3-21-2732/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. juuni 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2732

Haldusasi

X, X, X, X, X ja X kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021

korralduse nr 305 punkti 2 alapunkti 2 ja Vabariigi Valitsuse

28.05.2021 korralduse nr 212 punkti 5 alapunkti 1

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks otsustama

uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle, samuti Vabariigi

Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkt 14 alapunktide

1 ja 2 ja punkti 151 ning Vabariigi Valitsuse 21.10.2021

korralduse nr 362 punkti 1 alapunkti 7 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X, X, X, X, X ja X, esindaja X

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, volitatud esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi Kilgi

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X, X, X, X, X ja X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.07.2022 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebajate nimed tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X, X, X, X, X ja X (kaebajad) esitasid 23.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille

kohus võttis 10.12.2021 määrusega menetlusse nõuetes:

3-21-2732

2(21)

 tühistada Vabariigi Valitsuse (vastustaja) 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19

haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305) p 5

ap 2 ja Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korralduse nr 212 „Karantiini kehtestamine

COVID-19 haiguse diagnoosiga või positiivse testi tulemusega isikutele ja nende

isikutega lähikontaktis olnud isikutele“ (korraldus nr 212) p 5 ap 1 ning kohustada

vastustajat otsustama uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle;

 tühistada Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362 „Vabariigi Valitsuse

23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks

vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p 1 ap 7 ja kohustada

vastustajat võimaldama täiskasvanud kaebajatel osaleda kontrollitud tegevustes

(korralduse nr 305 p 10) Covid-testi negatiivse tulemuse alusel;

 tühistada korralduse nr 305 p 14 ap-d 1 ja 2 ja p 151 ning kohustada vastustajat lubama

kuni 18-aastastel kaebajatel osaleda kontrollitud tegevustes ilma piiranguteta.

2. Vaidlustatud korralduste osalise muutmise ja osaliselt kehtetuks tunnistamise tõttu lubas

kohus 24.03.2022 määrusega kaebajatel kaebuse nõudeid muuta ning taotleda:

 korralduse nr 305 p 2 ap 2 ja korralduse nr 212 p 5 ap 1 tühistamist ning vastustaja

kohustamist otsustama uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle;

 korralduse nr 305 p 14 ap-de 1 ja 2 ja p 151 ning korralduse nr 362 p 1 ap 7

õigusvastasuse tuvastamist.

3. Vastustaja palus 12.01.2022 vastuses kaebusele ja 08.04.2022 vastuses muudetud

kaebusele jätta kaebajate nõuded rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:

4.1. Korraldustega seatud piirangutega koheldakse täiskasvanuid ja alaealisi põhjendamatult

ebavõrdselt. Täiskasvanutelt võeti korralduse nr 362 p 1 ap-ga 7 võimalus osaleda Covid-testi

negatiivse tulemusel alusel reguleeritud tegevustes (korralduse nr 305 p 10). Seevastu

alaealistele alates 12. eluaastast muudeti Covid-testi tegemine korralduse nr 305 p-ga 151

kohustuslikuks. Kõik kaebajad on Covid-19 haiguse läbi põdenud, kuid nende haigestumisest

on möödas rohkem kui 180 päeva. Seetõttu ei ole neil võimalik minna perega teatrisse, spaasse,

laste laulukonkursile lastele kaasa elama, olla saatjaks puudega eestkostetavale. Testi tegemine

oleks täiskasvanud kaebajatele vähem koormavam, sest võimaldaks reguleeritud tegevustes

osaleda. Taastada tuleks olukord, kus alaealised on vabastatud testi tegemise kohustusest.

4.2. Kaebajad ei ole nõus oma tervise huvides end vaktsineerima alles uurimisjärgus olevate

Covid-vaktsiinidega. Korraldus nr 212 annab vaktsineeritutele piirangutest vabastuse 1 aasta

jooksu. Samas on läbipõdenutel kordades madalam risk haigestuda Covid-19 haigusesse. Seda

kinnitavad ka erinevad ekspertide arvamused ja teaduslikud uuringud. Seega ei ole

vaktsineeritute ja läbipõdenute erinev kohtlemine põhjendatud. Läbipõdemistõend peaks

kehtima vähemalt sama kaua või isegi kauem kui vaktsineerimistõend.

4.3. 27.12.2021 oli Eestis esimene päev, kui vaktsineerituid haigestus ööpäevas rohkem kui

vaktsineerimata inimesi. Sealt edasi on see tendents ainult suurenenud. Sellest järeldub, et

vaktsiinid kaotavad oma toime ega ole tõhusad. X 05.01.2022 tehtud Covid-19 antikehade testi

tulemus oli 265,2 AU/ml ehk ületas referentsväärtust üle 5 korra. Seega annab haiguse

3-21-2732

3(21)

läbipõdemine palju parema immuunsuse. Läbipõdenud haigestuvad uuesti Covid-haigusesse

väga harva ja satuvad haiglasse väga harva. Kuigi vaktsineeritud haigestuvad rohkem Covid-

haigusesse, saavad nad vabamalt liikuda ja levitavad rohkem viirust. Ka Teadusnõukoda on

soovitanud pikendada läbipõdemistõendi kehtivust.

4.4. Vaidlusalused piirangud piirasid kaebajate põhiõigusi ja vabadusi, olid õigusvastased,

ebaproportsionaalsed, diskrimineerivad, teaduslikult põhjendamata ja kallutatud vaktsineeritud

isikute kasuks ning tekitasid kaebajatele kahju. X ja X pidid jääma piirangute kehtimise ajal

lähikontaktsetena karantiini. Piirangutega ei saavutatud soovitud eesmärke. Õigusvastasuse

tuvastamine annaks vastustajale selge signaali ja garanteeriks, et vastustaja ei rikuks enam

kunagi selliselt kaebajate õigusi. Sisuliselt on tegemist vabaduse võtmisega, mida ei saa

otsustada vastustaja oma määrustega.

4.5. Kaebajad on Covid-19 haiguse uuesti läbi põdenud. X, X ja X andsid positiivse proovi

13.02.2022, X, X, X andsid positiivse proovi 15.02.2022.

5. Vastustaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:

5.1. Kaebajate õiguste riive vaidlusaluste korraldusetega on põhjendatud. Kehtestatud meetmed

ja piirangud on praeguses epidemioloogilises olukorras Covid-19 leviku tõkestamiseks

vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat avalikku huvi. Piirangud ja

meetmed on õiguspärased, kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) jt seadustega.

5.2. Kehtestatud piirangud aitavad täita korralduste nr 305, 362 ja 212 eesmärke. Korralduses

nr 305 on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, sh riigi

toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. Olukorras, kus teiste inimestega

kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh

võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi.

Korralduses nr 305 kehtestatud piirangute ja meetmete eesmärk on piirata koroonaviiruse

levikut, viirusega nakatumist ja raskelt haigestumist, vältida meditsiinisüsteemi ülekoormust

ning kindlustada riigi oluliste funktsioonide toimepidevus. Samuti on eesmärgiks hoida

ühiskond võimalikult avatuna ja võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas hoitakse ära oht

tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Vastustajal on kohustus tagada inimeste elu ja tervise

kaitse ka laiemalt, mitte üksnes kaitsta neid Covid-19 eest, st tagada tuleb ka muude haigete

õigus saada ravi ning tervishoiusüsteemi pidev ja jätkusuutlik toimimine. Nende eesmärkide ja

hüvede kaitseks kehtestatud piirangutest on korralduses nr 305 nähtud ette erandeid nii palju,

kui on mõistlikult ja teaduspõhiselt võimalik ja põhjendatud. Nimetatud eesmärgid kaaluvad

üles kaebajate huvid elada igapäevaelu võimalikult vabalt ja piiranguteta. Riik on kohustatud

looma õiglase tasakaalu nakkushaige ja veel terve inimese põhiõiguste vahel ning arvestatava

ohu korral on riigi sekkumine lubatav või isegi kohustuslik. SARS-CoV-2 on endiselt ka

teadlaste jaoks jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mille osas viiakse järjepidevalt läbi

teadusuuringuid. Uudse ohtliku nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja

muutub pidevalt. Kui nakkushaigus on suure nakatuvusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või

mille kulg on raske või eluohtlik, peab olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja

vajalikke meetmeid ja piiranguid, et nakkushaiguse levikut tõkestada. Enamikes tegevustes,

kuhu kaebajad on soovinud pikendatud läbipõdemistõendiga pääseda, osaleb üldiselt suur hulk

inimesi.

Rohkearvulistel

sotsiaalsetel

üritustel

osalemine

suurendab

paratamatult

inimestevahelisi kontaktide arvu ja nakkuse leviku võimalusi, mis on vaktsineerimata isikute

puhul ebasoodne.

3-21-2732

4(21)

Korraldusega nr 362 kehtestati lisameetmed ja -piirangud vaktsineerimata isikute suhtes, sest

sellel sihtrühmal on oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ning sattuda haiglaravile. Seega

kehtestati selle korraldusega piirangud vaktsineerimata isikute kaitseks.

Korraldusega nr 212 kehtestati inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka avaliku huvi kaitseks

Covid-19 haiguse leviku tõkestamiseks karantiinis viibimise nõuded. Korralduse nr 212

seletuskirjas märgitakse, et läbipõdemise järgse immuunsuse kestus on olemasolevate andmete

põhjal vähemalt 6 kuud. Samas võib see sõltuda sellest, kui raske on olnud haiguse kulg.

Immunoprofülaktika ekspertkomisjon soovitas läbipõdenute vaktsineerimist 1 tõhustusdoosiga

edasise piisava kaitse tagamiseks 6. kuul pärast läbipõdemist. Haiguste Ennetamise ja Tõrje

Euroopa Keskuse (ECDC) hinnangul näitavad esialgsed andmed, et loomulikul teel saadud

immuunsus väheneb aja jooksul ja ei pruugi pikalt püsida. Samuti ei pruugi läbipõdemine uute

tüvede suhtes kaitset pakkuda. Seega kehtestati selle korraldusega piirangud läbipõdenute

kaitseks.

Kõrge riskihinnanguga olukorras piirangute kehtestamisel või leevendamisel tuleb lähtuda

ettevaatuspõhimõttest. Ettevaatuspõhimõttest lähtuvalt on lubamatu anda laiemaid vabadusi

isikutele, kellel puudub kaitse Covid-19 vastu. Korralduses nr 305 toodud meetmete eesmärgiks

on kaitsta ka kaebajaid Covid-19 haigestumise eest. Lisaks kaitsevad need meetmed kogu

ühiskonda selle eest, et nakkusohtlikud inimesed ei osaleks sotsiaalsetes tegevustes, kus viiruse

edasilevitamine on kõige tõenäolisem.

5.3. Vaktsineeritud ja vaktsineerimata läbipõdenud isikutele erinevate tingimuste kehtestamine

on põhjendatud. Erinevate piirangute kehtestamisel on lähtutud piisavatest teaduslikest

seisukohtadest. Vastustaja on korralduse nr 305 kehtestamisel ja muutmisel alati tuginenud

teaduslikule konsensusele ning lähtunud Teadusnõukoja soovitustest. Teadusnõukoja

soovituste kohaselt on vaktsineerimine väga efektiivne just raske haiguse ära hoidmisel.

Vaktsineeritud isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja ka viirust edasi levitada.

Samuti on nakatumise korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ja

vajada haiglaravi, seega toob vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse

tervishoiusüsteemile. Piirangud on seatud isikutele, kellel on teadusandmetele tuginedes

suurem tõenäosus nakatuda, viirust edasi kanda ja haigust põdeda raskelt, koormates seejuures

tervishoiusüsteemi. Kuna tegemist on piisknakkusena leviva viirusega, mis levib inimeselt

inimesele, on isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine, sh vaktsineerimata läbipõdenud

isikute osalemise piiramine igal juhul eesmärgi saavutamiseks sobiv meede.

5.4. Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamiseks ja raske nakatumise

ärahoidmiseks.

Vaktsineeritud

isikud

nakatuvad

Covid-19

haigusesse

vähem

kui

vaktsineerimata isikud. Isegi kui nad nakatuvad, põevad nad haigust kergemalt läbi. Juhul, kui

nad on nakatunud ja vajavad haiglaravi, viibivad nad võrreldes vaktsineerimata isikutega

haiglas vähem aega. Isegi kui nad põevad haigust raskelt, vajavad nad vaktsineerimata isikutega

võrreldes märkimisväärselt lühemat aega intensiivravi. Vaktsineeritud isikud levitavad Covid-

haigust edasi vähem kui vaktsineerimata isikud. Need väited on leidnud kinnitust mitmete

teadusuuringute ja erialaspetsialistide poolt. Erinevad teadusuuringud näitavad, et

vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures ulatuses ning vaktsineeritud nakatunud

inimestelt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt väiksem kui vaktsineerimata inimeste

puhul. Kuigi ka haiguse läbipõdemine kaitseb nakatumise eest, ei tasu üksnes sellele lootma

jääda, sest läbipõdemine on seotud oluliste riskidega. Nt vajab keskmiselt 7% haigestunuid

haiglaravi, haiglapatsientide suremus on 14%, ellujäänutest tekivad paljudel püsivad

tervisekahjustused.

3-21-2732

5(21)

5.5. Kaebajatel on võimalik piirangutest vabaneda vaktsineerimise teel. Kaebajad ei ole

väitnud, et vaktsineerimine oleks neile meditsiinilistel põhjustel välistatud. Seega on tegemist

kaebajate endi valikuga. Tänased vaktsiinid on ohutud ja reeglina kõrvalnähtudeta. Isegi kui

vaktsineerimine kujutab endast minimaalseid riske, on vaktsineerimise riskid kõigi jaoks

suuresti ühesugused (v.a isikute jaoks, kellele on vaktsineerimine arsti poolt vastunäidustatud).

Suur hulk elanikkonnast on võtnud selle riski, toetades seeläbi üldist huvi haiguse leviku

tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad,

kuna need isikud on ise astunud omalt poolt sammu üldise kasu nimel, seejuures teatud määral

enda heaolu ja tervisega riskides. Juhul, kui kaebajad end vaktsineerida laseksid, ei vajaks nad

läbipõdemistõendi kehtivuse pikendamist ega vajadust Covid-testide tegemist sotsiaalsetes

tegevustes osalemiseks. Vaktsineerimine oleks kaebajate olukorda arvestades soovitatav ka

tulenevalt asjaolust, et neil, kes on pärast haiguse läbipõdemist end vaktsineerinud, on 20 korda

väiksem tõenäosus uuesti nakatuda. Riik on teinud kõigile tasuta vaktsineerimise

kättesaadavaks. Ühiskonna võimalikult kõrge vaktsineerimise tase on tõenäoliselt ainus toimiv

lahendus, mis võimaldaks piirangutest, loobuda ja naasta tavapärase elukorralduse juurde.

Olukorras, kus vaktsineerituse tase on jätkuvalt ebapiisav, tuleb paratamatult rakendada

meetmeid inimeste vaheliste kontaktide vähendamiseks, sh rakendada vaktsineerimata isikutele

sotsiaalses elus osalemise piiranguid ja järgida läbipõdemistõendi 180-päevast kehtivusaega.

Immuunsuse saavutamine vaktsineerimise teel võib põhimõtteliselt veelgi enam õigustada

vaktsineeritud inimeste eeliskohtlemist vaktsineerimata isikutega võrreldes. Massiline

läbipõdemine on rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna

sellega kaasnevate surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule

ning arstiabi kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Seega on

isikute õiguste ja vabaduste piiramisel laiem eesmärk – saavutada eelkõige vaktsineerimise

tulemusena elanikkonnas piisav immuunsete inimeste osakaal selleks, et konkreetse

viirushaiguse edasine levik oleks selleks olemasolevate vahenditega hallatav ja võimaldaks

eelkõige tervishoiusüsteemi toimepidevuse tagamist.

5.6. Läbipõdemistõendi kehtivusaeg on sobilik. Teaduslikest uuringutest järeldub, et inimesel,

kes on haiguse läbi põdenud rohkem kui 180 päeva tagasi, ei ole vaktsineerituga samaväärne

nakkusohutuse tase, mistõttu puudub põhjus läbipõdemistõendi kehtivusaega pikendada.

Kaebajad ei ole tõendanud vastupideid väiteid ega viidanud konkreetsetele teadusuuringutele.

Vastustaja

on

oma

seisukohtade

kujundamisel

tuginenud

Teadusnõukoja

kui

tervikorganisatsiooni ametlikele soovitustele. Kuivõrd ka teadlaste vahel võib samas küsimuses

olla erinevaid arusaamu ja arvamusi, tuleb üksikute teadlaste seisukohtadele eelistada

kollektiivi ametlikku hinnangut. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele

tuginemist ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel seisukohal, kuna teadusandmeid

koroonaviiruse teemal tuleb pidevalt juurde. Viimase informatsiooni kohaselt on Euroopa

Ülemkogu pidanud mõistlikuks lühendada vaktsineerimistõendi kehtivusaega 1 aastalt 9 kuule.

Vastustaja on vastava muudatuse jõustanud 01.02.2022. Vaktsineerimistõendi lühendamine

peaks vähendama ka väidetavat ebavõrdsust vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdenute

vahel. Õige on just lühendada vaktsineerimistõendi tähtaega, kuid puuduvad andmed, mille

alusel saaks pidada põhjendatuks läbipõdemistõendi kehtivuse pikendamiseks.

5.7. Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse

leviku takistamisel. Olukorras, kus vaktsineerimata isik tõestaks negatiivse testi alusel, et tema

ise ei ole nakkusohtlik, võivad siiski teised isikud olla talle ohtlikud. Ühtlasi ei pruugi negatiivse

testi andnud inimene ise olla nakkusohutu. Negatiivse testiga testimine võimaldab määrata

ainult viiruse geneetilise materjali olemasolu, mitte selle nakatamisvõimet ning negatiivne

testitulemus tähendab üksnes, et proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt

viirusosakesi. Patsiendi nakkusohtlikkus sõltub mitmest tegurist: kui suures koguses esineb

3-21-2732

6(21)

viirust hingamisteedes, kui palju viirust ta eritab (kas hingab rahulikult või laulab/aevastab), kas

kasutab ettevaatusabinõusid (mask, distantsi hoidmine) jne. Inimene võib negatiivse proovi

andmise hetkel olla juba nakatunud ning muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi

andmist. Samuti võib ta pärast proovi andmist puutuda kokku viirusekandjaga, nakatuda ja

muutuda lühikese aja jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib negatiivsest testist saadav

kindlustunne olla petlik ja igal juhul on see lühiajaline.

5.8. Kaebajate õiguste riive on Covid-19 pandeemia ohjamise ja muude korralduse eesmärkide

seisukohalt vajalik, sobiv ja proportsionaalne, sest seda õigustab ülekaalukas avalik huvi.

Erinevate piirangute kohaldamine vaktsineeritute ja vaktsineerimata läbipõdenute suhtes on

õigustatud, seega ei diskrimineerita kaebajaid. Arvestades halba epidemioloogilist olukorda, ei

ole riive kaebajate õigustele ülemäärane. Kaebajad ei ole tõendanud ega põhistanud sellist

õiguste riivet, mis neile piirangute järgimisega kaasneks, mis kaaluks üles kolmandate isikute

elu ja tervise ning tervishoiusüsteemi jätkusuutliku toimimise. Kaebajatel on võimalik leida

oma harjumuspärasele käitumisele alternatiive. Nt on tavapäraseks saanud netipõhised

teatrietenduste vaatamisplatvormid. Teatrietendused püsivad veel mõnda aega mängukavas,

mis tähendab, et Covid-19 haiguse leviku vähenemisel ja vaidlustatud piirangute leevenemisel

on kaebajatel taas võimalik teatrit külastada.

5.9. Tänu vaidlusaluste korralduste muutmisele 2022. a kevadel on kaebajad saavutanud oma

eesmärgi – vaktsineerimata läbipõdenute ja vaktsineeritud isikute võrdne kohtlemine.

Kaebajatelt ei nõuta enam sotsiaalsetes tegevustes osalemisel Covid-tõendite esitamist, seetõttu

ei oma läbipõdemistõendi kehtivusaeg enam tähtsust ja vastustajat ei saa kohustada otsustama

selle kehtivusasja üle. Kaebajad ei ole põhjendanud, kuidas vaidlusaluste normide

õigusvastasuse tuvastamine nende õigusi kaitseks. Puudub alus eeldada, et vastustaja kehtestab

taaskord vaidlustatud meetmetega võrdväärsed meetmed. Igal juhul ei olnud vaidlusalused

normid õigusvastased. Kuna kaebajad on Covid-haiguse taas läbi põdenud, ei saa korraldus

nr 212 nende õigusi negatiivselt mõjutada. Neil on võimalik genereerida uus läbipõdemistõend.

Selle kehtivus ei oma enam kaebajate vaatepunktist tähtsust.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebuse eseme piiritlemine

6. Kaebajad taotlevad korralduse nr 305 p 2 ap 2 ja korralduse nr 212 p 5 ap 1 tühistamist

ning vastustaja kohustamist otsustama uuesti läbipõdemistõendi kehtivusaja üle, samuti

korralduse nr 305 p 14 ap-de 1 ja 2 ja p 151 ning korralduse nr 362 p 1 ap 7 õigusvastasuse

tuvastamist.

7. Korraldus nr 305 on alates 15.04.2022 kehtetu1. Kaebuse muutmise ajal 24.03.2022 sätestas

korralduse nr 305 p 2 ap 2, et sama korralduse p-s 1 nimetatud elukohas või püsivas

viibimiskohas viibimise kohustust ei kohaldata sõltumata saabumisriigist isiku suhtes, kes on

läbi põdenud Covid-19 haiguse ning tervishoiuteenuse osutaja tehtud diagnoosi kinnitava

SARS-CoV-2 RT-PCR testi või SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemisest või diagnoosi

kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui 180 päeva.

Korralduse nr 212 p 5 ap 1 sätestab, et sama korralduse p-des 3 ja 4 sätestatut ei kohaldata

lähikontaktse suhtes, kes on läbi põdenud Covid-19 haiguse ning diagnoosi kinnitava SARS-

1 Tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 14.04.2022 korraldusega nr 124 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti

2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ kehtetuks

tunnistamine“.

3-21-2732

7(21)

CoV-2 testi tegemisest või diagnoosi kinnitamise kuupäevast ei ole möödunud rohkem kui

180 päeva.

Seega näevad/nägid viidatud normid ette, et riigipiiri ületades või Covid-nakatunuga kokku

puutudes ei ole karantiinikohustust läbipõdenul 180 päeva jooksul temal Covid-diagnoosi

kinnitamise kuupäevast arvates. Kaebajad peavad neid norme õigusvastasteks, sest korralduse

nr 305 p 2 ap 3 ja korralduse nr 212 p 5 ap 2 nägid/näevad vaktsineerimiskuuri läbinud isiku

vabastuse karantiinikohustusest 270 päeva jooksul viimasest vaktsiinidoosi saamisest arvates.

Kaebajad leidsid, et neid kui läbipõdenuid tuleks kohelda vaktsineeritud isikutega võrdselt või

soodsamalt.

8. Kuigi korraldus nr 305 on vahepealsel ajal kaotanud kehtivuse, ei pea kohus vajalikuks

kohtumenetlusega viivitada, et anda kaebajatele veelkord võimalus kaebuse nõudeid muuta.

Kohus eeldab kaebajate varem avaldatud seisukohtadest lähtudes, et kaebajad soovivad taotleda

korralduse nr 305 p 2 ap 2 õigusvastasuse tuvastamist. Kaebajad on põhjendanud

tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminekut preventiivse huviga. Kohus peab seda

huvi praeguses asjas põhjendatuks. Kuna Covid-viirus ei ole kadunud ja on usutav, et see võib

hakata sügisperioodil uuesti hoogsamalt levima, siis on piisavalt ettenähtav, et vastustaja asub

selle leviku tõkestamiseks uuesti piiranguid seadma. Sellest tulenevalt on kaebajatel

põhjendatud huvi taotleda kohtult vaidlustatud piirangute õiguspärasuse kontrolli, mis võiks

mõjutada vastustajat sügisperioodil uute piirangute kehtestamisel teistest kaalutlustest lähtuma.

9. X on sündinud xx xx xxxx, seega on ta hetkel 11-aastane. Kaebuse muutmise ajal kehtis

tema suhtes korralduse nr 305 p 2 ap-st 1 tulenev erand, mis vabastas ta riigipiiri ületamise

korral vanusest tulenevalt karantiinikohustusest. Järelikult korralduse nr 305 p 2 ap-s 2

sätestatud piirang tema suhtes ei kehtinud. Samasugust vanusest tulenevat erandit ei ole ette

nähtud korralduses nr 212 (v.a p 4 ap-s 9, mis on seotud lastega seotud asutustega). Seega kehtib

ka X karantiinikohustus, kui ta puutub Covid-haigega kokku väljaspool lasteasutusi ja tema

läbipõdemisest on möödas üle 180 päeva.

10. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajatel puudub enam võimalus taotleda vastustaja

kohustamist otsustama läbipõdemistõendi kehtivusaja üle. Korraldus nr 212 kehtib jätkuvalt ja

reguleerib läbipõdemistõendi kehtivusaega ning selle kaudu kaebajate liikumisvabadust

olukorras, kus nad on lähikontaktsed. Samuti ei ole asjakohane vastustaja viide sellele, et

kaebajad on Covid-haiguse vahepeal uuesti läbipõdenud, mis tähendab, et neil on võimalik

genereerida endale uus läbipõdemistõend senise kehtetu läbipõdemistõendi asemel. Ka uus

läbipõdemistõend kehtib 180 päeva ja selle kehtivuse lõppemine võib hakata kaebajate õigusi

mõjutama käesoleva aasta augustist. Ei ole põhjendatud nõuda, et kaebajad peaksid seejärel uue

samasisulise kaebusega kohtu poole pöörduma. Kaebajad saavad oma õigusi kaitsta ka praeguse

kaebusega, sest nende poolt õigusvastaseks peetav tagajärg ei ole üksnes hüpoteetiline, vaid

piisava kindlusega ettenähtav.

11. Korralduse nr 305 p 14 ap-d 1 ja 2 nägid kaebuse esitamise ajal 23.11.2021 ette järgmist:

„14. Isik võib punktis 13 sätestatud tingimustel tegevuses osaleda, kui on täidetud vähemalt

üks järgmistest tingimustest:

1) isik on alla 12 aasta ja 3 kuu vanune;

2) ta on 12 ja 3 kuu vanune kuni 18-aastane (kaasa arvatud), kes õpib üldhariduskoolis või

kutseõppeasutuses, tal puuduvad haiguse tunnused ja ta võtab osa üksnes punkti 10

alapunktis 1 loetletud tegevustest või spordivõistlusest. Samuti kohaldatakse käesolevas

alapunktis sätestatut isikule, kes saab 2021/2022. õppeaasta kestel 19-aastaseks. Käesolevas

alapunktis sätestatud tingimusi kohaldatakse ka punkti 10 alapunkti 6 tegevuste suhtes, kui

3-21-2732

8(21)

õppija võtab osa õppekavajärgsest tegevusest, milles osalevad sama klassi või rühma

õpilased; /…/“

Korralduse nr 305 p 151 nägi kaebuse esitamise ajal ette järgmist:

„151. Lisaks punktis 14 sätestatud alustele võib 12–18-aastane isik tegevuses osaleda, kui ta

esitab tõendi COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 testi tegemise

kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema teinud tervishoiuteenuse

osutaja järgmistel tingimustel:

1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab

olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist;

2) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema

tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist.

Samuti on käesolevas punktis sätestatud nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti

juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2

antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni

48 tundi enne tegevuses osalemist.“

Nimetatud piiranguid vaidlustavad alaealised kaebajad X, kes on sündinud xx xx xxxx ja on

hetkel 16-aastane, ning X, kes on sündinud xx xx xxxx ja on hetkel 13-aastane. Nimetatud

kaebajad leidsid, et nende liikumisvabaduse piiramine ja neile Covid-testi tegemise kohustuse

panemine sotsiaalsetes tegevustes (korralduse nr 305 p 10) osalemise eeldusena on õigusvastane

ning riivab põhjendamatult nende õigusi. Nimetatud kaebajad soovisid sarnaselt 12-aastastele

osaleda sotsiaalsetest tegevustes piiranguteta, sh Covid-testi tegemata. X, kes on 11-aastane,

nimetatud piirangud ei puudutanud, st tema suhtes kehtis korralduse nr 305 p 14 ap-st 1 tulenev

erand. Tema sai osaleda sotsiaalsetes tegevustes ilma piiranguteta ja Covid-testi tegemata.

12. Korralduse nr 362 p 1 ap-ga 7 tunnistati korralduse nr 305 p 15 alates 25.10.2021 kehtetuks.

Korralduse nr 305 p 15 nägi ette järgmist:

„15. Lisaks punktis 14 sätestatud alustele võib isik tegevuses osaleda, kui ta esitab tõendi

SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus peab olema negatiivne ja mille peab olema

teinud tervishoiuteenuse osutaja järgmistel tingimustel:

1) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test peab

olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist;

2) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema

tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses osalemist.

Kui tegevuses osalev isik ei ole käesolevas punktis esitatud nõudeid täitnud, võib tegevuse

eest vastutav isik korraldada SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi tegemise tegevuse asukohas

Terviseameti juhiste kohaselt. Tegevuses osalemiseks peab nimetatud testi tulemus olema

negatiivne. Samuti on käesolevas punktis nõuded täidetud, kui isik on teinud Terviseameti

juhiste kohaselt üldapteegi tegevusloa omaja juures enesetestimiseks mõeldud SARS-CoV-2

antigeen-RTD testi, mille tulemus peab olema negatiivne ning mis peab olema tehtud kuni

48 tundi enne tegevuses osalemist.“

Seega võimaldas korralduse nr 305 p 15 kuni 24.10.2021 täiskasvanud isikutel2 osaleda

sotsiaalsetes tegevustes (korralduse nr 305 p 10) Covid-testi negatiivse tulemuse alusel.

Tegemist oli täiendava võimalusega lisaks vaktsineerimisele ja läbipõdemisele (korralduse

nr 305 p 14 ap 3). Korralduse nr 362 p 1 ap 7 tulemusel täiskasvanud isikud enam oma

nakkusohutust Covid-testi negatiivse tulemusega tõendada ei saanud ja sotsiaalsetes tegevustes

osalemise eeldusena oli nõutav kas vaktsineerimist või läbipõdemist tõendav dokument.

2 Kuni 18-aastased olid korralduse nr 305 p 14 ap 1 alusel tegevustes osalemise piirangutest vabastatud.

3-21-2732

9(21)

Täiskasvanud kaebajad X, X ja X pidasid korralduse nr 362 p 1 ap 7 õigusvastaseks, sest nende

läbipõdemistõendid olid kaotanud 2021. a augustis kehtivuse ja nad ei soovinud end

vaktsineerida, seega puudus neil võimalus sotsiaalsetes tegevustes osaleda. Nimetatud kaebajad

leidsid, et neid koheldi ebavõrdselt alaealistega võrreldes, kellel oli võimalik Covid-testi teha,

ja vaktsineeritutega võrreldes, kellele väljastatud tõend kehtis 1 aasta erinevalt

läbipõdemistõendist, mis kehtis 180 päeva.

Kohus peab nende kaebajate poolt tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekut lubatavaks,

sest vaidlusalused normid muutusid kehtetuks kohtumenetluse ajal ja kaebajad põhjendasid

tuvastamiskaebuse esitamist preventiivse huviga. Preventiivne huvi on kohtu hinnangul

praeguses asjas põhjendatud, sest pole välistatud, et vastustaja võib käesoleva aasta sügisel

Covid-viiruse leviku aktiivsemaks muutumisel uuesti sarnased piirangud kehtestada. Kaebuse

rahuldamise korral oleks vastustajal uute piirangute kehtestamisel põhjust lähtuda teistsugustest

kaalutlustest. Kaebajatelt oleks põhjendamatult koormav nõuda, et nad esitaksid sügisel

sarnastel asjaoludel uue kaebuse, sest piirangute kehtestamise ja muutmise kiirus on toonud

kaasa selle, et kohtud ei jõua piirangute peale esitatud kaebusi sisuliselt läbi vaadata.

13. Kaebajate poolt kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kõik kaebajad Covid-haiguse läbi

põdenud.

X

esitas

läbipõdemistõendi

kehtivusega

22.02.-10.08.2021,

X

esitas

läbipõdemistõendi kehtivusega 23.02.-11.08.2021, X esitas läbipõdemistõendi kehtivusega

05.03.-21.08.2021, X esitas läbipõdemistõendi kehtivusega 27.02.-15.08.2021 ja X esitas

läbipõdemistõendi kehtivusega 05.03.-21.08.2021. X esitas tõendina Covid-testi positiivse

tulemuse, test tehti 17.02.2021 ja arvestades korralduse nr 305 p 5 ap-s 2 toodud 180-päevast

tähtaega, kehtis test läbipõdemistõendina kuni 16.08.2021. Seega olid kaebajatele väljastatud

läbipõdemistõendid kaotanud kaebuse esitamise ajaks 23.11.2021 kehtivuse.

Uute tõendite kohaselt on kaebajad Covid-haiguse uuesti läbi põdenud. X, X ja X andsid

positiivse proovi 13.02.2022, X, X, X andsid positiivse proovi 15.02.2022. Seega kehtivad

nende läbipõdemistõendid karantiinikohustusest vabastamise alusena vastavalt kuni 12.08.2022

ja 14.08.2022.

Läbipõdemistõendi kehtivus

14. Läbipõdemistõendi kehtivus omab tähtsust karantiini/eneseisolatsiooni kohustuse

täitmisel. Nimelt ei laiene karantiinikohustus kehtiva läbipõdemistõendiga isikutele. Kaebuse

esitamise ajal sõltus läbipõdemistõendi kehtivusest ka sotsiaalsetes tegevustes osalemise õigus.

Kaebajad heidavad ette nii nende põhiõiguste piiramist kui ka ebavõrdset kohtlemist

vaktsineeritutega võrreldes.

15. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et vastustajal puudus õiguslik alus

liikumispiiranguid seada. Korraldused nr 305 ja 212 on kehtestatud nakkushaiguste ennetamise

ja tõrje seaduse (NETS) § 27 lg-te 1-3, § 28 lg-te 2, 3, 5, 6 ja 8 alusel. NETS § 27 lg-d 1 ja 3

võimaldavad vastustajal kohaldada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku vältimiseks ja

tõkestamiseks karantiini ning NETS § 28 lg 5 p 3 ja lg 6 võimaldavad vastustajal kehtestada

eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks liikumisvabaduse piiranguid. Covid-19 on

uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses, sest sel on eriti ohtliku nakkushaiguse

tunnused – see on suure nakatuvusega, levib kiiresti ja ulatuslikult ning selle kulg võib olla

raske (läbipõdemine võib olla väga raske ja on toonud kaasa pikaajalisi tüsistusi3) või eluohtlik

(on teadaolevalt toonud nii Eestis kui üle maailma kaasa palju surmajuhtumeid – Eestis on

3 Vt nt https://vaccination-info.eu/et/covid-19/covid-19-faktid; https://tervis.postimees.ee/6960886/teadlased-

selgitasid-valja-millised-on-koroonaviiruse-pikaajalised-tagajarjed-inimorganismile.

3-21-2732

10(21)

surnud 2574 koroonaviirusega nakatunud inimest4). Seni puudub Covid-19 haigusele ravi ja

raskelt haigestunute suur arv on ohustanud kriitiliselt haiglate võimekust, samuti toonud kaasa

muu plaanilise ravi piiramise. Seda, et ka seadusandja on pidanud NETS § 2 lg 2 kehtestamisel

silmas Covid-19 haigust, võib näha meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste

seaduste muutmise seaduse eelnõu 165 SE seletuskirjast5. Kuna Covid-19 haigus on uudne

ohtlik nakkushaigus, siis oli vastustajal NETS § 28 lg 8 alusel õigus kehtestada selle leviku

tõkestamiseks meetmeid ja piiranguid, mis on ette nähtud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks. Vastustajal oli õigus neid piiranguid kehtestada korraldusega (NETS § 28 lg 6).

Järelikult oli piirangute ja meetmete kohaldamiseks olemas seadusest tulenev alus ja volitus.

Kohus selgitab, et vastustaja poolt üldkorraldusega seatavad piirangud saavad olla vaid

tähtajalised ja seni on need sellisena ka kehtinud. Kui edaspidi selgub, et Covid-viirus vajab

tõrjumiseks püsivama iseloomuga meetmete ja piirangute kehtestamist, peab nende

kehtestamise üle otsustama Riigikogu.

16. Vastustaja on põhjendanud piirangute ja meetmete kehtestamist nii korraldustes nr 305 ja

212 kui ka nende muutmiste korraldustes ja seletuskirjades6. Viidates Maailma

Tervishoiuorganisatsiooni veebilehel7 avaldatud teabele on seletuskirjades selgitatud, et SARS-

CoV-2 põhjustatav Covid-19 on nakkushaigus, mis levib inimeselt inimesele piisknakkuse

kaudu, viirust on võimalik saada nakatunud inimesega lähikontaktis olles, hingates sisse viiruse

osakesi või saastunud pindade ning nt saastunud käte kaudu. Seletuskirjades on kajastatud

andmeid Covid-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste,

haigestumise tõttu haiglaravi vajavate inimeste ja Covid-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu

ja nende arvude muutumise kohta aja jooksul. Neist Eestit puudutavatest andmetest on

vastustaja teinud loogilise ja põhjendatud järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega,

mille leviku kontrolli alla saamine on vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, eelkõige

meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks ehk teisisõnu vältimaks olukorda, kus

meditsiinisüsteem ei suuda Covid-19 haiguse tõttu ravi vajavate inimeste suure arvu tõttu

kõigile vajalikku ravi pakkuda. Siinkohal ei ole küsimus pelgalt võimekuses pakkuda

raviteenuseid konkreetselt Covid-19 patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu

oluline suurenemine võib tuua kaasa – ja ongi teatud perioodidel toonud – muude planeeritud

raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste ressursid kuluvad Covid-19 haiguse

raviks. Meditsiinisüsteemis on keskse tähtsusega ressursiks inimressurss ehk meditsiinitöötajad,

kelle hulka ja sellest tulenevat süsteemi võimekust kiiresti tõsta ei ole võimalik. Avalikest

vahenditest rahastatav tervishoiusüsteem on alati üles ehitatud teatud keskmist, tavapärast ja

eelduslikku ravivajadust arvestades. Mõeldamatu oleks sellise süsteemi üles ehitamine nö

piisava ülekattega selleks, et erakorralise ja suuremahulise pandeemia korral oleks sujuvalt

tagatud kogu täiendav ravivajadus ja selle kõrval ka plaanilise ravi jätkamine. Seega isegi kui

meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha, ei ole sama kiiresti võimalik

kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras ja eeskätt sellise pandeemia tingimustes, nagu

Covid-19 puhul valitseb, on iseenesest mõistlik, et avalik võim suunab erinevate regulatiivsete

meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast tingitud ravivajadus ei kasvaks üle

meditsiinisüsteemi taluvuspiiri. Sellisteks iseenesest mõistlikeks regulatiivseteks meetmeteks

on antud juhul ka korralduses nr 305 sätestatud tegevuses osalemise piirangud, kuna need on

suunatud inimeste vaheliste kontaktide vähendamisele ehk teisisõnu sellele, et vähendada

4 https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart.

5 Esimese lugemise juurde lisatud seletuskiri muudetud kujul, lk 3 ja 8. Kättesaadav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/19eeabb7-5526-44ec-a180-e0de1a21077f.

6 Kättesaadav https://kriis.ee/covidi-kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/oigusaktid-ja-

seletuskirjad.

7 https://www.who.int/news-room/questions-and-answers/item/coronavirus-disease-covid-19-how-is-it-

transmitted.

3-21-2732

11(21)

paratamatult vältimatute olukordade kõrval täiendavaid olukordi, kus viirus saab ühelt inimeselt

teisele edasi kanduda.

17. NETS § 28 lg-s 5 nimetatud piirangute sisu ja ulatuse kindlaks määramisel, sh erandite

kehtestamisel, on vastustajal avar kaalutlusõigus. Selle kaalutlusõiguse teostamise eesmärk on

leida tasakaal meetmetest isikutele tekkivate piirangute intensiivsuse ja taotletava eesmärgi –

milleks on nakkushaiguse leviku kontrolli all hoidmine ja eelkõige selle haiguse leviku

tõkestamine määral, mis võib ohtu seada tervishoiusüsteemi toimepidevuse – saavutamise

eeldusliku tõhususe vahel. Kaalutlusõigus tähendab õigust valida üks mitme põhimõtteliselt

lubatava ja võimaliku lahenduse vahel. Kaalutlusõiguse tulemusel tehtud otsus ei pruugi olla,

iseäranis mitte tagasivaatelise hinnangu alusel, võimalikest kõige parem või kõige

tulemuslikum. Kaalutlusotsus on õiguspärane kui selle tegemisel on mõistlikult arvesse võetud

kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid ja huve ning nende mõistliku kaalumise tulemusena valitud

lahendus, mis ei ole ilmselgelt meelevaldne. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et Covid-19

haiguse leviku tõkestamiseks võetavad meetmed on oma laadilt kaitsemeetmed, mille eesmärk

on vältida viiruse levikuga seotud tulevasi arenguid. Selliste meetmete kehtestamine saab

tugineda vaid prognoosidele selle kohta, milliseks need arengud ühe või teise lahenduse kasuks

otsustamise korral kujunevad. Iseäranis sellisel juhul, nagu käesolevas olukorras, kus tegemist

on võrdlemisi uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus seejuures muteerub, ei saa olla

üheselt teada, kas või kuivõrd tõhus üks või teine põhimõtteliselt võimalik lahendus oleks.

Seega piisab lahenduse valiku õigustamiseks sellest, et see on põhimõtteliselt eesmärgipärane

ning selle valikul ei ole lähtutud põhimõtteliselt meelevaldsetest kaalutlustest. Teiseks on

samavõrd ilmne, et valides ühe lahenduse, ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised

oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni teine lahendus. Sel põhjusel ei ole

põhimõtteliselt võimalik väita, et kuna nakatumiste arv pärast teatud täiendavate piirangute

kehtestamist suurenes, olid piirangud tarbetud, sest ei ole teada, millised oleksid olnud

tagajärjed siis, kui neid piiranguid ei oleks kehtestatud. Samamoodi ei saa andmetest, et

läbipõdenud inimesed korduvnakatumise korral kas ei satu haiglasse üldse või satuvad sinna

väga harva, teha järeldust, et nende suhtes teatud piirangute kohaldamine – isegi kui neid

piiranguid mõne teise rühma, nt vaktsineeritute suhtes, ei kohaldata – on tarbetu, kuna on ka

täiesti võimalik, et läbipõdenute vähesem haigestumine (ja sellest tulenevalt ka raskekujuline

haigestumine) on tingitud mh sellest, et nende suhtes kehtivad tegevustes osalemise piirangud,

mille tõttu nad satuvad tõenäoliselt vähem keskkonda, kus neil on võimalik viirusega nakatuda.

18. On ilmne, et viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja

sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks omakorda on põhimõtteliselt kaks võimalust:

esiteks vähendada inimestevahelisi kontakte ehk füüsilisi olukordi, kus viirus saab ühelt

inimeselt teisele kanduda, ning teiseks suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste

osakaalu sellisel määral, et viiruse leviku ja haigestumise mõju ühiskonnas tervikuna ei ületaks

taluvuspiiri ehk eelkõige, et tervishoiusüsteem oleks olemasolevate ressurssidega suuteline

vastava ravivajaduse rahuldama, ilma et peaks seda tegema muude raviteenuste arvelt.

19. Korraldustes nr 305 ja 212 sätestatud tegevustes osalemise piirangud ja liikumisvabaduse

piirang on suunatud inimestevaheliste kontaktide piiramisele. Vaieldamatult piiratakse nendega

kaebajate liikumis- ja eneseteostuse vabadusi (PS §-d 19 ja 34). Samas sätestab PS § 19, et

igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja

arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 34 võimaldab

liikumisvabadust piirata mh nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Seega ei ole tegemist

absoluutsete õigustega, mida ei oleks võimalik vajadusel piirata. PS § 11 sätestab, et õigusi ja

vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas PS-iga. Need piirangud peavad olema demokraatlikus

ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Praegusel

juhul on liikumispiiranguid ja karantiinikohustust põhjendatud inimeste elu ja tervise kaitsmise

3-21-2732

12(21)

vajadusega (PS §-d 16 ja 28). Tegemist on vähemalt sama oluliste, kui mitte olulisemate

põhiõigustega. Covid-haigusesse nakatumine võib tuua kaasa inimese surma või püsiva

tervisekahjustuse, st korvamatu põhiõiguste riive. Meditsiinisüsteemi ülekoormuse tõttu ei

kannataks vaid Covid-haiged, vaid ka teised ravi vajavad isikud, kellele põhjustataks õigeaegse

ravi osutamata jätmisega täiendavaid kannatusi. Samas on liikumisvabaduse piirang ajutine –

karantiinikohustus kehtib nakatunu suhtes kuni tervenemiseni ja lähikontaktsele 7 päeva, üldist

liikumisvabadust piirati eluliselt mittetähtsates tegevustes ja seniks, kuni viiruse levik saadakse

kontrolli alla.

20. Siiski ei ole selline kontaktide täielik vältimine mõeldav. Ka väga ulatuslike tegevus- ja

liikumispiirangute (nö lockdown) kehtestamine saab kõne alla tulla lühiajaliselt ning

üldteadaoleva asjaoluna on seda suuremal või vähemal määral erinevates maailma riikides, sh

Eestis ka rakendatud, ent SARS-CoV-2 viiruse levik on (osaliselt) selliste meetmete tulemusena

kontrolli alla saadud lühiajaliselt ning teatud aja möödudes on nakatumisnäitajad uuesti

kasvama hakanud. Eestit puudutavaid andmeid ja nende dünaamikat on kajastatud ka

korralduses nr 305 ja selle muutmiseks antud edaspidiste Vabariigi Valitsuse korralduste

seletuskirjades.

21. Eelnev kinnitab veenvalt, et ainus usutav lahendus viiruse pandeemilise leviku

tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine

omakorda on põhimõtteliselt võimalik kahel viisil: esiteks haiguse läbi põdemise, teiseks

vaktsineerimise teel. Arvestades seda, et Covid-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ning

pidades silmas, et kõnealuse haiguse raviks senini teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega

ravimit olemas ei ole, samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetse

inimesega seotud asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda,

on ilmne, et rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas

immuunsuskaitse tekkimist haiguse läbi põdemise arvelt. Massiline läbipõdemine on

rahvatervisele kõige ohtlikum viis pandeemia kontrolli alla saamiseks, kuna sellega kaasnevad

surmade ja raskete haigestumiste suur arv, väga suured kulud tervishoiule ning arstiabi

kättesaadavuse halvenemine perioodidel, kui haigestumus on tipus. Selles kontekstis on avaliku

võimu ainumõeldavaks käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis võimalikult

palju soodustavad elanikkonnas vaktsineeritute osakaalu suurenemist. Selleks on riik teinud

vaktsineerimise kõigile tasuta kättesaadavaks. Läbipõdenutele pakutakse võimalust ühe

vaktsiinidoosi manustamisega vabaneda vaidlusalustest piirangutest. Sel juhul loetaks nad

korralduse nr 212 p 5 alap 3 kohaselt vaktsineeritutega võrdsustatuks. Kaebajad ei väida ega

ole tõendanud, et nende puhul oleks vaktsineerimine meditsiinilistel põhjustel välistatud.

Comirnaty (Pfizer-BioNTech) vaktsiini saab manustada alates 5. eluaastast ja Spikevax

(Moderna) vaktsiini alates 6. eluaastast8. Seega on ka alaealistel kaebajatel võimalik end

vaktsineerida ning seeläbi vabaneda liikumispiirangutest ja karantiinikohustusest.

22. Ebaõige on kaebajate arvamus, et Eesti kättesaadavaks tehtud vaktsiinid on

katsetamisjärgus. Tegemist on Euroopa Ravimiametil loa saanud vaktsiinidega, mis on läbinud

teaduslikul tasemel nõutavad katsetused ja on tunnistatud inimestel kasutamiseks piisavalt

ohutuks. See, et tootja teostab jätkuvalt seiret vaktsiinide osas, et tähenda, et tegemist oleks

katsetamisjärgus

vaktsiinidega.

Selline

teabekogumine

aitab

kaasa

vaktsiinide

edasiarendamisele, eriti arvestades Covid-viiruse erinevate tüvede erineva käitumisega.

23. Kaebajatega tuleb nõustuda selles, et vaktsineerimisega võivad kaasneda terviseriskid ja

kõrvalmõjud. Vaktsiinide nagu muudegi ravimitega võivad kaasneda kõrvaltoimed, sh ei ole

8 https://vaktsineeri.ee/covid-

19/vaktsiinid/?gclid=CjwKCAjwkYGVBhArEiwA4sZLuOnxMMi1zhKj5r7rdQv1BnFcVb9fzUK-

V4iVafNu6w3qsRAcDdL2jhoCaz4QAvD_BwE.

3-21-2732

13(21)

harvadel juhtudel välistatud tõsised või ülitõsised kõrvaltoimed. Samas olukorras, kus mitte

üksnes Eestis, vaid Euroopa Liidu tasandil ravimite turule lubamiseks pädevad organid on

teatud vaktsiinidele andnud müügiloa ja vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale

inimestest, ilma et oleks tuvastatud selliseid riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi puhul

teaduslikult põhjendatud tolerantsi piiridest, võis vastustaja võtta lähtekohaks teadmise, et

vaktsiinide ohutus on kõrge ja võimalikud kõrvalmõjud ei ole nii sagedased või tõsised, et

kaaluksid üles vaktsineerimisega saadava üldise kasu nii üksikisikule kui ka ühiskonnale

tervikuna. Lisaks ei saa vaktsineerimisega kaasnevaid riske pidada suuremaks Covid-19

haiguse läbipõdemisega kaasneda võivatest riskidest, arvestades selle haigusega haiglasse

sattunud isikute hulka ja haiguse võimalikku raskusastet. Haiguse läbi põdemine ei tähenda, et

vaktsineerimine oleks vastunäidustatud või tarbetu, sest ECDC 15.12.2021 riskihinnangus on

märgitud, et just läbipõdemise järgne tõhustusdoos võib osutuda tõhusamaks kaitseks uue

omikrontüvega nakatumise eest. Vaktsiinide ohutust jälgitakse pidevalt nii Eestis kui ka

Euroopa Liidus tervikuna ja teistes riikides. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja

tõsistest kõrvaltoimetest teatamine on reguleeritud Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Alates

01.05.2022 jõustus ravimiseaduse 51. peatükk, mis reguleerib vaktsiinikahjude hüvitamist.

Sama seaduse § 11611 näeb ette tagasiulatuva kindlustuskaitse rakendamise vaktsiinikindlustuse

korral. Seega on tagatud vaktsineerimise tulemusel tervisekahju saanud isikutele kahju hüvitise

saamise võimalus.

24. Kohus ei nõustu kaebajatega, et neid kui läbipõdenuid koheldakse võrreldes

vaktsineeritutega põhjendamatult ebavõrdselt. Üldisest võrdsuspõhiõigusest (PS § 12 lg 1)

tuleneb nõue, et sarnases olukorras olevaid isikuid koheldaks võrdselt. Diskrimineerimisega ei

ole tegemist juhul, kus võrdlusgrupid ei ole samas olukorras. Samuti ei ole diskrimineerimisega

tegemist juhul, kui erinevaks kohtlemiseks on olemas mõistlik põhjendus. Praegusel juhul andis

erinevaks kohtlemiseks aluse ühelt poolt vastustaja eesmärk suurendada ühiskonnas

vaktsineeritute osakaalu, mis aitaks suurendada rahvastiku immuunsust ja tõkestada viiruse

levikut. Teiselt poolt tuli vastustajal läbipõdemistõendi ja vaktsineerimistõendi kehtivuse

kindlaksmääramisel lähtuda sel ajal teada olnud teaduslikest andmetest. See, et vastustaja on

hilisematele teadusandmetele või viiruse leviku statistikale tuginedes tunnistanud erinevad

piirangud kehtetuks, et tähenda, et nende piirangute kehtestamine oli nende kehtestamise ajal

õigusvastane. HKMS § 158 lg 2 teisest lausest tulenevalt hindab kohus vaidlustatud haldusakti

õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate

prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust

õigusvastaseks. Hinnata tuleb seda, kas vastustaja prognoos korralduste andmise või muutmise

aja seisuga oli põhjendatud ja kas sellest lähtudes valitud meetmed oli põhjendatud.

25. Korralduse nr 212 seletuskirjas on põhjendatud läbipõdenute erinevat kohtlemist sellega,

et läbipõdemise järgne immuunsuse kestus on olemasolevate andmete põhjal vähemalt 6 kuud.

Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul ja olemasolevate andmete põhjal võib see

sõltuda sellest, kui raske on olnud Covid-haiguse kulg. Komisjon soovitab läbipõdenute

vaktsineerimist ühe tõhustusdoosiga edasise piisava kaitse tagamiseks. Immunoprofülaktika

ekspertkomisjon on Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev arstidest ja ekspertidest koosnev

komisjon.

Komisjoni

tegevuse

eesmärgiks

on

jälgida

ja

analüüsida

riiklikku

immunoprofülaktilist tegevust ja selle tulemuslikkust, nõustada ministrit nakkushaiguste

ennetamise ja leviku tõkestamise poliitika kujundamisel. Komisjon teeb vajaduse korral

vastavasisulisi

ettepanekuid

riikliku

immunoprofülaktilise

tegevuse

rakendamiseks,

täiendamiseks või ajakohastamiseks ning annab vajaduse korral ekspertarvamusi poliitika

kujundamiseks. ECDC hinnangul näitavad esialgsed andmed, et loomulikul teel saadud

immuunsus väheneb aja jooksul ja ei pruugi pikalt püsida. Samas on olemasolevate andmete

põhjal pärast läbipõdemist uuesti haigestumine vähemalt 6 kuu jooksul harv. Uute tüvede suhtes

3-21-2732

14(21)

ei pruugi läbipõdemine aga kaitset pakkuda. Kuigi vaktsineerimisjärgse immuunsuse kestuse

suhtes on uuringud alles käimas ning andmed on esialgsed, on immunoprofülaktika

ekspertkomisjon leidnud olemasolevatele andmetele toetudes, et pole alust arvata, et

vaktsineerimisjärgne

immuunsus

väheneks

vähemalt

6–8

kuu

jooksul

pärast

vaktsineerimiskuuri läbimist, ning et kõigi eelduste kohaselt kestab see veel kauem. Täpne aeg,

kui kaua vaktsineerimisjärgne immuunsus kestab ja millal oleks immuunsuse vähenemise tõttu

vajalik revaktsineerimine, ei ole teada, sest uuringud käivad ja andmeid tuleb pidevalt juurde.

Samuti tuleb arvestada, et praegu pole ka piisavalt teavet selle kohta, kui piisav on hetkel turul

olevate Covid-19 vaktsiinide kaitse viiruse uute tüvede vastu, kuid ka selles suhtes on uuringud

käimas. Korraldusega kehtestatakse vaktsineerimiskuuri läbinutele karantiinivabastus

1 aastaks. Samas võib uute tüvede ilmnemisel selguda, et Euroopa Liidus müügiloa saanud

vaktsiinid ei paku nende vastu piisavat kaitset ning ka juba vaktsiinikuuri läbinutel tuleb end

uuesti vaktsineerida. Uute tüvede ilmnemisel tuleb üle vaadata ka karantiinivabastused ja nende

asjakohasus. Karantiinivabastus 1 aasta on hinnanguliselt optimaalne aeg, mille jooksul peaks

laekuma juurde andmeid immuunsuse kestuse ja revaktsineerimise vajaduse kohta, sh uute

tüvede vastu.

26. Seega on vastustaja näinud läbipõdenutele ja vaktsineeritutele erineva kehtivusajaga tõendi

ette sel ajal teada olnud teadusandmetele tugines. Vastustaja on seejuures lähtunud nii

siseriiklike (Teadusnõukoda, immunoprofülaktika ekspertkomisjon) kui ka välisekspertide

arvamustest, millele on seletuskirjades viidatud. Teadusnõukoda või muu sellesarnane

asjatundjate kogu on lisaks Eesti-spetsiifiliste teadmiste koondamisele äärmiselt oluline ja

vajalik mh selleks, et kriitiliselt analüüsida värskemas erialakirjanduses avaldatud seisukohti

või uuringute tulemusi ning anda ka sellest lähtuvalt soovitusi, kuid see ei tähenda, et vastustaja

ei võiks neist soovitustest kõrvale kalduda nt juhul, kui mõne samalaadset rolli täitva asutuse

(nt ECDC) järeldused on teistsugused.

27. Mõistagi ei taga vaktsineerimine ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset

haigestumise vastu ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele

edasi kandub. Selles, et Covidiga haigestunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi,

ega selles, et vaktsineeritud patsiente on Covid-haigusega sattunud haiglasse ja surnudki, pole

vaidlust. Küll aga kinnitavad professor K. Fischeri analüüsis esitatud andmed9, samuti

Teadusnõukoja soovitused10 ning vastustaja poolt viidatud erinevate kogu maailmas tehtavate

teadusuuringute pinnalt oma järeldusi tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide

– ECDC11, Ameerika Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse12 ning Maailma

Tervishoiuorganisatsiooni13 andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede Covid-

haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks. Ka ECDC esitatud dokumendis kinnitatakse

vaktsiinide tõhusust omikron-tüvest tingitud raske haigestumise vastu14. Konkreetselt Eestit

puudutavate andmete alusel tehtud professor K. Ficheri analüüsist nähtub üheselt, et täielikult

vaktsineeritud inimestel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda kui isikutel, kes pole

9 http://www-1.ms.ut.ee/krista/covid/vakts_nakat.html.

10 https://kriis.ee/kriisi-juhtimine-kusimused-ja-vastused/kriisi-juhtimine/teadusnoukoda.

11 https://www.ecdc.europa.eu/en/news-events/ecdc-report-examines-sars-cov-2-transmission-risk-vaccinated-

previously-infected-individuals.

12 https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-

ncov/vaccines/keythingstoknow.html?CDC_AA_refVal=https%3A%2F%2Fwww.cdc.gov%2Fcoronavirus%2F2

019-ncov%2Fvaccines%2F8-things.html.

13 https://www.who.int/emergencies/diseases/novel-coronavirus-2019/covid-19-vaccines/advice.

14 https://www.ecdc.europa.eu/en/publications-data/covid-19-assessment-further-emergence-omicron-18th-risk-

assessment.

3-21-2732

15(21)

vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, ning tõenäosus nakatudes haigust raskelt põdeda on

vaktsineeritul samuti palju väiksem kui vaktsineerimata inimesel.

28. Selles, et Covid-19 haiguse läbi põdemine annab immuunsuse, ei ole poolte vahel vaidlust.

Vaidluse all on küsimus, kui pikaks ajaks immuunsus kehtima jääb. Euroopa Parlamendi ja

nõukogu 14.06.2021 määruse nr 2021/953, millega kehtestatakse koostalitlusvõimeliste

COVID-19 vaktsineerimis-, testimis- ja läbipõdemistõendite (ELi digitaalne COVID-tõend)

väljaandmise, kontrollimise ja aktsepteerimise raamistik, et hõlbustada vaba liikumist

COVID-19 pandeemia ajal, põhjenduse 43 ja lisa p 3 ap h kohaselt ei peaks läbipõdemistõend

kehtima kauem kui 180 päeva. Vaktsineerimistõendi kehtivusaja on märgitud lisa p 1 ap h järgi

270 päeva. Nimetatud määruse rakendamise kohta tehtud Euroopa Komisjoni 18.10.2021

aruandest nr 13010/2115 (lk 12) nähtuvalt tuleneb läbipõdemistõendile seatud maksimaalne

kehtivusaeg praegustest piiratud teadmistest SARS-CoV-2ga nakatunud isikute immuunsuse

kestuse kohta. ECDC on leidnud, et tõendusmaterjal tervenenud inimeste immuunsuse kestuse

kohta saadakse ideaaljuhul pikaajalistest kohortuuringutest, kuid selliseid uuringuid on vähe.

Seni ei ole kindlaks tehtud, milline on korrelatsioon mõõdetud immuunsuse ja SARS-CoV-2

nakkuse vastase kliinilise kaitse vahel. Läbipõdemistõendite kehtivus sõltub uuest teaduslikust

tõendusmaterjalist selle kohta, milline on loomulikule nakatumisele järgneva kaitsva

immuunsuse kestus ning kui tõhus on varasem nakatumine SARS-CoV-2 olemasolevate ja

võimalike tulevaste variantide puhul, ja see on regulaarselt muutuv dünaamiline protsess.

ECDC leidis, et praegu ei ole küllaldaselt tõendeid, mis toetaksid läbipõdemistõenditele pikema

kui 180-päevase kehtivusaja määramist16. ECDC suuniseid arvestades ei pidanud komisjon

vajalikuks kaaluda läbipõdemistõendile kehtestatud kehtivustähtaja pikendamist. Viidatud

allikas kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjas 3-21-2432 tehtud määruses

avaldatud seisukohta, et senini puudub üldtunnustatud teaduslik teadmine sellest, kui suur

antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus madalaks, samuti pole teada,

kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob läbipõdemisega omandatud nn

loomulik immuunsus Covid-19 haiguse vastu. Vastustaja poolt viidatud ECDC 29.03.2021

tehnilises raportis17 märgitu kohaselt püsib läbipõdemise järgne kaitse 5-7 kuu jooksul. Ka

hilisematest selle organi või muu samamoodi ülemaailmselt teadusuuringute tulemusi koondava

organisatsiooni dokumentidest ei nähtu, et teadusringkondades oleks 2021. a oktoobrikuuks

olnud tekkinud üksmeel või vähemalt valdav seisukoht, et läbipõdemise järgne kaitse kestab

oluliselt kauem. Vastupidi, ka pärast vaidlusaluste piirangute kehtestamist avaldatud

24.11.2021 dokumendis18 on ECDC jätkuvalt märkinud, et teadusandmed, mis puudutavad

vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhusust, on

lünklikud ja ebakindlad.

29. Tallinna Ringkonnakohus on sarnastes vaidlustes19 korduvalt avaldanud, et pidevalt

täienevad, kuid siiski jätkuvalt lünklikud ja ebakindlad teadusandmed ei võimalda üldistavalt

väita, et vaktsineerimata läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute nakkusohtlikkus on vähemalt

ühetaoline või läbipõdenute puhul kaitse isegi tõhusam ning seetõttu on meelevaldne kohelda

neid isikute gruppe erinevalt. Tuleb arvestada, et erinevalt haiguse läbipõdemisest on

vaktsineerimisega saavutatav kaitse ja selle vähenemine selgemalt mõõdetav, sest sellekohaseid

15 Vastustaja esitatud lisa 3 „Lisa 3. Komisjoni aruanne“.

16 Täpsemad põhjendused on toodud aruande lisas, lk 8-10 – vt vastustaja esitatud lisa 4 „Lisa 4. ECDC

suunised“.

17 https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Risk-of-transmission-and-reinfection-of-SARS-

CoV-2-following-vaccination.pdf; lk 7. Vt ka vastustaja esitatud lisa 5 „Lisa 5. ECDC raport 29.03.2021_ET“.

18 https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf.

19 Nt 02.12.2021 määrused asjades nr 3-21-2412, 3-21-2432, 3-21-2473; 03.12.2021 määrused asjades nr 3-21-

2413, 3-21-2472, 3-21-2550, 3-21-2685; 06.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2503; 10.12.2021 määrus asjas nr 3-

21-2555; 21.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2663; 23.12.2021 määrus asjas nr 3-21-2554.

3-21-2732

16(21)

uuringuid saab teha oluliselt paremini kontrollitud tingimustes (nt on teada manustatava

vaktsiini kogus, uuringusse saab hõlmata eri vanusega inimesi). Seevastu läbipõdemise puhul

on tuvastatav küll nakatumise aeg, kuid märksa keerulisem on tuvastada seda, kui tõhusa ja kui

pikka aega kestva immuunsuse inimene haiguse läbipõdemise järel omandas (sh kas see oleneb

inimese vanusest ning asjaolust, kas ta põdes haigust raskelt või ainult leebete sümptomitega)20.

Ebaselge on, kas ühe viirusetüve põhjustatud haiguse läbipõdemisega omandatud immuunsus

kaitseb ka teiste viirusetüvede põhjustatud haiguse eest. CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku

ülevaate kohaselt näitavad olemasolevad uuringud, et läbipõdenute ja täielikult vaktsineeritute

nakatumisrisk on vähemasti 6 kuu jooksul madal. Sama on järeldatud ECDC 24.11.2021

riskihinnangus (lk 18), milles rõhutatakse siiski, et ehkki praktikas on läbipõdenute uuesti

nakatumise tõenäosus vähemasti lühiajaliselt madal, varieerub nn loomulik immuunsus suurel

määral ja seetõttu soovitatakse riikidel vaktsineerida ka Covid-19 haigusest tervenenud inimesi.

ECDC 15.12.2021 riskihinnangu21 (lk 9–11) järgi viitavad esialgsed uuringud, et praegu leviva

uue omikrontüve puhul võib nii haiguse läbipõdemisega kui ka vaktsineerimisega saadav kaitse

osutuda ebapiisavaks, mistõttu vajaksid nii läbipõdenud kui ka vaktsineeritud täiendavalt

tõhustusdoosi manustamist. Kuigi vaktsineerimata läbipõdenute nakkusohtlikkus ei pruugi

üksikjuhtumil olla ka pärast 180 päeva möödumist suurem kui täielikult vaktsineeritutel,

takistab nende isikute gruppide võrdsustamist eelkõige asjaolu, et vaktsineerimata läbipõdenute

kaitse tõhusus ja kestus on oluliselt varieeruvam kui täielikult vaktsineeritute puhul ning samas

puuduvad seni usaldusväärsed mõõdikud, mis võimaldaksid prognoosida immuunsuse kestust.

Samuti ei ole teada, milline antikehade tase organismis on piisav immuunsuse tagamiseks.

Absoluutarvud selle kohta, kui suur hulk täielikult vaktsineeritud inimesi on hiljem nakatunud

või vajanud haiglaravi, ei võimalda üldistavalt väita, et vaktsineerimisega saadav immuunsus

on vähem tõhus kui läbipõdemisega saadav immuunsus, sest täielikult vaktsineerituid on Eestis

oluliselt rohkem kui haigusest tervenenud isikuid22. Nt CDC 05.11.2021 avaldatud uuringus23

on hoopis leitud, et haiglaravile satuvad märksa tihedamini need täiskasvanud, kes olid haiguse

90–179 päeva varem läbi põdenud, võrreldes nende täiskasvanutega, kes olid 90–179 päeva

varem vaktsineeritud. Uuemad teadusandmed viitavad sellele, et vaktsineerimiskuuri läbimise

järel saavutatud immuunsus kestab esialgu prognoositust lühemat aega. Seetõttu ongi

vaktsineeritutele hakatud võimaldama nn tõhustusdoosi pärast vaktsineerimisest 6 kuu

möödumist ja lühendati vaktsineerimistõendi kehtivusaega 270 päevale. Kuivõrd puudub

teaduslik alus hinnata vaktsineerimata läbipõdenutel tekkinud nn loomuliku immuunsuse kestus

vaktsineerimisega omandatust oluliselt pikaajalisemaks, siis ei saa läbipõdenutel ka olla alust

nõuda nende suhtes kehtestatud karantiinivabastuse tähtaja pikendamist. Võrdse kohtlemise

argumendiga ei saa kaebajad nõuda enda nakkusohutuks tunnistamist, vaid sellise hinnangu

aluseks peaksid olema veenvad teaduslikud andmed, mis kinnitavad, et ükskõik millise SARS-

CoV-2 viirusetüve põhjustatud Covid-19 haiguse ja ükskõik millise raskusega läbi põdenu

prognoositava immuunsuse kestus on üldjuhul rohkem kui 180 päeva.

30. Kahtlemata on olemas ka teadusuuringuid ning autoriteetsete teadlaste või praktikute

arvamusi, mille kohaselt on Covid-19 haiguse läbi põdenud isik uuesti haigestumise vastu

kaitstud märksa pikema aja jooksul kui 180 päeva. Samas kuna tegemist on globaalse

pandeemiaga ja Covid-19 haigusega seotud teadusuuringuid tehakse ning analüüsitakse üle

kogu maailma, siis on kohane arvestada eriti maailma juhtivate ja varasemate epideemiate

20 Nt CDC 29.10.2021 uuendatud teadusliku ülevaate järgi võib läbipõdenute immuunsust puudutavate uuringute

puhul tõenäoliselt esineda kallutatus haiglaraviga seotud haigusjuhtumite poole. Kättesaadav

https://www.cdc.gov/coronavirus/2019-ncov/science/science-briefs/vaccine-induced-immunity.html.

21 Kättesaadav https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/covid-19-assessment-further-

emergence-omicron-18th-risk-assessment-december-2021.pdf.

22 Koroonaviiruse andmestik Terviseameti veebilehel https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart.

23 Kättesaadav https://www.cdc.gov/mmwr/volumes/70/wr/mm7044e1.htm.

3-21-2732

17(21)

ohjamise kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO). Tuleks

hoiduda üksikute uuringute ja teadusartiklite põhjal väga kaugeleulatuvate järelduste tegemisest

(sh kohtumenetluses), sest avaldatud uurimistöödes tehtud järelduste üle kontrollimine ja

konstruktiivne kriitika on osa tavapärasest teaduslikust diskussioonist, milles kohus ei ole

üldjuhul kompetentne osalema. Nakkushaiguse leviku tõkestamiseks vajalike meetmete

võtmisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Sedalaadi meetmete võtmisel tegutseb vastustaja

olukorras, kus mingisugust üheselt selgelt ja teadusringkondades mitte ühtki arvestatavat

vastuväidet võimaldatavat teadmist viiruse, sellega nakatumise põhjuste ja konkreetse inimese

puhul sellest tingitud haiguse kulgemise kohta, samuti vaktsiinide tõhususe ja kõikvõimalike

kõrvaltoimete kohta ei ole. Selles olukorras ei pea valitsus jätma teatud meetmeid võtmata

põhjusel, et osa teadlasi on avaldanud töid, mis sellise meetmete tõhususe või ohutuse kahtluse

alla seavad. Vastustaja poolt viidatud ECDC dokumentides avaldatu põhjal saab aga teha

järelduse, et teadusringkondades peetakse üldiselt aktsepteeritavaks seisukohta, et Covid-19

haiguse läbi põdemise korral on uuesti haigestumise risk madal 180 päeva jooksul. Selles

kontekstis oli nö läbipõdemistõendi 180-päevane kehtivus iseenesest mõistlik lahendus.

31. Vaktsineerimise üle otsustamine on jäetud igaühe enda otsustada, mis aga ei tähenda, et kui

isik otsustab mittevaktsineerimise kasuks, siis ei tohi tema suhtes piiranguid kohaldada.

Vaktsineeritute sooduskohtlemine läbipõdenutega võrreldes on põhjendatav elanikkonnas

suurema vaktsineerituse saavutamise ehk vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga.

Sisuliselt on selle eesmärk motiveerida eelkõige inimesi, kes ei ole haigust tõendatult läbi

põdenud, end vaktsineerima, selmet loota kas nakatumise vältimisele või haiguse

kergekujulisele läbi põdemisele ja seeläbi immuunsuskaitse saamisele. Covid-19 haiguse kulg

konkreetsel inimesel on raskesti prognoositav. Jätkuvalt ei ole väga selget teadmist, millised

inimesed nakatuvad raskelt ja vajavad haiglaravi, seega on vaktsineerimata nö kergele

läbipõdemisele lootjate hulga vähendamine elanikkonnas põhimõtteliselt viiruse leviku

tõkestamise seisukohast lubatav ja mõistlik eesmärk. Olukorras, kus haigust põhjustav viirus

muteerub ning keegi ei oska ennustada, kas või millise iseloomuga saab olema järgmine levima

hakkav viirustüvi, jääb pidevalt üles arvestatav tervishoiusüsteemi ülekoormuse oht, kui suur

hulk elanikkonnast ei kasuta kättesaadavat ja üldjoontes vähemalt tervishoiusüsteemi koormuse

vähendamise eesmärki silmas pidades tõhusat kaitsevahendit – vaktsineerimist –, jäädes

statistiliste andmete alusel lootma kergekujulisele läbipõdemisele. Vaktsineerimismotivatsiooni

tekitamiseks on iseenesest kohane vahend leevendada vaktsineeritud inimeste suhtes selliste

piirangute kohaldamist ulatuslikumalt kui teiste, nt läbipõdemise teel immuunsuse saavutanud

inimeste suhtes, isegi kui olemasolevad teadusteadmised lubavad arvata, et vaktsineerimise teel

saadud kaitse ei kesta kauem kui läbipõdemise teel saadu.

32. Lisaks sellele on vaktsineeritute sooduskohtlemine põhjendatav ka sellega, et ka

vaktsineerimisega kaasnevad alati teatud riskid, ent sellele vaatamata on vaktsineeritud astunud

ühelt poolt sammu selleks, et kaitsta enda tervist ning võtta kohased ja kättesaadavad meetmed

vähendamaks haigestumise või raskelt haigestumise võimalust, teisalt aga toetanud seeläbi ka

üldist huvi haiguse leviku tõkestamiseks. On mõistlik, et nii toiminud isikute suhtes

kohaldatavad piirangud on leebemad, sest need inimesed ise on astunud omalt poolt sammu

üldise kasu nimel, seejuures teatud määral enda tervisega riskides. Senised teadusandmed

kinnitavad, et vaktsineeritud inimese võimalus haigestuda raskelt ja sattuda haiglaravile on

oluliselt väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Mis puudutab läbipõdenuid siis, nagu juba

eespool märgitud, ei ole selget teadusteadmist, mis lubaks väita, et läbipõdemisel saavutatud

immuunsus kestab keskmiselt kauem kui 180 päeva või et antikehade hulk veres oleks selgeks

märgiks immuunsuse või selle kestvuse kohta. Veres olevad antikehad küll kinnitavad, et

kaebaja on Covid-19 haiguse läbi põdenud. Samas puudub senini üldtunnustatud teaduslik

teadmine sellest, kui suur antikehade hulk veres on piisav, et hinnata isiku nakkusohtlikkus

3-21-2732

18(21)

madalaks, samuti pole teada, kui kiiresti antikehade hulk veres väheneb ja kui kiiresti kaob

läbipõdemisega omandatud nn loomulik immuunsus Covid-19 haiguse vastu (nt EL-i

Terviseohutuse Komitee (HSC) 18.10.2021 vastus ja selles viidatud ECDC 10.05.2021

tehniline raport24). Neil asjaoludel võis vastustaja lähtuda sellest, et isegi kui vaktsiinid ei ole

nii tõhusad, nagu esiti loodeti, töötavad nad nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärgil ehk

vähendavad nakatumist elanikkonnas määral, et see ei sea ohtu tervishoiusüsteemi

toimepidevust. Selle tõdemuse pinnalt võis vastustaja asuda seisukohale, et elanikkonnas

vaktsineeritute osakaalu suurendamisele võib kaasa aidata vaktsineeritute suhtes piirangute

leevendamine võrreldes teiste isikutega.

33. Eeltoodud põhjustel saab asuda seisukohale, et korraldustega sätestatud piirangute

kohaldamine Covid-19 haiguse läbi põdenud inimeste suhtes pärast 180 päeva möödumist

diagnoosi kinnitamisest on vajalik ja sobiv meede Covid-19 haiguse leviku tõkestamiseks.

Läbipõdenute suhtes piirangute kohaldamisest ulatuslikuma erandi tegemine ei olnud

vaidlusaluste piirangute kehtestamise ajal läbipõdemisega saadud immuunsuskaitset

puudutavate olemasolevate teadusteadmiste pinnalt vajalik. Piirangud on ulatuslikud, ent mitte

sedavõrd piiravad, et neid saaks pidada nakkushaiguse leviku tõkestamise eesmärki silmas

pidades ilmselgelt ülemäärasteks. Konsensuslikku või vähemalt valdavat teadusteadmist selle

kohta, kui suur antikehade hulk veres eelduslikult nakatumisvastase kaitse annab, senini pole.

Seega ei ole põhjust jääda lootma antikehade testidele. Vaidlusalustest korraldustes ja nende

seletuskirjadest ilmneb vähemalt minimaalses vajalikus ulatuses, millistest andmetest ja

tõdemustest on piirangumeetmete kujundamisel ja erandite kehtestamisel lähtutud. Seal esitatud

seisukohad on piisavad veendumaks, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt

teostanud, ei ole väljunud kaalutlusõiguse piiridest ega valinud eesmärgi saavutamiseks

vahendeid

ilmselgelt

meelevaldselt.

Üldkorralduse

iseloomu

silmas

pidades

on

põhjendamiskohustus olulises osas nõuetekohaselt täidetud – vaidlustatud korraldusest selgub,

miks ja millistel asjaoludel on see antud ning kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasust on

nende põhjenduste pinnalt võimalik hinnata.

34. Erinevaid teadusandmeid nii viiruse, haigestumise, haiguse kulgemise kui ka vaktsiinide

tõhususe kohta tuleb pidevalt juurde. Neist andmetest lähtudes tuleb avalikul võimul haiguse

leviku tõkestamiseks võetavaid meetmeid korrigeerida. Seda on vastustaja seni ka järjepidevalt

teinud, hinnates eeskätt Teadusnõukojalt saadud soovituste valguses kehtestatud piirangute

jätkuvat vajalikkust ning nende leevendamist või karmistamist.

35. Kaebajate suhtes korraldusega nr 305 kehtestatud piiranguid ei ole alust pidada

ülemääraseks ka põhjusel, et korraldusega reguleeriti eelkõige vaba aja veetmise, sotsiaalse

suhtlemise ja kultuuri tarbimisega seotud tegevusi, millele on võimalik leida alternatiive nt toidu

kaasa tellimise, tehniliste vahendite kaudu kultuurielamuste saamise, vabas õhus sportimise jmt

kaudu. Ehkki võimalikud alternatiivid ei ole reguleeritud tegevustega täiesti samaväärsed, ei

välistanud vaidlusalused piirangud kaebajaid ja nendega samasse rühma kuuluvaid inimesi

siiski ühestki eluvaldkonnast täielikult.

36. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et korralduse nr 305 p 2 ap 2 ja korralduse nr 212 p 5

ap 1 on läbipõdemistõendi kehtivusaega puudutavas osas õiguspärased ning nende normide

tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks puudub alus. Samuti puudub alus kohustada

vastustajat

pikendama

kaebajate

läbipõdemistõendi

kehtivust.

Vastustaja

saab

läbipõdemistõendi kehtivusaja otsustamisel lähtuda teaduslikult aktsepteeritud seisukohtadest.

Kohus viitas eespool, et seni on teaduslik konsensus tunnistanud läbipõdemistõendi

24 Kättesaadav https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/Use-of-antibody-tests-for-SARS-COV-

2-in-the-context-of-Digital-Green-Certificates.pdf.

3-21-2732

19(21)

põhjendatud kehtivusajaks 180 päeva. Seega jääb kaebus nii tühistamis-, tuvastamis- kui ka

kohustamisnõuetes rahuldamata.

Covid-testi tegemine

37. Kaebajad vaidlustavad nii seda, et alaealistele seati sotsiaalsetes tegevustes osalemise

eeldusena Covid-testi tegemise kohustus, kui ka seda, et täiskasvanutelt võeti sotsiaalsetes

tegevustes osalemise eeldusena Covid-testi tegemise võimalus. Nii testitegemise kohustuse

panemine kui ka selle võimaluse võtmine piirasid kaebajate liikumisvabadusi.

38. Korralduse nr 362 seletuskirja (lk 1) kohaselt otsustati erinevalt varasemast mitte

võimaldada tegevustes osalemist enam Covid-testi tulemuste alusel. Seletuskirjas selgitati, et

nakkuse piiramise eesmärgi kõrval on olulisel kohal vähendada raskelt haigestuvate isikute

arvu. Kuna vaktsineerimata või läbipõdemata isikute raskelt haigestumise risk on oluliselt

kõrgem ning samas on vaktsineerimata isikute hulk väiksem kui vaktsineeritute või Covid-

haiguse läbipõdenud isikute hulk, on põhjendatud piirata just nende ligipääsu tegevustele, kus

neil on oht haigestuda. Piirangute muutmise tõi kaasa nakkuse leviku hüppeline kasv (lk 3).

Eestis oli riigisisene epideemiline levik ning võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti

epidemioloogiline olukord üks halvimaid. Paralleelselt kõrge haigestumisega oli Eesti elanike

hulgas vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haiglaravi vajavate isikute arv

tõusis kiiresti ja haiglatesse jõudsid peamiselt vaktsineerimata isikud. Samuti oli suremus

suurim vaktsineerimata isikute hulgas. Rangemate lisameetmete kehtestamist soovitasid nii

Terviseamet kui ka Teadusnõukoda.

39. Olukorras, kus ei ole teada, miks ja millistele tunnustele vastavad inimesed nakatumise

korral raskelt haigestuvad, on mõistlik piirata nakatumise võimalusi võimalikult palju neil

inimestel, kelle puhul olemasoleva teadmise pinnalt immuunsuskaitset ei ole. Kaebajate puhul

sellise immuunsuskaitse olemasolu pärast 180 päeva möödumist läbipõdemisest eeltoodud

põhjustel eeldada ei saa. Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et asjaomased piirangud on oma

olemuselt avalikes huvides kehtestatud kaitsemeetmed, mille tõhusus sõltub mh nende

järjekindlast ja väga selgete eranditega rakendamisest. Seevastu vaktsineeritud inimeste suhtes

soodsama erandi kohaldamine on põhjendatav vaktsineerimise propageerimise eesmärgiga, mis

laiemalt vaadates toetab elanikkonnas piisava immuunsuskaitsega inimeste hulga teket selleks,

et viiruse levikuga (eelkõige raske haigestumisega) ei kaasneks ohtu tervishoiusüsteemile.

Teistele isikutele vaktsineeritutega sarnase sisu ja ulatusega erandite tegemine oleks mõeldav,

kui oleks veenev teadmine sellest, et teatud rühmatunnuste alusel kindlaks tehtavasse gruppi

kuuluvad inimesed on põhimõtteliselt sellised, kelle puhul saab eeldada, et nad raskelt ei

haigestu. Selliseid tunnuseid aga praegu olemasolev teadusteadmine defineerida ei võimalda.

Kuigi nt professor K. Fischeri poolt pärast 2021. a oktoobrikuud tehtud andmeanalüüsidest

nähtub, et läbipõdenuid on korduvnakatumise korral haiglaravile sattunud üksikuid, ei saa

mööda vaadata sellest, et läbipõdenute madal korduvhaigestumise määr võib olla vähemalt

osaliselt tingitud esiteks nende inimeste oluliselt väiksemast üldarvust võrreldes vaktsineeritud

inimeste ja inimestega, kes ei ole vaktsineeritud ega haigust tõendatult läbi põdenud, ning teisalt

sellega, et läbipõdenute suhtes kohaldatavate piirangute tõttu on neil olnud nakatumise

võimalusi vähem. Seda, milline oleks nakkuse leviku olukord juhul, kui vaktsineeritud inimeste

suhtes kehtestatud erand kehtinuks samuti 180 päeva nagu läbipõdenute puhul või kui

läbipõdenute osas oleks kohaldatud erandit aasta jooksul, nagu see oli vaktsineeritute puhul, ei

ole võimalik tegelikult kindlaks teha. Statistikast ei saa vaieldamatu mõõdupuuna lähtuda ka

põhjusel, et paljud inimesed ei anna enda haigestumisest teada ega käi end testimas.

40. Testitegemise võimaluse kaotamine täiskasvanute seas oli suunatud nende motiveerimisele

end vaktsineerima ja suurendama seeläbi rahvastiku immuunsust, mis on tõhus abinõu viiruse

3-21-2732

20(21)

leviku tõkestamiseks. Kohtu arvates näitas 2021. a sügisel esinenud nakatumisenäitajate suur

kasv, et seni kehtinud piiranguid oli ebapiisavad viiruse leviku ohjamiseks. Esines tungiv

vajadus võtta tarvitusele täiendavad meetmed. Tegevuspiirangud võimaldasid vähendada

vaktsineerimata inimeste nakatumist, nende poolt nakkuse levitamist ja tervishoiusüsteemi

koormamist. Testimise võimalus ei olnud sama tõhus meede, sest ei takistanud testi teinud isiku

nakatumist ega viiruse levitamist. Negatiivne test näitab vaid viiruse puudumist organismis testi

tegemise ajal. See aga ei välista, et isik võib nakatuda viirusega pärast testi tegemist ja muutuda

ikkagi nakkusohtlikuks. Arvestades asjaoluga, et korralduse nr 305 p 15 järgi võis testi teha

48-72 tundi enne tegevuses osalemist, siis on selline stsenaarium võimalik.

41. Alaealistele Covid-testi tegemise kohustuse panemise eesmärk oli piirata viiruse levikut

alaealiste seas ja nende kaudu. Vabariigi Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 „Vabariigi

Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks

vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“ (korraldus nr 373) seletuskirjast (lk 4, 8-9) nähtub,

et erinevalt varasemast tõusis nakatunute arv järsult just alaealiste seas. Kuigi kooliealised

lapsed ja noored ei haigestu üldjuhul raskelt, on nad oluline osa nakkusahelast, levitades viirust

oma pereringis ning tihti ka just riskirühma kuuluvatele 65-aastastele ja vanematele

vanavanematele. Seletuskirja kohaselt on esiteks oluline tagada avalikus ruumis ja

juhukontaktidega tegevustes osalevate laste ja noorte suurem nakkusohutus, et kaitsta nende

endi elu ja tervist. Teiseks on vajalik vähendada laste ja noorte kontakte, mis toimuvad

väljaspool nende tavapärast ja regulaarset kontaktide ringi (kool ja huviringid) selleks, et

vähendada nakkusahelate hulka ja samuti teha kindlaks lähikontaktsed. Kohtu hinnangul oli

alaealistele täiendavate piirangute seadmine laste elu ja tervise kaitsmiseks ning viiruse leviku

tõkestamise eesmärgil vajalik ja põhjendatud. Samas nähti ette erandid sportimisel, treenimisel,

huvitegevuses, huvihariduses ja noorsootöös. Piirangu selline määratlus lähtus eesmärgist hoida

haridus, sh huvihariduse omandamine ning sportimise võimalused kui lapse või noore arengu

ja täisväärtusliku hariduse omandamise perspektiivist olulised ning vaimset tervist toetavad

tegevused avatud ka neile noortele, kes ise või kelle vanemad ei ole nõus vaktsineerimise ega

Covid-testi tegemisega. Seega ei saa alaealistele testitegemise kohustuse panemist pidada

ebaproportsionaalseks.

42. Kohus ei leia, et täiskasvanuid ja alaealisi oleks seejuures põhjendamatult ebavõrdselt

koheldud. Sellel, et negatiivse Covid-testi alusel lubati kontrollitud tegevustes osaleda

12-18-aastastel, oli asjakohane ja mõjuv põhjendus. Korralduse nr 373 seletuskirjas (vt lk 9) on

selgitatud, et alla 18-aastastel on olnud võimalik end vaktsineerida lühema perioodi jooksul

ning neile ei kehtinud varem mingeid piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Seega

oleks kontrollitud tegevustes osalemise piiramine vaid vaktsineerimise või läbipõdemise

tõendamisega liiga järsk meede. Lisaks tuleb arvestada, et vaktsineerimiskuuri läbimiseks on

vajalik kahe doosi manustamine, mille vaheline aeg on Pfizeri vaktsiini puhul 6 nädalat. Seega

kui isik saab piirangute kehtivuse ajal 12-aastaseks, ei saa ta kiiremini kui 6 nädala jooksul end

täielikult vaktsineerida ja seeläbi on temast mittetulenevalt piiratud tema ligipääs kontrollitud

tegevustele. Täiskasvanutel on olnud võimalik vaktsineerida end piiranguteta alates 2021. a

kevad-suvest, seega on neil olnud piisavalt aega, et piirangute kohaldumist enda suhtes vältida.

Kuna täiskasvanud ja alaealised ei ole sarnases olukorras, siis ei pea neid kohtlema võrdselt ja

ebavõrdne kohtlemine ei tähenda õigusvastast diskrimineerimist.

43. Kuni 12-aastased olid vabastatud piirangutest põhjusel, et neil ei olnud veel võimalik end

vaktsineerida. Nooremate laste vaktsineerimise võimalus avanes veelgi hiljem. Seega puudus

piisavalt põhjendatud alus nendele liikumispiiranguid seada.

3-21-2732

21(21)

44. Eeltoodud põhjendustel ei pea kohus korraldusi nr 306 ja 362 osas, milles need seadsid

alaealistele Covid-testi tegemise kohustuse ja võtsid täiskasvanutelt Covid-testi tegemise

võimaluse, õigusvastaseks. Kaebus jääb neis tuvastamisnõuetes rahuldamata.

Otsus ja menetluskulude jaotus

45. Kaebus jääb terves ulatuses rahuldamata.

46. Kuna kohus teeb otsuse kaebajate kahjuks, jäävad menetluskulud kaebajate kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja taotleb kaebajatelt menetluskulu väljamõistmist summas 5040 eurot

(sisaldab käibemaksu). HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Valitseva kohtupraktika kohaselt ei mõisteta haldusorgani

õigusabikulusid teiselt poolelt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest.

Praegune vaidlus ei väljunud vastustaja põhitegevuse raamidest. Tegemist on vastustajale

seadusega pandud ülesande täitmisega. Vastustaja on seda ülesannet täitnud praeguseks

2 aastat, seejuures korduvalt piirangute vajaduse ja põhjendatuse üle otsustanud. Seega pidi

vastustaja olema võimeline tehtud otsuseid kohtumenetluses selgitama. Samuti pidi vastustaja

olema valmis selleks, et ühel hetkel võidakse hakata kehtestatud piiranguid kohtus vaidlustama.

Kuigi 2021. a lõpus laekus kohtusse hulgaliselt kaebusi Covid-piirangute peale, ei õigusta see

asjaolu vastustaja õigusabikulude kaebajate kanda jätmist. Kaebajad ei ole kaebust esitades

kaebeõigust kuritarvitanud ja sellega vastustajale asjatut menetluskulu põhjustanud. Kohtu

hinnangul puuduvad praegusel juhul erandlikud asjaolud, mis õigustaks vastustaja

õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt.

/allkirjastatud digitaalselt/