3-20-2109/68 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-2109

Haldusasi

Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla 6. septembri 2020. a

käskkirja nr 6-1/593 osaliseks tühistamiseks ning

8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja

14. oktoobri

2020.

a

vaideotsuse

nr

1-11/491-3

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. augusti 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Juri Kolesnikovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Juri Kolesnikov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus 11. ja 14. novembri 2021. a menetlusdokumendi lisana

esitatud tõendite asja juurde võtmiseks.

2. Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti 2021. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. juuni 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla lukustas 6. septembri 2020. a käskkirjaga nr 6-1/593 alates 5. septembrist 2020

kell 14.10 julgeoleku kaalutlusel süüdimõistetute eluhoone kaheksanda eluosakonna kambrite

uksed seoses kaebaja ja teise kinnipeetava vahel eluosakonnas toimunud konfliktiga.

2. Tartu Vangla kohaldas 8. septembri 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/321 kaebaja suhtes alates

8. septembrist 2020 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist,

kehakultuuriga

tegelemise

keelamist

ning

vanglasisese

liikumis-

ja

suhtlemisvabaduse piiramist. Käskkirja koostamise ajendiks olid andmed kaebaja poolt teise

kinnipeetava ähvardamisest füüsilise vägivalla kasutamisega ja tervisekahjustuse tekitamisega.

Vastustaja lõpetas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 27. oktoobril 2020.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõuetena võttis

halduskohus menetlusse Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja nr 6-1/593 osalise

tühistamise ning 8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja 14. oktoobri 2020. a vaideotsuse

nr 1-11/491-3 tühistamise nõuded.

Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja teist kinnipeetavat füüsilise vägivalla kasutamise ja

tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud. Hoopis teine kinnipeetav jälitas, mõnitas ja ähvardas

kaebajat, mitte vastupidi. Kaebajale ei tuleks pähegi ähvardada temast oluliselt nooremat jõulise

kehaehitusega kinnipeetavat. Terviseseisundist (puuduv töövõime, tuvastatud puue, ulatuslikud

terviseprobleemid) tulenevalt ei ole kaebaja võimeline kedagi ründama. Seega ei ole usutav, et

kaebaja ähvardas teist kinnipeetavat.

Kaebaja pole varem rünnanud kaaskinnipeetavaid ega vanglaametnikke. Varasemad

iseloomustused kinnitavad, et kaebaja on rahulik ja viisakas ning oskab konflikte lahendada

vägivalda kasutamata.

Enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei kuulatud kaebajat ära. Puudega isiku suhtes

ei tohi üldse täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist kohaldada.

Sama intsidendiga seonduvalt määrati kaebajale ka distsiplinaarkaristus, mille vangla tunnistas

kehtetuks pärast kohtus esialgse õiguskaitse rakendamist.

4. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et kaebaja intsident teise kinnipeetavaga toimus nädalavahetusel, mistõttu

kohaldas kõrgeim kohal viibinud vanglaametnik täiendava julgeolekuabinõuna osakondade

lukustamist ja käskkiri vormistati päev hiljem.

Ükski tõend ei viita, et konflikti algataja ning agressiivsem pool oleks olnud teine kinnipeetav.

Kaebaja varasemast käitumisest on teada, et ta on võimeline kaaskinnipeetavat füüsiliselt

ründama, võib käituda ettearvamatult ning hoolimata tervisehädadest on tema liikuvus ja üldine

konditsioon selleks piisavalt hea.

Kuigi kaebajale kaaskinnipeetava ähvardamise eest 5. oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 6-2/582

määratud distsiplinaarkaristuse tunnistas vangla hiljem menetlusnormi rikkumist tõttu kehtetuks,

ei muuda see kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist õigusvastaseks.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 31. augusti 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.

6. Halduskohus sedastas, et vangla ei ole järginud põhjendamiskohustust 8. septembri 2020. a

käskkirjas. Käskkirja õiguspärasuse kontrolli raskendab see, et käskkirjas on konflikti asjaolusid

kajastatud üldsõnaliselt. Vangla on esitanud intsidenti puudutava videomaterjali, kuid ei ole

vaidlustatud käskkirjas videosalvestist nõuetekohaselt analüüsinud. Kohtul pole siiski alust

kahelda, et enne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist vangla asjakohase kohtule esitatud

videomaterjaliga tutvus (sellele viitab vanglaametniku ettekandes kajastatu).

Tegemist on põhjendamisvigadega, mis ei tingi siiski vaidlustatud käskkirja tühistamist, sest

kohtul on võimalik videosalvestist tõendina analüüsida.

7. Intsident sai alguse toidu praadimisest, kaebajat ei rahuldanud teise kinnipeetava selgitused

praetava toiduaine kohta (kas praeti pähkleid või banaane). Seejärel toimus verbaalne konflikt,

mille raames väidetav ähvardus kaebaja poolt tehti.

Vanglaametniku ettekande kohaselt, mis tugineb teise kinnipeetava selgitusel ja videosalvestise

vaatlusel toimus ähvardamine nii trelluste juures kui ka hiljem osakonna teises osas asuva

elukambri lähistel. Kohtule esitatud videosalvestised kinnitavad verbaalse konflikti toimumist

mõlemas kohas, kuid trellukse ees ähvarduse tegemine on vähetõenäoline. Videosalvestiselt

(05.09.20. 11_52_59) on näha konflikti osapoolte vaheline suhtlus ja ühel hetkel hakkab teine

kinnipeetav naerma ning seejärel eemaldub kaebajast. Kaebaja ja teise kinnipeetava kehakeel ei

viita sellele, et oleks esitatud ähvardus, mida teine kinnipeetav oleks tunnetanud tõsiseltvõetavana.

Poolte vahel jätkus konflikt hiljem aktiivselt eluosakonna teises osas kambri lähistel ja oli oma

olemuselt intensiivsem. Vanglaametniku ettekandes kajastatu ning videosalvestised viitavad

sellele, et ähvardamine toimus hiljem seal.

Videosalvestiselt on näha, et kaebaja on ärritunud olekus ja mitmel korral pöördub

kaaskinnipeetava poole agressiivset kehahoiakut kasutades, sh žeste tehes. Kaebaja järgneb pärast

vanglaametnikega vestlust trellukse juures kiirendatud sammul tema ees toidunõuga liikunud

teisele kinnipeetavale ning tungib tema privaatsfääri. Kambrisse siseneb kaebaja esimesena, teine

kinnipeetav jääb ukselävele seisma ning pooled suhtlevad. Seejärel väljub kaebaja kambrist, samal

ajal astub teine kinnipeetav ukselävelt kiiresti kõrvale. Kaebaja asub osakonnas edasi liikuma,

peatub seejärel ja žestikuleerides selgitab midagi teisele kinnipeetavale. Seejärel asub kaebaja

liikuma teisest kinnipeetavast eemale ning teine kinnipeetav siseneb kambrisse. Kaebaja peatub

äkitselt, pöörab kiirelt ümber ja liigub kiirendatud sammul uuesti kambrisse. Kambrist väljudes

ütleb ukselävel midagi kaaskinnipeetavale vihaselt ning asub seejärel uuesti liikuma osakonna

koridoris (05.09.2020 12_01_00, 12_01_59). Seejärel pöördub teine kinnipeetav koheselt

vanglaametnike poole ja teavitab neid juhtunust (videosalvestised 05.09.2020 12_02_59,

05.09.2020 12_03_59, 05.09.20. 12_04_00).

Videosalvestistest on näha, et ärritunud olekus on kaebaja ning tema on omavahelises suhtluses

aktiivsem ja kehakeelelt agressiivsem pool. Kaebaja kehahoiak on üleolev ja ähvardav.

Videosalvestised ei kinnita ka kaebaja väidet, et tema füüsiline seisund ei võimaldaks kedagi

füüsiliselt rünnata. Teada on kaebaja vähene töövõime, tuvastatud puue ning erinevad

terviseprobleemid, kuid videosalvestised ei võimalda asuda seisukohale, et kaebaja füüsiline

seisund ning liikuvus ei võimaldaks tal kedagi rünnata. Kaebaja on videosalvestiselt nähtuvalt

tugeva kehaehitusega ja üsna hea liikuvusega, liikudes vajadusel kiiresti ja märgatavate raskusteta.

8. Arvestades,

et

vangla

peab

julgeolekuohu

ilmnemisel

otsustama

täiendavate

julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal, oli vangla käsutuses olnud teave

piisav põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et kaebaja võis ähvardada teist kinnipeetavat ja seeläbi

ohustada vangla julgeolekut. Põhjendatud kahtluse tekkimisel õigushüve kahjustamise kohta ei

välista täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist see, et isikut on varem iseloomustatud ka

positiivselt, positiivsel iseloomustusel ei saa olla ette isiku ohtlikkust välistavat toimet, kui isiku

käitumine viitab vastupidisele. Kaebajat on karistatud kriminaalkorras mitmel korral, sh vanglas

kehalise väärkohtlemise eest vangla meditsiiniosakonna töötaja suhtes (vt Tartu Maakohtu 6.

novembri 2018. a otsus asjas nr 1-18-1693). Seega on kaebaja varem hoolimata oma

terviseprobleemidest olnud võimeline füüsiliselt teist isikut vanglas ründama.

9. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli mh vältida tema

poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Ei ole alust väita, et meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute

õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. VangS ei näe ette, et vaimse

või füüsilise puudega kinnipeetava puhul oleks täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine, sh

eraldatud lukustatud kambri kohaldamine igal juhul lubamatu. Vanglale oli kaebaja tervislik

seisund teada, täiendav psühhiaatri või meediku poolne kaebaja ülevaatamine enne täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist ei olnud vajalik.

10. Ebaõige on kaebaja osutus sellele, et 8. septembril 2020 otsustas täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise kontaktisik, kellel ei olnud kaebaja hinnangul eeltoodud

meetmete kohaldamise pädevust. VSkE § 1² lg 1 kohaselt on üksuse juhi otsustuspädevuses muu

hulgas nii osakondade lukustamise (VangS § 8 lg 2) kui ka täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine (VangS § 69 lg 4). Tartu Vangla 8. septembri 2020. a täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise käskkirja on allkirjastanud inspektor-kontaktisik, kes oli sel hetkel ka üksuse juhi

ülesannetes.

11. Vanglaametnikud on suhelnud mõlema konflikti osapoolega, kaebajale anti võimalus oma

selgituste andmiseks (dtl 104). Kaebaja on seda võimalust ka kasutanud ning on esile toonud oma

versiooni toimunust ning meetmete kohaldamise vajaduse puudumisest, viidates sealhulgas

varasemale sarnasele juhtumile. Seega on vastustaja taganud kaebajale ärakuulamisõiguse

realiseerimise ega ole HMS § 40 lg-t 1 rikkunud.

12. VangS § 8 lg 2 näeb omakorda ette, et vanglateenistus võib põhjendatud vajaduse korral

kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada

käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku

tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Vanglale teadaolev info oli piisav

põhjendatud kahtluse tekkimiseks, et vangla julgeolek võib olla ohus. Konflikti asjaolude uurimise

ajaks oli eluosakonna lukustamine kaebajat puudutavas osas seega õiguspärane.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja seisukohal, et halduskohus hindas valesti tõendeid ning ekslikult

leidis, et kaebaja oli vaidlusaluses intsidendis agressiivne pool. Konfliktis osalenud teine

kinnipeetav kinnitab, et ähvardamine toimus trelluste juures. Tema kambrikaaslane selgitas

vastustaja ametnikule, et kaebaja läks tuli nende kambrist teed küsima ja midagi ähvardavat ei

öelnud. Konfliktis osalenud teine kinnipeetav oma käitumise ja kaebaja üle naermisega ärritas

kaebajat, kuid kaebaja ei teinud midagi keelatut.

Kaebaja ohtlikkuse puudumist kinnitavad muu hulgas elusektori kinnipeetavate allkirjad selle

kohta, et nad ei tunne ennast ohustatuna, kui kaebaja sektoris viibib.

Vastustaja tunnistas õigusvastaselt kaebaja süüdi ja karistas üksikvangistusega.

Vastustaja jättis hindamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkuva vajaduse

hiljemalt ühe kuu möödumisel meetmete kohaldamisest ning kohaldas seega kaebajale

üksikvangistust ülemääraselt pika aja jooksul. Samuti olid üksikvangistuse tingimused

õigusvastased – kaebajale ei võimaldatud igapäevast tähenduslikku kontakti teiste inimestega,

tervishoitutöötaja järelevalvet ega arvestatud kaebaja tervislikust seisundist tulenevate

kannatustega. Kokkuvõttes koheldi kaebajat tema väärikust alandavalt.

Kaebaja palus nõuda vastustajalt kaebajale 13. novembril 2019 esitatud vastus nr 6-24/5530-3

kambri koristamise kohta.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja leiab, et vanglale teatavaks saanud asjaolude pinnalt tekkis põhjendatud kahtlus

õigushüve kahjustumises, mistõttu oli alus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks. Halduskohus on asjas kogutud tõendeid õigesti hinnanud ja jõudnud ka õigele

järeldusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

16. Halduskohus on põhjalikult selgitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

regulatsiooni ja selle rakendamise tingimusi ning põhjendatult tuvastanud VangS § 69 lg-s 1

sätestatud aluse esinemise meetmete kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ja HKMS § 201 lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

17. Kaebaja on olulise osa apellatsioonimenetluses esitatud väidetest ja põhjendustest pühendanud

selle, et selgitada, miks tema hinnangul olid tema suhtes kohaldatud eraldatud lukustatud kambri

tingimused õigusvastased ning tema üksikvangistuses hoidmise kestus ülemäärane. Need

seisukohad aga ei seostu kaebuse esemega. Nimelt võttis halduskohus 27. novembri 2020. a

määrusega kaebuse menetlusse Tartu Vangla 6. septembri 2020. a käskkirja nr 6-1/593 osalise

tühistamise ning 8. septembri 2020. a käskkirja nr 2-20/1-2/321 ja 14. oktoobri 2020. a vaideotsuse

nr 1-11/491-3 tühistamise nõuetes. Algses kaebuses esitas kaebaja samuti väiteid tema suhtes

kohaldatud üksikvangistuse tingimuste, meditsiinitöötaja järelevalve puudumise ja täiendavate

julgeolekuabinõude

kohaldamise

kestuse

kohta,

paludes

tuvastada

vangla

tegevuse

õigusvastasuse. 27. novembri 2020. a määrusega halduskohus tagastas kaebuse tuvastamisnõude.

Halduskohtu määrus tuvastamisnõude tagastamise kohta jõustus 23. märtsil 2021, kui Riigikohus

keeldus kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmisest. Seega praeguses asjas ei ole

tuvastamisnõue osaks kaebusest ning selle kohta esitatud väited ja põhjendused ei ole asjakohased

ega

saa

mõjutada

asja

lahendamist.

Seetõttu

jätab

ringkonnakohus

tähelepanuta

apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused vastavas osas.

18. Kaebaja leiab, et halduskohus hindas tõendeid valesti, jättis osa tõendeid arvestamata ja

seepärast ekslikult nõustus vanglaga, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks oli alus

olemas.

Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.

19. VangS § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub VangS-i või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on

suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või

vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks. VangS § 69 lg-s 1 sätestatud aluse tuvastamisel on vanglal õigus otsustada

julgeolekuabinõude kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi lõikes kaks nimetatud

abinõude hulgast. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud nii ennetaval kui ka

tõkestaval eesmärgil. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve

kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.

20. Praegusel juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks 5. septembri 2020. a

intsident. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal oli teise kinnipeetavaga verbaalne konflikt, kus kaebaja

ja teine kinnipeetav olid sõnavahetuses nii vangla eluosakonna trellukse juures kui ka teise

kinnipeetava kambri juures. Kaebaja seejuures ei eita, et ta oli ärritatud ja suhtles teise

kinnipeetavaga valjul häälel. Halduskohus sedastas, et vangla valvekaamerate salvestustelt nähtuv

ja samuti vastustaja ametniku 5. septembri 2020. a ettekandest ilmnev (dtl 33) andsid piisava aluse

arvata, et kaebaja võib olla ähvardanud teist kinnipeetavat füüsilise vägivallaga. Halduskohus

kirjeldas valvekaamerate salvestistelt nähtuvat ning analüüsis nii kaebaja kui teise kinnipeetava

käitumist, kehakeelt ja näoilmet. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et halduskohus oleks teinud

tõendite pinnalt ebaloogilisi järeldusi, omistanud mõnele tõendile ebaproportsionaalselt suure

tähenduse, jätnud mõne tõendiga arvestamata või eksinud tõendeid hinnates muul viisil. Konflikti

ajendiks olukorras, kus teine kinnipeetav praadis pannil pähkleid, oli teise kinnipeetava vastus

kaebajale, et ta praeb väikesi banaane ning hiljem kaebaja naeruvääristamine sellega seoses.

Kaebaja kinnitusel ärritas teda teise kinnipeetava üleolev käitumine. Kaebaja ärritust kinnitavad

ka vangla valvekaamerate salvestised. Neilt ilmneb, et intsidendi käigus oli just kaebaja see, kes

ei lubanud sõnavahetusel lõppeda, kui teine kinnipeetav eemaldus trellukse juurest. Kaebaja liikus

teise kinnipeetava kambrisse ning sõnavahetus jätkus osaliselt kambris, osaliselt elusektsiooni

koridoris, kus kaebaja lahkudes pidas vajalikuks veel kord tagasi pöörduda, et midagi öelda.

Nendel asjaoludel ei ole põhjust pidada ebatõenäoliseks, et kaebaja sõneluse käigus esitaski

ähvarduse, nagu teine kinnipeetava avaldas vastustaja ametnikele.

21. Sellist järeldust ei lükka ümber kaebaja osutatud võimalikud vastuolud intsidendi kirjelduses

– teise kinnipeetava sõnul toimus ähvardamine trelluste juures, vangla ja halduskohus pidasid

ähvardamise kohaks teise kinnipeetava kambri esist koridori; kaebaja olevat ähvardanud teisel

kinnipeetaval kõri läbi lõigata, kuid oma seletuses teine kinnipeetav seda ei kinnita.

Ringkonnakohus osutab, et vangla on kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

otsustamisel tuginenud vanglaametniku ettekandele (dtl 33). Ettekande kohaselt teine kinnipeetav

tuli süüdimõistetute eluhoone kaheksanda osakonna trellukse juurde ja ütles vanemvalvurile, et

kaebaja ähvardas talle peksa anda ja kõri läbi lõigata. Alles 9. septembril 2020 esitatud teabe- ja

uurimisosakonna spetsialisti õiendist (dtl 106-107) nähtub, et teine kinnipeetav oli määratlenud

ähvardamise algse kohana ala trellukse juures. Seega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

otsustamisel ei olnud see asjaolu vastustajale teada. Samas on vastuolu ise seletatav konfliktist

tuleneva ärritusseisundiga, mille tõttu tagantjärele võis teine kinnipeetav mäletada intsidenti ühe

tervikuna, määratledes selle koha järgi, kus konflikt alguse sai.

Ringkonnakohus ei näe vastuolu ka teise kinnipeetava poolt ähvarduse kirjeldamisel. Nii on

vastustaja ametniku 5. septembri 2020 ettekande järgi ähvarduseks kaebaja lubadus teisele

kinnipeetavale peksa anda ja kõri läbi lõigata. Sama sõnastust on kasutatud ka vaidlustatud

käskkirjas. Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti 9. septembri 2020 õiendist ilmneb, et ametnik

vestles teise kinnipeetavaga 7. septembril 2020 ning teine kinnipeetav kinnitas, et kaebaja ähvardas

teda vene keeles, ta sai selle tähendusest aru ning see seisnes tema maha löömises.

Ringkonnakohus ei pea seda väidet vastuolus olevaks algselt antud ähvarduse kirjeldusega, kuna

see tõepoolest kätkeb endas lubadust lõpetada teise kinnipeetava elu. Nii on teise kinnipeetava

sõnu mõistnud ka vastustaja ametnik, märkides õiendis, et kõri läbilõikamist saaks tõlgendada kui

tapmisega ähvardamist (dtl 107). Seega ei olnud küsimuse all mitte see, millises sõnastuses

kaebaja ähvarduse esitas, vaid see, milline oli ähvarduse tähendus ja kas teine kinnipeetav tajus

seda tapmisega ähvardamisena.

22. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtuga selles, et kuigi teine kinnipeetav

on tugeva kehaehitusega, kaebajast pikem ja noorem, ei muuda see ähvardust pelgalt konflikti

käigus öeldud fraasiks, mida ei saa tõsiselt võtta. Kaebaja ise on samuti tugeva kehaehitusega.

Kuigi kaebaja väidab erinevaid terviseprobleeme, mis takistatavat tal liikuda, nähtub

valvekaamera salvestistelt, et ta liigub eluosakonnas abivahenditeta, kiiresti ega ilmuta märke

tasakaalu- või koordinatsioonihäiretest. Seetõttu ei lükka kaebaja väited ümber järeldust, et

kaebaja oleks võimeline viima ellu füüsilise rünnaku teise kinnipeetava vastu ning vähemalt

üllatusmomendi kasutamisel ei saa välistada, et ta suudaks tekitada teisele kinnipeetavale olulist

kahju.

Vastustaja on kaebaja ohtlikkuse hindamisel põhjendatult arvesse võtnud kaebaja varasemaid

tegusid, s.h füüsilise vägivalla kasutamist vangla meditsiinitöötaja vastu, samuti kaebaja

impulsiivsust ning probleeme konfliktide rahumeelsel lahendamisel.

23. Vastustaja kogutud informatsioon oli piisav, et jaatada kaebajast lähtuvat ohtu teistele

kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule. Kuigi ka teine kinnipeetav 7. ja 17. septembril 2020

vastustaja ametnikega toimunud vestlustel avaldas, et kaebaja küll ähvardas teda ,ära

lõikumisega“, aga ta ei pea tõenäoliseks, et kaebaja seda teeks ega tunne ennast ohustatuna, on

tegemist üksnes teise kinnipeetava hinnanguga kaebaja ohtlikkusele. Vastustaja ametnikele on

seadusega pandud ülesanne tagada vangla üldine julgeolek, s.h teiste kinnipeetavate ohutus.

Seepärast on vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel põhjendatult

arvestanud nii kaebajast lähtuva võimaliku ohuga kaebaja poolt ähvardatud teisele kinnipeetavale

kui ka kõigile ülejäänud kinnipeetavatele, kes võinuks kaebajaga kokku puutuda. Kaebaja

varasemaid vägivallategusid on iseloomustanud rikkumiste impulsiivne, s.t mitte ettekavatsetud

iseloom. Seetõttu võib pidada tõenäoliseks, et pärast mõningase aja möödumist konfliktist ning

rahunenult ei oleks kaebaja asunud ähvardust täide viima. Samas ei saa mööda vaadata

võimalusest, et konflikt võib korduda või et kaebaja satub konflikti mõne teise kinnipeetavaga

ning see viib vägivalla kasutamiseni. Seetõttu ei saanud vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel arvestada üksnes kaebaja ja teise kinnipeetava vahel toimunud konfliktiga ja hinnata

selle jätkumise võimalust. Vastustaja ülesandeks oli hinnata kaebaja ohtlikkust üldisemalt, pidades

silmas, et konflikti käigus esitatud ähvardus oli ohtlikkuse väljenduseks, kuid ei piiritlenud

ohtlikkust ainuüksi konflikti asjaoludega.

24. Kaebaja väidab küll täiendavate julgeolekuabinõude ebaproportsionaalsust, aga ei ole suutnud

esile tuua meedet, mille kaudu olnuks võimalik maandada tema ohtlikkust sama efektiivselt kui

eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise ning vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse

piiramisega. Kaebaja ja teise kinnipeetava paigutamine erinevatesse elusektsioonidesse oleks

aidanud vältida konflikti kordumist nende vahel, kuid ei oleks maandunud riski, et kaebaja satub

konflikti mõne teise kinnipeetavaga, kui tema suhtlus kaebajaga ei vasta viimase ootustele.

Kaebaja ise on osutanud tervisemuredele, mille taustal intsidendi käigus teine kinnipeetav oma

vastustega ajas teda närvi (dtl 106). Vastustaja kohustuseks oli ühtlasi maandada kaebaja

võimalikku ohtlikkust, mille tõukejõuks võiks olla tervisprobleemidest tingitud vaevused. Et

sellisena on tegemist kaebaja tegeliku ohtlikkusega, kinnitab kaebajat abistama tulnud vangla

meditsiinitöötaja ründamine.

25. Seetõttu ei ole alust pidada vangla kohaldatud meetmeid ülemäärasteks. Seda seisukohta ei

muuda asjaolu, et õiguskantsler, samuti Euroopa Nõukogu Ministrite komitee soovitus

liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta Rec(2006)2 11/01/2006 peavad põhjendatuks

üksikvangistuse kohaldamist üksnes lühiajaliselt. Nagu põhjendatult osutas halduskohus, on

tegemist soovituslike seisukohtadega. Soovituse järgmisel ei saanud vangla mööda vaadata

kaebajale antud ohuhinnangust ega sellest, milliseid meetmeid oli võimalik ohu maandamiseks

rakendada. Seetõttu ei pea ringkonnakohus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist

ebaproportsionaalseks ka meetmete kohaldamise kestuse tõttu.

26. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esile toodud probleemid vaimse tervisega ei välistanud

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Kaebaja ei ole väitnud, et meditsiinitöötaja oleks

ühelgi ajahetkel hinnanud lubamatuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaebaja

suhtes tema terviseseisundi tõttu. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuvastatud ohu

maandamise eesmärgiga olnuks vastuolus meetmete kohaldamata jätmine, kuna vastustaja hindas

kaebaja ohtlikuks just suhetes teiste kinnipeetavatega.

27. Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei muuda õigusvastaseks

intsidendiga seoses kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja hilisem

kehtetuks tunnistamine ega intsidendi asjaolude kaebaja suhtes kriminaalmenetluse alustamata

jätmine. Mõlemal nimetatud menetlusel on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest erinev

eesmärk. Vangla julgeoleku tagamiseks meetmete kohaldamise eelduseks ei ole see, et kinnipeetav

oleks toime pannud distsiplinaarrikkumise, veel enam kriminaalkorras karistatava teo. Meetmete

kohaldamine võib olla õiguspärane ka juhul, kui hiljem selgub, et isik ei ole käitunud esialgu

arvatud viisil, kui meetme kohaldamisel teada olnud asjaolud vangla julgeolekut või teiste isikute

ohutust ohustava käitumise piisavalt tõenäolisele võimaluse viitasid. Praegusel juhul olid

vastustaja tuvastatud asjaolud piisavad, et kaaluda täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

28. Ringkonnakohtu hinnangul ilmneb kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise õiguspärasus nii vastustaja 6. septembri 2020. a käskkirja kui ka 8. septembri 2020. a

käskkirja alusel samadest asjaoludest. Kaebaja ei ole vaidluses esile toonud asjaolusid, mis ühel

juhul olnuks olulised ja teisel mitte. Ka ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude esinemine

äratuntav. Seepärast peab ringkonnakohus otsuses esitatud põhjendusi asjakohaseks mõlema

käskkirja osas.

29. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

30. Ringkonnakohus jättis 11. märtsi 2022. a määrusega rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate

tõendite asja juurde võtmiseks. Kuna nimetatud määruse tegi üks kohtunik ja tõendite

vastuvõtmisest keeldumise on lubatav üksnes kohtukoosseisu otsustusega (HKMS § 188 lg 3 ls 2),

siis kordab ringkonnakohus siinkohal määruses väljendatud seisukohta, et tõendite asja juurde

võtmine ei ole põhjendatud. Menetluses on olulised üksnes vaidluse esemega seonduvad

dokumendid. Haldusasja toimiku koormamine kaudsete tõenditega ei ole põhjendatud ega aita

kaasa asja lahendamisele. Mitmed kaebaja esitatud tõenditest on juba kohtutoimikus olemas,

mistõttu puudub vajadus nende täiendavalt toimikusse lisamiseks. Kohtulahendid ja õiguskantsleri

seisukohad on kättesaadavad avalikelt internetilehekülgedelt ja neid ei ole vaja kohtule esitada.

Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite asja juurde võtmiseks.

31. HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole

esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja

kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega

jääb apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)