2-20-16479/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

6.06.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16479

Kohtuasi

Green Forest OÜ avaldus avalikult kasutatavale teele

juurdepääsu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.12.2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Green Forest OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Green Forest OÜ (registrikood 11401423),

seaduslik esindaja JT

Puudutatud

isik

Osaühing

Quickport

(registrikood

11165738), seaduslik esindaja MJ

Puudutatud isik TK (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik TP (isikukood XXXXXXXXXX)

Puudutatud isik claso OÜ (registrikood 14250781),

seaduslik esindaja JJ

Puudutatud isik OT (isikukood XXXXXXXXXXX)

Saku Vallavalitsus, lepinguline esindaja Marti Rehemaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 20.12.2021 määrus ja saata asi samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada Green Forest OÜ määruskaebus.

3. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel vastavalt asja

lahendamise tulemusele.

Kohtu selgitused:

Määruse peale ei saa esitada Riigikohtule määruskaebust, kuna ringkonnakohus ei tee asjas

menetlust lõpetavat määrust.

2-20-16479

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Green Forest OÜ (avaldaja) esitas 9.11.2020 Harju Maakohtule avalduse, milles palus

määrata Harjumaal Saku vallas Jälgimäe külas Pajupilli tee 4 asuvale kinnistule (registriosa nr

12951502; avaldaja kinnistu) selle igakordse omaniku kasuks igal ajal jalgsi ja igat liiki

sõiduvahenditega mõlemapidine tähtajatu ja kohtu määratud tasu eest juurdepääs avalikult

kasutatavale Jälgimäe teele mööda samas külas asuval Pajupilli tee kinnistul (registriosa nr

12951702) kulgevat erateed pikkusega 180 m ja laiusega 4 m ning Paju kinnistul kulgevat

erateed pikkusega 175 m ja laiusega 4 m. Avaldaja palus kohustada Pajupilli tee kinnistu ja

Paju kinnistu omanikke andma nõusoleku kinnistusraamatuse juurdepääsu kohta märkuse

kandmiseks ning asendada see kohtumäärusega. Menetluskulud palus avaldaja jätta

menetlusosaliste enda kanda.

1.1. Avalduse kohaselt ei ole avaldaja kinnistul juurdepääsu avalikult kasutatavale teele.

Avaldaja on alates kinnistu omandamisest, s.o alates 30.07.2008, saanud avalikult kasutatavale

Jälgimäe teele pääsemiseks kasutada Pajupilli teed, mille 180 m pikkune osa jääb Quikport OÜ-

le (puudutatud isik I) kuuluvale Pajupilli tee kinnistule ja 175 m pikkune osa TK (puudutatud

isik II) ja TP (puudutatud isik III) kaasomandisse kuuluvale Paju kinnistule. See on ka

detailplaneeringu järgne juurdepääs avaldaja kinnistule ja oli seda juba ajal, mil avaldaja

kinnistu omandas. Avaldaja püüdis jõuda puudutatud isikutega I–III kohtuvälisele

kokkuleppele reaalservituudi seadmises, kuid talle vastas ainult puudutatud isik I, kes soovis

täpsemat teavet osalemise kohta tee parendamises.

1.2. Avaldaja kasutab enda kinnistut majandustegevuseks ning tal on selleks vaja juurdepääsu,

mida on võimalik kasutada suurte veoautodega. Avaldaja kinnistul paikneb ladu ja sinna on

ehitamisel kontor. Avaldaja rajas oma kinnistule ehitise ja on korraldanud kinnistu kasutamise

arvestusega, et sellele toimub juurdepääs Jälgimäe teelt mööda Pajupilli teed. Avaldajal oli

selleks detailplaneeringut arvestades kinnistu omandamisel ka õigustatud ootus. Pajupilli tee on

tihti halvas seisukorras, mistõttu on vaja seda parandada. Avaldaja on 2019. ja 2020. aastal juba

kulutanud tee parandamisele 1490 eurot.

1.3. Avaldaja kinnistuga külgnevad veel claso OÜ-le (puudutatud isik IV) kuuluv Pajupilli

põik 2 asuv kinnistu (registriosa nr 12007902), Janimet OÜ-le kuuluv Pajupilli põik 4 asuv

kinnistu (registriosa nr 12952202) ning TT-le kuuluv Mõisavahe tee 6 asuv kinnistu (registriosa

nr 3144602). Need kinnistud ei külgne aga Pajupilli teega. Ainus alternatiivne juurdepääs

avaldaja kinnistule on mööda Pajupilli põiku ja ümber Pajupilli põik 2 kinnistu. Alternatiivse

juurdepääsuga külgneksid ja selle alla jääksid siis lisaks Pajupilli tee kinnistule ja Paju

kinnistule ka puudutatud isikule I kuuluv Pajupilli põik kinnistu (registriosa nr 12951602),

Pajupilli põik 2 kinnistu, OT-le (puudutatud isik V) kuuluv Mäeveere kinnistu (registriosa nr

11964302) ning Mõisavahe tee 6 kinnistu. Alternatiivne juurdepääs ei ole läbitav.

1.4. Avaldaja palub määrata juurdepääsutasu, mis vastab juurdepääsutee aluse maa

maamaksule. Avaldajale ei ole teada Pajupilli tee ja Paju kinnistute maamaksu suurus. Teed on

siiani hooldanud avaldaja. Ta on edaspidi nõus teed teatud osas korras hoidma ning kandma tee

parandamise kulusid võrdselt teiste tee kasutajatega. Teed kasutavad veel Pajupilli põik 1-4 ja

7 kinnistute omanikud. Tee korrashoiu osas peavad aga asjaomased isikud jõudma eraldi

kokkuleppele, ning siinset asja see ei puuduta.

2. Puudutatud isikud I–V ei vastanud avaldusele kirjalikult. Puudutatud isik II avaldas

25.10.2021 toimunud ärakuulamisel, et juurdepääs võiks kulgeda mööda olemasolevat teed ja

2-20-16479

tal ei ole vastuväiteid sellele, et juurdepääsu kasutatakse igat liiki sõidukitega. Samuti ei

vaidleks ta vastu 43–44 euro suurusele juurdepääsutasule ega sellele, et Pajupilli tee hooldamise

kohustus oleks osaliselt avaldaja kanda. Puudutatud isik II ei soovinud esitada tõendeid

omandiõiguse riive hüvitise kohta ning avaldas, et juurdepääsutasu võiks maksta kord aastas.

3. Saku Vallavalitsus toetas avaldust. Saku Vallavalitsus kehtestas 13.05.2008 korraldusega nr

485 detailplaneeringu Pajupilli kinnistule. Avaldaja taotletav juurdepääs vastab detail-

planeeringule ning selle kasutamine juurdepääsuna on õigustatud ja mõistlik.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 20.12.2021 määrusega avalduse osaliselt, otsustades järgmist:

-

määrata avaldaja kinnistu igakordsele omanikule ja temalt nõusoleku saanud isikutele

igal ajal jalgsi ja sõiduvahenditega tähtajatu ja tasuta juurdepääs avalikult kasutatavale

Jälgimäe teele mööda Pajupilli tee kinnistul asuvat teed pikkusega ligi 110 m ja laiusega

4 m (määruse lisaks nr 1 oleval plaanil tähistatud punase joonega) ning mööda Paju

kinnistul asuvat teed pikkusega ligi 176,50 m ja laiusega 3 m (määruse lisaks nr 2 oleval

plaanil tähistatud punase joonega);

-

juurdepääsutee hooldamise kohustus lasub avaldaja kinnistu igakordsel omanikul;

-

avaldaja kinnistu igakordsel omanikul tuleb tasuda Pajupilli tee kinnistu igakordsele

omanikule juurdepääsutasu 0,07 eurot aastas, mis tuleb tasuda iga jooksva aasta

1. juuliks;

-

avaldaja kinnistu igakordsel omanikul tuleb tasuda Paju kinnistu igakordsele omanikule

juurdepääsutasu 43 eurot aastas, mis tuleb tasuda iga jooksva aasta 1. juuliks;

-

kohustada puudutatud isikuid I–III andma nõusoleku kinnistusraamatusse juurdepääsu

ja selle tingimuste kohta märkuse kandmiseks ning asendada see kohtumäärusega;

-

lugeda määruse lahutamatuks osaks sellele lisatud kaks plaani;

-

jätta menetluskulud avaldaja kanda;

-

määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast määruse jõustumist.

4.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1

kohaldamise eeldused täidetud. Avaldaja kinnistul ei ole juurdepääsu avalikult kasutatavale

teele. Asjaolusid arvestades on põhjendatud määrata juurdepääs avaldaja taotletud asukohas.

See riivab küll Pajupilli tee kinnistu ja Paju kinnistu omanike huve, kuid on kõiki võimalusi

kõrvutades optimaalne valik. Seal on juba olemas sõidukitega liiklemist võimaldav tee, mida

on avaldaja kinnistult avalikult kasutatavale teele pääsemiseks alati ja tava alusel kasutatud.

Selle juurdepääsu jätkumine on ette nähtud ka Pajupilli kinnistu detailplaneeringus. Samuti on

Paju kinnistu omanikud sõlminud reaalservituudi seadmise lepingu, millega on kõnealusesse

Paju kinnistu osasse ette nähtud teede ja tehnovõrkude rajamine. Kuivõrd juurdepääs on

avaldaja taotletud viisil ajalooliselt toimunud ja toimub ka täna, ei too avalduse rahuldamine

kaasa olulist puudutatud isikute I ja II õiguste riivet, vaid jätkub senine elukorraldus.

4.2. Juurdepääs on põhjendatud määrata selliselt, et see kulgeb 110 m pikkuses üle Pajupilli tee

kinnistu ja 176,50 m pikkuses üle Paju kinnistu mööda olemasolevat teed kuni Jälgimäe teeni.

Avaldaja kinnistul on tootmishoone ja selle sihtotstarbeliseks kasutamiseks on põhjendatud

määrata juurdepääs nii jalgsi kui ka sõidukitega. Seda arvestades tuleb juurdepääsutee laiuseks

määrata 3 m. Kaalupiirangu kehtestamine ei ole vajalik, sest menetlusosalised ei ole seda

soovinud. Ei ole ka mõjuvaid põhjuseid juurdepääsu ajaliseks piiramiseks. Põhjendatud on

määrata juurdepääs avaldaja kinnistu igakordsele omanikule ja temalt nõusoleku saanud

2-20-16479

isikutele. Juurdepääs on tähtajatu, sest eelduslikult ei kaota avaldaja kinnistu igakordsed

omanikud aja möödudes juurdepääsu vastu huvi.

4.3. Avaldaja ja puudutatud isik II on jõudnud juurdepääsutasus kokkuleppele ning sellest

lähtuvalt tuleb Paju kinnistu igakordsele omanikule makstavaks juurdepääsutasuks määrata

43 eurot aastas. Puudutatud isik I ei ole juurdepääsutasu kohta seisukohta avaldanud. Kohus

kogus tõendid Pajupilli tee kinnistu maamaksu kohta, mille suurus on 0,75 eurot aastas.

Arvestades, et Pajupilli tee kinnistu suurus on 3383 m2 ja sellele jääva juurdepääsutee lõigu

aluse maa pindala 330 m2, kujuneb puudutatud isikule I makstava juurdepääsutasu suuruseks

0,07 eurot aastas. Juurdepääsutee hooldamise kohustus jääb avaldaja kanda, selles osas on

avaldaja ja puudutatud isikud ühel meelel. See, kuidas teised teed kasutavad isikud jaotavad tee

hooldusega seotud kulud, ei puutu siinsesse asja.

4.4. Arvestades, et kohus menetles avaldust avaldaja huvides ja ükski puudutatud isik ei

vaielnud sellele vastu, on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja

kanda.

Määruskaebus

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning saata asi

maakohtule asja menetlemiseks algusest peale, sh kõigi puudutatud isikute kaasamiseks ning

selgitamiskohustuse täitmiseks. Alternatiivselt palus avaldaja tühistada maakohtu määruse

juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmise osas (resolutsiooni p 3).

5.1. Maakohus jättis täitmata selgitamiskohustuse ning maakohtu määrus on tervikuna, kuid

eriti resolutsiooni p-de 1–3 osas vastuoluline ja põhjendamata. Seetõttu tuleb maakohtu määrus

täies ulatuses tühistada ja alustada menetlusega otsast peale.

5.2. Maakohtu määrusest ei nähtu, milline osa avaldaja nõudest rahuldati ja milline mitte. Jääb

arusaamatuks, miks on maakohtu määratud juurdepääsutee avaldaja taotletust 70 m lühem.

Kohtulahend peab kinnistusraamatu kannete tegemiseks olema täpne.

5.3. Maakohus lahendas määruse resolutsiooni p-ga 3 nõude, mida ükski menetlusosaline ei

esitanud, s.o juurdepääsutee hooldamise nõude. Seadus seda ei võimalda. Avaldaja ei ole

kunagi avaldanud, et ta oleks nõus hooldama kogu juurdepääsuteed. Lisaks ei nähtu maakohtu

määrusest juurdepääsutee hooldamise kohustuse sisu. Seejuures maakohus ka ei selgitanud,

milles juurdepääsutee hooldamine seisneb ja kuidas toimub sellega seotud kulude kandmine.

Maakohtu määruse resolutsiooni p 3 ja motiveeriva osa p 23 on omavahel vastuolulised.

5.4. Maakohtu määruse resolutsiooni p-ga 3 jäid sisuliselt avaldaja kanda ka juurdepääsutee

hooldamise kulud. See ei ole korrektne ega õiglane. Avaldaja peab kandma 286,50 m pikkuse

ja 3–4 m laiuse tee hooldamise kulud, kuid olukorras, kus seda kasutavad veel mitme teise

kinnistu omanikud ja valdajad ning nendega seotud äriühingud, võib see kulu olla väga suur.

Teed kasutatakse iga päev suure intensiivsusega ja raskeveokitega.

5.5. Kui maakohtule oli teada, et on veel isikuid, kes on asjast puudutatud, pidanuks maakohus

nad välja selgitama ja menetlusse kaasama. Maakohus ei kuulanud ära ka puudutatud isikut I

ning ei ole vaatamata protokollis kajastatud lubadusele teiste puudutatud isikute arvamusi

lubatud kujul lahendis kajastanud.

5.6. Maakohtus toimunud ärakuulamisel esindas avaldajat õigusteadmisteta AA, kes ei ole

avaldaja seaduslik esindaja, sh ei ole ta olnud avaldaja töötaja ega teenistuja. TsMS § 218 lg-d

2-20-16479

1 ja 2 välistavad AA osalemise lepingulise esindajana tsiviilkohtumenetluses. Nõuetele

mittevastava lepingulise esindaja osalemine kohtumenetluses on oluline menetlusõiguse normi

rikkumine, mis toob kaasa maakohtu määruse tühistamise. Maakohus oleks pidanud enne

ärakuulamist või ärakuulamise ajal juhtima avaldaja tähelepanu asjaolule, et AA-le väljastatud

volikiri on antud JT, mitte avaldaja esindamiseks.

Menetlusosaliste seisukohad

6. Puudutatud isikud I–V ei esitanud määruskaebusele seisukohta.

7. Saku Vallavalitsuse seisukoha järgi nõustub ta avaldajaga, et maakohtu määrus on

juurdepääsutee pikkuse osas mõnevõrra ebaselge. Samas on siiski Maa-ameti kaardi põhjal

võimalik aru saada, et avaldaja kinnistule on maakohtu määratud viisil juurdepääs tagatud ning

ülejäänud ulatuses ei ole avaldaja kinnistule juurdepääsu määramiseks vaja Pajupilli tee

kinnistut täiendavalt koormata. Ülejäänud avaldaja tõstatatud küsimuste osas ei ole Saku

Vallavalitsusel teavet, mis aitaks määruskaebuse lahendamisele kaasa.

Menetluse edasine käik

8. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja kohtuasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus

tuleb menetlusnormide olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi TsMS § 667 lg 2, § 659

ja § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus

tuleb rahuldada. Maakohus ei ole kaasanud menetlusse kõiki asjast puudutatud isikuid,

selgitanud välja kaalutlusotsuse tegemiseks vajalikke asjaolusid ega kogunud selleks tõendeid

(TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg 5). Samuti on maakohus jätnud määruse olulisel määral

põhjendamata. Ringkonnakohus ei saa maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada, kuna see eeldaks

kogu menetluse kordamist.

(I)

10. Avaldajale jääb kaebuse kohaselt arusaamatuks, miks on kohtu määratud juurdepääsutee

avaldaja taotletust 70 m lühem. Avaldaja palus määrata avaldaja kinnistule juurdepääs avalikult

kasutatavale Jälgimäe teele mööda Pajupilli tee kinnistul kulgevat erateed pikkusega 180 m ja

laiusega 4 m ning Paju kinnistul kulgevat erateed pikkusega 175 m ja laiusega 4 m. Maakohus

seevastu määras vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 2 avaldaja kinnistu igakordsele

omanikule ja temalt nõusoleku saanud isikutele igal ajal jalgsi ja sõiduvahenditega tähtajatu ja

tasuta juurdepääsu avalikult kasutatavale Jälgimäe teele mööda Pajupilli tee kinnistul asuvat

teed pikkusega ligi 110 m ja laiusega 3 m (määruse lisaks nr 1 oleval plaanil tähistatud punase

joonega) ning mööda Paju kinnistul asuvat teed pikkusega ligi 176,50 m ja laiusega 3 m

(määruse lisaks nr 2 oleval plaanil tähistatud punase joonega).

11. Vaidlustatud maakohtu määruse lisaks nr 1 oleva plaani (tl 109) ja asjas 25.10.2021

toimunud paikvaatluse protokollile lisatud fotode 1 (tl 76 pöördel) ja 6 (tl 79) põhjal saab

järeldada, et maakohus määras avalikult kasutatavale Jälgimäe teele juurdepääsu üle Pajupilli

tee kinnistu avaldajale kuuluva Pajupilli tee 4 kinnistu eesmise, s.o Paju kinnistu poolse värava

asukohast. Nimetatud viisil määratud juurdepääsutee asukoht ja pikkus nähtub ka vaidlustatud

2-20-16479

määrusele lisatud plaanilt (tl 109). Asjaolu, et kohtu määratud juurdepääsutee on avaldaja

taotletuga võrreldes 70 meetri võrra jagu lühem, on ilmselt tinginud ka avalduse osalise

rahuldamise. Seevastu põhjendusi, millest nähtuks, millises osas on maakohus avalduse jätnud

rahuldamata, samuti põhjendusi selles osas, miks ei pidanud maakohus põhjendatuks

võimaldada avaldajale juurdepääsu vastavalt avaldaja taotletule, s.o avaldaja kinnistu tagumise

Mõisavahe tee 6 poolse väravani (vt 9.11.2020 avalduse lisaks 4 olev teeservituudi joonis,

paikvaatluse protokollile lisatud foto nr 6, tl 79), vaidlustatud määrusest ei nähtu. Viidatud osas

ei ole maakohtu määrus seaduse nõuetele vastavalt põhjendatud. Ka on vaidlustatud maakohtu

määrus avalduse lahendamise tulemuse osas ebaselge ja vastuoluline, kuna määruse

resolutsiooni p-st 1 nähtuvalt on kohus avalduse rahuldanud osaliselt, samas kui määruse

põhjendava osa p-s 14 on kohus märkinud, et avaldus tuleb rahuldada. TsMS § 436 lg 1

kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud

kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla

vastuoluline (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas (RKTKo) nr 2-17-18305, p 16 ja selles viidatud

lahendid). Eeltoodu kehtib ka kohtumääruse tegemise korral.

(II)

12. Avaldaja heidab kaebuses maakohtule ette lahendi tegemist juurdepääsutee hooldamise

küsimuses, millist nõuet avaldaja menetluses ei esitanud.

13. Kolleegium peab vastuseks määruskaebuse eeltoodud väitele vajalikuks selgitada järgmist.

Iseenesest on avalikult kasutatavalt teelt juurdepääsu saamise asi selline hagita asi, mille kohus

lahendab TsMS § 476 lg 2 järgi üksnes avalduse alusel ning hoolimata sellest, et hagita

menetluses ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste taotlustega, ei või kohus

TsMS § 439 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ületada määruses nõude piire ega teha

määrust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Sellegipoolest ei saa antud juhul asuda seisukohale,

et maakohus oleks juurdepääsutee hooldamise küsimust lahendades väljunud avalduse piiridest.

Juurdepääsu määramisel avalikult kasutatavale teele peab kohus lahendama ka küsimuse, kellel

lasub tee korrashoiu kohustus, sest sellest sõltub ka koormatava kinnisasja omaniku kasuks

määratava juurdepääsu tasu suurus. Kui juurdepääsuteed hooldab koormatud kinnisasja

omanik, peaks juurdepääsutasu sisaldama koormatud kinnisasja omanikule hüvitist ka

juurdepääsutee korrashoiu kulude eest (vt RKTKm 2-16-3663, p 22).

14. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et AÕS § 156 lg 1 järgi on koormatud kinnisasja

omanikul õigus saada maamaksu, juurdepääsutee korrashoiu kulude ning omandiõiguse riive

eest hüvitist, mis peab vastama juurdepääsutee kasutamisest saadavale kasutuseelisele.

Eelnevast tulenevalt peab juurdepääsutasu ühe komponendina sisaldama ka hüvitist

juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud

tekivad (vt ka RKTKm nr 2-19-5997, p 17 lg-d 4 ja 5 ja selles viidatud RKTKm nr 3-2-1-31-

17, p 14).

15. Ka on maakohus avaldajale menetluses korduvalt selgitanud juurdepääsutasu määramisel

arvesse võetavaid asjaolusid. 17.12.2020 määruses, millega kohus jättis avalduse selles

sisalduvate puuduste tõttu käiguta (tl 20–21), selgitas maakohus, et seadusest tuleneb

juurdepääsu eest tasu maksmise kohustus, mistõttu tuleb avaldajal arvestada, et kohus võib

määrata sellise tasu ning avaldajal tuleb avaldada seisukoht tasu suuruse osas. Ühtlasi selgitas

maakohus RKTKm nr 3-2-1-31-17 punktidele 14–16 osundades, et juurdepääsu kasutamise eest

makstava tasu arvutamise aluseks olevateks asjaoludeks on näiteks juurdepääsutee aluse maa

eest tasumisele kuuluv maamaks, hüvitis teealuse maa omanikule kasutuseelise kaotamise eest,

nõude esitaja saadav kasu (sh säästetud kulud) juurdepääsu määramisest ja tee korrashoiu

2-20-16479

kulud. Lisaks eeltoodule märkis maakohus, et avaldajal on võimalik esitada seisukoht

juurdepääsutee korrashoiu ja sellega seotud kulude kandmise kohta, st kas need kulud peaksid

kajastuma juurdepääsu tasus. Samuti on maakohus 25.10.2021 toimunud ärakuulamise

protokollist nähtuvalt (tl 90 pöördel, ajamärk 00:13:12) selgitanud, et juurdepääsu tasu koosneb

kolmest osast – maamaksu hüvitis ning hüvitis omandiriive ja tee hooldamise kulude eest.

16. Arvestades eeltoodud põhjendusi ja maakohtu menetluses avaldajale selgitatut pidi

avaldajale seega olema menetluses mõistlikult arusaadav, et asja lahendamisel võtab kohus

seisukoha ka juurdepääsutee hooldamise ja sellega seonduvate kulude küsimuses. Maakohus

on seega põhjendatult teinud otsustuse ka juurepääsutee hooldamise kohustuse osas ja

määruskaebuse vastupidised väited on alusetud.

(III)

17. Küll aga on kolleegiumi hinnangul määruskaebuse väited põhjendatud osas, milles avaldaja

leiab, et vaidlustatud määrus on juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmise

osas vastuoluline ja ebaselge. Avaldaja palus 21.01.2021 avalduses määrata juurdepääsu

kasutamise eest tasu juurdepääsu tee aluse maamaksu ulatuses, mida maakohus on vaidlustatud

määrusest nähtuvalt Pajupilli tee kinnistu osas ka teinud. Maakohtu määratud juurdepääsutasu

sisse ei ole arvestatud juurdepääsutee hooldamise kulusid, kuivõrd maakohus jättis

juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda.

18. Riigikohus on leidnud, et põhimõtteliselt on võimalik, et teed hooldab ja sellega seotud

kulud kannab valitseva kinnisasja omanik. Samuti võib kohus määrata juurdepääsu sellise

tingimusega, kui pooled seda taotlevad. Sellisel juhul tuleb neid kulusid kandma kohustatud

isik ka juurdepääsu tingimustes kindlaks määrata ning seda ka määruse resolutsioonis kajastada

(RKTKm 2-16-3663, p 22 kolmas lõige).

19. Vaidlustatud määruse põhjendustest (p 23) nähtuvalt rajaneb maakohtu otsustus

juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmisel asjaolule, et avaldaja ja

puudutatud isikud on selles osas olnud ühel meelel. Tsiviilasja materjalid sellisele järeldusele

tulla ei võimalda ja selles osas vaidleb määrusele põhjendatult vastu ka avaldaja

määruskaebuses. Erinevalt vaidlustatud määruses väidetust nähtub asja materjalidest, et pooltel

on juurdepääsutee korrashoiu küsimuses puudunud üksmeel. 25.10.2021 toimunud

ärakuulamisel on avaldaja esindaja AA märkinud, et teega on seotud kuus kinnistut ja tee

korrashoiu osas on soov jagada kulud ja kinnistu omanikega kokku leppida, aga kokkulepet ei

ole õnnestunud saavutada (vt protokoll tl 90 pöördel). Samuti on avaldaja ärakuulamisel

avaldanud, et kulude osas võiks arvestada sellega, et tee kasutajaid on rohkem kui avaldaja.

Puudutatud isiku II TK esindaja on ärakuulamisel väljendanud nõustumust sellega, et

juurdepääsutee hooldamise kohustus jääb osaliselt avaldaja kanda. Seega ei rajane maakohtu

järeldus juurdepääsutee hooldamise kohustuse avaldaja kanda jätmisel asjas esitatud tõenditele,

mistõttu on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud määruse põhjendamiskohustust.

Ka ei ole maakohus põhjendanud, miks ei ole kohus võtnud arvesse avaldaja esiletoodut, et

juurdepääsuteed kasutavad lisaks avaldajale veel Pajupilli põik 1–4 ja 7 kinnistute omanikud.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu eelnimetatud eksimused toonud kaasa ebaõige lahendi

tegemise ka juurdepääsu eest tasu määramise osas. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Paju

kinnistu on koormatud kolme teeservituudiga (tl 8–8 pöördel, III jao kanded nr 3, 6 ja 7).

Teeservituutide sisu tuleb välja selgitada, et vajadusel nendega hooldamise kohustuse

kehtestamisel ja juurdepääsutasu määramisel arvestada.

2-20-16479

20. Olukorras, kus juurdepääsuteed kasutab mitu isikut, tuleb kohtul Riigikohtu praktikast

lähtudes võtta tasu suuruse määramisel arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osi

tuleb eelduslikult pidada võrdseteks ja seda olenemata sellest, kas tee omanik nõuab tasu ka

teistelt kasutajatelt või mitte (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 12).

Praegusel juhul ei ole maakohus juurdepääsutasu määramisel nimetatud asjaolu arvesse võtnud.

21. AÕS § 156 lg 1 järgi on juurdepääsu kasutamise eest tasu määramine kohtu

diskretsiooniotsus, sest otsuse tegemisel tuleb kohtul kaaluda tasu määramise põhjendamiseks

esitatud erinevaid asjaolusid (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-90-11, p 11).

22. Kuna juurdepääsutasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus, saab kõrgema astme kohus

sellesse sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohus on

seisukohal, et maakohus on ületanud diskretsioonipiire, kuna on jätnud menetlusse kaasamata

kõik asjast puudutatud isikud ja välja selgitamata asjaolud, mis on vajalikud juurdepääsu tasu

määramise diskretsiooniotsuse tegemiseks ning teinud vastuolulise lahendi.

23. Avaldaja on kaebuses õigesti osundanud sellele, et kui maakohtule oli teada, et on veel

isikuid, kes on asjast puudutatud, pidanuks maakohus nad välja selgitama ja menetlusse

kaasama. Juba maakohtule 9.11.2020 esitatud esialgses avalduses (p-s 10) on avaldaja

märkinud, et nõustub edaspidi kandma Pajupilli tee parendamise kulud võrdselt koos teiste

antud teed kasutavate naaberkinnistute omanikega. Seega pidi kohtule juba esialgse avalduse

esitamisel olema selge, et eelduslikult on määratava juurdepääsutee kasutajaid lisaks avaldajale

ka teisi. Nagu eelpool märgitud, tõi avaldaja 25.10.2021 toimunud ärakuulamisel ka

konkreetselt esile, kes lisaks avaldajale juurdepääsuteed kasutavad. Sellele vaatamata ei ole

maakohus selgitanud välja ega kaasanud menetlusse isikuid, kelle kinnisasjadele pääsemiseks

on vajalik kasutada puudutatud isikule I ja puudutatud isikutele II kuuluvat kinnisasja ega

arvestanud juurdepääsutasu määramisel nende isikute osaga juurdepääsutee kasutamisel.

24. Riigikohus on selgitanud, et asja lahendamisse tuleb kaasata kõik kinnisasja omanikud,

keda avalduse lahendamine puudutab (sh kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu

määramine võib kõne alla tulla, omanikud) ja kinnisasjade asukohajärgne omavalitsus.

Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle

järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes

siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohaga (RKTKm nr 3-2-1-42-10,

p-d 24).

25. Ringkonnakohus leiab, et ilma kõiki asjassepuutuvaid kinnistuomanikke menetlusse

kaasamata ja nende osaga juurdepääsu kasutamisel arvestamata ei saanud maakohus ka määrata

õiglast tasu juurdepääsu kasutamise eest.

(IV)

26. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja määruskaebuses põhjendatult osundanud asjaolule, et

maakohus ei kuulanud ära puudutatud isikut I ning ei ole teiste puudutatud isikute arvamusi

lubatud kujul kajastanud.

27. 7.09.2021 määruses, millega kohus määras paikvaatluse aja ja otsustas korraldada

ärakuulamise, märkis kohus TsMS § 477 lg-le 4 viidates, et isiku ärakuulamine ja sellega

seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida menetlust lõpetavas lahendis. Ka 25.10.2021

toimunud ärakuulamisel on kohus protokollist nähtuvalt (tl 90 pöördel) märkinud, et

puudutatud isik I ei ole seisukohta esitanud. Kohus märkis, et võtab ühendust puudutatud

2-20-16479

isikutega, kes ei ole arvamust avaldanud, telefoni teel ja peale seda teeb edasised

menetlustoimingud, vajadusel nõuab maksuametilt välja tõendid maa maksustamise kohta.

28. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks 25.10.2021 ärakuulamise järgselt

puudutatud isiku I või teised ärakuulamisel mitteosalenud puudutatud isikud telefoni teel ära

kuulanud. Samuti ei nähtu toimiku materjalidest, et maakohus oleks enne 25.10.2021 toimunud

ärakuulamist, millel osalesid üksnes avaldaja ja puudutatud isik II TK lepinguliste esindajate

vahendusel, arutanud puudutatud isikutega juurdepääsutasuga seotud küsimusi või selgitanud,

millistest komponentidest eeltoodud tasud koosnevad ja vajadust tõendada tasude suuruse

aluseks olevaid asjaolusid, nagu seda nõuavad TsMS § 5 lg 3, § 392 lg 1 p-d 3–4 ning § 477 lg-

d 1 ja 5. Maakohus selgitas avaldajale 17.12.2020 ja 2.02.2021 määrustes, millega kohustas

avaldajat kõrvaldama avalduse puudused, juurdepääsutasu määramisel arvesse võetavaid

asjaolusid, ent puudutatud isikutele sellekohaseid selgitusi jagatud ega tõendite esitamise

vajadust menetluses selgitatud ei ole.

29. Riigikohus on varasemas praktikas käsitlenud olukorda, kus maakohus on juurdepääsu tasu

määramisel lähtunud üksnes avaldaja pakkumisest juurdepääsu tasu osas, sest puudutatud isik

I kui teeniva kinnisasja omanik tasu suurust maakohtu menetluses ei avaldanud, ning leidnud,

et kirjeldatud olukorras on maakohus rikkunud selgitamiskohustust (TsMS § 392 lg 1 p 1),

kuivõrd maakohus pidanuks selgitama välja AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemise

ning täpsustama menetlusosaliste seisukohti juurdepääsu tasu määramiseks, samuti tegema

ettepaneku esitada selleks vajalikke tõendeid (vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11).

30. Kolleegium juhib tähelepanu, et hagita asjas TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi selgitab

kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama sätte lg 7

järgi peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui

avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite

esitamist või kogub neid omal algatusel.

31. Riigikohus on selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik, vaatamata kohtu ettepanekule,

ei avalda, kui suurt tasu ta soovib juurdepääsu määramise eest saada, peab kohus ise koguma

tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsu tasu. Seejuures võib kohus kokkuleppe

saavutamise eesmärgil teha menetlusosalistele ettepanekuid juurdepääsu tasu suuruse kohta

(RKTKo nr 3-2-1-172-13, p 16 teine lõik).

32. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus puudutatud isik I ei ole

avaldanud seisukohta juurdepääsutasu ega selle arvestamise aluseks olevate asjaolude kohta,

on maakohus põhjendamatult puudutatud isikule I kuuluva Pajupilli tee juurdepääsutasu

määramisel tuginenud üksnes maamaksu suurust kinnitavale tõendile.

33. Puudutatud isikutele II kuuluva Paju kinnistu juurdepääsutasu määramisel on kohus

tuginenud avaldaja ja puudutatud isik II TK vahel 25.10.2021 ärakuulamisel saavutatud

kokkuleppele, millest tulenevalt määras kohus Paju kinnistu omanikule makstavaks tasuks 43

eurot aastas.

34. Riigikohus on selgitanud, et kui teeniva kinnisasja omanik on tasu suuruse avaldanud, ei

või kohus määrata juurdepääsu tasuks sellest suuremat summat (vt RKTKo nr 3-2-1-33-04,

p 22). Sellest seisukohast ning AÕS § 156 lg-st 1 järeldub, et kui menetlusosalised on

2-20-16479

juurdepääsu tasu suuruses kokku leppinud, siis peab kohus selle kokkuleppega arvestama

(vt RKTKm nr 3-2-1-170-12, p 11).

35. Eeltoodule vaatamata on kolleegium seisukohal, et ka Paju kinnistu juurdepääsu eest tasu

määramisel on maakohus ületanud diskretsioonipiire, määrates tasu 25.10.2021 toimunud

ärakuulamisel saavutatud kokkuleppe põhjal. Maakohus on jätnud arvestamata, et nimetatud

ärakuulamisel osales ja vastava kokkuleppe osas väljendas nõustumust üksnes koormatava Paju

kinnisasja üks kaasomanikest, s.o TK, oma lepingulise esindaja vahendusel. Teine Paju

kinnisasja kaasomanik TP ei ole menetluses avaldanud juurdepääsutasu suuruse ega selle

kujunemise osas oma seisukohta ega tõendeid, ka ei ole kohus neid temalt nõudnud.

Ringkonnakohus selgitab, et kaasomanikul ei ole teiste kaasomanike esindamise õigust. Seega

tuleb maakohtul Paju kinnistu juurdepääsu eest tasu määramisel selgitada välja ka nimetatud

kinnisasja teise kaasomaniku seisukoht tasu suuruse osas. Seejuures tuleb maakohtul arvestada

ka asjaoluga, et puudutatud isiku II TK poolt 25.10.2021 maakohtule esitatud notariaalaktist,

mis on koostatud ja tõestatud 19.08.2020, nähtub, et TP-le Paju kinnistust kuuluv ½ suurune

kaasomandiosa kuulub TP ja tema abikaasa KP ühisvara hulka.

36. Kolleegium selgitab, et kuivõrd asja materjalidest ei nähtu, et puudutatud isiku II TP ja tema

abikaasa vahel oleks sõlmitud abieluvaraleping, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus

antud ühele neist või et nimetatud isikud oleks sõlminud muu kokkuleppe, mille järgi võiks

abikaasade ühisvara hulka kuuluva Paju kinnistu ½ suuruse kaasomandiosaga seotud õigusi

teostada üksnes üks neist, saab lähtuda seega perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg-st 1. Osundatud

sätte järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka RKTKm nr

3-2-1-77-12, p 14). Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised

õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt RKTKo nr 3-2-1-111-16, p 39; RKTKo

nr 2-15-15138/56, p 17). Eeltoodut silmas pidades kuuluvad puudutatud isiku II TP ja tema

abikaasa ühisvara hulka ka nõuded Paju kinnistu kaasomandiosa kasutamise eest

juurdepääsutasu saamiseks.

37. Eeltoodut arvestades peab kohus asja uuel läbivaatamisel menetlusosalistele selgitama

juurdepääsutasu

määramisel

arvesse

võetavaid

asjaolusid,

samuti

selgitama,

kas

menetlusosalised soovivad juurdepääsu tasu osas sõlmida kokkulepet, arvestades seejuures

kõigi kinnistuomanike seisukohtadega. Sellise kokkuleppe sõlmimata jätmise korral peab

maakohus andma menetlusosalistele võimaluse esitada seisukohti ja tõendeid tasu määramiseks

vajalike asjaolude kohta. Vajaduse korral peab maakohus ise tõendeid koguma.

38. Lisaks eeltoodule ei vasta vaidlustatud maakohtu määrus resolutsiooni punkti 2 osas

TsMS § 442 lg 5 teise lause nõuetele. Viidatud sätte teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi

kohaldub ka määrustele) peab määruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu

määruse tekstita. Maakohus on määruse resolutsiooni punktiga 2 määranud, et Pajupilli tee 4

kinnistu igakordsel omanikul ja temalt nõusoleku saanud isikutel on õigus tasuta kasutada

avalikult kasutatavale Jälgimäe teele pääsemiseks punktides 2.1. ja 2.2. määratud

juurdepääsuteed. Samas on maakohus määruse resolutsiooni punktides 4 ja 5 aga määranud

tasu juurdepääsutee kasutamise eest ning kohtu soov määrata juurdepääsu kasutamise eest tasu

nähtub ka määruse põhjendustest. Seega on määruse resolutsioon vastuoluline.

2-20-16479

(V)

39. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu avaldajat kohtumenetluses toimunud

paikvaatlusel ja ärakuulamisel esindanud AA esindusõigust puudutavatele kaebuse väidetele.

40. Menetlusosalise esindamise reeglid tsiviilkohtumenetluses kehtestab tsiviilkohtumenetluse

seadustik. TsMS § 226 lg 1 esimese lause järgi peab kohus kontrollima esindaja esindusõiguse

olemasolu ning esindusõiguse puudumise tuvastamisel ei tohi kohus lubada isikul menetluses

esindajana osaleda. TsMS § 217 lg 4 kohaselt kohaldatakse esindusele kohtus tsiviilseadustiku

üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 kohaselt on esindusõigus õiguste kogum, mille

piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus)

või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). TsMS § 221 lg 2 esimese lause

kohaselt tõendab lepingulise esindaja volitust volikiri, mis esitatakse kohtule. Isikud, kes

võivad olla kohtus lepinguliseks esindajaks, sätestab TsMS § 218. TsMS § 218 lg 2 kohaselt

võib menetlusosalise töötaja või teenistuja kohtus olla menetlusosalise lepinguliseks

esindajaks, kui tal on kohtu arvates piisavad teadmised ja kogemused menetlusosalise

esindamiseks.

41. Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119

lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende sätete koosmõjus) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt,

avaldaja kui osaühingu puhul seega juhatuse liikmelt (vt ka RKTKm nr 3-2-1-97-11, p 19).

Lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri, mis esitatakse kohtule (TsMS § 221 lg 2). Asja

materjalides sisalduvast volikirjast (tl 95) nähtuvalt on avaldaja juhatuse liige JT volitanud AA

esindama ennast antud asjas toimunud paikvaatlusel ja hilisemal ärakuulamisel.

Ringkonnakohtu hinnangul saab nimetatud volikirja põhjal järeldada, et avaldaja lepingulisel

esindajal AA-l olid paikvaatlusel ja kohtus toimunud ärakuulamisel avaldaja esindamiseks

vajalikud volitused TsMS § 221 lg 2 alusel olemas. Nõustuda ei saa avaldaja seisukohaga, mille

kohaselt pidanuks maakohus enne ärakuulamist või ärakuulamise ajal juhtima avaldaja

tähelepanu asjaolule, et volikirja sõnastusest nähtuvalt on volikiri antud avaldaja seadusliku

esindaja JT, mitte avaldaja esindamiseks. Siinses menetluses on menetlusosaliseks avaldaja

juriidilise isikuna, mitte avaldaja seaduslik esindaja JT füüsilise isikuna. Seetõttu on kohtule

esitatud volikirjast üheselt arusaadav, et selles on menetluses avaldajat seadusliku esindajana

esindanud juhatuse liige JT andnud TsÜs § 119 lg 2 kohase edasivolituse, volitades AA

esindama avaldajat lepingulise esindajana menetluses toimuval paikvaatlusel ja ärakuulamisel.

42. Lisaks eeltoodule tuleneb AA õigus avaldajat menetluses esindada ka TsMS § 218 lg-st 2,

kuivõrd kohtus 25.10.2021 toimunud ärakuulamisel on selle helisalvestisest kuuldavalt avaldaja

esindaja AA kohtule avaldanud, et on avaldaja töötaja. Kohus on seega hinnanud AA teadmisi

ja kogemusi piisavaks, et lubada tal esindada siinses menetluses avaldajat ja ringkonnakohtul

ei ole alust määruskaebemenetluses asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodut arvestades ei ole

põhjendatud määruskaebuse väited, et AA puhul on tegemist nõuetele mittevastava lepingulise

esindajaga.

(VI)

43. Ülalmärgitud põhjendustel leiab kolleegium, et maakohus on jätnud siinses asjas välja

selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja rikkunud oluliselt TsMS § 436 lg-s 1

ja § 442 lg-s 5 sätestatud määruse põhjendamise kohustust ja TsMS § 392 lg-s 1 sätestatud

selgitamiskohustust, tehes vastuolulise lahendi. Määruse olulises osas põhjendamata jätmine on

oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu

2-20-16479

määruse tühistamise. Samuti ei ole maakohus nõuetekohaselt selgitanud välja ega kaasanud

menetlusse kõiki juurdepääsuteed kasutavaid isikuid. Ringkonnakohus ei saa maakohtu

menetlusviga ise parandada, sest see tähendaks sisuliselt asja algusest peale ise lahendamist.

44. Maakohtul tuleb avalduse uuel läbivaatamisel kaasata menetlusse kõik juurdepääsuteed

kasutavad isikud, selgitada, kes ja millises ulatuses juurdepääsuteed kasutavad, andes selleks

menetlusosalistele võimaluse esitada seisukohti ja tõendeid ning määrata sellest lähtuvalt

diskretsiooniõigust kasutades juurdepääsu kasutamise eest õiglane tasu. Samuti tuleb

maakohtul anda kõigile menetlusosalistele võimalus esitada seisukohti ja tõendeid tasu

määramiseks vajalike asjaolude kohta ja selgitada, kas menetlusosalised soovivad juurdepääsu

tasu osas sõlmida kokkulepet ning vajadusel koguma selleks ka ise tõendeid. Samuti tuleb

maakohtul võtta asjas kogutud tõendite põhjal seisukoht juurdepääsutee hooldamise kohustuse

osas. Ringkonnakohus selgitab, et kui juurdepääsu ala hakkab hooldama koormatud kinnisasja

omanik, peab juurdepääsutasu sisaldama ka selle ala korrashoiukulusid ning sellisel juhul tuleb

arvestada, millised abinõud on igal üksikjuhul mõistlikult vajalikud ala korrashoiuks ja ohutu

liiklemise tagamiseks. Ka tuleb sellisel juhul juurdepääsutee hooldamise kulud jaotada

proportsionaalselt vastavalt sellele, kui palju isikuid seda kasutavad.

45. Kuivõrd ringkonnakohus on avaldaja määruskaebuse lahendamisel pidanud vajalikuks

tühistada maakohtu määruse täies ulatuses ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule, kuulub avaldaja määruskaebus rahuldamisele.

46. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu

otsustada.

47. Ringkonnakohtu määruse peale ei saa TsMS § 696 lg-te 3 ja 4 järgi esitada Riigikohtule

määruskaebust, kuna ringkonnakohus ei tee hagita asjas menetlust lõpetavat määrust, vaid

saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas tsiviilasja menetluse

jätkamiseks tagasi maakohtule (vt RKTKm 3-2-1-46-14, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Mati Maksing