2-17-11573/105 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-11573

Tsiviilasi

Valev Leeduksi ja Pille Leeduksi hagi Eksar-Transoil AS-i

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. novembri 2021 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

Valev Leeduksi ja Pille Leeduksi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. mai 2022

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hagejad):

1. Valev Leeduks (isikukood XXXXXXXXXXX)

2. Pille Leeduks (XXXXXXXXXXX)

Apellantide lepinguline esindaja kohtuistungil vandeadvokaat

Janne-Liisa

Ottis;

esindaja

alates

16. maist

2022

vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere

Vastustaja (kostja): Eksar-Transoil AS (registrikood

10136829), esindaja advokaat Ivo Kütt

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 19. novembri 2021 otsus muutmata ning Valev Leeduksi ja

Pille Leeduksi apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus solidaarselt Valev Leeduksi ja Pille

Leeduksi kanda.

3. Välja mõista Valev Leeduksilt ja Pille Leeduksilt menetluskuluna 675 eurot Eksar-

Transoil AS-i kasuks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED JA SENINE MENETLUS

1. Valev Leeduks (hageja I) ja Pille Leeduks (hageja II) esitasid 1. augustil 2017 Tartu

Maakohtule hagi kohtutäitur Taive Peedosaare (kohtutäitur) ja Eksar-Transoil AS-i (kostja)

vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444.

Menetluskulud palusid hagejad jätta kohtutäituri ja kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt on täiteasjas nr 119/2017/443 võlgnikuks hageja I ja täiteasjas

nr 119/2017/444 hageja II. Täiteasjad on algatatud 17. aprillil 2017. Mõlemas täiteasjas on

sissenõudjaks kostja, kes nõuab hagejatelt 24. juuli 2014 laenu- ja käenduslepingu nr 160

(leping nr 160) täitmist. Täitmisteate kohaselt on sissenõutava summa suurus 182 616, 41 eurot.

Nõuded hagejate vastu on tagatud 28. juuli 2014 notariaalse lepingu alusel seatud

ühishüpoteegiga, millega on koormatud hagejatele kuuluvad kinnistud ning sätestatud on

hagejate kohustus alluda kohesele sundtäimisele.

Hagejad leidsid, et täitemenetlustes ei saa nõuda käendajatelt (hagejatelt) Kalevikivi OÜ

(põhivõlgnik) kohustuse täitmist käendaja vastutust (175 000 eurot) ületavas määras.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kohtutäitur leidis, et ta ei ole asjas kostjaks täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel.

3. Tartu Maakohus rahuldas 25. märtsil 2019 otsusega hagi kostja vastu osaliselt ja tunnistas

sundtäitmise täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 lubamatuks nõude osas, mis ületab

150 000 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi kostja vastu rahuldamata. Maakohus jättis

hagi kohtutäituri vastu rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse osas, millega jäeti hagi kostja

vastu rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. oktoobri 2019 otsusega Tartu Maakohtu 25. märtsi 2019

otsuse vaidlustatud osas ning saatis hagejate hagi kostja vastu selles osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus selgitas, et lähtudes poolte vahel 24. juulil 2014 sõlmitud lepingu sisust, on

tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Asja materjalide kohaselt on kostja ja Kalevikivi OÜ

sõlminud 24. juulil 2014 laenulepingu võlgnetava raha kohta, mis väidetavalt tuleneb poolte

vahel eelnevalt sõlmitud kütuse müügilepingutest, s.o pooled on kokkuleppel võlasuhte ümber

kujundanud laenuks (VÕS § 396 lg 2). Deklaratiivse võlatunnistuse korral on

tõendamiskoormise ümberpööramise tõttu võlgnik kohustatud tõendama, et tal ei ole

deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud. Leping ei ole käsitletav

kompromissilepinguna VÕS § 578 mõttes.

4. Hagejad esitasid 26. oktoobril 2020 hagiavalduse tervikteksti, mille kohaselt sõlmisid

Kalevikivi OÜ (võlgnik) ja kostja 2006. aastal ostu-müügilepingu, mille alusel Kalevikivi OÜ

ostis kostjalt kütust. Kalevikivi OÜ-l tekkisid kostja ees võlgnevused 2011. aastal. Kalevikivi

OÜ ja kostja sõlmisid 24. juulil 2014 lepingu nr 160, mille kohaselt andis kostja Kalevikivi

OÜ-le laenu 149 795,23 eurot tähtajaga 1. november 2014. Sama lepinguga käendasid hagejad

Kalevikivi OÜ kohustusi kostja ees. Kalevikivi OÜ ostis kostjalt üksnes kütust ning ei ole

saanud kostjalt laenu 149 795,23 eurot ega jäänud samas summas kostjale kütuse eest võlgu.

Hagejad ja kostja sõlmisid 28. juulil 2014 hüpoteekide seadmise lepingu, millega on kostja

kasuks koormatud hagejatele kuuluvad kinnistud Kalevi (registriosa nr 24239), Uus-Porgapolli

(registriosa nr 441840) ja Puidu (registriosa nr 2541440). Hagejad (müüjad), OÜ Dammix Mets

(ostja) ning kostja (hüpoteegipidaja) sõlmisid 15. detsembril 2016 asjaõiguslepingu. Lepingu

esemeks oli kinnistu Uus-Porgapolli müük. Lepingu p 3.1. alusel müüsid hagejad Uus-

Porgapolli kinnistu OÜ-le Dammix Mets hinnaga 25 000 eurot. OÜ Dammix Mets tasutud

ostuhinna kandis notar kostja pangakontole hagejate kohustuse täitmiseks.

Kostjal puudub hagejate vastu nõue täitedokumentides märgitud suuruses, mistõttu on

täitemenetluste läbiviimine hagejate suhtes lubamatu. Hagejad on notariaalsete tehingutega

kostjale tasunud 50 000 eurot. Kalevikivi OÜ raamatupidamisdokumentide kohaselt oli

põhivõlgniku koguvõlgnevus kostja ees 138 664,73 eurot (sisaldas ostetud kütuse tasumata

arvete võlgnevust, viivisearvete võlgnevust ja kütuse võlgnevuse ümbervormistatud

laenulepingu intressi arvete võlgnevust). Selleks, et oleks võimalik tuvastada Kalevikivi OÜ

reaalne võlgnevus ostetud kütuse eest, tuleb 138 664,73 eurost maha arvestada intressiarved

42 785,44 eurot ja viivisearved 31 680,42 eurot, seega reaalne võlgnevus kütuse eest oli

64 198,87 eurot. Arvestades kinnistute müümisel ja sularahas üle antud raha, on Kalevikivi OÜ

võlgnevuse jääk kütuse eest 12 198,87 eurot (138 664,73 – 42 785,44 – 31 680,42 – 50 000

(kinnistute müük) – 2000 (sularaha)), mitte 182 616,41 eurot nagu kostja täitemenetlused

algatanud on. Kostja esitatud nõue sisaldab ka varem nõutud intresse ja viiviseid.

Kostja viivisenõue on ebamõistlik ning põhjendatud on piirata viivist põhivõlgnevuse

suurusega (12 198,87 eurot).

Sundtäitmine täiteasjades nr 119/2017/443 ja nr 119/2014/444 tuleb tunnistada 170 417,54 euro

ulatuses lubamatuks.

5. Kostja vaidleb hagile vastu.

Hagejate endi tõendid (Kalevikivi OÜ raamatupidamisdokumendid) tõendavad hagejate nõude

põhjendamatust. Hagiavalduse väited ja arvutused on vastuolus esitatud tõenditega.

Hagejate tõendid näitavad üheselt, et kostja on hagejale esitanud kokku arveid summas

581 234,47 eurot (millest 506 768,61 eurot kütuse eest, ülejäänud osas on esitatud viivise ja

intressiarved kuni 30. novembrini 2014). Kalevikivi OÜ tasumised kostjale on kokku toimunud

444 494,76 euro ulatuses (sh 50 000 eurot kinnistute müügist), mistõttu reaalne võlgnevus oli

136 739,71 eurot ning arvestades kostja poolt arvestatud ja esitatud intressiarveid peale

30. novembrit 2014 74 310,78 euro ulatuses oli võlgnevus kokku 211 050,49 eurot. Kostja

poolt täiturile esitatud arvestuste kohaselt oli Kalevikivi OÜ võlgnevus kokku 215 013,13 eurot.

Erinevus Kalevikivi OÜ raamatupidamisandmetega on ca 4000 eurot. Tegemist on marginaalse

vahega, mis ei oma käesolevas menetluses tähtsust, kuivõrd hagejate vastutuse maksimaalmäär

on 175 000 eurot.

Kalevikivi OÜ-le pärast 24. juulit 2014 esitatud intressiarved on seotud 24. juuli 2014 lepingu

ja 6. augusti 2014 lepingu lisaga, millega suurendati laenusummat 3596 euro võrra.

Enne 24. juulit 2014 Kalevikivi OÜ-le esitatud intressiarved on olnud seotud poolte varasemate

laenu- ja käenduslepingutega (15. detsembril 2011 sõlmitud leping nr 92 ja 8. mail 2013

sõlmitud leping nr 128). Vaidlusi nimetatud lepingute osas ei ole.

Kostja selgitas, et on Kalevikivi OÜ poolt tasutud summasid arvestanud VÕS § 88 lg 8 kohaselt

s.o esmalt viivise (kui kohaldati), seejärel intressi (kui kohaldati) ja lõpuks põhikohustuse

katteks. Intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist (viivitusintressi).

Hagejate arvutuskäik on täiesti põhjendamatu. Hagejate loogika kohaselt on kõik neile esitatud

intressi- ja viivisearved põhjendamatud. Hagejate endi poolt esitatud tõendite ja väidete

kohaselt on Kalevikivi OÜ mittenõuetekohaselt oma kohustusi täitnud juba vähemalt aastast

2008.

Hagejad/Kalevikivi OÜ on lepingus nr 160 märgitud võlasummat korduvalt kinnitanud. Kostja

saatis Kalevikivi OÜ meiliaadressile 28. mail 2015 kinnituskirja, kus kirjeldatakse võlgnevuse

suurust ja selle kujunemist. Kalevikivi OÜ ega hagejad kinnituskirjale vastuväiteid ei esitanud.

Kostja saatis Kalevikivi OÜ-le 24. juulil 2015 saldoteatise, hageja I on saldoteatise kinnitanud

ilma märkuste või küsimusteta 27. juulil 2015 digitaalallkirjaga.

Lepingu nr 160 järgselt on nõutud intressi, mitte aga viivise tasumist. Riigikohus on lahendis

nr 3-2-1-47-15 p-s 14 selgitanud, et seadus ei näe ette intressi vähendamist ja seega seda nõuda

ei saa. Varasemas on poolte kokkuleppel olnud viivisemäär 0,15% päevas. Tegemist ei ole

ebamõistlikult suure viivisemääraga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 p-d 48-49).

Hagejate muud põhistused viivise vähendamiseks ei ole õigustatud.

MAAKOHTU LAHEND

6. Maakohus jättis rahuldamata hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades

nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 summas kuni 150 000 eurot ning tühistas otsuse jõustumisel

Tartu Maakohtu 3. augusti 2017 määruse alusel hagi tagamiseks kohaldatud täitemenetluse

peatamise neis täiteasjades. Maakohus jättis menetluskulud asja esimesel läbivaatamisel

maakohtus poolte endi kanda ning menetluskulud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ning

uuel läbivaatamisel maakohtus hagejate kanda ja mõistis hagejatelt kostja kasuks välja

menetluskulude katteks 4050 eurot.

Maakohus märkis, et Tartu Maakohtu 25. märtsi 2019 otsus on jõustunud osas, milles

sundtäitmine täiteasjades nr 119/2017/2017/443 ja nr 119/2017/444 on tunnistatud lubamatuks

150 000 eurot ületavas osas ning osas, millega jäeti hagejate nõue kohtutäituri vastu

rahuldamata.

Maakohtul tuleb otsustada, kas sundtäitmine saab olla hagejate suhtes vaidlustatud täiteasjades

lubamatu kuni 150 000 euro ulatuses. Pooled vaidlevad kostja nõude suuruse üle.

Hagejad on maakohtu menetluses asja uuel läbivaatamisel esitanud lisaks väite, et tegelikkuses

ei ole kostja Kalevikivi OÜ-le kunagi laenu andnud ja laenulepingus lepiti kokku, millises

summas oli Kalevikivi OÜ-l võimalik kütust osta. Väide on esitatud eelistungil peale kohtu

poolt tõendite, asjaolude ja taotluste esitamiseks ettenähtud tähtaja, mis ühtlasi oli eelmenetluse

lõpptähtajaks (8. veebruar 2021), möödumist. Seega ei pea kohus selle väitega asja

lahendamisel arvestama. Ringkonnakohus on õigusliku hinnangu lepingule nr 160 andnud, et

lepinguga on vormistatud Kalevikivi OÜ varasemad kohustused laenuks ning 149 795,23 euro

osas on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Seega ei saa kõnealune leping samaaegselt

kujutada endast krediidilimiidi lepingut.

Täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks pidid hagejad tõendama, et neil ei ole deklaratiivse

võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (TMS § 221 lg 1).

Hagejad väidavad asja uuel läbivaatamisel, et Kalevikivi OÜ koguvõlgnevus kostja ees on

12 914,40 eurot, sh kütuse eest 4250 eurot ja leppetrahv 8664,40 eurot. Hagejad esitasid oma

väite tõendamiseks Kalevikivi OÜ raamatupidamise väljavõtted ning pangakontode väljavõtted

arvete tasumise kohta. Maakohus kontrollis hagejate väiteid nimetatud tõendite alusel ning

tuvastas, et Kalevikivi OÜ raamatupidamises on perioodil 2006-2016. a ostuarveid kokku

summas 609 704,52 eurot, millest viivisearved on 31 660,42 eurot ja intressi/leppetrahvi arved

42 785,44 eurot. Eeltoodust tuleneb, et Kalevikivi OÜ ostis nimetatud perioodil kütust kokku

535 258,66 euro (609 704,52 – 31 660,42 – 42 785,44) eest.

Maakohus tuvastas samade tõendite põhjal, et peale lepingu nr 160 sõlmimist on arveid esitatud

kokku 71 078,28 eurot, seega oli enne lepingu nr 160 sõlmimist (24. juuli 2014) arveid esitatud

kokku 538 626,24 euro ulatuses.

Nimetatud kohustuste täitmise kohta on hagejad esitanud tõenditena pangakonto väljavõtted ja

kinnisasjade müügilepingud. Maakohus tuvastas, et võlga vähendati 12. septembri 2013

müügilepingu p 4.3 järgi 25 000 eurot (I kd tl 30, leping tl 28-33) ja 15. detsembri 2016

müügilepingu p 3.1 järgi 25 000 eurot (I kd tl 36, leping tl 34-38). Pangakonto väljavõtete

kohaselt on Kalevikivi OÜ tasunud kostjale arvete alusel 392 613,65 eurot. Seega on

Kalevikivi OÜ tasunud kostjale arvete alusel kokku 442 613,65 eurot. Sellest 388 733, 57 eurot

on Kalevikivi OÜ tasunud enne 24. juulit 2014 ja 53 880, 08 eurot pärast nimetatud kuupäeva.

Kalevikivi OÜ-l oli 2016. a lõpu seisuga raamatupidamises märgitud tasumata arveid vähemalt

167 090,87 eurot (s.o arved kokku miinus tasumised ehk 609 704,52-442 613,65). Seisuga

24. juuli 2014 oli Kalevikivi OÜ-l raamatupidamises üles võetud tasumata arveid vähemalt

149 892,67 eurot (s.o arved kuni 24. juuli 2014 miinus tasumised kuni 24. juuli 2014 ehk 538

626,24-388 733,57=149 892,67).

Võlatunnistusega, s.o lepingus nr 160 lepiti kokku varasemate võlgnevuse 149 795, 23 eurot

ümberkujundamine laenuks, mis on eelkirjeldatud arvestuste alusel saadud võlasummast 97,44

eurot väiksem. Järelikult oli Kalevikivi OÜ-l kostja ees võlgnevus vähemalt lepingus nr 160

nimetatud summas. Hagejate poolt esitatud tõendid ei tõenda nende väiteid Kalevikivi OÜ võla

suuruse (12 914,40 eurot) kohta.

Riigikohus on 3. juuni 2021 lahendi tsiviilasjas nr 2-19-5601 p-s 16.4 täpsustanud oma

varasemat praktikat leides, et deklaratiivse võlatunnistuse korral võib võlgnik kohustusest

vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust

andes loobunud ei ole. Kohus peab vaidluse korral selgitama välja, missugustest vastuväidetest

nõudele saab kostjat võlatunnistuse andmisega loobunuks lugeda.

Kostja arusaamise kohaselt on hagejad loobunud kostja nõude osas kõigist võimalikest

vastuväidetest, sealhulgas võla suuruse osas. Ringkonnakohus tuvastas, et lepinguga nr 160

kujundati olemasolev võlasuhe ümber laenuks, mistõttu ei pidanud hagejad laenusummat

krediidilimiidina ega muul viisil oma käsutusse saama. Maakohus leidis, et Kalevikivi OÜ

loobus kostjaga sõlmitud lepingus vastuväidetest nõude suurusele ning kohustus vastavas

ulatuses võlgnevuse tasuma hiljemalt 1. novembril 2014. Lepingu p-st 1.3 tulenes ka kohustus

tasuda kostjale intressi arvestusega 21% aastas. Kokkuleppe kohaselt algas intressi arvestamine

28. juulil 2014 ning lõppes laenusumma täielikul tagastamisel laenuandjale. Lisaks tulenes

lepingu p-st 1.4 kohustus tasuda maksete tasumisega hilinemisel viiviseid määraga 0,15% iga

viivitatud kalendripäeva eest.

Maakohtu hinnangul nähtub lepingust selgelt Kalevikivi OÜ ning käendajatest hagejate

loobumine igasugustest vastuväidetest kostja lepingust nr 160 tulenevatele võlgnevuse

tasumise, intressi- ja viivisenõuetele. Seetõttu puudus maakohtul vajadus hinnata hagejate poolt

esitatud tõendeid, kuid vastavalt ringkonnakohtu juhistele ning selguse huvides on maakohus

seda siiski teinud.

Täitemenetlustes esitas kostja täitmisele nõude 182 616,41 eurot, mida kohtutäitur on

korrigeerinud 182 013,13 euroni. Kostja selgitas, et tema nõue sisaldab ka kostja arvestatud ja

esitatud intressiarveid peale 30. novembrit 2014 74 310,78 eurot, mida ei olnud Kalevikivi OÜ

raamatupidamises kirjendatud. Maakohus veendus, et intressiarveid ei ole kohtule esitatud.

Intressiarvete arvestamine Kalevikivi OÜ raamatupidamises lõppes 2014. aastal ning asja

materjalidest (II kd tl 13) nähtub selgelt, et viimane arvesse võetud intressiarve oli

30. novemberist 2014 ehkki lepingu kohaselt tuli intressi tasuda kuni laenu täieliku

tagastamiseni.

Kostja on tõendanud, et lepingule nr 160 sõlmisid Kalevikivi OÜ ja kostja lisa, millega

suurendati 6. augustil 2014 võlatunnistusega tunnistatud võlga veel 3596 euro võrra.

Kalevikivi OÜ juhatuse liige hageja I on 27. juulil 2015 kinnitanud oma digitaalallkirjaga kostja

poolt 24. juulil 2015 esitatud saldoteatise, mille kohaselt oli Kalevikivi OÜ võlg kostja ees

nimetatud kuupäeva seisuga 180 980 eurot, sh tasumata intressiarved perioodil 31. august 2014

kuni 30. juuni 2015. Maakohus nõustus kostjaga, et eeltoodu tõendab, et hagejatel puudusid

võla suuruse osas enne täitemenetluse alustamist vastuväited. Saldoteatis on õigusteooria

kohaselt samuti deklaratiivne võlatunnistus. 24. juuli 2015 saldoteatise allkirjastamisega saab

hagejat I ka selle teatise osas lugeda vastuväidetest võlgnevuse suurusele loobunuks.

Kostja ei ole täitemenetluse algatamisel arvestanud käendajate vastutuse ülemmääraga 175 000

eurot. Lähtudes asjaolust, et hagejad on peale lepingu nr 160 sõlmimist rahuldanud kostja nõuet

oma vara arvelt 25 000 euro võrra, on maakohus asja esialgsel läbivaatamisel tunnistanud

täitemenetluse täiteasjades lubamatuks 150 000 eurot ületavas osas. Muude maksete tegemist

nõude vähendamiseks peale lepingu nr 160 sõlmimist ei ole hagejad tõendanud. Samuti ei ole

hagejad tõendanud, et nõue oleks muul viisil rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud

(TMS § 221 lg 1).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu

otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning tunnistada lubamatuks

sundtäitmine täiteasjades nr 119/2017/443 ja 119/2017/444 summas kuni 150 000 eurot.

Alternatiivselt paluvad hagejad saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud

paluvad hagejad jätta kostja kanda.

Maakohus ei ole eristanud kostja poolt esitatud kütusearveid, viivisearveid ja intressiarveid.

Hagejate esitatud tõenditega on vastuolus maakohtu seisukoht, et hagejad pole tõendanud, et

leping nr 160 sisaldas viivise- ja intressivõlgnevusi. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et

Kalevikivi OÜ võlgnevus kostja ees oli 24. juuli 2014 seisuga 149 795,23 eurot. Jääb

arusaamatuks, millistele tõenditele tuginedes on maakohus sellisele seisukohale jõudnud.

Kalevikivi OÜ kütuse võlgnevuse jääk oli 12 198,87 eurot. Seda kinnitavad Kalevikivi OÜ

raamatupidamisdokumendid. Hagejad on tõendanud, et 138 664,73 eurost oli 74 465,86 eurot

viivise- ja intressiarved. Seega on hagejad tõendanud, et hagejatel ei ole deklaratiivse

võlatunnistusega tunnistatud võlga ning täitemenetluses esitatud nõudesumma sisaldas juba

varasemaid intresse ja viiviseid. Viivisenõude vähendamise osas jäävad hagejad oma

varasemate seisukohtade juurde.

Maakohus on leidnud kostja paljasõnaliste väidete põhjal, et hagejad on loobunud kostja nõude

osas kõigist võimalikest vastuväidetest. Riigikohtu 3. juuni 2021 lahendi nr 2-19-5601

seisukohad ei ole käesolevas vaidluses kohaldatavad. Kostja ei ole hagejatele laenu- ja

käenduslepingu nr 160 allkirjastamisel selgitanud, et hagejad mingilgi viisil loobuvad

vastuväidete esitamisest. Hagejate huvi oli Kalevikivi OÜ-le antud kütuse krediidi käendamine,

mitte võlgnevuste kinnitamine. Seda kinnitab lepingu nr 160 p 4.4, mille kohaselt vastutavad

käendajad tulevikus tekkivate nõuet eest. Maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas hagejad

vastutavad kuni 24. juulini 2014 tekkinud või alates 24. juulist 2014 tekkinud võlgnevuste eest.

Hageja I on maakohtu viidatud saldoteatiste kinnitanud kui Kalevikivi OÜ juhatuse liige, mitte

kui eraisik.

Maakohtu otsus on üllatuslik ning seadusega vastuolus. Seejuures on üllatuslik maakohtu

seisukoht, millega jäeti tähelepanuta hagejate väide, et nad pole kunagi laenu saanud, vaid

tegemist oli krediidiga. Hagejad on seda kogu menetluse väitnud.

Väide, et laenulepingus märgitud summa ei sisalda intressi- ja viivisenõudeid on negatiivne

asjaolu, mida hagejatel ei ole võimalik tõendada.

8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Menetluskulud

palub kostja jätta hagejate kanda.

Hagejate enda esitatud tõendid (Kalevikivi OÜ pangakonto väljavõtted) lükkavad ümber

hagejate esitatud arvutused ja varasemad väited. Hagejad loobusid finantsekspertiisi

läbiviimisest, kui jätsid eksperditasu ettemaksu tasumata. Maakohus on esitanud jälgitavad ja

selged arvutused. Lepingu nr 160 järgselt nõuti intressi, mitte viivist. Seadus ei keela arvestada

sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi.

Kostja nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas kohalduvad Riigikohtu 3. juuni 2021 otsuse

seisukohad tsiviilasjas nr 2-19-5601. Hagejad ei esitanud kostja nõude osas mingeid

vastuväiteid kuni kostja pöördus kohtutäituri poole.

Hagejate viide lepingu nr 160 p-le 4.4 on meelevaldselt lepingu kontekstist välja võetud.

Lepingu p 4.2 täpsustab, mille eest käendajad vastutavad, p-s 1.1 on võlgnevuse summa ja

p-s 1.2 selle tasumise tähtaeg.

Asjas on tuvastatud, et hagejad loobusid oma võimalikest vastuväidetest juba enne lepingu

(kompromissi) allakirjutamist. Maakohtu otsus ei ole üllatuslik. Maakohus on korduvalt

selgitanud tõendamiskoormist ning andnud lisavõimalusi tõendite ja seisukohtade esitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks

puudub alus (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hagejate apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Hagi on esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 119/2017/443 ja

119/2017/444 kuni 150 000 euro ulatuses. Sundtäitmine 150 000 eurot ületavas osas on

nimetatud täiteasjades tunnistatud lubamatuks Tartu Maakohtu 25. märtsi 2019 otsusega, mis

on jõustunud.

Hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna.

Täitemenetluses on täitedokumendiks 28. juuli 2014 notariaalne hüpoteegi seadmise leping,

mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud

nõude rahuldamiseks. Hüpoteegiga tagatavad nõuded hagejate vastu tulenevad poolte vahel

24. juulil 2014 sõlmitud lepingust nr 160 ja selle lisadest, muudatustest ja täiendustest

(notariaalse lepingu p 4.1). Lepingu nr 160 p 1.1. kohaselt laenas kostja põhivõlgnikule

149 795, 23 eurot tasumise tähtajaga 1. november 2014. Lepingu nr 160 täienduse kohaselt

andis kostja põhivõlgnikule täiendavat laenu 3596 eurot. Sundtäitmisele esitatud võlaarvestus

on kohtutäiturile esitatud (I kd lk 25). Asjas puudub vaidlus, et hagejad on lepingu nr 160 alusel

Kalevikivi OÜ kohustuste käendajad, kuid pooled vaidlevad selles, millises ulatuses hagejate

käenduskohustus lepingu nr 160 alusel kehtib.

11. TMS § 221 lg 1 järgi võib võlgnik sissenõudja vastu esitada hagi täitedokumendi alusel

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või

tasaarvestatud. Hagejad väidavad, et põhivõlgnik ei ole kostjalt laenu saanud ning lepingu

nr 160 p-s 1.1. kokkulepitud laenu summat tuleb käsitleda tulevikku suunatud krediidi

kokkuleppena. Igaljuhul ei saa käendatava nõude suurus (põhivõlgniku võlg kostjale kütuse

eest) olla suurem kui 12 914, 40 eurot, millele võivad lisanduda mõistlikud viivised, mis ei ületa

põhivõla suurust.

Maakohus lähtus asja lahendamisel ning tõendamiskoormise määramisel põhjendatult

ringkonnakohtu 25. märtsi 2019 kohtuotsuses antud juhisest, et lepingus nr 160 kokkulepitut

saab lähtudes kokkuleppe sisust käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 396 lg 2 järgi.

Deklaratiivse võlatunnistuse korral on tõendamiskoormise ümberpöördumise tõttu võlgnik

kohustatud tõendama, et tal ei ole deklaratiivse võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on

lõppenud. Seejuures pidid hagejad vastavalt ringkonnakohtu juhistele tõendama nii

põhivõlgniku võlgnevuse suurust, kui ka seda, et kostja nõue põhivõlgniku vastu sisaldas ka

intressi ja/või viiviseid ning et kostja on intressi ja/või viivist nõudnud lepingu nr 160 järgses

põhivõlas juba sisalduvatelt varasemate lepingute järgsetelt intressidelt ja viivistelt. Maakohus

on lähtudes hagejate esitatud tõenditest (põhivõlgniku raamatupidamisdokumendid ja

pangakonto väljavõtted) esitanud otsuses ka võlasumma kontrollarvestused (otsuse p-d 22-24),

misjärel on põhjendatult leidnud, et hagejad ei ole tõendanud, et kostja nõue kuni 150 000 eurot

oleks rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, mistõttu täitemenetlus selle nõude osas on

lubatav. Seetõttu jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hagejate nõude tunnistada

sundtäitmine lubamatuks kuni 150 000 euro ulatuses.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki korrata

(TsMS § 654 lg 6). Hagejate apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks või tühistamiseks.

12. Vastuseks hagejate väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejate seisukohaga, et maakohus ei ole otsuses eristanud

kostja poolt esitatud kütuse-, viivise- ja intressiarveid ning otsusest ei nähtu, millistele

tõenditele on maakohus otsuse tegemisel tuginenud. Maakohus on otsuse p-s 22 tabelis viidatud

arveid eristanud ja märkinud, et kõigist kostja esitatud arvetest perioodil 2006-2016 summas

609 704, 52 eurot moodustasid viivisearved 31 660, 42 eurot ja intressiarved 42 785, 44 eurot.

Seejuures on maakohus viidanud hageja esitatud tõenditele (arvetele) toimiku lehekülje

täpsusega.

Maakohus on otsuse p-s 23 tuvastanud põhivõlgniku Kalevikivi OÜ pangakontode ja lepingute

alusel, et Kalevikivi OÜ on tasunud kostjale arvete alusel 392 613, 65 eurot, notariaaltehingute

alusel 50 000 eurot, st kokku on Kalevikivi OÜ tasunud kostjale 442 613, 65 eurot. Nimetatud

arvutuste alusel järeldas maakohus otsuse p-s 24 põhjendatult, et lepingu nr 160 sõlmimise

seisuga võlgnes Kalevikivi OÜ kostjale vähemalt lepinguga nr 160 laenuks ümbervormistatud

149 795, 23 eurot ning tõendatud ei ole hagejate väited, et võla suurus on 12 914, 40 eurot.

Maakohtu seisukoht ei ole vastuolus hagejate esitatud tõenditega, vaid maakohus on arvutuste

tegemisel lähtunud just hagejate esitatud tõenditest, sh on arvete tasumise tuvastamisel lähtunud

Kalevikivi OÜ pangakonto andmetest. Lepingu nr 160 p-s 1.1. kokku lepitud võla suurus on

kooskõlas ka Kalevikivi OÜ majandusaasta aruannetes avaldatud andmetega. Maakohtule ei

ole etteheidetav, et ta ei ole arvestusmetoodika aluseks võtnud hagejate seisukohti (sh hagejate

25. septembri 2020 menetlusdokumendi lisa 1.33, 26. oktoobri 2020 menetlusdokumendi p 2.3,

8. veebruari 2021 menetlusdokument (raamatupidamise koondkokkuvõte, II kd lk 45)), vaid on

valinud kohtule sobiva, samas selge ja arusaadava meetodi tõendite alusel arvestuste

kontrollimiseks. Hagejad ei ole maakohtule arvutusvigu ette heitnud.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14 p-s 16 asunud seisukohale, et VÕS § 113 lg-s 6

sätestatud piirang ei välista poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks

muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist, sest sellist keeldu seadusest ei tulene. Kui

võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6

sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise.

Pooled on lepingu nr 160 p-s 1.1 kokku leppinud, et Kalevikivi OÜ võlgneb 149 795, 23 eurot

kostjale laenuna ja p-s 1.3 leppisid pooled kokku intressis 21% aastas. Kuigi lepingu p-s 1.4 on

pooled leppinud kokku ka viivises, on maakohus otsuse p-s 23 tuvastanud Kalevikivi OÜ

raamatupidamisdokumentide alusel (II kd lk 11), et pärast lepingu nr 160 sõlmimist ei ole

kostja Kalevikivi OÜ-le viivise arveid esitanud. Kõik tabelis esitatud viivise arved on esitatud

enne lepingu nr 160 sõlmimist. Hagejad ei ole vastupidist tõendanud. Seega ei ole asjakohased

ka hagejate väited ja taotlused viivise vähendamise osas.

12.2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et Riigikohtu seisukohad tsiviilasjas nr 2-19-5601

ei ole käesolevas asjas kohaldatavad seetõttu, et hagejad ei ole laenulepingus nr 160 kinnitanud

lepingus märgitud summa üleandmist, samuti põhjusel, et lahendil ei saa olla tagasiulatuvat

mõju lepingule nr 160, millise kokkuleppe ajal vastavad Riigikohtu selgitused puudusid.

Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus oli juba enne lepingu nr 160 sõlmimist 18. detsembri

2013 otsuses tsiviilasja nr 3-2-1-146-13 p-s 24 selgitanud, et võlatunnistusega määratud

vastuväidetest loobumine on lõplik, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning

võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest

aru. Tsiviilasjas nr 2-19-5601 Riigikohus üksnes täpsustas varasemaid seisukohti deklaratiivse

võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta ja leidis, et võlgnik võib deklaratiivse

võlatunnistusega võetud kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest

võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Tegemist on Riigikohtu

tõlgendusega VÕS § 30 kohaldamise osas, sätte redaktsioon ei ole muutunud, mistõttu

tõlgendus kehtib ja maakohus võis asja lahendamisel sellele tugineda.

Ringkonnakohus leiab, et põhivõlgnik ja käendajad olid loobutavatest vastuväidetest teadlikud

või pidid sellest teadma ja said loobumise tagajärgedest aru. Hagejad ei ole vastupidist

tõendanud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et OÜ Kalevikivi loobus lepingut nr 160

sõlmides vastuväidetest nõude suurusele ja kohustus võlgnevuse tasuma hiljemalt

1. novembriks 2014. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et neid vastuväiteid ei saa seetõttu

esitada ka hagejad käendajatena. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võivad käendajad esitada

võlausaldaja nõudele neid vastuväiteid, mida saaks esitada põhivõlgnik ise. Selliselt on tagatud

käendaja ja põhivõlgniku vastutuse võrdne tase.

12.3. Hageja I kinnitas põhivõlgniku Kalevikivi OÜ nimel juhatuse liikmena 24. juuli 2015

kostja saldoteatise negatiivse saldo 180 980, 55 eurot, sh lepingust nr 160 järgi 152 195, 23

eurot. VÕS § 204 lg 2 kohaselt loetakse saldo õigeks, kui pool ei vaidlusta seda mõistliku aja

jooksul. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks. Seega tähendab saldo õigeks

lugemine, et saldol, mida ei ole vaidlustatud, on samad õiguslikud tagajärjed, mis deklaratiivsel

võlatunnistusel (VÕS § 30). Hagejad käendajatena saldoteatist allkirjastanud ei ole, mistõttu ei

saa nende suhtes saldoteatist käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena, vaid tegemist on

dokumentaalse tõendina, mis tõendab kostja väidet, et pärast lepingu nr 160 allkirjastamist

põhivõlgnik ja hageja I lepingus nr 160 kokkulepitut ei vaidlustanud ja kinnitasid selle

kokkuleppe õigsust.

12.4.. Hüpoteegi seadmise lepingu p 4.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud lepingust nr 160 ja

selle lisadest tulenevad kostja nõuded hagejate kui käendajate vastu. Lepingu nr 160 p-st 4.1.

nähtub selgelt, et käendus oli seatud lepingust tulenevate kohustuste täimiseks, sh ka lepingu

p-s 1.1. kokkulepitu tagamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud hagejate seisukoht, et nad

vastutavad lepingu nr 160 alusel üksnes tulevikus tekkivate nõuete eest.

12.5. Ringkonnakohus nõustub hagejate seisukohaga, et maakohus leidis põhjendamatult otsuse

p-s 19, et hagejad esitasid pärast eelmenetluse lõpptähtaega uue väite, et Kalevikivi OÜ ei ole

kunagi kostjalt laenu saanud ning laenulepingus lepiti kokku summas, mille ulatuses oli

Kalevikivi OÜ-l võimalik kütust osta. Sellist seisukohta olid hagejad avaldanud menetluses ka

varem, sh apellatsioonkaebuses asja esmakordsel läbivaatamisel ja see hagejate seisukoht on

kajastatud ka Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2019 otsuse p-s 5. Samas ei muuda see

maakohtu minetus maakohtu otsust üllatuslikuks. Maakohus lähtus asja otsustamisel mh

ringkonnakohtu kohustuslikest juhistest tõendamiskoormuse jagunemise osas ja on piisavalt

täitnud kohtu selgitamiskohustust.

12.6. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub alus ka menetluskulude

jaotuse muutmiseks. Väljamõistetud menetluskulude suuruse osas ei ole apellatsioonkaebuses

vastuväiteid esitatud.

13. Hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hagejate kanda.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskulu suuruseks ringkonnakohtus

õigusabikulu 900 eurot (90 eurot x 10h). TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja on kasutanud õigusabi maakohtu otsusega tutvumisel (5 h) ja apellatsioonkaebusele

vastuse koostamisel (5h). Ringkonnakohus peab kostja kulusid maakohtu otsusega tutvumisel

ülemäärasteks. Ringkonnakohus peab kostja põhjendatud ajakuluks apellatsioonimenetluses

7, 5 h, arvestades ka kostja esindaja osalemist ringkonnakohtu istungil. Seega on kostja

põhjendatud menetluskulu ringkonnakohtus 675 eurot, mis tuleb välja mõista solidaarselt

hagejatelt kostja kasuks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks