1-21-5794/31 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht 01.06.2022 Tallinn

Kriminaalasja number

1-21-5794

Kohtukoosseis

Janika Kallin, Julia Katškovskaja ja Sten Lind

Kriminaalasi

Kaia-Triin Tammearu süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §-

de 1573 lg 1 ja 266 lg 2 p 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 09.02.2022 otsus

Apellandid

süüdistatava Kaia-Triin Tammearu kaitsja Kersti Põld

süüdistatav Kaia-Triin Tammearu

Prokurör

Merike Tikk

Süüdistatav

Kaia-Triin Tammearu (isikukood 47410170317, elukoht

XXX; ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses - KoT tlk 79)

Kaitsja

Kersti Põld

Kannatanu

X

Kohtuistungi toimumise

aeg ja koht

10.05.2022 Tallinnas, Tallinna Ringkonnakohtus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus nr 1-21-5794 osaliselt:

1.1 osas, mille alusel Harju Maakohus rahuldas osaliselt X hagi kuriteoga tekitatud

mittevaralise kahju välja mõistmiseks ja mõistis Kaia-Triin Tammearult X

kasuks 200,00 eurot mittevaralise kahju katteks.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1 Jätta läbi vaatamata kannatanu X nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks osas,

mis on seotud Kaia-Triin Tammearule KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud

süüdistusega (s.o kannatanu ajakulu seoses lõhutu parandamisega).

2.2 Jätta rahuldamata kannatanu X nõue Kaia-Triin Tammearu poolt KarS § 1573 lg

1 järgi kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju välja mõistmiseks.

3. Täpsustada Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse nr 1-21-5794 põhiosa:

3.1 Lugeda kohtuotsuse põhiosas esitatud süüdistuse tekstis läbivalt õigeks, et Kaia-

Triin Tammearu pani KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime

ajavahemikul detsembrist 2018 kuni 02.12.2020.

4. Muuta Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse nr 1-21-5794 põhiosa:

4.1 Jätta kohtuotsuse põhiosast välja asjaolud, mille kohaselt Kaia-Triin Tammearu

rikkus 31.12.2020 X vana-aastaõhtu, Y sünnipäeva jaanuaris 2021 ning juunis

2021 X tütre kooli lõpetamise.

5. Jätta Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 09.02.2022 otsus muus osas muutmata.

6. Määrata Advokaadibüroo Kersti Põld Tallinna osakonna vandeadvokaat Kersti

Põllule makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kaia-Triin Tammearule

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 482, 40 eurot (sh käibemaks

80,40 eurot) ning jätta nimetatud kulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu

otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

Menetluse käik maakohtus:

Kaia-Triin Tammearule esitati käsilolevas kriminaalasjas esmalt süüdistus selles, et ta otsis

ajavahemikul alates 2018.a detsembrist kuni käesoleva ajani järjepidevalt häirival viisil

kontakti endise abikaasa X-ga, sekkudes viimase tahte vastaselt mehe eraellu, alandades ja

häirides sellega oluliselt kannatanut.

Prokuratuuri poolt 18.06.2022 koostatud süüdistusaktis sisalduva süüdistuse järgi seisnes

eelpool kirjeldatud tegevus selles, et Kaia-Triin Tammearu sisenes pärast lähisuhte lõppemist

sügisel 2018.a korduvalt X tahte vastaselt tema eluruumidesse ja ei reageerinud palvetele sealt

lahkuda. Lisaks seisnes ahistav ja alandav käitumine X külaliste verbaalses solvamises; X

nimetamises oma abikaasaks ka pärast lahutuse jõustumist 2019.a detsembris; kannatanu

füüsilises ahistamises ja jälitamises - X kallistamises ja kinni hoidmises viimase tahte vastaselt

ning järgnemises erinevatesse kohtadesse nagu tantsukursus, kino, reisid. Esitatud süüdistuses

toodi välja 14 üksikjuhtumit kirjeldatud tegevus(te)ga.

Samuti esitati Kaia-Triin Tammearule süüdistus selles, et ta tungis 13.11.2020 kannatanu tahte

vastaselt tema eluruumidesse ning keeldus sealt lahkumast, kui X 14.11.2020 koju jõudis.

Kohus tagastas 25.08.2022 süüdistusakti prokuratuurile, nõustudes osaliselt kaitsja kriitikaga,

et ajaline määratlus „kuni käesoleva ajani“ ei ole piisavalt konkreetne ja võib sisuliselt

tähendada süüdistuse ajaliste piiride pidevat edasi nihutamist. Prokuratuur edastas maakohtule

26.08.2020 korrigeeritud süüdistusakti, milles sisalduva süüdistuse kohaselt pani Kaia-Triin

Tammearu KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajavahemikul 2018.a

detsembrist – 02.12.2020.

Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse alusel mõisteti Kaia-Triin Tammearu õigeks KarS § 266 lg

2 p 1 järgi esitatud süüdistuses ning Kaia-Triin Tammearu tunnistati süüdi KarS § 1573 lg 1

järgi esitatud süüdistuses. Kohus määras Kaia-Triin Tammearule karistuseks rahalise karistuse

200 miinimupäevamäära, mis on 2000,00 eurot ja jättis karistuse KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel

täielikult täitmisele pööramata, kui Kaia-Triin Tammearu ei pane 2 aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus rahuldas VÕS §-de 128 lg 5 ja 1043 alusel osaliselt

kannatanu X tsiviilhagi ja mõistis Kaia-Triin Tammearult kannatanu kasuks välja 200,00 eurot

mittevaralise kahju katteks. Kannatanu hagi varalise kahju nõudes jättis kohus KrMS § 310 lg

2 järgi läbi vaatamata. Kohus jättis rahuldamata kannatanu X taotluse lähenemiskeelu

kohaldamiseks. Otsuse alusel mõisteti Kaia-Triin Tammearult välja menetluskulu kokku

2594,40 eurot ja võimaldati see tasuda ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

Riigi kanda jäi osaliselt kaitsjatasu (1807,80 eurot) ja ekspertiisikulu (1140,00 eurot).

Asitõendid jäeti kriminaalasja materjalide juurde.

Kokkuvõtlikult leidis kohus, et Kaia-Triin Tammearu on toime pannud KarS § 1573 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo. Kohus asus seisukohale, et kõikide üksikute episoodide puhul on

kannatanu ja tunnistajate ütlused usaldusväärsed, Kaia-Triin Tammearu ütlused kohtu jaoks

usaldusväärsed ei olnud.

Kohus ei pidanud Kaia-Triin Tammearu teole õigusliku hinnangu andmisel määravaks, millal

lõppesid Kaia-Triin Tammearu ja X abielulised suhted, sest ka abikaasat on võimalik ahistavalt

jälitada. Vaatamata Kaia-Triin Tammearu selgitustele, et ta proovis oma suhet abikaasaga

taastada, on õiguslikult taunitav viis, kuidas ta seda tegi. Kannatanu, tunnistajate ja osaliselt ka

Kaia-Triin Tammearu ütlustega on tõendatud, et süüdistatava eesmärk oli vähemalt kannatanu

oluliselt häirimine selleks, et viimane tunneks end oma uute naistuttavate ees alandatuna ning

need uued tutvused häirimise tõttu kaoksid. Eraldivõetuna ei annaks kohtu arvates ükski Kaia-

Triin Tammearu käitumisakt eraldiseisvalt põhjust rääkida ahistavast jälitamisest, kuid KarS §

1573 lg 1 teokoosseisule ongi omane just korduv või süstemaatiline iseloom, mis antud juhul on

olemas. Kuriteokoosseis on täidetud ka siis, kui ohver tundis ennast alandatult või oluliselt

häiritult. Puutuvalt sellesse, et Kaia-Triin Tammearul oli väidetavalt põhjus kannatanuga

samadesse kohtadesse ilmumiseks, märkis kohus, et Kaia-Triin Tammearul oli ülevaade

kannatanu tutvus- ja suhtlusringkonnast ja sel põhjusel oli tal võimalik võrdlemisi efektiivselt

tungida X eraellu. Kannatanu on korduvalt väljendanud, et Kaia-Triin Tammearu teguviis on

soovimatu ja palunud selline käitumine lõpetada. Noil põhjustel pidi Kaia-Triin Tammearu aru

saama, et tema tegevus X-le ei meeldi. Kaia-Tiin Tammearu avaldas, et kavatseb tegevust

jätkata ja seega pani ta teo toime kavatsetult.

Süüdistuse osas, mis puudutas KarS § 266 lg 2 p 1 märkis maakohus, et Kaia-Triin Tammearu

tuleb õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu: XXX asuv eluruum oli X, Kaia-Triin

Tammearu ja nende ühiste laste koduks aastaid. Kannatanu ühepoolne otsus jagada

ühiskasutuses olevad toad eri tsoonideks – kus süüdistatav tohib ja ei tohi viibida – oli õigusliku

tähenduseta. Maakohus ei pidanud oluliseks, et XXX kinnistu kuulus X emale ning 11.12.2020

langetatud ja 06.12.2021 jõustunud kohtuotsuse alusel loeti Kaia-Triin Tammearu valdus

ebaseaduslikuks alates 16.12.2019.

Esitatud apellatsioonid:

Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse vaidlustasid Kaia-Triin Tammearu ja tema kaitsja.

1) Kaia-Triin Tammearu kaitsja Kersti Põllu apellatsioonkaebus:

1.1)

Apellandi hinnangul eiras maakohus KrMS § 268 lg 1 ja 5 sätestatut ja väljus süüdistuse

piiridest.

Kaitsja märkis, et maakohus lähtus 09.02.2022 süüdistatavat süüdi tunnistades esialgsest

süüdistusest: kohtuotsuse põhiosa p 1 käsitletud süüdistuse sisu järgi lahendas kohus etteheidet

selles, et Kaia-Triin Tammearu otsis ajavahemikul detsember 2018 kuni käesoleva ajani

korduvalt, järjepidevalt ja häirival viisil kontakti endise abikaasa X-ga, sekkudes viimase tahte

vastaselt tema eraellu, alandades ja häirides sellega oluliselt X.

Apellant oli seisukohal, et kohtuliku arutamise piiridest väljumisega rikkus maakohus

kaitseõigust. Maakohus põhjendas Kaia-Triin Tammearu süüdi mõistmist KarS § 1573 lg 1

järgi mh ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäävate sündmustega, mis leidsid aset pärast

02.12.2020. Maakohus ei tohtinud asja lahendamisel arvestada kannatanu ja tunnistajate ütlusi,

mis jäävad süüdistuse ajalistest piiridest välja. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuriteo

toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib

kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest oluline

on, et süüdistataval oleks võimalik aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ja

ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (RKKKo 3-1-1-85-08 p 13.1). Kaitseõiguse tagamiseks

peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis

on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (RKKKo 3-1-124-05).

1.2)

Apellandi arvates on maakohus põhjendatult väitnud, et Kaia-Triin Tammearu tegevuse

eesmärgiks oli säilitada perekond ja säilitada või taastada abielu. Apellandi hinnangul

ei ole õiguslikult ega moraalselt taunitav, kui inimesel on kirjeldatud eesmärgid ja seda

eriti olukorras kus pooltel on kaks ühist alaealist last.

Kaitsja arvates leidis maakohus õigesti, et X provotseeris Kaia-Triin Tammearut, kui ta käis

enne abielu lõppemist üritustel teiste kaaslastega ja tõi ühisesse koju oma naistuttavaid.

Apellandi hinnangul tuvastas maakohus veatult, et kannatanu ja Kaia-Triin Tammearu abielu

lõppes 17.12.2019, kuid tuvastatud asjaolude ja järeldustega ei ole kooskõlas kohtu

konstateering, et ahistava jälitamise alguseks tuleb lugeda 01.12.2018 toimunud Tartu Ülikooli

vilistlasball. Maakohus jättis arvestamata X ütlused selle kohta, et nad elasid detsembris 2018

Kaia-Triin Tammearuga ühises eluruumis ning võtsid koos vastu 2019.aastat.

Kokkuvõtvalt leidis apellant, et maakohu põhjendused Kaia-Triin Tammearu süüdi mõistmisel

KarS § 1573 lg 1 järgi on vastuolulised ja ebaveenvad, maakohus rikkus kohtuotsuse

põhjendamise

kohustust,

mida

kohtupraktikas

(RKKKo

3-1-1-14-14)

on

loetud

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

1.3)

Apellant ei nõustunud maakohtu järeldusega selles, et Kaia-Triin Tammearu tegu täidab

KarS § 1573 objektiivse teokoosseisu. Maakohus jättis tähelepanuta teoprovokatsiooni

instituudi (RKKKo 1-20-3046, 3-1-1-1-15 p 11.1, 3-1-1-86-04 p 10) ning asjaolu, et

riigikohtu praktika järgi võib tagajärje omistamise teo toimepanijale välistada

kannatanu enda ebakohane käitumine ning oma õigushüvede ohtu asetamine ehk

(teadlik) eneseohustamine (RKKKo 3-1-1-79-06, 3-1-1-23-13 ja RKKKm 3-1-1-87-15)

ning juhtudel, kui isik mõistab talle tekitatud vigastuste ohtlikkust ning loobub

vabatahtlikult abist, võttes seekaudu riski n.ö üle (RKKKo 3-1-1-102-16). Apellant

leidis, et käsilolevas kriminaalasjas on põhjust rääkida X poolsest pikemaajalisest

provokatsioonist, mis vallandas Kaia-Triin Tammearu reaktsiooni.

Kaitsja tõi esile, et X käis veel Kaia-Triin Tammearuga abielus olles avalikel üritustel teiste

naistega; X asendas abikaasa teise naistuttavaga tegevustes, mida ta oli varem teinud koos

abikaasaga (puhkusereisid, matkad, vilistlasüritused, tantsukursused) ehkki talle pidi juba

01.12.2028 olema selge, et selline käitumine on abikaasa jaoks häiriv ja hingelisi kannatusi

põhjustav. Kannatanu käitumine on sotsiaal-eetiliselt hukkamõistetav ja üldiselt ei ole selline

käitumine kombeks. Kannatanu poolne provokatsioon välistab saabunud kahjuliku tagajärje

(kannatanu väidetav alandamine ja häirimine) omistamise süüdistatavale.

1.4)

Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja see tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise.

Maakohus luges automaatselt usaldusväärseks süüdistatava ja ebausaldusväärseks kannatanu

ütlused, jättes tähelepanuta selle, et tunnistajad tajusid süüdistuses kirjeldatud olukordi sageli

teisiti kui kannatanu. Viimase ütlusi tuleb samuti kriitiliselt analüüsida, neid ei saa pidada a

priori usaldusväärseks. Teatud juhtudel on maakohus jätnud arvestamata kirjalikud tõendid,

mis ei kinnita süüdistusversiooni. Näited maakohtu eksimustest on kaitsja apellatsioonkaebuse

lk 6-9.

Lisaks märkis kaitsja, et:

-

juulis 2019.a Korsika saarel (Prantsusmaal) aset leidnud tegu ei kvalifitseeru Prantsuse

seaduste järgi kriminaalkorras karistatavaks teoks ja seega on Kaia-Triin Tammearu

kriminaalvastutusele võtmine kooskõlas KarS § 7 lg 1 p 1 järgi välistatud.

-

süüdistus on konkretiseerimata osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.aasta algusest

kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid, kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvast

kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt kannatanut füüsiliselt ja verbaalselt

ahistas. Etteheited on sedavõrd üldsõnalised, et nende vastu on Kaia-Triin Tammearul

end võimatu kaitsta, abikaasaks nimetamine ei ole solvav ega ahistav;

-

süüdistus on konkretiseerimata osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.aasta algusest

kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid, kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvast

kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt nendega kannatanu tahte vastaselt liitus

ja tegeles verbaalse ahistamisega. Väljend solvavad küsimused või kommentaarid, on

nii üldsõnaline, et Kaia-Triin Tammearul on end võimatu kaitsta;

-

süüdistus on konkretiseerimata osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.a algusest kuni

02.12.2020 Kaia-Triin Tammearu väidetavat kannatanu tahte vastast sekkumist viimase

telefonivestusesse. Väljend solvavad kommentaarid on üldsõnaline ja Kaia-Triin

Tammearul on võimatu end kaitsta.

Kaitsja viitas, et maakohus rahuldas X tsiviilhagi osaliselt, kuid hagi tuleb jätta täielikult

rahuldamata. Kaia-Triin Tammearu õigeks mõistmisel KarS § 1573 lg 1 järgi puudub VÕS §

1043 lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud kahju hüvitamise eeldus – teo õigusvastasus. Hagi tuleb jätta

rahuldamata isegi Kaia-Triin Tammearu süüdi mõistmise korral. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. X ei

ole oma hagis välja toonud asjaolusid, et temale on tekitatud mittevaralist kahju VÕS § 128 lg

5 mõttes, s.o füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatanul väidetavalt tekkinud ajakulu,

ürituse emotsiooni ja tema tuju rikkumine ei ole käsitletav mittevaralise kahju hüvitamise

alusena.

Apellant taotleb:

-

tühistada Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus kriminaalasjas nr 1-21-5794 Kaia-Triin

Tammearu KarS § 1573 lg 1 järgi süüdi tunnistamises, talle karistuse mõistmises,

kannatanu X hagi osalises rahuldamises ja Kaia-Triin Tammearult menetluskulude välja

mõistmises;

-

teha tühistatud osas uus otsus, mille alusel mõista Kaia-Triin Tammearu KarS § 1573 lg

1 järgi õigeks ja jätta kannatanu X tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulud riigi

kanda.

2) Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebus:

Apellandi hinnangul tuleb Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus tühistada osas, mis see puudutab

tema süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 1573 lg 1 järgi ning temalt menetluskulude välja

mõistmist.

Apellatsioonis esitas apellant taotluse kannatanu X vastutusele võtmiseks, sest viimane on

esitanud teadvalt valekaebusi, loonud kunstlikult tõendeid, teinud katseid teda ebaseaduslikult

eluruumist välja tõsta ning samuti on kannatanu teda kehaliselt väärkohelnud. Ringkonnakohus

jättis 19.04.2022 määruse alusel Kaia-Triin Tammearu taotluse kui põhjendamatu rahuldamata.

Apellandi keskseks väiteks on see, et kannatanu X valetas. Kannatanu on käitunud amoraalselt,

esitanud valekaebusi, käitunud agressiivselt ja provotseerivalt, kuid kohut peetakse

millegipärast X tegevuse tõttu kannatanud inimese üle.

3) Kannatanu X kirjalik seisukoht:

Kannatanu leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja õige, kohtulik uurimine oli põhjalik. X

palus jätta Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus muutmata ning süüdistatava Kaia-Triin

Tammearu ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.

Kannatanu märkis, et apellatsioonkaebustest jäävad kõlama väited „meil on ühised lapsed“,

„me olime abielus“, „me tegime sarnaseid asju varem koos“, kuid tähelepanu pole pööratud

sellele, et tal on põhiseaduslik õigus omaenda elule, selle määramisele ja oma kodu

puutumatusele. Kõik eeltoodu sisaldab õigust lõpetada kooselu inimesega, kellega koos

elamine enam ei suju, õigust valida reisisihtkohti, külastatavaid üritusi ja kaaslasi kartmata

ahistamist ning jälitamist. Põhjendamatu ja meelevaldne on õigustada erinevaid ahistamisi

perioodil detsember 2018-detsembrini 2019 argumendiga „me olime siis veel abielus“, sest

sisuline kooselu oli lõppenud ja lahutusmenetlus käis.

4) Apellantide seisukohad kohtuistungil:

Apellandid jäid ringkonnakohtus esitatud apellatsioonide juurde ja palusid need rahuldada.

Kaitsja märkis, et tema jaoks on väga tähtis saavutada kohtulahendiga selgus selles,

missugused peavad olema kohtuotsuses esitatud ja ka süüdistuses välja toodud ajalised piirid

mitme episoodilise süüdistuse korral, et isikul oleks võimalik ennast efektiivselt kaitsta.

Erakordselt taunitav on kaitsja arvates asjaolu, et kohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks

prokuratuurile tagastatud süüdistusakti ning laiendanud seeläbi ebaõigesti süüdistuse piire.

Teiseks pole kaitsja rahul, kui süüdistusaktis figureerivad umbmäärased karistusõiguslikud

etteheited stiilis keegi mingil ajal ütles kellelegi halvasti – kahtlemata saavad kõik aru, et Kaia-

Triin Tammearu ütles, aga kellele, mida ja millal? Alles siis, kui on konkreetselt välja toodud

kes mida kellele ja millal ütles, saab hinnata kas tegemist oli solvanguga või mitte. Kas on

tegemist häiriva sõnavõtuga või mitte. Hetkel on võimalus selliseks diskussiooniks ära võetud,

sest pole selge mida öeldi. Süüdistus peaks olema selles osas selgem. Kohtud peaksid nõudma

prokuratuurilt selgemapiirilist süüdistusakti, et inimesel oleks võimalik ennast reaalselt kaitsta.

Asjas on kaitsja arvates oluline teoprovokatsiooni instituut. Viimast ei peaks vaatama nii kitsalt,

ahistava jälitamise kaasustes ei saa kannatanu käitumisest mööda vaadata. Antud juhul oli

kannatanu käitumine süüdistatava jaoks provotseeriv ja ärritav ning see tõi kaasa süüdistatava

reaktsiooni mis võib-olla ei olnud päris adekvaatne, kuid kui inimese tegevusele antakse

karistusõiguslikku hinnangut, tuleb pildile tuua ka kannatanu käitumine. Kohus peab vaagima,

kas kannatanu käitumine on toonud endaga kaasa olukorra, kus süüdistatav, olles tegelikult

ohver – kelle suhtes on tarvitatud vaimset vägivalda, võõrutatud alaealistest lastest jms – on

sattunud kohtu alla läbi kannatanu tegevuse. Ei tohi lasta kujuneda praktikal, kus

õiguskaitsesüsteemi kuritarvitatakse.

Kaitsja rõhutas, et ringkonnakohtul tuleks täie tõsidusega hinnata ja analüüsida tõendeid.

Maakohus luges kannatanu ütlused tingimusteta usaldusväärseks ja süüdistatava sõnad

ebausaldusväärseks, kuid vahel võib vale seisneda ka millegi pisendamises.

Repliigi korras märkis kaitsja, et asjas tsiviilhagi lahendamisel seisneb küsimus selles, kui

madalale tuua nende asjaolude lävi mis annavad alust välja mõista mittevaralise kahju hüvitist.

Kas piisav on ürituse ja emotsiooni rikkumine või on siiski vajalik, et nn kannatanu näitab ära

selle, et talle on põhjustatud psüühilist valu ja kannatusi?

Kaia-Triin Tammearu oli seisukohal, et tema jaoks on kriminaalasi omavaheliste suhete

klaarimine ja kannatanu poolne võimupositsiooni kehtestamine. Süüdistus esitati valeandmete

ja –ütluste põhjal, prokuratuur lisas kõigele omalt poolt vürtsi. Ta on X valesid pidevalt välja

toonud, kuid neile ei ole pööratud mittemingisugust tähelepanu. Apellatsioonis on kannatanu

valeütlused välja toodud ning neisse tuleks ringkonnakohtul tõsiselt suhtuda ja arvesse võtta.

Prokuröri seisukoht kohtuistungil:

Prokurör leidis, et Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning aluseid

apellatsioonide rahuldamiseks ei ole. Prokurör nõustus maakohtu seisukohaga tõendite

hindamisel ja materiaalõiguse kohaldamisel, sh süüdistatava poolt toime pandud kuriteo

kvalifitseerimisel ja karistuse mõistmisel. Prokurör palus ringkonnakohtul teha otsuses

kajastatud süüdistuse osas parandus, asendades sõnad „kuni käesoleva ajani“ sõnadega „kuni

02.12.2020“ ning ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 09.02.2022 otsus muutmata. Esitatud

apellatsioonid palus prokurör jätta rahuldamata.

Prokurör möönis, et kaitsjal on õigus selles, et maakohus on otsuses süüdistuse kajastamisel

ekslikult lähtunud süüdistuse esialgsest tekstist, kus süüdistuse ajaline piir oli laiem. Samas on

maakohus otsuse põhjendavas osas käsitlenud episoode ühekaupa ning need on kooskõlas

26.08.2022 korrigeeritud süüdistusega, jäädes kõik ajavahemikku alates detsember 2018 kuni

02.12.2020. Lisaks on maakohus otsuse põhjendavas osas, lk 13 ülevalt kolmandas lõigus,

toonud välja kindla ajavahemiku, mis kattub 26.08.2020 täpsustatud süüdistusaktis märgitud

perioodiga. Prokuröri hinnangul on tegemist maakohtu eksimusega: kohus on küll otsuses

kajastanud esialgse süüdistuse teksti, kuid asja lahendades on maakohus lähtunud 26.08.2022

parandatud süüdistusaktis käsitletud ajavahemikust. Viimasest maakohus otsuse motiveerivas

osas ei väljunud. Tegemist on maakohtu pisiveaga, mida on ringkonnakohtul kooskõlas KrMS

337 lg 1 p 2 võimalik täpsustada. Vigade parandus ei muuda otsuse õiguslikku tähendust.

Prokurör märkis, et süüdistatava käitumine on õiguslikult taunitav. Süüdistatava väide, et tema

tegevuse eesmärgiks oli abielu säilitamine ning kaitsmine, on ennast õigustav kaitsetaktika.

Kannatanu oli oma otsuse – minna süüdistatavast lahku – teinud tegelikult aastaid varem. X

selgitas maakohtus miks ja millal ta sellisele seisukohale jõudis. Poolte lahutusprotsess kujunes

pikaks ning seda just Kaia-Triin Tammearust tingituna. Kaitsja väited kannatanupoolsest

provokatsioonist ei ole põhjendatud: kõigil on õigus abielluda ja kõigil on õigus ka lahutada.

Soovi jätkata oma elu enda valitud inimesega ei saa võrdsustada süülise teoprovokatsiooniga,

millele võiks järgneda teise poole ahistav käitumine.

Kaitsja tõi istungil välja nüansse, millest maakohtus oli korduvalt juttu. Eelkõige süüdistatava

soov suhelda oma lastega. Samas on maakohtus uuritud tõenditega tõendatud, et Kaia-Triin

Tammearu ei huvitunud lastest, tema sihtmärgiks oli X– mida kannatanu teeb, kus ja kellega

käib. Näiteks nn Korsika episoodis tõi Kaia-Triin Tammearu ettekäändeks soovi olla kursis,

millega tema laps tegeleb, kuid süüdistatav jättis mainimata selle, et väikese lapse jättis ta koju,

sugulaste hoole alla. Süüdistatav on teinud kõik endast oleneva lastest võõrandumiseks. Lapsed

on korduvalt tundnud ema pärast piinlikkust. Ajutine lähenemiskeeld süüdistataval lastega

suhtlust ei takistanud. Süüdistatav kasutas lapsi ettekäände ja kilbina.

Prokurör nõustus maakohtuga selles, et ahistav jälitamine on võimalik ka abikaasa suhtes, kuigi

praktikas saab ahistav jälitamine reeglina alguse kibestumisest või kättemaksusoovist suhte

alguses kui üks pool teisele nö ära ütleb või ka pärast suhte/kooselu lõppu. Süüdistatav on

andnud korduvalt mõista, et tema eesmärgiks on kannatanu pidude ja koosviibimiste ära

rikkumine ning nurjata kõik kannatanu püüdlused luua uut suhet. Kirjeldatud eesmärk Kaia-

Triin Tammearul ka õnnestus – inimesed rääkisid ebaõnnestunud koosviibimistest, tunnistaja

C möönis, et üheks argumendiks kannatanuga suhte lõpetamiseks oli X endine naine.

Prokurör oli seisukohal, et kriminaalmenetluse esemeks on klassikaline ahistava jälitamise

juhtum. Nii näiteks kirjeldasid maakohtus ära kuulatud isikulised tõendiallikad kuidas Kaia-

Triin Tammearu käitumine häiris ja hirmutas X. Kannatanu viitas sellele, et ta ei teadnud enam

mida järgmiseks oodata, süüdistatavast vabanemiseks oli ta sunnitud vahetama elukohta jne.

Prokurör märkis, et Kaia-Triin Tammearu apellatsioonis esitatu käsitleb valdavalt kannatanu

ütlusi, mis viimane andis kohtueelses menetluses mitte kohtus ning eeltoodust tulenevalt ei ole

apellatsioonis esitatud väited asjakohased.

Tsiviilhagi osas leidis prokurör, et kannatanule on mõjunud süüdistatava teod kurnavalt.

Kannatanu X on kasutanud oma hagis küll tagasihoidlikke väljendeid, kuid tegelikkuses

kõigutas ja mõjutas toimunu kannatanut väga. X ei ole jurist ning viimaste kohustus on

sõnastada mittejuristi väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega.

Ringkonnakohtu seisukoht:

Ringkonnakohus jääb asja lahendamisel esitatud apellatsioonide piiridesse. Maakohtu

seisukohti, millega kohtukolleegium nõustub, ei ole kooskõlas KrMS § 342 lg 3 p 1 paslik üle

korrata.

Ringkonnakohus

esitab

oma

põhjendused

järgmiselt:

seisukoht

kaitsja

apellatsiooniväidete osas, mis puudutavad maakohtu poolt süüdistuse piiridest väljumist (I);

seisukoht kaitsja apellatsiooniväidete osas, mis puudutavad Kaia-Triin Tammearule esitatud

süüdistuse ebakonkreetsust (II); seisukoht Kaia-Triin Tammearu apellatsioonis esitatud väidete

ning viimase sõna kohta (III); seisukoht kaitsja apellatsioonis esitatud väite osas, mis puudutab

teoprovokatsiooni (IV); tõendite hindamise üldküsimused ning seisukoht apellatsiooniväidete

osas kuriteosündmuste ajalises järjekorras (V); kvalifikatsioon ja tahtlus (VI); tsiviilhagi (VII);

apellatsioonimenetluse kokkuvõte (VIII) ja apellatsioonimenetluse menetluskulu otsustus (IX).

I

Vaidlust ei ole selles, et käsilolevas kriminaalasjas muutis prokurör esialgset süüdistust.

Järjekorras esimeses süüdistusaktis piiritles prokurör Kaia-Triin Tammearule KarS § 1573 lg 1

järgi esitatud süüdistuses kuriteo toimepanemise ajaperioodi lõpp-punkti, kasutades väljendit

kuni käesoleva ajani. Kaitsja leidis kaitseaktis, et kirjeldatud viisil süüdistuse aktsepteerimine

tähendaks süüdistuse ajalise piiri pidevat edasinihkumist. Kohus nõustus kaitsja kriitikaga,

tagastas süüdistusakti prokuratuurile ning viimaselt laekus kohtusse uus, täpsustatud

süüdistusakt. (vt toimikute juurde jäetud 18.06.2022 süüdistusakt, kaitseakt kd I tlk 1-6 ja

26.08.2022 süüdistusakt ning maakohtu 25.08.2022 määrus kd I tlk 11-13).

Kaia-Triin Tammearule 26.08.2022 koostatud süüdistusakti järgi esitatud süüdistuse esimeses

lõigus (süüdistusakti lk 6 pöördel p 15 all esimene lõik) sedastab riiklik süüdistaja, et Kaia-

Triin Tammearu pani talle ette heidetavad kuriteod toime ajavahemikul detsembrist 2018 kuni

02.12.2020. Seejärel kajastab prokurör süüdistuses eelpool nimetatud ajavahemiku piiridesse

jäävad episoodid (kokku 14tk – vt 26.08.2022 süüdistusakti lk 6 pöördel alt lugedes kolmandast

lõigust kuni tlk 8 pöördel).

Vaatamata sellele, et maakohtu hinnangul ei olnud esimene süüdistus koostatud korrektselt,

tuleb kaitsja ja prokuröriga nõustuda ning tõdeda, et kohus on 09.02.2022 otsuse põhiosas

kajastanud esialgse, 18.06.2022 süüdistusaktis sisalduva süüdistuse teksti (vt kd II tlk 79

pöördel-tlk 80 pöördel). Prokuratuuri väitel on tegemist maakohtu eksimusega, mis otsuse sisu

ei mõjuta, kuid kaitsja hinnangul lähtus kohus asja lahendamisel 18.06.2022 süüdistuse tekstist.

Ringkonnakohus nendib, et vägagi tõenäoliselt võib prokuröril isegi olla õigus selles, et

maakohus on otsuse põhiossa kopeerinud süüdistuse teksti automaatselt, eelnevalt veendumata,

millist kuupäeva süüdistusakt kannab. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb prokuröri taotlus

rahuldada ning KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsuse põhiossa kopeeritud

süüdistuse tekstis lugeda sõnade kuni käesoleva ajani asemel läbivalt õigeks kuni 02.12.2020.

Vaadates maakohtu otsuses sisalduvaid kohtu põhistusi, tuleb tõdeda, et õige on prokuröri väide

mille järgi lähtus maakohus asja lahendamisel süüdistuse loogikast. Esmalt on maakohus

andnud hinnangu süüdistusaktis kajastatud üksikepisoodidele (kd II tlk 81-86 pöördel) ning

seejärel vaaginud, kas Kaia-Triin Tammearule esitatud süüdistus on õigesti kvalifitseeritud või

mitte (kd II tlk 87-87 pöördel). Samas nõustub ringkonnakohus kaitsja kriitikaga, et maakohus

on otsuses, asja lahendades viidanud mh ka tõenditele, mis käsitlevad väljapoole süüdistuse

ajalisi piire jäävaid sündmusi.

Maakohus on otsuses kõigepealt käsitlenud järgmisi, süüdistuses kajastatud üksikepisoode:

01.12.2018 episood (kd II tlk 81), mai 2019 episood (kd II tlk 81-82), 22.06.2019-06.07.2019

episood (kd II tlk 82-82 pöördel), detsember 2019 episood (kd II tlk 82 pöördel-83), oktoober

2020 episood (kd II tlk 83-83 pöördel), 06.11.2020 episood (kd II tlk 84), 20.11.2020 episood

(kd II tlk 84-84 pöördel), 24.11.2020 episood (kd II tlk 84 pöördel), 29.11.2020 episood (kd II

tlk 84 pöördel-85).

Seejärel on maakohus (kd II tlk 85) märkinud, et lisaks konkreetsetele episoodidele

süüdistatakse Kaia-Triin Tammearut ajavahemikul 2019.a algusest kuni 02.12.2020 X

füüsilises ja verbaalses ahistamises ning selles, et Kaia-Triin Tammearu ei reageerinud

palvetele lahkuda seltskonnast ja vestlust mitte segada. Kaia-Triin Tammearu on liitunud X

tahte vastaselt X seltskonnaga – surunud ennast jõuga istuma samasse kohta X ja tema külalise

kõrvale või nende vahele ning tegelenud verbaalse ahistamisega – solvavad küsimused ja

kommentaarid. Lisaks on süüdistatav sekkunud X tahte vastaselt tema telefonivestlustesse,

hõigates kõne vahele solvavaid kommentaare ning kui X on üritanud Kaia-Triin Tammearu eest

ära minna, siis on Kaia-Triin Tammearu X-le järgnenud. Väljavõttele süüdistuse tekstist

järgnevad maakohtu põhjendused. Maakohus tsiteerib muuhulgas kannatanu, tunnistajate Q ja

Y sõnu, mis puudutavad 31.12.2020 vahejuhtumit (kd II tlk 85 ja tlk 86 pöördel). Järgnevalt

viitab maakohus tõenditele, mis käsitlevad süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäävaid

sündmusi otsuse lehel 15 ja selle pöördel (kd II tlk 86 ja 86 pöördel). Kohus toob välja tunnistaja

Z ütlused, mis puudutavad kannatanu ema sünnipäeva (mis toimus ringkonnakohtule

arusaadavalt jaanuaris 2021, vt nt tunnistaja Z ütlused kd I tlk 140 ja tunnistaja Y ütlused kd I

tlk 142 pöördel) ja X tütre lõpuaktust mis oli juunis 2021. Samuti on otsuses märgitud Y

ütlused, milles viimane puudutab oma jaanuaris 2021 toimunud sünnipäeval juhtunut.

Maakohus on ringkonnakohtule arusaadavalt lugenud ütluste usaldusväärseks tunnistamise ja

tsiteerimisega neis kajastatud asjaolud tuvastatuks.

Fakt on see, et Kaia-Triin Tammearule ette heidetud tegude tõendamiseks ülal viidatud ütluste

fragmente kasutada ei saa, sest süüdistus käsitleb süüdistatava tegusid ajavahemikul

detsembrist 2018 - 02.12.2020.

Iseenesest on kohtupraktikas jaatatud seda, et kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka

süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitleta (nt RKKKo 3-1-1-93-15). Riigikohus

möönis viidatud lahendis, et väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävatel käitumisaktidel võib olla

tähendus süüdistuse tõendatusse hindamise seisukohalt; süüdlase käitumine kuriteosündmusele

eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudselt teavet, mis aitab tuvastada ka seda,

milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Samas ei nähtu maakohtus otsusest, et kohus

kasutanuks süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäävaid tõendeid ehk isikuliste

tõendiallikate ütlusi RKKKo 3-1-1-93-15 kirjeldatud eesmärgil.

Iseenesest on õige prokuröri seisukoht selles, et maakohus ei mõistnud Kaia-Triin Tammearut

süüdi mitte üheski isikuliste tõendiallikate poolt kirjeldatud üksikepisoodis, mida talle esitatud

süüdistuse järgi ette ei heidetud, kuid maakohus on kasutanud teatud asjaolude tõendamisel

tõendite kogumis (ilmselt ekslikult) teavet, millel pole süüdistuse piiridega midagi pistmist.

Järelikult on õige kaitsja seisukoht, et tuvastatud asjaolud, mis puudutavad X vana-aastaõhtu

31.12.2021 ära rikkumist ning Y sünnipäeva jaanuaris 2021 ja juunis 2021 X tütre lõpetamise

rikkumist, on esitatud süüdistuse kontekstis täiesti asjakohatud. Sel põhjusel tuleb eelnimetatud

asjaolud maakohtu otsusest KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel välja jätta.

Märkimata ei saa jätta seda, et maakohtus toimunud arutamisel keskendus prokurör

ristküsitlusel innukalt sellele, et isikulised tõendiallikad räägiks üksikasjalikult sündmustest,

millel ei olnud esitatud süüdistusega otsest seost. Tõsi, kohus ei sekkunud, kuid olenemata

sellest, et väga paljud inimesed kirjeldasid teatud sündmusi täiesti ühetaoliselt, ei pidanud

prokurör millegipärast vajalikuks ka 26.08.2022 esitatud süüdistuses fikseeritud kuupäevi

muuta või süüdistust täiendada. Märkimata ei saa jätta sedagi, et protokollide järgi ei olnud

kaitsjal kohtulikul arutamisel praktiliselt mitte ühtegi pretensiooni või vastuväidet ajal, mil

prokurör esitas isikulistele tõendiallikatele küsimusi, mis käsitlesid süüdistuses väljapoole

jäävaid konkreetseid sündmusi. Kaitsja esitas küll vastuväite, kuid seda üksnes ühe kirjaliku

tõendi vastuvõtmisel mis jäi väljapoole süüdistust (kd II tlk 116). Ringkonnakohus möönab, et

tunnistajatelt saadud teabe kasutamine 31.12.2020, jaanuari ja juuni 2021 sündmuste osas võis

otsuses kaitsja jaoks olla üllatuslik ning maakohus väljus kahtlemata selles osas süüdistuse

piiridest, kuid käesolevas asjas ei saa rääkida kaitseõiguse ulatuslikust rikkumisest – maakohus

ei ole süüdistatavat süüdi mõistnud nt 31.12.2020 või jaanuari 2021 või juuni 2021

episoodi(de)s. Kaitsja loogika on õige selles, et maakohtul tuleb kooskõlas KrMS § 268 lg 1

aja arutada süüdistusakti järgi ning asja lahendamisel tuleb jääda esitatud süüdistuse piiridesse.

Samas on kaitsjal menetlusosalisena võimalus ja tegelikult ka kohustus reageerida kui ta asja

arutamisel täheldab, et seal ei järgita KrMS § 268 lg 1 sätestatut.

II

Kaitsja viitas apellatsioonkaebuses asjaolule, et käesoleval juhul lahendas maakohus

kriminaalasja olukorras, kus Kaia-Triin Tammearule esitatud süüdistus ei olnud konkreetne.

Kaitsja tõi apellatsioonis välja kolm episoodi, milles esitatud süüdistus ei olnud tema hinnangul

korrektne:

-

ajavahemikul 2019. aasta algusest kuni 02.12.2020 toime pandud teod, kui X viibis oma

kodus XXX koos naisterahvast kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt

kannatanut füüsiliselt ja verbaalselt ahistas. Etteheited on sedavõrd üldsõnalised, et

nende vastu on Kaia-Triin Tammearul end võimatu kaitsta, abikaasaks nimetamine ei

ole solvav ega ahistav;

-

ajavahemikul 2019. aasta algusest kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid, kui X viibis

oma kodus XXX koos naisterahvast kaaslasega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt

nendega kannatanu tahte vastaselt liitus ja tegeles nende verbaalse ahistamisega.

Väljend solvavad küsimused või kommentaarid on nii üldsõnaline, et Kaia-Triin

Tammearul on end võimatu kaitsta;

-

ajavahemikul 2019. aasta algusest kuni 02.12.2020 Kaia-Triin Tammearu väidetavat

kannatanu tahte vastast sekkumist viimase telefonivestusesse. Väljend solvavad

kommentaarid on üldsõnaline ja Kaia-Triin Tammearul on võimatu end kaitsta.

Ringkonnakohus nõustub täielikult kaitsjaga, et süüdistus peab olema selge, konkreetne ja

arusaadav: inimesel on enda kaitsmine keeruline või praktiliselt võimatu kui talle esitatud

etteheited on mitmetähenduslikud, umbmäärased, laialivalguvad jne. Samuti ei saa kaitsjale

vastu vaielda selles, et kohtusüsteemis on süüdistusakti nõuetelevastavuse esimene ja

praktiliselt ainuke filter maakohus. Olukorras kus viimane pidevalt lepib (sageli ajapuudusel)

süüdistuse tekstidega nii nagu need esitatakse, ei teki prokuratuuril tõenäoliselt kunagi mõtet,

et midagi võiks selles vallas muuta.

Samas ei jaga ringkonnakohus käesolevas asjas kaitsja seisukohta, et süüdistus on nii

ebakonkreetne, et see takistanuks kaitseõiguse realiseerimist. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus oma otsuses kohaselt järeldanud, et kaitsja väited on ainetud.

Esiteks jätab kaitsja mainimata, et süüdistuse osas, mis puudutab ajavahemikul 2019.a algusest

kuni 02.12.2020 toime pandud tegusid (kui X viibis oma kodus XXX koos naisterahvastest

kaaslastega ja Kaia-Triin Tammearu väidetavalt kannatanut füüsiliselt ja verbaalselt ahistas) on

süüdistuses märgitud, et Kaia-Triin Tammearu tegevus seisnes täpsemalt X juurde jooksmises

ja kannatanu kallistamises, kannatanu nimetamises peale lahutuse jõustumist oma abikaasaks,

X külaliste armukesteks nimetamises, külaliste ära ajamises ja nende ähvardamises edasiste

ebameeldivustega, sündsusetute küsimuste küsimuses ja reageerimata jätmises palvetele hoida

distantsi ning mitte segada teiste inimeste koosolemist ja vestlust. Süüdistuses on nimeliselt

välja toodud, et kuni kevadeni 2020 oli kannatanu naisterahvaks kaaslaseks C ja peale seda Z.

Eeltoodu on ringkonnakohtu hinnangul enam kui piisav aitamaks inimesel mõista seda, mida

täpselt ta siis väidetavalt valesti tegi. Ringkonnakohus nendib, et käsilolevas asjas lähtub

süüdistuse loogika sellest, et Kaia-Triin Tammearule oli omane kindel käitumismall. Olukorras

kus sarnaseid vahejuhtumeid on kannatanu ning tunnistajate jaoks pidevalt ja palju, on

ilmselge, et esiteks ei suudeta neid tagasiulatuvalt kuupäeva ja kellaajalise täpsusega

määratleda, samuti ei tarvitse meenuda konkreetsed sõnavõtud igal üksikul juhul. Mõistetavalt

tuleb kõik eelnev siiski mingil moel kokku võtta. Käesoleval juhul on seda tehtud ning

ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kirjeldatud süüdistuse vastu on võimalik end

kaitsta.

Sarnaselt eeltooduga on ringkonnakohtu hinnangul süüdistuses piisavalt määratletud, et

ajavahemikul 2019.aasta algusest kuni 02.12.2020 liitus Kaia-Triin Tammearu kannatanu tahte

vastaselt kannatanu seltskonnaga, surus end jõuga istuma X-ga samasse kohta ja kannatanu

külalise kõrvale ning esitas solvavaid küsimusi ning kommentaare. Süüdistuse iva on tegelikult

ju lihtne ning kattub ringkonnakohtu hinnangul eelmises lõigus viidatud etteheitega (s.o nende

eraldi kajastamine süüdistuses on ringkonnakohtu arvates tarbetu), mis oma sisult hõlmab seda,

et Kaia-Triin Tammearu ilmus kutsumata X seltskonda, häiris koosviibimist kannatanule ligi

pressimisega, vestluse segamisega, külaliste osatamisega ja ei läinud minema kui temalt seda

paluti. Ringkonnakohus ei hakka kordama põhjendusi selles, et kui just päevikut ei peeta, siis

puudutatud isikutele ei pruugigi konkreetsed kuupäevad jms meenuda: KarS § 1573 lg 1

teokoosseis eeldab siiski korduvust ja järjepidevust ning selge on see, et puudutatud inimene

teeb avalduse väikese ajalise viitega – alles siis, kui üksikud, kuid korduvad vahejuhtumid

moodustavad oma kogumis piisavalt kriitilise massi juhtumeid ületamaks konkreetse kannatanu

taluvuspiir. Viimane on iga inimese puhul erinev: näiteks üht häirib juba 5, mõnda alles 500

soovimatut telefonikõne.

Kaitsja poolt kritiseeritud kolmandas episoodis on etteheide tegelikult ju ka lihtne ja arusaadav:

Kaia-Triin Tammearu ei austanud kannatanu privaatsust ning sekkus pidevalt viimase

telefonivestlustesse, midagi vahele hõikudes või hõigates. Jällegi olukorras, kus selline

käitumine on süüdistatavale omane ja pikema aja vältel üks paljudest käitumisaktidest, mille

tõttu kannatanu end ahistatuna tunneb, siis on usutav, et kannatanu ei suuda menetleja juures

ülekuulamisel fikseerida kuupäeva ja kellaajalise täpsusega kõiki vahejuhtumeid, vaid paigutab

need mingisugusesse konkreetsesse ajavahemikku ühise nimetaja alla. Väita, et Kaia-Triin

Tammearu ei saaks aru, mida talle ette heidetakse, on ainetu.

Kokkuvõtvalt on õiged kaitsja üldised märkused, mis puudutavad süüdistuse nõuetelevastavust

ja kohtute rolli selles, et need ka nõuetele vastaks, kuid paraku ei ole need etteheited

kohaldatavad käesolevas asjas. Ringkonnakohus ei saa Kaia-Triin Tammearule ette heidetava

kuriteo eripära (kus objektiivne teokoosseis eeldabki, et midagi toimub pikema ajaperioodi

jooksul) silmas pidades öelda, et süüdistus on ebakonkreetne.

III

Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebus rõhutab ja

toob esile kahetsusväärselt asjaolusid, mille hindamine ei ole ringkonnakohtu pädevuses.

Ringkonnakohus nendib, et süüdistatav Kaia-Triin Tammearu keskendub oma apellatsioonis

valdavalt isikulistelt tõendiallikatelt (sh iseenda ütlused ja selgitused) lähtuva info

kõrvutamisele. Apellant jõuab võrdlemise tulemusel tõdemuseni, et X valetas ning seetõttu

tuleks kannatanu võtta vastutusele. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et Kaia-Triin

Tammearu apellatsioonis esitatud väidete analüüsimiseks sellisel kujul valdavalt alust ei ole:

süüdistatav ei viita apellatsioonis isikuliste tõendiallikate poolt kohtus antud ütlustes ilmnenud

vastuoludele, vaid kasutab võrdlemisel kas inimeste varasemaid ütlusi, e-kirju või kusagil

jagatud selgitusi.

Ringkonnakohtul on võimalik hinnata üksnes Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebuse p 9.1

esile tõstetud vastuolu ning viimast ka üksnes osas, mis puudutab väidetavat vastuolu kannatanu

ja tunnistaja C ütlustes.

Ringkonnakohtul ei ole võimalik hinnata apellatsioonkaebuse p-des 9.2-9.7 viidatud

vastuolusid. Apellatsioonkaebuse p-s 9.2 tugineb apellant tunnistaja C ja iseenda kohtueelses

menetluses antud ütlustele; apellatsioonkaebuse p-s 9.3 tugineb apellant kannatanu e-kirjas

esitatud selgitustele, tunnistaja C ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele;

apellatsioonkaebuse p-s 9.4 tugineb apellant kannatanu e-kirjas esitatud selgitustele ja

vaatlusprotokollile kus on kajastatud X 21.12.2019 kõne häirekeskusele; apellatsioonkaebuse

p-s 9.5 tugineb apellant kannatanu ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele;

apellatsioonkaebuse p-s 9.6 tugineb apellant asitõendi vaatlusprotokollile ja iseenda

kohtueelses menetluses antud ütlustele; apellatsioonkaebuse p-s 9.7 tugineb apellant kannatanu

ja iseenda kohtueelses menetluses antud ütlustele.

Kooskõlas KrMS § 60 lg 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis kohus on

tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. KrMS § 63 lg 1 järgi on tõendiks mh süüdistatava,

kannatanu ja tunnistaja ütlus. Käsilolev kriminaalasi laekus kohtusse ja see lahendati

üldmenetluses. Kohtulikku uurimist üldmenetluses reguleerib KrMS ptk 4 ning üldmenetluse

loogika on suunatud sellele, et maakohus uurib kõiki tõendeid vahetult, sh ei lähtuta asja

lahendamisel isikuliste tõendiallikate varasematest, kirja pandud ütlustest vaid reeglina

kutsutakse isikud kohtusse ning neid ristküsitletakse KrMS §-des 287-289 sätestatut järgides.

KrMS § 289 lg 1 kohaselt on isikulise tõendiallika poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi

võimalik kasutada üksnes tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Samuti

võimaldab KrMS § 289 lg 3 avaldada tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks ka muu

dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, kuid on vastuolus

ristküsitlusel antud ütlustega. Maakohtu protokollidest ei nähtu, et apellant oleks kaitsja kaudu

kannatanu ja/või tunnistajate ristküsitlemisel viidanud võimalikele vastuoludele isikulise

tõendiallika ristküsitlusel ja varasemas menetluse faasis antud ütlustele või esitlenud

dokumente (nt apellatsioonkaebuses viidatud vaatlusprotokollid) mis sisaldasid väidetavalt

veidi teistlaadi teavet kui isik kohtus rääkis. Arvestades väga pikaajalist (vt nt RKKK otsus nr

3-1-1-52-06) ja väljakujunenud kohtupraktikat ei ole kohtu(tel) võimalik otsustada isikulise

tõendiallika usaldusväärsuse küsimust viisil nagu seda soovib oma apellatsioonis Kaia-Triin

Tammearu. Kõike eeltoodut silmas pidades ei saa ringkonnakohus lahendada isikuliste

tõendiallikate usaldusväärsuse küsimust apellatsioonkaebuse p-des 9.2-9.7 esitatud argumente

hinnates. Vaatamata eeltoodule on Kaia-Triin Tammearu väitnud oma apellatsioonkaebuses

sisuliselt sama, mida tema kaitsja: maakohus on meelevaldselt hinnanud kannatanu ja

tunnistajate ütlused usaldusväärseks ning vaadanud mööda süüdistatava selgitustest. Kuivõrd

kaitsja on erinevalt süüdistatavast oma apellatsioonis argumenteerinud oma seisukohti

nõuetekohaselt, siis on ilmne, et Kaia-Triin Tammearu keskne väide – kogu kriminaalasi on

üles ehitatud X valedele – saab ringkonnakohtu poolt nii ehk naa analüüsitud ja vaagitud.

Oma apellatsioonkaebuses räägib süüdistatav veel tsiviilkohtu menetlusest (Y hagi süüdistatava

vastu kinnisasja valduse väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest), lähenemiskeelust ja selle

kohaldamise menetlusest, kannatanu vägivaldsusest jms. Kõik eeltoodu jätab ringkonnakohus

tähelepanuta järgmistel põhjustel: Y hagiavaldus rahuldati ning ringkonnakohtule arusaadavalt

on õigusrahu selles küsimuses tänaseks saavutatud (kd II tlk 10) ning Kaia-Triin Tammearu on

kolinud teise elukohta (vt süüdistatava avaldus oma ankeetandmete kohta ringkonnakohtu

10.05.2022 istungil). Harju Maakohtu 09.02.2022 otsuse alusel jäeti rahuldamata kannatanu

taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks. Nimetatud küsimust apellatsiooni korras ei

vaidlustatud. Süüdistatava väidetele, mis puudutavad kannatanu võimalikke vägivallaakte on

õiguskaitseorganid oma hinnangu juba andnud (vt Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebuse

lisaks olev 03.06.2020 Riigiprokuratuuri määrus asjas nr RP-6-8/21-286-2), uute võimalike

episoodide olemasolul tuleb avaldus teha politseile, mitte kohtule.

Ringkonnakohtu istungil palus kaitsja täiendavalt avaldada oma kliendi 09.03.2022 taotluse

kohtule (kd II tlk 95-95) ja maakohtu vastuse (kd II tlk 96-97). Ringkonnakohtule jääb

arusaamatuks, milles seisnes maakohtu minetus. Kaia-Triin Tammearu palus 09.03.2022

täiendada 12.01.2022 kohtuistungi protokolli. Süüdistatav ei olnud rahul, et maakohus

protokollis üksnes tema viimases sõnas esitatud taotluse olukorras, kus ta tõi PowerPointi

esitlust kasutades välja terve rea kannatanu nn valeväiteid. Kohus viitas oma 10.03.2022

vastuses, et viimases sõnas ei ole võimalik tõendeid esitada ning kohtuvaidluses kantakse

protokolli üksnes poole taotlus. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu seisukoht on kooskõlas

KrMS §-de 155 lg 2 p 11 (kohtuistungi protokolli kantakse süüdistatava viimases sõnas esitatud

taotlus), 300 lg 1 (kohtuvaidluses võivad pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud

tõenditele) ja 63 lg 1 ning 293 lg 1 (tõend on süüdistatava poolt kohtulikul uurimisel antud

ütlus).

Juhul, kui süüdistatav oleks tahtnud tugineda oma viimases sõnas tõenditele, tulnuks need

kaitseaktis kajastada ja kohtule varem esitada, kui apellant soovinuks oma viimases sõnas

viidata faktilistele asjaoludele, mida ta oleks tahtnud oma ütlustega tõendada, oleks tal tulnud

anda ristküsitluses vastavaid ütlusi.

Ringkonnakohus

nendib,

et

Kaia-Triin

Tammearu

ei

peagi

tegelikult

mõistma

kriminaalmenetluse ja kohtupidamise nüansse – ringkonnakohtule arusaadavalt ei ole

süüdistataval juriidilist kõrgharidust. Samas on kaitsja osavõtt käesolevas kriminaalasjas KrMS

§ 45 lg 4 alusel kohustuslik ning seega on mõistlik eeldada, et kaitsjal on võimalik kliendile

jooksvalt kõiki küsimusi selgitada. Loomulikult ei sõltu kaitsjast asjaolu, kas klient oma

advokaadi näpunäiteid järgib või soovitusi kuulab.

IV

Ringkonnakohtule arusaadavalt leiavad apellandid, et Kaia-Triin Tammearut ei ole võimalik

KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüdi tunnistada, sest tema eesmärgiks oli

abielu päästmine. Samuti ei saa ahistavaks jälitamiseks pidada seda, kui süüdistatav on

kannatanuga samadesse kohtadesse ilmumiseks hoopis teised põhjused või soovib ta veenduda

laste heaolus ning veeta viimastega koos aega. Maakohus leidis seevastu, et Kaia-Triin

Tammearu on toime pannud kuriteo ja teinud seda kavatsetult. Maakohus märkis oma otsuses,

et KarS § 1573 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu on võimalik toime panna ka abikaasa suhtes.

Kuigi kohus möönis, et kannatanu ei käitunud süüdistatavaga abielus olles korrektselt, ei

täheldanud maakohus, et Kaia-Triin Tammearu tegevust õigustanuks mõni süüdistatava või

tema kaitsja poolt esitatud asjaolu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti leidnud, et

oma abikaasa ahistav jälitamine KarS § 1573 lg 1 järgi on võimalik. Veelgi üldisemalt: ka

toimiv abielu ei tähenda seda, et KarS § 1573 lg 1 kohaldamine on välistatud. Tegelikult ei

tähenda abielus olemine seda, et ühel osapoolel on õigus sekkuda teise poole eraellu viimast

pidevalt näiteks kontrollides, jälitades jne.

Apellant tõstatas üldistatult küsimuse - kui kaugele võib inimene oma abielu päästmise nimel

minna, s.o millised käitumisaktid on aktsepteeritavad ja milliseid võiks (kui üldse) käsitleda

kuriteona KarS § 1573 lg 1 järgi. Lisaks rõhutas kaitsja, et süüdistatava käitumine on reaktsioon

X pidevatele provokatsioonidele.

Ringkonnakohus märgib, et puudus sisuline vaidlus selles, et X ja Kaia-Triin Tammearu olid

süüdistuses näidatud ajavahemikul teatud perioodi vältel veel abielus. Nimetatud asjaolu on

tõendatud nii kannatanu kui süüdistatava ütlustega. Samas nähtub ringkonnakohtu arvates

kriminaalasjas esitatud tõenditest, et arusaam lähisuhte lõppemisest on kannatanul ja

süüdistataval kardinaalselt erinev ning see asjaolu on võimaliku teoprovokatsiooni valguses

ringkonnakohtu hinnangul oluline.

Kannatanu rääkis kohtus, et otsus süüdistatavast lahku minna küpses mitu aastat (kd I tlk 119),

soovist lahutada andis ta naisele teada detsembris 2018 (kd I tlk 119), avalduse abielu

lahutamiseks andis ta sisse 18.02.2019 ning kohtuotsus abielu lahutamise kohta jõustus

detsembris 2019 (kd I tlk 118 pöördel). Kuigi kannatanu nimetas Kaia-Triin Tammearut

maakohtus selgesõnaliselt oma eksabikaasaks (kd I tlk 118 pöördel), polnud süüdistatav

seevastu maakohtuski veel kindel, et tema suhe X-ga on lõppenud (kd I tlk 175).

Käesolevas asjas on tõendatud, et süüdistatava ja kannatanu abielu lõppes juriidiliselt

17.12.2019 kui jõustus Harju Maakohtu 18.10.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2587 (kd II tlk

15-16). Harju Maakohus rahuldas X hagi abielu lahutamiseks 18.10.2019 ning märkis otsuses,

et abielu lõpeb päeval, mil kohtuotsus jõustub. Otsuse põhjendustes märkis kohus, et X jäi

kohtuistungil vaatamata pooltele antud n.ö järelemõtlemisajale hagiavalduse juurde. Kohus

lahutas abielu vaatamata Kaia-Triin Tammearu seisukohale, et hagi on mehe hetkeline ja

emotsionaalsest seisundist tingitud käik. Kohus ei pidanud võimalikuks jätta abielu lahutamata,

sest abielu ei saa taastada ilma mõlema poole tahteta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei oma kannatanu ja süüdistatava abielulahutuse jõustumine

tähtsust, sest abielusuhete faktiline lõppemine ja abielu juriidiline lõpp kaks eri asja. Abielu

lõpeb faktiliselt siis, kui üks osalistest deklareerib nii endale kui teisele, et omavahelisi suhteid

parandada pole võimalik ning tema enam nii jätkata ei soovi. Abielu juriidiline lahutamine on

reeglina ainult üks ja tegelikult ka formaalne osa lahkuminekuprotsessist.

Sarnaselt kaitsja ja maakohtuga möönab ringkonnakohus, et abielu lahutamine ei peaks olema

kergekäeline ja kaalutlemata samm. Seda enam olukorras, kus peres on kasvamas ühised,

alaealised lapsed. Eeltoodu tõttu ei ole ühele või teisele poolele tegelikult ette heidetav, kui

üritatakse abielu päästa. Samas on ringkonnakohtu hinnangul võrdlemisi ilmne, et abi- ja

kooselu saab turgutada (ja see on edukas) üksnes siis, kui seda meelt on mõlemad pooled. Juhul,

kui üks enam mingil põhjusel jätkata ei soovi, siis teda selleks vastu tahtmist sundida ei saa.

Ringkonnakohus nendib kannatanuga nõustuvalt, et inimesel on õigus oma elule ja samuti selle

jätkamisele kaaslasega, kelle inimene on ise valinud. Inimesed abielluvad ja paratamatu

reaalsus on see, et kõik abielud ei kesta elu lõpuni. Eesti kultuuriruumis on siiski tavapärane, et

osa sõlmitud abielusid lahutatakse kas mõlema poole ühisel või ühe abielupoole otsusel. Abielu

säilitamine ei saa olla omaette eesmärk ka juhul, kui peres kasvavad alaealised lapsed.

Käesoleval

juhul

tuleb

tõdeda,

et

apellandi

väited

kannatanupoolse

võimaliku

teoprovokatsiooni kohta on ainetud. Kriminaalasjas ei viita ükski tõend sellele, et kannatanu

oleks sihilikult ja teadlikult süüdistatavat õrritanud. Ringkonnakohus leiab, et hoopis

süüdistatav pole läbivalt aktsepteerinud oma eksmehe soovi tõmmata ühisele elule joon alla.

Kriminaalasjas esitatud tõenditest nähtub, et süüdistatav on pidanud X käitumist tujuks,

tuurideks, millekski mis läheb kohe üle, sest see on tingitud süüdistatava eripärast jms (vt

süüdistatava ütlused kd I tlk 175, 176, 176 pöördel, 177 pöördel, 178, 182). Süüdistatav läheb

isegi nii kaugele, et paneb kannatanule isetahtsi diagnoose (kd I tlk 159, kd I tlk 161).

Süüdistatav pole kordagi vaadanud näkku lihtlabasele tõele: X ei soovinud abielu jätkata ning

see soov oli läbimõeldud ja siiras. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatava suhtumine

kannatanusse meenutab vägisi seda nagu oleks täisealine mees poolearuline või lapseealine kes

ise ka ei tea, mis talle hea on. Küll aga näib seda teadvat kannatanu: ainukene hea ja õige asi X

elus on abielu temaga. Süüdistatav jätab täielikult tähelepanuta selle, et kõik kannatanu

käitumisaktid – abielu lõpetamisest rääkimine, lahutushagi kohtusse esitamine, hagi juurde

jäämine, püüd luua uusi suhteid, soov, et süüdistatav jätaks ta rahule nii kodus kui sealt

väljapool – viitavad oma järjekindluses ja kogumis sellele, et X ei tahtnud oma lähisuhet

kannatanuga jätkata.

Inimlikult võib mõista olukorda millest kannatanu end leidis: kuivõrd lahutusprotsess ei

toimunud kokkuleppel, siis paratamatult tähendas see kannatanu jaoks nii harjumuspärase

elukorralduse lõppu kui ka seda, et abikaasa jätab ta maha. Olla maha jäetud, mitte maha jätja

on inimesele tõenäoliselt märksa frustreerivam. Kahtlemata tekib sellisel juhul soov teist poolt

ümber veenda. Samas pole süüdistatav mõistnud lihtsat elutõde, mida avaldas kohtus X ema –

vägisi ennast kalliks teha ei saa. Abieluks, selle taastamiseks ja jätkamiseks on siiski vaja kahte

inimest. Üksinda, ilma teise poole tahteta, abielus olla ei saa. Ringkonnakohus nendib, et n.ö

ühepoolne abi- ja kooselu jätkamine, mida on läbivalt taotlenud kannatanu (kasvõi seeläbi, et

ta vaidles lahutushagile vastu, kaebas edasi maakohtu otsuse, mille alusel tema abielu lahutati

ja lõppeks keeldus välja kolimast ka kannatanu emale kuuluvatest eluruumidest, olles seda

ringkonnakohtule arusaadavalt teinud alles siis, kui pärast edasikaebevõimaluste ammendumist

jõustus vastav kohtulahend) ei ole aktsepteeritav. Ringkonnakohus ei tea, mille tõttu kujunes

kannatanul selline (eksi)arvamus, et X ise ka täpselt ei tea, mida ta tahab. Kogutud tõenditest

saab järeldada, et kannatanu teadis vägagi hästi, et tema süüdistatavaga koos oma eluteed enam

jätkata ei soovi.

Lisaks ei ole tõendatud, et kannatanu oli oma soovides heitlik: jah, X kinnitas, et otsus küpses

mitu aastat, sest ta ei leidnud endas julgust ja mõtles laste peale (kd I tlk 119). Kuigi X viitas,

et ta veetis 2018/2019 aastavahetuse Riias koos Kaia-Triin Tammearuga, arutamaks kokku-

lahku teemasid (kd I tlk 130 pöördel) puudub tegelikult vaidlus selles, et juba veebruaris 2019

kolis ta tunnistaja C juurde (kd I tlk 130 pöördel). Pärast suhte purunemist naasis mees koju,

kuid tundis oma sõnul juba paari päeva pärast, et lahutusega tuleb edasi liikuda (kd I tlk 130).

Kaitsja esitas kohtule tõendina kirjavahetuse, kinnitamaks seda, et süüdistatav ja kannatanu

proovisid oma abielu päästa (kd II tlk 17-20). Samas peetakse kirjavahetust terapeudi,

süüdistatava ja kannatanu vahel, eesmärgiga leida kohtumiseks sobiv aeg, novembris 2019 ehk

ajal, mil maakohus oli abielu juba lahutanud. Kannatanu ja süüdistatav andsid nõustamise

eesmärgi kohta erinevaid ütlusi: Kaia-Triin Tammearu selgitas (kd I tlk 176 pöördel), et nad

tahtsid oma abielu taastada, kuid kannatanu sõnul oli teraapia eesmärgiks leppida kokku

lahutusejärgne elukorraldus (kd I tlk 130). Arvestades seda, et detsembris 2019 läks kannatanu

Rootsi suusareisile ilma süüdistatavata ning viimast ei olnud kunagi reisiseltskonda arvatud (vt

tunnistaja W ütlused kd I tlk 146 pöördel-148), on ilmne, et süüdistatava jutt terapeudi

külastamisest abielu päästmise eesmärgil ei tarvitse olla tõde.

Ringkonnakohus ei mõista, mida pidanuks kannatanu tegema või kuidas käituma olukorras kus

ta oma abielu jätkata ei soovinud. Elama hambad ristis edasi koos inimesega, kellega ta enam

koos elada ei soovinud? Jätma oma elu elamata ja suhted talle meeldivate inimestega loomata,

kui naine lahutusega nõus ei ole ja keeldub välja kolimast? Olukorras kus juriidiline protsess

võib võtta aastaid? Kohus ei näe, et X oleks kannatanut provotseerinud. Kannatanu oli naisele

proovinud selgitada, et ta soovib abielu lahutada ja teha seda vastastikusel kokkuleppel, andnud

viimase saavutamata jätmisel lahutushagi kohtusse ning jäänud selle juurde. Ringkonnakohus

leiab, et süüdistatav ei provotseerinud kannatanut vaid üritas jätkata oma elu ilma

süüdistatavata, kuid viimane keeldus tunnistamast väga lihtsat tõsiasja – tema abielu sai läbi,

sest abikaasa ei näinud enam võimalust koos jätkata. Pehmelt öeldes on küüniline tõdeda, et

inimesel puudub absoluutselt igasugune õigus luua uusi tutvusi ja suhteid ajal, mil eelmine

kaaslane keeldub kangekaelselt ja ühepoolselt suhet lõpetamast ning see õigus tekib alles siis,

kui on olemas jõustunud kohtuotsused selle kohta, et abielu on lahutatud ning eks peab

eluruumid ebaseaduslikust valdusest vabastama.

Eeltoodu tõttu jääb ringkonnakohtu hinnangul täielikult tagajärjetuks kaitsja argumentatsioon,

mis puudutab võimaliku teoprovokatsiooni. Käsiloleva kaasuse asjaolud ei kattu mingilgi moel

apellatsioonis viidatud kohtupraktikas käsitletud kaasustes tuvastatud asjaoludega.

Apellantide väited selle kohta, et X on kriminaalmenetlust ja valesid kasutanud selleks, et

lapsed ema elust välja tõrjuda ja emast n.ö võõrandada ehk võõrutada, ei kannata

ringkonnakohtu arvates samuti kriitikat. Tõsi on see, et lapsed jäeti käesolevas kriminaalasjas

kohtusse kutsumata ja seega üle kuulamata olukorras, kus nad ilmselt teadsid nii mõndagi

tõendamiseseme asjaoludest. Samas on fakt, et antud kaasuse asjaolusid silmas pidades oli laste

kaasamata jätmine igakülgselt nende huvides: kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtub, et

lapsed on pidanud olema aastapäevi tunnistajaks piinlikuvõitu situatsioonidele, kuidas

kannatanu on üritanud oma abielu „päästa“. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt apellantidele,

et ema on teinud kõik endast oleneva selleks, et lapsed ei sooviks temaga suhelda. Esitatud

tõendite pinnalt tuleb nõustuda prokuröriga selles, et süüdistatav ei seadnud mitte kordagi

esikohale laste huvisid vaid Kaia-Triin Tammearu keskendus ümber X keerlemisele ja viimase

eraeluliste ettevõtmiste igakülgsele nurjamisele.

Ringkonnakohtule arusaadavalt on süüdistatava ja kannatanu ühised lapsed vanuses 10.a ja

15.a. Sellises vanuses lapsi ei ole võimalik ühe vanema poolt teisest meelevaldselt eemaldada.

Vähemalt 15.a teismeline on juba sedavõrd iseteadlik, et valib ise kas ta eraldi elava vanemaga

suhtleb või mitte. Kriminaalasjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et isa oleks keelanud lastel

emaga suhelda või mustanuks ema igakülgselt eesmärgiga, et lapsed ei sooviks enam emaga

suhelda. Märkimist väärib, et eelnimetatud asjaolude tõendamiseks võinuks süüdistatav kaaluda

või kasutada võimalust laste kohtus küsitlemiseks, kuid seda millegipärast ei tehtud. Kannatanu

ütlused selle kohta, et eluruumide eraldamisel jättis ta lastele võimaluse minna igal hetkel ema

juurde on tõesed – nn liblikatüüpi lukk, mida saab avada nähtub nt kd I tlk 163 asuvalt fotolt.

Seda, et laps ise ei soovi emaga suhelda ilmestab vast kõige paremini foto Ä nutiseadmest (kd

I tlk 64). Kriminaalasjas uuritud tõendite pinnalt saab järeldada vaid üht: lastel oli ema

käitumise pärast piinlik ning järelikult ei saa välistada, et kannatanu on ise oma käitumise läbi

loonud olukorra kus lapsed ei soovi temaga suhelda. Samas on selge, et sedagi lihtsat tõsiasja

süüdistatav millegipärast ei mõista.

V

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsuses põhjendatult leidnud, et kannatanu

ütlused on usaldusväärsed põhjusel, et need riimuvad tunnistajate ütlustega ning kohtule

esitatud kirjalike tõenditega. Kohtule esitatud tõendite pinnalt ei saanudki maakohus

ringkonnakohtu arvates jõuda vastupidisele järeldusele. Isikuliste tõendiallikate ütlusi tervikuna

ja kogumis hinnates tuleb nõustuda maakohtu seisukohaga, et X ja tunnistajate ütlused on oma

sisult riimuvad ning kooskõlas ka kohtule esitatud kirjalike tõenditega (kd II tlk 86 pöördel).

Ringkonnakohus nendib, et käesolevas asjas on kannatanu ja tunnistajad (C, Z, Y, Q ja W) oma

ütlustes kirjeldanud üht ja sama: kannatanu X soovis ühisele elule Kaia-Triin Tammearuga

joone alla tõmmata, süüdistatav kannatanu otsusega ei leppinud ning üritas vastu X tahtmist

ühist elu jätkata. Tähelepanu väärib asjaolu, et tunnistajad C ja Z olid eri aegadel kannatanuga

lähisuhtes, kohtulikul uurimisel ei tuvastatud, et naised oleksid olnud tuttavad või sõbrannad.

Ometigi on nad süüdistatava käitumist kirjeldanud sarnaselt ja sealjuures kannatanuga

riimuvalt. Õige on maakohtu märkus, et tunnistaja Y ütlustest ei nähtu mittemingisugust vaenu

süüdistatava suhtes, pigem on kannatanu ema kurb, et noorte elu läks nii nagu ta on läinud.

Süüdistatava käitumist kirjeldab kannatanu ja tunnistajatega sarnaselt täiesti asjasse puutumatu

tunnistaja, politseinik Q – viimase ütlused jäävad küll süüdistuse piiridest osaliselt välja, kuid

ülejäänud isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse hindamisel on neid võimalik

kasutada. Paraku tuleb tõdeda, et see kuidas kirjeldas Q süüdistatava käitumist (kd I tlk 148-

149 pöördel) ja arusaamu, ühtib kannatanu (ja ülejäänud tunnistajate) mitte süüdistatava

ütlustega.

Kaitsja väitel illustreerib kannatanu ütluste ebaõigsust fakt, et tunnistajad tajusid süüdistuses

kirjeldatud olukordi reeglina vähem häirivana kui kannatanu. Maakohus on kohaselt viidanud,

et kannatanu oli kaaslased kutsunud erinevatele üritustele ning tal oli Kaia-Triin Tammearu

käitumise pärast väga piinlik ka kolmandate isikute ees (kd II tlk 87). Ringkonnakohus märgib

täiendavalt, et X ja tunnistajate erinevad reaktsioonid on adekvaatsed: olenemata sellest kas ja

kui palju Kaia-Triin Tammearu käitumine tunnistajaid häiris on selge, et inimene, kelle elu

segamisele korduvalt ja järjepidevalt keskendutakse, tunnebki end veidi enam häirituna kui

tunnistajad, kelle igapäevaelu osaks süüdistuses kirjeldatud stseenid ja vahejuhtumid olid veidi

vähesemal määral.

Ringkonnakohus nendib, et Kaia-Triin Tammearu on oma tegusid eitanud (nt vilistlasball

detsembris 2018); leidnud, et kannatanu valetab (läbivalt); märkinud, et ta pidi erinevatel

põhjustel viibima kannatanuga samades kohtades (vilistlasball mais 2019, XXX tantsukooli

episood septembris 2020); öelnud, et kannatanu käitus valesti, kui läks teiste kaaslastega või

inimestega kusagile kus nad on kahekesi käinud või plaaninud minna (2019 reisid Korsikale ja

Rootsi Kuningriiki), soovinud olla oma lapsega (06.11.2020 episood kinos Solaris ja

29.11.2019 episood Lauluväljakul), olnud seisukohal, et üksnes paberil abielus olles ongi

normaalne meest katsuda ja kallistada, kui teine seda ei taha. Paraku ei riimu Kaia-Triin

Tammearu ütlused teiste asjas kogutud tõenditega, rääkimata sellest, et süüdistatava

kaitseversioon on võrdlemisi ebajärjekindel ja vastuoluline: ühelt poolt toob süüdistatav välja

eelnevalt loetletud selgitusi ja õigustusi, kuid teiselt poolt on tema kaitsetaktika üles ehitatud

sellele, et eesmärk pühitseb abinõu ja sel põhjusel oli kõik süüdistuses esitatu vältimatult vajalik

abielu päästmiseks.

Järgnevalt esitab ringkonnakohus oma seisukohad apellatsiooniväidete kohta kuriteosündmuste

ajalises järjekorras.

Sissejuhatavalt tuleb tõendite hindamisel märkida seda, et Riigikohtu väljakujunenud praktika

kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises

kohtukoosseisus,

vaid

eelkõige

esimese

astme

kohtu

tegevuse

kontrollimine

apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-16-6115/67,

p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-18-1247/58, p

33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu

otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult

motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal

maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel

tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb

apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 1-

20-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis

annaks põhjust jõuda maakohtu järeldustest tõendite ja süüküsimuse osas kardinaalselt

teistsugustele järeldustele. Apellatsioonides ei esitata argumente, mida maakohus poleks juba

käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas

otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused.

01.12.2018 episood (Tartu Ülikooli vilistlasball Vanemuise teatris):

Esmalt heideti Kaia-Triin Tammearule ette seda, et ta füüsiliselt jälitas ja ahistas X 01.12.2018

Vanemuise Teatris toimunud Tartu Ülikooli vilistlasballil. Kaia-Triin Tammearu hoidis X-l

viimase tahte vastaselt ümbert ja käest kinni ning järgnes kannatanule sinna kuhu kannatanu

parasjagu läks. Maakohus on otsuses refereerinud isikuliste tõendiallikate (süüdistatav,

tunnistaja C ja kannatanu) ütlusi ning järeldas, et kuigi klassikaliselt oli tegemist ebamugava

situatsiooniga – abielumees läks ballile teise kaaslasega, mitte oma abikaasaga – oli see

ahistamise jälitamise algus, sest selle ainsa juhtumi peale poleks X ilmselgelt riigi poole

pöördunud, kuigi Kaia-Triin Tammearu käitumine ei jäänud viisakuse piiridesse - s.o X palus

Kaia-Triin Tammearul lahkuda, kuid süüdistatav jätkas oma tegevust nii nagu X oma ütlustes

kirjeldas. Eeltoodust järeldab kohus, et nimetatud episoodis luges maakohus usaldusväärseks

otsuses kajastatud kannatanu ütlused.

Kaitsja hinnangul ei kinnita tunnistaja C ütlused süüdistusversiooni: tunnistaja ei tõenda seda,

et süüdistatav hoidis kannatanul viimase tahte vastaselt ümbert ja käest kinni ning käis neil

järgi, üritas X tantsima kutsuda jms. Kaitsja märkis, et 01.12.2018 episoodi kohta andsid

süüdistatav ja kannatanu diametraalselt erinevaid ütlusi, tunnistaja C ütlused kannatanu

versiooni ei toeta.

Kaia-Triin Tammearu on oma apellatsiooni p 9.1 samuti viidanud lahknevustele kannatanu ja

tunnistaja C kohtus antud ütlustele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et 01.12.2018 episoodis on kannatanu X ütlused

usaldusväärsed. Kannatanu selgitas kohtus (kd I tlk 119), et ta oli 01.12.2018 Vanemuise teatris

Tartu Ülikooli ballil koos C-ga, X väitel oli tema vaates suhe Kaia-Triin Tammearuga

problemaatiline (kd I tlk 118 pöördel-119). Süüdistatava ütluste järgi oli ta varem

vilistlasballidel käinud koos X-ga – peotants oli nende ühine hobi, kuid 2018.a ballile läks ta

teise kaaslasega, F-ga, sest X otsustas sinna minna C-ga ja järelikult tuli tal leida teine kaaslane

(kd I tlk 178). Vastuseks prokurörile märkis süüdistatav, et F-ga tutvus ta samal päeval Tartus.

Ballile pidi ta algselt minema lapsepõlvesõbraga, kuid viimane hüppas viimasel hetkel alt ära

(kd I tlk 181 pöördel). Tunnistaja C selgitas, et tema teada oli X suhe problemaatiline (kd I tlk

170) ning enne suhte algust kannatanuga käis ta viimase kutsel 01.12.2018 Tartu Ülikooli

vilistlasballil. Ringkonnakohus märgib, et järelikult teadis Kaia-Triin Tammearu enne

01.12.2018 balli, et X läheb ballile teise kaaslasega. Kannatanu ja tunnistaja ütlustest saab

järeldada, et X jaoks oli suhe abikaasaga tupikus. Ringkonnakohtu hinnangul otsustas Kaia-

Triin Tammearu nimme ballile minna. Vaidlus puudub selles, et sellel ajal jagasid süüdistatav

ja kannatanu ühist eluaset ning neil olid ühised alaealised lapsed. Järelikult oli naisel mehe

käikudest piisavalt hea ülevaade – sama eluruumi jagades pole võimalik oma käike varjata.

Fakt, et süüdistatava sõnul oli vilistlasballi väisamine kujunenud tema ja süüdistatava

traditsiooniks, tähendab seda, et Kaia-Triin Tammearule ei valmistanud ülearu raskusi välja

mõelda, kuhu X kavatseb 01.12.2018 minna. Arvestades seda, et Kaia-Triin Tammearu arvates

polnud kohtuistungi toimumise ajakski veel (vaatamata jõustunud lahutusele) selge kas tema ja

kannatanu suhe ikkagi on läbi (vt kd I tlk 178) on eluliselt usutav, et Kaia-Triin Tammearu läks

ballile veendumaks kas ja kui siis kellega on tema abikaasa vilistlasballil. Esile tõstmist väärib

antud juhul ka asjaolu, et kannatanule teadaolevalt ei olnud Kaia-Triin Tammearu Tartu

Ülikooli vilistlane (kd I tlk 120), s.o järelikult ei kannustanud süüdistatavat ballile minema soov

kohtuda endiste ülikoolikaaslastega.

Tõsi, ballil toimunu osas on kannatanu ja tunnistaja C ütlused mõnevõrra lahknevad: kannatanu

selgitas, et Kaia-Triin Tammearu hakkas neil järgi käima, kuid C sõnul ilmus Kaia-Triin

Tammearu ootamatult välja, ta nägi naist ja kannatanut suhtlemas ning õige pea läksid nad

kannatanuga ballilt minema.

Ringkonnakohus nendib, et süüdistatava versiooni toimunust – mitte midagi erilist ei juhtunud,

X oli oma kaaslasega ja tema oma kaaslasega – ei ole võimalik jaatada kahel põhjusel: esiteks

pole eluliselt usutav, et naine kes ilmselgelt armukadedusest ajendatuna järgneb oma abikaasale

ballile teise linna, piirdub peol olles abikaasa ja tolle kaaslase eemalt jõllitamisega. Teiseks pole

kriminaalasjas esitatud tõendite pinnalt ammugi usutav, et Kaia-Triin Tammearu suutis jääda

suhtluses kannatanuga rahulikuks, soliidseks ja eemal viibivaks. Kriminaalasjas uuritud tõendid

nende kogumis toetavad käesoleval juhul kannatanu ütlusi, sest tuleb nentida, et Kaia-Triin

Tammearule on läbivalt omane aktiivsus, mitte passiivsus. Kolmandaks on ilmne, et C (vt

kannatanu ja tunnistaja ütlused selle kohta, et neil tärkas 2019.a esimeses pooles lähisuhe) oli

konkreetsel hetkel kannatanu huviobjekt ning sellises olukorras teevad kõik inimesed endast

oleneva, et vahejuhtum n.ö vaikselt ära klaarida. Viimast viisi tunnistaja tegelikult ju kirjeldabki

ning eeltoodu selgitab, miks kirjeldas kannatanu situatsiooni ballil märksa mahlakamana kui

tunnistaja.

Kokkuvõtvalt ei ole maakohus ringkonnakohtu arvates teinud vigu, kui luges usaldusväärseks

kannatanu, mitte süüdistatava ütlused. Vastuolud kannatanu ja tunnistaja ütlustes küll on, kuid

neid on võimalik selgitada. Süüdistatava versiooni selles, et ta läks ballile, sest soovis lihtsalt

tantsida ja aega veeta, paraku mitte miski ei toeta.

mai 2019 episood (Tartu Ülikooli vilistlaspidu Ujula 4 Tartus):

Kaitsja märkis apellatsioonis, et mais 2019 Tartus Ujula 4 toimunud Tartu Ülikooli vilistlaspeo

puhul eeldas X Kaia-Triin Tammearult häirivat käitumist ja reageeris sel põhjusel üle. Kaitsja

viitas, et kliendil oli Tartus viibimiseks põhjus – tal oli raamatuesitlus, süüdistatav ei läinud

Tartusse eesmärgiga kannatanut jälitada. Järgmisel hommikul hotellis London toimunud

hommikusöögil viibis lauas Kaia-Triin Tammearu alaealine laps ning pole ühtegi põhjust, miks

ema ei võiks ühineda seltskonnaga kus on tema laps. Lisaks ei kinnita C ütlused

süüdistusversiooni, mille järgi tegi Kaia-Triin Tammearu hommikusöögilauas negatiivseid

kommentaare.

Maakohus

on

ringkonnakohtu

arvates

põhjendatult

viitega

e-kirjavahetusele

ja

sõnumivahetusele (kd II tlk 81 pöördel) leidnud, et Kaia-Triin Tammearu initsieeris

vilistlasürituse raames toimunud raamatuesitluse ise ja tegi seda millegipärast vahetult enne

vilistlaspeo toimumist. Ringkonnakohus märgib, et ilmselgelt on raamatuesitlus ettekääne:

kannatanu selgitas kohtus, et neil oli süüdistatavaga kokkulepe, et nende ühine laps on

kõnealusel nädalavahetusel süüdistatavaga, kuid viimane teatas viimasel hetkel, et läheb

Tartusse (kd I tlk 130 pöördel). Arvestades seda, et süüdistatav ilmselgelt teadis oma mehe

harjumusi (nt on üritusi, mida inimene reeglina külastab ja naljalt vahele ei jäta, üks sellistest

võib vabalt olla kohtumine endiste klassi- või kursusekaaslastega) on ringkonnakohtu

hinnangul kohane järeldada, et süüdistatava eesmärgiks ei olnud raamatuesitlus.

Süüdistatav viitas, et tal oli ebameeldiv näha peol abikaasat koos teise naisega. Vaidlus puudub

ning kannatanu, süüdistatava ja C ütlustega on tõendatud, et mais 2019 elas kannatanu koos C-

ga. Olukorras kus süüdistatava enda väitel oli tal peol ebamugav näha oma abikaasat teise

kaaslasega, tekib lihtne küsimus – miks siis üldse oli vaja oma mehe harjumusi teades sinna

peole minna? Samuti on maakohus korrektselt järeldanud, et vilistlaspeo väisamine koos

kaaslasega ei tee olematuks seda, mida heidab ette esitatud süüdistus ning mida kinnitasid ka

süüdistatav ja tunnistaja C, s.o vilistlaspeol käis Kaia-Triin Tammearu peole koos läinud X-l ja

C-l järgi ning häiris neid. Kõik puudutatud inimesed (sh süüdistatav) selgitasid, et lõpuks pidi

sekkuma ürituse turvamees. Märkimist väärib asjaolu, et kaitsja esitatud lühisõnumivahetus F-

ga (kd II tlk 33) tõendab ringkonnakohtu arvates hoopis seda, et vaatamata vilistlaspeo

väisamisele kaaslasega on viimane raskustes peolt Kaia-Triin Tammearu üles leidmisega, s.o

peole võib minna koos ükskõik kellega, kuid see ei tähenda automaatselt seda, et seal ka koos

aega sisustatakse. Kannatanu ja tunnistaja C ütlused ning kaitsja esitatud kirjalik tõend

illustreerivad ilmekalt seda, millele süüdistatava aeg peol kulus. Väidetavale kaaslasele

ilmselgelt mitte. Puutuvalt lapsega hommikusöögilauas aja veetmisesse märgib kohus, et kui

lapse ema soovib lapsega koos aega veeta ja hommikust süüa, siis on see täiesti võimalik: ühine

hommikusöök tuleb lapsega lihtsalt kokku leppida. Lapsega kvaliteetaja veetmine ei eelda seda,

et tuleb tingimata pressida ennast lapse, mehe ja tema uue kaaslase lauda. Tunnistaja C ütlustega

on tõendatud, et Kaia-Triin Tammearu sõnum hommikusöögilauas oli selline, et temast nagunii

lahti ei saa. Kannatanu ja tunnistaja C riimuvate ütlustega on täielikult ümber lükatud kõik

versioonid selle kohta, et Kaia-Triin Tammearut huvitas laps. Samuti jääb arusaamatuks kaitsja

väide, et tema klient ei teinud hommikusöögilauas negatiivseid kommentaare. Viimaseid

kirjeldas oma ütlustes kannatanu. Arvestades seda, kuidas kirjeldasid eelmist õhtut tunnistaja

ja kannatanu on ilmselge vale süüdistatava väide, et hommikusöögilauas räägiti üksnes

neutraalset ja meeldivat juttu. Tunnistaja ja kannatanu mäletavad ühist hommikusööki veidi

teisiti (vt tunnistaja ütlused kd I tlk 170 pöördel ja kannatanu ütlused kd I tlk 121). Kokkuvõtvalt

ei näe ringkonnakohus, et käsitletud episoodis võimaldaks tõendid jõuda maakohtust erinevale

seisukohale.

Juuli 2019 episood (Korsika matkarada):

Maakohus ei pidanud Kaia-Triin Tammearu ütlusi usaldusväärseks märkides, et kannatanu ja

tunnistaja kirjeldasid riimuvalt, kuidas nad reisi Korsikale planeerisid. Maakohus ei uskunud

Kaia-Triin Tammearu sõnu selles, et kohtumine matkarajal X-ga ja C-ga oli juhuslik. Maakohus

märkis, et süüdistatav läks sihilikult Korsikale ja suundus matkarajale eesmärgiga kannatanu

puhkus ära rikkuda.

Ringkonnakohus nendib maakohtuga nõustuvalt, et süüdistuses märgitud ajal olid kannatanu ja

C suhtes, seda kinnitasid nii kannatanu, tunnistaja kui ka süüdistatav. X ja C rääkisid mõlemad

seda, kuidas nad tahtsid minna Korsikale matkama, üritasid oma plaane Kaia-Triin Tammearu

eest varjata, kuid viimane sai kuidagi nende plaanidest teada ja ütles kannatanule, et rikub nende

puhkuse ära (vt kannatanu ütlused kd I tlk 121 ja 121 pöördel, tunnistaja ütlused kd I tlk 171

pöördel). Ringkonnakohus märgib, et ütlused on riimuvad ning puudub igasugune mõistlik

põhjendus, miks peaks kannatanu ja tunnistaja valetama. Isegi kui nõustuda süüdistatavaga ja

väita, et kriminaalasi on kannatanu kättemaks vms süüdistatavale, siis jääb arusaamatuks, miks

peaks kannatanuga käesolevaks ajaks juba aastapäevad tagasi lahku läinud tunnistaja C kohtus

valetama ning süüdistatavat mustama.

Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ja tunnistaja ütlused usaldusväärsed, sest nad kirjeldavad

kohtumist süüdistatavaga erinevalt. Ringkonnakohus tutvus kannatanu ja tunnistaja ütlustega

(kd I tlk 121 ja 121 pöördel ja kd I tlk 171 pöördel, tlk 172 pöördel) ning erinevalt kaitsjast ei

näe ringkonnakohus, et X ja C ütlused oleks diametraalses vastuolus. Kannatanu ütluste

kohaselt matkas ta koos kaaslasega matkarajal, kui nägi kuidas keegi tema poole jookseb.

Süüdistatav hüppas talle kaela, laulis itaaliakeelset laulu ja hakkas tegema solvavaid

kommentaare. Tunnistaja märkis, et ta märkas ühel hetkel, kuidas heledates rõivastes inimene

tormab nende poole, käed laiali ja huilgab. Kaia-Triin Tammearu jõudis neile lähemale ja

hüppas X-le kaela. C selgitas, et seejärel nad vestlesid ca 10 minutit. Kokkuvõtvalt on

kannatanu ja tunnistaja kirjeldanud kohtumist Kaia-Triin Tammearuga täiesti sarnaselt.

Ringkonnakohus märgib, et seda kas tegemist on huilgamise või itaaliakeelse serenaadiga

sõltub võrdselt nii esitajast kui kuulajast. Kaitsja märkis, et kannatanu sõnul ahistas süüdistatav

teda füüsiliselt ja verbaalselt, kuid C hinnangul pidas süüdistatav neid kinni lühikest aega.

Esiteks tuleb märkida, et keegi ei täpsustanud kohtuistungil kas kannatanu võis füüsilise

ahistamise all silmas pidada seda, et Kaia-Triin Tammearu hüppas talle kaela – viimast

kinnitavad nii kannatanu kui tunnistaja ning ringkonnakohtu hinnangul paigutub inimesele

kaela langemine siis, kui seda ei soovita vastuvaidlematult soovimatu füüsilise kontakti alla.

Teiseks ei täpsustanud keegi, kui kaua kannatanu hinnangul kohtumine matkarajal kestis. Kuigi

tunnistaja ei avanud vestluse sisu on selge, et sündmus oli nii talle kui kannatanule šokeeriv –

seda kinnitasid mõlemad. Sealjuures nähtub kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et nende jaoks

polnud häiriv mitte vestlus vaid eelkõige tõsiasi, et keegi näeb nii palju vaeva nende üles

otsimiseks, tuleb teise riiki järgi. Käesoleval juhul ei olegi tegelikult oluline mida süüdistatav

kohtumisel ütles, vaid fakt, et ta ilmus Korsikale üksnes selle pärast, et seal oli X koos C-ga.

Kaitsja heitis maakohtule ette seda, et kannatanu ja tunnistaja ütlused selle kohta, kuidas võis

süüdistatav nende asukohast teada saada, olid erinevad. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu

sõnul pärineb tema teadmine tunnistaja C-lt, s.o X ise vahetult selle fakti kohta Korsikal teavet

ei hankinud, vaid ta vahendas kohtus seda, mida talle rääkis tunnistaja C (kd I tlk 131 pöördel).

Viimane selgitas, et Kaia-Triin Tammearu ise kirjeldas, kuidas ta käis erinevates kohtades

küsimas, kas neid on kusagil nähtud. Ringkonnakohus nendib, et arvestades sündmuse ja

kohtuistungi vahele jäänud ajavahemikku ning tõsiasja, et süüdistatav vahendas C-lt saadud

teavet, on teatud erinevused isikute ütlustes loomulikud. Samas langevad kannatanu ja

tunnistaja ütlused kokku selles, et neile teadaolevalt tegi Kaia-Triin Tammearu pingutusi nende

võimaliku asukoha tuvastamiseks, s.o kohtumine matkarajal ei olnud juhuslik vaid planeeritud.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et kõrvaldamata on kahtlus juhusliku kohtumise

kohta. Kaitsja ei pidanud eluliselt usutavaks, et nii pikalt rajalt kellegi leidmine ja üles otsimine

on võimalik. Oma väite kinnituseks esitas kaitsja maakohtule väljatrüki internetist, millelt

nähtub kõnealuse matkaraja pikkus (kd II tlk 34). Ringkonnakohtu hinnangul ei pööranud

kaitsja tähelepanu sellele, mida rääkisid kohtus kannatanu ja tunnistaja C. Kannatanu märkis,

et rada, kus nad Kaia-Triin Tammearuga kohtusid, oli 7-10 kilomeetrit. Tunnistaja sõnul pidi

Kaia-Triin Tammearu nende leidmiseks lahendama kaks küsimust: tegema kindlaks, kui

kaugele nad on jõudnud ja aru saama, mis pidi nad liiguvad (kd I tlk 171 pöördel) Arvestades

tunnistaja C ütlusi selle kohta, et Kaia-Triin Tammearu kogus nende viibimiskoha kohta

kohalikelt teavet, ei ole ringkonnakohtu arvates viidatud kahele küsimusele vastuse saamine

ülemäära keeruline. Silmas tuleb pidada ka seda, et kolmandad isikud on eelduslikult nõus

lahkelt infot jagama matkaradadel kohatud inimeste kohta, kui ilmub välja keegi, kes väidab,

et ta on matkakaaslastest maha jäänud vms. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud tegemist

juhusliku kohtumisega: kannatanu ja tunnistaja kirjeldasid, kuidas nad proovisid minekut

varjata, Kaia-Triin Tammearu sai nende plaanidest teada, lubas tulla puhkust rikkuma ja täitis

oma lubaduse. Ringkonnakohus märgib, et kahtlemata ei saa juhuseid välistada, kuid siinkohal

tuleb vaadata tervikpilti: käesolevas asjas on n.ö juhuslikke kohtumisi kogunenud piisavalt

kriitiline mass väitmaks, et need ei saa olla juhuslikud. Absoluutselt asjasse puutumatu on

kaitsja väide, et 2019.a koju tagasi kolides kasutas kannatanu Kaia-Triin Tammearu abi.

Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd süüdistatav elas viidatud ajal seal kuhu X naasis (oma ema

majja) ja seega on mõistlik eeldada, et Kaia-Triin Tammearu oli kannatanu plaanidest teadlik.

Seda, kas kannatanu palus ise abi või süüdistatav pakkus oma abi, keegi ei täpsustanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda abi kasutamine kolimisel seda, et kannatanu jaoks poleks

olnud eelnev häiriv.

Kaitsja esitas apellatsioonis väite, et kooskõlas KarS § 7 lg 1 p 1 ei ole Kaia-Triin Tammearut

võimalik Eesti Vabariigis juulis 2019 Korsikal toime pandud teo eest vastutusele võtta.

Eesti karistusseadus kehtib KarS § 7 lg 1 p 1 järgi väljaspool Eesti territooriumi toimepandud

teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline

tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning tegu on toime pandud Eesti kodaniku

vastu.

Tõendamaks identset karistusnormi, esitas prokurör maakohtule Eesti Vabariigi poolt Prantsuse

Vabariigile edastatud õigusabitaotluse ja sellele laekunud vastuse (kd I tlk 49-56). Bastia linna

kriminaalkohus märkis oma 17.02.2021 vastuses, et Eesti Vabariigi 02.02.2021 päringus

kirjeldatud teod võivad kvalifitseeruda prantsuse õiguse järgi endise abikaasa või elukaaslase

moraalseks ahistamiseks. Prantsuse karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi „Abikaasa,

ametliku või mitteametliku vabaabielu elukaaslase või kooselupartneri ahistamise eest

korduvate väljaütlemiste või tegudega, mille eesmärk või tagajärg on viimase elutingimiste

halvenemine, mis väljendub viimase füüsilise või vaimse tervise halvenemises, karistatakse

vabadusekaotusega pikkusega kuni kolm aastat ja rahatrahviga summas suurusega kuni

45 000,00 eurot, kui need asjaolud põhjustasid täieliku töövõimetuse pikkusega kuni kaheksa

päeva või millega töövõimetust ei kaasnenud, vabadusekaotusega pikkusega kuni viis aastat ja

rahatrahviga suurusega kuni 75 000,00 eurot kui need asjaolud põhjustasid täieliku

töövõimetuse pikkusega kauem kui kaheksa päeva või kui need teod on pandud toime alaealise

juuresviibimisel ja pealtnägemisel. Samad karistused kehtivad ka juhul, kui sama kuriteo paneb

toime ohvri endine abikaasa või ametliku või mitteametliku vabaabielu elukaaslane. Karistusi

suurendatakse vabadusekaotuseni kuni kümneks aastaks ja rahatrahvini summas suurusega

kuni 150 000,00 eurot, kui ahistamine on viinud ohvri enesetapuni või enesetapukatseni.“

Eesti Vabariigi karistusseadustiku § 1573 lg 1 järgi loetakse ahistavaks jälitamiseks teise isikuga

korduva või järjepideva kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil teise isiku tahte

vastaselt tema eraellu sekkumine, kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine,

alandamine või muul viisil oluliselt häirimine, kui puudub KarS § 137 sätestatud

süüteokoosseis.

Ringkonnakohtu hinnangul on normid sisult identsed. Eesti Vabariigis on KarS § 1573 lg 1

sätestatud ahistamine kuriteona karistatav, kui teise isikuga otsitakse kontakti, teist isikut

jälgitakse või sekkutakse muul viisil teise isiku eraellu viimase tahte vastaselt ning kirjeldatud

tegevuse eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine, alandamine või muul viisil oluliselt

häirimine. Sarnaselt Eesti Vabariigis kehtiva KarS § 1573 lg 1 on Prantsuse Vabariigis art 222-

33-2-1 kirjeldatud tegevus kuriteona karistatav, kui normis piiritletud isiku ahistamine ehk

väljaütlemised või teod on korduva iseloomuga. Oluline erinevus on selles, et Eesti Vabariigi

karistusseadustik ei sea võimalikule toimepanijale lisatingimusi – Eestis võib teo toime panna

igaüks, Prantsusmaal võetakse viidatud sätte alusel vastutusele lähisuhtes olnud või olevad

inimesed. Eeltoodu tähtsust ei oma: käesolevas asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus selles, et

kannatanu ja süüdistatav olid juulis 2019 veel abielus, kuid see oli lagunenud – kannatanu elas

koos teise naisega. Erinevalt KarS § 1573 lg 1 loetakse Prantsusmaal art 222-33-2-1 sätestatud

tegevus kuriteoks, kui selle eesmärk või tagajärg on isiku elutingimuste halvenemine, mis

väljendub viimase füüsilise või vaimse tervise halvenemises. Ringkonnakohus nendib, et nii

Eestis kui Prantsusmaal on kaitstavaks õigushüveks inimese vaimne tervis. Prantsusmaal

kehtivat normi grammatiliselt tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et seal on tõendamiseseme

üheks asjaoluks tõsiasi, et puudutatud isiku vaimne või füüsiline tervis pidi halvenema. Samas

ei ole oluline, et halvenemisega kaasneks töövõimetus – vastutusele saab võtta toimepanija ka

juhul, kui ohvrile töövõimetust ei kaasnenud. Ringkonnakohtu hinnangul kaasneb KarS § 1573

lg 1 väljendatud võimaliku tagajärge – inimese hirmutamine, alandamine või muul viisil oluline

häirimine – realiseerumisel vastuvaidlematult negatiivne muutus puudutatud isiku

elutingimustes, s.o vaimses tervises. Identse karistusnormi eelduseks ei saa seada seda, et Eestis

ja välisriigis kehtivad normide sõnastus kattub sajaprotsendiliselt.

Ringkonnakohus leiab, et Prantsusmaa Vabariigis on Kaia-Triin Tammearu tegu kuritegu

Prantsuse karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi ning teo eest on Prantsusmaal karistuseks ette

nähtud vabadusekaotus pikkusega kuni kolm aastat ja rahatrahv summas suurusega kuni

45 000,00 eurot. Vaatamata sellele, et õigusabitaotlusele laekunud vastus ei sisalda

informatsiooni selle kohta, milline on Prantsusmaa karistusseadustiku art 222-33-2-1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo aegumistähtaeg, tuleb tõdeda, et KarS § 7 lg 1 p 1 sätestatu eesmärgiks

on kontrollida teo põhimõttelist karistatavust mitte seda, kas sellise teo eest oleks inimest veel

võimalik välisriigis karistada. Eesti karistusseadustiku järgi ei ole tegu aegunud. Eeltoodu tõttu

ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga selles, et Kaia-Triin Tammearut pole võimalik juulis 2019

Korsikal toime pandud teo eest vastutusele võtta.

Detsember 2019 episood (Rootsi Kuningriigis toimunud suusareis)

Kaitsja märkis apellatsioonis, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt. Kohus jättis

tähelepanuta, et X läks reisile koos lastega, viimaste suhtes on süüdistataval ja kannatanul ühine

hooldusõigus. Süüdistatav tegi jõupingutusi teise hotelli leidmiseks, seda ta ei leidnud ning

Kaia-Triin Tammearul ei jäänud midagi muud peale koridoris ööbimise üle.

Ringkonnakohtu hinnangul ei puutu kannatanu ja süüdistatava laste ühine hooldusõigus asjasse.

Esiteks viitas kannatanu kohtus tõsiasjale, et ta käis üksi koos lastega välisreisidel varemgi.

Teiseks saab täiesti tavapäraseks ja normaalseks pidada seda, kui lapsed reisivad kas ühe või

teise vanemaga. Seda enam olukorras kus toimivat perekonda enam ei eksisteeri. Lapsed ei pea

jääma meelelahutuseta, kui vanematel omavahel enam ei klapi. Maakohus on otsuses õigesti

märkinud (kd II tlk 83), et kohtule esitatud kirjalikud tõendid, kannatanu ja tunnistaja W ütlused

lükkavad ümber Kaia-Triin Tammearu väited selle kohta, et nad plaanisid reisi koos X-ga, kuid

viimane otsustas viimasel hetkel ümber. Ringkonnakohus tutvus nii kannatanu, tunnistaja W

ütlustega kui viimase esitatud broneeringuinfoga (kd I tlk 32-34) ning tõenditest nähtub

vastuvaidlematult fakt, et Kaia-Triin Tammearu ei olnud kunagi reisiseltskonna hulka

arvestatud. Kannatanu ütlustega ja asitõendi vaatlusprotokolliga (kd I tlk 19-20) on tõendatud,

et süüdistatav hakkas ennast reisile jõuga kaasa pressima. Ringkonnakohus nendib, et kaitsja

esitatud kirjalikust tõendist (kd II tlk 35-38) nähtub tõsiasi, et Kaia-Triin Tammearul õnnestus

omale broneerida tuba ajavahemikuks 23.12.2019-27.12.2019, kuid süüdistatav tühistas

broneeringu omal algatusel (vt hotelli vastus „oleme saanud teie taotluse 2948076610

tühistamiseks, anname endast parima, et leida teike lahendus, kuigi see on tasuline

tühistamine“). Süüdistatav märkis kohtus, et ta oli sunnitud ööbima kannatanu hotellitoa ukse

taga, sest broneeritud hotellis ööbimiseks pidanuks ta kasutama autot, mida X talle ei andnud.

Ringkonnakohus märgib, et järelikult ei ole õige kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et Kaia-

Triin Tammearu ei leidnud teist hotelli. Puutuvalt süüdistatava selgitusse märgib

ringkonnakohus, et tegemist on ilmselge ettekäändega: esiteks on hotelli külalistel võimalik

tegeleda suusatamisega (tegevus, milleks Kaia-Triin Tammearu eelduslikult Rootsi läks)

https://www.booking.com/hotel/se/ottsjo-fjallhotell.et.html?aid=333369&label=ottsjo-

fjallhotell-

hPTi2FSPhK1G5P4dBSk2xAS589196161338%3Apl%3Ata%3Ap1%3Ap2%3Aac%3Aap%3

Aneg%3Afi%3Atiaud-1183547560987%3Akwd-

34524663363%3Alp9061552%3Ali%3Adec%3Adm%3Appccp%3DUmFuZG9tSVYkc2RlIy

h9YcLgEXIAJSu2fIX5Olt3Yyo&sid=c8e23022830fc71aa75061ab66b034d1&dest_id=-

2532281;dest_type=Cty;dist=0;group_adults=2;group_children=0;hapos=1;hpos=1;no_rooms

=1;req_adults=2;req_children=0;room1=A%2CA;sb_price_type=total;sr_order=popularity;sr

epoch=1653384953;srpvid=1dba437cfcab01b1;type=total;ucfs=1&#hotelTmpl), teiseks peaks

Rootsiski ringkonnakohtule teadaolevalt autorenditeenus täiesti toimima ning kolmandaks oli

süüdistataval võimalik oma lastega koos aega veeta ka enda poolt broneeritud hotellis.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus tõendeid hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et

Kaia-Triin Tammearu järgnes X-le Rootsi suusareisile sihilikult, eesmärgiga rikkuda ära

kannatanu puhkus. Ringkonnakohus ei saa märkimata jätta, et kannatanu ja viimase

reisiseltskonna hotellitoa ukse taga kangekaelselt „telkiv“ Kaia-Triin Tammearu unustas

sealjuures elementaarse eneseväärikuse (vt foto kd I tlk 166) mõtlemata, kuidas võis tema

käitumine mõjutada lapsi. Ringkonnakohtu hinnangul võis ema käitumine teismeliseikka

jõudnud või jõudmas lastele valmistada parasjagu piinlikkust ning selgi põhjusel on täiesti

kohatu viidata asjaolule, et kannatanu tegi kõik endast oleneva laste emast eemaldamiseks.

Maakohtule esitatud õigusabipalve ja selle vastuse järgi (kd I tlk 37-48) on Kaia-Triin

Tammearu tegu kuritegu ka Rootsi Kuningriigis, s.o KarS § 7 lg 1 p 1 sätestatud eeldused on

täidetud.

Oktoobri 2020 episood (XXX tantsukool)

Ülalnimetatud episoodis ignoreeris maakohus kaitsja arvates kirjalikke tõendeid ja rajas otsuse

vääralt kannatanu ja Z ütlustele. Kaitsja märkis, et kohtule esitatud tõendite kohaselt käis X

koos C-ga XXX tantsukoolis ajavahemikul jaanuar – juuli 2019. Kaia-Triin Tammearu käis

samas tantsukoolis koos oma partneri Ü-ga september-oktoober 2020. Pärast abielu lahutamist

läks X oktoobris 2020 uue partneriga tantsukooli ja järelikult käitus hoopis kannatanu

süüdistatava suhtes provotseerivalt. Süüdistatav käis tantsukoolis alates 09.08.2020 ja sinna

kutsus ta Ü (11.01.2022 esitatud Messengeri vestlus).

Ringkonnakohus tutvus kannatanu, tunnistaja Z ja süüdistatava ütlustega ning kirjalike

tõenditega (tantsukooli vastus kd I tlk 35-36, kaitsja esitatud Messengeri vestlus kd II tlk 39).

Maakohus on oma otsuses märkinud, et süüdistataval oli lihtne kannatanut ahistada – endise

elukaaslasena ja ühist elukohta jagavana oli tal suurepärane ülevaade X tegevustest.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et endise abikaasana oli süüdistatav tõenäoliselt väga hästi

kursis ka oma eksmehe harjumustega. X puhul tuleb täheldada, et temaga lähisuhtes olnud

kannatanu ja tunnistaja C viitasid asjaolule, et kannatanule meeldib tantsida. Kannatanu selgitas

(kd I tlk 132 pöördel), et ta väisas tantsukursusi Kaia-Triin Tammearuga, samuti käis ta XXX

tantsukoolis kursustel C-ga. Seejärel läks ta tantsukursustele Z-ga. Järelikult oli süüdistataval

kombeks külastada tantsukursusi, kellega ta oli lähisuhtes või seda loomas. Tõenäoliselt

hammustas selle läbi ka süüdistatav: endise elukaaslase harjumused on reeglina teada ning kui

sellele lisada fakt, et sul on pidevalt ülevaade teise inimese käikudest, siis on ilmne, et pusle –

kus mees veedab nt E ja T õhtul ajavahemikul 16-17-ni aega – läheb ühel hetkel kokku. Samuti

ei ole eluliselt usutav, et süüdistatavale ei jäänud märkamata see, et kannatanul võib olla

tekkinud või tekkimas uus lähisuhe.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult lähtunud kannatanu ja tunnistaja Z

riimuvatest ütlustest. Mõlemad on vahejuhtumit kirjeldanud sarnaselt. Ringkonnakohtu

hinnangul ei tõenda kaitsja esitatud Messengeri vestlus seda, et Ü kutsus Kaia-Triin Tammearu

tantsukursustele. Vaadates kaitsja esitatud väljavõtet (kd II tlk 39) on ilmne, et tegemist on

vestluses osalejate esmase kontaktiga: all on kuvatud suhtluskeskkonna standardteade, mis

ilmub sinna üksnes siis, kui sellele vastab inimene, kes ei ole olnud varasemalt saatja

kontaktiloendis. Vestlust alustas tõenäoliselt Kaia-Triin Tammearu, mitte Ü ning seega on

kaheldav, kes ikkagi keda tantsukursustele kutsus. Tänapäeval pole välistatud, et tantsukaaslasi

otsitakse ka sotsiaalmeediast, täiesti võõraste inimeste seast. Ringkonnakohtu arvates toetab

kaitsja esitatud tõend pigem seda, et Kaia-Triin Tammearu tegi kõik endast oleneva

tantsukursustele minekuks, kuna ta arvas seal olevat kannatanu koos uue kaaslasega. Märkimist

väärib, et Kaia-Triin Tammearu pingutused kandsid vilja: tema alustas tantsukursustel käimist

augustis ning septembris ilmuski sinna X koos Z-ga.

Samuti ei näe ringkonnakohus erinevalt kaitsjast ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ei võiks

kannatanu koos oma uue kaaslasega minna tantsukursustele. Mitte midagi provotseerivat seal

ei olnud, pealegi puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et X oleks seda teinud teadlikult ja

tahtlikult. Vastupidi – tõendite kogumist saab järeldada vaid üht: kannatanu ei olnud

absoluutselt huvitatud sellest, et ta puutub kusagil süüdistatavaga kokku. Märkimist väärib, et

sel ajal oli X juba astunud arvestatavaid samme võimaldamaks endale rahu ja süüdistatavast

eraldi ruum XXX asuvas elamus.

06.11.2020 episood (Solarise kino)

Kaitsja on apellatsioonis väitnud, et X käitus ise provotseerivalt, kui kutsus Z külla majja, mis

oli ka Kaia-Triin Tammearu elukoht ja läks seejärel kinno, võttes kaasa poolte ühise lapse.

Kaitsja märkis, et kino on avalik ruum, kus igaühel on õigus viibida.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus uuritud tõendite pinnalt õigesti järeldanud, et kannatanul

ja tunnistaja Z-l oli plaan minna kinno, kuid süüdistatav pressis ennast nendega kaasa.

Kaitsja väited jäävad arusaamatuks selle kohta, et kannatanu käitus Z külla kutsudes

provotseerivalt. X ja Kaia-Triin Tammearu abielu oli lahutatud (kd II tlk 15-16) ning kannatanu

emale kuuluvas elamus elavale süüdistatavale oli korduvalt antud märku sellest, et ta peaks

eluruumid vabastama (kd I tlk 68-72, tlk 157).

Kannatanu ja tunnistaja Z ütlustega on tõendatud, et algselt soovisid nad jätta Z lapse koos X

samas vanuses lapsega koju mängima ja minna kahekesi kinno, kuid süüdistatav tungis X

eluruumidesse ning nad ei julgenud lapsi koju jätta. Kannatanu ja tunnistaja märkisid riimuvalt,

et kinos kohtusid nad Kaia-Triin Tammearuga, kes tuli nendega samale seansile.

Ringkonnakohus märgib, et kino on küll avalik ruum, kus kõigil on õigus viibida, kuid

käesoleval juhul on tõendatud, et Kaia-Triin Tammearu, süüdistatava ja tunnistaja kohtumine

kinos ei olnud juhuslik. Süüdistatav läks nimme eksabikaasale kinno järgi. Pugemine laste

huvide taha on kohatu: selleks ajaks olid süüdistatav ja kannatanu lahutatud ning kohus ei näe

ühtegi takistust, mis ei võimaldanud Kaia-Triin Tammearul oma lapsega soovi korral ise kinno

minna. Ringkonnakohus märgib, et perekonda kui sellist enam ammu ei eksisteerinud ning miks

ei võinuks isa lapse ja uue kaaslasega koos aega veeta? Kohtus esitletud tõendid näitavad seda,

et süüdistatava jaoks oli laps teisejärguline kui mitte öelda olematu põhjus. Kaia-Triin

Tammearu oli huvitatud kannatanu uue suhte laialiajamisest – tunnistaja C puhul oli valitud

taktika end õigustanud (vt C ütlused kd I tlk 172).

Episood 24.11.2020 (kannatanule kaela hüppamine)

Kaia-Triin Tammearu oli oma apellatsioonis üldistaval seisukohal, et kannatanu valetab ja on

teinud seda läbivalt kogu kriminaalmenetluse vältel. Vaidlusaluses episoodis ei näe

ringkonnakohus, et X valetas. Süüdistatav tunnistas kannatanu kallistamist ja õigustas oma

tegevust sellega, et nad olid eelmisel õhtul oma suhetest rääkinud ning tema arvates on

normaalne inimest kallistada. Maakohus on põhjendatult leidnud, et olukorras kus kannatanule

lähenetakse füüsiliselt vastu viimase tahtmist, on kirjeldatud käitumine ahistava iseloomuga (kd

II tlk 84 pöördel).

29.11.2020 episood (Lauluväljak)

Kaitsja märkis apellatsioonis, et X võttis järjekordselt kaasa noorema tütre ja kutsus eelnevalt

uue kaaslase süüdistatava ja kannatanu ühisesse koju. Süüdistatav läks Lauluväljakule, sest

soovis teada, kuhu last jälle viiakse. Kaitsja möönis, et isegi kui Kaia-Triin Tammearu üritas

Lauluväljakul X-ga füüsilist kontakti otsida, ei olnud see nii häiriv, et täidaks ahistava jälitamise

tunnused.

Ringkonnakohus ei hakka kordama maakohtu esitatud motiive (kd II tlk 85). Täiendavalt tuleb

märkida, et esmalt ajab kaitsja ringkonnakohtu hinnangul meelevaldselt segi selle, mida Kaia-

Triin Tammearule ette heidetakse. Lisaks soovimatule füüsilisele kontaktile kannatanuga on

etteheitel tegelikult ju teine, võrdlemisi lihtne pool: Kaia-Triin Tammearu läks X-le ja viimase

kaaslasele järgi, sokutas ennast nende seltskonda ning ei lahkunud kui seda temalt paluti.

Kannatanu ütlustest ei nähtu, et süüdistatav oli tema ja Z seltskonda oodatud. Kannatanu ja

tunnistaja Z ütlustega on tõendatud, et süüdistatava pidevad füüsilised lähenemiskatsed

Lauluväljakul ei olnud kannatanule vastuvõetavad ja ta palus korduvalt oma eksnaisel olla koos

lapsega, kui viimane seda tahab või lahkuda (kd I tlk 125 pöördel, tlk 138 pöördel).

Mis puudutab poolte ühist kodu ja väidet, et süüdistatav ei teadnud kuhu last jälle viiakse, siis

siinkohal ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata 06.11.2020 episoodis (Solarise kino)

esitatud põhjendusi. Puutuvalt kaitsja seisukohta, et pooltel oli lapse/laste suhtes ühine

hooldusõigus, märgib ringkonnakohus, et PKS § 116 mõttes kätkeb hooldusõigus endas vanema

õigust ja kohustust hoolitseda alaealise lapse eest. Hooldusõigus tähendab otsustuspädevust

oluliste asjaolude üle (näiteks kasvatusküsimused, lapse tervisesse või haridusse puutuv jms).

Ühine hooldusõigus ei tähenda seda, et lahku läinud vanemad peaksid vaba aja veetma koos,

perekonda mängides. Kahtlemata on kena, kui lahku läinud inimesed suudavad laste heaolu

nimel minna nt ühisele välisreisile või väisata koos üritusi, kuid üks või teine pool seda nõuda

ei saa. Samas just eeltoodule kaitsja ringkonnakohtule arusaadavalt rõhubki. Lapse igapäevaelu

puudutavaid pisiküsimusi (nt kas minna kinno või Lauluväljakule valgusinstallatsioone

vaatama) võivad vanemad otsustada eraldi. Lähtuda tuleb lapse huvidest. Kahtlemata võiks

väita, et lapse huvides pole talle uue, kuid vastumeelse kaaslase seltskonna igakülgne peale

surumine ning ema proovib last sellest säästa. Kuid antud juhul ei osunda tõendid, et selline

olukord tekkinuks. Vastupidi, tunnistaja Z viitas, et X laps mängis meeleldi koos tema lastega.

Ühine laps oli viimane inimene, kelle vastu Kaia-Triin Tammearu Lauluväljakul huvi tundis,

süüdistatav keskendus täielikult kannatanule.

Episoodid ajavahemikul 2019.a algusest kuni 02.12.2020 (kannatanu verbaalne ja füüsiline

ahistamine XXX; kannatanu telefonivestluste segamine)

Kaitsja märkis apellatsioonis, et ülalmärgitud osas on süüdistus konkretiseerimata ja Kaia-Triin

Tammearul puudub võimalus end kaitsta. Abikaasaks nimetamine ei ole solvav ega ahistav,

süüdistuses kasutatud väljendid solvama ja ähvardama on üldsõnalised, sõnakasutusele saaks

anda hinnangut siis, kui need oleks süüdistuses konkreetselt kajastatud. Kaitsja oli seisukohal,

et isegi pärast kohtulikku uurimist jäi selgusetuks, miks pidanuks X pidama süüdistatava

juuresolekul ja ees telefonivestlusi, millele viimane siis vahele segas.

Ringkonnakohus on varasemalt võtnud seisukoha, et süüdistus selles osas on piisavalt

konkretiseeritud. Samuti ei ole ringkonnakohtul maakohtu motiividele suurt midagi lisada:

maakohus on tuginenud kannatanu ja tunnistajate C, Z ning Y ütlustele. Tõendite kogumist

tuleb välja jätta osa, mis süüdistuse piiridest väljub, kuid vaatamata sellele meenus C-le kohtus

korduvaid intsidente, mis toimusid suvel 2019 kui ta oli X-ga suhtes (kd I tlk 171). Tunnistaja

kirjeldas, kuidas X korraldas saunaõhtuid kuhu ilmus kutsumata külalisena Kaia-Triin

Tammearu. Süüdistatav ei reageerinud kannatanu palvetele lahkuda ja käitus provokatiivselt:

istus X-le sülle, ahistas sõna otseses mõttes füüsiliselt, läks saunalavale järgi jne. Sarnaselt C-

le rääkis Z ristküsitlusel (kd I tlk 137) kuidas X-le esimest korda külla minnes ilmus praktiliselt

kohe välja süüdistatav, kes keerles X ümber ja üritas ennast tema ja kannatanu vahele pressida,

kannatanut silitada ja kallikeseks kutsuda. Tunnistaja Y rääkis, et Kaia-Triin Tammearu soovis

pojale pidevalt kaela hüpata, eriti kui viimane mõne naisterahvaga ilmus, ta on näinud poja

juures käimas kahte daami (kd I tlk 143 pöördel-146 pöördel). Pojale Kaia-Triin Tammearu

käitumine ei meeldinud, poeg lükkas naist pidevalt eemale. X emale meenus juhus kus poeg

pesi koos ühe daamiga õues autot ja siis seisis süüdistatav pea kaks tundi nende kõrval ja mustas

poega, et mis sa ikka niuksega siin oled ja mis sa käid tema juures või et näed, et on minu“. Y

meenutas, kuidas ca 2 aastat tagasi tuli poeg ühte naisterahvast talle tutvustama, koos kaeti laud

ning sinna ilmus ka Kaia-Triin Tammearu, kes hakkas X kallistama. Poeg liikus naisel eest ära.

Kannatanu märkis (kd I tlk 126) et juhtumeid kus Kaia-Triin Tammearu sekkub süüdistuses

kirjeldatud viisil tema eraellu on olnud üle 10 kindlasti. Näiteks on naine hoovis 2 tundi seisnud

ja näpuga mööda pestavat autot vedanud, ise pesukvaliteeti kommenteerides, grillides on tulnud

kutsumata seltskonda jne. Telefonikõnede segamise kohta märkis kannatanu, et Kaia-Triin

Tammeru tegi seda ajal, mil nad elasid XXX siis, kui uksed veel lukus ei olnud. Kohe, kui

süüdistatav sai aru, et ta räägib mõne naisega, hakkas Kaia-Triin Tammearu talle vahele

hüüdma solvavaid kommentaare ja järgnes, kui ta eemaldus.

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti leidnud, et Kaia-Triin Tammearule

ette heidetud ja ülalmärgitud teod on tõendatud.

Maakohus leidis, et Kaia-Triin Tammearule ette heidetud tegu on tõendatud selles, et ta on

2018.a lõpust kuni 26.10.2020 korduvalt X naistuttavatele C-le ja Z-le edastanud solvavate ja

halvustavate sisudega sõnumeid ja e-kirju. Kaitsja ei ole süüdistuse seda osa oma apellatsioonis

käsitlenud, Kaia-Triin Tammearu leiab väga üldiselt, et kannatanu valetab. Ringkonnakohus

süüdistatavaga ei nõustu. Maakohus on asja lahendamisel lähtunud nii tunnistajate C kui Z

ütlustest ning uurinud kõnealuseid e-kirju. Kannatanu on kohtus rääkinud, miks need kirjad

teda häirisid, s.o ta sai nendest tunnistajate kaudu teada ning see oli tema jaoks häiriv ja alandav.

Ringkonnakohus ei näe, et kannatanu valetaks: esiteks on kirjad kannatanut halvustavad (X on

kõrgfunktsioneeriv asperger, kellele meeldib naisi taga ajada) ja teiseks on ilmne, et kannatanu

pidi oma uutele naistuttavatele, kellega ta oli loonud või lootis luua lähisuhet, nende kirjade

sisu ja oma väidetavate eripärade puudumist ning eraelu (suhteid süüdistatavaga) põhjalikult

selgitama. Ringkonnakohus nendib, et mõistlikule keskmisele kõrvalseisjale on üpris ilmne, et

nii mustamine kui vajadus jagada stiilis „ma ei ole kaamel“ on inimest nii häirivad kui

alandavad. Põhimõtteliselt jaatab ringkonnakohus siinkohal maakohtu loogikat selles, et KarS

§ 1573 lg 1 võib hõlmata endas ka juhuseid, kus inimese ahistamine võib normi mõttes seisneda

hoopis kolmanda isikuga mingisuguse teist mustava või häiriva teabe jagamises. Antud juhul

ei saa eitada, et tegemist oli X tahte vastaselt tema eraellu sekkumisega – tegelikult ei eelda ega

oota ükski inimene, et tema endine kaaslane hakkab uut väljavalitut kirjade, sõnumite vms

kaudu pidevalt kummitama. Kaia-Triin Tammearu eesmärgiks oli nullida kõik X uued suhted

selleks, et kannatanu pöörduks tema juurde tagasi. Selline käitumine on teise inimese häirimine

muul viisil KarS § 1573 lg 1 mõttes.

VI

Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et Kaia-Triin Tammearu teod on

tõendatud ja soov päästa oma abielu ei õigusta tema käitumist. Ringkonnakohus jagab täielikult

maakohtu lõppjäreldust selles, et Kaia-Triin Tammearu tegevus täidab KarS § 1573 lg 1

objektiivse teokoosseisu tunnused. Kannatanu märkis kohtus läbivalt, et süüdistatava tegevus

oli häiriv, alandav, ahistav, segas tema eraelu ning tal tekkis hirm, mida Kaia-Triin Tammearu

järgnevalt ette võtab või kust välja kargab. Asetades Kaia-Triin Tammearu käitumisaktid

ajateljele on üpris ilmne, et süüdistatava tegevus halvaks iga inimese eraelu ning süüdistatava

teguviis tekitab hirmu kõrvalseisjaski.

Kaitsja ei nõustunud maakohtuga selles, et Kaia-Triin Tammearu pani KarS § 1573 lg 1 järgi

kvalifitseeritud kuriteo toime kavatsetult. Kaitsja märkis, et kliendi käitumises puuduvad KarS

§ 1573 lg 1 teokoosseisu subjektiivsed tunnused.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus oma seisukohta piisava põhjalikkusega motiveerinud.

Otsuse lehel nr 17 (kd II tlk 87) on maakohus märkinud, et Kaia-Triin Tammearul oli teada

kannatanu üldine päevarutiin, ta teadis X harjumusi ja viibimiskohti, omas ülevaadet mehe

tutvus- ja suhtlusringkonnast ning sel põhjusel oli tal võimalik suhteliselt efektiivselt kannatanu

eraellu tungida. Kõrvale ei saa vaadata sellest, et kannatanu kavandas oma tegevusi – nt pidi ta

ostma välisreisidele pileteid. Maakohus on viidanud õigesti sellelegi, et kannatanu ning

tunnistajate ütluste järgi oli süüdistatava eesmärgiks X oluline häirimine, et viimane tunneks

end oma uute naistuttavate ees alandatuna ning need uued tutvused läbi kirjeldatud sekkumise

läbi kaoksid. Märkimist väärib, et süüdistatav on seda ise ka avaldanud (vt kd I tlk 161).

Ringkonnakohus nendib, et maakohus ei oleta vaid otsuses väljendatud seisukohad põhinevad

üksnes kriminaalasjas esitatud ja uuritud tõenditel.

Maakohus on otsuses jälgitavalt põhjendanud, miks moodustasid antud juhul üksikjuhtumid

ahistavale jälitamisele omase süstemaatilise iseloomu ja jõudnud ringkonnakohtu arvates

veatule järeldusele, et Kaia-Triin Tammearu tegevus tuleb kvalifitseerida KarS § 1573 lg 1 järgi.

Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga.

Kannatanu poolt taotletud lähenemiskeelu jättis maakohus kohaldamata, seda apellatsiooni

korras ei vaidlustatud.

VII

Järgnevalt lahendab ringkonnakohus kaitsja apellatsioonis tõstatatud küsimuse, mis puudutab

mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus rahuldas 09.02.2022 otsuse alusel X nõude

mittevaralise kahju hüvitamiseks osaliselt, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja

200,00 eurot. Kaitsja leidis, et Kaia-Triin Tammearu tuleks täielikult õigeks mõista, mis tooks

õiguslikult endaga kaasa tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise. Alternatiivselt on apellant

seisukohal, et kannatanu nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb antud asjas jätta igal juhul

rahuldamata, s.o ka siis kui ringkonnakohus ei rahulda kaitsja taotlust oma kliendi õigeks

mõistmises KarS § 1573 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Ringkonnakohtule arusaadavalt

kohaldas maakohus apellandi arvates kannatanu nõudega osaliselt päri olles valesti

materiaalõigust: kaitsja märkis apellatsioonis, et kooskõlas VÕS § 128 lg 5 hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, kuid

kannatanu ei ole oma hagis välja toonud asjaolusid, et temale on tekitatud viidatud normi mõttes

mittevaralist kahju. Kannatanul väidetavalt tekkinud ajakulu, ürituse emotsiooni ja tema tuju

rikkumine ei ole apellandi hinnangul käsitletav mittevaralise kahju hüvitamise alusena.

Prokurör leidis ringkonnakohtus toimunud istungil maakohtu seisukohaga nõustuvalt, et kuigi

kannatanu kasutas oma hagis tagasihoidlikke väljendeid, mõjutas toimunu kannatanut väga.

Prokurör viitas, et kannatanu ei ole jurist ning viimaste kohustus on sõnastada mittejuristi

väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei saa

jätta märkimata, et prokuröri arusaam juristide kohustustest ei tarvitse olla vale, kuid siinkohal

on otstarbekas meenutada järgmist. Kooskõlas KrMS § 381 lg 3 esitab kannatanu

kriminaalmenetluses tsiviilhagi uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu KrMS § 225 lg 1 või §

240 p 4 sätestatud tähtaja jooksul; KrMS § 38 lg 4 järgi selgitab uurimisasutus või prokuratuur

kannatanule tema õigusi, mh tsiviilhagi esitamise korda, tsiviilhagile esitatavaid põhilisi

nõudeid, tsiviilhagi esitamise tähtaega ja selle möödalaskmise tagajärgi, samuti riigi õigusabi

saamise tingimusi ja korda. Ringkonnakohus märgib, et tsiteeritud normide pinnalt saab

järeldada vaid üht: tsiviilhagi esitamise kohustus uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu ning

prokuratuurile pandud ülesanne selgitada vajadusel kannatanule tsiviilhagi vormi- ja

sisunõudeid tähendab seda, et eeskätt prokuratuuri enda kohustus on sõnastada mittejuristi

väljendused ümber ja viia kooskõlla asjas kogutud teiste tõenditega. Kuigi viidatud sätted

räägivad ka uurimisasutusest ei ole ringkonnakohtu arvates prokuratuuril võimalik KrMS § 213

valguses omapoolset selgitamiskohustust täiel määral uurimisasutusele delegeerida. Järelikult

peaks kehtiva regulatsiooni valguses prokuratuur seisma selle eest, et koos kriminaalasjaga

liiguks kohtusse elementaarsetele nõuetele vastav tsiviilhagi. Käesoleval juhul möönis prokurör

ringkonnakohtule arusaadavalt seda, et kannatanu on hagis oma nõuet mõnevõrra

ebaõnnestunult põhistanud ning ringkonnakohtule jääb veidi mõistmatuks, miks ei pööranud

prokurör võimalikele minetustele tähelepanu juba siis, kui kannatanu hagi prokuröri lauale

jõudis.

Ringkonnakohtu hinnangul väärivad kaitsja vastuväited tähelepanu. Maakohus märkis otsuses

(kd II tlk 90 pöördel ja 91), et kannatanu ütluste järgi oli süüdistatava käitumine tema jaoks

hirmutav, alandav ja solvav ning selline käitumine häiris oluliselt X. Lisaks kirjeldas kannatanu

seda, kuidas ta pidi olema kogu aeg valvel, sest ta ei teadnud millised on Kaia-Triin Tammearu

järgmised sammud. Kohus leidis, et loetletud põhjustel tuleb jaatada kannatanul moraalse kahju

tekkimist. Hagi osalise rahuldamise ehk kannatanu küsitud summa vähendamise tingis otsuse

järgi tõsiasi, et kannatanu omalt poolt provotseeris süüdistatavat – nt tõi naistuttavaid ühisesse

koju.

Kannatanu X on 09.12.2021 esitatud hagiavalduses põhistanud mittevaralise kahju nõuet

järgmiselt: „Samuti on Kaia-Triin Tammearu tegevuse tagajärjel tekkinud mulle moraalne

kahju, mis seisneb ajakulus lõhutu taastamiseks ning erinevate ürituste/koosviibimiste

rikkumises minu jaoks. Ürituste osas, kus ta on mind ja minu kaaslasi jälitanud, on ta sellega

rikkunud ürituse emotsiooni ja minu tuju“. Kohtus selgitas kannatanu, et mittevaralise kahju

nõudele ei oska ta hinnangut anda. Kõik need ballid, kinos käimised, kõik need üritused olid

tasulised ning ta ostis piletid eesmärgiga olla seal koos oma kaaslasega. Kui tullakse tahtlikult

kohale, rikutakse need üritused ära ja seal ahistatakse, siis peaks sellel nagu mingisugune

hinnalipik olema (kd I tlk 127 pöördel).

Esmalt märgib ringkonnakohus, et kannatanu taotletud hüvitis 500,00 eurot hõlmab

hagiavalduses kajastatu kohaselt ka mittevaralist kahju mis on seotud süüdistuses kajastatud

episoodiga (uksesüdamike lõhkumine ajavahemikul 2020.a algusest kuni 02.12.2020) ja

kuriteoga (KarS § 266 lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistus) milles Kaia-Triin Tammearu on õigeks

mõistetud. Järelikult tuleb X nõue mittevaralise kahju hüvitamises osaliselt, osas mis puudutab

ajakulu lõhutu taastamiseks, jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus

selgitab kannatanule, et tal on õigus esitada nõue selles osas tsiviilkohtusse,

tsiviilkohtumenetluse korras.

Teiseks on maakohus hagi mittevaralise kahju nõudes osaliselt rahuldades jätnud kõrvale hagi

aluse ehk kannatanu poolt esitatud asjaolud selle kohta mis konkreetselt põhjustas talle tema

arvates mittevaralist kahju ning kannatanu ristküsitluses antud ütlused, milles X selgitab

otseselt nõudega seonduvat. Kaitsja loogika on õige selles, et maakohus pidanuks hagis esitatud

nõude lahendamisel võtma aluseks hagiavalduses esitatud asjaolud. Kirjalikus hagiavalduses ja

kohtus antud ütlustes keskendub kannatanu ürituste ja peotuju rikkumisele. Kriminaalasja

materjalidest ei nähtu, et X oleks oma hagiavaldust kooskõlas KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 376

kohtuliku arutamise käigus muutnud ning tuginenud sellele, et mittevaraline kahju kaasnes talle

pideva häirimise, alandamise jms tõttu. Eeltoodud põhjusel tuleb tõdeda, et maakohus ei jäänud

oma otsustuse põhistamisel esitatud hagiavalduses märgitud asjaolude raamidesse, hagis

esitatud väited on käsitlemata.

Ringkonnakohus märgib kaitsjaga nõustuvalt, et VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline

kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju

tekkimist eeldatakse VÕS § 134 lg 2 loetletud juhtudel - kahjustatud isikule tuleb mittevaralise

kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse

tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au

teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral, s.o puudutatud isik ei pea

nimetatud aluste esinemisel eraldi tõendama hingelise ja füüsilise valu olemasolu.

Ringkonnakohtu hinnangul on nii esitatud tsiviilhagi kui kannatanu kohtus antud ütluste

valguses põhjendatud kaitsja esitatud küsimus kas mittevaralise kahju katteks hüvitise välja

mõistmist saab põhjendada ürituse ja emotsiooni rikkumisega või on siiski vajalik, et väidetav

kannatanu näitab ära selle, et talle on põhjustatud psüühilist valu ja kannatusi? Ringkonnakohus

jagab kaitsja seisukohta selles, et käesoleval juhul ei ole kannatanu nõue põhjendatud.

Esiteks on kannatanu hagis esitanud väite, et Kaia-Triin Tammearu rikkus ahistava jälitamisega

erinevad üritused ehk lihtsustatult öeldes kannatanu peotuju. Kannatanu kohtus antud ütlustest

võib järeldada, et sisimas möönab X ka varalise kahju tekkimist ehk kõik need üritused, mille

süüdistatav rikkus, olid tasulised. Nõuet varalise kahju ehk rikutud ja poolelijäänud ürituste

piletikulu hüvitamiseks kannatanu esitanud ei ole.

Teiseks on ringkonnakohus nõus apellandiga selles, et mittevaralise kahju jaatamiseks peaks

tõendama veidi enamat. Iseenesest pole välistatud mittevaralise kahju tekkimine KarS § 1573

lg 1 sätestatud kuriteo korral. Ahistava jälitamise tulemusel võib ohvril tekkida tervisekahjustus

(näiteks ärevushäire, depressioon) või on ta sunnitud radikaalselt ja vastu oma tahtmist muutma

oma senist elukorraldust (näiteks varem üritusi väisata armastanud inimene jääb koduseinte

vahele). Mitte midagi sellist antud juhul ringkonnakohus ei tähelda. Erinevate

koosviibimiste/ürituste emotsiooni ja kannatanu tuju rikkumine on kindlasti käsitletav

kannatanu heaolu langusena, kuid antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks olnud

drastiline ja püsiva iseloomuga. Samuti ei ole kriminaalasjas tõendatud fakt, et kannatanu

muutis süüdistatava käitumise tõttu oma harjumuspärast elukorraldust. Vastupidi: näiteks

olenemata sellest, et Kaia-Triin Tammearu ahistas kannatanut detsembris 2018 toimunud

vilistlasballil ei loobunud kannatanu minekust vilistlaspeole, mis toimus mais 2019.

Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et maakohtu otsus tuleb osaliselt

tühistada. Kannatanu X nõue mittevaralise kahju väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata osas,

mis see puudutab X-l mittevaralise kahju tekkimist nii süüdistatava poolt rikutud ürituste,

emotsioonide kui tuju tõttu. Muus osas (s.o Kaia-Triin Tammearule KarS § 266 lg 2 p 1 järgi

esitatud süüdistusega seotud ajakulu, mis seisnes lõhutud ukselukkude parandamises) tuleb hagi

jätta läbi vaatamata.

VIII

Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 2, 3, 4, § 338 p 2 ning § 340 lg 2 p 2, 5

tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada mittevaralise kahju osalises välja mõistmises ja selles

osas teha uus otsus; maakohtu otsuse põhiosa tuleb täpsustada (so süüdistust puudutavas osas

etteheidet, et Kaia-Triin Tammearu pani talle süüks arvatavad teod toime ajavahemikul 2018.a

detsembrist – 02.12.2020) ning jätta sellest osaliselt välja asjaolud (s.o mis puudutavad

31.12.2020, jaanuari ja juuni 2021 sündmusi). Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kuna

ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, siis rahuldab ta seega ka osaliselt kaitsja

apellatsioonkaebuse. Kaia-Triin Tammearu apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

IX

Kaia-Triin Tammearu kaitsja Kersti Põld esitas taotluse apellatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest tasu saamiseks. Kaitsja on taotlenud, et kohus määraks osutatud riigi õigusabi tasu

ja kulude suuruseks kokku 450,00 eurot (sh käibemaks 75,00 eurot). Taotluse kohaselt on

apellatsioonkaebuse koostamise ajakulu 285 minutit, istungiks ettevalmistamise ajakulu 71

minutit ning osalemine istungil 60 minutit. Viimase osas märgib ringkonnakohus, et 10.05.2020

kohtuistungi protokolli järgi algas istung kell 09.57 ja lõppes 10.21. Kohtuistung kestis seega

1h ja 24 min. Kaitsja esitas riigi õigusabi tasu taotluse enne kohtuistungit, istungi kestust

prognoosides. Justiitsministri 26.07.2016 määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu

maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 6 lg 5 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi

osutamise kriminaalasja kohtuistungil on 27,00 eurot iga poole tunni kohta. Järelikult tuleb

suurendada kaitsja tasu istungist osavõtu eest 32,40 euro võrra (sh käibemaks 5,40 eurot).

Ringkonnakohtu hinnangul olid kaitsja toimingud põhjendatud ja vajalikud, ajakulu mõistlik

ning seega tuleb Advokaadibüroo Kersti Põld Tallinna osakonna vandeadvokaat Kersti Põllule

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Kaia-Triin Tammearule apellatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest määrata 482,40 eurot (sh käibemaks 80,40 eurot). Kuna

ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1

tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/