2-20-141250/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.05.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-141250

Tsiviilasi

MANGWANANI AKANAKA OÜ hagi X vastu

2 500 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

MANGWANANI AKANAKA OÜ apellatsioonkaebus,

hind 3 563,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja MANGWANANI AKANAKA OÜ (registrikood

12889177) seaduslik esindaja PJ

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Pärnu Maakohtu 19.01.2022 otsuse resolutsioon, muutes osaliselt

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jätta hageja kanda. Määrata kindlaks, et

hagejal ei tule apellatsioonimenetluse menetluskulusid kostjale hüvitada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. MANGWANANI AKANAKA OÜ (hageja/osaühing) esitas 10.11.2020 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-lt (kostja) võlgnevuse saamiseks. Seoses kostja vastuväite

esitamisega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis hageja nõude üle Harju

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 26.11.2020 (täpsustatud

22.12.2020) hagi. Harju Maakohtus andis 15.01.2021 kohtualluvuse puudumisel hagi

menetlemiseks üle Pärnu Maakohtule. Hagi võeti menetlusse 14.05.2021.

2. Hageja palus mõista kostjalt põhivõlgnevuse 2 500 euro ja viivise 863,39 eurot (periood

03.08.2016 – 26.11.2020) ja kohustada tasuma edasiulatuvat viivist seadusjärgses määras alates

27.11.2020 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja täpsustas 22.12.2021 nõude sissenõutavaks

muutumise kuupäeva ja sissenõutavaks muutnud viivise summat, so 862,84 eurot (viivise

periood 04.08.2016-26.11.2021). Hageja nõudis kostjalt kohustuse täitmist ja alternatiivselt

kahju hüvitamist. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

Hagi asjaolude kohaselt asutas kostja 03.08.2015 hageja (hageja varasem ärinimi Mirwell OÜ).

Kostja võttis endale põhikirja lisa p-de 2.1 ja 2.2 alusel kohustuse tasuda asutava osaühingu

osakapitali sissemakse 1 aasta jooksul, kuid kõige hiljem äriseadustiku (ÄS) § 1401 lg-s 2 või

3 nimetatud nõude esitamisel. Tartu maakohtu registriosakond kandis hageja äriregistrisse

04.08.2015. Kostja kohustus äriühingu esmase kapitaliseerimise osas saabus 03.08.2016.

Seisuga 26.11.2020 polnud kostja oma kohustust hageja esmase kapitaliseerimise osas täitnud.

Kiirmenetluseks kasutatav põhikiri asendas asutamislepingut. Alternatiivselt vastutas kostja

osaühingu ees juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisest tulenevalt, sest ta

jättis hageja tähtaegselt kapitaliseerimata.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Äriühingu esimesel majandusaastal tegevus puudus, mistõttu ei viinud kostja osanikuna läbi

äriühingu esmast kapitaliseerimist. Kostja võõrandas 2016 augustis hageja uuele osanikule.

Selleks hetkeks ei olnud sissemakse tasumise tähtaeg veel saabunud. Tehing kinnitati

04.08.2016 notariaalselt. Notar esitas Tartu Maakohtu registriosakonnale 04.08.2016 avalduse

kustutada registrist osanikuna kostja ja kanda registrisse osanik AP. Äriühingu osa omandaja

teadis, et võõrandatav ettevõte asutati sissemakseta. Kui asutaja otsustab võõrandada

sissemakseta asutatud äriühingu osa, siis läheb sissemakse kohustus üle osa omandajale.

Sissemakseta asutatud äriühingu varaks oli nõue osaniku vastu, mis tulenes ÄS § 140¹ lg-st 2.

Kuivõrd kostja võõrandas 04.08.2016 äriühingu osa (nimiväärtusega 2 500 eurot), andis kostja

üle ka äriühingu nõude tema vastu. Hageja nõue kostja vastu lõppes hetkel, kui osa võõrandati.

Notariaalsele tehingule järgneval päeval (05.08.2016) toimus ainuosaniku koosolek, kus kutsuti

kostja juhatuse liikme kohalt tagasi, muudeti ettevõtte põhikirja ja nime. Uue põhikirja kohaselt

oli ettevõte asutatud sissemakseta. Äriühingu põhikirja muudeti taas 01.02.2017. Mõlema

põhikirja muudatuse järel toodi selle p-s 1.3.1 välja, et osaühingu sissemakseta asutamise korral

tasub osanik osa eest täielikult ÄS § 1401 lg-s 2 või 3 sätestatud nõude esitamisel. Seega olid

ka pärast kostja osa võõrandamist võimalikud nõuded nimiosa väärtuse ulatuses tagatud ja seda

sõltumata asjaolust, et äriühing asutati sissemakseta. Kostja hinnangul oli hageja sissemakse

üleminekuga nõustunud (vt 05.08.2016 ainuosaniku otsust).

Kostja tegutses äriühingu juhatuse liikmena heas usus ning teadmises, et majandustegevus

puudub ja nõudeid ei teki. Äriühingu juhatuse ainsa liikmena tegutsenud kostja teadis, et esmase

kapitaliseerimise nõue tuleb tal osanikuna võimaluse korral täita ühe aasta jooksul, kuid

ettevõtte põhikirja järgi võis osa eest tasuda kõige hiljem ÄS § 140¹ lg-s 2 või 3 nimetatud

nõude esitamisel. Sellist nõuet enne äriühingu osa võõrandamist ei esitatud, mistõttu puudus

kohustus sissemakse tegemiseks. ÄS § 140¹ lg 2 ja 3 põhiline idee polnud kohustada osanikke

hoidma rahalisi vahendeid ettevõtte pangakontol või kassas, vaid tagada võimalike nõuete

täitmine osakapitali ulatuses. Selline nõuete kaitse oli kostja juhatuse liikmeks oleku ajal

tagatud ning äriühingule kahju ei tekkinud. Eeltoodust lähtuvalt puudus kostjal juhatuse

liikmena vajadus iseenda esmase kapitaliseerimise nõude täitmisele kohustamiseks, sest selline

kohustus temal kui ainuosanikul puudus ja täitmise tähtaeg oli samuti tulevikus. Seega ei

rikkunud kostja juhatuse liikmena tegutsedes hoolsuskohustust ja puudus alus juhatuse liikme

hoolsuskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Hageja arvamus kostja vastusele

4. Hageja polnud 04.08.2017 lepingu osapool, mistõttu ei saanud sellest lepingust tulla hagejale

õigusi

või

kohustusi.

Äriühingu

hilisemad

põhikirja

muudatused

ei

mõjutanud

asutamislepinguga võetud kohustuse kehtivust. Nõude rahuldamise eelduseks oli osakapitali

sissemakse kohustuse olemasolu, mis oli kostja poolt täitmata. Hageja ei andnud kohustuse

üleminekuks nõusolekut.

Maakohtu otsus

5. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja võttis vastu hageja nõudest loobumise 0,55 euro ulatuses

(viivisenõude vähendamine). Menetluskulud jäid hageja kanda ja kohus mõistis hagejalt kostja

kasuks menetluskulude hüvitise 15 eurot.

Kohus tuvastas, et osaühingu osa eest ei tasutud täielikult enne osaühingu registrisse kandmise

avalduse esitamist. Äriühingu asutajana kanti 04.08.2015 äriregistrisse kostja, kellele kuulus

osa nimiväärtusega 2 500 eurot ning kes võttis endale 03.08.2015 kohustuse tasuda osa eest

täielikult 1 aasta jooksul, kuid kõige hiljem ÄS § 140¹ lõikes 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel.

ÄS § 140¹ lg-s 2 või 3 nimetatud nõuet hageja vastu enne kostja poolt osa võõrandamist ei

esitatud. Osaühingu osakapitali sissemakset seisuga 22.12.2021 kostja poolt ei tasutud.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal oli hageja asutaja ja osanikuna kohustus tasuda

2 500 eurot või läks kostja kohustus osa võõrandamisega üle osa omandajale. 04.08.2016

osaühingu osa müügilepingu kohaselt lepiti kokku osa omandiõiguse ülemineku müüjalt ostjale

ja sissemakse tegemise kohustuse ülemineku ostjale (p 4.1 ja 4.3).

Kolmas isik võis võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et

kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kolmas isik võis võlgniku kohustuse üle võtta ka

võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja

sellega nõustub (VÕS § 175 lg-d 1 ja 2). Osaühingu asutamise sissemaksu tasumise kohustuse

osas oli võlausaldajaks osaühing, keda esindas juhatus (ÄS § 1401 lg 1). AP võttis notariaalselt

tõestatud lepinguga 04.08.2016 üle kostja kohustuse tasuda osakapitali sissemakse.

Järgmiseks analüüsis kohus, kas hageja oli VÕS § 175 lg 2 mõistes sellega nõustunud.

Asjaoludest tulenevalt ei saanud vaidlust olla selles, et hageja 04.08.2016 toimunud notariaalse

tehingu juures ei osalenud. Seega tuli kohtul esitatud tõendite alusel tuvastada, kas hageja kiitis

kohustuse üle võtmise TsÜS § 114 lg 2 mõistes heaks.

Kohtu hinnangul oli hageja etteheited 05.08.2016 üldkoosoleku protokolli osas otsitud.

Asjaoludest nähtuvalt oli 05.08.2016 hageja ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks AP. Kuna

viidatud otsuse alusel tehti äriregistris 08.08.2016 muutmiskanne, siis oli ka 05.08.2016

kinnitatud põhikirja muutmise otsus ÄS § 175 lg 2 alusel jõustunud. Polnud usutav, et

äriregister tegi kanded seadusele mittevastavate dokumentide alusel, mistõttu ei olnud ka hageja

seisukoht veenev, et kostja poolt esitatud dokumendid olid hageja otsuse projektid ja mitte

otsused. Kohtu hinnangul tõendasid äriühingu ainuosaniku ja juhatuse liikme poolt 05.08.2016

vastu võetud hageja üldkoosoleku otsus ja muudetud põhikiri koosmõjus kostja väidet, et hageja

kiitis kohustuse ülemineku heaks. Osaühingu põhikirja p-s 2.2. oli sätestatud, et osaühingu

osanikule kuulub osa nimiväärtusega 2 500 eurot, mille eest osanik tasub põhikirja p-s 1.3.2

nimetatud ajaks. Kui AP ainuosanikuna ja esindajana ei oleks hageja nimel kohustuse üle

võtmist heaks kiitnud, oleks põhikirjas sätestatud tasumise kohustus asutajal (kostjal), mitte aga

uuel osanikul.

Hageja esitas ka alternatiivse nõude. Kohtu hinnangul polnud hageja selgelt välja toonud,

milliseid juhatuse liikme kohustusi kostja rikkus. Kuna kostja võõrandas osaühingu osas koos

kohustuse üle võtmisega ning see oli osaühingu omandanud ainuosaniku ja juhatuse liikme

poolt osaühingu nimel heaks kiidetud, siis ei olnud kostja juhatuse liikme kohustusi rikkunud,

mistõttu ei kuulunud hagi rahuldamisele ei kohustuse täitmise ega ka kahju hüvitamise alusel.

Hageja apellatsioonkaebus

6. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega hagi rahuldada. Menetluskulud

tuli jätta kostja kanda. Kostja kohustus hageja osakapitali sissemakse tasumiseks tulenes

03.08.2015 sõlmitud asutamislepingust. Poolte vahel oli üksnes vaidlus osas, kas kolmas isik

võttis kehtivalt üle kostja kohustuse hageja esmase kapitaliseerimise osas. Kaebaja ei

nõustunud maakohtu järeldusega, et kolmas isik võttis notariaalselt tõestatud lepinguga

04.08.2016 üle kostja kohustuse tasuda osakapitali sissemakse. Maakohus polnud lahendit

selles

osas

nõuetekohaselt

põhjendanud.

Lisaks

ei

nähtunud,

et

osakapitali

sissemaksekohustuse üleandmisega oleksid nõustunud äriühingu osanikud. Osaühingu

hilisemad põhikirja muudatused ei mõjutanud asutamislepinguga võetud kohustuse kehtivust.

Vastustaja seisukoht ja hageja arvamus

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Kostja esitas vastuses apellatsioonkaebusele aegumise vastuväite.

8. Hageja vaidles aegumisele vastu. Kaebaja leidis, et asja arutamine tuli uuendada, kuna kostja

esitas apellatsioonmenetluses uue asjaolu (aegumise vastuväide). Olukorras, kus kohus hageja

vastuväitega nõustub, muutub asjakohaseks hagi rahuldamise õigusliku alusena ÄS § 187 lg 2

ja TsÜS § 37 lg 1. Maakohus polnud pooltega arutanud hagi rahuldamise eeldusi

alternatiivnõudest tulenevalt. Eeltoodust tulenevalt tuli menetlus vastavas osas uuendada ja

poolte seisukohad ning asjaolud selgeks teha.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on jõudnud õigele lõppjäreldusele, jättes hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus muudab osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel kohtuotsuse põhjendusi.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja

ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus võttis vastu loobumise. Selles osas on

maakohtu otsus jõustunud.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

10. Hageja avaldas, et poolte vahel oli üksnes vaidlus osas, kas kolmas isik oli kehtivalt üle

võtnud kostja kohustuse hageja esmase kapitaliseerimise osas. Hageja hinnangul ei ole tema

kapitaliseerimise kohustus kostjalt üle läinud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohtadega ja leiab, et maakohus ei rikkunud otsuse

tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma

seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu

põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

Üldjuhul tuleb osaühingu asutamisel osa eest tasuda enne osaühingu äriregistrisse kandmise

avalduse esitamist, kui asutamislepingus ei ole ette nähtud teisiti (ÄS § 140 lg 2). Küll on

osaühing ÄS § 1401 lg 1 kohaselt võimalik asutada selliselt, et asutamisel ei tasuta

sissemakseid. Seaduses ei ole sätestatud, millal tuleb sellise asutamise korral sissemaksed

tasuda, ja see on võimalik kokku leppida asutamislepingus (ÄS § 138 lg 2 p 5).

Põhikirja lisa kohaselt (dtl 90) asutamise hetkel kuulus osaühingu osanikule kostjale osa

nimiväärtusega 2500 eurot, mille eest osanik tasub asutamisel või põhikirja lisa p-s 2.2

nimetatud ajaks vastavalt nimiväärtusele (p 1). Osaühingu osa eest ei tasuta täielikult enne

osaühingu äriregistrisse kandmise avalduse esitamist (p 2.1.). Osaühingu sissemakseta

asutamise korral tasub osanik osa eest täielikult 1 aasta jooksul, kuid kõige hiljem äriseadustiku

§ 140¹ lõikes 2 või 3 nimetatud nõude esitamisel (p 2.2.).

Sõltumata sellest, kas sissemakse tasumiseks on kehtestatud tähtaeg, saab kolmas isik

sissemakse tasumise kohustuse VÕS § 175 kohaselt üle võtta. Kohustuse saab üle võtta nii

võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu

alusel (VÕS § 175 lg 2), kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul,

kui võlausaldaja sellega nõustub (vt Riigikohtu 19.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07,

p 12). Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmisel on osaühing, kellele kuulub

sissemakse tasumise nõue (Riigikohtu 11.03.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-4090, p 13.).

Maakohus tuvastas, et 04.08.2016 lepingu sõlmisid kostja ja AP. Lepingu pooleks ei olnud

hageja kui võlausaldaja. Seega ei saanud sissemakse tasumise kohustus üle minna VÕS § 175

lg 1 kohaselt võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel nagu tuvastas maakohus (otsuse p 12.).

Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. Hageja ei olnud lepingu pool ning lepingu

tingimustest ei nähtu, nagu sisalduks lepingus ka hageja kui võlausaldaja nõusolek kohustuse

ülevõtmiseks. Arvestades eeltoodut polnud vaja analüüsida, kuidas on võimalik notariaalaktist

tuletada isikute tahteavaldusi, kes tehingu tegemisel ei osalenud nagu seda leidis hageja oma

apellatsioonkaebuses.

Kostja on tuginenud sellele, et hageja nõusolekut või heakskiitu kohustuse ülevõtmiseks on

hageja väljendanud 05.08.2016 vastu võetud üldkoosoleku otsusega ja selle alusel tehtud

põhikirja muudatustega. Muu hulgas otsustati nimetatud üldkoosoleku otsusega, et võetakse

vastu uus põhikiri (dtl 124, 125). Uus põhikirja p 2.2. näeb ette, et osaühingu osanikule kuulub

osa nimiväärtusega 2 500 eurot, mille eest osanik tasub põhikirja punktis 1.3.2 nimetatud ajaks

vastavalt nimiväärtusele. Põhikirja p 1.3.1 sätestab, et osaühingu sissemakseta asutamise korral

tasub osanik osa eest täielikult ÄS § 1401 lõikes 2 või 3 sätestatud nõude esitamisel.

Kuigi põhikirjas on viide ebatäpne, sest põhikirja p 2.2. viitab p-le 1.3.2. (tegelikult p 1.3.2.

pole, on vaid 1.3.1.). Tegemist on ilmselt trükiveaga, mis ei mõjuta põhikirja sisu ja kehtivust,

sest põhikirja sisu lugedes on üheselt arusaadav, et mõeldud on p 1.3.1. mitte aga p 1.3.2.

(võrdluseks viitab p 1.3.1. ÄS § 1401, kuid üheselt on mõistetav, et mõeldud on ÄS § 1401, sest

ÄS-is pole § 1401).

Hageja üldkoosolek on 05.08.2016 üldkoosolekul otsustanud läbi äriühingu juhatuse liikme

tagasikutsumise ja uue liikme valimise ning uue põhikirja kinnitamise , et kostja asemel tasub

hageja sissemakse AP. Nimetatud üldkoosoleku otsuse alusel on hageja juhatus teinud

äriregistrile avalduse põhikirja muutmiseks. Registripidaja on vastavad kanded teinud ja seega

pole tähtsust, et kohtumenetluses on esitatud osaniku otsus ja põhikiri digitaalselt

allkirjastamata kujul, sest registripidaja kontrollib enne kande tegemist selle aluseks olevaid

asjaolusid. Sellega on hageja kehtivalt väljendanud oma heakskiitu kohustuse ülevõtmiseks. Ka

maakohus tuvastas otsuses p-s 13. , et heakskiit kohustuse ülevõtmiseks oli olemas vastavalt

05.08.2016 otsusele.

Hageja viitas, et asutaja sai kohustuse anda üle, kui tal oli selleks osaühingu osaniku ja juhatuse

nõusolek (ÄS § 181 lg 3 ja § 168 lg 1 p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist hageja uue

väitega, mida ta maakohtus ei esitanud. Samas hageja viitatud paragrahvid ei puuduta

ringkonnakohtu hinnangul praegust olukorda. Osanike nõusolekut vaja kui tehing tehakse

juhatuse liikme ja osaühingu vahel. Praegusel juhul oli notariaalne tehing kostja ja kolmanda

isiku vahel. Praegu puuduvad alused arvata, et kostja õigus oma osa käsutada oleks seadusega

piiratud.

Kuna kolmas isik oli nõuetekohaselt kohustuse üle võtnud, siis ei saanud hageja nõuda kostjalt

sissemaksu tasumist.

11. TsMS § 634 lg 1 sätestab, et apellant võib kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta

ja täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei

kaevatud. Hageja apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud nõude rahuldamata jätmist alternatiivsel

alusel. Ringkonnakohus andis hagejale võimaluse esitada oma viimase sõna, kus hageja märkis

etteheited alternatiivse nõude rahuldamata jätmise osas ning palus asja arutamist uuendada.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja etteheited maakohtu otsusele alternatiivse nõude osas

esitatud hilinemisega ja need tuleb jätta tähelepanuta. Asja arutamise uuendamiseks puudub

TsMS § 437 kohaselt alus.

Kostja esitas vastuses apellatsioonile aegumise vastuväite. Kostja vastuväide pole esitatud

hilinemisega, sest TsMS § 651 lg 2 näeb ette, et poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist

ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Lisaks esitas kostja aegumise

vastuväide esimeses ringkonnakohtule esitatavas menetlusdokumendis. Hageja sai aegumise

vastuväitele esitada apellatsioonmenetluses oma seisukohti. Ka kostja poolt aegumise

vastuväite esitamine ei anna alust asja arutamise uuendamiseks. Samas leiab ringkonnakohus,

et menetlusökonoomia kaalutlustel pole kostja aegumise vastuväidet vajalik käsitleda, sest see

ei mõjuta asja lahendamise tulemust.

Praegusel juhul pole hageja toonud esile selliseid maakohtu rikkumisi, mis õigustaksid

maakohtu otsuse tühistamist ja apellatsioonkaebuse rahuldamist.

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, siis puudub alus

maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel

jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kostjal

apellatsioonimenetlusekulud puuduvad. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 3 alusel

kindlaks, et hagejal ei tule menetluskulusid apellatsiooniastmes kostjale hüvitada.

(allkirjastatud digitaalselt)