2-20-5126/48 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.05.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-5126

Tsiviilasi

X (X) hagi Y (Y) vastu elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.12.2020 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

X apellatsioonkaebus, hind 6 977,88 eurot

Y apellatsioonkaebus, hind 2 922,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXX), seaduslik

esindaja C

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15.12.2020 otsus osas, milles kostjalt nõutud elatis jäi

suurendamata 23,80 euro võrra. Teha tühistatud osas uus otsus, millega täiendavalt

suurendada hageja kasuks kostjalt väljamõistetavat elatist 23,80 euro võrra. Ühtlasi

muuta maakohtu põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse punktis 11 märgitule. Muus

osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse resolutsioon sõnastada järgmiselt:

2.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2.2. Muuta 18.06.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-69233 Y-lt X kasuks

väljamõistetud elatise suurust ja mõista Y-lt X kasuks välja elatis 648,48 eurot

kuus alates 05.04.2020 kuni X täisealiseks saamiseni, s.o kuni 08.07.2025.

2.3. Y-l tuleb tasuda kohtuotsuse p-s 2.2. väljamõistetud elatis C arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Luminor Bank AS-is.

3. Rahuldada hageja apellatsioonkaebus osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata.

4. Kõik maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja/laps) esitas 05.04.2020 Harju Maakohtule hagi Y (kostja/isa) vastu elatise

suurendamiseks. Hageja palus muuta 18.06.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-69233

kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatise suurust ja mõista välja elatise 1 400 eurot kuus

hageja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sündis hageja XX.XX.XXXX C (ema) ja kostja kooselust. Ema elas

pojaga koos Barcelonas Hispaania Kuningriigis. Lapse elukoht määrati emaga 16.06.2009

määrusega asjas nr 2-08-74434. Isa maksis 18.06.2010 kohtuotsuse alusel elatist 268,43 eurot

kuus (4 200 krooni), mis maksu- ja tolliameti andmetel võrdus vabariigi miinimumpalgaga.

Kuna lapse vajadused ja lapse ülalpidamisega seotud kulud muutusid, siis pöördus hageja kostja

poole palvetega suurendada elatist, kuid pooled kokkuleppele ei jõudnud.

Hageja kulud 18.06.2010 otsuse tegemisel olid järgmised: eluasemekulud 600 krooni

(38,35 eurot), söögiraha 1 445 krooni (92,35 eurot), transpordikulu 200 krooni (12,78 eurot),

sidekulu 50 krooni (3,20 eurot), kulutused tervishoiule 250 krooni (15,98 eurot), reisid tervise

parandamise eesmärgil 500 krooni (31,96 eurot), hügieenitarvete kulu 200 krooni (12,78 eurot),

lasteaiamaks koos söögirahaga 3 000 krooni (191,74 eurot), riiete ja jalanõude ostmise kulu

700 krooni (44,74 eurot), Musamari Muusikakoolis osalemise tasu 440 krooni (28,12 eurot),

koduse majapidamise esemed 50 krooni (3,20 eurot), vaba aja veetmise kulud (teatri- ja

kinopiletid, raamatud) ja koolitarbed 200 krooni (12,78 eurot). Kokku 7 635 krooni (488 eurot).

Hageja kulud alates 01.04.2019 olid 2,907 eurot:

− eluasemekulud 1 083 eurot (50% üüri-, parkimis-, elektri- , gaasi-, veekulud);

− söögiraha 386 eurot (50% ostetavast toidust ning 70% õhtusöökidest väljas, arvestades

lapse huviringide graafikut ei ole võimalik õhtuti kodus süüa enne 22.00. Kuludest vaid

70%, kuna ema käis õhtuti väljas üksnes saatjana);

− transpordikulu 28 eurot (20% kogu bensiinikulust – sõidud tennisesse 3 korda nädalas,

arstide juurde);

− sidekulu 22 eurot (20% kogu kuludest);

− kulutused tervishoiule 55 eurot (summa, mis jäi ema kanda peale tervisekindlustuselt

hüvitise saamist. Lapsel oli haige süda (eeldas 2 korda kontrolli) ja nõrk immuniteet

(sügis-kevad perioodil haigestub

tihti),

regulaarne hambaravi,

tomograafia,

magamisspetsialist, analüüsid jne);

− reisid tervise parandamise eesmärgil – hageja palus arvestada selle kuluga

eluasemekulude summa määramisel;

− hügieenitarvete kulu 30 eurot (20 eurot juuksur ja 10 eurot dušigeelid, šampoonid,

hambaharjad, -pastad, parfüüm jne);

− kulutused koolikohustuse täitmiseks 641 eurot (sisaldas ka kohustusliku koolireisi

kulusid, ei sisaldanud toitlustamist koolis ca 130 kuus);

− riiete ja jalanõude ostmise kulu 100 eurot (lapsel oli väga piiratud arv riideid kuna ta

kasvas nendest kiiresti välja – jalatseid tuli vahetada iga 4 kuu tagant. Summa sisse ei

arvestatud kõike vajalikku. Nt ei arvestatud talve- ja suusariided, talvejalatsid, kuna

need said ostetud möödunud aastal ja järgmine kord tuleb osta järgmisel aastal);

− huviringide kulud: Prantsuse kooli programmi läbimine interneti teel (CNED) –

25 eurot, prantsuse keele eratunnid (12 korda kuus) – 180 eurot, matemaatika eratunnid

(kooli nõue, 3-4 korda kuus) – 150 eurot, tennis (kaks korda nädalas + üks kord nädalas

võistlustund) 82 eurot, suvelaagrid (tavaliselt 2 nädalat) – ümberarvestatuna 50 eurot;

− koduse majapidamise esemed 15 eurot;

− vaba aja veetmise kulud (teatri- ja kinopiletid, raamatud) ja koolitarbed 60 eurot.

Hageja palus võtta arvesse, et summasse ei olnud sisse arvestatud lapse jaoks korraldatavad

kultuurireisid (nt reis Šveitsi lapse sõpradega, Rooma reis), suusareisid (lapse ema ei suusata)

ja eratreenerid, purjetamine, male ring, jooga tunnid, vene keele kool, mänguasjad ja kingitused.

Emale kuulus korter Tallinna kesklinnas ja parkimiskoht. Ema igakuine sissetulek oli

5 407,12 eurot (tööandja Z) ning talle laekus lapse igakuine elatis 268,43 eurot. Isale kuulusid

kinnistu Viimsis ja korter Türgis. Kostja igakuine sissetulek oli teadmata. Kostja ei avaldanud

tõeseid andmeid oma rahalise seisundi kohta.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda

Kostja tasus hagejale kohtuotsuse alusel elatist. Samas panustas isa lapse arengusse oluliselt

rohkem kui 268,43 eurot kuus. Kostja tegi täiendavaid kulutusi. Kostja netosissetulek oli

1 542,40 eurot, millele lisandus sõidukulude kompensatsioon (alates 2020 juulist oli sissetulek

1 355 eurot). Ema igakuine netosissetulek oli 6 407,12 eurot, mis oli neli korda suurem isa

omast. Lisaks sai ema oma korteri ja parkimiskoha üürimisest sissetulekut, mis jäeti hagis

kajastamata. Kostjale kuulus kinnistu asukohaga XXX, kuid kostjal polnud raha, et sinna elamu

ehitada (kostja elas külalistemajas). Lisaks kuulus korter Türgis, kuid see ei toonud kostjale

sissetulekut ning seda polnud võimalik müüa. Kostjal polnud võimalik hagejale oma

netosissetulekust anda hagis küsitud elatist. Kostja ei pidanud ülal pidama lapse ema. Lapse

vajaduste arvestus oli ülemäära suur ja lapse tegelikud vajadused olid väiksemad:

− eluasemekulud – hageja tõendas vaid kommunaalkulude suurust ja kostjalt ei saanud

nõuda rohkem kui 25% ehk 28,47 eurot. Parkimiskulu polnud lapse huvides. Kui kohus

leiab, et kulu oli lapse huvides, siis ei saanud kostjalt nõuda rohkem kui 10% ehk

13,34 eurot. Hageja eluasemekulu polnud võrreldes 2010 aastaga oluliselt suurenenud;

− söögiraha – hageja polnud oma väiteid tõendanud. Tuli lähtuda keskmisest mõistlikust

kulust, mis ei ületanud 92,35 eurot kuus;

− transpordikulu polnud tõendatud, mõistlik kulu oli 12,78 eurot;

− sidekulu – hageja ei tõendanud kulude suurust, piisav oli 3,20 eurot kuus;

− kulutused tervishoiule olid tõendamata. Arvestades, et lapsel oli kehtiv ravikindlustus,

võis 15,98 eurot pidada mõistlikuks kuluks tervishoiule;

− kulud hügieenile olid tõendamata ja põhjendatud kulu sai olla 12,78 eurot;

− õppekulud - kuna vanema õigused ja kohustused lapse suhtes olid võrdsed, pidi ema

kooskõlastama kostjaga kooli valikut. Isal puudusid võimalused tasuda erakooli eest

15 467 eurot aastas. Kui ema sai sellist kulu lubada, siis oli tal õigus seda teha;

− kulud riietele ja jalanõudele – kulud olid tõendamata. Samuti ei pidanud laps kandma

luksusbrändide kaupu. 44,74 eurot kuus oli mõistlik kulu riietele ja jalanõudele,

arvestades lapse vanust ja Eestis keskmist kulu summas 27 eurot;

− huviringide kulud – hageja ei tõendanud kulude suurust. Kuna vanema õigused ja

kohustused lapse suhtes olid võrdsed, pidi ema kooskõlastama eelnevalt isaga

huviringide valikut ja maksumust. Mõistlikuks kuluks sai pidada 28 eurot kuus;

− kodu majapidamise kulud – ema ei tõendanud ega põhjendanud mis põhjusel need kulud

kasvasid 5 korda. Mõistlikuks kuluks sai pidada 3,20 eurot kuus;

− vaba aja kulud – ema ei tõendanud ega põhjendanud mis põhjusel kulu kasvas 5 korda.

Mõistlik kulu oli 12,78 eurot kuus.

Hageja igakuine kulu oli mõistlik ja põhjendatud 488 eurot. See vastas Eesti keskimisele

leibkonna kulule kuus. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et lapse igakuine kulu oli suurem

kui 488 eurot, palus kostja arvestada poolte varalist seisundit ja jaotada kulu vanemate vahel

proportsionaalselt nende netosissetulekutele. Vanematel oli ühine hooldusõigus lapse suhtes

ning kooli ja huviringide valikut pidi ema kooskõlastama eelnevalt kostjaga, mitte teatada

ainuisiklikkusest valikust kohtu kaudu. Kostja oli nõus lapse võtma enda juurde ja vähendama

lapse ülalpidamiskulusid 300 eurole.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja muutis 18.06.2010 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-09-69233

kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatise suurust ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

elatise 624,68 eurot kuus alates 05.04.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kohus määras,

et elatis tuli tasuda hageja ema pangakontole. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja on hageja isa ja Harju Maakohtu 18.06.2010 otsusega

tsiviilasjas 2-09-69233 mõisteti isalt lapsele igakuiselt elatist 4 200 Eesti krooni (268,43 eurot)

ning isa tasus lapse ülalpidamiseks igakuuliselt 268,43 eurot. Isa kandis 2019 pojale

täiendavaid summasid ja ostis ise riideid, jalatseid ja sülearvuti. Pooled vaidlesid, kas hagi

esitamise seisuga lapse vajadused ja lapsevanemate varaline seisund olid muutunud võrreldes

18.06.2010 otsuse tegemisega. Kohus lahendas hagi TsMS § 459 lg-te 1 ja 2 ning § 497 alusel.

Eluasemekulud

Pooled vaidlesid, kas hageja eluasemekulud 1 083 eurot olid põhjendatud. Hageja põhistas, et

eluasemega seotud kulud olid keskmiselt 2 166 eurot kuus (üürikulu, parkimis- ja elektri-,

gaasi-, veekulud), mistõttu oli lapse osaks sellest pool, s.o. 1 083 eurot. Hispaanias elamisega

seoses oli hagejal vajadus kasutada eluruumi ja vajadus kasutada ka kommunaalteenuseid.

Asjaolu, et hagejal oleks võimalik ka elada Eestis ei lubanud arvata, et Hispaanias elamise kulud

polnud vajalikud. Hageja veenvalt põhistas, et korteris elas kaks inimest ning aastane summa

seoses korteriga kokku oli 26 353,86 eurot. Elamiskuludest ei saanud pidada põhjendatuks ja

vajalikuks parkimiskulu 133,40 eurot kuus. Polnud mõistlik arvata, et lapse ülalpidamiseks

peaks ilmtingimata olema vajalik kasutada parkimiskohta. Seega tuli korteriga seotud

kulutustes maha arvata parkimiskoha kulud (26 353,86-133,40x12=24 753,06). Põhjendatud

eluasemekulud olid 12 376,53 eurot, st hageja kulud olid 1 031 eurot.

Toidukulu

Pooled vaidlesid söögiraha suuruse üle. Hageja põhistas, et tema söögikulud olid suured

seetõttu, et seoses hageja huviringide graafikuga ei olnud tal võimalik õhtul kodus süüa enne

kella 22.00, mistõttu tuli väljas süüa. Kohtul polnud põhjust kahelda, et hageja õhtustas väljas.

Kohus nõustus kostjaga, et iseenesest polnud võimalik pangakontost järeldada, kui palju

tegelikult kulus hageja jaoks toidukuludeks. Kohus ei saanud iseenesest pidada sellisel määral

väljas söömist hagejal mõistlikuks, kui sellega kaasnesid ka märkimisväärselt suured kulud.

Hageja toodud asjaolu, et 99% Hispaania inimestest õhtustavad restoranides, ei lubanud arvata,

et seda saaks ka pidada tavapäraseks vajalikuks mõistlikuks lapse kulutuseks kõrvalseisjana

Eestist vaadatuna, mis peaks ilmtingimata lapse jaoks olema vajalik kulu. Kohtu arvates oli

mõistlik arvata, et lapse vajalikud toidukulud kodus ja restoranides üldteada statistikale

tuginedes ei saanud olla igakuuliselt siiski suuremad kui 100 eurot ja seda hoolimata asjaolust,

et hageja õhtustas restoranides.

Transpordikulu

Pooled vaidlesid, kas hageja transpordile kuluv 28 eurot, mis on 20% kogu hageja pere

bensiinikulust, seoses sõitudega tennisetrenni ja arstide juurde, oli põhjendatud. Hageja ei ole

tõendanud, et hageja sõitudeks tennisetrenni ja arstide juurde kulus igakuuliselt 28 eurot,

mistõttu kohus ei pidanud veenvaks hageja transpordikulu suurenemist. Hageja igakuuline

transpordikulu ei suurenenud ja see oli 12,78 eurot.

Sidekulud

Pooled vaidlesid, kas sidekulu 52 eurot oli põhjendatud kulu. Hageja põhistas veenvalt, et

hageja mobiiltelefoniga seotud kulud olid igakuuliselt 27 eurot, millele lisandus igakuuline

internetikulu kodus 50 eurot, mis on jagatud hageja ja hageja emaga pooleks, mistõttu tuvastas

kohus, et hageja vajalik ja põhjendatud sidekulu oli kokku 52 euro kuus. Sidekulud polnud

ülemäära suured. Lapsel oli vajalik kasutada telefoni ja internetti.

Tervishoiukulud

Pooled vaidlesid tervishoiukulude üle. Hageja ei tõendanud, et kulutused 670 eurot aastas oli

ilmtingimata kantud kõik hageja huvides. Asjaolu, et ema tervisekindlustus kompenseeris 80%

kogu hageja ema tervishoiukuludest, ei lubanud arvata et pool kulust, mis jäi kompenseerimata

oli seotud just hageja arstil käikudega või massaažidega. Sularaha väljavõtmine ei tõendanud

seda. Hageja väide, et massaaž maksis 40 eurot ja võiks olla kasulik hagejale ei lubanud kuidagi

järeldada, et massaažikulud oleksid vajalikud ja et nende eest ka igakuuliselt tasutakse.

Hageja palus täiendavalt suurendada meditsiinikulusid igakuuliselt lisaks 47 euro võrra, sest

hagejal oli kulusid seoses ortodondi teenusega 3 150 eurot. Asjaolu, et ortodondi juurde oli

võimalik ka Eestis pöörduda, ei lubanud arvata, et need polnud vajalikud või et Eestis ei peaks

sellise teenuse eest tasuma. Kohtu arvates olid ortodondi kulud mõistlikud ja vajalikud ning

neid on mõistlik arvata igakuuliste tervishoiukulude hulka. Kuna polnud põhjust kahelda, et

lapsel oli üleüldisi kulutusi seoses arstivisiitidega, mida ei pruukinud katta kogu hageja ema

tervisekindlustus ja hageja tõendas kulusid seoses ortodondi teenusega (mis tuli jagada aastate

peale), siis oli põhjendatud ortodondi kulultusi mitte lisada hageja tervishoiukulutustele.

Kulutused ortodondi oleksid põhjendatud kulutused tervishoiukulutuste osana igakuuliselt.

Kohtu arvates polnud põhjendatud kulutada tervishoiule rohkem kui 55 eurot.

Reisikulud

Kohtu arvates polnud põhjust reisimise kulusid arvestada hageja elamiskuludega. Pooled ei

vaielnud, et hagejal polnud kulutusi seoses hädavajalike reisidega tervise parandamiseks.

Hügieenikulu

Pooled vaidlesid hügieenikulu üle. Kohtu arvates võis mõistlik kulu juuksurile olla 20 eurot.

Vanemad ei vaielnud, et laps käis iga kuu juuksuris ja selline teenus oli vajalik. Hageja põhistas

veenvalt, et tema hügieenitarvetele ja juuksurile kulus kokku 30 eurot.

Koolikulu

Pooled vaidlesid, kas lapse koolikohustuse täitmiseks oli põhjendatud kulutada 641 eurot.

Hageja käis XXX koolis, mille eest tasus ema. Koolikulud olid põhjendatud.

Kulud riietele ja jalatsitele

Pooled vaidlesid kulu suuruse üle 100 eurot. Tšekkidest ja konto väljavõtetest ei olnud võimalik

tuvastada, kui suur oli hageja riietusele tegelik ja vajalik kulu igakuuliselt. Kohtu arvates oli

põhjendatud ja vajalik lapse riietusele ja jalanõudele kulutatav summa igakuuliselt 44,74 eurot,

mis oli enam-vähem selline kulu nagu keskmiselt statistiliselt lapsele kulub.

Kulud huviringidele

Kohtu arvates oli üldteada, et lapsed osalevad huvitegevuses, millega kaasnevad täiendavad

kulud või võetakse järeleaitamise tunde, mille eest tuli tasuda. Polnud põhjust kahelda, et lapsed

osalevad ka laagrites ja sellega kaasnevad kulud. Kohtu arvates oli huvitegevus ja sellega

kaasnev kulu põhjendatud ja vajalikud lapse arenguks. Kohus tuvastas, et hageja huviringidele

oli põhjendatud ja vajalik kulu igakuuliselt 487 eurot.

Majapidamiskulud

Pooled vaidlesid, kas majapidamise kuludele oli põhjendatud kulutada 15 eurot. Kohus ei

nõustunud hagejaga, et pelgalt asjaolu, et elatise määramise kohtuotsusest möödus 10 aastat,

saaks iseenesest tuvastada, et majapidamise esemetele kuluks rohkem. Hageja ei tõendanud

oma väiteid. Seetõttu polnud põhjust arvata, et kulud suurenesid. Hageja kulud majapidamise

esemetele olid jätkuvalt 3,20 eurot.

Vabaaja kulud

Pooled vaidlesid, kas vaba aja veetmisele oli põhjendatud kulutada 60 eurot. Kohus ei kahelnud

hageja väites et tema huvid olid kümne aastaga muutunud, kuid sellest, et hageja kuulas jazz

kontserti La Pedrera katusel, mis maksis 50 eurot või soovis minna ekskursioonile Rooma,

Moskvasse, Jeruusalemma või minna veeparki ja omada mänguasju saaks kohus iseenesest

järeldada, et kõigele sellele kulus igakuuliselt 50 eurot. Kohus ei pidanud põhjendatuks ema

kui saatja kulude välja mõistmist kostjalt. Hageja esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuv

kulu, mida jagades aasta peale, ei lubanud arvata, et meelelahutustele kulutatav summa oli

suurenenud hageja näidatud ulatuses. Hageja ei tõendanud oma väiteid, et tema vaba aja

kuludeks oli vajalik kulutada igakuliselt 60 eurot. Kohtu arvates oli põhjendatud arvata, et

hagejal oli kulud seoses vaba aja veetmisega ja kooli minekuga (hagejale ostetakse raamatuid

või mänguasju ja muid vajalikke vahendeid, nt arvutitool) ning keskmisele statistikale

tuginedes luges kohus hageja väited veenvaks, et hageja kulud seoses vaba aja veetmisega olid

vajalikud ja põhjendatud, kuid mitte rohkem kui 40 eurot kuus.

5. Hageja põhjendatud ülalpidamiskulud olid kokku 2 498,72 eurot kuus. Hageja tõendas, et

tema vajadused võrreldes kohtuotsuse tegemise ajaga olid oluliselt muutunud.

6. Pooled ei vaielnud, et käesoleva hagi esitamise ajal oli vanemate varanduslik olukord

muutunud seoses asjaoluga, et ema sissetulekuks oli 5 407,12 eurot ja isa sissetulekuks

1 542,40 eurot, mis alates 01.07.2020 oli 1 355 eurot. Esitatud ajaoludest ja hageja väidetele

tuginedes, ei olnud võimalik tuvastada, et hageja kontole igakuiselt laekuv 1 000 eurot oli

hageja ema täiendav tulu seoses hagejale kuuluva korteri üürimisega. Hageja väide nagu

hagejate vanemate varanduslikku olukorda arvestades peaks kostja oma ülalpidamiskohustust

täitma kinnisvara arvelt oli kohtu arvates põhjendamata. Vaidlust polnud, et sellise elustiili,

milleks kulus hagejal märkimisväärne summa, sai eelkõige lubada lapsele ema ja seda oma

sissetulekutest lähtuvalt, mistõttu polnud põhjust arvata, et isa peaks ilmtingimata hageja

ülalpidamises osalema ema valitud summadest lähtuvalt ja seda kompenseerima oma

kinnisvara arvelt hagejale. Kuna vanemate varanduslik olukord muutus eelkõige vaid vanemate

igakuiste sissetulekute võrra, siis ei pidanud kohus vajalikuks hinnata vanematele kuuluvate

kinnistute väärtusi. Vanemate erinevast sissetulekust tulenevalt, oli põhjendatud, et ema osaleks

lapse ülalpidamisel 75% ja kostja 25% ulatuses. Kuna lapse põhjendatud igakuulised vajadused

olid 2 498,72 eurot, siis pidi isa poja ülalpidamiseks tasuma 624,68 eurot. Arvestades isa

varanduslikku olukorda, oli tal võimalik selles ulatuses ülalpidamist anda.

Kostja apellatsioonkaebus

7. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega mõistetakse kostjalt välja hageja

kasuks igakuine elatis 300 eurot alates kohtulahendi tegemisest kuni hageja täisealiseks

saamiseni. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda.

Maakohus oli tõendeid hinnates, tuvastanud lapse esmavajadusi valikuliselt. Kohus analüüsis

tervisehoiu- ja majapidamiskulusid, kuid ei teinud seda, eluaseme-, side-, kooli-, huviringide-

ja vaba aja kulude osas. Kohus jättis eelnimetatud kululiikide osas tuvastamata, mis olid lapse

esmavajadused, fikseerides otsuses vaid hageja poolt nimetatud kulusid, mis ei olnud

võrdväärsed vajalikke ja põhjendatud kuludega. Tagatud pidi olema laste vajadused, mitte

ilmtingimata senine elulaad.

Eluasemekulude osas jättis kohus kindlaks tegemata, kui suur osa korterist oli hageja

ainukasutuses, kui palju inimesi seal tegelikult elas ja kas tegemist oli mõistliku kuluga. Kohus

jättis arvestamata asjaolu, et emal oli võimalik Eestis asuva korteri välja üürida. Asjaolu, et

korteris asuv vann ei funktsioneerinud ei andnud alust järeldada, et seda polnud võimalik korda

teha või ära vahetada. Kui ema otsustas isaga kooskõlastamata kolida Hispaaniasse, tuli

eluasemekulude kindlakstegemisel arvestada Eestis asuva korteri kasutuseelise väärtust, s.o

eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Nimelt tuli Barcelonas asuva korteri üürikulust maha

arvata Eestis asuva kasutuseelise väärtus, mis sarnaste korterite puhul oli vähemalt 800 eurot

kuus. Seega tuli hageja Barcelonas asuva korteriga seotud kulude osa vähendada vähemalt

400 euro võrra. Kohus jättis tähelepanuta isa väited kommunaalkulude arvutamise kohta.

Hageja esitatud tõenditest ei olnud võimalik selgeks teha, kui suur oli lapse ja mitte ema telefoni

arve ning koduse internetipaketi arve kuus. Hageja paljasõnaline selgitus ei olnud asjakohane.

Mõistlik sidekulu oli 3,20 eurot kuus. Kohus ei analüüsinud kostja väidet, et ema ei

kooskõlastanud isaga kooli valikut ja valis peaaegu kõige kallima erakooli piirkonnas.

Põhihariduse inglise keeles oli võimalik omandada 3 korda väiksema tasuga. Seega ei saanud

pidada koolikulu põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Põhjendatud koolikulu ei võinud olla

suurem kui 6 000 eurot aastas. Lisaks jättis kohus arvestamata kostja väitega, et Eestis oli tasuta

õpe. Otsusest ei nähtunud, milliste tõendite alusel tuvastas kohus huviringide kulu põhjendatust.

Hageja ei tõendanud, et tal oli vaja võtta eratunde. Samuti polnud trennis käimine vajalik kulu.

Mõistlikud kulud ei ületanud 30 eurot. Ka vabaajakulude osas ei nähtunud, millistele tõenditele

kohus tugines. Põhjendatud kulu sai olla 12,78 eurot.

Kohus arvestas ebaõigesti vanemate proportsiooni kulude kandmise osas (75% ja 25%). Kohus

mõistis kostjalt välja elatise, mis moodustas pool kostja sissetulekust. Kohus ei arvestanud isa

kulusid enda ülalpidamiseks (autoliising, kulud söögile, kodu majapidamisele, riietele ja

jalanõudele, tervishoiule, huviringidele, puhkusele vaba ajale, kingitustele jne). Väljamõistetud

elatis oli kostjale üle jõu käiv. Kostja ei pidanud õigeks ega õiglaseks, et ta peab maksma kinni

hageja esindaja soovi elada välisriigis. Arvestades eeltoodut palus kostja kohtul lähtuda otsuse

tegemisel Eesti keskmistest kuludest ning hageja poolt toodud eluasemekulu ja koolikulu mitte

arvestada. Kui ema jaoks oli tema poolt valitud eluviis majanduslikult koormav, siis oli isa

valmis poja endale võtma ning vähendama lapsega seotud ema kulusid 300 euroni kuus.

Hageja apellatsioonkaebus

8. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue, millega mõistetakse kostjalt välja hageja

kasuks igakuine elatis 1 426,60 eurot alates hagiavalduse esitamisest 05.04.2020 kuni hageja

täisealiseks saamiseni.

Tõendeid ning kulude üldsumma arvutamisel polnud maakohus kõikide kululiike hinnates

arvestanud õigustatud isiku tavalise elulaadiga. Kohus oleks pidanud arvestama, et hageja näol

oli tegemist teismelise lapsega, kes tarbis toitu kohati märgatavalt suuremates kogustes kui

täiskasvanud inimene. Maakohus sidus otsuses Hispaanias elava inimese toidukorvi

maksumuse Eestis kehtiva minimaalse standardiga, mis oli vastuolus kogu kohtuotsuse

loogikaga, kuna kohtuotsus lähtus tervikuna asjaolust, et hageja elas Barcelonas, kus hinnatase

oli märgatavalt suurem kui Hispaanias tervikuna. Kohus ei arvestanud hageja seisukohtadega

kostja kulude osas ega ka hageja elulaadiga. Hagis esitatud toidukulu oli tegelikkusest väiksem.

Kohus hindas ebaõigesti transpordikulusid. Barcelona oli oma elanikkonna ja pindala poolest

suurem kui Tallinn, kus hageja elas esimese hagi esitamise ajal. Kui arvestada, et hageja liiguks

ühistranspordiga, siis on hagis küsitud kulu pigem tagasihoidlik. Riiete ja jalanõude kulu osas

ei arvestanud kohus asjaoluga, et hageja õppis erakoolis ja sellega kaasnes paratamatult ka

sotsiaalne staatus, enamik oste riietele oli tehtud outlettides ja hagis küsitu oli minimaalne kulu.

Hageja igakuised kulud olid kokku 2 853,20 eurot, millest pool moodustas 1 426,60 eurot.

Kohus oleks pidanud vanemaid kohtlema võrdselt ja jagama kulusid pooleks. Kohus lähtus

ebaõigesti poolte palgatulust. Kostja varaline seis oli parem kui hageja oma.

Vastustajate seisukohad

9. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusetele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud vastaspoole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

10. Ringkonnakohus, tutvunud poolte apellatsioonkaebuste ja asja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada § 657 lg 1 p 2 alusel, mis puudutab elatise suurust.

Tühistatud osas teeb ringkonnakohus ise uue otsuse ja muudab väljamõistetud igakuise elatise

suurust. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt (elatise summa

suureneb 23,80 euro võrra). Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (elatise summa ei

vähene). Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus otsuse tervikresolutsiooni.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles ta kohustus tasuma hageja ülalpidamiseks elatist

300 eurot kuus. Hageja ei ole otsust vaidlustanud rahuldatud osas 624,68 eurot. Seega ei ole

pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus rahuldas hagi elatise osas

300 eurot kuus. Selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus vaatab maakohtu

otsuse läbi kaevatud ulatuses.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

Hageja palus apellatsioonkaebuses mõista elatis välja 1 426,60 eurot. Maakohus lahendas

hageja nõuet elatise saamiseks 1 400 eurot. Seega suurendas hageja apellatsioonkaebuses oma

nõuet. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollitakse apellatsiooni korras

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. TsMS § 439 näeb ette, et kohus ei

või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. TsMS ei sätesta

hagejale õigust apellatsioonimenetluses nõuet suurendada (Tallinna Ringkonnakohtu

30.05.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-6265 p 59). Ringkonnakohus lähtub hageja kaebuse

lahendamisel nõude suurusest 1 400 eurot.

Kostja viitab apellatsioonimenetluses õigusliku olukorra muutumisele. Ringkonnakohus leiab,

et alates 01.01.2022 muutus õiguslik olukord, kus seadusandja muutis perekonnaseaduses

(PKS) alaealise lapse elatise arvestamise regulatsiooni. Uuest aastast muutus vaid

miinimumelatise kindlaksmääramise kord ja sellega seoses ka miinimumelatise suurus.

Üldpõhimõte ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramise kohta jäi samaks. Kuivõrd hageja nõudis

elatise suurendamist üle miinimumi ja kostja iseenesest ei vaielnud, et hageja vajadused olid

suurenenud üle miinimumi (kostja nõustus elatisega 300 eurot), siis ei mõjuta seaduse

muudatus praegust vaidlust.

Euroopa Liidu nõukogu 18.12.2008 määruse nr 4/2009 (reguleerib kohtualluvuse, kohaldatava

õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste

küsimusi) art 15 ja 23.11.2007 Haagi protokolli (reguleerib ülalpidamiskohustuste suhtes

kohaldatavat õigust) art 4 lg 3 esimese lause alusel kuulub asjas kohaldamisele Eesti õigus.

11. Maakohus lähtus õigesti asja lahendamisel TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 ning § 497. Hageja on

õigustatud elatist saama PKS § 97 p 1 alusel ja § 99 ettenähtud ulatuses ja § 100 viisil arvestades

mh § 101 sätestatut. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu

12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13). PKS § 99 lg-d 1 ja 2 näevad ette,

et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja

tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud

isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase

ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

Lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest

ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses

olevad varalised vahendid. Esmalt tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel

otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse

esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Lapse vajaduste rahuldamiseks

kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on

miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas

esitatud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13,

p 15).

Tulenevalt eeltoodust tuleb kohtul kõigepealt kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused.

Seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks.

Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses

ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (Riigikohtu 19.11.2008 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-93-08 p 17.)

Koolikulud

Hageja tõi esile, et tema koolikulud oli 15 467 eurot aastas. Kohtu arvutuste kohaselt teeb see

ca 1 288,92 eurot kuus. Hageja nõudis kostjalt 641 eurot kuus koolikulude katteks. Maakohus

mõistis koolikulud välja küsitud ulatuses. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse selles osas. Pooled

ei vaielnud, et laps käib erakoolis. Ema põhjendas (II kd lk 15p), et seoses tööga pidi ta kolima

Prantsusmaale ja hiljem Hispaaniasse. Eelkõige oli soov pakkuda lapsele väärikat elu ja

haridust. Koolivalik sõltus lapse keeleoskusest (prantsuse ja inglise keeled) ja koolikohtade

olemasolust (erakoolid olid ülekoormatud ja kohalikud koolid õpetasid enamus katalaani keeles

ja nende pakutav haridustase oli kehv). Isa hinnangul oli lapsel võimalik saada haridust tasuta

(nt Eestis). Kulud haridusele ei saanud olla suuremad, kui 6 000 eurot aastas, sest Barcelonas

oli sellise raha eest võimalik omandada põhikooli haridust inglise keeles (II kd lk 1p).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb koolikulusid vähendada. Lapse esmavajaduste hulka kuulub

koolikohustuse täitmine, kuid lapse mõistlike esmavajaduste hulka ei kuulu erakoolis käimine.

Kui pered kolivad teise riiki elama, siis paratamatult pannakse lapsed riikliku kooli, kus nad

peavad õppima kohalikus keeles ja õppima keele selgeks. Asjaolu, et laps ei pandud riikliku

kooli oli vanema valikuvabadus. Ka praegusel juhul oli vanema valik panna laps inglise või

prantsuse keelse erakooli. Arusaadavalt soovib iga vanem lubada oma lapsele kõige paremat,

sh parimat haridust. Kuid elatise arvestamisel lähtutakse mõistlikest esmavajadustest. Seepärast

ei oma ka tähtsust ema väide, et erakoolid olid ülekoormatud ja XXX erakooli oli ainus, kuhu

hageja vastu võeti. Kuivõrd laps elab emaga Barcelonas, siis pole asjakohane võrrelda sealse

hariduse maksumust Eesti omaga. Isa tõi esile, et hagejal oli võimalik Barcelona piirkonnas

haridust

omandada

odavamalt

kui

hagis

nõutakse

(https://barcelonafamilylife.com/international-schools-barcelona-cost/).

Ringkonnakohus

nõustub kostjaga, et hariduse omandamine on võimalik väiksemate kuludega, kui hagis

nõutakse. Kostja avaldas, et kulud koolile ei võinud olla suuremas kui 6 000 eurot aastas. Kohus

lähtub isa avaldatust ja tuvastab, et hageja vajalikuks ja põhjendatuks koolikuluks on

6 000 eurot aastas, st 500 eurot kuus (6000:12).

Kulud riietele ja jalanõudele

Maakohus tuvastas vajalikuks kuluks 44,74 eurot (ehk 536,88 eurot aastas), st jättis kulud

18.06.2020 otsusega väljamõistetud tasemele. Kostja selles osas otsust ei vaidlustanud. Hageja

leidis, et kulud riietele ja jalanõudele on suuremad. Hageja esitas apellatsioonimenetluses

täiendavaid tõendeid kulude kohta (II kd lk 12p, 22p-24p, 27p-29, 34p, 40-41). Hageja selgitas

(II kd lk 11), et 100 eurot kuus on minimaalne kulu riietele ja jalatsitele.

Kohtu arvestuse kohaselt nõuab hageja isalt 1 200 eurot aastas riietele ja jalanõudele.

Ringkonnakohus leiab, et hageja toodud asjaolud ei anna alust eeldada, et maakohus eksis

kulude suuruse tuvastamisel ja väljamõistmisel. Hageja esmavajaduste hulka kuluvad riided

ning vaidluse all ei ole, et riiete ostmiseks kulub raha. Samas lapse esmavajaduste alla ei kuulu

disainerriided, isegi kui neid ostetakse outlettidest. Ka erakoolis käimine ei muuda riiete valikut

lapse esmavajaduseks. Arvestades, et hageja on teismeline noormees, kes ema väidete kohaselt

kasvab ka oma riietest kiiresti välja (hageja tõi välja, et riideid vahetatakse välja 1-2 korda

aastas), siis ei ole põhjendatud ega mõistlik osta lapsele kalleid riideid. Asjaolu, et riideid

ostetakse ei tõenda, et sellises ulatuses oleksid ka lapse emasvajadused. Puudub alus kahelda,

et hea kvaliteediga rõivaid saab osta ka odavama hinnaga. Riiete ostmisel on alati võimalik

hinnata tarbimise vajadust, riiete kasutuaega ja kuluvust. Hageja ei toonud esile selliseid

asjaolusid ega esitanud selliseid tõendeid, mis õigustaksid kulude suurendamist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei eksinud selles osas hinnangu andmisega.

Toidukulu

Maakohus mõistis toidukuluks välja 100 eurot kuus. Kostja maakohtu otsust selles osas ei

vaidlustanud. Hageja leidis (II kd lk 10p), et maakohus oleks pidanud arvestama toidukuluks

386 eurot. Hageja arvestuse kohaselt kulub tema toidule iga kuu üle 600 euro ning hageja nõuab

kostjalt kulusid tegelikust vähem. Hagejal kulub koolilõunaks 190 eurot (20 päeva, kord

9,5 eurot), hommikusöögiks ja vahepalaks 180 eurot (30 päeva, kord 6 eurot) ja õhtusöögid

230 eurot (10 korda väljas ja 20 korda kodus). Hageja esitas oma väidete tõendamiseks konto

väljavõtted (I kd lk 9-17), kulude arvestuse (I kd lk 50-54, II kd lk 10p) ja arve koolilõuna kohta

(II kd lk 12, 27).

Ringkonnakohus peab hageja selgitusi veenvaks selles osas, et lapse toidukulud on suured, kuna

laps on kasvueas ja tema energiavajadus suureneb. Kohus peab usutavaks, et hageja sööb

hommikul, lõuna ajal ja õhtul. Lisaks võib tekkida vajadus vahepala järele. Hageja tõendas (II

kd lk 12,27), et tema lõunasöögikulud koolis on 95 eurot 10 korra eest (9,5 eurot kord), mis

teeb 190 eurot kuus (20 koolipäeva). Seega nähtub, et 100 eurot kuus ei kata hageja tegelike

toiduvajadusi. Kohtu hinnangul saab pidada mõistlikuks, et laps sööb koolis lõunat sealse

kehtiva hinnakirja järgi. Kohus ei pea mõistlikuks, et hageja peaks kulude vähendamise

eesmärgil toitu kodunt kaasa võtma või poest ostma.

Järgmiseks hindab kohus hommikusöögile, vahepalale ja õhtusöögile kuluvat raha, mis on

hageja andmete 410 eurot (180+230). Kuigi kohus mõistab, et Hispaanias on tavapärane väljas

söömine ja hageja elukorraldus (kool, trennid ja huviringid) ei võimalda alati kodus süüa, siis

lapse mõistlike söögikulude hindamisel arvestatakse nende toiduainetega, mis on vajalikud

tervislikuks toitumiseks ning väljas söömine toidukulude hulka ei kuulu. Ainuüksi asjaolu, et

vanem on ühes kalendrikuus väidetavalt kulutanud hageja toidule ca 410 eurot, ei tõenda

nimetatud määras igakuiste vajaduste olemasolu. Lapse keskmist vajadust toidu osas ei saa

võrdsustada väljakujunenud elukorraldusega, elustiiliga ega vanemate võimalustega.

Võrdluseks saab tuua Justiitsministeeriumi tellitud RAKE uuringu tulemused, mille kohaselt

on

13-17

vanuste

laste

keskmine

toidukulu

kuus

133 eurot

(https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf).

Ringkonna-

kohus leiab, et hageja ülejäänud söögikulude väljamõistmisel saab lähtuda samast arvestusest.

Puuduvad andmed selle kohta, et Hispaanias oleks toidukorv oluliselt odavam või kallim kui

Eestis. Seega kokkuvõttes tuleb hageja toidukuludeks arvestada 323 eurot kuus (190+133).

Transpordikulud

Maakohus leidis, et kulud transpordile ei suurenenud ja need olid jätkuvalt 12,78 eurot. Kostja

maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. Hageja leidis, et transpordikulud tuli kostjalt mõista

välja 28 eurot, mis moodustas vaid 20% pere sõidukuludest.

Hageja tõi esile bensiinikulude arvestuse (II kd 10p-11). Hageja selgitas, et ta käib trennis 3

korda nädalas võistlusi arvestades (kas autoga või bussiga ühe ümberistumisega). Kulude

arvestus autoga minekul oli järgmine: keskmiselt 6 km ühes suunas (neli sõitu (ema ei istu

klubis) * 3 korda nädalas * 4 nädalat kuus). 4 korda*6 km*3 korda/nädal/4 nädalat kuus =

288 km kuus. Perele kuuluv sõiduk võtab keskmiselt 7,2 liitrit saja kilomeetri peale. Üksnes

hageja vedamise peale tennisesse kulub 20,7 liitrit bensiini, mis teeb kokku ca 25,2 eurot kuus.

Sellele lisanduvad sõidud perearsti, hambaarsti ja kardioloogi juurde. Barcelona oma

elanikkonna ja pindala poolest on märksa suurem kui Tallinn. Kümne korra ühistrantspordi

sõidukaart maksab 11,35 eurot ja kuu jooksul teeb hageja järgnevaid sõite: tennis 4 (üks

ümberistumine)*3 korda nädalas*4 nädalat kuus – 28 sõitu. Lisaks 2 korda kuus käigud

kesklinna: sinna-tagasi – 4 sõitu ja üks kord kuus hambaarst (ümberistumisega) – 4 sõitu.

Kokku tuleb vähemalt 36 sõitu, mis teeb kokku neli 10-korra kaarti ehk 45,40 eurot kuus

Arvestades eeltoodud asjaolusid peab kohus eluliselt usutavaks, et hageja kulud on suurenenud

võrreldes varasemaga. Praegu puudub vaidlus, et hageja käib arsti juures ja trennis (sh

võistlustel). Hageja on oma nõude suuruseks olevaid asjaolusid mõistlikult esile toonud,

põhjendanud ja tõendanud. Sõidukulu aastas oli 1 674,52 eurot (arvestus I kd lk 50-54p), mis

tegi ühes kuus 139,54 eurot. Sellest 20% moodustas 28 eurot. Seega tuvastab kohus, et hageja

sõidukulud on 28 eurot kuus.

Eluasemekulud

Maakohus arvestas eluasemekuluks 1031 eurot kuus, mis koosnes üüri- ja kommunaalkuludest.

Parkimiskulusid ei pidanud kohus põhjendatuks. Kostja leidis kaebuses, et kulusid tuli

vähendada (II kd lk 1). Hageja eraldi eluasemekulusid rahuldamata jäänud osas ei vaidlustanud.

Hageja märkis apellatsioonimenetluses, et maakohus arvestas eluasemekulud õigesti välja (II

kd lk 15p). Eeltoodust nähtus, et hageja ei vaielnud vastu, et kohus parkimiskulusid ei

arvestanud eluasemekulude hulka.

Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega. Puudus vaidlus, et hageja elab

emaga Hispaanias. Elamiseks on vajadus kasutada eluruumi ja maksta selle eest tasu (üürikulu

ja kommunaalteenused). Eluasemevajaduse ulatus ja rahaline väärtus tuleb kindlaks määrata

eluaseme kasutuseelise kaudu. Korteri kasutuseelise väärtuse saab määrata kindlaks eluruumi

üürimisel saadava üüri järgi. Hageja tõendas enda arvutuskäiku nii kasutuseelise kui muude

eluasemekulude osas. Seega sai maakohus lugeda hageja eluasemekulusid põhjendatuks ning

seda, et hageja elab emaga korteris kahekesi. Toimikus puuduvad tõendid, millele tuginedes

saaks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et kostja polnud maakohtuga nõus, ei

tähenda, et maakohtu järeldus oleks vale. Kostja seisukoht, et väidetavalt on vaja tuvastada

korteri pindala, hageja ainukasutuse olev osa, palju inimesi korteris tegelikult elab, ei muuda

maakohtu järeldusi ebaõigeks. Mis puutub ema võimalust üürida Tallinnas asuva korteri välja,

ei mõjuta hageja eluasemekulude Barcelonas tegelikku suurust.

Sidekulud

Maakohus pidas hageja sidekulusid põhjendatuks 52 eurot (mobiiltelefonikulu 27 eurot ja

internetikulu 25 eurot). Kostja leidis (II kd lk 1p), et hageja ei tõendanud kulude muutust ja

põhjendatud kulu suureks oli jätkuvalt 3,20 eurot.

Ringkonnakohus nõustub selle kulu osas täies ulatuses maakohtuga. Teismelisel lapsel on

vajalik kasutada telefoni ja internetti. Maakohus tuvastas, et ühe kuu koduinterneti kulu oli

50 eurot, millest lapse osa on 25 eurot. Hageja selgitas ja tõendas (I kd lk 77-77p), et

telefonikulu suurus sõltub kasutatavast internetimahust ja 2020 veebruari ja märtsi keskmine

telefonikulu moodustas 27 eurot (veebruaris 42 eurot ja märtsis 14,65 eurot). Seega on hageja

tõendanud kulude suurenemist ja kulude suurust. Kostja vastuväited on alusetud ja tõendamata.

Huviringikulud

Maakohus tuvastas, et hageja kulud huvitegevusele olid 487 eurot. Hageja ei ole maakohtu

otsust selles osas vaidlustanud. Kostja hinnangul (II kd lk 1p) on põhjendatud kulud 30 eurot.

Kostja hinnangul pole hageja tõendanud, et eratundides käimine oli vajalik. Samuti polnud

vajalik käia trennis. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohtadega. Nõustuda tuleb

maakohtuga, et lapsed osalevad huvitegevuses, käivad laagrites ja treeningutel ning vajadusel

võtavad järeleaitamise tunde. Ringkonnakohtu hinnangul pole seda vaja eraldi tõendada.

Paratamatult kulub huvitegevusele raha. Praegusel juhul on mõistlik arvata, et laps õpib

täiendavalt ühte keelt ja käib trennis. Lisaks selgitas hageja (II kd lk 16), et matemaatika on

tema jaoks kõige keerulisem aine ja tegemist oli kooli nõudmisega. Seega on tegemist hageja

jaoks vajaliku kulutusega. Asjaolu, et hageja huvitegevus polnud isaga kooskõlastatud ei

tähenda, et kulusid ei pea välja mõistma (praegusel juhul suurendama) või et laps peab

huvitegevuses osalemise lõpetama. Kostja märkis, et ta ei saanud aru, milliste tõendite alusel

tuvastas maakohus kulude kandmist. Maakohus märkis otsuse põhjendustes, milliste tõendite

alusel tuvastas ta kulude kandmise. Kostja ei tuginenud, et maakohus oleks tõendeid hinnanud

vääralt. Seega ei anna kostja vastuväited selles osas maakohtu hinnangut muuta või kulusid

vähendada.

Vabaaja kulud

Maakohus tuvastas, et hageja kulud vaba aja veetmisele olid 40 eurot. Hageja ei ole maakohtu

otsust selles osas vaidlustanud. Kostja hinnangul (II kd lk 1p) on põhjendatud kulud aga

12,78 eurot, sest otsusest ei selgu, mille aluse kohus jõudis oma seisukohale.

Kohus leiab, et lapsele tuleb võimaldada vaba aega. Vaieldamatult tekivad vaba aja veetmisel

kulusid. Vaba aja kulutuste hulka kuuluvad kulutused mh mänguasjadele, hobidega seotud

kulud, raamatud, ürituste piletid, sünnipäevad, teatud elektroonika. Hageja on teismeline

noormees. Seega on eluliselt usutav, et tal tekivad eelviidatud kulutused. Maakohus tuvastas

kulude tekkimise (vaba aeg, kool, raamatud, mänguasjad, muud vajalikud vahendid – nt

arvutitool). Võrreldes eelmise otsuse tegemisega (10 aastat tagasi) on need vajadused muutunud

ja kulud kasvanud. Näiteks nähtub tõenditest, et veekeskuse pääse lapsele on 13 eurot (I kd lk

164), kinopileti hind (kuni 12.a lapsele) on 4,30 eurot, kuid tulenevalt hageja vanusest võib

eeldada, et kinopiletite hinnad võivad hageja jaoks olla suuremad (I kd lk 163). Lisaks ka muud

asjad (nt mänguasjad, raamatud jm), millele paratamatult kulub raha, mis on rohkem kui 12,78

eurot kuus (I kd lk 177-179, II kd lk 36). Eluliselt on usutav, et hageja vajadused ületavad

12,78 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles osas, et maakohus ei viidanud

selgelt millisele statistikale ta tugineb, siis see ei tähenda, et maakohtu järeldus oli ebaõige.

Võrdluseks saab tuua RAKE uuringu 13-17 aastaste laste kulu osas. Selles on leitud, et kulud

vabale ajale võib hinnanguliselt olla 28 eurot kuus ning taskuraha 40 eurot (hageja hagis eraldi

taskuraha ei nõua), mis teeb kokku 68 eurot (maakohus mõistis välja 40 eurot).

Ringkonnakohus leiab, et kostja etteheited maakohtu otsusele ei ole põhjendatud ega anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas.

Muud kulud

Kumbki pool ei tuginenud apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks tervishoiu-, majapidamis-,

hügieeni ja reisikulude suuruse ebaõigesti tuvastanud. Seega ei kontrolli ringkonnakohus

maakohtu otsust selles osas (TsMS § 631 lg 1 ja § 651 lg 1) ja lähtub maakohtu poolt tuvastatust,

et hageja tervishoiukulud olid 55 eurot kuus, majapidamiskulud 3,20 eurot, hügieenikulud

30 eurot ja reisikulud 0 eurot.

12. Tulenevalt eeltoodust tuleb hageja igakuiseid kulusid pidada põhjendatuks 2 593,94 eurot

(eluase 1 031 eurot, toidukulu 323 eurot, transpordikulu 28 eurot, sidekulud 52 eurot,

tervishoiukulud 55 eurot, reisikulud 0 eurot, hügieenikulud 30 eurot, koolikulud 500 eurot,

riided 44,74 eurot, huvitegevus 487 eurot, majapidamine 3,20 eurot ja vaba aeg 40 eurot).

Hageja tõendas, et ta ei saa riigilt toetust (II kd lk 73p ja selgitused lk 77-77p).

13. Pooled vaidlesid, mis ulatuses peavad vanemad kulusid kandma. Kostja polnud nõus

jaotusega 25% ja 75%, kuna tal polnud võimalik tegelikkuses kulusid selles ulatuses kanda (II

kd lk 1p-2). Hageja leidis(II kd lk 11-11p), et kostja majanduslik seis oli parem ning kulusid

tuli jagada võrdselt. Maakohus hindas vaid vanemate sissetulekut, mitte tervet varalist seisu.

Maakohus tuvastas, et eelmise otsuse tegemise seisuga oli muutunud vaid vanemate sissetulek.

Eelmise otsuse tegemise seisuga oli vanemate majanduslik seis võrdsel järjel. Pooled ei

vaielnud, et emale kuulub korter Tallinna kesklinnas ja parkimiskoht ning talle laekub iga kuu

töötasu 5 407,12 eurot ja lapse elatis 268,43 eurot. Isale kuulub kinnistu Viimsis, korter Türgis

(Antalya, Kemer) ja kostja töötasuks on 1 542 eurot ja auto kompensatsioon 256 eurot (töötasu

1 355 eurot alates juuli 2020).

Ringkonnakohus leiab, et võrreldes eelmise otsuse tegemise aja seisuga (I kd lk 189-193) on

ema seisund muutunud selliselt, et tema töötasu on suurenenud, kinnisvara hulk on vähenenud

(üks kahest korterist on maha müüdud). Varasemalt omas ema autot, praegusel ajal viitab

hageja, et tal tekivad sõidukulude näol kütusekulud, kuid otseselt pole esile toodud, et ema

omab autot. Isa seisund muutus töötasu osas. Lisaks selgitas ema, et korteri müügist saadud

raha ta laenas välja ning saab laenult sissetulekut intressi näol (selgitused I kd lk 76 pöördel

p 11.1., laenuleping I kd lk 83). Seega vastab maakohtu seisukoht tõele, et sisuliselt muutus

vaid vanemate sissetulek. Muus osas ei ole muutus olnud märkimisväärne. Tulenevalt sellest

arvestas maakohus õigesti proportsiooni elatise kandmise osas vanemate sissetuleku pinnalt.

Puudus vaidlus, et ema igakuine sissetulek oli kostja omast suurem. Arvestades eeltoodut

puudub alus nõustuda hageja soovitud proportsiooniga elatise kohustuse jaotuses.

Mõlemad pooled tuginesid oma väidetes sellele, et vastaspool saaks oma kinnisvara välja üürida

ja kanda selle arvelt lapse ülalpidamiskulusid. Samas pooled avaldasid, et kinnisvara

väljaüürimine polnud võimalik (ema korteris oli katki vann ja isal polnud Türgi korterit

võimalik välja üürida ega müüa). Vanemate pangakonto väljavõtetest (I kd 5-17, 68-69, II kd

lk 53-69) nähtub, et nad ei üüri oma kortereid välja ja sellest nad tulu ei teeni (kostja esitas ka

kinnituse I kd lk 70). Seega on vanemad kinnisvara seisukohtalt suhteliselt võrdses seisus.

Samas pole ringkonnakohtu hinnangul vanemate väited eluliselt usutavad, et kinnisavara arvelt

sissetuleku teenimine pole võimalik, sest puuduvad tõendid või elulised asjaolud, mis annaksid

arvata vastupidist (nt vanni ja pesemisvahendeid on võimalik parandada ja kostja väited korteri

üürimise või müügi kohta on paljasõnalised).

Kuigi kostja tugines juba eelmise otsuse tegemise ajal samale asjaolule, et korterit välja üürida

ei saa, siis pole need väited eluliselt usutavad. Kostja ei toonud esile ühtegi põhjendust või

tõendit, et korteri müük või väljaüürimine ei ole võimalik (mh asub korter populaarses

turismipiirkonnas Antalya, Kemer). Selline asjaolu oli kostja tõendada. Seega saab eeldada, et

korteri väljaüürimine ja sellega tulu teenimine on võimalik. Kostja tugines, et Viimsis asuval

kinnistul elas ta abimajas, sest tal polnud raha maja ehitamiseks. Sellele väitele tugines kostja

ka eelmise otsuse tegemise ajal. Samas esitas hageja tõendeid kostja kinnistu kohta, mis

annavad alust arvata, et kostja elukorraldus Viimsis on üle keskmise parem (I kd lk 84-85p).

Kinnistu on saanud vallalt autasu (kaunis kodu) ning selle väljanägemine on uhke. Kohtu

hinnangul ei oma tähtsust, kuidas kinnistul asuvat elamut nimetatakse (aia-, külaliste- või

peamaja). Seega pole kostja majanduslik seis nii kehv, kui ta püüab välja näidata. Sisuliselt

nähtub, et kostjal pole ka probleemi Türgis väidetavalt tühjalt seisvat korterit ülal pidada. Kostja

väited, et ta ei ole võimeline oma proportsiooni ulatuses elatist tasuma, on põhjendamata ja

tõendamata. Kostja küll väitis, et tal tekivad kulud enda ülalpidamisega (II kd lk 4-8, 54-69),

kuid see ei lükka ümber kostja väidet, et ta pole võimeline välja mõistetud ulatuses elatist

tasuma (ilmselt ka emal tekivad enda ülalpidamisega kulusid). Ringkonnakohtu hinnangul

puudub alus elatise proportsiooni muumiseks selliselt, et kostja osa suuruseks jääks vaid

300 eurot.

14. Kohus selgitab kostjale, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust

oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on

lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane

lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek

on liiga väike (Riigikohtu 13.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13.) Kui kostjal on

võimalik korteri üürist teenida sissetulekut ja ta otsustab seda võimalust mõjuva põhjuseta mitte

kasutada, siis pole see aluseks elatise summa vähendamiseks.

15. Pooled ei vaidlustanud arvutuskäiku, mille alusel tuvastas maakohus, et arvestades poolte

sissetulekut on proportsioon 75% emal ja 25% isal, siis lähtub sellest ka ringkonnakohus.

Hageja ülalpidamiskulusid 2 593,94 eurot peab kandma ema 1 945,46 euro ulatuses ja isa

648,48 euro ulatuses. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks täiendavalt maakohtus

väljamõistetule elatist 23,80 eurot kuus (648,48-624,68).

16. Kostja palus apellatsioonkaebuses mõista elatise 300 eurot välja alates kohtulahendi

tegemisest. Hageja nõudis elatise muutmist alates hagi esitamisest. Tulenevalt TsMS § 459 ja

§ 497 saab elatise muutmist nõuda alates hagi esitamisest. Kostja ei toonud esile ühtegi asjaolu,

mis annaks aluse muuta elatise väljamõistmise kuupäeva hilisemaks.

17. Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuid mõningad kostja

apellatsioonkaebuse väited olid edukad, siis jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda

(TsMS § 163 lg 1). Menetluskulude sellise jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks (TsMS § 174 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)