2-22-5429/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht

30. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-5429

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatria-

kliiniku valvearsti taotlus esialgse õiguskaitse korras

XXele tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ja selle

pikendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. aprilli 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XXe määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399) psühhiaatriakliiniku valvearst Kai

Konsap

Puudutatud isik XX (isikukood xxxxxxxxxx), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Imbi

Seimar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XXe määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 16. aprilli 2022. a määrus muutmata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-22-5429

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku valvearst Kai Konsap

(avaldaja) esitas 13. aprillil 2022 Harju Maakohtule taotluse kohaldada XXele (puudutatud isik)

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut ravi neljaks päevaks ja pikendada esialgset

õiguskaitset 40 päevani.

Taotluse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 12. aprillist 2022 ning

samal päeval kell 17.46 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi. Puudutatud isik on

psüühikahäirest tingitud ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu endale ja teistele

ohtlik ega suuda hinnata oma ravivajadust.

2. Psühhiaatrite 13. aprilli 2022. a arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske

psüühikahäire (äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega F23.1). Ta

sattus esimest korda psühhiaatriakliinikusse 2015. a-l ning tal diagnoositi kanepist põhjustatud

esmane psühhoosiepisood. Tema seisund halvenes uuesti 2017. a novembris, mil ta näljutas end

ja keeldus söömast ning avaldas kuulmismeelepetteid. Ta viibis 2018. a suvel

psühhiaatriakliinikus, kus tal diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire. 2018. a

septembrist kuni novembrini viibis ta uuesti psühhiaatriakliinikus ning sai praeguse diagnoosi.

Tal püsisid ähvardav ja sihitu käitumine, paranoilised luulumõtted ja kuulmismeelepetted.

Puudutatud isik jätkas püsiraviga umbes aasta, kuid siis loobus ravist. Tal ei kujunenud välja

haiguskriitikat. Praegu elab puudutatud isik vanaemaga Rakveres ning veedab peamiselt aega

arvutis

või

telekat

vaadates.

Tal

puudub

töövõime.

Puudutatud

isik

toodi

psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel käeraudades. Ta kutsus kiirabi ise, süüdistades

oma ratastoolis vanaema enda ründamises kepiga. Lähedaste sõnul on puudutatud isiku tervislik

seisund viimase kuu jooksul halvenenud. Ta on end lähedastest isoleerinud, avaldab veidraid

mõtteid, on pereliikmete suhtes süüdistav ja kahtlustav ning on vanaemale appi tulnud inimesi

füüsiliselt rünnanud. Vanaemal on tekkinud puudutatud isiku ees hirm. Puudutatud isik oli

valvetoas korratu ja sihitu mõttekäiguga, targutleva süüdistava käitumisega, kergesti ärrituv ja

konfliktialdis. Puudutatud isik on nüüdseks küll mõnevõrra rahunenud, kuid sümptomid

püsivad. Puudutatud isiku käitumine on ettearvamatu, agressiivne ja psühhoosist mõjutatud,

mistõttu on ta ohtlik ennekõike teistele, kuid võimalik, et ka iseendale. Tema ravisoostumus ja

haiguskriitika on olematu. Ambulatoorne ravi ei ole seega võimalik. Puudutatud isiku seisundit

ja senist ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline, et tema seisund paraneks neljapäevase

haiglaraviga. Vaja on jätkata tahtest olenematu psühhiaatrilise, s.o psühhoosivastase ja

rahustava raviga haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel.

3. Harju Maakohus kuulas 13. aprillil 2022 puudutatud isiku ära. Puudutatud isiku jutt oli väga

segane, kuid kohati esines selgeid hetki. Ta nõustus alguses, et peaks haiglaravile jääma, kuid

väitis hiljem, et on juba ravi läbi teinud ega vaja seda. Puudutatud isik sattus enda arvates

haiglasse, sest vanaema ründas teda, kuid vanaema väitis, et hoopis puudutatud isik lõi teda. Ta

pidas toimunut pettuseks ja tahtis, et asja uuriks politsei. Ta väljendas soovi minna koju ega

mõistnud, miks talle ravi määratakse. Puudutatud isik leidis, et ta võiks teha raviarstiga

kokkuleppe selle kohta, milliseid ravimeid ta peab võtma. Ärakuulamise lõpuks nõustus ta siiski

neljapäevase haiglaravil viibimisega.

4. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas avaldust.

5. Harju Maakohus rakendas 13. aprilli 2022. a määrusega puudutatud isikule esialgset

õiguskaitset, lubades kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neljaks

ööpäevaks alates 12. aprillist 2022 kell 17.46 kuni 16. aprillini 2022 kell 17.46 ning manustada

2-22-5429

talle tahtevastaselt ravimeid ja rakendada tema suhtes arsti valitud viisil vajalikke

ravimeetodeid, kui puudutatud isik ravimeid vabatahtlikult ei manusta või ravimeetoditega ei

nõustu.

6. Puudutatud isiku raviarst esitas 14. aprillil 2022 arvamuse, mille kohaselt ei ole puudutatud

isiku seisund muutunud. Puudutatud isikul ei ole jätkuvalt koostöövalmidust raviks ning ravita

jätmisel on ta raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja teistele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus pikendas 16. aprilli 2022. a määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset kuni 40 päevani, s.o kuni 22. maini 2022, ning lubas manustada puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimeid ja rakendada tema suhtes arsti valitud viisil vajalikke ravimeetodeid,

kui puudutatud isik ravimeid vabatahtlikult ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5. Maakohus leidis, et esialgse

õiguskaitse pikendamise eeldused on täidetud. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire (äge

polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega F23.1). Avalduse järgi on

puudutatud isik rünnanud vanaemal abis käivaid inimesi. Kuigi puudutatud isik kutsus siinsel

juhul kiirabi, sest tema väitel vanaema ründas teda, ei pea kohus seda usutavaks, arvestades

seda, et vanaema on ratastoolis. Puudutatud isik ei ole seega suuteline aru saama tegelikkusest

ja oma käitumisest ega seda juhtima. Ta on varasema agressiivse käitumise tõttu ohtlik teistele.

Puudutatud isikul ei ole tekkinud haiguskriitikat ning tal ei ole ravisoostumust. Ta avaldas

ärakuulamisel, et ei soovi ravimeid võtta. Raviarsti väitel on ta varem psühhiaatriakliinikust ka

põgenenud. Kuigi puudutatud isik avaldas soovi teha arstiga ravimite võtmise osas kokkulepe,

ei ole puudutatud isiku varasemat käitumist ja haiguskriitika puudumist arvestades usutav, et

puudutatud isiku suhtes on võimalik vabal tahtel põhinev ravi või et muu psühhiaatriline ravi

oleks piisav. Puudutatud isiku seisund ei ole alates tahtest olenematu ravi alustamisest

paranenud. Seetõttu tuleb esialgset õiguskaitset pikendada.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu 16. aprilli 2022. a määruse

tühistada.

Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole tahtest olenematu ravi pikendamise eeldused täidetud.

Puudutatud isik ei olnud tegelikult vanaemale ohtlik ning ta soovib, et kohus uuriks tema

haiglasse sattumise asjaolusid. Selle kohta on tõendeid politseil, täpsemalt saab uurida

korrakaitsja rinnakaamera salvestist. Kui vanaema oli köögis, kustutas puudutatud isik tuled,

sest köök on kole ja must. Ta pani jala ratastooli ette sellepärast, et kartis, et vanaema võib teda

rünnata. Puudutatud isik võib olla veidi vägivaldne vanaema aitavate inimestega, sest ei soovi,

et nad käiksid läbi tema toa. Praegu on vanaemaga kõik korras, puudutatud isik suhtles temaga

telefoni teel ja vanaema saatis talle raha.

Puudutatud isik tarvitas ravimeid pärast 2018. a haiglaravi. Ta sai psühholoogist aru, et piisab,

kui ravimeid tarvitada aasta või kahe järel. Ta teab, et tal on psüühiline häire ja ta on võimeline

raviga kodus jätkama. Ta ei pea haiglas olema, sest ta ei ole vägivaldne. Tema ohtlikkus endale

ega teistele ei ole tõendatud. Vanaema võiks üksi või koos puudutatud isikuga psühholoogi

juurde minna, see võiks asja lahendada.

2-22-5429

Puudutatud isik saab töövõimetoetust ja tema majanduslik seisund ei võimalda tal vanaema

juurest ära kolida. Vanaema peabki vastutama, sest tema tütar sünnitas puudutatud isiku.

9. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu. Puudutatud isiku haigusjuhu puhul on täidetud

kõik tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-iga 659

jätta rahuldamata ning vaidlustatud määrus muutmata.

12. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ning PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel kuni 40 päevani.

Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse korras

kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja

viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1,

mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Kolleegiumi arvates asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid

ilmselt täidetud isiku kuni 40 päevaks esialgse õiguskaitse korras tahtevastasele

psühhiaatrilisele ravile paigutamise tingimused TsMS § 534 lg 1 p 1 ja PsAS § 11 lg 1

tähenduses. Samuti on isiku tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused

küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2 tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja

seda pikendada. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

13. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Puudutatud isik ei ole vaidlustanud seda, et tal on raske psüühikahäire, kuid leiab, et ta ei ole

endale ega teistele ohtlik ning on võimeline raviga kodus jätkama. Kolleegiumi arvates asja

materjalid seda ei kinnita. Puudutatud isikul on äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia

sümptomitega (F23.1), mida saab pidada raskeks psüühikahäireks, mis piirab ägenemisel

puudutatud isiku võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida PsaS § 11 lg 1 p 1 mõttes.

Puudutatud isik on seetõttu viibinud mitmeid kordi ka haiglaravil. Psüühikahäire ägenemise

ajal on tal esinenud ähvardavat ja sihitut käitumist ning paranoilisi luulumõtteid ja

kuulmismeelepetteid. Ka praegu oli puudutatud isiku käitumine olnud psühhoosist mõjutatud,

s.o agressiivne, ettearvamatu, ebaadekvaatne ja süüdistav ning ta on olnud kergesti ärrituv ja

konfliktialdis.

2-22-5429

Puudutatud isik tuli viia psühhiaatriakliinikusse kiirabi ja politsei saatel käeraudades. Kiirabi

kutsus puudutatud isik ise, väites, et tema vanaema ründas teda, kuid politsei kutsus vanaema,

kelle väitel ründas puudutatud isik hoopis teda. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ei ole

usutav, et puudutatud isiku ratastoolis vanaema teda ründas. Puudutatud isik on ka ise

määruskaebuses avaldanud, et pani jala ratastooli ette, sest kartis, et vanaema võib teda rünnata.

Samas ei nähtu asja materjalidest, sh puudutatud isiku selgitustest, et selline kartus olnuks

põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole vajadust uurida kohale saabunud korrakaitsja

rinnakaamera salvestist, sest sellest nähtuks üksnes kirjeldatud intsidendile järgnenu, kuid mitte

intsident ise. Seejuures arvestab kohus, et tegemist ei ole esimese korraga, kui puudutatud isik

on psüühikahäire ägenemisel olnud oma vanaema suhtes vägivaldne. Nimelt nähtub Harju

Maakohtu 26. septembri 2018. a määrusest tsiviilasjas nr 2-18-14378, millega maakohus

kohaldas puudutatud isiku suhtes neljaks päevaks tahtest olenematut ravi ja pikendas seda 40

päevani, et puudutatud isik muutus enne psühhiaatriakliinikusse viimist kodus agressiivseks,

lõi vanaema saabastega ning ähvardas vanaemal käed kinni teipida, võttes teibi juba lahti.

Lisaks ei ole puudutatud isik vastu vaielnud sellele, et ta on olnud vägivaldne vanaema aitavate

inimeste suhtes. Vastupidi, ta on kinnitanud, et ta võib olla nende suhtes „veidi vägivaldne“. Ta

on põhjendanud oma vägivaldsust sellega, et ei soovi, et vanaema aitavad inimesed käiksid läbi

tema toa. Vägivald ei ole aga kohane viis sellele reageerimiseks ning vägivalla kasutamine ja

selle õigustamine kinnitab, et puudutatud isik ei suuda psüühikahäire tõttu oma käitumisest aru

saada ja seda juhtida, mistõttu vajab oma seisundi stabiliseerimiseks ravi. Seetõttu oli nii

puudutatud isiku psühhiaatriakliinikusse sattumisele vahetult eelnenule kui ka varasemale

kogemusele tuginedes pigem kindel kui tõenäoline, et puudutatud isik on esialgse õiguskaitse

pikendamata jätmise korral endale ja teistele ohtlik PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses.

Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule oleks olnud piisav muu psühhiaatriline

abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Psühhiaatrite 13. aprilli 2022. a arvamuse järgi oli

puudutatud isiku haiguskriitika ja ravisoostumus olematu. Puudutatud isiku raviarsti 14. aprilli

2022. a arvamuse järgi ei olnud puudutatud isikul jätkuvalt koostöövalmidust raviks.

Ärakuulamisel leidis puudutatud isik kord seda, et ta peaks haiglaravile jääma, kuid siis jälle

seda, et ta soovib minna koju ega mõista, miks talle ravi määratakse. Määruskaebuses on

puudutatud isik küll märkinud, et ta on võimeline kodus raviga jätkama, kuid kolleegium ei pea

usutavaks, et puudutatud isikul kujunes juba pärast nelja päeva välja haiguskriitika ja

ravisoostumus, arvestades ka seda, et see ei kujunenud välja pärast viimast haiglaravil viibimist

ja puudutatud isik loobus omal algatusel ravist. Ka asjaolu, et puudutatud isiku arvates võiks

hoopis tema vanaema psühholoogi juurde minna kas üksi või koos puudutatud isikuga ning see

lahendaks tema hinnangul asja, näitab, et ta ei suuda täielikult mõista oma psüühikahäire

tõsidust ega seda kohaselt ravida.

14. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isik tuli paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse äralangemiseni

haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi. Seetõttu jääb

määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

15. Määruskaebuse menetlemisel kantud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 I lause alusel

riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik