2-20-138578/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. mai 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-138578

Tsiviilasi

Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Ave Märjama vastu

võlgnevuse nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

I 3694 eurot 22 senti

II 449 eurot 21 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. mai 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I Ave Märjama apellatsioonkaebus

II Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

I/vastustaja:

Ave

Märjama

(kostja),

ik xxxxxxxxx

Apellant II/vastustaja: Aktsiaselts PlusPlus Capital

(hageja), rk 11919806, lepinguline esindaja Carlo Kask

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 27. mai 2021. a otsus muutmata, kuid täiendada otsust selle

täitmise korraga.

2. Sõnastada kohtulahendi tervikresolutsioon järgmiselt:

2.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.2. Välja mõista Ave Märjamalt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks Inbank AS

ja Ave Märjama vahel sõlmitud väikelaenulepingust nr L89000989391 tulenev

võlgnevus kokku summas 2720,18 eurot, millest 2294,54 eurot põhivõlg,

intressid 275,44 eurot, viivised seisuga 27.05.2021 97,20 eurot, lepingu

haldustasu 18 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot.

2.3. Välja mõista Ave Märjamalt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni põhinõude 2294,54 eurot

jäägi täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks 12,90 % aastas.

2.4. Välja mõista Ave Märjamalt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks Inbank AS

ja Ave Märjama vahel sõlmitud väikelaenulepingust nr L89000657814 tulenev

võlgnevus kokku summas 594,50 eurot, millest 442,04 eurot põhivõlg, intressid

76,98 eurot, viivised seisuga 27.05.2021 27,48 eurot, lepingu haldustasu

18 eurot ja sissenõudekulu 30 eurot.

2.5. Välja mõista Ave Märjamalt aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks viivis alates

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni põhinõude 442,04 eurot

jäägi täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks 18,90 % aastas.

2.6. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2.7. Jätta hagilt tasumisele kuulunud riigilõiv ja õigusabikulud 92,6% ulatuses Ave

Märjama kanda ja ülejäänud ulatuses aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

2.8. Välja mõista Ave Märjamalt 300,95 eurot aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks

riigilõivu katteks.

2.9. Määrata kindlaks hageja õigusabikulud summas 540 eurot ja mõista Ave

Märjamalt

välja

500,04 eurot

aktsiaseltsi

PlusPlus

Capital

kasuks

õigusabikulude katteks.

2.10. Välja mõista Ave Märjamalt viivis aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks

punktis 2 ja 3 väljamõistetud menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni

täieliku täitmiseni.

2.11. Määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord selliselt, et kostjal tuleb

väljamõistetud võlg ja menetluskulud koos viivistega tasuda hagejale igakuiste

100 euro suuruste osamaksetena, mis sisaldab 80 eurot väljamõistetud võla ja

ning 20 eurot väljamõistetud menetluskulude eest, alates otsuse jõustumisest

kuni võlgnevuse tasumiseni.

2.12. Kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni käesoleva otsuse

resolutsiooni p-des 2.3., 2.5. nimetatud põhinõude jäägilt ja resolutsiooni p-s 2.10

menetluskulude tasumata osalt tuleb lisaks tasuda viivist 18,90 % aastas kuni

vastava nõude täieliku tasumiseni.

3. Rahuldada Ave Märjama apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Jätta aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Aktsiaselts PlusPlusCapital (hageja) esitas 01.12.2020 hagi Ave Märjama (kostja) vastu

põhivõlgnevuse 2294,54 euro, intressi 275,44 euro, viivise 304,91 euro, lepingu haldustasu

18 euro, sissenõudmiskulude 35 euro ja edasiulatuva viivise lepingus kokkulepitud määras

saamiseks.

Nõue tuleneb Inbank AS ja kostja vahel 21.06.2017 sõlmitud väikelaenulepingust

nr L89000989391 (leping 1). Kostja on lepingulisi kohustusi rikkunud ja jätnud graafikujärgsed

maksed tegemata. Inbank AS loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale 25.11.2019.

2. Hageja esitas 03.12.2020 hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 442,04 euro, intressi 76,98 euro,

viivise 86,52 euro, sissenõudmiskulude 30 euro, lepingu haldustasude 18 euro ja edasiulatuva

viivise, lepingus kokkulepitud määras, saamiseks.

Nõue tuleneb Inbank AS ja kostja vahel 09.01.2017 sõlmitud väikelaenulepingust

nr L89000657814 (leping 2). Kostja on lepingulisi kohustusi rikkunud ja jätnud graafikujärgsed

maksed tegemata. Inbank AS loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale 25.11.2019.

3. Vastusena kostja vastuväidetele ei nõustu hageja, et nõude loovutamist hagejale ei ole

toimunud. Hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja on oma

laenutaotlustes esitanud püsiva kuusissetulekuna summad, mis võimaldasid tal igakuiseid

makseid tasuda, maksehäireregistris ilmnesid kostja esimesed maksehäired 11.04.2017, s.o.

pärast lepingute sõlmimist. Kostjal oli laenusaajana kohustus esitada laenuandjale kõik

andmed, mille vastu võis teisel poolel olla äratuntav huvi, samuti oli kohustus mitte eksitada

teist lepingupoolt. Hageja on järginud vastutustundliku laenuandmise põhimõtet, hinnanud

piisavalt kostja krediidivõimelisust ning ka rakendatud intressimäärad ei ole ülemäära kõrged

(12,90% ja 18,90%).

4. Maakohus liitis 11.01.2021. a hagid ühte menetlusse, tsiviilasja nr 2-20-138578.

5. Kostja ei vaidlusta laenu saamist hageja esitatud asjaoludel ja tingimustel. Kostja leiab, et tal

on endiselt laenusuhe AS-ga Inbank. Hagejal ei olnud õigust nõudeid esitada, hageja ei ole

nõude loovutamist piisavalt tõendanud. Kostja hinnangul ei ole hageja järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei saanud laenu võttes aru lepingujärgsest

krediidikulukuse määrast, seetõttu tuleb lepingujärgseks intressiks lugeda VÕS § 94

intressimäär. Kostja peab lepingujärgse viivise väljamõistmist temalt äärmiselt ebaõiglaseks ja

leiab, et viivist tuleks VÕS § 113 lg 8 alusel vähendada 0 euroni.

MAAKOHTU OTSUS

6. Tartu Maakohus rahuldas 27.05.2021. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis Ave Märjamalt

AS PlusPlusCapital kasuks välja väikelaenulepingust nr L89000989391 tuleneva võlgnevuse

kokku summas 2720,18 eurot, millest põhivõlg 2294,54 eurot, intressid 275,44 eurot, viivised

seisuga 27.05.2021 97,20 eurot, lepingu haldustasu 18 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot ning

väikelaenulepingust nr L89000657814 tuleneva võlgnevuse kokku summas 594,50 eurot,

millest põhivõlg 442,04 eurot, intressid 76,98 eurot, viivised seisuga 27.05.2021 27,48 eurot,

lepingu haldustasu 18 eurot ja sissenõudekulu 30 euro.

Maakohus mõistis välja viivise määraga 12,90% aastas alates kohtuotsuse jõustumisele

järgnevast 13. kuust kuni põhinõude 2294,54 eurot jäägi täieliku tasumiseni ning viivise

määraga 18,90% aastas alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni põhinõude

442,04 eurot jäägi täieliku tasumiseni.

Maakohus jättis hagilt tasumisele kuulunud riigilõivu ja õigusabikulud 92,6% ulatuses kostja

kanda ja ülejäänud ulatuses hageja kanda ning mõistis Ave Märjamalt AS PlusPlus Capitali

kasuks 300,95 eurot riigilõivu katteks. Maakohus määras kindlaks hageja õigusabikulud

summas 540 eurot ja mõistis Ave Märjamalt õigusabikulude katteks AS PlusPlus Capitali

kasuks välja 500,04 eurot ja väljamõistetud menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni täieliku

täitmiseni.

7. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmistes asja lahendamiseks tähtsates asjaoludes ja neid

tõendavad ka kohtule esitatud tõendid:

- kostja ja AS Inbank vahel sõlmitud laenulepingu nr L89000989391 (dtl. 68-70) kohaselt on

laenusumma 2931,93 eurot, tasumise lõpptähtpäev 10.01.2022, intressimäär aastas 12,90%,

viivise määr 0,04% päevas ehk 12,90% aastas, krediidi kulukuse määr aastas 15,44%.

- kostja ja AS Inbank vahel sõlmitud laenulepingu nr L89000657814 (dtl 21-23) kohaselt on

laenusumma 600 eurot, tasumise lõpptähtpäev 10.06.2022, intressimäär aastas 18,90%, viivise

määr 0,05% päevas ehk 18,90% aastas, krediidi kulukuse määr aastas 30,11%.

- alates 10.12.2018 ei teinud kostja makseid kummagi laenulepingu täitmiseks.

- AS Inbank esitas 05.11.2019 kostjale lepingute ülesütlemise hoiatuse (dtl.76).

- AS Inbank esitas 21.11.2019 kostjale teate lepingute ülesütlemise kohta (dtl.77).

Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping VÕS § 396 lg 1 tähenduses ning et

tegemist on tarbijakrediidilepinguga. Kostja jättis lepingutest tuleneva kohustuse teha laenu

tagastamiseks graafikujärgseid makseid, alates 10.12.2018 täitmata. Sellega on kostja rikkunud

VÕS § 396 lg-st 1 tulenevat laenu tagasimaksmise kohustust, mis annab hagejale õiguse

rakendada õiguskaitsevahendeid, sh nõuda kohustuse täitmist, öelda leping üles ja nõuda

viivist. Hageja on kohustuse täitmise nõude ja viivise nõuded esitanud põhjendatult. VÕS § 397

lg-test 1 ja 2 tulenevalt on hagejal õigus nõuda antud laenult intressi lepingus kokkulepitud

määras.

8. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja on nõude omandanud ehk kas laenuandja

AS Inbank poolt nõude loovutamine hagejale on toimunud ja kas hageja (esialgne võlausaldaja

AS Inbank) on kostjale laenu andes tegutsenud vastutustundliku laenamise põhimõtteid

järgides.

Kohtule on esitatud AS Inbank loovutusteatis kuupäevaga 08.01.2021 (dtl 104), milles

AS Inbank kinnitab, et on 25.11.2019 loovutanud lepingust nr L89000989391 ja lepingust

nr L89000657814 tulenevad nõuded Ave Märjama vastu AS-le PlusPlus Capital. Teatise on

12.01.2021 allkirjastatud AS Inbank esindaja Margot Liivamäe. Maakohus leidis, et nimetatud

dokument on käsitatav loovutamisdokumendina VÕS § 170 teise lause tähenduses ja VÕS

§ 170 esimese lause kohaselt tuleb lugeda, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud.

Kohtule on esitatud ka nõude loovutamise teatis Ave Märjamale ja võlanõuded (dtl.78-82),

mille edastas kostjale AS PlusPlus Capital kliendihaldusjuht Kaspar Lõhmus 03.12.2019,

24.04.2020 ja 21.09.2020. Maakohus leidis, et selline teavitamisviis ei vasta VÕS § 412 lg 1

reeglitele. Kui tarbijakrediidilepingus vahetub lepingu pool, on tegemist sedavõrd tähtsa

muutusega võlgniku jaoks, et sellest muutusest teavitamine on senise võlausaldaja ehk

krediidiandja kohustus. Seetõttu ei ole võimalik lähtuda nõude loovutamise lepingu p-st 2.2,

mille kohaselt teavitab nõude omandaja võlgnikke nõude omandamisest. See on esialgse

võlausaldaja kohustus. Nõude loovutaja ja omandaja ei saa omavahelises lepingus leppida

kokku asjaoludes, mis kahjustavad tarbija positsiooni.

Käesoleval juhul ei ole krediidiandja teavitanud võlgnikku nõude loovutamisest. Seega tuleb

lugeda, et nõude loovutamine on kehtiv, toimunud 25.11.2019, kuid VÕS § 172 ja § 113 lg 4

järgi oli võlgnik õigustatud keelduma kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale.

9. Maakohus leidis, et hageja on põhjendanud kostjale laenu andmist, järgides vastutustundliku

laenamise põhimõtteid vastavalt VÕS §-le 4034.

Maakohus märkis, et krediidiandja ei pea eeldama, et laenutaotluse esitanud isik varjab tema

eest andmeid või esitab teadlikult valeandmeid. Kostja puhul, kes esitas krediidiandjale

laenutaotluse esmakordselt 12.05.2016 ja kelle kohta puudusid andmed maksehäireregistris, oli

hageja õigustatud lähtuma sellest, et laenutaotleja on esitanud taotluses õiged andmed ja tema

taotlusest nähtuv olukord võimaldas kostjal kohustuste täitmist vastavalt sõlmitavatele

lepingutele.

10. Maakohus leidis, et hageja nõuded, mis tulenevad kahest laenulepingust, on põhjendatud

põhinõuete osas ja nõutavate intresside osas. Nõutavate viiviste osas on nõuded põhjendatud

alates ajast, mil kostjale esitati nõude loovutamisdokument ehk alates 28.01.2021. VÕS § 113

lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse

täitmisest.

Põhjendatud on haldustasu, mis sisaldub laenulepingu tingimustes (dtl.71) ja maksegraafikus

ja sissenõudmiskulu, mis tuleneb VÕS § 1132 lg 2 p-st 3 (leping 1) ja VÕS § 1132 lg 2 p-st 2

(leping 2).

Maakohus mõistis kostjalt välja lepingu 1 (nr L89000989391) täitmiseks järgmiselt:

- põhivõlgnevus 2294,54 eurot;

- intressid 275,44 eurot;

- lepingu haldustasu 18 eurot;

- viivised 97,20 eurot (28.01.2021 kuni 27.05.2021);

- sissenõudmiskulu 35 eurot,

kokku 2720,18 eurot.

Nõue selle lepingu järgi kuulub rahuldamisele 93% ulatuses.

Maakohus mõistis kostjalt välja lepingu 2 (nr L89000657814 ) täitmiseks järgmiselt:

- põhivõlgnevus 442,04 eurot;

- intressid 76,98 eurot;

- lepingu haldustasu 18 eurot;

- viivised 27,48 eurot (28.01.2021 kuni 27.05.2021);

- sissenõudmiskulu 30 eurot,

kokku 594,50 eurot.

Nõue selle lepingu järgi kuulub rahuldamisele 91% ulatuses.

Hageja on taotlenud kostjalt mõlema laenulepingu järgi edasiulatuva viivise väljamõistmist

kuni põhinõude täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks vastava väikelaenulepingu viivise

määra. Kostja on taotlenud kõrvalnõuete osas nõude rahuldamata jätmist või kõrvalnõuete

väljamõistmist mõistlikus määras, neid vähendades, viidates VÕS § 113 lg-le 8.

Kohtumenetluse jooksul on pooled käsitlenud võimalikke kompromissivariante, millega oleks

kostjal olnu võimalus nõue tasuda pikendatud perioodi jooksul. Maakohus pidas eeltoodut

arvestades põhjendatuks kostjalt viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel, kuid mitte alates

kohtuotsuse jõustumisest, vaid 12 kuu möödumisel kohtuotsuse jõustumisest. See võimaldab

kostjal tasuda kohustus ja vältida viivise lisandumist.

11. Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega. Kuna kohus rahuldas hagi 92,6% ulatuses, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista 300,95 eurot riigilõivu katteks ja 92,6% õigusteenuse kuludest ehk 500,04 eurot.

Ülejäänud ulatuses jäävad hageja menetluskulud hageja kanda. Hageja taotlusel mõistis

maakohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates

kohtulahendi jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras analoogselt hagi rahuldamiseks väljamõistetud summadelt viivise

tasumisega. Kostjal ei ole menetluskulusid tekkinud.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

12. Kostja esitas 28.06.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Maakohtu 27.05.2021. a otsuse ja saata see esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja teha uus otsus, millega tühistada maakohtu otsuse

punktid 3 ja 5 ning menetluskulude jaotuse punktid 1-4 ning täiendada maakohtu otsust,

määrates maakohtu otsuse täitmise korra järgnevalt: kohustada kostjat otsuse punktides 2 ja 4

ning menetluskulude jaotuse punktis 2 välja mõistetud summad hagejale tasuma kohtuotsuse

jõustumisest kolme aasta jooksul iga kuu 10. kuupäevaks tehtavate osamaksetena; osamaksete

suuruse määramisel arvestatakse hageja poolt 12.03.2021 kohtuistungil kompromissina

pakutud iga aasta (12 kuu) osamaksete proportsioone kostja poolt tasumisele kuuluvas

kogusummas, s.t esimese aasta jooksul tasutakse igas kuus võrdsete osamaksetena 1/6 tasuda

tulevast kogusummast, teise aasta jooksul tasutakse igas kuus võrdsete osamaksetena 2/6 tasuda

tulevast kogusummast ja kolmanda aasta jooksul tasutakse igas kuus võrdsete osamaksetena

3/6 tasuda tulevast kogusummast. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole nõude loovutamine hagejale tõendatud. Nõude

loovutamise lepingu punktidest 1.3, 1.4 ja 2.1 tulenevalt peavad nõude loovutamise nimekirjad

olema elektroonilised. Kui hageja omandas pangalt nõuded 25.11.2019, siis peab olemas olema

ka 25.11.2019 kuupäeva kandev loovutatavate nõuete elektrooniline nimekiri. Üksnes see

nimekiri saab nõude loovutamise lepingu kohaselt olla aluseks kostja suhtes olnud nõuete

omandamisele. Sellist nimekirja hageja esitanud ei ole.

Kostja leiab, et hagejal tekkis nõue kostja vastu alles 28.01.2021, sest kostja sai AS Inbank

08.01.2021. a nõude loovutamise teatise kätte 28.01.2021, kui kostja avas hageja 27.01.2021. a

menetlusdokumendi. Kuna nõude loovutamist ei olnud kostja suhtes hagide esitamise ajal

toimunud, ei oleks maakohus tohtinud hagisid menetlusse võtta.

Kostja märgib, et tulenevalt nõude loovutamise lepingu punktist 1.2.1 sai pank hagejale

25.11.2019 loovutada üksnes nõuded, mis olid tekkinud alates 08.07.2019 (s.t 140 päeva

varem). Juhul, kui kohus leiab, et nõude loovutamine oli õiguspärane ja hagejal oli hagi

esitamise ajal kostja vastu nõue, on kohus hagejale ekslikult välja mõistnud nõuded, mille

võlapäevade arv enne 25.11.2019 oli üle 140. Väidetava nõude loovutamise ajal (25.11.2019)

ei saanud pank hagejale loovutada neid võlgu, mille võlapäevade arv oli üle 140. Seega ei

saanud pank loovutada kogu laenulepingute järgset võlga, vaid üksnes seda võlgnevust, mis

tekkis alates 08.07.2019 ehk 140 päeva enne nõude loovutamist.

Kostja leiab, et pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Kohtuotsuses on jäetud

tähelepanuta, et kõige suurem osa kostja võlast tekkis 21.06.2017. a laenulepingu alusel, mis

sõlmiti pärast maksehäirete registris kostja maksehäire registreerimist (11.04.2017). Vaatamata

esimese laenutaotluse esitamise ajal maksehäirete registri kohaste makseraskuste puudumisele

tulnuks laenuandjal veenduda, et ka järgmiste laenulepingute sõlmimisel ja laenude andmisel

on laenusaaja maksehäiretest vaba. Laenuandjal oli 21.06.2017 võimalik kindlaks teha, et kostja

oli ka mujalt laenu saanud ning vähemalt ühe laenu tagasimakse osas olid ka juba tõrked

tekkinud.

Kostja hinnangul esineb alus menetluskulude väljamõistmisel TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks

ja kostjalt menetluskulude sisse nõudmata jätmiseks. Hageja on kompromissiläbirääkimistel

käitunud pahauskselt. Kostja ei nõustu, et hageja põhjendatud õigusabi maht on kokku 5 tundi

ja põhjendatud tunnitasu on 90 eurot + käibemaks. Kostja leiab, et hageja kasuks ei saa

käibemaksu välja mõista.

Kostja leiab, et on vajalik muuta kohtupraktikat ja anda võimalus menetluskulusid mitte välja

mõista siis, kui õigusabiteenuse tellimine ei ole põhjendatud isiku poolt, kes omandas nõude

eesmärgiga see realiseerida. Kui äritegevuse raames edasiseks sissenõudmiseks kaalutletult

omandatud vähekeerulise nõude puhul hangitakse õigusabi ja sellega lisatakse võlgnikule

olulisel määral täiendavaid kohustusi, on tegemist ka heade kommete vastase käitumisega.

13. Hageja leidis, et kostja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja rikkus laenulepinguid alates 10.12.2018. Esialgne võlausaldaja on 05.11.2019 lepingute

ülesütlemise hoiatustes muu hulgas selgitanud, et pangal on õigus lepingutest tulenevad nõuded

võõrandada kolmandatele osapooltele.

Hageja selgitab, et on piiratud käibemaksukohustuslane ning ei saa õigusabilt tasutud

käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada.

14. Hageja esitas 28.06.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Maakohtu 27.05.2021. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata

hageja viivisenõude kostja suhtes summas 294,23 eurot, kohtuotsuse resolutsiooni punktide 3

ja 4 osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude hagiavalduse

esitamisele järgnevast päevast ning mõistis kostjalt välja viivise põhinõudelt alates kohtuotsuse

jõustumisele järgnevust 13. kuust ning osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja

menetluskulud 7,4% ulatuses. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada

hagiavalduses esitatud viivisenõue täies ulatuses ning mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud rahuldamata jäänud 7,4% ulatuses. Samuti mõista kostjalt välja viivised

põhinõudelt alates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast 28.05.2021 kuni põhinõuete

jääkide täieliku tasumiseni. Apellatsioonimenetluses kantud kulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Hageja ei nõustu maakohtu lähenemisega viivise vähendamisele. Kostja ei ole enne

kohtumenetlust kordagi tuginenud asjaolule, et nõude loovutamisest ei ole temale teada andnud

esialgne võlausaldaja. Esialgne võlausaldaja on kostjat teavitanud nõude loovutamisest, see, et

kostja sellist teadet kätte ei saanud, ei saa vabastada teda kohustuste täitmisest. Hageja

hinnangul tuleb viivist hakata arvestama alates 22.11.2019, seega on maakohus mõistnud välja

viivise 450,35 euro võrra väiksemas ulatuses.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja esitanud vastuses hagile ega kohtuistungil taotlust

otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Kostja ei ole põhistanud, miks peaks kohus teda

vabastama ühe aasta eest viivise tasumise kohustusest. Maakohus on ületanud diskretsioonipiire

ning tuletanud iseseisvalt kostja soovi täitmise soovi kindlaksmääramiseks.

15. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja hageja menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebustes esitatud väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657

lg 1 p-le 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata, täiendades seda otsuse täitmise korraga. Ave

Märjama apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, aktsiaseltsi PlusPlus Capital

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

17. Maakohus ei ole eksinud materiaal- ega menetlusõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus

järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki

korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses esmalt asjaolule, et nõude loovutamine hagejale ei ole

tõendatud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. VÕS § 170 näeb ette, et kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on

võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole

kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja

uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kostja on kinnitanud, et sai 28.01.2021 kätte

teatise, milles krediidiandja teavitab võlgnikku nõude loovutamisest. Maakohus leidis, et

nimetatud dokument on käsitatav loovutamisdokumendina VÕS § 170 teise lause tähenduses

ja VÕS § 170 esimese lause kohaselt tuleb lugeda, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Sisutud on kostja väited, et üksnes loovutuslepingu

p-des 1.3 ja 1.4 viidatud nimekirjad saavad olla aluseks kostja suhteks olnud nõuete

omandamisele, samuti kostja vastuväide, mille kohaselt sai krediidiandja 25.11.2019 vastavalt

loovutuslepingu p-le 1.2.1 loovutada üksnes need nõuded, mis olid tekkinud alates 08.07.2019,

s.t. 140 päeva varem.

19. Kostja on arvamusel, et esialgne võlausaldaja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet

ning maakohus on jätnud tähelepanuta, et kõige suurem osa kostja võlast tekkis 21.06.2017. a

laenulepingu alusel, mis sõlmiti pärast maksehäirete registris kostja maksehäirete

registreerimist (11.04.2017).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et krediidiandja on kostjaga laenutaotluste alusel

laenulepinguid sõlmides järginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid vastavalt

VÕS §-le 4034. Esimese laenutaotluse alusel sõlmiti laenuleping 3500 euro kohta 12.05.2016

(osamakse suurus 81,25 eurot, viimase osamakse tähtpäev 10.05.2021). Kostja näitas oma

püsivat töösuhet Rahvusarhiivis, sissetulekut 650 eurot kuus, igakuised kohustused puudusid.

Maakohus on märkinud, et kostjale laenu andmine sellistel tingimustel, et kostja igakuine

laenumakse jääb alla 100 euro, ei saa tähendada laenuvõtja sattumist võlaorjusesse või

väljapääsmatusse olukorda. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, et kostja oleks laenuvõtmisel

aastal 2016 olnud sundolukorras, sõltuvussuhtes või kogenematu, et mitte aru saada oma

laenuotsustuse tagajärjest. Laenuvõtmise ajal oli kostjal piisav arusaamisvõime, ta töötas

riigiasutuses, tal puudusid varasemad laenukohustused. Hageja esitatud andmete kohaselt

kuulub kostjale kinnisasi alates aastast 1999 (dtl 171), mis omakorda tugevdab laenuvõtja

varalist positsiooni. Teise laenutaotluse alusel sõlmiti laenuleping 600 euro kohta 09.01.2017.

Kostjal oli jätkuvalt töökoht riigiasutuses, varasemate kohustustena on märgitud 167 eurot. Ka

selle laenu võtmise ajal puudusid kostjal maksehäirete registris maksehäired. Kuna teise

laenutaotlusega kaasnes igakuise maksekohustuse suurenemine 17,14 euro võrra, ei saa lugeda

laenuandmist toimunuks vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkudes. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu antud hinnanguga. Kostjal oli kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel

tõeseid andmeid, hagejal krediidiandjana oli kohustus esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel

lasta täpsustada. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja ei rikkunud oma kohustusi.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva

krediidilepingu sõlmimise eest. Kostja väitel kujutas laenulepingu sõlmimine 21.06.2017. a

endast esimese laenulepingu muutmist, mille kohaselt sai osamakse suuruseks senise 81,25 euro

asemel 68,60 eurot ja laenu viimase osamakse tähtpäevaks 10.06.2022. Hageja kinnitas, et selle

lepingu alusel laenu väljamaksmist ei toimunud ja sellega pikendati tähtaega olemasoleva laenu

tagasimaksmiseks. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et kostja on algselt laenulepinguid

nõuetekohaselt täitnud ja seejärel jäänud makseviivitusse, viitab kostja majandusliku olukorra

muutumisele laenulepingu kehtivuse ajal, mitte aga maksevõime puudumisele laenulepingute

sõlmimisel. Kui lepingu täitmise käigus ilmneb laenusaajal takistus ja ta ei suuda lepingut enam

nõuetekohaselt täita, ei ole asjakohane väita, et laenuandja ei ole lepingu sõlmimisel laenusaaja

maksevõimet piisavalt kontrollinud.

20. Kostja leiab, et temalt on ebaseaduslikult välja mõistetud hageja menetluskuludelt

arvestatud käibemaks.

TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetlusosaline menetluskuludelt arvestatava käibemaksu

hüvitamiseks kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on esitanud Maksu- Tolliameti 27.11.2020. a

otsuse nr 7.1-5/231321 aktsiaseltsi PlusPlus Capital piiratud käibemaksukohustuslasena

registreerimise

kohta.

Käibemaksuseaduse

§ 25

lg 1

kohaselt

ei

ole

piiratud

maksukohustuslasel

sisendkäibemaksu

mahaarvamise

õigust.

Seega

on

hageja

menetluskuludelt arvestatud käibemaksu väljamõistmine kooskõlas seadusega.

21. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata

hageja

viivisenõude.

Maakohus

lähtus

viivise

vähendamisel

asjaolust,

et

kui

tarbijakrediidilepingus vahetub lepingu pool, on tegemist sedavõrd tähtsa muutusega võlgniku

jaoks, et sellest muutusest teavitamine on senise võlausaldaja kohustus. Seetõttu ei ole võimalik

lähtuda nõude loovutamise lepingus kokku lepitust, et nõude omandaja teavitab võlgnikku

nõude omandamisest. Käesoleval juhul ei ole krediidiandja võlgnikku nõude loovutamisest

teavitanud, VÕS § 172 kohane dokument nõude loovutamise kohta anti välja 08.01.2021

(allkirjastati 12.01.2021) ja kostja võttis selle vastu 28.01.2021. Seega luges maakohus nõude

loovutamise 25.11.2019 kehtivaks, kuid VÕS § 172 ja § 113 lg 4 järgi oli võlgnik õigustatud

keelduma kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et

nõutavate viiviste osas on nõuded põhjendatud alates ajast, mil kostjale esitati nõude

loovutamisdokument ehk alates 28.01.2021. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.

VÕS § 113 lg 4 järgi on viivisenõue välistatud aja eest, kui võlgnik ei saanud kohustust täita

võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti kui ta tugines õigustatult oma kohustuse täitmisest

keeldumise õigusele.

22. Hageja ja kostja on vaidlustanud edasiulatuva viivise põhinõuetelt ja menetluskuludelt

kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust kuni vastava nõude täieliku täitmiseni.

Ringkonnakohus märgib, et seadusest tulenevalt on viivise vähendamine kohtu

diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda juhul, kui maakohus on

ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas

diskretsiooni piire ületanud. VÕS § 162 lg 1 ja § 113 lg 8 alusel võib kohus vähendada nii

sissenõutavaks muutunud kui ka edasiulatuvalt nõutavat viivist, kui kohustatud isik on viivise

vähendamist taotlenud. Käesolevas asjas on kostja taotlenud kõrvalnõuete osas nõude

rahuldamata jätmist või kõrvalnõuete väljamõistmist mõistlikus määras, neid vähendades,

viidates seejuures VÕS § 113 lg-le 8. Maakohus märkis, et on sissenõutavaks muutunud viivist

juba vähendanud, tulenevalt nõude loovutamise teatavakssaamisest kostjale. Menetluse kestel

on kostja kinnitanud, et nõude tasumine lühikese aja jooksul käib talle üle jõu, ning hageja on

nõustunud, et tasumine võib toimuda teatud edasilükkumisega. Neid asjaolusid arvestades pidas

maakohus põhjendatuks viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel, kuid ei määranud viivist

mitte alates kohtuotsuse jõustumisest, vaid 12 kuu möödumisel kohtuotsuse jõustumisest.

Analoogselt mõistis maakohus välja TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt viivise tasumise

alates kohtulahendi jõustumisele järgnevast 13. kuust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga

ning peab sellist lahendust mõistlikuks. Selline olukord annab kostjale võimaluse tasuda aasta

jooksul põhivõlga ilma lisanduvate viivisteta ning hagejale võimaluse, et kostja pingutab võla

maksmisel maksimaalselt, kasutades ära viivisevaba perioodi.

23. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja

menetluskulud 7,4% ulatuses. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulud välja

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata,

jääb muutmata ka maakohtu otsus menetluskulude osas.

24. Kostja

taotleb

apellatsioonkaebuses

otsuse

täitmise

korra

kindlaksmääramist

ositimaksetena TsMS § 445 lg 1 alusel.

Tsiviilasja materjalidest nähtub, et pooled pidasid maakohtus korduvalt läbirääkimisi, et

lahendada tsiviilasi kompromissiga. Läbirääkimistel oli kesksel kohal erinevad võlgnevuse ositi

maksmise variandid. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus mõlemad pooled arutasid ositi

maksmise erinevaid võimalusi, kuid kokkuleppele ei jõutud, võis kostjal olla ebaselgus selles,

kas tema pakutud ositi maksmise korda saaks ka kohtulahendis rakendada. Kostja osales

menetluses ilma esindajata, mistõttu oleks maakohus saanud selgitada poole õigust esitada

taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus leiab eelnevat arvestades,

et

käesoleval

juhul

on

põhjendatud

apellatsiooniastmes

otsuse

täitmise

korra

kindlaksmääramine.

Ringkonnakohus

täiendab

maakohtu

otsust

täitmise

korra

kindlaksmääramise osas järgnevalt: kostjal tuleb väljamõistetud võlg ja menetluskulud koos

tasuda hagejale igakuiste 100 euro suuruste osamaksetena, sellest 80 eurot väljamõistetud võla

ja 20 eurot väljamõistetud menetluskulude eest, alates otsuse jõustumisest kuni võlgnevuse

tasumiseni.

Kui kostja ei tasu kogu võlgnevust 12 kuu jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest, siis

lisandub 100 euro suurusele kuumaksele viivis. Kohtuotsuse jõustumisele järgnevast 13. kuust

kuni käesoleva otsuse resolutsiooni p-des 2.3., 2.5. nimetatud põhinõude jäägilt ja resolutsiooni

p-s 2.10 menetluskulude tasumata osalt tuleb lisaks tasuda viivist kuni täieliku tasumiseni.

25. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda. Hageja apellatsioonkaebus jääb täies ulatuses rahuldamata ja kostja

apellatsioonkaebus jääb hagi rahuldamise ulatuse vaidlustamises rahuldamata ja rahuldatakse

osaliselt üksnes täitmise korra määramises.

/allkirjastatud digitaalselt/