2-21-119488/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-119488

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Andrei Fokini vastu

euro,

intressi,

viivise,

lepingutasu

ja

sissenõudmiskulu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

336 eurot 14 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Anni Kennedy

Kostja

(vastustaja):

Andrei

Fokin

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 31. detsembri 2021. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas

2(10)

ulatuses kui 423 eurot 57 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas osas

rahuldada. Samuti muuta sellega seoses poolte menetluskulude jaotust maakohtu

menetluses ning tühistada maakohtu otsus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise osas.

2. Lugeda Tartu Maakohtu 31. detsembri 2021. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada

Osaühingu

Aktiva

Finants

hagi

Andrei

Fokini

vastu

tagaseljaotsusega.

2. Mõista Andrei Fokinilt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja PLACET

GROUP

OÜ

ja

Andrei

Fokini

vahel

8. aprillil

2020

sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr

XXXXXXXXX ja 27. juunil

2020 sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXXXX alusel põhivõlg 990 eurot, intress

100 eurot 1 sent, lepingutasu 10 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot ja

11. novembri 2021. a seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivis

423 eurot 57 senti.

3. Mõista Andrei Fokinilt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras tasumata

põhivõlalt 990 eurot alates 12. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni.

4. Tunnistada tagaseljaotsus tagatiseta viivitamata täidetavaks."

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Andrei Fokini kanda.

5. Mõista Andrei Fokinilt Osaühingu Aktiva Finants kasuks välja maakohtu

menetluses kantud menetluskulude katteks 465 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja

esindajakulu 240 eurot) ning ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude

katteks 190 eurot (sh riigilõiv 100 eurot ja esindajakulu 90 eurot), s.o kokku

655 eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (655 eurot) tuleb Andrei Fokinil

tasuda Osaühingule Aktiva Finants viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Välja mõistetud menetluskulud (655 eurot) kanda Julianus Inkasso OÜ

kontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga 712968236.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

3(10)

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 30. juunil 2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Andrei Fokinilt (kostja) 1372 euro 36 sendi saamiseks.

Kuna kohtul ei õnnestunud kostjale makseettepanekut mõistliku aja jooksul kätte

toimetada, lõpetati Pärnu Maakohtu 12. oktoobri 2021. a määrusega maksekäsu

kiirmenetlus ja nõue anti üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 11. novembril 2021 Tartu Maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista

põhivõla 990 eurot, intressid 100 eurot 1 sendi, lepingutasu 10 eurot, sissenõudmiskulud

70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 423 eurot 57 senti ja alates 12. novembrist 2021

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhivõla tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskuludelt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja PLACET GROUP OÜ (Placet Group,

laenuandja) 8. aprillil 2020 tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXX (leping I), mida

muutsid 4. mail 2020, ning mille alusel sai kostja laenu kokku 800 eurot. 27. juunil 2020

sõlmisid kostja ja Placet Group tarbijakrediidilepingu nr XXXXXXXXXXX (leping II),

mille alusel sai kostja laenu 200 eurot. Kuna kostja lepingutest tulenevaid kohustusi ei

täitnud, ütles Placet Group lepingu I üles 2. oktoobril 2020 ning lepingu II üles 11.

oktoobril 2020. Placet Group loovutas 13. oktoobril 2020 lepingutest tulenevad nõuded

kostja vastu hagejale.

Kostja on tasunud lepingu I põhivõla katteks 10 eurot. Seega on tasumata põhivõlg kokku

990 eurot. Kostja kohustus tasuma lepingus I kokkulepitud intressi 40,04% aastas,

lepingus II kokkulepitud intressi 33,57% aastas ning viivist lepingutes intressimääraga

võrdses määras. Kostjal on intressi võlg kokku 100 eurot 1 sent. Lepingu I järgi on

viivisenõue põhivõlalt 790 eurot alates lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse

esitamiseni 350 eurot 77 senti. Lepingu II järgi on viivisenõue põhivõlalt 200 eurot alates

lepingu ülesütlemisest kuni hagiavalduse esitamiseni 72 eurot 80 senti. Lisaks on kostja

kohustatud tasuma lepingu II järgi lepingutasu 10 eurot ning kohustuse täitmisega

viivitamise eest võla sissenõudmisega seotud kulusid 70 eurot. Hageja nõuab kostjalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) 367 alusel ka viivist põhinõudelt (990 eurot)

alates 12. novembrist 2021 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude

tasumiseni.

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas hagi 31. detsembri 2021. a tagaseljaotsusega osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 990 eurot, intressi 100 eurot 1 sendi,

lepingutasu 10 eurot, sissenõudmiskulu 70 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

4(10)

87 eurot 43 senti ning viivise tasumata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 12. novembrist 2021 kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui

902 eurot 57 senti. Menetluskulud jättis maakohus 21% ulatuses hageja kanda ja 79%

ulatuses kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja menetluskulude katteks välja

367 eurot 35 senti koos kohustusega tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks.

Otsuse kohaselt võib kohus teha tagaseljaotsuse TsMS § 444 lg 3 järgi kirjeldava ja

põhjendava osata.

Hageja nõuab kostjalt viivist lepingust I tekkinud võlalt 40,04% aastas ja lepingust II

tekkinud võlalt 33,57% aastas. Lepingutes kokkulepitud viivisemäärad ületavad

seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda (vastavalt 5,01 ja 4,196 korda).

Riigikohtu praktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine

selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega on praegusel juhul tegemist kostjat kui tarbijat

ebamõistlikult kahjustava ja tühise tüüptingimusega. Järelikult tuleb kostjalt välja mõista

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ehk lepingust I tulenevalt

3. oktoobri 2020 kuni 11. novembri 2021 eest 70 eurot 8 senti ja lepingust II tulenevalt

12. oktoobri 2020 kuni 11. novembri 2021 eest 17 eurot 35 senti.

TsMS § 367 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras tasumata põhivõlalt alates 12. novembrist 2021 kuni põhivõla

tasumiseni. Edasiulatuvat viivist koos sissenõutavaks muutunud viivisega ei saa nõuda

suuremas summas kui põhivõlg. Seega tuleb edasiulatuvat viivist piirata põhinõude

summaga.

Hagi rahuldatakse ligikaudu 79% ulatuses. Hageja menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1

järgi võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 79% kostja kanda. Arvestades nõude olemust

ja seda, et kohus lahendab asja kirjalikus eelmenetluses istungit pidamata, on hageja

põhjendatud menetluskulu 465 eurot, sh riigilõiv 225 eurot ja esindajakulu 240 eurot

(2 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks)). Kostjalt tuleb seega hageja

menetluskulude katteks välja mõista 367 eurot 35 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 2. veebruaril 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivisenõude lepingutes kokkulepitud intressimääras ning teha uus otsus,

millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja hagi esitamiseks ajaks

sissenõutavaks muutunud viivis lepingutes kokkulepitud intressimääras kokku 336 eurot

14 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt võib hageja nõuda viivist lepingus kokkulepitud

intressimääras. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Arvesse

5(10)

tuleb võtta, et VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. Ka Riigikohus

on leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele.

Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama, et maksetega viivitamisel on tal VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause

järgi kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega võib

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause järgi lugeda tarbijakrediidilepingule

kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem

VÕS

§

lg

teises

lauses

sätestatud

määrast.

Praegusel

juhul

on

tarbijakrediidilepingutes kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määr. Ühtlasi on lepingutes kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub

lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu tuleb lugeda kohalduvaks viivisemääraks

lepingus I kokku lepitud intressimäär 40,04% aastas ja lepingus II kokku lepitud

intressimäär 33,57% aastas. Vastupidise tõlgenduse korral on võlgnikul soodsam rikkuda

lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär. Seejuures peab

viivisel olema kompensatsiooniline ja sanktsiooniline eesmärk. Samuti ei esine muid

asjaolusid, mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega.

Kuna Riigikohus ei lahendanud 10. mai 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16

tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust ning selles asjas ei olnud pooled kokku leppinud

intressi-, vaid üksnes viivisemääras, ei ole nimetatud asjas tehtud järeldustest võimalik

käesolevas asjas lähtuda.

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.

Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei

saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.

Kostja ei ole praegusel juhul taotlenud VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamist.

Maakohus on seega põhjendamatult piiranud viivise suurust.

Maakohus on rikkunud TsMS § 174 lg-t 1 ja § 436 lg-t 1, kui jättis menetluskulud 21%

ulatuses hageja kanda. Käesolevas asjas esitatud hagi ei ole n-ö massnõudega hagi. Lisaks

ei ole maakohus võtnud arvesse ega hinnanud kõiki hageja poolt menetluses tehtud

toiminguid. Hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu kolme tunni ulatuses

120 euro suuruse tunnitasuga oli põhjendatud ja vajalik.

5. Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus

rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude väiksemas ulatuses

kui 423 eurot 57 senti, ning teha uus otsus, millega hagi vastavas ulatuses rahuldada.

Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus poolte menetluskulude jaotust maakohtu

menetluses

ning

tühistab

maakohtu

otsuse

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

6(10)

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega

rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui

kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui

hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi

lõikest 6 tuleneb, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu arvates ei ole TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus tagaseljaotsus

TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu

lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega

maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks kohtuotsust kui sisulist lahendit

(TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause).

Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendi üksnes osas, milles kohus

jättis hagi rahuldamata (st asja sisulise lahendamise osas). TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles maakohus hagi

tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

8. Ringkonnakohtus nõustub maakohtuga, et lepingutest tulenev viivisekokkulepe,

mille kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras (lepingu I p 3, dtl 32;

lepingu II p 3, dtl 40), on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus, kuna pooled ei ole seda

viivisekokkulepet eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud

hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust

(VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

9. VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud

viivisemäärast

kõrgemat

viivist.

Ringkonnakohtu

hinnangul

viitab

VÕS § 415 lg 1 esimene lause ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega juhul, kui

tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne

viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida

intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub,

kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi.

7(10)

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel tarbijalt nõuda viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks.

Praegusel juhul on lepingutes kokku lepitud, et viivist arvestatakse intressimääraga võrdses

määras. Lepingus I on intressimäär 40,04% aastas (dtl 30) ning lepingus II on intressimäär

33,57% aastas (dtl 38). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on mõlema lepingu puhul

suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingutes ette nähtud

intressimääras, s.o lepingu I puhul 40,04% aastas ja lepingu II puhul 33,57 % aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest,

millele maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna

selles asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku

leppinud üksnes viivisemääras.

Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping

tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr (VÕS § 406

lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei nähtu, et kostja

poolt sõlmitud lepingud oleksid VÕS § 4062 lg 1 alusel tühised. Enne lepingu I sõlmimist

oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 30. novembril

2019, mis oli panga teate järgi 20,61%, enne lepingu II sõlmimist oli Eesti Pank viimati

avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra 31. mail 2020, mis oli 20,52%

(https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust I

nähtuv kulukuse aastamäär 49% ja lepingust II nähtuv kulukuse aastamäär 54,92% ei ületa

viidatud keskmisi kulukuse määrasid enam kui kolm korda.

10. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja sissenõutavaks muutunud

viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb maakohtu

lahend kõnealuses osas tühistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuna ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles on

tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid selles osas, milles on maakohus jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue

sisulise lõpplahendi. Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude

täiendavat tuvastamist, ei oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks

saatmine ka menetlusökonoomia seisukohalt mõistlik. Ringkonnakohus teeb asja esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies

ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise.

Hageja nõuab kostjalt lepingu I alusel VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi 3. oktoobril 2020

sissenõutavaks muutunud tasumata põhivõlalt 790 eurolt viivist lepingu p 3 järgi

intressimääraga võrdses määras, s.o 40,04% aastas. Viivis tasumata põhivõla 790 euro

tasumisega viivitamise eest alates 3. oktoobrist 2020 kuni hagi esitamiseni (11. november

8(10)

2021)

on

eurot

senti

(viivisekalkulaator

kättesaadav

veebilehel

http://www.viivisekalkulaator.ee/).

Lepingu

II

alusel

nõuab

hageja

kostjalt

VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi 12. oktoobril 2020 sissenõutavaks muutunud tasumata

põhivõlalt 200 eurolt viivist lepingu p 3 järgi intressimääraga võrdses määras, s.o 33,57%

aastas. Viivis tasumata põhivõla 200 euro tasumisega viivitamise eest alates 12. oktoobrist

2020 kuni hagi esitamiseni (11. november 2021) on 72 eurot 80 senti. Seega tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis kokku

423 eurot 57 senti. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise

vähendmist taotlenud (VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

11. Eelmärgitust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osas,

milles kohus rahuldas hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisenõude

väiksemas ulatuses kui 423 eurot 57 senti. Menetlusökonoomia kaalutlustel ei pea

ringkonnakohus vajalikuks vastata hageja muudele eelkäsitlemata hagi rahuldamist

puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele.

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 79% ulatuses kostja

kanda ja 21% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit,

rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause

alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse

rahuldamise ulatust arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

13. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses

(TsMS § 174 lg 1).

13.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning

leidnud, et põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses oli 465 eurot (sh riigilõiv

225 eurot ja esindajakulu 240 eurot (sh käibemaks)). Apellatsioonkaebuses palub hageja

mõista kostjalt välja menetluskulud välja kogu taotletud ulatuses, s.o riigilõiv 225 eurot ja

esindaja kulud 360 eurot.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust

praegusel juhul õiguspäraselt teostanud ning piisava põhjalikkusega kontrollinud hageja

esindaja töö mahtu. Ringkonnakohus arvates on eelduslikult tegemist n-ö tüüphagiga,

mille põhitekst on välja töötatud korduvaks kasutamiseks ning mille õiguslikud

põhjendused on suures osas trafaretsed. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud tõendite maht

suur ega vaidluse sisu õiguslikult keeruline. Sellest tulenevalt on hagiavalduse

koostamiseks kuluv aeg tavapärasest väiksem. Seejuures ei ole kohtul õigusabile tehtud

kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kohustust analüüsida minutilise

täpsusega iga üksiku õigusabitoimingu põhjendatust ja vajalikkust eraldi. Õigusabikulu

9(10)

suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh

menetlustoimingute hulgale.

Eelnevat arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust sekkuda maakohtu

kaalutlusotsustusse, mille kohaselt tuleb hageja esindaja toiminguid vajalikuks ja

põhjendatuks pidada kokku kahe tunni ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja lepingulise esindaja tunnistasu 120 eurot

(käibemaksuta) on mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

13.2. Hageja esindaja esitas 2. mail 2022 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja,

mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid apellatsioonimenetluses 630 eurot.

Menetluskulud koosnevad riigilõivust 150 eurot ja lepingulise esindaja kulust 480 eurot

(käibemaksuta). Hageja esindaja on menetluskulude nimekirjast nähtuvalt osutanud

õigusabi 4 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot. Hageja esindajal on kulunud järgmistele

toimingutele kokku 4 tundi: tutvumine otsusega ja selle analüüs, apellatsioonkaebuse

koostamine, selle lisade komplekteerimine ja kaebuse kohtule esitamine.

Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning et ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10).

Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses

põhjendatud osaliselt (TsMS § 175 lg 1). Nagu eelnevalt märgitud, on hageja esindaja

tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul aga ei vasta esindaja poolt apellatsiooniastmes hageja

esindamisele kulutatud aeg (4 tundi) tsiviilasja keerukusele ja ringkonnakohtule esitatud

apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahule.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluses on hageja esindaja põhjendatud ja

vajalik ajakulu 0,75 tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu

otsusega tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit.

Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes ühele kitsale

õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks esindaja saanud kaebuses välja tuua oluliselt

lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus.

Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt sama esindaja vahendusel mitmes teistes

tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-124431, nr 2-21-112579 ja nr 2-21-109720) esitatud

apellatsioonkaebustega. Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud

esindaja kuluks 90 eurot (0,75 tundi × 120 eurot).

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu

kokku 150 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et on tasunud sellest 50 eurot

menetluskuludelt. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks

põhivõlalt väljamõistmata viivise 336 euro 14 sendi osas, ei olnud hagejal vajalik tasuda

eraldi riigilõivu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisel.

Seega on tasutud riigilõivust vajalik menetluskulu (kohtukulu) (TsMS § 138 lg-d 1 ja 2,

§ 139 lg-d 1 ja 2) 100 eurot. Enamtasutud riigilõivu tagastab kohus menetlusosalise

avalduse alusel (TsMS § 150 lg-d 1 ja 4).

10(10)

13.3. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt välja mõista hageja

maakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks 465 eurot (sh riigilõiv 225 eurot ja

esindajakulu 240 eurot) ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude katteks

190 eurot (sh riigilõiv 100 eurot ja esindajakulu 90 eurot), s.o kokku 655 eurot.

13.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

13.5. Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

otsuse

täitmise

korra

kindlaksmääramiseks (TsMS § 445 lg 1). Kostjal tuleb hageja kasuks välja mõistetud

menetluskulud kanda Julianus Inkasso OÜ kontole nr EE147700771000526428

viitenumbriga 713246685.

13.6. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Üllar Roostoja Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest