2-21-143991/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-143991

Kohtuasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi XXi vastu võla

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. märtsi 2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

848,64 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja Jekaterina Morozova

Kostja XX (isikukood xxxxxxxxx)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. märtsi 2022 tagaseljaotsus osas, milles maakohus

jättis hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise 263,93 euro nõudes ja

põhinõudelt 1777,24 eurot alates 27. jaanuarist 2022 arvestatava viivise nõudes

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas,

menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning saata asi tühistatud osas

tagasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

2-21-143991

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 31. detsembril 2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXilt (kostja) 2314,50 euro saamiseks. Kohus tegi

5. jaanuaril 2022 kostjale makseettepaneku, mida ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul

kätte toimetada. Pärnu Maakohus andis 21. jaanuaril 2022 nõude üle Harju Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 26. jaanuaril 2022 esitas hageja maakohtusse hagi,

milles palus kostjalt välja mõista hageja kasuks põhinõue 1777,24 eurot, intress 242,40 eurot,

sissenõudmiskulud 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 328,59 eurot ja viivis põhinõudelt

1777,24 eurolt alates 27. jaanuarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni 40,90% aastas, kuid kokku

koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 840 eurot.

2. Hagiavalduse

kohaselt

sõlmisid

ESTO

AS

ja

kostja

3. oktoobril

2020

arvelduskrediidilepingu nr 9543571327 (leping), mille kohaselt võimaldas ESTO AS kostjale

arvelduskrediidi limiidi 2000 euro kasutamist kostja jooksvate vajaduste finantseerimiseks.

Kostja kohustus kasutatud krediidi ja intressi tasuma 15. kuupäeval. Lepingu põhitingimuste

kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 40,90% aastas. Intressi arvestamisel lähtus

ESTO AS tegelikust päevade arvust kalendrikuus ja 360 päevasest aastast. 17. novembril 2020

sõlmisid ESTO AS ja kostja lepingu lisa, mille kohaselt ei pidanud kostja tegema krediidi

tagasimakseid perioodil detsember 2020, jaanuar 2021 ja veebruar 2021.

Kostja asus ESTO AS poolt võimaldatud krediidisummat kasutama ja kasutas 3. oktoobrist

2020 kuni 16. aprillini 2021 kokku krediidilimiiti summas 1777,24 eurot. Lepingu

põhitingimuste kohaselt kohustus kostja tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu

seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ning tasuma intressid kasutatud

krediidisummalt järgmise kuu 15. kuupäevaks lepingus toodud tingimuste kohaselt ja

tingimuste p V 1 alusel kohustus kostja tasuma makseid ja muid tasumisele kuuluvaid

summasid vastavalt lepingule. Kostja rikkus lepingu p V 1 ning ei teostanud krediidi

tagasimakseid ega tasunud intressi alates 16. aprillist 2021. Kostja jättis tasumata intressi kuni

13. augustini 2021 summalt 1777,24 eurot intressimääraga 40,90% kokku summas 242,40

eurot.

Lepingu tingimuste p VII 4.2 oli ESTO AS-l õigus leping üles öelda, kui kostja on täielikult või

osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva makse või selle osa tasumisega ja

ESTO AS on andnud edutult kahenädalase täiendava tähtaja viivituses oldud summa

tasumiseks koos hoiatusega, et ESTO AS ütleb lepingu üles selle tähtaja jooksul maksete

tasumata jätmise korral ja nõuab kogu võla tasumist. ESTO AS andis kostjale tähtaja

võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud kuulutas

ESTO AS krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks 14. augustil 2021.

Vastavalt tingimuste p VI 4 ja tingimuste lisale „Hinnakiri“ on hagejal õigus nõuda ja kostjal

kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud

2-21-143991

kulud. Kostjale on kohtuvälises sissenõudemenetluses toimetatud kolm võlateatist, mistõttu

peab kostja tasuma sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot.

16. septembril 2021 loovutas ESTO AS oma nõuded kostja vastu hagejale. Nõuete

loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult.

Vastavalt lepingu tingimuste lisale „Hinnakiri“ on viivise määr võrdses määras lepingujärgse

intressimääraga. Kostja peab põhinõude 1777,24 euro tasumisega viivitamise tõttu

14. augustist 2021 kuni hagi esitamiseni 26. jaanuarini 2022 tasuma viivist intressimääras

40,90% kokku 328,59 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist

põhinõudelt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni intressimääraga 40,90% aastas.

Kostja vastuväited

3. Kostja hagile vastust ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus tegi 15. märtsil 2022 tagaseljaotsuse, millega rahuldas osaliselt hagi ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1777,24 eurot, intressi 242,40 eurot, viivise

64,66 eurot, sissenõudekulu 35 eurot ja viivise põhinõudelt (1777,24 eurot) alates

27. jaanuarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui

põhinõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu summas 470 eurot ja viivise kuni täitmiseni.

5. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjale

kätte toimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 27. jaanuaril 2022. Kostja ei ole

kohtule tähtaegselt vastanud.

6. Maakohus lahendas hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel, mille

kohaselt kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

7. Maakohus leidis, et hagi on õiguslikult põhjendatud põhivõlgnevuse, intressi ja

sissenõudmiskulu osas, milles hagi rahuldas.

8. Maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata viivise nõudes, milles see ei olnud maakohtu

arvates õiguslikult põhjendatud. Maakohus leidis, et ESTO AS ja kostja vahel sõlmitud lepingu

tingimus, milles on kokku lepitud viivisemääras 40,90% aastas, on tühine. Viivise nõue, mis

ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäär on tühine. Maakohtu hinnangul on kokkulepitud

viivisemäär kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja see pole proportsionaalne seaduses

sätestatud viivisemääraga. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusjärgse viivisemäära alusel,

millest tulenevalt rahuldas maakohus hageja viivise nõude osaliselt. Võlgnevuselt

1777,24 eurot alates 14. augustist 2021 kuni hagiavalduse esitamiseni 26. jaanuarini 2022 on

hagejal õigus nõuda viivist 64,66 eurot. Hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte

muutunud viivist alates 27. jaanuarist 2022 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni on hagejal samuti

õigus nõuda vaid seadusjärgses määras.

2-21-143991

Apellatsioonkaebus

9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

Harju Maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise nõude summas 263,93 eurot ja põhinõudelt 1777,24 eurot alates 27. jaanuarist 2022

arvestatava viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas

rahuldamata ja saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

10. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust vähendades kostjalt väljamõistetavaid viiviseid seadusjärgse viivise määrani.

Kuna seadusandja lubab VÕS §415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt

nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana ette nähtud, siis ei

saa sellist viivise kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ebamõistlikult kahjustavaks ja

VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Vastustaja seisukoht

11. Kostja apellatsioonkaebusele vastust esitanud ei ole.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja saata

selles osas TsMS § 657 lg 2 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

13. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja palub tühistada maakohtu

tagaseljaotsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja

viivis määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale 40,90%.

14. Kolleegiumi arvates on ebaõige maakohtu järeldus, et VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel saab

ebamõistlikult kahjustavaks ja seetõttu tühiseks pidada sellist viivisekokkulepet, mis vastab

VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele.

15. VÕS § 415 lg 1 esimesest lausest tulenevalt ei või tarbijalt nõuda VÕS §-s 113 lg-s 1

sätestatud määrast kõrgemat viivist. Ringkonnakohtu hinnangul viitab VÕS § 415 lg 1 esimene

lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku

lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt

VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul

kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-08 p-s 12 samuti väljendanud seisukohta, et

VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega,

et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

Riigikohus on eeltoodud lahendis leidnud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Antud

juhul on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär 40,90% aastas, mis on suurem kui

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kuna VÕS § 113 lg 1 kolmas

2-21-143991

lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millises suuruses

pooled ongi kokku leppinud viivise tasumises. Seega ei ole kokkulepitud viivisemäär 40,90%

aastas ebamõistlik tüüptingimus ega tühine ning sellest saab lähtuda viivisenõude arvutamisel.

16. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 väljendatud seisukohad viivise määra piiramise

kohta, millele maakohus tugines, ei ole kohaldatavad käeolevas tsiviilasjas, kuna viidatud

kohtuasjas ei olnud lepingus kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes

viivisemääras. Antud asjas on tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemääras, mis vastab

kokku lepitud intressimäärale, mistõttu tuleb siinkohal lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1

kolmandast lausest.

17. Eeltoodust tulenevalt kuulub maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise määraga, mis vastab lepingujärgsele intressimäärale (s.o summas 263,93 eurot) ja

põhinõudelt 1777,24 eurot alates 27. jaanuarist 2022 arvestatava viivise nõude VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määra ületavas osas. TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse

tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ka tagaseljaotsuse

tühistamisel tuleb arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1). Seega tuleb

olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, tühistada tagaseljaotsus ja maakohtule

uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt.

18. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine.

Menetluskulude jaotus

19. Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele

(TsMS § 173 lg 3 viimane lause). Seega menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus

asja uuel läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)