrab

Advokaadibüroole

Sirje

Must

P.R-ile

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 243 eurot

(81+162), millele lisandub käibemaks 48,60 eurot. Kokku hüvitatakse kaitsjale 291,60 eurot.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, st jätab maakohtu otsuse

muutmata, jääb õigusabikulu KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda.

29. Riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse on esitanud ka kannatanu A.D.

esindaja advokaat A. Matvejev. Taotluse kohaselt koostas esindaja apellatsioonile seisukoha

210 minutit ning taotleb selle eest tasuna 226,80 eurot (sh käibemaks 37,80 eurot).

Ka nimetatud tasutaotlust ei pea ringkonnakohus täielikult põhjendatuks. Vastus

apellatsioonkaebusele on kokku 4 lehekülge pikk, millest sisuline tekst asub 2 leheküljel ning

sellest 0,5 leheküljel on toodud ülevaade menetluse senisest käigust. Seega on vastus

apellatsioonile sisuliselt vaid 1,5 lehekülge pikk. Ent ka selle osas esineb vastuses hulgaliselt

ebatäpsusi. Nt on esindaja viidanud, et süüdistatav pole kannatanutele enne tööle lubamist

tutvustanud tuleohutusnõudeid, mis käesolevas asjas tähtsust ei oma. Samuti on esindaja

koostanud vastuse positsioonist, et A.D. tsiviilhagi rahuldati üksnes varalise kahju osas, ent

see ei vasta tõele. Maakohus rahuldas ka A.D. mittevaralise kahju hüvitise nõude ning seda

10 000 euro ulatuses. Seega ei nähtu 1,5-lehekülje pikkusest ebatäpsusi sisaldavast vastusest

kuidagi 210 minutit töömahtu. Ringkonnakohus hindab esindaja töömahu suuruseks

apellatsioonile vastuse koostamisel 60 minutit ehk 54 eurot.

Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7 ja justiitsministri 26. juuli 2016. a

määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10 ning § 8 lg-st 2, loeb ringkonnakohus esindaja taotluse

põhjendatuks osaliselt ning määrab Advokaadibüroole Sven Sillar Narva osakond A.D. le

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 54 eurot, millele

lisandub käibemaks 10,80 eurot. Kokku hüvitatakse esindajale 64,80 eurot.

Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, jääb ka nimetatud

õigusabikulu KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)