2-21-10859/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise koht ja aeg

30. mai 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-10859

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Kristel Koppeli

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 1. detsembri 2021. a tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja Jekaterina

Morozova

Vastustaja

(kostja):

Kristel

Koppel

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Lahendada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus TsMS § 646 alusel üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 1. detsembri 2021. a otsus tervikuna ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul,

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta

esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 9. juulil 2021 Tartu Maakohtule hagi Kristel

Koppeli (kostja) vastu põhivõla 3486 euro 54 sendi, intressi 144 euro 87 sendi, müügikulu 430

euro 50 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 2. aprill 2020 kuni

9. juuli 2021 eest 1236 euro 57 sendi, sissenõudekulude 35 euro ja alates 10. juulist 2021 viivise

määras 27,96% põhivõlalt aastas väljamõistmiseks.

Hageja nõue tuleneb Mogo OÜ (kreeditor) ja kostja 30. mail 2019 sõlmitud laenu- ja

tagatisomandamise lepingust nr L30052019/0019, mille alusel liisis kreeditor sõiduki

kapitalirendi vormis kostjale ning lepingu kohaselt võimaldati kostjale kokku 5250 eurot.

Kostja kohustus sõiduki omandamise eest tasuma kreeditorile maksegraafiku alusel igakuiselt

väljaostu- ja intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust

tulenevate kostja kõigi kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Kuna kostja oma kohustusi

nõuetekohaselt ei täitnud, öeldi leping(ud) erakorraliselt üles 1. aprillil 2020 ning nõue loovutati

25. jaanuaril 2021 hagejale. Hageja on üritanud võlga kostjalt sisse nõuda ka kohtuväliselt.

2. Kostja hagiavaldusele ei vastanud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas 1. detsembri 2021. a tagaseljaotsusega hagi osaliselt ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse kokku 4450 eurot 91 senti (põhivõlg 3486 eurot 54

senti, intress 144 eurot 87 senti, müügikulu 430 eurot 50 senti, perioodi eest 2. aprill 2020 kuni

9. juuli 2021 sissenõutavaks muutunud viivised (8% aastas põhinõudelt) 354 eurot ja

sissenõudekulud 35 eurot) ning viivise põhivõlalt (3486 eurot 54 senti) võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. juulist 2021 kuni põhivõla

tasumiseni, kuid mitte enam kui põhinõude suuruses. Kohus jättis rahuldamata sissenõutavaks

muutunud viiviste nõude perioodi 2. aprill 2020 kuni 9. juuli 2021 eest summas 882 eurot 57

senti ja viivise nõude 27,96% aastas tasumata põhivõlgnevuselt alates 10. juulist 2021.

Maakohus jättis menetluskulud 83% ulatuses kostja kanda ning 17% ulatuses hageja kanda,

määras kindlaks hageja menetluskulud 650 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 83% ulatuses, s.o kokku 539 eurot 50 senti, sh riigilõiv 373 eurot

50 senti ja õigusabikulud 166 eurot. Kostja peab hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

tasuma viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 539 eurot 50 senti. Kostjal

kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja,

kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Maakohus tegi otsuse TsMS § 444 lg 3 alusel

kirjeldava ja põhjendava osata, kuid selgitas viivisenõude osalist rahuldamist.

Kohus võttis hagiavalduse menetlusse ning saatis hagimaterjalid ja menetlusse võtmise

määruse kostjale hagis märgitud aadressile XXXXXXXXXXXX vald, X maakond, mis on

ühtlasi kostja elukoha aadressiks rahvastikuregistri kohaselt. Kohus üritas 24. augustil 2021

dokumente kostjale kätte toimetada ka politsei kaasabil, kust dokumendid tagastati, kuna kostja

viibimiskoht ei ole teada. Kuna dokumente ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ning kohtule

on ka varasematest menetlustest teada kostjale dokumentide kättetoimetamise võimatusest,

toimetas kohus hageja taotlusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale kätte avalikult

6. oktoobril 2021. Kostjale loetakse dokumendid kätte toimetatuks hiljemalt 21. oktoobril 2021

(15 päeva). Kostja ei ole kohtule vastanud.

Kohus selgitas, et vastavalt Riigikohtu praktikale on ka lepingutes kasutatavale viivisemäärale

seatud maksimumpiir – viivisenõue, mis on suurem kui 24% aastas, st suurem kui kolmekordne

seadusjärgne määr, on ebaseaduslik. Nimelt on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks

VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära (vt RK 3-2-1-25-16, p 13 ja 3-2-1-118-16, p 17). Seadusejärgse viivisemäära

sätestab VÕS § 113 lg 1 teine lause, mille kohaselt viivise määraks loetakse

VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Eesti Panga

andmetel on võlasuhete intressimääraks (VÕS § 94 lõike 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatava

intressimäära

alusel

avaldatud

intressimäärad) alates 1. jaanuarist 2020 kuni käesoleva ajani 0,00%. Seega on vähemalt

eelduslikult tühine viivisekokkulepe, mille kohaselt täitmise tagamiseks kohaldatava

viivisemäär on suurem kui 24% aastas (s.o 0,066% päevas), st suurem kui kolmekordne

seadusjärgne määr (s.o 8% aastas ehk 0,022% päevas). Maksimaalne kehtiv ühe päeva viivis

saab tarbijalepingutes järelikult üldjuhul olla 0,066%. Käesoleval juhul on viivisemäär 27,96%

aastas (u 0,078% päevas), mis on eeltoodud määrast kõrgem. Kostja on vaidlusaluses

lepingulises suhtes tarbija ning kohus luges seetõttu lepingus ette nähtud intressimäära kostjat

kui tarbijat kahjustavaks. Seetõttu kuulub käesoleval juhul hagi lahendamisel kohaldamisele

seadusjärgne viivisemäär 0,022% päevas (s.o 8% aastas).

Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, sh jaotas menetluskulud ja määras kindlaks hageja

menetluskulude rahalise suuruse.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist hagi

rahuldamata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi ja jätta menetluskulud

kostja kanda.

Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab

ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See tähendab, et kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid,

st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega

põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a lahend tsiviilasjas

nr 3-2-1- 120-08, p 12). Lepingu põhitingimuste kohaselt on intressimäär 27,96% aastas. Sellist

viivise kokkulepet ei saa pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks

ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 406 2 lg 1 ja § 406 lg 1

järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja on sõlminud 30. mail 2019

lepingu krediidikulukuse määraga 34,28% aastas. Alates 30. novembrist 2018 oli Eesti Panga

avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,01% (20,01% x 3 =

60,03%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr

Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui

kolm korda (34,28% < 60,03%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra.

5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb lahendada TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p-de

1 ja 2 alusel üksnes kaebuse põhjal. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 656 lg

4 alusel sõltumata kaebuse piiridest tervikuna ja saadab asja täies ulatuses maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

7. Ringkonnakohus võib TsMS § 646 alusel otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal,

kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 1). Sel juhul otsus

tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus

ei pea TsMS § 646 kohaldamisel küsima teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust

(TsMS § 641 lg 1) ega analüüsima ka apellatsioonkaebuse põhjendusi (Riigikohtu 24. jaanuari

2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole toimetanud nõuetekohaselt kostjale kätte hagi ja selle

menetlusse võtmise määrust, mille tulemusena ei olnud maakohtu menetluses tagatud kostja

õigus olla ära kuulatud. Samuti tehti otsus kostja kohta olukorras, kus kostjat ei olnud

menetlusse nõuetekohaselt kaasatud. Tegemist on TsMS § 656 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

menetlusõiguse normide olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise

sõltumata apellatsioonkaebuse väidetest. Kuivõrd rikkumise tulemusena ei ole kostja

menetlusest tervikuna teadlik, tuleb TsMS § 656 lg 4 alusel maakohtu otsus sõltumata

apellatsiooni piiridest tervikuna tühistada. Otsuse kehtimajäämist isiku kohta, keda ei ole

menetlusse kaasatud, ei saa õigustada apellatsioonipiiridega, kuivõrd kostjal ei ole maakohtu

rikkumisest tulenevalt olnud võimalust omapoolselt kaebust lahendi kohta esitada. Seda

kinnitab ka see, et tegemist on TsMS § 702 lg 2 p 2 järgi asjaoluga, mis õigustab juba jõustunud

lahendi tühistamist teistmismenetluses.

8. Maakohus on toimetanud hagi kostjale kätte avalikult. Ringkonnakohus leiab, et

TsMS §-s 317 sätestatud eeldused menetlusdokumendi avalikuks kättetoimetamiseks ei olnud

asja materjalidest nähtuvalt täidetud. Maakohus märkis otsuses, et saatis hagimaterjalid ja

menetlusse võtmise määruse kostjale hagis märgitud aadressile XXXXXXXXXXXX vald, X

maakond, mis on ühtlasi ka kostja elukoha aadressiks rahvastikuregistri kohaselt. Maakohus

üritas 24. augustil 2021 dokumente kostjale samal aadressil kätte toimetada ka politsei kaasabil,

kust dokumendid tagastati. Kuna dokumente ei õnnestunud kostjale kätte toimetada ning

kohtule oli ka varasematest menetlustest teada kostjale dokumentide kättetoimetamise

võimatusest, toimetas maakohus hageja taotlusel hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude

kostjale kätte avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 6. oktoobril 2021.

TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada

menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või

kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule

muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi

kättesaamiseks volitatud isikule või muul TsMS 6. osas sätestatud viisil. Kohus peab

TsMS § 317 lg 2 kolmanda lause järgi vajadusel tegema järelepärimisi kostja aadressi

väljaselgitamiseks. Kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole

optimaalne viis anda füüsilisest isikust menetlusosalisele teada temale saadetud dokumentidest,

mistõttu võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised

võimalikud kätteandmise viisid ei ole tulemust andnud. Sealjuures peab kohus tegema kõik

mõistlikult võimaliku, et kostja aadress välja selgitada ja hagi kätte toimetada (vt nt Riigikohtu

29. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-10, p 9; 3. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-2-7-09, p-d 10-11; 7. jaanuari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-14, p 7).

Maakohus ei kasutanud enne hagi avalikku kättetoimetamist teisi mõistlikke võimalusi

hagimaterjalide

kättetoimetamiseks.

Rääkimata

järelpärimiste

tegemisest

kostja

kontaktandmete väljaselgitamiseks, ei ole maakohus kasutanud isegi neid kontaktandmeid, mis

nähtuvad hagiavaldusest. Hageja on hagiavalduses märkinud kostja kontaktandmetena lisaks

postiaadressile ka e-posti aadressi XXXXXXXXXXXX ja kostja telefoninumbri

XXXXXXXXXXXXX. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks proovinud

hagimaterjale kätte toimetada kostja e-posti aadressil, mis on ringkonnakohtu hinnangul

tavapärane ja lihtne kohtudokumentide kättetoimetamise viis. Samuti ei nähtu asja

materjalidest, et maakohus oleks üritanud kostja kontaktandmeid, kuhu oleks võimalik

menetlusdokumente saata, saada maakohtule teadaoleva kostja telefoninumbri kaudu.

Välistatud ei ole võimalus, et sel teel oleks kohus saanud andmeid kostja tegeliku viibimiskoha

kohta. Seega ei kasutanud maakohus talle teadaolevate andmete alusel ära kõiki mõistlikke

võimalusi hagimaterjalide kättetoimetamiseks. Seetõttu ei olnud alust kohaldada TsMS § 317

lg-t 1. Kuna kostjale ei olnud seaduse kohaselt hagiavaldust kätte toimetatud, st kostjat ei ole

menetlusse kaasatud, ei olnud kohtul õigust teha tagaseljaotsust.

9. Kuigi maakohtu otsus tühistatakse üksnes eeltoodud menetlusnormide rikkumise tõttu, peab

ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades

põhjendamatult tähelepanuta, et tarbijakrediidilepingule kohalduvat viivisemäära reguleeriv

VÕS § 415 lg 1 viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kuna seadusandja lubab

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses,

mis on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise

kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42

lg 1 alusel tühiseks (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Ringkonnakohus märgib samuti, et TsMS § 407 lg 1 kohaselt saab hagi tagaseljaotsusega

rahuldada üksnes õiguslikult põhjendatud ulatuses. Praeguses asjas ei ole hageja põhivõla nõue

hagis toodud asjaoludel õiguslikult põhjendatud. Nimelt hageja on esitanud kostja vastu

liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva nõude. Hagist nähtuvalt jäi liisinguese pärast lepingu

ülesütlemist liisinguandjale ning liisinguandja müüs selle maha. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleks

hageja nõudest maha arvata liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Selle

väärtuse pidanuks hageja hagis välja tooma ja enda põhivõla nõudest lahutama. Hageja ei ole

seda teinud. Hageja on enda põhinõudest lahutanud üksnes liisingueseme hilisema müügihinna,

kuid seda ei saa samastada selle väärtusega tagastamise hetkel (vt nt Riigikohtu 3. mai 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-17, p 23.1).

10. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin