2-20-10488/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. mai 2022

Tsiviilasja number

2-20-10488

Tsiviilasi

H.H. hagi V.V.i, R.R., B.B. ja A.A. vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3423 eurot 72 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 27. septembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.V.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja

I):

V.V.

(isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Maksim

Fedotov

Vastustaja

(hageja):

H.H.

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Hillar Villers

Kostjad II, III ja IV maakohtu menetluses:

R.R. (isikukood XXXXXXXXXXX)

B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX)

A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada V.V.i apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 27. septembri 2021. a

otsus osas, milles maakohus rahuldas H.H. nõude

V.V.i vastu 932 euro 26 sendi saamiseks ajavahemiku

1. november 2018 – 20. mai 2020 eest ja

menetluskulude jaotuse osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta H.H.

nõue V.V.i vastu võlgnevuse 932 euro 26 sendi

saamiseks rahuldamata ajavahemiku 1. november

2018 – 20. mai 2020 eest ja jätta menetluskulud poolte

endi kanda.

3. Lugeda kohtuotsuse

resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada H.H. hagi osaliselt.

3.2. Mõista V.V.ilt H.H. kasuks välja võlgnevus

5821 eurot 17 senti ajavahemiku 1. jaanuar 2017

kuni 20. mai 2020 eest.

3.3. Mõista V.V.ilt H.H. kasuks viivis VÕS § 113 lg-

s 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi

esitamisest (s.o 21. juulist 2020) põhinõudelt 5821

eurolt 17 sendilt kuni põhinõude täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. H.H. (hageja) esitas 21. juulil 2020 Viru Maakohtule hagi V.V.i (kostja I), R.R. (kostja II),

B.B. (kostja III) ja A.A. (kostja IV) vastu võlgnevuse saamiseks.

8. jaanuaril 2021 esitatud hagi täienduste kohaselt palub hageja mõista kostjatelt solidaarselt

või alternatiivselt kostjalt I välja võlgnevused 7673 eurot 95 senti, 2300 eurot, 933 eurot 78

senti ja seadusjärgse viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud

palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda või alternatiivselt kostja I kanda. Hageja loobus

samas menetlusdokumendis nõudest kostja IV vastu.

Hageja ja tema endise abikaasa ühisomandis oli korteriomand asukohaga XXXXX (registriosa

number XXXXXXX), millest hageja endise abikaasaga loobus 18. mail 2020 Eesti Vabariigi

kasuks. Kostja I ja hageja vahel 2003. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi kostja I

omandama nimetatud korteri, kuid vastavat tehingut nõutud vormis kostja I ja hageja ning tema

endise abikaasa vahel ei sõlmitud. Kostjad on alates 2003. aastast kuni 21. maini 2020

kasutanud ja vallanud korterit, jättes samas valdavas osas tasumata korteriga seonduvad

majandamiskulud ning tasu korteri kasutamise eest. Hageja ja kostjate vahel ei ole vormistatud

kirjalikku üürilepingut. Kostja I ja hageja vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe korteri

kasutamiseks 2003. aastal ja see kehtis kuni 31. oktoobrini 2018. Hageja esitas 2. oktoobril

2018 kostjatele korteri vabastamise, alternatiivselt üürilepingu ülesütlemise, valdusest

väljanõudmise ja võlgnevuse tasumise nõude.

Hageja nõudis enda korteri kasutamise ja valdamise eest tasu (üüritasu) perioodi

1. jaanuarist 2015 kuni 31. oktoobrini 2018 eest 2300 eurot (46 kuud x 50 eurot kuus) kostjatelt

solidaarselt ja kui kostjad solidaarselt ei vastuta, siis kostjalt I.

Alates 1. novembrist 2018 puudus kostjatel õiguslik alus korterit kasutada ja vallata. Kostjad

korterit ei vabastanud ja selle valdust hagejale üle ei andnud. Seega on kostjad kohustatud

tasuma hagejale võlaõigusseaduse (VÕS) § 335 kohaselt kahjuhüvitisena üüri, mis on

samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline ning kandma kulud (korteriühistu

poolt esitatud arved). Isegi kui hageja ja kostja I vahel oleks sõlmitud korteri tasuta kasutamise

leping, siis see ei vabasta kostjat I korteri kasutamisega seonduvate kulutuste tasumisest.

Hageja nõudis kostjatelt korteri kasutamisega seotud kommunaalkulude 7673 euro 95 sendi

tasumist alates 1. jaanuarist 2015 kuni 20. maini 2020 ja kui kostjad nõude eest solidaarselt ei

vastuta, siis kostjalt I. Hageja esitas kohtule korteriühistu tasumata igakuised arved.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt või alternatiivselt kostjalt I alates 1. novembrist 2018 kuni

20. maini 2020 välja mõista 933 eurot 78 senti (18 kuud x 50 eurot kuus ja 21 päeva - 33,78

eurot) kahjuhüvitisena korteri kasutamise eest või alternatiivselt kasutuseelisena, kui üürisuhet

ei tuvastata.

Asjaolu, et kostja I kavatses osta korteri (st sõlmida korteri müügi- ja asjaõiguslepingu) ja tasus

30 000 Eesti krooni (5000 Eesti krooni tasumine on tõendamata), ei oma tähtsust. Korteri

omand ei ole üle läinud. Kostjate elukohana on rahvastikuregistrisse kantud korter, millest

kantuna on kõik kostjad seotud võla kujunemisega. Kostja I aegumise vastuväide on üldine ja

arusaamatu. Hageja ei ole kostja I arvelt rikastunud. Tasaarvestamiseks puudub alus, kuna

kostja I ei ole hageja vastu esitanud mingeid nõudeid. Juhul kui kostja I esitaks hageja vastu

nõude alusetu rikastumise sätete alusel, siis oleks nõue sissenõutav alates aastast 2003 ja see

oleks aegunud. Kuna kostjad tuginesid üürisuhete regulatsioonile, siis on kostjad sisuliselt

tunnistanud, et poolte vahel oli sõlmitud üürileping.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Kostjatele ei ole kätte toimetatud hageja poolt maakohtule esitatud kirja, millega advokaat

hageja nimel teavitas 2018. aastal kostjaid sellest, et nendega sõlmitakse korteri üürileping.

Hageja kohtule esitatud dokumentidest ja kohtuistungi käigus antud selgitustest ei tulene, et

hageja ja kostjate vahel oleks sõlmitud üürileping või et kostjad oleks endale võtnud kohustusi.

Kostjate II ja III, kes olid 2003. aastal alaealised, vastu esitatud nõuded on tõendamata ja need

tuleb jätta rahuldamata. Kostja I ei ole andnud nõusolekut üürilepingu sõlmimiseks ja poolte

vahel ei ole kooskõlastatud üüritasu suurust.

Kommunaalteenuste võlgnevuse nõue on aegunud. Hageja nõuete aegumistähtaeg on

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi 3 aastat. Hageja nõuete aegumistähtaeg

on piiratud 1. septembriga 2017. Varasemalt tekkinud kinnisvara hooldusnõuetele tuleb

kohaldada aegumist.

Kostjad kavatsesid soetada hagejale kuuluva korteri ja pooled leppisid kokku korteri

müügihinnas 35 000 Eesti krooni (2237 eurot 85 senti). Kostja I andis 5000 Eesti krooni

hagejale üle oma abikaasa juuresolekul ja ülejäänud 30 000 krooni kandis kostja üle hageja

arvele (25. juulil 2003, 2. augustil 2003 ja 20. detsembril 2003). Notar tuvastas, et korter on

abikaasade ühisvara ja tehingu tegemiseks oli vaja teise abikaasa nõusolekut. Hageja lubas

lähiajal nõusoleku saada ja seniks kostjal ja tema perel korteris elada. Hageja andis 2003. aastal

kostjale õiguse korteris elada ja seejuures ei pannud hageja kostjale ega tema perele kohustust

maksta renditasu. Hageja on kostjate arvel alusetult rikastunud, kuivõrd korteri müügitehingut

ei toimunud. Eelviidatud summa võrra tuleb hageja nõudeid VÕS § 197 alusel alandada

(tasaarvestada). VÕS § 308 alusel tuleb kostjalt I saadud 2237 eurot 85 senti pidada tagatiseks

ja seda raha võib hageja kasutada võlgnevuse osa kustutamiseks.

Hageja ei ole tõendanud hagiavalduses olevat võlga. Korteriühistu raamatupidamise

dokumentidest ei nähtu, millise perioodi eest võlgnevus tekkis ja millest see koosnes.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 27. septembri 2021. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I

hageja kasuks välja võlgnevuse 5821 eurot 17 senti (1. jaanuarist 2017 kuni 20. maini 2020) ja

932 eurot 26 senti (1. novembrist 2018 kuni 20. maini 2020) ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest põhinõudelt 6753 eurolt 43 sendilt kuni

põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud 38,08% ulatuses hageja ja 61,92%

ulatuses kostja I kanda.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kinnistu registriosa nr XXXXXXX, asukohaga XXXXX

oli hageja ja tema endise abikaasa ühisomandis, korter loovutati Eesti Vabariigile (EV on

omanik alates 21. maist 2020), kostja I kasutab viidatud korterit alates juunist 2003 kuni

tänaseni, kostjatel oli rahvastikuregistris korterisse sissekirjutus. Vaidlust ei ole, et korteri eest

on osaliselt tasutud müügisumma, kuid korteri müügi- ja asjaõiguslepingut ei ole sõlmitud ning

korteriomandit kostjale I üle ei ole läinud.

Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel ei olnud sõlmitud korteri üürilepingut. Kostjate

tahet üürilepingu sõlmimiseks hageja TsMS § 230 lg 1 mõistes tõendanud ei ole. Hageja ja

kostja I 9. juunil 2021 kohtuistungil vande all antud ütlustega on tõendatud, et hagejal ja

kostjatel ei olnud kokkulepet üüritasu maksmise osas. Ka ei ole osundatud asjaolu ühestki

dokumentaalsest tõendist otseselt ega kaudselt tuvastatav. Seega ei lasunud kostjatel kohustust

tasuda korteri kasutamise eest VÕS § 271 mõistes üüri.

Maakohtu arvates on käitumisele, mh ütlustele, tuginedes põhjust arvata, et kostja I ja tema

pereliikmete (kostjate II ja III osas alates 2003 kuni täisealiseks saamiseni, kostja I osas juunist

2003) valduses ja kasutuses on olnud hagejale kuulunud korteriomand ning hageja ei ole

küsinud kasutamise eest tasu. Kostjad on kasutanud hagejale kuulunud korteriomandit tasuta,

seejuures hageja nõusolekul ja teadmisel. Poolte ütlused kinnitavad, et korteri kasutamisega

seotud kokkulepe sõlmiti hageja ja kostja I vahel. Seega ei vastuta kostjad hageja ees VÕS § 65

mõttes solidaarselt. Hageja andis kostjale I ja tema perekonnaliikmetele õiguse elada tasuta

korteris kuniks teostatakse müügitehing, seda aega ei olnud pikema aja möödumisel kindlaks

määratud. Eseme kasutustähtaega, kui tingimust hageja ja kostja I vahel ei ole määratud. Seega

tuleb hageja ja kostja I vaheline eluruumi kasutussuhe kvalifitseerida tähtajatu tasuta

kasutamise lepinguna VÕS § 389 mõttes.

Poolte vande all antud ütluste järgi kohustus kostja I korteri tasuta kasutamise kokkuleppe

kohaselt tasuma üksnes korteri kommunaalteenuste (KÜ ja elektriarvete) eest, milleks annab

aluse VÕS § 391 lg 1. Seega lasus kostjal I kommunaalkulude tasumise kohustus. Maakohus

kohaldas võlgnevuse perioodi 1. jaanuarist 2015 kuni 31. detsembrini 2016 osas aegumist ja

luges vastaval perioodil olevad nõuded, sh viivisenõude TsÜS § 154 ja § 144 alusel aegunuks.

Hageja esitatud korteriühistu arvetega 1. jaanuarist 2017 kuni 20. maini 2020 on tõendatud

kommunaalteenuste võlgnevus 5821 eurot 17 senti.

Hageja on kostjatele esitanud 2. septembril 2018 nõudekirja pealkirjaga: „Korteri vabastamise,

alternatiivselt üürilepingu ülesütlemise, valdusest väljanõudmise ja võlgnevuse tasumise

nõudes“. Hageja luges nõudekirjas igasugused korteri asukohaga XXXXXX kasutamisõigused

lõppenuks alates 31. oktoobrist 2018 ja on palunud kostjatel vabastada korteri valdus 31.

oktoobrist 2018 ning tasuda võlgnevus 12 746 eurot 60 senti 31. oktoobril 2018. Seega on

hageja osundanud kostjate poolsele rikkumistele, andnud võlgnevuse tasumiseks tähtaja ja

öelnud üles ka korteri kasutusõigused. Nõudekirja sisust lähtuvalt oli tegemist tasuta

kasutamise lepingu erakorralise lõpetamisega VÕS § 196 mõttes. Asja tasuta kasutamise leping

on kestvusleping VÕS § 195 lg 3 tähenduses. Hagejal esines tasuta kasutamise lepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks mõjuv põhjus ja lepingu rikkumiseks tuleb pidada

kommunaalkulude niivõrd pikaajalist maksmata jätmist, milleks ei pidanud hageja enam andma

täiendavat tähtaega (VÕS § 196 lg 1, VÕS § 114).

Nõudekirja sai väljastusteate kohaselt kätte kostja I alaealine laps. Kostjatele edastatud

nõudekirjad on tähtaja möödumisel hagejale tagastatud. Täiendavaid tõendeid hageja

nõudekirja kättesaamise kohta esitanud ei ole. Maakohus leidis, et kuivõrd nõudekirjas teatas

hageja lepingu rikkumisest ning andis selle rikkumise kõrvaldamiseks täiendava tähtaja ja

sealjuures ütles üles korteri kasutusõigused, kohaldus erinormina TsÜS § 70. Seega tuleb

hageja 2. oktoobri 2018 nõudekiri vaatamata kostja I vastuväidetele lugeda kättesaaduks ajal,

mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud. Hageja on tõendanud oma tahteavalduse

väljendamist ning seda, et ta valis tahteavalduse edastamiseks mõistliku pooltevahelistes

suhetes tavalise viisi ehk edastas nõudekirja tähitult posti teel. Kostjale I on nõudekiri tähitud

kirjaga edastatud tema elukoha aadressile, kandesse on kiri Pärnus antud 22. oktoobril 2018 ja

hoiutähtaja möödumisel tagastatud 9. novembril 2018. On ebausutav, et kostja I ei olnud

alaealisele lapsele edastatud nõudekirjast teadlik. Seega tuleb nõudekiri (lepingu ülesütlemise

avaldus) lugeda kostja I poolt kättesaaduks hiljemalt 27. oktoobril 2018, kuivõrd vastav

nõudekiri adresseeriti samale aadressile ja samal ajal nagu kostja I alaealisele tütrele.

Eeltooduga on tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise formaalne eeldus täidetud ja

ülesütlemine on kehtiv ning leping lõppes 31. oktoobril 2018.

Eeltoodu alusel rahuldas maakohus VÕS § 391 lg 1 (periood 1. jaanuar 2017 kuni 31. oktoober

2018), § 101 lg 1 p 1 ja § 1037 (periood 1. november 2018 kuni 20. mai 2020) alusel hageja

nõude kostja I vastu 5821 euro 17 sendi nõudes. Maakohus jättis nõude 1852 euro 78 sendi osas

rahuldamata.

Kuna maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud tasuta kasutamise leping ja

üüritasus kokkulepe puudus, ei ole hageja teine nõue, mis seisneb korteri kasutamise ja

valdamise tasus summas 2300 eurot tasuta kasutamise lepingulise aluse olemasolul ja tasu

kokkuleppe puudumisel perioodi 1. jaanuarist 2015 kuni 31. oktoobrini 2018 osas põhjendatud.

Hageja ei ole tõendanud, et kostjad II ja III oleksid perioodil 1. novembrist 2018 kuni 20. maini

2020 korterit valdanud ja kasutanud (sh ilma hageja nõusolekuta). Alates 1. novembrist 2018

kuni 20. maini 2020 puudus kostjal I korteri kasutamise õigus. Kasutuseelise suurus 50 eurot

kuus on mõistlik ega ole ülemäärane ning on VÕS § 1037 lg-st 1 tulenevalt lubatav. Maakohus

pidas kostja I vastu esitatud hageja kasutuseelise nõuet 932 eurot 26 senti põhjendatuks.

Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja I tasaarvestatav (VÕS § 1028 lg 1 alusel

esitatud alusetu rikastumise) nõue on aegunud. Maakohtu hinnangul sai kostja I hageja

rikastumisest teada iga makse tegemisel (maksed: 25. juuli 2003, 2. august 2003, 20. detsember

2003) ning kõigi maksete osas on möödunud TsÜS § 151 lg-des 1 ja 2 sätestatud tähtaeg.

Käesoleval juhul ei ole tasaarvestuse avaldus põhjendatud ja maakohus jättis selle VÕS § 200

lg 4 alusel rahuldamata. Tasaarvestus ei ole lubatud, kuna hageja on esitanud tasaarvestavale

poole nõudele aegumise vastuväite, mis välistab täielikult nõude maksmapaneku, st esineb alus

kohustuse täitmisest kestvalt keeldumiseks. Nõue 2237 eurot 85 senti ei ole VÕS § 308 mõttes

tagatis, vaid korteri ostusumma.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse kostjalt I hageja kasuks välja mõistetud võlgnevuse 5821 euro 17 sendi, võlgnevuse 932

euro 26 sendi ja viivise osas ning teha uus otsus, millega vähendada võlgnevust tagatisraha

arvelt ja välja mõista kostjalt I hageja kasuks võlgnevus 3583 eurot 32 senti (1. jaanuari 2017

kuni 20. mai 2020 eest) ning jätta rahuldamata hageja nõue võlgnevuse 932 euro 26 sendi

väljamõistmise osas (1. novembri 2018 kuni 20. mai 2020). Kostja I palub jätta menetluskulud

hageja kanda.

Kostja I leiab, et maakohus ignoreeris hageja esitatud tõendeid ja dokumente ning andis poolte

esitatud tõendite osas vale hinnangu. Maakohus suhtus kostja esitatud dokumentide ja tõendite

uurimisse pinnapealselt. Maakohtu järeldused on vastuolus asjas esitatud dokumentidega.

Kostja ei ole nõus üürivõla väljamõistmisega 932 euro 26 sendi suuruses summas. Kostja I peab

ebaõigeks maakohtu hinnangut poolte käitumisele 2018. aastal ja ei nõustu maakohtu

järeldustega 2018. aastal sõlmitud eluruumide üürilepingule. Hageja esitas maakohtule

Advokaadibüroo Kaire Aus 2018. aasta kirja, millega advokaat Olavi Järve teavitas hageja

nimel kostjaid sellest, et kostjatega sõlmitakse üürileping. Nimetatud kirja kostjatele kätte ei

toimetatud. Vastavalt TsMS § 324 sätetele leiab kostja I, et fakt selle kohta, et kiri oli kostja I

tütrele kätte antud, ei tõenda, et see oli kätte antud ka kostjale I. Kostjat I ei teavitatud sellest,

et temaga oli 2018. aastal sõlmitud eluruumi üürileping üüritasuga 100 eurot. Aastatel 2018

kuni 2020 ei esitanud hageja kostjale I ja tema pereliikmetele arveid ja ei saatnud teatiseid

üüritasu võla kohta. Lepingut hageja ja kostja I vahel ei sõlmitud. Seega ei olnud hagejal

seaduslikke aluseid nõuda kostjalt I üüritasu ajavahemikus 2018. aastast kuni 2020. aastani.

Hageja nõue 932 euro 26 sendi väljamõistmise osas tuleb jätta rahuldamata.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega raha osas, mille hageja sai kostjalt I korteri ostmisel.

Hageja ei kandnud kahju vaid rikastus kostja arvelt. 2003. aastal keeldus hageja oma korteri

müümisest. Seega oleks pidanud hageja raha kostjale I tagastama, kuid hageja seda ei teinud.

Vastavalt VÕS §-le 308 tuleb hagejal kostjalt I saadud 2237 eurot 85 senti pidada tagatiseks.

Kui oleks tekkinud kommunaalteenuste võlg, oleks hageja saanud seda raha kasutada võla

kustutamiseks. Selle arvel oleks võlasumma vähenenud 2237 euro 85 sendi võrra. Seega tuleb

vähendada maakohtu poolt väljamõistetud võlga 5821 eurot 17 senti tagatisraha 2237 euro 85

sendi võrra. Järelikult on võlgnevuse suurus 3583 eurot 32 senti.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus on väga detailselt uurinud kõiki menetluses esitatud tõendeid, seletusi ja väiteid.

Kostja I on ekslikul seisukohal, et Advokaadibüroo Kaire Aus 2018. a kirjaga teavitas kostjaid

sellest, et nendega sõlmitakse korteri üürileping. Maakohus on põhjalikult käsitlenud

üürilepinguga seonduvat ning leidis, et tegemist oli tasuta kasutamise lepinguga VÕS § 389

mõttes. Seega jääb arusaamatuks kostja I käsitlus üürilepingu sõlmimise kohta. Kaebuses

toodud summa 932 eurot 26 senti ei ole üüritasu vaid kasutuseelise nõue perioodi 1. novembrist

2018 kuni 20. maini 2020 eest.

Väär ja tõendamata on kostja I seisukoht, et hageja rikastus kostja I arvelt. Kostja I tasaarvestuse

avaldus ei ole põhjendatud ja nõue 2237 eurot 85 senti on korteri ostusumma. VÕS § 308

kohaldub siis, kui on sõlmitud eluruumi üürileping. Praeguses asjas on tuvastatud, et eluruumi

üürilepingut sõlmitud ei olnud.

Kostja taotles ka maakohtu otsuse tühistamist põhinõudelt viivise väljamõistmise osas, kuid ei

ole vastavat taotlust põhjendanud. Taotlus tuleb jätta tähelepanuta, kuna see ei vasta TsMS

§ 633 lg 2 p 3 ja lg 3 sätestatud nõuetele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude

võlgnevuse 932 euro 26 sendi (1. novembrist 2018 kuni 20. maini 2020) väljamõistmiseks ning

menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab

hageja nõude võlgnevuse 932 euro 26 sendi osas rahuldamata. Muus osas jääb maakohtu otsus

muutmata.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei

ole vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja I vastu 3583 euro 32 sendi

saamiseks ja selles osas on maakohtu lahend TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja tema endise

abikaasa ühisomandis oli korteriomand asukohaga XXXXXXX. Korteriomandi omanikuks on

alates 21. maist 2020 Eesti Vabariik, kostja I kasutab korterit alates juunist 2003 kuni tänaseni.

Korteri eest on osaliselt tasutud ostuhind, kuid korteri müügi- ja asjaõiguslepingut ei ole

sõlmitud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel oli

sõlmitud tähtajatu korteriomandi tasuta kasutamise leping VÕS § 389 mõttes. Teiste kostjatega

hageja lepingulisi suhteid tõendanud ei ole. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, mille

kohaselt kohustus kostja I vastavalt poolte kokkuleppele tasuma korteri kommunaalteenuste ja

korteriühistuga seotud kulude eest, kasutamisega seotud kulude (kommunaalkulude) kandmise

kohustus ei muuda lepingut tasuliseks.

Maakohus on õigesti hinnanud kostja I ja hageja vande all antud ütlusi ning asjas esitatud

dokumentaalseid tõendeid, seisukohti ja vastuväiteid Ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtu otsuse põhjendustega (otsuse p-d 13–14) ja ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu

otsuse põhjendusi.

8. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatud kostja I poolse

kommunaalteenuste võlgnevuse kujunemist ja summa suurust.

Hageja väitel on ta kostjatele esitanud 2. oktoobril 2018 nõudekirjad korteri vabastamise,

alternatiivselt üürilepingu ülesütlemise, valdusest väljanõudmise ja võlgnevuse tasumise

nõudes (I kd, tlk 14jj). Hageja saatis kirjad kostjatele tähitud kirjadega. Väljastusteadete

kohaselt on saadetud nõude kätte saanud üksnes kostja I alaealine laps A.A. (I kd, tlk 17).

Kostjatele I, II ja III edastatud kirjad on tähtaja möödumisel hagejale tagastatud (I kd, tlk 18–

19). Maakohus tuvastas, et muid tõendeid hageja nõudekirja kättesaamise kohta esitanud ei ole.

Vaidlust ei ole poolte vahel ringkonnakohtus selles, et kostja I ei ole korteriomandi

kõrvalkulude eest tasunud ajavahemiku eest, mille suhtes maakohus hageja nõude rahuldas.

Seega on kostja I poolte vahelist lepingut rikkunud ning lepingu rikkumisest teatamisele

kohaldub TsÜS § 70. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on tõendanud oma

tahteavalduse väljendamist ning seda, et ta valis tahteavalduse edastamiseks mõistliku viisi,

hageja edastas nõudekirja tähitult posti teel (I kd, tlk 18), seega saab lepingurikkumisest

teatamist lugeda kostja I poolt kättesaaduks.

Ringkonnakohus leiab aga, et lepingurikkumisest teavitamine TsÜS § 70 järgi ei hõlma

ülesütlemisest teavitamist. Riigikohus on 1. novembri 2017. a otsuses tsiviilasjas nr 2-15-17677

p-des 12jj leidnud, et olukorras, kus teade lepingurikkumisest edastatakse koos lepingu

ülesütlemise tahteavaldusega, ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70

sätestatut. Seega tuleb hageja poolse ülesütlemise kättesaamise suhtes kohaldada TsÜS § 69 lg

3 sätteid. Tahteavalduse tähitud kirjaga kättetoimetamise kohta TsÜS § 69 lg 3 korral on

Riigikohus olnud mitmes lahendis seisukohal, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse

hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse

saajal mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 14).

Ringkonnakohus leiab, et kostja I suhtes ei saa lepingu ülesütlemisteadet TsÜS § 69 lg 3 mõttes

kättetoimetatuks lugeda ka sellega, et kostja I alaealine laps sai kätte alaealisele lapsele endale

suunatud ülesütlemisteate. Seega ei lõppenud pooltevaheline tasuta kasutamise leping

hagejapoolse ülesütlemisega 1. novembrist 2018. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ja

kostja I vaheline leping kehtis ja kostjal I oli õiguslik alus korteriomandi kasutamiseks, siis ei

ole hageja kasutuseelise hüvitamise nõude eeldused VÕS § 1037 lg 1 järgi täidetud.

9. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited, mis on seotud kostja I poolse

2003. aastal hagejale tasutud ostuhinna arvestamisega VÕS § 308 järgseks tagatisrahaks, ei ole

õiguslikult põhjendatud. Kostjad on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et nad ei ole

hagejaga üürilepingut sõlminud, seega puudub alus ka lepingujärgsete kohustuste täitmiseks

seatud tagatise regulatsiooni kohaldamiseks.

Kostja I maksis hagejale korteriomandi müügihinna. Kui müügilepingut hiljem siiski ei

sõlmitud, oli kostjal I õigus nõuda seda summat kui alusetult saadut hagejalt tagasi. Hageja

väitel on kostja I nõue aegunud (II kd, tlk 6). Alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi

teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Seega on alusetu rikastumise nõude

aegumise algus seotud õigustatud isiku poolt alusetust rikastumisest tulenevast nõudest (sh

rikkuja isikust) teadasaamise või teada saama pidamisega. Kostja I selgitas maakohtule, et ta

pöördus 2003. a sügisel juristi poole, kui ta sai teada, et müügilepingut ei sõlmita. Jurist soovitas

10 aastat oodata. Seega algas aegumistähtaeg 2003. aastal ning nõue oli aegunud hiljemalt 2006.

aasta lõpuks. Aegumise seisukohalt ei ole oluline, kas kostja I sai ka õiguslikult aru nõude

olemasolust (vt nt Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-14, p 12).

Kostja ei ole menetluses tuginenud asjaoludele, millest võiks järeldada, et hageja käitumine ja

sellest tulenevalt ka aegumise vastuväitele tuginemine võiks olla vastuolus hea usu

põhimõttega.

10. Kostja palub apellatsioonkaebuses, et ringkonnakohus tühistaks ka otsuse resolutsiooni p-i

4, millega maakohus mõistis kostjalt lisaks põhinõudele välja ka viivise põhinõudelt kuni

põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja I oma taotlust põhjendanud,

ringkonnakohus jätab kostja I taotluse rahuldamata.

11. Apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu muudab ringkonnakohus ka menetluskulude

jaotust maakohtu menetluses.

Maakohus jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi vastavalt hagi rahuldamise ulatusega.

Seejuures lähtus maakohus proportsiooni arvutamisel maakohtu otsuses märgitud tsiviilasja

hinnast, milleks on 10 907 eurot 73 senti ja põhinõude rahuldatud ulatusest, milleks on 6753

eurot 43 senti.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on tsiviilasja hinna määranud ebaõigesti. TsMS § 137 lg

11 kohaselt võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus

määratud ebaõigesti. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse tsiviilasja hinda.

TsMS § 124 lg 1 esimese lause kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul

hagihind nõutava rahasummaga. TsMS §133 lg-te 1 ja 2 järgi arvutatakse hagihind põhinõude

ja kõrvalnõuete järgi. TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse

hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud

viivise summale.

Hageja nõueteks oli põhinõue 10 907 eurot 73 senti ning lisaks ka viivis põhinõudelt 0,0219%

päevas kuni põhinõude täitmiseni. Seega oli tsiviilasja hind maakohtus 11 780 eurot 35 senti

(10 907,73 + 1 aasta viivis 872,62).

Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi osaliselt, s.o põhinõude osas 5821 eurot 17 senti

ning sellelt viivise väljamõistmise osas, 1 aasta viivise nõue rahuldatud põhinõudelt tsiviilasja

hinna mõistes on 465 eurot 69 senti. Seega rahuldatakse hageja nõuded umbes 50% ulatuses.

Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse samuti vaid osaliselt. Sellest tulenevalt on põhjendatud

jätta menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 ja § 171 lg-

le 1 poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke