2-19-121106/65 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Neve

Uudelt

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-121106

Kohtuasi

Üheksavara OÜ hagi OÜ Ventri vastu 6000 euro ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Ventri apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7507 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Üheksavara OÜ (registrikood 12934541), juhatuse

liige TN

Kostja OÜ Ventri (registrikood 10305386), juhatuse liige

AP, lepinguline esindaja Lembit Ülper

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-19-121106 tehtud Pärnu Maakohtu 31. märtsi 2022. a

otsus. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

2. OÜ Ventri apellatsioonkaebus rahuldada.

3. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Üheksavara OÜ

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Üheksavara OÜ (hageja) esitas 7. augustil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse OÜ-lt Ventri (kostja) 6000 euro saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule

vastuväite ja Pärnu Maakohus kohustas 5. septembri 2019. a määrusega hagejat esitama

nõuetekohane hagiavaldus.

2. Hageja esitas 21. septembril 2019 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 3000 eurot, leppetrahvi 3000 eurot ja perioodi 30. juuli

2017 kuni 21. september 2019 eest viivise 1027 eurot ning edasi seadusjärgse viivise

põhinõudest.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 6. juulil 2012. a C-ga ja Y-ga (müüjad) notariaalselt

tõestatud lepingu, millega mh muudeti kinnistu võlaõiguslikku lepingut, sõlmiti kinnistute

mõtteliste osade kinkeleping ja asjaõigusleping (2012. a leping). Nimetatud lepingu p 5.1.2

järgi kohustus kostja tasuma müüjatele ostuhinna tasumata osast 6647,50 eurot hiljemalt

30. juunil 2017. Kostja tasus müüjatele 3647,50 eurot. Ostuhinna tasumise kohustuse rikkumise

korral kohustus kostja tasuma 2012. a lepingu p 5.1.4 järgi müüjatele leppetrahvi 3000 eurot.

Müüjad saatsid kostjale leppetrahvi nõude 20. juulil 2017. Müüjad loovutasid 2012. a lepingust

tulenevad nõuded 26. oktoobril 2017 hagejale. Hageja ei ole nõus kostja väitega, et hageja nõue

kostja vastu on tasaarvestusega lõppenud.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt on hagis nõutava ostuhinna 3000 euro tasumise kohustus

tasaarvestusega lõppenud. Kuna kostja on kohustuse täitnud, siis ei ole hagejal tema vastu ka

leppetrahvi ega viivise nõuet. Alternatiivselt leidis kostja, et põhinõue on aegunud.

Müüjate süül jäi 11. oktoobril 2013 lepingu sõlmimine notaribüroos ära. Sellise

lepingurikkumise eest oli 2012. a lepingu p-s 6.3 ette nähtud leppetrahvi tasumise kohustus.

Samal päeval selgitas kostja notaribüroos C-le tehingu ärajäämise tagajärgi, leppetrahvi

tasumise kohustuse olemasolu ning et ta tasaarvestab leppetrahvi nõude tasumata ostuhinnaga.

C oli nõus. Ka järgmisel kohtumisel selgitas kostja C-le suuliselt, et leppetrahv on kostja

kohustustest maha arvestatud. Lisaks sellele saatis kostja müüjatele 17. oktoobril 2013

lihtkirjaga teated leppetrahvi sissenõudmise kohta, avaldades nii ka tahet nõuete

tasaarvestamiseks. Tasumata ostuhinna tasumisel viitas kostja maksekorralduste selgitustes

2012. a lepingu p-le 6.3.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 31. märtsi 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hageja hagi,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 6000 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 2238,18 eurot ja alates 1. aprillist 2022 viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes

temalt välja hageja menetluskulu 530 eurot ja viivise. Samuti tagastas maakohus hagejale

menetluskulude katteks tagatisena tasutud 2040 eurot hageja poolt nimetatud pangakontole.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja ja müüjate vahel

6. juulil 2012 sõlmitud notariaalse kinnistu võlaõigusliku müügilepingu muutmise kokkuleppe

p 5.1.2 kohaselt pidi kostja tasuma müüjatele hiljemalt 30. juunil 2017 ostuhinna tasumata osa

6647,50 eurot. Sama lepingu p-s 5.1.4 oli lepitud kokku ostja kohustuses tasuda müüjatele

leppetrahvi 3000 eurot, kui ostja ei tasu müüjatele ostuhinna tasumata osa vastavalt lepingu p-

le 5.1.2. Kostja tasus kummalegi müüjale 30. juunil 2017 1823,75 eurot, kokku 3647,50 eurot.

Müüjad saatsid kostjale 20. juulil 2017 nõudekirja ostuhinna, leppetrahvi ja viivise tasumiseks.

Nõue kostja vastu on loovutatud hagejale.

Pooled vaidlevad selle üle, kas müüjate ostuhinna tasumise nõue 3000 eurot on tasaarvestusega

lõppenud. Sellest sõltub, kas hageja saab nõuda kostjalt leppetrahvi ja viiviseid. Maakohus

leidis, et 11. oktoobril 2013 suulise tasaarvestusavalduse tegemine on tõendamata. Ka

17. oktoobri 2013. a kostja poolt müüjatele saadetud kirjalikud teated ei kajasta kostja

tasaarvestuse tahet, vaid need räägivad leppetrahvi nõudest ehk võimalikust tasaarvestuse

aktiivnõudest. Seega ei ole tegemist tasaarvestuse avaldustega VÕS § 198 mõttes. Lisaks

sellele ei ole kõnealuste teadete kättesaamine tõendatud. Tunnistaja B ütlused võivad küll

kinnitada seda, et kostja saatis müüjatele teated lihtkirjana, kuid tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 järgi sellest tahteavalduse kehtivaks muutumiseks ei piisa. Samuti ei

ole 6. detsembri 2006. a kinnistu võlaõigusliku müügilepingu (2006. a leping) p 3.5 võimalik

tõlgendada selliselt, et tasaarvestus toimub ostja nõude tekkimisel või nõudest teatamisel

automaatselt või et nõudest teatamise avaldusel oleks poolte kokkuleppel tasaarvestuse

avalduse toime. Eeltoodut arvestades ei hinnanud maakohus teisi kostja leppetrahvi nõude

eeldusi.

Maakohus leidis, et hageja saab nõuda kostjalt ostuhinna 3000 euro ja leppetrahvi 3000 euro

tasumist. Kostja ei ole lisaks tasarvestusele teisi vastuväiteid hageja leppetrahvi nõudele

esitanud. Hageja nõuded ei ole aegunud – ostuhinna tasumise nõue oleks hagi esitamata

aegunud 31. detsembril 2020 ja leppetrahvi nõue 31. juulil 2020. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivise 2238,18 eurot ja alates

1. aprillist 2022 viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on rikkunud menetlusnorme tõendite hindamisel. Kostja avaldas vähemalt kolmel

erineval korral ja vormis müüjatele oma tahet 2012. a lepingu p 6.3 alusel leppetrahvi

sissenõudmiseks. Kostja on tõendanud, et 11. oktoobri 2013. a lepingu sõlmimine jäi ära

seetõttu, et C-l ei olnud nõuetekohast volikirja. Maakohus tuvastas tunnistaja B ütluste põhjal,

et kostja saatis müüjatele leppetrahvi sissenõudmise teatised. Põhjendatud ei ole eeldada, et

Eesti Post kirju adressaadile kohale ei vii. Kostja ütles 11. oktoobril 2013 notaribüroos, et kostja

nõuab leppetrahvi sisse, samuti, et kostja tasaarvestab leppetrahvi kostja kohustusega. Sellega

oli C nõus. Hageja ei ole kostja nimetatud selgitust kui tõendit ümber lükanud. Maakohus jättis

kostja selgituse kui tõendi käsitlemata. Järgmisel kohtumisel küsis C kostjalt, et mida ta

leppetrahvi nõudega tegema peab ning kostja vastas talle, et midagi ei pea tegema, sest

leppetrahvi summa on kostja kohustustest maha arvestatud. Vastav märge on tehtud ka

ostuhinna tasumise maksekorralduse selgituse lahtrisse. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja

poolt saadetud teated ei kajasta tasaarvestuse tahet. Müüjad teadsid ja said aru, millest ja kuidas

tulenes tasaarvestus.

Hageja ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi tõendanud, et: müüjad

pole 2012. a lepingu p 6.2 rikkunud, müüjatel puudus leppetrahvi maksmise kohustus, müüjate

suhtes ei kehti 2006. a lepingu p 3.5 nõuete saatmise kokkulepe, kostjal puudus tasaarvestuse

õigus, kostja on jätnud 2012. a lepingu p 5.1.2 täitmata ja müüjatel on nõue kostja vastu.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tasaarvestusavalduse tegemist tõendanud, samas jättis kohus

arvestamata, et kostja taotles 21. oktoobri 2021. a kohtuistungil enda vande all ülekuulamist,

millega vastaspool ei nõustunud ja kohus oli sellega nõus. See takistas tõe väljaselgitamist.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi menetlusnormi

olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus saab

teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata ja maakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

8. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle:

1) Y ja C (müüjad) ning kostja vahel on 6. juulil 2012 sõlmitud notariaalselt tõestatud

leping (hüpoteegilepingu lõpetamise kokkulepe ja kinnistamisavaldus hüpoteegi

kustutamiseks

kinnistamisraamatust,

kinnistute

jagamise

avaldus,

kinnistu

võlaõigusliku lepingu muutmise kokkulepe, kinnistute mõtteliste osade kinkeleping ja

asjaõigusleping) (2012. a leping);

2) 2012. a lepingu p 5.1.2 kohaselt pidi kostja tasuma müüjatele ostuhinna 6647,50 eurot

hiljemalt 30. juunil 2017;

3) Kostja tasus kummalegi müüjale 30. juunil 2017 1823,75 eurot, kokku 3647,50 eurot;

4) Müüjad esitasid kostjale 20. juulil 2017 ostuhinna 3000 eurot, leppetrahvi 3000 eurot ja

viivise 28,33 eurot tasumise nõude, paludes võlgnevus tasuda hiljemalt 30. juulil 2012;

5) Müüjad loovutasid nõude kostja vastu 26. oktoobril 2017 hagejale.

9. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on

tasaarvestusega lõppenud. Maakohus leidis, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täitmata

ja rahuldas hagi. Maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata tasaarvestuse materiaalseid eeldusi.

10. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astus hageja

uue võlausaldajana seniste asemele (VÕS § 164 lg 2).

Maakohus tuvastas, et kostjal sai müüjate ees tekkida 2012. a lepingu p 5.1.2 alusel ostuhinna

3000 eurot tasumise kohustus ning selle kohustuse rikkumise tõttu sama lepingu p 5.1.4 alusel

leppetrahvi 3000 eurot tasumise kohustus (maakohtu otsuse p-d 11 ja 22). Samuti leidis

maakohus, et need nõuded ei ole aegunud (maakohtu otsuse p 28). Kostja ei ole neid maakohtu

poolt tuvastatud asjaolusid apellatsioonkaebuses vaidlustanud (TsMS § 633 lg 3 p 1) ning

ringkonnakohus võtab need kaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 651 lg 1).

11. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis

tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu

nõude loovutamise ajal. Kostja leiab, et hagejal ei saa tema vastu nõuet olla, sest nõue on

VÕS § 186 p 2 kohaselt tasaarvestusega lõppenud. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut

(tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu

samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega

tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda

tema kohustuse täitmist.

12. Esmalt pidi kostja oma leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimise eeldusi tõendama. Kui

kostja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka hagejal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus

oma vastuväidet omakorda tõendada. Maakohus on tõendamiskoormise jaotust pooltele õigesti

selgitanud (dtl 335). Erinevalt maakohtust leiab kolleegium aga, et kostja on oma nõude aluseks

olevaid asjaolusid tõendanud ning tasaarvestuse tulemusena lõppesid pooltevahelised

vastastikused nõuded kattuvas ulatuses.

12.1. Maakohus hindas esmalt tasaarvestuse formaalseid eeldusi ning leidis, et vastavasisulist

tahteavaldust kostja müüjatele teinud ei ole. Kolleegium leiab, et maakohus on eelnimetatud

asjaolu tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Tasaarvestuse teostamiseks peab tasaarvestuse õigust omav isik tegema tasaarvestuse avalduse

(VÕS § 198), tasaarvestus jõustub alates tasaarvestuse avalduse kättesaamisest teise poole

poolt (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Kostja väitel tegi ta tasaarvestuse tahteavalduse suuliselt

C-le 11. oktoobril 2013. a notaribüroos, seejärel kirjalikult leppetrahvi nõudes ning järgmisel

kohtumisel C-ga taas suuliselt. Maakohus on õigesti leidnud, et tasaarvestusavalduse vormile

ei sätesta seadus konkreetseid nõudeid ning vastava avalduse võib teha ka suuliselt. Kolleegium

nõustub maakohtuga ka selles, et 17. oktoobri 2013. a teateid ei saa käsitleda tasaarvestuse

avaldustena, sest nendes vastavasisuline tahteavaldus puudub (dtl 264–265). Maakohus hindas

nimetatud teateid koosmõjus 6. detsembri 2006. a kinnistu võlaõigusliku müügilepingu

(2006. a leping) p-ga 3.5 ning leidis, et ka selle lepingutingimuse järgi pidi kostja

tasaarvestamise teostamiseks tegema müüjatele tahteavalduse. Kolleegium ei näe alust asuda

selles osas maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus ei ole oma järelduse tegemisel

menetlusnorme

rikkunud.

Samas

ei

nõustu

kolleegium

maakohtuga,

et

suulise

tasaarvestusavalduse tegemine on tõendamata.

12.2. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei arvestanud kostja seletuse kui

tõendiga. Poole seletus ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõend. Kohus ei saa rajada otsust poole

seletusele, mis ei ole vande all antud (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-

17491/80, p 15.5). Üldjuhul saab pool taotleda enda (või enda seadusliku esindaja)

ülekuulamist teise poole nõusolekul. Kohtul on küll õigus kuulata pool üle ka sõltumata

taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks (vt ka Riigikohtu 6. detsembri

2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430/58, p 19.3; 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-

16, p 12). Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata

või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Ka praegusel

juhul ei pea ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsustusõigusesse sekkuda.

12.3. Maakohtus

ei

ole

kostja

väidete

hindamisel

arvestanud

30. juuni

2017. a

maksekorraldustega, mida saab pidada dokumentaalseteks tõenditeks TsMS § 272 jj mõttes (dtl

263 ja 266). Nimetatud maksekorralduste selgitustes on märgitud: „not leping 06.07.2012

Rannamaa tee 3 lepingu p 6.3 (10.2013)“ ja „not leping 06.07.2012 Rannamaa tee 3 p. 6.3

(10.2013)“ ning mõlemates on makstavaks summaks 1823,75 eurot.

Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab

TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või

nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei

kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal

on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu

25. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja 31. märtsi 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Kolleegiumi hinnangul tõendavad maksekorraldused,

et kostja on suuliselt teinud C-le tasaarvestuse tahteavalduse. Maksekorraldustes märgitud

summad kokku vastavad täpselt ostuhinnale, millest on maha arvestatud leppetrahv, s.o 3647,50

eurot (= 6647,50 – 3000). Samuti viitab maksekorralduste selgitus leppetrahvi kokkuleppele.

Maksekorraldustest nähtub ka, et tasaarvestusel osalevad nõuded on piisavalt määratletud.

12.4. Kolleegiumi hinnangul ei lükka müüjate kirjad hagejale eespool tuvastatud asjaolu ümber

(dtl 273 ja 276). Selline kiri on käsitatav menetlusosaliseks mitteoleva isiku kirjana TsMS § 272

lg 2 mõttes ning hinnatav koos muude tõenditega TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 alusel. Küll aga on

tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud madalam, sest hageja ei pakkunud kohtule ega

vastaspoolele võimalust müüjatele tunnistajatena küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise

asjaolude selgitamiseks (Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11,

p 26). Kolleegium leiab, et sellisest kirjast ei piisa vaidlusaluse asjaolu tuvastamiseks olukorras,

kus ka vastaspool on oma väidete tõendamiseks esitanud tõendid.

12.5. Järgnevalt tuleb hinnata, kas kostjal oli müüjate vastu sissenõutav nõue. Maakohus

märkis, et ta kostja leppetrahvi nõude eeldusi ei hinda, kuid vaatamata sellele võttis seisukoha,

et kostja ei ole tõendanud, et müüjad on lihtkirjaga saadetud leppetrahvi teated kätte saanud (vt

maakohtu otsuse p 19). Kolleegium leiab, et kostjal oli müüjate vastu sissenõutav nõue

(aktiivnõue).

VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi nõude

eelduseks VÕS § 158 lg 1 järgi on, et pool oleks rikkunud oma lepingust tulenevat kohustust

kokkulepitud viisil ning rikkumine ei ole vabandatav, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti

(VÕS § 160) (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 14). Lisaks

sellele peab leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise

avastamist teavitama (VÕS § 159 lg 2).

Vaidlustamata asjaolude järgi on müüjate ja kostja vahel kehtiv leping ning leppetrahvi

kokkulepe. 2012. a lepingu p 6.3 kohaselt „Müüjad ja Ostja lepivad kokku, et juhul kui Müüjad

ei ilmu Ostja poolt neile teatatud ajal notaribüroosse isiklikult või notaribüroosse ei ilmu Müüjate

esindajad kehtiva ja lepingut sõlmida võimaldava volikirjaga, tasuvad Müüjad Ostjale leppetrahvi

kolm tuhat (3000) eurot iga mitteilmumise korra eest“. Kostja on tõendanud, et 11. oktoobri

2013. a tehing jäi ära seetõttu, et C-le antud volikiri ei võimaldanud notariaalselt tõestatud

lepingut sõlmida (notar AA 22. novembri 2013. a e-kiri; dtl 308). Kuna teine müüja ei ilmunud

notaribüroosse ja puudus lepingut sõlmida võimaldav volikiri, siis on müüjad rikkunud kohustust,

mille puhul on kokku lepitud leppetrahvi maksmine. Asja materjalidest ei nähtu rikkumise

vabandatavuse aluseks olevaid asjaolusid.

12.6. Leppetrahvi saab nõuda ainult siis, kui poolele on esitatud eelnev teade (VÕS § 159 lg 2).

Kostja väitel tegi ta tasaarvestuse tahteavalduse suuliselt C-le 11. oktoobril 2013. a

notaribüroos, seejärel kirjalikult leppetrahvi nõudes ning järgmisel kohtumisel C-ga taas

suuliselt. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 17. oktoobri 2013. a leppetrahvi

teateid ei ole müüjad kätte saanud.

Maakohus jättis asjas ebaõigesti kohaldamata TsÜS § 70. Riigikohus on selgitanud, et

TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused (rikkuja kannab

tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool teatab

teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12).

12.7. Kolleegium leiab, et kostja on teatanud müüjatele mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist leppetrahvi nõudmisest. Tunnistaja B ütlustega ja teadetega on tõendatud

VÕS § 159 lg 2 eeldus (dtl 395, 264–265). Kostja saatis müüjatele leppetrahvi teated lihtkirjana

17. oktoobril 2013. TsÜS § 70 järgi, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse,

milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel

esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks

ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud

lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku

viisi. Kolleegiumi hinnangul tuleb teate saatmist lihtpostiga müüjate elukoha aadressil lugeda

tahteavalduse edastamiseks mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses. Sellises teadete saatmise

viisis olid lepingupooled kokku leppinud ka 2006. a lepingu p-s 3.5 (nõue loetakse kättesaaduks

kolme kalendripäeva jooksul pärast selle postiga saatmist müüjate registreeritud aadressil).

Kolleegiumi hinnangul ei lükka müüjate kirjad hagejale eespool tuvastatud asjaolu ümber (vt

pikemalt otsuse p 12.4).

13. Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava

poole nõude täitmise tähtaeg on saabunud ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu.

Tasaarvestuse tulemusena lõpevad pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses.

Eeltoodut arvestades ei ole hagejal kostja vastu ostuhinna tasumise, leppetrahvi ega ka viivise

nõuet.

Menetluskulude jaotus

14. Kuna maakohtu otsus tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3

sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude

jaotuse.

15. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-st 1, jättes maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

16. Ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra, kuna ringkonnakohus

muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas (vt Riigikohtu 12. mai 2021. a määrus

tsiviilasjas nr 2-19-15916/87, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

17. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)