3-22-109/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

26. mai 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-109

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 15.12.2021 otsuse nr

E05069-1 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks vaadata kaebaja 26.11.2021 taotlus uuesti

läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: XX, esindaja v.adv Aldo Vassar

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.06.2022.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 26.11.2021 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse väljateenitud aastate

pensioni määramiseks politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) alusel.

2. SKA 15.12.2021 otsusega nr E05069-1 leiti, et kaebajal ei ole täidetud kõik tingimused PPVS

§ 114 lg 3 alusel politseiametniku väljateenitud aastate pensioni saamiseks ning jäeti kaebaja

avaldus rahuldamata.

3. 14.01.2022 saabus Tallinna Halduskohtule XX kaebus tühistada Sotsiaalkindlustusameti

15.12.2021 otsus nr E05069-1 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaatama uuesti läbi

kaebaja 26.11.2021 taotlus väljateenitud aastate pensioni määramiseks PPVS § 144 lg 3 alusel.

Kaebaja märgib veel, et alternatiivselt, isegi kui kohus jõuab seisukohale, et vastustaja on

tõlgendanud seaduses sisalduvat õigusnormi õigesti ning kohaldanud seadust õigesti, siis leiab

kaebaja, et PPVS § 114 lg 3 (täpsemalt p 3) on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS),

täpsemalt võrdse kohtlemise põhimõttega.

4. 18.01.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 21.04.2022 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada Sotsiaalkindlustusameti 15.11.2021 otsuse nr E05069-1 ning

kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaatama uuesti läbi kaebaja 26.11.2021 taotlus

väljateenitud aastate pensioni määramiseks PPVS § 144 lg 3 alusel alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja on seisukohal, et tal tekib õigus pensionile 50-aastaselt PPVS § 114 lg 3 alusel.

Kaebajal on 26.11.2021 seisuga ehk avalduse esitamise seisuga politseiteenistuse staaži 37

aastat 4 kuud ja 27 päeva. Kaebaja politseiteenistuse staaži hulka on arvestatud järgmised

perioodid:

01.09.1990 – 15.02.1991 õppimise aeg Politseikoolis;

01.03.1991 – 14.10.2007 teenistuse aeg politseiametnikuna politseiteenistuse seaduse alusel

(PolTS);

01.08.2008 – 31.12.2009 teenistuse aeg piirivalveametnikuna piirivalveteenistuse seaduse

(PVTS) alusel;

01.01.2010 - 26.11.2021 teenistuse aeg politseiametnikuna PPVS alusel.

Eeltoodust tuleneb, et kaebaja teenistuse aeg politseiametniku ametikohal PPVS alusel on 11

aastat 10 kuud ja 26 päeva ja piirivalveteenistuse staaži 25 aastat 6 kuud ja 1 päev. Kokku on

kaebaja politseiteenistuse staaž 37 aastat 4 kuud ja 27 päeva, sealhulgas ajavahemikul

01.03.1991 – 01.09.1994 on arvutatud staaži hulka kolmekordselt.

5.2. PPVS § 114 lg 3 sätestab kolm eeldust, millest esimese kahe osas ei ole kaebaja ja

vastustaja vahel vaidlust. Kaebaja oli PPVS jõustumisel (01.01.2010) piirivalveteenistuses

PVTS alusel ja vahetult PPVS jõustumisel nimetati kaebaja ametisse politseiametnikuna.

Vastustaja on seisukohal, et XXi puhul on täitmata kolmas eeldus, mis eeldab 2007. aasta

1. juuliks vähemalt 20-aastase piirivalveteenistuse staaži olemasolu või vähemalt 25-

aastase üldise pensionistaaži olemasolu, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12

aastat ja kuus kuud. Oma otsuse langetamisel on vastustaja väitnud, et 01.07.2007 seisuga ei

olnud kaebajal piirivalveteenistuse staaži põhjusel, et ta asus piirivalveteenistusse 01.08.2008

ning alates sellest ajast loetakse tema piirivalveteenistuse staaži. Kaebaja ei nõustu vastustaja

seisukohaga.

PVTS jõustus 01.07.2007, millega loodi eraldi avaliku teenistuse eriliik – piirivalveteenistus.

See tähendab, et enne nimetatud seaduse jõustumist piirivalveteenistus kui selline ei

eksisteerinud. See tähendab, et 01.07.2007 seisuga ei olnud olemas sellist inimest, kellel oleks

20-aastane piirivalveteenistuse staaž.

Küll aga kehtestab PVTS piirivalveteenistuse staaži arvestamise aluseid. PVTS § 42 lg 2 p 4

kohaselt arvati piirivalveteenistuse staaži hulka politseiteenistuse staaž, mis on arvestatud

politseiteenistuse seaduse alusel. Seadus ütleb meile sõnaselgelt, et kaebaja teenistusstaaž

politseiametnikuna enne PVTS jõustumist tuleb arvata piirivalveteenistusstaaži hulka, kuna

sellele järgnes teenistus piirivalveametniku ametikohal (dtl 12-22).

Vastustaja ise tugineb oma otsuses Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teatisele (dtl 10-11), kus

PPA kinnitab, et kaebaja piirivalveteenistuse staaž on 25 aastat 6 kuud ja 1 päev. Antud staaž

on arvestatud PVTS § 42 alusel vastavalt kehtivale PPVS § 361 lõikele 3.

Kaebaja rõhutab, et vastustaja on valesti tõlgendanud/rakendanud kehtivat seadust. Kaebaja

seisukoha kohaselt puudub igasugune õiguslik alus mitte arvestada kaebaja varasem

politseiteenistusestaaž piirivalveteenistuse staaži hulka. Vastustaja on põhjendamatult hakanud

arvama kaebaja piirivalveteenistuse staaži 01.08.2008 tuginedes üksnes sellele, et kaebaja

nimetati piirivalveteenistusse (kui eraldi teenistusliik), jättes tähelepanuta eeltoodud seaduse

sätteid, mis reguleerivad teenistusstaaži ümberarvamist. Seaduse teksti tõlgendamata ei ole

võimalik õigust rakendada ega anda koormavaid haldusakte. Seetõttu on vastustaja andud

õigusvastase haldusakti.

HMS §-st 6 tuleneb uurimispõhimõte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud

haldusmenetluses välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse

korra koguma selleks tõendeid omal algatusel. Uurimispõhimõttest tulenevalt on iga

haldusorganpädev ja kohustatud kontrollima, kas haldusakti andmise faktilised ja õiguslikud

eeldused on täidetud.

5.3. Alternatiivselt, isegi juhul, kui kohus jõuab seisukohale, et vastustaja on tõlgendanud

seaduses sisalduvat õigusnormi õigesti ning kohaldanud seadust õigesti, leiab kaebaja, et PPVS

§ 114 lg 3 (täpsemalt p 3) on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), täpsemalt võrdse

kohtlemise põhimõttega.

PS § 12 esimene lause sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. See tähendab, et kedagi ei tohi

diskrimineerida ja kõiki tuleb kohelda võrdselt. Võrdsus seaduse ees tähendab, et seaduse

kohaldamisel tuleb rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi.

Veel enamgi tuleb juba seadusi luues ja kehtestades järgida võrdse kohtlemise põhimõtet.

Põhiseaduse mõttega on kooskõlas arusaam, et seadused peavad mitte ainult formaalselt, kuid

ka sisuliselt kohtlema samas olukorras olevaid isikuid ühtemoodi.

Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus üht isikut (või isikute ringi) põhjendamatult

koheldakse soodsamalt võrreldes teistega. Järgnevalt toob kaebaja teoreetilise näite, et selgitada

asjaolud, mis illustreerivad võrdsuspõhiõiguse piirangut antud asjas.

Oletame teoreetiliselt, et on olemas kaks kolleegi – kaebaja ja tema paariline (A), kes asusid

politseiteenistusse 01.09.1990. Kaebajal ja A-l on olnud identne teenistuslik karjäär (vt p. 2.4.),

välja arvatud ühe erinevusega – A asub piirivalveteenistusse, näiteks 10 päeva enne 01. juuli

2007. a, s.t enne PVTS jõustumist ja kaebaja 10 päeva hiljem. Kui me leiame, et vastustaja on

kohaldanud õigust õigesti, siis selle loogika järgi lõpptulemusena tekib A-l õigus väljateenitud

aastate pensionile 50-aastaselt (PPVS § 114 lg 3) ja kaebajal tekib õigus väljateenitud aastate

pensionile 55-aastaselt (PPVS § 114 lg 1).

Tegemist on olukorraga, kus võrdseid subjekte koheldakse ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõigust

riivab, et pensionile jäämise aeg on erinev sõltuvalt ajast, mil teenistuja asus eraldiseisvasse

piirivalveteenistusse. Lisaks võib tegemist olla absurdselt lühikese ajavahemikuga, näiteks 10

päeva, mis võtab riigitöötajalt ära õiguse jääda pensionile 5 aastat varem. Tegemist on ajaliste

perioodidega, mis on oma sisu poolest ebaproportsionaalne riive ulatus.

Lisaks rõhutab kaebaja, et olles teenistuses, oli tal õiguspärane ootus, et tal tekib õigus

väljateenitud aastate pensionile 50-aastasena. Õiguspärane ootus seisneb ootuses sellele, et

arvestades tema piirivalveteenistuse staaži tekib tal õigus väljateenitud aastate pensionile varem

ehk 50-aastasena. Õiguspärase ootuse elemendiks on õigusselgus, mille kohaselt peab

õigusnorm olema sõnastatud arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt. See on vajalik selleks, et

isikutel oleks võimalik mõista seadust ja juhtida oma käitumist vastavalt kehtivale õiguskorrale.

Käesolevas asjas on aga tegemist olukorraga, kus kaebajal ei olnud võimalik vastustaja kui

avalik võimu organi käitumist ette näha. Tegemist on õigusselgusetu olukorraga, kus normi

vale tõlgendamise ja kohaldamise tagajärjel rikutakse põhiõigust, kuna hüvesid saama

õigustatud isikuid põhjendamatult koheldakse ebavõrdselt.

Eelnevast lähtudes on kaebaja seisukohal, et vastustaja otsus on õigusvastane. Kui aga kohus

jõuab järelduseni, et vastustaja on tõlgendanud ning kohaldanud õigust õigesti, siis rõhutab

kaebaja, et tegemist on üksnes normi formaalse kohaldamise õigsusega ning kohaldatud

õigusnorm on vastuolus põhiseadusega, kuna rikub võrdse kohtlemise põhimõtet.

5.4. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1223,20 eurot

vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 42-47), mis sisaldab ka riigilõivu

(taotluse vastavas punktis küll mainitud, kuid summale ilmselt eksimuse tõttu lisamata).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja

palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Kaebaja sai 26.11.2021 50-aastaseks ja esitas Sotsiaalkindlustusametile samal päeval avalduse

(dtl 8-9) väljateenitud aastate pensioni saamiseks PPVS (politsei ja piirivalve seadus) alusel.

Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on täidetud PPVS § 114 lg 3 sätestatud kaks esimest eeldust.

Vastustaja on seisukohal, et täitmata on PPVS § 114 p 3 punktis toodud eeldus. Samal seisukohal on

ka Politsei- ja Piirivalveamet (dtl 10-11).

Politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadusega tunnistati alates 01.01.2010 kehtetuks

piirivalveteenistuse seadus (PVTS).

PVTS § 86 kohaselt tekkis piirivalveametnikul, kes on PVTS-i jõustumisel (s.o 01.07.2007)

piirivalveteenistuses ja kes on PVTSi jõustumise ajaks (s.o 01.07.2007) välja teeninud PVTSi §-s 50

sätestatud väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutava piirivalveteenistuse staaži, 50-aastaselt

õigus PVTS §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensionile.

Enne PVTSi jõustumist reguleeris piirivalveteenistust piirivalveseaduse IV peatükk ja

kaitseväeteenistuse seadus (KVTS). PVTSiga anti piirivalveteenistusele küll uus regulatsioon, aga

tegemist ei olnud uue eriteenistusega. Seaduse loomisel lähtuti seni kehtinud piirivalveteenistuse

üldpõhimõtetest, sh säilitati piirivalveametnikele seni kehtinud sotsiaalsed tagatised (PVTSi eelnõu,

leitav Riigikogu lehelt).

Eelnõus on selgitatud PVTS § 86 järgnevalt – „§ 86 kehtestab erisuse piirivalveametniku

pensionisaamise õiguse osas. Piirivalveametnikel, kes on piirivalveteenistuses PVTS jõustumise ajal,

on õiguspärane ootus saada eriteenistusest tulenevat pensioni senistel tingimustel. PVTS § 50 lg 1

kehtestab seni piirivalveteenistust reguleerinud KVTS-ga võrreldes 5 aastat kõrgema vanusepiiri,

millest alates tekib isikul õigus saada väljateenitud aastate pensioni. Seetõttu sätestab § 86 lg 1

seaduse jõustumise ajal teenistuses olevatele piirivalveametnikele õiguse saada PVTS sätestatud

väljateenitud aastate pensioni KVTS § 196 lg 1 sätestatud vanusepiiri (50 aastat) täitumisel. § 86 lg

2 kehtestab aga valikuvõimaluse isikutele, kellel on PVTS jõustumise hetkeks täitunud KVTS alusel

väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutav kaitseväeteenistuse staaž: neil on võimalik valida,

kas neile määratakse pension PVTS või KVTS alusel.“

Kaebaja ei olnud PVTS jõustumisel, s.o 01.07.2007, piirivalveteenistuses. Samuti ei ole kaebajal

täidetud PPVS § 114 lg 3 p-s 3 toodud eeldus pensioni saamiseks ning talle ei ole võimalik määrata

väljateenitud aastate pensioni selle sätte alusel.

Tulenevalt PPVS § 361 lg-st 3 ja PVTS §-st 42 arvatakse kaebaja politseiteenistuse staaži hulka

piirivalveteenistuse staaž seisuga 31.12.2009 (st ka eelnev politseiteenistuse staaž), kuid seisuga

01.07.2007 kaebajal piirivalveteenistuse staaž puudus.

6.2. Vastustaja kaebaja menetluskulude väljamõistmise nõude osas seisukohta ei võtnud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus

tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja politseiteenistuse staaž on 26.11.2021 seisuga järgmine:

1) 01.09.1990-15.02.1991 – õppimise aeg Politseikoolis;

2) 01.03.1991-14.10.2007 – teenistuse aeg politseiametnikuna politseiteenistuse seaduse

alusel;

3) 01.08.2008-31.12.2009 – teenistuse aeg piirivalveametnikuna piirivalveteenistuse

seaduse alusel;

4) 01.01.2010-26.11.2021 – teenistuse aeg politseiametnikuna politsei ja piirivalve

seaduse alusel. (vt kaebuse lisa 1 ja 2 dtl 8-11).

Teenistuse aeg politseiametniku ametikohal politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) alusel on 11

aastat 10 kuud ja 26 päeva (periood 01.01.2010 - 26.11.2021) ja piirivalveteenistuse staaži,

mis on arvestatud piirivalveteenistuse seaduse § 42 alusel vastavalt PPVS § 361 lõikele 3, on 25

aastat 6 kuud ja 1 päev (perioodid 01.09.1990 – 15.02.1991; 01.03.1991 – 14.10.2007;

01.09.2008 – 31.12.2009). Teenistuse aeg politseiametnikuna alates 01.03.1991 kuni

01.09.1994 on arvutatud staaži hulka kolmekordselt.

9. PPVS § 114 lg 3 kohaselt tekib väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt õigus

politseiametnikul: 1) kes oli käesoleva seaduse jõustumisel piirivalveteenistuse seaduse alusel

piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult käesoleva seaduse jõustumisel nimetatud ametikohale

politseiametnikuna ja 3) kellel oli 2007. aasta 1. juuliks vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse

staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli

vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.

Vaidlust ei ole selles, et kaks esimest eeldust on täidetud. Vastustaja on seisukohal, et täitmata on 3.

punktis toodud eeldus. Samal seisukohal on ka Politsei- ja Piirivalveamet (dtl 10-11).

Nii vastustaja kui ka Politsei- ja Piirivalveamet leiavad, et kaebaja suhtes kohaldub PPVS § 114 lg 3

asemel hoopis sama sätte lg 1, mis sätestab, et käesolevas seaduses sätestatud väljateenitud aastate

pensionile tekib 55-aastaselt õigus politseiametnikul: 1) kes oli käesoleva seaduse jõustumisel

piirivalveteenistuse seaduse alusel piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult käesoleva seaduse

jõustumisel nimetatud ametikohale politseiametnikuna ja 3) kellel on vähemalt 20-aastane

käesolevas seaduses sätestatud politseiteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž,

millest käesolevas seaduses sätestatud politseiteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vastustaja on politsei ja piirivalve seadust tõlgendanud

õigesti.

Kaebaja toob küll esmalt põhjendatult välja, et piirivalveteenistuse seaduse (PVTS) jõustus

01.07.2007, millega loodi eraldi avaliku teenistuse eriliik – piirivalveteenistus. Küll aga teeb

kaebaja sellest eksliku järelduse, et 01.07.2007 seisuga ei olnud olemas sellist inimest, kellel

oleks 20-aastane piirivalveteenistuse staaž. Enne piirivalveteenistuse seaduse jõustumist oli

olemas nii piirivalve kui ka piirivalveametnikud, kuid nende tegevust reguleeris

kaitseväeteenistuse seadus. Piirivalve väljaviimine kaitseväeteenistuse seaduse alt leidis aset

01.07.2007 aastal. PVTS § 50 reguleeris väljateenitud aastate pensioni järgmiselt: (1)

Piirivalveametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-

aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja 6 kuud,

tekib 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. (2) Piirivalveametnikul, kellel on

vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž, on pensioni suuruseks 50 protsenti tema

pensioni alussummast. (3) Piirivalveametnikul, kellel on vähemalt 25-aastane üldine

pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja 6 kuud, on pensioni

suuruseks 30 protsenti tema pensioni alussummast.

PVTS § 86 lg 1 sätestas, et piirivalveametnikul, kes on käesoleva seaduse (PVTS) jõustumisel

piirivalveteenistuses ja kes on käesoleva seaduse jõustumise ajaks välja teeninud käesoleva

seaduse §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutava piirivalveteenistuse

staaži, tekib 50-aastaselt õigus käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate

pensionile. Kohus märgib, et PVTS ettenähtud piirivalvestaaži nõuet kaebajal 50-aastaselt

pensionile minekuks eeltoodust ja tulenevalt PVTS kehtestamise ajast täidetud ei olnud ehk tal

ei olnud võimalik PVTS kehtivuse ajal minna väljateenitud aastate pensionile sel alusel.

Õige on kaebaja väide, et PVTS § 42 lg 2 p 4 sätestas, et piirivalveteenistuse staaži hulka

arvatakse samuti käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud teenistuse või õppimise aeg, kui

sellele järgnes teenistus piirivalveametniku ametikohal: politseiteenistuse staaž, mis on

arvestatud politseiteenistuse seaduse alusel. Õige on ka see, et nii vaidlusaluses otsuses kui ka

Politsei- ja Piirivalveameti poolt antud tõendis on leitud, et 26.11.2021 seisuga tuli arvestada

piirivalveteenistuse staaži, mis on arvestatud PVTS § 42 alusel vastavalt PPVS § 361 lõikele 3

kokku 25a 6 kuud ja 1p.

Samas teeb kaebaja sellest eksliku järelduse, et sellest tulenevalt on võimalik kaebaja suhtes

kohaldada PPVS § 114 lg 3.

Viidatud sätte kohaldamise esmaseks eelduseks on see, et 01.07.2007 seisuga pidi isikul olema

vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž,

millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.

Arvestades ülal välja toodud ning tuvastatud faktilisi asjaolusid on käesolevas asjas tõendamist

leidnud, et 01.07.2007 seisuga puudus kaebajal igasugune piirivalveteenistuse staaž.

01.07.2007 seisuga oli kaebajal üksnes politseiteenistuse staaž. See, et 26.01.2021 seisuga tuli

arvestada ka politseiteenistuse staaž piirivalveteenistuse staaži hulka, eeltoodud fakti ei muuda.

Sellest tulenevalt on vastustaja teinud õiguspärase otsuse leides, et kaebaja suhtes ei ole

võimalik PPVS § 114 lg 3 kohaldada (kaebaja suhtes kohaldub sama sätte lg 1).

Põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise taotlus

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja

lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) või Euroopa Liidu õigusega.

Kohus märgib esmalt, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9

lõike 1 ja § 14 lõike 2 järgi võib Riigikohus konkreetse normikontrolli menetluses hinnata

üksnes sellise õigusnormi põhiseaduspärasust, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele

mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest

korda Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Kaebaja on

palunud kohtul kontrollida PPS § 114 lg 3 p 3 põhiseaduspärasust. Vaidlusaluse normi kohaselt

tekib käesolevas seaduses sätestatud väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt õigus

politseiametnikul: 1) kes oli käesoleva seaduse jõustumisel piirivalveteenistuse seaduse alusel

piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult käesoleva seaduse jõustumisel nimetatud ametikohale

politseiametnikuna ja 3) kellel oli 2007. aasta 1. juuliks vähemalt 20-aastane

piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest

piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.

Kohus on seisukohal, et üksnes siis, kui vastav norm tuleks jätta kohaldamata, oleks võimalik

kaebaja poolt esitatud nõue rahuldada. Järelikult on vaidlusaluse normi kohaldamisel kohtuasja

lahendamise seisukohast otsustav tähtsus. Vaidlusalune säte on seega asjassepuutuv.

11. Kaebaja näeb praeguses asjas PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse riivet.

Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb kõigepealt leida kaebajaga

võrreldavas olukorras olevad isikud, keda koheldakse soodsamalt.

Kaebaja on leidnud, et käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus üht isikut (või isikute ringi)

põhjendamatult koheldakse soodsamalt võrreldes teistega. Kaebaja tõi järgmise näite:

„Oletame teoreetiliselt, et on olemas kaks kolleegi – kaebaja ja tema paariline (edaspidi A), kes

asusid politseiteenistusse 01.09.1990. Kaebajal ja A-l on olnud identne teenistuslik karjäär (vt

p. 2.4.), välja arvatud ühe erinevusega – A asub piirivalveteenistusse, näiteks 10 päeva enne 01.

juuli 2007. a, s.t enne PVTS jõustumist ja kaebaja 10 päeva hiljem. Kui me leiame, et vastustaja

on kohaldanud õigust õigesti, siis selle loogika järgi lõpptulemusena tekib A-l õigus

väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt (PVTS § 114 lg 3) ja kaebajal tekib õigus

väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt (PVTS § 114 lg 1).“

Kaebaja leiabki, et tegemist on olukorraga, kus võrdseid subjekte koheldakse ebavõrdselt.

Võrdsuspõhiõigust riivab, et pensionile jäämise aeg on erinev sõltuvalt ajast, mil teenistuja asus

eraldiseisvasse piirivalveteenistusse.

Võrdse kohtlemise põhimõtet oleks kohtu hinnangul rikutud juhul, kui sarnases olukorras

olevaid gruppe koheldakse meelevaldselt erinevalt. Kohus leiab, et vastava regulatsiooniga ei

ole rikutud kaebaja poolt väidetud võrdse kohtlemise põhimõtet ega ka õiguspärase ootuse

põhimõtet, kuivõrd kaebajal ei saanud 01.07.2007 seisuga olla tekkinud õiguspärast ootust

saada pensionile 50 aastaselt, sest ta ei olnud mitte piirivalveteenistuses vaid politseiteenistuses

ja tema suhtes kohaldus tol ajal politseiteenistuse seadus ning tal puudus täielikult

piirivalveteenistuse staaž. Seadusandja on sellise soodustuse tagantjärele laiendamise PPVS-s

lähtuvalt selle § 114 lg 3 sõnastusega sisuliselt välistanud ja teinud seda kohtu hinnangul igati

õiguspäraselt.

Kohus selgitab, et eripensionide kehtestamist on kohtupraktikas peetud eelkõige

poliitikakujundamise ja poliitilise otstarbekuse küsimuseks. Palga- ja ametipensioni süsteemi

korraldamisel tuleb kohtu hinnangul lähtuda riigi rahalistest võimalustest ja vajadusest leida

vastavasse riigiorganisse kvalifitseeritud tööjõudu. Ühe riigiorgani ametnikele soodustuste

kehtestamist ei saa kohtu hinnangul kuidagi käsitada teise riigiorgani ametnike

diskrimineerimisena. Kohus on näiteks leidnud, et kuigi Riigikontroll ja õiguskantsler on

mõlemad põhiseaduslikud institutsioonid, ei ole nende ametnikud võrreldavad grupid, ning

Riigikogu ei pea nende teenistustingimusi ühtmoodi reguleerima (Tallinna halduskohtu

20.06.2017 otsus nr 3-16-619.).

Võrdse kohtlemise küsimuses märgib kohus veel, et eripensioniõiguse näol on tegemist

soodustusega, võrreldes üldalustel riikliku vanaduspensioni saajatega. Eripensioniõiguse

andmine ei ole põhiseadusest tulenev riigi kohustus, sest soodsamaid pensionitingimusi ei anta

põhiseadusega (PS § 28 lg 2) nõutud miinimumi ehk sotsiaalsete põhiõiguste tagamiseks.

Arvestada tuleb, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele

antava hüve või soodustusega. Lisaks on lähtuvalt kohtupraktikast Riigikogul ametipensionide

kujundamisel väga avar otsustusruum (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 58).

Diskrimineerimise probleem võib tekkida juhul, kui ühe riigiorgani ametnike pensioniküsimusi

lahendatakse erinevalt, ilma et selleks oleks põhjendatult alust. Käesoleval juhul sellise

olukorraga tegemist ei ole, kuivõrd erinevalt on reguleeritud politseiametnike ja

piirivalveametnike küsimus, kes olid teenistuses piirivalveteenistuse seaduse alusel. Muus osas

erisused puuduvad. Kohus märgib, et soodustuste kehtestamisel on paratamatu ka see, et nende

kehtivusaja algus ei ulatu tagasi aegade algusse ja suure tõenäosusega jätab mingi grupi sellest

tulenevalt soodustustest ilma. See võib tunduda ebaõiglane konkreetse isiku või grupi tasandil,

kuid ei ole tingimata ebaõiglane ühiskonna tasandil, sest ühiskonnal ei ole kohustust selliseid

soodustusi teha. Kord vastuvõetud soodustustes muudatuste tegemine on poliitilise otsuse ja

demokraatliku riigikorra küsimus ehk vastav otsus võib muutuda tulenevalt uuest poliitilisest

otsusest. Samas on kohtuvõimu võimalus sellistesse soodustuste andmise otsustesse sekkumine

väga piiratud, millele viitab ka väljakujunenud kohtupraktika.

Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võrdsuspõhimõtet ei ole rikutud ja sellest

tulenevalt tuleb jätta kaebaja vastav taotlus rahuldamata. Sellest tulenvalt ei ole vaja kohtul

käsitleda ka võrdsuspõhiõiguse riive legitiimset eesmärki ega läbi viia riive proportsionaalsuse

kontrolli.

Mis puudutab õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist, siis ei saanud kaebajal olla

piirivalveteenistusse asumisel 01.08.2008 õiguspärast ootust, et ta saab väljateenitud aastate

pensionile 50 aastaselt, kuivõrd 01.07.2007 kehtima hakanud PTS § 50 lg 1 sätestas, et

piirivalveametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-

aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja 6 kuud,

tekib 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. Seega ei ole rikutud ka õiguspärase

ootuse põhimõtet.

Lisaks on õiguskantsler selgitanud, et arvestades sellega, kuidas Riigikohus on õiguskindluse

põhimõtet sisustanud, võib üldistatult asuda seisukohale, et politseiametnikele makstava

eripensioni arvestamise aluste muudatus ei ole välistatud. Teisisõnu, Riigikohtu seisukohti

silmas pidades ei nõuta Eesti Vabariigi põhiseaduses seda, et kord määratud eripension peab

jääma samasuguseks inimese elu lõpuni. Kuna eripensioni (kui ühe soodustuse) suuruse

määramisel on seadusandjal suur kujundamisruum, on seadusandjal õigus ka juba kord

määratud

eripensioni

ümber

hinnata.

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_va

stuolu_mittetuvastamise_kohta_politseiametnike_pension.pdf p 12.)

12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu ja kohus jätab selle

rahuldamata.

Menetluskulud

13. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)F

Daimar Liiv

Kohtunik