2-21-112579/14 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. mai 2022

Tsiviilasja number

2-21-112579

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Oleg Gorkovi

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

254 eurot 93 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Osaühing Aktiva Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Anni

Kennedy

Vastustaja (kostja): Oleg Gorkov (isikukood

xxxxxxxxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Osaühingu

Aktiva

Finants

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 23. detsembri 2021. a

otsus osas, millega maakohus jättis Osaühingu

Aktiva Finants viivisenõude osaliselt rahuldamata

ja menetluskulude jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada Osaühingu Aktiva Finants viivise nõue

täies ulatuses, mõista Oleg Gorkovilt Osaühingu

Aktiva Finants kasuks välja 13. oktoobri 2021. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 188 eurot

65 senti ning viivis 39,97% aastas põhinõudelt (325

eurolt 45 sendilti) alates 14. oktoobrist 2021 kuni

põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud

maakohtus Oleg Gorkovi kanda.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega.

4.2. Mõista Oleg Gorkovilt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks välja põhivõlgnevus 325 eurot 45

senti, intress 37 eurot 83 senti, 13. oktoobri 2021. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 188 eurot

65 senti.

4.3. Mõista Oleg Gorkovilt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks välja viivis põhivõlalt (325 eurolt 45

sendilt) 39,97% aastas alates 14. oktoobrist 2021

kuni põhivõla täitmiseni.

4.4. Jätta menetluskulud maakohtus Oleg Gorkovi

kanda.

4.5. Mõista Oleg Gorkovilt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks välja menetluskulud 365 eurot.

4.6. Välja mõista Oleg Gorkovilt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks viivis menetluskuludelt alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

4.7. Kohtuotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

5. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtu

menetluses Oleg Gorkovi kanda.

6. Määrata

Osaühingu

Aktiva

Finants

menetluskulude

rahaliseks

suuruseks

ringkonnakohtus 220 eurot (ilma käibemaksuta),

s.o riigilõiv 100 eurot ja lepingulise esindaja kulu

120 eurot (käibemaksuta).

7. Mõista Oleg Gorkovilt Osaühingu Aktiva

Finants

kasuks

välja

menetluskulud

ringkonnakohtus 220 eurot (ilma käibemaksuta).

Menetluskulud tuleb hüvitada Julianus Inkasso

OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428

viitenumbriga 713246685.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 3. mail 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Oleg Gorkovi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus

lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte

toimetada. Kohus andis 10. septembri 2021. a määrusega asja üle Viru Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja palus 13. oktoobri 2021. a hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 325 eurot 45 senti, intressi 37 eurot 83 senti, hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 188 eurot 65 senti, viivise 39,97% aastas põhinõudelt alates

hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja 24. juulil 2019 laenulepingu

nr K3439268, mille alusel sai kostja laenu 400 eurot. Laenusummat on korduvalt suurendatud

ning kokku sai kostja laenulepingu alusel laenu 800 eurot. Kostja on tasunud põhivõla katteks

laenuandjale 299 eurot 55 senti ning hagejale 175 eurot, seega on põhiosa võlgnevus 325 eurot

45 senti (800 – 299,55 – 175). Kuna kostja ei täitnud oma lepingulisi kohtusi korrapäraselt,

ütles Placet Group OÜ 1. mail 2020 lepingu üles. Placet Group OÜ loovutas 5. mail 2020 nõude

hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

Laenulepingus nr KK3439268 leppisid pooled kokku intressimääras 39,97% aastas. Kostjal on

intressi võlgnevus alates 5. osamaksest, s.o alates 15. veebruarist 2020 kuni ülesütlemisele

eelnenud osamakseni 15. aprillil 2020 summas 37 eurot 83 senti.

Hageja nõuab viivist 188 eurot 65 senti põhivõlalt 325 eurolt 45 sendilt alates lepingu

ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 2. maist 2020 kuni hagi esitamiseni 13. oktoobril 2021

lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,97% aastas

ning alates 14. oktoobrist 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 39,97%

aastas kuni põhinõude tasumiseni.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas hagi 23. detsembri 2021. a tagaseljaotsusega osaliselt, mõistis

kostjalt hageja kasuks välja kokku 401 eurot 4 senti ning põhinõudelt viivise alates

14. oktoobrist 2021 kuni põhinõude 325 euro 45 sendi täitmiseni seaduses kehtestatud määras.

Maakohus jättis rahuldamata hageja viivise nõude 150 euro 89 sendi ulatuses ning viivisenõude

39,97% aastas põhinõudelt alates 14. oktoobrist 2021 kuni põhinõude tasumiseni. Maakohus

jättis menetluskulud 37% ulatuses hageja ja 63% ulatuses kostja kanda, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 244 eurot 55 senti ning sellelt viivise seadusega kehtestatud määras

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus märkis, et kostjale

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Maakohus leidis, et hageja nõuded põhivõlgnevuse (325 euro 45 sendi) ja intressi (37 euro 83

sendi) väljamõistmise osas on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele võlaõigusseaduse

(VÕS) § 101 lg 1 p-i 1 ja p-i 6, § 94 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel.

Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames.

Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames.

Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses.

Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude

lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on

nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

Viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks

eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga

sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni

seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat

ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 10. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p

13; 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3

p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus

kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu

16. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17–18; 10. mai 2016. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p-d 12–13).

Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise

kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike võrreldes

viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust

täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud

piisav saavutamaks viivise eesmärki.

Laenulepingus nr KK3439268 kokku lepitud viivisemäär 39,97% aastas ja 0,11% päevas on

enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on

viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole

hagejal õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 39,97% suuruse viivise

määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi

kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, s.o VÕS § 113 lg 1 teises

lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt mõista välja perioodi 2. mai 2020. a –

13. oktoober 2021. a eest tasumata põhinõude summalt viivised 37 eurot 76 senti. Arvestades

eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb hageja nõue edaspidise viivise osas rahuldada

osaliselt ja mõista kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja viivis põhinõudelt VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 14. oktoobrist 2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Hagi osalise rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 37%

ulatuses hageja ja 63% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskulu 125 euro riigilõivu osas on

hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja selle lisa 1 alusel

põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Hageja õigusabi kulu 480 eurot ei ole TsMS § 175 lg 1

alusel põhjendatud. Põhjendatud kuluks õigusabi kulude katteks saab pidada 240 eurot

(2t*120). Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil.

Seega on hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 365 eurot (125+240), millest

kostjalt tuleb välja mõista 67%, s.o 244 eurot 55 senti ning sellelt viivise seaduses sätestatud

määras. Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et

kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega maakohus jättis osaliselt hageja viivise nõude rahuldamata ning teha asjas

uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 39,97% aastas (s.o

maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4 ja 5). Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas, teha asjas uus otsus, millega jätta menetluskulud kostja kanda

ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud maakohtus täies ulatuses, s.o riigilõiv

125 eurot ja õigusabiteenuse kulu 480 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6). Hageja palub

jätta menetluskulud ringkonnakohtus täies ulatuses kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja nõudnud hagiavalduses viivist seaduses sätestatud

määras. Hageja on õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure

viivisemäära

alusel,

nagu

oli

laenulepingus

kokkulepitud

intressimäär.

Kui

tarbijakrediidilepingus

on

kokku

lepitud

seadusjärgsest

viivisemäärast

kõrgemas

intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. VÕS § 415 lg 1 esimene lause

viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus

lepinguvabaduse põhimõtet järgides leppinud kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas

intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta

viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt

viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana

(Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12; 15. jaanuari 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16).

Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu 10. mai 2016. a määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, et maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks

lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud tsiviilasjas oli tegemist õppeteenustasu

hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga ning olukorraga, kus poolte vahel sõlmitud

lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras.

Viivise 39,97% nõudmine ei ole vastuolus VÕS § 415 lg-ga 1. Samuti ei esine muid asjaolusid,

mis viitaks viivisekokkuleppe tühisusele või vastuolule hea usu põhimõttega. TsÜS § 86 lg-t 1

on võimalik kohaldada juhul, kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu

vahekord on tasakaalust väljas sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda

tehingu heade kommete vastaseks ka krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt

eelduslikult võib sellise olukorraga olla tegu, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi

andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda. Tarbimislaenude kuuekordne keskmine

kulukuse määr on kaks korda suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teise lause eelduse järgne piirmäär

(Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas

sellised eeldused puuduvad, ei ole alust lugeda krediidilepingut tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel.

Viivisel on ja peab olema lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile (Riigikohtu 14. juuni 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24) ka sanktsiooniline eesmärk (Riigikohtu 16. detsembri

2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-83-10, p 22) ning juhul, kui viivis oleks madalam

lepingujärgsest intressimäärast, ei oleks viivis eesmärgipärane ega kallutaks võlgnikku oma

kohustusi täitma.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 ja VÕS § 162 lg-le 1 tuleb võlgniku nõudel igakordselt hinnata,

milline viivis on kohustuse täitmise ulatust, teise poole õigustatud huvi ja lepingupoolte

majanduslikku seisundit arvestades mõistlik. Viidatud regulatsioon võimaldab igakordselt

võlgniku huve kaitsta ülemäärase kahjustamise eest, ilma vajaduseta määrata täiendavat

piirmäära viivisemäärale (kolmekordne seadusejärgne viivise määr või mõni muu). VÕS § 113

lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.

Maakohus on rikkunud TsMS § 174 lg-t 1 ning § 436 lg-t 1, jättes menetluskulud 37% ulatuses

hageja kanda. Käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole tavapärane massnõude hagi.

Hageja esindaja on tutvunud ja analüüsinud nõude aluseks olevaid dokumente, tellinud ja

kogunud täiendavaid dokumente, neid analüüsinud, koostanud hagiavalduse, komplekteerinud

hagiavalduse lisasid, esitanud dokumendid kohtule. Nimetatud toimingutele kulub aega, hageja

esindaja on teinud tööd ning hageja esindaja ajakulu on põhjendatud. Maakohus on rikkunud

diskretsioonipiire sellega, et ei ole arvesse võtnud kõiki menetluses hageja poolt tehtud

toiminguid. Hagejale õigusteenuse osutamisega kaasnenud ajakulu 4 tunni ulatuses oli

põhjendatud ning vajalik. Kohtusse pöördumine oli vältimatu tulenevalt kostja tegevusetusest.

Lepingulisele esindajale õigusteenuse eest makstav summa ei ole ülemäära suur. Julianuse

Õigusbüroo OÜ õigusteenuse tunnihind on mõistlik.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja

viivisenõude osaliselt rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb

uue otsuse, millega rahuldab hageja viivise nõude täies ulatuses, mõistab kostjalt hageja kasuks

välja hagiavalduse esitamise seisuga (13. oktoober 2021) sissenõutavaks muutunud viivise 188

eurot 65 senti ja alates 14. oktoobrist 2021 viivise põhivõlalt 325 eurot 45 sendilt määras

39,97% aastas kuni põhivõla tasumiseni ning jätab menetluskulud maakohtus täies ulatuses

kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja

on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus ei ole tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus

kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega

sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud

otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks

kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, millega

maakohus jättis hageja viivise nõude osaliselt rahuldamata ning menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse osas. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras

esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Osas, milles maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas, ei ole maakohtu lahendit

vaidlustatud.

8. Maakohus leidis, et lepinguline viivisemäär 39,97% aastas on tühine.

Placet Group OÜ ja kostja vahel 24. juulil 2019 sõlmitud laenuleping nr KK3439268 on

VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See

tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides

kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1

kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille

teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse

ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise

kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42

lg 1 alusel tühiseks.

9. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg

1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

Juulis 2019. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (Eesti

Panga

koduleht

https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102),

seega

peaks

VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 61,83% aastas. Kostjale

väljastatud krediidi kulukuse määr oli 49%. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei

ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping

VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.

10. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivise määraks on lepingus kokkulepitud

intressimäär (lepingu p 7.1). Kuivõrd lepingujärgne intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb

arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o 39,97% aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele

maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles

varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku

leppinud üksnes viivisemääras.

11. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb

maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles

on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid osas, millega maakohus on jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei

oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia

seisukohalt mõistlik.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud

(VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Hageja viivise nõue tuleb rahuldada. TsMS §-st 367 lähtudes

rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva

viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (39,97% aastas).

Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse,

millega rahuldab hageja viivisenõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

hagiavalduse esitamise seisuga (13. oktoober 2021) sissenõutavaks muutunud viivise summas

188 eurot 65 senti ja viivise alates 14. oktoobrist 2021 põhivõlalt (325 eurot 45 senti) 39,97%

aastas kuni põhivõla tasumiseni.

12. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 63% ulatuses kostja kanda ja

37% ulatuses hageja kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, rahuldades hagi

täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 esimese lause alusel ka poolte

menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamist

arvestades jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162

lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning leidnud, et

põhjendatud menetluskulu maakohtu menetluses on kokku 365 eurot, sh riigilõiv 125 eurot ja

esindajakulu 240 eurot (käibemaksuta). Hageja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus

vähendas põhjendadmatult hageja esindaja kulu ning hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks

maakohtu menetluses on kokku 605 eurot, sh riigilõiv 125 eurot ja esindaja kulu 480 eurot

(käibemaksuta).

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus

sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile

kulunud aja ja keerukuse hindamise osas (Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-115-14, p 11).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates

diskretsioonipiire ületanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tegemist ei

olnud keeruka vaidlusega. Ringkonnakohus märgib, et hageja on menetluses esitanud vaid ühe

dokumendi, s.o hagiavalduse, mis ei ole mahukas ega sisalda õiguslikult keerulist analüüsi.

Samuti ei ole hagiavaldusele lisataud tõendite maht ja sisu suur ega keeruline. Seega on

maakohtu poolt määratud esindaja tasu 240 eurot 2 tunni eest vastab tsiviilasja keerukusele ja

olemusele.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes

riigilõiv 150 eurot ning lepingulise esindaja kulu 5 töötunni eest 600 eurot. Apellatsioonkaebuse

hind käesolevas tsiviilasjas on 254 eurot 93 senti (väljamõistmata jäänud viivis 150 eurot 89

senti ning väljamõistetud ja taotletud viivise 1 aasta eest vahe). Tsiviilasjas hagihinnaga kuni

350 eurot kuulub RLS § 59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 100 eurot.

Ringkonnakohtu hinnangul on riigilõiv 100 eurot vajalik menetluskulu (kohtukulu) (TsMS

§ 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2).

Hageja on tasunud riigilõivu kokku 150 eurot, sh 50 eurot menetluskulude rahalise

kindlaksmääramise vaidlustamise eest. Ringkonnakohus leiab, et RLS § 59 lg 16, mis

reguleerib riigilõivu suurust menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisel, kohaldub üksnes

juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata, sest TsMS § 456

lg 4 teise lause järgi ei jõustu kulude rahaline kindlaksmääramine, kui otsus mingis muus osas

(sh nt kulude jaotus) vaidlustatakse. TsMS § 173 lg 3 näeb ette ka kõrgema astme kohustust

muuta vajadusel ka menetluskulude jaotust juhul, kui ta muudab madalama astme kohtu

lahendit või teeb uue lahendi. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud 50 eurot riigilõivu

ettenähtust rohkem. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel on hagejal

õigus taotleda enamtasutud riigilõivu (50 eurot) tagastamist.

Hageja taotleb ka lepingulise esindaja kulu hüvitamist. Kostja ei ole hageja menetluskuludele

vastuväiteid esitanud. Menetlusosalisele hüvitatavate esindaja kulude rahalise suuruse

kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha

menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja

vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista

lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva

esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt

vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks

tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust,

menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324,

p 19).

Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule.

Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab

sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile,

tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on

hageja esindaja ajakulu osaliselt ülepaisutatud ja ei kuulu täies ulatuses vastaspoolelt

väljamõistmisele.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud

osaliselt (TsMS § 175 lg 1). Hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot on TsMS

§ 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta aga esindaja

poolt apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg (5 tundi) tsiviilasja keerukusele ja

ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusega seotud vajalike toimingute mahukusele.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniastmes on esindajakulude ajaline maht põhjendatud ja

vajalik ühe tunni ulatuses. Apellatsioonkaebuse koostamisele (sh maakohtu otsusega

tutvumisele ja analüüsile) võis esindajal mõistlikult kuluda 45 minutit. Apellatsioonkaebus

keskendub kokkuvõttes ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks saanud

kaebuses välja tuua oluliselt lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on

apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse sisuline osa kattub hageja poolt mitmes teistes

tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-124431, nr 2-21-128687 ja nr 2-21-109720) esitatud

apellatsioonkaebustega. 28. märtsi 2022. a määrusega (menetluskulude nimekirjas ekslikult

märgitud 4. aprilli 2022. a kohtumäärusega) tutvumisele, menetluskulude nimekirja

koostamisele ja esitamisele kulunud aega saab pidada põhjendatuks ja vajalikuks 15 minuti

ulatuses. 28. märtsi 2022. a määrusega otsustas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis pooltele tähtaja menetluskulude ja seisukohtade

esitamiseks. Määrusega tutvumiseks kulus lepingulisel esindajal eelduslikult mõni minut.

Täiendavate seisukohtade koostamiseks kulunud aega ei saa pidada praeguses asjas

põhjendatuks. Esitatud seisukohad kattuvad suures osas juba apellatsioonkaebuses märgituga.

Eelnevat arvestades on apellatsioonimenetluses põhjendatud esindaja kuluks 120 eurot (1 tund

× 120 eurot).

Hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus on seega kokku 220 eurot (100

eurot riigilõiv ja 120 eurot esindaja kulu).

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse ning määrab, et väljamõistetud menetluskulud tuleb

kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga

713246685 (TsMS § 445 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke