2-21-16991/14 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik

Määruse tegemise aeg ja koht 20. mai 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-16991

Kohtuasi

X kaebus kohtutäitur Risto Sepa 21. oktoobri 2021. a

otsuse peale täiteasjas nr 027/2021/1220

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. novembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts

Puudutatud isik kohtutäitur Risto Sepp

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 16. novembri 2021. a määruse resolutsioon muutmata, kuid

muuta ja täiendada osaliselt kohtumääruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud X kanda. Hüvitatavaid

menetluskulusid ei ole tekkinud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-21-16991

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kaebus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja, võlgnik) esitas 29. oktoobril 2021 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus

vabastada arestist avaldajale kuuluva mõttelise osa Vabaduse pst 113 asuvast kinnistust

(registriosa nr 1593501; kinnistu I mõtteline osa) ning kohustada kohtutäitur Risto Seppa

(puudutatud isik I, täitur) esitama selleks kinnistusosakonnale avalduse kinnistu I mõttelisele

osale seatud keelumärke kinnistusraamatust kustutamiseks, asendades täituri tahteavalduse

kohtulahendiga. Alternatiivselt palus avaldaja tühistada täituri 21. oktoobri 2021. a otsuse ning

kohustada täiturit vaatama avaldaja 30. septembri 2021. a kaebuse uuesti läbi.

1.1. Avalduse kohaselt algatas täitur 23. juulil 2021 Y (puudutatud isik II, sissenõudja) 22. juuli

2021. a avalduse alusel avaldaja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 027/2021/1220 (täiteasi I).

Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 27. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-30372 ning

täitmisele esitatud nõudeks sellest tulenev rahaline nõue, mis on koos täitekuludega 26 565

eurot.

Täitur esitas 26. juulil 2021 kohtutäitur Elin Vilippusele avalduse täiteasja nr 022/2013/4394

(täiteasi II) sundtäitmisega ühinemiseks, mille viimane rahuldas 4. augusti 2021. a otsusega.

Täiteasjas II on täitmisel 4843 euro 98 sendi suurune nõue ning selles on arestitud avaldajale

kuuluv mõtteline osa Toomaveski tee 4 kinnistust (registriosa nr 8877802; kinnistu II mõtteline

osa). Kinnistu II täpse väärtuse hindamiseks on pooleli tsiviilasi nr 2-21-11092.

Täiteasjas I lasi täitur 31. augusti ja 7. septembri 2021. a avalduste alusel kanda

kinnistusraamatusse sissenõudja kasuks keelumärke, millega avaldajal keelati kinnistu I

mõttelise osa käsutamine. Avaldaja sai sellest teada 20. septembril 2021. Avaldaja esitas

30. septembril 2021 kohtutäiturile kaebuse, milles palus vabastada kinnistu I mõttelise osa

viivitamata arestist ning esitada kinnistusosakonnale avaldus sellele seatud keelumärke

kinnistusraamatust kustutamiseks. Kohtutäitur jättis 21. oktoobri 2021. a otsusega avaldaja

kaebuse rahuldamata.

1.2. Kaebuse väidete kohaselt lasi täitur seada kinnistu I mõttelisele osale keelumärke

õigusvastaselt ning see kahjustab avaldaja õigusi ja huve.

Keelumärke kandmine kinnistusraamatusse on osa kinnisasja arestimisest ning kohtutäitur saab

selle lasta kinnistusraamatusse kanda pärast kinnisasja arestimisakti koostamist. Praegu ei

koostanud täitur enne keelumärke seadmise avalduste esitamist kinnistu I mõttelise osa kohta

arestimisakti.

Lisaks arestis täitur rohkem vara, kui on sissenõudja nõude täitmiseks vaja. Täiteasjas II varem

arestitud kinnistu II väärtus on vähemalt 115 000 eurot. Täiteasjades I ja II täitmisel olevad

nõuded on kokku 31 408 eurot 98 senti. Kinnistu I mõttelise osa arestimine ja

sundvõõrandamine ei ole proportsionaalne, põhjendatud ega õiglane. Asjaolu, et kinnistu II

väärtuse hindamine on pooleli, ei tähenda põhjendamatut viivitust täiteasja I täitedokumendi

täitmisel. Avaldajale oleks mõlema kinnistu mõttelisest osast ilmajäämine väga raske ja

pöördumatute tagajärgedega.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Täitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, jäädes oma 21. oktoobri

2021. a otsuse põhjenduste juurde.

2-21-16991

Keelumärke seadmine kinnistu I mõttelisele osale ei ole õigusvastane. Keelumärke võib

olenemata täitemenetluse seadustiku (TMS) § 145 lg-s 1 sätestatud järjekorrast kanda pärast

täitmisteade edastamist kinnistusraamatusse ka enne arestimisakti koostamist. Keelumärke

seadmine ei ole kinnisasja arestimine, see on käsitatav ühe toiminguna kinnisasja arestimiseks

tehtavatest toimingutest. Täitmisteade oli avaldajale kätte toimetatud 3. augustil 2021 ning

vabatahtliku täitmise tähtaeg oli kuni 3. septembrini 2021. Täitur edastas esimest korda

kinnistamisavalduse 31. augustil 2021. Keelumärke seadmine enne arestimisakti koostamist oli

vajalik sissenõudja nõude rahuldamise tagamiseks mõistliku aja jooksul. Keelumärke seadmata

jätmisel saab kinnisasja võõrandada või seda koormata enne vabatahtliku täitmise tähtaja lõppu

ning sel juhul on täitmisele esitatud nõude rahuldamine vähetõenäoline. Lisaks on kohtutäitur

kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi

täitmiseks. Keelumärke seadmine ei kahjustanud avaldaja õigusi ja huve ning avaldaja ei ole

vastupidist piisavalt põhistanud. Keelumärge ei takista avaldajal kinnistul I elada, samuti ei

takista see mitmete tehingute tegemist. Samas tõstab keelumärge võlgniku motivatsiooni võlg

kiiresti tasuda. Kui keelumärge seatakse enne arestimisakti koostamist, on võlgnikul rohkem

aega reageerida ning rääkida võla tasumine kohtutäituri või sissenõudjaga läbi, sh võib see

ajendada võlgnikku sõlmima sissenõudjaga maksegraafikut. Kuna avaldaja ei tasunud võlga

ega sõlminud maksegraafikut, koostas täitur 25. oktoobril 2021 teate arestimise kohta ning

1. novembril 2021 kinnistu I mõttelise osa arestimisakti.

Kahe kinnisasja arestimine oli põhjendatud ega riku proportsionaalsuse põhimõtet. Täiturile ei

ole teada kinnistu II mõttelise osa väärtus. Avaldaja ei ole täiturile esitanud ühtegi tõendit selle

väärtuse kohta ning selle väärtuse hindamiseks on käimas kohtumenetlus. Täitemenetluses

avaldaja kinnisasjade mõtteliste osade müük riivab küll tugevalt avaldaja omandipõhiõigust,

kuid on täitemenetluses võla tasumata jätmisel lubatud tegevus. Olukord, kus võlgniku ühe

kinnisasja väärtuse üle toimuva vaidluse tõttu ei saaks sissenõudja nõuet rahuldada võlgniku

teise kinnisasja arvel, oleks lubamatu ning vastuolus täitemenetluse üldpõhimõttega täita

dokument mõistliku aja jooksul. Kuna avaldajale kuulub 3/12 mõttelist osa kinnistust II, on ka

oht, et selle müügist saadavast rahast ei piisaks täiteasjas I nõude rahuldamiseks.

3. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Avaldaja esmane taotlus ei ole õiguslikult lubatav ja on perspektiivitu. Avaldajal on õigus

esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale ja sellega on võimalik taotleda üksnes kohtutäituri

kohustamist vaatama avaldaja kaebust kohtutäituri tegevusele uuesti läbi.

Avaldaja etteheited kohtutäiturile on alusetud, ebaõiged, formalistlikud ning otsitud. Avaldaja

ei ole välja toonud, kuidas on kohtutäituri tegevus rikkunud tema õigusi. Avaldaja ainus

eesmärk on täitemenetlusi venitada. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et keelumärge

tuleb igal juhul sisse kanda pärast arestimisakti koostamist. Arestimisakti koostamine ja

keelumärke kandmine kinnistusraamatusse on osa kinnisasja arestimisest ning ei ole sisulist

vahet, millises järjekorras kohtutäitur neid toiminguid teeb. Sellele viitab ka TMS § 145 lg 4,

mis võimaldab kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda enne täitmisteate

saatmist. TMS § 145 lg 4 kohaldamine on kohtutäituri diskretsiooniotsus. Arvestada tuleb, et

avaldaja suhtes on varem alustatud mitmeid täitemenetlusi, mida ei ole õnnestunud edukalt

lõpule viia, ning avaldaja on neid venitanud. Isegi kui täitur kohaldas TMS § 145 lg-t 4 ekslikult,

ei tähenda see seda, et keelumärge tuleks kinnistusraamatust kustutada, sest täitemenetluse

alustamise eeldused on jätkuvalt täidetud.

Kinnistu I mõttelise osa arestimine ei ole ebaproportsionaalne ega ebakohane. See on hetkel

ainus avaldaja vara, millele saab edukalt sissenõude pöörata. Kinnistu II mõttelisele osale

2-21-16991

sissenõude pööramine on selle väärtuse vaidlustamise tõttu takistatud. Lisaks ei saa kinnisasja

kaasomandi osa arestida ega selle käsutamise keelumärget seada osaliselt. Avaldaja ei ole esile

toonud, et tal oleks muud vara, millele saaks edukalt sissenõude pöörata. Seetõttu ei ole tähtsust,

kui suur on võla jääk. Kinnistul I ei ole avaldaja elukohta.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 16. novembri 2021. a määrusega kaebuse rahuldamata. Menetluskulud

jättis maakohus avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt puudutatud isiku II kasuks välja

menetluskulude hüvitise 810 eurot koos kohustusega tasuda neilt seadusjärgses määras viivist.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud:

-

täitur koostas 23. juulil 2020 täitmisteate ja tegi täituritasu otsuse, selgitades võlgnikule

tema õigusi ja kohustusi; täitmisteatele oli täitedokumendina lisatud Harju Maakohtu

27. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-30372; täitmisteade on avaldajale kätte

toimetatud;

-

täitur tegi täitemenetluses rea täitmistoiminguid, sh arestis võlgniku sissetuleku,

töötuskindlustushüvitise, pangakonto ja vara pangakontol, esitas avalduse käsutamise

keelumärke seadmiseks võlgniku sõidukile ja kinnistu I mõttelisele osale ning arestis

mõttelise osa;

-

täitur edastas esmalt registripidajale kinnistu I mõttelisele osale keelumärke seadmise

avalduse ja pärast vastava kande tegemist arestis mõttelise osa;

-

võlgnik sai kinnistu I mõttelisele osale keelumärke kohta tehtud kandest teada

20. septembril 2021 ning täitur teavitas võlgnikku mõttelise osa arestimisest

22. oktoobril 2021;

-

kohtutäitur Elin Vilippus tegi täiteasjas nr 022/2013/4394 otsuse võlgniku vastu

alustatud teise sundtäitmisega ühinemiseks.

4.2. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avaldaja esmane nõue kinnistu I mõttelise

osa arestist vabastamiseks ning selleks kohtutäituri kohustamiseks kinnistusosakonnale vastava

avalduse esitamiseks ja vastava tahteavalduse asendamiseks jätta rahuldamata, sest kohus ei saa

teha täituri eest täitetoiminguid. Kohus saab üksnes hinnata, kas kohtutäitur on käitunud

seadusega määratud piirides, st kas tema tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses

kohtutäiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane.

4.3. Avaldaja alternatiivne nõue on kohane, kuid see tuleb jätta rahuldamata, sest kohtutäitur

on kinnistu I mõttelise osa kohta keelumärke seadmiseks avaldust esitades teostanud

TMS § 145 lg-st 3 tulenevat kaalutlusõigust proportsionaalselt ja põhjendatult.

Kinnisasja arestimine koosneb mitmest omavahel seotud ja ajalises järjestuses olevast

toimingust. Neid ei saa teha samal ajal ja nende järjestus ei ole juhuslik, vaid on oluline ning

üks toiming peab eelnema teisele. Arestimise keskseks tegevuseks on kinnisasja ja selle

päraldiste üles kirjutamine ja hindamine TMS § 143 järgi. Käsutamise keelamine ja avalduse

esitamine selle kinnistusraamatusse kandmiseks TMS § 145 lg 1 alusel jõustavad arestimise ja

teevad selle nähtavaks kolmandatele isikutele. Samas annab TMS § 145 lg 4 kohtutäiturile

kaalutlusõiguse toimingute järjekorra muutmiseks, kui on oht sundtäitmise eesmärgi

saavutamisele. Kohtupraktikas on leitud, et üheks erandlikuks asjaoluks, mis õigustab

toimingute järjekorra muutmist, on olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki,

ning on vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Täiteasjas I on arestitud nii avaldaja

2-21-16991

vallasvara kui ka nõudeõigused, lisaks on avaldaja suhtes alustatud mitu täitemenetlust ning

avaldaja ei ole astunud samme võla kustutamiseks.

Täitur on kinnistu I mõttelist osa arestides tegutsenud kooskõlas seadusega. Kohtutäitur ei pea

arestima vara sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega võrdses ulatuses. Täitemenetluse

eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine, mitte kinnisasja müümine. Kinnisasja mõttelist osa

ei saa arestida osaliselt. Avaldaja õigused on kaitstud sellega, et sundmüügi tulemist saab

rahuldada vaid olemasolevaid nõudeid ning üle jääv raha tagastatakse avaldajale. Siinses asjas

ei ole võimalik hinnata arestitud kinnistu II väärtust ega seda, kas tegu on ülearestimisega.

4.4. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 I lause alusel

avaldaja kanda, sest menetlus toimus tema huvide kaitseks ja initsiatiivil. Avaldajalt tuleb

sissenõudja kasuks välja mõista sissenõudja lepingulise esindaja kulud 810 eurot ning avaldaja

peab neilt TsMS § 177 lg 4 alusel tasuma seadusjärgses määras viivist alates lahendi

jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega kaebus rahuldada.

5.1. Määruskaebuse väidete kohaselt ei andnud maakohus avaldajale võimalust esitada

seisukohta täituri ja sissenõudja seisukohale ega sissenõudja menetluskulude nimekirjale,

rikkudes sellega menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõtet.

5.2. Maakohus jättis vääralt kaebuse rahuldamata.

Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole kohtutäituri tegevus käsitatav TMS §-de 52 ja 145

rikkumisena, eriti olukorras, kus TMS § 145 lg 4 eeldused ei olnud täidetud. Maakohus jättis

TMS § 145 lg 4 kohaldamisel tähelepanuta, et keelumärge kanti kinnistusraamatusse pärast

täitmisteate avaldajale kättetoimetamist ja enne arestimisakti koostamist. Täituril ei olnud seega

alust lasta keelumärge kinnistusraamatusse kanda enne arestimisakti koostamist ning täituri

tegevus on vastuolus TMS § 145 lg-ga 1 ja § 54 lg 1 I lausega. Kui avaldaja olnuks pahatahtlik,

oleks ta jõudnud täitmisteate kättetoimetamise ja keelumärke seadmise vahele jääva 1,5 kuu

jooksul oma vara võõrandada, kuid ta ei teinud seda.

Maakohus ei põhjendanud ka seda, miks ta ei nõustu avaldaja väidetega selle kohta, et täitur

arestis avaldaja vara üle. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata TMS § 53 lg 1. Ilmselgelt on

lubamatu arestida võlgniku vara selliselt, et võlgnetav summa on kordades väiksem kui juba

arestitud võlgniku vara väärtus. Ei olnud mingit vajadust arestida kahte kinnisasja.

5.3. Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult avaldaja kanda ning mõistis vääralt

avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulude hüvitise.

TsMS § 172 lg 1 I lauset saab kohaldada üksnes ühe menetlusosalisega menetluses.

Menetluskulude jaotamisel tulnuks seega lähtuda hoopis sama sätte II lausest ning maakohus

pidanuks kaaluma ja põhjendama kõigi menetluskulude avaldaja kanda jätmist. Avaldaja

avaldust ei saa pidada põhjendamatuks ning avaldajale ei saa ette heita enda kaitsmist täituri

ebaseadusliku tegevuse vastu kohtu abil. Sissenõudja menetluskulude avaldaja kanda jätmine

on põhjendamatu. Isegi kui kohaldub TsMS § 172 lg 1 I lause, tulnuks selle alusel jätta

menetluskulud täituri kanda, sest maakohtu määrus on tehtud tema huvides.

2-21-16991

Sissenõudja menetluskulud ei ole vajalikud ega põhjendatud. Vaidlus ei puuduta sissenõudja

huve ega õigusi. Sissenõudja ei pidanud kasutama professionaalset õigusnõustajat ja oleks

võinud jätta oma seisukoha esitamata. Kohus pidi uurimispõhimõttest tulenevalt ise kõik

vajaliku välja selgitama.

6. Täitur vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata, jäädes oma

maakohtus esitatud seisukoha juurde ja nõustudes maakohtu määruse põhjendustega.

Täitur lisas, et kohtutäitur ei pea kinnisasjale keelumärke seadmisega ootama kuni võlgniku

teise kinnisasja müümiseni teise kohtutäituri täitemenetluses ning täitur ei arestinud avaldaja

vara üle. Avaldaja on kohut kinnistu II mõttelise osa väärtuse osas eksitanud. Kohtutäitur

E. Vilippuse enampakkumise teate järgi oleks selle müük alanud alghinnaga 45 000 eurot, kuid

pärast enampakkumise läbiviimist oleksid kehtima jäänud kinnistut II koormavad hüpoteegid,

mis muutsid enampakkumise väheahvatlevaks. Lisaks tuleb arvestada, et täiteasjas II ei

müüdudki kinnistu II mõttelist osa, sest nõue rahuldati muul viisil. Seega, kui täitur ei oleks

kinnistu I mõttelist osa arestinud, oleks ta praegu äärmiselt ebasoodsas olukorras.

Maakohus ei rikkunud menetlusosaliste võrdsuse põhimõtet. Avaldaja täiendav ärakuulamine

ei olnud menetlusökonoomia kaalutlustel vajalik.

Maakohus jaotas menetluskulud õigesti. Maakohus lahendas asja avaldaja kahjuks, mistõttu on

põhjendatud menetluskulude tema kanda jätmine. See on ka õiglane, sest avaldaja ei ole siiani

üles näidanud mingit initsiatiivi sissenõudja nõude tasumiseks. Lisaks ei saanud keelumärke

seadmine talle üllatusena tulla. Avaldaja kaebus puudutab ka sissenõudja õigusi ja sissenõudjal

oli seadusest tulenev õigus esitada kaebusele seisukoht.

7. Sissenõudja ei esitanud määruskaebusele seisukohta.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse resolutsiooni

tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 tuleb osaliselt muuta ja

täiendada kohtumääruse põhjendusi.

10. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust asjaolu, et

maakohus ei küsinud avaldajalt seisukohta täituri ja sissenõudja seisukohtade ning sissenõudja

menetluskulude nimekirja kohta.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme sellega, kui ei küsinud avaldaja seisukohta täituri

ja sissenõudja seisukohtade kohta. Seadus ei näe ette, et kohus peab menetlusosalise iga

seisukoha kohta küsima teis(t)elt menetlusosalis(t)elt seisukohta. Arvestades seda, et kohus

peab TMS § 218 lg 2 I lause alusel kaebuse kohtutäituri tegevuse peale läbi vaatama 15 päeva

jooksul alates selle esitamisest, ei ole see kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse

läbivaatamisel üldjuhul ka võimalik. Kooskõlas TsMS § 477 lg 9 I lausega piisab ühe

menetlusosalise menetlusdokumentide teis(t)ele menetlusosalis(t)ele edastamisest ning kohus

võib seda teha oma valitud viisil. Selliseks viisiks on ka menetlusdokumendi e-toimikus

2-21-16991

nähtavaks tegemine, mida maakohus ka kasutas nii täituri kui ka sissenõudja seisukoha

edastamiseks. Avaldaja sai oma vastuväited täituri ja sissenõudja seisukohale esitada

määruskaebuses ning ringkonnakohus saab neid määruskaebust lahendades arvestada.

Maakohus on aga eksinud menetlusõiguse normide vastu, kui ei andnud avaldajale võimalust

esitada seisukohta sissenõudja menetluskulude nimekirja kohta. TsMS § 176 lg-te 7 ja 8 järgi

oleks maakohus pidanud toimetama sissenõudja menetluskulude nimekirja avaldajale kätte

ning andma avaldajale tähtaja sellele seisukoha esitamiseks. Samas on avaldaja esitanud

vastuväited sissenõudja menetluskuludele määruskaebuses ning ringkonnakohus saab ka

nendega määruskaebust lahendades arvestada ning teeb seda allpool.

11. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus lõppjäreldusena õigesti kaebuse rahuldamata, kuid

tegi seda osaliselt ekslikel põhjendustel.

11.1. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et avaldaja esimese taotluse, s.o taotluse

kohustada täiturit esitama kinnistusosakonnale avaldus kinnistu I mõttelisele osale seatud

keelumärke kinnistusraamatust kustutamiseks ja asendada täituri tahteavaldus kohtulahendiga,

rahuldamine ei ole võimalik. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega,

neid TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 kordamata.

11.2. Samuti asus maakohus õigesti seisukohale, et avaldaja alternatiivse taotluse

rahuldamiseks, s.o täituri 21. oktoobri 2021. a otsuse tühistamiseks ning kohtutäituri

kohustamiseks vaadata avaldaja 30. septembri 2021. a kaebus uuesti läbi, ei ole alust. Siiski on

maakohtu põhjendused osaliselt ekslikud, mistõttu muudab ja täiendab ringkonnakohus selles

osas kohtumääruse põhjendusi.

11.2.1. Kolleegiumi hinnangul eksis täitur täitemenetluses kinnisasja arestimist puudutavate

normide vastu, kui lasi käsutamise keelumärke kanda kinnistusraamatusse enne arestimisakti

koostamist.

Vaidlust ei ole selle üle, et täitur lasi kanda kinnistu I mõttelisele osale käsutuskeelu

kinnistusraamatusse pärast võlgnikule täitmisteate kättetoimetamist, mitte enne seda, samas aga

enne seda, kui täitur oli teatanud võlgnikule kinnisasja arestimisest ja koostanud selle kohta

arestimisakti. Täitur koostas täitmisteate 23. juulil 2021, mille avaldaja sai kätte 3. augustil

2021. Täituri 31. augusti ja 7. septembri 2021. a avalduste alusel kanti kinnistu I mõttelisele

osale kinnistusraamatusse käsutamise keelumärge ning võlgnik sai keelumärkest teada

20. septembril 2021. Täitur teatas võlgnikule, et kinnistu I mõttelise osa arestimine toimub

1. novembril 2021 ning koostas 1. novembri 2021 kinnistu I mõttelise osa arestimise akti.

Arvestades ülaltoodud asjaolusid, on õige avaldaja arusaam, et praegusel juhul ei olnud

tegemist olukorraga, kus kohtutäitur oleks lasknud kinnistu I mõttelise osa kohta kanda

kinnistusraamatusse keelumärke erandlikel asjaoludel kohalduva TMS § 145 lg 4 alusel. Seda

ei ole ka täitur väitnud ega toonud esile viidatud sätte kohaldamiseks tähtsaid asjaolusid. Selle

sätte järgi võib kohtutäitur võlgniku kinnisasja arestida või lasta keelumärke registrisse kanda

enne täitmisteate saatmist võlgnikule, kui täitmisteate kättetoimetamisest tulenev viivitus võib

oluliselt ohustada sundtäitmise eesmärgi saavutamist. Praegusel juhul esitas kohtutäitur aga

kinnistamisavaldused pärast seda, kui täitmisteade oli võlgnikule kätte toimetatud. Seega ei

olnud tegemist olukorraga, kus täitur võinuks erandina lasta kanda käsutamise keelumärke

kinnistusraamatusse TMS § 145 lg 4 alusel, ning maakohus pidas ekslikult täituri tegevust selle

alusel õiguspäraseks.

2-21-16991

Avaldaja viitab õigesti ka sellele, et olukorras, kus käsutamise keelumärge seati pärast

täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist, pidi kohtutäitur esmalt kinnistu I mõttelise osa

arestima ja koostama selle kohta arestimiseakti ning alles seejärel tegema avalduse käsutamise

keelumärke kinnistusraamatusse kandmiseks. Kinnisasja arestimiseks kirjutab kohtutäitur TMS

§ 142 lg 1 järgi üles kinnisasja ja selle päraldised ning muud esemed, millele ulatub hüpoteek,

keelab nende käsutamise ja laseb kinnistusraamatusse kanda kinnisasja käsutamise keelumärke.

Seejuures saadab kohtutäitur TMS § 145 lg 1 järgi alles pärast arestimisakti koostamist

kinnistusosakonnale viivitamata avalduse kinnisasja käsutamise keelumärke kandmiseks

kinnistusraamatusse. Kinnisasja arestimine loetakse TMS § 148 lg 1 järgi kehtivaks alates ajast,

kui arestimisakt on võlgnikule kätte toimetatud, või ajast, kui kinnistusraamatusse kantakse

keelumärge, kui see toimub enne akti võlgnikule kättetoimetamist. Alates arestimisest on

võlgnikul TMS § 54 lg 1 järgi keelatud vara käsutada. Seega tuleb täituril esmalt koostada

kinnisasja arestimise akt ja keelata võlgnikul kinnisasja käsutamine ning alles seejärel edastada

kinnistusosakonnale avaldus käsutamise keelumärke kinnistusraamatusse kandmiseks. Ka

Riigikohus on leidnud, et TMS § 145 lg 1 kui üldnormi kohaselt peab keelumärke seadmisele

eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-14-10, p 12). Kuigi täituri väitel saab kohtutäitur pärast täitmisteate võlgnikule

kättetoimetamist lasta esmalt kanda kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke ja seejärel

vajaduse korral kinnisasja arestida, ei ole selline praktika kooskõlas ülal viidatud normide ega

Riigikohtu praktikaga. Täitur ei ole viidanud ühelegi normile, mis annaks kohtutäiturile lisaks

TMS § 145 lg-s 4 sätestatule õiguse käsutamise keelumärke seadmiseks enne arestimisakti

koostamist.

11.2.2. Kuigi täitur on ülal toodu kohaselt edastanud ekslikult kinnistusosakonnale avalduse

kinnistu I mõttelisele osale käsutamise keelumärke kandmiseks enne kinnisasja arestimisakti

koostamist, ei ole täitur siiski rikkunud täitemenetluse norme viisil, mis andnuks maakohtule

alust täituri otsus tühistada ja kohustada täiturit uuesti avaldaja kaebust läbi vaatama.

Vaidlust ei ole selle üle, et täitur alustas avaldaja vastu täitemenetlust õiguspäraselt ja

täitemenetluse alustamise eeldused olid täidetud, sh oli avaldajal sissenõudja vastu täitmata

rahaline nõue, mida avaldaja ei olnud ka täitemenetluses kuni kinnistu I mõttelise osa

arestimiseni täitnud. Vaidlust ei ole ka selle üle, et täitur arestis tagantjärele 1. novembril 2021,

s.o enne maakohtu vaidlustatud määruse tegemist, kinnistu I mõttelise osa. Seega on täitur

eksinud kinnistu I mõttelist osa arestides seaduses sätestatud arestimistoimingute tegemise

järjekorra vastu.

Ringkonnakohus märgib, et täitemenetluse eesmärgiks on täitedokumendist tuleneva nõude

täitmine täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Rahaliste nõuete puhul tähendab see

seda, et kohtutäitur pöörab TMS § 52 lg 1 järgi võlgniku varale sissenõude, s.o arestib ja müüb

võlgniku vara ning rahuldab vara müügist saadud raha arvel sissenõudja nõude. Seega on

kohtutäituril täitemenetluses õigus, aga TMS § 8 lg 1 järgi ka kohustus võlgniku varale, sh

kinnisasjale viivitamata sissenõue pöörata, s.o see arestida ja esitada viivitamata avaldus

kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke seadmiseks. Olukorras, kus kohtutäitur eksib

kinnisasja arestimisel tehtavate toimingute järjekorra vastu, kuid täitemenetluse alustamise ja

kinnisasja arestimise eeldused on jätkuvalt täidetud, aga ka siis, kui kinnisasi on tagantjärele

arestitud, ei ole käsutamise keelumärke kinnistusraamatust kustutamiseks alust (vrd Riigikohtu

6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-10, p 16, milles Riigikohus leidis, et juhul, kui

käsutamise keelumärge on kantud TMS § 145 lg 4 alusel ekslikult kinnistusraamatuse, ilma, et

selle sätte kohaldamise eeldused oleksid täidetud, ei tule keelumärget kustutada, kui

täitemenetluse alustamise eeldused on jätkuvalt täidetud). Arvestades seda, et vaidlusaluses

täiteasjas on täitemenetluse alustamise eeldused täidetud, ei anna asjaolu, et kinnisasja

2-21-16991

käsutamine keelati enne selle üleskirjutamist ja hindamist, alust käsutamise keelumärget

kinnistusraamatust kustutada. Avaldaja ei ole tuginenud sellele, et oleks esinenud mõni

arestimise tühisuse alus TMS § 55 järgi.

11.2.3. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka avaldaja väide selle kohta, et täitur on

eksinud TMS § 53 lg-st 1 tuleneva ülearestimise keelu vastu, kuid ka selles osas tuleb muuta ja

täiendada kohtumääruse põhjendusi.

Kolleegium möönab, et kohtutäitur ei või TMS § 53 lg 1 järgi arestida rohkem võlgniku vara,

kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui

sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik. Praegusel juhul ei ole aga täitur

selle vastu eksinud.

Avaldaja heidab täiturile ette seda, et viimane arestis kinnistu I mõttelise osa, kuigi oli eelnevalt

ühinenud sundtäitmisega täiteasjas II, milles oli juba arestitud kinnistu II mõtteline osa ja selle

väärtus ületas mõlemas täiteasjas täitmisele esitatud nõuete suurust. Vaidlust ei ole selle üle, et

täitur esitas käsutamise keelumärke kinnistusraamatusse seadmiseks avalduse ning arestis

kinnistu I mõttelise osa pärast seda, kui ta oli ühinenud täitemenetlusega II. Täitur esitas

26. juulil 2021 kohtutäitur E. Vilippusele avalduse täitemenetlusega II ühinemiseks ning

kohtutäitur E. Vilippus rahuldas avalduse 4. augusti 2021. a otsusega. Nagu ülal märgitud,

esitas täitur kinnistusraamatusse kinnistu I mõttelisele osale käsutamise keelumärke

kandmiseks avaldused 31. augustil ja 7. septembri 2021 ning koostas arestimisakti 1. novembril

2021.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et täitemenetluses II oli enne täitemenetlusega ühinemist arestitud

selle täitemenetluse sissenõudja kasuks avaldajale kuulunud kinnistu II mõtteline osa ning kuna

avaldaja vaidlustas täiteasjas II kohtutäituri määratud kinnistu II mõttelise osa hinna, taotles

täitur kohtult uue hindamise korraldamist ning see kohtuvaidlus ei olnud täiteasjas I arestimist

puudutavate toimingute tegemise ajal veel lõppenud. Seega ei olnud täiturile arestimist

puudutavaid toiminguid tehes teada kinnisasja II mõttelise osa väärtus ega see, kas selle müügist

saadava raha arvel saaks katta mõlema täiteasja sissenõudjate nõuded, s.o täiteasja I sissenõudja

nõude 24 669 eurot ja täiteasja II sissenõudja nõude, ning täitekulud. Seejuures tuli täituril

arvestada, et TMS § 174 lg 3 p 3 ja lg 4 järgi oli tulemi jaotamisel eesõigus sellel, kelle kasuks

toimus arestimine varem. Kuigi avaldaja väitel oli kinnistu II mõttelise osa väärtus

115 000 eurot, alustas kohtutäitur E. Vilippus 17. novembri 2021. a kinnisasja enampakkumise

teate (tl 148–149) kohaselt kinnistu II mõttelise osa enampakkumist alghinnaga 45 000 eurot

ning pärast selle müüki oleksid kehtima jäänud ka seda koormavad hüpoteegid. Arvestades

ülaltoodut ning seda, et TMS § 8 lg 1 järgi peab täitur võtma viivitamata tarvitusele kõik

seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, oli praegusel juhul, hoolimata

täitemenetlusega II ühinemisest, põhjendatud võtta viivitamatult ka täiteasja I raames samme

sissenõudja nõude täitmiseks, sest selle täitmine täiteasjas II arestitud kinnisasja arvel ei olnud

kindel ning viibis hinna vaidlustamise tõttu.

Täituril tuli täiteasjas I abinõusid rakendades arvestada sedagi, et juhul, kui täiteasjas II peaks

võlgnik täitma nõude enne kinnistu II mõttelise osa müüki enampakkumisel, vabastataks

kinnistu II mõtteline osa TMS § 49 lg 1 järgi viivitamata arestist ning kustutataks

kinnistusraamatust käsutuskeeld, st kohtutäituril tuli arestimistoiminguid tehes kaaluda mh

riske, et täiteasja II menetlus võib lõppeda täiteasja I sissenõudjale edutult, kui täiteasjas II

rahuldatakse nõue muul viisil. Nii on see praegusel juhul ka täituri kinnitusel juhtunud, mida

kinnitab E. Vilippuse büroo 15. detsembri 2021. a e-kiri (tl 150).

2-21-16991

11.3. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus avaldaja kaebuse lõppjäreldusena õigesti

rahuldamata ning kolleegiumil ei ole seega alust maakohtu määrust selles osas tühistada.

12. Arvestades seda, et avaldaja kaebus jäi maakohtus õigesti rahuldamata, jättis maakohus

õigesti ka menetluskulud avaldaja kanda, kuid tegi seda vale normi alusel.

Maakohus viitas menetluskulusid jaotades ekslikult TsMS § 172 lg-le 1, kuigi pidanuks

menetluskulud jagama TsMS § 172 lg 7 II lause alusel, mis näeb erinormina ette, et kui

menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus

menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus saab menetluse kaebuses

kohtutäituri tegevuse peale algatada üksnes avalduse alusel, mitte omal algatusel, ning

seadusest ei tulene, et selle rahuldamata jätmisel tuleks menetluskulud jätta kellegi teise kui

avaldaja kanda.

13. Kolleegiumi hinnangul ei anna avaldaja määruskaebuse väited alust tühistada maakohtu

määrust ka sissenõudja kasuks väljamõistetud menetluskulude hüvitise osas.

Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalumisotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda

vaid juhul, kui kohus on ületanud kaalumispiire. Praegusel juhul ei ole avaldaja esile toonud

ühtegi asjaolu, mis annaks alust asuda seisukohale, et maakohus ületas sissenõudja lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire. Ekslik on avaldaja

arusaam, et vaidlus ei puudutanud sissenõudja huve ega õigusi. Kohtutäituri vara arestimiseks

tehtud toimingute vaidlustamine, sh keelumärke seadmise vaidlustamine võlgniku poolt

mõjutab vahetult ka sissenõudja huve ja õigusi, sest sissenõudja nõude rahuldamine

täitemenetluses toimub võlgniku vara arestimise teel. Seetõttu pidi maakohus kaasama

sissenõudja siinse asja menetlusse ja küsima tema seisukohta ning sissenõudjal oli õigus see

esitada. Sissenõudjale ei saa vaidluse sisu arvestades ette heita ka lepingulise esindaja

kasutamist oma seisukoha esitamiseks. Muid vastuväiteid ei ole avaldaja sissenõudja

lepingulise esindaja kuludele esitanud.

14. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades kohtumääruse põhjendusi.

15. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kohtutäitur vastas määruskaebusele isiklikult ning

sissenõudja ei vastanud määruskaebusele, mistõttu ei ole neil hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Gea Lepik