2-22-281/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

20. mai 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-281

Tsiviilasi

X avaldus Y pankroti väljakuulamiseks.

Täitemenetluse jätkamise lubamine

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2022 pankrotimäärus

Kaebuse esitaja ja liik

osaühingu Lundet määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik: Y

Võlausaldaja I (avaldaja): X, lepinguline esindaja Jürgen

Kirsis

Võlausaldaja II (määruskaebuse esitaja): osaühing

Lundet, lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete Tark

Pankrotihaldur: Ly Müürsoo

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 18. märtsi 2022 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta võlausaldaja osaühingu Lundet

kanda.

4. Rahuldada avaldaja X taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata avaldaja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks

määruskaebemenetluses 240 eurot ja mõista see summa määruskaebuse esitajalt

osaühingult Lundet avaldaja X kasuks välja. Määruskaebuse esitajal tuleb

väljamõistetud menetluskulu summalt tasuda avaldajale alates

määruse

jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale ei saa esitada määruskaebust.

MENETLUSE KÄIK

1. X (avaldaja, võlausaldaja I) esitas 7. jaanuaril 2022 Pärnu Maakohtule avalduse Y

(võlgnik)

pankoti

väljakuulutamiseks.

Võlausaldaja I

tugines

7. septembri 2021

kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-20-16911, millega kinnitati tema ja võlgniku kompromiss.

Võlgnik ei ole täitnud viidatud määrusest tulenevat rahalist kohustust.

2 (5)

2. Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja märkis, et tal on piisavalt vara võlausaldaja I nõude

rahuldamiseks. Ühtlasi viitas võlgnik varasemale tsiviilasjale nr 2-21-17189, milles tema

pankrot jäi välja kuulutamata. Selles asjas leidis kohus, et võlgniku maksejõuetest ei ole

piisavalt põhistatud.

3. Maakohus nimetas 14. veebruaril 2022 ajutise pankrotihalduri (edaspidi: ajutine haldur),

kes leidis, et võlgniku vara ei ületa 95 000 eurot, aga kohustusi on umbes 307 779 eurot.

Võlgnikule kuulub Tartus aadressil XXX asuvast kinnistust (edaspidi: kinnistu) 581/2343

suurune mõtteline osa ühisomandina Q-ga ja 295/2343 mõtteline osa ainuomandina. Lisaks

kuulub Q-le samuti 295/2343 mõtteline osa ainuomandina ning koos on võlgniku ja Q kasutuses

kinnistul asuva nelja korteriga elamu kaks korterit (nr 1 ja 2). Korteriomandeid pole

moodustatud.

Ametlik

sissetulek

ja

tuluallikas

võlgnikul

mõnda

aega

puudub.

Pankrotimenetluse käigus tuleb kontrollida tagasivõitmise või –nõudmise võimalusi. Võlgniku

maksejõuetus võib olla põhjustatud seadusevastaselt, pannes toime pankrotikuriteo.

Pankrotimenetluse kulud saab katta pankrotivara arvelt, st võlgniku kinnisvara valitsemisest ja

müügist.

4. Osaühing Lundet (võlausaldaja II) esitas 9. ja 16. märtsil 2022 taotluse võlgniku suhtes

toimuva täitemenetluse (täiteasi nr 022/2022/1027) jätkamise võimaldamiseks pankroti-

menetluse ajal. Kinnistu kaasomandist 581/2343 suurune mõtteline osa on Q ja võlgniku

ühisomand varasema kaasomaniku pärijatena. Võlausaldajal II on täitedokument mõlema pärija

suhtes (13. märtsi 2017 notariaalne asjaõigusleping ja hüpoteegi seadmise leping).

Kohtutäituril on õigus viia võlgniku suhtes täitemenetlus läbi sõltumata võlgniku pankroti

väljakuulutamisest.

5. Võlausaldaja I ei nõustunud täitemenetluse jätkumisega pankrotimenetluse ajal,

vaidlustades mh võlausaldaja II õiguse menetluses osaleda. Kohtutäituri keelumärge on

kinnistul juba alates 2020. aastast, aga müügiga ei ole siiani alustatud. Võlausaldaja II nõude

põhjendatust tuleb kontrollida pankrotimenetluses, sh pandiõiguse ja rahuldamisjärgu osas.

6. Ajutine haldur leidis samuti, et võlausaldaja II ei ole menetlusosaline ja tema taotlused

tuleb jätta tähelepanuta. Võlausaldaja jättis arvestamata 22. septembril 2020 sõlmitud ühisvara

jagamise kokkuleppe, millega jäi 295/2343 mõtteline osa kinnistust võlgniku ainuomandisse.

MAAKOHTU MÄÄRUS

7. Maakohus kuulutas pankroti välja 18. märtsi 2022 määrusega (vaidlustatud määrus), mille

resolutsiooni p-ga 11 jättis rahuldamata võlausaldaja II taotluse pankrotimenetluse ajal

võlgniku suhtes toimuva täitemenetluse jätkamise lubamiseks. Võlausaldaja I menetluskulud

jättis maakohus võlgniku kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

7.1. Maakohus kohaldas pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 ja § 31 lg 1 ning sedastas, et

pankroti väljakuulutamise eeldused on täidetud. Kohus põhjendas ajutise halduri vabastamist

ja uue pankrotihalduri määramist.

7.2. Kohus tegi PankrS § 31 lg-s 6 loetletud otsustused, sh lahendas võlausaldaja II. Taotluse

täitemenetluse jätkamiseks. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51¹ lg 1 alusel võib kohus

põhjendatud juhul, eelkõige kui täitemenetluses on võlgnikule kuuluva vara suhtes välja

kuulutatud enampakkumine, otsustada, et kohtutäitur viib enampakkumise läbi sõltumata

pankroti väljakuulutamisest. Selle sätte kohaldamise tingimused pole käesoleval juhul täidetud.

7.3. Erinevalt võlausaldajast I ja ajutisest haldurist leidis kohus, et võlausaldajal II on õigus

menetluses esitada seisukohti ja taotlusi. Kuivõrd asjas tehtav lõpplahend mõjutab tema õigusi,

siis kaasas kohus ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 198 lg 3 alusel menetlusse.

7.4. Maakohus tuvastas, et võlausaldaja I esitas pankrotiavalduse 7. jaanuaril 2022 ja

võlausaldaja II esitas omakorda täitemenetluse algatamise avaldusel 19. jaanuaril 2022.

3 (5)

Võlausaldaja II ei toonud esile kohtutäituri seniseid ressursimahukaid toiminguid (sh vara

arestimine, enampakkumise korraldamine), mida ei saaks pankrotimenetluses uuesti läbi viia.

Ajutine haldur tegi käesoleva menetluse raames kinnisasja osas järgmiseid toiminguid: selgitas

välja korteriomandite kasutuskorra, üürnikud, ehitise üldandmed ja võimaliku väärtuse. Neil

kaalutlustel pole vara realiseerimisega jätkamine täitemenetluses põhjendatud. Kohtu

hinnangul vajab pankrotimenetluse käigus kontrollimist mh asjaolu, kas võlgnikule kuuluv

kinnisasi on kaasomand või ühisomand, kas see on seotud pärimisega või abieluga ning kas

selle saab arvata enne võimalikku jagamist pankrotivara hulka.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

8. Võlausaldaja II esitas 4. aprillil 2022 määruskaebuse, milles palus tühistada vaidlustatud

määruse resolutsiooni p 11 ning lubada täitemenetluse jätkumist kinnistust võlgnikule

kuuluvate (st nii ühisomandisse kuuluva 581/2343 mõttelise osa kui temale ainuisikuliselt

kuuluva 295/2343 mõttelise osa) osade suhtes sõltumata pankroti väljakuulutamisest.

Võlausaldaja II leiab, et maakohus kohaldas täitemenetluse jätkumise üle otsustades ebaõigesti

materiaalõigust (PankrS § 31 lg 6, TMS § 51¹ lg 1), jättis arvestamata Riigikohtu praktika (mh

lahendid tsiviilasjades nr 2-20-4817 ja 3-2-1-38-17) ning rikkus menetlusõiguse norme (TsMS

§ 442 lg 8). Konkreetsed etteheited ja väited on järgmised:

-

täitemenetluse jätkamise põhjendatuse üle otsustamisel peab kohus analüüsima

taotluse põhjendamiseks esitatud tõendeid ja asjaolusid, aga maakohus jättis

võlausaldaja II esitatud asjaolud ja tõendid hindamata; piisav ei ole viidata

menetlusosaliste seisukohtade erinevusele ega võimalusele kontrollida nõudega

seonduvaid asjaolusid pankrotimenetluses;

-

täitemenetluse jätkamise võimaldamine on mõistlik ja otstarbekas, sest faktiliselt ei

õnnestukski võlgnikule kuuluvaid kinnistu mõttelisi osasid pankrotimenetluses

realiseerida ilma ühisomandit lõpetamata või teise ühisomaniku nõusolekuta;

täitemenetluses on aga ühisomandi võõrandamine võimalik, sest võlausaldajal II on

täitedokument mõlema ühisomaniku vastu;

-

täitemenetluses tuleb lähtuda põhimõttest, et sissenõudja nõue saaks rahuldatud kõige

kiiremal viisil ning, et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada. Kuigi kinnistu ei ole

jagatud korteriomanditeks, on faktilise kasutuskorra järgi välja kujunenud, et võlgnik

ja Q kasutavad kahte korterit. Riigikohtu praktika kohaselt ei anna korteriomandi

mõtteliste osade müük eraldi (eelkõige juhul, mil korteriomandi reaalosaks on eluruum

ja ostjateks võiksid eraldi müümise tõttu osutuda omavahel võõrad isikud) üldjuhul

sissenõudja ja võlgniku huvides sellist tulemust, mis vastaks TMS §-s 8 ja § 53 lg-s 3

seatud eesmärgile sissenõudja nõue võimalikult suures ulatuses rahuldada. Ka

pankrotimenetluses ei ole eelduslikult majanduslikult mõttekas müüa eraldi

pankrotivõlgnikule kuuluvat mõttelist osa korteriomandist. Seetõttu leidis Riigikohus,

et saab eeldada hüpoteegipidaja õigustatud huvide kahjustamist, kui korteriomandi (kui

eluruumi) mõttelised osad müüakse eraldi menetlustes – praegusel juhul võlgniku

mõtteline osa pankrotimenetluses ja Q osa täitemenetluses;

-

kokkuvõttes on täitemenetluse jätkumine pankrotimenetluse ajal säästlikum, kiirem ja

mõistlikum lahendus, sest võlausaldajal on olemas täitedokument ja kohesele

sundtäitmisele allumise kokkulepe, täitemenetluses korteri müümine ei eelda sarnaseid

ajamahukaid ja kulukaid toiminguid kui pankrotimenetluses;

-

taotluse rahuldamata jätmist ei õigusta asjaolu, et enampakkumist pole veel välja

kuulutatud. TMS § 51¹ lg 1 järgi on kohtul eelkirjeldatud põhjendustel alust nõustuda

täitemenetluse jätkumisega sõltumata pankroti väljakuulutamisest. Enampakkumise

väljakuulutamine on vaid üks näitlikustav asjaolu, kuid mitte ainus;

4 (5)

-

lisaks on mõistlik vara müüa täitemenetluses ka seetõttu, et täitemenetluse toimingud

kaasomandi osade enampakkumisel võõrandamise puhul on sarnased (vara hindamine,

vara näitamine, enampakkumise kuulutuse koostamine sarnase infoga). Ostja võib olla

pigem huvitatud kahe korteri kasutusõigusele vastava mõttelise osa ostmisest;

-

kui täitemenetlust ei lubata jätkata, siis on olukord selline, kus võlausaldaja kui ajutise

halduri arvamuse järgi suurim võlausaldaja, kelle nõue on tagatud kaasomandi

mõttelistele osadele kantud ühishüpoteegiga peab oma nõude rahuldamiseks ootama

ära pankrotihalduri poolt Q hagemise ühisomandis oleva kaasomandi osa jagamiseks

ja vastava vaidluse tulemuse. Samas oleks ebaotstarbekas kaasomandi osade eraldi

menetlustes võõrandamine.

9. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis võlgnikule ja võlausaldajale I

tähtaja sellele vastamiseks. Võlausaldaja I vaidles kaebusele vastu, võlgnik ei vastanud.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonna-

kohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 6. mail 2022.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse vaidlustatud osas muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata (TsMS § 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 p 1). Kaebuse esitanud võlausaldaja II

kannab kaebusega seonduvad menetluskulud.

11. Esmalt käsitleb ringkonnakohus võlausaldaja II taotluse sisu ja ulatust. Taotluse ja ka

määruskaebuse kohaselt soovib võlausaldaja II, et kohus lubaks täitemenetluse jätkumist.

11.1. PankrS § 31 lg 6 näeb ette, et pankroti väljakuulutamisel otsustab kohus mh täite-

menetluse jätkamise vastavalt TMS §-s 51¹ sätestatule. Viidatud säte võimaldab kohtul

otsustada, et kohtutäitur viib enampakkumise läbi sõltumata pankroti väljakuulutamisest.

Seadusest ei tulene võimalust kohtul otsustada üldiselt täitemenetluse jätkumine, vaid TMS

§ 51 lg 1 järgi täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Jätkuda saab

täitemenetluses vaid seadusega selgelt ette nähtud piires, st kohtu vastava otsustuse korral saab

kohtutäitur viia läbi enampakkumise. Õige on võlausaldaja II arusaam, et TMS § 51¹ lg-s 1

nimetatud enampakkumise väljakuulutamise tingimus on vaid üks võimalik olukord, aga see

puudutab ainult kohtu otsustuse aluseid, mitte piire. Seega ei saaks võlausaldaja saavutada oma

taotluse (ja määruskaebuse) resolutsioonis märgitud tulemust.

11.2. Eelnev ei takista taotluse ja kaebuse sisulist lahendamist. PankrS § 3 lg 2 kolmas lause

sätestab, et mh pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad

lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses.

TsMS § 477 lg 5 järgi ei ole kohus hagita asjas seotud menetlusosaliste esitatud taotlustega, kui

seadusest ei tulene teisiti. Järelikult saab kohus võlausaldaja II taotluse alusel hinnata, kas

esineb alus lubada kohtutäituril viia enampakkumine läbi sõltumata võlgniku pankroti

väljakuulutamisest.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja II taotluse rahuldamiseks alus

puudub. Nõustudes ka vastavate põhjendustega, märgib ringkonnakohus vastuseks kaebuse

väidetele järgmist.

12.1. Täitemenetluses enampakkumise läbiviimine pärast pankroti väljakuulutamist on pigem

erandlik (pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri, 195 SE, Riigikogu

XIV koosseis, lk 4). Seega peab esinema teatav asjaolude kogum, mis õigustab erandi tegemist

TMS § 51 lg 1 üldreeglist. Nende asjaolude hindamisel on kohtul kaalutlusõigus ja selle põhjal

tehtud otsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kaalumispiire on oluliselt

ületatud või muid menetlusnorme oluliselt rikutud. Käesoleval juhul see nii ei ole.

5 (5)

12.2. Võlausaldaja II tugineb peamiselt väidetele, et tema huvides on võlgniku ja Q mõtteliste

osade ühine müümine täitemenetluses, sest tal on mõlema isiku vastu täitedokument. PankrS

§ 2 esimene lause sätestab, et pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded

võlgniku vara arvel samas seaduses ettenähtud korras. Seega peab kohus pankrotiasjas järgima

ühtviisi kõigi võlausaldajate, aga ka võlgniku huve, mitte aga tegema otsustust ühe võlausaldaja

huvide põhjal. Õige on võlausaldaja I argument, et võlausaldaja II nõude osaline või tervikuna

rahuldamine ühisomandi arvel võib asjatult eirata ühisomandi lõpetamise reegleid, mis

kahjustaks nii võlgniku kui ka teiste võlausaldajate huve.

12.3. Maakohtu põhjendused ei ole vastuolus kohtupraktikaga. Kaebuses viidatud lahenditest

ei tulene, et enampakkumine tuleks kehtiva õiguse järgi eelistatavalt läbi viia täitemenetluses.

12.4. Pankrotihaldur märkis 13. aprilli 2022 võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, et tema

hinnangul on mõistlik ja majanduslikult otstarbekas müüa kinnistu mõttelised osas koos

kohtutäituriga enampakkumisel. Sellisel juhul vara müügist ½ laekub kohtutäiturile ja ½ laekub

pankrotivara hulka. Ühisvara müüb täitur ja kannab pool müügist laekuvast summast

pankrotivarasse, kaasomandi osa saab pankrotihaldur müüa ühiselt koos kohtutäituriga. Kui

võlausaldajad seda seisukohta toetavad ja ühiste toimingutega nõustub ka kohtutäitur, siis ei ole

ette näha takistusi vara võõrandamiseks mõisliku aja jooksul.

12.5. Maakohus võttis asjakohaselt arvesse pankrotiavalduse ja täitemenetluse algatamise

avalduse aega – vastavalt 7. ja 19. jaanuar 2022. Ringkonnakohus leiab, et TMS § 51¹ eesmärk

ei ole vähemalt üldjuhul võimaldada enampakkumise korraldamist täitemenetluses, mis algas

pärast pankrotimenetlust. Käesolevas asjas ei ole pankrotimenetlus kestnud ebamõistlikult

kaua, samuti polnud täitemenetluses enne pankrotimääruse kuulutamist tehtud toiminguid, mis

õigustaks enampakkumise läbiviimist.

13. Kaebemenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja II (määruskaebuse

esitaja) kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete

järgi rahaliselt kindlaks määrata avaldaja kulunimekirja alusel. Võlausaldaja I (avaldaja) taotles

360 euro hüvitamist, mis on tasu 3 t õigusteenuse eest tasumääraga 120 eurot/t (käibemaksu ei

lisandu). Võlausaldaja II leidis, et kulude hüvitamise taotlus on puudustega ja selles märgitud

esindaja tasumäär liiga kõrge. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus piisavalt selge.

Võlausaldaja I kulunimekirjas märgitud ajakulu 3 t on vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega

tutvumine ja vastuse koostamine 2 t ning seisukohale ja kulunimekirjale vastamine 1 t).

Esindaja tunnitasu määrana on kohane 80 eurot. Kohus võtab arvesse, et advokaadi tunnitasu

on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja

alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole.

Käibemaksu hüvitamist võlausaldaja I ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb võlausaldajal II hüvitada

kaebemenetluse kuluna 240 eurot (= 3 t × 80). Rahuldamata jääb taotlus 120 euro (= 360 – 240)

hüvitamiseks. Vastavalt võlausaldaja I taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist.

14. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. PanrkS § 5 lg 2

järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta pankrotiasjas edasi kaevata

üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. Alates 5. jaanuarist 2021 ei näe PankrS § 32

enam ette võimalust vaidlustada ringkonnakohtu määrust, mis on tehtud pankrotimääruse

vaidlustamisel. Seega ei saa käesoleva määruse peale määruskaebust esitada. Vastavalt

Riigikohtu praktikale ei võimalda TsMS sisulise kaebeõiguse puudumise korral vaidlustada ka

menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist (vt nt 20. septembri 2021 määrus

tsiviilasjas nr 2-20-16848 ja 4. oktoobri 2021 määrus tsiviilasjas nr 2-18-110037).

(allkirjastatud digitaalselt)