2-19-116220/57 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

20. mai 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-116220

Tsiviilasi

X hagi Y vastu laenulepingust tuleneva võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 3. veebruari 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

4065,74 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Erki Casar

Kostja (apellant): Y (isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Fränk Valdmann

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. veebruari 2022 otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (5)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 11. juunil 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y

(kostja) vastu laenu 3700 eurot tagastamise nõudes. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite

ja asi anti hagimenetluses lahendamiseks üle Harju Maakohtule (edaspidi: maakohus).

2. Hageja esitas 9. septembril 2019 maakohtule hagi samas nõudes ja palus lisaks kostjalt

välja mõista viivise alates 16. juunist 2019 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostja on hageja tädipoeg ja hageja sõlmis temaga 2010. aastal suulise laenulepingu,

mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 100 000 krooni (≈ 6390 eurot);

-

kostja juhise järgi kandis hageja laenu üle DEL GROUP OÜ-le (edaspidi: DG);

-

kostja kohustus laenu tagastama hagejale osamaksetena, mida ta esialgu tegi, makstes

sularahas poole aasta vältel 2190 eurot; lisaks tegi kostja oma pangakontolt hagejale

ajavahemikul 2. juuni 2017 – 25. august 2018 viis makset igaüks summas 100 eurot

ehk kokku 500 eurot;

-

hageja saatis kostjale 10. aprillil 2019 sõnumi, et kostja peab kogu laenu tagasi maksma

esmaspäevaks (15. aprill 2019), aga kostja rohkem makseid ei teinud;

-

hageja leiab, et ütles 10. aprillil 2019 laenulepingu üles, mistõttu muutus kogu

tagastamata laenusumma 3700 eurot (= 6390 – 2190 – 500) pärast 15. juuni 2019

möödumist sissenõutavaks ja alates järgmisest päevast nõuab hageja viivist.

Algselt põhjendas hageja oma nõuet alternatiivselt alusetust rikastumisest tuleneva nõudena,

aga loobus sellest põhjendusest menetluse kestel.

Maakohus keeldus 17. septembri 2019 määrusega hagi menetlusse võtmast ja saatis selle

kohtualluvuse järgi Viru Maakohtule. Viidatud kohus võttis hagi menetlusse ja saatis selle

4. novembri 2019 määrusega poolte ühisel taotlusel uuesti maakohtule.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei ole enda nimel hagejaga laenulepingut sõlminud, vaid ta võis küsida laenu

DG-le, kelle juhatuse liige kostja sel aja oli ja kellelt hageja peaks ka raha tagastamist

nõudma;

-

kostja ei ole hagejale sularaha maksnud ja 500 eurot kandis ta üle kasutatud riiete eest;

-

hageja nõue on aegunud.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 3. veebruari 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3700 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 711,21 eurot

ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis

maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras

need kindlaks rahaliselt.

4.1. Maakohus kontrollis, kas hageja nõude õiguslik alus saab olla VÕS § 396 lg 1, mille

kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma laenulepinguga teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seda sätet saab

kohaldada koostoimes VÕS § 76 lg-tega 1 ja 3 (kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või

seadusele ning kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil) ning VÕS § 108 lg-ga 1

(kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist).

3 (5)

4.2. Maakohus leidis, et järgmistest tõenditest järeldub poolte vahel laenulepingu sõlmimine:

-

hageja vande all antud seletus, mille kohaselt küsis kostja temalt 2010. aastal laenu

100 000 krooni oma äri jaoks, mille hageja talle ka andis ja millest kostja talle

2190 eurot sularahas tagasi maksis;

-

hageja pangakonto väljavõtted 100 000 krooni ülekandmise kohta DG-le ja 500 euro

laekumise kohta kostjalt;

-

hagejalt kostjale saadetud sõnumid, milles hageja teatab kostjale 25. augustil 2018, et

sai (raha) kätte ja hoiatab teda, et ta ära ei kaoks, ning viimases 10. aprilli 2019 sõnumis

teatab kostjale, et tal on aega esmaspäevani võla jääk tasuda, muidu annab ta

dokumendid esmaspäeval kohtusse;

-

Q kinnistuskiri ja tema tunnistajaütlus, mille kohaselt ei tea ta midagi sellest, et DG

oleks kunagi hagejalt laenu saanud või seda tagasi maksnud.

Muu hulgas järeldas maakohus neist tõenditest, et kostja, olles DG juhatuse liige, lasi hagejal

laenu kanda tema juhitava äriühingu pangakontole, sest kostja küsiski hagejalt laenu oma äri

ajamiseks. Maakohtu hinnangul ei lükka kostja vande all antud seletus ega tema esitatud

dokumentaalsed tõendid seda ümber.

4.3. Hageja nõue ei ole aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt

on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Nõude aegumistähtaeg algab nõude

sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 147 lg 1), st alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus

nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Pooled ei leppinud laenulepingut

sõlmides kokku laenu tagastamise aega, vaid alles 10. aprillil 2019 andis hageja kostjale tähtaja

laen tagastada 15. aprilliks 2019. Hageja esitas kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

11. juunil 2019 ja selleks ajaks ei olnud aegumistähtaeg veel möödunud.

4.4. Maakohus nõustus hageja arvutustega ja mõistis eeltoodud kaalutlustel ning p-s 4.1

refereeritud õiguslikul alusel kostjalt välja põhivõla 3700 eurot.

4.5. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1. Hageja nõuab viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja see nõue on põhjendatud. Maakohus arvutas

välja viivise otsuse tegemise aja seisuga summas 711,21 eurot ja kohustas kostjat maksma

põhivõlalt viivist ka edasiulatuvalt.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada. Menetluskulud

palub kostja panna hageja kanda.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei sõlminud hagejaga laenulepingut enda nimel ning maakohus ei põhjendanud,

kuidas järeldub hageja esitatud ja otsuses viidatud tõenditest kostja roll laenusaajana;

-

tõendite kohaselt kandis hageja raha DG pangakontole ja raha kasutati selle äriühingu

huvides, mistõttu kostjal puudub raha tagastamise kohustus;

-

hageja avaldused olid vastuolulised: vande all seletas hageja, et ta tegi ülekande

kostjale, kuigi oma varasemate avalduste ja tõendite järgi kandis ta raha DG-le;

-

maakohus hindas ekslikult ja valikuliselt tunnistaja ütlusi ning jättis põhjendamatult

kõrvale kostja vande alla antud seletuse;

-

põhjendamata ja tõenditega sidumata on maakohtu järeldus, nagu oleks kostja andnud

hagejale juhise kanda kostjale antav laen DG pangakontole – sellist juhist kostja ei

andnud, vaid ta küsis laenu DG nimel ja huvides.

6. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

4 (5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab hagi

rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja kannab kõik

senised menetluskulud.

8. TsMS § 652 lg 1 p 1, § 231 lg-te 2 ja 4 ning poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus

kaebuse lahendamisel lähtuda järgmistest vaidlustamata asjaoludest:

-

kostja oli ajavahemikul 21. juuni 2010 – 27. september 2012 DG üks juhatuse liige;

-

hageja kandis DG pangakontole 11.–12. augustil 2010 kokku 100 000 krooni;

-

ülekannete põhjus oli poolte omavaheline suhtlus, mille käigus kostja küsis hagejalt

laenu (vaidlusalune on, kas laenu küsis ta endale või DG-le);

-

kostja tegi hageja pangakontole ajavahemikus 2. juuni 2017 – 25. august 2018 viis

ülekannet, igaüks 100 eurot ja kokku seega 500 eurot;

-

hageja saatis kostjale 25. augustil 2018 sõnumi (SMS) oma kontonumbriga, kirjutas

26. oktoobril 2018, et kaks kuud on möödas ja kirjutas järgmine kord 10. aprillil 2019,

et kostjal on aega esmaspäevani (15. aprill 2019) tasuda ülejäänud võlg.

9. Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hageja tõendas nende vahel laenulepingu sõlmimise.

Maakohus leidis, et hageja tõendid on piisavad. Ringkonnakohus maakohtu järeldusega ei

nõustu, sest see pole kooskõlas asjas esitatud tõenditega.

9.1. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja väitel sõlmisid pooled laenulepingu.

Seega pidi hageja TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt esile tooma poolte vahetatud tahteavalduste

sisu ja vaidlusaluses ulatuses oma väited TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama. Kostja

võib kasutada hagi vastu kaitsena vastuväiteid omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni

hageja tõendeid ei esita. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, alles siis on kostjal

sama sätte alusel kohustus vastuväiteid omakorda tõendada (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13).

9.2. Hageja väitis hagiavalduse p-s 1.1 üldsõnaliselt laenulepingu sõlmimist ega toonud esile,

millal, kus ja täpselt millise sisuga tahteavaldusi pooled vahetasid. Ringkonnakohus tegi

hagejale ettepaneku selgitada, kus ta on maakohtu menetluses toonud esile poolte

tahteavaldused, mis vastavad VÕS § 9 lg 1 tunnustele. Hageja oma väiteid ei täpsustanud.

Seetõttu pole võimalik tuvastada, et pooled oleks vahetanud sellise sisuga tahteavaldused, mille

põhjal kujuneks just nende vahel laenulepingu tunnustele vastav õigussuhe.

9.3. Lisaks väitis hageja, et kostja andis talle korralduse kanda laen DG pangakontole. Samas

seletas hageja maakohtus vande all, et kostja andis talle oma kontonumbri, ning et hageja

arvates kirjutas ta ülekandesse saajaks kostja nime (dtl 237–238). Need avaldused on

vastuolulised. Kui poole avaldused vande all seletuse andmisel ei ühti nendega, mis ta ise tegi

asjaolude esiletoomisel, siis muudab see poole seletuse ebausaldusväärseks. Vaatamata

ringkonnakohtu ettepanekule, ei selgitanud hageja oma seniste avalduste vastuolu põhjuseid.

Samuti ei väljendanud hageja, milline on tema tegelik arusaam elulistest sündmustest. Seetõttu

jätab ringkonnakohus hageja vande all antud seletuse kui ebausaldusväärse tõendi TsMS § 238

lg 5 teise lause alusel arvestamata.

9.4. Ükski ülejäänud tõend ei tõenda kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks

tingimustel, et laenu tagastamise eest vastutab kostja, aga laen tuli üle kanda DG-le. Hageja

pangakonto väljavõtted (dtl 35, 39) ega sõnumid (dtl 40) ei kajasta kostja tahteavaldusi. Samuti

ei nähtu Q kinnitusest (dtl 97) ega tunnistajaütlusest (dtl 239), et kostja ise oleks soovinud

hagejalt raha laenata. Viidatud kinnitusest ja ütlusest saab üksnes järeldada, et Q ei korraldanud

5 (5)

DG nimel hagejalt laenu võtmist. Samas olid kostja ja Q mõlemad DG juhatuse liikmed ning

korraldasid eraldi majandustegevust, mida tõendavad äriregistri väljavõte (dtl 192 jj),

tunnistajaütlused, kostja vande alla antud seletus (dtl 238–239) ja DG pangakontode väljavõtted

(dtl 224 jj). Hageja soovitud järeldust ei saa teha kostja viiest maksest hagejale, sest neist ei

nähtu laenu võtmise ega tagastamise tahet. Kuigi ka kostja pole esitanud muid tõendeid oma

väite kinnituseks peale enda seletuse, siis eespool p-s 9.1 märgitud kaalutlustel saabki kostja

piirduda vastuväidetega kuni hageja tõendite esitamiseni.

9.5. Kokkuvõttes puuduvad asjas tõendid VÕS § 9 lg 1 kohase tahteavalduste vahetamise

kohta. Eelkõige on piisava selgusega esile toomata ja tõendamata kostja tahe võtta hagejalt

laenu nii, et see makstakse välja DG-le, aga kostja peab selle tagasi maksma. Kuivõrd hageja

ei tõendanud kostjaga lepingu sõlmimist, siis ei saa ta ka nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel

lepingulise kohustuse täitmist. Põhinõude põhjendamatuse tõttu pole hagejal alust nõuda VÕS

§ 113 lg 1 alusel viivist. Hagi jääb tervikuna rahuldamata.

10. Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174

lg-te 3 ja 5 mõtte kohaselt määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus (Riigikohtu

2. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-14924, p 21 esimene lõik ja seal viidatud varasem

praktika).

(allkirjastatud digitaalselt)