2-21-124431/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 19. mai 2022

Tsiviilasja number

2-21-124431

Tsiviilasi

Osaühingu Aktiva Finants hagi Janus Laaguse

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

38 eurot 34 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 30. detsembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Osaühing Aktiva Finants

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Anni

Kennedy

Vastustaja (kostja): Janus Laagus (isikukood

xxxxxxxxx)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Osaühingu

Aktiva

Finants

apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 30. detsembri 2021. a

otsus osas, millega maakohus jättis Osaühingu

Aktiva Finants hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt

rahuldamata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada

Osaühingu

Aktiva

Finants

sissenõutavaks muutunud viivise nõue täies

ulatuses, mõista Janus Laaguselt Osaühingu

Aktiva Finants kasuks välja 1. novembri 2021

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 50 eurot 39

senti.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

4.2. Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks välja Janus Laaguse ja Placet

Group

OÜ

vahel

sõlmitud

laenulepingust

nr SR3594759 tulenev põhivõlgnevus 185 eurot 73

senti,

intress

eurot

senti,

võla

sissenõudmiskulud 25 eurot ja 1. novembri 2021. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 50 eurot 39

senti.

4.3. Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks välja viivis põhivõlalt (185 eurolt 73

sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras alates 2. novembrist 2021 kuni põhivõla

täitmiseni.

4.4.

Jätta

Osaühingu

Aktiva

Finants

võla

sissenõudmiskulude

nõue

summas

eurot

rahuldamata.

4.5. Toimetada kohtuotsus Janus Laagusele kätte

avalikult väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu,

milleks

avaldada

väljaandes

Ametlikud

Teadaanded otsuse resolutsioon ja edasikaebamise

kord. Teates märkida, et kohtuotsus loetakse

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva

möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded

väljavõtte ilmumise päevast.

4.6. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata

täidetav.

4.7.

Jätta

menetluskulud

maakohtus

Janus

Laaguse kanda.

4.8. Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva

Finants kasuks välja menetluskulud 195 eurot.

4.9. Välja mõista Janus Laaguselt Osaühingu

Aktiva Finants kasuks viivis menetluskuludelt (195

eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

5. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtu

menetluses Janus Laaguse kanda.

6. Määrata

Osaühingu

Aktiva

Finants

menetluskulude

rahaliseks

suuruseks

ringkonnakohtus 160 eurot (ilma käibemaksuta),

s.o riigilõiv 100 eurot ja lepingulise esindaja kulu

60 eurot (käibemaksuta).

7. Mõista Janus Laaguselt Osaühingu Aktiva

Finants

kasuks

välja

menetluskulud

ringkonnakohtus 160 eurot (ilma käibemaksuta).

Menetluskulud tuleb hüvitada Julianus Inkasso

OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428

viitenumbriga 713171200.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 10. augustil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Janus Laaguse (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus

lõpetas maksekäsu kiirmenetluse, kuna kostjale ei õnnestunud makseettepanekut kätte

toimetada. Kohus andis 7. oktoobri 2021. a määrusega asja üle Viru Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja palus 1. novembri 2021. a hagiavalduses mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 185 eurot 73 senti, intressi 14 eurot 35 senti, võla sissenõudmiskulud 30 eurot,

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 50 eurot 39 senti ja viivise

33,57% aastas põhinõudelt (185 eurot 73 senti) alates 2. novembrist 2021 kuni põhinõude

täitmiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Placet Group OÜ 27. augustil 2020 laenulepingu

nr SR3594759, mille alusel sai kostja laenu 200 eurot. Kostja oma lepingust tulenevat kohustust

laen tagastada ei täitnud. Placet Group OÜ ütles 10. jaanuaril 2021 lepingu üles. Placet

Group OÜ loovutas 12. jaanuaril 2021 lepingust tuleneva nõude hagejale.

Kostja on tasunud Placet Group OÜ-le põhivõla katteks 14 eurot 27 senti, seega on

põhivõlgnevus 185 eurot 73 senti. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tasuma intressi

33,57% aastas. Kostjal on intressi võlgnevus 14 eurot 35 senti. Hageja palus mõista viivist

põhivõlalt 185 eurolt 73 sendilt alates lepingu ülesütlemisest, s.o 11. jaanuarist 2021 kuni hagi

esitamiseni 1. novembril 2021 lepingus kokkulepitud laenuintressi aastase määraga võrdses

viivisemääras, s.o 33,57%. Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis

50 eurot 39 senti. Hageja nõudis ka viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates

2. novembrist 2021 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras s.o 33,57 % aastas.

Hageja palus mõista kostjalt välja võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud 30 eurot ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

2. Kostjale toimetati menetlusdokumendid avalikult kätte. Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja

jooksul vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 30. detsembri 2021. a otsusega hagi tagaseljaotsusega osaliselt,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja ja Placet Group OÜ vahel sõlmitud laenulepingust

nr SR3594759 tuleneva põhivõlgnevuse 185 eurot 73 senti, intressi 14 eurot 35 senti, võla

sissenõudmiskulu 25 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1. novembri 2021 seisuga 12 eurot

5 senti ja viivise põhivõlalt (185 eurot 73 senti) alates 2. novembrist 2021 võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras kuni põhivõla täitmiseni.

Maakohus jättis hageja sissenõutavaks muutunud viivise 38 euro 34 sendi nõude ning

sissenõudmiskulude nõude 5 eurot rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda,

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 195 eurot ning menetluskuludelt (195 eurot)

viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Vastavalt VÕS § 164 lg-le 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2

järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud

12. jaanuaril 2021 kostjale adresseeritud teatise nõude loovutamise kohta, mille kohaselt on

laenulepingust nr SR3594759 tulenevad nõuded loovutatud hagejale.

VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Kostja ei ole oma laenulepingust tulenevaid kohustusi põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud.

Kostja on tasunud laenu osaliselt, mistõttu on põhjendatud kostjalt välja mõista tasumata

põhivõlgnevus 185 eurot 73 senti ja tasumata intress 14 eurot 35 senti.

VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral

nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Hageja palub mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 50 eurot 39 senti tasumata

põhinõudelt lepingus kokkulepitud viivisemääraga 33,57% aastas alates lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast kuni hagi esitamiseni.

Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude

lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on

nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu

tingimus on tüüptingimus VÕS § 35 mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks

VÕS § 37 mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see

kooskõlas seadusega või tühine VÕS §-de 42–44 järgi.

Viivise „mõistliku määra“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Eelduslikult

tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud

viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset

viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni

seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat

ebamõistlikult. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine

tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses

sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16,

p 13; 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24).

Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 33,57% aastas ületab seadusjärgse

viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust õigeaegselt täitnud,

on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike,

võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida eesmärki motiveerida võlgnikku

kohustust täitma. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja

seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki.

Lepingus kokku lepitud viivisemäär 33,57% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäära. Lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole

hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuna 33,57% suurune viivise

määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi

kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, s.o VÕS § 113 lg 1 teises

lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama

seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise

seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt oli perioodil 11. jaanuarist 2021 kuni 1. novembrini

2021 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 12 eurot 5

senti ning viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 2. novembrist

2021 kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Hageja taotleb kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist peale lepingu ülesütlemist summas 30

eurot. Hageja nõuab kostjale saadetud esimese meeldetuletuskirja eest 15 eurot ning teise ja

kolmanda kirja eest kokku 10 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt muude makseviivitusega

tekkinud kulude hüvitamist. See hõlmab nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid,

kontaktandmete otsingu ja päringu kulusid, võlgnikule vastamisega seotud kulusid, võlanõuete

selgitamise ja vastuväidetele vastamist telefoni ja e-kirja teel, võlgnikule tehtavate kõnede

kulusid ning võlanõude avaldamisega tehtud kulusid.

Maakohus leidis, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt,

summas 25 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel

sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja

eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja

piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot. Sättes viidatud

ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, mistõttu peab hageja

kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija

on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks

tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust

osas, millega maakohus jättis hageja viivisenõude 38 euro 34 sendi saamiseks rahuldamata.

Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust muus osas. Hageja nõustub maakohtu otsusega osas,

millega maakohus rahuldas hageja nõude põhivõlgnevuse, intressi ja võla sissenõudmiskulude

summas 25 eurot osas ning millega maakohus mõistis kostjalt välja viivise menetluskuludelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja hagiavalduses nõudnud viivist seaduses sätestatud

määras. Hageja on õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel sama suure

viivisemäära

alusel,

nagu

oli

laenulepingus

kokkulepitud

intressimäär.

Kui

tarbijakrediidilepingus

on

kokku

lepitud

seadusjärgsest

viivisemäärast

kõrgemas

intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär. VÕS § 415 lg-st 1 ja VÕS

§ 113 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks

viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises

lauses viidatud määrast. Käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus

kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb praeguses olukorras lugeda kohalduvaks

viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, s.o 33,57% aastas. Juhul, kui

tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne

viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka

sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud

intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on

tühine või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise

nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest, s.o VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1

kolmandas lauses sätestatust.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg-t 1 on võimalik kohaldada juhul, kui

krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas

sedavõrd erakordselt suures ulatuses, mis õigustab lugeda tehingu heade kommete vastaseks ka

krediidisaaja sundolukorda hindamata. Vähemalt eelduslikult võib sellise olukorraga olla tegu,

kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda

(Riigikohtu 5. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kuna käesolevas asjas

sellised eeldused puuduvad, ei ole alust lugeda krediidilepingut tühiseks TsÜS § 86 lg 1 alusel.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis hageja sissenõutavaks

muutunud viivisenõude osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega

rahuldab hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude täies

ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga (1. november

2021) sissenõutavaks muutunud viivise 50 eurot 39.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada

hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele

kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati

kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud

faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Sama paragrahvi lõikest 6 tuleneb, et kui hageja

on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 407 lg 6 järgi tehtav otsus ei ole tagaseljaotsus TsMS § 407 lg 1 alusel, vaid kohtuotsus

kui sisuline lahend, millega jäetakse hagi õigusliku põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Seega

sisaldab praeguses asjas vaidlustatud maakohtu lahend kahte erineval õiguslikul alusel tehtud

otsust – esiteks tagaseljaotsust, millega maakohus hagi rahuldas (TsMS § 407 lg 1), ning teiseks

kohtuotsust kui sisulist lahendit (TsMS § 434), millega maakohus jättis hagi õigusliku

põhjendamatuse tõttu osaliselt rahuldamata.

Hageja saab esitada sisulise kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine

lause). Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse üksnes osas, millega

maakohus jättis hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude

osaliselt rahuldamata.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Osas, milles

maakohus hagi tagaseljaotsusega rahuldas ning osas, millega maakohus rahuldas hageja

sissenõudmiskulu nõude üksnes osaliselt, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

8. Maakohus leidis, et lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 33,57% aastas on tühine.

Placet Group OÜ ja kostja vahel 27. augustil 2020 sõlmitud laenuleping nr SR3594759 on

VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidileping. Tarbijalt ei või VÕS § 415 lg 1 järgi võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat

viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. See

tähendab, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides

kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik

arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1

kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas

ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu

14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Lepingust tulenev viivise kokkulepe on VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimus. Lepingus, mille

teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse

ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist

või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju

suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes pidada

ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida seadusandja lubab tarbijalt nõuda. Kuna seadusandja lubab

VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis

on tarbijakrediidilepingus intressimäärana kehtivalt ette nähtud, siis ei saa sellist viivise

kokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42

lg 1 alusel tühiseks.

9. Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg

1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise

ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir.

Augustis 2020. a oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09% (vt

Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks

VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 60,27% aastas. Kostjale

väljastatud krediidi kulukuse määr oli 54,92%. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr

ei ületa Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping

VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.

10. Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud, et viivist arvestatakse VÕS § 113 lg 1 kolmanda

lause järgi, s.o intressimääraga võrdses määras, intressimäär on 33,57% aastas ning viivise määr

on 0,09% päevas (laenuleping, dtl 23; üldtingimuste p 7.1., dtl 27). Kuivõrd lepingujärgne

intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras, s.o

33,57% aastas.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadest, millele

maakohus on mh tuginenud, ei saa käesoleva asja lahendamisel juhinduda, kuna selles

varasemas asjas puudus poolte vahel kokkulepe intressimäära kohta. Pooled olid kokku

leppinud üksnes viivisemääras.

11. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Seega tuleb

maakohtu lahend kõnealuses osas tühistada.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus ei tühista praegusel juhul maakohtu otsust osas, milles

on tehtud tagaseljaotsus (TsMS § 407 lg 1), vaid osas, millega maakohus on jätnud hagi

TsMS § 407 lg 6 alusel sisulise otsusega hageja nõude õigusliku põhjendamatuse tõttu

rahuldamata, siis TsMS § 657 lg 2 ei kohaldu ning ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse.

Kuna hageja viivisenõude lahendamine ei eelda faktiliste asjaolude täiendavat tuvastamist, ei

oleks asja tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks saatmine ka menetlusökonoomia

seisukohalt mõistlik.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses viivise vähendamist taotlenud

(VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Hageja viivise nõude tuleb rahuldada. TsMS §-st 367 lähtudes

rahuldab ringkonnakohus ka hageja taotluse alates otsuse tegemisest sissenõutavaks muutuva

viivise väljamõistmiseks lepinguga ettenähtud intressimääras (33,57% aastas). Hageja ei ole

vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise põhivõlalt

(185 eurolt 73 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras alates 2. novembrist

2021 kuni põhivõla täitmiseni.

Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse,

millega rahuldab hageja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude

täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagiavalduse esitamise seisuga

(1. november 2021) sissenõutavaks muutunud viivise summas 50 eurot 39 senti.

12. Kuigi maakohus rahuldas hagi osaliselt, jättis ta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja

kanda. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja nõude suuremas ulatuses, kui oli seda teinud

maakohus, siis kuulub endiselt kohaldamisele TsMS § 162 lg 1, mille järgi kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Hageja ei ole menetluskulude jaotust ega

rahalist

suurust

apellatsioonkaebuses

vaidlustanud.

Ringkonnakohus

hindab

apellatsioonkaebuse korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates diskretsiooniõigust ületanud. Seega puudub

alus menetluskulude rahalise suuruse ümberhindamiseks.

Apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus määrab ise menetluskulude rahalise suuruse (TsMS § 174

lg 3).

Hageja 2. mai 2022. a menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks

apellatsiooniastmes apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 100 eurot ning lepingulise esindaja

kulu 480 eurot (ilma käibemaksuta), s.o kokku 580 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu

hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud osaliselt (TsMS § 175 lg 1).

Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta) on mõistlik, kuid esindaja poolt

apellatsiooniastmes hageja esindamisele kulutatud aeg 4 tundi ei ole arvestades asja olemust,

keerukust, mahukust, tsiviilasja hinda ja asjaolu, et hageja on esitanud sarnaseid

apellatsioonkaebusi mitmes menetluses, mõistlik.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniastmes on esindajakulude ajaline maht põhjendatud ja

vajalik poole tunni ulatuses. Apellatsioonkaebus on küll mahukas, kuid keskendub kokkuvõttes

ühele kitsale õiguslikule küsimusele. Põhiseisukohad oleks saanud kaebuses välja tuua oluliselt

lühemalt. Sarnaselt maakohtule esitatud hagiga on apellatsioonkaebus n-ö tüüpkaebus. Kaebuse

sisuline osa kattub hageja poolt mitmes teistes tsiviilasjas (nt asjades nr 2-21-112579,

nr 2-21-128687 ja nr 2-21-109720) esitatud apellatsioonkaebustega. Kuivõrd tegemist ei ole

keskmisest oluliselt keerulisema vaidlusega, siis põhjendatud ei ole mõista kostjalt hageja

kasuks välja lepingulise esindaja kulu oluliselt suuremas summas, kui selleks on

apellatsioonkaebuse hind. Käesolevas tsiviilasjas on apellatsioonkaebuse hind 38 eurot 34 senti.

Ringkonnakohus loeb põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja ajakuluks 0,5 tundi, s.o

rahaliselt 60 eurot (0,5 x 120). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud

ringkonnakohtus kokku 160 eurot, s.o riigilõiv 100 eurot ning lepingulise esindaja kulu 60 eurot

(käibemaksuta).

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse ning määrab, et väljamõistetud menetluskulud tuleb

kanda Julianus Inkasso OÜ arvelduskontole nr EE147700771000526428 viitenumbriga

713171200 (TsMS § 445 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke